https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-22-1679/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.11.2023

Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (RKHKo nr 3-3-1-17-12, p 7 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel riivatud. (p 12)


Kinnipeetava poolt vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele kehtib kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kord (VangS § 11 lg 8 ja HKMS § 47 lg 1). See tähendab, et kinnipeetaval tuleb esmalt esitada kahju hüvitamise taotlus vanglale ning selle rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätmise korral on tal võimalik pöörduda kaebusega halduskohtu poole. Vanglale esitatud taotluse ning kohtule esitatud kaebuse nõue ning alus peavad kattuma. RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna (vrd RKHKo nr 3-3-1-64-14, p 15 ja seal viidatud varasem praktika). Kaebajal ei ole kohtumenetluses üldjuhul õigust nõuda sellise kahju hüvitamist, mille hüvitamist kohtueelses menetluses ei taotletud. Seetõttu tuleb kohtul kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (vt ka RKHKo nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13)


Kinnipeetav ei pea kahju hüvitamise taotluses ega kaebuses kvalifitseerima vangla tegevust konkreetse RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve riivena. Seda, kas ja millist RVastS § 9 lg-s 1 märgitud õigust isikule tekitatud kahju riivab, peavad kahju hüvitamise taotluses kirjeldatud tagajärgedest lähtudes otsustama kahjunõuet lahendav haldusorgan ja kohus. Kohus on kahjunõude läbivaatamisel seega seotud kahju hüvitamise taotluses kahjuna kirjeldatud tagajärgedega, mitte aga kaebaja õiguslike väidetega ühe või teise õiguse riive kohta (vt ka RKHKo nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13)


Õigust kohaldab kohus ise (vt ka HKMS § 158 lg 1). Lisaks on ebapiisavate juriidiliste teadmiste ja kogemustega menetlusosalise õiguste kaitseks halduskohtumenetluses sätestatud kohtu uurimis- ning selgitamiskohustus (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5), mis peavad tagama selle, et kaebaja ei jääks üksnes kaebuse sõnastamise tõttu ilma enda põhiseaduslikust õigusest kohtulikule kaitsele (vrd ka RKHKm nr 3-3-1-27-05, p 13). Eeldatavalt nõrgema menetlusosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem (vt RKHKo nr 3-3-1-49-01, p 5). (p 14)


Kohus ei pea hakkama sisustama kahju hüvitamise nõuet tervikuna kaebaja eest. Kaebaja määrab kaebuse esitamisel ära kaebuse nõude ja aluse (põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse) ning piiritleb sellega vaidluse eseme (HKMS § 41 lg 1; HKMS § 38 lg 1 p-d 5 ja 7). Tagajärgede kohta, mida kaebaja pole kaebuses ära näidanud, ei saa kohus otsust teha (vt RKHKo nr 3-19-1565/46, p 26). (p 15)


Kehtiv menetlusseadustik näeb ette võimaluse menetleda ühe haldusasja raames mitut omavahel seotud nõuet (HKMS § 37 lg 3). Kaebuse nõuet ja alust saab HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud tingimustel muuta ka kohtumenetluse kestel. Kaebuse muutmine ning täiendavate nõuete esitamine eeldab siiski kaebaja sellekohast avaldust. Kohus ei saa lahendada nõudeid, mida pole haldusasjas esitatud (HKMS § 2 lg 3). (p 25)


Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (vt RKHKo nr 3-17-1503/36, p 17 ja seal viidatud Riigikohtu varasem praktika). Pole välistatud, et VangS § 69 lg 1 ja lg 2 alusel eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega kaasneb samaaegselt ka inimväärikuse alandamine, kuid seda ei saa järeldada üksnes liikumispiirangute kohaldamisest, vaid selleks peavad isikule kaasnema täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (vt RKHKo nr 3-3-1-93-09, p 11). (p 16)


Isiku õigust pöörduda enda õiguste kaitseks kohtusse kaitseb PS § 15 lg 1 esimene lause, mis peab igaühele tagama lünkadeta õiguskaitse enda subjektiivsete õiguste rikkumise korral. Säte ei välista vaidluse lahendamiseks kohustusliku kohtueelse korra kehtestamist. Kohustuslik kohtueelne menetlus ei riku kohtusse pöördumise garantiid, kui see menetlus ei kesta ülemäära kaua ning kohtueelse menetluse tulemi vaidlustamine kohtus on tagatud (vrd ka RKPJKm nr 3-4-1-5-04, p 22). (p 19)

3-20-1033/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.12.2022

Kaebajal on kaebuse esitamisel kohustus märkida kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 (HKMS § 38 lg 1 p 5). Kohus peab siiski tõlgendama kaebust, lähtudes kaebaja tahtest (HKMS § 2 lg 4 teine lause). Kahtluse korral saab kohus enne kaebuse menetlusse võtmist kaebaja tahet täpsustada. Nõude õiguslik kvalifitseerimine vastavalt kaebaja tahtele on kohtu ülesanne (HKMS § 158 lg 1; vt nt RKHKo nr 3-16-1903/69, p 24). Kohtud käsitasid kaebuses esitatud nõuet mittevaralise kahju hüvitamise nõudena. Vaatamata kaebuse nõude sõnastusele, ei ole kaebaja siiski väitnud, et kohus oleks tekitanud talle määruse sideettevõtjatele edastamise viivitamisega mittevaralist kahju. Kaebusest nähtub piisava selgusega, et kaebaja hinnangul peab riik hüvitama kahju, mis tekkis põhjusel, et tal ei õnnestunud maakohtu viivituse tõttu saada hüvitist isikutelt, kes olid talle väidetavalt mittevaralist kahju tekitanud. Selline kahju on käsitatav varalise kahjuna. (p-d 21 ja 22)


RVastS § 15 lg-t 1 tuleb kohaldada juhul, kui kohtule etteheidetav tegevus on käsitatav õigusemõistmisena PS § 146 tähenduses. (p 24) Kui seadus ei näe ette, et määruse teatavakstegemise aja peab määrama kohtunik, puudub alus pidada määruse teatavakstegemise aja kindlaksmääramist õigusemõistmise lahutamatuks osaks. Sel juhul ei saa kohtu viivitust määruse teatavakstegemisel käsitada õigusemõistmisena RVastS § 15 lg 1 tähenduses, mistõttu tuleb kahju hüvitamise nõue lahendada riigivastutuse seaduse 3. peatüki üldsätete alusel. (p 25)


Eeltõendamismenetluses tuleb tõendite kogumise määrus teha isikule, kes peab tõendid koguma, üldjuhul teatavaks viivituseta. (p 26)

3-18-65/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.09.2018
3-3-1-7-16 PDF Riigikohus 09.06.2016

Sunniraha tasumise nõue on menetlustoiming ning sunniraha rakendamise peale ei saa esitada tühistamiskaebust, kuid kohus saab haldusorganil keelata sunniraha rakendamise või teha ettekirjutuse toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks ning kui kohtutäitur on juba alustanud sunniraha sissenõudmist, võib kohustada haldusorganit esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus (vt RKHK 22. aprilli 2015 otsus asjas nr 3-3-1-72-14). Kui isik on kohtusse pöördunud sunniraha rakendamise tühistamiseks, on seda HKMS § 2 lg 4 teisest lausest juhindudes võimalik tõlgendada sunniraha rakendamise ja sissenõudmise keelamise nõudena. (p 16-17)


Reklaamimaksu objekt on määratletud RekS-ga ja ning kohaliku omavalitsuse üksus ei või maksustada reklaamimaksuga objekti, mida seadus reklaamina ei käsita. Olukorras, kus kaupluse vaateaknale on kleebitud üksnes sõnad "Kodukaubad. Toidukaubad. Alkohol. Tubakas", saab tarbija sellest järeldada üksnes seda, et tegemist on neid kaubagruppe pakkuva kauplusega, mistõttu on jätkuvalt tegemist majandustegevuse koha liigi tähistamisega (p-d 10 ja 14)

3-3-1-70-14 PDF Riigikohus 17.12.2014

Erandjuhtudel, st kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses, on halduskohus pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õiguspärasust (vt 31. augusti 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-35-10, p 55). Erandjuhul on lubatud halduskohtul kontrollida vaidlusaluse süüteomenetluse toimingute õiguspärasust. (p 13)

Uurija ei ole sundtoomise määrust teinud, tuleb uurija sundtoomise otsusele anda õiguslik hinnang sundtoomise protokollis protokollitud sundtoomise kui menetlustoimingu vaidlustamise raames (vt ka otsuse punkti 15). (p 16)


    Kehtetu:

KrMS § 139 lg 2 p 1 kohaselt on sundtoomise esmaseks eelduseks, et isik on kutse kätte saanud. KrMS § 139 lg 2 p-st 1 ja § 170 lg 2 p-st 2 järeldub, et kui isikule ei ole kutset kätte toimetatud, käsitatakse seda kutsutava mitteilmumise mõjuva põhjusena. Kutse kättetoimetamine ei ole oluline mitte üksnes kutsutule tema kohustuse teatavaks tegemiseks, vaid see annab menetlejale õiguse piirata kutsutava õigusi täiendavate meetmetega, nt trahv või arest (KrMS § 138), sund¬toomine (KrMS § 139), tagaotsitavaks kuulutamine (KrMS § 140). Kui isik ei ole kutset kätte saanud, ei ole sundtoomise kohaldamise eeldus täidetud, mille tulemusena on sundtoomine õigusvastane. (p 19)

Antud juhul kaebaja uurimisasutusse ilmumata jätmist tuleb käsitada uurimisasutusse mõjuval põhjusel ilmumata jätmisena KrMS § 170 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes. Seega puudus uurimisasutuse menetlejal õiguslik alus kohaldada kaebaja suhtes sundtoomist. Sellest tulenevalt oli sundtoomise otsustus õigusvastane. (p-d 19.4 ja 19.5)

KrMS § 139 lg 5 lubab sundtoomisele allutatud isikut kinni pidada nii kaua, kui see on vajalik sundtoomise aluseks oleva menetlustoimingu tegemiseks, kuid mitte kauem kui nelikümmend kaheksa tundi. Kuna praegusel juhul puudus õiguslik alus kaebajat sundtuua, puudus õiguslik alus kaebajat kui sundtoomisele allutatud isikut ka kinni pidada KrMS § 139 lg 5 alusel. Sellest tulenevalt oli kaebaja arestimajas, sh kainestuskambris kinnipidamine õigusvastane. (p 20)


Kohtu ülesanne on tõlgendada menetlusosalise avaldusi ja lähtuda tema tegelikust tahtest, kaitsmaks isikut õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel (HKMS § 2 lg-d 1 ja 4). Kuna praegusel juhul ei ole sundtoomise kohta määrust koostatud, ei saanud kaebaja seda eraldiseisvalt vaidlustada. Menetleja otsustus sundtoomise kohta ja sundtoomise käik fikseeriti sundtoomise protokollis. Eespool mainitud olukorras ei ole õige kaebaja tahet mõista selliselt, et ta vaidlustab üksnes sundtoomise faktilise täideviimise. Kaebaja tahteks on olnud vaidlustada sundtoomine tervikuna, sh uurimisasutuse menetleja otsustus sundtoomise kohta. Sellest sõltub nii kaebaja kinnipidamise kui ka tema suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamise õiguspärasus. (p 15)


RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh vabaduse võtmise korral. Kuna praeguses asjas puudus õiguslik alus kaebajat sundtuua ja kinni pidada on tegemist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigusrikkumisega. Eelduslikult tekitas see kaebajale hingelist valu ja kannatusi. Õiguste rikkumine on olnud sedavõrd raske, mis õigustab RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaralise kahju hüvitamist rahas (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 23)


Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-83 13). (p 24)

Praeguses asjas pole kolleegiumil alust kahelda ka PPA süüs (RVastS § 9 lg 2). (p 24.3)

RVastS § 13 lg 1 p 2 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel. (p 24.4)

Eespool viidatud asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et tegemist oli kaebaja õiguste olulise rikkumisega, millega kaasnes kaebajale raske tagajärg. Sellisele raskele rikkumisele peab vastanduma tõhus kohtulik õiguskaitse. (p 25)


Kassaator väidab, et kohtud jätsid õigusvastaselt kohtumeditsiinilise ekspertiisi tegemata. (p 22) Halduskohtumenetluses võib tõenditeks olla ka eksperdiarvamus (HKMS § 56 lg 2, TsMS § d 293–305).

Tegemist ei ole kohtu kohustuse, vaid õigusega. Eksperdilt arvamuse küsimine on kohtu kaalutlusotsus. Kolleegium saab sekkuda ekspertiisi määramata jätmisesse, kui halduskohus on teinud kaalumisel vea. (p 22.1)

Halduskohus on kaalutlusotsuse tegemisel arvesse võtnud kõiki lubatud asjaolusid, sh arvestanud asjatundjate arvamusi ekspertiisi määramise mittevajalikkuse kohta. Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas puuduvad ilmsed tunnused selle kohta, et halduskohus oleks ekspertiisi määramata jätmisega teinud kaalumisvea. (p 22.3)


Põhiõigusi riivav toiming saab olla õiguspärane üksnes juhul, kui see tugineb seaduses sätestatud õiguslikule alusele, on kooskõlas menetlus- ja materiaalõigusega ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik, st proportsionaalne (PS § 3 lg 1 esimene lause ja § 10). (p 18)


PS § 20 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 2 kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, mh seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks. Kriminaalasjas, kus kaebaja oli ise kannatanu, kohaldati tema puhul sundtoomist, arestimajja lukustatud kambrisse paigutamist ja käeraudadega voodi külge aheldamist, see on käsitatav vabaduse võtmisena. Sundtoomise raames peeti kaebaja kinni ja eraldati perekonnaliikmetest. Tegemist oli kaebaja isiklikku ellu sekkumisega. (p 17)

3-3-1-88-13 PDF Riigikohus 16.04.2014

Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32−34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve tegemiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p d 25−26)


Haldusasjas nr 3-3-1-78-06 leidis kolleegium, et kohus ei tohi haldusorgani tegevuse õiguspärasust kontrollida omal algatusel suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud. Väär on arusaam, et haldusakti tervikuna vaidlustamine tähendab alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvesse tuleb võtta ka isiku eesmärk kaebuse esitamisel. Kaebust rahuldava kohtuotsuse tagajärjel ei tohiks kaebaja õiguslik positsioon hoopis nõrgeneda. Kuigi kaebaja vaidlustas praeguses asjas linnavalitsuse korralduse täies ulatuses, oli tema eesmärgiks sisuliselt ainult korralduse resolutsiooni p 1 ja sellega kaasneva kõrvaltingimuse (p 2) tühistamine. Korralduse p 3 ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi – vastupidi, selle tühistamine nõrgestaks kaebaja õiguslikku positsiooni. Juhul kui kohtu hinnangul ei selgu kaebaja eesmärk kaebusest piisavalt selgelt või kui kaebuses ei esitata selle eesmärgi saavutamiseks sobivaid taotlusi, tuleb kaebus jätta käiguta ning selgitada välja kaebaja tegelik tahe. Praeguses asjas puudus selleks aga vajadus, sest kaebusest koosmõjus varasema kohtumenetlusega selgub kaebaja eesmärk üheselt. Seega tühistasid kohtud ekslikult korralduse tervikuna. (p-d 17−22)

Vt ka riigikohtunik I. Koolmeistri eriarvamus (p-d 1.1.-1.2.).


Haldusasjas nr 3-3-1-78-06 leidis kolleegium, et kohus ei tohi haldusorgani tegevuse õiguspärasust kontrollida omal algatusel suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud. Väär on arusaam, et haldusakti tervikuna vaidlustamine tähendab alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvesse tuleb võtta ka isiku eesmärk kaebuse esitamisel. Kaebust rahuldava kohtuotsuse tagajärjel ei tohiks kaebaja õiguslik positsioon hoopis nõrgeneda. Kuigi kaebaja vaidlustas praeguses asjas linnavalitsuse korralduse täies ulatuses, oli tema eesmärgiks sisuliselt ainult korralduse resolutsiooni p 1 ja sellega kaasneva kõrvaltingimuse (p 2) tühistamine. Korralduse p 3 ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi – vastupidi, selle tühistamine nõrgestaks kaebaja õiguslikku positsiooni. Juhul kui kohtu hinnangul ei selgu kaebaja eesmärk kaebusest piisavalt selgelt või kui kaebuses ei esitata selle eesmärgi saavutamiseks sobivaid taotlusi, tuleb kaebus jätta käiguta ning selgitada välja kaebaja tegelik tahe. Praeguses asjas puudus selleks aga vajadus, sest kaebusest koosmõjus varasema kohtumenetlusega selgub kaebaja eesmärk üheselt. Seega tühistasid kohtud ekslikult korralduse tervikuna. (p-d 17−22)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-78-06.


TsMS § 218 lg 1 p 5 eesmärk on võimaldada isikul säästa menetluskulusid sellega, et tasulise õigusteenuse osutaja asemel volitatakse abikaasat vm lähedast. Isikut, kes ei vasta TsMS § 218 lg 1 p-des 1 või 2 esitatud tingimustele, ei saa pidada õigusabi andjaks. Menetlusosalise abikaasa kui TsMS § 218 lg 1 p 5 alusel menetlusosalist esindama lubatud isiku kulusid ei saa vastaspoolelt välja mõista võrdväärselt sama paragrahvi p-dele 1 või 2 vastava esindaja kasutamise tulemusena tekkinud õigusabikuludega. Tegemist ei ole põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega, sest õigusharidusega esindaja on isiku esindamiseks paremini kvalifitseeritud kui mittejuristist esindaja ning nende esindajate kasutamise eesmärgid on erinevad. Alates 1.01.2012 kehtiva HKMS § 32 lg 1 regulatsiooni sisu ei erine oluliselt TsMS § 218 lg-st 1. (p 30)


Ehitisele tervikuna kasutusloa andmise otsustamisel tuleb hinnata muu hulgas ehitise vastavust ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning ehitusloa muutmise vajalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-04, p 10). (p 23) Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32-34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve teostamiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p-d 25−26)


Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32-34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve teostamiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p-d 25−26) EhS § 61 lg 1 p-st 7 ja EhS § 38 lg 1 p-st 1 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel kui ehitusjärelevalve teostajal võimalik teostada järelevalvet ehitise ohtlikkuse üle sõltumata kasutusloa olemasolust. Selleks puudub siiski vajadus, kui samasisulist järelevalvet teostab parajasti Päästeamet. (p-d 27-28)

Vt ka riigikohtunik I. Koolmeistri eriarvamus (p 2).


Ehitisele tervikuna kasutusloa andmise otsustamisel tuleb hinnata muu hulgas ehitise vastavust ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning ehitusloa muutmise vajalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-04, p 10). (p 23) Vt annototsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-84-04.

3-3-1-6-14 PDF Riigikohus 28.02.2014

Kui halduskohus on kaebaja nõude ebaõigesti kvalifitseerinud, siis on ringkonnakohus HKMS § 2 lg 4 teisest lausest tulenevalt õigustatud tõlgendama kaebuse taotlust ja tegema otsust kaebaja tegelikust tahtest lähtudes. Nõude ümberkvalifitseerimisel peab ringkonnakohus seda menetlusosalistega arutama ning andma neile võimaluse esitada oma seisukohti ja vajadusel ka uusi tõendeid.


Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud, mistõttu suitsetava kinnipeetava ühte kambrisse paigutamine mittesuitsetava kinnipeetavaga ei riku tema õigusi. Mittesuitsetava kinnipeetava õigusi võidakse rikkuda, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist.

Vangla peab suitsetamise välistama enda initsiatiivil ootamata kaebuste esitamist. Vangla ei saa vabandada enda kohustuste täitmata jätmist väitega, et keeldu rikuvad kinnipeetavad. Vajadusel tuleb paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. EIÕK art 3 rikkumiseks on mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse kinnipeetavaga, kes suitsetab kambris.


Vangla peab suitsetamise välistama enda initsiatiivil ootamata kaebuste esitamist. Vangla ei saa vabandada enda kohustuste täitmata jätmist väitega, et keeldu rikuvad kinnipeetavad. Vajadusel tuleb paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist.

3-3-1-62-13 PDF Riigikohus 27.11.2013
    Kehtetu:

Kavandatava tee ja teekaitsevööndi alas asub vallale kuuluv kinnistu ning vald leiab, et teemaplaneeringu seletuskirjast tulenevad omandikitsendused riivavad tema õigusi. PlanS § 26 lg-st 1 tulenevat alust esitada kaebus kaebaja subjektiivse õiguse kaitseks tuleb vaadelda koostoimes HKMS § 44 lg-ga 4, mis võimaldab kohaliku omavalitsuse üksusel esitada kaebuse teise avaliku võimu kandja vastu oma õiguste, sealhulgas omandiõiguse ja halduslepingust tuleneva õiguse kaitseks. Valla kaebeõigus on põhjendatud määral, mis välistab kaebuse tagastamise HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.


Kohtupraktika kohaselt on kaebajal kohustus tuua kaebuses välja selle alus (vt otsus asjas nr 3-3-1-84-08, p 10). Kui halduskohtule esitatud kaebuse alus ehk põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg 2), on ebaselge ning mitmeti tõlgendatav, siis peab kohtul selgitama välja kaebaja tegeliku tahte (vt ka määrus asjas nr 3-3-1-87-11, p 18).


Kohtupraktika kohaselt peab halduskohus uurimisprintsiibist tulenevalt selgitama välja kaebaja eesmärgi kohtusse pöördumisel ning tulenevalt selgitamiskohustusest juhtima tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt määrus asjas nr 3-3-1-87-11, p 14). Selgitamiskohustuse täitmine on eriti oluline, kui kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-87-06, p 12). Eeldatavalt nõrgema menetlusosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem (vt määrus nr 3-3-1-80-05, p 8).

Selgitamiskohustuse täitmine võib olla vajalik ka kahe avaliku võimu kandja vahelises vaidluses n-ö nõrgema menetlusosalise suhtes. Seetõttu ei ole selgitamiskohustus välistatud kaebajaks oleva kohaliku omavalitsuse üksuse puhul. Selgitamiskohustust ei ole, kui esitatud kaebus seondub kohaliku omavalitsuse põhitegevusega. Kui kohalik omavalitsus osaleb kohtumenetluses kaebajana omaenese õiguste kaitseks, ei saa seda pidada tavapäraseks ega tema põhitegevusega seonduvaks.

Kohtupraktikas ei välistata täiendava õigusabi vajadust ka avaliku võimu kandjaks oleva menetlusosalise puhul (vt otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Kohalike omavalitsuste õiguslik võimekus kohtumenetlustes on erinev, mistõttu tuleb kohtutel hinnata, kas menetlusosaliseks oleva kohaliku omavalitsuse või muu avaliku võimu kandja puhul tuleb selgitamiskohustust täita.


Kui kaebuses on kõrvaldatavaid puudusi, peab kohus jätma kaebuse käiguta ning andma tähtaja kaebuste kõrvaldamiseks (HKMS § 120 lg 3). Kõrvaldatavate puuduste korral ei saa kaebust tagastada enne puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist. Kõrvaldatavate puuduste korral kaebuse tagastamisel ilma puuduste kõrvaldamiseks tähtaega andmata on tegemist halduskohtumenetluse normi rikkumisega, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise.

3-3-1-82-06 PDF Riigikohus 12.12.2006

Kuivõrd kahju hüvitamise kaebuse ja kohustamiskaebuse vaidlustamistähtajad ei lange kokku, tuleb juhul, kui kaebuse taotlust tõlgendatakse varasemast erinevalt, hinnata teiste kriteeriumide järgi ka menetluse lõpetamise aluste esinemist või puudumist. Kaebuse tähtaegsuse üle peab esmalt otsustama asja menetlev kohus. Ei ringkonnakohus ega Riigikohus saa kohustamiskaebuste tähtaegsuse küsimust otsustada enne selle lahendamist halduskohtu poolt.


Menetluse lõpetamine HKMS § 24 lg 1 p 4 (alates 1. septembrist 2006 kehtiva HKMS § 24 lg 1 p 5) alusel on kohtu kohustus ega sõltu menetlusosaliste taotlustest. Seetõttu juhul, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et samas asjas on juba olemas jõustunud kohtuotsus, peab ta menetluse lõpetama hoolimata sellest, kui halduskohus on samas küsimuses leidnud, et menetlusosalise taotlus menetluse lõpetamiseks tuleb jätta rahuldamata.

3-3-1-46-06 PDF Riigikohus 12.10.2006
HMS

Vaba metsamaa erastamise avalduse esitanud isik peab erastamisõiguse säilimiseks üldjuhul kogu erastamismenetluse kestel vastama seaduses sätestatud tingimustele. Maavanemal, kes erastamist korraldab, on õigus ja kohustus kontrollida isiku vastavust vaba metsamaa erastajatele esitatavatele nõuetele. Formaalsete tunnuste kontrollimisel tuleb lähtuda ka regulatsiooni kehtestamise sisulistest eesmärkidest ning esitada kaalutlused, miks isik ei vasta seaduse nõuetele. Vajalik on hinnata, kas mittevastavus on oma laadilt üksnes näiline või formaalne või on puudus sisuline võrreldes regulatsiooni eesmärgiga. Õiglase ja haldusmenetluse põhimõtetele rajaneva otsustuse tegemiseks ei või tähelepanuta jätta mittevastavuse tekkimise asjaolusid.

Kohaliku omavalitsuse volikogu otsusest vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitamise kohta ei teki isikul subjektiivset õigust nõuda, et temaga sõlmitaks vaba metsamaa erastamise ostu-müügilepingu. Nimekirja kantud isikul võib aga tekkida õiguspärane ootus, et ta on loetud seaduse nõuetele vastavaks ning ilma kaaluka põhjuseta seda küsimust uuesti ei otsustata (vt ka Riigikohtu 07.12.2001 otsust nr 3-3-1-51-01 ning 29.03.2006 otsuse nr 3-3-1-81-05, p 13-14).


Kaebuse esitaja tahe ei saa olla suunatud kohtulahendi saamiseks, mille tegemist seadus ei võimalda. Seepärast tuleb kaebust tõlgendada viisil, mis tagab isiku õiguste võimalikult tõhusa kaitse (vt ka Riigikohtu 29.01.2004 määruse nr 3-3-1-4-04, p-i 15).

3-3-1-36-06 PDF Riigikohus 07.06.2006

Kaebuse tähtaegsust ei saa analüüsida üksnes tühistamisnõude seisukohast, vaid arvestada tuleb ka muid eesmärgipäraseid nõudeid. Kaebuse eesmärgi kindlakstegemisel tuleb lähtuda ka kaebuse sisust ja kaebaja seletustest.


Detailplaneeringu menetluses võib isik esitada planeeringu suhtes ettepanekud ja vastuväited, planeeringut vaidlustada või pöörduda otse kohtusse haldusakti andmisest hoidumise nõudega. Isik, kes on pöördunud kohtusse haldusakti andmisest hoidumise nõudega, võib samad vastuväited esitada ka planeerimismenetluses. Sellisel juhul võib olla piisav kui isik edastab kohalikule omavalitsusele teate selle kohta, et samad vastuväited esitatakse ka planeerimismenetluses. Ainuüksi haldusorgani teavitamine kohtusse pöördumisest ei ole käsitatav vastuväite esitamisena planeerimismenetluses.

3-3-1-27-05 PDF Riigikohus 23.05.2005

Kuna kohus ei olnud veel HKMS §-s 12 reguleeritud eelmenetlusest kaugemale jõudnud, ei võinud ta kaebetähtajast kinnipidamise küsimust lahendades asuda hindama kaebuse väidete sisulist põhjendatust. Küsimust, kas kaevatav haldusakt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi, saab lahendada üksnes kohtuotsusega pärast asja sisulist arutamist kohtuistungil ( vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrused nr 3-3-1-64-00 ja nr 3-3-1-65-00 , p 1).


HKMS § 19 lg 7 teine lauseosa osundab kohtu õigusele ja kohustusele tõlgendada kaebuses esitatud taotlust. Nimetatud normi eesmärk on tagada põhiseaduslik kaebeõigus, kaitstes ebapiisavate juriidiliste teadmiste ja kogemustega kaebajaid taotluse vääralt sõnastamise võimalike tagajärgede eest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-6-02, p 10).

Halduskohus peab uurimisprintsiibist tulenevalt asja läbivaatamisel selgitama välja kaebuse esitaja tegeliku tahte (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-3-04 ,p 12 ja määrus nr 3-3-1-66-00, p 1) Ebaselgelt esitatud taotluse tegeliku sisu väljaselgitamine kohtu poolt ei kujuta endast kaebuse muutmist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-39-01, p 4.

3-3-1-80-04 PDF Riigikohus 16.12.2004
MKS
HMS

Halduskohtusse saab oma subjektiivsete õiguste kaitseks pöörduda üksnes õigusvõimeline isik. Isiku mõiste defineerimisel tuleb lähtuda Tsiviilseadustiku üldosa seadusest, kui HKMS ei defineeri isiku mõistet teisti. TsÜS § 25 lg 2 kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik. Seega saab linn avalik-õigusliku juriidilise isikuna esitada halduskohtusse kaebusi linna kõikide asutuste maksuvõlgade vaidlustamiseks. MKS § 6 kui spetsiifiline maksuõiguslik erinorm ei laienda asutuse osalist õigusvõimet, vaid piirdub ainult Maksukorralduse seaduse ja maksuseaduste rakendusalaga. Muudes õigussuhetes jääb õiguse subjektiks kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õigusliku juriidilise isikuna.


Kui haldusorgan vaatab menetlusosalise korduva taotluse läbi ja annab välja uue haldusakti või muudab varasemat, siis tuleb HKMS § 9 lõikes 2 sätestatud halduskohtusse pöördumise tähtaega arvutada alates viimase haldusakti kättetoimetamisest menetlusosalisele.


Tulenevalt uurimispõhimõttest peab halduskohus tõlgendama kaebaja taotlust ning selgitama välja kaebaja tegeliku tahte. Kui kaebaja esitab mitu eraldi taotlusena vormistatud nõuet, mis kattuvad või on suunatud sama eesmärgi saavutamisele, siis tuleb taotlusi vaadelda ühe taotlusena.

3-3-1-4-04 PDF Riigikohus 29.01.2004

HKMS § 19 lg 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses või protestis esitatud taotluse ulatuses ning seejuures ei ole halduskohus seotud kaebuse või protesti sõnastusega. Seega peab kohus juhinduma mitte protsessiosalise esitatud taotluse sõnastusest, vaid lähtuma protsessiosalise tegelikust tahtest. Kuna halduskohtumenetluse eesmärgiks on isikute subjektiivsete õiguste kaitse, tuleb eeldada sellise taotluse esitamist, millega on võimalik halduskohtumenetluses kaitsta isiku õigusi. Seetõttu ei saa protsessiosalise tahe olla suunatud sellise menetlusliku õiguse kasutamisele, mida seadusest ei tulene.


HKMS § 15 lg 1 kohaselt on protsessiosalisel õigust saada eraldi dokumendina vormistatud kohtulahendi tõestatud ärakirju. HKMS § 28 lg 2 näeb ette, et protsessiosalised võivad soovi korral saada kohtuotsuse või -määruse ärakirja kohtu kantseleist pärast selle kuulutamist või avalikult teatavakstegemist. Nimetatud säte ei piira protsessiosalise õigust kohtulahendi ärakirjade saamiseks ning protsessiosalisele tuleb tema sellekohase soovi avaldamise korral kohtuotsuse ärakiri anda sõltumata asjaolust, kas ärakiri oli talle posti teel saadetud või mitte.

Kui kohus on protsessiosalist üheselt teavitanud, et kohtulahendi ärakiri saadeti temale posti teel, ei saa isikult nõuda, et ta peab ise hoolitsema ärakirja õigeaegse kohalejõudmise eest. Siiski ei või protsessiosaline oodata kohtuotsuse ärakirja omapoolset huvi üles näitamata ebamõistlikult pikka aega.


Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 83 lg 4 kohaselt on esindajal selle protsessiosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, kui seaduses ei ole sätestatud, et tal neid õigusi ja kohustusi ei ole. HKMS § 15 lg 2 kohustab protsessiosalist kasutama oma protsessiõigusi heauskselt. Heausksuse nõue kehtib ka protsessiosalise esindaja suhtes. Seega oli protsessiosalise esindaja kohtuotsuse ärakirjale kohtuistungil teatatust erineval ajal järele minnes kohustatud selgitama välja, kas tal ikka on võimalik sellel ajal otsuse ärakirja kohtu kantseleist kätte saada.

3-3-1-58-02 PDF Riigikohus 20.12.2002

Kohus ei ole seotud kaebuse esitaja poolt kasutatava sõnastusega, vaid peab tõlgendama kaebust ja välja selgitama kaebuse esitaja tahte. Selline nõue on eriti aktuaalne juhtumil, kui on põhjendatud alus arvata, et protsessiosaline ei ole suuteline oma protsessiõigusi efektiivselt kasutama ja kaitsma.Samast põhimõttest tuleneb, et ringkonnakohus peab välja selgitama ka selle, kas isiku tegelik tahe on suunatud asja lahendamisele kirjalikus menetluses või kohtuistungi toimumisele.


Ratifitseeritud välislepingu (sh Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelist pakti) vahetu kohaldamine eeldab, et Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat normi või on see vastuolus välislepingu vastava sättega. Välislepingu vahetu kohaldamine eeldab ka seda, et välislepingu vastav säte on suunatud siseriiklike suhete reguleerimisele ja ei vaja konkretiseerimist Eesti õigusega. Vaatamata kohtu põhimõttelisele võimalusele kohaldada välislepingut, tuleb kohtutel kõigepealt otsida asjassepuutuvaid sätteid Põhiseadusest ja teistest Eesti õigustloovatest aktidest.

3-3-1-6-02 PDF Riigikohus 21.02.2002

KSS § 44 sätestab: "Käesoleva seaduse paragrahvis 33 sätestatud kohtuniku pension laieneb isikutele, kes 1992. aasta 1. jaanuaril töötasid kohtunikena.". Sellest rakendussättest tulenevalt laieneb kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension ka enne KSS § 33 lg 5 jõustumist surnud isiku perekonnaliikmetele tingimusel, et isik 1. jaanuaril 1992 või pärast seda töötas kohtunikuna. KSS § 33 lg 5 kohaldamine eeldab, et pensionitaotleja toitjal olnuks surma hetkel õigus kohtuniku vanadus- või invaliidsuspensionile. Selline pension määratakse ka siis, kui toitja oli surma hetkel kohtunik või kohtuniku vanadus- või invaliidsuspensioni saaja. Pärast 25. oktoobrit 1996 surnud isikute ülalpeetavatele laieneb KSS § 33 lg 5 ilma rakendussätteta.

KSS § 33 muutmisel ei pandud rakendussätetega riigile kohustust maksta kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni omal algatusel. Penisoniametil ei ole kohustust töödelda ja seostada andmeid, leidmaks teadmatuse tõttu taotluse esitamata jätnud isikud. Õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima, kuid sellest ei tulene riigi kohustus korraldada kõigi tulevikus seadusega antavate õiguste realiseerimine asutuste enda initsiatiivil, st ilma isiku taotluseta.


Õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima, kuid sellest ei tulene riigi kohustus korraldada kõigi tulevikus seadusega antavate õiguste realiseerimine asutuste enda initsiatiivil, st ilma isiku taotluseta.


KSS § 33 muutmisel ei pandud rakendussätetega riigile kohustust maksta kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni omal algatusel. Penisoniametil ei ole kohustust töödelda ja seostada andmeid, leidmaks teadmatuse tõttu taotluse esitamata jätnud isikud. Õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima, kuid sellest ei tulene riigi kohustus korraldada kõigi tulevikus seadusega antavate õiguste realiseerimine asutuste enda initsiatiivil, st ilma isiku taotluseta.


HKMS § 19 lg 7 teine lauseosa osundab kohtu õigusele ja kohustusele tõlgendada kaebuses esitatud taotlust. Selle normi eesmärk on tagada põhiseaduslik kaebeõigus, kaitstes ebapiisavate juriidiliste teadmiste ja kogemustega kaebajaid taotluse vääralt sõnastamise võimalike tagajärgede eest.

3-3-1-47-01 PDF Riigikohus 16.10.2001

HKMS § 9 lg 1 eesmärgiks on õiguskindluse kaitse. Halduskohtu poolt tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saa rikkuda õiguskindlust, sest kohtuotsusega haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei too iseenesest kaasa haldusakti tühistamist ega tagasitäitmist. Kui haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse esitamise tähtaeg langeks kokku 30-päevase tühistamiskaebuse esitamise tähtajaga, puuduks õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse kui vähem efektiivsema õiguskaitsevahendi järele üldjuhul vajadus.

HKMS § 10 lg 2 p-st 4 ja lg-st 3 ilmneb, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks seda liiki kaebuste esitamiseks tähtaega sätestada. HKMS §-st 10 lg 2 p 4 tulenevalt ei pea tuvastamiskaebuses märkima aega, millal kaebuse esitaja sai teada kaevatavast haldusaktist või toimingust.


Haldusakti tühistamise taotluses sisaldub selle haldusakti õigusvastaseks tunnistamise taotlus, sest tühistada saab vaid õigusvastast ja kaebaja õigusi rikkuvat haldusakti. Kui jõustunud kohtuotsusega on jäetud tühistamiskaebus rahuldamata põhjusel, et vaidlustatud haldusakt ei ole õigusvastane, või rahuldatud põhjusel, et vaidlustatud haldusakt oli õigusvastane, siis ei saa sama isik esitada hiljem uut kaebust sama haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks.


Tulenevalt HKMS §-st 97 lg. 3 on vaidluse eseme kindlaks tegemisel oluline kaebuse esitaja nõue. Nõude all tuleb mõista kaebuses vastavalt HKMS §-le 6 lg. 2 või 3 väljendatud taotlust. Üldjuhul on teistkordses kaebuses sama haldusakti suhtes uue nõude esitamise puhul tegemist uue asjaga.


HKMS § 24 lg 1 p 4 järgi peab halduskohus lõpetama menetluse, kui samas asjas on olemas jõustunud kohtulahend või kohtumäärusega on samas asjas kaebusest või protestist loobumine vastu võetud. Seda sätet tuleb kohaldada ka juhtudel, mil esitatakse uuesti kaebus asjas, milles on juba kord kaebus tähtaja rikkumise tõttu tagastatud.


HKMS § 9 lg 1 eesmärgiks on õiguskindluse kaitse. Halduskohtu poolt tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saa rikkuda õiguskindlust, sest kohtuotsusega haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei too iseenesest kaasa haldusakti tühistamist ega tagasitäitmist. Kui haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse esitamise tähtaeg langeks kokku 30-päevase tühistamiskaebuse esitamise tähtajaga, puuduks õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse kui vähem efektiivsema õiguskaitsevahendi järele üldjuhul vajadus.

3-3-1-39-01 PDF Riigikohus 27.09.2001

Kuna kohaliku omavalitsuse üksusel lasub Põhiseaduse §-st 14 tulenevalt põhiõiguste ja vabaduste kaitse kohustus ning omand kujutab endast ka põhiseadusega, seega avaliku õigusega kaitstud hüve, peab omavalitsusüksus peremehetu ehitise hõivamisel lähtuma uurimisprintsiibist ja näitama üles hoolikust, et ta ei loeks ehitist kontrollimatult peremehetuks ja ei kahjustataks nõnda ehitise võimaliku omaniku huve.


Tulenevalt HKMS §-st 19 lg. 7 peab halduskohus kaebuse sõnastusest ja kontekstist lähtudes ise kindlaks tegema kaebaja tegeliku taotluse. Ebaselgelt esitatud taotluse tegeliku sisu väljaselgitamine kohtu poolt ei kujuta endast kaebuse muutmist. Kui esimese astme kohtu otsusest ei nähtu, millist liiki kaebust on läbi vaadatud, siis on ka ringkonnakohtul õigus tuvastada, milline taotlus esitati kaebuses esimese astme halduskohtule. Kaebaja algse taotluse muutmise võimaldamine ringkonnakohtus oleks vastuolus HKMS §-ga 34 lg-ga 2.


AÕS §-st 96 lg 1 ja AÕSRS §-st 13 lg 2 tuleneva peremehetu ehitise hõivamismenetluse toimingutel ja otsustel on avalik-õiguslik iseloom, sest nad tulenevad avalik-õigusliku juriidilise isiku erilistest kohustustest. Peremehetu ehitise kui vallasasja hõivamise protseduur kujutab endast avalik-õiguslikult reguleeritud menetlust ja vaidlus sellises menetluses tehtud otsuste õiguspärasuse üle on avalik-õiguslik vaidlus. Kui haldusakti õiguspärasuse hindamiseks on vajalik asja omaniku tuvastamine, on halduskohus pädev seda tegema. See ei ole tsiviilõigusliku vaidluse lahendamine TsMS § 1 lg. 1 mõttes, sest see vaidlus ei ole tekkinud tsiviil-õigussuhtest.


Kui haldusakti õiguspärasuse hindamiseks on vajalik asja omaniku tuvastamine, on halduskohus pädev seda tegema. See ei ole tsiviilõigusliku vaidluse lahendamine TsMS § 1 lg. 1 mõttes, sest see vaidlus ei ole tekkinud tsiviil-õigussuhtest.

3-3-1-66-00 PDF Riigikohus 13.02.2001

HKMS § 19 lg 7 teises lauses sätestatu, et halduskohus ei ole seotud kaebuse sõnastusega, on kohaldatav ka taotluste puhul. Kuna halduskohtumenetluse eesmärgiks on isikute subjektiivsete õiguste võimalikult ulatuslik kaitse, on halduskohtul tulenevalt uurimisprintsiibist kohustus hoolitseda selle eest, et kaebustest ja taotlustest kõrvaldataks vormivead, taotlused sõnastataks selgelt ning et esitatakse taotluse lahendamiseks vajalikud tõendid ja selgitused. Kui kohus leiab, et taotlus on formuleeritud ebaselgelt, peab ta laskma kaebust täpsustada ning kindlaks tegema, millist taotlust kaebaja soovis esitada.


TsMS §-s 7 lg 6 sisalduv nõue, et kaebus tuleb esitada kohtule selgesti loetavas masinakirjas, ei ole absoluutne. TsMS § 7 lg 6 on halduskohtumenetluses küll kohaldatav, kuid selle sätte rakendamisel tuleb järgida halduskohtumenetlusest tulenevaid erisusi, samuti ka proportsionaalsuse põhimõtet, kuna tegemist on tingimuste seadmisega põhiseadusliku kaebeõiguse kasutamisele. Kui käsikirjaline kaebus on hästi loetav ja masinakirjas vormistamine on kaebajale koormav, kuid on saavutatud HKMS § 10 lg 1 eesmärk tagada kaebuse sisust arusaamine, on põhjendamatu kaebuse käiguta jätmine põhjusel, et kaebus ei ole masinakirjas.


Halduskohus lõpetab menetluse, kui toiming, mille kohustamist kaebuses taotletakse, on sooritatud, välja arvatud kui kaebuse või protesti esitaja taotleb asja läbivaatamist. Menetluse lõpetamise küsimuse otsustamiseks peab halduskohus kindlaks tegema, milles seisneb kaebaja tegelik tahe ning protsessuaalselt korrektses vormis välja selgitama tema seisukoha menetluse lõpetamise osas.


HKMS § 14 lg 5 järgi kohaldatakse halduskohtumenetluses esindusele tsiviilkohtumenetluse sätteid. Seega kuulub ka halduskohtumenetluses kohaldamisele TsMS § 83 lg 3, mis näeb ette, et kui kohus leiab, et asjas pooleks oleva füüsilise isiku olulised huvid võivad jääda kaitseta tema maksejõuetuse tõttu, võib kohus määrata talle esindajaks advokaadi riigi arvel.

3-3-1-21-00 PDF Riigikohus 26.05.2000

Kaebuse halduskohtule saab esitada üksnes see isik, keda kaebuse esemeks olev vaidlus puudutab. Igaüks ei saa halduskohtusse pöörduda avalikes huvides. HKMS § 7 järgi võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et on rikutud tema õigusi, ja haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huviks HKMS § 7 lg. 1 mõttes ei saa olla kaebuse esitamine avalikes huvides.


Kaebuse esitaja ei pea oma taotluses kasutama HKMS § 6 termineid ja sõnastust. Halduskohus peab kaebuse alusel kindlaks tegema, millist taotlust kaebuse esitaja on silmas pidanud. HKMS § 10 lg. 1 p. 3 alusel võib kaebuse tagastada üksnes juhul, kui halduskohtul ei ole võimalik kaebuse esitaja taotluse sisu kindlaks teha.


Kaebuse esitaja ei pea oma taotluses kasutama HKMS § 6 termineid ja sõnastust. Halduskohus peab kaebuse alusel kindlaks tegema, millist taotlust kaebuse esitaja on silmas pidanud. HKMS § 10 lg. 1 p. 3 alusel võib kaebuse tagastada üksnes juhul, kui halduskohtul ei ole võimalik kaebuse esitaja taotluse sisu kindlaks teha.

HKMS § 10 lg. 2 p. 4 kohaselt peab kaebuses olema märgitud, milliseid kaebusi esitaja õigusi vaidlustatav haldusakt või toiming rikub. Kaebuse esitaja ei pea kvalifitseerima rikutud õigust ega viitama õigustloova akti sättele, millest rikutud õigus tuleneb.

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json