/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-16-799/63 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.03.2019
Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-64-15, p 24). (p 10)
Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-64-15, p 24). Ringkonnakohus ei saa aga halduskohtu võimalikku viga parandada, kui halduskohtu määrust pole selles osas vaidlustatud. (p 10)
Ringkonnakohus saab halduskohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollida üksnes määruskaebusega vaidlustatud ulatuses (HKMS § 197 lg 1 koos § 203 lg-ga 2). On mõistetav, et kolmas isik ei pidanud halduskohtu määruse tervikuna vaidlustamist vajalikuks, kuna oli nõus sellega, et asja sisuline menetlemine ei jätku. Siiski oleks kolmas isik pidanud aru saama, et kui määruse see osa, millega kaebus tagastati, jääb jõusse, pole menetluskulusid võimalik välja mõista. Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-64-15, p 24). Ringkonnakohus ei saa aga halduskohtu võimalikku viga parandada, kui halduskohtu määrust pole selles osas vaidlustatud. (p 10)
Kolmanda isiku vaikimisi, ilma määrust tegemata kaasamine ei ole õiguspärane. HKMS § 21 lg 3 näeb ette, et kolmanda isiku kaasamise määruse peale võivad teised menetlusosalised esitada määruskaebuse. Kolmanda isiku määrusega kaasamine tagab, et menetlusosalised on kursis menetlusse kaasatud kolmandate isikute ringiga, teavad arvestada nende menetluskulude hüvitamise kohustuse tekkimise võimalikkusega ja saavad vajaduse korral kaasamise vaidlustada. HKMS § 120 lg 1 p 7 kohaselt tuleb kohtul kolmandad isikud kaasata juba enne kaebuse menetlusse võtmist, kui nende seisukoht on vaja välja selgitada enne eelmenetlust. Kohus saab kolmanda isiku kaasata ka selleks, et kuulata ära tema seisukoht esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel (vt ka HKMS § 252 lg 1). Kolmanda isiku nõuetekohane kaasamine hoiab ära vaidlused selle üle, kas ta saab kasutada menetlusosalistele tagatud õiguseid, mh edasikaebamise õigust ja õigust nõuda menetluskulude hüvitamist. Praegusel juhul pole siiski kahtlust, et kolmanda isiku menetluses osalemine on olnud põhjendatud, mistõttu saab ta menetluskulude jaotamise kontekstis lugeda vaikimisi kolmanda isikuna kaasatuks (vrd RKHK määrus asjas nr 3-3-1-21-15, p 13). (p 8)
Kehtiva HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebuse tagastamise korral menetluskulud kaebaja. Praegusel juhul tuleb HKMS § 285 lg 1 alusel kohaldada menetluskulude jagamisele aga HKMS § 108 lg 4 v.r, mille kohaselt kandis kaebaja menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral. Enne 1. jaanuari 2018 polnud seadustikus sätestatud alust jätta menetluskulud kaebuse tagastamise korral kaebaja kanda. Sellist võimalust ei saanud tuletada ka HKMS § 108 lg 4 v.r kohaldamisest kaebuse tagastamisele analoogia korras (vrd RKHK määrus asjas nr 3-3-1-33-09, p 13). (p 9)
Ringkonnakohus saab halduskohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollida üksnes määruskaebusega vaidlustatud ulatuses (HKMS § 197 lg 1 koos § 203 lg-ga 2). On mõistetav, et kolmas isik ei pidanud halduskohtu määruse tervikuna vaidlustamist vajalikuks, kuna oli nõus sellega, et asja sisuline menetlemine ei jätku. Siiski oleks kolmas isik pidanud aru saama, et kui määruse see osa, millega kaebus tagastati, jääb jõusse, pole menetluskulusid võimalik välja mõista. (p 10)
3-3-1-73-16 PDF Riigikohus 28.06.2017
Detailplaneeringuga kehtestatud motokrossiraja kasutusõiguse piirang − võistlusi ei või olla enam kui neli korda aastas ning pidevaid treeningsõite ei toimu − on järgimiseks kohustuslik, sh kolmandatele isikutele. PlanS lubab detailplaneeringuga selliseid piiranguid seada, kuna detailplaneering on maakasutuse aluseks (PlanS § 9 lg 1). (p 22) PlanS § 9 lg-s 2 sätestatud detailplaneeringu ülesandeid arvestades ei ole täpsem ürituse korraldamise reguleerimine detailplaneeringus tingimata vajalik. Vajaduse korral saab täpsemaid nõudeid alade piiritlemiseks, inimeste liikumiskoridoride paikapanekuks ja ohutuse tagamiseks ette näha kasutusloas (EhS § 54) ning konkreetse avaliku ürituse kooskõlastamise raames. (p 36)
Menetluskulud kõrgemas kohtuastmes ei saa üldjuhul olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-15), kuid olukorras, kus ringkonnakohtus piirdus kolmanda isiku roll apellatsioonkaebusele vastamisega, kuid Riigikohtus on kolmas isik kassaator, on nii apellatsiooniastme kui ka kassatsiooniastme (kõrgemad) kulud põhjendatud ja vajalikud. (p 47)
Kui tegu on vaidlusega, mis ei välju valla põhitegevuse raamidest, ei saa õigusabikulusid kaebajalt välja mõista (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). (p 48)
Kui norm näeb ette haldusorgani kaalutlusõiguse otsustada, kas järelevalvemenetlust alustada ja millist meedet kohaldada, ei saa kohus reeglina haldusorganit kohustada konkreetset meedet kohaldama (vt nt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-29-13; vt erand RVastS § 6 lg 5). Kohus võib kaebuse lahendada üldisema resolutsiooniga, kuigi taotletud on konkreetse meetme kohaldamist (vt ka HKMS § 41 lg 3). Üldisem resolutsioon riivab vähem ka vastustaja ja kolmanda isiku õigusi. (p 41)
On oluline, et planeeringu kehtestamise otsust, jooniseid ja teksti koostoimes hinnates mõistaks lugeja, millised on haldusakti põhimotiivid ja kaalutlused ning miks tehti valik just selle planeeringulahenduse kasuks. Küll ei saa eeldada, et lugeja peaks põhjendusi otsima planeeringu lisadest. Planeeringu lisad (PlanS § 2 lg 4) ei ole planeeringu kui haldusakti osad ning neis toodud põhjendusi ei saa ilma täpse ja arusaadava viiteta lugeda planeeringu kui haldusakti põhjendusteks. (p 27) Kui detailplaneeringu tekst on mahukas ja kaalutluste eristamine muust informatsioonist on keeruline, tuleks KOV-l põhimotiivid ja kaalutlused esitada kokkuvõtlikult ka detailplaneeringu kehtestamise otsuses. (p 30)
Kui tegu tegu on faktiliselt olemasoleva olulise ruumilise mõjuga objektiga (ORMO), mille asukohta PlanS (v.r) § 29^2 mõttes ei valita, ei ole ORMO nüüdisajastamiseks vaja algatada üldplaneeringu koostamist. Sellises olukorras tuleb siiski silmas pidada PlanS § 29^2 eesmärki, st seda, millised on need kõrgendatud nõuded, mis nimetatud norm ORMO planeerimismenetlusele ette näeb. ORMO asukoha valikul üldplaneeringu koostamise kohustus tähendab mh ka seda, et alati tuleb korraldada keskkonnamõju strateegiline hindamine, kuna KeHJS § 33 lg 1 p 2 järgi on üldplaneeringu koostamisel see kohustuslik. Seega, kui kavandatava planeeringuga muudetakse oluliselt olemasoleva ORMO parameetreid või kasutamistingimusi, on oluline, et hinnataks PlanS § 29^2 lg‑s 1 nimetatud mõjude ulatust ja intensiivsust. (p 17)
KOV pädevuses on anda ehitisele kasutusluba, mille menetlusse naabreid kaasates on võimalik ette näha kõrvaltingimusi ehitise kasutamise reguleerimiseks (HMS § 53 lg 1 p 2 ja lg 2 p 3, EhS § 54 lg 3). Samuti on KOV pädevuses ehitise kasutamisloaga seonduva kontrollimine (EhS § 130 lg 2 p d 4 ja 5) ja võistluse kui avaliku ürituse korraldamise reguleerimine (KorS § 59). Seega on KOV käsutuses mitmeid meetmeid, mille abil täpsustada ja jälgida detailplaneeringus õiguslikult siduvalt paika pandud motokrossiraja kasutamisele seatud nõuetest kinnipidamist. (p 23)
HMS § 10 lg 6 välistab taandamisaluste laienemise valla- ja linnavalitsuse liikmele sõnaselgelt. 2012. aastal kehtinud KOKS ei näinud ette vallavalitsuse liikme kohustust taandada end otsuse tegemisel. Kahtlus, et vallavanem oli erapoolik, ei saa olla detailplaneeringu tühistamise aluseks ka seetõttu, et tema allkirjastatud keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmise korralduse ja detailplaneeringuga seotud kirjavahetusega ei otsustatud siduvalt ette ära planeeringu kehtestamine. Menetlus siiski mitte üksnes ei pea olema, vaid peab ka näima aus ja õiglane. (p 39)
3-3-1-15-15 PDF Riigikohus 29.04.2015
Menetluskulud peavad väljamõistmiseks olema reaalselt kantud. Halduskohtumenetluses kehtiv menetluskulude kantuse põhimõte ei piira ebaproportsionaalselt isikute põhiõigust saada tõhusat õiguskaitset (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-64-13). (p-d 15, 18)
Kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud üksnes menetluskulude jaotus, on asi sisuliselt lahendatud halduskohtus ja apellatsiooniastme menetluskulude jaotust ei saa mõjutada halduskohtule esitatud kaebuse, vaid apellatsioonkaebuse rahuldamise osakaal. Kui kolmas isik ei esitanud apellatsioonkaebust, ei saa tema kui kolmanda isiku suhtes kohaldada poole kohta sätestatut. (p-d 21 ja 23)
3-3-1-57-14 PDF Riigikohus 18.12.2014
Olukorras, kus (1) ehitis on valminud, (2) ehitisele on antud kasutusluba, mis kinnitab selle vastavust ehitisele ettenähtud nõuetele, (3) pole tuvastatud ehitise vastuolu ehitustehniliste nõuetega ega ehitise arhitektuurilist või ruumilist sobimatust ja (4) ehitamisel ei ole rikutud avalikke huve kaitsvaid norme, ei ole kaasomanikevahelise sisult eraõigusliku vaidluse lahendamiseks ja kaasomanikele tekitatud võimaliku kahju kõrvaldamiseks põhjendatud kasutusloa kehtetuks tunnistamine. (p 15)
Kassatsioonkaebuse esitanud kolmanda isiku suhtes kohaldatakse menetluskulude jaotamisel poole kohta sätestatut. HKMS-st ei tulene, et kohus oleks menetluskulude jaotuse üle otsustamisel seotud menetlusosalise taotlusega selle osas, kellelt menetluskulud välja tuleb mõista. (p 21)
3-3-1-67-14 PDF Riigikohus 15.12.2014
Mäeeraldisel paiknevate kinnistute omanike vahetumine ei ole selline asjaolu, mis annaks alust täiendava KMH korraldamiseks, sest see ei mõjuta loodus keskkonda. Seega ei tulenenud KeHAS § 4 lg 3 p st 2 KMH täiendamise vajadust. (p20) KeHAS § 19 lg 3 ei kohusta sama menetluse raames keskkonnamõju uuesti hindama. Säte puudutab olukorda, kus menetlus, mille raames KMH aruanne valmis, on lõppenud tegevusloa andmisega, sellest on möödunud kaks aastat, kuid loa saaja pole tegevusega alustanud. (p 21) Kuigi KMH korraldamise ajal ei olnud teada konkreetne tehnoloogia, mida kavatsetakse kaevandamisel kasutada, nähtub KMH aruandest, et hinnatud on erinevaid tehnoloogilisi lahendusi, nende positiivseid ja negatiivseid külgi ning mõju keskkonnale. Alternatiivide võrdlemise tulemusena on võimalik teha tehnoloogilise lahenduse osas informeeritud valik, mistõttu ei ole KMH läbiviimine sellisel viisil õigusvastane. (p. 23.2)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1) Kolmanda isiku õigusabikulud ei ole täies ulatuses põhjendamatud. Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vastavate sätete alusel. (p. 33) Kaevandamist kui keskkonda oluliselt mõjutavat tegevust kavandav isik peab taluma keskkonnaalaste haldusaktide kohtuliku kontrolli vajadust. (p. 35)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1) Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vastavate sätete alusel. (p. 33) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa vajalikud ja põhjendatud kohtumenetluse kulud olla kõrgema astme kohtus üldjuhul suuremad, kui need olid madalamas astmes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-14-13, p 19, ja seal viidatud varasem praktika). (p. 40.1)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1) Kolmanda isiku õigusabikulud ei ole täies ulatuses põhjendamatud. Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vasta¬vate sätete alusel. (p. 33) Kaevandamist kui keskkonda oluliselt mõjutavat tegevust kavandav isik peab taluma keskkonnaalaste haldusaktide kohtuliku kontrolli vajadust. (p. 35)
Riigikohtu varasemast praktikast tulenevalt võib tasu esindaja istungile sõitmise ajakulu eest käsitada teatud juhtudel menetluskuluna. Kuigi vastav regulatsioon HKMS-s puudub, saab esindaja kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga. Kohtuistungitele sõitmise aja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamisel ei saa lähtuda õigusabi tavapärasest tunnihinnast. (p. 34)
Üldised MaaPS § 35 lg 2 p 8 järgsed nõuded peavad sisalduma kaevandamisloas ning kaevandamise projekt on mõeldud kaevandamisloa täpsustamiseks. (p. 27) Kaevandamisloa omanik peab tagama, et kaevandamise projekti koostamisel peetakse kinni kaevandamisloa tingimustest. (p 26) Kaevandamise projekti osas pole ette nähtud menetlust, milles puudutatud isikud saaksid osaleda. Kaevandamisloas on nõutud projekti esitamist Keskkonnaministeeriumile vähemalt kaks nädalat enne kaevandamise alustamist. Nii projekti kui ka selle järgimise üle teostab riiklikku järelevalvet Tehnilise Järelevalve Amet (KaevS § 25). MaaPS § 56 lg 1 sätestab, et kaevandamisloa omanik hüvitab maavaravaru kaevandamisega tekitatud kahju sõltumata oma süüst. Seega ei jää puudutatud isikute õigused kaitseta. (p. 28)
3-3-1-35-13 PDF Riigikohus 15.10.2013
Kohtupraktikas on leitud, et iga diskretsiooniotsus on eelduslikult eriline ja ainukordne, mistõttu ei saa diskretsiooniotsuse põhikaalutlused reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, vaid peavad sisalduma haldusaktis. Menetluses esitatud dokumentidele abstraktselt viitamine ei võimalda menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused. Samuti ei sunni see haldusorganit otsustamisel kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. Teisele dokumendile viite tegemisel peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon on osaks haldusakti põhjendusest (otsused kohtuasjades nr 3-3-1-47-12, p 15 ja 3-3-1-87-08, p 18). Seda seisukohta ei muudeta. Kui haldusaktis on küll peamiselt korratud varasemates dokumentides esitatud põhjendusi, kuid ei ole tehtud üldist viidet neile, vaid on esitatud ka asjakohased argumendid ning viidatud konkreetselt, millistele dokumentidele on haldusakti andmisel tuginetud, siis sellisel juhul on esitatud motiivide põhjal võimalik järeldada, millistel põhjustel on haldusakt antud.
Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Kohtupraktikas on leitud, et haldusorgani ulatusliku kaalutlusõiguse tõttu keskkonnaasjades tagab antava haldusakti sisulise õiguspärasuse üksnes akti andmisele eelnev õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. Keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest ning enamasti ei võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata puudustele haldusmenetluse läbiviimisel on selle tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane (vt otsuse nr 3-3-1-86-06 p-d 22 ja 24). Lõplik planeeringulahendus valmib alles koostöös avalikkusega ning kui haldusorgan ei ole teinud kõike endast olenevat huvitatud isikute tõhusaks kaasamiseks planeerimismenetlusse, siis HMS § 58 ei kohaldu. Sellisel juhul ei saa välistada võimalust, et avalikkuse nõuetekohase kaasamise korral oleks lõpptulemus kehtestatud planeeringust erinenud (vt otsuse nr 3-3-1-16-08 p 13). Kuna keskkonnamõju hindamise käigus on Keskkonnaamet rikkunud keskkonnamõju hindamise aruande avalikustamist puudutavat imperatiivset seaduse sätet (KeHJS § 22 lg 5 p 2), siis ei ole võimalik välistada, et õiguspärase haldusmenetluse korral olnuks menetluse lõpptulemus teistsugune. Seetõttu tuleb haldusakt tühistada.
Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusakti tühisus on akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad seaduses sätestatud ja ilmselged puudused. Kui haldusaktis on puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud, või kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-21-03, p 13). Keskkonnaameti korraldus, millega anti kaevandamisluba, ei ole tühine, kuigi kehtivad planeeringud kaevandamist ette ei näe. Planeeringute muutmine ei ole välistatud, mistõttu puudub objektiivne takistus haldusakti täitmiseks selle kehtivusaja (30 aasta) jooksul.
Peale üldplaneeringu kehtestamist on metsaseadus muutunud ning seetõttu kasutab üldplaneering vananenud mõistet "kaitsemets". Kolleegiumi hinnangul ei saa ainult seetõttu väita, et nüüdseks puuduvad alal igasugused piirangud. Üldplaneering on siiani kehtiv ning kaevandamiseks on seda vaja muuta. Vaidlusaluse maa sihtotstarbeks on maatulundusmaa, kuid selleks tuleks määrata mäetööstusmaa, mida saab teha vaid üldplaneeringu või detailplaneeringuga.
Keskkonnamõju hindamine ei ole eraldi¬seisev menetlus, vaid see leiab aset kaevandamisloa menetluse raames ning on suunatud loataotluse lahendamiseks vajaliku teabe kogumisele (vt KeHJS § 2 lg 1). Seega peab olema võimalik KMH puudusi esile tuua menetluse lõpptulemusena antud haldusakti vaidlustamisel. Sõltumata sellest, kas kaebajal oli KMH läbiviimise ajal õigusvõime või on see tekkinud hiljem, on tal õigus kaevandamisloa vaidlustamisel tugineda sellele, et vastustajal ei olnud loa andmiseks kogu vajalikku teavet, mis hõlmab õigust viidata asjaolule, et teabe kogumisel on tehtud olulisi menetlusvigu. Oluliste menetlusvigade puhul ei saa kindlalt väita, et hoolimata rikkumistest on kogu vajalik teave kogutud. Keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest ning enamasti ei võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata puudustele haldusmenetluse läbiviimisel on selle tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane (vt otsuse nr 3-3-1-86-06 p-d 22 ja 24). Lõplik planeeringulahendus valmib alles koostöös avalikkusega, kuid kui haldusorgan ei ole teinud kõike endast olenevat huvitatud isikute tõhusaks kaasamiseks planeerimismenetlusse, siis HMS § 58 ei kohaldu. Sellisel juhul ei saa välistada võimalust, et avalikkuse nõuetekohase kaasamise korral oleks lõpptulemus kehtestatud planeeringust erinenud (vt otsuse nr 3-3-1-16-08 p 13). KeHJS § 22 lg 5 p 2 sätestab, et keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmata jätmise korral tuleb aruanne uuesti avalikustada KeHJS §-des 16 ja 17 sätestatud korras. Nimetatud säte on imperatiivne ega anna kaalutlusruumi. Kui keskkonnateenistus oli jätnud keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmata, tuli aruanne uuesti avalikustada. Avalikustamise kohustuse täitmata jätmise korral ei ole võimalik välistada, et õiguspärase haldusmenetluse korral olnuks menetluse lõpptulemus teistsugune.
HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel ei oma üldjuhul tähtsust, mitu advokaati isikut esindas (määrus kohtuasjas nr 3-3-1-28-09, p 11). Arvestada tuleb kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning asja keerukust ( määrus kohtuasjas nr 3-3-1-28-09, p 11; otsused kohtuasjades nr 3-3-1-17-11, p 18) ja nr 3-3-1-29-12, p 29). Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. Kuigi TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus ei reguleeri õigusabikulude väljamõistmist haldusasjades, ei ole kolleegiumi hinnangul üldjuhul põhjendatud mõista halduskohtumenetluses lepingulise esindaja kulusid vastaspoolelt välja suuremas ulatuses, kui see on võimalik tsiviilasjades.
Kaebaja eest on osa menetluskulusid tasunud vald, kellele kaebaja peab lepingu kohaselt hüvitama tema poolt tasutud rahasummad kuni selles ulatuses, milles vastustajalt kaebaja menetlusulud välja mõistetakse. HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. HKMS varasemas redaktsioonis selline säte puudus. Kohtupraktikas on õigusabikulu väljamõistmist sellises situatsioonis peetud põhjendatuks, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud, ning on tuvastatud, et kaebajal on kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada (otsused kohtuasjades nr 3-3-1-47-12, p 31,nr 3-3-1-23-10, p 18 ja nr 3-3-1-28-03 p 9). Seetõttu ei takista osa kulude tasumine valla poolt käesolevas asjas menetluskulude vastustajalt väljamõistmist.
HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Ka HKMS v.r § 92 lg 1 oli sama sisuga nagu HKMS § 108 lg 1. Käesoleval juhul rahuldas kohus kaebuse, mistõttu menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Sama sätestas HKMS v.r § 92 lg 7.
MaaPS § 34 ei näe kaevandamisloa andmisest keeldumise alusena ette vastuolu planeeringuga, mistõttu ei muuda kaevandamist välistav planeering kaevandamisluba õigusvastaseks. Kaevandamisluba ei anna reservatsioonideta õigust kaevandamiseks ega asenda muid kaevandamiseks vajalikke haldusakte. Juhul kui kaevandamine on vastuolus õigusaktidega, tuleb vastuolu enne kaevandamistegevusega alustamist kõrvaldada. Kaevandamisluba ei muuda tühiseks toodangu väljaveotee asukohta määrava punkti olemasolu, kuna selline punkt iseenesest ei anna luba tee rajamiseks. Väljaveotee projekt tuleb kooskõlastada Maanteeametiga. Isikuid võib eksitada olukord, kus samaaegselt kehtib nii kaevandamisluba kui ka planeering, mis vastavasse asukohta maardlat ette ei näe. Sellisel juhul võib kaevandamisloaga tutvujale võib jääda mulje, justkui kaevandamistegevusele täiendavaid takistusi ei oleks, kuigi tegelikkuses võib planeeringu muutmise vajadus tuua kaasa olulise viivituse ning on võimalik, et kaevandamisluba ei õnnestugi realiseerida. Sellises olukorras tuleks kaevandamisloa andmisel lisada selgitus, et esineb vajadus planeeringu muutmiseks.
3-3-1-4-12 PDF Riigikohus 28.03.2012
Ehitise mõistet on selgitatud EhS § 2 lg 1 ning rajatise mõistet EhS § 2 lg 3. Praegustel asjaoludel moodustab tõstetud pinnas koos müüridega ühtse rajatise. Tegemist on inimtegevuse tulemusel ehitatud ja aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud tervikliku asjaga. Müür toestab tõstetud pinnast ning koos pinnase tõstmisel moodustuva muruterrassiga varjestab liiklusmüra ning tagab privaatsuse. Seega on müüri ja tõstetud pinnase näol tegemist funktsionaalselt koos toimivate rajatistega.
Tiheasustusalal asuvate naaberkinnisasjade omanike vahelised ehitamisega seotud huvikonfliktid peab esmajoones lahendama detailplaneering (kohtuasi nr 3-3-1-42-03, p 19). Naaber peab taluma ehitise rajamist, mis on lubatud planeeringuga ja sobib ümbrusse (kohtuasi nr 3-3-1-64-02, p 17). Argumendid nii valguse ligipääsu ja vaate kui ka kinnistute pinnaveerežiimi olulise halvenemise korral naaberkinnistute väärtuse vähenemise kohta taanduvad omandiõiguse kaitsele (vt ka kohtuasjad nr 3-3-1-25-02, p 21, nr 3-3-1-64-02, p 16, ja nr 3-3-1-42-03, p 18). Väidetavalt rikutud ehitusnormid ja detailplaneeringu nõuded, mis puudutavad maapinna tõstmise ja müüri rajamise lubatavust, kavandatava elamu korruselisust, kinnistu täisehituse protsenti ning elamu vastavust piirkonna ehitustavale kaitsevad piirinaabrite omandiõigust. Kavandatava ehitustegevuse iseloomust ning kaebajate kinnistute vahetust lähedusest tulenevalt on reaalne oht kaebajate omandiõiguse rikkumisele ning neil on kaebeõigus.
Maapinna kõrguse projekteerimine ei ole küll PlanS § 9 lg-s 2 loetletud detailplaneeringu ülesannete hulgas, kuid maapinna tõstmise küsimus on seotud haljastuse ja heakorrastuse põhimõtetega, mille määramine on detailplaneeringu üks ülesanne. Maapinna kõrgus on oluline ka hoonete korruselisuse määramisel. Igasugust maapinna tõstmist ei tule detailplaneeringus reguleerida ning see ei mõjuta ka naaberkinnisasjade omanike õigusi. Kui pinnast tõstetakse detailplaneeringu koostamisel aluseks võetud pinnasekõrgusega võrreldes sellisel määral, mis võib hakata oluliselt mõjutama detailplaneeringuga ja ehitusseadusega reguleeritud ehitusõiguse näitajaid, siis tekib vastuolu detailplaneeringuga. Naabrite õiguste kaitse seisukohast on samuti oluline, kui palju tõstetakse maapinda naaberkinnistutega võrreldes ning kas ja kuidas mõjutab see nende kinnistute olukorda. Maapinna tõstmine koosmõjus kõrgete tugimüür-variseinte rajamisega halvendab valguse ligipääsu naaberkinnistuile ja vaadet kinnistuilt. Samuti suurendab see pinnavee nendele kinnistutele valgumise ohtu, piirab kinnistute kasutamise võimalusi ning vähendab nende kinnistute väärtust. Seega kaasneb sellise detailplaneeringu rikkumisega naaberkinnistuste omanike subjektiivsete õiguste rikkumine.
Riigikohus on leidnud, et ainuüksi miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine ei ole subjektiivsed õigused, mida isik saaks kaitsta ehitusloa tühistamise menetluses (vt kohtuasi nr 3-3-1-29-10 p-d 21 ja 31). Riigikohus jääb selle seisukoha juurde. Riigikohtu kohtuasjas nr 3-3-1-3-06 võetud seisukohtadest ei tulene, et vaate halvenemine ning privaatsuse ja kinnistule langeva loomuliku valguse vähenemine ilma vastavasisulise servituudi olemasoluta ei saa ühelgi juhul naabri õigusi rikkuda. Vaate halvenemise ning privaatsuse ja kinnistule langeva loomuliku valguse vähenemisega seotud väiteid tuleb igal üksikul juhtumil eraldi hinnata. Seejuures tuleb välja selgitada, kas negatiivsete mõjude olemuse ja intensiivsuse tõttu on tegemist omandiõiguse riivega. Samuti tuleb ka välja selgitada, kas kehtivad õigusnormid ja planeeringud kaitsevad konkreetsete kaebajate omandiõigust. Ehitis peab EhS § 3 lõike 1 kohaselt olema projekteeritud hea ehitustava kohaselt. Kohtupraktikas on selgitatud, et "hea ehitustava" on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse (vt kohtuasi nr 3-1-1-7-10, p 7.1). Hea ehitustava hõlmab nõuet, et ehitis sobiks ümbritseva keskkonnaga. Piirkonda sobimatu hoone ehitamine halvendab vaadet naaberkinnistuilt ja võib seega vähendada naaberkinnistute väärtust. Kohus ei saa ise asuda hindama ehitise sobivust ümbruskonda, kuid ehitusloa andmisel tuleb analüüsida ja põhjendada kavandatava ehitustegevuse vastavust heale ehitustavale.
Enne uue halduskohtumenetluse seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustikku (edaspidi HKMS v.r). Asja läbivaatamise kulude hulka kuuluvad ka dokumentaalse tõendi saamise kulud ning dokumentaalseks tõendiks on ka menetlusosaliste poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused. HKMS v.r § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Praegusel juhul olid nii esimese kui teise arvamuse saamisele tehtud kulutused vajalikud ja põhjendatud. Teises arvamuses on esitatud esimesega võrreldes lisaargumente ja põhjendatud suurema detailsusega mitmeid esimeses arvamuses esitatud väiteid ning halduskohus on otsuses viidanud korduvalt mõlemale arvamusele.
Kohtupraktikas on kuni 31. detsembrini 2011kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 7 kohaldamise kohta selgitatud, et see sätestab vaid kolmandate isikute menetluskulude hüvitamist mitte kohustust hüvitada vastaspoole menetluskulusid. Seetõttu ei laiene kolmandatele isikutele need sätted, mis reguleerivad vastaspoole menetluskulude kandmist (vt otsuse haldusasjas nr 3-3-1-3-11, p 15). Kuna kaebajad on ekslikult pidanud võimalikuks õigusabikulude väljamõistmist kolmandalt isikult ning ringkonnakohus ei ole taotluse ekslikkust neile selgitanud, siis sellises olukorras saab menetluskulude väljamõistmise taotlust tõlgendada ning mõista seda menetluskulude täies ulatuses vastaspoolelt väljamõistmise taotlusena.
3-3-1-3-11 PDF Riigikohus 14.03.2011
Reeglid menetluskulude jaotamiseks poolte vahel on antud HKMS § 92 lõigetes 1-6, 9 ja 10. Sama paragrahvi seitsmenda lõike järgi on regulatsioon kehtiv kolmandate isikute menetluskulude hüvitamisel. Kolmandatele isikutele ei laiene need sätted, mis reguleerivad vastaspoole menetluskulude kandmist. HKMS § 92 lg 10 reguleerib menetluskulude hüvitamise ulatust ega pane poolele kohustusi teise poole menetluskulude hüvitamiseks. Seetõttu annab HKMS § 92 lg 7 aluse kohaldada HKMS § 92 lg 10 regulatsiooni halduskohtumenetlusse kaasatud kolmandate isikute suhtes ja normi toime ei ole piiratud üksnes pooltega. Menetluskulude jaotamise üldisest korrast on HKMS § 92 lg-le 10 tuginedes lubatud kõrvale kalduda juhul, kui kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Rikutud õiguse kaitsmiseks halduskohtule kaebuse esitamine on isiku õigus, mitte kohustus. Halduskohtul on uurimisprintsiibist tulenevalt kohustus juhtida kaebaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt Riigikohtu 10.03.2010 määrus easjas nr 3-3-1-90-09 p-i 10 ja 14.12.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-77-09 p-i 12, jt). Sellest kalduskohtu kohustusest ei saa aga järeldada, et kaebaja vabaneks vastutusest kaebuse rahuldamata jäämisega kaasnevate tagajärgede eest, muu hulgas kohustusest hüvitada vastaspoole menetluskulud. Vastaspool või kolmandad isikud võivad küll olla rikkunud kaebaja õigusi, mille maksmapanemine võib olla võimalik mõne teise õiguskaitsevahendi abil, kuid see ei ole iseenesest aluseks, et pidada menetluskulude hüvitamise kohustust ebaõiglaseks või ebamõistlikuks.
3-3-1-33-09 PDF Riigikohus 30.04.2009
HKMS § 93 lg-st 2 ja § 92 lg-st 7 tulenevalt saab kohus menetluskulud välja mõista vaid isikule, kes on menetlusosaliseks menetluskulude väljamõistmise hetkel. Seetõttu on ka kolmanda isiku kasuks menetluskulude väljamõistmise eelduseks see, et isikul on väljamõistmise hetkel kohtumenetluses kolmanda isiku staatus. Halduskohtumenetluse seadustik ei reguleeri küll täpsemalt, kuidas lahendada kolmandate isikute menetluskulude väljamõistmise küsimust kui kaebuse eset muudetakse ning kolmandate isikute õigusi menetluse lõpptulemus enam mõjutada ei saa. Samas ei saa sellist olukorda ületada Halduskohtumenetluse seadustiku laiendava tõlgendamisega kaebaja kahjuks (vt ka Riigikohtu 19.04.2007 otsust asjas nr 3-3-1-12-07). Halduskohtumenetluse seadustik ei näe ka ette võimalust võrdsustada kaebuse eseme muutmine kaebusest loobumisega, mille puhul peab kaebaja kandma kolmandate isikute menetluskulud. Seadustikku ei ole võimalik ka selliselt tõlgendada. Halduskohtumenetluse seadustik ei välista, et pärast kaebuse muutmist jätkavad senised kolmandad isikud menetlusosalistena menetluses osalemist üksnes menetluskulude väljamõistmise eesmärgil.
3-3-1-12-07 PDF Riigikohus 19.04.2007
Kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktset kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste muutumatuna säilimiseks. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda.
Maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus, mis on menetlustoiming, mitte iseseisev haldusakt. Nagu muidki menetlustoiminguid saab sellist kooskõlastust reeglina vaidlustada üksnes koos lõpliku haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 10.06.2003 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-38-03, p 22.)
Kui planeeringu koostamist korraldab kohalik omavalitsus ise, võib erinevate huvide tasakaalustatud arvessevõtmise võimalus olla tõhusam juhul, kui planeeringu tellijaks on eelduslikult arendustegevuse kasumlikkusest huvitatud eraõiguslik isik. Avalikule huvile vastavad lahendused tuleb sobitada planeeringusse juba selle koostamise käigus. Arendaja huvide ning avalike huvide vastuollu sattumise oht on suurem juhul, kui detailplaneeringuga tehakse ettepanek üldplaneeringu muutmiseks. Kui vajadus üldplaneeringu muutmiseks selgub alles planeeringu koostamise käigus, tuleks planeeringu koostamise korraldamine koheselt üle anda haldusorganile ning PlanS § 10 lg 6 esimese lause alusel sõlmitud leping lõpetada.
Detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast ning selle menetlemisel ei ole võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu linna või valla territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu peaks detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine jääma erandiks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele. Üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Linna või valla arengu põhisuundade ja tingimuste määramine on omavalitsusüksuse otsustuspädevuses ning nõuetekohase menetluse läbiviimisel on omavalitsusüksus õigustatud varemtehtud otsuseid muutma.
Enne 1. septembrit HKMS kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist poolelt ei võimaldanud. Alates 1. septembrist 2006 kehtiva HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kohtumenetlusõiguse üldise põhimõtte kohaselt tuleb menetlusele rakendada selle läbiviimise ajal kehtivat regulatsiooni, kui seadus ei näe ette teisiti. Kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmisel tuleb arvestada, et kui kohtumenetlus, mille kulude väljamõistmist nõutakse, algas enne 1. septembrit 2006, ei pidanud kaebaja kaebuse esitamisel ette nägema võimalust kolmanda isiku menetluskulude tasumise kohustuse tekkimiseks. Samuti tuleb arvesse võtta seda, kui suur osa kolmanda isiku poolt nõutavatest menetluskuludest on kantud enne 1. septembrit 2006.
3-3-1-46-04 PDF Riigikohus 21.10.2004
HKMS § 24 lg 1 p 4 järgi lõpetab halduskohus menetluse, kui samas asjas on olemas jõustunud kohtulahend. Kuna vaidlustatud korraldus on sisuliselt identne korraldusega, mille kohta on olemas jõustunud kohtuotsus, siis HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel lõpetatakse menetlus.
Halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette poolelt kohtukulude väljamõistmist kolmanda isiku kasuks.
3-3-1-79-03 PDF Riigikohus 19.12.2003
RHS § 30 lg 3 alusel peab ostja kontrollima pakkuja kvalifikatsiooni enne pakkumise sisulist läbivaatamist. Pakkumiste sisuline läbivaatamine tähendab RHS § 45 lg-st 1 tulenevalt seda pakkumismenetluse staadiumi, kus ostja võrdleb ja hindab kõiki neid pakkumisi, mida ei ole tagasi lükatud. Kuna maavanema vaidlustatud korralduse sisuks on pakkujate kvalifitseerimine, mitte aga pakkumiste võrdlemine ja hindamine, ei ole see vastuolus RHS § 30 lg-ga 3.
Halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg-st 1 ja § 93 lg-st 1 nähtub, et kohtukulud mõistetakse välja poolelt teise poole kasuks. Sama seadustiku § 14 lg-test 1, 2 ja 3 tuleneb, et kolmas isik ja pool on erinevad protsessiosalised. Seega ei näe Halduskohtumenetluse seadustik ette poolelt kohtukulude väljamõistmist kolmanda isiku kasuks. Asjaolu, et poolelt ei saa kolmanda isiku kasuks kohtukulusid välja mõista, on Riigikohtu halduskolleegium põhjendanud ka 16. juuni 2000. a otsuses asjas nr 3-3-1-29-00 (RT III 2000, 17, 182).
3-3-1-29-00 PDF Riigikohus 16.06.2000
Ettekirjutuse haldusakti tagasitäitmiseks võib kohus teha üksnes kaebuse esitaja taotlusel. Üksnes kõigi protsessiosaliste ärakuulamine tagab tagasitäitmise ettekirjutuse põhjendatuse igakülgse kontrolli kohtu poolt. Kui kaebuse esitaja on taotlenud haldusakti tagasitäitmiseks ettekirjutuse tegemist, kuid tagasitäitmise võimalus puudub, tuleb seda kohtuotsuse põhjendavas osas märkida. Kui kaebuse esitaja või tema esindaja on taotlenud haldusakti seadusevastaseks tunnistamist ega pole taotlenud vaidlustatud haldusakti tühistamist, on HKMS § 26 lg. 1 p. 1 kohaldamine ringkonnakohtu poolt põhjendamatu ning tegemist on HKMS § 101 lg 2 rikkumisega
Kaebuse rahuldamata jätmise korral kolmanda isiku poolt kantud õigusabikulude väljamõistmine kaebajalt pole õiglane. Kaebajalt kolmanda isiku kasuks õigusabikulude väljamõistmise võimalus halduskohtumenetluses võib takistada Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse teostamist.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json