https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 43| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-22-3155/132 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2025

KrMS § 48 reguleerib kahtlustatava või süüdistatava loobumist kaitsja abist tervikuna, s.t loobumist KrMS § 34 lg 1 p-s 3 ette nähtud õigusest (RKKKo nr 3-1-1-81-11, p 24.3). Seega ei käi see olukorra kohta, kus kahtlustatav või süüdistatav loobub kaitsja juuresolekust mõne üksiku menetlustoimingu läbiviimisel, sh tema ülekuulamisel (KrMS § 34 lg 1 p 5). (p 32)


KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus ei tule mõista selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12) (p 36)


(Karistus)normi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata selle vastuolu PS § 23 lg-st 1 tuleneva karistusseaduse määratletuse nõudega. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. (Vt nt RKKKo nr 1-16-10888/62, p 48) Seejuures on ka EIK praktika kohaselt vältimatu, et paljud seadused sisaldavad suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus. Isik peab asjasse puutuva sätte sõnastusest aru saama, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise tegevuse või tegevusetuse eest ta kriminaalkorras vastutab ning milline karistus vastava teo toimepanemise ja/või tegevusetuse eest määratakse. (Vt nt EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 93–94.) (p 40)


Isikut saab KVS § 2 lg-te 1 ja 2 järgi lugeda ametiisikuks juhul, kui tal on ametiseisund ja samal ajal täidab ta avalikku ülesannet. (p 43)

Avalik ülesanne KVS § 2 lg 1 mõttes hõlmab avaliku võimu kandja ülesandeid, olenemata sellest, kas ja kui, siis millisel viisil nende täitmine mõjutab kolmandaid (haldusväliseid) isikuid. Samas peab KVS § 2 lg-s 1 nimetatud avalik ülesanne olema ette nähtud vahetult seadusega, seaduse alusel või tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav. (RKKKo nr 3-1-1-98-15, p-d 61–62) (p 45)


Kui tsiviilõigusliku tahteavalduse kujunemist reguleerivad avaliku õiguse normid, on tegemist avalik-õigusliku menetluse ja selle raames haldusakti andmisega (RKHKo nr 3-3-1-72-13, p 12). (p 49)


Alates 1. jaanuarist 2015 ei nõua KarS § 2981 koosseis enam mõjuvõimu kasutamise ebaseaduslikkust, vaid seda, et mõjuvõimu kasutamise sisuks oleks ametiisikult avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise saamine. Kui mõjuvõimuga kauplemise kokkuleppel kirjeldatud sisu puudub, ei ole kokkulepe KarS § 2981 lg 1 järgi karistatav. (p 39)

Mõjuvõimuga kauplemise kokkulepe (ekvivalentsussuhe) on KarS § 2981 lg 1 objektiivse koosseisu keskne tunnus. Selle jaatamiseks piisab, kui vara või soodustuse lubaja või andja on vahendajaga üksmeelel selles, et vahendaja või kolmas isik on saanud või saab tulevikus mingi vara või muu soodustuse ametiisiku mõjutamise eest. Vara või muu soodustus on seega tasu vahendaja poolt ametiisiku mõjutamise eest. Kokkulepe on sõlmitud, kui vahendaja on väljendanud nõusolekut mingi vara või soodustuse vastuvõtmiseks, teades/mõistes/aktsepteerides, et see antakse talle (või kolmandale isikule) just sellel eesmärgil. Mõjuvõimuga kauplemise kokkulepe võib olla sõnaselge, konkludentne või ka tingimuslik, kuid peab avalduma objektiivselt tajutaval viisil. Nii on mõeldav, et kokkuleppele jõutakse üksnes vihjamisi suheldes ja teineteise jaoks soodsaid samme astudes. Hetkel, mil pooled on oma soovid teineteisele piisavalt selgeks teinud ja kumbki on teise poolt soovitavaga vaikimisi nõustunud, saab kõneleda ebaõiguskokkuleppe olemasolust. (p 52)

Kui on tuvastatud ebaõiguskokkulepe (ekvivalentsussuhe) ja muud mõjuvõimuga kauplemise objektiivse koosseisu tunnused, kuid vahendaja varem väljakujunenud seisukohad ja huvid langevad kokku vara või muu soodustuse andja või lubaja eesmärkidega, ei välista selline kokkulangevus süüdistatava karistamist. (p 55)

Ekvivalentsussuhte seisukohalt on määrav, et vara või soodustuse lubaja või andja jõuab vahendajaga üksmeelele selles, et vahendaja või kolmas isik on saanud või saab mingi vara või muu soodustuse ametiisiku mõjutamise eest. Seda ei mõjuta tagantjärgi antav objektiivne hinnang tegude kasulikkusele vara või soodustuse lubaja või andja jaoks. (p 57)

Mõjuvõimuga kauplemine on juriidilises mõttes lõpule viidud juba ebaõiguskokkuleppe sõlmimisega. Süüdistatavate hilisem käitumine võib kaudselt kinnitada ekvivalentsussuhte olemasolu ja anda teavet teo subjektiivse külje kohta. (p 58)

Mõjuvõimuga kauplemise keskseks elemendiks on vara või muu soodustuse lubaja või andja ja mõjuvõimuga kaupleja ehk vahendaja kokkulepe. KarS § 2981 objektiivse koosseisu aspektist ei ole oluline, kas vahendaja ka tegelikkuses mõjutas ametiisikut vara või muu soodustuse andja huvides ebavõrdset või põhjendamatut eelist andma, või kas ametiisik sellise eelise andis. KarS § 2981 lg 1 kriminaliseerib nii tegeliku kui ka väidetava mõjuvõimu kasutamise ametiisiku üle, st ka olukorra, kus mõjuvõimu tegelikult üldse ei olegi. Mõjuvõimuga kauplemine on seega kriminaliseeritud kui teodelikt, mis ei nõua mingisugust tagajärge; karistatakse mõjuvõimuga kauplemist kui nähtust, teatud sisuga kokkuleppe sõlmimist, kus vara või muu soodustuse lubaja või andja usub (vahest ka ekslikult), et seeläbi õnnestub tal saada ametiisikult mingisugune enda jaoks kaalukas eelis. Ainuüksi sellise kokkuleppe sõlmimine õõnestab usaldust avaliku võimu aususe vastu. (p 61)

KarS § 2981 lg-s 1 toodud mõjuvõimu tuleb mõista kui isiku ameti- või isiklikust positsioonist tulenevat võimalust mõjutada ametiisikut teatud tegu toime panema või sellest hoiduma (RKKKo nr 3-1-1-95-12, p 14.1). Mõjuvõim ei tähenda kitsalt võimalust teist isikut oma tahtele allutada ehk teda millekski sundida, vaid võimet suunata tema tahtekujundus- või otsustusprotsessi. (p 63)

KarS § 2981 lg 1 subjektiivne koosseis on täidetud, kui mõjuvõimuga kauplemises lepiti kokku vähemalt kaudse tahtlusega. Lisaks kõigi selle objektiivsete tunnuste suhtes esinevale tahtlusele nõuab mõjuvõimuga kauplemise subjektiivne koosseis ka avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise saamise eesmärki. Seaduse teksti kohaselt peab selline eesmärk ehk kavatsetus olema vaid soodustuse andjal. Mõjuvõimuga kaupleja ehk vahendaja puhul see nõutav ei ole. (p 68)

Mõjuvõimuga kauplemise kuriteokoosseisuga kaitstakse eelkõige avaliku halduse kandjate otsuste ja toimingute usaldusväärsust, läbipaistvust ning erapooletust. Selle teo kriminaliseerimisega taunitakse ja välditakse avaliku halduse kandjate tahte allutamist kolmandate isikute erahuvidele. Järelikult on KarS § 2981 kontekstis oluline see, kas vara või muu soodustuse lubaja taotletav eelis kahjustab avalikkuse huvi avaliku halduse asjaajamise sõltumatuse ja erapooletuse vastu, mitte tingimata see, kas eelise saajaga võrreldavas olukorras olev isik tunneb end ebasoodsamalt kohelduna. (p 72)

(Haldus)menetlus mitte üksnes ei pea olema, vaid peab ka näima aus ja õiglane (RKHKo nr 3-3-1-73-16, p 39). Ettenähtud menetluskorra eiramine mõjuvõimuga kauplemise tulemusena rikub kahtlemata avalikku huvi. (p 73)


Juriidilisele isikule karistust mõistes tuleb sarnaselt füüsilise isikuga järgida KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldaluseid. Ehkki peamine tegur karistusmäära valikul on kuriteo toimepanemisest tulenev süü suurus, on juriidilise isiku karistustundlikkust, sh tema majanduslikku seisu, võimalik arvesse võtta samuti karistuse mõistmise üldaluste sekka kuuluvate üld- ja eripreventiivsete kaalutluste raames. Kuna karistusega soovitakse põhjustada süüdlasele reaalselt tajutavaid kitsendusi ja kadusid, tuleb isiku karistustundlikkust hinnata karistuse kohaldamise aja seisuga (RKKKo nr 3-1-1-44-13, p 23). (p 76)

3-23-1578/29 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.10.2024

HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Tuvastamiskaebuse esitamine peab olema vajalik kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4). Tuvastamiskaebuse esitamine eeldab teisisõnu põhjendatud huvi. Haldustegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud preventiivse kaebuse puhul peab isikul näiteks olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (RKHKo nr 3-17-749/24, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 8)


Faktilise asjaolu võib kohus HKMS § 5 lg 1 p 6 alusel tuvastada. Viidatud sättes ning § 37 lg 2 p-s 6 märgitud sõnu ,,faktiline asjaolu“ tuleb mõista kui volitust teha avalik-õigusliku vaidluse lahendamise raames kindlaks kõiki olulisi asjaolusid, sh õigussuhteid, õigusi ning kohustusi nii avalik-õiguslikes kui ka eraõiguslikes suhetes (RKEKm nr 3-3-4-2-13, p 15). (p 10)


Energiasektori, sh maagaasituru toimepidevuse ja varustuskindluse tagamise vastu esineb Eesti kliimat arvestades suur avalik huvi (vrd RKHKo nr 3-20-1313/52, p 17).

Ka Euroopa Liidu energiapoliitika eesmärgiks on tagada energiaturu toimimine ning energiaga varustamise kindlus (vt Euroopa Liidu toimimise lepingu art 194). Liikmesriigid võivad varustuskindluse tagamiseks kehtestada maagaasisektori ettevõtjatele avaliku teenuse osutamise kohustused (kuni 4. augustini 2024 kehtinud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/73/EÜ, 13. juuli 2009, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ art 3 lg 2; vrd ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1788, 13. juuni 2024, mis käsitleb taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, maagaasi ja vesiniku siseturgude ühiseid norme ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2023/1791 ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/73/EÜ art 6 lg 2). (p 12)

Tulenevalt inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtetest (põhiseaduse § 10) peab energiaturgude ja -võrkude nõuetekohase ja kestliku toimimise lõppkokkuvõttes tagama riik. Mõistlike alternatiivide puudumise korral tuleb tagada kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav gaasivarustus (vt ka maagaasiseaduse (MGS) § 1 lg-d 1 ja 2). Maagaasiturul tegutsemiseks on ette nähtud tegevusloa kohustus (MGS 4. ptk). Loa väljastamisel piiritletakse muu hulgas võrguettevõtjate tegevuspiirkonnad (MGS § 21 lg 2). Turuosalisel tuleb Konkurentsiametiga kooskõlastada nt lepingu tüüptingimused (MGS § 101 lg 5) ning võrguga liitumise tasu metoodika (MGS § 20 lg 31) ja võrguteenuste hinnad (MGS § 23 lg 4). Seaduses sätestatud nõuete täitmise üle teostab järelevalvet Konkurentsiamet (MGS 5. ptk). Lisaks on MGS § 22 lg 16 kohaselt võrguettevõtja üldhuviteenuse osutaja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse tähenduses ning teatud tingimustel elutähtsa teenuse osutaja (MGS § 22 lg 15). Sel juhul tuleb tagada maagaasiga varustamise toimepidevus (hädaolukorra seaduse (HOS) § 36 lg 11 p 2). (p 13)


Võrguteenust osutavad võrguettevõtjad (MGS § 2 p 9). MGS § 23 lg 1 kohaselt on võrguteenus selle seaduse tähenduses võrgu kaudu gaasi ülekande või jaotamise teenuse osutamine. MGS § 22 lg 1 kohaselt on võrguettevõtja kohustatud tagama võrguühendust omavate isikute varustamise gaasiga sama seaduse, tegevusloa kõrvaltingimuste ja sõlmitud lepingu kohaselt. Erakapitalil põhinevad võrguettevõtjad sisenevad turule vabatahtlikult ja võivad sealt ka lahkuda, ehkki lahkumisele on seatud mõned eritingimused (vt nt MGS § 22 lg 6; vt ka MGS § 21 lg 4). HOS § 38 lg-st 1 nähtub, et maagaasiga varustamine võib teatud tingimustel olla avalik ülesanne. Lähtudes kolleegiumi senistest seisukohtadest avaliku ülesande määratlemisel, tuleb maagaasiga varustamist käsitada erandina avaliku halduse ülesandena ulatuses, milles võrguettevõtja täidab avalikes huvides riigi või kohaliku omavalitsuse ees tekkinud kohustust (RKHKo nr 3-20-1313/52, p 19 ja RKHKm nr 3-3-1-49-12, p 23), nt kui turutõrke tõttu tekiks vajadus määrata võrguettevõtjaks riigi või omavalitsusüksuse äriühing või riigihankemenetluses leitav ettevõtja. Ainuüksi see, et riik reguleerib raamistiku loomise kaudu võrguettevõtjate tegevust turul, ei tähenda, et riik on andnud ettevõtjale võrguteenuse osutamise üle riikliku ülesandena. (p 14)

Ühelgi juhul ei teosta ettevõtja võrguteenuse osutamisel riigivõimu volitusi ega astu tarbijatega sellest tulenevalt avalik-õiguslikesse suhetesse. Võrguteenuse osutamisel tekib kolmiksuhe, mille osalised on riik, võrguettevõtja ja tarbija (vrd RKHKm nr 3-20-1313/52, p 19). Gaasiturgude ja -võrkude reguleerimisel põhinev riigi ja võrguettevõtja vaheline õigussuhe on avalik-õigusliku iseloomuga. Sellel on siiski mõju ka tarbija ja võrguettevõtja vahelisele eraõiguslikule suhtele. (p 15)

Lisaks eelnevale tekivad vastastikused avalik-õiguslikud õigused ja kohustused võrguteenuse reguleerimisega seoses ka tarbijate ja riigi (Konkurentsiameti) vahel. Sellise õigussuhte sisuks on Konkurentsiameti õigus teha vajaduse korral ka tarbijate huvides järelevalvet võrguettevõtjate üle. Seega omab konkreetse võrguettevõtja olemasolu selle õigussuhte raames tähtsust. Kaebajal on õigus nõuda, et riik kutsuks vajadusel korrale võrguettevõtja, kes peaks konkreetses piirkonnas osutama võrguteenust, tagama gaasitarne ja ligipääsu gaasiturule ning hoidma oma võrgu toimimas ja korras (MGS § 22). Kui tarbijal puudub ligipääs toimivale gaasivõrgule, pole võimalik talle tagada ka gaasivarustuskindlust. (p 16)


Varasema haldustegevuse tähtaegne vaidlustamata jätmine ei muuda tuvastamiskaebuse esitamist lubamatuks. Varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei piira HKMS § 45 lg 2 järgi kaebeõigust. Tõhusam õiguskaitsevahend piirab tuvastamiskaebuse esitamist HKMS § 45 lg 2 järgi vaid siis, kui seda on võimalik tuvastamiskaebusega kohtusse pöördumise ajal veel kasutada (RKHKo nr 3-3-1-31-14, p 20). (p 20)


MGS § 22 lg 3 kohaselt on võrguettevõtja kohustatud arendama võrku selliselt, et oleks tagatud tema võrgupiirkonnas olevate tarbijapaigaldiste võrku ühendamine. Kolleegium märgib, et kuigi MGS § 21 lg 1 järgi piiritleb võrguettevõtja oma võrgupiirkonna, ei toimu see õiguslikus vaakumis. Võrguettevõtja privaatautonoomia on avalikust huvist tulenevalt piiratud kohustusega arvestada MGS-i põhimõtteid (mh võrdne kohtlemine, efektiivsus ja tarbijate vajaduste arvestamine - MGS § 1 lg 2). Võrgupiirkonda ei tohi piiritleda võrguettevõtja positsiooni kuritarvitades või tarbijate huve kahjustades, jättes sellest meelevaldselt välja üksikud kohad, kus paiknevad võrguettevõtja tarbijad, kes on võrguga ühendatud ja kellele gaasivarustus tuleb tagada. Võrgupiirkonna ülesanne pole piiritleda võrku tarbijapaigaldistest, vaid võrke ja nende arendusalasid omavahel (vt ka MGS § 21 lg 4). Teatud piirkonna tarbijate väljajätmine võrgupiirkonnast ja seeläbi õigusest gaasivõrgu arendamisele võiks kõne alla tulla siis, kui piirkonna energiavarustus tagatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse koostöös muul kohasel viisil, nt kaugküttega, iseäranis kui sellist lahendust toetavad ka energiatõhususe ja kliimasäästlikkuse kaalutlused. (p 23)

Eelnevast tulenevalt ei tohiks võrgupiirkonna ja võrgu arendamise kohustuse piiriks üldjuhul määrata liitumispunkti tarbijaga. Nende nõuete järgimist tuleb kontrollida tegevusloa andmisel (MGS § 2 p 4, § 28 lg 2). Vajaduse korral tuleb tegevuspiirkonna kanne loal muuta tagantjärele nõuetele vastavaks. (p 24)

Liitumispunkt on MGS § 2 p 6 kohaselt mh võrgu ja tarbijapaigaldise ühenduskoht. Liitumispunkt määratakse kindlaks võrguettevõtja väljastatavate liitumistingimustega (MGS § 18 lg 4 ja lg 6 p 1) ning need peavad vastama tarbija huve kaitsvatele põhimõtetele, olles mh üheselt mõistetavad ja võrgu arendamise huve arvestavad (MGS § 18 lg 5). Võrguettevõtja ei tohi survestada tarbijaid leppima kokku ebamõistlikus liitumispunktis. Konkurentsiameti pädevuses on teha järelevalvet ka nende nõuete üle. (p 25)

MGS § 22 lg-s 3 sätestatud arendamiskohustus võib tähendada ka kohustust korraldada ühendamine ümber selliselt, et muutub senise liitumispunkti asukoht ning seni tarbijapaigaldise koosseisu kuulunud gaasitorustik hõlmatakse osaliselt või tervikuna võrguga. Võrguettevõtjal võib niisuguse liitumistingimuste muudatuse korral tekkida õigus saada põhjendatud liitumistasu (MGS § 20 lg 1). Sellise muudatuse kasuks võiks rääkida ka senise tarbijapaigaldise ajalooliselt kujunenud keerukas struktuur, millele viitab torustiku kulgemine läbi paljude tarbijate kinnistute. Konkurentsiameti ülesanne on konstruktiivse koostöö, kuid vajaduse korral ka järelevalve käigus võtta meetmed, et võrguettevõtja neid asjaolusid kohaselt arvestaks. (p 26)


Kui omandisuhted on segased ja neid ei ole mõistliku aja ja pingutuse juures võimalik selgitada, võib kõne alla tulla võrguettevõtja kasuks torustikule koostöös kohaliku omavalitsusüksusega sundvalduse seadmine (kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus § 1 lg 6, § 4 lg 1 p 2 ja lg 2; vrd RKHKo nr 3-20-1313/52, p 21). (p 27)

3-22-2197/26 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.02.2024

Kui riigile kuuluv äriühing, mis oma põhiülesandena täidab avalikku ülesannet, müüb avalikul enampakkumisel oma vara ning see tehing ei ole põhiülesandega seotud, siis ei ole see tehing avalik-õiguslik. Seega sellest tehingust kerkivad vaidlused ei ole halduskohtu pädevuses. (p 15)

3-22-1557/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.06.2023

Sarnaselt vanglas või arestimajas kinnipeetavale mõjutab ka kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ja kinnipidamisrežiim ravi praktilist korraldust (vrd VangS §-d 52 ja 53, VSS § 269 ning VRKS § 11 lg 8) ja nii tuleb ka kinnipidamiskeskuses kinni peetavatele isikutele tervishoiuteenuse osutamisest tekkinud vaidlus lugeda avalik õiguslikuks. Samuti võib nii rahvusvahelise kaitse taotlejat kui ka väljasaadetavat erandjuhtudel kinni pidada arestimajas või vanglas (VSS § 19, VRKS § 36.3 lg 3). Seetõttu ei oleks põhjendatud, et paigutamise koha juhusest sõltuks see, mis kohus on pädev lahendama rahvusvahelise kaitse taotlejale või väljasaadetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlust. (p 9)

Kinnipidamiskeskuses kinni peetava välismaalase ja riigi õigussuhe, mis on seotud raviga, ei erine oluliselt kinnipeetava ja riigi suhetest tervishoiuteenuse osutamisel. (p 9)

Avalik-õiguslikuks suhteks on ka kinnipidamiskeskusesse kiirabi kutsumisega seotud vaidlused ja kõik küsimused, mis puudutavad kaebaja vastuvõttu PERH-i EMO-s, sh PERH- i töötajate käitumist. (p 9)

3-21-924/12 PDF Riigikohtu erikogu 11.11.2022

Kinnipeetavale väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisest tekkinud vaidlus tuleb lugeda avalik‑õiguslikuks ning sellise vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Kinnipeetava väljapoole vanglat ravile suunamisega täidab vangla avalik-õiguslikku kohustust tagada tema ravi. Riik kasutab oma kohustuse täitmisel tervishoiuteenust osutava eraõigusliku juriidilise isiku abi. Kinnipeetaval tekib väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamise raames õigussuhe üksnes vanglaga, mitte teenust osutava haigla või kliinikumiga. Tervishoiuteenuse osutamisel tekkiva kahju eest vastutab vangla. Kannatanu ees ei vastuta ka haigla koosseisus tervishoiuteenust osutanud arst. (p-d 12–14)


Nii nagu kinnipeetava ravimisel vanglas mõjutab ka vanglavälise ravi praktilist korraldust märkimisväärselt kinnipidamisrežiim (sh teenuse osutaja valik, ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine inimese kasutusse; vrd 3-21-30/19, p 27). (p 11)


Väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisel tekkiva kahju eest vastutab vangla (RVastS § 12 lg 1). Riigile on omistatav nii tervishoiuteenust osutava eraõigusliku juriidilise isiku kui ka tema koosseisus tegutseva arsti tegevus. (p-d 12 ja 13)


Vaidlus kinnipeetavale väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud kahju hüvitamise üle tuleb lugeda avalik-õiguslikuks. Kahju hüvitamise nõue tuleb seetõttu lahendada riigivastutuse seaduse alusel (vrd RKÜKm nr 3-21-30/19, p 29 esimene lõik). Selle üle, kas avaliku võimu kandjale omistatav tegevus kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel on olnud õigusvastane, tuleb seejuures otsustada võlaõigusseaduse 41. peatüki alusel, mis sätestab tervishoiuteenuse osutamise tingimused. Teenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei või põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel teenust osutatakse (RKÜKm nr 3-21-30/19, p-d 25 ja 26). (p 16)

3-20-1249/12 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.06.2021

Lepingust tuleneva lahkumis- ja lammutamisnõude edasilükkamise vaidlus ei ole lahendatav halduskohtumenetluse korras. Tegemist on vaidlusega pooltevahelise lepingu täitmise ja lõpetamise tingimuste üle, mis on olemuselt tsiviilõiguslik ja tuleb lahendada tsiviilkohtus (vt nt RKHKo nr 3-3-1-42-04, p-d 15 ja 18). Selles osas on põhjendatud kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, sest sellise vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Kaebust ei saa tagastada tervikuna, kui kaebuses on ka avalik-õiguslik nõue. (p-d 13 ja 14)


Linnavara kasutusse andmist reguleerivad avalik-õiguslikud normid (Tallinna Linnavolikogu 13. juuni 2013. a määrusega nr 32 kehtestatud „Linnavara kasutusse andmise kord“) ja tegemist on avalik-õigusliku menetlusega. Linnavara kasutusse andmine tuleb otsustada avaliku õiguse põhimõtetest lähtudes, arvestades diskretsioonireegleid, avalikku huvi ja võrdse kohtlemise põhimõtet (vt RKHKo nr 3-3-1-35-05, p 7). Linnavara kasutusse andmine otsustatakse haldusaktiga ja sellele järgneb kasutuslepingu sõlmimine (vt „Linnavara kasutusse andmise korra“ § 4 lg-t 2). Mitmeetapilise menetluse korral on eraõigusliku lepingu sõlmimisele eelnenud menetlusest tõusetunud vaidlused isiku ja avaliku võimu vahel oma iseloomult avalik-õiguslikud ning need tuleb muu menetluskorra puudumisel läbi vaadata halduskohtus (vt RKHKm nr 3-3-1-79-07, p 11). (p 14)


Tallinna Linnavolikogu 13. juuni 2013. a määruse nr 32 „Linnavara kasutusse andmise kord“ § 41 on kaalutlusnorm ning selle alusel vara kasutusse andmise taotluse rahuldamata jätmisel on kaebajal õigus pöörduda kohtusse, et viimane kontrolliks, kas vastustaja on sellist otsust tehes menetluskorda ja kaalumisreegleid järginud ning põhjendamiskohustuse täitnud (vt RKHKo nr 3-3-1-72-13, p 23). (p 15)


Taotluse lahendamisel ei ole haldusorgan seotud taotluses nimetatud õiguslike alustega, vaid taotluse eesmärgiga (vrd RKHKo nr 3-3-1-74-14, p 13). Haldusorgan ei saa taotluse lahendamisel piirduda taotluses märgitud sätetega. HKMS § 5 lg-s 2 sätestatud eesmärgipärane ja efektiivne haldusmenetlus eeldab, et haldusorgan ei lähtu üksnes taotleja viidatud sätetest. Haldusorgan peab leidma ja kohaldama asjaoludele ja taotleja eesmärgile vastavad sätted ning vajaduse korral paluma taotlejal asjaolusid ja seisukohti selgitada või täpsustada. (p 15)

3-18-1273/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 04.12.2019

Tervisetõendile kantud „ei“-otsus tähendab, et mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta kehtestatud nõuetele. LS § 124 lg 4 järgi peatab Maanteeamet mootorsõiduki juhtimisõiguse, kui mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. Normi sõnastusest tuleneb, et Maanteeametil ei ole juhtimisõiguse peatamise otsustamisel kaalutlusõigust ja ta peab lähtuma tervisetõendil olevast otsusest. Seega, kui vaidlustatud juhtimisõiguse peatamise otsus tühistada, tuleks Maanteeametil anda sama sisuga haldusakt ja kaebaja juhtimisõigus LS § 124 lg 4 alusel uuesti peatada. (p 11)

Juhtimisõiguse taastamiseks tuleb kaebajal esitada tervisekontrolli teostaja väljastatud „jah“-otsusega tervisetõend või edukalt vaidlustada tervisetõendi „ei“-otsus. Tulenevalt LS § 101 lg 1 teisest lausest ei saa kaebaja esitatud erialaarstide tõenditega tõendada oma terviseseisundi vastavust mootorsõidukijuhi tervisenõuetele. (p 12)

LS § 101 lg-s 1 nimetatud mootorsõidukijuhi tervisetõendiga tehakse kindlaks asjaolu, kas isiku terviseseisund vastab LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. See asjaolu on Maanteeameti jaoks siduva tähendusega, kui ta otsustab isiku juhtimisõiguse, sh selle peatamise üle. Maanteeametil puudub pädevus isiku tervisenõuetele vastavusega seotud asjaolude üle otsustada. Tervisetõend väljastatakse pärast tervisekontrolli, mida teevad perearst, töötervishoiuarst, tervishoiuteenuse osutaja juurde moodustatud liiklusmeditsiini komisjon ja Kaitseväes eriarstiabi tegevusloa alusel tegutsev arst (LS § 102 lg 1). Seejuures saab tervisekontrolli teostaja määrata vajaduse korral juhtimisõiguse eritingimuse, st lubada mootorsõiduki juhtimise terviseseisundist lähtuva erinõude või piiranguga (LS § 101 lg 7), ning otsustada, et juht peab läbima tervisekontrolli sagedamini, kui seaduses üldjuhul ette nähtud on (LS § 101 lg 5).

Mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki juhtimine ei ole lubatud, on kehtestatud avaliku õiguse normidega: LS § 101 lg 10 alusel antud Vabariigi Valitsuse 16.06.2011. a määruses nr 80 „Mootorsõidukijuhi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse taotleja ning trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki ja trammi juhtimine ei ole lubatud“. LS § 102 lg 6 näeb ette, et mootorsõidukijuhi tervisekontrolli üle teostab Terviseamet haldusjärelevalvet tervishoiuteenuste korraldamise seaduses sätestatud korras. VVS § 751 lg 1 järgi on haldusjärelevalve ühe haldusorgani kontroll teise haldusorgani üle.

Tervisekontrolli teostaja täidab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tehes avalik-õiguslikku ülesannet ning tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine TTKS § 2 lg 1 mõttes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19 ja seal toodud viited). Tervisekontrolli tulemusel väljastatud tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele (HMS § 52 lg 1 p 2) mootorsõidukijuhi juhtimisõigusega seotud haldusmenetluses. (p 13)

Kuna LS-is ei ole tervisetõendi vaidlustamiseks sätestatud teistsugust menetluskorda, siis on kaebajal HKMS § 4 lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada tervisetõendit kui eelhaldusakti halduskohtus. (p 14)


Tervisekontrolli teostaja täidab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tehes avalik-õiguslikku ülesannet ning tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine TTKS § 2 lg 1 mõttes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19 ja seal toodud viited). (p 13)


Tervisekontrolli teostaja täidab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tehes avalik-õiguslikku ülesannet ning tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine TTKS § 2 lg 1 mõttes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19 ja seal toodud viited). Tervisekontrolli tulemusel väljastatud tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele (HMS § 52 lg 1 p 2) mootorsõidukijuhi juhtimisõigusega seotud haldusmenetluses. (p 13)

Kuna LS-is ei ole tervisetõendi vaidlustamiseks sätestatud teistsugust menetluskorda, siis on kaebajal HKMS § 4 lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada tervisetõendit kui eelhaldusakti halduskohtus. (p 14)


Tervisekontrolli tulemusel väljastatud tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele (HMS § 52 lg 1 p 2) mootorsõidukijuhi juhtimisõigusega seotud haldusmenetluses. (p 13)


3-19-823/14 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.11.2019

HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Avalik-õiguslikus suhtes, sealhulgas õigusemõistmise käigus tekitatud kahju hüvitamise alused ja kord on sätestatud RVastS-is. Erinev menetluskord on ette nähtud üksnes süüteomenetluses kohtu tekitatud kahju hüvitamise asjades (vt SKHS § 1 lg 3, § 4 ja § 7 lg 3 ning RKEK määrus nr 3-18-1652/15, p 9 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 7)


RVastS § 17 lg 1 teise lause kohaselt esitatakse kohtu tekitatud kahju hüvitamise taotlus Justiitsministeeriumile. Viimati nimetatud säte ei näe ette kohustuslikku kohtueelset menetlust. Kohtu tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse Justiitsministeeriumile või kaebuse otse halduskohtule. (p 8)

3-2-1-128-16 PDF Riigikohus 05.04.2017

Lisaks käsunduslepingust tulenevatele kõrvalkohustustele, mis on kirjas lepingus endas või mõnes üldkohustuslikus õigusaktis, võivad olla kõrvalkohustuseks ka kohustused, mis tulenevad tavast (sh lepingupoole kutsetavast) ja hea usu põhimõttest. (p 14)


Kuivõrd lapsevanema ja kohaliku omavalitsuse vahel tekib lasteaia teenuse osutamiseks sõlmitud lepinguga eraõiguslik suhe, siis ei kohaldu kahju hüvitamisele riigivastutuse seadus, sest selle seaduse kohaldamisalast on välja jäetud kahju hüvitamine eraõiguslikus suhtes (RVastS § 1 lg 2; § 1 lg 3 p-d 1 ja 4). (p 13)


Lapsevanema ja kohaliku omavalitsuse vahel sõlmitud lasteaiateenuse osutamise lepingu rikkumise korral on kohtueelsed õigusabikulud, lapsega hambaarsti, psühholoogi ja õigusabi osutaja juurde sõitmise kulud ning psühholoogi teenustasu VÕS § 127 lg 2 mõttes varalise kahju hüvitamise nõude kaitse-eemärgiga hõlmatud. (p 16)


Olukorras, mil laps on tekitanud lasteaias viibides kahju teisele lapsele, on põhimõtteliselt võimalik ka kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue kohaliku omavalitsuse vastu. Kohalik omavalitsus võib vastutada sõltumata süüst kahju õigusvastase tekitamise eest lepingulise järelevalvajana VÕS § 1053 lg-te 1 ja 3 alusel. Lepingulise järelevalvaja vastutuse kohaldamiseks tuleb tuvastada, et laps on oma õigusvastase teoga põhjustanud kahju järelevalve tegemise ajal. (p 19)


Lisaks käsunduslepingust tulenevatele kõrvalkohustustele, mis on kirjas lepingus endas või mõnes üldkohustuslikus õigusaktis, võivad olla kõrvalkohustuseks ka kohustused, mis tulenevad tavast (sh lepingupoole kutsetavast) ja hea usu põhimõttest. (p 14)

Kui kohaliku omavalitsuse ja lapsevanema vahel on sõlmitud lasteaiateenuse osutamise leping ning laps saab vigastada, siis tuleb rikkumise tõendamiseks välja tuua konkreetne lepingurikkumisena käsitatav tegu või tegevusetus. See, et kohalik omavalitsus ei taganud laste elu ja tervise eest hoolitsemist ja lapse heaolu kaitset lasteasutuses, on üldsõnaline rikkumine ja sellest ei selgu, mida kohalikule omavalitsusele ette heidetakse. (p 15)


Munitsipaallasteaia ja teenust saava isiku vahel tekivad teenuse osutamisel eraõiguslikud suhted ja selline leping on käsitatav käsunduslepinguna. Munitsipaallasteaed täidab lasteaiateenust osutades küll avalikku ülesannet, kuid sellega ei kaasne riigivõimu volitusi, mistõttu on munitsipaallasteaed olemuslikult samas olukorras, milles võivad olla eraisikud, näiteks eralasteaiad või lastehoiuteenust pakkuvad isikud. Ka siis, kui lastehoiuteenust osutatakse eraõiguslikus vormis, võivad piirangud lepinguvabadusele tuleneda avalikust õigusest. (p 13)

3-3-1-58-16 PDF Riigikohus 03.11.2016
IKS

Halduskohus on pädev lahendama vaidlusi pärast kriminaalmenetluse lõppu toimikuga tutvumise ja koopiate saamise üle sõltuvalt taotletavatest andmetest kas IKS või AvTS alusel (erandjuhtudel ka ArhS alusel). Tegu on materiaalselt haldusülesande täitmisega ja KrMS erinormid puuduvad (vt selle kohta ka RKKKm nr 3-1-1-116-04 ja RKHKo nr 3-3-1-84-15). (p-d 7-9)


Asjaolu, et andmed on kogutud kriminaalmenetluse toimingutega, ei tingi iseenesest vältimatult asjassepuutuva regulatsiooni paiknemist menetlusseaduses. Õigusselguse huvides võiks kriminaal- ja kohtutoimikuga tutvumise kord, sh toimikuga tutvumine pärast kriminaalmenetluse lõpetamist ja toimiku arhiivimist (KrMS § 209), olla ammendavalt reguleeritud KrMS-s (RKHKo nr 3-3-1-84-15). (p 10)

3-3-1-33-16 PDF Riigikohus 02.11.2016
TMS

Tegevuse haldustoiminguks kvalifitseerimisest ei tulene tingimata halduskohtule pädevust sellega seotud vaidluste lahendamiseks. Seadus võib ka haldusaktide ja toimingute puhul näha ette teistsuguse vaidlustuskorra (HKMS § 4 lg 1). PPA teatises sisalduva isikule õigusrikkumise toimepanemise omistamise tagajärgedeks on sunniraha määramine täitemenetluses ja tulevikus võimalik kriminaalmenetluse alustamine KarS § 3312 tunnustel. Nende olukordade kohtulikuks arutamiseks on ette nähtud teistsugused menetluskorrad: tsiviilkohtumenetlus ja kriminaalasja kohtulik menetlus. Halduskohtu funktsioon ei ole läbi viia eeltõendamismenetlust teist liiki kohtumenetluste jaoks. (p 14)


Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusmenetluse ja süüteomenetluse piiritlemisel saab ja tuleb lähtuda mh toimingu eesmärgist ja olemusest ning menetleja tahtest ja selle avaldamisest. KorS § 1 lg 4 järgi määrab tegevuse õigusliku aluse valiku riikliku järelevalve menetluse või süüteomenetluse vahel meetme objektiivne eesmärk. (p 12)


Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise näol on selles sisalduva andmetöötluse osas tegemist haldustoiminguga. (p 12.3)

Tegevuse haldustoiminguks kvalifitseerimisest ei tulene tingimata halduskohtule pädevust sellega seotud vaidluste lahendamiseks. Seadus võib ka haldusaktide ja toimingute puhul näha ette teistsuguse vaidlustuskorra (HKMS § 4 lg 1). PPA teatises sisalduva isikule õigusrikkumise toimepanemise omistamise tagajärgedeks on sunniraha määramine täitemenetluses ja tulevikus võimalik kriminaalmenetluse alustamine KarS § 3312 tunnustel. Nende olukordade kohtulikuks arutamiseks on ette nähtud teistsugused menetluskorrad: tsiviilkohtumenetlus ja kriminaalasja kohtulik menetlus. Halduskohtu funktsioon ei ole läbi viia eeltõendamismenetlust teist liiki kohtumenetluste jaoks. (p 14)


PPA peab kuriteoteatele reageerides võetavates seisukohtades kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises olema hoolikas mitte üksnes resolutsioonis (alustada/mitte alustada kriminaalmenetlust), vaid ka põhjendustes. Kuigi põhjendustes sisalduv ei oma iseseisvat õiguslikku tähendust, võib see kaasa tuua isiku õiguste iseseisva rikkumise, kui põhjendustes avaldatakse ebaõigeid faktiväiteid või ebakohaseid väärtushinnanguid. Lisaks võib see riivata süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1, KrMS § 7 lg 1). Riigi autoriteedi tõttu on tema jagataval teabel avalikkuse silmis suurem tõeväärtus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-3-12). Avalik võim peab sõnakasutuses olema hoolas ja vältima väärtõlgendusi (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-22-15). (p 15)

3-3-1-73-14 PDF Riigikohus 21.01.2015

EhS §-ga 13 sarnase sisuga planeerimis- ja ehitusseaduse §-st 47 tuleneb kohaliku omavalitsuse kohustus tagada detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamine ning tagamiskohustuse saab lugeda täidetuks, kui rajatised on ehituslikult lõpetatud. Kohustuse võib täita ka ehitusloa taotlejaga või muude isikutega teede ja tehnovõrkude väljaehitamist puudutavate kokkulepete sõlmimise ja täitmise kaudu (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-35-04, p 11). Ka kohaliku omavalitsuse kohustus hüvitada väljaehitamine saab tuleneda ainult kokkuleppest (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-53-04, p 12). Kokkuleppe sõlmimine kohaliku omavalitsuse ja detailplaneeringu taotleja vahel EhS §-s 13 sätestatud tööde teostamiseks ja rahastamiseks ei ole välistatud ka pärast planeeringu algatamist (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-26-10, p 14). (p 13) Kuigi kohalikul omavalitsusel on sättest tulenev kohustus tagada teede ja tehnovõrkude väljaehitamine vajaduse korral oma kulul, ei hõlma see tagamiskohustus kulude hüvitamise kohustust olukorras, kus ehitustööd on juba tehtud ja nende maksumuse hüvitamise kokkulepe puudub. (p 15)


Vaidlus alusetu rikastumise üle VÕS § 1042 alusel ei ole avalik-õiguslik, sest VÕS § 1042 kohaldamisel ei oma tähtsust, kas kulutused on tehtud mõne avalik- või eraõigusliku kohustuse täitmiseks. Niisugune vaidlus põhineks eraõiguse normidel, mistõttu ei kuulu selle lahendamine halduskohtu pädevusse. (17)


Ehitusseaduse § 13 eesmärk on kaalukas avalik huvi kohalike elanike jaoks täisväärtusliku elukeskkonna loomine nende igapäevaseks elutegevuseks vajalike avalikult kasutatavate hüvede näol, tagamaks kohaliku omavalitsuse territooriumil tervikliku ruumilise arengu, keskkonnakaitse ning elanike ohutuse (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-06, p d 25–26). Seega ei ole sätte eesmärk kaitsta arendaja huve. Kokkuleppe puudumise korral võib ka arendaja eeldada, et kohalik omavalitsus tagab tee ja välisvalgustuse väljaehitamise. Kui detailplaneeringu algatamise taotlemise staadiumis ei ole kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu taotleja jõudnud kokkuleppele ning kohalik omavalitsus ei ole taotlejale edastatud kirjalikus seisukohas märkinud, et taotleja kannab vajalikud kulutused, tuleb eeldada, et EhS §-s 13 märgitud tagamiskohustuse alusel on tööde tegemine ja selle eest tasumine kohaliku omavalitsuse ülesanne (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-26-10, p 14). (p 12)


Põhjendatud huvi vastustaja kohustuse tuvastamiseks ei saa tunnustada olukorras, kus isikul puudub alus eeldada, et haldusorgan oma kohustust eitab – sel juhul puudub vajadus lahendada küsimus kohtus. Kaebeõigus pidi olemas olema kaebuse esitamise ajal (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-8-14 (p 12) ja 3-3-1-65-11 (p 15)).(18)


Kuigi kohalikul omavalitsusel on EhS §-st 13 tulenev kohustus tagada teede ja tehnovõrkude väljaehitamine vajaduse korral oma kulul, ei hõlma see tagamiskohustus kulude hüvitamise kohustust olukorras, kus ehitustööd on juba tehtud ja nende maksumuse hüvitamise kokkulepe puudub. (p 15)

3-3-1-66-14 PDF Riigikohus 27.11.2014

Olemas oli kehtiv haldusakt, millega määrati PäästeTS § 14 lg s 3 sätestatud hüvitis. HMS § 61 lg 2 järgi haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguste lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. Haldusakti, millega määrati PäästeTS § 14 lg 3 alusel hüvitis, ei ole tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni pädevuse puudumise tõttu võimalik kehtetuks tunnistada ega hüvitist tagasi nõuda, hoolimata sellest, et jõus on ka praeguses asjas vaidlustamata jäetud Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 5. juuni 2012. a kokkuvõte, mille tegevusse kaasati ekspertarst ja milles leiti endiselt, et tegemist ei ole tööõnnetusega. Hüvitise tagasinõudmine oleks vastuolus HMS § 67 lg ga 2. (p 28)


PäästeTS § 14 lg s 3 on sätestatud avalik-õiguslik regulatsioon ja seetõttu on selles sättes nimetatud hüvitise määramise ja maksmise üle peetav vaidlus avalik-õiguslik, sõltumata sellest, kas päästeteenistuja tegutses töölepingu alusel või riigiametnikuna. HKMS § 4 lg 1 järgi on selline vaidlus halduskohtu pädevuses. (p 20)


Kuna ei ole kinnitust leidnud, et PäästeTS § 14 lg s 3 sätestatud hüvitise saamiseks esitatud taotluste läbivaatamisel viivitati õigusvastaselt, siis ei ole alust rahuldada ka Päästeameti vastu esitatud kaebust mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks. (p 30) Ka ei võimalda RVastS § 9 lg 1 välja mõista elukvaliteedi languse tõttu tekkinud mittevaralist kahju, isegi kui haldus- ja kohtumenetlusse astumine on tingitud vastustajate õigusvastasest tegevusest. (p 31)


PäästeTS § 14 lg s 3 ei sätestata sõnaselgelt, et hüvitist makstakse üksnes siis, kui püsiva töövõimetuse tekkimine on põhjuslikus seoses asutuse põhiülesannete täitmisel saadud vigastuse või tekkinud haigusega. Sellest sättest võib välja lugeda, et hüvitise määramiseks piisab, kui püsiv töövõimetus on tingitud asutuse põhiülesannete täitmise ajal saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel, st hüvitise saamiseks ei ole nõutav põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud tervisekahjustuse vahel. PäästeTS § 14 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud hüvitise maksmiseks ei piisa, et püsiv töövõimetus on tekkinud asutuse põhiülesannetest tulenevate teenistuskohustuste täitmisel, vaid et nõutav on ka põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud vigastuse või haigestumise vahel. (p 21) TTKS § 502 lg 1 järgi on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon nõuandev komisjon, mille eesmärk on patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmine ning hinnangust tulenevalt Terviseametile, Eesti Haigekassale ja tervishoiuteenuse osutajatele ettepanekute tegemine. Komisjoni pädevus on sätestatud sama paragrahvi lõikes 2. Selles sättes ei ole töövõimetuse põhjuse tuvastamise pädevust ette nähtud. PäästeTS § 14 lg s 3 sätestatud hüvitise määramisel ei saanud lähtuda tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni seisukohast. (p 27)


Päästeteenistuse seadus ei sätesta kohustust tasuda hüvitise määramise ja maksmisega viivitamise eest viivist ja intressi ning kompenseerida inflatsiooni.
Intressi ei ole avalik-õiguslikus suhtes võimalik nõuda, kui avalik-õiguslik norm ei näe ette intressi maksmise kohustust või õigust selle maksmist nõuda. Seda kinnitab ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg 1, mis eraõiguses seostab intressi maksmise kohustuse sellise kohustuse sätestamisega seaduses või lepingus. Viivitusintressi (viivise) näeb eraõiguslikes suhetes ette VÕS § 113, mille 1. lõike kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kolleegium on seisukohal, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS § ga 113 RVastS § 7 lg s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg s 1 sätestatud eeldused. Inflatsiooni tõttu kaotatud raha ei ole avalik-õiguslikus suhtes võimalik nõuda. Kõigepealt pole see ette nähtud ei avalik-õiguslike ega ka eraõiguslike sätetega. Teiseks on viivis (viivitusintress) määratud kompenseerima ka inflatsioonikadusid. (p 19)


PäästeTS § 14 lg s 3 ei sätestata sõnaselgelt, et hüvitist makstakse üksnes siis, kui püsiva töövõimetuse tekkimine on põhjuslikus seoses asutuse põhiülesannete täitmisel saadud vigastuse või tekkinud haigusega. Sellest sättest võib välja lugeda, et hüvitise määramiseks piisab, kui püsiv töövõimetus on tingitud asutuse põhiülesannete täitmise ajal saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel, st hüvitise saamiseks ei ole nõutav põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud tervisekahjustuse vahel. PäästeTS § 14 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud hüvitise maksmiseks ei piisa, et püsiv töövõimetus on tekkinud asutuse põhiülesannetest tulenevate teenistuskohustuste täitmisel, vaid et nõutav on ka põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud vigastuse või haigestumise vahel. (p 21)

3-3-1-72-13 PDF Riigikohus 02.04.2014

Eesti Panga määrused nr 10 ja nr 3, millega kehtestati Eesti Pangas kontode pidamise üldtingimused, on õiguslikust iseloomust tulenevalt haldussisesed aktid (halduseeskirjad), mis on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele. (p 14) Eesti Panga presidendi määruse nr 3 halduseeskirjana kvalifitseerimine ei välista, et sätestatu avaldab mõju ka haldusvälistele isikutele. Halduseeskirja normid omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena. Määruses sätestatud Eesti Pangas kontode pidamise üldtingimused omandavad väljapoole suunatud tähenduse konto avamist taotlevate isikute ja Eesti Panga kontot omavate isikute suhtes. Haldusväliste isikute jaoks, kelle suhtes halduseeskiri mõju omab, on sellega tutvumise võimalus tagatud, kuna Eesti Panga presidendi määrused on avaldatud Riigi Teatajas. (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-81-07, p 13). (p 15) Kuna Eesti Panga presidendi määruse nr 3 puhul on tegemist halduseeskirjaga, siis ei ole sellega seoses kohaldatav ka õiguse tagasiulatuva jõu rakendamise ja õiguspärase ootuse põhimõtted. Vastavalt asjaolude muutumisele ja vajadustele on haldusel õigus muuta ka halduseeskirju. Siinjuures tuleb juhinduda HMS § st 54, mille kohaselt haldusakt on õiguspärane kui ta on antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel. (p 16)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-81-07.


HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Juhul kui haldusorgan ei teosta kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-54-03, p d 38–40, ja nr 3-3-1-81-07, p 16). (p 21) Eesti Panga presidendi määruses nr 3 on antud kaalumisõiguse teostamise üldsuunad. Määrus kui halduseeskiri abistab Eesti Panka kaalutlusõiguse teostamisel. Samas ei tohi eeskiri takistada ega välistada kaalutlusõiguse teostamist. Kaalutlusveaga oleks tegemist siis, kui haldusorgan, viidates eeskirjale, ei teosta üldse sisulist kaalutlusõigust, ei arvesta olulisi asjaolusid jne. (p 21) EPS § d 2 ja 14 annavad Eesti Pangale kaalutlusõiguse teostamisel küllaltki ulatusliku hindamisruumi, s.o õiguse otsustada konto avamisel, kas see aitab kaasa Eesti Panga ülesannete täitmisele. (p 23)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-54-03. Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-81-07.


EPS § 14 kohaselt teenib konto avamine Eesti Pangas vaid avalikke huve. Õigusnormist, mis ei kaitse avaliku huvi kõrval ka üksikisiku huvi, ei teki subjektiivset õigust. (p 20)


Kui tsiviilõigusliku tahteavalduse kujunemist reguleerivad avaliku õiguse normid, on tegemist avalik-õigusliku menetlusega ja selle raames haldusakti andmisega (vt RKEK otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p d 36–37). Eesti Panga otsustust konto avamise kohta Eesti Pangas reguleerivad avaliku õiguse normid, milleks on EPS § 2 lg 2 ja § 14 ning selle alusel tekkinud suhe on avalik-õiguslik, isegi kui kontosuhe Eesti Panga ning krediidi- või finantseerimisasutuse vahel võib olla eraõiguslik. Sellest tulenevalt on praegune vaidlus avalik-õigusliku iseloomuga ja kuulub HKMS § 4 lg 1 kohaselt lahendamisele halduskohtus. (p 12)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-15-01.


Halduse kaalutlusõiguse kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas otsus on kooskõlas kehtiva õigusega ja õiguse üldpõhimõtetega ning ei ole tehtud kaalutlusvigu. (p 23)


Kuna Eesti Panga presidendi määruse nr 3 puhul on tegemist halduseeskirjaga, siis ei ole sellega seoses kohaldatav õiguse tagasiulatuva jõu rakendamise ja õiguspärase ootuse põhimõtted. Vastavalt asjaolude muutumisele ja vajadustele on haldusel õigus muuta ka halduseeskirju. Siinjuures tuleb juhinduda HMS §-st 54, mille kohaselt haldusakt on õiguspärane kui ta on antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel. (p 16)

3-3-1-49-12 PDF Riigikohus 13.02.2013

Asjaolu, et ettevõtja tegevust reguleerivad ka avaliku õiguse normid, ei muuda ettevõtja õigussuhteid avalik-õiguslikuks. Avalik-õigusliku suhte tekkimine eeldab kõigepealt avaliku ülesande täitmist vähemalt ühe osapoole poolt. Avaliku ülesande täitmisega on tegu ka siis, kui eraõiguslikule isikule on pädeva asutuse poolt õigusakti või lepinguga antud volitus või pandud kohustus osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik. Vaidlusalusel juhul ei täida võrguettevõtja kommunaalmajanduse korraldamise ülesannet, kuna see ülesanne jääb linnale ka juhul, kui linna kaugküttevõrgu kaudu jaotab soojust äriühing. Samas on kahtlemata kaugküttesüsteemi ja võrgu toimimine avalikes huvides ning võrguettevõtja täidab avalikku ülesannet. Kui avaliku ülesandega ei kaasne riigivõimu volitusi ja valdkonda reguleerivas seaduses ei ole sätestatud teisiti, võidakse avalikku ülesannet täita ka eraõiguslikus vormis, mis tähendab, et ülesande täitmiseks luuakse haldusorgani ja puudutatud isikute vahel eraõiguslikud suhted (määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9). Sellises suhtes tekkinud vaidluste lahendamine ei ole HKMS § 4 lg 1 alusel halduskohtu pädevuses.


KKütS § 141 lg 2 alusel korraldatud konkursist tulenevad vaidlused ei ole oma iseloomult avalik-õiguslikud. Riigikohtu hinnangul ei kaasne võrguettevõtja poolt soojuse jaotamise ega ostmisega riigivõimu volitusi. Isegi turgu valitseva ettevõte puhul, nt olulist vahendit omav loomulik monopol KonkS § de 13 ja 15 mõttes, ei muuda see teda avaliku võimu teostajaks.

Piisav ei ole ka argument, et ilma konkursi tulemuste vahetu halduskohtuliku kontrollita võivad jääda kaitseta nii konkursil osalejate kui ka tarbijate huvid. Majandusliku võimu kuri¬tarvitamise välistamiseks teostab üldist järelevalvet Konkurentsiamet ning see kehtib ka kauba ostmisest põhjendamatu keeldumise korral. Kaugkütteseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide, sh KKütS § 141 ja määruse nr 47 järgimise üle teostab järelevalvet Konkurentsiamet. Tarbijate õigusi kaitseb eelkõige see, et Konkurentsiameti kooskõlastab soojuse piirhinna. Konkurentsiameti haldusaktid või toimingud, mis rikuvad konkursil osalemisest huvitatud isiku või tarbija subjektiivseid õigusi, on halduskohtus vaidlustatavad. Samuti on võimalik VÕS § de 1009–1013 rikkumise korral kaitsta oma õigusi tsiviilkohtumenetluses.


RHS § 10 lg 3 p 1 ei saa tõlgendada selliselt, et selles sättes nimetatud eri- või ainuõigus saab olla isikule antud üksnes avaliku konkursiga KonkS § 14 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse 25.09. 2001 määrusega nr 303 sätestatud korras.

RHS § 10 lg 3 põhineb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 31.03.2004 direktiivi 2004/17 art 2 lg l 2 ning arvestada tuleb ka direktiivi põhjenduste p 25. Eri- või ainuõiguse mõistet ei saa direktiivi ja seda üle võtva seaduse alusel piiritleda ainult formaalselt teatud liiki menetlusele viidates, vaid seda tuleb teha ka sisuliste kriteeriumide abil iga juhtumi puhul eraldi. Ka KonkS § 14 lg 2 alusel antav eri- või ainuõigus ei pruugi alati kujutada endast eri- või ainuõigust RHS § 10 lg 3 p 1 mõttes. Direktiivi 2004/17 kohaselt ei loeta eri- või ainuõiguseks direktiivi mõttes liikmesriigi poolt ettevõtjate piiratud arvule objektiivsete, proportsionaalsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel mis tahes vormis, sh ka kontsessiooniga antud õigusi, mida võib kasutada iga huvitatud pool, kes neid kriteeriume täidab (vt preambula p 25 neljas lause).


Võrguettevõtja poolt soojuse ostmisele ei laiene riigihangete seadus. Selline järeldus tuleneb KKütS § st 141 koostoimes RHS § 16 lg tega 3 ja 5 ning § 90 lg ga 8. KKütS § 141 lg d 2 ja 5 näevad ette, et sellises juhul tuleb läbi viia Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale vastav konkurss.

KKütS § 141 lg 2 alusel korraldatud konkursist tulenevad vaidlused ei ole oma iseloomult avalik-õiguslikud. Riigikohtu hinnangul ei kaasne võrguettevõtja poolt soojuse jaotamise ega ostmisega riigivõimu volitusi. Isegi turgu valitseva ettevõte puhul, nt olulist vahendit omav loomulik monopol KonkS § de 13 ja 15 mõttes, ei muuda see teda avaliku võimu teostajaks.

KKütS § 141 kehtestamisele (kehtestati 01.11.2010 koos monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse jõustumisega) eelnenud menetlusest ei nähtu, et sooviti soojuse ostmise lepingud või nende sõlmimiseks konkursside läbiviimine allutada avalikule õigusele. Erinevalt RHS 5. peatüki sätetest ei ole siin tegemist avaliku võimu kandja kohustuste laiendamisega eraettevõtjatele.


RHS § 10 lg 3 p 1 ei saa tõlgendada selliselt, et selles sättes nimetatud eri- või ainuõigus saab olla isikule antud üksnes avaliku konkursiga KonkS § 14 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse 25.09. 2001 määrusega nr 303 sätestatud korras. Konkurentsiseaduses käsitatakse eri- või ainuõigusena riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt ettevõtjale antud õigust, mis võimaldab tal olla kaubaturul teiste ettevõtjatega võrreldes eelisseisundis või ainsaks ettevõtjaks sellel kaubaturul. Sellele määratlusele võib vastata ka vahetult õigustloovast aktist tulenev eri- või ainuõigus, samuti KonkS § 14 lg 2 teises lauses viidatud muus õigusaktis sätestatud korras antud eri- või ainuõigus.

Kaugküttevõrk võib kujutada endast olulist vahendit KonkS § 15 mõttes, kuid ainuüksi olulise vahendi valdamine ei ole võrdsustatav eri- või ainuõiguse alusel tegutsemisega. Eri- või ainuõigus RHS § des 83–89 nimetatud valdkondades eeldab pädeva asutuse poolt üld- või üksikaktiga kehtestatud õiguslikku eelist.

3-3-1-3-12 PDF Riigikohus 12.06.2012

Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas eraelu puutumatuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. Au ja hea nime kaitse hõlmab selle sätte tähenduses ka süütuse presumptsiooni kaitse. Süütuse presumptsiooni rikuvad poolelioleva kriminaalmenetluse kohta tehtud ametnike avaldused eesmärgiga panna üldsus uskuma kahtlusalune süüd ja mõjutada asjaolude hindamist kohtu poolt.

Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kuuluvad täiendavalt kohaldamisele ka VÕS §-d 1046 ja 1047 niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Oluline on rõhutada, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047. Riigikohtu praktikas eristatakse vaidlustes au ja hea nime teotamise üle faktiväiteid ja väärtushinnanguid. Põhimõtted, mis on väljendatud otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17 ja otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15 (koos täiendavate viidetega), on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul, arvestades eespool rõhutatud erisusi.


Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas eraelu puutumatuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. Au ja hea nime kaitse hõlmab selle sätte tähenduses ka süütuse presumptsiooni kaitse. Süütuse presumptsiooni rikuvad poolelioleva kriminaalmenetluse kohta tehtud ametnike avaldused eesmärgiga panna üldsus uskuma kahtlusalune süüd ja mõjutada asjaolude hindamist kohtu poolt.


IKS § 11 lg 1 ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks. Direktiivi 95/46/EÜ art 7 kohaselt ei ole andmete varasem avalikustamine aluseks andmete uuele töötlemisele.

Varem avalikustatud andmete uus töötlemine on võimalik kõigil IKS §-s 14 sätestatud alustel, samuti kohaldub IKS § 11 lg 2. See võimaldab nii ajakirjandusel andmeid avalikustada kui ka teistel isikutel, samuti haldusorganitel, neid ajakirjandusele edastada.

Riigiasutuse sisekommunikatsiooni väljaanded ja –kanalid ei ole IKS § 11 lg 2 mõttes meediaks ega toimi ajakirjanduslikul eesmärgil. Riik ei saa oma väljaannetes isikuandmete avaldamisel tugineda põhiseaduslikule sõna- ja ajakirjandusvabadusele, sest riik ei ole põhiõiguste kandja, vaid adressaat.


Kohtute pädevuse piiritlemisel on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom (vt nt määrus asjas nr 3-2-1-63-07, p 8). Kui avaliku võimu kandja rikkus võlaõigussuhtest tulenevat kohustust või tegutses muul viisil eraõiguslikus vormis, loetakse kahju tekitatuks eraõiguslikus suhtes. Kui teavet avaldab riik, kohalike omavalitsusüksus ja avalik-õiguslik juriidiline isik, eeldatakse, et see on avalik-õigusliku iseloomuga tegevus. Selle eelduse võib kummutada vaid avaldatava teabe ülekaalukas ja tihe seos eraõiguslikus vormis täidetavate ülesannetega.

Vangistuse täideviimise ja vanglate korraldamise funktsioonide raames on kinnipeetava õigussuhe riigiga avalik-õiguslik. Erijuhtudel võib riigi õigussuhe kinnipeetavaga olla eraõiguslik, nt vangla poolt raviteenuse osutamisel või vangla kaupluse kaudu kaupade vahendamisel (RVastS § 1 lg 3 p 1; vt ka nt määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9, otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 10).

Kuigi avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamisel võidakse täiendavalt kohaldada eraõiguse, sh võlaõigusseaduse sätteid, ei muuda see kahju eraõiguslikus suhtes tekitatud kahjuks.


HMS § 40 lg 1 nõuab andmesubjekti ärakuulamist enne isikuandmete avalikustamist haldusorgani poolt ning selleks on omakorda vältimatult vajalik andmesubjekti teavitamine avalikustamise kavatsusest. Samuti on andmesubjekti teavitamine vajalik juhul, kui andmete avalikustajaks on ajakirjandusväljaanne. IKS § 11 lg 2 kohustab ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete töötlemisel järgima ajakirjanduseetika põhimõtteid.


Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kuuluvad täiendavalt kohaldamisele ka VÕS §-d 1046 ja 1047 niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Oluline on rõhutada, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047. Riigikohtu praktikas eristatakse vaidlustes au ja hea nime teotamise üle faktiväiteid ja väärtushinnanguid. Põhimõtted, mis on väljendatud otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17 ja otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15 (koos täiendavate viidetega), on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul, arvestades eespool rõhutatud erisusi.

3-3-4-4-11 PDF Riigikohus 13.12.2011

Kohtutäitur peab avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena ning vastutab oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Hoolimata kohtutäituri avalik-õiguslikust seisundist näeb KTS § 9 lg 8 ette, et nõue kohtutäituri tegevusega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamiseks kuulub lahendamisele maakohtus. Halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, välja arvatud selliste avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra.

3-3-1-57-10 PDF Riigikohus 15.11.2010

1. juulini 2010 kehtinud RHS § 117 lg 2 ei näinud huvitatud isikule ette võimalust esitada riigihangete vaidlustuskomisjonile vaidlustust, kui isik ei alustanud hankemenetlust. Seega ei saanud huvitatud isik vaidlustada hankija tegevust, kui hankemenetlust ei alustatud. Vaidlustamise võimalus loodi huvitatud isiku jaoks RHS § 117 lõikega 21, mis jõustus 1. juulil 2010. Kuna seadusandja ei olnud kaebuse esitamise hetkeks sätestanud vaidluse lahendamiseks teistsugust menetluskorda, on käesoleval juhtumil riigihankest tulenev vaidlus HKMS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel lahendatav halduskohtus.


Euroopa Kohus käsitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. a direktiivi 2004/17/EÜ lisa rakendussättena, materiaalõiguslikuks aluseks on aga ikkagi ostja/hankija määratlus direktiivi konkreetse artikli kohaselt. Ühenduse kohtu tagada on asjaomase ühenduse õigusakti sisemine kooskõla, kontrollides, kas ühe konkreetse isiku kandmine viidatud nimekirja kujutab endast direktiivi artiklis määratletud materiaalõiguslike kriteeriumide nõuetekohast kohaldamist. Euroopa Kohtu niisugune sekkumine on vajalik õiguskindluse huvides, mis on üks ühenduse õiguse üldpõhimõtetest (Euroopa Kohtu 11. juuni 2009. a otsus kohtuasjas C-300/07: Hans & Christophorus Oymanns GbR, EKL 2009, p 45). Pädevus hinnata seda, kas direktiivi rakendussäte vastab direktiivi materiaalõigusele, on Euroopa Kohtul.


Hankija määratlemiseks ei piisa ainuüksi isiku õiguslikust vormist lähtuvast tõlgendusest. Lähtuda tuleb ka isiku tegelikust tegevusest. RHS § 10 lg 2 kohaselt on hankija RHS § 10 lg 1 p 6 tähenduses eraõiguslik juriidiline isik: 1) kes on asutatud eesmärgiga täita või mis täidab põhi- või kõrvaltegevusena ülesannet avalikes huvides, kellel ei ole tööstuslikku ega ärilist iseloomu, ja 2) keda põhiliselt rahastavad või kelle juhtimis-, haldus- või järelevalveorgani liikmetest rohkem kui poole määravad või kelle juhtimist muul viisil kontrollivad koos või eraldi RHS lg 1 p-des 1-5 või teised p-s 6 nimetatud isikud või mõne muu Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi vastavad isikud.

Üldiste huvide osas on Euroopa Kohus pidanud oluliseks seda, et tegemist on vajadustega, mida riik või kohaliku omavalitsuse üksus on üldistest huvidest tulenevatel põhjustel otsustanud ise rahuldada või mille suhtes nad soovivad säilitada valitsevat mõju (Euroopa Kohtu 10.04.2008 otsus kohtuasjas C-393/06: Ing. Aigner, EKL 2008, lk I-02339, p 47 ja selles viidatud kohtupraktika). Mõiste "üldised huvid, millel ei ole tööstuslikku või ärilist iseloomu" hõlmab ka ülesandeid, mida võib täita eraettevõtja (Euroopa Kohtu 10.11.1998 otsus kohtuasjas C-360/96: Gemeente Arnhem ja Gemeente Rheden, EKL 1998, lk I-06821, p 40). Kui isik jätkab nende üldistest huvidest lähtuvate vajaduste täitmist, mida ta on kohustatud tegema, siis ei ole tähtsust tõsiasjal, et lisaks üldistest huvidest tulenevale ülesandele tegeleb ta ka mingite muude kasumit taotlevate tegevustega (eespool nimetatud otsus Ing. Aigner, p 47). Oluline ei ole fakt, et üldiste huvidega seotud ülesande täitmine moodustab vaid suhteliselt väikese osa isiku tegevusest, eeldades, et ta jätkab nende ülesannete täitmist, mille täitmiseks ta on asutatud (eespool nimetatud otsus Mannesmann Anlagenbau Austria AG, p 25). Oluline pole see, et samasse kontserni kuuluv teine juriidiline isik tegeleb äritegevusega (eespool nimetatud otsus Gemeente Arnhem ja Gemeente Rheden, p 58).

3-3-1-79-07 PDF Riigikohus 11.12.2007

Mitmeetapilise menetluse korral on eraõigusliku lepingu sõlmimisele eelnenud menetlusest tõusetunud vaidlused isiku ja avaliku võimu vahel oma iseloomult avalik-õiguslikud ning kuuluvad muu menetluskorra puudumisel läbivaatamisele halduskohtus (vt ka Riigikohtu 17.06.1996 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-34-96, 20.12.2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-8-01, 20.04.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-3-06).

Munitsipaalkooli direktori ja tema tööandja vahel töölepingu pinnalt tekkivaid suhteid tuleb eristada suhetest, mis tulenevad valla- või linnavalitsuse korraldatavast konkursist ja selle võitnud isiku ametisse kinnitamisest. Viimati nimetatud suhted on oma olemuselt avalik-õiguslikud. HKMS § 3 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 tulenevalt kuuluvad avalik-õiguslikud vaidlused halduskohtu pädevusse, kui seadus ei näeb ette teistsugust menetluskorda. Munitsipaalkooli direktori ametikoha täitmiseks konkursi läbiviimisest ja selle võitja väljaselgitamisest tulenevate vaidluste osas ei ole seadusandja sätestanud, millises menetluskorras tuleb need läbi vaadata. Seetõttu kuuluvad need avalik-õiguslikud vaidlused läbivaatamisele halduskohtus.


Mitmeetapilise menetluse korral on eraõigusliku lepingu sõlmimisele eelnenud menetlusest tõusetunud vaidlused isiku ja avaliku võimu vahel oma iseloomult avalik-õiguslikud ning kuuluvad muu menetluskorra puudumisel läbivaatamisele halduskohtus (vt ka Riigikohtu 17.06.1996 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-34-96, 20.12.2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-8-01, 20.04.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-3-06).

Munitsipaalkooli direktori ja tema tööandja vahel töölepingu pinnalt tekkivaid suhteid tuleb eristada suhetest, mis tulenevad valla- või linnavalitsuse korraldatavast konkursist ja selle võitnud isiku ametisse kinnitamisest. Viimati nimetatud suhted on oma olemuselt avalik-õiguslikud. HKMS § 3 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 tulenevalt kuuluvad avalik-õiguslikud vaidlused halduskohtu pädevusse, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Munitsipaalkooli direktori ametikoha täitmiseks konkursi läbiviimisest ja selle võitja väljaselgitamisest tulenevate vaidluste osas ei ole seadusandja sätestanud, millises menetluskorras tuleb need läbi vaadata. Seetõttu kuuluvad need avalik-õiguslikud vaidlused läbivaatamisele halduskohtus.

3-3-1-8-07 PDF Riigikohus 09.04.2007

Riigivara võõrandamise menetlusest tõusetunud vaidlust, mis eelneb RVS §-s 32 ja Korra p-s 71 nimetatud lepingu sõlmimisele, tuleb pidada avalik-õiguslikuks vaidluseks, mille lahendamiseks seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda ja mis tuleb seega lahendada halduskohtus.

Kokku: 43| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json