HKMS § 29 lg 1 järgi peab taotlus väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks loa andmiseks sisaldama muu hulgas ka asja otsustamiseks vajalikke põhjendusi. Tulenevalt HKMS § 29 lg-test 1 ja 6 ning väljasaatmise olemusest peab juhtudel, kui on selge riik, kuhu isikut tahetakse välja saata, KMA taotlus ning halduskohtu luba sisaldama ka eelhinnangut sellesse riiki väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Taotluses tuleb esitada ka kaalutlused selle kohta, miks pole isiku suhtes otstarbekas kohaldada VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ning sunniraha, mis on vabaduse võtmisest vähem koormavad. Samuti peavad taotlus ning kohtu luba lähtuma kohtumenetluse ajal kehtivast õigusest. Kuna väljasaatmine on ajas kulgev protsess, siis tuleb juba taotluse esitamisel ja kohtu loa andmisel mõistlikul määral silmas pidada neid väljasaatmist mõjutavaid muudatusi õiguslikus olustikus, mis on jõus ajal, mil eeldatavalt hakatakse isikut välja saatma.
VSS § 16 lg 2 sätestab, et pärast ettekirjutuse, mille sundtäitmiseks väljasaatmist kohaldatakse, vaidlustamise tähtaja möödumist ei saa väljasaatmise vaidlustamisel tugineda ettekirjutuse õigusvastasusele. Järelikult ei ole väljasaatmiskeskusse paigutamise taotlust vaja põhjendada nende asjaoludega, millega tuleb põhjendada lahkumisettekirjutust. Taotluses ja halduskohtu otsuses tuleb põhjendada, miks on isik vaja paigutada väljasaatmiskeskusse ja vajadusel hinnata isiku tervist.