https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 115| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-12-201/117 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.11.2023

HKMS § 201 lg 3 kohaselt peab ringkonnakohus põhjendama, kui ta asub teistsugusele seisukohale kui halduskohus. Samuti on ringkonnakohtul kohustus põhjendada, miks ta ei nõustu menetlusosalise väidetega (HKMS § 185 lg 1 ja § 165 lg 1 p 4). Ringkonnakohus pole põhjendamiskohustust rikkunud, kui ta ei ole tuginenud ühelegi maksustamise aluseks olevale materiaalõiguse normile olukorras, kus apellatsioonimenetluses pole halduskohtule ette heidetud maksukoosseisude valesti mõistmist (vrd RKHKo nr 3-3-1-78-16). (p 15)


Kui olulised asjaolud on vaieldavad või tõendamata, tuleks üle kuulata ka need tunnistajad, kel võib olla teavet oluliste asjaolude kohta, kuid kelle ütluste usaldusväärsust kahandab nende seotus kaebajaga ja uuritavast olukorrast möödunud pikk ajavahemik (RKHKo nr 3-3-1-76-14, p 29). HKMS § 62 lg 2 teise lause alusel saab jätta tõendi kogumata üksnes siis, kui kohtu hinnangul on juba piisavalt tõendatud see, mida tõendi esitaja või selle kogumise taotleja soovib selle tõendiga tõendada (RKHKo nr 3-19-2072/43, p 19 ja RKHKo nr 3-20-556/72, p 13). (p 17)


Kuigi HKMS § 109 lg-s 1 pole täpsustatud, kas menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid tuleb esitada üksnes selles kohtuastmes kantud kulude kohta või ka varem kantud kulude kohta, ei oleks mõistlik nõuda varasemate kulude kohta igas kohtuastmes menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide uuesti esitamist. See koormaks asjatult toimikut korduvate dokumentidega. Samuti on asjakohane märkida, et TsMS § 176 lg 4 kohaselt esitatakse menetluskulude nimekiri igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, selle kohtuastme menetlusega seonduvate kulude kohta. Kuigi see säte ei kohaldu halduskohtumenetluses, ei õigusta erinevat lähenemist selles küsimuses ükski halduskohtumenetluse eripära. (p 24)

HKMS § 108 lg 61 kohaselt võib jätta vastustaja kanda tühistamiskaebuse esitamisega seotud kaebaja menetluskulud juhul, kui kohus jätab oluliste põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata eelkõige kohtumenetluses esitatud põhjenduste tõttu, millest kohtu hinnangul haldusorgan juhindus haldusakti andmisel. Kui kohtumenetluses leitakse, et asjaolud, millele haldusaktis tugineti, on tõendatud ka siis, kui jätta jälitustoimingutega kogutud teave tõendikogumist välja, ei ole tegemist niisuguse olukorraga. (p 29)

Üksnes väljamõistetud menetluskulusid suurendades tuleb õigusabikulud jätta kaebaja enda kanda, sest kaebuse sisulise rahuldamise proportsioon ei muutunud (vrd TsMS § 178 lg 4). Põhjendatud on siiski vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv suuruses, mis oleks tulnud tasuda ka üksnes menetluskulude väljamõistmist vaidlustades. (p 30)

3-21-997/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.01.2023

Töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad ajavahemikud ei saa kattuda. (p 14)


Kuna kaebaja ei esitanud kaebuses kohustamisnõuet, on halduskohus ilmselgelt teinud otsuse nõude kohta, mida pole kaebuses esitatud, asudes resolutsioon p-s 3 seisukohale, et vastustajal tuleb asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsustus. Tegemist on kohtumenetluse normi olulise rikkumisega (HKMS § 41 lg 1 teine lause, HKMS § 199 lg 2 p 3, vt ka RKHKo nr 3-3-1-56-08, p 18). (p 18)


Kuigi kaebaja ei ole halduskohtu resolutsiooni selles osas vaidlustanud, saab Riigikohus nimetatud rikkumise kõrvaldada, kuna asjas ei ole vaja lisatõendeid koguda või tõenditele antud hinnangut muuta (HKMS § 230 lg 3 koosmõjus lg 5 p ga 5). (p 18)


Töötasu hüvitise saamise õiguse tekkimise üheks eelduseks on asjaolu, et tööandja on töö mitteandmise tõttu kohaldanud töötasu maksmisel TLS § 35 või § 37. Seda rõhutab ka Vabariigi Valitsuse määruse nr 130 „Tööhõiveprogramm 2017‑2020“ 23. märtsist 2020 kuni 1. juunini 2020 kehtinud redaktsiooni (määrus nr 130 v.r) § 191 lg 3. TLS § 35 järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd. TLS § 37 annab tööandjale õiguse teatud tingimustel töö andmata jätmise korral töötasu vähendada. Töötasu hüvitise eesmärk oli aidata tööandjat töötasu maksmise kohustuse täitmisel olukorras, kus tööandjal polnud kokku lepitud ulatuses tööd anda. Hüvitist käsitleti tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel (vt määruse nr 130 v.r § 191 lg 5). TLS §-de 35 ja 37 kohaldamine eeldab seda, et töötaja on töövõimeline. Tööandjal pole kohustust anda tööd ja maksta töötajale töötasu aja eest (TLS § 28 lg 2 p-d 1 ja 2), mil ta ei ole töövõimeline (sh on ajutiselt töövõimetu). Eelnevast järeldub, et määruse nr 130 v.r järgi maksti töötasu hüvitist aja eest, mil töötaja oli töövõimeline. Seetõttu ei saa ka töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad ajavahemikud kattuda. (p 14)

Seejuures ei olnud hüvitise saamise õiguse tekkimiseks määruse nr 130 v.r järgi oluline, kui pikk oli konkreetsel kalendrikuul ajavahemik, mil tööandja kohaldas TLS § 35 või § 37. Töötasu hüvitise saamiseks piisas sellest, kui määruse nr 130 v.r § 191 lg-s 2 sätestatud tingimustest kaks olid täidetud ning tööandja oli täitnud kohustuse maksta töötajale, kellele taotletakse töötasu hüvitist, omalt poolt brutotöötasu vähemalt 150 eurot (määruse nr 130 v.r § 191 lg 6). (p 15)

3-20-1548/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.09.2022

Haldusorgan võib rakendada halduseeskirju kaalutlusõiguse teostamise esimese etapina tüüpjuhtumite üle otsustamisel. Haldusorganil peab aga olema võimalus kaaluda juhtumi erilisi asjaolusid ning halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Kui halduseeskiri on kättesaadav, ei pea haldusorgan üksikjuhtumi lahendamisel eeskirja suuniseid eraldi põhjendama, isikul on samas võimalik põhjendada, miks tema puhul tuleks teha erand, ja esitada halduseeskirja suhtes ka põhimõttelisi vastuväiteid (vt RKHKo-d 3-11-1355, p-d 30–31, ja 3-3-1-77-14, p 19). Sarnastel alustel peab kolleegium võimalikuks halduseeskirju rakendada ka hindamisotsuste tegemisel. (p 24)

Kuigi halduseeskirjad ei ole haldusvälistele isikutele ega kohtutele otseselt siduvad, võib neist koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12) tuleneda siduvus haldusorgani enda jaoks. Haldusorgan ei tohi üksikjuhtumitel kalduda isiku kahjuks meelevaldselt kõrvale halduseeskirjaga kujundatud praktikast. See aga ei tähenda, et haldusorgan oleks halduseeskirjaga seotud igavesti ega tohiks muuta eeskirja või selle rakendamise praktikat ühetaoliselt kõiki tulevasi sarnaseid juhtumeid silmas pidades. Halduseeskirja muudatust võib arvestada ka siis, kui see on toimunud ajal, mil isik oli taotluse soodustuse saamiseks juba esitanud. Senine halduseeskiri ei saa olla jäigem kui haldusväliseid isikuid siduv õigus. Viimast aga tuleb haldusorganil arvestada haldusakti andmise seisuga (vrd HMS § 54). (p 25)


Vaideotsuse tegemisel ei kehti HKMS § 158 lg 3 kolmandas lauses sätestatud keeld teostada kaalutlusõigust haldusasutuse asemel. Vaideotsuse põhjendusi tuleb kohtul arvestada samaväärselt haldusakti põhjendustega. (p 15)


KredExi laenu andmise aluseks olevas määruses oli sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei anta laenu ettevõtjale, kes tõenäoliselt ei ole võimeline laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt täitma. Kui laenu antaks teadmisega, et seda tõenäoliselt ei tagastata, oleks sellel riigiabina hoopis teistsugune majanduslik tähendus ja mõju kui tagastatav laenul. Laenu puhul on oluline, et abi saaja tasuks kohases määras intressi, kuigi see on riigiabi puhul soodsam kui turutingimustel makstav intress. (p 22)


Riigiabi andmine on avaliku võimu teostamine tulenevalt abi spetsiifilisest mõjust turgudele ning abi andja erikohustustest. Abi andmisel kehtivatest põhimõtetest ja reeglitest kinnipidamine on oluline taotlejate ja nende konkurentide ettevõtlusvabaduse ning võrdse kohtlemise tagamiseks. Seetõttu tuleb KredExi otsust erakorralise käibekapitalilaenu andmisest keeldumise kohta käsitada haldusaktina. (p 12)


Protokolli kohaselt võttis kohus istungil eksperdi arvamuse asja materjalide juurde. Vastustaja esitas selle peale vastuväite, mille kohus jättis rahuldamata. Vastustajal oli seega võimalik arvamuse kohta ka sisuliselt seisukohti esitada ja soovi korral arvamust koos kohtuga vahetult uurida. Protokollist ega kassatsioonkaebusest ei nähtu, et selleks oleks takistusi tehtud. HKMS § 157 lg 3 ei nõua, et kohus oleks tõendit tingimata istungil arutanud (vrd RKTKo 3-2-1-7-09, p 12). (p 36)


HKMS § 158 lg 3 kolmas lause ei piira määratlemata õigusmõistete sisustamist ja selle valguses faktiliste asjaolude hindamist kohtus, vaid üksnes kaalutlusnormide õigusliku tagajärje valikut (RKHKo 3-20-1198/58, p 14). (p 17)

Kui vaidlusaluses haldusaktis sisaldub majanduslikke eriteadmisi eeldav prognoos, võib kohus laenutaotleja maksevõimele antud hinnangu kontrollimisel piirduda mõistlikkuse testiga, mille puhul uuritakse ennekõike, kas haldusorgan on arvestanud seaduse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid ja olulisi asjaolusid (analoogselt HMS § 4 lg-ga 2). Kohtul pole aga hindamisotsuste kontrollimisel keelatud asendada haldusorgani hinnangut enda omaga (RKHKo-d 3-20-1198/58, p-d 12 jj; 3-20-2362/63, p 25.2). (p 18)

Kui haldusorgan on oma otsust põhjendanud väga pealiskaudselt, ei ole halduskohtul kohustust asuda kaebaja maksevõimet vastustaja asemel hindama. Niisugune hindamine pole aga halduskohtu jaoks ka keelatud ega saa apellatsiooniastmes olla kohtuotsuse tühistamise iseseisvaks aluseks. (p 19)


Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme, võttes asja juurde asjatundja arvamuse, mille kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisana. Arvestades vastustaja põhjendamiskohustuse rikkumist, ei ole kaebajale ette heidetav hinnangu esitamine alles apellatsioonkaebuse lisana, vastuseks halduskohtu otsuses toodud tõendite käsitlusele. (p 36)


Vaidlustatud haldusakt oli põhjendamispuudustega ega vastanud sellisena HMS § 56 lg le 2. Otsuses puudus viide õiguslikule alusele ning selle faktiline põhjendus oli napp ja üldsõnaline. Haldusakti adressaati ei või panna olukorda, kus ta peab asuma ise asjakohast õigusnormi otsima (vt ka RKHKo 3-18-305/38, p 9). Valele õiguslikule alusele viitamine või ka üldse õiguslikule alusele viitamata jätmine ei pruugi siiski kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusakti toetav õiguslik alus on õiguskorras tegelikult olemas ning kohtuvaidluses ilmneb, et selle kohaldamise eeldused on täidetud (HMS § 58, vt ka RKHKo 3-18-1740/36, p 18.4). (p-d 13–14)

HMS §-st 56 ei tulene, et kõik haldusakti toetavad argumendid tuleb lõplikul kujul esitada haldusmenetluses ning et kohtumenetluses ei tohiks haldusakti põhjenduste toetuseks, täpsustuseks või selgituseks esitada vähimatki uut teavet võrreldes haldusaktis ja vaideotsuses esitatuga. See oleks vastuolus õigusliku argumentatsiooni olemusega. Haldusorganil kui vastaspoolel peab olema võimalik kaebaja väidetele reageerida omapoolsete vastulausetega (HKMS § 2 lg 6; RKHKo 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)


KredExi poolt kehtestatud laenutingimused on halduseeskiri. Tegemist ei ole konkreetse haldusakti eeltingimuste reguleerimisega (HMS § 52 lg 1 p 2), vaid üldise iseloomuga dokumendiga, mis puudutab menetluste üleselt kõiki asjaomastele tingimustele vastavaid laenutaotlusi, st puudutab piiritlemata arvu juhtumeid. Laenutingimused ei saa olla määrus (HMS § 88), sest ETS § 4 lg 2 ei näe ette, et minister võiks laenu andmise üldiste ja haldusväliselt siduvate tingimuste kehtestamise delegeerida edasi vastustajale (HMS § 91 lg 1; vt ka RKÜKo 3-18-1432/103, p 35). Laenutingimusi pole põhjust käsitada ka üldkorraldusena (HMS § 51 lg 2), arvestades, et vastustaja ise eitab tahet reguleerida laenutingimusi siduva haldusaktiga. Samuti ei vasta laenutingimused haldusakti vorminõuetele. (p 23)

3-16-1562/104 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.05.2022

Seejuures ei ole ministeeriumil kooskõlastuse andmisest keeldumisel kaalutlusõigust, vaid üksnes asjaolude tuvastamise, määratlemata õigusmõistete sisustamise ja nendest juhindudes otsuse tegemise õigus. Ministeeriumil tuli kooskõlastuse andmist otsustades seega esiteks selgitada välja vajalikud asjaolud, teiseks subsumeerida tuvastatud asjaolud õigusnormi alla, et tuvastada, kas mõju riigikaitselise ehitise töövõimele esineb, ja kolmandaks, kui esines, siis kas mõju on selline, et see tuleb lugeda töövõime vähenemiseks määruse nr 16 § 61 lg 2 mõttes. Jaatava vastuse korral tuli Kaitseministeeriumil keelduda kooskõlastuse andmisest. (p 22)


Tulenevalt EhS § 120 lg 1 esimesest lausest ja LennS § 35 lg-st 61 oli Toila vallal tuulepargi ehitusloa menetluses kohustus kooskõlastada ehitusprojekt Kaitseministeeriumiga. Seejuures tähendab ehitusloa eelnõu kooskõlastamine ühtlasi ehitusprojekti kooskõlastamist, sest ehitusluba annab õiguse ehitada vaid loa andmise aluseks olnud projekti kohaselt (EhS § 12 lg 1 ja § 38 lg 1; vt RKPJKo nr 5-20-12/9, p 51). (p 20)

Kaitseministeeriumi kooskõlastusele tuleb kohaldada LennS § 35 lg 61 kolmandas lauses sätestatud 30-päevast tähtaega. Pooled ei vaidle selle üle, et Kaitseministeerium andis selle tähtaja jooksul teada, et ta ei kooskõlasta ehitusprojekti. (p 21)

EhS § 120 lg 1 p 3 kohaselt on kooskõlastamisel hinnatavaks asjaoluks ehitise püstitamise tulemusel riigikaitselise ehitise, sh selles paikneva raadiosüsteemi töövõime vähenemine. Määruse nr 16 § 61 lg-s 2 on sätestatud keeld vähendada ehitise püstitamise, laiendamise või ümberehitamisega raadiosüsteemi töövõimet, mis on kindlaks määratud määruse nr 16 § 61 teistes lõigetes (vt ka määruse nr 16 § 1). Projekti mittevastavus määruse nr 16 § 61 lg-le 2 koostoimes EhS § 44 p-ga 1 välistab ehitusloa kooskõlastamise Kaitseministeeriumis (vt RKPJKo nr 5-20-12/9, p 47). (p 22)


Projekti mittevastavus määruse nr 16 § 61 lg-le 2 koostoimes EhS § 44 p-ga 1 välistab ehitusloa kooskõlastamise Kaitseministeeriumis (vt RKPJKo nr 5-20-12/9, p 47). Seejuures ei ole ministeeriumil kooskõlastuse andmisest keeldumisel kaalutlusõigust, vaid üksnes asjaolude tuvastamise, määratlemata õigusmõistete sisustamise ja nendest juhindudes otsuse tegemise õigus. Ministeeriumil tuli kooskõlastuse andmist otsustades seega esiteks selgitada välja vajalikud asjaolud, teiseks subsumeerida tuvastatud asjaolud õigusnormi alla, et tuvastada, kas mõju riigikaitselise ehitise töövõimele esineb, ja kolmandaks, kui esines, siis kas mõju on selline, et see tuleb lugeda töövõime vähenemiseks määruse nr 16 § 61 lg 2 mõttes. Jaatava vastuse korral tuli Kaitseministeeriumil keelduda kooskõlastuse andmisest. (p 22)

Sarnaselt radari toimimisele saab ehitise mõju raadiosüsteemi toimimisele olla kooskõlastuse andmist välistavaks asjaoluks üksnes juhul, kui see ületab teatud lävendi. Nagu nähtub määruse nr 16 §-st 61, on raadiosüsteemi töövõimel kriteeriumid, st gradatsioon. Kohus saab kontrollida, kas üksikjuhtumil on raadiosüsteemi töövõime vähenemise kriteerium täidetud (vrd RKHKo nr 3-17-2766/33, p 27.3). (p 23)

Kohus saab kontrollida raadiosüsteemi töövõime kriteeriumite täidetust ning see kontroll ei piirdu üksnes hinnanguga, kas keeldumine on olnud ilmselgelt meelevaldne. (p 27)


Kolleegiumi hinnangul ei saanud kohus piirduda raadiosüsteemi töövõime hindamisel üksnes Kaitseministeeriumi seisukohtade kordamisega, vaid pidi otsuse tegemisel võtma selge seisukoha, millised asjaolud on tuvastatud (HKMS § 158 lg 1). Sellist otsustust tuleb põhjendada. Praegu pole arusaadav, millise teabe alusel ja kuidas veendus ringkonnakohus, et tuulepark paiknes raadiosüsteemi otsenähtavuse tsoonis ja takistas signaaliallika ning vastuvõtusensori vahelist otsenähtavust. Samuti ei ole antud hinnangut kaebaja väitele, et raadiosüsteem koosneb teisaldatavatest raadioseadmetest, mis ei pea paiknema kogu aeg samas kohas, mistõttu raadiosüsteemi töövõimet on väidetavalt võimalik tagada ka süsteemi või selle osi ümber paigutades. Selleks ei piisa tõdemusest, et raadiosüsteemi seadmete asukoha peavad otsustama spetsialistid. Kohtul oleks tulnud veenduda, et on tõenäoline vajadus paigutada seadmed selliselt, et tuulepark jääb nende otsenähtavuse alasse või häirib muul viisil seadmete tööd. (p 28)

Riigisaladuse ega muu juurdepääsupiiranguga teabe sisaldumine Kaitseministeeriumi analüüsis ei saa takistada kohut veendumast, kas määrusest nr 16 ja muudest õigusaktidest tulenevad nõuded raadiosüsteemi töövõimele on täidetud. Vajaduse korral tuleb piirata menetlusosaliste juurdepääsu kohtutoimikus sisalduvale juurdepääsupiiranguga teabele. Kohtulahendit ei või jätta põhjendamata. Kohtul on valikuvõimalus, kas piirata menetlusosalise juurdepääsu kohtulahendi konfidentsiaalsetele põhjendustele või esitada avalikus kohtulahendis saladusega kaetud teabest tehtavad järeldused määral ja viisil, mis juurdepääsupiirangut arvestades on võimalikud, kuid mis tagavad siiski lahendi kontrollitavuse. (p 29)

Kolleegiumi hinnangul tuleb ringkonnakohtul hinnata uuesti, mh vajaduse korral Kaitseministeeriumilt lisatõendite esitamist nõudes ning analüüsi võimalike puuduste kohta esitatud kaebaja väidetele sisuliselt vastates, kas raadiosüsteemi töövõime vähenemine on käesolevas asjas küllaldaselt tõendatud. Kaitseministeeriumi pädevus riigikaitseküsimustes ei välista mh eksperdi arvamuse küsimist eriteadmist nõudvate asjaolude selgitamiseks (HKMS § 56 lg 2; TsMS § 293). (p 29)

3-19-312/25 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.03.2022

Halduslepingu muutmisest keeldumine on haldusakt, sest sellega otsustatakse lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üle. (p 17)


HKMS § 197 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Ringkonnakohus ei saa tühistada halduskohtu otsust selles osas, mida pooled ei ole vaidlustanud. Sellises olukorras halduskohtu otsust tervikuna tühistades väljub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piiridest. (p 18)


Kõigi kulude põhjendatud muutumist tuleb hinnata kogumis ning ühe või mõne kulukomponendi suurenemine ei pea kokkuvõttes tooma kaasa liinikilomeetri maksumuse suurendamist, kui kaebaja kulud ei ole muude kulukomponentide vähenemise tõttu tervikuna suurenenud. Kuna küsimuse all on liinikilomeetri maksumus, tuleb vastustajal aluseks võtta kulu liinikilomeetri kohta, st tuvastada liinikilomeetri läbimiseks vajalike kulude kasv võrreldes eelmise perioodiga. (p 28)

3-20-915/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.01.2022

Kolleegium jagab PPA ja kohtute seisukohta, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale. Kolleegium nõustub kohtutega ka selles, et PPA ei ole teinud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaalumisvigu. (p 19)

Kaebaja ei kujuta toime pandud süütegude tõttu endast ohtu riigi julgeolekule. (p26)


PPA lähtus ekslikult arusaamast, et pikaajaline elanik võib jääda riiki elama üksnes juhul, kui ta on edaspidi õiguskuulekas. Sellisel juhul kattuks „oht“ avalikule korrale „piisavalt tõsise ohuga“ avalikule korrale. Selleks, et tagada pikaajalisele elanikule tugevdatud kaitse väljasaatmise eest (s.t võimalus anda pikka aega Eestis elanud välismaalasele tähtajaline elamisluba), peab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist võimaldav ohulävend eristuma ohulävendist, mille puhul on võimalik teha pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutus. (p 22)


Juhtudel, mil isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule seisneb tema toime pandud süütegudes, tuleb võtta muu hulgas arvesse ka isikule mõistetud karistuse määra. (p 23)

Kuna vangistuse üks peamisi eesmärke on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, on võimalik eeldada, et isiku ohtlikkus on pärast vanglakaristuse kandmist vähenenud. (p 23)

Mida rohkem aega on karistuste kustumisest möödunud, seda väiksem on nende osatähtsus isiku ohtlikkuse hindamisel. (p 24)


Kaebaja on rõhutanud, et tal on diagnoositud skisofreenia, kuid PPA ega kohtud ei ole kaebaja tervisliku seisundi tõsiduse kohta tõendeid kogunud. Kaebaja terviseandmeid tulnuks võtta arvesse mitte üksnes tema väljasaatmise võimalikkuse, vaid ka temast lähtuva ohu hindamisel. Kui haiguse nõuetekohane ravi aitab isikul süütegude toimepanemisest hoiduda ning ta allutab end ravile, vähendab see eelduslikult süütegude toimepanemise tõenäosust ning seeläbi ka isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale. (p 25)


Kohtud jätsid põhjendamatult istungi korraldamata. Asjas ei olnud vaidluse all üksnes õigusküsimused. Samuti ei võtnud kumbki kohus arvesse kaebaja jaoks kaalul olevaid õigushüvesid, kuigi HKMS § 131 lg 1 p 2 seda nõudis. (p 28)

3-20-39/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.12.2021

Kohus lahendab otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused (HKMS § 162 lg 1), kusjuures resolutsioon peab olema arusaadav ja täidetav ka otsuse muude osadeta (HKMS § 162 lg 4). HKMS § 165 järgi tuleb kohtul kohtuotsuse põhjendavas osas esitada kohtu järeldused, tuues mh ära kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb; asjas kogutud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks või asjassepuutuvaks, koos põhjendusega, miks kohus ei pea neid usaldusväärseks või asjassepuutuvaks; põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega; samuti õigus, mida kohus kohaldas. Need normid laienevad ka ringkonnakohtu otsusele (HKMS § 185 lg 1). (p 10)


Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas resolutsiooni kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuse resolutsioon ja kohtuotsuse põhjendavas osas kaebuse lahendamise kohta märgitud järeldused ei või olla omavahel vastuolus. (Vt ka RKHKo nr 3-3-1-14-15, p 20). (p 11)

Kui ringkonnakohus viitas vaidlusaluses otsuses kokkuvõtlikult nendele varasematele seisukohtadele, mis on tehtud teistes ettevõtete grupiga seotud haldusasjades, mis on relevantsed käesolevas asjas, siis ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme (vt ja vrd ka RKHKo nr 3-16-1573/41, p 27). Samas kui ringkonnakohus on märkinud, et jääb varasemates asjades avaldatud seisukohtade juurde, tuleb osaliselt teistsugusele järeldusele jõudmist põhjendada, sest muidu on otsuse põhjendused vastuolulised. (p-d 12.1-12.2)


Kumbki kohtumenetluse pool peab tõendama asjaolusid, millel tuginevad tema väited (HKMS § 59 lg 1), ning ka maksuhalduril on õigus esitada maksumenetluses kogumata jäänud tõendeid veenmaks kohut, et maksuotsuses tuvastatud asjaolud on selliselt aset leidnud (vt ka RKHKo nr 3-12-1360/121, p 17.2). Seejuures ei ole tõendi kohtumenetluses esitamise ajal ainumäärav tähendus tõendi lubatavuse hindamisel, sest olulist tähendust omab ka selle roll asja õigel lahendamisel (vt HKMS § 198 lg 3 teine lause). Kohtumenetluses kogutud uute tõendite abil kohtuasja lahendamisel ei tohi siiski asuda ulatuslikult muutma vaidlustatud haldusakti õiguslikku ja faktilist alust, st asuda otsima põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks haldusaktis märgitust oluliselt erinevatel põhjustel (vt RKHKo nr 3-18-1740/36, p 18.4 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13.5)

3-18-1606/26 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.12.2021

vt. RKHKo nr 3-3-1-20-16, p 16.2. (p 15)

Üldjuhul ei tohiks ringkonnakohus keelduda istungi pidamisest olukorras, kus ringkonnakohus hindab ümber kaebaja suhtes soodsa asjaolu või seaduse tõlgenduse, teeb uue otsuse kaebaja kahjuks. Enne uuele tõendile tuginemist ringkonnakohtu poolt peab menetlusosalistel olema võimalus selle suhtes oma seisukoha avaldamiseks (HKMS § 198 lg 3 kolmas lause) ning otsuses võib tugineda üksnes sellistele tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2 esimene lause, § 185 lg 1). Vajaduse korral võib ringkonnakohus kaaluda ka asja arutamise uuendamist (HKMS § 130). (p 17)


MKS § 96 lg 5 lubab äriühingu juhatuse liikme suhtes vastutusotsuse teha, kui äriühingu maksuvõla sissenõudmist on alustatud MKS § 130 lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning see pole kolme kuu jooksul õnnestunud. MKS § 130 lg 1 p 3 sätestab maksuhalduri õiguse pöörata sissenõue rahalisele õigusele. Eeltoodud normidest tulenevalt piisab vastutusotsuse tegemiseks sellest, kui pangakontode arestimine kolme kuu jooksul tulemusi ei anna ning seadus täiendavaid sissenõudmisetoiminguid ei nõua (RKHKo nr 3-3-1-56-16, p 18; vt ja vrd ka RKHKo nr 3-18-1612/31, p 14). (p 19)

Täiendava vastutuse korral, mida juhatuse liikme solidaarne vastutus endast kujutab, piisab sellest, et võlausaldaja on enne solidaarvõlgniku vastu nõude esitamist esitanud nõude põhivõlgniku vastu ning seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ei ole nõuet täidetud. Sarnane säte on näiteks ÄS § 101 lg 5, mille kohaselt võib osanik keelduda täisühingu kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja ei ole oma nõuet tulemusetult esitanud täisühingu vastu. Vastutusotsuse tegemine ei takista põhivõlgnikul oma kohustusi täita. Kui vastutusotsuse adressaat täidab talle määratud maksukohustuse äriühingu eest, siis tekib tal äriühingu vastu tagasinõudeõigus. (p 20)

MKS § 96 lg-s 5 toodud nõue on täidetud ka ühe täitetoimingu tegemisel ning seadus ei nõua, et maksuhaldur peaks enne vastutusotsuse tegemist tegema kõik endast oleneva, et maksuvõlg äriühingult sisse nõuda. See ei pruugiks ka olla proportsionaalne äriühingu jätkusuutlikku toimimist silmas pidades. Maksukohustuste õigeaegne täitmine on eelkõige maksumaksja kohustus ning muu hulgas paneb MKS § 8 juriidilise isiku seaduslikule esindajale kohustuse tagada esindatava vara arvel maksukohustuste tähtaegne ja täielik täitmine. Võlgniku vara varjamine või muul viisil täitemenetluse takistamine võib tuua kaasa sunniraha või väärteokaristuse määramise ning raskematel juhtudel võib olla karistatav kuriteona KarS § 385 järgi. (p 21)


Juhul kui põhivõlgnik tasub maksuvõlga pärast vastutusotsuse tegemist (või võlg väheneb näiteks tagastusnõuete tasaarvestamise tagajärjel), ei ole vaja vastutusotsust muuta (vt ka RKHKo nr 3-18-1612/31, p 15). MKS § 14 lg 4 kohaselt on maksuhaldur kohustatud maksukohustuslase taotlusel väljastama talle kirjaliku tõendi või tegema elektrooniliselt kättesaadavaks andmed maksukohustuslase maksuvõlgade suuruse, samuti tema tasutud, temale tagastatud või tasaarvestatud maksusummade ja intressi kohta, mille sundtäitmise aegumistähtaeg ei ole möödunud. See õigus on ka solidaarvõlgnikul teda puudutava maksukohustuse osas. (p 22)


VÕS § 66 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses. Ühe erandi toodud põhimõttest teeb MKS § 96 lg 6 p 3, mille kohaselt vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlg on kustutatud. Tegemist on juhtumiga, mida nimetab ka VÕS § 66 lg 2: kui võlausaldaja on kellegagi solidaarvõlgnikest kokku leppinud, et ta loobub oma nõudest kõigi solidaarvõlgnike vastu, vabanevad kohustusest ka teised solidaarvõlgnikud. VÕS § 66 lg 3 kohaselt võib see loobumine toimuda ka enne solidaarkohustuse tekkimist. (p 25)

Maksuvõla täieliku või osalise kustutamise otsus tuleb teha ka siis, kui maksuhaldur nõustub maksuvõla vähendamisega saneerimismenetluses. MKS § 114 lg-st 2 tulenevalt kaotab maksuhaldur õiguse teha juhatuse liikmelt maksuvõla sissenõudmiseks vastutusotsus siis, kui ta on andnud enne vastutusotsuse tegemist nõusoleku võlgade ümberkujundamiseks saneerimismenetluses ning teinud selle kohta maksuvõla kustutamise otsuse (olles läbinud kohase haldusmenetluse ja teostanud kaalutlusõigust). Samuti on vastutusotsuse tegemine välistatud siis, kui maksuvõlg kustutatakse MKS § 114 lg 3 alusel. (p 26)


Vastutusotsuse tegemist ei takista asjaolu, et põhivõlgniku suhtes on täitemenetlus peatatud kas halduskohtu määrusega esialgse õiguskaitse korras või maakohtu määrusega saneerimis- või pankrotimenetluses. (p 22)

SanS § 45 lg 4 kohaldub ka maksuõigussuhetele. (p 23)

Juhul kui maksuhaldur ei ole andnud nõusolekut maksuvõla ümberkujundamiseks, kuid sellest hoolimata kinnitab kohus saneerimiskava, mis näeb ette maksuvõla vähendamise või võlast vabastamise, siis kohaldub MKS § 1141 („Käesolevas peatükis sätestatu ei piira maksunõuete ümberkujundamist ja neist vabastamist juriidilise isiku saneerimismenetluses ega füüsilise isiku võlgade ümberkujundamise menetluses või võlgadest vabastamisel pankrotimenetluses eriseadustes sätestatud korras.“). Sellisel juhul ei toimu maksuvõla kustutamist MKS § 114 lg 2 alusel (mis tooks kaasa maksukohustuse lõppemise nii põhivõlgniku kui ka solidaarvõlgniku suhtes), vaid maksuhaldur kannab lootusetu maksuvõla maha MKS § 114 lg 1 alusel. Maksuvõla mahakandmise toiming ei lõpeta solidaarvõlgnike kohustusi ega võta maksuhaldurilt õigust teha MKS § 96 tingimustele vastavat vastutusotsus. (p 27)

SanS § 45 lg 4 teine lause sätestab, et kui ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutav isik on kohustuse täitnud, on tal ettevõtja suhtes tagasinõudeõigus üksnes selles ulatuses, milles ettevõtja vastutaks kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Viidatud säte ei takista põhivõlgnikul tasuda maksukohustust solidaarvõlgniku asemel. Kui maksuhaldur ei ole andnud võla ümberkujundamiseks nõusolekut ega teinud maksuvõla kustutamise otsust, siis ei ole ka maksuvõlg lõppenud ning maksuhalduril ei ole õigust keelduda kohustuse täitmise vastuvõtmisest. Sellisel juhul on tegemist äriühingu enda kohustuse täitmisega, mitte juhatuse liikmele antud hüvega (dividend, juhatuse liikme tasu, erisoodustus vms), millega võiksid kaasneda maksukohustused. (p 28)

3-20-1285/50 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.08.2021

Ringkonnakohus ei või HKMS § 187 lg 3 p 3 alusel tagastada apellatsioonkaebust selle määrusega, millega ta jätab rahuldamata menetlusabi taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Pärast nimetatud menetlusabi taotluse rahuldamata jätmist peab ringkonnakohus jätma apellatsioonkaebuse käiguta ja andma apellandile mõistliku tähtaja riigilõivu tasumiseks. Kui apellant jätab riigilõivu tähtpäevaks tasumata, tagastab kohus apellatsioonkaebuse määrusega apellandile (vt HKMS § 187 lg 4 teine lause). (p 11)

3-20-1170/15 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.05.2021

HKMS § 207 lg 3 p 2 võimaldab teha HKMS § 207 lg 2 alusel tagastatava määruskaebuse kohta määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, kui seaduse järgi võib asja läbi vaadata lihtmenetluses. HKMS § 133 lg 1 järgi on lihtmenetlus võimalik, kui kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Kolleegiumile jääb ebaselgeks, mis põhjusel pidas ringkonnakohus kaitstava õiguse riivet väheintensiivseks. Probleemiks oli vanglale esitatud kahjunõude tähtaegsus ja sellest tulenev küsimus, kas kohustuslik kohtueelne menetlus on nõuetekohaselt läbitud. Nende probleemide lahendamine ei ole seostatav kaebaja materiaalõiguslikku positsiooni puudutava riive intensiivsusega. (p 9)


Kaebuse tagastamine halduskohtu poolt tähendab kaebuse menetlusse võtmata jätmist. Kaebuse tagastamise määrus nagu ka kaebuse läbi vaatamata jätmise määrus on määrus, mis takistab asja edasist menetlust. Kaebuse tagastamise määrus ja kaebuse läbi vaatamata jätmise määrus riivavad kaebeõigust ühesuguse intensiivsusega. HKMS § 210 lg 1 teise lause järgi peab kõigi asja edasist menetlust takistavate määruste peale esitatud määruskaebusi läbi vaatama ringkonnakohtu kolmeliikmeline koosseis. (p 11)

3-18-1328/14 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.02.2021

Isikliku pangakonto väljavõtte esitamise kohustus riivab isiku eraelu puutumatust (PS § 26; vrd nt EIKo asjas Sommer vs. Saksamaa, nr 73607/13, p 48). Riive intensiivsust mõjutab olulisel määral nii see, kui pika ajavahemiku kohta isiku pangakonto väljavõtet nõutakse, kui ka see, kas nõutavat teavet on teatud kriteeriumide alusel piiritletud või nõutakse teavet kõigi tehingute kohta (vrd RKHKo nr 3-16-2324/18, p 12). Vaidlustatud korralduses kohustati kaebajat kui menetlusvälist isikut esitama isikliku pangakonto täielik väljavõte veidi vähem kui kahe aasta kohta (15. detsembrist 2015 kuni 30. novembrini 2017). Kolleegiumi hinnangul ei saa eraelu puutumatuse sellist riivet nii selle ajalise kui ka esemelise ulatuse tõttu väheintensiivseks pidada. (p 11)

Kuna seadus ei võimalda sellist asja läbi vaadata lihtmenetluses, polnud üks HKMS § 187 lg 31 kohaldamise eeldustest täidetud ning apellatsioonkaebuse tagastamine HKMS § 187 lg 31 alusel ei olnud põhjendatud. (p 12)


Isikliku pangakonto väljavõtte esitamise kohustus riivab isiku eraelu puutumatust (PS § 26; vrd nt EIKo asjas Sommer vs. Saksamaa, nr 73607/13, p 48). Riive intensiivsust mõjutab olulisel määral nii see, kui pika ajavahemiku kohta isiku pangakonto väljavõtet nõutakse, kui ka see, kas nõutavat teavet on teatud kriteeriumide alusel piiritletud või nõutakse teavet kõigi tehingute kohta (vrd RKHKo nr 3-16-2324/18, p 12). Vaidlustatud korralduses kohustati kaebajat kui menetlusvälist isikut esitama isikliku pangakonto täielik väljavõte veidi vähem kui kahe aasta kohta (15. detsembrist 2015 kuni 30. novembrini 2017). Kolleegiumi hinnangul ei saa eraelu puutumatuse sellist riivet nii selle ajalise kui ka esemelise ulatuse tõttu väheintensiivseks pidada. (p 11)

3-19-1282/38 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.01.2021

Kolleegium on varem rõhutanud, et HKMS § 187 lõike 3 punkti 5 sõnastuse järgi tuleb apellatsioonkaebuse perspektiivikuse hindamisel lähtuda apellandi faktiväidetest (RKHKm asjas nr 3-3-1-5-13, p 8). (p 13)

Halduskohtule esitatud kaebuses tugines kaebaja muu hulgas oma tervise kahjustamisele. Kuigi halduskohus kaebaja tervise kahjustamist ei tuvastanud, märkis kaebaja apellatsioonkaebuses, et jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Seega tugines kaebaja apellatsioonkaebuses muu hulgas halduskohtust erinevale faktiliste asjaolude käsitlusele. Ringkonnakohus on seda ka mõistnud, sest on eraldi välja toonud, et nõustub halduskohtu seisukohaga, tuginedes tervisekaardi väljavõttele. Seega asus ringkonnakohus kontrollima apellatsioonkaebuse faktiväiteid, mis väljub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel lahendatavate küsimuste piiridest (RKHKm asjas nr 3-16-1861/15, p 11). (p 14)

3-19-990/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.11.2020

Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos (vt nt RKHKo 3-17-1026/43, p 12 jj). Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). (p 12)


Homoseksuaalsetele isikutele suunatud karistusõiguslike õigusnormide olemasolul moodustavad homoseksuaalsed isikud sotsiaalse grupi VRKS § 4 lg 1 ja direktiivis 2011/95/EL art 10 lg 1 p d mõttes (vt nt C-199/12: X jt, p 49). (p 13)

Homoseksuaalsuse eest vangistuse sätestamisest seaduses ei piisa, et pidada päritoluriigi tegevust tagakiusamiseks: riigipoolse tagakiusamisega on tegu üksnes olukorras, kus karistust ka tegelikult kohaldatakse (C-199/12: X jt, p-d 50-61). (p 14)


Rahvusvahelise kaitse taotleja ütlused enda seksuaalse sättumuse kohta on direktiivi 2011/95/EL art-s 4 ette nähtud faktide ja asjaolude hindamise menetluses lähtepunktiks (C-148/13-C-150/13: A, p 49; C-56/17: Fathi, p 84). Kui taotleja ütluste teatavaid aspekte ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui eelviidatud direktiivi art 4 lg 5 p-des a-e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud (vt C-56/17: Fathi, p-d 86-87). (p 17)

Hindamistingimused, mida pädevad asutused rakendavad taotluste põhjenduseks esitatud ütluste ja dokumentaalsete või muude tõendite suhtes, peavad olema kooskõlas õigusega era- ja perekonnaelu austamisele (EKo C-148/13-C-150/13: A, p 53). Näiteks on EK pidanud lubamatuks küsitlusi, „mis puudutavad taotleja seksuaalkäitumise üksikasju“, seda, kui „taotlejad sooritavad homoseksuaalseid toiminguid, et nende homoseksuaalsust „testitakse” või et nad esitavad tõendeid, nagu videosalvestised oma seksuaalaktidest“ (samas, p-d 64, 65). Sellised tõendid pole lubatavad ka siis, kui need on esitatud vabatahtlikult või nõusoleku alusel (samas, p 66). (p 18)

Seksuaalse sättumuse hindamiseks võib ekspertiisi määrata nii haldusorgan kui ka kohus eeldusel, et „ekspertiisi läbiviimise kord järgib hartaga tagatud põhiõigusi, et kõnealune asutus ja kohtud ei raja oma otsust ainuüksi eksperdiarvamuses esitatud järeldustele ning et nad ei ole nende järeldustega seotud hinnangu andmisel taotleja avaldustele tema seksuaalse sättumuse kohta“; ekspertiis peab põhinema „rahvusvahelise teadlaskonna tunnustatavate standardite seisukohast piisavalt usaldusväärsetel meetoditel ja põhimõtetel“ (C-473/16: F, p-d 46, 58). Ekspertiis ei ole siiski vältimatult vajalik, sest haldusorganil peavad olema intervjuude tegemiseks pädevad töötajad ning direktiiv annab juhised tõendite, sh taotleja seletuste hindamiseks (samas, p-d 66-68). Seega ei ole ekspertide kasutamine sättumuse tuvastamiseks välistatud, kuid ekspertiis peab olema põhiõigusi austav ning tegu on ühe tõendiga teiste seas. (p 19)

Asjas tähtsust omavate asjaolude ringi kindlaks määramise ülesanne on vastutaval haldusorganil. Rahvusvahelise kaitse taotlejal on menetluses kaasaaitamiskohustus. Selle rikkumist saab talle ette heita juhul, kui a) temalt on küsitud asjas tähtsust omavaid andmeid ja asjaolusid, kuid sellele vaatamata ei ole taotleja neid esitanud, ja/või b) esitatud teave on ebaselge, vastuoluline, ebajärjekindel vms. (p 21, vt ka lahendis viidatud EK praktikat)

PPA läbiviidud vestlusel antud ütluste üldisus võib põhimõtteliselt olla asjaoluks, mis viitab kaebaja ebausaldusväärsusele. Asjas tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemise kohustus lasub aga siiski haldusorganil, st PPA-l. Kaebaja ütluste ebausutavust ja tema ebausaldusväärsust ei saa järeldada asjaolust, et ta ei selgitanud PPA-le detailsemalt ühte või teist teemat olukorras, kus PPA ei ole kaebajalt seda eelnevalt küsinud ega ole juhtinud tema tähelepanu kaasaaitamiskohustusele mõnede teemade või nende detailide selgitamisel. (p 25.2, vt ka p 21)

PPA ametnikel peab olema asjakohane väljaõpe ja oskus kasutada küsitlustehnikaid, suunamaks inimest andma asjas tähtsust omada võivat teavet, sh vajalikke üksikasju ka neil teemadel, millel inimesel võib omal algatusel olla keeruline end võõrale avada. (p 25.2, vt ka p 19)

Mida suurem tagakiusamise oht kaebajat ähvardab tema seksuaalse sättumuse väite tõelevastavusel, seda hoolikam tuleb olla faktide ja asjaolude hindamisel tagakiusamise põhjuse tõendatuks lugemisel. Isiku ütluste usutavus ja järeldus tema usaldusväärsuse kohta võib sõltuda lisaks ütluste sisule ka sellest, kuidas isik ütluste andmisel käitub. Protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad mõjutada tehtavaid järeldusi (vrd RKKKm 1-15-6483/415, p 29). Ka EIK on möönnud, et kuigi haldusasja lahendamisel apellatsiooniastmes ei pruugi olla suuline istung igal juhul nõutav, siis asja eripärad võivad suulise istungi vajalikkuse tingida (vt nt EIKo nr 38978/97, Salomonsson vs. Rootsi, p-d 36-40), nt vajadus saada vahetu mulje kaebajast (EIKo nr 55391/13, 57728/13, 74041/13, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, p 191 alap b, vt ka alap a ja c). (p 26.3)

Rahvusvahelise kaitse asjades, kus kohtuasja tulemus sõltub suurel määral kaebaja usaldusväärsusest ja seletuste usutavusest, peaks kohus tõsiselt kaaluma istungi korraldamist sõltumata sellest, millist menetlusvormi menetlusosalised kohaseks peavad. (p 26.5)


Asjaolu, et menetlusosalised ei ole taotlenud kohtuistungit ja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, ei vabasta kohut vajadusest hinnata, kas kohtuistung võib olla siiski vajalik asja õigeks lahendamiseks. (p 26.3)

Mida suurem tagakiusamise oht kaebajat ähvardab tema seksuaalse sättumuse väite tõelevastavusel, seda hoolikam tuleb olla faktide ja asjaolude hindamisel tagakiusamise põhjuse tõendatuks lugemisel. Isiku ütluste usutavus ja järeldus tema usaldusväärsuse kohta võib sõltuda lisaks ütluste sisule ka sellest, kuidas isik ütluste andmisel käitub. Protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad mõjutada tehtavaid järeldusi (vrd RKKKm 1-15-6483/415, p 29). Ka EIK on möönnud, et kuigi haldusasja lahendamisel apellatsiooniastmes ei pruugi olla suuline istung igal juhul nõutav, siis asja eripärad võivad suulise istungi vajalikkuse tingida (vt nt EIKo nr 38978/97, Salomonsson vs. Rootsi, p-d 36-40), nt vajadus saada vahetu mulje kaebajast (EIKo nr 55391/13, 57728/13, 74041/13, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, p 191 alap b, vt ka alap a ja c). (p 26.3)

Rahvusvahelise kaitse asjades, kus kohtuasja tulemus sõltub suurel määral kaebaja usaldusväärsusest ja seletuste usutavusest, peaks kohus tõsiselt kaaluma istungi korraldamist sõltumata sellest, millist menetlusvormi menetlusosalised kohaseks peavad. (p 26.5)

3-19-116/21 PDF Riigikohtu halduskolleegium 03.07.2020

HKMS § 187 lõike 31 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tagastada, kui korraga on täidetud kaks tingimust: asja võib läbi vaadata lihtmenetluses ning asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Erinevalt sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud apellatsioonkaebuse tagastamise alustest on ringkonnakohtul selle sätte kohaldamisel kaalutlusruum. Apellatsioonkaebust ei tohi tagastada kergel käel ka siis, kui ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud tingimused täidetud. (p 11)


HKMS § 133 lõike 1 järgi võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise järgi lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Isikunime andmisega seotud piirangud riivavad eeskätt PS §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, kuid sõltuvalt olukorrast võidakse riivata ka PS §-st 49 tulenevat õigust rahvuskuuluvuse säilitamisele. Isikunimi ja selle kirjapilt moodustavad olulise osa inimese identiteedist ning võivad saata inimest kogu tema elu ja ka pärast seda. Seega ei saa piiranguid isikunime andmisele üldjuhul pidada väheintensiivseks. Seejuures, HKMS § 133 lõige 1 ja § 187 lõige 31 seovad võrdselt kõigi menetlusosaliste menetlusõiguste kitsendamise võimalused kaebusega kaitstava õiguse riive intensiivsusega. (p 12)

3-18-529/137 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.05.2020

Kohus ei rikkunud menetlusnorme, kui kasutas otsuse põhjendavas osas teise kohtuotsuse põhjendusi. Kuna kohtuasjades olid vaidlustatud samad haldusaktid ning suuresti tuli lahendada samu õiguslikke probleeme, võis kohus järgida varasema otsuse põhjendusi, olgugi et eelmise otsuse oli teinud teine kohtukoosseis. (p 16)


Keskkonnaorganisatsioon võib tugineda asjaolule, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane põhjusel, et üldsus ei saanud nõuetekohaselt menetluses osaleda (vt RKHKo 3-16-1472/92, p 17). (p 17)


Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt tuleb Natura hindamine korraldada, kui kavandatava tegevuse oluline mõju Natura alale pole objektiivsete asjaolude põhjal välistatud (C-127/02: Waddenzee p-d 44 ja 45). Natura hindamine tuleb teha alati, kui eelhinnangu põhjal ei ole võimalik välistada kavandatava tegevuse olulist mõju Natura alale.

Kui kavandatav tegevus ohustab asjaomase ala kaitse eesmärke, tuleb seda pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Mõju olulisuse üle otsustades tuleb eelkõige arvestada asjaomasele alale iseloomulikke tunnuseid ja keskkonnatingimusi (C-127/02: Waddenzee, p-d 47˗49). Euroopa Komisjoni (mittesiduvate) selgituste kohaselt sõltub mõju olulisus sellistest teguritest nagu mõju suurus, liik, ulatus, kestus, intensiivsus, avaldumise aeg (ajastus), tõenäosus ja kumulatiivsus ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavus (teatise „Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted“ p 4.5.2, Euroopa Liidu Teataja C 33, 25. jaanuar 2019).

Natura hindamise võib seega tegemata jätta kahel juhul: (1) kui on kahtlusteta selge, et kavandatav tegevus ei mõjuta ala neid tunnuseid, mis on selle kaitse eesmärkide seisukohalt olulised, või (2) kui tegevus võib küll mõjutada ala sellised tunnuseid, kuid mõju on selgelt ebaoluline, arvestades ka alal valitsevat olukorda ning kaitstavate elupaikade ja liikide haavatavust. (p 18)

Natura alale võib olulist mõju avaldada nii ala territooriumil kui ka väljaspool seda toimuv tegevus (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-142/16: komisjon vs. Saksamaa, p 29). Kavandatava tegevuse kaudne mõju Natura alale ei pruugi olla vähem oluline kui otsene mõju. Natura eelhinnangut andes tuleb analüüsida Natura ala olukorda ja kavandatava tegevuse tagajärjel ilmneda võivaid muutusi. Otseste ja kaudsete mõjude eristamisel on seejuures teisejärguline tähendus. (p 19)

Olukorras, kus ekspert on leidnud, et kavandatav tegevus toob eeldatavasti kaasa kaitsealuste liikide elupaikade kvaliteeti halvendavad häiringud, tohiks Natura hindamise tegemata jätta vaid juhul, kui eksperdi selgelt väljendatud järeldused ei jätaks üles mingit teaduslikult põhjendatud kahtlust selle kohta, et nimetatud häiringud võiksid olla olulised. Üksnes Natura hindamise tegemata jätmise fakt selliseid kahtlusi ei kõrvalda. (p 21)

Euroopa Kohus on selgitanud, et Natura eelhindamise etapis, kus otsustatakse Natura hindamise vajalikkuse üle, ei tohi arvestada mõju leevendavate meetmetega. Asjaolu, et hindamisvajaduse üle otsustades võetakse arvesse meetmeid, mille eesmärk on vältida või vähendada projekti kahjulikku mõju alale, viitab sellele, et oluline mõju on tõenäoline. Järelikult tuleb hindamine korraldada. Leevendusmeetmete täieulatuslikku ja täpset analüüsi ei tule teha mitte eelhindamise etapis, vaid just Natura hindamise etapis. Selliste meetmete arvesse võtmine eelhindamise etapis võib kahjustada loodusdirektiivi kasulikku mõju, kuna tekib oht, et hindamisest hiilitakse kõrvale (C-323/17: People Over Wind ja Sweetman, p-d 35˗37). (p 23)

Natura alale avalduvat mõju hinnates tuleb arvestada eelkõige ala kaitse eesmärki ja ala terviklikkust (KeHJS § 45 lg 1 p 1 v.r koosmõjus lg-ga 2). Euroopa Kohus on selgitanud, et ala terviklikkust ei kahjustata, kui selle kaitsestaatus jääb soodsaks. See tähendab, et püsivalt säilivad ala olemuslikud tunnused, mis on seotud nende looduslike elupaigatüüpide esinemisega, mille kaitseks ala Natura võrgustikku arvati (C 441/17: Białowieża mets, p 116).

Euroopa Kohus on rõhutanud, et Natura hindamise aruandes toodud järeldused ei tohi olla lünklikud. Järeldused peavad olema täielikud, täpsed ja lõplikud ning hajutama kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused kavandatud tööde mõju suhtes (C-441/17: Białowieża mets, p 114). Hindamine peab tuginema ajakohastele andmetele ning kasutada tuleb parimat võimalikku tehnikat ja parimaid võimalikke meetodeid (C-127/02: Waddenzee, p-d 52-54 ja 59; C-43/10: Nomarchiaki Aftodioikisi Aitoloakarnanias, p 115). (p 26)

Planeeringu võib kehtestada juhul, kui asjakohase hindamise tulemusel on kujunenud veendumus, et kavandatav tegevus ei kahjusta Natura ala terviklikkust ega kaitse eesmärke (KeHJS § 45 lg 2 v.r, vt ka loodusdirektiiv art 6 lg 3 ja Euroopa Kohtu otsus C-127/02: Waddenzee, p 61). (p 31)

Euroopa Kohus on selgitanud, et Natura hindamise käigus tuleb analüüsida kavandatava tegevuse mõju sellistele elupaigatüüpidele ja liikidele, mis asuvad väljaspool Natura ala piire, kui see mõju võib kahjustada ala kaitse eesmärke (C-461/17: Holohan, p-d 39 ja 40). (p 32)

Alati ei pruugi olla põhjendatud planeeritava tegevuse alternatiivide visandamise aluseks võetud eeldus, et mõju Natura aladele on väiksem juhul, kui planeeritav tegevus ei läbi Natura ala, vaid kulgeb selle piiri taga. Asjaolu, et alternatiiv kulgeks läbi Natura ala, ei välista veel selle võimalikkust. (p 33)


Natura hindamine tuleb teha alati, kui eelhinnangu põhjal ei ole võimalik välistada kavandatava tegevuse olulist mõju Natura alale. (p 18)

Natura alale võib olulist mõju avaldada nii ala territooriumil kui ka väljaspool seda toimuv tegevus (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-142/16: komisjon vs. Saksamaa, p 29). Kavandatava tegevuse kaudne mõju Natura alale ei pruugi olla vähem oluline kui otsene mõju. Natura eelhinnangut andes tuleb analüüsida Natura ala olukorda ja kavandatava tegevuse tagajärjel ilmneda võivaid muutusi. Otseste ja kaudsete mõjude eristamisel on seejuures teisejärguline tähendus. (p 19)

Euroopa Kohus on selgitanud, et Natura eelhindamise etapis, kus otsustatakse Natura hindamise vajalikkuse üle, ei tohi arvestada mõju leevendavate meetmetega. Asjaolu, et hindamisvajaduse üle otsustades võetakse arvesse meetmeid, mille eesmärk on vältida või vähendada projekti kahjulikku mõju alale, viitab sellele, et oluline mõju on tõenäoline. Järelikult tuleb hindamine korraldada. Leevendusmeetmete täieulatuslikku ja täpset analüüsi ei tule teha mitte eelhindamise etapis, vaid just Natura hindamise etapis. Selliste meetmete arvesse võtmine eelhindamise etapis võib kahjustada loodusdirektiivi kasulikku mõju, kuna tekib oht, et hindamisest hiilitakse kõrvale (C-323/17: People Over Wind ja Sweetman, p-d 35˗37). (p 23)


Linnualad on kaitsealadeks klassifitseeritud vaadeldava linnuliigi säilimise ja paljunemise eesmärgil, mille tagamiseks peavad jätkusuutlikult säilima linnuliigi elupaiga olemuslikud tunnused (C-164/17: Grace ja Sweetman, p 35). (p 26)


Euroopa Kohus on selgitanud, et kui kavandatav tegevus ohustab asjaomase ala kaitse eesmärke, tuleb seda pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Mõju olulisuse üle otsustades tuleb eelkõige arvestada asjaomasele alale iseloomulikke tunnuseid ja keskkonnatingimusi (C-127/02: Waddenzee, p-d 47˗49). Euroopa Komisjoni (mittesiduvate) selgituste kohaselt sõltub mõju olulisus sellistest teguritest nagu mõju suurus, liik, ulatus, kestus, intensiivsus, avaldumise aeg (ajastus), tõenäosus ja kumulatiivsus ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavus (teatise „Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted“ p 4.5.2, Euroopa Liidu Teataja C 33, 25. jaanuar 2019). (p 18)

Natura alale võib olulist mõju avaldada nii ala territooriumil kui ka väljaspool seda toimuv tegevus (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-142/16: komisjon vs. Saksamaa, p 29). Kavandatava tegevuse kaudne mõju Natura alale ei pruugi olla vähem oluline kui otsene mõju. (p 19)

Euroopa Kohus on selgitanud, et Natura eelhindamise etapis, kus otsustatakse Natura hindamise vajalikkuse üle, ei tohi arvestada mõju leevendavate meetmetega. Asjaolu, et hindamisvajaduse üle otsustades võetakse arvesse meetmeid, mille eesmärk on vältida või vähendada projekti kahjulikku mõju alale, viitab sellele, et oluline mõju on tõenäoline. Järelikult tuleb hindamine korraldada. (p 23)

KSH käigus tuleb välja selgitada kaitstavate liikide ja elupaikade seisund tervikuna ning kuidas mõjutab kavandatav tegevus kaitstava ala terviklikkust. Hinnates kavandatava tegevuse mõju ala terviklikkusele, tuleb uurida ka seda, millises seisus on ala need tunnused, mis on olulised kaitstavate liikide säilimiseks alal. Sellest sõltub, mil määral võivad uued mõjutegurid kaitse eesmärke kahjustada. Kui elupaik on juba enne halvas seisus või haavatav, võib ka vähese intensiivsuse või ulatusega mõju osutuda ala terviklikkuse säilimise seisukohalt oluliseks (vt RKHKo 3-17-740/46, p 23). (p 29)


Strateegiliste valikute tegemiseks vajalik teave olemasoleva keskkonna kohta tuleb välja selgitada arendustegevuse võimalikult varases staadiumis KSH käigus (RKHKo 3-16-1472/92, p 31). (p 27)

KSH käigus tuleb välja selgitada kaitstavate liikide ja elupaikade seisund tervikuna ning kuidas mõjutab kavandatav tegevus kaitstava ala terviklikkust. Hinnates kavandatava tegevuse mõju ala terviklikkusele, tuleb uurida ka seda, millises seisus on ala need tunnused, mis on olulised kaitstavate liikide säilimiseks alal. Sellest sõltub, mil määral võivad uued mõjutegurid kaitse eesmärke kahjustada. Kui elupaik on juba enne halvas seisus või haavatav, võib ka vähese intensiivsuse või ulatusega mõju osutuda ala terviklikkuse säilimise seisukohalt oluliseks (vt RKHKo 3-17-740/46, p 23). (p 29)


Olukorras, kus haldusmenetluses ei kogutud õiguspärase kaalutlusotsuse tegemiseks vajalikke andmeid, ei ole võimalik tehtud viga kõrvaldada uute tõendite kogumisega kohtumenetluses. Vastasel juhul asuks kohus haldusmenetluses uurimata jäänud olulisi asjaolusid hindama ja nende alusel kaalutlusõigust teostama täitevvõimu asemel, mis oleks vastuolus HKMS § 158 lg-ga 3 ja võimude lahususe põhimõttega (põhiseaduse § 4). (p 34)


Vastustajal on maakonnaplaneeringu osalise tühistamise järel võimalik valida, kas algatada uus või uuendada vana planeerimismenetlus (vt RKHKo 3-17-563/70, p 13). Kui vastustaja otsustab menetluse uuendamise kasuks, tuleb KSH-d täiendada Natura ala Natura hindamisega ning teha sellega seotud ja selle järeldustest tulenevad menetlustoimingud. Juba tehtud menetlustoiminguid, millel tuvastatud veaga seost ei ole, kordama ei pea. Menetluse uuendamise korral tuleb planeerimismenetlusele kohaldada menetluse alguses kehtinud menetlusnorme (HMS § 5 lg 5, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lg 1). (p 36)


Praeguse kohtuasja sisu arvestades on põhjendatud menetluskuluks (HKMS § 109 lg 6) tasu, mille kassaatorite esindajad tasusid SA-le Keskkonnaõiguse Keskus õigusnõu osutamise eest. Selle väljamõistmist ei takista HKMS § 32 lg-s 2 sätestatud esindusõiguse piirang kassatsioonimenetluses. Kassaatoreid esindasid kassatsioonimenetluses advokaadid.

Kirjalike seisukohtade esitamise lisatähtaja jooksul võis esitada ka uusi taotlusi, sh menetluskulude hüvitamise taotlusi. (p 38.3)


Praeguse kohtuasja sisu arvestades on põhjendatud menetluskuluks (HKMS § 109 lg 6) tasu, mille kassaatorite esindajad tasusid SA-le Keskkonnaõiguse Keskus õigusnõu osutamise eest. Selle väljamõistmist ei takista HKMS § 32 lg-s 2 sätestatud esindusõiguse piirang kassatsioonimenetluses. Kassaatoreid esindasid kassatsioonimenetluses advokaadid. (p 38.3)

3-12-1512/140 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.02.2020

Kohtutoimikust nähtub, et kirja esitas halduskohtule kaebaja. Kohtuistungil nõudis halduskohus kaebajalt selle kirja tõlget ning hoiatas, et kui tõlget ei esitata, võib kohus jätta tõendi tähelepanuta. Kaebaja tõlget ei esitanud ja halduskohus kirjale oma otsuses ei viidanud. Niisiis jättis halduskohus tõendi põhjendatult tähelepanuta (HKMS § 81 lg 4). Ringkonnakohus võttis kirja otsuse tegemisel tõendina arvesse, kuid ei teatanud sellest pooltele ega andnud vastustajale võimalust avaldada tõendi kohta oma seisukohta. Ringkonnakohtu istungil tõendit ei uuritud. Sellega rikkus ringkonnakohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2), ning normi, mis keelab rajada oma otsust tõendile, mida istungil ei uuritud (HKMS § 157 lg 3). Ühtlasi rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse normi, mis lubab ringkonnakohtul hinnata halduskohtu otsuses hindamata tõendeid ainult juhul, kui halduskohus jättis tõendid põhjendamatult tähelepanuta (HKMS § 198 lg 2 p 1). (p 12)

Otsuse tegemisel võttis ringkonnakohus asja materjalide juurde kinnisvaraportaalis avaldatud müügikuulutuse väljatrüki ning arvestas seda kinnistu väärtuse ja kahju suuruse kindlaksmääramisel. Tõendi kogumisest ringkonnakohus pooltele ei teatanud ega andnud neile võimalust tõendiga tutvuda ega selle kohta oma seisukohta avaldada. Ringkonnakohtu istungil tõendit ei uuritud. Sellega rikkus ringkonnakohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2), kui ka normi, mis keelab rajada oma otsust tõendile, mida istungil ei uuritud (HKMS § 157 lg 3). Ringkonnakohtu toodud põhjendused (menetlusosaliste asjatu koormamine, asja lahendamiseks kuluva aja pikenemine, et poolte seisukohad ja tõendid kahju suuruse kohta on juba esitatud, et täiendavate tõendite kogumine ja hindamine on uurimisprintsiibi järgi lubatud ja vajalik, hüvitise summa jääb poolte pakutud summade vahepeale ega ole üllatuslik, menetlusökonoomia põhimõte) ei õigusta nende menetlusnormide rikkumist ega võta menetlusosaliselt õigust osaleda tõendite uurimisel ja avaldada nende suhtes oma seisukohta (HKMS § 27 lg 1 p 6, § 2 lg 6). Täiendava tõendi kogumiseks ja uurimiseks oleks ringkonnakohus pidanud asja arutamise uuendama (HKMS § 130 p 2). (p 13)


Korralduse õiguspärasus sõltub sellest, kes oli korralduse andmise ajal garaažihoone omanik, mitte sellest, kas kohalik omavalitsus teadis või pidi teadma, et hoone omandiõiguse üle käib kohtuvaidlus. Samuti ei sõltu korralduse õiguspärasus sellest, kas kohalik omavalitsus teadis või pidi teadma, et kaebaja ei ole hoone omanik. Keelunormivastaselt antud haldusakti ei muuda materiaalses mõttes õiguspäraseks see, et haldusorgan ei teadnud ega pidanud teadma haldusakti andmist välistavat asjaolu (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). (p 12)


Halduskohtus kantud menetluskulude väljamõistmisel tuleb lähtuda enne 1.01.2018. a kehtinud HKMS § 109 lg-st 1 ja seda tõlgendavast kohtupraktikast, mille kohaselt peavad menetluskulud nende väljamõistmiseks olema reaalselt kantud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-15, p 15). Kui halduskohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohta ei esitatud menetluskulude tegelikku kandmist tõendavaid dokumente, ei olnud need kulud halduskohtus väljamõistetavad. Kui kuludokumendid ei vasta seaduse nõuetele halduskohtu poolt menetluskulude jagamise otsustamise ajal, ei saa hiljem neid välja mõista ka ringkonnakohus (HKMS § 1 lg 4 ja § 285 lg 1). Riigikohtule tasutud kautsjon ei ole käsitatav väljamõistetava menetluskuluna (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-07, p 15). (p 16)


Riigikohtule tasutud kautsjon ei ole käsitatav väljamõistetava menetluskuluna (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-07, p 15). (p 16)

3-18-2351/39 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.02.2020

HKMS § 116 lg-tes 5 ja 6 sätestatud üldreegel, mille kohaselt ei peata menetlusabi taotlemine seaduses sätestatud tähtaja kulgemist ja tähtaja järgimiseks tuleb tähtaja kestel teha ka menetlustoiming, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, kohaldub üldiselt kõigile menetlusabi liikidele, sh näiteks menetlusabi riigilõivu tasumiseks, menetlusdokumentide tõlkimiseks, tõendi saamiseks jne. Kui mitmete nende toimingute tegemata jätmine ei takista kuidagi menetlusdokumendi esitamist (kuigi puudustega), siis riigi õigusabi on konkreetselt mõeldud just selleks, et taotleja ei peaks ise menetlusdokumenti koostama. Seejuures ei ole riigi õigusabi mõeldud ainult abistamiseks menetlusdokumendi koostamisel. Riigi õigusabi võib olla vajalik ka selleks, et otsustada (edasi)kaebuse esitamise perspektiivi üle. Riigi õigusabi taotlemist ei saa praegusel juhul pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Riigi õigusabi taotlemist on kolleegium kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks pidanud ka määruses asjas nr 3-7-1-3-239-15. Riigi õigusabi taotlemine ei tohi kahjustada isiku menetluslikku olukorda. (p 9)

3-17-1909/65 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.12.2019

Kohalik omavalitsus võib KOKS § 6 lg-s 1 ettenähtud ülesande täitmiseks endale haldusaktiga võtta kohustuse ka siis, kui seadus teda selleks ei kohusta. Seega pole määravat tähtsust asjaolul, et 1.01.2003 jõustunud EhS v.r § 13 sätestas tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse varasema PES §-ga 47 võrreldes kitsamalt ega hõlmanud reoveekanalisatsiooni. (p 18)


Detailplaneering on kohaliku omavalitsuse, mitte arendaja või kinnistuomaniku tegevuskava. Omavalitsustes levinud praktika kehtestada detailplaneeringuid killustatult üksikute kinnistute kaupa ei tohi kahjustada kujundatava ruumilise lahenduse terviklikkust. Seepärast peab planeering määrama kindlaks kõigi tehnovõrkude asukohad, mis on tarvis paigutada planeeringualale. (p 19)

Etapiviisilisuse põhimõtet tuleb ehitusloa andmisel arvestada kui planeeringu siduvat elementi (EhS § 42 lg 1 teine lause ja § 44 p 1; vrd RKHK otsus nr 3-13-385/90, p 11). Niisuguse tingimuse võib kehtestada HMS § 53 lg 1 p 3 ja lg 2 p 3 alusel. Sellise tingimuse proportsionaalsuse küsimuse võib tõstatada vaidluses planeeringu kehtestamise, mitte planeeringu elluviimise üle. Isik, kes omandab planeeringuala kinnistu pärast planeeringu kehtestamist, ei saa nõuda enda vabastamist planeeringu elluviimise tingimustest. (p 20)

Kui detailplaneeringut on asutud ellu viima, peab kohalik omavalitsus tagama, et detailplaneeringuga ettenähtu viiakse ellu nii, nagu planeering naabrite õigusi või avalikke huve kaitsvaid tingimusi silmas pidades kindlaks määras (RKHK otsus nr 3-13-385/90, p 12). (p 21)

See, et ÜVK rajatakse ÜVK arendamise kava alusel (ÜVVKS § 4 lg 1 esimene lause), ei tähenda, et ÜVK rajamisel ei tuleks paralleelselt arvestada kehtivas detailplaneeringus määratud ühiskanalisatsiooni põhimõttelist lahendust. (p 24)

Kui ilmneb, et kehtivat detailplaneeringut ei ole võimalik ellu viia, võib kõne alla tulla detailplaneeringu muutmine. Selleks aga on ette nähtud erikord ja see ei toimu ÜVK arendamise kavaga (PlanS v.r § 27 ja HMS § 64 lg 1 teine lause). (p 25)


Etapiviisilisuse põhimõtet tuleb ehitusloa andmisel arvestada kui planeeringu siduvat elementi (EhS § 42 lg 1 teine lause ja § 44 p 1; vrd RKHK otsus nr 3-13-385/90, p 11). Niisuguse tingimuse võib kehtestada HMS § 53 lg 1 p 3 ja lg 2 p 3 alusel. Sellise tingimuse proportsionaalsuse küsimuse võib tõstatada vaidluses planeeringu kehtestamise, mitte planeeringu elluviimise üle. Isik, kes omandab planeeringuala kinnistu pärast planeeringu kehtestamist, ei saa nõuda enda vabastamist planeeringu elluviimise tingimustest. (p 20)


Kui detailplaneeringut on asutud ellu viima, peab kohalik omavalitsus tagama, et detailplaneeringuga ettenähtu viiakse ellu nii, nagu planeering naabrite õigusi või avalikke huve kaitsvaid tingimusi silmas pidades kindlaks määras (RKHK otsus nr 3-13-385/90, p 12). (p 21)


See, et ÜVK rajatakse ÜVK arendamise kava alusel (ÜVVKS § 4 lg 1 esimene lause), ei tähenda, et ÜVK rajamisel ei tuleks paralleelselt arvestada kehtivas detailplaneeringus määratud ühiskanalisatsiooni põhimõttelist lahendust. (p 24)

Kui ilmneb, et kehtivat detailplaneeringut ei ole võimalik ellu viia, võib kõne alla tulla detailplaneeringu muutmine. Selleks aga on ette nähtud erikord ja see ei toimu ÜVK arendamise kavaga (PlanS v.r § 27 ja HMS § 64 lg 1 teine lause). (p 25)

Kinnistuomanikul, kellel on detailplaneeringust tulenev õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt planeeritud kanalisatsioonitorustiku väljaehitamist, on õigus nõuda torustiku ehitamist sõltumata selle kajastamisest ÜVK arendamise kavas. ÜVK arendamise kava peab olema kooskõlas kehtivate haldusaktidega, sh detailplaneeringutega (HMS § 60 lg 2). ÜVK arendamise kava võib täpsustada detailplaneeringus määratud trassi võimalikku asukohta (PlanS § 126 lg 1 p 4). (p 26)

Kolmanda isiku omandiõigus kinnistute üle ei ole vääramatuks takistuseks kanalisatsiooni ehitamisel. Seadus sätestab tingimused, millal kinnistuomanik peab tehnovõrku enda kinnisasjal taluma, vajaduse korral võib selleks seada sundvalduse (AÕS § 1581). (p 30)


Primaarse alternatiivnõude rahuldamata jätmisel tuleks see ära märkida kohtuotsuse resolutiivosas (HKMS § 162 lg 1). (p 34)


Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks asus ringkonnakohus seisukohale, et vaidlustatud ehitusload ei riku kaebaja õigusi. Isikul on õigus nõuda õigusvastase haldusakti, mis riivab tema õigusi, tühistamist, kui seadus ei kehtesta tema nõudeõigusele piirangut (RVastS § 3 lg 1). (p 35)


Ekslik on kolmanda isiku seisukoht, et tühistamisnõude selgesõnaline kajastamata jätmine resolutsioonis mõjutab menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotamisel tuleb HKMS § 108 lg 2 kohaselt lähtuda kaebuse rahuldamise tegelikust proportsioonist, mitte resolutsiooni sõnastuslikest iseärasustest. (p 36)


PS §-dest 15, 24, 25, 32 ega muudest sätetest ei tulene, et menetlusosalisel, kelle kahjuks tehakse kohtuotsus, peaks olema õigus nõuda menetluskulude hüvitamist. HKMS § 108 on asjassepuutuvas osas põhiseaduspärane. (p 37)

3-16-1573/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.11.2019

Hindamisel, kas esineb mõjuv põhjus kaebuse muutmiseks apellatsioonimenetluses, on kohtul lai otsustusruum. (p 24)

Kaebuse täiendamine uute nõuetega on asja lahendamiseks oluline küsimus, mille kohta tuleb teistele menetlusosalistele anda võimalus esitada oma seisukohad (HKMS § 2 lg 6, § 27 lg 1 p 7). (p 25)

Kaebuse muutmise lubatavus sõltub HKMS § 49 lg 1 kohaselt mh sellest, kas see on kohtu hinnangul otstarbekas, ja otstarbekuse üle otsustamisel on kohtul lai kaalutlusruum. (p 32)


Kaebuse täiendamine uute nõuetega on asja lahendamiseks oluline küsimus, mille kohta tuleb teistele menetlusosalistele anda võimalus esitada oma seisukohad (HKMS § 2 lg 6, § 27 lg 1 p 7). (p 25)


Olukorras, kus sama ringkonnakohus oli varem lahendanud samade poolte vahel samasisulise vaidluse, kus kesksel kohal oli samade õigusnormide tõlgendamine, ei pidanud kohus kõiki vaidluse aspekte täies ulatuses uuesti analüüsima. Viitest varasemale otsusele, mis on kõigile menetlusosalistele kätte toimetatud, koos kokkuvõttega selle otsuse olulisematest põhjendustest piisas. (p 26)


Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamisel tehtava kohtuotsuse põhjendustes saab kaudselt anda hinnangu ka teise haldusorgani poolt haldusakti andmise menetluses tehtud menetlustoimingu õiguspärasusele (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-61-07, p 24). See ei tähenda siiski, et sellise menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamine lisaks haldusakti vaidlustamisele oleks lubamatu. Olukorras, kus isik soovib ümber lükata teise haldusorgani antud hinnangud, võib olla mõistlik kaasata ka see haldusorgan vastustajana. (p 32)


Apellatsioon- või kassatsioonkaebuse õiguslikud väited ei piira selle läbivaatamise ulatust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-46-13, p 24). (p 35)


PRIA poolt jõudluskontrolli läbiviimise eest põllumajandusloomade aretustoetuse maksmise üle otsustamisel ei ole oluline, kas jõudluskatse on läbi viidud vastavalt jõudluskontrolli korra nõuetele. Toetuse maksmise eelduseks on jõudluskontrolli läbiviimise fakt ja jõudluskatse tulemuste kajastamine elektroonilises tõuraamatus. Seetõttu ei olnud PRIA-l alust jätta toetustaotlusi rahuldamata nende hobuste osas, kelle puhul VTA tuvastas jõudluskontrolli korra rikkumise, kuid kelle jõudluskatsed olid läbi viidud ja jõudluskatse andmed jäid tõuraamatusse. (p 35)

PõLAS §-st 30 tulenes VTA-le pädevus teostada riiklikku järelevalvet mitte ainult PõLAS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle, vaid ka tegevusluba omavate isikute poolt PõLAS alusel kehtestatud nõuete täitmise üle. Jõudluskontrolli korra kehtestamine jõudluskontrolli läbiviijate poolt oli ette nähtud PõLAS § 9 lg 6 p-s 1. VTA järelevalve on seejuures piiratud PõLAS eesmärkidega tagada põllumajandusloomade jõudlusvõime ja geneetilise väärtuse suurenemine ning genofondi säilimine (PõLAS § 1 lg 1). (p 36)

Lisaks sisulistele ja menetluslikele nõuetele, mis loovad eeldused jõudluskatse tulemuste õigsuseks ja kontrollitavuseks ning mille järgimist VTA saab PõLAS § 30 alusel kontrollida, sisaldavad jõudluskontrolli korrad ka programmilisi sätteid, millel ei ole jõudluskontrolli nõuetelevastavuse seisukohast tähtsust. (p 41)

Juhul kui VTA tuvastab, et jõudluskontrolli korras sisalduvaid nõudeid on rikutud, siis on tal esmalt võimalus juhtida rikkumisele tähelepanu ja selgitada, kuidas tulevikus rikkumisi vältida (vt ka RKHK otsus nr 3-15-443/54, p 15). Tõsisemale rikkumisele saab VTA reageerida ettekirjutusega rikkumise lõpetamiseks või sellest hoidumiseks tulevikus, juhul kui täidetud on PõLAS-s ja KorS §-s 28 sätestatud eeldused. Seejuures tuleb VTA-l hinnata, kas ettekirjutus on proportsionaalne meede. (p 43)


PRIA poolt jõudluskontrolli läbiviimise eest põllumajandusloomade aretustoetuse maksmise üle otsustamisel ei ole oluline, kas jõudluskatse on läbi viidud vastavalt jõudluskontrolli korra nõuetele. Toetuse maksmise eelduseks on jõudluskontrolli läbiviimise fakt ja jõudluskatse tulemuste kajastamine elektroonilises tõuraamatus. Seetõttu ei olnud PRIA-l alust jätta toetustaotlusi rahuldamata nende hobuste osas, kelle puhul VTA tuvastas jõudluskontrolli korra rikkumise, kuid kelle jõudluskatsed olid läbi viidud ja jõudluskatse andmed jäid tõuraamatusse. (p 35)


Juhul kui VTA tuvastab, et jõudluskontrolli korras sisalduvaid nõudeid on rikutud, siis on tal esmalt võimalus juhtida rikkumisele tähelepanu ja selgitada, kuidas tulevikus rikkumisi vältida (vt ka RKHK otsus nr 3-15-443/54, p 15). Tõsisemale rikkumisele saab VTA reageerida ettekirjutusega rikkumise lõpetamiseks või sellest hoidumiseks tulevikus, juhul kui täidetud on PõLAS-s ja KorS §-s 28 sätestatud eeldused. Seejuures tuleb VTA-l hinnata, kas ettekirjutus on proportsionaalne meede. (p 43)

3-18-351/45 PDF Riigikohtu halduskolleegium 24.04.2019

Kui kohus oleks praeguseid asjaolusid (vt p-d 9–10) teadnud, oleks ta saanud HKMS § 69 lg 1 alusel omal algatusel riigilõivu tasumise tähtaega pikendada. Kuigi riigilõiv jäi tähtajaks tasumata, ei saa seda pidada kaebaja eksimuseks, mistõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada. Kuna riigilõiv on tasutud, saab ringkonnakohus otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle. (p 11)

Kokku: 115| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json