3-23-2523/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.04.2026 |
|
Teenistusest distsiplinaarmenetluse ajaks kõrvaldamise aluseks on prognoosotsus, mis tehakse sel hetkel olemas oleva teabe põhjal. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õigusvastaseks tunnistamine ja teenistusest vabastamise aluse muutmine ei too kaasa teenistusest kõrvaldamise otsuse õigusvastasust. Kui teenistuja leiab, et prognoosotsus on vale, tuleb õiguste efektiivseks kaitseks esitada teenistusest kõrvaldamise käskkirja kehtetuks tunnistamise nõue seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Hilisem teenistusest kõrvaldamise käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõue ei ole lubatav. Kohus saab distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise õigusvastasuse korral siiski heastada isikule tekkinud negatiivsed tagajärjed ATS § 105 lg 1 teise lause kohase suurema hüvitise väljamõistmisega, kui ametniku palka on distsiplinaarmenetluse ajaks vähendatud. (p-d 9.3 ja 9.4)
Vanema isikuhooldusõigus hõlmab ka lapse isikuandmete töötlemisega seotut. Seega saab lugeda vanema teavitamisega täidetuks isikuandmete kaitse üldmääruse art-st 14 tuleneva andmesubjekti teavitamise kohustuse. (p 11.2)
|
| 3-22-1807/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.02.2026 |
|
Kohaliku omavalitsuse kohustus vastav kord (vt punkt 12) luua tuleneb õigusest alusharidusele ja on seotud tihedalt töö- ja pereelu ühildamisega (vt RKPJKo nr 5 22-10/17, p 58; töö- ja pereelu olulisusest vt ka RKÜKo nr 3-22-246/31, p 29). (p 13)
Kohaliku omavalitsuse kohustus vastav kord (vt punkt 12) luua tuleneb ka põhiseaduse § st 14, mis sätestab mh igaühe õiguse korraldusele ja menetlusele: õiguste ja vabaduste tagamine on mh kohalike omavalitsuste kohustus. See eeldab aga, et seadusele vastav korraldus oleks ka tegelikkuses tagatud - seda nii taotluse esitamise menetlemise korra kui ka selle rakendamiseks vajaliku praktilise teostuse, sh vajaduse korral infosüsteemi näol (infosüsteemi kooskõlast seadusega vt RKHKo nr 3-23-462/20, p 20; vt ka RKHKo nr 3-4-1-66-13, 3-4-1-63-13 ja RKPJKo nr 5-22-10/17). (p 13)
Üldjuhul peab keskmine mõistlik lapsevanem olema teadlik kohaliku omavalitsuse kohustusest tagada pooleteiseaastasele lapsele lasteaiakoht. Kui kohalik omavalitsus seda kohustust eirab, tuleb puudutatud lapsevanemal oma seadusest tuleneva õiguse realiseerimiseks enamasti pöörduda kohaliku omavalitsuse poole ning vajaduse korral ka kohtu poole esmaste õiguskaitsevahenditega (tühistamis- ja kohustamiskaebused). Taotluse esitaja peab üles näitama elementaarset hoolsust ning kahtluse või ebaselguse korral küsima kohaliku omavalitsuse vastavalt ametnikult nõu näiteks abi saamiseks infosüsteemis taotluse täitmisel. (p 21)
Lapsevanemal on õigus eeldada, et lasteasutuse koha tagaja ehk vastustaja veebilehel on avaldatud ammendav teave oma ülesannete täitmise, teenuste kättesaadavuse ja tingimuste sh sõimeealisele lapsele koha taotlemise kohta ning millistes teeninduspiirkonna lasteaedades on olemas sõimerühmad (vt HMS § 7 lg 2, avaliku teabe seaduse §-d 28 ja 32). (p 22)
Lasteaed peaks vanema soovil jääma sellisesse lähedusse, mis ei muudaks lapse lasteaeda viimist ebamõistlikult aja- ning rahakulukaks (nt transpordikulud). (p 22)
Kui vastustaja oma seadusest tuleneva kohustuse asemel sunnib vanemaid kasutama erahoide või jääma koju, ega kinnita, et lapse kodust mõistlikul kaugusel sõimekohad oleksid tegelikult olemas olnud, peab olema vastustajale ettenähtav ka see, et vanem võib erahoiu või koju jäämise kulud vastustajalt sisse nõuda. (p 23)
Olukorras, kus vald oli muutnud oma tegevusetusega taotluse esitamise sisuliselt võimatuks, pidanuks ta muutustest taotluse esitanud lapsevanemaid aktiivselt teavitama. Isikult ei saa eeldada, et ta külastaks pidevalt avaliku võimu infosüsteemi, kui sellist nõuet pole sätestatud, ega ka seda, et ta peaks omal algatusel infosüsteemist muudatused üles leidma. (p 24)
Kohaliku omavalitsuse kohustus vastav kord (vt punkt 12) luua tuleneb õigusest alusharidusele ja on seotud tihedalt töö- ja pereelu ühildamisega (vt RKPJKo nr 5 22-10/17, p 58; töö- ja pereelu olulisusest vt ka RKÜKo nr 3-22-246/31, p 29). (p 13)
Kohaliku omavalitsuse kohustus vastav kord (vt punkt 12) luua tuleneb ka põhiseaduse § st 14, mis sätestab mh igaühe õiguse korraldusele ja menetlusele: õiguste ja vabaduste tagamine on mh kohalike omavalitsuste kohustus. See eeldab aga, et seadusele vastav korraldus oleks ka tegelikkuses tagatud - seda nii taotluse esitamise menetlemise korra kui ka selle rakendamiseks vajaliku praktilise teostuse, sh vajaduse korral infosüsteemi näol (infosüsteemi kooskõlast seadusega vt RKHKo nr 3-23-462/20, p 20; vt ka RKHKo nr 3-4-1-66-13, 3-4-1-63-13 ja RKPJKo nr 5-22-10/17). (p 13)
Olukorras, kus vald oli muutnud oma tegevusetusega taotluse esitamise sisuliselt võimatuks, pidanuks ta muutustest taotluse esitanud lapsevanemaid aktiivselt teavitama. Isikult ei saa eeldada, et ta külastaks pidevalt avaliku võimu infosüsteemi, kui sellist nõuet pole sätestatud, ega ka seda, et ta peaks omal algatusel infosüsteemist muudatused üles leidma. (p 24)
Üldjuhul peab keskmine mõistlik lapsevanem olema teadlik kohaliku omavalitsuse kohustusest tagada pooleteiseaastasele lapsele lasteaiakoht. Kui kohalik omavalitsus seda kohustust eirab, tuleb puudutatud lapsevanemal oma seadusest tuleneva õiguse realiseerimiseks enamasti pöörduda kohaliku omavalitsuse poole ning vajaduse korral ka kohtu poole esmaste õiguskaitsevahenditega (tühistamis- ja kohustamiskaebused). Taotluse esitaja peab üles näitama elementaarset hoolsust ning kahtluse või ebaselguse korral küsima kohaliku omavalitsuse vastavalt ametnikult nõu näiteks abi saamiseks infosüsteemis taotluse täitmisel. (p 21)
Lapsevanemal on õigus eeldada, et lasteasutuse koha tagaja ehk vastustaja veebilehel on avaldatud ammendav teave oma ülesannete täitmise, teenuste kättesaadavuse ja tingimuste sh sõimeealisele lapsele koha taotlemise kohta ning millistes teeninduspiirkonna lasteaedades on olemas sõimerühmad (vt HMS § 7 lg 2, avaliku teabe seaduse §-d 28 ja 32). (p 22)
Lasteaed peaks vanema soovil jääma sellisesse lähedusse, mis ei muudaks lapse lasteaeda viimist ebamõistlikult aja- ning rahakulukaks (nt transpordikulud). (p 22)
Kui vastustaja oma seadusest tuleneva kohustuse asemel sunnib vanemaid kasutama erahoide või jääma koju, ega kinnita, et lapse kodust mõistlikul kaugusel sõimekohad oleksid tegelikult olemas olnud, peab olema vastustajale ettenähtav ka see, et vanem võib erahoiu või koju jäämise kulud vastustajalt sisse nõuda. (p 23)
|
| 3-22-2732/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.01.2026 |
|
RahaPTS § 68 lg 4 kohaselt on kontrollitaval õigus seitsme päeva jooksul akti kättesaamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi. Tegemist on isiku ärakuulamisega HMS § 40 tähenduses. Samas ei ole RahaPTS § 68 lg 1 teises lauses sätestatud tähtaeg riikliku järelevalve menetluses kohaldatav. Sarnaselt RahaPTS §-ga 66 paneb ka § 68 lg 1 teine lause kohustusi haldusjärelevalve tegijale, mistõttu ei ole see riikliku järelevalve menetluses kohaldatav. HMS § 5 lg 4 kohaselt tehakse menetlustoimingud viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Kuigi sellisel juhul pole seadusest tulenevat tähtaega kohapealse kontrolli akti koostamiseks, on sellega viivitamine peaaegu kaheksa kuud vastuolus HMS § 5 lg-ga 4. Kohapealne kontroll (st piiranguteta juurdepääs kontrollitava isiku ruumidesse ja andmetele) on ettevõtlusvabadust intensiivselt riivav meede, mistõttu ei ole õigustatud hoida sellele allutatud isikut pikka aega teadmatuses haldusorgani tuvastatu kohta. (p 15)
RahaPTS § 68 lg 4 kohaselt on kontrollitaval õigus seitsme päeva jooksul akti kättesaamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi. Tegemist on isiku ärakuulamisega HMS § 40 tähenduses. (p 15)
Sunnivahendi rakendamine ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest, vaid kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (RKHKo nr 3-19-2051/49, p 10). Sunnivahendi kohaldamise lubatavus on seaduses ühemõtteliselt seotud ettekirjutuse kehtivusega (ATSS § 8 lg 1). Olukorda, kus sunniraha rakendatakse kehtiva ettekirjutuse alusel, kuid isik kaotab kaebuse muutmise tõttu võimaluse ettekirjutust tühistada, saab vältida. Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt võib haldusaktil säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ja sellisel juhul saab haldusakti tühistada (vt RKHKo nr 3-3-1-10-17, p 13). Sunniraha rakendamise õiguspärasuse hindamisel peavad kohtud tuginema haldusakti varasemale kehtivusele. Kõik tuvastamis- ja tühistamiskaebuse rahuldamise eeldused ja tagajärjed ei kattu. Sellel on kaebaja jaoks nii soodsaid kui ka koormavaid tagajärgi, millega ta peab arvestama. Näiteks ei takista tuvastamiskaebuse rahuldamist HMS § 58. (p-d 13 ja 14)
|
| 3-22-1463/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.12.2025 |
|
KeHJS § 29 lg 3 ei näe ette Vabariigi Valitsuse pädevust tegevusloa andmiseks ega ühegi faktilise asjaolu siduvaks tuvastamiseks. Säte seab vaid loa andmise õiguslikult sõltuvusse valitsuse nõusolekust. Niisugune nõusolek ei ole eelhaldusakt (HMS § 52 lg 1 p 2), sest sellega ei tehta õiguslikult siduvalt kindlaks ühtegi asjaolu ega otsustata muul viisil lõplikult ära ühtegi küsimust. Nõusolek tähendab vaid valitsuse luba pädevale asutusele tegevusloa andmiseks. Niisugune nõusolek on oma olemuselt kooskõlastus HMS § 16 mõttes, nagu ka ringkonnakohus põhjendatult märkis. Nõusolek selle sõna tavatähenduses ega ka KeHJS § 29 lg 3 mõttes ei tähenda ettekirjutust lähtuda edasises menetluses mingitest kindlatest asjaoludest. (p 18)
KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud nõusolek Natura erandi tegemiseks on kohustuslik ja siduv selles mõttes, et ilma nõusolekuta ei tohi pädev asutus, praegusel juhul Keskkonnaamet, tegevusluba anda. Nõusoleku siduvus võib avalduda ka selliselt, et valitsus seab tegevusloa andmiseks tingimusi. Sellisel juhul ei tohi Keskkonnaamet luba anda ilma valitsuse seatud tingimusi täitmata. (p 19)
Oma seisukohtadega, et vee paisutamine Linnamäe paisul toimub avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, on valitsus nõusoleku andmist üksnes põhjendanud. Põhjendused ei ole siduvad isegi mitte haldusakti puhul (HMS § 60 lg 2 kolmas lause). Seejuures pole haldusakti resolutiivosa piiritlemisel määrav mitte vormistus, vaid sisu. Ammugi ei ole siduvad nõusoleku kui menetlustoimingu põhjendused. (p 23)
HMS § 16 koos HKMS § 45 lg-ga 3 on kantud eesmärgist mitte koormata haldusväliseid isikuid, haldusorganeid ja kohtuid tagajärgedega, mis kaasneks mitme haldusorgani osalemisega ühes haldusmenetluses juhul, kui omistada haldusorganite omavahelisele suhtlusele ja vaheotsustele haldusväliste isikute jaoks õigusakti iseloom. Seepärast on kolleegium olnud järjekindlal seisukohal, et ka siduvad kooskõlastused on menetlustoimingud (RKHKo nr 3-21-101/29, p 25; 3-20-771/103, p 34; 3-16-1562/104, p 20; 3-3-1-37-15, p-d 11–12; m 3-3-1-67-01). Vastasel korral peaks menetlusosalised vaidlustama igat kooskõlastust 30 päeva jooksul tühistamiskaebusega ning otsus lõpliku haldusakti üle tuleks HMS § 60 tõttu teha sõltumata kooskõlastuse andmisel tehtud vigadest. Isikud ei pruugi sellises menetluses tajuda vaheotsuste vaidlustamise vajadust ning nad võivad seetõttu minetada võimaluse tõhusaks õiguskaitseks. (p 20)
VVS § 30 lg 31 alusel antud ülesanded ja VVS § 101 alusel pandud kohustused on siduvad vaid asjaomaste valitsusasutuste jaoks haldusesiseses suhtes, mitte eraisikute jaoks. Eraisiku kaasamist nende otsuste tegemisse pole ette nähtud. Niisugune otsus ei ole haldusakt, vaid halduse siseakt, mis on haldusaktiga võrdsustatud HKMS, mitte aga HMS kohaldamisel. Siseakt ei õigusta ega kohusta valitsusasutust õigussuhtes eraisikuga (haldusvälises suhtes) haldusakte andma ega toiminguid tegema. Siseakti võib isik vaidlustada siis, kui see on vajalik õiguste kaitseks, keskkonnaühenduse puhul keskkonna kaitseks (vrd RKHKm nr 3-21-2071/13, p 9; 3-21-2241/11, p 24). (p 24)
HKMS § 45 lg 3 kohaldub ka keskkonnaorganisatsioonide suhtes keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 30 lg 2 alusel kaebuse esitamisel (RKHKm nr 3-17-2132/17, p-d 8 ja 9). (p 25)
Eraldi on võimalik vaidlustada siduva kooskõlastuse andmisest keeldumist (RKPJKo nr 5-20-2/11, p 52; RKHKo nr 3-17-2766/33, p 25.1). Seda põhjusel, et niisugune keeldumine tingib õiguslikult tegevusloa andmisest keeldumise ehk niisuguse haldusakti andmise, mis võib rikkuda kaebaja õigusi HKMS § 45 lg 3 mõttes. (p 26)
HKMS § 45 lg 3 ei tähenda, et eraisikul, sh keskkonnaühendusel puuduks üldse võimalus saada kohtus kaitset teda kaudselt või faktiliselt mõjutavate Vabariigi Valitsuse suuniste vastu. Kaitse on tagatud siis, kui valitsusasutus järgib lõpliku haldusakti andmisel valitsuse suunist. Kuna valitsuse nõusolek on Natura erandi tegemise korral osa keskkonnaloa andmise menetlusest, hõlmab keskkonnaloa peale esitatud kaebus ka nõusoleku. Kohtul tuleks Vabariigi Valitsus kaasata sellisesse vaidlusse arvamuse avaldamiseks (HKMS § 24 lg 1 p 3). Õiguskaitse on ajaliselt üksnes nihutatud keskkonnaloa andmise järgsesse aega. Muuhulgas aitab see võte vältida hüpoteetilisi vaidlusi ning haldus ja kohtumenetluse põimumist olukorras, kus lõplikku haldusakti erandi tegemiseks veel ei ole. (p 28)
Eraisik, sh keskkonnaühendus on õigussuhtes riigi kui tervikuga, mitte Vabariigi Valitsuse või konkreetse valitsusasutusega (vt HKMS § 15 lg 2). Eraisik saab kohtus valitsusasutuselt PS § 3 lg 1 alusel nõuda seaduse täitmist ka siis, kui see läheks vastuollu VVS § 30 lg 31 või § 101 alusel antud korraldusega. (p 29)
KeHJS ega loodusdirektiivi sätteid ei kohusta Vabariigi Valitsust otseselt nõusoleku andmisel tuginema Natura hindamisele, sh Natura hindamisega sarnases korras toimuvale n ö tagantjärele hindamisele. Kava või projekti mõju peab loodusdirektiivi art 6 lg 3 kohaselt olema hinnatud enne erandi tegemise otsustamist (EKo C-411/19: WWF Italia Onlus jt, p 51). Selliseks otsuseks tuleb Eesti õigussüsteemis lugeda erandina antavat luba, mitte Vabariigi Valitsuse nõusolekut loa andmiseks. Valitsus ei saa aga nõusoleku andmisel õiguspäraselt omavahel kaaluda keskkonnahuve ja sellega põrkuvaid avalikke huve, ilma et tal oleks üksikasjalik ülevaade kavandatava tegevuse negatiivse mõju olemusest ja ulatusest. Piisava selguse puudumine neis küsimustes tähendaks kaalutlusreeglite ja uurimispõhimõtte (HMS § 4 lg 2 ja § 6) rikkumist. Keskkonnaorganisatsioonidel on selliseid vigu võimalik vaidlustada koos tegevusloaga. (p 30)
Vabariigi Valitsusel puudub pädevus määrata Natura erandiks nõusoleku andmisel hüvitusmeetmeid. (p 31)
Kaebajad võivad eelhaldusaktide ja menetlustoimingute keeruka vaheteo tõttu sattuda kahe halva valiku ette: vaidlustada haldusorani menetlustoiming kohe ja kanda selle tõttu märkimisväärseid menetluskulusid või oodata ära lõplik haldusakt ning riskida sellega, et olulisi küsimusi kindlaks määrav eelhaldusakt jääb õigel ajal vaidlustamata. Kahtluse korral tuleb kaebajatele siiski soovitada kohest kohtusse pöördumist, ehkki ebaselgus haldusmenetluses tehtava vaheotsustuse õiguslikus olemuses võib olla kaebetähtaja ennistamise alus. Kohtud peaks sellistes olukordades asjatute menetluskulude vältimiseks (HKMS § 2 lg 2) hoiduma kiirustamisest vaheotsustuse peale esitatud kaebuse lahendamisel ning ootama pigem ära lõpliku haldusakti andmise, kui vaheotsustuse kohest kontrolli ei õigusta erilised asjaolud. Lähtuda tuleks printsiibist, et kohus kontrollib haldustegevust tagantjärele ja sama haldusmenetluse raames tervikuna, mitte ei asu haldusorganile andma rööbiti haldusmenetlusega ennetavaid juhtnööre, kui selleks puudub eriline vajadus. Vastasel korral kandub haldusorgani pädevuses olevate küsimuste esmane otsustamine liigselt üle kohtumenetlusse ning see poleks ühitatav võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega (PS § 4). (p 36)
KeHJS § 29 lg 3 alusel nõusoleku andmine on poliitiline valik. Kolleegium täpsustab, et kohus ei sekku sellesse niivõrd, kuivõrd Vabariigi Valitsuse nõusolek on kooskõlas seadusega, sh kaalutlusreeglitega (HMS § 4 lg 2 ja HKMS § 158 lg 3). Asjaomane normistik ei võimalda teha järeldust, et kohtulik kontroll Natura erandi tegemise üle võiks otsustuse poliitilise iseloomu tõttu piirduda ilmselgete vigade testiga. Arvestades seda laadi otsuste intensiivset mõju keskkonnale, mille eest seismiseks annavad Århusi konventsioon ja riigisisene õigus keskkonnaühendustele laialdased õigused, samuti Natura alade kaitset puudutavat tihedat ja ranget õigusnormistikku, tuleb kohtul lähtuda rangemast ratsionaalsuse testist ehk kontrollida erandi vastavust seaduse ja loodusdirektiivi tingimustele, samuti kaalutlusreeglitele, selgitades, kas erand on vajalik niisuguse eesmärgi saavutamiseks, mida on ka kohtu hinnangul veenvalt võimalik pidada avalikkuse jaoks esmatähtsaks ja erakordselt tungivaks. (p 32)
Põhjendatud pole ka kolmandate isikute menetluskulude väljamõistmine (HKMS § 108 lg 11). Menetluskulude kandmise risk ei tohi kaebuse esitamisel tekitada ülemäärast heidutavat mõju (RKHKo nr 3-3-1-67-14, p d 32 jj). Kaebajad kui keskkonnaühendused püüdsid olulise keskkonnamõju vältimiseks vaidlustada Vabariigi Valitsuse otsust, mille õiguslik olemus osutus keeruliseks. Kaebuse esitamist sellises olukorras pole põhjust pidada kergekäeliseks ega pahatahtlikuks. Ka kaebajate endi menetluskulud olid märkimisväärsed. Täiendav kolmandate isikute kulude kandmise kohustus mõjuks kaebeõigust ülemäära pärssivalt. (p 34)
|
| 3-22-2368/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.11.2025 |
|
Sama nõude esitamine uues kaebuses on lubamatu vaid siis ja niivõrd, kui see on esitatud ka samal alusel, mis eelmises kaebuses (HKMS § 41 lg 3, § 43 lg 1; RKHKm nr 3-17-1182/27, p 10). Kaebuse aluse samasuse hindamisel tuleb eristada määratletud ja määratlemata kohustamisotsust. (p 15)
Kui kohus on jõustunud otsusega kohustanud haldusorganit andma konkreetse sisuga haldusakti või tegema selgelt piiritletud toimingut (määratletud kohustamisotsus), siis ei teki uut sisulist lahendamist vajavat olukorda ega uue kaebuse esitamise võimalust sellest, et haldusorgan keeldub kohtuotsuse täitmisest, on selle täitmisel viivituses või tegevusetu või täidab kohtuotsuse ebapiisavalt. Kaebaja õigusi kaitstakse sel juhul kohtulahendi täitmise menetluses (HKMS 23. peatükk). (p 16)
Kui haldusorgan keeldub haldusakti andmisest või toimingu tegemisest vastuolus varasema kohtuotsusega või on tegevusetu või viivituses, oleks uue kaebuse puhul tegu korduva kaebusega, mistõttu tuleks kaebaja õigusi kaitsta kohtulahendi täitmise menetluses (HKMS 23. peatükk). Uut kaebuse alust ei teki määratletud kohustamisotsuse puhul ka sellest, kui haldusorgan viitab kohtuotsuse mittetäitmisel või puudulikul täitmisel pärast kohtuotsuse jõustumist muutunud õigusnormidele või faktilistele asjaoludele. (p 18)
Teisiti tuleb läheneda määratlemata kohustamisotsustele, mille puhul kohus on haldusorganit kohustanud üksnes haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Kaebaja võib esitada uue kohustamiskaebuse, kui haldusorgan on määratlemata kohtuotsuse alusel asja uuel lahendamisel varasemas kaebuses nõutud haldusakti andmisest või toimingu tegemisest täielikult või osaliselt keeldunud varasemast erinevatel asjaoludel. Haldusorganile jäetud otsustusruumi piirides, niivõrd kui seda ei ole kohtuotsusega kitsendatud (vt RKHKm 3-17-643/15, p 11), on haldusorganil võimalik asja uuesti otsustades arvestada ka muutunud või varem käsitlemata asjaolusid ja õigusnorme. (p 18)
Haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise õiguspärasust peab saama kontrollida ka siis, kui haldusorgan ei lähe uue keeldumisotsuse tegemisel vastuollu varasema kohtuotsusega, kuid kaebaja peab seda enda õigusi rikkuvaks põhjustel, mida varasemas kohtuotsuses ei käsitletud. Sellisel juhul on uue keeldumise puhul tegemist uute asjaoludega, mis loovad uue kaebuse aluse ning võimaldavad sama nõudega tulla kohtusse uuesti. Kahtluse korral, kas uus keeldumine on vastuolus varasema lahendiga, tuleb uue kaebuse esitamist lubada. (p 19)
Seadusest ei tulene nõuet esitada viivisenõue koos põhinõudega või sama haldusasja menetluse kestel. Viivisenõude kaebetähtajast kinnipidamist tuleb hinnata HKMS § 46 lg 2 järgi. Menetlus on viivisenõudeid puudutavas osas lõpetatud ebaõigesti.(p-d 11, 30 ja 32)
Kuigi materiaalõiguslikult on viivis iselaadne kahjuhüvitis, on menetluslikult kohane kaebuse liik kohustamiskaebus (riigivastutuse seaduse § 6 lg 1, HKMS § 37 lg 2 p 2; vt RKHKo nr 3-19-143/30, p-d 14 ja 24). Järelikult tuleb viivisenõude kaebetähtajast kinnipidamist hinnata HKMS § 46 lg 2 järgi. (p 32)
HKMS § 46 lg-s 2 sätestatud kaebetähtaeg on üksnes protsessuaalne eeldus nõude sisuliseks läbivaatamiseks. Ka avalik-õiguslikus suhtes võib nõue täiendavalt olla tõrjutav aegumise vastuväitega (TsÜS § 142 teine lause). Kaebetähtaja ületamisel jätab kohus nõude sisuliselt läbi vaatamata, kaebetähtajast kinnipidamise korral tuleb nõue küll sisuliselt lahendada, kuid aegumise vastuväite põhjendatuse korral jääb see rahuldamata. Viivise sissenõutavuse, vähendamise ja vastuväidete osas on kolleegiumi hinnangul põhjendatud kohaldada vastavaid TsÜS-i ja VÕS-i sätteid. Kolleegiumi varem väljendatud seisukoht, mille kohaselt HKMS § 46 lg 2 ei jäta ruumi TsÜS §-de 146 ja 147 kohaldamiseks (3-19-143/30, p 16), puudutas üksnes kohtule esitatava kaebuse tähtaegsuse arvutamist. Kaebetähtajale ei kohaldata nõude aegumise regulatsiooni. (p 35)
Kui pool soovib esitada tasaarvestuse vastuväite, tuleb halduskohtul praegusel juhul ka see lahendada võimalikus erimenetluses rahatrahvi määramise üle otsustamisel, tuvastades vajaduse korral selleks uusi asjaolusid (vt RKHKo nr 3-3-1-22-03, p 13). (p 27)
Kohtul tuleb täitmisele kuuluva kohtuotsuse täitmata jätmise eest rahatrahvi määramist (HKMS § 248) kaaluda ka omal algatusel. Rahatrahvi määramine kohtulahendi täitmata jätmise eest tagab lisaks menetlusosalise huvide kaitsele laiemalt avalikku huvi selle vastu, et kohtulahendeid täidetaks ning et täidesaatva riigivõimu teostamisel järgitaks seadust (põhiseaduse § 3 lg 1). (p 38)
Asjaoluga, et menetlusosaline trahvimist ei taotle, trahvi määramata jätmist põhjendada ei saa. Samas tuleb silmas pidada, et isik, kes pole halduskohtult rahatrahvi määramist taotlenud, ei saa hilisemas menetluses tugineda väitele, et kohus oleks trahvi pidanud määrama omal algatusel. Juhul kui kohtulahendi õigeaegse täitmata jätmisega on menetlusosalisele tekitatud kahju, on kaebajal võimalik taotleda kahju hüvitamist selleks ettenähtud korras väljaspool trahvi määramise menetlust (RKHKm nr 3-3-1-21-13, p 20). (p 39)
|
| 3-25-2024/8
|
Riigikohtu halduskolleegium |
13.10.2025 |
|
Kui PPA loeb KodS § 29 lg 1 alusel isiku Eesti kodakondsusest loobunuks teise riigi kodakondsuse vastuvõtmisega, tunnistatakse tema Eesti kodaniku dokumendid ITDS § 13 lg 1 p 1 alusel kehtetuks. Sellisel juhul peab Euroopa Liidu kodanik omandama elamisõiguse Euroopa Liidu kodaniku seaduses sätestatud korras, samuti taotlema uue isikutunnistuse. ITDS § 13 lg-s 4 on sätestatud, et kehtetuks tunnistatud dokumendi kehtivust ei taastata. See norm ei tee vahet menetlusel, milles dokumenti kehtivus taastatakse. Niisiis ei oleks võimalik tühistamiskaebuse esitamisel ka esialgset õiguskaitset kohaldades ära hoida olukorda, mil isik jääks mingiks ajaks ilma kehtivate Eesti kodaniku dokumentideta. Ajal, mil kaebajal ei ole kehtivat isikut tõendavat dokumenti, on tema õiguste praktiline teostamine oluliselt raskendatud. Muu hulgas võib osutuda võimatuks e-teenuste kasutamine (sh võiks osutuda keeruliseks juurdepääs pangateenustele), samuti ei saaks ta hääletada valimistel (vt nt KOVVS § 45 lg 2). Lisaks tuleb arvestada kodakondsuse kui õigussuhte erilise olemusega. Kodakondsus pole taandatav pelgalt sellest tulenevate õiguste ja kohustuste summaks. Seetõttu väärib kohtulikku kaitset ka Eesti kodakondsusesse kuulumise katkematus. Niisuguses olukorras ei saa isiku õigusi piisavalt tõhusalt kaitsta PPA otsuse hilisemal vaidlustamisel. Järelikult on HKMS § 45 lg-s 1 sätestatud keelamiskaebuse esitamise eeldused täidetud. (p-d 13-16)
Kolleegium on järjekindlalt selgitanud, et HKMS § 121 lg 2 p 1 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtluseta (viimati RKHKm nr 3-23-2445/20, p 9). Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (RKHKm nr 3-17-981/16, p 13). (p 9)
ITDS § 13 lg 4 välistab kehtetuks tunnistatud isikut tõendava dokumenti kehtivuse taastamise ka esialgse õiguskaitse korras. (p 13)
Kodakondsus kui õigussuhe on erilise olemusega. Kolleegium märkis RKHKo nr 3-22-1072/28 p-s 23 kodakondsuse kohta järgmist: „Kolleegium on kodakondsuse kohta rõhutanud, et see on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (otsus asjas nr 3-3-1-42-08, p 29). Selle seose kaudu muutub isik osaks rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast (PS § 1 lg 1 ja § 56), kellel on ainsana täielikud põhiseaduse muutmise volitused (PS § 162, § 163 lg 1 p 1 ja põhiseaduse täiendamise seaduse § 3). Niisiis ei ole kodakondsus üksnes side isiku ja riigi vahel välissuhtes, vaid õiguslik staatus, mille kaudu isik on ühtlasi osa riigist kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust, teostades ühest küljest ise kõrgeimat riigivõimu, aga olles samuti abstraktsemalt riigi suveräänsuse allikas (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-6-12, p 127, kolmas lause).“ Niisiis pole kodakondsus taandatav pelgalt sellest tulenevate õiguste ja kohustuste summaks. (p 15)
|
| 3-24-2091/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.10.2025 |
|
Juhul kui KOV algatab elukoha andmete muutmise RRS 12. peatüki alusel kui ruumi omanik, tuleb samal ajal arvestada RRS 11. peatükis sätestatud nõuetega, mis muu hulgas kohustavad KOV-i tagama, et tema territooriumil püsivalt viibiva inimese elukoha aadress kantaks rahvastikuregistrisse vähemalt linna ja linnaosa või valla täpsusega. Elukoha andmete kannete eest vastutava isikuna peab KOV täitma uurimiskohustust ning püüdma haldusmenetluse võimalusi kasutades (nt e-kirja või telefoni teel või volituste piires teiste enda töös kasutatavate andmekogude andmete alusel) inimesega kontakti saada, et selgitada välja, millise KOV-i territooriumil isik püsivalt viibib. (p 23)
Haldusorgani selgitamiskohustus on suurem, kui muutuvad halduspraktika või õiguslik olukord. (p 29)
Tagastatud nõue ei pruukinud olla kaebaja ainsaks tegelikuks nõudeks. Kohtud pole kaebaja tegelikku tahet välja selgitanud ega teda oma kaebuse esitamisel piisavalt abistanud. (p 26)
Kui halduskohus tuvastab asja menetlusse võtmise uuel otsustamisel, et Y.Y tulnuks käsitada kaaskaebajana, ei saa tema nõuet pidada praeguses menetlusetapis ilmselgelt perspektiivituks ega tema õiguste riivet väheintensiivseks, sest temaga seotud faktilised asjaolud on kindlaks tegemata. (p 31)
Olukorras, kus seadusandja on sidunud puuduse korral abi saamise õiguse (sh õiguse eluruumi tagamisele) vahetult inimese elukohaga, kuid KOV-i poolt kande muutmise tulemusel ei jää inimesele rahvastikuregistrisse elukoha aadressi isegi mitte linna(osa) või valla täpsusega, ei saa riivet pidada väheintensiivseks. (p 19)
|
| 3-22-2373/51
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.08.2025 |
|
Kinnipeetava ümberpaigutamine ühest vanglast teise ei muuda ainetuks vaidlust töötasu üle vanglas, kuhu isik oli varem paigutatud, mistõttu puudus asja menetluse lõpetamiseks alus kohaldada analoogiat HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2. (p 8)
Kuigi kaebaja ümberpaigutamise tõttu teise vanglasse pole Tartu Vanglat enam võimalik kohustada kaebajale uut töötasu määrama, siis olukorras, kus halduskohus oli juba teinud otsuse kaebaja kasuks, oleks ringkonnakohus kooskõlas tõhusa õiguskaitse ja menetlusökonoomia põhimõtetega (PS § 15 lg 1, HKMS § 2 lg-d 1 ja 2) pidanud minema üle tuvastamiskaebusele (HKMS § 152 lg 2) ning lahendama vaidluse sisuliselt, mitte suunama kaebajat Tallinna Vangla vastu uut taotlust esitama. (p 9)
|
| 3-22-491/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.07.2025 |
|
Kuigi kohtul on mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel lai kaalutlusruum, sest tekitatud mittevaralise kahju suurus pole objektiivsete kriteeriumite alusel rahaliselt mõõdetav (RKHKo nr 3-18-360/41, p 14), ei ole üldjuhul võimalik välja mõista hüvitist, mis on suurem kui tekkinud kahju (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 1). (p 24)
Kui prokuratuur avaldab isikuandmeid suure avalikkuse huvi tõttu, mitte kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamiseks, tuleb kohaldada IKÜM-i sätteid, sest sellisel juhul ei töödelda isikuandmeid IKÜM art 2 lg 2 p-s d nimetatud eesmärkidel. (p 17)
Kuna isikul on IKÜM art 16 kohaselt õigus nõuda ebaõigete isikuandmete parandamist ja vastutaval töötlejal on IKÜM art 19 järgi üldjuhul kohustus edastada teave isikuandmete parandamise kohta kõigile vastuvõtjatele, kellele isikuandmed on avaldatud, on vastustava töötleja tegevusetus vastava taotluse saamise korral õigusvastane. (p 25)
IKÜM art 5 lg 1 p d kohaselt tagatakse isikuandmete töötlemisel, et isikuandmed on õiged ja vajaduse korral ajakohastatud ning et võetakse kõik mõistlikud meetmed, et töötlemise eesmärgi seisukohast ebaõiged isikuandmed kustutataks või parandataks viivitamata (õigsuse põhimõte). Art 16 järgi on andmesubjektil õigus nõuda, et vastutav töötleja parandaks põhjendamatu viivituseta teda puudutavad ebaõiged isikuandmed. Niisiis on ebaõigete isikuandmete edastamise või avaldamisega tekitatud kahju hüvitamist iseenesest võimalik nõuda IKÜM art 82 lg 1 alusel niivõrd, kuivõrd ebaõigete isikuandmete avaldamine kujutab endast IKÜM-i rikkumist. Samas on IKÜM-i põhjenduses 146 märgitud, et IKÜM art 82 ei mõjuta muude liidu või liikmesriigi õiguses sätestatud normide rikkumisest tuleneva kahju eest esitatavaid nõudeid. Järelikult ei välista IKÜM kahju hüvitamise nõude esitamist riigisiseste au ja head nime kaitsvate normide alusel. Kui kaebaja ei piiritle tekkinud kahju üksnes isikuandmete õigusvastase töötlemise või isikuõiguse rikkumisega tekitatud kahjuga, saab kahju hüvitada nii IKÜM art 82 lg 1 kui ka RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel. Sellises olukorras tuleb hüvitis välja mõista kaebajale soodsama normi alusel. (p-d 18-20)
Euroopa Kohus on selgitanud asjas C-667/21 tehtud otsuse p-des 88–103 IKÜM art 82 alusel mittevaralise kahju hüvitamise üldisi eeldusi. IKÜM art 82 lg 1 seab hüvitise saamise õiguse sõltuvusse kolme elemendi samaaegsest esinemisest: IKÜM-i rikkumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Vastutava töötleja vastutuse eeldus on ka süü, mida eeldatakse, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud tegu ei ole talle omistatav. Art 82 ei nõua, et selle sätte alusel mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistetava kahjuhüvitise summa kindlaksmääramisel võetaks arvesse süü suurust. Osas, milles IKÜM ei reguleeri kahju hüvitamist, ning niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus EL i õigusest tulenevate võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega, kohaldub liikmesriigi õigus, mh RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatu (RKHKo nr 3-20-1449/54, p 19; vt ka p 28). Kuna IKÜM ei sisalda kahjuhüvitise suuruse määramise sätet, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras kehtestada kriteeriumid, mis võimaldavad kindlaks määrata makstava hüvitise ulatuse, tingimusel et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid (C-300/21, p 54). Seega ei saa ka IKÜM art 82 kohaldamisel piirduda pelgalt selle sättega, vaid hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb kohaldada asjakohaseid RVastS-i ja VÕS-i sätteid. Seejuures peab arvestama, et neid ei tohi kohaldada vähem soodsalt kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvatel sarnastel olukordadel (võrdväärsuse põhimõte). Ka ei tohi need muuta liidu õigusega antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte, vt C-300/21, p 53). Küll tuleb silmas pidada, et IKÜM art 82 alusel välja mõistetaval hüvitisel ei ole heidutavat ega karistavat funktsiooni. Euroopa Kohus on selgitanud, et see, kui raske oli IKÜM-i rikkumine, mis kahju põhjustas, ei saa mõjutada väljamõistetava kahjuhüvitise suurust isegi siis, kui tegemist pole varalise, vaid mittevaralise kahjuga. Seejuures ei tohi väljamõistetav summa olla nii suur, et see ületab kahju täieliku hüvitamise. (C-667/21, p 86.) IKÜM-i põhjenduses 146 on selgitatud, et andmesubjektid peaksid saama täieliku ja tõhusa hüvitise kahju eest, mida nad on kandnud. Euroopa Kohtu hinnangul tuleb IKÜM art 82 lg-le 1 tuginevat rahalist hüvitist pidada „täielikuks ja tõhusaks“, kui see võimaldab täielikult hüvitada selle määruse rikkumisega tegelikult tekitatud kahju, ilma et täieliku hüvitamise jaoks oleks vaja välja mõista karistuslikku kahjuhüvitist (C-300/21, p 58). (p-d 22-23)
Kui kaebaja ei piiritle ebaõigete andmete edastamise või avaldamisega tekkinud kahju üksnes isikuandmete õigusvastase töötlemise või isikuõiguse rikkumisega tekitatud kahjuga, saab kahju hüvitada nii IKÜM art 82 lg 1 kui ka RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel. Sellises olukorras tuleb hüvitis välja mõista kaebajale soodsama normi alusel. (p 20)
|
| 3-24-797/21
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.05.2025 |
|
Haldusorgan ei pea rikkumistele tingimata reageerima ettekirjutuse tegemisega, vaid võib esmajärjekorras juhtida isiku tähelepanu rikkumise kõrvaldamise vajadusele. Kui isik haldusorgani soovitusi ei järgi, on olulisemate rikkumiste jätkumise korral võimalik nendele reageerida ettekirjutuse tegemisega (vt RKHKo nr 3-16-1573/41, p 43). Eelnevat silmas pidades peab aga isikule olema haldusorgani teavituse pinnalt selge, kas tegemist on üksnes tähelepanu juhtimise või isiku õigusi reguleeriva ettekirjutuse tegemisega. Haldusorganil tuleb enda otsustuste vormistamisel ja sõnastamisel olla täpne. Vajaduse korral tuleb isikule täiendavalt selgitada, mida temalt oodatakse või millised tagajärjed võivad talle haldusorgani tähelepanekute täitmata jätmise korral kaasneda. Haldusorgani otsustest ei tohi jääda adressaadile ekslikku muljet regulatiivsusest, kui see polnud otsuse tegelik eesmärk. (p 23.1)
Määruse nr 3-23-2858/48 p-s 17.1 selgitas kolleegium viidetega varasemale praktikale mh, et haldus- ja süüteomenetlusel on erinevad eesmärgid, mistõttu võivad need kulgeda ka paralleelselt. Samuti on võimalik tõendusteavet menetluste vahel jagada, arvestades seaduses sätestatud piiranguid. Haldusmenetlusena toimetatava järelevalve peamine eesmärk on avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ning rikkumise kõrvaldamine (vt riikliku järelevalve kohta nt korrakaitseseaduse § 2 lg 1). Süüteomenetluse peamine eesmärk on seevastu süüteole viitavate asjaolude väljaselgitamine ning õigushüvede efektiivne karistusõiguslik kaitse. Kuigi kõnealused menetlused võivad kulgeda paralleelselt, ei asenda süüteomenetlus haldusmenetlust ja haldusorgan ei tohi süüteomenetluse tõttu jätta oma kohustusi täitmata, kui haldusmeetme kohaldamise (nt ettekirjutuse vms haldusakti) eeldused on täidetud. Seejuures ei või järelevalvemenetlust viia läbi ega haldussunnivahendeid kohaldada süüteomenetluse eesmärkide tagamiseks. (p 23.3)
Kui järelevalveasutus teeb järelevalvemenetluse käigus kindlaks nii tõsised rikkumised, et nendele on vajalik reageerida ettekirjutuse tegemisega, tuleb selleks vormistada seaduse nõuetele vastav haldusakt. Haldusorgan ei saa jätta nõuetekohast haldusakti vormistamata, et sel teel vältida tema lõppjärelduste vaidlustamist (vt ka RKHKm nr 3-3-1-26-04, p 15) ega raskendada teadlikult isiku võimalusi enda õiguste kaitseks. Järelevalvemenetluse lõpetamist haldusakti andmata saab õigustada eelkõige see, kui järelevalveasutus ei tuvasta menetlusaluse isiku tegevuses rikkumisi või on need nii ebaolulised, et neile ei pea tingimata reageerima ettekirjutuse tegemisega. Praegusel juhul kujunes RAB-i tegevuse tagajärjel olukord, kus kaebaja suhtes lõpetati järelevalvemenetlus haldusakti andmata, kuid järelevalve käigus tuvastatud (oluliste) rikkumiste kohta alustati paralleelselt väärteomenetlus (vt eest määruse p 6). Selline tegevus on vastuoluline ja kaebajat eksitav. (p 23.4)
Kolleegium selgitas otsuse nr 3-21-1366/45 p-s 15 viidetega varasematele lahenditele, et tuvastamiskaebuse esitamise võimalused on piiratud. Sellise kaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). HKMS § 38 lg-st 4 ja § 44 lg‑st 1 järeldub, et tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks on põhjendatud huvi, mis võimaldab asjaolu kindlakstegemise kaudu kaebajal oma õigusi kaitsta. See võib seisneda ennekõike preventiivses või rehabiliteerivas huvis. Preventiivne huvi tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus võib tõenäoliselt asuda varasema haldusakti või toiminguga sarnasel viisil uuesti rikkuma isiku õigusi. Lisaks peab õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis olema võimatu või ebamõistlikult raske. Sealjuures ei piira varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine kaebeõigust HKMS § 45 lg 2 järgi. (p 25)
Isik saab nõuda, et teave, mida asutus talle annab, ei oleks eksitav, st väär, vastuoluline, fakte moonutav jne. Eksitav teave, eriti soovitused ja juhtnöörid, võivad panna isikut tegema kahjulikke väärotsuseid oma õiguste ja vabaduste teostamisel. Sellisel juhul sõltub riive lõplik tuvastamine sisulisest hinnangust teabes toodud faktiväidetele ja hinnangutele (vt ka RKHKm nr 3-3-1-22-15, p 14). Kaebaja selgitas, et tegi enda äritegevuses muudatusi teavituses välja toodud kohustuste tõttu ning kandis seejuures märkimisväärseid kulusid. Kuigi kaebaja pole seni kohtumenetluses lähemalt selgitanud, milles need kulud seisnesid ja millises suuruses ta neid kandis, ei välista see kaebaja põhjendatud huvi RAB-i etteheidete sisuliseks kontrollimiseks. Vastasel juhul tuleks kaebajal riskida negatiivsete tagajärgede või lisakulutustega, kuigi selleks ei pruugi olla tegelikku vajadust (vrd RKHKm nr 3-3-1-12-16, p 11). (p 29)
|
| 3-22-2082/69
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.04.2025 |
|
Jätkuvate tegevuste puhul ei saa mõjude hindamisel võtta võrdlustasemeks olukorda, mis esineks hüpoteetiliselt siis, kui tegevuse elluviimist poleks alustatud, vaid võrdlustasemeks on olukord Natura ala moodustamise hetkel või vahepeal paranenud olukord. Andmete puudulikkus ei anna alust võrdsustada mõjude hindamisel jätkuvaid tegevusi uute tegevustega. (p 24)
Nii uute kui jätkuvate tegevuste puhul tuleb elupaigatüübi seisundi halvendamise keelu ja parandamise kohustuse juures arvestada mõju ka elupaiga tüübiomastele liikidele. (p 26)
Leevendusmeetmete rakendamiseks ei pea edasise kahju tekkimine olema kindel. Kahju tekkimine peab LKS 32 kontekstis aga olema võimalik konkreetse juhtumi asjaoludel, mitte abstraktselt seotud vastavat laadi tegevusega. Leevendusmeedet õigustab seejuures vaid niisugune negatiivne mõju, mida on võimalik vaidlusaluse meetmega ära hoida või vähendada ning mille eesmärki pole võimalik saavutada muul, isiku jaoks vähem koormaval viisil. (p 29)
LKS § 32 lg 2 ja loodusdirektiivi art 6 lg 2 keelavad hoiualal elupaikade ja kaitstavate liikide täiendava kahjustamise sõltumata sellest, kas nende seisundit saab parasjagu pidada soodsaks. Edasise halvendamise vältimiseks vajalike meetmete valimisel on liikmesriikidel kaalutlusruum, kuid saavutada tuleb keelu eesmärk. (p 31)
Loodusdirektiivi art 6 lg 2 ei sea kõrget tõendamiskünnist häirimise tuvastamiseks. Keelu rakendumiseks piisab, kui on olemas tõenäosus või risk, et tegevus häirib oluliselt mõnda liiki, ilma et oleks vaja tõendada põhjusliku seose olemasolu tegevuse ja olulise häirimise vahel. Häirimiseks on LKS § 32 lg 2 ja loodusdirektiivi art 6 lg 2 mõttes vaid keskkonna omaduste täiendav halvendamine, mitte senise halva olukorra säilimine. (p 37)
Liikide häirimise keelu puhul tuleb vaadelda mõju alal spetsiifiliselt kaitstavatele liikidele. (p 38)
Natura alade kaitse ei piirdu neist sätetest tulenevalt olemasoleva olukorra säilitamisega, vaid vajaduse ja võimaluse korral tuleb rakendada positiivseid kaitsemeetmeid elupaikade ja liikide seisundi parandamiseks. Keskkonnaloa kõrvaltingimusena arendajale asetatav kalapääsu rajamise kohustus võib põhimõtteliselt olla käsitatav asjakohase õigusliku või haldusliku meetmena. (p 42)
Loodusdirektiivi art 6 lg 1 elluviimine eeldab vaheetapina erikaitseala spetsiifiliste ja täpsete kaitse-eesmärkide kindlaksmääramist. Need eesmärgid ei pea olema kehtestatud õiguslikult siduva dokumendiga, kuid ei tohi olla sõnastatud üldiselt, vaid peavad olema spetsiifilised ja täpsed ning võimaldama kontrollida, kas eesmärkidel põhinevate kaitsemeetmete abil on võimalik saavutada ala soovitud kaitsestaatust. Eesmärgid peaks muuhulgas kajastama ala olulisust seal esinevate elupaigatüüpide ja liikide säilitamisel või taastamisel ning Natura 2000 võrgustiku sidususe tagamisel. Siiski ei ole liikmesriigid kohustatud juba kaitse-eesmärkide kindlaksmääramise etapis igal juhul tegema vahet kaitstavate objektide taastamisel ja säilitamisel, samuti ei pea eesmärgid olema tingimata kvantitatiivsed ja mõõdetavad. Eesmärgid tuleb kindlaks määrata teabe põhjal, mis saadakse liikide ja nende elupaikade olukorra teaduslikust analüüsist kõnealusel alal. Selleks on võimalik kasutada loodusdirektiivi art 4 lg 1 kohaselt alade erikaitsealaks määramise menetluses aluseks võetud teavet. (p 43)
Alapõhiste kaitse-eesmärkide seadmiseks ei piisa kaitseobjektide (elupaigatüübi ja liigi) kindlaksmääramisest. Tarvis on määrata iga asjaomase liigi ja elupaigatüübi taotletav seisund konkreetsel alal. (p 44)
Kalapääsu rajamisel tuleb selgitada, millise kvaliteeditasemega seisund millises ulatuses nii jõe kui kaitstavate liikide kaupa kalapääsu rajamise korral tõenäoliselt saavutataks ning kas ja miks see on vajalik, arvestades konkreetse ala olulisust nende elupaigatüüpide ja liikide säilitamisel või taastamisel ning Natura võrgustiku sidususe tagamisel. (p 45)
Elupaikade ja liikide seisundi parandamise meetmete rakendamist ei pruugi riigisiseselt takistada mistahes objektiivne puudus loodusdirektiivi art 4 lg 4 ülevõtmisel. Küll aga eeldab seisundi parandamise kohustuse asetamine eraisikutele, et vähemalt meetme kehtestamisel esitab riik piisavalt täpsetel ja realistlikel kaitse-eesmärkidel põhineva kontseptsiooni. See aitab tagada, et riigi tegevus erikaitsealade seisundi parandamisel oleks järjekindel, proportsionaalne, huvitatud isikutele ettenähtav ja kontrollitav. (p 47)
VeeS § 174 lg 4 alusel kalapääsu rajamise kohutusest vabastamise otsustamsel on vastustajal oluliselt avaram kaalutlusruum kui Natura nõuete elluviimisel. Erandit võib õigustada ka oluline avalik huvi, nt suure väärtusega kultuuripärandi kaitsmise huvi. Siiski peab kalapääsu rajamine lõhejõgedel olevate paisude juurde olema reegel ning sellest vabastamine vaid põhjendatud erand. Niisuguse erandi kaalumisel võib olla asjakohane arvestada ka õiguslikult mittesiduvaid eesmärke, sh veel kehtestamata keskkonnakavasid, mille kehtestamine lähitulevikus siiski on tõenäoline, et vältida riigi vastuolulist käitumist. Iseäranis võib see olla põhjendatud olukorras, kus veel kehtestamata kava eelnõus sisalduv kaitse-eesmärk kattub varem kehtinud kavas tooduga. (p 52)
Otsustades VeeS § 174 lg 4 erandi üle, ei pea Keskkonnaamet lõplikult veenduma kalapääsu tehnilises teostatavuses, sh selle ehitamise ohutuses. Nende hinnangute jaoks on ette nähtud ehitusloa menetlus. Kui selle raames ilmneb kalapääsu ehitamise võimatus või ebamõistlik keerukus, on keskkonnaloa menetlus võimalik uuendada (HMS § 44 lg 1 p 2 ja § 65 lg 3). (p 55)
VeeS § 174 lg-s 3 on kalapääsu tagamise kohustus asetatud paisu omanikule või valdajale. Sellest tuleneb ka omaniku või valdaja kohustus kanda üldjuhul kalapääsu rajamise kulud. See kohustus haakub põhiseaduse (PS) § 53 esimeses lauses sätestatud igaühe kohustusega hüvitada kahju, mida isik on keskkonnale tekitanud, ning keskkonnaõiguses üldiselt kehtiva põhimõttega „saastaja maksab“, st et keskkonnahäiringu, ohu, riski või kahju hindamise, vältimise, vähendamise või heastamisega seotud kulud kannab nende põhjustaja, kui seadusest ei tulene teisiti (keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 12 lg 1). PS § 53 ja KeÜS § 12 lg 1 sätestavad põhimõtte, mitte absoluutse reegli (vrd ka loodusdirektiivi põhjendus 11). (p 43)
VeeS § 174 lg 4 näeb muuhulgas ette võimaluse kalapääsu rajamise kohustust leevendada. See hõlmab võimaluse jagada omaniku või valdaja kulusid riigi või kolmandate isikutega. Kulude jagamist puudutavaks erandiks võib olla põhjust siis, kui paisutamine ei teeni vaid paisu omaniku erahuvi, vaid ka avalikku huvi. Sellise olukorraga ongi praegusel juhul tegemist. Pais ja sellega seotud ehitised on võetud muinsuskaitse alla. Ei ole vaidluse all, et paisjärv ja selle ümbrus on kultuurmaastiku oluline element, virgestusala ja turismiobjekt. Paisjärve on paigaldatud Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-i maaküttesüsteem. Paisjärv on avalikult kasutatav veekogu ning kasutuses suplemiseks ja harrastuskalapüügiks. Kaebaja veskimuuseum koos töökorras veskiseadmetega on atraktiivne turismiobjekt. (p 59)
Kulude jagamise võimaluse kaalumata jätmine on oluline kaalutlusviga. VeeS § 174 lg-s 4 viidatud leevendava erandiga samaväärseks ei saa pidada põhimõttelist võimalust taotleda toetusi riigilt või muudest allikatest. Erandi tegemiseks võib vastustaja määrata kindlaks näiteks kaebaja rahalise kohustuse ülempiiri või osakaalu kalapääsu rajamise kogukuludest. Seejuures tuleb arvestada kaebaja huvide ja avalike huvide kaalu paisutamise säilitamisel. Kolleegiumi hinnangul on ilmne, et ennekõike toetavad paisutamise jätkamist avalikud huvid, ehkki kaebaja on paisu omanik. (p 60)
HKMS § 42 lg 2 kohaselt tuleb õigusvastane kõrvaltingimus üldjuhul tühistada koos haldusakti põhiregulatsiooniga. Erandid sätestab sama paragrahvi lõige 1, mille punkti 2 järgi võib kõrvaltingimuse tühistada haldusaktist eraldi, kui see ei kahjusta avalikku huvi ega riiva kolmanda isiku õigusi. HKMS § 42 mõte on vältida olukordi, kus sisuliselt annaks kohus haldusakti haldusorgani asemel, kaldudes kõrvale võimude lahususe põhimõttest (PS § 4). Niisugune oht tekiks ennekõike HMS § 53 lg 1 p-s 3 sätestatud lisatingimuse tühistamisel. Lisatingimuse tühistamisel haldusakti põhiregulatsioonist eraldi laiendataks haldusakti põhiregulatsioonist tulenevaid õigusi, sest lisatingimus on põhiregulatsioonist tulenevate õiguste kehtivuse eelduseks. (p 62)
Kalapääsu rajamise kohustus pole praegusel juhul lisatingimus, vaid lisakohustus (HMS § 53 lg 1 p 2), mille täitmine põhiregulatsioonist tulenevate õiguste kehtivust ei mõjuta. Seega ei avarda lisakohustuse tühistamine keskkonnaloast tulenevate õiguste ulatust. Lisakohustuse tühistamisel on vastustajal võimalik kohustus – vajaduse korral muudetud kujul – kehtestada uuesti. Vastupidi, paisutamise ajutine katkestamine kuni vastustaja uue otsuse tegemiseni kahjustaks avalikke huve, mis toetavad jätkuvat paisutamist (p 63)
|
| 3-22-2476/22
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.02.2025 |
|
Huvitatud isikul on aukohtumenetluses õigus üksnes korrakohasele menetlusele (vt RKHKm nr 3-24-146/17, p 8). (p 12)
Advokatuuri aukohtumenetlus on seadusega reguleeritud haldusmenetlus, millele laieneb HMS (AdvS § 17 lg 7) ja mille korraldab HMS § 8 lg 1 mõttes haldusorgan (vt HMS § 2 lg 1). (p 12)
Kuna huvitatud isikul on aukohtumenetluses õigus üksnes korrakohasele menetlusele (vt RKHKm 3-24-146/17, p 8), tuleb huvitatud isiku advokatuuri aukohtumenetluses esitatud advokaadi selgitustele juurdepääsuõiguse sisustamisel lähtuda igaühe õigusest tutvuda avaliku teabega. (p 12)
Teabenõue tuleb täita teabenõudja soovitud viisil (§ 17 lg 1). Arvestades avaliku teabe mõiste seotust teabe jäädvustamise ja dokumenteerimisega, hõlmab teabenõudja soovitud viisil teabenõude täitmine nii teabe saamise viisi kui ka vormi, sh teabekandjat. (p 13)
|
| 3-24-146/17
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.02.2025 |
|
Aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta huvitatud isiku subjektiivseid õiguseid (RKHKo 3-nr 20-1214/98, p 10; vrd ka RKHKo nr 3-3-1-68-16, p-d 15–19). Advokatuuril on distsiplinaarmenetluses advokaadi väidetavale rikkumisele reageerimisel ja advokaadi karistamisel suur otsustusruum (AdvS § 19 lg-d 1 ja 2). Huvitatud isikul ei ole õigust nõuda advokaadi karistamist (vrd RKPJKm nr 3-4-1-7-17, p 23). Seega on huvitatud isikul aukohtumenetluses üksnes õigus korrakohasele menetlusele. (p 8)
Pankrotihalduri või saneerimisnõustajana tegutseva advokaadi üle teeb haldusjärelevalvet Eesti Advokatuur, kes võib advokaadile distsiplinaarkaristuseks määrata mh rahatrahvi või pankrotihaldurina või saneerimisnõustajana tegutsemise keelu (s.o võtta tegutsemise õiguse ära) kuni viieks aastaks. (p 11)
Maksejõuetuse teenistusel on advokatuuri kõrval pankrotihaldurina tegutseva advokaadi üle haldusjärelevalve tegemise õigus, kuid teenistus ei saa teha järelevalvet saneerimisnõustajana tegutseva advokaadi üle. (p 12)
Halduskohus ei ole PankrS § 70 lg 5 p-s 9 nimetatud kohtuks, kelle poole saab maksejõuetuse teenistus haldurile trahvi määramiseks, halduri vabastamiseks, tegutsemiskeelu määramiseks või halduri tasu vähendamiseks pöörduda. Teenistusel võimalik pöörduda konkreetses pankrotiasjas pankrotihalduri trahvimiseks, vabastamiseks või tasu vähendamiseks maakohtu poole ning väljaspool pankrotimenetlust haldurile rahatrahvi või tegutsemise keelu määramiseks Eesti Advokatuuri või Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja aukohtu poole. (p 13)
|
| 1-23-3860/45
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.12.2024 |
|
30-päevase apellatsioonitähtaja sätestamisel pole silmas peetud seda, et apellant peaks kogu aja kulutama apellatsiooni koostamisele. Mitmekümnepäevane apellatsioonitähtaeg on ette nähtud eelkõige selleks, et apellandil oleks võimalik selle piires paremini enda aega ja tegevusi korraldada. Kui apellant jätab apellatsiooni koostamise n-ö viimasele minutile, võtab ta ühtlasi riski, et kaebetähtaeg võib mööduda ja möödalaskmise mõjuva põhjuse puudumise korral võib apellatsioon jääda läbi vaatamata. (p 14)
Kohtupraktika kohaselt on määratud kaitsja kohustustevastane käitumine KrMS § 172 lg 2 p 2 tähenduses küll mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks, kuid olukorras, kus menetlusosaline viivitab ülemääraselt riigi õigusabi taotlemisega, lasub vastutus apellatsiooni esitamisega hilinemises olulises ulatuses temal endal ega too kaasa apellatsioonitähtaja ennistamist. (p 15)
KrMS § 318 lg 1 kohaselt on apellatsiooni esitamise õigus kohtumenetluse poolel, kelleks on prokuratuur, süüdistatav ja tema kaitsja ning kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik. Kannatanu esindaja (KrMS § 41) ei ole iseseisev menetlusosaline (KrMS § 16 lg 2) ega kohtumenetluse pool (KrMS § 17 lg 1), vaid tema kaudu osaleb menetluses esindatav. Esindajal on selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, ning esindaja menetlustoiming loetakse üldjuhul tehtuks esindatava poolt. (p 12)
|
| 3-18-830/65
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.11.2024 |
|
Hüvitamisnõude esitamisega viivitamist ei õigusta mistahes lootus kahju tekkimine ära hoida või see kõrvaldada (vt RKHKm nr 3-16-519/21, p 12; 3-3-1-59-12, p 18). Küll aga võib algselt kahju tekitanud haldusakti tühistamine olla mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks, kui selle tõttu polnud kahju tekitamine kaebetähtaja möödumise hetkeks veel lõplikult selge (RKHKm nr 3-3-1-53-07, RKHKo nr 3-3-1-35-08, p 11). (p 13)
Tõendamiskoormus on HKMS § 59 lg 1 esimese lause järgi esmajoones faktiväite esitanud menetlusosalisel. Kaebaja peab tõendama kahju tekkimist ja selle ulatust, sh et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Kui need asjaolud on tõendatud, peaks vastustaja kui õigusvastased haldusaktid andnud haldusorgan tõendama väidet, et tulu oleks jäänud saamata, st kahju oleks tekkinud ka õiguspäraselt käitudes. See, et kohus ootas vastustajalt täiendavaid vastutõendeid kahju suuruse kohta, ei näita, et kohus asetas selles küsimuses algupärase tõendamiskoormuse vastustajale. (p-d 15-16)
Menetlusosaline, kellel ei ole tõendamiskoormust, ei pea tingimata esitama vastutõendeid tõendamiskoormusega menetlusosalise esitatud tõenditele ja võib piirduda vastaspoole tõenditele vastuväidete esitamisega (HKMS § 2 lg 6, § 157 lg 2 esimene lause) või niisuguse asjatundja arvamuse esitamisega, mis keskendub vastaspoole arvamuse puudujääkidele. Põhjalikul eksperdiarvamusel ei ole iseenesest suuremat tõenduslikku väärtust kui selle võimalikele puudustele keskenduval asjatundja arvamusel. (p 18)
ELÜPS v.r § 60 lg 2 ja põllumajandusministri 27. juuli 2010. a määruse nr 85 „Põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 12 ei eelda hindepunktide kindlaksmääramist haldusaktiga. Siiski oleks hindepunktide määramine ka eelhaldusaktina muudetav. Pelgalt hindepunktide andmine ei tekita taotlejale õigust ega õigustatud ootust saada toetust. (p 26)
Totaalreparatsiooni põhimõtte järgi tuleb kannatanule üldjuhul hüvitada kogu tekkinud kahju ehk asetada ta hüvitisega varalisse olukorda, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (RVastS § 8 lg 1 teine lause). Tegemist ei ole absoluutse reegli, vaid üldpõhimõttega, millest seadus teeb erandeid. Ennekõike ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Kaitse-eesmärgist väljapoole jäävat kahju üldjuhul ei hüvitata. Samast põhimõttest lähtub RVastS § 7 lg 1, seades kahju hüvitamise tingimuseks avaliku võimu kandja teo õigusvastasuse kõrval ka kannatanu õiguste rikkumise. Normist tuleneb subjektiivne õigus, kui see kaitseb vähemalt muuhulgas isiku huve (RKEKo nr 3-3-1-15-01, p 22). (p 49)
Õigusvastaselt määramata põllumajanduslik investeeringutoetus tuleb üldjuhul hüvitada vaid ulatuses, milles õigusvastane keeldumine seadis taotleja veelgi halvemasse positsiooni võrreldes sellega, milles ta oleks olnud siis, kui ta poleks toetust taotlenud. Sellisele kahjule vastab saamata jäänud tulu ulatuses, milles see oleks katnud ettevõtja investeeringud ja nendelt arvestatava mõistliku kasumi. (p 50)
Ilma eriliste asjaoludeta ei tule hüvitada saamata jäänud äritulu, mida kahjustatud isik oleks teeninud hüpoteetilise investeeringu tegemisel. Ära jäänud investeeringult säästetud vahendeid on ettevõtjal põhimõtteliselt võimalus oma ettevõtluses kasutada muul viisil ja sellelt ka alternatiivsel moel kasumit teenida. Olukord, kus toetust pole isikule määratudki, räägib veel vähem ulatusliku hüvitamise kasuks kui juhtumid, kus toetus määrati, kuid jäi alusetult välja maksmata. (p 54)
|
| 3-24-647/12
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.10.2024 |
|
Järelevalveprotokolli juurde lisalehe koostamine ja PRIA-le edastamine on menetlustoimingud (RKHKo nr 3-15-443/54, p 16). Sellise lisalehe õigusvastasuse tuvastamine on otstarbekas ja põhjendatud samas kaebuses kontrollaktiga (nt järelevalveprotokoll ja sellel põhinev ettekirjutus), millel see põhines. (p-d 12 ja 14)
|
| 3-23-1578/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.10.2024 |
|
HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Tuvastamiskaebuse esitamine peab olema vajalik kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4). Tuvastamiskaebuse esitamine eeldab teisisõnu põhjendatud huvi. Haldustegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud preventiivse kaebuse puhul peab isikul näiteks olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (RKHKo nr 3-17-749/24, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 8)
Faktilise asjaolu võib kohus HKMS § 5 lg 1 p 6 alusel tuvastada. Viidatud sättes ning § 37 lg 2 p-s 6 märgitud sõnu ,,faktiline asjaolu“ tuleb mõista kui volitust teha avalik-õigusliku vaidluse lahendamise raames kindlaks kõiki olulisi asjaolusid, sh õigussuhteid, õigusi ning kohustusi nii avalik-õiguslikes kui ka eraõiguslikes suhetes (RKEKm nr 3-3-4-2-13, p 15). (p 10)
Energiasektori, sh maagaasituru toimepidevuse ja varustuskindluse tagamise vastu esineb Eesti kliimat arvestades suur avalik huvi (vrd RKHKo nr 3-20-1313/52, p 17).
Ka Euroopa Liidu energiapoliitika eesmärgiks on tagada energiaturu toimimine ning energiaga varustamise kindlus (vt Euroopa Liidu toimimise lepingu art 194). Liikmesriigid võivad varustuskindluse tagamiseks kehtestada maagaasisektori ettevõtjatele avaliku teenuse osutamise kohustused (kuni 4. augustini 2024 kehtinud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/73/EÜ, 13. juuli 2009, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ art 3 lg 2; vrd ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1788, 13. juuni 2024, mis käsitleb taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, maagaasi ja vesiniku siseturgude ühiseid norme ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2023/1791 ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/73/EÜ art 6 lg 2). (p 12)
Tulenevalt inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtetest (põhiseaduse § 10) peab energiaturgude ja -võrkude nõuetekohase ja kestliku toimimise lõppkokkuvõttes tagama riik. Mõistlike alternatiivide puudumise korral tuleb tagada kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav gaasivarustus (vt ka maagaasiseaduse (MGS) § 1 lg-d 1 ja 2). Maagaasiturul tegutsemiseks on ette nähtud tegevusloa kohustus (MGS 4. ptk). Loa väljastamisel piiritletakse muu hulgas võrguettevõtjate tegevuspiirkonnad (MGS § 21 lg 2). Turuosalisel tuleb Konkurentsiametiga kooskõlastada nt lepingu tüüptingimused (MGS § 101 lg 5) ning võrguga liitumise tasu metoodika (MGS § 20 lg 31) ja võrguteenuste hinnad (MGS § 23 lg 4). Seaduses sätestatud nõuete täitmise üle teostab järelevalvet Konkurentsiamet (MGS 5. ptk). Lisaks on MGS § 22 lg 16 kohaselt võrguettevõtja üldhuviteenuse osutaja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse tähenduses ning teatud tingimustel elutähtsa teenuse osutaja (MGS § 22 lg 15). Sel juhul tuleb tagada maagaasiga varustamise toimepidevus (hädaolukorra seaduse (HOS) § 36 lg 11 p 2). (p 13)
Võrguteenust osutavad võrguettevõtjad (MGS § 2 p 9). MGS § 23 lg 1 kohaselt on võrguteenus selle seaduse tähenduses võrgu kaudu gaasi ülekande või jaotamise teenuse osutamine. MGS § 22 lg 1 kohaselt on võrguettevõtja kohustatud tagama võrguühendust omavate isikute varustamise gaasiga sama seaduse, tegevusloa kõrvaltingimuste ja sõlmitud lepingu kohaselt. Erakapitalil põhinevad võrguettevõtjad sisenevad turule vabatahtlikult ja võivad sealt ka lahkuda, ehkki lahkumisele on seatud mõned eritingimused (vt nt MGS § 22 lg 6; vt ka MGS § 21 lg 4). HOS § 38 lg-st 1 nähtub, et maagaasiga varustamine võib teatud tingimustel olla avalik ülesanne. Lähtudes kolleegiumi senistest seisukohtadest avaliku ülesande määratlemisel, tuleb maagaasiga varustamist käsitada erandina avaliku halduse ülesandena ulatuses, milles võrguettevõtja täidab avalikes huvides riigi või kohaliku omavalitsuse ees tekkinud kohustust (RKHKo nr 3-20-1313/52, p 19 ja RKHKm nr 3-3-1-49-12, p 23), nt kui turutõrke tõttu tekiks vajadus määrata võrguettevõtjaks riigi või omavalitsusüksuse äriühing või riigihankemenetluses leitav ettevõtja. Ainuüksi see, et riik reguleerib raamistiku loomise kaudu võrguettevõtjate tegevust turul, ei tähenda, et riik on andnud ettevõtjale võrguteenuse osutamise üle riikliku ülesandena. (p 14)
Ühelgi juhul ei teosta ettevõtja võrguteenuse osutamisel riigivõimu volitusi ega astu tarbijatega sellest tulenevalt avalik-õiguslikesse suhetesse. Võrguteenuse osutamisel tekib kolmiksuhe, mille osalised on riik, võrguettevõtja ja tarbija (vrd RKHKm nr 3-20-1313/52, p 19). Gaasiturgude ja -võrkude reguleerimisel põhinev riigi ja võrguettevõtja vaheline õigussuhe on avalik-õigusliku iseloomuga. Sellel on siiski mõju ka tarbija ja võrguettevõtja vahelisele eraõiguslikule suhtele. (p 15)
Lisaks eelnevale tekivad vastastikused avalik-õiguslikud õigused ja kohustused võrguteenuse reguleerimisega seoses ka tarbijate ja riigi (Konkurentsiameti) vahel. Sellise õigussuhte sisuks on Konkurentsiameti õigus teha vajaduse korral ka tarbijate huvides järelevalvet võrguettevõtjate üle. Seega omab konkreetse võrguettevõtja olemasolu selle õigussuhte raames tähtsust. Kaebajal on õigus nõuda, et riik kutsuks vajadusel korrale võrguettevõtja, kes peaks konkreetses piirkonnas osutama võrguteenust, tagama gaasitarne ja ligipääsu gaasiturule ning hoidma oma võrgu toimimas ja korras (MGS § 22). Kui tarbijal puudub ligipääs toimivale gaasivõrgule, pole võimalik talle tagada ka gaasivarustuskindlust. (p 16)
Varasema haldustegevuse tähtaegne vaidlustamata jätmine ei muuda tuvastamiskaebuse esitamist lubamatuks. Varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei piira HKMS § 45 lg 2 järgi kaebeõigust. Tõhusam õiguskaitsevahend piirab tuvastamiskaebuse esitamist HKMS § 45 lg 2 järgi vaid siis, kui seda on võimalik tuvastamiskaebusega kohtusse pöördumise ajal veel kasutada (RKHKo nr 3-3-1-31-14, p 20). (p 20)
MGS § 22 lg 3 kohaselt on võrguettevõtja kohustatud arendama võrku selliselt, et oleks tagatud tema võrgupiirkonnas olevate tarbijapaigaldiste võrku ühendamine. Kolleegium märgib, et kuigi MGS § 21 lg 1 järgi piiritleb võrguettevõtja oma võrgupiirkonna, ei toimu see õiguslikus vaakumis. Võrguettevõtja privaatautonoomia on avalikust huvist tulenevalt piiratud kohustusega arvestada MGS-i põhimõtteid (mh võrdne kohtlemine, efektiivsus ja tarbijate vajaduste arvestamine - MGS § 1 lg 2). Võrgupiirkonda ei tohi piiritleda võrguettevõtja positsiooni kuritarvitades või tarbijate huve kahjustades, jättes sellest meelevaldselt välja üksikud kohad, kus paiknevad võrguettevõtja tarbijad, kes on võrguga ühendatud ja kellele gaasivarustus tuleb tagada. Võrgupiirkonna ülesanne pole piiritleda võrku tarbijapaigaldistest, vaid võrke ja nende arendusalasid omavahel (vt ka MGS § 21 lg 4). Teatud piirkonna tarbijate väljajätmine võrgupiirkonnast ja seeläbi õigusest gaasivõrgu arendamisele võiks kõne alla tulla siis, kui piirkonna energiavarustus tagatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse koostöös muul kohasel viisil, nt kaugküttega, iseäranis kui sellist lahendust toetavad ka energiatõhususe ja kliimasäästlikkuse kaalutlused. (p 23)
Eelnevast tulenevalt ei tohiks võrgupiirkonna ja võrgu arendamise kohustuse piiriks üldjuhul määrata liitumispunkti tarbijaga. Nende nõuete järgimist tuleb kontrollida tegevusloa andmisel (MGS § 2 p 4, § 28 lg 2). Vajaduse korral tuleb tegevuspiirkonna kanne loal muuta tagantjärele nõuetele vastavaks. (p 24)
Liitumispunkt on MGS § 2 p 6 kohaselt mh võrgu ja tarbijapaigaldise ühenduskoht. Liitumispunkt määratakse kindlaks võrguettevõtja väljastatavate liitumistingimustega (MGS § 18 lg 4 ja lg 6 p 1) ning need peavad vastama tarbija huve kaitsvatele põhimõtetele, olles mh üheselt mõistetavad ja võrgu arendamise huve arvestavad (MGS § 18 lg 5). Võrguettevõtja ei tohi survestada tarbijaid leppima kokku ebamõistlikus liitumispunktis. Konkurentsiameti pädevuses on teha järelevalvet ka nende nõuete üle. (p 25)
MGS § 22 lg-s 3 sätestatud arendamiskohustus võib tähendada ka kohustust korraldada ühendamine ümber selliselt, et muutub senise liitumispunkti asukoht ning seni tarbijapaigaldise koosseisu kuulunud gaasitorustik hõlmatakse osaliselt või tervikuna võrguga. Võrguettevõtjal võib niisuguse liitumistingimuste muudatuse korral tekkida õigus saada põhjendatud liitumistasu (MGS § 20 lg 1). Sellise muudatuse kasuks võiks rääkida ka senise tarbijapaigaldise ajalooliselt kujunenud keerukas struktuur, millele viitab torustiku kulgemine läbi paljude tarbijate kinnistute. Konkurentsiameti ülesanne on konstruktiivse koostöö, kuid vajaduse korral ka järelevalve käigus võtta meetmed, et võrguettevõtja neid asjaolusid kohaselt arvestaks. (p 26)
Kui omandisuhted on segased ja neid ei ole mõistliku aja ja pingutuse juures võimalik selgitada, võib kõne alla tulla võrguettevõtja kasuks torustikule koostöös kohaliku omavalitsusüksusega sundvalduse seadmine (kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus § 1 lg 6, § 4 lg 1 p 2 ja lg 2; vrd RKHKo nr 3-20-1313/52, p 21). (p 27)
|
| 3-21-1366/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.10.2024 |
|
Vabariigi Valitsuse korraldused, millega vastustaja seadis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks piirangud, on üldkorraldused, mis on vaidlustatavad halduskohtus (HMS § 51 lg 2, vt RKPJKo nr 5 22-4/13, p 87 jj ja RKHKm nr 3-21-2241/11, p 23). (p 13)
Tuvastamiskaebuse esitamise võimalused on piiratud. Sellise kaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). HKMS § 38 lg-st 4 ja § 44 lg‑st 1 järeldub, et tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks on põhjendatud huvi, mis võimaldab asjaolu kindlakstegemise kaudu kaebajal oma õigusi kaitsta. See võib seisneda ennekõike preventiivses või rehabiliteerivas huvis. Preventiivne huvi tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus võib tõenäoliselt asuda varasema haldusakti või toiminguga sarnasel viisil uuesti rikkuma isiku õigusi. Lisaks peab õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis olema võimatu või ebamõistlikult raske (nt RKHKo nr 3-19-2164/40, p 17). Sealjuures ei piira varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine kaebeõigust HKMS § 45 lg 2 järgi (RKHKo nr 3-3-1-31-14, p 20; RKHKm nr 3-3-1-31-15, p 12). (p 15)
Keelamiskaebuse rahuldamine eeldab tuvastamiskaebuse lubatavusega võrreldes veelgi selgepiirilisemat ohtu, et lähiajal rikutakse isiku õigusi ja rikkumise tagajärgi ei saa kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel (RVastS § 5 lg 1). (p 16)
Sõltumata üldistusastmest peavad kõik kirjalikud haldusaktid (sh üldkorraldused) sisaldama põhjendusi (HMS § 56 lg 1 esimene lause). Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1 teine lause), nt seletuskirjas. Nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks eeskätt olukordades, kus haldusaktis detailse informatsiooni esitamine paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks, s.o oleks ebaproportsionaalselt mahukas, võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega. Kui haldusakti motivatsiooni esitamine tervikuna olekski ebaproportsionaalne, tuleks haldusaktis sellele vaatamata ära tuua vähemalt põhimotiivid. (Vt RKHKo nr 3-3-1-54-03, p 36.) Teisele dokumendile viidates peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon on osaks haldusakti põhjendusest (RKHKo nr 3-3-1-47-12, p 15). Viidatav dokument peab olema menetlusosalisele ka kättesaadav (vrd RKHKo nr 3-18-1891/46, p 17). (p 18)
Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses lisaks ka kaalutlused, millest haldusorgan on lähtunud (HMS § 56 lg-d 2 ja 3). (p 19)
Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse laiemat konteksti arvestades selle tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse teostamise võimaluse (RKÜKo nr 3 20 1044/5, p 14) ja täidab ka haldusorgani enesekontrolli eesmärki (nt RKÜKo asjas nr 3 3 1 85 10, p 26). (p 19)
Põhjenduste ulatuse puhul tuleb silmas pidada haldusaktide iseloomu. (p 20)
Vabariigi Valitsuse korralduste ja nende seletuskirjade põhjendustest ning muudest asjakohastest materjalidest pidid eelkõige nähtuma piirangute kehtestamise eesmärgid ning üldised selgitused selle kohta, miks olid piirangud asjaomastes ühiskonnaelu valdkondades möödapääsmatud. Lisaks pidi korraldustest olema aru saada, et valitsus on piirangute kehtestamisel erinevaid huve ja hüvesid üldiselt kaalunud. Valitsusel polnud võimalik mõõta mõjusid täpselt ja individualiseeritult. Meetmete sobivust, vajalikkust ja mõõdukust pidi valitsus kriisi olukorras oma initsiatiivil ning kohe põhjendama sel määral, milles talle olid teada või pidid teada olema võimalikud kaalukad vastuargumendid. (p 22)
Üksikasjalikumat põhjendamist raskendas ka see, et korralduste andmise ajal olid teaduslikud teadmised viiruse ja selle põhjustatud haiguse kohta läbivalt ebakindlad (see järeldus kehtib ka käesolevas asjas vaidlustatud korraldustest hiljem antud korralduste puhul, vt RKPJKo nr 5-22-4/13, p 72). (p 23)
Üldkorralduste eripära avaldub haldusmenetluses lisaks võimalusele jätta isikud ära kuulamata (HMS § 40 lg 3 p 6) ka põhjendamises (RKHKo nr 3-3-1-28-12, p 19). Need aspektid on omavahel seotud, sest kui isikut ära ei kuulata, ei saa tavapärasel viisil vastata ka tema vastuväidetele. Sedalaadi üldkorralduste puhul nagu praeguses asjas, ei saa haldusorganilt eeldada haldusakti põhjendustes kõigi teoreetiliselt mõeldavate vastuväidete kummutamist, mistõttu on paratamatu, et võimalikus järgnevas kohtumenetluses tuleb mõningaid aspekte hiljem täpsustada. See ei too tingimata kaasa haldusmenetluse lubamatut ülekandmist kohtumenetlusse ega kaalutlusõiguse teostamist kohtus. (p 21)
Isegi kui haldusakt on jäetud nõuetekohaselt põhjendamata, tuleb seaduse kohaselt vältida haldusakti kehtetuks tunnistamist vaid menetlus- või vormivea tõttu (HMS § 58, RVastS § 3 lg 3 p 1). See haldusõiguse üldpõhimõte kehtib ühtemoodi nii kohtule kui ka haldusorganile, kui viimane kaalub haldusakti kehtetuks tunnistamist. Põhjendamisviga ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui kohus on veendunud, et rikkumine ei võinud mõjutada asja sisulist otsustamist (RKHKo nr 3-3-1-29-12, p 20). (p 24)
Kaalutlusotsuste kohtulikul kontrollil tuleb eristada kaalutlusotsuse otstarbekust ja proportsionaalsust. Kaalutlusotsuse otstarbekust kohus eraldi ei hinda. Samuti ei tohi kohus haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 teine ja kolmas lause). Seevastu kohtus proportsionaalsuse testi tegemine ei ole kaalutlusõiguse teostamine haldusorgani eest, vaid kaalutlusõiguse piiride järgimise kontrollimine (HKMS § 158 lg 3 esimene lause). See ilmneb sõnaselgelt HMS § 4 lg-st 2, mis ütleb, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega (sh proportsionaalsuse põhimõttega). Proportsionaalsuse hindamisel kohtulik kontroll tulenevalt PS § 15 lg-st 1 ja § 146 esimesest lausest enamasti, sh praegusel juhul ei taandu (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 13). Haldusakti põhjendused ei piira nende argumentide ringi, mida kohus võib arvestada ja peab arvestama proportsionaalsuse hindamisel. Sellega ei hinda kohus halduse otsuse (poliitilist) otstarbekust, vaid täidab enda põhiseaduslikku ülesannet täitevvõimu kontrollimisel. Kohus uurib proportsionaalsust hinnates, ega haldusorgan ei ole valinud ebaproportsionaalset, st õiguslikult lubamatut meedet, mitte ei tee otstarbekuse kaalutlustel valikut mitme lubatava meetme seast. Eelnev ei tähenda, et haldusorgan ei peaks otsust nõuetekohaselt põhjendama, vaid et kohus saab proportsionaalsust kontrollida ka siis, kui haldusorgan ei ole haldusaktis üksikasjalikult proportsionaalsuse hindamist kirjeldanud. (p 25)
Legitiimne oli vaidlustatud korraldustega kehtestatud laiaulatuslike ühiskondlike piirangute ja meetmete (sh ettevõtjate tegevusele) kehtestamise eesmärk tõkestada koroonaviiruse levikut, et kaitsta seeläbi inimeste elu ja tervist ning ühiskonna kui terviku toimimist, sh vältida haiglavõrgu ülekoormamist (vt RKPJKo nr 5-22-4/13, p-d 68 ja 91; RKHKm nr 3-21-2241/11, p-d 26 ja 29, ka 3 21-884/45, p 19). (p 34)
Spaade tegevuse piiramine oli eesmärgi saavutamiseks sobiv, kuna seeläbi tekkis inimeste vahel vähem kontakte ja langes nakatumisrisk. Seejuures ei nõudnud meetme sobivuse test meetme 100%-list efektiivsust (vt RKHKm nr 3-21-2241/11, p 27). (p 34)
Tulenevalt ettevaatuspõhimõttest võis eelistada mõjusamat piirangut vähemalt seni, kuni püsis oht haiglate suutlikkusele (vrd RKHKo nr 3-21-884/45, p 25). (p 35)
|
| 3-22-717/17
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.09.2024 |
|
RVastS § 17 lg 3 rõhutab sõnaselgelt, et maksimaalne kümneaastase tähtaja kulgemine ei sõltu kahjust ega selle põhjustajast teadasaamisest. See ei sõltu ka mistahes muu asjaolu teadmisest, ka mitte kahju tekkimise hetkest, vaid ainult kahju tekitamise või põhjustamise hetkest. Selle sätte rakendamisel tuleb kahju tekitamiseks või põhjustamiseks lugeda tegu (tegevust või tegevusetust), mille kaebaja on näidanud ära kaebuse alusena, mitte teo kahjulike tagajärgede hilisemat ilmnemist. (p 11.1)
Seaduse või Vabariigi Valitsuse määrusega tekitatud kahju puhul tuleb kümneaastast tähtaega asuda arvutama õigusnormi Riigi Teatajas avaldamise hetkest. (p 12)
Kaebetähtaja kulgemahakkamisel ei ole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seotud asjaolusid. Määrav on see, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt RKHKm nr 3-3-1-20-15, p 11). Kümneaastase tähtaja raames on isikul piisavalt aega analüüsida – vajaduse korral asjatundja abiga – oma majandustegevuse õiguslikku raamistikku ja sellega seostuvaid kuluriske ning otsustada, kas nõuda kahju hüvitamist seaduse ja määruste kehtestamise tõttu. (p 12.2)
RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud maksimumtähtaeg võimaldab nõuda kahju hüvitamist tegevusetuse eest, mis toimus kümne aasta vältel enne taotluse või kaebuse esitamist. Lisaks eelnevale tuleb taotlus seadus- või määrusandja tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul alates hetkest, mil isik sai teada või pidi teada saama sellisest kahjust ja selle tekitajast. Kui see hetk jõudis kätte varem, kui lõppes jätkuv tegevusetus õigustloova akti andmisel, hakkab kahjunõude esitamise kolmeaastane tähtaeg kulgema sõltumata tegevusetuse jätkumisest. (p 13.2)
|
| 3-23-1278/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.09.2024 |
|
HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel tagastab kohus kaebuse, kui see ei vasta HKMS §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist. Viidatud säte sisaldab kolme kumulatiivset eeldust, mis peavad olema täidetud samal ajal: kaebuse seaduse nõuetele mittevastavus, puuduste tähtajaks kõrvaldamata jätmine ning puuduste tõttu esinev takistus asja edasisel menetlemisel. (p 11)
Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHKm nr 3-3-1-64-15, p 24). (p 13)
Kohtul tuleb tagada, et kaebaja ei jääks üksnes kaebuse sõnastamise tõttu ilma enda põhiseaduslikust õigusest kohtulikule kaitsele (vrd ka RKHKm nr 3-22-1679/23, p 14). (p 15)
Kaebaja määrab kaebuse esitamisel ära kaebuse nõude ja aluse ning piiritleb sellega vaidluse eseme (HKMS § 41 lg 1). Seega on kaebuse nõude ja aluse täpne piiritlemine esmajärjekorras kaebaja ülesanne ning kaebuse lahendamiseks vältimatult vajalik. Kohtul tuleb vajaduse korral kaebajat enda selgitustega aidata. Samas tuleb menetlusosalisel hoiduda kohtu koormamisest asja lahendamise seisukohalt tähtsusetute asjaolude ja väidetega. Selline tegevus võib raskendada asja menetlemist. Menetlusõigusi tuleb kasutada heauskselt ning nende kuritarvitamine pole ühelgi juhul lubatud (HKMS § 28 lg-d 1 ja 2). See hõlmab ka kaebaja tegevust kaebuse aluse ning nõude sõnastamisel ja kohtuga suhtlemisel. (p 16)
|
Facebook
X.com