https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 30| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-20-367/14 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.10.2021

Juhul kui isiku eesmärk ei ole saavutada haldusülesande täitmist, vaid haldusorgani toiminguga väidetavalt tekitatud ülekohtu kõrvaldamist, ei ole tegemist kohustamisnõudega, vaid õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise nõudega, seega heastamiskaebusega (HKMS § 37 lg 2 p 5; RVastS § 11 lg 1; vt ka RKHKm nr 3-19-1565/14, p 11). Heastamiskaebuse lahendamise käigus tuleb välja selgitada, kas haldusorgani vaidlusalune tegevus või selle tagajärjed olid õigusvastased. Kui asja sisulise lahendamise käigus peaks selguma, et haldusorgani esitatud teave oli õigusvastane, või sellise teabe edastamine ei olnud haldusorgani pädevuses, saab kohus kohustada haldusorganit varasemat ekslikku informatsiooni ümber lükkama (HKMS § 5 lg 1 p 5; RVastS § 11 lg 2). (p 19)


Tühistamisnõudele ei ole kohustamisnõuet tingimata vaja lisada, kuna juhul, kui kohus peaks tühistamisnõude rahuldama, on haldusorganil kohustus kaebaja taotlus uuesti lahendada. Kohustamisnõude lisamine võiks olla vajalik juhul, kui on alust eeldada, et haldusorgan võib jätta täitmata oma ülesande taotlus uuesti lahendada. (p 21)

3-19-143/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.06.2021

Halduslepingu alusel tasu maksmise vaidluses ei ole HKMS § 46 lg 2 esimese lause kohaldamisel määrav mitte arve esitamine ega võla sissenõutavaks muutumine, vaid haldusorgani keeldumine. Kui haldusorgan keeldub teisele lepingupoolele halduslepingust tulenevat tasu osaliselt maksmast, siis käivitub sellega 30‑päevane kohustamisnõude esitamise tähtaeg. See puudutab ka avalik-õiguslikke kestvuslepinguid. Kui haldusorgan pole keeldunud tasu maksmisest, siis tuleb kaebus esitada vastavalt HKMS § 46 lg 2 teisele ja kolmandale lausele. TsÜS §-de 146 ja 147 kohaldamiseks HKMS § 46 lg 2 ruumi ei jäta. (p 16)

Haldusorgani tegevusetust ega viivitust ei saa võrdsustada keeldumisega. Viivituse ja tegevusetuse korral kehtestavad aastates mõõdetavad kaebetähtajad HKMS § 46 lg 2 teine ja kolmas lause. Arve tähtajaks tasumata jätmist ei saa alati samastada arve tasumisest keeldumisega, isegi kui kaebaja teadis arve tasumata jätmise põhjust. (p 17)


Haldusorgani poolt halduslepingu täitmise eest tasu maksmine on toiming HMS § 106 lg 1 ja HKMS § 6 lg 2 mõttes. Kui maksmisest keeldutakse või sellega viivitatakse, on tasu nõudjal asjakohane esitada kohustamisnõue (RVastS § 6 lg 1, HKMS § 37 lg 2 p 2). Kuna tasu maksmata jätmisel võib halduslepingu alusel avalikku teenust osutanud isikul jääda saamata tulu, ei ole halduslepingu rikkumise korral menetluslikult välistatud ka hüvitamisnõude (HKMS § 37 lg 2 p 4) esitamine. Niisugune kahjunõue võib aga jääda rahuldamata, kui isik on jätnud kohustamisnõude esitamata (RVastS § 7 lg 1). (p 14)

Materiaalõiguslikult on viivis käsitatav eriliigilise kahjuhüvitisena (vt RKHKo nr 3-3-1-66-14, p 19), kuid selle nõudmiseks ei ole alati kohane hüvitamiskaebuse esitamine. Kui viivise nõudmisel tuginetakse halduslepingus kokku lepitule, siis sellisel juhul on kohaseks kaebuse liigiks kohustamiskaebus (vrd RKHKo nr 3-17-98/49, p-d 30 ja 34). (p 24)


    Kehtetu:

Avalik-õigusliku lepingu alusel tehtavaid haldusorgani toiminguid ei muuda eraõiguslikuks nende majanduslik sisu ega asjaolu, et sarnased toimingud on tavapärased ka eraõiguslikes suhetes. Tasu maksmine on omane nii era- kui ka avalik-õiguslikele suhetele. Tasunõude avalik- või eraõiguslikuks kvalifitseerimisel on määrav, kas maksmist nõutakse avalik- või eraõiguslikus suhtes. (p 15)


Muutmiseks loa andmine ei ole määruskaebusega vaidlustatav (HKMS § 49 lg 6). Kaebuse lubamatule muutmisele on menetlusosalisel võimalik tugineda kohtuotsust vaidlustades. (p 26)

Ajavahemiku laiendamine hilisemale ajavahemikule, mille eest isik nõuab täiendavalt lepingujärgset tasu, on kaebuse aluse muudatus (HKMS § 49 lg 3 p 2). Sellega ei kaasne aga kaebuse nõude muutmist.

Avaldus, milles kaebaja selgitab, et samasisuline rahaline nõue on esitatud esmaselt kohustamisnõudena ning alternatiivselt hüvitamisnõudena, ei pruugi olla nõude muutmine, vaid algse nõude õigusliku olemuse täpsustamine, st kaebuse õiguslike väidete täiendamine (HKMS § 49 lg 3 p 1). (p 28)

3-19-2448/18 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.12.2020

HKMS § 121 lg 2 p 1 on diskretsiooniline alus, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta (vt nt RKHKm 3-17-981/16, p 11). (p 10)

RVastS § 6 lg 3 ei puuduta kaebuse protsessuaalset lubatavust, vaid tegu on materiaalõigusnormiga, millega on reguleeritud, millal tekib haldusorganil kohustus haldusakt anda või toiming teha. Seega võib sättest lähtudes jätta kaebuse rahuldamata, kuid mitte seda tagastada. Samuti ei mõjuta kaebeõigust küsimus, kas kehtiv haldusakt võimaldab vastustajat kohustada või mitte. Sellele küsimusele tuleb vastata kaebuse sisulise lahendamise käigus. Põhimõtteliselt tuleks neil põhjustel kaebuse tagastamine kõne alla üksnes HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. (p 10)


RVastS § 6 lg 3 ei puuduta kaebuse protsessuaalset lubatavust, vaid tegu on materiaalõigusnormiga, millega on reguleeritud, millal tekib haldusorganil kohustus haldusakt anda või toiming teha. Seega võib sättest lähtudes jätta kaebuse rahuldamata, kuid mitte seda tagastada. Samuti ei mõjuta kaebeõigust küsimus, kas kehtiv haldusakt võimaldab vastustajat kohustada või mitte. Sellele küsimusele tuleb vastata kaebuse sisulise lahendamise käigus. Põhimõtteliselt tuleks neil põhjustel kaebuse tagastamine kõne alla üksnes HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. (p 10)

RVastS § 6 lg-test 1 ja 3 ei tulene, et haldusorganile taotluse esitamine on alati vaide- või kohtumenetluses kohustamisnõude rahuldamise või esitamise eelduseks. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus, mis võib sõltuda sellest, kas isik on esitanud haldusorganit tegutsema kohustava taotluse, juhul kui mõni õigusakt näeb ette taotluse esitamise kohustuse (RKHKm 3-17-2610/32, p 13.2; 3-3-1-97-16, p 10 ja 3-3-1-91-13, p 20). See nõue ei ole asjassepuutuv juhtudel, kui haldusorgan peab haldusakti andma või toimingu sooritama omal algatusel (RKHKm 3-3-1-81-14, p 14). (p 11)

Juhul kui mõne täiendava tingimuse puhul jõuab asja lahendav kohus järeldusele, et see on muus osas õiguspärane, kuid selle täitmist pole ebatäpsuse või üldsõnalisuse tõttu võimalik kontrollida, ei pruugi olla mõistlik tühistada kogu haldusakt, vaid kõne alla võib tulla vastustaja kohustamine konkreetset tingimust muutma. Ka HKMS §-st 42 nähtub, et seadusandja on pidanud võimalikuks teatud juhtudel haldusakti kõrvaltingimuste vaidlustamist haldusakti põhiregulatsioonist eraldi. Haldusakti tervikuna tühistamine olukorras, kus kaebajate õiguste kaitse on võimalik tagada ka haldusakti adressaati vähem koormava meetmega, võib olla ülemäärane. Kui aga kõrvaltingimus(t)e muutmine mõjutaks olulisel määral haldusaktist tulenevate õiguste ja kohustuste vahekorda, viitab see vajadusele tühistada haldusakt tervikuna, et vastustajal oleks võimalik erinevaid huvisid tervikuna uuesti kaaluda ja tasakaalustada (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 14)

Nõudes kõrvaltingimuse muutmist, peab kaebaja selgelt esile tooma, milles tingimuse õigusvastasus seisneb ja millisel viisil tuleks tingimust tema arvates muuta. Kaebajad ei pea siiski alati nimetama konkreetseid arvväärtusi, mille lisamist nad mõnda tingimusse soovivad, juhul kui nende määramiseks vajaliku oskusteabe olemasolu saab eeldada pigem kolmandalt isikult ja vastustajalt. (p 16)


RVastS § 6 lg 3 ei puuduta kaebuse protsessuaalset lubatavust, vaid tegu on materiaalõigusnormiga, millega on reguleeritud, millal tekib haldusorganil kohustus haldusakt anda või toiming teha. Seega võib sättest lähtudes jätta kaebuse rahuldamata, kuid mitte seda tagastada. Samuti ei mõjuta kaebeõigust küsimus, kas kehtiv haldusakt võimaldab vastustajat kohustada või mitte. Sellele küsimusele tuleb vastata kaebuse sisulise lahendamise käigus. Põhimõtteliselt tuleks neil põhjustel kaebuse tagastamine kõne alla üksnes HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. (p 10)

RVastS § 6 lg-test 1 ja 3 ei tulene, et haldusorganile taotluse esitamine on alati vaide- või kohtumenetluses kohustamisnõude rahuldamise või esitamise eelduseks. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus, mis võib sõltuda sellest, kas isik on esitanud haldusorganit tegutsema kohustava taotluse, juhul kui mõni õigusakt näeb ette taotluse esitamise kohustuse (RKHKm 3-17-2610/32, p 13.2; 3-3-1-97-16, p 10 ja 3-3-1-91-13, p 20). See nõue ei ole asjassepuutuv juhtudel, kui haldusorgan peab haldusakti andma või toimingu sooritama omal algatusel (RKHKm 3-3-1-81-14, p 14). (p 11)


Keskkonnaametile on KeÜS § 53 lg 1 p-dega 6–11, MaaPS § 56 lg 1 p-ga 9 ja lg-ga 2 ning KeHJS § 24 lg-ga 1 pandud kohustus seada kaevandamisloale kõrvaltingimused keskkonna kaitseks, seejuures kõrvaltingimuste seadmise eelduseks ei ole mõne huvitatud isiku taotlus. Ka kaevandamisloa muutmine ei ole piiratud MaaPS §-s 66 loetletud alustega, vaid selles sättes viidatakse lisaks KeÜS §-s 59 ettenähtud loa muutmise alustele. KeÜS § 59 lg 2 p-i 1 järgi võib keskkonnaloa andja keskkonnaloa tingimusi muuta muu hulgas juhul, kui ilmneb, et luba oli selle andmise ajal õigusvastane. Seejuures ei nõua KeÜS § 59 lg 2 taotluse esitamist. (p 13)

Kuigi nii MaaPS § 56 lg-s 2 kui ka KeÜS § 59 lg 2 p-s 1 on kasutatud sõna „võib“, st loa andjale on antud kaalutlusõigus otsustamaks, kas kõnealuseid kõrvaltingimusi sätestada/muuta, ei tähenda see siiski seda, et teatud juhtudel ei võiks haldusorganile neist sätetest tuleneda kohustus tegutseda, kui kaalutlusõigus on redutseerunud (vt ka RKHKo 3-3-1-14-15, p 25 ja 3-3-1-78-11, p 12). (p 13)


Ebaselgus on haldusakti vormiviga, mis muudab selle õigusvastaseks (HMS § 54 ja § 55 lg 1), kuid ei pruugi tingimata tuua kaasa haldusakti tühistamist (HMS § 58). (p 14)

Põhimõtteliselt on võimalik põhiasja lahendamisel jõuda seisukohale, et haldusaktil on küll teatavad vormivead, st see on formaalselt õigusvastane, kuid vead ei ole piisavalt olulised, et tuua kaasa haldusakti tühistamine. Juhul kui mõne täiendava tingimuse puhul jõuab asja lahendav kohus järeldusele, et see on muus osas õiguspärane, kuid selle täitmist pole selle ebatäpsuse või üldsõnalisuse tõttu võimalik kontrollida, ei pruugi olla mõistlik sel põhjusel tühistada kogu haldusakt, vaid kõne alla võib tulla vastustaja kohustamine konkreetset tingimust muutma. (p 14)

Haldusakti oluline ebaselgus või selle tingimuste täitmise võimatus annab aluse haldusakt tühistada või toob ilmselgel juhul kaasa isegi haldusakti tühisuse (HMS § 63 lg 2 p 5; vt ka RKHKo 3-3-1-35-13, p 12 ja 3-3-1-21-03, p 13). Puudustega haldusakti võib jõusse jätta üksnes siis, kui vead on väheolulised. (p 15)


Juhul kui mõne täiendava tingimuse puhul jõuab asja lahendav kohus järeldusele, et see on muus osas õiguspärane, kuid selle täitmist pole ebatäpsuse või üldsõnalisuse tõttu võimalik kontrollida, ei pruugi olla mõistlik tühistada kogu haldusakt, vaid kõne alla võib tulla vastustaja kohustamine konkreetset tingimust muutma. Ka HKMS §-st 42 nähtub, et seadusandja on pidanud võimalikuks teatud juhtudel haldusakti kõrvaltingimuste vaidlustamist haldusakti põhiregulatsioonist eraldi. Haldusakti tervikuna tühistamine olukorras, kus kaebajate õiguste kaitse on võimalik tagada ka haldusakti adressaati vähem koormava meetmega, võib olla ülemäärane. Kui aga kõrvaltingimus(t)e muutmine mõjutaks olulisel määral haldusaktist tulenevate õiguste ja kohustuste vahekorda, viitab see vajadusele tühistada haldusakt tervikuna, et vastustajal oleks võimalik erinevaid huvisid tervikuna uuesti kaaluda ja tasakaalustada (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 14)

Nõudes kõrvaltingimuse muutmist, peab kaebaja selgelt esile tooma, milles tingimuse õigusvastasus seisneb ja millisel viisil tuleks tingimust tema arvates muuta. Kaebajad ei pea siiski alati nimetama konkreetseid arvväärtusi, mille lisamist nad mõnda tingimusse soovivad, juhul kui nende määramiseks vajaliku oskusteabe olemasolu saab eeldada pigem kolmandalt isikult ja vastustajalt. (p 16)


Juhul kui mõne täiendava tingimuse puhul jõuab asja lahendav kohus järeldusele, et see on muus osas õiguspärane, kuid selle täitmist pole ebatäpsuse või üldsõnalisuse tõttu võimalik kontrollida, ei pruugi olla mõistlik tühistada kogu haldusakt, vaid kõne alla võib tulla vastustaja kohustamine konkreetset tingimust muutma. Ka HKMS §-st 42 nähtub, et seadusandja on pidanud võimalikuks teatud juhtudel haldusakti kõrvaltingimuste vaidlustamist haldusakti põhiregulatsioonist eraldi. Haldusakti tervikuna tühistamine olukorras, kus kaebajate õiguste kaitse on võimalik tagada ka haldusakti adressaati vähem koormava meetmega, võib olla ülemäärane. Kui aga kõrvaltingimus(t)e muutmine mõjutaks olulisel määral haldusaktist tulenevate õiguste ja kohustuste vahekorda, viitab see vajadusele tühistada haldusakt tervikuna, et vastustajal oleks võimalik erinevaid huvisid tervikuna uuesti kaaluda ja tasakaalustada (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 14)

3-17-98/49 PDF Riigikohtu halduskolleegium 03.04.2020

Vt p 25 ja RKHK otsused asjas nr 3-3-1-66-14, p 19, ja asjas nr 3-3-1-45-10, p 10, ning RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-15-16, p 110 ja nende annotatsioonid.


Kui isikul on õigus nõuda haldusorgani poolt õigusvastaselt kinni peetud raha eest intressi eriseaduse alusel, on kohaseks kaebuse liigiks kohustamiskaebus. (p 34)


MKS § 1361 lg-st 3 tuleneb maksuhaldurile kohustus hinnata täitetoimingu rakendamise põhjendatust ja proportsionaalsust maksumenetluse kestel, olgugi et kohus on andnud täitetoimingu sooritamiseks loa. Kui maksumenetluse käigus selgub, et rahaline nõue või kohustus on täitetoimingu sooritamiseks loa andmise menetluse käigus prognoositust väiksem, tuleb maksuhalduril täitetoimingu sooritamine vähenenud nõude või kohustuse mahus lõpetada. Vaidluse korral hindab kohus, kas maksuhaldur teadis või pidi teadma nõude või kohustuse ületagatusest. (p 20)

Ainuüksi maksuhalduri kahtlus, et maksukohustuslasele võidakse määrata maksusumma mõnes teises maksumenetluses mõne teise maksustamisperioodi eest, ei õigusta senises maksumenetluses täitetoimingu jätkamist, sest tegemist pole asjaoluga, mille alusel anti luba sooritada algne täitetoiming. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et MKS § 1361 lg 1 kohaldamist saab põhjendada üksnes konkreetset maksustamisperioodi ja -objekti puudutavate asjaoludega (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-68-16, p 13). Seepärast ei saanud teist kontrolliperioodi puudutava loataotluse kohta tehtav kohtulahend mõjutada senise loa alusel seatud aresti õiguspärasust. (p 22)


MKS § 116 lg-d 1 ja 2 ega selle seaduse muud sätted ei näe maksukohustuslasele ette õigust nõuda pangakontol arestitud raha, s.o raha, mis ei ole maksuhalduri valduses, õigusvastaselt vabastamata jätmise korral sellelt rahasummalt intressi või viivise maksmist. (p 25)

Ka RVastS ei näe isikule ette õigust nõuda intressi rahasummalt, mis ei olnud maksuhalduri valduses. (p 26)

Isikul, kelle raha aresti alt vabastamisega maksuhaldur õigusvastaselt viivitab, on erinormi puudumise korral õigus nõuda RVastS § 7 lg 2 ja VÕS § 113 lg 1 alusel seadusjärgses määras viivist. MKS § 1361 lg-st 3 tulenev rahasumma aresti alt vabastamise kohustus on käsitatav rahalise kohustusena VÕS § 113 lg 1 tähenduses. Viivise nõudmine selle kohustuse täitmisega viivitamise korral ei ole vastuolus maksuõigussuhte olemusega. Puudutatud isikul sellise kahju tekkimist saab pidada maksuhaldurile ettenähtavaks (p-d 29 ja 30).

Kui pangakonto jäetakse aresti alt õigeaegselt vabastamata, piiratakse põhjendamatult isiku vabadust otsustada raha kasutamise üle. Seega on MTA rikkunud pangakonto aresti alt õigeaegselt vabastamata jätmisega kaebaja omandiõigust. (p 36)


Isikul, kelle raha aresti alt vabastamisega maksuhaldur õigusvastaselt viivitab, on erinormi puudumise korral õigus nõuda RVastS § 7 lg 2 ja VÕS § 113 lg 1 alusel seadusjärgses määras viivist. MKS § 1361 lg-st 3 tulenev rahasumma aresti alt vabastamise kohustus on käsitatav rahalise kohustusena VÕS § 113 lg 1 tähenduses. Viivise nõudmine selle kohustuse täitmisega viivitamise korral ei ole vastuolus maksuõigussuhte olemusega. Puudutatud isikul sellise kahju tekkimist saab pidada maksuhaldurile ettenähtavaks (p-d 29 ja 30).

Tegemist on hüvitamiskaebusega, sest viivis on hüvitis kahju eest, mis raha maksmisega viivitamise korral eeldatavalt alati tekib. Seega ei tule kaebajal viivisenõude esitamisel tõendada kahju tekkimist ega põhjuslikku seost õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel. Küll aga peab nõude lahendamise käigus kontrollima, kas haldusorgan on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud avalik-õiguslikus suhtes ning kas viivitus on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi. (p 30)

Kohustuse sissenõutavaks muutumise ajaks VÕS § 113 lg 1 tähenduses on rahasumma aresti alt vabastamise kohustuse rikkumise algusaeg. Kohustuse kohase täitmise ajaks VÕS § 113 lg 1 tähenduses on rahasumma aresti alt vabastamise päev. Seega tuleb rahasumma aresti alt vabastamise kohustuse täitmisega viivitamise korral arvestada õigusvastaselt kinni peetud rahasummalt viivist alates kohustuse rikkumise algusajast kuni rahasumma aresti alt vabastamiseni. Viivist arvestatakse protsendina õigusvastaselt kinni peetud summalt. (p 32)

Kui isik leiab, et tema kantud kahju suurus ületab viivise, võib ta nõuda viivist ületava kahju hüvitamist (vrd VÕS § 113 lg 5 ja RKHK otsus asjas nr 3-3-1-45-10, p 11). Sellisel juhul on tegemist tavapärase kahju hüvitamise nõudega, mille puhul peab kaebaja tõendama muu hulgas ka kahju tekkimise ja põhjusliku seose. (p 33)

Kui pangakonto jäetakse aresti alt õigeaegselt vabastamata, piiratakse põhjendamatult isiku vabadust otsustada raha kasutamise üle. Seega on MTA rikkunud pangakonto aresti alt õigeaegselt vabastamata jätmisega kaebaja omandiõigust. (p 36)

Vt viivise ja viivisenõude kohta, sh seoses avalik-õigusliku rahalise kohustusega p-d 27 ja 29 ning RKHK otsused asjas nr 3-3-1-83-10, p-d 20–24, asjas nr 3-3-1-9-14, p 51, ja asjas nr 3-3-1-66-14, p 19, ning RKTK otsused asjas nr 3-2-1-66-15, p 19, asjas nr 3-2-1-157-15, p 17, ja asjas nr 3-2-1-28-17, p 13.

3-17-1859/34 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.12.2019

RKHK määruse nr 3-17-1152/35 p-s 11 selgitas kolleegium, et ehitusteatisele vastamata jätmine EhS § 36 lg 2 alusel ei ole haldusakt, vaid halduse toiming (HMS§ 106 lg 1, HKMS § 6 lg 2).

Eelnevast tuleb lähtuda ka siis, kui pädev asutus nõustub ehitamisega vaikimisi või selge sõnaga pärast ehitusteatise kontrolli EhS § 36 lg 5 alusel ilma täiendavaid nõudeid esitamata. Kuigi täiendavale kontrollile kohaldatakse EhS § 36 lg 6 esimese lause järgi üldiselt ehitusloa menetluse ja ehitusloa andmisest keeldumise sätteid, täpsustatakse sama lõike teises lauses, et kontrolli tulemusel annab pädev asutus haldusakti vaid täiendavate nõuete esitamise korral. Praeguses asjas ei esitanud vastustaja kontrolli tulemusel täiendavaid nõudeid.

Vastustaja tegevust, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus ehitusteatisele antud kooskõlastuse tagasivõtmiseks, saab isik vaidlustada ennekõike kohustamiskaebusega riikliku järelevalve (EhS § 130 lg 2) tegemiseks (vt RKHK määrus nr 3-17-1152/35, p 10). Kui ehitusteatisega on nõustutud selle vaidlustanud isiku õigusi rikkudes, tuleb kohaliku omavalitsuse üksusel tema õigused tagada riikliku järelevalve meetmetega. (p 15)

EhS § 36 lg 5 p 4 kohaldamisel võib kohalikul omavalitsusel tekkida vajadus selgitada ka kaasomanike vahelisi suhteid. Ka ehitusteatise menetluses tuleb pädeval asutusel arvestada ehitise ja selle kasutamise mõju teistele isikutele. Kui ehitamisele esitatavate avalik-õiguslike nõuete rikkumine kahjustab naabrite (nt elamu kaasomanike) õigusi, tuleb pädeval asutusel algatada täiendav kontroll. See puudutab ka ohtu, et kaasomaniku vara kahjustatakse ehitamise käigus projektis kavandamata kõrvalmõjuna (vrd RKHK otsus nr 3-16-1050/68, p 12; määrus asjas nr 3-3-1-67-01). See ei tähenda, et vastustaja peaks hakkama lahendama pooltevahelisi tsiviilõiguslikke vaidlusi selle üle, kas projektis ettenähtud kaasomandi eseme ümberehitused on lubatavad kaasomaniku tahte vastaselt. Ehitusteatise aktsepteerimine ei asenda teiste kaasomanike nõusolekuid, mis võivad olla vajalikud ehitamiseks. (p 20)

Vt ka annotatsioone RKHK määrusele nr 3-17-1152/35.


RKHK määruse nr 3-17-1152/35 p-s 11 selgitas kolleegium, et ehitusteatisele vastamata jätmine EhS § 36 lg 2 alusel ei ole haldusakt, vaid halduse toiming (HMS§ 106 lg 1, HKMS § 6 lg 2).

Eelnevast tuleb lähtuda ka siis, kui pädev asutus nõustub ehitamisega vaikimisi või selge sõnaga pärast ehitusteatise kontrolli EhS § 36 lg 5 alusel ilma täiendavaid nõudeid esitamata. Kuigi täiendavale kontrollile kohaldatakse EhS § 36 lg 6 esimese lause järgi üldiselt ehitusloa menetluse ja ehitusloa andmisest keeldumise sätteid, täpsustatakse sama lõike teises lauses, et kontrolli tulemusel annab pädev asutus haldusakti vaid täiendavate nõuete esitamise korral. Praeguses asjas ei esitanud vastustaja kontrolli tulemusel täiendavaid nõudeid.

Vastustaja tegevust, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus ehitusteatisele antud kooskõlastuse tagasivõtmiseks, saab isik vaidlustada ennekõike kohustamiskaebusega riikliku järelevalve (EhS § 130 lg 2) tegemiseks (vt RKHK määrus nr 3-17-1152/35, p 10). Kui ehitusteatisega on nõustutud selle vaidlustanud isiku õigusi rikkudes, tuleb kohaliku omavalitsuse üksusel tema õigused tagada riikliku järelevalve meetmetega. (p 15)

Varasema ehitustegevuse seadustamine ei toimu ehitusteatise menetluses. Teatisega nõustumine kui toiming ega ka EhS § 36 lg 6 teise lause alusel esitatavad täiendavad nõuded ei reguleeri tagasiulatuvalt teatise esitaja varasemat tegevust. Varasemat ehitamist ja ehitist on võimalik seadustada ehitus- ja kasutuslubadega (vrd ehitusloa tagasiulatuva mõju kohta ka RKHK määrus nr 3-17-505/44, p 9).

Ehitusteatisega vaikimisi või selge sõnaga nõustumisel on ehitusloast erinev õiguslik mõju. See on vaid juriidiline fakt, mille ilmnemisel kõrvaldab seadus (EhS § 36 lg 2) ehitamisele seatud piirangu. Ehitusluba seevastu on iseseisev õigusakt, isiku õiguste ja kohustuste muutmisele suunatud haldusõiguslik tahteavaldus. Samuti ei saa ehitamist ega ehitist erinevalt kasutusloast kui haldusaktist seadustada kasutusteatisega nõustumise toiming. Kasutusteatisega nõustumise korral kõrvaldab seadus (EhS § 48 lg 2) vaid ehitise kasutamise piirangu. (p 17) Pädev asutus peab tagama, et ehitusteatise materjalid ei oleks eksitavad. (p 18)

Kohalik omavalitsus ei või piirduda ehitusteatise kooskõlastamise menetluses vaid ehitusprojekti vastavuse kontrollimisega majandus- ja taristuministri 17.07.2015. a määruses nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ toodud kriteeriumitele. EhS § 36 lg 5 sätestab, et vajaduse korral kontrollib pädev asutus muu hulgas, kas seoses ehitusteatises märgitud ehitise või ehitamisega tuleb viia ehitis või ehitamine nõuetega vastavusse (p 1) või esitada ehitisele täiendavaid arhitektuurilisi, ehituslikke või kujunduslikke nõudeid (p 3). Kui esinevad ehitusloa andmisest keeldumise alused (EhS § 44), tuleb algatada täiendav kontroll ning ehitusloa andmisest keelduda, kui puudusi ei ole võimalik kõrvaldada täiendavate nõuetega (EhS § 36 lg 6). (p 19)

EhS § 36 lg 5 p 4 kohaldamisel võib kohalikul omavalitsusel tekkida vajadus selgitada ka kaasomanike vahelisi suhteid. Ka ehitusteatise menetluses tuleb pädeval asutusel arvestada ehitise ja selle kasutamise mõju teistele isikutele. Kui ehitamisele esitatavate avalik-õiguslike nõuete rikkumine kahjustab naabrite (nt elamu kaasomanike) õigusi, tuleb pädeval asutusel algatada täiendav kontroll. See puudutab ka ohtu, et kaasomaniku vara kahjustatakse ehitamise käigus projektis kavandamata kõrvalmõjuna (vrd RKHK otsus nr 3-16-1050/68, p 12; määrus asjas nr 3-3-1-67-01). See ei tähenda, et vastustaja peaks hakkama lahendama pooltevahelisi tsiviilõiguslikke vaidlusi selle üle, kas projektis ettenähtud kaasomandi eseme ümberehitused on lubatavad kaasomaniku tahte vastaselt. Ehitusteatise aktsepteerimine ei asenda teiste kaasomanike nõusolekuid, mis võivad olla vajalikud ehitamiseks. (p 20)

Vt ka annotatsioone RKHK määrusele nr 3-17-1152/35.


Ehitusteatisega vaikimisi või selge sõnaga nõustumisel on ehitusloast erinev õiguslik mõju. See on vaid juriidiline fakt, mille ilmnemisel kõrvaldab seadus (EhS § 36 lg 2) ehitamisele seatud piirangu. Ehitusluba seevastu on iseseisev õigusakt, isiku õiguste ja kohustuste muutmisele suunatud haldusõiguslik tahteavaldus. Samuti ei saa ehitamist ega ehitist erinevalt kasutusloast kui haldusaktist seadustada kasutusteatisega nõustumise toiming. Kasutusteatisega nõustumise korral kõrvaldab seadus (EhS § 48 lg 2) vaid ehitise kasutamise piirangu. (p 17)


Vastustaja tegevust, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus ehitusteatisele antud kooskõlastuse tagasivõtmiseks, saab isik vaidlustada ennekõike kohustamiskaebusega riikliku järelevalve (EhS § 130 lg 2) tegemiseks (vt RKHK määrus nr 3-17-1152/35, p 10). Kui ehitusteatisega on nõustutud selle vaidlustanud isiku õigusi rikkudes, tuleb kohaliku omavalitsuse üksusel tema õigused tagada riikliku järelevalve meetmetega. (p 15)


Varasemat ehitamist ja ehitist on võimalik seadustada ehitus- ja kasutuslubadega (vrd ehitusloa tagasiulatuva mõju kohta ka RKHK määrus nr 3-17-505/44, p 9). (p 17)

3-16-2348/21 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.02.2019

Andmetele juurdepääsu andmisest keeldumise vaidlustamise korral ei ole kohtul üldjuhul võimalik andmekandja kui tõendiga vahetult tutvumata otsustada juurdepääsupiirangu kohaldamise õiguspärasuse üle. Millises mahus tuleb kohtul vaidlusalune andmekandja vastustaja väidete õigsuse kontrollimiseks läbi töötada ja kui detailsed peavad olema kohtu põhjendused, sõltub konkreetsest juhtumist. Väga mahukate andmekandjate puhul piisab, kui kohus näitab pisteliselt, miks õiguslik alus keeldumiseks esineb või puudub või miks peaks isikuandmete töötleja uuesti juurdepääsu andmise üle otsustama. (p 15, vt ka p-d 13 ja 14)


PS § 44 lg 3 teisel lausel põhinevas IKS v.r § 20 lg 1 p-s 1 on sätestatud, et andmesubjekti õigust saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid isikuandmete töötlemisel piiratakse, kui see võib kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi. Tegu on esmapilgul imperatiivse normiga (sellele näib osutavat sõna „piiratakse“), kuid see sisaldab siiski kaalutlusõigust. Kui sätet tõlgendada viisil, et see ei näe ette kaalutlusõigust, võiks see kaasa tuua põhiseadusvastase tulemuse. Selleks et piirata isikuandmetele juurdepääsu IKS v.r § 20 lg 1 p 1 alusel, tuleb esiteks tuvastada, et juurdepääsu andmisega võib kaasneda teise isiku õiguste riive, ning teiseks kaaluda omavahel andmesubjekti juurdepääsuõigust ja teise isiku õiguse riivet. Teise isiku õiguse riive all ei tule mõista üksnes olukorda, kus juurdepääsuõiguse andmisel avaneks võimalus tutvuda teise isiku isikuandmetega. Teise isiku õigusena tuleb kõne alla mistahes õigusnormile tuginev subjektiivne õigus. Siiski pole igasugune teise isiku õiguste riive piisav selleks, et keelduda andmesubjektile juurdepääsuõiguse andmisest. Keeldumine on lubatav, kui juurdepääs võib kaasa tuua teise isiku õiguste riive määral, mis on kaalukam kui andmesubjekti juurdepääsuõigus. Seejuures piisab kriteeriumi „võib kahjustada“ täidetusest. Andmesubjekt ei pea põhjendama, miks ta oma isikuandmetele juurdepääsu soovib. Siiski võib põhjendus (nt on isikuandmetele juurdepääsu vaja mõne teise õiguse, sh kaitseõiguse teostamiseks) aidata isikuandmete töötlejal otsustada, kelle õigus on kaalukam. Vajaduse korral tuleb isikuandmete töötlejal see andmesubjektilt üle küsida. (p 18)

Lisaks IKS v.r § 20 lg-s 1 sätestatud alustele võivad eriseadustes sisalduda juurdepääsupiiranguid täpsustavad erinormid. Andmata hinnangut, kas see on praeguses asjas kohaldatav, on selliseks erinormiks ka KVS § 6 lg 2, mis kohustab hoidma korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti konfidentsiaalsena. Teavitamise fakt hõlmab ka teabe andja isikuandmeid. Selleks et tagada tõhus teavitajate kaitse ja rikkumistele reageerimine, tuleb korruptsioonijuhtumit mõista laiemalt kui vaid korruptsioonisüüteo koosseisuna määratletud tegu. Vastasel juhul heidutataks võimalikust rikkumisest teada andjaid. Neilt ei saa nõuda võimet ette näha, millise süüteokoosseisu järgi võimalik rikkumine lõpuks kvalifitseeritakse. (p 19)


PS § 44 lg 3 teisel lausel põhinevas IKS v.r § 20 lg 1 p-s 1 on sätestatud, et andmesubjekti õigust saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid isikuandmete töötlemisel piiratakse, kui see võib kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi. Tegu on esmapilgul imperatiivse normiga (sellele näib osutavat sõna „piiratakse“), kuid see sisaldab siiski kaalutlusõigust. Kui sätet tõlgendada viisil, et see ei näe ette kaalutlusõigust, võiks see kaasa tuua põhiseadusvastase tulemuse. Selleks et piirata isikuandmetele juurdepääsu IKS v.r § 20 lg 1 p 1 alusel, tuleb esiteks tuvastada, et juurdepääsu andmisega võib kaasneda teise isiku õiguste riive, ning teiseks kaaluda omavahel andmesubjekti juurdepääsuõigust ja teise isiku õiguse riivet. Teise isiku õiguse riive all ei tule mõista üksnes olukorda, kus juurdepääsuõiguse andmisel avaneks võimalus tutvuda teise isiku isikuandmetega. Teise isiku õigusena tuleb kõne alla mistahes õigusnormile tuginev subjektiivne õigus. Siiski pole igasugune teise isiku õiguste riive piisav selleks, et keelduda andmesubjektile juurdepääsuõiguse andmisest. Keeldumine on lubatav, kui juurdepääs võib kaasa tuua teise isiku õiguste riive määral, mis on kaalukam kui andmesubjekti juurdepääsuõigus. Seejuures piisab kriteeriumi „võib kahjustada“ täidetusest. Andmesubjekt ei pea põhjendama, miks ta oma isikuandmetele juurdepääsu soovib. Siiski võib põhjendus (nt on isikuandmetele juurdepääsu vaja mõne teise õiguse, sh kaitseõiguse teostamiseks) aidata isikuandmete töötlejal otsustada, kelle õigus on kaalukam. Vajaduse korral tuleb isikuandmete töötlejal see andmesubjektilt üle küsida. (p 18)


Juurdepääsupiiranguid täpsustavaks erinormiks on ka KVS § 6 lg 2, mis kohustab hoidma korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti konfidentsiaalsena. Teavitamise fakt hõlmab ka teabe andja isikuandmeid. Selleks et tagada tõhus teavitajate kaitse ja rikkumistele reageerimine, tuleb korruptsioonijuhtumit mõista laiemalt kui vaid korruptsioonisüüteo koosseisuna määratletud tegu. Vastasel juhul heidutataks võimalikust rikkumisest teada andjaid. Neilt ei saa nõuda võimet ette näha, millise süüteokoosseisu järgi võimalik rikkumine lõpuks kvalifitseeritakse. (p 19)


Sõltumata sellest, kas juurdepääsu andmisest keeldutakse IKS v.r § 20 lg-s 1 sätestatud alusel või seda täpsustavas erinormis sätestatud alusel, tuleb juurdepääsu andmisest keeldumist põhjendada (IKS v.r § 19 lg 3, HMS § 43 lg 4). Põhjendada tuleb ka seda, miks ei ole võimalik teabekandja (nt dokumendi) või nende kogumi (nt toimiku) osaline väljastamine, s.o vaid kaebaja isikuandmeid puudutavas osas, või soovitud isikuandmetest osade isikuandmete väljastamine. Kui isikuandmete töötleja keeldub täielikult isikuandmete väljastamisest, peavad keelduvast otsusest nähtuma põhjendused, miks teabekandjal andmete kinni katmine või eemaldamine, dokumentide teisiti süstematiseerimine vms ei ole praktiliselt kasutatavad. IKS v.r § 20 lg-s 1 või erinormis sätestatud alusel keeldumise korral võib põhimõtteliselt arvestada kaalutlusargumendiga, et juurdepääsu andmine on ülemäära keeruline või põhjustaks ebamõistliku halduskoormuse. Seda ei või teha siiski kergekäeliselt. (p 20)

IKS v.r § 20 lg-s 1 või erinormis sätestatud alusel juurdepääsuõigusest keeldumisel ei pruugi isikuandmete töötlejal detailsete põhjenduste esitamine olla iga kord võimalik ilma, et ta rikuks temal lasuvat seadusest tulenevat saladuse hoidmise kohustust. See ei välista aga kohustust olla valmis nende esitamiseks kohtule, kui juurdepääsu andmisest keeldumine vaidlustatakse halduskohtus. Seejuures saab halduskohus vajaduse korral kuulutada menetluse osaliselt kinniseks (HKMS § 77 lg 1, TsMS § 38), eemaldada kaebaja vastavas osas menetlustoimingutelt (HKMS § 79) ja piirata tema õigust tutvuda toimikuga (HKMS § 88). (p 21)


5-19-1/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 04.02.2019

Kandidaadi registreerimise avaldus on haldusorganile (riigi valimisteenistus) esitatav taotlus haldusmenetluse algatamiseks (HMS § 14 lg 1 tähenduses). Taotluse esitamiseks kehtestatakse seadusega või selle alusel tähtaeg (HMS § 14 lg 5), mille möödumisel taotlus tagastatakse, kui tähtaega ei ennistata (HMS § 14 lg 6 p 1, nt mõjuval põhjusel – HMS § 34 lg 1), v.a kui seadus näeb ette, et menetlustähtaega ei saa ennistada (HMS § 34 lg 5). (p 15)


Vt p-d 11 ja 12.

Isiku kandideerimisdokumendid jättis vastu võtmata toiminguga riigi valimisteenistus. Isik vaidlustas selle toimingu Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud kaebuses, mille Vabariigi Valimiskomisjon vaatas RKVS §-s 72 sätestatud korras läbi ja jättis rahuldamata. Isik taotleb Riigikohtult Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tühistamist ja riigi valimisteenistuse kohustamist toimingut tegema – kaebaja kandidaadina registreerimise dokumente vastu võtma. (p 11)


Kuna vaidluse esemeks on küsimus, kas riigi valimisteenistuse poolt Riigikogu valimiste kandidaadi registreerimise dokumentide vastu võtmata jätmine oli õiguspärane, ei saa selle asja lahendamisel Riigikohus võtta seisukohta, kas kaebaja tuleks kandidaadina registreerida. Otsustus, kas kandidaat registreerida või mitte, on Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses kandidaadi registreerimise avalduse läbivaatamisel. (p 12)


Üksikkandidaadina registreerimist taotlenud isikul puudub kaebeõigus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse, millega registreeriti kandidaadid XIV Riigikogu valimisteks, vaidlustamiseks, kuna ülejäänud kandidaatide registreerimine ei saa rikkuda tema õigusi. Kaebaja õigusi saaks rikkuda üksnes Vabariigi Valimiskomisjoni otsus tema registreerimata jätmise kohta (RKVS § 32 lg 4). (p 13)


Üksikkandidaadina registreerimist taotlenud isikul puudub kaebeõigus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse, millega registreeriti kandidaadid XIV Riigikogu valimisteks, vaidlustamiseks, kuna ülejäänud kandidaatide registreerimine ei saa rikkuda tema õigusi. Kaebaja õigusi saaks rikkuda üksnes Vabariigi Valimiskomisjoni otsus tema registreerimata jätmise kohta (RKVS § 32 lg 4). (p 13)

Kandidaadi registreerimise avaldus on haldusorganile (riigi valimisteenistus) esitatav taotlus haldusmenetluse algatamiseks (HMS § 14 lg 1 tähenduses). Taotluse esitamiseks kehtestatakse seadusega või selle alusel tähtaeg (HMS § 14 lg 5), mille möödumisel taotlus tagastatakse, kui tähtaega ei ennistata (HMS § 14 lg 6 p 1, nt mõjuval põhjusel – HMS § 34 lg 1), v.a kui seadus näeb ette, et menetlustähtaega ei saa ennistada (HMS § 34 lg 5). (p 15)

Riigikogu valimisteks kandidaatide registreerimiseks esitamine algab mandaatide jaotamisele järgneval tööpäeval (RKVS § 30 lg 1) ning lõpeb valimispäevale eelneval 45. päeval kell 18.00 (RKVS § 30 lg 2). RKVS ei näe ette võimalust RKVS § 30 lg-s 2 sätestatud tähtaja ennistamiseks. Kuna tegemist on haldusmenetlusega, ei kohaldu võlaõiguse põhimõtted, sh kaebaja kohustuse rikkumise vabandatavust puudutavad VÕS sätted. (p 16)

Kuna kaebaja esitas kandidaadina registreerimise dokumendid riigi valimisteenistusele viis minutit pärast RKVS § 30 lg-s 2 nimetatud tähtaja möödumist, oli riigi valimisteenistuse keeldumine dokumentide vastuvõtmisest oli seega seadusega kooskõlas ning Vabariigi Valimiskomisjon leidis õigesti, et riigi valimisteenistus ei rikkunud kaebaja õigusi. (p 18)

RKVS § 30 lg 2 ega § 31 lg 6 ei ole PS-ga vastuolus. Kandideerimisdokumentide esitamiseks seaduses kellaajalise täpsusega tähtaja kehtestamine ning seaduses sätestatud tähtaja ennistamise võimaluse puudumine ei riku kaebaja passiivset valimisõigust ning valimiste vabaduse ja ühetaolisuse põhimõtteid (PS § 60 lg-d 2 ja 3). Kandideerimisdokumente on võimalik esitada ligikaudu pooleteise kuu pikkuse ajavahemiku jooksul, mida ei ole alust pidada ebamõistlikult lühikeseks ning võimalikele kandidaatidele lubamatu surve avaldamiseks. Dokumentide esitamiseks kindla tähtaja kehtestamine on vajalik selleks, et valimiste korraldajad saaksid õigeaegselt teha valimiste läbiviimiseks vajalikud toimingud ning valimised saaksid õigeaegselt toimuda. Tähtaja ennistamise võimalus tekitaks vaidlusi, mis takistaks valimiste läbiviimist ning võiks panna kandidaadid ebavõrdsesse olukorda. Lisaks sellele näeb RKVS ette, et 45. päeval enne valimisi võetakse vastu ka puudustega esitatud kandideerimisdokumendid ning antakse isikule võimalus puudused kõrvaldada. Puudustega kandideerimisdokumentide vastuvõtmine ning kandideerimisdokumentides puuduste kõrvaldamise võimaldamine on aga võimalik üksnes juhul, kui dokumendid on esitatud tähtaegadest kinni pidades. (p 19)


RKVS § 30 lg 2 ega § 31 lg 6 ei ole PS-ga vastuolus. Kandideerimisdokumentide esitamiseks seaduses kellaajalise täpsusega tähtaja kehtestamine ning seaduses sätestatud tähtaja ennistamise võimaluse puudumine ei riku kaebaja passiivset valimisõigust ning valimiste vabaduse ja ühetaolisuse põhimõtteid (PS § 60 lg-d 2 ja 3). Kandideerimisdokumente on võimalik esitada ligikaudu pooleteise kuu pikkuse ajavahemiku jooksul, mida ei ole alust pidada ebamõistlikult lühikeseks ning võimalikele kandidaatidele lubamatu surve avaldamiseks. Dokumentide esitamiseks kindla tähtaja kehtestamine on vajalik selleks, et valimiste korraldajad saaksid õigeaegselt teha valimiste läbiviimiseks vajalikud toimingud ning valimised saaksid õigeaegselt toimuda. Tähtaja ennistamise võimalus tekitaks vaidlusi, mis takistaks valimiste läbiviimist ning võiks panna kandidaadid ebavõrdsesse olukorda. (p 19)

3-17-2610/32 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.06.2018

VangS § 11 lg 5 sätestab kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse, et vaidlustada vangla haldusaktid või toimingud halduskohtus. Kaebus on seejuures lubatav ka juhul, kui vangla või Justiitsministeerium tagastab vaide õigusvastaselt (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-30-12, p 18). (p 12)


    Kehtetu:

Isik saab kaebuse üldkorralduse tühistamiseks esitada 30 päeva jooksul alates selle mõju ilmnemisest tema suhtes (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-95-07, p 13). Sama põhimõte laieneb ka vaidemenetlusele. Kaebaja kinnitusest, et ta soovis uuesti suitsetama hakata, piisab, et kinnitada kodukorra mõju ilmnemist tema suhtes. (p 13.1.)

Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks oleva haldusorganit tegutsema kohustava taotluse esitamata jätmine võib anda aluse jätta vaie rahuldamata, mitte aga tagastada läbivaatamatult. (p 13.2.)


RVastS § 6 lg-test 1 ja 3 ei tulene, et haldusorganile taotluse esitamine on alati vaide- või kohtumenetluses kohustamisnõude rahuldamise või selle esitamise eelduseks. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus, mis võib omakorda sõltuda sellest, kas isik on esitanud haldusorganit tegutsema kohustava taotluse (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-97-16, p 10, ja määrus asjas nr 3-3-1-91-13, p 20). Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks oleva haldusorganit tegutsema kohustava taotluse esitamata jätmine võib anda aluse jätta vaie rahuldamata, mitte aga tagastada läbivaatamatult. (p 13.2.)


Suitsetamiskeelu tõhusaks vaidlustamiseks ei ole tingimata tarvis esitada nii tühistamis- kui ka kohustamisnõuet. Ka üksnes kodukorra tühistamise nõude raames on kohtul võimalik kontrollida „Vangla sisekorraeeskirjas“ kui üldaktis sätestatud suitsetamise keelu eesmärki teenivate sätete (eelkõige § 641 p-d 3 ja 3 1) põhiseaduspärasust. RKHK määrusest asjas nr 3-17-749 (p 12) tuleneb, et suitsetamiskeelu vaidlustamisel võib olla asjakohane tühistamisnõuet täiendav kohustamisnõue suitsetamist võimaldavate toimingute tegemiseks. See ei tähenda aga, et tühistamisnõue ilma kohustamisnõudeta oleks suitsetamiskeelu vaidlustamiseks eesmärgipäratu. Sisulist tähendust pole ka asjaolul, kas kinnipeetav vaidlustab tühistamisnõudega vangla direktori käskkirja, millega direktor muutis kodukorras suitsetamist puudutavaid sätteid, või vangla kodukorra sätteid, millega võeti kinnipeetavatelt õigus vangla territooriumil suitsetada. Suitsetamise keelu vaidlustamine on võimalik nii käskkirja kui ka vangla kodukorra vaidlustamisega. (p 11)

Vangla sisekorraeeskirja ja kodukorra muutmise tagajärjel kaotasid kinnipeetavad neile varem tagatud olnud võimaluse suitsetada. Seega väljendub vaidlustatud kodukorra sätetes sisuliselt ka keeldumine suitsetamist võimaldavate toimingute tegemisest. Kaebaja kinnitusest, et ta soovis uuesti suitsetama hakata, piisab, et kinnitada kodukorra mõju ilmnemist tema suhtes. Kohustamisnõude lubatavuseks piisab praegusel juhul sellest, et kaebaja esitas vaide. Kuna vastustaja on ka selle nõude vaidemenetluses õigusvastaselt lahendamata jätnud, oli kaebajal õigus pöörduda kohustamisnõudega halduskohtusse. (p-d 13.1. ja 13.2.)

3-3-1-73-16 PDF Riigikohus 28.06.2017

HMS § 10 lg 6 välistab taandamisaluste laienemise valla- ja linnavalitsuse liikmele sõnaselgelt. 2012. aastal kehtinud KOKS ei näinud ette vallavalitsuse liikme kohustust taandada end otsuse tegemisel. Kahtlus, et vallavanem oli erapoolik, ei saa olla detailplaneeringu tühistamise aluseks ka seetõttu, et tema allkirjastatud keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmise korralduse ja detailplaneeringuga seotud kirjavahetusega ei otsustatud siduvalt ette ära planeeringu kehtestamine. Menetlus siiski mitte üksnes ei pea olema, vaid peab ka näima aus ja õiglane. (p 39)


Menetluskulud kõrgemas kohtuastmes ei saa üldjuhul olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-15), kuid olukorras, kus ringkonnakohtus piirdus kolmanda isiku roll apellatsioonkaebusele vastamisega, kuid Riigikohtus on kolmas isik kassaator, on nii apellatsiooniastme kui ka kassatsiooniastme (kõrgemad) kulud põhjendatud ja vajalikud. (p 47)


Kui tegu on vaidlusega, mis ei välju valla põhitegevuse raamidest, ei saa õigusabikulusid kaebajalt välja mõista (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). (p 48)


Kui norm näeb ette haldusorgani kaalutlusõiguse otsustada, kas järelevalvemenetlust alustada ja millist meedet kohaldada, ei saa kohus reeglina haldusorganit kohustada konkreetset meedet kohaldama (vt nt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-29-13; vt erand RVastS § 6 lg 5). Kohus võib kaebuse lahendada üldisema resolutsiooniga, kuigi taotletud on konkreetse meetme kohaldamist (vt ka HKMS § 41 lg 3). Üldisem resolutsioon riivab vähem ka vastustaja ja kolmanda isiku õigusi. (p 41)


On oluline, et planeeringu kehtestamise otsust, jooniseid ja teksti koostoimes hinnates mõistaks lugeja, millised on haldusakti põhimotiivid ja kaalutlused ning miks tehti valik just selle planeeringulahenduse kasuks. Küll ei saa eeldada, et lugeja peaks põhjendusi otsima planeeringu lisadest. Planeeringu lisad (PlanS § 2 lg 4) ei ole planeeringu kui haldusakti osad ning neis toodud põhjendusi ei saa ilma täpse ja arusaadava viiteta lugeda planeeringu kui haldusakti põhjendusteks. (p 27)

Kui detailplaneeringu tekst on mahukas ja kaalutluste eristamine muust informatsioonist on keeruline, tuleks KOV-l põhimotiivid ja kaalutlused esitada kokkuvõtlikult ka detailplaneeringu kehtestamise otsuses. (p 30)


Kui tegu tegu on faktiliselt olemasoleva olulise ruumilise mõjuga objektiga (ORMO), mille asukohta PlanS (v.r) § 292 mõttes ei valita, ei ole ORMO nüüdisajastamiseks vaja algatada üldplaneeringu koostamist. Sellises olukorras tuleb siiski silmas pidada PlanS § 292 eesmärki, st seda, millised on need kõrgendatud nõuded, mis nimetatud norm ORMO planeerimismenetlusele ette näeb. ORMO asukoha valikul üldplaneeringu koostamise kohustus tähendab mh ka seda, et alati tuleb korraldada keskkonnamõju strateegiline hindamine, kuna KeHJS § 33 lg 1 p 2 järgi on üldplaneeringu koostamisel see kohustuslik. Seega, kui kavandatava planeeringuga muudetakse oluliselt olemasoleva ORMO parameetreid või kasutamistingimusi, on oluline, et hinnataks PlanS § 292 lg‑s 1 nimetatud mõjude ulatust ja intensiivsust. (p 17)


KOV pädevuses on anda ehitisele kasutusluba, mille menetlusse naabreid kaasates on võimalik ette näha kõrvaltingimusi ehitise kasutamise reguleerimiseks (HMS § 53 lg 1 p 2 ja lg 2 p 3, EhS § 54 lg 3). Samuti on KOV pädevuses ehitise kasutamisloaga seonduva kontrollimine (EhS § 130 lg 2 p d 4 ja 5) ja võistluse kui avaliku ürituse korraldamise reguleerimine (KorS § 59). Seega on KOV käsutuses mitmeid meetmeid, mille abil täpsustada ja jälgida detailplaneeringus õiguslikult siduvalt paika pandud motokrossiraja kasutamisele seatud nõuetest kinnipidamist. (p 23)


Detailplaneeringuga kehtestatud motokrossiraja kasutusõiguse piirang − võistlusi ei või olla enam kui neli korda aastas ning pidevaid treeningsõite ei toimu − on järgimiseks kohustuslik, sh kolmandatele isikutele. PlanS lubab detailplaneeringuga selliseid piiranguid seada, kuna detailplaneering on maakasutuse aluseks (PlanS § 9 lg 1). (p 22)

PlanS § 9 lg-s 2 sätestatud detailplaneeringu ülesandeid arvestades ei ole täpsem ürituse korraldamise reguleerimine detailplaneeringus tingimata vajalik. Vajaduse korral saab täpsemaid nõudeid alade piiritlemiseks, inimeste liikumiskoridoride paikapanekuks ja ohutuse tagamiseks ette näha kasutusloas (EhS § 54) ning konkreetse avaliku ürituse kooskõlastamise raames. (p 36)

3-3-1-97-16 PDF Riigikohus 12.05.2017

Kohustamiskaebuse rahuldamine ei ole RVastS § 6 lg 3 esimese lause järgi võimalik olukorras, kus seadus näeb ette taotluse esitamise haldusorganile ning taotlust ei ole esitatud (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-91-13). (p 10)


Isikud, kes kasutasid mitu aastat neile PPVS § 117 lg-ga 7 antud hüve – pensioni indekseerimist –, ei saa enam tugineda PolTS § 211 lg-ga 5 antud õiguspärasele ootusele, et nende pension tuleb ümber arvutada. Seepärast pole rikutud nende isikute õiguspärast ootust. Seetõttu ei ole PPVS § 117 lg 7 vastuolus omandipõhiõigusega koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega isikute puhul, kellele määrati politseiametniku pension enne 1. jaanuari 2010. See, et nendelt politseiametnikelt võeti juba 2010. aastal õiguspärane ootus, et pensioni arvutatakse ümber, ja nende pensioni hakati indekseerima, õigustab muuhulgas nende erinevat kohtlemist võrreldes politseiametnikega, kellele määrati pension 1. jaanuaril 2010 ja hiljem kehtinud palgast lähtuvalt. Erinevat kohtlemist õigustavad ka PPSV jõustumisega politseiametnike teenistuse korralduses ja palgakorralduses ning pensioni arvutamise aluses tehtud muudatused (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-66-16). (p 11)

3-3-1-79-16 PDF Riigikohus 01.03.2017

Detailplaneeringut ei muuda kehtetuks see, et seda pole nimetatud üldplaneeringus esitatud kehtima jäävate detailplaneeringute loetelus. Üldplaneeringu kehtestamine ei muuda samale alale kehtestatud detailplaneeringuid kehtetuks (PlanS v.r § 24 lg 6). Tegevusetusega ei saa detailplaneeringut kui haldusakti kehtetuks tunnistada, haldusakti kehtetuks tunnistamiseks tuleb anda iseseisev haldusakt. (p 16)

See, et detailplaneeringu kaust ei ole KOV-s säilinud, ei muuda detailplaneeringut kehtetuks. Haldusakt ei muutu kehtetuks, kui tema originaal on kaduma läinud või hävinud. Seni, kuni haldusakti sisu on võimalik tuvastada, on seda võimalik ka täita. Kaotatud haldusaktile tuginemiseks peab selle sisu aga olema tõendatud. (p 17)


Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad selle eeldused üldjuhul olema täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga – kui haldusorganil ei olnud kaebuse esitamise ajal kohustust taotletav toiming sooritada, ei olnud ta õigusvastaselt tegevusetu; kui aga kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda faktilised asjaolud või õiguslik olukord haldusorganit toimingut sooritama kohustada, on ka see kaebuse rahuldamata jätmise aluseks (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-5-09; RKHK otsused asjades nr 3-3-1-77-09, ja 3-3-1-13-13). (p 20)


    Kehtetu:

Varem LKS-st ja praegu KeÜS-st tulenev igaühe õigus kallasrada kasutada hõlmab ka õigust sellele juurde pääseda, kusjuures juurdepääs peab olema tagatud mõistlike vahemaade tagant. Kuigi seadusest ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda kallasrajale juurdepääsu konkreetsest kohast, peab KOV mõistliku(d) juurdepääsuvõimaluse(d) siiski tagama. Kuigi KOV peab planeerimismenetluses menetlusosalistega üksmeelt otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, ei saa see toimuda igavesti (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-32-16). Kui menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei jõua, peab KOV otsustama, kas vastuväited on põhjendatud, kaaludes ja tasakaalustades seejuures erinevaid põrkuvaid huvisid. KOV-l tuleb kallasrajale juurdepääsu küsimus mõistliku aja jooksul üld- või detailplaneeringuga lahendada ning tagada seejärel ka selle planeeringu järgimine (PlanS § 4 lg 2 p 6). (p 22)

3-3-1-66-15 PDF Riigikohus 23.02.2016

Lasteaiakoha mittevõimaldamisest teatamine sekretäri e-kirjaga ei ole käsitatav haldusaktina. Sekretäri e-kirjast ei järeldu üheselt mõistetavalt valla tahe teha isiku taotluse kohta lõplik otsus. Seega ei saa sekretäri teavituskirjast teada saamisel hakata kulgema kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg (vt ka RKHK 12. mai 2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-14, p 17). (p 10)

Kohtule kaebuse esitamise ajal reguleeris laste lasteaeda vastuvõtmist Viimsi Vallavalitsuse 29. aprilli 2011 määrus nr 15 „Munitsipaallasteasutuse Viimsi Lasteaiad lasteaedadesse, Väikse Päikse lasteaeda ja Püünsi Kooli lasteaeda laste vastuvõtmise, lasteaiakoha kasutamise ja lasteaiast väljaarvamise kord“, mille § 2 lg 27 kohaselt teavitatakse vanemat või hooldajat lasteaiakoha saamisest hiljemalt 15. aprilliks kirjalikult. Kuna 15. aprilliks haldusakti antud ei olnud, oli vald sattunud otsuse tegemisel viivitusse. Kohustamiskaebuse esitamine 30. juunil 2014 ei olnud ennatlik. (p 11)

Kaebajaks lapsele lasteaiakoha tagamise nõudes võib olla lapsevanem. Lapsevanem realiseerib ja kaitseb oma õigust lapse kasvatamisel ja tema hariduse üle otsustamisel (PS § 27 lg 3 ja § 37 lg 3). Taotluse, mis jäeti nõuetekohaselt ning tähtaegselt lahendamata, on esitanud lasteaiale lapsevanem enda, mitte lapse nimel. Pärast lapse lasteaeda vastuvõtmist sõlmitakse leping lasteaiakoha kasutamiseks samuti lapsevanemaga. Lapsevanema kaebajana käsitamine tagab selles asjas kõigi nõuete efektiivse lahendamise. Ka varasemates Riigikohtu menetluses olnud sarnastes vaidlustes on kaebajaks olnud lapsevanem (vt RKHK 12. mai 2014 määrus asjas nr 3-3-1-5-14, RKPJK 19. märtsi 2014 otsused asjades nr 3-4-1-63-13 ja 3-4-1-66-13). (p 13)


    Kehtetu:

Kaebajaks lapsele lasteaiakoha tagamise nõudes võib olla lapsevanem. Lapsevanem realiseerib ja kaitseb oma õigust lapse kasvatamisel ja tema hariduse üle otsustamisel (PS § 27 lg 3 ja § 37 lg 3). Taotluse, mis selles asjas jäeti nõuetekohaselt ning tähtaegselt lahendamata, on esitanud lasteaiale lapsevanem enda, mitte lapse nimel. Pärast lapse lasteaeda vastuvõtmist sõlmitakse leping lasteaiakoha kasutamiseks samuti lapsevanemaga. Lapsevanema kaebajana käsitamine tagab selles asjas kõigi nõuete efektiivse lahendamise. Ka varasemates Riigikohtu menetluses olnud sarnastes vaidlustes on kaebajaks olnud lapsevanem (vt RKHK 12. mai 2014 määrus asjas nr 3-3-1-5-14, RKPJK 19. märtsi 2014 otsused asjades nr 3-4-1-63-13 ja 3-4-1-66-13). (p 13)

3-3-1-48-15 PDF Riigikohus 04.11.2015

Varalise või mittevaralise kahju tekkimine valimistel osalemise võimaluse puudumise tõttu ei ole usutav. Ka EIK ei ole sarnastes asjades rahalise hüvitise väljamõistmist vajalikuks pidanud, vaid asunud seisukohale, et piisav on rikkumise tuvastamine (vt nt Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2), 74025/01, 06.10.2005, otsuse p 93; Firth jt vs. Ühendkuningriik, 47784/09 jt, 12.08.2014, otsuse p 18). (p 12)


Olukorras, kus isik jäetakse valijate nimekirja kandmata, on kõige tõhusam viis tema õiguste kaitseks kohustamiskaebuse esitamine halduskohtule. See nähtub ka EPVS § 24 lg 7 p st 2, mille järgi teeb halduskohus kaebuse rahuldamise korral valla- või linnasekretärile ettekirjutuse. (p 13)


Nii ELTL art 20 lg 2 p st "b" kui ka EL põhiõiguste harta art 39 lg st 1 tuleneb teiste liikmesriikide kodanikele õigus osaleda valimistel samadel tingimustel vastava liikmesriigi kodanikega. Need sätted ei reguleeri aga seda, millised need tingimused peaksid olema. EL põhiõiguste harta art 39 lg 2 näeb ette, et Euroopa Parlamendi liikmed valitakse otsestel ja üldistel valimistel vaba ja salajase hääletuse teel – eeltoodud määratlus on võrdlemisi üldine ega välista valimisõiguse teatavat piiramist. EL õigus jätab liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusruumi liikmesriigi kodanike valimistel osalemise tingimuste seadmiseks. Selles olukorras on kohtud õigesti asunud kontrollima EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 kooskõla PS-ga (vt ka RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-5-08) ja PS § 123 kaudu ka EIÕK-ga. (p 15)


Piisav põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks on preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-14 ja määrus asjas nr 3-3-1-60-14). Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes ka edaspidi õigusvastaselt käituda (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-61-13). (p 10)

3-3-1-81-14 PDF Riigikohus 17.06.2015

Kui haldusorgan peab haldusakti andma või toimingu sooritama omal algatusel, ei ole kohustamiskaebuse esitamise eelduste osas asjassepuutuvad RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-01 ja määrus asjas nr 3-3-1-5-09. Juhul, kui kohtumenetluses leiab kinnitust riigi kohustus omal algatusel eraldada raha PGS § 2 lg s 4 loetletud hariduslike erivajadustega õpilaste koolide pidamiseks, pole kohtuliku nõudeõiguse tekkimiseks vaja esitada enne sama nõuet kohtuväliselt haldusorganile. Eelnev ei välista, et vajaduse korral kehtestab seadusandja täpsema menetlusliku korra kohalike omavalitsuste tehtud kulutuste hüvitamiseks. Praegu sellist korda kehtestatud ei ole. (p 14)

3-3-1-88-13 PDF Riigikohus 16.04.2014

Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32−34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve tegemiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p d 25−26)


Haldusasjas nr 3-3-1-78-06 leidis kolleegium, et kohus ei tohi haldusorgani tegevuse õiguspärasust kontrollida omal algatusel suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud. Väär on arusaam, et haldusakti tervikuna vaidlustamine tähendab alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvesse tuleb võtta ka isiku eesmärk kaebuse esitamisel. Kaebust rahuldava kohtuotsuse tagajärjel ei tohiks kaebaja õiguslik positsioon hoopis nõrgeneda. Kuigi kaebaja vaidlustas praeguses asjas linnavalitsuse korralduse täies ulatuses, oli tema eesmärgiks sisuliselt ainult korralduse resolutsiooni p 1 ja sellega kaasneva kõrvaltingimuse (p 2) tühistamine. Korralduse p 3 ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi – vastupidi, selle tühistamine nõrgestaks kaebaja õiguslikku positsiooni. Juhul kui kohtu hinnangul ei selgu kaebaja eesmärk kaebusest piisavalt selgelt või kui kaebuses ei esitata selle eesmärgi saavutamiseks sobivaid taotlusi, tuleb kaebus jätta käiguta ning selgitada välja kaebaja tegelik tahe. Praeguses asjas puudus selleks aga vajadus, sest kaebusest koosmõjus varasema kohtumenetlusega selgub kaebaja eesmärk üheselt. Seega tühistasid kohtud ekslikult korralduse tervikuna. (p-d 17−22)

Vt ka riigikohtunik I. Koolmeistri eriarvamus (p-d 1.1.-1.2.).


Haldusasjas nr 3-3-1-78-06 leidis kolleegium, et kohus ei tohi haldusorgani tegevuse õiguspärasust kontrollida omal algatusel suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud. Väär on arusaam, et haldusakti tervikuna vaidlustamine tähendab alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvesse tuleb võtta ka isiku eesmärk kaebuse esitamisel. Kaebust rahuldava kohtuotsuse tagajärjel ei tohiks kaebaja õiguslik positsioon hoopis nõrgeneda. Kuigi kaebaja vaidlustas praeguses asjas linnavalitsuse korralduse täies ulatuses, oli tema eesmärgiks sisuliselt ainult korralduse resolutsiooni p 1 ja sellega kaasneva kõrvaltingimuse (p 2) tühistamine. Korralduse p 3 ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi – vastupidi, selle tühistamine nõrgestaks kaebaja õiguslikku positsiooni. Juhul kui kohtu hinnangul ei selgu kaebaja eesmärk kaebusest piisavalt selgelt või kui kaebuses ei esitata selle eesmärgi saavutamiseks sobivaid taotlusi, tuleb kaebus jätta käiguta ning selgitada välja kaebaja tegelik tahe. Praeguses asjas puudus selleks aga vajadus, sest kaebusest koosmõjus varasema kohtumenetlusega selgub kaebaja eesmärk üheselt. Seega tühistasid kohtud ekslikult korralduse tervikuna. (p-d 17−22)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-78-06.


TsMS § 218 lg 1 p 5 eesmärk on võimaldada isikul säästa menetluskulusid sellega, et tasulise õigusteenuse osutaja asemel volitatakse abikaasat vm lähedast. Isikut, kes ei vasta TsMS § 218 lg 1 p-des 1 või 2 esitatud tingimustele, ei saa pidada õigusabi andjaks. Menetlusosalise abikaasa kui TsMS § 218 lg 1 p 5 alusel menetlusosalist esindama lubatud isiku kulusid ei saa vastaspoolelt välja mõista võrdväärselt sama paragrahvi p-dele 1 või 2 vastava esindaja kasutamise tulemusena tekkinud õigusabikuludega. Tegemist ei ole põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega, sest õigusharidusega esindaja on isiku esindamiseks paremini kvalifitseeritud kui mittejuristist esindaja ning nende esindajate kasutamise eesmärgid on erinevad. Alates 1.01.2012 kehtiva HKMS § 32 lg 1 regulatsiooni sisu ei erine oluliselt TsMS § 218 lg-st 1. (p 30)


Ehitisele tervikuna kasutusloa andmise otsustamisel tuleb hinnata muu hulgas ehitise vastavust ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning ehitusloa muutmise vajalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-04, p 10). (p 23) Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32-34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve teostamiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p-d 25−26)


Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32-34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve teostamiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p-d 25−26) EhS § 61 lg 1 p-st 7 ja EhS § 38 lg 1 p-st 1 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel kui ehitusjärelevalve teostajal võimalik teostada järelevalvet ehitise ohtlikkuse üle sõltumata kasutusloa olemasolust. Selleks puudub siiski vajadus, kui samasisulist järelevalvet teostab parajasti Päästeamet. (p-d 27-28)

Vt ka riigikohtunik I. Koolmeistri eriarvamus (p 2).


Ehitisele tervikuna kasutusloa andmise otsustamisel tuleb hinnata muu hulgas ehitise vastavust ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning ehitusloa muutmise vajalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-04, p 10). (p 23) Vt annototsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-84-04.

3-3-1-91-13 PDF Riigikohus 10.04.2014

Haldusorgani kohustuste hulka ei kuulu üksnes vältimatult vajaliku menetluse läbiviimine, vaid ka hoolitsemine selle eest, et õigusteadmisteta ja asjaajamises vilumatul isikul oleks võimalus menetluses tulemuslikult osaleda. Nõustamine ja selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel, iseäranis juhtudel, kui isiku õiguste kahjustamise oht on piisavalt suur ja tõenäoline (vt RKHK 15.02.2005 otsus asjas nr 3-3-1-90-04, p 16). (p 16)

Konkreetse, Tallinna linna poolt välja pakutud munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürile saamiseks peab isik esitama täiendava taotluse lisaks eluruumi taotlejana arvele võtmise taotlusele. Linna kohustus on tagada, et isik, kellele eluruumi üürilevõtmiseks pakutakse, saaks aru, et ta peab esitama Tallinna Linnavalitsuse 7.05.2003 määruse nr 39 "Linna eluasemekomisjoni põhimääruse ja töökorra, linnaosa eluasemekomisjoni põhimääruse ja töökorra ning eluruumi üürimist taotleva isikuna arvelevõtmise avalduse vormi kinnitamine" lisa 2 p-s 29 nimetatud taotluse. (p 18)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-90-04.


Kohustamiskaebuse rahuldamine ei ole RVastS § 6 lg 3 esimese lause järgi võimalik olukorras, kus seadus näeb ette taotluse esitamise haldusorganile ning taotlust ei ole esitatud. Samas olukorras, kus isik nõuab sisuliselt, et linn pakuks talle SHS § 14 lg 1 alusel üürilevõtmiseks välja eluruumi, st looks võimaluse eluruumi üürimise taotlemiseks, piisab selleks, et esitada SHS § 14 lg 1 alusel kohustamiskaebus eluruumi üürimise võimaluse loomiseks, RVastS § 6 järgimiseks eluruumi taotlejana arvelevõtmise taotluse esitamisest. (p 20)


Selleks, et esitada SHS § 14 lg 1 alusel kohustamiskaebus eluruumi üürimise võimaluse loomiseks, piisab RVastS § 6 järgimiseks eluruumi taotlejana arvelevõtmise taotluse esitamisest. (p 20)

Asjaolu, et isik on arvele võetud munitsipaaleluruumi taotlejana, ei välista, et isik on siiski sotsiaalkorteri vajaja SHS § 14 lg 1 mõttes. Eluruumide taotlejate üle arvestuse pidamine ning seejuures munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide taotlejate eristamine kujutab endast haldusesisest andmete töötlemist ega saa seaduses sätestatud tingimustele vastavat isikut jätta ilma seadusega ettenähtud hüvest. Ka Tallinna linna õigusaktid võimaldavad võtta sotsiaaleluruumi taotlenud isik arvele munitsipaaleluruumi taotlejana ning munitsipaaleluruumi taotleja võtta arvele sotsiaaleluruumi taotlejana (p 21)

SHS § 14 lg-s 1 sätestatud kohustus ei ole täidetud ainuüksi sellega, et taotleja registreeritakse ja linn avalikustab asustamata munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide andmed internetis. SHS § 14 lg 1 kohustab linna andma sotsiaalkorteri vajajale reaalse võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Kui sotsiaalkorteri vajajaid on linnas rohkem kui internetis avalikustatud sotsiaalkortereid, ei ole taotlejate jaoks tegemist reaalse üürimisvõimalusega. SHS § 14 lg 1 ei kohusta linna üksnes üürima asustamata sotsiaalkortereid, vaid ka tagama, et sotsiaalkortereid jätkuks kõikidele isikutele, kellel on SHS § 14 lg-st 1 tulenevalt õigus linnalt eluruum saada. (p 22)

3-3-1-86-12 PDF Riigikohus 04.06.2013

Kui kaebaja ei muuda kaebust kohtu soovitatud viisil ehk ei esita sobivat nõuet, siis see ei saa olla käsitatav kaebuse puudusena HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel, kui kaebus iseenesest vastab formaalselt HKMS § 37-39 nõuetele. Kui pädev haldusorgan on kahju hüvitamisest keeldunud või jätnud selle alusetult läbi vaatamata või kui hüvitis on isiku arvates liiga väike, tuleb HKMS § 37 lg-t 2 kohaldada koostoimes olukorda reguleeriva eriregulatsiooniga. Sellises situatsioonis ei vasta kohustamiskaebus HKMS § 37 lg-le 2 koostoimes RVastS § 18 lg-ga 2. Neil juhtudel on võimalik vaid hüvitamiskaebus. Muud kaebused või nõuded tuleb HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel tagastada.


Kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale (HMS § 15 lg 4 esimene lause). Taotluse edastamise või pädevuse selgitamise kohustus laieneb ka kohtule, sh kinnistusosakonnale, kui talle esitatakse ekslikult taotlus haldusmenetluse algatamiseks, nt kahju hüvitamiseks kohtueelses menetluses.


RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Siin kohal ei ole kohustamisnõude esitamine lubatud. RVastS § 18 lg 2 kohaselt esitatakse kohtule hüvitamis-, mitte kohustamiskaebus.


Kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Taotlus kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse Justiitsministeeriumile (RVastS § 17 lg 1 ). Kuna kinnistusosakond on maakohtu struktuuriüksus, on kinnistusosakonna poolt tekitatud kahju käsitatav kohtu poolt tekitatud kahjuna. Seega oleks tulnud taotlus kahju hüvitamiseks esitada mitte kinnistusosakonnale vaid Justiitsministeeriumile. Kaebajal puudus õigus nõuda kahju hüvitamist kinnistusosakonnalt, kellel ei ole vastava taotluse lahendamise pädevust.

Kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale (HMS § 15 lg 4 esimene lause). Taotluse edastamise või pädevuse selgitamise kohustus laieneb ka kohtule, sh kinnistusosakonnale, kui talle esitatakse ekslikult taotlus haldusmenetluse algatamiseks, nt kahju hüvitamiseks kohtueelses menetluses.


Vastavalt kohtupraktikale tuleneb RVastS § 18 lg-st 2 eriregulatsioonina, et kui isik on taotlenud hüvitist haldusorganilt ja pole saanud rahuldavat tulemust, siis on tal võimalik esitada halduskohtule hüvitise saamiseks kaebus 30 päeva jooksul. Seetõttu peab isik haldusorganis kohtuvälise menetluse (RVastS § 17 lg 1 ja § 11 lg 2) läbimise tulemusega mittenõustumisel pöörduma haldus-kohtusse kahjunõudega 30 päeva jooksul arvates taotluse rahuldamata jätmisest. RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud tähtajad enam ei kohaldu.

3-3-1-13-13 PDF Riigikohus 03.06.2013

Halduskohtumenetluses tehakse reeglina asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 1), mis on eriti oluline kohustamisnõude puhul. Kui isikul ei saa ka kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu enam olla laste suhtes hooldusõigust, mida rahvastikuregistrisse kanda , siis ei pruugi enam olla võimalik rahuldada kohustamisnõuet, sõltumata sellest, kas maavalitsuse keeldumine oli õiguspärane. (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-1-12, p 20).


Rahvastikuregistri kande, sh perekonnaseisukande tegemine toimub formaliseeritud menetluses, kuid perekonnaseisuametnik võib vajaliku asjaolu kindlakstegemiseks rakendada uurimispõhimõtet (PKTS § 6 lg 1 ls 2). Isik peab esitama rahvastikuregistrisse hooldusõiguse kande tegemiseks dokumendi, mis tõendab tema hooldusõiguse kuuluvust, ulatust ja liiki. Selleks võib-olla ka kohtulahend, millega on tema hooldusõigus tuvastatud või kindlaks määratud.


Kaebajal on reeglina kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kohus võib ka kohustada teda tõendama neid asjaolusid, kui eelduslikult just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kahtluse korral peab kohus või haldusorgan uurimispõhimõttest tulenevalt koguma täiendavaid tõendeid või tegema tõendi esitamise ülesandeks menetlusosalisele.

3-3-1-64-12 PDF Riigikohus 20.03.2013

Kohustamiskaebuse rahuldamisel ei ole õige kohustada maksuhaldurit tagastama kaebajale tagastamisele kuuluv summa (näit sisendkäibemaks). Kohus peab arvestama võimalusega, et tagastamisele kuuluv summa võib olla muutunud seoses kaebaja poolt vahepealsel ajal tehtud tehingutega või muude asjaoludega. Seetõttu on õige kohustada haldusorganit toimingu tegemist uuesti otsustama, mis tähendaks maksuhalduri kohustust uuesti hinnata, kas sisendkäibemaksusumma tuleb kaebajale tagastada ja kui, siis millises summas, või on vajalik teha uus otsus tagastamise peatamiseks.


Alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kui menetlusosalised on kandnud menetluskulusid osaliselt varasema halduskohtumenetluse seadustiku ja osaliselt uue halduskohtumenetluse seadustiku kehtivusajal, siis kohaldatakse vastavalt mõlemat seadustikku. Kuna esindajakulud kanti vana HKMS ajal, on esindajatasu väljamõistmise õiguslikuks aluseks HKMS v.r § 92 lg 5, mis ei sidunud erinevalt praegu kehtiva HKMS § 108 lg st 6 menetluskulu väljamõistmist sellega, milline oli haldusakti kehtetuks tunnistamise ajend.


Ringkonnakohus ei ole tõendi vastuvõtmisel ja sellega arvestamisel rikkunud HKMS § 198 lg s 2 sätestatud põhimõtet. Ringkonnakohus pidi kohustamiskaebuse lahendamisel arvestama kohtumenetluse ajal muutunud faktiliste asjaoludega. Kohustamiskaebus jääb rahuldamata, kui kohtumenetluse kestel muutunud õiguse või faktiliste asjaolude tõttu oleks nõutava toimingu tegemine võimatu või õiguslikult lubamatu.


MKS § 116 lg 2 sätestab intressi, mis tuleb arvestada, kui maksuhaldur jätab tagastusnõude tähtaegselt täitmata. Seejuures ei arvestata intressi arvestamisel maha seda aega, mil tagastusnõude täitmise tähtaega oli pikendatud või peatatud. Tegemist on vahetult seadusest tuleneva maksuhalduri kohustusega. Maksuhaldur peab intressisumma ise välja arvutama. Selle kohustuse täitmata jätmisel on maksukohustuslasel õigus esitada maksuhaldurile taotlus intresside arvutamiseks ja tasumiseks ning maksuhalduri keeldumise korral esitada vastavasisuline kaebus halduskohtule.


Maksuhaldurile ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel tekkinud enammakse tagastamine kujutab endast toimingut. Toimingu sooritamise menetlus võib lõppeda toimingu sooritamisega või põhjendatud otsusega toimingut mitte sooritada. Enammakse õiguspäraseks tagastamata jätmiseks tuleb maksuhalduril anda maksuotsus. Maksukorralduse seadus ei näe ette eraldi enammakse tagastamata jätmise otsust, mis tagastusnõude menetluse lõpetaks. Kui maksuhaldur otsustas maksuotsusega lõplikult tagastusnõude rahuldamata jätmise, lõppes sellega ühtlasi ka tagastusnõude menetlus ning kaotas õigusjõu maksuhalduri eelnev otsus tagastusnõude täitmise peatamiseks.

Seadus näeb ette võimaluse peatada tagastusnõude täitmine ning selle kohta tehakse kirjalik motiveeritud otsus. Tagastusnõude täitmine peatatakse kuni otsuse jõustumiseni väärteomenetluses, kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumiseni või kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemiseni. Kui maksuhaldur otsustab vahepeal lõplikult ära tagastusnõude täitmise, siis kaotab õigusjõu maksuhalduri eelnev otsus tagastusnõude täitmise peatamiseks. Tagastamata jätmise otsuses tuleb viidata HMS § 43 lg 4 p le 2. Menetlus, mis on juba lõppenud, ei saa samal ajal olla enam peatunud.


Tagastusnõude täitmine ei peatu automaatselt MKS § 107 lg s 1 näidatud sündmuse saabumisel, vaid tuleb peatada maksuhalduri motiveeritud otsusega ja otsuses fikseeritud konkreetse tähtajani. Juhul, kui tähtajana on märgitud otsuse jõustumine väärteomenetluses, langeb väärteomenetluse lõpetamisel ära peatamise alus. Seega tuleb juhul, kui samas asjas jätkub kriminaalmenetlus ning maksuhaldur peab vajalikuks tagastusnõue peatada ka kriminaalmenetluse ajaks, teha selleks MKS § 107 lg 2 alusel uus otsus.

3-3-1-41-12 PDF Riigikohus 13.12.2012

Kaebuse esitaja õigusi peab olema rikutud kaebuse esitamise ajal (otsus haldusasjas nr 3-3-1-25-02 p 24). Kaebeõigusele antakse hinnang kaebuse esitamise hetke seisuga (otsus haldusasjas nr 3-3-1-65-11 p 15). Kohustamiskaebuse lahendamisel peab kohus juhinduma asjaoludest, mis esinesid halduskohtusse kaebuse esitamise hetkel, mitte aga vastavas kohtuastmes otsuse tegemise ajal (otsus haldusasjas nr 3-3-1-56-08 p-d 21, 22).

Halduskohtule kaebuse esitamise ajal (31. augustil 2010) ei saanud linna väidetav õigus saada riigilt hariduse rahastamiseks vahendeid olla veel rikutud. Kaebuse esitamise ajaks ei olnud riigil tekkinud kohustust kaebajale 2011. aasta eest põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse jõustumisega seoses raha maksta.

Raha maksmiseks kohustamise kaebuse puhul ei saa olla kaebeõiguse aluseks väide, et kaebajale oli kaebuse esitamise ajaks teada muuhulgas ka 2011. a lisakulutuste tekkimine ja see, et tõenäoliselt neid kulutusi riik rahastada ei kavatse. Rahanõudega kohtusse pöördumise ajaks ei olnud kohustuslik nende kulude eelnev kandmine, kuid kohtusse pöördumise ajaks pidi riigil olema tekkinud kohustus raha maksta. Sellist kohustust riigil 2011. a kulude osas 31. augustil 2010 ei olnud.

Kokku: 30| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json