3-22-2187/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.02.2024 |
|
Nii kohtu kui ka menetlusosaliste huvides on, et e-kirja vormis kohtumäärused oleksid üheselt arusaadavad ning eristatavad muust kohtuga peetavast kirjavahetusest. E-kirja vormis tehtud kohtumääruse sisust või pealkirjast peaks nähtuma selgelt, et kohus on menetlusosalistele edastanud kohtumääruse. Kirja pealkiri „kohtunõue“ viitas piisavalt selgelt, et tegemist on õiguslikult siduva menetlust korraldava dokumendiga, s.t korraldava määrusega. (p 21)
AdvS § 33 ei täpsusta künniseid, mille ületamisel peab eksamineeritav ühe või teise hinde, sh hinde „5“ pälvima. See on jäetud AdvS § 32 lg 2 kohaselt vastustaja otsustada. Ebaõige on eeldus, et hinne „5“ tuleb advokatuuriseaduse kohaselt anda tingimata ühe eksamiosa 50% õigete vastuste eest. Sellist normi seaduses ei ole. Ükski seaduse norm ei keela advokatuuril ka jaotada eksami kirjalik osa alamosadeks ning sätestada, et kirjaliku osa eest rahuldava hinde saamiseks peab esmalt olema rahuldavalt lahendatud test kui kirjaliku eksami komponent. Lubatud on ka eksamikorraldus, mille kohaselt juhul, kui õigusteoreetilistest küsimustest koosneva testi sooritamisel ei ole õigesti vastatud vähemalt 70% küsimustest, on tagajärjeks advokaadieksami kirjaliku osa sooritamine negatiivsele hindele, s.t sisuliselt hinnetele 1–4. (p 33)
|
| 3-3-1-24-15
|
Riigikohus |
17.06.2015 |
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. Sellise menetluskorra järgimisega on tagatud vähemalt eelduslikult ka isiku põhiõiguste parem kaitse. Tagatud on abinõu rakendamise (eelnev) kohtulik kontroll ja asjatundja arvamuse saamine isiku seisundi kohta. Isik ja tema lähedased kuulatakse ära ning riik tagab isikule esindaja. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes.
Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlust ei saa algatada puudutatud isiku enda algatusel, vaid selleks peab esitama avalduse kohalik omavalitsus kui eestkosteorgan, isiku eestkostja või psühhiaatriahaigla arst. Selles menetluses kontrollib maakohus, kas on täidetud eeldused, millal isiku võib tahte-vastaselt kinnisesse asutusse paigutada. Maakohtu kontrolli esemeks ei ole see, kas ja millises ulatuses võib isikut olla juba eelnevalt tahtevastaselt kohtu loata kinni hoitud ega isikule ka nt ebaseadusliku kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine. Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastase ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtes tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluses on isikul ka õigus nõuda hüvitist aluseta vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduse järgi. (p 16)
Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. (p 16)
Nagu kinnipeetava tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korral, tuleb ka nakkushaige kinnipeetava tahtest olenematu ravi kohaldamisel juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja vastavast eriseadusest (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS)). NETS § 5 lg test 2 ja 3 tulenevalt võib tahtest olenematut ravi kohaldada esimese 48 tunni jooksul arsti otsuse alusel; edasiseks raviks on vajalik maakohtu määrus. Riigikohtu hinnangul on juhul, kui arsti otsuse alusel on isik tema tahte vastaselt paigutatud vangla meditsiiniosakonda, tahtest olenematu raviga tegemist sõltumata sellest, kas ja kuidas isikut reaalselt ravitakse. Vangla sisekorraeeskirja § 8 lg st 4 tulenevalt piirab juba meditsiiniosakonda paiguta¬mine täiendavalt kinnipeetava liikumisvabadust. (p 17)
Arvestades VangS § 11 lg-tes 5 ja 8 sätestatut, on kinnipeetaval muude nõuete puhul peale tuvastamisnõude vaja enne halduskohtusse pöördumist läbida kohtueelne menetlus. Isikul on oma õiguste kaitseks võimalik juba vaidemenetluse ajal taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 2). (p 17)
Kui kahju on tekitatud kinnipeetava ja vangla vahelises suhtes, tuleb kahjunõue VangS § 11 lg 8 järgi esmalt esitada vanglale. Kohtueelse menetluse kohustuslikkus ei sõltu isiku staatusest nõude esitamise ajal. (p 18)
Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. Sellise menetluskorra järgimisega on tagatud vähemalt eelduslikult ka isiku põhiõiguste parem kaitse. Tagatud on abinõu rakendamise (eelnev) kohtulik kontroll ja asjatundja arvamuse saamine isiku seisundi kohta. Isik ja tema lähedased kuulatakse ära ning riik tagab isikule esindaja. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes.
Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlust ei saa algatada puudutatud isiku enda algatusel, vaid selleks peab esitama avalduse kohalik omavalitsus kui eestkosteorgan, isiku eestkostja või psühhiaatriahaigla arst. Selles menetluses kontrollib maakohus, kas on täidetud eeldused, millal isiku võib tahte-vastaselt kinnisesse asutusse paigutada. Maakohtu kontrolli esemeks ei ole see, kas ja millises ulatuses võib isikut olla juba eelnevalt tahtevastaselt kohtu loata kinni hoitud ega isikule ka nt ebaseadusliku kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine. Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastase ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtes tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluses on isikul ka õigus nõuda hüvitist aluseta vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduse järgi. (p 16)
Nagu kinnipeetava tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korral, tuleb ka nakkushaige kinnipeetava tahtest olenematu ravi kohaldamisel juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja vastavast eriseadusest (NETS-st). NETS § 5 lg test 2 ja 3 tulenevalt võib tahtest olenematut ravi kohaldada esimese 48 tunni jooksul arsti otsuse alusel; edasiseks raviks on vajalik maakohtu määrus. Kolleegiumi hinnangul on juhul, kui arsti otsuse alusel on isik tema tahte vastaselt paigutatud vangla meditsiiniosakonda, tahtest olenematu raviga tegemist sõltumata sellest, kas ja kuidas isikut reaalselt ravitakse.
Kui tahtest olenematuks raviks pole (veel) taotletud maakohtu luba, on nii tahtest olenematu ravi õigusvastasuse tuvastamise nõude, eeltoodud tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude kui ka tahtest olenematu ravi lõpetamise nõude lahendamise pädevus HKMS § 4 lg st 1 tulenevalt halduskohtul. TsMS § 539 lg 1 järgse kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise nõude lahendamine on maakohtu pädevuses vaid siis, kui paigutamine on otsustatud maakohtu määrusega. Arvestades VangS § 11 lg tes 5 ja 8 sätestatut, on kinnipeetaval muude nõuete puhul peale tuvastamisnõude vaja enne halduskohtusse pöördumist läbida kohtueelne menetlus. Isikul on oma õiguste kaitseks võimalik juba vaidemenetluse ajal taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 2). Eelkõige võib selline vajadus esineda tahtest olenematu ravi lõpetamise nõude esitamise korral. (p 17)
Juhul kui kaebaja eesmärgi saavutamiseks tulemuslikke nõudeid halduskohtus esitada ei saagi, puudub vajadus anda kaebajale võimalus kaebuse muutmiseks – kaebuse muutmine ei muudaks kaebuse eduväljavaateid. (p 13)
|
| 3-3-1-63-13
|
Riigikohus |
03.12.2013 |
|
MKS § 55 sätestab kaks samaaegselt esinevat tingimust, mille avaldumisel võib dokumenti kätte toimetada Ametlikes Teadaannetes: isik ei ela maksuhaldurile teadaoleval aadressil ning dokumenti ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada. MKS § 55 ei tohi tõlgendada selliselt, et isikutel oleks võimalik maksuhalduri poolt saadetud dokumentide kättesaamisest teadlikult kõrvale hoida. Samas eeldab MKS § 55 kohaldamine, et dokumenti ei ole võimalik muul viisil kätte toimetada. Sellest, et maksumenetluse jooksul oli menetlusposti kättetoimetamisega raskusi, ei saa vahetult järeldada, et dokumendi kättetoimetamine muul viisil on võimatu. Kuna maksuotsus on koormava iseloomuga, peab MKS §-s 55 reguleeritud nn õigusliku fiktsiooni kohaldamine olema põhjendatud.
Pärast kaebuse menetlusse võtmist võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta (HKMS § 49 lg 1). Kohus peab enne kaebuse nõude muutmisega nõustumist kontrollima, kas kaebuse nõude muutmine on kaebuse eesmärgi saavutamiseks otstarbekas ning kas kaebuse esitamine muudetud kujul oleks lubatav.
Kaebuse nõude muutmise vastuvõtmisel ja kaebuse nõude määratlemisel tuleb arvestada HKMS § 45 lg-s 4 sätestatud kaebeõiguse piiranguga. Vaideotsuse peale võib ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Kaebuses ega selle täienduses ei ole selgitatud, kuidas maksuotsuse ja võlateate osas tehtud vaideotsus rikub kaebaja õigusi vaide esemest sõltumata. Seetõttu ei olnud vaideotsuse vaidlustamine lubatud ning sellel põhjusel ei võinud halduskohus kaebuse muutmist vastu võtta.
Halduskohus on kaebajale ekslikult selgitanud, et kohus ei saanud maksuotsuse tühistamise nõuet läbi vaadata, kuna vaidlustatud vaideotsusega ei ole kaebaja taotlust maksuotsuse tühistamiseks sisuliselt läbi vaadatud. Maksukorralduse seadusest ega muust seadusest ei tulene, et enne maksuotsuse halduskohtus vaidlustamist tuleb läbida vaidemenetlus. Samuti sõltumata sellest, kas vaidemenetlus on kohustuslik või mitte, ei takista vaide õigusvastane läbivaatamata jätmine vaides vaidlustatud haldusakti kohtulikku kontrolli (määrus asjas nr 3-3-1-30-12, p 18, vt ka määrus asjas nr 3-3-1-34-13, p-d 8–9).
|
| 3-3-1-35-12
|
Riigikohus |
11.10.2012 |
|
Riigikohtu praktika kohaselt tuleb haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas see kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui kaitstakse ka isiku huve, on isikul subjektiivne õigus nõuda asjakohasest sättest kinnipidamist (vt määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 22). Sotsiaalministri 19.03.2008 määruse nr 15 Meetme „Kesk- ja piirkondlike haiglate infrastruktuuri optimeerimine tingimused“ ning perioodi 2007-2013 struktuuritoetuste seaduse sätted, mille väidetavale rikkumisele kaebuses viidatakse, kaitsevad avalike huvide kõrval ka menetluses osalenud taotlejate subjektiivset avalikku õigust menetlusele ja korraldusele, heale haldusele (põhiseaduse § 14) ja teiste taotlejatega võrdsele kohtlemisele (põhiseaduse § 12 lg 1). Seega on kaebajal kaebeõigus Vabariigi Valitsuse korralduse vaidlustamiseks.
Teises haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka samade menetlusosaliste vahel. Kui kohus ongi varasemas vaidluses andnud hinnangu uues asjas vaidlustatud haldusaktile, siis ei muuda see õiguslikku olukorda ilmselgeks. Teise kohtu antud hinnangu olemasolu ei tähenda, et halduskohtu otsuse sisu oleks ilmselgelt ette teada. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, siis tuleb asi lahendada sisulises menetluses.
Olukorras, kus esialgses kaebuses esitatud tühistamisnõue on muutunud ilmselgelt perspektiivituks, ei saa sama järeldust teha võimaliku õigusvastasuse tuvastamise nõude kohta. Kui halduskohus jõuab järeldusele, et tühistamiskaebus on ilmselgelt perspektiivitu, peab kohus enne kaebuse tagastamist andma kaebajale võimaluse kaebuses esitatud nõude muutmiseks. Uurimispõhimõttest tuleneb kohtu kohustust juhtida kaebaja tähelepanu tema õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-10, p 22 ja seal viidatud lahendid). Selgitamisvajadus puudub juhul, kui ka muudetud kujul oleks kaebuse eduväljavaated ilmselgelt olematud (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-77-11, p 11). Halduskohtumenetluse seadustiku kehtivas redaktsioonis sätestab § 49 lg 1 kaebajale võimaluse kaebuse nõuet või alust muuta.
Kohtupraktika kohaselt saab kaebust ilmselgelt perspektiivituks pidada eelkõige juhul, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik, näiteks on valitud vale nõudeliik (määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 10 ning määrus asjas nr 3-3-1-57-11, p 16). Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud (määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 11).
Teises haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka samade menetlusosaliste vahel. Kui kohus ongi varasemas vaidluses andnud hinnangu uues asjas vaidlustatud haldusaktile, siis ei muuda see õiguslikku olukorda ilmselgeks. Teise kohtu antud hinnangu olemasolu ei tähenda, et halduskohtu otsuse sisu oleks ilmselgelt ette teada. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, siis tuleb asi lahendada sisulises menetluses.
|
| 3-3-1-77-11
|
Riigikohus |
26.03.2012 |
|
Asjakohaseks saab pidada kaebaja nõuet vangla 10.03.2009 käskkirja tühistamiseks, sest sellega piirati kohtusse pöördumise ajal kaebaja õigust hoida ja kasutada kambris isiklikke tarbeesemeid. Kuigi 10.03.2009 käskkiri ei saanud mõjutada vangla 04.03.2009 kirja ja sellest tehtud otsustust, oli kaebajal HKMS v.r § 7 lg 1 kohaselt õigus selles käskkirjas sätestatud piirangute kohtulikule kontrollile. Samuti on oluline, et asjas esitatud kohustamisnõuet ei saa rahuldada seni, kuni 10. märtsi 2009. a käskkiri kehtib. Kohus ei saa kohustada haldusorganit toimingut sooritama, kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus seda ei võimalda (vt nt kohtuasi nr 3-3-1-5-10, p 14 koos täiendavate viidetega).
Juhtumil, kus kaebus seostub vangla uute toimingutega ,võib see HKMS § 41 lg 2 mõttes kujutada endast uut kohustamisnõude alust võrreldes vaidemenetluses esitatuga. Sellest ei saa aga järeldada, et asjas oleks läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Vastavalt HKMS § 47 lg-le 1 on selles küsimuses oluline vaid kaebuse ja vaide nõuete, mitte aluste kattuvus. Kui vaidemenetluse kestel uute haldusaktide andmisel või toimingute sooritamisel tuleks esitada sama nõudega vaie uuel alusel uuesti, siis takistaks see ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumist.
Eseme andmine kinnipeetavate isiklike asjade laost kambrisse on toiming. Vangla teavitas kinnipeetavat kirjaga toimingu tegemata jätmisest ja selle põhjustest. Riigikohtu varasem praktika (vt nt kohtuasjade nr 3-3-1-62-09, p 10; nr 3-3-1-32-10, p 17) ei anna alust teistsuguseks järelduseks, sest nendes asjades loeti haldusaktideks keeldumised erinevate lubade, seega haldusaktide andmisest. Eseme laost kambrisse väljastamiseks ei näinud õigusaktid ette loa ega muu haldusakti andmist (VangS § 15, justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 61).
Kohus peaks selgitama kaebajale võimalust muuta esitatud tühistamiskaebus tuvastamiskaebuseks. Ennekõike võiks selline üleminek olla vajalik seoses võimaliku kahjunõude esitamisega tulevikus. Praegusel juhtumil selgitamisvajadus puudub, sest nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude eduväljavaated oleksid ilmselgelt olematud.
|
| 3-3-1-80-10
|
Riigikohus |
21.02.2011 |
|
Kohtud on eksinud tõendamise nõuete vastu. Kui kohtud hindavad haldusakti arvestades väidetavalt muutunud asjaolusid, tuleb kohtuotsuses tugineda kohtumenetluses uuritud tõenditele, millest saab järeldada, kas haldusakti aluseks olnud asjaolud on muutnud ulatuses, mis tingiksid haldusakti muutmist või selle tühistamist. Käesoleval juhul ei nähtu kohtuasja materjalidest, et selliseid tõendeid oleks kogutud ja hinnatud.
Ehitise määratlemiseks ei piisa üksnes selle tuvastamisest, kas asi on rajatud inimtegevuse käigus ning kas ja kuidas on see teisaldatav. Arvestada tuleb ka selle asja põhilist kasutusotstarvet (eesmärki), kasutamise viisi, kestvust ja muid asja iseloomustavaid tunnuseid, mis kogumis võimaldavad eristada ehitist teistest asjadest.
Halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tulenevalt on kohtul kohustus selgitada välja kaebuse esitaja eesmärk ja tegelik tahe kohtusse pöördumisel, tõlgendada esitatud kaebust ja taotlusi sellest lähtuvalt ning juhtida tähelepanu isiku õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 26.03.2004 määrust asjas nr 3-3-3-1-04, 05.02.2004 otsust asjas nr 3-3-1-3-04, 13.11.2008 otsust asjas nr 3-3-1-26-08, 25.11.2010 otsust asjas nr 3-3-1-77-10). Kui halduskohus ei ole selgitanud välja kaebaja tegelikku tahet ja on mõjutanud teda esitama ebaefektiivset nõuet, on kohus oluliselt rikkunud menetlusõigust, sh HKMS § 11 lg 1 p 3 nõudeid. Muudetud taotluse alusel ei olnud kohtud õigustatud hindama esialgses taotluses nimetatud asjaolusid. Kohtud on hinnanud ka kaebust, mida halduskohus ei ole menetlusse võtnud. Kohtud on oluliselt eksinud HKMS § 19 lg 7 ja § 25 lg 4 nõuete vastu. Lisaks nendele olulistele menetluslikele rikkumistele on kohtud eksinud ka tõendamise nõuete vastu. Kui kohtud hindavad haldusakti arvestades väidetavalt muutunud asjaolusid, tuleb kohtuotsuses tugineda kohtumenetluses uuritud tõenditele, millest saab järeldada, kas haldusakti aluseks olnud asjaolud on muutnud ulatuses, mis tingiksid haldusakti muutmist või selle tühistamist. Käesoleval juhul ei nähtu kohtuasja materjalidest, et selliseid tõendeid oleks kogutud ja hinnatud.
Haldusorgan on kohustatud menetlema isiku nõuetekohast taotlust menetluse uuendamiseks või nõuet koormava haldusakti tühistamiseks. Haldusorgan peab tuvastama, kas esinevad asjaolud, mille tõttu on menetluse uuendamine kohustuslik HMS § 44 lg 1 või asjassepuutuva eriseaduse normide kohaselt.
Menetluse uuendamine ei ole välistatud ka siis, kui see ei ole õigusnormist tulenevalt kohustuslik, kuid menetlust ei tohi uuendada kergekäeliselt. Säärases olukorras peab haldusorgan hindama menetluse uuendamise vajadust kaalutlusreeglite kohaselt. Menetluse uuendamist on Riigikohus selgitanud ka 10.11.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-36-04.
Kui haldusorgan on kindlaks teinud HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, siis ta peab menetluse uuendama, kuid see ei tähenda, et vastav haldusakt tuleb tingimata tühistada või muuta. Isiku taotluse menetluse uuendamiseks võib jätta rahuldamata üksnes juhul, kui HMS § 44 lg-s 1 nimetatud asjaolu ei ole tõendatud ega usutavalt põhjendatud või kui see asjaolu on haldusorgani poolt ümber lükatud. Menetluse uuendamisest keeldumine vormistatakse haldusaktiga.
Seoses HMS § 44 lg 1 p-ga 1 on oluline, et menetluse uuendamise nõudmiseks annab aluse vaid sellise asjaolu muutumine, mis oli asjassepuutuv esialgse haldusakti andmisel. Muudatus peab võimaldama teha isiku jaoks soodsamat otsust. Menetluse uuendamise nõue ei eelda, et esialgne haldusakt tuleks uute asjaolude valguses lugeda õigusvastaseks.
Järelevalveorgan peab olema veendunud, et tema poolt tehtud ettekirjutuse õiguslik ja faktiline alus ei ole ära langenud ning puuduvad alused ettekirjutuse muutmiseks või tühistamiseks. Haldusorgan peab eelnimetatud asjaolusid hindama ning vajadusel oma varasema otsuse muutma või kehtetuks tunnistama ka olukorras, kus ettekirjutuse üle käib kohtuvaidlus ja ettekirjutuse täitmine on peatatud. Haldusorgani selline kohustus ei sõltu sellest, kas ettekirjutuse adressaat on esitanud menetluse uuendamise taotluse või mitte.
|
| 3-3-1-94-08
|
Riigikohus |
09.03.2009 |
|
Üksnes kõikidele kaebaja kirjadele vastamine ei ole piisav ning ei välista, et kohalik omavalitsus oli taotlus(t)e lahendamisel tegevusetu. HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kirjadele vastamist ei saa pidada müraprobleemi lahendamisel sobivaks (asjakohaseks) tegevuseks. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.
Kui kaebaja leiab, et kohalik omavalitsus on rikkunud tema õigusi tegevusetusega müraprobleemide lahendamisel, siis sellist kaebust ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kohesele tagastamisele kuuluvaks. Kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on vaidlustav tegevusetus piisava täpsusega määratletud.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
Kui kohalikule omavalitsusele esitatakse taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, näiteks tellides ekspertiisi. Pärast asjaolude väljaselgitamist ning menetlusosaliste ärakuulamist saab teha kaalutlusotsuse, milliste vahenditega õigusrikkumine kõrvaldada. Kõige efektiivsem võib olla lahenduse leidmine koostöös ettevõttega. Koostöö ebaõnnestumise korral on võimalik teha ettekirjutus vastavalt KaubTS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 23 lg-le 2 või muuta ettevõtte registreeringut majandustegevuse registris näiteks lahtiolekuaegade osas (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Äärmisel juhul võib kohalik omavalitsus kaaluda ka ettevõtte kustutamist majandustegevuse registrist (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Viimane on aga eriti intensiivselt ettevõtte õigusi riivav tegevus, mis nõuab erinevate isikute huvide eriti põhjalikku kaalumist.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
Kui kohalikule omavalitsusele esitatakse taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, näiteks tellides ekspertiisi. Pärast asjaolude väljaselgitamist ning menetlusosaliste ärakuulamist saab teha kaalutlusotsuse, milliste vahenditega õigusrikkumine kõrvaldada. Kõige efektiivsem võib olla lahenduse leidmine koostöös ettevõttega. Koostöö ebaõnnestumise korral on võimalik teha ettekirjutus vastavalt KaubTS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 23 lg-le 2 või muuta ettevõtte registreeringut majandustegevuse registris näiteks lahtiolekuaegade osas (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Äärmisel juhul võib kohalik omavalitsus kaaluda ka ettevõtte kustutamist majandustegevuse registrist (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Viimane on aga eriti intensiivselt ettevõtte õigusi riivav tegevus, mis nõuab erinevate isikute huvide eriti põhjalikku kaalumist.
Kohtusse esitatava kaebusega võib taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist. Toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Kui kaebaja leiab, et linnavalitsus on rikkunud tema õigusi tegevusetusega müraprobleemide lahendamisel, siis sellist kaebust ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kohesele tagastamisele kuuluvaks. Kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on ta vaidlustatava tegevusetuse piisava täpsusega määratlenud. Tegevusviisi valik on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsustus ning isik ei pea seda valikut tegema. Seega ei pea isik kohtusse pöördumisel välja tooma konkreetset toimingut või akti, mida vastustaja pole sooritanud või andnud.
HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kirjadele vastamist ei saa pidada müraprobleemi lahendamisel sobivaks (asjakohaseks) tegevuseks. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.
Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt mõistetakse teiselt poolelt välja üksnes reaalselt kantud menetluskulud. Menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, millest nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend. (vt Riigikohtu 20.10.2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-47-08 p-i 28).
Õigusabikulusid ei saa välja mõista, kui on esitatud üksnes esindaja arve, sest see ei tõenda kulude reaalset kandmist. Õigusabikulude tasumist saaks ja peaks tõendama kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
Kaebaja ei ole kohustatud esitama lisaks haldusorgani poole pöördumisele kõigepealt kohtule kohustamiskaebust ning alles juhul, kui see ei viiks sihile, taotlema kahju hüvitamist. Õigusvastasuse tuvastamise kaebus kavatsusega esitada hiljem kahjunõue on praegusel juhul sobiv vahend kaebaja õiguste kaitseks. Halduskohtumenetluse seadustiku §-d 6 ja 7 ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes halduskohtumenetluses ja kahjunõude esitamist riigi vastu teises halduskohtumenetluses (vt Riigikohtu 19.04.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-46-03 p-i 33). Kaebajal on õiguskaitsevahendi valiku vabadus, kuid selle vabaduse kasutamisel on oluline, et valitud vahendi kaudu oleks võimalik isiku rikutud õiguste kaitse. Kui õiguste kaitse on saavutatav mitme õiguskaitsevahendiga, saab kohus juhtida kaebaja tähelepanu sobivamale õiguskaitsevahendile (vt Riigikohtu 29.10.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-35-04 p-i 15).
|
| 3-3-1-67-05
|
Riigikohus |
01.12.2005 |
|
Akadeemilise puhkuse andmisest keeldumine on vastavalt HMS § 43 lg-le 2 haldusakt.
Kohtu ülesanne on aidata kaasa kaebuse täpsustamisele. Kohus peab selgitama välja kaebuse eesmärgi ning sellele vastava kaebuse eseme ja liigi. Poolte võrdsuse tagamiseks peab kohus vajadusel kaebajale selgitama kaebuse täpsustamise vajadust ning andma selleks tähtaja (Riigikohtu halduskolleegiumi 11. mai 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-22-05). Kuid ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. novembri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-05).
Üliõpilase eksmatrikuleerimine on haldusakt (Riigikohtu halduskolleegiumi 11. novembri 1994. a otsus haldusasjas nr III-3/1-10/94). Eksmatrikuleerimise õiguspärasuse hindamisel saab halduskohus hinnata ka selle eelduseks oleva koolitustellimuslepingu ülesütlemise kehtivust (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-48-05).
Kui haldusakt on vormistatud kirjadena ja kirjades ei märgita vaidlustamisviidet, vaid antakse soovitusi edasiseks toimimiseks, siis võib adressaadile jääda mulje, et tema asja veel arutatakse. Sellisel juhul peab halduskohus kaebuse tähtaegsuse hindamisel selgitama välja, millal pidi adressaat aru saama, et tema taotluse kohta on tehtud lõplik lahend.
|
| 3-3-1-36-05
|
Riigikohus |
18.11.2005 |
|
Põhiõiguste piirangud peavad eelkõige tulenema seadusest. Määrusega võib volitusnormi olemasolul täpsustada seadusega kindlaksmääratud piiranguid.
HMS § 87 lg 2 p 3 kohaselt esitatakse kaebus vaideotsuse peale siis, kui vaidemenetluses on rikutud isiku õigusi vaidlustatud haldusaktist sõltumata. Muul juhul esitatakse kaebus haldusakti peale. Kuna kaebuse põhjendusest ning kaebaja kohtuistungil antud seletusest nähtus, et kaebaja pidas oma õigusi rikkuvaks ettekirjutust, pidi halduskohtul tekkima kahtlus, et taotlus on sõnastatud ekslikult. Halduskohus pidi selgitama kaebajale, milline taotlus tuleks eesmärgi saavutamiseks esitada, ning andma võimaluse kaebuse täpsustamiseks.
|
| 3-3-1-22-05
|
Riigikohus |
11.05.2005 |
|
Uurimisprintsiip kehtib ka apellatsiooniastmes. Kui haldusasja lahendamiseks on vaja selgitada, millal ja kuidas halduskohus selgitas kaebajale kaebuse täpsustamise vajadust, oleks uurimispõhimõttega kooskõlas, kui ringkonnakohus nõuab halduskohtult välja haldusasja toimiku, mitte ei saada asja tagasi halduskohtule. Asja tagasisaatmise juures tuleb arvestada ka asjaolu, et halduskohtul on raskem objektiivselt anda hinnangut enda tegevuse õiguspärasusele. Seega võib uurimiskohustuse rikkumine vähendada asja otsustamise objektiivsust.
Kui haldusasja halduskohtusse tagasisaatmine ei ole asja õigeks lahendamiseks vajalik, on see vastuolus protsessiökonoomia põhimõttega. TsKMS § 3 ja HKMS § 5 koostoimes on halduskohtumenetluse ülesanne haldusasi õigesti ja võimalikult kiiresti läbi vaadata ning lahendada.
Tuvastanud kaebuse eesmärgi, peab kohus välja selgitama, mis on kaebuses sisalduva taotluse ese ja liik. Kui taotlus on puudulik, peab kohus kaebajale selgitama, milliseid taotlusi kaebuse eesmärgi saavutamiseks tuleks esitada. Kaebust võib täpsustada suuliselt kohtuistungil, kuid kohus võib määrata ka uue istungi või anda tähtaja kaebuse täpsustamiseks kirjalikult. Kaebuse täpsustamine iseseisva uue kaebusega ei oma haldusasja lahendamise seisukohast tähtsust.
(NB!Seisukoha muutus! Vt RKHKo 03.04.2007, nr 3-3-1-6-05, p 20)
|
| 3-3-1-35-04
|
Riigikohus |
29.10.2004 |
|
PES §-s 47 sätestatust tuleneb vaieldamatult kohaliku omavalitsuse kohustus tagada detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamine, kusjuures nimetatud rajatised peavad olema üldjuhul välja ehitatud enne ehitusloa väljastamist. Tagamiskohustuse saab lugeda täidetuks, kui rajatised on ehituslikult lõpetatud. Selle kohustuse võib täita ka ehitusloa taotlejaga või muude isikutega teede ja tehnovõrkude väljaehitamist puudutavate kokkulepete sõlmimise ja täitmise kaudu.
Kaebajal on õiguskaitsevahendi valiku vabadus. Nimetatud vabaduse kasutamisel on aga oluline, et valitud vahendi kaudu oleks võimalik isiku rikutud õiguste kaitse. Juhul, kui õiguste kaitse on saavutatav mitme õiguskaitsevahendiga, saab kohus juhtida kaebaja tähelepanu sobivamale õiguskaitsevahendile. Tuvastamiskaebuse esitamine eraldiseisvana kahjunõudest ei ole vastuolus menetlusseadusega.
|
Facebook
Twitter