5-22-10/17
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
06.02.2023 |
|
Kuivõrd seadusest ei tulene, millise aja jooksul alates vanema soovi avaldamisest peab kohalik omavalitsus KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitma ning lasteaiakoha andmine on haldusmenetlus, tuleb koht lasteaiaasutuses võimaldada mõistliku aja jooksul (vt RKPJKo nr 3-4-1-63-13 p 13). Kohtupraktika kohaselt tuleb mõistlikuks ajaks pidada kahte kuud alates taotluse esitamisest. (p 34)
KELS § 10 lõike 1 teine lause sedastab, et omavalitsusüksus vabaneb nimetatud sätte esimeses lõikes sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub oma õigusest saada lasteaiakoht. Omavalitsusüksusel on kohustus selgitada lapsevanemale loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi. Seejuures ei tohi kohalik omavalitsus jätta muljet, et tal on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitmisest. (p 35)
Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei saa lasteaiakoha vabatahtlikuks loobumiseks pidada asjaolu, et kaebajad kasutasid lapsehoiuteenust, kuivõrd lapsehoiuteenust kasutati üksnes põhjusel, et vastustaja nende teisele lapsele lasteaiakohta ei võimaldanud. (p 36)
Mõistliku aja möödumisel lasteaiakoha taotluse esitamisest tekib kohustus tagada taotleja lapsele lasteaiakoht ning tuleb täita KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustus. Lasteaiakoha andmise edasilükkamine rohkem kui mõistliku aja võrra tähendab lasteaiakoha andmisest keeldumist. (p 38)
Kolleegiumi hinnangul tuleb Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike osa, mis seab lasteaiakoha eraldamise sõltuvusse kohataotluste järjekorrast, käsitada menetlusliku normina, mis reguleerib kohataotluste lahendamist ega vabasta omavalitsusüksust KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Järjekorras olevate taotluste mitterahuldamine pole seotud kohataotluste järjekorraga vaid kohtade puudumisega. Seetõttu ei saa kohataotluste menetlemine järjekorra alusel õigustada lasteaiakoha andmisest keeldumist nendele lapsevanematele, kellel on seadusest tulenev õigus lasteaiakoht saada. (p 41)
Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas rühmas“ aga menetlusliku normina käsitada ei saa. Nimetatud lauseosa sõnastusest ja vastustaja selgitustest nähtub, et selle eesmärk on vabastada omavalitsusüksus KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitmisest – see aga piirab seadusest tulenevat omavalitsusüksuse kohustust luua lasteaiaasutuses piisavalt kohti, kuna seab lasteaiakohtade loomise ja andmise sõltuvusse omavalitsusüksuse otsusest millisel määral oma kohustust lapsevanemate ees täita. KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses on aga muuhulgas omavalitsusüksusele sätestatud kohustus lasteaiakohtade puudumisel neid piisavas koguses juurde luua. (p 42)
KELS § 15 lõige 1, mis sätestab omavalitsuse volikogule õiguse kinnitada lasteaiaasutuste teeninduspiirkonnad, omab küll tähtsust lasteaiakoha tagamise kohustuse täitmisel, kuid ei anna õigust piirata KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse ulatust. Selleks ei sätesta luba ka KELS § 15 lõige 3, mis reguleerib lasteaiakohtade jagamist teeninduspiirkonna laste vahel. Samuti reguleerib see säte olukorda, kus teeninduspiirkonna lasteasutuses on nii palju kohti, et neid on võimalik eraldada ka väljaspool teeninduspiirkonda elavatele lastele. (p 53)
KELS § 15 lõikes 4 on sätestatud volitus, millest tuleneb linna- ja vallavalitsustele õigus kehtestada laste lasteasutusse vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise kord. Sättes nimetatud korra all tuleb mõista seda, kuidas toimub pöördumine lasteaiakoha saamiseks, kuidas pöördumisi menetletakse, ja muid tehnilisi küsimusi, mis puudutavad lasteaiakoha eraldamist või lasteaiast väljaarvamist. Muuhulgas ei tulene nimetatud sättest valla- ega linnavalitsusele luba kehtestada KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva subjektiivse õiguse piiranguid (vt RKPJKo nr 3-4-1-63-13 p-d 27 ja 31). (p 55)
Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 lauseosa „vaba koht lasteasutuses vastavas vanuserühmas“ oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha eraldamisest keeldumise alus. Seega on selle kehtivus sõltuvuses vastustaja tegevuse õiguspärasuse ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamise nõudega. Nimetatud normi põhiseadusega kooskõla ja kehtivuse eitamisel oli lasteaiakoha andmisest keeldumine õigusvastane ning halduskohtul oleks alus lapsehoiuteenuse kasutamisest tekkinud lisakulude hüvitamise nõuet rahuldada RVastS § 7 lõike 1 alusel. (p 43)
Vt p 29.
Määruse nr 4 § 5 lg 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas rühmas“ on asja lahendamisel otsustava tähtsusega säte, mille põhiseaduspärasust saab Riigikohus käesolevas menetluses hinnata. Säte oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha andmisest keeldumise aluseks, selle kehtivusest sõltub vastustaja tegevuse õiguspärasus ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamine. Normihierarhiat silmas pidades tuleb kohaldada vaidlusalust õigussuhet kõige lähemalt reguleerivat sätet, mistõttu määruse asjakohastel normidel on rakendamisel prioriteet seaduse normide suhtes (vt RKPJKo nr 5-20-12/9 p 50). Halduskohus ei saa jätta määruse kehtivat sätet kohaldamata, tunnistamata seda põhiseadusvastaseks. Esimese ja teise astme kohtud saavad jätta kehtiva õigusnormi kohaldamata vaid siis, kui esitab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. (p-d 43-45)
Kolleegium märgib, et küsimus lasteaia koha võimaldamisest on seotud alushariduse kättesaadavusega, mille võimaldamine koolieast noorematele lastele on lasteaia kui koolieelse lasteasutuse eesmärgiks (KELS § 1 lõige 1). PS § 37 lõikest 1 tulenev hariduspõhiõigus, mis annab igaühele õiguse saada haridust, tagab õiguse ka alusharidusele. (p 48)
PS § 37 lõikest 2 tulenevalt kuulub hariduse tagamine riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevusse. Põhiseaduse järgi tuleb jagatud pädevusse kuuluva ülesande puhul lähtuda lähimuse põhimõttest ning ülesande täitmise kohustus peab jääma selle võimutasandile, mis asjaoludest lähtuvalt saab sellega kõige paremini hakkama (vt RKPJKo nr 5-22-5/16 p 40 koos edasiste viidetega). (p 49)
Alushariduse andmise üldised nõuded tulenevad riiklikest õigusaktidest ning selle kättesaadavuse eest vastutab kohalik omavalitsus. Alushariduse tagamine on omavalitsuslik ülesanne PS § 154 lõike 1 tähenduses. KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tulenevat kohustust silmas pidades on seadusandja teinud alushariduse kättesaadavuse tagamise kohalikule omavalistusele kohustuslikuks. (p 50)
PS § 3 lõikes 1 ja PS § 154 lõikes 1 väljenduva seaduslikkuse põhimõtte kohaselt ei tohi alushariduse kättesaadavuse tagamisel omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. (p 51)
Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ välistab lapsevanematele KELS § 10 lõikes 1 sätestatud subjektiivse õiguse kasutamise. Määruse säte väljub selle aluseks oleva volitusnormi piiridest ning on PS § 3 lõike 1 esimese lause ja § 154 lõikega 1 vastuolus. Lähtudes PSJKS § 15 lõike 1 punktist 2 tunnistab kolleegium määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „ja vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. (p 56)
|
| 3-16-1634/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.03.2020 |
|
Kolleegium on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-17-12, p 8, ja nr 3-3-1-11-15, p 12, otsus nr 3-14-52324/185, p 18.3). (p 20)
Kolleegium on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-17-12, p 8, ja nr 3-3-1-11-15, p 12, otsus nr 3-14-52324/185, p 18.3). (p 20)
Arvestades, et kahjunõude rahuldamise eelduseks ei ole kahju tekitanud haldusaktide kehtetus, vaid üksnes nende õigusvastasus (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-11-02, p 16; vt ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-123-09, p 12), ei takista haldusakti kehtivus alati kahju hüvitamist. (p 21)
Põllumajandusministri 12.05.2008. a määruse nr 46 „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 4 lg-s 2 sätestatud abikõlblikkuse nõude eesmärk pole teiste toetusetaotlejate õiguste kaitse, vaid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – et toetusraha kasutataks säästlikult ja otstarbekalt. Ka nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55 lg 5 p-s a sätestatud abikõlblikkuse reegli eesmärk ei ole kaebaja kui konkureeriva taotleja õiguste kaitse, vaid avalike huvide kaitse. Seetõttu ei ole kaebajal õigust nõuda hüvitist nende sätete võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest. (p-d 22 ja 23)
Vt p 26 ja annotatsioonid RKHK otsusele nr 3-16-1048/38, p 17.
Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine RVastS alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Kui pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. (p 26)
Otsusega, millega on jäetud toetustaotlus ekslikult rahuldamata, võib olla taotlejale tekitatud kahju. Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine RVastS alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Kui pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. (p 26)
Toetuse õigusvastase maksmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist ei välista ka Euroopa Liidu õigus. Euroopa Kohus on juba liidetud kohtuasjades nr 106-120/87: Asteris pidanud võimalikuks kahju hüvitamist ühenduse abiskeemi raames toetuse väljamaksmisega õigusvastase viivitamise eest (otsuse p 28), kusjuures sellist hüvitist ei peeta riigiabiks (otsuse p-d 23 ja 24). Ka hilisemas kohtuasjas C-410/13: Baltlanta selgitas Euroopa Kohus, et kuigi viidatud asjas käsitletud EL õigusaktid ei kohustanud liikmesriike võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et vaidlusaluse abi jaoks eraldatud rahalised vahendid jäävad alles, kuni abi andmise küsimus on lõplikult lahendatud, ei mõjuta liidu õigusnormid liikmesriigi vastu kahju hüvitamise nõude esitamist riigisisese õiguse väidetava rikkumise alusel (otsuse p-d 69 ja 70). (p 27)
Väide, et tagantjärele ei ole võimalik teada, kas kaebaja oleks taotluse rahuldamise korral projekti nõuetekohaselt ellu viinud, ei välista kahjunõude rahuldamist. Tekitatud kahju kindlaks tegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada hüpoteetiline olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Seda olukorda ei ole võimalik tervikuna tõendada, sest reaalsuses seda ei eksisteeri. Kaebaja väidetud hüpoteetilise olukorra (näiteks et kõik toetusega seotud kohustused oleks täidetud) tõenäosust on aga võimalik menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Vajaduse korral tuleb tõendada väiteid faktide kohta, millele omakorda tugineb väide hüpoteetilise olukorra tõenäosuse kohta (nt väide, et projekt on tegelikult ellu viidud). Kui kaebaja on viinud projekti ellu ilma toetuseta, võib eeldada, et ta oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud. Sellisel juhul tuleks ennekõike vastustajal põhistada, miks poleks nõuete järgimine olnud tõenäoline (vt põhjusliku seose tõendamise kohta ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 19). (p 30)
Põllumajandusministri 12.05.2008. a määruse nr 46 „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 4 lg-s 2 sätestatud abikõlblikkuse nõude eesmärk pole teiste toetusetaotlejate õiguste kaitse, vaid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – et toetusraha kasutataks säästlikult ja otstarbekalt. Ka nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55 lg 5 p-s a sätestatud abikõlblikkuse reegli eesmärk ei ole kaebaja kui konkureeriva taotleja õiguste kaitse, vaid avalike huvide kaitse. Seetõttu ei ole kaebajal õigust nõuda hüvitist nende sätete võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest. (p-d 22 ja 23)
Väide, et tagantjärele ei ole võimalik teada, kas kaebaja oleks taotluse rahuldamise korral projekti nõuetekohaselt ellu viinud, ei välista kahjunõude rahuldamist. Tekitatud kahju kindlaks tegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada hüpoteetiline olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Seda olukorda ei ole võimalik tervikuna tõendada, sest reaalsuses seda ei eksisteeri. Kaebaja väidetud hüpoteetilise olukorra (näiteks et kõik toetusega seotud kohustused oleks täidetud) tõenäosust on aga võimalik menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Vajaduse korral tuleb tõendada väiteid faktide kohta, millele omakorda tugineb väide hüpoteetilise olukorra tõenäosuse kohta (nt väide, et projekt on tegelikult ellu viidud). Kui kaebaja on viinud projekti ellu ilma toetuseta, võib eeldada, et ta oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud. Sellisel juhul tuleks ennekõike vastustajal põhistada, miks poleks nõuete järgimine olnud tõenäoline (vt põhjusliku seose tõendamise kohta ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 19). (p 30)
Nõustuda ei saa seisukohaga, et kohus pole pädev hindama, kas isik, kelle suhtes ei ole tehtud toetustaotluse rahuldamise otsust, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. Kahju hindamine ja kindlakstegemine on osa õigusemõistmisest PS § 146 esimese lause mõttes ning vältimatult vajalik PS §-s 25 sätestatud hüvitispõhiõiguse tagamiseks. Näiteks asjas nr 3-3-1-13-06 (otsuse p 15) pidas RKHK ehitusloa andmisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kaebaja kogemusi arvestades tõenäoliseks, et kaebaja oleks ehitusloa andmise korral saanud ka teised tegevuseks vajalikud load. (p 30)
Ebakindluse säilimist hüpoteetilise olukorra osas võib kohus arvesse võtta hüvitise suuruse määramisel (RVastS § 13 lg 1 p 5). Saamata jäänud tulust tuleb mh maha arvata haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu säästetud kulud (VÕS § 127 lg 5; RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). (p-d 30 ja 31)
Hüvitamiskaebuse esitaja peab piiritlema kahju, mille hüvitamist ta nõuab (HKMS § 37 lg 2 p 4 ja § 38 lg 1 p 5). Ühtlasi tuleb kaebajal seejuures näidata, millise aja seisuga ta varalise kahju suurust arvestab. Kahju suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta nii kulutusi, mida isik oleks pidanud tegema kahju arvestamise hetkeks, kui ka varaliselt hinnatavaid kohustusi selle hetke seisuga. (p 32)
Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta hüpoteesi, et kui kaebaja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse summa võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetustaotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused saab aga maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetustaotleja ülejäänud vara väärtust – näiteks kinnisvarale tehtavate kulutuste puhul suureneb eeldatavasti kulutuste tulemusena selle kinnisvara väärtus, ettevõtte tegevuseks vajalikku seadet ostes saab ettevõtja enda omandisse kulutustega samas väärtuses seadme.
Seejuures ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks menetluse tulemusena toetuse saanud.
Kui kahju suurust ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 kohaselt kohus. (p 33)
Hüvitamiskaebuse esitaja peab piiritlema kahju, mille hüvitamist ta nõuab (HKMS § 37 lg 2 p 4 ja § 38 lg 1 p 5). Ühtlasi tuleb kaebajal seejuures näidata, millise aja seisuga ta varalise kahju suurust arvestab. (p 32)
|
| 3-16-2267/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.02.2020 |
|
Kohtumenetluse käigus uue toimingu, haldusakti või õigustloova akti näitamine kahju tekitanud asjaoluna tähendaks kaebuse aluse muutmist ning sama kahjuga seoses esitatud hüvitamiskaebuse põhjendatust tuleb sellisel juhul kontrollida iga aluse puhul eraldi. Toimingust või aktist sõltuvad näiteks haldustegevuse õiguspärasuse hindamise kriteeriumid, nõude esitamise tähtaja kulgemine, vastustaja kindlaksmääramine ja põhjusliku seose tuvastamine. HKMS § 2 lg 3 näeb ette, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses või avalduses nõutud ulatuses ja avalduse esitamise otsustab kaebaja omal äranägemisel. Sama §-i lg 5 sätestab, et kohus tagab igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. (p 12)
Õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist ei reguleeri mitte RVastS § 7 lg 1, vaid § 14 lg 1. Ilma kaebaja sellekohase avalduseta ei olnud kohtul alust õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kontrollida õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalikkust (vrd ka RKHK otsus nr 3-16-1603/75, p 15). (p 13)
Kohtumenetluse käigus uue toimingu, haldusakti või õigustloova akti näitamine kahju tekitanud asjaoluna tähendaks kaebuse aluse muutmist ning sama kahjuga seoses esitatud hüvitamiskaebuse põhjendatust tuleb sellisel juhul kontrollida iga aluse puhul eraldi. Toimingust või aktist sõltuvad näiteks haldustegevuse õiguspärasuse hindamise kriteeriumid, nõude esitamise tähtaja kulgemine, vastustaja kindlaksmääramine ja põhjusliku seose tuvastamine. HKMS § 2 lg 3 näeb ette, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses või avalduses nõutud ulatuses ja avalduse esitamise otsustab kaebaja omal äranägemisel. Sama §-i lg 5 sätestab, et kohus tagab igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. (p 12)
Kahju tekitanud toimingu, haldusakti või õigustloova akti peab kaebuse esemena määratlema kaebaja. (p 14)
Õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist ei reguleeri mitte RVastS § 7 lg 1, vaid § 14 lg 1. Ilma kaebaja sellekohase avalduseta ei olnud kohtul alust õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kontrollida õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalikkust (vrd ka RKHK otsus nr 3-16-1603/75, p 15). (p 13)
Kui ringkonnakohus järeldas kaebuse asjaoludest, et kaebaja huvide kaitseks on mõistlik esitada nõue õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks, oleks ringkonnakohus pidanud seda võimalust kaebajale selgitama (näiteks alternatiivse kahjunõude esitamise võimalust seoses vastustaja korraldusega). Kohtutele ei saa praegu siiski selgitamiskohustuse rikkumist ette heita, sest kaebajat on kogu menetluses esindanud vandeadvokaadid, mistõttu kaebaja ilmselt oli teadlik haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalusest, ning ta on järjekindlalt väljendanud selget tahet taotleda hüvitist just õigustloova aktiga tekitatud kahju eest. (p 13)
Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord, vaid see, et kõik eeldused oleksid täidetud. (p 17)
RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldus, et kahju hüvitamist saab nõuda vaid siis, kui esmased õiguskaitsevahendid ei võimalda kahju vältida ega kõrvaldada, ei ole kohaldatav RVastS 3. peatüki 2. jaos sätestatud vastutuse erijuhtude korral. 2. jaos sätestatud koosseisud (§-d 14–16) on iseseisvad kahjunõude alused, mille rakendamiseks tuleb kontrollida konkreetses normis sätestatud eeldusi (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p 13). Eeltoodud seisukohta kinnitab asjaolu, et nii õiguspärase aktiga kui ka kohtu tekitatud kahju puhul ei tuleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine kõne alla. Esmasteks õiguskaitsevahenditeks, mida RVastS § 7 lg 1 kohaselt kasutada tuleb, on RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud nõuded, mida saab esitada üksnes haldusõigussuhetes, ning isegi kui on olemas võrdväärsed vahendid, ei tulene RVastS § 7 lg-st 1 kohustust neid kohaldada vastutuse erijuhtude alusel kahju hüvitamise nõudmiseks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 115). (p 15)
Õiguspärase haldustegevusega tekitatud kahju puhul ei oleks kahju ärahoidmine või kõrvaldamine RVastS §-des 3, 4 ja 6 nimetatud nõuete abil võimalik juba ainuüksi seetõttu, et nende nõuete üheks eelduseks on teo õigusvastasus. (p 15)
Kuna vastustaja põhitegevus on määruste eelnõude ettevalmistamine ja kehtestamine, ühtlasi määruste õiguspärasuse tagamine, pole põhjust vastustaja õigusabikulusid kaebajalt välja mõista. (p 21)
Tuleb kindlaks teha põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumise ja kaebajal tekkinud kahju vahel. RVastS § 14 kohaldamiseks on nõutav, et kahju on tekitatud vahetult õigustloova aktiga. Vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-64-04, p 24; 3-3-1-48-08, p 15. (p 18)
|
| 3-17-449/38
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.06.2019 |
|
KELS § 10 lg 1 seostab munitsipaallasteaia koha saamise õiguse lapse pooleteiseaastaseks saamisega, mitte aga vanema sooviga asuda enne seda päeva tööle. Eeltoodu tõttu ei olnud vallal kohustust anda kaebaja lapsele munitsipaallasteaia kohta ajast, mil laps ei olnud veel saanud pooleteiseaastaseks, ning selle andmata jätmine ei saanud rikkuda kaebaja õigusi. Praegusel juhul on oluline, et vastustaja on kaebaja kõnealuse taotluse kohta teinud eitava otsuse, olgugi et ta ei andnud selle kohta kirjalikult vormistatud haldusakti. Oluline on ka see, milline suhtlus toimus kaebaja ja valla vahel pärast seda, kui kaebaja sai teada, et ta ei saa soovitud ajal munitsipaallasteaia kohta.
Kaebaja ei esitanud pärast seda, kui ei saanud enne lapse pooleteiseaastaseks saamist munitsipaallasteaia kohta, ühtki avaldust, et soovib seda kohta saada päevast, mil laps saab pooleteise aastaseks. Kuna kaebaja pole taotlenud lasteaiakohta poole aastaseks perioodiks lapse pooleteistaastaseks saamisel järel, siis puudub ka valla õigusvastane haldusakt või tegevusetus seonduvalt lasteaiakohaga kindlustamisega sel perioodil. Seega ei ole kahjunõue, mis puudutab ajavahemikku lapse pooleteiseaastaseks saamisest kuni varasemas kirjalikus avalduses nimetatud ajani, põhjendatud. (p 11)
|
| 3-3-1-31-15
|
Riigikohus |
27.10.2015 |
|
Kui lisaks haldusorgani poolt alusetult rakendatud sunnirahale kandis isik kahju (nt täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu), tuleks tal esitada hüvitamiskaebus. Isik võib aga enne hüvitamiskaebuse esitamist paluda kohtul teha kindlaks haldusorgani toimingu õigusvastasuse. (p 12)
Hoiatus ei põhjusta vältimatult sunniraha rakendamist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Samas võib sunniraha rakendamine või sissenõudmine olla, sõltumata hoiatuse õiguspärasusest, õigusvastane. Kui sunniraha rakendamise või sissenõudmise kontrollimisel siiski omab hoiatuse õigusvastasus tähtust, on see asja lahendamise käigus võimalik kindlaks teha ilma hoiatust otseselt vaidlustamata. (p 9)
Kui lisaks haldusorgani poolt alusetult rakendatud sunnirahale kandis kaebaja kahju (nt täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu), tuleks kaebajal esitada hüvitamiskaebus. Kaebaja võib aga enne hüvitamiskaebuse esitamist paluda kohtul teha kindlaks haldusorgani toimingu õigusvastasuse. (p 12)
Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Pärast ettekirjutuse täielikku täitmist ei ole sunnirahaga enam võimalik isiku käitumist suunata. Ettekirjutuse täitmine muudab seega alusetuks haldusorgani edasised toimingud sunniraha rakendamisel, mitte aga selleks hetkeks juba tehtud haldusorgani toimingud. Kui haldusorgan saab pärast täitmisavalduse esitamist ja enne sunniraha sissenõudmist teada ettekirjutuse täitmisest, peab ta esitama kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks. Kui haldusorgan rikub seda kohustust ja see toob kaasa sunniraha sissenõudmise, võib adressaat haldusorganilt nõuda sunniraha tagastamist. Haldusorgan ei pea aga pärast täitmisavalduse esitamist ettekirjutuse täitmist kontrollima, kui ta pole saanud teavet ettekirjutuse täitmise kohta. Kui adressaat täidab ettekirjutuse nõuetekohaselt pärast täitmisavalduse esitamist, kuid enne täitmisteate saamist, maksab adressaat menetluse alustamise tasu. Kui ettekirjutuse täitmine toimub samal päeval kui täitmisteate kättetoimetamine või hiljem, maksab adressaat menetluse alustamise tasu ja pool täitemenetluse põhitasust (KTS § 41 lg 1). Ettekirjutuse täitmine pärast haldusorgani poolt õiguspäraselt rakendatud sunniraha sissenõudmist ei mõjuta enam sunniraha tasumise ega täitemenetluse kulude maksmise kohustust. (p 17)
Sunniraha rakendamine isikule, kellel puudub objektiivselt võimalus ettekirjutatud tegu teha, ei ole proportsionaalne. (p 18)
Kui sunniraha on juba sisse nõutud, kuid haldusorgan rakendas seda õigusvastaselt, on adressaadil võimalik nõuda haldusorganilt sunniraha tagastamist (HKMS § 37 lg 2 p 5; RVastS § 11 lg 2). Kui lisaks haldusorgani poolt alusetult rakendatud sunnirahale kandis kaebaja kahju (nt täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu), tuleks kaebajal esitada hüvitamiskaebus. Kaebaja võib aga enne hüvitamiskaebuse esitamist paluda kohtul teha kindlaks haldusorgani toimingu õigusvastasuse. (p 12)
Ettekirjutuse kehtivus on vaid üks sundtäitmise õiguspärasuse eeldus (ATSS § 8 lg 1). Ettekirjutuse kehtivus ei välista samas, et sunnivahendi rakendamine võib siiski olla lubamatu. Seepärast ei võta võimalus vaidlustada ettekirjutus tühistamiskaebusega isikult õigust vaidlustada haldusorgani täitetoiminguid. Kaebeõiguse piiramisel HKMS § 45 lg 2 järgi saab arvestada vaid selliseid efektiivsemaid õiguskaitsevahendeid, mida isikul on veel võimalik ilma kahtlusteta reaalselt kasutada (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-31-14, p 20). (p 12)
ATSS § 8 lg 3 p 1 järgi ei ole sunnivahendi rakendamist välistavaks asjaoluks ükskõik millise asjaolu muutumine, millele tuginedes tegi haldusorgan sundtäidetava ettekirjutuse. Sunniraha rakendamisel peab haldusorgan kontrollima vaid sunnivahendi rakendamise, mitte ettekirjutuse tegemise eeldusi. ATSS § 8 lg 3 p 1 välistab sunnivahendi rakendamise, kui ettekirjutuse kehtivus on lõppenud või kui ettekirjutus on tähtaja jooksul täidetud (vt haldusorgani kohustuse uuendada oluliste asjaolude muutumise korral haldusmenetlus ja kaaluda ettekirjutuse muutmist kohta RKHK otsust asjas nr 3-3-1-80-10). (p 14)
Vastustaja õigusliku seisukoha muutumine ei kujuta endast ettekirjutuse õigusliku aluse äralangemist ATSS § 8 lg 3 p 2 mõttes. Kui ettekirjutus ei ole kooskõlas õige tõlgendusega, siis on ta olnud õigusvastane algusest peale. ATSS § 8 lg 3 p 2 ei tohi tõlgendada laiendavalt. Seadusandaja on ATSS § 8 lg 3 p-s 2 teadlikult eristanud õigusnormi kehtetuks tunnistamist muude asjaolude muutumisest. Üldine põhimõte on, et kehtivat haldusakti tuleb täita vaatamata selle õigusvastasusele (HMS § 60). (p 16)
Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Pärast ettekirjutuse täielikku täitmist ei ole sunnirahaga enam võimalik isiku käitumist suunata. Ettekirjutuse täitmine muudab seega alusetuks haldusorgani edasised toimingud sunniraha rakendamisel, mitte aga selleks hetkeks juba tehtud haldusorgani toimingud. Kui haldusorgan saab pärast täitmisavalduse esitamist ja enne sunniraha sissenõudmist teada ettekirjutuse täitmisest, peab ta esitama kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks. Kui haldusorgan rikub seda kohustust ja see toob kaasa sunniraha sissenõudmise, võib adressaat haldusorganilt nõuda sunniraha tagastamist. Haldusorgan ei pea aga pärast täitmisavalduse esitamist ettekirjutuse täitmist kontrollima, kui ta pole saanud teavet ettekirjutuse täitmise kohta. Kui adressaat täidab ettekirjutuse nõuetekohaselt pärast täitmisavalduse esitamist, kuid enne täitmisteate saamist, maksab adressaat menetluse alustamise tasu. Kui ettekirjutuse täitmine toimub samal päeval kui täitmisteate kättetoimetamine või hiljem, maksab adressaat menetluse alustamise tasu ja pool täitemenetluse põhitasust (KTS § 41 lg 1). Ettekirjutuse täitmine pärast haldusorgani poolt õiguspäraselt rakendatud sunniraha sissenõudmist ei mõjuta enam sunniraha tasumise ega täitemenetluse kulude maksmise kohustust. (p 17)
Sunniraha rakendamine isikule, kellel puudub objektiivselt võimalus ettekirjutatud tegu teha, ei ole proportsionaalne. (p 18)
Hoiatus ei põhjusta vältimatult sunniraha rakendamist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Samas võib sunniraha rakendamine või sissenõudmine olla, sõltumata hoiatuse õiguspärasusest, õigusvastane. Kui sunniraha rakendamise või sissenõudmise kontrollimisel siiski omab hoiatuse õigusvastasus tähtust, on see asja lahendamise käigus võimalik kindlaks teha ilma hoiatust otseselt vaidlustamata. (p 9)
Olukorras, kus halduskohtusse pöördumise hetkeks on kohtutäitur täitemenetlust küll juba alustanud, kuid mitte veel lõpule viinud, on halduskohtul sunniraha rakendamise õigusvastasuse korral võimalik haldusorganit kohustada lõpetama kohtutäituri kaudu sunniraha sissenõudmine, st esitama täiturile täitemenetluse lõpetamise avaldus (TMS § 48 lg 1 p 1, vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14). (p 11)
|
| 3-3-1-2-15
|
Riigikohus |
21.04.2015 |
|
Hüvitamisnõuetel, mis võivad tuleneda maa erastamata jätmisest, puudus seos tsiviilvaidlusega, mistõttu hakkas nõuete esitamise tähtaeg kulgema ajast, mil määruskaebuse esitaja sai teada tekitatud kahju pöördumatusest ehk haldusakti kättesaamisest.
Määruskaebuse esitaja kui õigusteadmisteta ja professionaalse õigusnõustajata isik lootis vastuhagiga kõrvaldada talle maa erastamata jätmisega tekitatud kahju. Riigikohtu hinnangul on kaebetähtaja möödalaskmine selle eksimusega vabandatav. (p 26)
Isegi kui käsitada vastust, milles puudub vaidlustamisviide, vaideotsusena, ei saa see puudus olla iseenesest kaebetähtaja ennistamise põhjuseks. HMS § 57 lg 3 järgi võib vaidlustamisviite puudumist pidada vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine oli tingitud vaidlustamisviite puudumisest. Praegusel juhul oli selge vaidlustamisviide korralduses ja määruskaebuse esitaja, olles küll selle korralduse kätte saanud hilinemisega, pidi mõistma, et kuna korralduse vaidlustamiseks on antud tähtaeg, siis ei ole seda võimalik tähtajatult vaidlustada. (p 20)
Pelgast kahtlusest, et linnavalitsuses töötav OÜ osanik ja juhatuse liige võis mõjutada maa erastamise otsustamist ning tegemist on korruptsiooniohtliku olukorraga, ei piisa OÜ usalduse kaitse kahtluse alla seadmiseks ja kaebetähtaja ennistamiseks. (p 23)
Eksiarvamusega ei saa õigustada õiguskindluse huvides kehtestatud kaebetähtaja rohkem kui kolmeaastast ületamist. Kui määruskaebuse esitaja oleks mõistliku aja jooksul kaebuse esitamise korra ise või professionaalse abiga välja selgitanud, võinuksid esineda kaebetähtaja ennistamise alused. (p 24)
Hüvitamisnõuetel, mis võivad tuleneda maa erastamata jätmisest, puudus seos tsiviilvaidlusega, mistõttu hakkas nõuete esitamise tähtaeg kulgema ajast, mil määruskaebuse esitaja sai teada tekitatud kahju pöördumatusest ehk haldusakti kättesaamisest.
Määruskaebuse esitaja kui õigusteadmisteta ja professionaalse õigusnõustajata isik lootis vastuhagiga kõrvaldada talle maa erastamata jätmisega tekitatud kahju. Riigikohtu hinnangul on kaebetähtaja möödalaskmine selle eksimusega vabandatav. (p 26)
|
| 3-3-1-78-14
|
Riigikohus |
06.03.2015 |
|
PS § 9 lg 2 kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Mittevaraline kahju ei ole kooskõlas juriidilise isiku olemusega, sest juriidilisel isikul ei ole valu ega kannatusi. Juriidilise isiku osanike ja töötajate valu ja kannatusi ei saa omistada juriidilisele isikule. (p 22)
Osa juriidilisele isikule tekkida võivast mittevaralisest kahjust, millele viitab Euroopa Inimõiguste Kohus, on Eestis hüvitatav varalise kahjuna (nt äriühingu maine ja ettevõtluse takistamine). (p 23)
Peamiseks õiguskaitsevahendiks, mida haldusmenetluses viivituse korral kasutada, on haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõue (RVastS § 6). Kui leitakse, et menetluse liiga pika kestusega on rikutud subjektiivseid õigus, on võimalik pöörduda kohtusse kohustamisnõudega haldusmenetluse lõpuleviimiseks (HKMS § 37 lg 2 p 2). Kohustamiskaebuse raames saab taotleda esialgse õiguskaitse korras menetlustoimingute kiiret läbiviimist. (p 19)
Menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena. (p 18)
Maksuhaldurilt on võimalik taotleda ebamõistliku menetlusaja osas intressinõude kustutamist. (p 21)
Tühistamisnõude ülesanne ei ole pikaleveninud haldusmenetluse kompenseerimine. See oleks vastuolus halduse seaduslikkuse põhimõttega.
Ebamõistlik viivitus on menetlusviga. Kui ebamõistlik viivitus mõjutab otsuse sisu, siis toob see HMS § 58 järgi kaasa haldusakti tühistamise.
Menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena.(p 18)
Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud EIK-i kohtupraktika). (p 16)
Mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võetavateks asjakohasteks kriteeriumiteks on muu hulgas asjaolud nagu maksukohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi kaalukus.
Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid hinnanguline. (p 17
Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 6 omab tähendust mõistliku menetlusaja hindamisel kohtumenetluses, mitte haldusmenetluses.
Halduskohtumenetluse pikkust hakatakse üldjuhul lugema nõuetekohase kaebuse esitamisest pädevale kohtule. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt võib kohtumenetluse kestus hakata kulgema varem: kohtumenetluse kestuse sisse võib olla vajalik arvestada ka eelnev haldusmenetlus, kui see on kohustuslik tingimus kohtusse pöördumiseks (24258/07, Hermenegild Schneeweiss jt vs. Austria, p 60) või kui haldusmenetlus on halduskohtumenetlusega vahetult seotud (vt 77669/12, Szepes vs. Ungari, p 14). Praeguses asjas ei ole selliste juhtumitega tegemist. (p 14)
Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud EIK-i kohtupraktika). (p 16)
Mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võetavateks asjakohasteks kriteeriumiteks on muu hulgas asjaolud nagu maksukohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi kaalukus.
Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid hinnanguline. (p 17)
Rikkumise tuvastamine võib olla piisavaks ja õiglaseks hüvitiseks (vt halduskolleegiumi 11. detsembri 2009. a otsust asjas nr 3-3-1-80-09, p 12). (p 20)
Menetluse ebamõistlikul venimisel võib ekstreemsetel juhtudel kerkida üles küsimus menetluse proportsionaalsusest (vt halduskolleegiumi 13. veebruari 2012. a otsust asjas nr 3-3-1-79-11, p 13). (p 24)
|
| 3-3-1-86-12
|
Riigikohus |
04.06.2013 |
|
Kui kaebaja ei muuda kaebust kohtu soovitatud viisil ehk ei esita sobivat nõuet, siis see ei saa olla käsitatav kaebuse puudusena HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel, kui kaebus iseenesest vastab formaalselt HKMS § 37-39 nõuetele.
Kui pädev haldusorgan on kahju hüvitamisest keeldunud või jätnud selle alusetult läbi vaatamata või kui hüvitis on isiku arvates liiga väike, tuleb HKMS § 37 lg-t 2 kohaldada koostoimes olukorda reguleeriva eriregulatsiooniga. Sellises situatsioonis ei vasta kohustamiskaebus HKMS § 37 lg-le 2 koostoimes RVastS § 18 lg-ga 2. Neil juhtudel on võimalik vaid hüvitamiskaebus. Muud kaebused või nõuded tuleb HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel tagastada.
Kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale (HMS § 15 lg 4 esimene lause). Taotluse edastamise või pädevuse selgitamise kohustus laieneb ka kohtule, sh kinnistusosakonnale, kui talle esitatakse ekslikult taotlus haldusmenetluse algatamiseks, nt kahju hüvitamiseks kohtueelses menetluses.
RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Siin kohal ei ole kohustamisnõude esitamine lubatud. RVastS § 18 lg 2 kohaselt esitatakse kohtule hüvitamis-, mitte kohustamiskaebus.
Kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Taotlus kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse Justiitsministeeriumile (RVastS § 17 lg 1 ). Kuna kinnistusosakond on maakohtu struktuuriüksus, on kinnistusosakonna poolt tekitatud kahju käsitatav kohtu poolt tekitatud kahjuna. Seega oleks tulnud taotlus kahju hüvitamiseks esitada mitte kinnistusosakonnale vaid Justiitsministeeriumile. Kaebajal puudus õigus nõuda kahju hüvitamist kinnistusosakonnalt, kellel ei ole vastava taotluse lahendamise pädevust.
Kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale (HMS § 15 lg 4 esimene lause). Taotluse edastamise või pädevuse selgitamise kohustus laieneb ka kohtule, sh kinnistusosakonnale, kui talle esitatakse ekslikult taotlus haldusmenetluse algatamiseks, nt kahju hüvitamiseks kohtueelses menetluses.
Vastavalt kohtupraktikale tuleneb RVastS § 18 lg-st 2 eriregulatsioonina, et kui isik on taotlenud hüvitist haldusorganilt ja pole saanud rahuldavat tulemust, siis on tal võimalik esitada halduskohtule hüvitise saamiseks kaebus 30 päeva jooksul. Seetõttu peab isik haldusorganis kohtuvälise menetluse (RVastS § 17 lg 1 ja § 11 lg 2) läbimise tulemusega mittenõustumisel pöörduma haldus-kohtusse kahjunõudega 30 päeva jooksul arvates taotluse rahuldamata jätmisest. RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud tähtajad enam ei kohaldu.
|
| 3-3-1-80-09
|
Riigikohus |
11.12.2009 |
|
Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise kõrval olla ka kohtuotsusega ainult õigusvastasuse tuvastamine (vt nt Riigikohtu 05.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-44-06 p-i 14). Kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, mida aga ei kasutatud, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ning võib olla selle rahuldamata jätmise aluseks.
|
| 3-3-1-44-08
|
Riigikohus |
06.10.2008 |
|
VeeS § 11 käsitleb vee erikasutusõiguse tasu maksmist, kuid selles ei reguleerita hüvituse maksmist avalikult kasutatava veekogu omanikule. AÕS § 159 lg 3 ei ole nõude aluseks veekogu avaliku kasutamise käigus tekkinud kahju hüvitamisele. Kahju hüvitamise regulatsioon on sätestatud Võlaõigusseaduses. AÕS § 159 lg-st 3 tuleneb seadusandja kohustus kehtestada seadusega kord nimetatud hüvitise saamise nõudeõiguse realiseerimiseks. Senini ei ole seadusega kehtestatud korda avalikult kasutatava veekogu omanikule makstava hüvituse nõudmiseks ja maksmiseks. Sellest olenemata on isikul õigus ja alus pöörduda Vabariigi Valitsuse poole hüvituse saamiseks talumiskohustuse eest. Kui isiku taotluse rahuldamisest keeldutakse (näiteks põhjusel, et seadusandja ei ole kehtestanud vastavat korda), on isikul õigus pöörduda halduskohtusse kohustamiskaebusega, milles taotletakse AÕS § 159 lg-s 3 viidatud hüvitust talumiskohustuse eest ning õigustloova akti põhiseadusevastaseks tunnistamist.
VeeS § 11 käsitleb vee erikasutusõiguse tasu maksmist, kuid selles ei reguleerita hüvituse maksmist avalikult kasutatava veekogu omanikule.
AÕS § 159 lg 3 ei ole nõude aluseks veekogu avaliku kasutamise käigus tekkinud kahju hüvitamisele. Kahju hüvitamise regulatsioon on sätestatud Võlaõigusseaduses. AÕS § 159 lg-st 3 tuleneb seadusandja kohustus kehtestada seadusega kord nimetatud hüvitise saamise nõudeõiguse realiseerimiseks. Senini ei ole seadusega kehtestatud korda avalikult kasutatava veekogu omanikule makstava hüvituse nõudmiseks ja maksmiseks. Sellest olenemata on isikul õigus ja alus pöörduda Vabariigi Valitsuse poole hüvituse saamiseks talumiskohustuse eest. Kui isiku taotluse rahuldamisest keeldutakse (näiteks põhjusel, et seadusandja ei ole kehtestanud vastavat korda), on isikul õigus pöörduda halduskohtusse kohustamiskaebusega, milles taotletakse AÕS § 159 lg-s 3 viidatud hüvitust talumiskohustuse eest ning õigustloova akti põhiseadusevastaseks tunnistamist.
|
| 3-3-1-53-07
|
Riigikohus |
08.11.2007 |
|
Täidetud, kuid seejärel tühistatud haldusakt kuulub haldusõiguse üldpõhimõtetest tulenevalt üldjuhul tagasitäitmisele, sest pärast tühistamist puudub tühistatud haldusakti tagajärgedel õiguslik alus. Tühistatud haldusakti tagajärgede kõrvaldamine ei peagi seisnema täpselt samasuguse õigusliku ja faktilise olukorra taastamises, mis oleks leidnud aset siis, kui kahju tekitanud haldusakti poleks üldse antud. Tihti on see võimatu, eriti kui haldusakti andmisest on möödunud pikk aeg. Kui algselt tekkima pidanud olukorra taastamine on võimatu, võib tühistatud haldusakti tagajärgede kõrvaldamine seisneda võimalikult samaväärse olukorra loomises.
Isikule ei saa ette heita seda, et ta ei pöördunud ajal, mil haldusakt oli tühistatud, kahju hüvitamise kaebusega halduskohtusse. Kuna haldusakti kehtetuks tunnistamisega möönis linnavalitsus selle alusetust, oli isikul põhjendatud alus eeldada, et linnavalitsus kõrvaldab pärast haldusakti tühistamist selle tagajärjed enda initsiatiivil (vt ka Riigikohtu 15.06.2005 määrust haldusasjas nr 3-3-1-25-05).
Isikule ei saa ette heita seda, et ta ei pöördunud ajal, mil haldusakt oli tühistatud, kahju hüvitamise kaebusega halduskohtusse. Kuna haldusakti kehtetuks tunnistamisega möönis linnavalitsus selle alusetust, oli isikul põhjendatud alus eeldada, et linnavalitsus kõrvaldab pärast haldusakti tühistamist selle tagajärjed enda initsiatiivil. Kui isik tegutses pärast kahju pöördumatuse ilmnemist kahjunõude esitamisel mõistliku aja jooksul, tuleb kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaeg ennistada.
|
| 3-3-1-44-06
|
Riigikohus |
05.10.2006 |
|
Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks on, et halduse tegevus oleks olnud õigusvastane. Seega sisaldub juba kahju hüvitamise nõudes halduse tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõue. Kahjuhüvitist välja mõistes möönab kohus ka halduse tegevuse õigusvastasust ning täiendava põhjendatud huvi puudumisel ei ole eraldi kahju põhjustanud halduse tegevuse õigusvastaseks tunnistamine vajalik.
Kui isiku kahju hüvitamise nõue rahuldatakse ning ta ei ole välja toonud täiendavat põhjendatud huvi, miks tuleks kahju põhjustanud toiming või haldusakt õigusvastaseks tunnistada, siis ei ole eraldi kahju põhjustanud halduse tegevuse õigusvastaseks tunnistamine vajalik. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks on, et halduse tegevus oleks olnud õigusvastane. Kahjuhüvitist välja mõistes möönab kohus ka halduse tegevuse õigusvastasust ning täiendava põhjendatud huvi puudumisel ei pea kohus otsuse resolutsioonis seda tuvastama.
Halduskohtumenetluses ettenähtud õiguskaitsevahendid, eeskätt õigusvastasuse tuvastamise nõue võib rahuldamise korral olla piisav heastamaks väiksema intensiivsusega au teotamisega tekitatud hingelisi üleelamisi (vt ka Riigikohtu 11.02.2004 otsust nr 3-2-1-11-04). Au teotavate ebaõigete andmete avaldamisel on isikul võimalik ka nõuda Võlaõigusseaduse § 1047 lg 4 alusel andmete avaldamise eest vastutavalt isikult andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul.
Isiku raviga seotud kulutusi ei saa samastada mittevaralise kahjuga. Ravile tehtud kulutused on varaline kahju, mida on võimalik eraldi tõendada ja välja nõuda.
|
| 3-3-1-39-06
|
Riigikohus |
08.06.2006 |
|
HKMS § 6 lg 3 p-st 1 ja § 9 lg-st 5 ei saa järeldada, et kahju hüvitamise nõuet on võimalik rahuldada vaid siis, kui isik on eelnevas kohtumenetluses saavutanud haldusakti õigusvastaseks tunnistamise või ei ole möödunud õigusvastasuse tuvastamise kaebuse esitamise tähtaeg. Kahju hüvitamise kaebus ei eelda, et eelnevalt oleks esitatud kaebus haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Haldusakti õigusvastasus on haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise üheks koosseisuliseks tingimuseks. Kui see ei ole eelnevas kohtu¬menetluses kindlaks tehtud, siis tuleb see tuvastada kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel. Kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaeg kehtib terviklikult kõikidele kahju hüvitamise menetluses lahendamist vajavatele küsimustele. Seega on kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel võimalik tuvastada haldusakti õigusvastasus ka siis, kui kaebus on esitatud pärast HKMS § 9 lg-s 5 sätestatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks ette nähtud kaebuse esitamise tähtaega.
Halduskohus saab sisuliselt lahendada vaid tähtaegset kahju hüvitamise kaebust. Täht¬aegsuse küsimuse tõstatumisel peab kohus uurimisprintsiibist tulenevalt ise välja selgitama, millise haldusaktiga väidetav kahju tekitati ja millal kaebaja sellest teada sai või pidi teada saama. Kohus ei ole sealjuures seotud kaebuse sõnastusega ega kaebaja väidetega. Kahju hüvitamise seisukohalt asjakohase haldusakti kindlaksmääramine eelmenetluse käigus on vajalik kaebuse tähtaegsuse hindamiseks ning see ei tähenda asja sisulist lahendamist. Haldusakti õigusvastasuse või muude kahju hüvitamise koosseisu tingimuste osas kohus sellega seisukohta ei võta.
HKMS § 6 lg 3 p-st 1 ja § 9 lg-st 5 ei saa järeldada, et kahju hüvitamise nõuet on võimalik rahuldada vaid siis, kui isik on eelnevas kohtumenetluses saavutanud haldusakti õigusvastaseks tunnistamise või ei ole möödunud õigusvastasuse tuvastamise kaebuse esitamise tähtaeg. Kahju hüvitamise kaebus ei eelda, et eelnevalt oleks esitatud kaebus haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Haldusakti õigusvastasus on haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise üheks koosseisuliseks tingimuseks. Kui see ei ole eelnevas kohtumenetluses kindlaks tehtud, siis tuleb see tuvastada kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel. Kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaeg kehtib terviklikult kõikidele kahju hüvitamise menetluses lahendamist vajavatele küsimustele.
|
Facebook
X.com