https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-20-1329/48 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.03.2024

Osalt informaalne suhtlus maaomanikega on planeerimisprotsessi loomulik osa. Planeeringu avalikkuse põhimõttest (PlanS § 9) ning olulise keskkonnamõjuga tegevustesse avalikkuse kaasamise põhimõttest (KeÜS § 28) tuleneb siiski, et selline suhtlus peab olema läbipaistev ja selle raames sõlmitavad kokkulepped peavad olema avalikud, vastasel juhul ei või eeldada, et kaalutlusõiguse teostamine toimus oluliste vigadeta. (p 27)


Uurimisprintsiibi rakendamine on eriti oluline olukorras, kus kaebajal ei ole juurdepääsu haldusakti põhjendustes viidatud dokumentidele, kui need dokumendid võisid mõjutada lõppotsust asjas. Kohtud oleks kaebaja väidete kontrollimiseks pidanud kokkuleppe vastustajalt või kolmandalt isikult välja nõudma. (p 28)


Üldplaneeringu juhtotstarvetega ei määrata maakasutust täpselt ja lõplikult. Detailplaneeringuga on võimalik põhjendatud juhul muuta üldplaneeringu põhilahendust (PlanS § 142). Üldplaneeringujärgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üld¬planeeringuga sätestatud maakasutusest (RKHKo nr 3-3-1-31-16, p 16). (p 30)

Üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine ei või detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt. (p 31)


Maale elamumaa juhtotstarbe andmine üldplaneeringus ei too kohalikule omavalitsusüksusele kaasa kohustust maa omandada, kui detailplaneeringu menetlustes jõuab linn kaalutlusõiguse teostamisel järeldusele, et maale pole võimalik üldse või üldplaneeringu juhtotstarvetes ettenähtud ulatuses ehitada. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 4 lg 3 kohaselt võib omanik nõuda kinnisasja sundvõõrandamist, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda seda kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. Detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määratakse katastriüksusele sihtotstarve kehtestatud detailplaneeringu alusel (maakatastriseaduse § 18 lg 1 p 2). Antud juhul oli detailplaneeringu algatamise ajal maa sihtotstarve üldmaa. Elamuehitust võimaldava detailplaneeringu kehtestamisest keeldumine ei oleks piiranud maa kasutust vastavalt senisele sihtotstarbele. Sellegipoolest ei või üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt. (p 31)


KeHJS ega loodusdirektiiv ei sätesta otseselt eelhindamise kohustust, et kaaluda KSH algatamise vajadust Natura hindamiseks. KeHJS § 33 lg 1 p 4 (samuti loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3) kohaldamiseks on siiski vaja iga kord selgitada, kas hindamise eeldused on täidetud. Sellisele eelkontrollile ei tulene KeHJS-ist ega loodusdirektiivist konkreetseid menetlus- ja vorminõudeid. (p 38)


Ettevaatuspõhimõttest ei tulene, et välistada tuleb kuitahes spekulatiivsed kahtlused negatiivsest mõjust, sest see tooks kaasa vajaduse alati algatada Natura hindamine. Selline kohustus võiks küll kaasa aidata looduskaitsele, kuid poleks vajalik ega mõõdukas abinõu (vt ka kohtujuristi arvamus Euroopa Kohtu asjas C-258/11 Sweetman, p 48). Natura hindamise läbi viimata jätmise vaidlustamisel ei pea kaebaja tõendama, et kavandatav tegevus toob kaasa olulise ebasoodsa mõju Natura alale, kuid peab siiski esitama teaduslikust seisukohast usutava kahtluse, et tegevusel võib olla oluline ebasoodne mõju ala nendele tunnustele, mis on selle kaitse eesmärkide seisukohalt olulised, arvestades alal valitsevat olukorda ning kaitstavate elupaikade ja liikide haavatavust (vt ka RKHKo nr 3-18-529/137, p 18). Kaebaja selliseid kahtlusi esile toonud ei ole. (p 39)


Ringkonnakohus asus seisukohale, et planeeringu ellu viimata jätmine kaitsealuste taimede ümberasustamise võimatuse tõttu oleks kaebaja huvides ja seega ei saa kaebaja õigusi rikkuda see, et planeeringu realiseeritavus on seatud sõltuvusse kaitsealuste taimede ümberasustamisest. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kaebaja kui keskkonnaorganisatsiooni huvides on, et ümberasustamine toimuks kooskõlas looduskaitse normidega, eelkõige eesmärkidega mitte kahjustada liigi soodsat seisundit ja tagada ümberasustavate isendite elujõulisus. Kaebaja ei saa kaitsta neid eesmärke konkreetsetes ümberasustamise menetlustes, sest tal pole neis osalemisõigust. (p 66)


Planeeringulahendusel, mille kohaselt elamukrundid ja juurdepääsutee krunt külgnevad püsielupaigaga, võib olla oluline ebasoodne mõju mägi-piimputke seisundile vähemalt juhul, kui puudub piisav puhverala ega ole ette nähtud leevendusmeetmeid, mis vähendavad ehitamisest ja ehitiste kasutamisest lähtuvat ebasoodsat mõju. (p 47)

KeHJS § 33 lg 1 p 3 nägi algses redaktsioonis ette kohustusliku KSH, kui detailplaneeringu alusel kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga. Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. a määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“ § 15 p 8 kohaselt tuleb hinnata KMH algatamise vajalikkust, kui kavandatav tegevus üksi või koostoimes teiste tegevustega võib eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala või kaitstavat loodusobjekti. Kaitstavaks loodusobjektiks on nii püsielupaik kui ka kaitsealune liik (LKS § 4 lg 1 p d 3 ja 4). Kolleegiumi hinnangul võis jätta KSH algatamata üksnes juhul, kui planeeringulahenduse mõju esialgsest hinnangust või muudest asjaoludest nähtus, et planeeringulahendus eeldatavalt ei avalda kaitstavale loodusobjektile olulist mõju. (p 49)


Haldusakti keskkonnamõju ei või jätta tähelepanuta ka juhul, kui puudub kohustus viia läbi spetsiifiline hindamismenetlus nagu KSH. Uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt tuleb haldusorganil välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Keskkonnamõjude väljaselgitamiseta ja arvesse võtmiseta pole planeerimismenetluses võimalik tagada keskkonnakaitse kõrget taset, kaaluda ja tasakaalustada keskkonnahuve muude huvidega ning lõimida need planeeringulahendusse (KeÜS § 9, PlanS § 10). (p 55)


Detailplaneeringu eesmärk on eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine. Detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus (PlanS § 124 lg 2). Selle sättega ei ole vastuolus detailplaneering, mille terviklahenduse elluviimine sõltub olulisel määral kaitsealuse taime ümberasustamisest, kuid seda üksnes juhul, kui planeeringu kehtestamise ajal on selge, et lähiaastatel kavandatud ümberasustamisele on põhimõtteliselt võimalik luba anda. (p 64)


Looduskaitsealuste taimede ümberasustamisele ei saa anda luba, kui sellega kaasneb oluline ebasoodne mõju liigile või pole tagatud ümberasustatava taime elujõulisus ja paljunemisvõime. Planeerimismenetluses pole välja selgitatud, kas planeeringualal teadaolevalt kasvavaid kaitsealuseid taimeliikide isendeid on võimalik ümber asustada, arvestades mh antud planeeringuala eripärasid. Kolleegium ei nõustu vastustaja hinnanguga, et taimede ümberasustamist saab lahendada vaid ehitusloa menetluses, sest pole teada, millal planeeringut realiseerima hakatakse ning kas realiseerimise aja seisuga konkreetsel kinnistul kaitsealune taim kasvab või mitte. Detailplaneering peab võimaldama ehitustegevust lähiaastatel. Kolleegium ei näe takistust, miks ei saa juba planeeringu menetluse käigus KSH raames või ka eksperdiarvamuse alusel välja selgitada, kas kaitsealuste isendite ümberistutamine planeeringualal on lähiaastatel põhimõtteliselt võimalik. Vastupidi, neid küsimusi tuleb detailplaneeringu menetluses käsitleda, sest kui mõne kaitsealuse liigi isendite ümberistutamine planeeringualal pole võimalik, siis tuleb muuta planeeringulahendust, et tagada huvide õige tasakaal. Planeeringu tasemel mõjuhindamine peab andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ning jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks vaid need küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil (vt ka RKHKo nr 3-16-1472/92, p d 23–30). (p 71-72)


Vabariigi Valitsuse 15.07.2004 määruse nr 248 „Kaitsealuse liigi isendi ümberasustamise kord“ § 5 lg 2 keelab imperatiivselt loa andmise isendi ümberasustamiseks, kui liigi kaitseks on moodustatud püsielupaik. Sõna-sõnalt keelaks säte justkui kaitsealuse taime ümberistutamise, kui selle taimeliigi kaitseks on kuskil moodustatud püsielupaik. Selline keeld välistaks praktikas paljude kaitsealuste taimede ümberasustamise. Sätet tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja süsteemselt. See viib järelduseni, et säte keelab üksnes isendi ümberasustamise selle taimeliigi kaitseks moodustatud püsielupaiga piires. (p 69)

3-22-1389/64 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.01.2024

Arvestades keskkonnaühenduste laia kaebeõigust (KeÜS § 30 lg 2), võivad ühendused vaidlustada keskkonnamõjuga haldusakte hulgakaupa. Keelamiskaebuse esitamine ülisuure hulga veel andmata haldusaktide peale ei ole ainus võimalus keskkonnaõiguse normidega seostuva avaliku huvi tõhusaks kaitseks. Menetlusosaliste ja kohtu ressursse säästvam on algatada näiteks mõned pilootvaidlused tüüpjuhtumitel, mille lahendamisel võib eeldada, et vastustaja asub edaspidi järgima kohtu seisukohti. (p 14)


Kaebuse esitamise õigus keskkonnaühendusele ei tulene PS § 15 lg 1 esimesest lausest. Selle sätte mõttes ei tähenda keskkonnaväärtuse kahjustamine kellegi õiguste riivet, kui isikul pole keskkonnaväärtusega isiklikku seost. Ehkki keskkonnaühenduse õiguste riivet tuleb Århusi konventsiooni art 9 lg 2 teise lõigu kolmanda lause kohaselt eeldada, ei muuda konventsioon põhiseaduse sisu, vaid loob iseseisva ja täiendava õiguse kohtusse pöördumiseks. (p 17)


Keelamiskaebuse puhul ei ole küll tarvis näidata ära nt haldusakti kuupäeva ja numbrit, kuid vältimatult on vajalik, et kaebaja määraks kaebuse aluse (HKMS § 41 lg 2). Metsateatiste registreerimise keelamise nõude puhul tähendab see, et kaebaja peab tähistama konkreetse geograafilise ala, kus paiknevad metsad, mille raiumine tema hinnangul tuleks välistada. Metsad võib kaebaja tähistada näiteks katastriüksuse loetlemise või ka piisavalt täpse kaardimaterjali abil. (p 9)

3-21-1360/15 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.02.2023

Kaebeõigust kontrollitakse üldjuhul kaebuse esitamise aja seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad siiski tingida vaidluse ammendumise juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Sellises olukorras on põhjendatud jätta kaebus läbi vaatamata, kuna kaebuse rahuldamisega ei oleks enam võimalik saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2). (p 12.1)


KeÜS § 31 lg-st 2 tuleb järeldada, et KeÜS kohaselt ei loeta keskkonnaorganisatsioonideks üksnes selliseid ühendusi, kes n-ö kaitsevad loodust tema enda pärast, vaid ka ühendusi, kelle sihiks on inimeste elukeskkonna parandamine keskkonnakaitse abil. Sellistel eesmärkidel võivad muu hulgas tegutseda kohaliku kogukonna huve esindavad ühingud, kes soovivad parandada piirkonna elukvaliteeti. Keskkonnaorganisatsioonina kvalifitseerimist ei takista see, kui tegeldakse ka muude häiringutega, mis jäävad keskkonnakaitsest väljapoole. Oluline pole see, et kui tegu on linnakeskkonnaga, kuna inimeste tervist ja heaolu mõjutavad ka linnalises keskkonnas tekkivad keskkonnahäiringud ning kaitse nende vastu on KeÜS-ga hõlmatud. Keskkonnakaitse valdkonda kuuluvad näiteks välisõhu kvaliteedi piirväärtused ja müra normtasemed, mille eesmärk on mh vältida, ennetada või vähendada saasteainete ja müra ebasoodsat mõju inimese tervisele. Tänapäevases ühiskonnas mängivad need normid suurt rolli just linnatingimustes. Õhu kvaliteet on kahtlemata osaks kohalikust elukeskkonnast. (p 15)

KeÜS § 31 ei tohi tõlgendada kitsendavalt. Arvestada tuleb Århusi konventsiooni üldist eesmärki avardada keskkonnaasjades üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise võimalusi, mistõttu kaebeõiguse allikaks olevaid õigusnorme tuleb tõlgendada pigem laiendavalt. (p 16)

3-22-348/19 PDF Riigikohtu halduskolleegium 09.12.2022

Seadus ei sätesta kohustust teha raieload teatavaks kõigile kaebeõigust omavatele keskkonnaorganisatsioonidele. Kui tegu pole just konkreetse juhtumiga eriliselt seotud organisatsiooniga, ei ole üldjuhul tegu isikutega, kellele haldusakt tuleks HMS § 62 lg 2 alusel kätte toimetada. Kõigi metsateatiste kõigile huvitatud keskkonnaorganisatsioonidele kättetoimetamine ei aitaks kaasa kaebeõiguse tõhusamale teostamisele. (p 12)

Metsaregister ei ole loodud kasutajasõbralikuks otsingusüsteemiks, mis võimaldaks keskkonnaorganisatsioonil saada tõhusalt teavet näiteks kaitsealustele aladele, nende lähedusse või rohevõrgustiku aladele antud raielubade kohta. Ennast selle toimimisega kurssi viinud isikule põhimõtteliselt sellise info kättesaamist võimaldava WFS‑teenuse oluliseks puuduseks on see, et teenus ei võimalda tellida teavitusi. (p 14)

Olukorras, kus raielubade kaebetähtaeg ei hakka keskkonnaorganisatsioonide jaoks enamasti kulgema mitte teatiste metsaregistris registreerimisest, vaid HKMS § 46 lg‑s 7 sätestatud reegli järgi, ei pruugi olla raiest huvitatud isikute õiguskindlus tõhusalt kaitstud. Kui seadusandja soovib selles olukorras korda luua ning tagada, et keskkonnaorganisatsioonid tegutseksid raielubade vaidlustamisel kiiremini, on tal võimalik kehtestada eriregulatsioon raielubade avaliku teatavaks tegemise kohta. Et selline regulatsioon ei tooks endaga kaasa keskkonnaorganisatsioonide kaebeõiguse ebaproportsionaalset piiramist, peaks sellega koos käima raielubasid puudutava info senisest parem kättesaadavus. (p 16)


Keskkonnaorganisatsioonide kaebeõigus tuleneb Århusi konventsiooni art 9 lg‑st 3 ning KeÜS §‑dest 30 ja 31. Konventsiooni art 9 lg‑s 3 ette nähtud kaebeõiguse eesmärk on võimaldada tagada tõhus keskkonnakaitse (EKo C‑240/09, p 46). Kaebeõigus ei ole seejuures piiratud üksnes otsustega, millel on keskkonnale rasked tagajärjed (EKo C‑873/19, p 73). (p 8)


Seadusega võib ette näha, et haldusakt tehakse teatavaks avalikult. Avaliku teatavaks tegemise puhul omistatakse haldusakti avalikustamisele eriline juriidiline tähendus ‑ akt loetakse üldsuse hulka kuuluvatele isikutele teatavaks tehtuks ja seega hakkab kaebetähtaeg kulgema (HMS § 31 ja § 62 lg 3). Haldusakti avalikult teatavaks tegemise võimalus peab olema seaduses selgelt sätestatud. Seejuures ei tohi sellist võimalust sätestav norm piirata ebaproportsionaalselt kaebeõigust. (p 10)

Haldusakti avalikult teatavaks tegemisest tuleb eristada teabe avaldamist. Avaliku tegevuse käigus loodav teave on eelduslikult avalik (AvTS § 4). Teave metsa paiknemise, pindala, tagavara, seisundi ja kasutamise kohta (vt MS § 9 lg 1) on lisaks ka keskkonnateave, mille tõhusa avalikustamise nõue tuleneb KeÜS § 26 lõikest 2. (p 11)

Seadus ei sätesta kohustust teha raieload teatavaks kõigile kaebeõigust omavatele keskkonnaorganisatsioonidele. Kui tegu pole just konkreetse juhtumiga eriliselt seotud organisatsiooniga, ei ole üldjuhul tegu isikutega, kellele haldusakt tuleks HMS § 62 lg 2 alusel kätte toimetada. (p 12)


HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud reegel kehtib sõltumata sellest, kas seadus kohustab haldusorganit haldusakti kaebeõigust omavale isikule isiklikult teatavaks tegema või mitte. Nõue, et kaebetähtaeg hakkab kulgema haldusakti teatavaks tegemisest, teenib eesmärki tagada tõhus kaebeõigus (põhiseaduse § 15 lg 1). HKMS § 46 lg‑st 1 kui üldnormist tuleb lähtuda ka keskkonnaorganisatsioonide kaebuste puhul. (p 9)

Seadusega võib ette näha, et haldusakt tehakse teatavaks avalikult. Avaliku teatavaks tegemise puhul omistatakse haldusakti avalikustamisele eriline juriidiline tähendus ‑ akt loetakse üldsuse hulka kuuluvatele isikutele teatavaks tehtuks ja seega hakkab kaebetähtaeg kulgema (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 31 ja § 62 lg 3). Haldusakti avalikult teatavaks tegemise võimalus peab olema seaduses selgelt sätestatud. Seejuures ei tohi sellist võimalust sätestav norm piirata ebaproportsionaalselt kaebeõigust. (p 10)

3-18-913/85 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.10.2021

Harjutusväli on maa- või mereala koos selle kohal oleva õhuruumiga ja väljaõppeehitiste kompleksiga, kus korraldatakse RelvS § 85 lg-s 1 nimetatud tegevusi (taktikalised harjutused, õppused, laskmised ja lõhketööd ning relvade, lahingumoona, lahingu- ja muu tehnika katsetused). RelvS § 85 lg 3 järgi asutab harjutusvälja Vabariigi Valitsus. Harjutusväli on seega juriidilise eristaatusega maa-ala koos sellel asuvate ehitistega. (p 9)

Harjutusväli ei teki õiguslikult alles siis, kui kõik sinna kavandatavad ehitised on valminud. Harjutusvälja loomise korralduse kehtivus ei sõltu ühegi õigusnormi järgi planeeringu kehtestamisest, kinnistu omandiõigusest, kasutusõigusest, valdusest jne. (p 10)

Maa-alale harjutusvälja staatuse omistamine ei tähenda seda, et seal oleks kohe lubatud kõik RelvS § 85 lg-s 1 nimetatud tegevused. Tegevuse lõplik lubatavus võib sõltuda omandisuhetest ning ehitusõiguslikest, riigikaitselistest, ohutus- jm nõuetest tulenevate lisatingimuste täitmisest. (p 11)


Kohtus on vaidlustatavad ka kaudsed ja faktilised riived, mitte ainult otsesed omandiõiguse kitsendused. (p 12)


Seadused ei sätesta nõuet, et harjutusvälja maa tuleb määrata planeeringutes riigikaitseliseks alaks ja harjutusvälja ehitiste püstitamiseks tuleb koostada riigi eriplaneering enne harjutusvälja asutamist Vabariigi Valitsuse otsusega ning enne seal mistahes riigikaitselise tegevuse alustamist. See on siiski vajalik hea halduse põhimõtte järgimiseks. Kui esmalt toimuksid planeerimismenetlused, oleks tagatud oluliselt suurem õigusselgus, huvitatud ja puudutatud isikute tõhusam kaasamine otsustusprotsessi ning seeläbi huvide parem kaalumine. Seetõttu tuleks harjutusvälja asutamisele ja asukoha määramisele eelnevat planeerimist kindlasti eelistada. Planeeringute puudumine iseenesest ei anna aga alust järeldada, et harjutusvälja asutamise korraldus oleks õigusvastane. (p 13)


Viies harjutusvälja asutamise menetluse läbi kaebaja selja taga ja teda ära kuulamata, kohtleb Vabariigi Valitsus kaebajat haldusmenetluses objektina, mitte isikuna, kelle seisukohad väärivad ärakuulamist ja arvestamist. Selline valitsuse korraldus on formaalselt õigusvastane. (p 19)


Selleks, et tugineda Natura võrgustiku ala kaitseks loodud nõuetele, tuleb kaebajal ära näidata, et nende nõuete eiramine toob kaasa tema õiguste rikkumise, näiteks et rikutud on tema õigust oma tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (KeÜS § 23). Selleks, et füüsiline isik saaks nõuda Natura ala kaitset KeÜS § 23 alusel, peab tal olema alaga eriline seos, st ala mõjutamine vaidlusaluse tegevusega peab kahjustama tema tervist või heaolu tegelikult ja oluliselt. (p 20)


Harjutusvälja need mõjud Natura aladele, mis on seotud riigi eriplaneeringu elluviimisega, tuleb välja selgitada eriplaneeringu menetluses. (p 21)


EhSRS § 9 lg-t 1 ei saa tõlgendada nii, et riigi eriplaneeringu menetlust võib alustada detailse lahenduse koostamisest alati, kui kehtivas maakonnaplaneeringus on ehitise põhimõtteline asukoht kindlaks määratud. EhSRS § 9 lg-s 1 on viidatud spetsiifilistele planeerimismenetlustele, mitte tavapärasele maakonnaplaneeringule. (p 25)


PlanS v.r ei sätestanud nõuet kaasata puudutatud isikud maakonnaplaneeringu menetlusse. (p 27)

3-18-529/137 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.05.2020

Kohus ei rikkunud menetlusnorme, kui kasutas otsuse põhjendavas osas teise kohtuotsuse põhjendusi. Kuna kohtuasjades olid vaidlustatud samad haldusaktid ning suuresti tuli lahendada samu õiguslikke probleeme, võis kohus järgida varasema otsuse põhjendusi, olgugi et eelmise otsuse oli teinud teine kohtukoosseis. (p 16)


Keskkonnaorganisatsioon võib tugineda asjaolule, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane põhjusel, et üldsus ei saanud nõuetekohaselt menetluses osaleda (vt RKHKo 3-16-1472/92, p 17). (p 17)


Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt tuleb Natura hindamine korraldada, kui kavandatava tegevuse oluline mõju Natura alale pole objektiivsete asjaolude põhjal välistatud (C-127/02: Waddenzee p-d 44 ja 45). Natura hindamine tuleb teha alati, kui eelhinnangu põhjal ei ole võimalik välistada kavandatava tegevuse olulist mõju Natura alale.

Kui kavandatav tegevus ohustab asjaomase ala kaitse eesmärke, tuleb seda pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Mõju olulisuse üle otsustades tuleb eelkõige arvestada asjaomasele alale iseloomulikke tunnuseid ja keskkonnatingimusi (C-127/02: Waddenzee, p-d 47˗49). Euroopa Komisjoni (mittesiduvate) selgituste kohaselt sõltub mõju olulisus sellistest teguritest nagu mõju suurus, liik, ulatus, kestus, intensiivsus, avaldumise aeg (ajastus), tõenäosus ja kumulatiivsus ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavus (teatise „Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted“ p 4.5.2, Euroopa Liidu Teataja C 33, 25. jaanuar 2019).

Natura hindamise võib seega tegemata jätta kahel juhul: (1) kui on kahtlusteta selge, et kavandatav tegevus ei mõjuta ala neid tunnuseid, mis on selle kaitse eesmärkide seisukohalt olulised, või (2) kui tegevus võib küll mõjutada ala sellised tunnuseid, kuid mõju on selgelt ebaoluline, arvestades ka alal valitsevat olukorda ning kaitstavate elupaikade ja liikide haavatavust. (p 18)

Natura alale võib olulist mõju avaldada nii ala territooriumil kui ka väljaspool seda toimuv tegevus (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-142/16: komisjon vs. Saksamaa, p 29). Kavandatava tegevuse kaudne mõju Natura alale ei pruugi olla vähem oluline kui otsene mõju. Natura eelhinnangut andes tuleb analüüsida Natura ala olukorda ja kavandatava tegevuse tagajärjel ilmneda võivaid muutusi. Otseste ja kaudsete mõjude eristamisel on seejuures teisejärguline tähendus. (p 19)

Olukorras, kus ekspert on leidnud, et kavandatav tegevus toob eeldatavasti kaasa kaitsealuste liikide elupaikade kvaliteeti halvendavad häiringud, tohiks Natura hindamise tegemata jätta vaid juhul, kui eksperdi selgelt väljendatud järeldused ei jätaks üles mingit teaduslikult põhjendatud kahtlust selle kohta, et nimetatud häiringud võiksid olla olulised. Üksnes Natura hindamise tegemata jätmise fakt selliseid kahtlusi ei kõrvalda. (p 21)

Euroopa Kohus on selgitanud, et Natura eelhindamise etapis, kus otsustatakse Natura hindamise vajalikkuse üle, ei tohi arvestada mõju leevendavate meetmetega. Asjaolu, et hindamisvajaduse üle otsustades võetakse arvesse meetmeid, mille eesmärk on vältida või vähendada projekti kahjulikku mõju alale, viitab sellele, et oluline mõju on tõenäoline. Järelikult tuleb hindamine korraldada. Leevendusmeetmete täieulatuslikku ja täpset analüüsi ei tule teha mitte eelhindamise etapis, vaid just Natura hindamise etapis. Selliste meetmete arvesse võtmine eelhindamise etapis võib kahjustada loodusdirektiivi kasulikku mõju, kuna tekib oht, et hindamisest hiilitakse kõrvale (C-323/17: People Over Wind ja Sweetman, p-d 35˗37). (p 23)

Natura alale avalduvat mõju hinnates tuleb arvestada eelkõige ala kaitse eesmärki ja ala terviklikkust (KeHJS § 45 lg 1 p 1 v.r koosmõjus lg-ga 2). Euroopa Kohus on selgitanud, et ala terviklikkust ei kahjustata, kui selle kaitsestaatus jääb soodsaks. See tähendab, et püsivalt säilivad ala olemuslikud tunnused, mis on seotud nende looduslike elupaigatüüpide esinemisega, mille kaitseks ala Natura võrgustikku arvati (C 441/17: Białowieża mets, p 116).

Euroopa Kohus on rõhutanud, et Natura hindamise aruandes toodud järeldused ei tohi olla lünklikud. Järeldused peavad olema täielikud, täpsed ja lõplikud ning hajutama kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused kavandatud tööde mõju suhtes (C-441/17: Białowieża mets, p 114). Hindamine peab tuginema ajakohastele andmetele ning kasutada tuleb parimat võimalikku tehnikat ja parimaid võimalikke meetodeid (C-127/02: Waddenzee, p-d 52-54 ja 59; C-43/10: Nomarchiaki Aftodioikisi Aitoloakarnanias, p 115). (p 26)

Planeeringu võib kehtestada juhul, kui asjakohase hindamise tulemusel on kujunenud veendumus, et kavandatav tegevus ei kahjusta Natura ala terviklikkust ega kaitse eesmärke (KeHJS § 45 lg 2 v.r, vt ka loodusdirektiiv art 6 lg 3 ja Euroopa Kohtu otsus C-127/02: Waddenzee, p 61). (p 31)

Euroopa Kohus on selgitanud, et Natura hindamise käigus tuleb analüüsida kavandatava tegevuse mõju sellistele elupaigatüüpidele ja liikidele, mis asuvad väljaspool Natura ala piire, kui see mõju võib kahjustada ala kaitse eesmärke (C-461/17: Holohan, p-d 39 ja 40). (p 32)

Alati ei pruugi olla põhjendatud planeeritava tegevuse alternatiivide visandamise aluseks võetud eeldus, et mõju Natura aladele on väiksem juhul, kui planeeritav tegevus ei läbi Natura ala, vaid kulgeb selle piiri taga. Asjaolu, et alternatiiv kulgeks läbi Natura ala, ei välista veel selle võimalikkust. (p 33)


Natura hindamine tuleb teha alati, kui eelhinnangu põhjal ei ole võimalik välistada kavandatava tegevuse olulist mõju Natura alale. (p 18)

Natura alale võib olulist mõju avaldada nii ala territooriumil kui ka väljaspool seda toimuv tegevus (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-142/16: komisjon vs. Saksamaa, p 29). Kavandatava tegevuse kaudne mõju Natura alale ei pruugi olla vähem oluline kui otsene mõju. Natura eelhinnangut andes tuleb analüüsida Natura ala olukorda ja kavandatava tegevuse tagajärjel ilmneda võivaid muutusi. Otseste ja kaudsete mõjude eristamisel on seejuures teisejärguline tähendus. (p 19)

Euroopa Kohus on selgitanud, et Natura eelhindamise etapis, kus otsustatakse Natura hindamise vajalikkuse üle, ei tohi arvestada mõju leevendavate meetmetega. Asjaolu, et hindamisvajaduse üle otsustades võetakse arvesse meetmeid, mille eesmärk on vältida või vähendada projekti kahjulikku mõju alale, viitab sellele, et oluline mõju on tõenäoline. Järelikult tuleb hindamine korraldada. Leevendusmeetmete täieulatuslikku ja täpset analüüsi ei tule teha mitte eelhindamise etapis, vaid just Natura hindamise etapis. Selliste meetmete arvesse võtmine eelhindamise etapis võib kahjustada loodusdirektiivi kasulikku mõju, kuna tekib oht, et hindamisest hiilitakse kõrvale (C-323/17: People Over Wind ja Sweetman, p-d 35˗37). (p 23)


Linnualad on kaitsealadeks klassifitseeritud vaadeldava linnuliigi säilimise ja paljunemise eesmärgil, mille tagamiseks peavad jätkusuutlikult säilima linnuliigi elupaiga olemuslikud tunnused (C-164/17: Grace ja Sweetman, p 35). (p 26)


Euroopa Kohus on selgitanud, et kui kavandatav tegevus ohustab asjaomase ala kaitse eesmärke, tuleb seda pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Mõju olulisuse üle otsustades tuleb eelkõige arvestada asjaomasele alale iseloomulikke tunnuseid ja keskkonnatingimusi (C-127/02: Waddenzee, p-d 47˗49). Euroopa Komisjoni (mittesiduvate) selgituste kohaselt sõltub mõju olulisus sellistest teguritest nagu mõju suurus, liik, ulatus, kestus, intensiivsus, avaldumise aeg (ajastus), tõenäosus ja kumulatiivsus ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavus (teatise „Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted“ p 4.5.2, Euroopa Liidu Teataja C 33, 25. jaanuar 2019). (p 18)

Natura alale võib olulist mõju avaldada nii ala territooriumil kui ka väljaspool seda toimuv tegevus (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-142/16: komisjon vs. Saksamaa, p 29). Kavandatava tegevuse kaudne mõju Natura alale ei pruugi olla vähem oluline kui otsene mõju. (p 19)

Euroopa Kohus on selgitanud, et Natura eelhindamise etapis, kus otsustatakse Natura hindamise vajalikkuse üle, ei tohi arvestada mõju leevendavate meetmetega. Asjaolu, et hindamisvajaduse üle otsustades võetakse arvesse meetmeid, mille eesmärk on vältida või vähendada projekti kahjulikku mõju alale, viitab sellele, et oluline mõju on tõenäoline. Järelikult tuleb hindamine korraldada. (p 23)

KSH käigus tuleb välja selgitada kaitstavate liikide ja elupaikade seisund tervikuna ning kuidas mõjutab kavandatav tegevus kaitstava ala terviklikkust. Hinnates kavandatava tegevuse mõju ala terviklikkusele, tuleb uurida ka seda, millises seisus on ala need tunnused, mis on olulised kaitstavate liikide säilimiseks alal. Sellest sõltub, mil määral võivad uued mõjutegurid kaitse eesmärke kahjustada. Kui elupaik on juba enne halvas seisus või haavatav, võib ka vähese intensiivsuse või ulatusega mõju osutuda ala terviklikkuse säilimise seisukohalt oluliseks (vt RKHKo 3-17-740/46, p 23). (p 29)


Strateegiliste valikute tegemiseks vajalik teave olemasoleva keskkonna kohta tuleb välja selgitada arendustegevuse võimalikult varases staadiumis KSH käigus (RKHKo 3-16-1472/92, p 31). (p 27)

KSH käigus tuleb välja selgitada kaitstavate liikide ja elupaikade seisund tervikuna ning kuidas mõjutab kavandatav tegevus kaitstava ala terviklikkust. Hinnates kavandatava tegevuse mõju ala terviklikkusele, tuleb uurida ka seda, millises seisus on ala need tunnused, mis on olulised kaitstavate liikide säilimiseks alal. Sellest sõltub, mil määral võivad uued mõjutegurid kaitse eesmärke kahjustada. Kui elupaik on juba enne halvas seisus või haavatav, võib ka vähese intensiivsuse või ulatusega mõju osutuda ala terviklikkuse säilimise seisukohalt oluliseks (vt RKHKo 3-17-740/46, p 23). (p 29)


Olukorras, kus haldusmenetluses ei kogutud õiguspärase kaalutlusotsuse tegemiseks vajalikke andmeid, ei ole võimalik tehtud viga kõrvaldada uute tõendite kogumisega kohtumenetluses. Vastasel juhul asuks kohus haldusmenetluses uurimata jäänud olulisi asjaolusid hindama ja nende alusel kaalutlusõigust teostama täitevvõimu asemel, mis oleks vastuolus HKMS § 158 lg-ga 3 ja võimude lahususe põhimõttega (põhiseaduse § 4). (p 34)


Vastustajal on maakonnaplaneeringu osalise tühistamise järel võimalik valida, kas algatada uus või uuendada vana planeerimismenetlus (vt RKHKo 3-17-563/70, p 13). Kui vastustaja otsustab menetluse uuendamise kasuks, tuleb KSH-d täiendada Natura ala Natura hindamisega ning teha sellega seotud ja selle järeldustest tulenevad menetlustoimingud. Juba tehtud menetlustoiminguid, millel tuvastatud veaga seost ei ole, kordama ei pea. Menetluse uuendamise korral tuleb planeerimismenetlusele kohaldada menetluse alguses kehtinud menetlusnorme (HMS § 5 lg 5, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lg 1). (p 36)


Praeguse kohtuasja sisu arvestades on põhjendatud menetluskuluks (HKMS § 109 lg 6) tasu, mille kassaatorite esindajad tasusid SA-le Keskkonnaõiguse Keskus õigusnõu osutamise eest. Selle väljamõistmist ei takista HKMS § 32 lg-s 2 sätestatud esindusõiguse piirang kassatsioonimenetluses. Kassaatoreid esindasid kassatsioonimenetluses advokaadid.

Kirjalike seisukohtade esitamise lisatähtaja jooksul võis esitada ka uusi taotlusi, sh menetluskulude hüvitamise taotlusi. (p 38.3)


Praeguse kohtuasja sisu arvestades on põhjendatud menetluskuluks (HKMS § 109 lg 6) tasu, mille kassaatorite esindajad tasusid SA-le Keskkonnaõiguse Keskus õigusnõu osutamise eest. Selle väljamõistmist ei takista HKMS § 32 lg-s 2 sätestatud esindusõiguse piirang kassatsioonimenetluses. Kassaatoreid esindasid kassatsioonimenetluses advokaadid. (p 38.3)

3-16-1472/92 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.08.2018

Mereplaneering algatati PlanS v.r kehtivusajal, kuid viidi lõpule PlanS u.r kehtivusajal. Kui varem kehtinud seadus nägi ette maakonnaplaneeringu vaidlustamise populaarkaebuse vormis, siis kehtiv seadus seda ette ei näe. EhSRS ei reguleeri kaebeõigusega seonduvat. HKMS § 1 lg 4 sätestab üldreegli, mille kohaselt tehakse halduskohtumenetluse toiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Kohtukaebeõiguse küsimus ei ole osa planeerimismenetlusest, vaid osa kohtumenetlusest, mistõttu EhSRS § 1 lg-st 1 ei tulene PlanS v.r § 26 lg 1 kohaldatavust. Avalikes huvides kaebuse esitamise õigust ei saa tuletada ka õiguskindluse põhimõttest ega PlanS v.r ja PlanS u.r maakonnaplaneeringu sätete, sh maakonnaplaneeringu ülesannete võrdlusest. Mereplaneering ei olnud PlanS u.r jõustumise hetkeks veel kehtestatud (st kaebeõigus ei olnud tekkinud) ja füüsilistel isikutel puudub selles asjas ka materiaalõiguslik positsioon, mille kaitseks õiguskindluse põhimõtet kohaldada. (p 15)

Kuigi KeÜS § 30 lg st 2 tuleneb keskkonnaorganisatsiooni õigus kohtusse pöörduda, seab säte keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigusele siiski ka piirangud. Lisaks sellele, et vaidlustatud haldusakt või toiming peab olema seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusvaldkonnaga, tuleneb sellest ka loogiline järeldus, et keskkonnaorganisatsiooni kaebuse alus (HKMS § 41 lg 2) peab eelnimetatutega seonduma. Keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus ei ole piiramatu populaarkaebuse esitamise õigus, mistõttu keskkonnaorganisatsiooni kaebuse aluseks olevad argumendid peavad olema seotud keskkonna kaitse eesmärkidega. Kaebuses võib tõstatada nii materiaalse kui ka formaalse õiguspärasuse küsimusi ja tugineda võib nii rahvusvahelisele kui ka riigisisesele õigusele, sh piiriülese keskkonnamõjude hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise nõuetele. (p 17)


Mereplaneering algatati PlanS v.r kehtivusajal, kuid viidi lõpule PlanS u.r kehtivusajal. Kui varem kehtinud seadus nägi ette maakonnaplaneeringu vaidlustamise populaarkaebuse vormis, siis kehtiv seadus seda ette ei näe. EhSRS ei reguleeri kaebeõigusega seonduvat. HKMS § 1 lg 4 sätestab üldreegli, mille kohaselt tehakse halduskohtumenetluse toiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Kohtukaebeõiguse küsimus ei ole osa planeerimismenetlusest, vaid osa kohtumenetlusest, mistõttu EhSRS § 1 lg-st 1 ei tulene PlanS v.r § 26 lg 1 kohaldatavust. Avalikes huvides kaebuse esitamise õigust ei saa tuletada ka õiguskindluse põhimõttest ega PlanS v.r ja PlanS u.r maakonnaplaneeringu sätete, sh maakonnaplaneeringu ülesannete võrdlusest. Mereplaneering ei olnud PlanS u.r jõustumise hetkeks veel kehtestatud (st kaebeõigus ei olnud tekkinud) ja füüsilistel isikutel puudub selles asjas ka materiaalõiguslik positsioon, mille kaitseks õiguskindluse põhimõtet kohaldada. (p 15)


Kuigi KeÜS § 30 lg st 2 tuleneb keskkonnaorganisatsiooni õigus kohtusse pöörduda, seab säte keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigusele siiski ka piirangud. Lisaks sellele, et vaidlustatud haldusakt või toiming peab olema seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusvaldkonnaga, tuleneb sellest ka loogiline järeldus, et keskkonnaorganisatsiooni kaebuse alus (HKMS § 41 lg 2) peab eelnimetatutega seonduma. Keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus ei ole piiramatu populaarkaebuse esitamise õigus, mistõttu keskkonnaorganisatsiooni kaebuse aluseks olevad argumendid peavad olema seotud keskkonna kaitse eesmärkidega. Kaebuses võib tõstatada nii materiaalse kui ka formaalse õiguspärasuse küsimusi ja tugineda võib nii rahvusvahelisele kui ka riigisisesele õigusele, sh piiriülese keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõjude strateegilise hindamise nõuetele. (p 17)


Vt p-d 22 ja 25.


Keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) eesmärk on selgitada ja arvestada keskkonnamõju otsustusprotsessi varajases staadiumis, kui kavandatava tegevusega seotud põhimõttelised alternatiivid on veel otsustamiseks avatud. Mõju tuleks arvestada juba „raamistiku“ loomisel tulevase olulise keskkonnamõjuga projektide jaoks, kui tehakse strateegilisi valikuid. KSH ülesanne on kumulatiivsete ja laiahaardeliste mõjude väljaselgitamine varakult, tagades järgmiste põhimõtete realiseerimise: keskkonna kõrgetasemelise ja tervikliku kaitse põhimõte, lõimimispõhimõte, ettevaatuspõhimõte ja vältimispõhimõte. (p 22)

KSH toimub planeerimismenetlusega paralleelselt ning võimaldab välja selgitatava teabe jooksvat arvessevõtmist planeeringulahenduse väljatöötamisel. Seega peaks KSH mängima aktiivset rolli planeeringulahenduse kujunemisel, mitte piirduma planeerimisprotsessis väljatöötatud lahenduse mõjude hindamise, tagantjärgi korrigeerimise ja leevendusmeetmete väljapakkumisega. (p 23)

Otsustusprotsessi kõrgemal tasandil tehtav keskkonnamõju hindamine peab andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ja jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil. Nn reastamise põhimõte ei tähenda, et keskkonnamõju hindamine (KMH) saaks asendada KSH-d või et KSH raames võiks jätta hindamata need mõjud, mille hindamine on just KSH ülesanne. KMH-l ja KSH-l on erinevad meetodid ja eesmärgid (vt C-295/10, Valčiukienė jt, p-d 59 ja 60; C-671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 65; C-160/17, Thybaut jt, p 64). Kui KMH puhul on üldjuhul keskseks küsimuseks, kuidas konkreetset arendustegevust teoks teha, siis KSH eesmärk on mõjutada arendustegevuse alternatiivide valikut otsustusprotsessi varases staadiumis, kui on veel võimalik analüüsida erinevaid alternatiive ja seeläbi mõjutada strateegilisi valikuid (C-671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 63; C-160/17, Thybaut jt, p 62). Ka dokumendi abstraktne olemus ei vabasta KSH direktiivi nõuetele vastava KSH tegemise kohustusest, kui dokument on kava või programm direktiivi mõttes (vt normatiivakti näitel C-290/15, D’Oultremont jt, p 52; C-671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 60). Seejuures on oluline takistada KSH direktiivist tulenevatest kohustustest kõrvalehoidmise võimalike strateegiate kasutamist, mis võivad väljenduda meetmete osadeks jagamises, vähendades nii KSH direktiivi kasulikku mõju (C-290/15, D’Oultremont jt, p 48; C-671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 55; C-160/17, Thybaut jt, p 55). (p 24)

KSH aruanne peab sisaldama „põhjendatult nõutavat teavet, võttes arvesse olemasolevaid teadmisi ja hindamismeetodeid, kava või programmi sisu ja üksikasjalikkust, otsuse tegemise etappi ja mil määral saab mitmekordse hindamise vältimiseks teatavaid küsimusi täpsemalt hinnata otsustamise erinevatel tasanditel“ (KSH direktiivi art 5 lg 2). Viide „olemasolevatele teadmistele ja hindamismeetoditele“ (vt ka KeHJS v.r § 40 lg 3 p 1) ei tähenda seda, et piirduda võib juba teadaolevaga ja varem tehtud uuringutega, vaid viitab hindamise ajal mõistlikult kättesaadavatele, sh uute uuringutega kogutavatele teaduslikele andmetele. Vastasel korral ei saavutataks KSH direktiivi eesmärki tagada keskkonnakaitse kõrge tase. Teave eeltoodud sätte mõttes hõlmab nt teavet kavandatava tegevuse ja mõjutatava keskkonna kohta, samas piirkonnas paralleelselt toimuvate ja kavandatavate tegevuste kohta jne. Euroopa Kohus on KMH-d puudutavas kohtupraktikas rõhutanud, et on oluline selgitada välja erinevate projektide kuhjuv ehk kumuleeruv keskkonnamõju, kusjuures see kohustus ei piirdu ainult samalaadiliste projektidega (nt C-404/09, komisjon vs. Hispaania, p 80; C-531/13, Marktgemeinde Straβwalchen jt, p-d 43–47; C-141/14, komisjon vs. Bulgaaria, p-d 95–96). KSH direktiivi lisa I allmärkusest 1 ja KeHJS v.r § 40 lg 4 p-st 6 tulenevalt kehtib see ka KSH kohta. Samuti on oluline välja selgitada mõistlikud alternatiivid, mille puhul võetakse arvesse kava või programmi eesmärke ja geograafilist rakendusala. (p 25)

KSH raames ei tohi jätta mõju vajaliku täpsusega hindamata ja KSH ülesanded täitmata argumendiga, et kindlalt ei ole teada arendustegevuse parameetrid. Vaatamata maakonnaplaneeringu kõrgele üldistusastmele näeb seadus selle koostamisel ette KSH kohustuse. Põhjendatud pole väide, et täpsemat mõjuhindamist takistas määramatus seoses arendajate edasiste kavatsustega planeeringu elluviimisel. Riikliku tasandi (maakonna)planeeringu mõju hindamisel on lähtealusena määrav see, millist tegevust, millises asukohas ja millises mahus riik planeeringus kavandab ja põhimõtteliselt võimalikuks peab, mitte see, millises ulatuses ja kuidas täpselt arendajad kavandatu tulevikus tegelikult ellu viivad. (p 28)

Maakonnaplaneeringu ülesanne oli mh veealade üldiste kasutustingimuste määratlemine. Määratledes alad võimalike tuuleenergia tootmise aladena, pidi vastustajal planeerimismenetluse tulemusel kujunema veendumus, et need alad sobivad põhimõtteliselt, st vähemalt teatud tingimustel tuuleenergia tootmiseks. Vastustaja pidi ka veenduma, et paremad alternatiivid võimalike tuuleenergia tootmise alade kindlaksmääramiseks puuduvad, pidades seejuures silmas mh keskkonnakaalutlusi. Alternatiivide puudumine võib osutuda eriti oluliseks juhul, kui selgub vajadus kavandatava tegevuse elluviimiseks hoolimata selle ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale. KSH ei tohi jääda formaalseks, jättes arendusalade põhimõttelise sobivuse lahtiseks ja piirdudes sisuliselt vaid tõdemusega, et selle küsimuse lahendamiseks alles tuleb asuda uuringuid tegema. (p 29)

KSH menetluse tõhusaks läbiviimiseks on hindajal esmalt võimalik näiteks lähtuda nn maksimumstsenaariumist, st kavandatava tegevuse elluviimisest suurimas mahus, mida koostatav planeerimisdokument võimaldaks. Kui maksimumstsenaarium osutub keskkonna seisukohast problemaatiliseks, on hindajal koostöös planeeringu koostajaga võimalik modelleerida ja hinnata täiendavaid tõenäolisi stsenaariume, mil planeering viidaks ellu tegevuse asukoha ja laadi mõttes piiratumal kujul. Väär on ka eeldada, et hinnatav planeeringulahendus peab juba KSH algstaadiumis olema lõplikult selge ning et KSH peaks piirduma vaid juba lõpliku ja selge lahenduse hindamisega. Hindamine peaks võimaluste paljususe korral andma soovitusi parima lahenduse valimiseks ja hinnatav planeeringulahendus peabki arenema käsikäes KSH menetluse käigus täienevate teadmistega. KSH aruande nõuetele vastavaks tunnistamise staadiumis aga pidid hinnatav stsenaarium ja selle alternatiivid olema selginenud sellisel määral, et oleks olnud võimalik otsustada tuuleenergia tootmise põhimõttelise lubatavuse üle väljavalitud aladel. Eelnev ei tähenda, et KSH peab detailideni välja selgitama kõik tingimused, mida maakonnaplaneeringu edasisel elluviimisel tuleb arvestada. Ka kõiki parameetreid, millest lähtudes KSH raames erinevaid variatsioone hinnatakse, ei ole tarvis planeeringuga siduvalt kehtestada, kui nende üle on hiljem kohasem otsustada loamenetlustes. Küll võib osutuda vajalikuks arvestada nende lähteparameetritega hilisemates loamenetlustes. Kuidagi ei saa maakonnaplaneeringu abstraktne iseloom aga õigustada planeeringuala olemasoleva keskkonnaseisundi uurimata jätmist. (p 30)

Geograafiliselt ja mõjult laiaulatuslike kumulatiivsete mõjude hindamist eeldavate uuringute tegemine on KSH, mitte üksikute üksnes piiratud alal asuvate tuuleparkide KMH ülesanne. Viimase vaatlusobjekt piirdub eeskätt konkreetse(te) ehitis(t)ega ja toimub pärast strateegilise valiku tegemist. Kõnealune teave tuleks välja selgitada võimalikult varases arendustegevuse staadiumis KSH käigus. Isegi kui hilisemates loamenetlustes on võimalik keskkonnakaalutlustele tuginedes keelduda loa andmisest, ei õigusta see mereplaneeringu kehtestamist tegevuse eelisarendamiseks, mille puhul pole teada, kas seda põhimõtteliselt üldse teha tohib. Seega tulnuks kirjeldatud teave välja selgitada mereplaneeringu KSH raames ning uuringute tulemusena väljaselgitatav keskkonnateave integreerida mereplaneeringu lahendusse. (p 31)

Maismaal paiknev ei ole mereplaneeringu reguleerimisesemes, st mereplaneeringuga ei saa maismaaga seonduvat õiguslikult siduvalt kindlaks määrata ega peagi. Eeltoodu ei tähenda, et seosed maismaaga tuleks jätta tähelepanuta, kui on selge, et mereplaneeringuga kavandatav mõjutab merekaablite kaldaga ühendamise tõttu ka maismaad. Maismaal avalduvad mereplaneeringu mõjud kuuluvad mereplaneeringu kontrolliesemesse, kuna mereplaneeringu kehtestajal peab kujunema veendumus, et tuuleparkidest lähtuvate merekaablite ühendamine maismaaga on põhimõtteliselt võimalik. Lisaks tuleb KSH aruande koostamisel arvesse võtta kogu olemasolev teadmine. See hõlmab ka kõigi juba teadaolevate paralleelsete arendustegevustega arvestamise kohustust. (p 33)

Kuna tuuleparkide ja neid teenindavate tehniliste rajatistega võib kaasneda oluline mõju naaberriikide keskkonnale, siis lasus riigil kohustus algatada piiriülese KSH menetlus sõltumata sellest, et vahetult vaidlusaluse maakonnaplaneeringu alusel keskkonda mõjutavat tegevust veel ei saa alustada ning vajalikud on täiendavad loamenetlused. Sarnaselt KSH direktiiviga on KSH protokolli eesmärk tagada teise mõjutatava riigi (ja selle avalikkuse) kaasamine võimalikult varases staadiumis, kui kõik variandid on lahtised. Viimast nõuab avalikkuse kaasamise puhul ka Århusi konventsiooni art 6 lg 4. Hiljem loamenetlustes, mille ajaks põhimõttelised otsused on juba tehtud, ei ole kaasatutel enam võimalik tuuleenergia tootmise alade valikul sama tõhusalt kaasa rääkida. (p 48)


Maakonnaplaneeringu ülesanne oli mh veealade üldiste kasutustingimuste määratlemine. Määratledes alad võimalike tuuleenergia tootmise aladena, pidi vastustajal planeerimismenetluse tulemusel kujunema veendumus, et need alad sobivad põhimõtteliselt, st vähemalt teatud tingimustel tuuleenergia tootmiseks. Vastustaja pidi ka veenduma, et paremad alternatiivid võimalike tuuleenergia tootmise alade kindlaksmääramiseks puuduvad, pidades seejuures silmas mh keskkonnakaalutlusi. Alternatiivide puudumine võib osutuda eriti oluliseks juhul, kui selgub vajadus kavandatava tegevuse elluviimiseks hoolimata selle ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale. Keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) ei tohi jääda formaalseks, jättes arendusalade põhimõttelise sobivuse lahtiseks ja piirdudes sisuliselt vaid tõdemusega, et selle küsimuse lahendamiseks alles tuleb asuda uuringuid tegema. (p 29)

KSH menetluse tõhusaks läbiviimiseks on hindajal esmalt võimalik näiteks lähtuda nn maksimumstsenaariumist, st kavandatava tegevuse elluviimisest suurimas mahus, mida koostatav planeerimisdokument võimaldaks. Kui maksimumstsenaarium osutub keskkonna seisukohast problemaatiliseks, on hindajal koostöös planeeringu koostajaga võimalik modelleerida ja hinnata täiendavaid tõenäolisi stsenaariume, mil planeering viidaks ellu tegevuse asukoha ja laadi mõttes piiratumal kujul. Väär on ka eeldada, et hinnatav planeeringulahendus peab juba KSH algstaadiumis olema lõplikult selge ning et KSH peaks piirduma vaid juba lõpliku ja selge lahenduse hindamisega. Hindamine peaks võimaluste paljususe korral andma soovitusi parima lahenduse valimiseks ning hinnatav planeeringulahendus peabki arenema käsikäes KSH menetluse käigus täienevate teadmistega. KSH aruande nõuetele vastavaks tunnistamise staadiumis aga pidid hinnatav stsenaarium ja selle alternatiivid olema selginenud sellisel määral, et oleks olnud võimalik otsustada tuuleenergia tootmise põhimõttelise lubatavuse üle väljavalitud aladel. Eelnev ei tähenda, et KSH peab detailideni välja selgitama kõik tingimused, mida maakonnaplaneeringu edasisel elluviimisel tuleb arvestada. Ka kõiki parameetreid, millest lähtudes KSH raames erinevaid variatsioone hinnatakse, ei ole tarvis planeeringuga siduvalt kehtestada, kui nende üle on hiljem kohasem otsustada loamenetlustes. Küll võib osutuda vajalikuks arvestada nende lähteparameetritega hilisemates loamenetlustes. Kuidagi ei saa maakonnaplaneeringu abstraktne iseloom aga õigustada planeeringuala olemasoleva keskkonnaseisundi uurimata jätmist. (p 30)

Maismaal paiknev ei ole mereplaneeringu reguleerimisesemes, st mereplaneeringuga ei saa maismaaga seonduvat õiguslikult siduvalt kindlaks määrata ega peagi. Eeltoodu ei tähenda, et seosed maismaaga tuleks jätta tähelepanuta, kui on selge, et mereplaneeringuga kavandatav mõjutab merekaablite kaldaga ühendamise tõttu ka maismaad. Maismaal avalduvad mereplaneeringu mõjud kuuluvad mereplaneeringu kontrolliesemesse, kuna mereplaneeringu kehtestajal peab kujunema veendumus, et tuuleparkidest lähtuvate merekaablite ühendamine maismaaga on põhimõtteliselt võimalik. Lisaks tuleb KSH aruande koostamisel arvesse võtta kogu olemasolev teadmine. See hõlmab ka kõigi juba teadaolevate paralleelsete arendustegevustega arvestamise kohustust. (p 33)


Natura eelhindamisest ilmnes, et kavandatav tegevus võib mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala ja seda nii meres kui maismaal. Seega on KeHJS v.r § 45 lg-ga 2 vastuolus planeeringu kehtestamine ilma, et algatataks Natura hindamine ja selgitataks välja KeHJS v.r § 45 lg-s 2 sätestatud eelduste täidetus. Natura hindamine tuleb alati algatada ja läbi viia, kui on olemas ala olulise mõjutamise võimalus või oht, st võttes arvesse ala eriomaseid keskkonnatunnuseid ja -tingimusi, ei saa objektiivsete asjaolude alusel välistada, et kava või projekt mõjutab asjaomast ala olulisel moel (C-323/17, People Over Wind ja Sweetman, p 34 ja seal viidatud praktika). Seejuures on vajadusel nõutav kava või projekti alast väljapoole ulatuva mõju (st antud juhul merekaablite paigaldamise ja käitamise mõju maismaa elupaikadele) hindamine (C-142/16, komisjon vs. Saksamaa, p 29). (p 41)

Euroopa Kohtu praktikast nähtuvalt tähendab asjakohane hindamine seda, et „selle valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes tuleb teha kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega võivad avaldada mõju asjaomase ala kaitse-eesmärkidele“. Hinnangus „ei tohi olla lünki ja selles peavad olema täielikud, täpsed ja lõplikud seisukohad ning järeldused, mis hajutaksid kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused asjaomasel kaitsealal kavandatud tööde mõju kohta“. (C-323/17, People Over Wind ja Sweetman, p 38 ja seal viidatud praktika; C-441/17, komisjon vs. Poola, p-d 113–114.) (p 42)

Euroopa Kohus on rõhutanud, et elupaikade direktiivi art 6 lg 3 mõttes nõusoleku kavale või projektile võib anda üksnes juhul, kui ala kaitsestaatus jääb soodsaks, st püsivalt säilivad ala olemuslikud tunnused, mis on seotud teatud loodusliku elupaigatüübi esinemisega, mille kaitse-eesmärk õigustas selle ala kandmist ühenduse tähtsusega alade loetellu direktiivi tähenduses. Püsiva negatiivse mõju puudumine ala terviklikkusele tähendab seda, et teaduslikust seisukohast ei ole mingisugust põhjendatud kahtlust sellise mõju puudumises (C-441/17, komisjon vs. Poola, p d 115–121 ja seal viidatud praktika.) (p 43)


Kuigi planeeringut ei tühistata täies ulatuses, on selle osaline tühistamine kooskõlas kassatsioonkaebuse eesmärkidega, mistõttu ei ole põhjendatud HKMS § 108 lg-st 2 lähtudes jätta osa menetluskulusid kassaatori kanda. Vastustaja ja kolmanda isiku kulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg-d 1 ja 8) vaatamata asjaolule, et füüsilistest isikutest kaebajate kaebus jääb rahuldamata. Nende kaebeõiguse puudumine ei olnud ilmselge. Vaidlusaluse planeeringu vaidlustamiseks kohtusse pöördumist ei saa pidada pahatahtlikuks või kaebeõiguse kuritarvitamiseks. Samuti arvestab kolleegium sellega, et menetluskulude väljamõistmise ohul ei või olla keskkonnavaidlustes heidutavat mõju (C-260/11, Edwards ja Pallikaropoulos, p 35; C-470/16, North East Pylon Pressure Campaing ja Sheehy, p 65). Kaebajate arv ei saanud märkimisväärselt mõjutada ka kolmanda isiku kulude suurust. (p 54)


Kuna tuuleparkide ja neid teenindavate tehniliste rajatistega võib kaasneda oluline mõju naaberriikide keskkonnale, siis lasus riigil kohustus algatada piiriülene keskkonnamõjude strateegilise hindamise (KSH) menetlus sõltumata sellest, et vahetult vaidlusaluse maakonnaplaneeringu alusel keskkonda mõjutavat tegevust veel ei saa alustada ning vajalikud on täiendavad loamenetlused. Sarnaselt KSH direktiiviga on Espoo konventsiooni KSH protokolli eesmärk tagada teise mõjutatava riigi (ja selle avalikkuse) kaasamine võimalikult varases staadiumis, kui kõik variandid on lahtised. Viimast nõuab avalikkuse kaasamise puhul ka Århusi konventsiooni art 6 lg 4. Hiljem loamenetlustes, mille ajaks põhimõttelised otsused on juba tehtud, ei ole kaasatutel enam võimalik tuuleenergia tootmise alade valikul sama tõhusalt kaasa rääkida. (p 48)

3-3-1-15-16 PDF Riigikohus 11.10.2016
EhS

Tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele (PS §‑d 28, 32 ja 26). Kehtestatud müranormid loovad isikule subjektiivse avaliku õiguse. Lisaks müranormidele saab isik tugineda neile haldusakti (sh detailplaneeringu) tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega. (p 15)


Üldjuhul ei oma detailplaneeringu kehtestamisel õiguslikku tähendust see, kes on ehitisse paigutatava seadme tootja või milline on selle tüüp. Pigem tuleb planeeringu elluviimisel lähtuda parima võimaliku tehnika põhimõttest. Aja jooksul tehnika areneb. Tuulikutüübi muutmine ei ole õigusvastane, kui sellega ei kahjustata avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi ning planeeringust ei nähtu selgelt selle kehtestaja tahet määrata seadme tüüp kindlaks õiguslikult siduvana. (p 29)


Kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega. (p 16)


Kui haldusorgan ei järgi menetlusnorme haldusmenetluses, mida iseloomustab ulatuslik otsustusruum, lasub temal tõendamiskoormus, et ka menetlusnormide järgimisel oleks menetlustulem olnud samasugune. (p 36)


Haldusmenetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Kolmanda isikuna kaasamiseks ei pea isiku õiguste riive olema tõendatud – piisab, kui esineb mõistlik kahtlus, et riive esineb. Tuulikute käitamisega võib kaasneda mõjutusi (müra, varjutus jms) lähiümbruse elanikele. Kui isikule kuuluva elamuga kinnistu ja tuulikute vaheline kaugus on piisavalt väike, peab KOV-le olema selge, et ehitus- ja kasutusload võivad isiku õigusi puudutada (HMS § 11 lg 1 p 3) ning et teda tuleb vähemasti isiklikult teavitada haldusmenetlusest (HMS § 35 lg 2) ja lubade andmisest (HMS § 62). (p 20)


Kasutusloa andmisel ei kontrolli haldusorgan mitte üksnes ehitise vastavust ehitusprojektile, vaid ka ehitise nõuetelevastavust laiemalt. Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamise või muutmise vajadust. Vaatamata EhS v.r § s 34 sõnaselge sätte puudumisele, tuleb kasutusloa väljastamise otsustamisel hinnata ka seda, kas kasutusloa väljastamine ning ehitise või selle osa kasutamine kasutusloaga määratud otstarbel ei too kaasa kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet või rikkumist. Erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks ja isikute õiguste kaitseks on haldusorganil võimalik anda kasutusluba ka kõrvaltingimusega, reguleerides tuulikute puhul näiteks nende töörežiimi. (p 32)

Iseenesest võib nõustuda, et tuulikutele antud ehitus- ja kasutusload ei anna kolmandale isikule õigust kaebaja õigusi rikkuda ega käitada tuulegeneraatoreid vastuolus kehtivate õigusaktidega. Nii kõnealune argument kui ka asjaolu, et kehtiv õigus näeb ette reaktiivsed sekkumisvõimalused Terviseameti ja kohaliku omavalitsuse järelevalve või kahju hüvitamise näol, ei ole siiski piisavad – õigusvastaste mõjude, sh ülenormatiivse müra tekkimisel on nii tuulikuid rajav ettevõtja teinud juba suuri kulusid kui ka piirkonnas elavad inimesed pidanud taluma oma õiguste (võimalik, et pöördumatut) rikkumist. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks tuleb kohalikul omavalitsusel tegutseda ennetavalt ning hinnata ehituslubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. (p 41)

Olukorras, kus kehtivad ehitusload on õigusvastased, kuid nende alusel püstitatud tuulikud töötavad, on KOV-l võimalik n-ö lõplike kasutuslubade andmise otsustamiseni anda tuulikute käitamiseks ajutised kasutusload (HMS § 53 lg 1 p 1, lg 2 p 3; EhS § 56). See võib olla vajalik mh selleks, et mõõta tegelikku tuulikutest lähtuvat müra. (p 42)


Tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele (PS §‑d 28, 32 ja 26). Kehtestatud müranormid loovad isikule subjektiivse avaliku õiguse. Lisaks müranormidele saab isik tugineda neile haldusakti (sh detailplaneeringu) tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega. (p 15)

Tuulikute käitamisega võib kaasneda mõjutusi (müra, varjutus jms) lähiümbruse elanikele. Kolmanda isikuna kaasamiseks ei pea isiku õiguste riive olema tõendatud – piisab, kui esineb mõistlik kahtlus, et riive esineb. Kui isikule kuuluva elamuga kinnistu ja tuulikute vaheline kaugus on piisavalt väike, peab KOV-le olema selge, et ehitus- ja kasutusload võivad isiku õigusi puudutada (HMS § 11 lg 1 p 3) ning et teda tuleb vähemasti isiklikult teavitada haldusmenetlusest (HMS § 35 lg 2) ja lubade andmisest (HMS § 62). (p 20)

Sotsiaalministri 04.03.2002 määrus nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskastutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ ei sea müra piirnorme sõltuvusse üksnes maa sihtotstarbest. Olukorras, kus maatulundusmaal paiknev hoone on õiguspäraselt elamuna kasutuses, ei saa elamu omanikku ega valdajat seada halvemasse olukorda kui elamumaa sihtotstarbega maal paikneva elamu puhul, kohaldades kõrgemaid, nt tööstusalale sätestatud piirnorme. Elamumaaks sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 mõttes tuleb lugeda ka maatulundusmaa õuemaa kõlvik. (p 38-39)

Iseenesest võib nõustuda, et tuulikutele antud ehitus- ja kasutusload ei anna kolmandale isikule õigust kaebaja õigusi rikkuda ega käitada tuulegeneraatoreid vastuolus kehtivate õigusaktidega. Nii kõnealune argument kui ka asjaolu, et kehtiv õigus näeb ette reaktiivsed sekkumisvõimalused Terviseameti ja kohaliku omavalitsuse järelevalve või kahju hüvitamise näol, ei ole siiski piisavad – õigusvastaste mõjude, sh ülenormatiivse müra tekkimisel on nii tuulikuid rajav ettevõtja teinud juba suuri kulusid kui ka piirkonnas elavad inimesed pidanud taluma oma õiguste (võimalik, et pöördumatut) rikkumist. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks tuleb KOV-l tegutseda ennetavalt ning hinnata ehituslubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. (p 41)

Olukorras, kus kehtivad ehitusload on õigusvastased, kuid nende alusel püstitatud tuulikud töötavad, on KOV-l võimalik n-ö lõplike kasutuslubade andmise otsustamiseni anda tuulikute käitamiseks ajutised kasutusload (HMS § 53 lg 1 p 1, lg 2 p 3; EhS § 56). See võib olla vajalik mh selleks, et mõõta tegelikku tuulikutest lähtuvat müra. (p 42)

3-3-1-8-15 PDF Riigikohus 13.05.2015

Olulise keskkonnamõjuga tegevuse (üleriigilise tähtsusega maardlas kaevandamine) kavandamisel tuleb eriti hoolikalt hinnata keskkonnamõju ning kaaluda nii olulisi avalikke huve kui ka erahuve. Olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisel tuleb ette näha piisavad leevendusmeetmed. (p 18)


Keskkonnakaitse küsimustes saab kohtusse pöördumise aluseks olla mitte üksnes subjektiivsete õiguste rikkumine, vaid ka kaebuse esitaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Ka puutumuse alusel esitatud kaebus peab siiski tuginema kaebaja olulisele huvile. Pelgalt konkreetses paikkonnas elamise või ressursi kasutamise faktidele tuginev kaebeõiguse konstruktsioon ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. (p d 15–16) (Vt ka 3-3-1-86-06; 3-3-1-68-11; 3-3-1-87-11)

Keskkonnakaitse küsimustes on HKMS § 44 suhtes eriseaduseks keskkonnaseadustiku üldosa seadus, mille § 30 lg 1 ei näe ette isiku õigust saada kohtulikku kaitset pelgalt puutumuse alusel, vaid eeldab õiguse rikkumist sarnaselt halduskohtumenetluse seadustiku sätetega. Sama seaduse § 23 määratleb õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, mille rikkumisel on isikule tagatud kohtulik kaitse võrdselt muude õiguste rikkumisega. KeÜS § 23 lg s 1 sätestatud õiguse piiritlemisel on oluline arvestada, et hõlmatud on üksnes subjektiivne õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Muid keskkonda iseloomustavaid näitajaid ja omadusi see õigus ei hõlma. (p 19)

KeÜS on oluliselt arendanud õiguslikku olustikku, mis puudutab isiku õigusi keskkonnakaitsel ning nende õiguste kaitset. Asjassepuutuvad normid käsitlevad küll puutumust, kuid seda erinevalt Riigikohtu varasemast praktikast. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis tuleb puutumust vaadelda isiku ja konkreetse keskkonna seosena. Puutumus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse tähenduses ei ole enam iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ulatuse. (p 20)

KeÜS § 23 lg 2 puutumuse määratlus on asjakohane üksnes keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis ja konkreetselt eelnimetatud subjektiivse õiguse määratlemisel ega ole kohaldatav varasema kohtupraktika alusel menetletavates kohtuasjades, kus puutumuse kategooriale kaebeõiguse alusena on kohtupraktikas antud keskkonnaseadustiku üldosa seadusest erinev sisu. (p 23)


Keskkonnakaitse küsimustes on HKMS § 44 suhtes eriseaduseks keskkonnaseadustiku üldosa seadus, mille § 30 lg 1 ei näe ette isiku õigust saada kohtulikku kaitset pelgalt puutumuse alusel, vaid eeldab õiguse rikkumist sarnaselt halduskohtumenetluse seadustiku sätetega. Sama seaduse § 23 määratleb õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, mille rikkumisel on isikule tagatud kohtulik kaitse võrdselt muude õiguste rikkumisega. KeÜS § 23 lg s 1 sätestatud õiguse piiritlemisel on oluline arvestada, et hõlmatud on üksnes subjektiivne õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Muid keskkonda iseloomustavaid näitajaid ja omadusi see õigus ei hõlma. (p 19)

KeÜS on oluliselt arendanud õiguslikku olustikku, mis puudutab isiku õigusi keskkonnakaitsel ning nende õiguste kaitset. Asjassepuutuvad normid käsitlevad küll puutumust, kuid seda erinevalt Riigikohtu varasemast praktikast. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis tuleb puutumust vaadelda isiku ja konkreetse keskkonna seosena. Puutumus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse tähenduses ei ole enam iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ulatuse. (p 20)

3-3-1-58-12 PDF Riigikohus 26.11.2012

Riigikohtu praktikas (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-27-09) on tunnustatud kinnistuomaniku kaebeõigust Natura eelvalikuala määramise otsuse vaidlustamiseks, millest omakorda järeldub piiratum kaebeõigus hilisema erikaitseala moodustamise otsuse vaidlustamiseks. Seda seisukohta pole põhjust muuta. Ka lahendites asjades nr 3-3-1-57-09 ja 3-3-1-85-10 ei muutnud Riigikohus asjas nr 3-3-1-27-09 võetud seisukohta.

Kinnistute loodusdirektiivi kohaselt Natura eelvalikualaks määramise otsuse õiguslik olemus on raskesti määratletav. Seda otsust ei saa pidada eelhaldusaktiks Euroopa Komisjoni otsuse suhtes. Eelvalikualade määramise korraldusel ei ole eelhaldusakti tähendust ka ala kaitsealaks (nt hoiualaks või looduskaitsealaks) määramise otsuse jaoks.

Korraldus Natura eelvalikualade määramiseks on asja (kinnistute) avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud üldkorraldus. Eelvalikualade kindlaksmääramise otsuse tegemisel ei ole ette nähtud looduskaitseseaduse 2. peatükis kirjeldatud loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse läbiviimist. Küll aga tuleb otsuse tegemisel järgida haldusmenetluse seadusest tulenevaid nõudeid.

Vabariigi Valitsusel puudub eelvalikualade kindlaksmääramisel märkimisväärne kaalutlusruum. Selles suhtes erineb Natura eelvalikualade moodustamise otsus üksnes siseriikliku õigusega reguleeritud loodusobjekti kaitse alla võtmise otsusest (vrd Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-85-10, p 42). Eelvalikuala korraldust tuli põhjendada asjaoludega, mis kinnitaksid väljavalitud alade vastavust direktiivides nimetatud looduskaitsealastele kriteeriumitele. Korralduse andmisel ei olnud võimalik kaaluda näiteks kinnistuomanike erahuve.


Euroopa Liidu Kohtu (ELK) praktika järgi ei ole kinnistuomanikel õigust vaidlustada ELK-s Euroopa Komisjoni otsust, millega kinnitatakse ühenduse tähtsusega alade loetelu, kuna komisjoni otsus loob kohustusi üksnes liikmesriigile, kes peab astuma täiendavaid samme kaitserežiimi kehtestamiseks. Tõhus õiguskaitse on tagatud sellega, et isik vaidlustab liikmeriigi poolt järgnevalt ala kaitsmiseks võetava meetme siseriiklikus kohtus ning sealtkaudu saab vaidluse alla seada ka komisjoni otsuse õiguspärasuse.

Lisaks üldjuhul Euroopa Komisjoni otsusele järgneva erikaitseala otsuse vastuvõtmisele, näeb Eesti õigus ette veel ka eelvalikualade kindlaksmääramise otsuse tegemise. Riigikohtu praktikas (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-27-09) on tunnustatud kinnistuomaniku kaebeõigust eelvalikuala määramise otsuse vaidlustamiseks, millest omakorda järeldub piiratum kaebeõigus hilisema erikaitseala moodustamise otsuse vaidlustamiseks. Seda seisukohta pole põhjust muuta. Ka lahendites asjades nr 3-3-1-57-09 ja 3-3-1-85-10 ei muutnud Riigikohus asjas nr 3-3-1-27-09 võetud seisukohta.

Kinnistute loodusdirektiivi kohaselt Natura eelvalikualaks määramise otsuse õiguslik olemus on raskesti määratletav. Seda otsust ei saa pidada eelhaldusaktiks Euroopa Komisjoni otsuse suhtes. Eelvalikualade määramise korraldusel ei ole eelhaldusakti tähendust ka ala kaitsealaks (nt hoiualaks või looduskaitsealaks) määramise otsuse jaoks. Natura eelvalikualade määramise otsus on haldusakt (täpsemalt üldkorraldus), mis mõjutab kinnistuomanike õigusi ja mida kinnistuomanikud saavad seega halduskohtus vaidlustada.


Korraldus Natura eelvalikualade määramiseks on asja (kinnistute) avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud üldkorraldus. Eelvalikualade kindlaksmääramise otsuse tegemisel ei ole ette nähtud looduskaitseseaduse 2. peatükis kirjeldatud loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse läbiviimist. Küll aga tuleb otsuse tegemisel järgida haldusmenetluse seadusest tulenevaid nõudeid.

Vabariigi Valitsusel puudub eelvalikualade kindlaksmääramisel märkimisväärne kaalutlusruum. Selles suhtes erineb Natura eelvalikualade moodustamise otsus üksnes siseriikliku õigusega reguleeritud loodusobjekti kaitse alla võtmise otsusest (vrd Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-85-10, p 42). Eelvalikuala korraldust tuli põhjendada asjaoludega, mis kinnitaksid väljavalitud alade vastavust direktiivides nimetatud looduskaitsealastele kriteeriumitele. Korralduse andmisel ei olnud võimalik kaaluda näiteks kinnistuomanike erahuve.

3-3-1-87-11 PDF Riigikohus 19.03.2012

Planeerimisasjades on võimalik esitada kaebus nii subjektiivsete õiguste rikkumise alusel kui ka populaarkaebusena. Kuna need on erinevad kaebeõiguse allikad, siis peavad kaebuse osad olema piiritletud ja eristatavad (vt kohtuasja nr 3-3-1-84-08 p 10). Seetõttu tuleb välja selgitada, millisel alusel ja kelle huvides on kaebus esitatud. Kaebuse võib küll esitada samaaegselt nii isiklike subjektiivsete õiguste või huvide kaitseks kui ka avalikes huvides, kuid neid kaebuse osi tuleb selgelt eristada, sest kohtuliku kontrolli ulatus on sõltuvalt kaebeõiguse allikast erinev.


Kohtuliku kontrolli ulatus oleneb sellest, millisele kaebeõiguse allikale kaebaja tugineb (vt ka HKMS alates 01.012012 kehtiva redaktsiooni § 41 lg 1). Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebuse puhul kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Sellise kaebuse ahendamisel ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega.

Puutumuse motiivil esitatud kaebuse puhul kontrollib kohus haldusorgani tegevuse vastavust õigusnormidele, mis kaitsevad kaebaja huvisid, eristamata seejuures, kas nendest tuleneb kaebajale ka subjektiivne õigus või mitte. Oluline on, et puutumuskaebus ei ole samastatav populaarkaebusega. Puutumuse motiivil esitatud kaebuse lahendamisel ei ole asjakohased avalikku huvi kaitsvad normid, mille võimalikul rikkumisel ei ole puutumust kaebajaga (näiteks avalikkuse kaasamise nõue, kui kaebaja ise on haldusmenetlusse nõuetekohaselt kaasatud). Samuti ei saa puutumuse motiivil esitatud kaebusega kaitsta kolmandate isikute subjektiivseid õigusi ega huve (vt kohtuasi nr 3-3-1-84-08, p 11).


Küla ei saa pidada Århusi konventsioonis silmas peetavaks valitusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks . Küla puhul on tegemist on valla osaga, s.o kohaliku omavalitsuse struktuuriüksusega (vt ka kohtuasi nr 3-3-1-86-06 p 17). Asjast huvitatud üldsuse esindajaks ei saa pidada ka külavanemat või küla eestseisust, mis ei välista, et küla elanikkond võib teatud juhtudel moodustada valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni. Kohtupraktikas on leitud (vt kohtuasi nr 3-3-1-43-06 p 24), et Århusi konventsiooni art 2 lg-s 4 nimetatud isikute ühendustena saab käsitada ka seltsinguid kui seltsingulepingu alusel ühise eesmärgi saavutamiseks tegutsevate isikute ühendusi.


Uurimisprintsiibist tulenevalt on kohtul kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel, juhtida tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt kohtuasja nr 3-3-1-77-09, p 12 ja seal viidatud varasem kohtupraktika) ning selgitada tema valiku tagajärgi (vt kohtuasja nr 3-3-1-36-11, p 17 ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Lisaks täiendavate tõendite esitamise vajadusele pidanuks kohus kaebajale selgitama ka vajadust eristada kaebuses selle erinevaid võimalikke aluseid. Selgitamiskohustuse täitmine on eriti oluline, kui kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi (vt nt kohtuasja nr 3-3-1-87-06, p 12).


Kaebuse tagastamine HKMS alates 01.012012 kehtiva redaktsiooni (edaspidi u.r) § 121 lg 2 p 1 alusel on võimalik üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on ilmselge. Kaebuse lubatavus tehakse vastavalt HKMS u.r § 283 lg-le 1 kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes.


Keskkonnakaitse küsimustes võib kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla nii subjektiivsete õiguste rikkumine kui ka muu puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt kohtuasjade nr 3-3-1-68-11, p 22, 3-3-1-86-06, p 16). Isikul, kelle subjektiivseid õigusi vaidlustatav haldusakt rikub, on ka puutumus vaidlusaluse haldusaktiga.

Keskkonnaasjades kaebeõiguse tuvastamisel tuleb arvestada Århusi konventsiooni üldist eesmärki, milleks on keskkonnaasjades üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise võimaluste avardamine, ning tõlgendada kaebeõiguse allikaks olevaid õigusnorme pigem laiendavalt (vt ka kohtuasi nr 3-3-1-81-03, p-d 23 ja 25). Konventsioonile vahetult tuginemine ei ole vajalik, sest riigisisene õigus ja praktika on sellega kooskõlas. Seega tuleneb kaebeõigus riigisisesest õigusest, aga seda tuleb tõlgendada lähtudes konventsiooni eesmärgist.

Århusi konventsiooni art 9 lg-s 2 kasutatud mõiste „üldsus“ tähendab ka ühte füüsilist isikut. Sätet võib mõista nii, et mõeldud on asjast huvitatud üldsuse liikmeid või igaüht asjaomase üldsuse hulgast. Järelikult ei pea füüsiline isik art 9 lg-st 2 tulenevalt kohtusse pöördudes tõendama, et ta esindab teisi kohalikke elanikke.

Küla ei saa pidada Århusi konventsioonis silmas peetavaks valitusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks . Küla puhul on tegemist on valla osaga, s.o kohaliku omavalitsuse struktuuriüksusega (vt ka kohtuasi nr 3-3-1-86-06 p 17). Asjast huvitatud üldsuse esindajaks ei saa pidada ka külavanemat või küla eestseisust, mis ei välista, et küla elanikkond võib teatud juhtudel moodustada valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni. Kohtupraktikas on leitud (vt kohtuasi nr 3-3-1-43-06 p 24), et Århusi konventsiooni art 2 lg-s 4 nimetatud isikute ühendustena saab käsitada ka seltsinguid kui seltsingulepingu alusel ühise eesmärgi saavutamiseks tegutsevate isikute ühendusi.

3-3-1-68-11 PDF Riigikohus 12.01.2012

Kinnisasja omaniku omandiõigus ei ulatu selleni, et ta saaks nõuda naaberkinnistu kaitse alla võtmist hoiualana. Loodusobjektide kaitse alla võtmine toimub üksnes avalikes huvides, mitte naaberkinnistute omanike omandiõiguse kaitsmise eesmärgil.

See, et kaitseala laiendamise korral võiksid naaberkinnistute omanikel olla avaramad võimalused nt planeerimismenetluses enda omandiõiguse või huvide kaitseks, ei loo hoiuala moodustamise ja naaberkinnistute omanike omandiõiguse vahel piisavat seost.


LKS § 8 lg 1, mis sätestab igaühe õiguse esitada ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks, annab ettepaneku esitajale subjektiivse õiguse ning see õigus on kohtulikult kaitstav. Ettepaneku esitamise õigust ei ole piiratud ka juhul, kui sama loodusobjekti kaitse alla võtmist on varem juba kaalutud.


LKS § 8 lg-d 3-5 ei anna ettepaneku esitajale subjektiivset õigust, mille kaitsmiseks oleks võimalik pöörduda kohtusse. Keskkonnakaitse küsimustes saab kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla subjektiivsete õiguste rikkumine ning ka kaebuse esitaja muu puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Puutumus tähendab, et mõju isikule peab olema oluline ja reaalne (vt Riigikohtu otsuse asjas nr 3-3-1-86-06 p 16). Kuigi nii PlanS § 26 lg 2 kui ka LKS § 8 lg 1 näevad ette üldsuse kaasamise, ei näe looduskaitse seadus ette populaarkaebuse esitamise võimalust.

3-3-1-86-06 PDF Riigikohus 28.02.2007

Keskkonnaasjades ei ole saa kaebeõigust sisustada tavapärase subjektiivse avaliku õiguse rikkumise kaudu, vaid kohtusse pöördumise õiguse aluseks saab olla ka kaebaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga, mida halduskohtul tuleb iga kaebuse puhul eraldi kontrollida. Kaebuse esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema huvisid. Puutumus ei tähenda pelgalt võimalust, et tegevus või kavandatav tegevus isikut mõjutab, vaid selline mõju peab olema oluline ja reaalne. Taoline puutumuse nõue välistab keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides (nn populaarkaebused), v.a juhul, kui seadus sellise õiguse otse ette näeb.

Kohaliku omavalitsuse üksus võib esitada halduskohtusse kaebusi selliste keskkonnaasjades tehtud otsustuste tühistamiseks või toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 15.03.2006. a määrust nr 3-3-1-78-05). Haldusakti andmise menetluses läbiviidavate menetlustoimingute peale halduskohtusse kaebuse esitamise võimalus on üldjuhul piiratud. Kui otsustamisel on olulise keskkonnamõjuga tegevus, siis ei saa valla õiguste rikkumise puudumisest ega väidetavate menetlusvigade kõrvaldatavast laadist järeldada, et kaebus menetlustoimingute ja vaideotsuse peale ei ole lubatav. Olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamisel peab kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.


Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisele või vastava tegevusloa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamise lubatavuse üle otsustamisel ei saa lähtuda ainuüksi menetlusökonoomia põhimõttest. Olulise keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest. Enamasti ei ole neis asjades võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata puudustele haldusmenetluse läbiviimisel on selle tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane. Võimalik on üksnes eeldada vastuvõetud otsuse õiguspärasust, kui otsustamisele on eelnenud seaduses ettenähtud korras läbiviidud ja haldusmenetluse põhimõtetele vastav haldusmenetlus. Kaebeõigust omav isik peab omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist. Menetlustoimingu vaidlustamise lubatavuse üle otsustamisel tuleb arvestada menetlustoimingu tähtsust ja väidetava rikkumise olulisust menetluse põhinõuete täitmisel.

Haldusmenetluse alustamise vaidlustamine on põhjendatud siis, kui esineb põhjendatud kahtlus, et rikutud on selget keelunormi või menetluse alustamise eesmärk ei saa olla õiguspärane.


Kohaliku omavalitsuse üksus võib esitada halduskohtusse kaebusi selliste keskkonnaasjades tehtud otsustuste tühistamiseks või toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 15.03.2006. a määrust nr 3-3-1-78-05). Haldusakti andmise menetluses läbiviidavate menetlustoimingute peale halduskohtusse kaebuse esitamise võimalus on üldjuhul piiratud. Kui otsustamisel on olulise keskkonnamõjuga tegevus, siis ei saa valla õiguste rikkumise puudumisest ega väidetavate menetlusvigade kõrvaldatavast laadist järeldada, et kaebus menetlustoimingute ja vaideotsuse peale ei ole lubatav. Olulise keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest. Seetõttu peab olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamisel kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.


Olulise keskkonnamõju definitsiooni muutmine KeHJS-s ei tähenda, et keskkonnamõju hindamise ulatus oleks varemkehtinud KeHAS järgi olnud väiksem. Varasemat regulatsiooni (KeHAS § 5 ja § 6 lg 1) tuleb sisustada sarnaselt kehtiva KeHJS §-dele 4 ja 5, et tagada keskkonna võimalikult ulatuslik kaitse.

Kuna keskkonnaasjade otsustamisel on haldusorganil ulatuslik kaalutlusõigus, saab antava haldusakti sisulise õiguspärasuse ning eelnimetatud eesmärgi saavutamise tagada üksnes akti andmisele eelnev õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. Olulise keskkonnamõjuga seotud kavade realiseerimisele suunatud haldusmenetlused on reeglina ka ressursimahukad ning ajaliselt kestvad. Paljudel juhtudel on olulise keskkonnamõjuga otsustuste tegemiseks nähtud ette avatud menetluse läbiviimine Haldusmenetluse seaduse 3. peatüki (§-d 46-50) tähenduses. Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisel ja otsustamisel tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamine, tagada tuleb avalikkuse informeerimine ning õiguslikult sätestatud kooskõlastusnõuete järgimine. Keskkonnaasjades otsuste vastuvõtmist käsitlevad Euroopa Liidu õigusaktid sätestavad samuti eeskätt menetluslikke nõudeid.


Haldusakti andmise taotluse rahuldamise võimalusi hinnatakse mitte taotluse menetlusse võtmise otsustamise staadiumis, vaid taotluse sisulise läbivaatamise käigus. Kohtul tuleb vaidluse puhul hinnata, kas õigusaktide kohaselt on haldusmenetluses esitatud taotluse rahuldamine üldse põhimõtteliselt võimalik.


Keskkonnaasjades ei ole saa kaebeõigust sisustada tavapärase subjektiivse avaliku õiguse rikkumise kaudu, vaid kohtusse pöördumise õiguse aluseks saab olla ka kaebaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga, mida halduskohtul tuleb iga kaebuse puhul eraldi kontrollida. Kaebuse esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema huvisid. Puutumus ei tähenda pelgalt võimalust, et tegevus või kavandatav tegevus isikut mõjutab, vaid selline mõju peab olema oluline ja reaalne. Taoline puutumuse nõue välistab keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides (nn populaarkaebused), v.a juhul, kui seadus sellise õiguse otse ette näeb.

Kohaliku omavalitsuse üksus võib esitada halduskohtusse kaebusi selliste keskkonnaasjades tehtud otsustuste tühistamiseks või toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 15.03.2006. a määrust nr 3-3-1-78-05). Haldusakti andmise menetluses läbiviidavate menetlustoimingute peale halduskohtusse kaebuse esitamise võimalus on üldjuhul piiratud. Kui otsustamisel on olulise keskkonnamõjuga tegevus, siis ei saa valla õiguste rikkumise puudumisest ega väidetavate menetlusvigade kõrvaldatavast laadist järeldada, et kaebus menetlustoimingute ja vaideotsuse peale ei ole lubatav. Olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamisel peab kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.

Kohaliku omavalitsuse üksuse organ ei ole käsitatav asjast huvitatud üldsusena või üldsuse esindajana Århusi konventsiooni art 2 lg 5 tähenduses. Vallavalitsust tuleb konventsiooni tähenduses pidada avaliku võimu organiks (art 2 lg 2 p "a" - piirkonna või muu tasandi valitsus), seda isegi antud olukorras, kus otsustuspädevus on Keskkonnaministeeriumil (või Vabariigi Valitsusel) ning vallavalitsus osaleb menetluses arvamuse andmise õigusega haldusorganina (HMS § 11 lg 1 p 4).


Keskkonnaküsimuste otsustamisel tuleb lähtuda ettevaatusprintsiibist ning vajalik on arvestada suurt hulka erinevaid huvisid, pürgides nende tasakaalustamise poole, et leida konkreetsel juhtumil säästva arengu ning keskkonnakaitse vajadusi arvestav sobivaim lahendus.

Kuna keskkonnaasjade otsustamisel on haldusorganil ulatuslik kaalutlusõigus, saab antava haldusakti sisulise õiguspärasuse ning eelnimetatud eesmärgi saavutamise tagada üksnes akti andmisele eelnev õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. Olulise keskkonnamõjuga seotud kavade realiseerimisele suunatud haldusmenetlused on reeglina ka ressursimahukad ning ajaliselt kestvad. Paljudel juhtudel on olulise keskkonnamõjuga otsustuste tegemiseks nähtud ette avatud menetluse läbiviimine Haldusmenetluse seaduse 3. peatüki (§-d 46-50) tähenduses. Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisel ja otsustamisel tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamine, tagada tuleb avalikkuse informeerimine ning õiguslikult sätestatud kooskõlastusnõuete järgimine. Keskkonnaasjades otsuste vastuvõtmist käsitlevad Euroopa Liidu õigusaktid sätestavad samuti eeskätt menetluslikke nõudeid.

Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisele või vastava tegevusloa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamise lubatavuse üle otsustamisel ei saa lähtuda ainuüksi menetlusökonoomia põhimõttest. Valdkonna eripärast tulenevalt peab kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json