/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-15-443/54 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.04.2018
Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi. Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)
Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)
Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav. Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)
Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi. (p 13)
Kontrollaktil põhinevad lisalehed ei ole praegusel juhul käsitatavad iseseisvate haldusaktidena, kontrollakti lahutamatute osadena ega PRIA menetluses antud eelhaldusaktidena. Lisalehed ei ole koostatud mitte kontrollakti osana, vaid eraldi dokumendina vormistatud kontrollaruande lisadena. Nendes vaid kajastatakse teatud asjaolusid ja konstateeritakse korrarikkumisi, kuid ei määrata siduvalt kindlaks rikkumiste õiguslikke tagajärgi ega tuvastata õiguslikult siduvalt asjaolusid. Tegemist on olemuselt asutustevaheliste teabetoimingute dokumenteerimisega. Kuigi PRIA-l on toetuste vähendamisel kaalutlusõigus, võivad lisalehed sisaldada PRIA jaoks tõenduslikku teavet toetuse vähendamise menetluses. PRIA ei pea toetuste vähendamise üle otsustades tegema uut kohapealset kontrolli, vaid võib tugineda VTA kontrolli käigus tuvastatud asjaoludele. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud võimaldada lisalehtede vaidlustamist samas kaebuses koos kontrollaktiga, millel need põhinesid. Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole küll võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav. Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12) Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav. Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12) Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi. Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13) KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine. Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14) Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15) Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)
Kuigi põllumajandusministri 23. veebruari 2005. a määruses nr 21 sätestatud nõuete eesmärk on eelkõige loomse toidu tarbija kaitse, ei piiritle see erinevaid ravimirühmi, mida on või ei ole vaja § 15 kohaselt ravimiarvestusse kanda. Määrus on kehtestatud ravimiseaduse alusel ja RavS § 2 lg 1 järgi on ravim igasugune aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks, ravimiseks või haigusseisundi kergendamiseks inimesel või loomal, inimese või looma elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu. Seejuures on õigus ainet ravimina määratleda Ravimiametil (RavS § 2 lg 2). Põllumajandustootja ei saa iseseisvalt aine ravimina kvalifitseerimise üle otsustada. (p 23)
Kui muidu erinevatesse kohtualluvustesse kuuluvad nõuded on omavahel sisuliselt seotud, võib need esitada liitkaebusega ühele halduskohtule ja sel juhul on kohtualluvus valikuline (HKMS § 7 lg 2). (p 18)
Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)
Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)
Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15) Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)
KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine. Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)
KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine. Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)
KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa. (p 32) Vt järelevalvesubjekti kaasaaitamiskohustuse kohta spetsiifilises VTA järelevalvevaldkonnas p 32.
KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa. Küll aga annab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mis tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks) art 4 lg 2 p g järelevalveks pädevale asutusele aluse kohustada sööda- ja toidukäitlejaid abistama pädeva asutuse töötajaid nende tööülesannete täitmisel. Seega tuleneb viidatud sättest järelevalveametnikele õiguslik alus anda järelevalvesubjektile korraldus aidata järelevalve teostamisele kaasa. (p 32)
3-3-1-10-17 PDF Riigikohus 19.05.2017
VangS § 69 lg 3 kohaselt peab vangla VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetama. Kui vangla asjaolude äralangemisel viivitamata omal algatusel haldusmenetlust ei uuenda ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja kehtetuks ei tunnista, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega. (p 21)
Haldusakti kehtivuse kaotamise korral ei ole vaja iga kord üle minna tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-41-11 ja 3-3-1-44-14). Tühistamiskaebuse esitamine ja kohtu poolt sellise haldusakti tühistamine on põhjendatud, kui kohtu hinnangul võib kehtivuse kaotanud haldusaktil olla ikka veel mõju ja praktiline tähendus. Kehtivuse kaotanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud. Seega saab sellist käskkirja tühistada ka pärast selle kehtivusaja lõppemist. (p 13)
Kehtivuse kaotanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud. Seega saab sellist käskkirja tühistada ka pärast selle kehtivusaja lõppemist. (p 13) Nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (vt RKHK otsused asjades 3-3-1-33-10 ja 3-3-1-88-14). (p 16) Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. (p 17) VangS § 69 lg 1 ei võimalda täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada distsiplinaarmenetluse tõhusaks läbiviimiseks. Sel eesmärgil saab kinnipeetava raske distsipliinirikkumise korral eraldatud kambrisse paigutada VangS § 63 lg 4 alusel. (p 18.2) Täiendavaid julgeolekuabinõusid ei tohi kohaldada karistuslikul eesmärgil. (p 18.3) VangS § 69 lg 3 kohaselt peab vangla VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetama. Kui vangla asjaolude äralangemisel viivitamata omal algatusel haldusmenetlust ei uuenda ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja kehtetuks ei tunnista, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega. Kui kinnipeetava taotlust ega vaiet ei rahuldata, saab kinnipeetav pöörduda halduskohtusse. Vaide- või kohtumenetluse ajal saab kinnipeetav halduskohtult taotleda esialgset õiguskaitset. Kui käskkiri on kehtivuse kaotanud, on kinnipeetaval õigus põhjendatud huvi olemasolu korral taotleda halduskohtult vangla tegevusetuse (asjaolude äralangemisel haldusmenetluse uuendamata ja käskkirja kehtetuks tunnistamata jätmine) õigusvastasuse kindlakstegemist. (p 21)
3-3-1-41-15 PDF Riigikohus 12.01.2016
Asjaolu, et tänini ei ole kehtestatud sellist regulatsiooni, mis sisaldaks vajalikke menetlussätteid kohalikele omavalitsusüksustele nende poolt EraKS § 22^2 täitmisel kantud kulude hüvitamiseks, ei saa olla takistuseks kohalike omavalitsusüksuste vastavate nõuete lahendamisel. (p 18) Riigil on kohustus rahastada omavalitsuse üksustele EraKS § ga 22^2 pandud kohustuse rahastamist riigieelarvest (vt RKPJK 28. oktoobri 2014 otsus asjas nr 3-4-1-26-14) ning kohalikul omavalitsusel on PS § 154 lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt kohtu kaudu riikliku ülesande täitmiseks puuduolevat raha (vt RKHK 21. mai 2015 otsus asjas nr 3-3-1-84-14). Vaatamata eriregulatsioonide kestvale puudumisele ei ole asjakohaste kohtulahendite olemasolul halduskandjate vaheliste rahastamise küsimuste kestev lahendamine kohtuvõimu vahendusel mõistlik. Seetõttu tuleb nende küsimuste lahendamisel esmajärjekorras kasutada ökonoomsemaid haldusesiseseid menetlusi. (p 21)
Juhul, kui kassaator leiab, et tema kassatsioonkaebuses haldusaktina käsitatud vastuskirja näiline kehtivus tekitab segadust, on kaebajal võimalik nimetatud väidetav akt selgesõnaliselt kehtetuks tunnistada ka kohtuvõimu sellekohase ettekirjutuseta. Tehes kulude kandmisest keeldumise suhtes vastupidise sisuga otsuse, on ringkonnakohus keeldumise sisuliselt ka tühistanud. (p 17)
Järeldus, et kohustamiskaebuse aluse muutmine ei ole HKMS § 49 lg te 1 ja 2 kohaselt alles apellatsioonimenetluses lubatav, on ekslik. Täiendava nõude esitamine on võimalik HKMS § 49 lg 2 alusel. Kui taotlus on otstarbekas, aitab täiendava nõude arvessevõtmine ja lahendamine vältida uut kohtuvaidlust ja on kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. (p 15)
Üldjuhul ei peaks kohus sekkuma täitevvõimu otsustussfääri juhul, kui haldusorganil on kaalutlusruum. Vaidlust ei saa olla selle üle, kas kohalike omavalitsusüksuste kulud tuleb hüvitada. Kulude omavalitsusüksustele hüvitamise kohustus ei välista vajadust kontrollida nende kulude asjassepuutuvust ja õiguspärasust. (p 20)
3-3-1-12-14 PDF Riigikohus 08.05.2014
Tühistamiskaebus on suunatud haldusakti kehtivuse muutmisele, mistõttu üldjuhul ja eelduslikult ei ole tühistamiskaebus kehtetu akti vaidlustamisel kaebaja õiguste kaitseks tõhus vahend. Kolleegium on pidanud erandina tühistamiskaebust võimalikuks ja tõhusaks vahendiks nende kehtivuse kaotanud haldusaktide puhul, millel võib olenemata kehtivuse lõppemisest olla isiku õigustele jätkuv negatiivne mõju (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-89-13, p 18). (p 9)
VangS §-st 23 ja § 24 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetaval on õigus lühiajalisele kokkusaamisele. Lühiajalise kokkusaamise korraldamisel on vangla administratsioonil VSE § 31 lg 2 alusel lai kaalumisruum. Kokkusaajate eraldamist tingivate aluste ilmnemisel on vanglal õigus eraldada kokkusaajad kokkusaamisruumis klaasist või traatvõrgust vaheseinaga. Vangla ehituslik eripära ei saa aga olla eraldamisvajaduse piisavaks põhjenduseks. (p 14)
3-3-1-89-13 PDF Riigikohus 04.03.2014
Kohus võib ka kohtuistungil nõuda menetlusosaliselt ja teiselt HKMS §-s 58 nimetatud isikult asja või taotluse lahendamiseks vajalikku teavet, kui sellise teabe olemasolu haldusorganil või isikul saab eeldada ning seadus ei sätesta teisiti. (p 11)
Kui haldusakti mõju ei ole täielikult realiseerunud, on kohtul võimalik haldusakti tühistada, st ka tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada, kuigi edasiulatuvalt võis kehtivus olla HMS § 61 lg 2 järgi lõppenud. (p 18) Koos kartserikaristusega kohaldatud piirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega ning neil võib olla mõju ja praktiline tähendus ka pärast karistuse ärakandmist ja lisapiirangute kohaldamise lõppemist (otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p 12). Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga kartserikaristuse ajaks kohaldatavad piirangud on seetõttu tühistamiskaebusega vaidlustatavad ka pärast karistuse ärakandmist ja pärast piirangute kohaldamise lõppemist. (otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p 10) Kuna distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ei ole ammendunud karistuse ärakandmisega, on võimalik selle osaline tühistamine eraldi nii distsiplinaarkaristuse kui ka sellega kaasnevate piirangute kohaldamise osas. (p 18) Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-41-11 annotatsiooni.
Seadusandja ei pea VangS §-s 30 sätestatud õiguse, sh õiguse lugeda üleriigilisi päevalehti ja ajakirju piiramist kartserirežiimi tavapäraseks osaks ning selle õiguse piiramist kartserikaristuse kandmise ajal on vaja karistamise käskkirjas eraldi põhjendada. (p 17) Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-41-11 annotatsiooni.
3-3-1-68-12 PDF Riigikohus 04.03.2013
Eksamitulemused, millega tehakse siduvalt kindlaks sellised asjaolud, millel on möödapääsmatu mõju ülikooli edaspidistele, õppijat puudutavatele otsustele õppetöö korraldamisel, vastavad eelhaldusakti tunnustele. Avalik-õiguslik ülikool väljastab riiklikke lõpudokumente teostades sellega avalikku võimu ning üliõpilane on kõrg¬haridust omandades ülikooliga avalik-õiguslikus suhtes. Seetõttu toimub avalik-õigusliku suhte raames ka õpitulemuste kontroll ja hindamine. Hindamisprotsessi ja –otsustuse olemuse tõttu puudub hindamistulemustel kõrgkooliõppe protsessis regulatiivsus selle traditsioonilises tähenduses. Hindamistulemus ei ole üldjuhul suunatud otse õigussuhte tekkimisele, muutmisele või lõppemisele, kuid asjaolu (eksamihinde) õiguslikult kindlakstegemisega mõjutatakse ülikooli järgnevaid otsustusi riiklike lõpudokumentide väljaandmisel. Eksamitulemusele kui hindamisotsustusele on omane ka välismõju. Kohtupraktikas (määrus nr III 3/1 10/94) on avalik-õiguslikku kõrgkooli vastuvõtmise ja eksmatrikuleerimise otsusteid tunnustatud välismõju omava haldusaktina. Selline mõju on ka eelhaldusaktidena mõistetavatel hindamisotsustustel. Üliõpilane ja kõrgkool ei ole õppe- ja õppetulemuste hindamise protsessis sisesuhtes. Hindamisotsustuste iseärasusest tulenevalt võib eksamitulemus olla vormistatud haldusaktile tavapärasest erineval moel (vt nt määrus haldusasjas nr 3-3-1-97-08, p 11). Sellistele otsustustele ei pea laiendama eelkõige põhjendamisnõudeid haldusmenetluse seaduse tavapärases tähenduses. Eksamitulemuste õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda ka ülikooli enda poolt kehtestatud normidest (nt õppekorralduseeskirjas sätestatust) ning väljakujunenud akadeemilistest tavadest. Hindamisprotseduuri ja –otsustuste eripära tõttu on piisav kirjalikul eksamitööl vigade äranäitamine või tagantjärele selgituste andmine.
Halduskohtus on vaidlustatavad sellised haridusalased otsustused, mis takistavad isiku juurdepääsu hariduse omandamisele. Samuti on vaidlustatavad haridustaseme omandamise lõpetamist tingivad otsustused või otsustused, mis piiravad isiku valikuvõimalusi haridustee jätkamisel või soovitud erialal tööle asumisel. Kohtupraktikas on peetud halduskohtus tühistamiskaebusega vaidlustaks vandetõlgi eksami komisjoni otsuseid (otsus asjas nr 3-3-1-87-04), pankrotihaldurite eksami- ja atesteerimiskomisjoni otsuseid (otsus asjas nr 3-3-1-20-00, p 1) ning gümnaasiumi riigieksami (kirjand) tulemust (määrus asjas nr 3-3-1-97-08, p 10). Ülikoolis bakalaureuseastme mõne eksami sooritamine positiivsele hindele võib olla vältimatu eeldus bakalaureuseastme õppe läbimiseks. Bakalaureuseastme ainete läbimine võib olla vältimatu eeldus magistriastme õpingute alustamiseks ja magistriastme eksamitele registreerumiseks. Ka juba teistkordne negatiivse eksamitulemuse saamine avaldab otsest mõju üliõpilase õigustele, kuna selle tõttu võib pikeneda õppeaeg. Riigieelarvevälisel õppekohal õppivale üliõpilasele aga võivad kaasneda rahalised kohustused täiendava õppeteenustasu näol. Sellised kõrgharidustaseme õppe raames tehtavad hindamisotsustused vastavad eelhaldusakti tunnustele HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses ning neid on võimalik vaidlustada tühistamiskaebusega taotledes tühisuse tuvastamist ning muu, tõhusama õiguskaitsevõimaluse puudumisel õigusvastasuse tuvastamist.
Pedagoogiliste hinnanguliste otsustuste sisuline kontroll on võimalik piiratud ulatuses. Õpiväljundite hindamisel on õppejõul kindlaksmääratud kriteeriumite ulatuses oluline otsustusruum. Haldusasjas nr 3-3-1-97-08 on väljendatud seisukohta, et hindamisotsustus, s.o gümnaasiumi riigieksami tulemus, peab tõhusa õiguskaitse tagamiseks olema ka sisuliselt kontrollitav. Nimetatud seisukoht ei ole täies mahus kohaldatava kõrgkoolis õppeprotsessi jooksul tehtavate hindamisotsustuste puhul. Nimetatud eksamite puhul peab kohus saama kontrollida nende läbiviimise ja hindamise menetluslikku külge ning ilmselgeid sisulisi vigu. Asjaolu, et hindamisel on tehtud sisuline viga, peab HKMS § 59 lg 1 lg-st 1 tulenevalt tõendama eksamitulemuse vaidlustaja. Vajadusel tuleb hindamisotsustuse õiguspärasuse sisulisel kontrollimisel lisaks muudele tõenditele kasutada eksperdi arvamust (vt ka määrus haldusasjas nr 3-3-1-97-08, p 14).
Tuginedes põhiseadusest tulenevale ülikooli autonoomia põhimõttele ja enesekorraldusõigusele, tuleneb ülikooliseadusest kõrgkooli õigus kehtestada eeldusaineteks konkreetseid õppeaineid. Ülikoolide institutsionaalne autonoomia hõlmab eelkõige teadus- ja õpetustegevuse vabadust, samuti sisemist organisatsiooni, juhtimisstruktuuri, töökorraldust ja tingimuste seadmist õppetööks. See võimaldab ülikoolil näha ette tingimused mõne õppeaine või õppekava läbimiseks (eeldusainete kehtestamine), kehtestada reeglid õppeainetele ja eksamitele registreerumiseks. Magistriastme õppeainetele registreerumise eeltingimusena eeldusainete läbimise kohustust ei saa pidada õigusvastaseks.
Õigus haridusele hõlmab ka kõrgharidust, kuid sõltuvalt haridustasemest erinevad selle õiguse ulatus ja avaliku võimu positiivne tegutsemiskohustus. Kõrgema haridustaseme puhul on lubatavad suuremad piirangud ja avaliku võimu kohustused on väiksemad. Riik ei ole kohustatud võimaldama kõrghariduse omandamist piiramata ulatuses. Piirangute piisavaks õigustuseks võivad olla ka finantskaalutlused ja ülikooli efektiivse funktsioneerimise vajadus ning ülikooli autonoomia.
3-3-1-29-12 PDF Riigikohus 29.11.2012
Riigikohtu praktikas on järjekindlalt väljendatud seisukohta, et kaalutlusotsuste puhul peab haldusakti motivatsioon olema eriti põhjalik ning Riigikohus jääb selle seisukoha juurde. Samuti on leitud, et põhjenduste esitamine kohtumenetluses ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks, sest pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt lahendid asjades nr 3-3-1-74-11 (p 15), 3-3-1-13-11 (p 9), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-81-07 (p 20), 3-3-1-62-07 (p 16), 3-3-1-57-07 (p 18), 3-3-1-16-05 (p 17) ning otsus ¬asjas nr 3-3-1-85-10 (p 44)). Erandjuhtudel on siiski peetud võimalikuks põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata jätmist (vt nt lahendeid haldusasjades nr 3-3-1-74-11 (p 16), 3-3-1-57-09 (p d 13 ja 23), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-33-07 (p 16)). Riigikohus pehmendab seisukohta, et pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest haldusakti andmisel tegelikult lähtuti. Võib esineda erandlikke olukordi, kus haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendusest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Seejuures lasub haldusorganil tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel tegelikult eksisteeris ja kas sellega arvestati. Tegemist on erandliku olukorraga, mis ei vabasta haldusorganit haldusakti põhjendamise kohustusest.
Eesti Haigekassa juhatuse otsusega kinnitati ravi rahastamise lepingute sõlmimise otsustamiseks valikule kuuluvad eriarstiabi ja hooldusravi teenuste mahud erialadel ravijuhtudes ja teenuste osutamise soovitud kohad piirkondade kaupa. Selle otsuse näol on tegemist haldusaktiga, kuna sellega määratakse siduvalt kindlaks tingimused, millele ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks esitatav taotlus peab vastama ja kellel on õigus sellist taotlust esitada. Otsus on käsitatav eelhaldusaktina, kuna sellega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Otsus sarnaneb hanketeate või hankedokumentidega, millega määratakse konkursi korraldaja ja pakkujate jaoks siduvalt kindlaks pakkumiste esitamise nõuded, kvalifitseerimistingimused ning esitatud pakkumiste võrdlemise tingimused. Nimetatud dokumente on Riigikohus oma praktikas samuti pidanud eelhaldusaktiks (lahendid haldusasjades nr 3-3-1-52-11 (p 21), 3-3-1-87-10 (p 16) ja 3-3-1-99-09 (p 16)).
Eesti Haigekassa juhatuse otsusega kinnitati ravi rahastamise lepingute sõlmimise otsustamiseks valikule kuuluvad eriarstiabi ja hooldusravi teenuste mahud erialadel ravijuhtudes ja teenuste osutamise soovitud kohad piirkondade kaupa. Kaebajatel, kes omavad tegevusluba ja tegutsevad vaidlustatud otsuses märgitud erialadel, oli kaebeõigus otsuse vaidlustamiseks. Haigekassa vahendid on piiratud avalik ressurss, mistõttu mõjutab ravi rahastamise lepingute sõlmimine konkurentsiolukorda tervishoiuteenuste osutamise turul andes eelise lepingut omavatele teenuse osutajatele. See riivab samalaadsest eelisest huvitatud isikute ettevõtlusvabadust, piirab konkurentsi ning võib riivata võrdsuspõhiõigust. Haigekassa otsust ei saa pidada puhtalt soodustavaks haldusaktiks, kuna sellega seatakse konkursil osalejatele ka teatud piiravad tingimused, millele mittevastavate raviteenuse osutajatega lepinguid ei sõlmita. Olukord on võrreldav riigihankemenetlusega, kus osalemisest huvitatud isikul on õigus vaidlustada hanketeade.
Põhjendusteta haldusakti jõussejätmine lähtudes kohtumenetluses esitatud põhjendustest riivab kohtusse pöördumise õigust, sest muudab kohtumenetluse tulemuse prognoosimise keerukamaks ning sellega kaasneb ka menetluskulude kandmise risk. Kaebaja jaoks on vähem koormav kui sellises olukorras rahuldada kaebus osaliselt ning tuvastada resolutsioonis haldusakti põhjendavas osas kaalutluste märkimata jätmise õigusvastasus. Seetõttu muudab Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-6-05 otsuse p s 20 võetud seisukohta (vt ka 3-3-1-18-07, p 25), et tühistamistaotluse korral ei või kohus tuvastada kohtuotsuse resolutsioonis haldusakti õigusvastasust ning jätta tühistamistaotlust rahuldamata. Sellisel juhtumil ei ole tegemist kaebaja taotluse muutmisega tema tahte vastaselt, vaid tühistamisnõude rahuldamise peamise eelduse (haldusakti õigusvastasuse) tuvastamisega kohtuotsuse resolutsioonis ning sellega ei välju kohus kaebuse piiridest. Kohtulahendis võetakse endiselt seisukoht ka tühistamisnõude kohta. Olukorras, kus kohus peab haldusakti vorminõuete rikkumise tõttu õigusvastaseks, kuid jätab selle HMS § 58 alusel tühistamata, tuleks varasema kohtupraktika kohaselt jätta kaebus rahuldamata.
Haigekassa ei ole kohustatud sõlmima ravi rahastamise lepingut kõigi tervishoiuteenuse osutajatega. Ravi rahastamise lepingu sõlmimisel ning lepingu tähtaja üle otsustamisel hindab Haigekassa RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud asjaolusid. Haldusasjas nr 3-3-1-81-07 tehtud lahendis (p 22) asus Riigikohus seisukohale, et kaalutlusotsuse tegijal peab kaalutlusotsuse õiguspärasuse tagamiseks olema võimalik jätta asjakohatu kriteerium üldse arvestamata, kui ta seejuures kohtleb ühetaoliselt kõiki taotlejaid. Viidatud lahendiga ei ole vastuolus olukord, kus Haigekassa teeb eelhaldusaktiga teatud kriteeriumidest lähtudes eelvaliku, mille järel taotlejate edasisel hindamisel kohaldatakse teisi RaKS § 36 lg s 4 sätestatud kriteeriume. Ravi rahastamise lepingu sõlmimisel ja lepingu tähtaja üle otsustamisel on üheks hinnatavaks asjaoluks teenuse kättesaadavus. Üks ravikindlustuse põhimõtetest on ravi piirkondlik võrdne kättesaadavus, mis võimaldab teha piirkondlikke eelistusi. Õigusaktidest ei tulene piirkondlike eelistuste täpsemaid geograafilisi tingimusi, seetõttu võib teenuse osutamise kohana määrata ka Haigekassa piirkondliku osakonna teenindatava territooriumi siseseid väiksemaid kohti, kui see on ravi piirkondliku kättesaadavuse huvides põhjendatud.
Kaebuste osalisel rahuldamisel tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuigi HKMS § 108 lg 11 ja HKMS v.r § 92 lg 10 reguleerivad menetluskulude poole enda kanda jätmist, peab Riigikohus võimalikuks arvestada neis sätetes esitatud põhimõtet ka kaebuse osalise rahuldamise puhul menetluskulude jaotuse proportsiooni kindlaksmääramisel. Asjaolu, et vaidlusalune haldusakt oli motiveerimata, muutis kaebajate jaoks kohtusse pöördumise ning haldusakti sisulise õiguspärasuse hindamise oluliselt keerukamaks. Seetõttu oleks üksnes 50% kaebajate menetluskuludest vastustajalt väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane, kuna kaebajate õigusabikulud on osaliselt põhjustatud vastustaja õigusvastasest tegevusest haldusmenetluses.
3-3-1-77-11 PDF Riigikohus 26.03.2012
Asjakohaseks saab pidada kaebaja nõuet vangla 10.03.2009 käskkirja tühistamiseks, sest sellega piirati kohtusse pöördumise ajal kaebaja õigust hoida ja kasutada kambris isiklikke tarbeesemeid. Kuigi 10.03.2009 käskkiri ei saanud mõjutada vangla 04.03.2009 kirja ja sellest tehtud otsustust, oli kaebajal HKMS v.r § 7 lg 1 kohaselt õigus selles käskkirjas sätestatud piirangute kohtulikule kontrollile. Samuti on oluline, et asjas esitatud kohustamisnõuet ei saa rahuldada seni, kuni 10. märtsi 2009. a käskkiri kehtib. Kohus ei saa kohustada haldusorganit toimingut sooritama, kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus seda ei võimalda (vt nt kohtuasi nr 3-3-1-5-10, p 14 koos täiendavate viidetega).
Juhtumil, kus kaebus seostub vangla uute toimingutega ,võib see HKMS § 41 lg 2 mõttes kujutada endast uut kohustamisnõude alust võrreldes vaidemenetluses esitatuga. Sellest ei saa aga järeldada, et asjas oleks läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Vastavalt HKMS § 47 lg-le 1 on selles küsimuses oluline vaid kaebuse ja vaide nõuete, mitte aluste kattuvus. Kui vaidemenetluse kestel uute haldusaktide andmisel või toimingute sooritamisel tuleks esitada sama nõudega vaie uuel alusel uuesti, siis takistaks see ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumist.
Eseme andmine kinnipeetavate isiklike asjade laost kambrisse on toiming. Vangla teavitas kinnipeetavat kirjaga toimingu tegemata jätmisest ja selle põhjustest. Riigikohtu varasem praktika (vt nt kohtuasjade nr 3-3-1-62-09, p 10; nr 3-3-1-32-10, p 17) ei anna alust teistsuguseks järelduseks, sest nendes asjades loeti haldusaktideks keeldumised erinevate lubade, seega haldusaktide andmisest. Eseme laost kambrisse väljastamiseks ei näinud õigusaktid ette loa ega muu haldusakti andmist (VangS § 15, justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 61).
Kohus peaks selgitama kaebajale võimalust muuta esitatud tühistamiskaebus tuvastamiskaebuseks. Ennekõike võiks selline üleminek olla vajalik seoses võimaliku kahjunõude esitamisega tulevikus. Praegusel juhtumil selgitamisvajadus puudub, sest nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude eduväljavaated oleksid ilmselgelt olematud.
3-3-1-59-11 PDF Riigikohus 20.12.2011
Tee eelprojekti menetlust ei ole põhjendatud käsitada haldusakti andmise menetlusena. Nii tee trassi valik kui ka vastava eelprojekti kinnitamine on toimingud ning vastavad käskkirjad ei oma mõju haldusväliste isikute õigustele.
Tee eelprojekti menetlust ei ole põhjendatud käsitada haldusakti andmise menetlusena. Nii tee trassi valik kui ka vastava eelprojekti kinnitamine on toimingud ning vastavad käskkirjad ei oma mõju haldusväliste isikute õigustele. Seega ei ole võimalik nende käskkirjade peale esitada tühistamisnõuet.
TeeS § 19 lg 3 paneb eelprojekti koostamise faasis tee omanikule kohustuse küsida puudutatud isikutelt arvamust. Teeseadus puudutatud isiku mõistet ei ava, vaid viitab planeerimisseadusele. Tee eelprojekti koostamise menetluses puudutatud isikute väljaselgitamisel saab lähtuda PlanS § 16 lg-s 4 sätestatust. Menetlust läbi viival haldusorganil on puudutatud isikute ringi piiritlemisel ulatuslik kaalutlusruum. Igasugune teetrassist lähtuv mõjutus ei ole piisavaks aluseks isiku kaasamiseks vastavasse menetlusse. PlanS § 16 lg 4 p 3 sätestab täiendavad menetluslikud garantiid isikule, kelle omandiõigust võib riivata kavandatav projekt. Oluline on mõjutus, mis välistab või oluliselt raskendab kinnisasja (sh sellel paiknevate hoonete ja rajatiste) sihtotstarbelist kasutamist. Planeeringutega kavandatavad ümberkorraldused võivad riivata äriühingute ettevõtlusvabadust, mõjutada nende majandustegevust ja selle tulemusi ning mõju võib olla nii soodustav kui võimalusi kitsendav. TeeS § 19 lg 3 ja PlanS § 16 lg 4 p 3 tähenduses puudutatud isikuna ei ole põhjendatud käsitada iga äriühingut, kelle äritulusid planeeringu realiseerimine mõjutab. Konkreetse õigusliku kohustuse puudumine ei välista, et haldusorgan paljude isikute oluliste huvidega seonduvate projektide koostamisel ja realiseerimisel nõutavast intensiivsemalt teavitab paikkonna laiemat üldsust, sh ettevõtjaid, ning pakub võimalust avaldada oma arvamust. Selline lähenemine vastab hea halduse põhimõttele.
Tee eelprojekt kujutab endast esimest etappi tee projekteerimisel. Tee trass määratakse kindlaks asjakohase planeeringu kehtestamisega. Planeerimismenetluse käigus võib tee asukoht võrreldes eelprojektis kavandatuga muutuda. PlanS § 291 lg-st 2 ja lg-st 5 tulenevalt tuleb TeeS § 19 lg-s 3 lauseosa "määratakse kindlaks tee asukoht" mõista selliselt, et eelprojekti funktsioon on üksnes kirjeldada kavandatava tee asukohta. Tee eelprojekti menetlust ei ole põhjendatud käsitada haldusakti andmise menetlusena. Nii tee trassi valik kui ka vastava eelprojekti kinnitamine on toimingud ning vastavad käskkirjad ei oma mõju haldusväliste isikute õigustele. Seega ei ole võimalik nende käskkirjade peale esitada tühistamisnõuet.
3-3-1-41-11 PDF Riigikohus 05.12.2011
Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga kohaldatavad piirangud on tühistamiskaebusega vaidlustatavad ka pärast karistuse ärakandmist ja seega ka pärast piirangute kohaldamise lõppemist. Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Sellest ei saa aga järeldada, et kartserikaristusega koos määratud piiranguid pole võimalik vaidlustada pärast kartserikaristuse ärakandmist ja piirangute kohaldamise lõppemist. Riigikohtu 22.11.2010 määruses haldusasjas nr 3-3-1-62-10 ei peetud tühistamisnõudele alternatiivse tuvastamisnõude lisamist võimalikuks kohtumenetluse igas staadiumis ja ilma ülejäänud menetlusosaliste nõusolekuta. Määruse põhjendustest on küll välja loetav seisukoht, mille järgi apellatsioonimenetluses ei ole võimalik tühistamiskaebuse asendamine tuvastamiskaebusega, kuid kolleegium sellisel seisukohal siiski ei ole. Varasemas praktikas (haldusasjas nr 3-3-1-5-10, p 15) on väljendatud seisukohta, et tühistamiskaebuse tuvastamiskaebuseks muutmine on võimalik nii apellatsioonimenetluses kui ka kassatsioonimenetluses. Kolleegium jääb tühistamiskaebuse tuvastamiskaebuseks muutmise küsimuses oma varasema praktika juurde. Samuti jääb kolleegium seisukohale, et kohtumenetluse igas staadiumis ei saa tühistamisnõudele esitada alternatiivseid nõudeid, sh tuvastamisnõuet.
Riigikohtu 22.11.2010 määruses haldusasjas nr 3-3-1-62-10 ei peetud tühistamisnõudele alternatiivse tuvastamisnõude lisamist võimalikuks kohtumenetluse igas staadiumis ja ilma ülejäänud menetlusosaliste nõusolekuta. Määruse põhjendustest on küll välja loetav seisukoht, mille järgi apellatsioonimenetluses ei ole võimalik tühistamiskaebuse asendamine tuvastamiskaebusega, kuid kolleegium sellisel seisukohal siiski ei ole. Varasemas praktikas (haldusasjas nr 3-3-1-5-10, p 15) on väljendatud seisukohta, et tühistamiskaebuse tuvastamiskaebuseks muutmine on võimalik nii apellatsioonimenetluses kui ka kassatsioonimenetluses. Kolleegium jääb tühistamiskaebuse tuvastamiskaebuseks muutmise küsimuses oma varasema praktika juurde. Samuti jääb kolleegium seisukohale, et kohtumenetluse igas staadiumis ei saa tühistamisnõudele esitada alternatiivseid nõudeid, sh tuvastamisnõuet.
Kartseriga karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik. Kartserikaristuse kandmise ajal VangS §-s 30 sätestatud õiguste piiramist on vaja karistamise käskkirjas ära nimetada ning piirangu rakendamist tuleb põhjendada. Kartseris lubatud kaupade ostmise piiramisel tuleb seda eraldi põhjendada. Kui piirangut ei kohaldata, siis ei tule VangS § 48 karistamise käskkirjas ära näidata. Kartserikaristuse määramine toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa VangS §-des 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 nimetatud võimaluste piiramise. Nende piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav ning nende äramärkimise korral ei too põhjenduste mitteesitamine kaasa piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt. Kartserikaristuse kandmise ajal on VangS § 32 lg-s 5 nimetatud asjaoludel võimalik kohaldada nii VangS § 32 lg-t 5 kui ka VangS § 33.
3-3-1-49-08 PDF Riigikohus 05.11.2008
HMS
Haldusakti resolutsiooni puhul on tegemist haldusorgani poolse õigusliku otsustusega üksikjuhtumi kohta. Lähtuvalt õigusselguse põhimõttest peab resolutsioon ehk otsustus olema eraldi sõnaselgelt väljendatud, kuna haldusakti resolutsioon ja põhjendus peavad olema üheselt eristatavad. Olukorras, kus vara tagastamata jätmiseks esinesid erinevad õiguslikud ja faktilised alused ning haldusorgan valis nendest ainult ühe, ei ole praeguses asjas tegemist vorminõude rikkumisega HMS § 58 ja RVastS § 3 lg 3 p 1 tähenduses. Vorminõude rikkumisega oleks tegemist olukorras, kus vaidlustatud korralduses ei oleks märgitud õiguslikku või faktilist alust.
Ekslik on seisukoht, et jõustunud kohtulahend, millega jäeti tühistamiskaebus rahuldamata, välistab hiljem tuvastamiskaebuse esitamise, kuna samas asjas on olemas jõustunud kohtuotsus. Jõustunud kohtuotsus menetluse lõpetamise kohta on samas asjas olemas siis, kui see otsus või määrus on tehtud samal alusel esitatud sama nõude kohta samade poolte vahelises vaidluses.
Kohus ei saa üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (vt Riigikohtu 17.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-39-07).
Kohus ei saa üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (vt Riigikohtu 17.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-39-07). Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt Riigikohtu 22.05.2000 otsust asjas nr 3-3-1-14-00). Kui haldusakti adressaat ei tea, millised olid haldusakti andmise põhjused selle andmise hetkel, siis ei ole tal võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Isik mõistab haldusakti õigusliku ja faktilise aluse kaudu, miks selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse selgumine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-54-03, p-i 36). Haldusorgani enesekontrolli kaudu peab haldusorgan jõudma selgusele otsuse õigsuses.
3-3-1-47-01 PDF Riigikohus 16.10.2001
HKMS § 9 lg 1 eesmärgiks on õiguskindluse kaitse. Halduskohtu poolt tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saa rikkuda õiguskindlust, sest kohtuotsusega haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei too iseenesest kaasa haldusakti tühistamist ega tagasitäitmist. Kui haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse esitamise tähtaeg langeks kokku 30-päevase tühistamiskaebuse esitamise tähtajaga, puuduks õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse kui vähem efektiivsema õiguskaitsevahendi järele üldjuhul vajadus. HKMS § 10 lg 2 p-st 4 ja lg-st 3 ilmneb, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks seda liiki kaebuste esitamiseks tähtaega sätestada. HKMS §-st 10 lg 2 p 4 tulenevalt ei pea tuvastamiskaebuses märkima aega, millal kaebuse esitaja sai teada kaevatavast haldusaktist või toimingust.
Haldusakti tühistamise taotluses sisaldub selle haldusakti õigusvastaseks tunnistamise taotlus, sest tühistada saab vaid õigusvastast ja kaebaja õigusi rikkuvat haldusakti. Kui jõustunud kohtuotsusega on jäetud tühistamiskaebus rahuldamata põhjusel, et vaidlustatud haldusakt ei ole õigusvastane, või rahuldatud põhjusel, et vaidlustatud haldusakt oli õigusvastane, siis ei saa sama isik esitada hiljem uut kaebust sama haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks.
Tulenevalt HKMS §-st 97 lg. 3 on vaidluse eseme kindlaks tegemisel oluline kaebuse esitaja nõue. Nõude all tuleb mõista kaebuses vastavalt HKMS §-le 6 lg. 2 või 3 väljendatud taotlust. Üldjuhul on teistkordses kaebuses sama haldusakti suhtes uue nõude esitamise puhul tegemist uue asjaga.
HKMS § 24 lg 1 p 4 järgi peab halduskohus lõpetama menetluse, kui samas asjas on olemas jõustunud kohtulahend või kohtumäärusega on samas asjas kaebusest või protestist loobumine vastu võetud. Seda sätet tuleb kohaldada ka juhtudel, mil esitatakse uuesti kaebus asjas, milles on juba kord kaebus tähtaja rikkumise tõttu tagastatud.
HKMS § 9 lg 1 eesmärgiks on õiguskindluse kaitse. Halduskohtu poolt tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saa rikkuda õiguskindlust, sest kohtuotsusega haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei too iseenesest kaasa haldusakti tühistamist ega tagasitäitmist. Kui haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse esitamise tähtaeg langeks kokku 30-päevase tühistamiskaebuse esitamise tähtajaga, puuduks õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse kui vähem efektiivsema õiguskaitsevahendi järele üldjuhul vajadus.

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json