Kohtulahendite liigitus

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse subjektid
• ->
• kaitsja
• ->
• kaitsjast loobumine

KrMS § 48 reguleerib kahtlustatava või süüdistatava loobumist kaitsja abist tervikuna, s.t loobumist KrMS § 34 lg 1 p-s 3 ette nähtud õigusest (RKKKo nr 3-1-1-81-11, p 24.3). Seega ei käi see olukorra kohta, kus kahtlustatav või süüdistatav loobub kaitsja juuresolekust mõne üksiku menetlustoimingu läbiviimisel, sh tema ülekuulamisel (KrMS § 34 lg 1 p 5). (p 32)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• tõend ja tõendamine
• ->
• tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused
• ->
• tõendatus

KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus ei tule mõista selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12) (p 36)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• karistusõiguse põhimõtted
• ->
• määratletusnõue

(Karistus)normi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata selle vastuolu PS § 23 lg-st 1 tuleneva karistusseaduse määratletuse nõudega. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. (Vt nt RKKKo nr 1-16-10888/62, p 48) Seejuures on ka EIK praktika kohaselt vältimatu, et paljud seadused sisaldavad suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus. Isik peab asjasse puutuva sätte sõnastusest aru saama, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise tegevuse või tegevusetuse eest ta kriminaalkorras vastutab ning milline karistus vastava teo toimepanemise ja/või tegevusetuse eest määratakse. (Vt nt EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 93–94.) (p 40)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• ametialased süüteod
• ->
• ametiisiku mõiste

Isikut saab KVS § 2 lg-te 1 ja 2 järgi lugeda ametiisikuks juhul, kui tal on ametiseisund ja samal ajal täidab ta avalikku ülesannet. (p 43)

Avalik ülesanne KVS § 2 lg 1 mõttes hõlmab avaliku võimu kandja ülesandeid, olenemata sellest, kas ja kui, siis millisel viisil nende täitmine mõjutab kolmandaid (haldusväliseid) isikuid. Samas peab KVS § 2 lg-s 1 nimetatud avalik ülesanne olema ette nähtud vahetult seadusega, seaduse alusel või tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav. (RKKKo nr 3-1-1-98-15, p-d 61–62) (p 45)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• ametialased süüteod
• ->
• aususe kohustuse rikkumine
• ->
• mõjuvõimuga kauplemine

Alates 1. jaanuarist 2015 ei nõua KarS § 298¹ koosseis enam mõjuvõimu kasutamise ebaseaduslikkust, vaid seda, et mõjuvõimu kasutamise sisuks oleks ametiisikult avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise saamine. Kui mõjuvõimuga kauplemise kokkuleppel kirjeldatud sisu puudub, ei ole kokkulepe KarS § 298¹ lg 1 järgi karistatav. (p 39)

Mõjuvõimuga kauplemise kokkulepe (ekvivalentsussuhe) on KarS § 298¹ lg 1 objektiivse koosseisu keskne tunnus. Selle jaatamiseks piisab, kui vara või soodustuse lubaja või andja on vahendajaga üksmeelel selles, et vahendaja või kolmas isik on saanud või saab tulevikus mingi vara või muu soodustuse ametiisiku mõjutamise eest. Vara või muu soodustus on seega tasu vahendaja poolt ametiisiku mõjutamise eest. Kokkulepe on sõlmitud, kui vahendaja on väljendanud nõusolekut mingi vara või soodustuse vastuvõtmiseks, teades/mõistes/aktsepteerides, et see antakse talle (või kolmandale isikule) just sellel eesmärgil. Mõjuvõimuga kauplemise kokkulepe võib olla sõnaselge, konkludentne või ka tingimuslik, kuid peab avalduma objektiivselt tajutaval viisil. Nii on mõeldav, et kokkuleppele jõutakse üksnes vihjamisi suheldes ja teineteise jaoks soodsaid samme astudes. Hetkel, mil pooled on oma soovid teineteisele piisavalt selgeks teinud ja kumbki on teise poolt soovitavaga vaikimisi nõustunud, saab kõneleda ebaõiguskokkuleppe olemasolust. (p 52)

Kui on tuvastatud ebaõiguskokkulepe (ekvivalentsussuhe) ja muud mõjuvõimuga kauplemise objektiivse koosseisu tunnused, kuid vahendaja varem väljakujunenud seisukohad ja huvid langevad kokku vara või muu soodustuse andja või lubaja eesmärkidega, ei välista selline kokkulangevus süüdistatava karistamist. (p 55)

Ekvivalentsussuhte seisukohalt on määrav, et vara või soodustuse lubaja või andja jõuab vahendajaga üksmeelele selles, et vahendaja või kolmas isik on saanud või saab mingi vara või muu soodustuse ametiisiku mõjutamise eest. Seda ei mõjuta tagantjärgi antav objektiivne hinnang tegude kasulikkusele vara või soodustuse lubaja või andja jaoks. (p 57)

Mõjuvõimuga kauplemine on juriidilises mõttes lõpule viidud juba ebaõiguskokkuleppe sõlmimisega. Süüdistatavate hilisem käitumine võib kaudselt kinnitada ekvivalentsussuhte olemasolu ja anda teavet teo subjektiivse külje kohta. (p 58)

Mõjuvõimuga kauplemise keskseks elemendiks on vara või muu soodustuse lubaja või andja ja mõjuvõimuga kaupleja ehk vahendaja kokkulepe. KarS § 298¹ objektiivse koosseisu aspektist ei ole oluline, kas vahendaja ka tegelikkuses mõjutas ametiisikut vara või muu soodustuse andja huvides ebavõrdset või põhjendamatut eelist andma, või kas ametiisik sellise eelise andis. KarS § 298¹ lg 1 kriminaliseerib nii tegeliku kui ka väidetava mõjuvõimu kasutamise ametiisiku üle, st ka olukorra, kus mõjuvõimu tegelikult üldse ei olegi. Mõjuvõimuga kauplemine on seega kriminaliseeritud kui teodelikt, mis ei nõua mingisugust tagajärge; karistatakse mõjuvõimuga kauplemist kui nähtust, teatud sisuga kokkuleppe sõlmimist, kus vara või muu soodustuse lubaja või andja usub (vahest ka ekslikult), et seeläbi õnnestub tal saada ametiisikult mingisugune enda jaoks kaalukas eelis. Ainuüksi sellise kokkuleppe sõlmimine õõnestab usaldust avaliku võimu aususe vastu. (p 61)

KarS § 298¹ lg-s 1 toodud mõjuvõimu tuleb mõista kui isiku ameti- või isiklikust positsioonist tulenevat võimalust mõjutada ametiisikut teatud tegu toime panema või sellest hoiduma (RKKKo nr 3-1-1-95-12, p 14.1). Mõjuvõim ei tähenda kitsalt võimalust teist isikut oma tahtele allutada ehk teda millekski sundida, vaid võimet suunata tema tahtekujundus- või otsustusprotsessi. (p 63)

KarS § 298¹ lg 1 subjektiivne koosseis on täidetud, kui mõjuvõimuga kauplemises lepiti kokku vähemalt kaudse tahtlusega. Lisaks kõigi selle objektiivsete tunnuste suhtes esinevale tahtlusele nõuab mõjuvõimuga kauplemise subjektiivne koosseis ka avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise saamise eesmärki. Seaduse teksti kohaselt peab selline eesmärk ehk kavatsetus olema vaid soodustuse andjal. Mõjuvõimuga kaupleja ehk vahendaja puhul see nõutav ei ole. (p 68)

Mõjuvõimuga kauplemise kuriteokoosseisuga kaitstakse eelkõige avaliku halduse kandjate otsuste ja toimingute usaldusväärsust, läbipaistvust ning erapooletust. Selle teo kriminaliseerimisega taunitakse ja välditakse avaliku halduse kandjate tahte allutamist kolmandate isikute erahuvidele. Järelikult on KarS § 298¹ kontekstis oluline see, kas vara või muu soodustuse lubaja taotletav eelis kahjustab avalikkuse huvi avaliku halduse asjaajamise sõltumatuse ja erapooletuse vastu, mitte tingimata see, kas eelise saajaga võrreldavas olukorras olev isik tunneb end ebasoodsamalt kohelduna. (p 72)

(Haldus)menetlus mitte üksnes ei pea olema, vaid peab ka näima aus ja õiglane (RKHKo nr 3-3-1-73-16, p 39). Ettenähtud menetluskorra eiramine mõjuvõimuga kauplemise tulemusena rikub kahtlemata avalikku huvi. (p 73)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• karistus
• ->
• kohaldamise alused
• ->
• karistuse mõistmine

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• karistus
• ->
• kohaldamise alused
• ->
• preventsioonid

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• karistus
• ->
• põhikaristus kuriteo eest
• ->
• rahaline karistus

Juriidilisele isikule karistust mõistes tuleb sarnaselt füüsilise isikuga järgida KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldaluseid. Ehkki peamine tegur karistusmäära valikul on kuriteo toimepanemisest tulenev süü suurus, on juriidilise isiku karistustundlikkust, sh tema majanduslikku seisu, võimalik arvesse võtta samuti karistuse mõistmise üldaluste sekka kuuluvate üld- ja eripreventiivsete kaalutluste raames. Kuna karistusega soovitakse põhjustada süüdlasele reaalselt tajutavaid kitsendusi ja kadusid, tuleb isiku karistustundlikkust hinnata karistuse kohaldamise aja seisuga (RKKKo nr 3-1-1-44-13, p 23). (p 76)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• kaebus
• ->
• kaebeõigus
• ->
• oma õiguse kaitse

Aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta huvitatud isiku subjektiivseid õiguseid (RKHKo 3-nr 20-1214/98, p 10; vrd ka RKHKo nr 3-3-1-68-16, p-d 15–19). Advokatuuril on distsiplinaarmenetluses advokaadi väidetavale rikkumisele reageerimisel ja advokaadi karistamisel suur otsustusruum (AdvS § 19 lg-d 1 ja 2). Huvitatud isikul ei ole õigust nõuda advokaadi karistamist (vrd RKPJKm nr 3-4-1-7-17, p 23). Seega on huvitatud isikul aukohtumenetluses üksnes õigus korrakohasele menetlusele. (p 8)

• Haldusõigus
• ->
• Vabad elukutsed
• ->
• advokaat
• ->
• Advokatuuri aukohus

• Haldusõigus
• ->
• Korrakaitse
• ->
• haldusjärelevalve

Pankrotihalduri või saneerimisnõustajana tegutseva advokaadi üle teeb haldusjärelevalvet Eesti Advokatuur, kes võib advokaadile distsiplinaarkaristuseks määrata mh rahatrahvi või pankrotihaldurina või saneerimisnõustajana tegutsemise keelu (s.o võtta tegutsemise õiguse ära) kuni viieks aastaks. (p 11)

• Haldusõigus
• ->
• Korrakaitse
• ->
• haldusjärelevalve

Maksejõuetuse teenistusel on advokatuuri kõrval pankrotihaldurina tegutseva advokaadi üle haldusjärelevalve tegemise õigus, kuid teenistus ei saa teha järelevalvet saneerimisnõustajana tegutseva advokaadi üle. (p 12)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• kaebus
• ->
• kaebuse liigid
• ->
• tuvastamiskaebus

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• kaebus
• ->
• kaebeõigus
• ->
• põhjendatud huvi

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• kaebus
• ->
• kaebeõigus

HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Tuvastamiskaebuse esitamine peab olema vajalik kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4). Tuvastamiskaebuse esitamine eeldab teisisõnu põhjendatud huvi. Haldustegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud preventiivse kaebuse puhul peab isikul näiteks olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (RKHKo nr 3-17-749/24, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 8)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• kaebus
• ->
• kaebuse liigid
• ->
• tuvastamiskaebus

Faktilise asjaolu võib kohus HKMS § 5 lg 1 p 6 alusel tuvastada. Viidatud sättes ning § 37 lg 2 p-s 6 märgitud sõnu ,,faktiline asjaolu“ tuleb mõista kui volitust teha avalik-õigusliku vaidluse lahendamise raames kindlaks kõiki olulisi asjaolusid, sh õigussuhteid, õigusi ning kohustusi nii avalik-õiguslikes kui ka eraõiguslikes suhetes (RKEKm nr 3-3-4-2-13, p 15). (p 10)

• Haldusõigus
• ->
• Energeetika
• ->
• maagaas
• ->
• maagaasiturg

Energiasektori, sh maagaasituru toimepidevuse ja varustuskindluse tagamise vastu esineb Eesti kliimat arvestades suur avalik huvi (vrd RKHKo nr 3-20-1313/52, p 17).

Ka Euroopa Liidu energiapoliitika eesmärgiks on tagada energiaturu toimimine ning energiaga varustamise kindlus (vt Euroopa Liidu toimimise lepingu art 194). Liikmesriigid võivad varustuskindluse tagamiseks kehtestada maagaasisektori ettevõtjatele avaliku teenuse osutamise kohustused (kuni 4. augustini 2024 kehtinud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/73/EÜ, 13. juuli 2009, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ art 3 lg 2; vrd ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1788, 13. juuni 2024, mis käsitleb taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, maagaasi ja vesiniku siseturgude ühiseid norme ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2023/1791 ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/73/EÜ art 6 lg 2). (p 12)

Tulenevalt inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtetest (põhiseaduse § 10) peab energiaturgude ja -võrkude nõuetekohase ja kestliku toimimise lõppkokkuvõttes tagama riik. Mõistlike alternatiivide puudumise korral tuleb tagada kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav gaasivarustus (vt ka maagaasiseaduse (MGS) § 1 lg-d 1 ja 2). Maagaasiturul tegutsemiseks on ette nähtud tegevusloa kohustus (MGS 4. ptk). Loa väljastamisel piiritletakse muu hulgas võrguettevõtjate tegevuspiirkonnad (MGS § 21 lg 2). Turuosalisel tuleb Konkurentsiametiga kooskõlastada nt lepingu tüüptingimused (MGS § 10¹ lg 5) ning võrguga liitumise tasu metoodika (MGS § 20 lg 3¹) ja võrguteenuste hinnad (MGS § 23 lg 4). Seaduses sätestatud nõuete täitmise üle teostab järelevalvet Konkurentsiamet (MGS 5. ptk). Lisaks on MGS § 22 lg 16 kohaselt võrguettevõtja üldhuviteenuse osutaja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse tähenduses ning teatud tingimustel elutähtsa teenuse osutaja (MGS § 22 lg 15). Sel juhul tuleb tagada maagaasiga varustamise toimepidevus (hädaolukorra seaduse (HOS) § 36 lg 1¹ p 2). (p 13)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• kaebus
• ->
• kaebuse liigid
• ->
• tuvastamiskaebus

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• kaebus
• ->
• kaebeõigus

Varasema haldustegevuse tähtaegne vaidlustamata jätmine ei muuda tuvastamiskaebuse esitamist lubamatuks. Varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei piira HKMS § 45 lg 2 järgi kaebeõigust. Tõhusam õiguskaitsevahend piirab tuvastamiskaebuse esitamist HKMS § 45 lg 2 järgi vaid siis, kui seda on võimalik tuvastamiskaebusega kohtusse pöördumise ajal veel kasutada (RKHKo nr 3-3-1-31-14, p 20). (p 20)

• Haldusõigus
• ->
• Energeetika
• ->
• maagaas
• ->
• võrguettevõtja
• ->
• võrguettevõtja kohustused

MGS § 22 lg 3 kohaselt on võrguettevõtja kohustatud arendama võrku selliselt, et oleks tagatud tema võrgupiirkonnas olevate tarbijapaigaldiste võrku ühendamine. Kolleegium märgib, et kuigi MGS § 21 lg 1 järgi piiritleb võrguettevõtja oma võrgupiirkonna, ei toimu see õiguslikus vaakumis. Võrguettevõtja privaatautonoomia on avalikust huvist tulenevalt piiratud kohustusega arvestada MGS-i põhimõtteid (mh võrdne kohtlemine, efektiivsus ja tarbijate vajaduste arvestamine - MGS § 1 lg 2). Võrgupiirkonda ei tohi piiritleda võrguettevõtja positsiooni kuritarvitades või tarbijate huve kahjustades, jättes sellest meelevaldselt välja üksikud kohad, kus paiknevad võrguettevõtja tarbijad, kes on võrguga ühendatud ja kellele gaasivarustus tuleb tagada. Võrgupiirkonna ülesanne pole piiritleda võrku tarbijapaigaldistest, vaid võrke ja nende arendusalasid omavahel (vt ka MGS § 21 lg 4). Teatud piirkonna tarbijate väljajätmine võrgupiirkonnast ja seeläbi õigusest gaasivõrgu arendamisele võiks kõne alla tulla siis, kui piirkonna energiavarustus tagatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse koostöös muul kohasel viisil, nt kaugküttega, iseäranis kui sellist lahendust toetavad ka energiatõhususe ja kliimasäästlikkuse kaalutlused. (p 23)

Eelnevast tulenevalt ei tohiks võrgupiirkonna ja võrgu arendamise kohustuse piiriks üldjuhul määrata liitumispunkti tarbijaga. Nende nõuete järgimist tuleb kontrollida tegevusloa andmisel (MGS § 2 p 4, § 28 lg 2). Vajaduse korral tuleb tegevuspiirkonna kanne loal muuta tagantjärele nõuetele vastavaks. (p 24)

Liitumispunkt on MGS § 2 p 6 kohaselt mh võrgu ja tarbijapaigaldise ühenduskoht. Liitumispunkt määratakse kindlaks võrguettevõtja väljastatavate liitumistingimustega (MGS § 18 lg 4 ja lg 6 p 1) ning need peavad vastama tarbija huve kaitsvatele põhimõtetele, olles mh üheselt mõistetavad ja võrgu arendamise huve arvestavad (MGS § 18 lg 5). Võrguettevõtja ei tohi survestada tarbijaid leppima kokku ebamõistlikus liitumispunktis. Konkurentsiameti pädevuses on teha järelevalvet ka nende nõuete üle. (p 25)

MGS § 22 lg-s 3 sätestatud arendamiskohustus võib tähendada ka kohustust korraldada ühendamine ümber selliselt, et muutub senise liitumispunkti asukoht ning seni tarbijapaigaldise koosseisu kuulunud gaasitorustik hõlmatakse osaliselt või tervikuna võrguga. Võrguettevõtjal võib niisuguse liitumistingimuste muudatuse korral tekkida õigus saada põhjendatud liitumistasu (MGS § 20 lg 1). Sellise muudatuse kasuks võiks rääkida ka senise tarbijapaigaldise ajalooliselt kujunenud keerukas struktuur, millele viitab torustiku kulgemine läbi paljude tarbijate kinnistute. Konkurentsiameti ülesanne on konstruktiivse koostöö, kuid vajaduse korral ka järelevalve käigus võtta meetmed, et võrguettevõtja neid asjaolusid kohaselt arvestaks. (p 26)

• Haldusõigus
• ->
• Ehitus ja planeerimine
• ->
• planeerimine
• ->
• sundvalduse seadmine

Kui omandisuhted on segased ja neid ei ole mõistliku aja ja pingutuse juures võimalik selgitada, võib kõne alla tulla võrguettevõtja kasuks torustikule koostöös kohaliku omavalitsusüksusega sundvalduse seadmine (kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus § 1 lg 6, § 4 lg 1 p 2 ja lg 2; vrd RKHKo nr 3-20-1313/52, p 21). (p 27)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine

Kui isik vaidlustas osaliselt maakohtu otsuse, kuid seda mitte talle väidetavalt kahju tekitanud osas, ega esitanud ringkonnakohtule SKHS § 21 lg-tes 1 ja 3 sätestatud korras taotlust hüvitada tekitatud kahju, võib taotluse esitada SKHS § 21 lg 4 kohaselt prokuratuurile. Tulenevalt SKHS § 21 lg‑st 4 peab taotleja sellisel juhul põhjendama, miks ta ei esitanud taotlust ringkonnakohtule, ning arvestades SKHS § 21 lg 4 teises lauses sätestatud tähtaega, esitama vajadusel tähtaja ennistamise taotluse SKHS § 13 lg 2 järgi. (p-d 5 ja 6)

• Haldusõigus
• ->
• Struktuuritoetus
• ->
• toetusnõuete rikkumine
• ->
• sanktsioonisüsteem
• ->
• finantskorrektsioon

Euroopa Komisjoni 14. mai 2019. a otsusega C(2019) 3452 kehtestatud suunised ei ole liikmesriigile kohustuslikud. Viidatud suunised on antud kooskõlas sätetega, mis reguleerivad komisjoni poolt tehtavaid finantskorrektsioone. Suunised on adresseeritud Euroopa Komisjoni asjaomastele talitustele, mitte liikmesriikide rakendusüksustele (vrd RKHKo nr 3-3-1-96-16, p 19). Suuniste p-s 1.1 kõigest soovitatakse, mitte ei kohustata liikmesriike rakendama suunistes kajastatud korrektsioonimäärasid. Kui Eesti võimud peavad vajalikuks sätestada suunised toetuse saajate jaoks riigisiseselt siduvana, tuleb need üle võtta seadusega või seaduse alusel määrusega. (p 23)

Liikmesriigi rakendusüksusel pole keelatud teha finantskorrektsiooni otsuseid kooskõlas suunistega ja suuniseid kaalumisel arvestada, kuid määruse nr 1303/2013 art 143 lg 2 kolmandast lausest tulenevalt peab otsusest nähtuma, et üksus on võtnud arvesse juhtumi kõiki iseärasusi. Muu hulgas tuleb viidatud sätte järgi arvestada fondidele tekitatud rahalist kahju. Juhul, kui sedalaadi haldusmeetmed on adresseeritud riigist eraldiseisvale isikule, peab kohus nende proportsionaalsust kontrollima rangelt, mitte piirduma ebamõistlikkuse testiga. Tulenevalt määruse nr 1303/2013 art 143 lg-st 1 ei saa Euroopa Komisjon liikmesriigi asutusele kuuluvat kaalutlusõigust liikmesriigi asutuse eest teostada. (p 24)

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• Eesti õiguse ja EL õiguse suhe

Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et EL i õiguse esimusest peavad lähtuma kõik liikmesriigi haldusorganid, et üksikisikud saaks tugineda liidu õiguse sätetele (nt EKo-d nr C-103/88, Fratelli Costanzo, p 32; C-378/17, Minister for Justice and Equality, p 38). Lisaks sätestab ELTL art 288 lg 3 selgelt, et direktiiv on kohustuslik liikmesriikidele. See puudutab ka RMK-d kui riigitulundusasutust. (p 25)

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusleping
• ->
• halduslepingu sõlmimine

• Haldusõigus
• ->
• Korrakaitse
• ->
• haldusjärelevalve

Eraõiguslikele juriidilistele isikutele avaliku võimu volituste üleandmist reguleerib üldseadusena HKTS ning eriseadusena praegusel juhul STS. HKTS §-d 4 ja 8 ning § 10 p 5 nõuavad koosmõjus, et täidesaatva riigivõimu volitusi eeldava haldusülesande üleandmiseks tuleb sõlmida haldusleping, mille kohustusliku tingimusena tuleb kindlaks määrata haldusjärelevalvet teostav valitsusasutus. Samuti tuleneb halduslepingu sõlmimise kohustus STS § 8 lg-st 3. STS § 8 lg 4 järgi teeb rakendusüksuse poolt halduslepingu täitmise üle haldusjärelevalvet rakendusasutus (STS § 7). Rakendusüksuse ülesannete, sh finantskorrektsiooni (STS § 8 lg 2 p 6) tegemise pädevuse üleandmine ilma halduslepinguta ja selleks puhuks ettenähtud haldusjärelevalveta ei ole lubatav. (p 17)

Finantskorrektsioon kui riigivõimu funktsioon, mille üleandmisel tuleb sõlmida haldusleping, on hõlmatud STS § 8 lg-s 4 sätestatud haldusjärelevalvega. (p 18)

• Haldusõigus
• ->
• Korrakaitse
• ->
• haldusjärelevalve

VVS § 75¹ lg 3 järgi on haldusjärelevalve tegijal õigus teha puuduse kõrvaldamiseks ettekirjutusi. See hõlmab ka õigusvastaste otsuste kõrvaldamise ettekirjutused. (p 20)

• Haldusõigus
• ->
• Struktuuritoetus
• ->
• vaidluste lahendamine

VVS § 75¹ lg 3 järgi on haldusjärelevalve tegijal õigus teha puuduse kõrvaldamiseks ettekirjutusi. See hõlmab ka õigusvastaste otsuste kõrvaldamise ettekirjutused. Praeguse haldusorganite vahelise vaidluse tõhus lahendamine ei eelda, et rakendusasutusel peaks olema volitus rakendusüksuse otsuseid tühistada. Kuna riik ega tema asutused ei ole PS § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse ega muude põhiõiguste kandjad, ei kehti nende algatatud vaidluse lahendamisel sellised standardid nagu üksikisikule õiguskaitse tagamisel. Ka määruse nr 1303/2013 art 74 lg-st 3 ei tulene, et liikmesriik peaks iseendale tagama õiguse pöörduda kohtusse üksuse vastu, kellele ta on andnud oma ülesanded (vt ka RKHKm nr 3-22-1641/13, p-d 13–17). (p 20)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tsiviilkohtumenetluse üldised põhimõtted
• ->
• kohtusse pöördumise õigus

Lapsevanema eesmärk võimaldada lapsele lõunase puhkeaja veetmist viisil, millega ei kaasneks kohustust viibida voodis võib olla õiguslikult kaitstav, kui lasteasutusel on õigusaktist või lepingust tulenev kohustus lasteaialapsele teatud kindlat tegevust pakkuda ning ta on seda kohustust rikkunud viisil, mis piirab ülemäära perekonna võimalusi kasutada lasteaiateenust (nt asetades vanemad vastu nende eelistust olukorda, kus neil tuleb laps juba alates lõunaajast lasteaiast ära tuua). (p 10)

• Haldusõigus
• ->
• Struktuuritoetus
• ->
• vaidluste lahendamine

Määruse nr 1303/2013 art 74 lg st 3 ja põhjendusest 67 nähtub liikmesriigi kohustus kehtestada tõhus kaebuste lahendamise kord, kuid selle täpsem korraldus (milline organ lahendab, milline on menetluskord jms) sõltub liikmesriigi „institutsioonilisest ja õigusraamistikust“. Seega, tegu on liikmesriigi menetlusautonoomia alla kuuluva küsimusega, mille sisustamisel tuleb liikmesriigil järgida võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. (p 12)

EL-i õigus ei välista antud juhul teenistusliku järelevalve normide kohaldamist ja ministri võimalust sekkuda RTK tegevusse finantskorrektsiooni tegemisel. Määruses nr 1303/2013 ei ole rakendusüksusele kehtestatud võrreldavaid sõltumatuse nõudeid EL i tasandil, nagu on mitmes teises valdkonnas, kus on EL i õigusaktis mingil mõjuval põhjusel sätestatud organile asjakohased sõltumatuse tagatised, vältimaks väline sekkumisvõimalus organi tegevusse. (p 16)

• Haldusõigus
• ->
• Struktuuritoetus
• ->
• vaidluste lahendamine

• Haldusõigus
• ->
• Korrakaitse
• ->
• teenistuslik järelevalve

VVS § 101 lg 3 kohaldamine Sotsiaalministeeriumi ja RTK vahelise vaidluse lahendamiseks eeldab, et rahandusministril on õigus ja võimalus sekkuda RTK kui rakendusüksuse tegevusse, sh kontrollida finantskorrektsiooni otsuseid. Selline pädevus on rahandusministril teenistusliku järelevalve raames vastavalt VVS 7. ptk-le. (p 14)

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• EL põhiõiguste harta
• ->
• Artikkel 47

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• kohtusse pöördumise õigus ja õigused kohtumenetluses (§ 15, § 24)
• ->
• õigus pöörduda kohtusse (§ 15 lg 1 esimene lause)

Kohtusse pöördumise võimalust Sotsiaalministeeriumi poolt Riigi Tugiteenuste Keskuse tehtud finantskorrektsiooni peale ei kasva välja PS §-st 15, Euroopa Liidu lepingu (ELL) art 19 lg-st 1 või EL i põhiõiguste harta art-st 47, sest Sotsiaalministeerium kui riigiasutus ei ole põhiõiguste kandja. ELL art 19 lg 1 sätestab, et liikmesriigid näevad ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades. Euroopa Kohus on rõhutanud, et ELL art 19 lg 1 kohustab „liikmesriike nägema ette just harta artikli 47 mõttes tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades“. (C‑685/15 Online Games jt, p 54; vt ka C‑824/18 A.B. jt, p 143: „eelkõige harta artikli 47 tähenduses“) Samuti on Euroopa Kohus märkinud, et liikmesriikidele ELL art 19 lg-ga 1 pandud kohustus „vastab õigusele, mida on tunnustatud harta artiklis 47“. (C‑73/16 Puškár, p 58; sama ka C‑682/15 Berlioz Investment Fund, p 44). (p 17)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine

SKHS § 4 järgi võib isik nõuda talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist SKHS-is sätestatud alustel, ulatuses ja korras. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et selle sätte sõnastus ei takista SKHS-is sätestatud menetluskorra rakendamist olukorras, kus materiaalõiguslik kahju hüvitamise alus ei paikne SKHS-is (vt RKHKm nr 3-18-400/15, p-d 12 ja 13 ning RKEKm nr 3-18-1652/15, p 9). Teistsugusele seisukohale pole põhjust asuda ka olukorras, kus asjakohast materiaalõiguslikku alust ei ole üheski seaduses. Sellisel juhul saab kohus SKHS-is sätestatud menetluses kontrollida, kas vastava aluse puudumine on põhiseadusega kooskõlas. (p 13)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
• ->
• Valimiskaebused

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
• ->
• Valimiskaebused
• ->
• kohustuslik kohtueelne menetlus Vabariigi Valimiskomisjonis

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
• ->
• Valimiskaebused
• ->
• Riigikogu valimised

RKVS 12. peatükis sätestatud kaebemenetluses saab esitada Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse valimiste korraldaja toimingu peale. Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale, millega kaebuse kohta seisukoht võetakse, on võimalik esitada aga kaebus Riigikohtule (RKVS § 69, § 72¹). Vastavalt on sätestatud kaebemenetlus ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) 6. peatükis, mille § 37 lõike 1 kohaselt saab Riigikohtult taotleda valimiste korraldaja toimingu õigusvastaseks tunnistamist ja valimiskomisjoni otsuse tühistamist. (p 17)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
• ->
• Valimiskaebused
• ->
• Riigikohtu volitused kaebuse lahendamisel

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
• ->
• Valimiskaebused
• ->
• Riigikohtu volitused kaebuse lahendamisel
• ->
• kaebuse rahuldamata jätmine

Vt p 22.

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• riigi õigusabi (RÕA)

Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg 1 esimese lause kohaselt säilib riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile asja ülekandumisel mõneks teiseks riigi õigusabi liigiks ning üldjuhul jätkab varem nimetatud advokaat isikule riigi õigusabi osutamist. Tulenevalt kriminaalasja ja avaldaja eesmärgiks oleva nõude omavahelisest seotusest on põhjendatud lugeda õigus riigi õigusabile RÕS § 17 lg 1 alusel säilinuks. Kohus võib siiski uuesti hinnata, kas riigi õigusabi andmise alused jätkuvalt esinevad. Kuna kriminaalasja menetlus on lõppenud, tuli avaldajal esitada maakohtule riigi õigusabi jätkamise taotlus. (p-d 7 ja 8)

• Haldusõigus
• ->
• Vangistus
• ->
• tervishoid vanglas
• ->
• tervishoiuteenus vanglas

Nii nagu kinnipeetava ravimisel vanglas mõjutab ka vanglavälise ravi praktilist korraldust märkimisväärselt kinnipidamisrežiim (sh teenuse osutaja valik, ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine inimese kasutusse; vrd 3-21-30/19, p 27). (p 11)

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue

Väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisel tekkiva kahju eest vastutab vangla (RVastS § 12 lg 1). Riigile on omistatav nii tervishoiuteenust osutava eraõigusliku juriidilise isiku kui ka tema koosseisus tegutseva arsti tegevus. (p-d 12 ja 13)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• tervishoiuteenuse osutamise leping

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue
• ->
• nõude eeldused
• ->
• avaliku võimu kandja tegevus avalik-õiguslikus suhtes

Vaidlus kinnipeetavale väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud kahju hüvitamise üle tuleb lugeda avalik-õiguslikuks. Kahju hüvitamise nõue tuleb seetõttu lahendada riigivastutuse seaduse alusel (vrd RKÜKm nr 3-21-30/19, p 29 esimene lõik). Selle üle, kas avaliku võimu kandjale omistatav tegevus kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel on olnud õigusvastane, tuleb seejuures otsustada võlaõigusseaduse 41. peatüki alusel, mis sätestab tervishoiuteenuse osutamise tingimused. Teenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei või põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel teenust osutatakse (RKÜKm nr 3-21-30/19, p-d 25 ja 26). (p 16)

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusakt
• ->
• haldusakt
• ->
• siseakt

Haldusorgan võib rakendada halduseeskirju kaalutlusõiguse teostamise esimese etapina tüüpjuhtumite üle otsustamisel. Haldusorganil peab aga olema võimalus kaaluda juhtumi erilisi asjaolusid ning halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Kui halduseeskiri on kättesaadav, ei pea haldusorgan üksikjuhtumi lahendamisel eeskirja suuniseid eraldi põhjendama, isikul on samas võimalik põhjendada, miks tema puhul tuleks teha erand, ja esitada halduseeskirja suhtes ka põhimõttelisi vastuväiteid (vt RKHKo-d 3-11-1355, p-d 30–31, ja 3-3-1-77-14, p 19). Sarnastel alustel peab kolleegium võimalikuks halduseeskirju rakendada ka hindamisotsuste tegemisel. (p 24)

Kuigi halduseeskirjad ei ole haldusvälistele isikutele ega kohtutele otseselt siduvad, võib neist koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12) tuleneda siduvus haldusorgani enda jaoks. Haldusorgan ei tohi üksikjuhtumitel kalduda isiku kahjuks meelevaldselt kõrvale halduseeskirjaga kujundatud praktikast. See aga ei tähenda, et haldusorgan oleks halduseeskirjaga seotud igavesti ega tohiks muuta eeskirja või selle rakendamise praktikat ühetaoliselt kõiki tulevasi sarnaseid juhtumeid silmas pidades. Halduseeskirja muudatust võib arvestada ka siis, kui see on toimunud ajal, mil isik oli taotluse soodustuse saamiseks juba esitanud. Senine halduseeskiri ei saa olla jäigem kui haldusväliseid isikuid siduv õigus. Viimast aga tuleb haldusorganil arvestada haldusakti andmise seisuga (vrd HMS § 54). (p 25)

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• vaidemenetlus
• ->
• vaide läbivaatamine ja vaideotsus

Vaideotsuse tegemisel ei kehti HKMS § 158 lg 3 kolmandas lauses sätestatud keeld teostada kaalutlusõigust haldusasutuse asemel. Vaideotsuse põhjendusi tuleb kohtul arvestada samaväärselt haldusakti põhjendustega. (p 15)

• Haldusõigus
• ->
• Riigiabi
• ->
• riigiabi mõiste
• ->
• laen kui riigiabi

KredExi laenu andmise aluseks olevas määruses oli sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei anta laenu ettevõtjale, kes tõenäoliselt ei ole võimeline laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt täitma. Kui laenu antaks teadmisega, et seda tõenäoliselt ei tagastata, oleks sellel riigiabina hoopis teistsugune majanduslik tähendus ja mõju kui tagastatav laenul. Laenu puhul on oluline, et abi saaja tasuks kohases määras intressi, kuigi see on riigiabi puhul soodsam kui turutingimustel makstav intress. (p 22)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• menetlus halduskohtus
• ->
• kohtuotsus
• ->
• otsuse seaduslikkus ja põhjendatus

Protokolli kohaselt võttis kohus istungil eksperdi arvamuse asja materjalide juurde. Vastustaja esitas selle peale vastuväite, mille kohus jättis rahuldamata. Vastustajal oli seega võimalik arvamuse kohta ka sisuliselt seisukohti esitada ja soovi korral arvamust koos kohtuga vahetult uurida. Protokollist ega kassatsioonkaebusest ei nähtu, et selleks oleks takistusi tehtud. HKMS § 157 lg 3 ei nõua, et kohus oleks tõendit tingimata istungil arutanud (vrd RKTKo 3-2-1-7-09, p 12). (p 36)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• menetlus halduskohtus
• ->
• kohtuotsus
• ->
• otsuse tegemisel lahendatavad küsimused
• ->
• kohtuliku kontrolli ulatus
• ->
• kaalutlus- ja hindamisotsuste piiratud kohtulik kontroll
• ->
• hinnanguliste otsuste kontroll

HKMS § 158 lg 3 kolmas lause ei piira määratlemata õigusmõistete sisustamist ja selle valguses faktiliste asjaolude hindamist kohtus, vaid üksnes kaalutlusnormide õigusliku tagajärje valikut (RKHKo 3-20-1198/58, p 14). (p 17)

Kui vaidlusaluses haldusaktis sisaldub majanduslikke eriteadmisi eeldav prognoos, võib kohus laenutaotleja maksevõimele antud hinnangu kontrollimisel piirduda mõistlikkuse testiga, mille puhul uuritakse ennekõike, kas haldusorgan on arvestanud seaduse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid ja olulisi asjaolusid (analoogselt HMS § 4 lg-ga 2). Kohtul pole aga hindamisotsuste kontrollimisel keelatud asendada haldusorgani hinnangut enda omaga (RKHKo-d 3-20-1198/58, p-d 12 jj; 3-20-2362/63, p 25.2). (p 18)

Kui haldusorgan on oma otsust põhjendanud väga pealiskaudselt, ei ole halduskohtul kohustust asuda kaebaja maksevõimet vastustaja asemel hindama. Niisugune hindamine pole aga halduskohtu jaoks ka keelatud ega saa apellatsiooniastmes olla kohtuotsuse tühistamise iseseisvaks aluseks. (p 19)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• apellatsioonimenetlus
• ->
• ringkonnakohtu otsus
• ->
• tõendid

Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme, võttes asja juurde asjatundja arvamuse, mille kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisana. Arvestades vastustaja põhjendamiskohustuse rikkumist, ei ole kaebajale ette heidetav hinnangu esitamine alles apellatsioonkaebuse lisana, vastuseks halduskohtu otsuses toodud tõendite käsitlusele. (p 36)

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusakt
• ->
• menetlus- ja vorminõuete rikkumise tagajärjed

Vaidlustatud haldusakt oli põhjendamispuudustega ega vastanud sellisena HMS § 56 lg le 2. Otsuses puudus viide õiguslikule alusele ning selle faktiline põhjendus oli napp ja üldsõnaline. Haldusakti adressaati ei või panna olukorda, kus ta peab asuma ise asjakohast õigusnormi otsima (vt ka RKHKo 3-18-305/38, p 9). Valele õiguslikule alusele viitamine või ka üldse õiguslikule alusele viitamata jätmine ei pruugi siiski kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusakti toetav õiguslik alus on õiguskorras tegelikult olemas ning kohtuvaidluses ilmneb, et selle kohaldamise eeldused on täidetud (HMS § 58, vt ka RKHKo 3-18-1740/36, p 18.4). (p-d 13–14)

HMS §-st 56 ei tulene, et kõik haldusakti toetavad argumendid tuleb lõplikul kujul esitada haldusmenetluses ning et kohtumenetluses ei tohiks haldusakti põhjenduste toetuseks, täpsustuseks või selgituseks esitada vähimatki uut teavet võrreldes haldusaktis ja vaideotsuses esitatuga. See oleks vastuolus õigusliku argumentatsiooni olemusega. Haldusorganil kui vastaspoolel peab olema võimalik kaebaja väidetele reageerida omapoolsete vastulausetega (HKMS § 2 lg 6; RKHKo 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusakt
• ->
• haldusakt
• ->
• haldusakti ja siseakti piiritlemine

KredExi poolt kehtestatud laenutingimused on halduseeskiri. Tegemist ei ole konkreetse haldusakti eeltingimuste reguleerimisega (HMS § 52 lg 1 p 2), vaid üldise iseloomuga dokumendiga, mis puudutab menetluste üleselt kõiki asjaomastele tingimustele vastavaid laenutaotlusi, st puudutab piiritlemata arvu juhtumeid. Laenutingimused ei saa olla määrus (HMS § 88), sest ETS § 4 lg 2 ei näe ette, et minister võiks laenu andmise üldiste ja haldusväliselt siduvate tingimuste kehtestamise delegeerida edasi vastustajale (HMS § 91 lg 1; vt ka RKÜKo 3-18-1432/103, p 35). Laenutingimusi pole põhjust käsitada ka üldkorraldusena (HMS § 51 lg 2), arvestades, et vastustaja ise eitab tahet reguleerida laenutingimusi siduva haldusaktiga. Samuti ei vasta laenutingimused haldusakti vorminõuetele. (p 23)