3-19-312/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.03.2022 |
|
Halduslepingu muutmisest keeldumine on haldusakt, sest sellega otsustatakse lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üle. (p 17)
HKMS § 197 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Ringkonnakohus ei saa tühistada halduskohtu otsust selles osas, mida pooled ei ole vaidlustanud. Sellises olukorras halduskohtu otsust tervikuna tühistades väljub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piiridest. (p 18)
Kõigi kulude põhjendatud muutumist tuleb hinnata kogumis ning ühe või mõne kulukomponendi suurenemine ei pea kokkuvõttes tooma kaasa liinikilomeetri maksumuse suurendamist, kui kaebaja kulud ei ole muude kulukomponentide vähenemise tõttu tervikuna suurenenud. Kuna küsimuse all on liinikilomeetri maksumus, tuleb vastustajal aluseks võtta kulu liinikilomeetri kohta, st tuvastada liinikilomeetri läbimiseks vajalike kulude kasv võrreldes eelmise perioodiga. (p 28)
|
3-3-1-25-14
|
Riigikohus |
12.06.2014 |
|
Avalik-õiguslikus suhtes võivad TsÜS normid olla kohaldatavad siis, kui neile on õigusaktides otse viidatud, või analoogia korras juhul, kui avalik-õiguslikke suhteid reguleerivates õigusaktides puuduvad asjakohased sätted. (p 19)
Käibe tekkimise aeg on KMS § 16 lg 3 mõttes oluliseks faktiliseks asjaoluks, millest sõltub kirjaliku teavituse esitamise aeg. Pärast käibe tekkimist ei saa maksuhaldurile esitatud dokumendid olla käsitatavad nõuetekohase kirjaliku teavitusena KMS § 16 lg 3 mõttes. (p 15)
Käibe tekkimine ei eelda kauba, sh kinnisasja omandiõiguse üleminekut, vaid kauba kättesaadavaks tegemist. Kauba kättesaadavaks tegemine tähendab kinnisasja üleandmist ehk valduse üleandmist (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-08, p 11). Käibemaksuseaduse § 2 lg 5 kontekstis on käibe tekkimise ja selle aja tuvastamisel oluline seega kinnisasja valduse üleandmine ehk kinnisasja üle tegeliku võimu saamise tuvastamine. (p 18)
Vaidluse eseme piiritlevad kaebuse nõue ja alus (HKMS § 41 lg 1), mitte kaebaja õiguslikud väited (vt RKHK otsused haldusasjades nr 3-3-1-16-14, p 14, nr 3-3-1-52-11, p 15 ja nr 3-3-1-53-11, p 18). (p 15)
Kohtute määrava tähtsusega õiguslikud hinnangud peavad olema menetlusosalistele mõistlikul määral ettenähtavad ning kohtul lasub kohustus juhtida menetlusosaliste tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ning menetlusosalistele tuleb anda võimalus esitada oma seisukoht sellise kvalifikatsiooni kohta (vt RKHK otsused haldusasjades nr 3-3-1-56-13, p 19 ja nr 3-3-1-58-13, p 18). (p 17)
|
3-3-1-7-11
|
Riigikohus |
04.04.2011 |
|
Kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, samadele nõuetele peab vastama ka kartserikamber. Väidet kartserikambri liigse õhuniiskuse kohta võiks kinnitada teostatud mõõtmise tulemusi kajastav dokument. Kaebuse esitaja on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Halduskohus peab uurimisprintsiipi järgides arvestama kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Kinnipeetaval oleks olnud võimalik taotleda vanglalt mõõtmise tulemuste dokumenteerimist ja talle mõõtmistulemuste väljastamist. Samuti oleks kinnipeetaval olnud võimalik taotleda kohtult halduskohtumenetluse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel tõendi tagamist. Kaebuse lahendamisel ei olnud halduskohtul omal algatusel enam võimalik välja selgitada kartserikambris valitsenud õhuniiskust.
Isiku vabastamine riigilõivu tasumisest tema enda esitatud kaebustest koopiate väljastamisel ei ole põhjendatud, kui isikul on võimalik oma eesmärki saavutada ka HKMS § 15 lg 1 alusel toimikuga tutvumist taotledes. Ärakirjade väljastamine isiku pool esitatud kaebustest ei oleks tema õiguste kaitseks vajalik.
Ringkonnakohtu määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite kassatsioonkaebuses. Riigikohtusse ei saa esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega on lahendatud kaebus selle peale, et halduskohus ei vabastanud menetlusosalist koopiate väljastamise eest nõutavast riigilõivust. Samuti ei takista selline määrus kohtuasja edasist menetlust, seetõttu on sellisele määrusele võimalik esitada vastuväide kassatsioonkaebuses.
Apellatsioonkaebuses ei saa esitada uusi nõudeid, mida ei olnud esitatud kaebuses halduskohtule.
|
3-3-1-18-04
|
Riigikohus |
03.05.2004 |
|
Reeglina ei ole isikul tarvidust ega ka võimalust eraldi vaidlustada haldusaktile eelnevat menetlustoimingut, sest enamikul juhtudel ei saa sellised menetlustoimingud eraldivõetuna rikkuda isiku õigusi. Kui õigusvastane menetlustoiming toob kaasa ebaõige haldusakti andmise, siis piisab selle haldusakti vaidlustamisest. Haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel hindab kohus haldusakti ka menetluslikust küljest.
Antud juhul ei ole ENIC/NARIC Keskuse hinnangu näol tegemist pädeva tunnustamisasutuse siduva otsusega Lissaboni konventsiooni ega VOKTS § 7 lg 2 tähenduses. Kutsekvalifikatsiooni tunnustamismenetlust viis pädeva organina läbi advokatuur ning siduvaks tunnustamisotsuseks on advokatuuri haldusakt. ENIC/NARIC Keskus kaasati menetlusse üksnes kaebaja hariduse kohta arvamuse andmiseks, seega tuleb ENIC/NARIC Keskuse hinnangut käsitada tunnustamismenetlusse kaasatud haldusorgani menetlustoiminguna.
Erikaebuse motiivid ei sea erikaebusele ega asja läbivaatamisele apellatsiooniastmes piire. Apellatsioon- ja erikaebuse piirid määrab kindlaks apellandi nõue, mitte selle õiguslik põhjendus. Ulatuses, milles esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud, peab ringkonnakohus kontrollima selle seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse nr 3-3-1-8-04 p 24 ja otsuse nr 3-3-1-41-02 p-d 14-15). Seetõttu oli ringkonnakohus õigustatud käsitlema halduskohtu määruse õiguspärasust ka sellest lähtudes, kas halduskohus kvalifitseeris haldusorgani vaidlustatud tegevuse õigesti.
|
3-3-1-54-03
|
Riigikohus |
14.10.2003 |
|
HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. HMS § 56 lg 1 teises lauses nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks olukordades, kus haldusakti motivatsioonis tuleks korrata teistes kättesaadavates dokumentides juba esitatud detailset informatsiooni, mis paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks. Sellele vaatamata tuleb haldusaktis ära tuua vähemalt põhimotiivid, kuna diskretsiooniotsuse põhikaalutlused ei saa reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, sest iga diskretsiooniotsus on eriline ja ainukordne. Kirjaliku motiveerimise eesmärk ei ole ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine. Viitamine menetluses kogutud teiste isikute koostatud dokumentidele ei võimalda ei menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused, ega sunni haldusorganit kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. Kui mõne sekundaarse põhjenduse kordamise asemel tehakse motivatsioonis viide mõnele teisele dokumendile, siis peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest.
HMS § 4 lg-st 2 ja §-st 6 ei tulene, et kaalutlusõiguse teostamisel peaks mõjutusi hindama igal juhul rahalises vääringus ja täpselt. Eeldatavat positiivset mõju võivad kinnitada eksperdi hinnang, muud tõendid, haldusorgani teostatud majanduslik analüüs või senine praktiline kogemus. Samuti peab õige diskretsiooniotsuse tegemiseks olema võimalik selle mõju suurust hinnata ja kirjeldada vähemalt ligikaudselt.
PES § 20 lg-st 1 tulenevalt ei pea avaliku väljapaneku käigus tehtavad ettepanekud olema kantud algatatud detailplaneeringuga samadest eesmärkidest. Ettepanekute tegemise õiguse mõte seisnebki eeskätt selles, et isikutel oleks võimalik kaitsta oma või avalikke huve, mis võivad olla vastuolus planeeringu algatajate eesmärkidega. Ettepanekule vastamine on osa ettepaneku tegija ja kohaliku omavalitsuse avalikust diskussioonist tulevase planeeringu üle. Ettepanekule vastates ei otsustata veel lõplikult, millisel kujul planeering kehtestada. Vastus ei ole haldusakt. Lõplikuks otsuseks ettepaneku suhtes on detailplaneeringu kehtestamise otsus. Kui ettepanek jäetakse arvestamata, siis on PES § 20 lg-st 2 tulenevalt vajalik sisuline põhjendus. Ka demokraatlikult valitud esinduskogu ei või oma otsuseid teha meelevaldselt, vaid valikuid tuleb ratsionaalsete argumentidega põhjendada.
Planeerimismenetluses, mida iseloomustab laiaulatuslik diskretsiooniruum, on eriline tähtsus menetlus- ja vorminõuetel. Käesolevas asjas ei ole formaalsete vigade tõttu võimalik ligikaudseltki selgitada, kas positiivsed sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud ning riigil tekkiv kokkuhoid kaaluvad üles keskkonnakahju, kas keskkonnakahju kompenseerimine on reaalne ja millised kulutused see kaasa toob. Käesoleva asja materjalide pinnalt ei ole näha põhjendust, miks peaks keskkonna kui üldise õigushüve kahjustamisest saama kasu just see vald, kui vanglakompleksi on kusagile Eestis eeldatavasti võimalik ehitada ka keskkonda säärases ulatuses kahjustamata. Kui tegelikkuses siiski eksisteerivad põhjused, mis sunnivad edendama majandust ja infrastruktuuri just selles vallas (eriliselt madal elatustase, suur tööpuudus vms), pidanuks volikogu need välja tooma. Kuna sääraseid põhjusi ei ole välja toodud, võis volikogu omistada vangla ehitamisega vallas kaasnevatele sotsiaalsetele ja majanduslikele mõjudele keskkonnamõjudega võrreldes liiga suure kaalu. Vanglakompleksi ehitamisega kaasnevad positiivsed mõjud tööhõivele ja ettevõtlusele ilmnevad riigis tervikuna ka siis, kui kompleksi ei ehitata sellesse valda, vaid kuhugi mujale.
Kuni 1. septembrini 2002 kehtinud sõnastuses sätestas KMHS § 4 lg 2, et planeeringu alusel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hinnatakse planeeringu koostamise või hilisema muutmise käigus. Kuni 1. jaanuarini 2003 kehtinud PES § 9 lg 10 kohaselt tuli detailplaneeringu koostamisel muuhulgas arvestada ka keskkonnamõju hindamise tulemusi.
Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga.
HKMS § 34 lg 2 teise lause kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Osundatud säte ei tähenda, et vastuväidetega saaks apellatsioonkaebuse piire laiendada. See tähendab üksnes, et ringkonnakohtu otsuses tuleb analüüsida ka apellatsioonkaebusele esitatud vastuväiteid, mis ise peavad aga jääma apellatsioonkaebuse piiridesse.
Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.
|
3-3-1-43-01
|
Riigikohus |
20.11.2001 |
|
Vastavalt TsMS §-le 353 lg 2 ei ole kassatsioonkaebuses õigust esitada nõudmisi, mida ei ole varem esitatud. Kassatsiooniastmes ei saa asuda kaitsma neid väidetavaid õigusi, mida ei kaitstud apellatsioonimenetluses. Apellatsioonimenetluse vahelejätmine pole kooskõlas Eestis rakendatava kolmeastmelise kohtumenetluse põhimõtetega.
Pärast kalapüügilubade andmist tuleb lubade andmise aluseks olnud ministri käskkirja ja püügilube vaadelda lahutamatu tervikuna. Käskkiri osas, mis puudutab iga konkreetset püügiluba, ja iga luba moodustavad materiaalses mõttes ühe ja sama haldusakti.
|
3-3-1-14-99
|
Riigikohus |
19.04.1999 |
|
Kuna minister ei pea määrama ringhäälingusagedusi Eesti Raadio üksikute programmide edastamiseks, vaid Eesti Raadiole kui tervikule, siis pole delegatsiooninormina käsitletav ministri määruse säte, mille kohaselt määrusega eraldatud sageduste jaotused programmide lõikes otsustab Eesti Raadio, kooskõlastades selle Ringhäälingu Nõukogu ja Riigi Elekterside Inspektsiooniga.
Täiendavate õiguslike argumentide kasutamine kohtuotsuse põhjendavas osas pole apellatsioonkaebuse piiride ületamine HKS § 27 lg. 2 mõttes.
Kohus ei pea analüüsima alusetult kaasatud protsessiosalise õiguslikke argumente, kuid peab seda põhjendama.
Sätte puudumine Konkurentsiseaduses, milles oleks kirjeldatud konkurentsivabaduse rikkumist täitevvõimu otsusega, ei tähenda, et täitevvõimu otsusega võis turusuhetes osalejaid ebavõrdselt kohelda.
Võrdse kohtlemise põhimõttest ei tulene, et avalik-õiguslikku ringhäälingut ja eraõiguslikku ringhäälingut tuleb alati kohelda ühtviisi. Arvesse tuleb võtta nende erinevat rolli avalik-õiguslike ülesannete täitmisel.
|