https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 160| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-23-1995/7 PDF Riigikohtu erikogu 19.10.2023

SKHS § 7 lg-s 3 sisalduv viide RVastS-le hõlmab materiaalõiguslikku erinormi, kuid see ei tähenda, et SKHS-s sätestatud menetluskord ei kohalduks (RKEKm nr 3-18-1652/15, p 9). (p 4)


Kui isik vaidlustas osaliselt maakohtu otsuse, kuid seda mitte talle väidetavalt kahju tekitanud osas, ega esitanud ringkonnakohtule SKHS § 21 lg-tes 1 ja 3 sätestatud korras taotlust hüvitada tekitatud kahju, võib taotluse esitada SKHS § 21 lg 4 kohaselt prokuratuurile. Tulenevalt SKHS § 21 lg‑st 4 peab taotleja sellisel juhul põhjendama, miks ta ei esitanud taotlust ringkonnakohtule, ning arvestades SKHS § 21 lg 4 teises lauses sätestatud tähtaega, esitama vajadusel tähtaja ennistamise taotluse SKHS § 13 lg 2 järgi. (p-d 5 ja 6)

3-23-1188/11 PDF Riigikohtu erikogu 10.08.2023

Analoogiliselt KrMS § 4241 lg-ga 1 nõuab vangla esildist süüdimõistetu ennetähtaegse karistuse kandmisest vabastamise tema haiguse tõttu, mis on reguleeritud KrMS § 425 lg-s 1. Nimetatud sätte kohta on Riigikohus selgitanud, et olukorras, kus vangla keeldub tegemast täitmiskohtunikule esildist kinnipeetava vabastamiseks, on kohustamisnõude lahendamine KrMS § 431 lg 1 alusel täitmiskohtuniku ehk maakohtu pädevuses (RKEKm 3-3-4-1-16). Need seisukohad on asjakohased ka KrMS § 4241 lg 1 puhul. (p-d 6-7)

3-22-1557/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.06.2023

Sarnaselt vanglas või arestimajas kinnipeetavale mõjutab ka kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ja kinnipidamisrežiim ravi praktilist korraldust (vrd VangS §-d 52 ja 53, VSS § 269 ning VRKS § 11 lg 8) ja nii tuleb ka kinnipidamiskeskuses kinni peetavatele isikutele tervishoiuteenuse osutamisest tekkinud vaidlus lugeda avalik õiguslikuks. Samuti võib nii rahvusvahelise kaitse taotlejat kui ka väljasaadetavat erandjuhtudel kinni pidada arestimajas või vanglas (VSS § 19, VRKS § 36.3 lg 3). Seetõttu ei oleks põhjendatud, et paigutamise koha juhusest sõltuks see, mis kohus on pädev lahendama rahvusvahelise kaitse taotlejale või väljasaadetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlust. (p 9)

Kinnipidamiskeskuses kinni peetava välismaalase ja riigi õigussuhe, mis on seotud raviga, ei erine oluliselt kinnipeetava ja riigi suhetest tervishoiuteenuse osutamisel. (p 9)

Avalik-õiguslikuks suhteks on ka kinnipidamiskeskusesse kiirabi kutsumisega seotud vaidlused ja kõik küsimused, mis puudutavad kaebaja vastuvõttu PERH-i EMO-s, sh PERH- i töötajate käitumist. (p 9)

2-23-2831/8 PDF Riigikohtu erikogu 17.05.2023

Munitsipaallasteaed täidab lasteaiateenust osutades küll avalikku ülesannet, kuid lapsevanemaga sõlmitud lepingu täitmisega ei kaasne riigivõimu volitusi, mistõttu on munitsipaallasteaed olemuslikult samas olukorras, milles võivad olla eraisikud, näiteks eralasteaiad või lastehoiuteenust pakkuvad isikud. Sellest lähtudes tekivad munitsipaallasteaia ja teenust saava isiku vahel teenuse osutamisel eraõiguslikud suhted. Lasteaia päevakava täpse sisustamise korral ei ole tegemist riigivõimu volituste teostamisega. (p 8)


Lapsevanema eesmärk võimaldada lapsele lõunase puhkeaja veetmist viisil, millega ei kaasneks kohustust viibida voodis võib olla õiguslikult kaitstav, kui lasteasutusel on õigusaktist või lepingust tulenev kohustus lasteaialapsele teatud kindlat tegevust pakkuda ning ta on seda kohustust rikkunud viisil, mis piirab ülemäära perekonna võimalusi kasutada lasteaiateenust (nt asetades vanemad vastu nende eelistust olukorda, kus neil tuleb laps juba alates lõunaajast lasteaiast ära tuua). (p 10)

3-22-500/16 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.03.2023

KrMS § 105 lg-s 1 on sätestatud, et ekspertiis korraldatakse tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel. Ekspertiisi korraldamise eeldus tõendamisvajadus ehk seda tehakse karistusõiguse normide kohaldamiseks (vrd RKHKm nr 3-19-1565/14, p 10). Järelikult on tegemist kriminaalmenetluse toiminguga. Ekspertiisimäärusega teeb menetleja ekspertiisi tegemise ülesandeks eksperdile või riiklikule ekspertiisiasutusele (KrMS § 106 lg 2 p 3). SKHS § 1 lg 1 kohaselt sätestab SKHS menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Ekspertiisiasutus või ekspert ei ole menetleja. Samas on SKHS § 2 lg-s 3 sätestatud, et menetleja tekitatud kahjuks loetakse RVastS § 12 lg-s 2 nimetatud kahju. RVastS § 12 lg 2 järgi loetakse avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Kuigi menetleja ei ole teinud ekspertiisi ülesandeks ühelegi konkreetsele füüsilisele isikule, vaid ekspertiisiasutusele, on ilmne, et seadusandja on SKHS § 2 lg s 3 pidanud silmas olukorda, kus kahju tekitab mh tervishoiutöötaja. (p-d 11 ja 12)


SKHS § 4 järgi võib isik nõuda talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist SKHS-is sätestatud alustel, ulatuses ja korras. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et selle sätte sõnastus ei takista SKHS-is sätestatud menetluskorra rakendamist olukorras, kus materiaalõiguslik kahju hüvitamise alus ei paikne SKHS-is (vt RKHKm nr 3-18-400/15, p-d 12 ja 13 ning RKEKm nr 3-18-1652/15, p 9). Teistsugusele seisukohale pole põhjust asuda ka olukorras, kus asjakohast materiaalõiguslikku alust ei ole üheski seaduses. Sellisel juhul saab kohus SKHS-is sätestatud menetluses kontrollida, kas vastava aluse puudumine on põhiseadusega kooskõlas. (p 13)

3-22-2384/7 PDF Riigikohtu erikogu 31.01.2023

Kriminaalmenetlusega, sealhulgas kohtuotsuse täitmise käigus tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine on maakohtu pädevuses (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 7 lg 1 ja § 17 lg 1). Seepärast tuleb ka riigi õigusabi andmise üle otsustada maakohtul. Siiski ei lahendata süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise asja tsiviilkohtumenetluse korras. (p-d 4–6)


Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg 1 esimese lause kohaselt säilib riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile asja ülekandumisel mõneks teiseks riigi õigusabi liigiks ning üldjuhul jätkab varem nimetatud advokaat isikule riigi õigusabi osutamist. Tulenevalt kriminaalasja ja avaldaja eesmärgiks oleva nõude omavahelisest seotusest on põhjendatud lugeda õigus riigi õigusabile RÕS § 17 lg 1 alusel säilinuks. Kohus võib siiski uuesti hinnata, kas riigi õigusabi andmise alused jätkuvalt esinevad. Kuna kriminaalasja menetlus on lõppenud, tuli avaldajal esitada maakohtule riigi õigusabi jätkamise taotlus. (p-d 7 ja 8)

3-21-924/12 PDF Riigikohtu erikogu 11.11.2022

Kinnipeetavale väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisest tekkinud vaidlus tuleb lugeda avalik‑õiguslikuks ning sellise vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Kinnipeetava väljapoole vanglat ravile suunamisega täidab vangla avalik-õiguslikku kohustust tagada tema ravi. Riik kasutab oma kohustuse täitmisel tervishoiuteenust osutava eraõigusliku juriidilise isiku abi. Kinnipeetaval tekib väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamise raames õigussuhe üksnes vanglaga, mitte teenust osutava haigla või kliinikumiga. Tervishoiuteenuse osutamisel tekkiva kahju eest vastutab vangla. Kannatanu ees ei vastuta ka haigla koosseisus tervishoiuteenust osutanud arst. (p-d 12–14)


Nii nagu kinnipeetava ravimisel vanglas mõjutab ka vanglavälise ravi praktilist korraldust märkimisväärselt kinnipidamisrežiim (sh teenuse osutaja valik, ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine inimese kasutusse; vrd 3-21-30/19, p 27). (p 11)


Väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisel tekkiva kahju eest vastutab vangla (RVastS § 12 lg 1). Riigile on omistatav nii tervishoiuteenust osutava eraõigusliku juriidilise isiku kui ka tema koosseisus tegutseva arsti tegevus. (p-d 12 ja 13)


    Kehtetu:

Vaidlus kinnipeetavale väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud kahju hüvitamise üle tuleb lugeda avalik-õiguslikuks. Kahju hüvitamise nõue tuleb seetõttu lahendada riigivastutuse seaduse alusel (vrd RKÜKm nr 3-21-30/19, p 29 esimene lõik). Selle üle, kas avaliku võimu kandjale omistatav tegevus kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel on olnud õigusvastane, tuleb seejuures otsustada võlaõigusseaduse 41. peatüki alusel, mis sätestab tervishoiuteenuse osutamise tingimused. Teenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei või põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel teenust osutatakse (RKÜKm nr 3-21-30/19, p-d 25 ja 26). (p 16)

3-20-1548/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.09.2022

Haldusorgan võib rakendada halduseeskirju kaalutlusõiguse teostamise esimese etapina tüüpjuhtumite üle otsustamisel. Haldusorganil peab aga olema võimalus kaaluda juhtumi erilisi asjaolusid ning halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Kui halduseeskiri on kättesaadav, ei pea haldusorgan üksikjuhtumi lahendamisel eeskirja suuniseid eraldi põhjendama, isikul on samas võimalik põhjendada, miks tema puhul tuleks teha erand, ja esitada halduseeskirja suhtes ka põhimõttelisi vastuväiteid (vt RKHKo-d 3-11-1355, p-d 30–31, ja 3-3-1-77-14, p 19). Sarnastel alustel peab kolleegium võimalikuks halduseeskirju rakendada ka hindamisotsuste tegemisel. (p 24)

Kuigi halduseeskirjad ei ole haldusvälistele isikutele ega kohtutele otseselt siduvad, võib neist koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12) tuleneda siduvus haldusorgani enda jaoks. Haldusorgan ei tohi üksikjuhtumitel kalduda isiku kahjuks meelevaldselt kõrvale halduseeskirjaga kujundatud praktikast. See aga ei tähenda, et haldusorgan oleks halduseeskirjaga seotud igavesti ega tohiks muuta eeskirja või selle rakendamise praktikat ühetaoliselt kõiki tulevasi sarnaseid juhtumeid silmas pidades. Halduseeskirja muudatust võib arvestada ka siis, kui see on toimunud ajal, mil isik oli taotluse soodustuse saamiseks juba esitanud. Senine halduseeskiri ei saa olla jäigem kui haldusväliseid isikuid siduv õigus. Viimast aga tuleb haldusorganil arvestada haldusakti andmise seisuga (vrd HMS § 54). (p 25)


    Kehtetu:

Vaideotsuse tegemisel ei kehti HKMS § 158 lg 3 kolmandas lauses sätestatud keeld teostada kaalutlusõigust haldusasutuse asemel. Vaideotsuse põhjendusi tuleb kohtul arvestada samaväärselt haldusakti põhjendustega. (p 15)


KredExi laenu andmise aluseks olevas määruses oli sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei anta laenu ettevõtjale, kes tõenäoliselt ei ole võimeline laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt täitma. Kui laenu antaks teadmisega, et seda tõenäoliselt ei tagastata, oleks sellel riigiabina hoopis teistsugune majanduslik tähendus ja mõju kui tagastatav laenul. Laenu puhul on oluline, et abi saaja tasuks kohases määras intressi, kuigi see on riigiabi puhul soodsam kui turutingimustel makstav intress. (p 22)


Riigiabi andmine on avaliku võimu teostamine tulenevalt abi spetsiifilisest mõjust turgudele ning abi andja erikohustustest. Abi andmisel kehtivatest põhimõtetest ja reeglitest kinnipidamine on oluline taotlejate ja nende konkurentide ettevõtlusvabaduse ning võrdse kohtlemise tagamiseks. Seetõttu tuleb KredExi otsust erakorralise käibekapitalilaenu andmisest keeldumise kohta käsitada haldusaktina. (p 12)


Protokolli kohaselt võttis kohus istungil eksperdi arvamuse asja materjalide juurde. Vastustaja esitas selle peale vastuväite, mille kohus jättis rahuldamata. Vastustajal oli seega võimalik arvamuse kohta ka sisuliselt seisukohti esitada ja soovi korral arvamust koos kohtuga vahetult uurida. Protokollist ega kassatsioonkaebusest ei nähtu, et selleks oleks takistusi tehtud. HKMS § 157 lg 3 ei nõua, et kohus oleks tõendit tingimata istungil arutanud (vrd RKTKo 3-2-1-7-09, p 12). (p 36)


HKMS § 158 lg 3 kolmas lause ei piira määratlemata õigusmõistete sisustamist ja selle valguses faktiliste asjaolude hindamist kohtus, vaid üksnes kaalutlusnormide õigusliku tagajärje valikut (RKHKo 3-20-1198/58, p 14). (p 17)

Kui vaidlusaluses haldusaktis sisaldub majanduslikke eriteadmisi eeldav prognoos, võib kohus laenutaotleja maksevõimele antud hinnangu kontrollimisel piirduda mõistlikkuse testiga, mille puhul uuritakse ennekõike, kas haldusorgan on arvestanud seaduse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid ja olulisi asjaolusid (analoogselt HMS § 4 lg-ga 2). Kohtul pole aga hindamisotsuste kontrollimisel keelatud asendada haldusorgani hinnangut enda omaga (RKHKo-d 3-20-1198/58, p-d 12 jj; 3-20-2362/63, p 25.2). (p 18)

Kui haldusorgan on oma otsust põhjendanud väga pealiskaudselt, ei ole halduskohtul kohustust asuda kaebaja maksevõimet vastustaja asemel hindama. Niisugune hindamine pole aga halduskohtu jaoks ka keelatud ega saa apellatsiooniastmes olla kohtuotsuse tühistamise iseseisvaks aluseks. (p 19)


Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme, võttes asja juurde asjatundja arvamuse, mille kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisana. Arvestades vastustaja põhjendamiskohustuse rikkumist, ei ole kaebajale ette heidetav hinnangu esitamine alles apellatsioonkaebuse lisana, vastuseks halduskohtu otsuses toodud tõendite käsitlusele. (p 36)


Vaidlustatud haldusakt oli põhjendamispuudustega ega vastanud sellisena HMS § 56 lg le 2. Otsuses puudus viide õiguslikule alusele ning selle faktiline põhjendus oli napp ja üldsõnaline. Haldusakti adressaati ei või panna olukorda, kus ta peab asuma ise asjakohast õigusnormi otsima (vt ka RKHKo 3-18-305/38, p 9). Valele õiguslikule alusele viitamine või ka üldse õiguslikule alusele viitamata jätmine ei pruugi siiski kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusakti toetav õiguslik alus on õiguskorras tegelikult olemas ning kohtuvaidluses ilmneb, et selle kohaldamise eeldused on täidetud (HMS § 58, vt ka RKHKo 3-18-1740/36, p 18.4). (p-d 13–14)

HMS §-st 56 ei tulene, et kõik haldusakti toetavad argumendid tuleb lõplikul kujul esitada haldusmenetluses ning et kohtumenetluses ei tohiks haldusakti põhjenduste toetuseks, täpsustuseks või selgituseks esitada vähimatki uut teavet võrreldes haldusaktis ja vaideotsuses esitatuga. See oleks vastuolus õigusliku argumentatsiooni olemusega. Haldusorganil kui vastaspoolel peab olema võimalik kaebaja väidetele reageerida omapoolsete vastulausetega (HKMS § 2 lg 6; RKHKo 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)


KredExi poolt kehtestatud laenutingimused on halduseeskiri. Tegemist ei ole konkreetse haldusakti eeltingimuste reguleerimisega (HMS § 52 lg 1 p 2), vaid üldise iseloomuga dokumendiga, mis puudutab menetluste üleselt kõiki asjaomastele tingimustele vastavaid laenutaotlusi, st puudutab piiritlemata arvu juhtumeid. Laenutingimused ei saa olla määrus (HMS § 88), sest ETS § 4 lg 2 ei näe ette, et minister võiks laenu andmise üldiste ja haldusväliselt siduvate tingimuste kehtestamise delegeerida edasi vastustajale (HMS § 91 lg 1; vt ka RKÜKo 3-18-1432/103, p 35). Laenutingimusi pole põhjust käsitada ka üldkorraldusena (HMS § 51 lg 2), arvestades, et vastustaja ise eitab tahet reguleerida laenutingimusi siduva haldusaktiga. Samuti ei vasta laenutingimused haldusakti vorminõuetele. (p 23)

2-22-8150/6 PDF Riigikohtu erikogu 14.09.2022
    Kehtetu:

Kui avaldaja vajab riigi õigusabi haldusmenetlusest võrsunud vaidluse lahendamiseks (st esindamiseks halduskohtumenetluses), on riigi õigusabi taotluse lahendamine RÕS § 10 lg 2 järgi halduskohtu pädevuses. (p 6)

2-22-2054/8 PDF Riigikohtu erikogu 21.04.2022
3-21-3011/9 PDF Riigikohtu erikogu 28.02.2022
    Kehtetu:

Taotlus riigi õigusabi saamiseks selleks, et pöörduda EIK-i haldusasjast võrsunud vaidluse lahendamiseks, tuleb RÕS § 10 lg 31 alusel esitada halduskohtule. Erinevalt tsiviilasjadest või väärteoasjadest ei näe RÕS § 10 lg 3 alates 1. jaanuarist 2018 maakohtule taotluse esitamist ette juhul, kui tegemist on haldusmenetlusega. Analoogia alusel tuleb halduskohtumenetlusest võrsunud vaidluse korral kohaldada RÕS § 10 lg-s 31 sätestatut. RÕS § 37 lg 3 kehtib analoogselt ka halduskohtule esitatud taotluse läbivaatamisel. (p-d 4-6)

3-21-2614/14 PDF Riigikohtu erikogu 28.01.2022

Kriminaalmenetluse käigus tehtud läbiotsimisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine ei ole halduskohtu ega tsiviilkohtu pädevuses. Kriminaalasja menetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus esitatakse prokuratuurile või süüteoasju lahendavale kohtule. (p-d 12 ja 13)

Kriminaalasja menetluse uuendamise otsustavad uurimisasutus ja prokuratuur, mitte kohus. Seepärast ei saa avaldaja riigi õigusabi taotlust lahendada tsiviil- ega halduskohtumenetluse korras. (p-d 14 ja 15)

1-21-2156/48 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.01.2022

Pangakontol olev raha kui kontoomaniku nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. (p 20)

Asjaolu, et konfiskeerimisotsustuse adressaadi pangakontol olev raha on omandatud teise isiku õigusi rikkudes tema arvel ja et sel isikul on nõue vara väärtuse tagastamiseks, ei muuda seda, et kontoraha kuulub konfiskeerimisotsustuse adressaadile ja läheb konfiskeerimisel üle riigi omandisse. (p 20)


Kui konfiskeeritud vara on omandatud kolmanda isiku õigusi rikkudes tema arvelt, on kolmanda isiku heastamisnõudel eelisõigus konfiskeerimise ees. Konfiskeerimisotsustuse jõustumisel tekib kolmandal isikul KarS § 85 lg 2 alusel konfiskeeritud varale pandiõigus, mis tagab kolmanda isiku nõuet konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu. Riik (pantija) vastutab konfiskeeritud varaga (pandi ese) selle eest, et kolmanda isiku (pandipidaja) nõue konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu saaks täidetud. Pärast pandi realiseeritavaks muutumist võib kolmandast isikust pandipidaja nõuda riigilt oma tagatud nõude rahuldamist konfiskeeritud vara arvel. Juhul, kui see vara pole säilinud, tekib kolmandal isikul KarS § 85 lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt hüvitist. Lõppastmes vastutab riik kolmanda isiku nõude täitmise eest maksimaalselt konfiskeerimise tulemi ulatuses. (p-d 25–26)

Ehkki konfiskeerimispandi tekkimine ei võta pandiga tagatud nõude võlausaldajalt õigust nõuda tagatud kohustuse täitmist võlgnikult endalt, ei ole nõude eelnev edutu esitamine võlgniku vastu ega nõude maksmapaneku võimatuse tõendamine mingil muul moel vähemalt üldjuhul konfiskeerimispandiõiguse realiseerimise eeldus. (p-d 27 ja 29)

Riik pandipidajana võib esitada konfiskeerimispandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada ka võlgnik ise, ja seda ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Seega on riigil õigus keelduda konfiskeerimispandi realiseerimisest muu hulgas näiteks siis, kui ta leiab, et tagatavat nõuet ei ole tekkinud, see ei ole muutunud sissenõutavaks või see on täitmisega lõppenud. (p 30)


Kui rahapesu objektiks oleva vara arvel täidetakse sellise isiku nõue, kelle õigusi rikkudes ja kelle arvel see vara on omandatud, langeb ka ära võimalus rahapesu vahetu objekti konfiskeerimiseks. (p 28)


Konfiskeerimispandist tuleneva realiseerimisnõude täitmine ega pandieseme väärtusele vastava hüvitise maksmine neil juhtudel, mil pandi ese pole säilinud, ei ole käsitatav süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisena SKHS § 1 mõttes. KarS § 85 lg 2 alusel tekkinud pandiõiguse realiseerimiseks tuleb esitada avaldus Rahandusministeeriumile. Rahandusministeeriumi keeldumisel konfiskeerimispandi realiseerimisest või hüvitise maksmisest neil juhtudel, kui pandi ese pole säilinud, on isikul õigus pöörduda halduskohtusse. (p-d 31 ja 33)


Rahalise kohustuse täitmisel valele isikule tekib raha maksjal raha saaja vastu VÕS § 1028 lg 1 kohaselt alusetust rikastumisest tulenev nõue, mis VÕS § 1032 lg 1 järgi ulatub vähemalt kogu alusetult üle kantud summani. (p 23)

Olukorras, kus isik kannab raha teise isiku pangakontole kolmanda isiku pettusliku teo tõttu, ei pea ta raha tagasinõudmiseks selle saajalt tõendama, et ta ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet pettusliku teo toimepanija vastu. Alusetust rikastumisest tuleneval nõudel on üldjuhul prioriteet kahju hüvitamise nõude suhtes, mitte vastupidi. (p 23)


Vindikatsioonihagiga (AÕS § 80) ei saa nõuda pangakontol oleva raha väljaandmist. (p 21)

2-21-6284/36 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.12.2021

Kohus peab hagi tagamise menetluses hindama ka hagi lubatavust (eelkõige TsMS § 371 lg 1, § 423 lg 1, § 428) ja seda, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust, st kas hagi on õiguslikult perspektiivikas (TsMS § 371 lg 2, § 423 lg 2). Kohus saab hagi tagada vaid siis, kui esinevad TsMS §-s 377 sätestatud eeldused – hagi tagamise taotlus ja hagiavaldus vastavad seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele, hagi on lubatav, õiguslikult perspektiivikas ning lisaks on hageja nõude ja hagi tagamise aluseks olevad asjaolud TsMS § 381 lg 2 kohaselt põhistatud ehk väidet on põhjendatud selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. (p 11.1)


Avaliku võimu volituste rakendamisel ja avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise nõudeid on pädev lahendama halduskohus (RVastS § 17 lg 1, HKMS § 4 lg 1). Juhul kui kostja tegu oli õigusvastane ja süüline VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-de 6, 7 ja 8, § 1047 lg-te 1 ja 2 ja § 1050 järgi, siis vastutab RVastS § 9 lg-st 1 ja § 12 lg 2 esimesest lausest tulenevalt hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest avaliku võimu kandja. (p 11.3)


Kui avalik-õigusliku ülesande täitmisel tekitatakse isikule kahju, siis saab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 1 lg 1, § 7 lg 1 ja § 12 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitada asjakohase nõude avaliku võimu kandja vastu. VÕS § 1043 jj ei ole eriseaduseks RVastS § 12 lg 2 teise lause tähenduses. (p 11.3)

3-19-2069/19 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.09.2021

AvTS § 23 lõike 1 punkti 1 kohaselt keeldub teabevaldaja teabenõude täitmisest, kui taotletava teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele juurdepääsuõigust. Teabevaldaja ei või sellel alusel teabenõude täitmisest keelduda, kui asutuse juht pole teabele juurdepääsupiirangut kehtestanud. Kui teabevaldaja on veendunud, et esineb seadusest tulenev kohustus juurdepääsupiirangu kehtestamiseks, tuleb see kehtestada enne teabenõude uut lahendamist. Sellisel juhul annab see aluse teabenõude täitmisest keelduda. (p 15)


Halduskohtumenetluse ülesanne pole luua tõendeid kriminaalmenetluse jaoks ega kontrollida kriminaalmenetluses kogutud tõendite seaduslikkust. (p 10)


AvTS ei seo juurdepääsupiiranguta teabe väljastamist selle taotlemise eesmärgiga ning teabe väljastamise õiguspärasust peab olema võimalik halduskohtumenetluses kontrollida. Teisiti on see üksnes siis, kui kohaldatav eriseadus näeb ette teistsuguse menetluskorra halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lõike 1 tähenduses. KrMS-is sätestatud teabe väljastamise aluste ja korra puhul võib teistsuguse menetluskorra olemasolu eeldada (vt RKHKm nr 3-21-231/18 p-d 11-12). (p 10)


KrMS-is sätestatud teabe väljastamist puudutavate sätete kohaldamise üldiseks eelduseks on, et tegemist on kriminaalmenetluse eesmärgil kogutud või kriminaalmenetluse toimingut kajastava teabega. Nimetatud sätete kohaldamine eeldab neis kirjeldatud menetlusliku olukorra esinemist, nt teabe asumist kriminaaltoimikus, jälitustoimingust teavitamist või kohtueelse kriminaalmenetluse toimumist. Kui taotletaval teabel pole seost kriminaalmenetlusega, ei saa KrMS olla teabele juurdepääsupiiranguid või juurdepääsu eritingimusi, korda või viisi sätestav eriseadus AvTS § 2 lõike 2 punkti 4 tähenduses. Kui tegemist on kriminaalmenetluses kogutud teabega, mille avaldamist KrMS ei reguleeri, on kohaldatav AvTS (vt AvTS § 35 lõike 1 punkti 1). (p 8)

AvTS ei seo juurdepääsupiiranguta teabe väljastamist selle taotlemise eesmärgiga. (p 10)

AvTS § 35 lõike 1 punkt 12 kohustab teabevaldajat tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust. AvTS § 35 lõikes 1 sätestatud aluste esinemisel ei kohaldu juurdepääsupiirang vahetult seaduse alusel, vaid juurdepääsupiirangu kehtestamine tuleb asutuse juhil otsustada (AvTS § 34 lõige 2). Teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamise kord on sätestatud AvTS §-s 41. (p 13)


Haldusakti õigusliku ja faktilise aluse otsimine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (vt RKHKo nr 3-18-1740/36, p 18.4). (p 12)


Kuigi teabenõude täitmisest keeldumine pole haldusakt, ei tohi ka selle õigusliku ja faktilise aluse otsimine kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse, sest seda tuleb põhjendada sarnaselt haldusaktile. (p 12)

2-21-922/21 PDF Riigikohtu erikogu 29.06.2021

Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021 määrusega asjas nr 3-21-30/19 on muudetud erikogu varasemat seisukohta. Üldkogu on kokkuvõtvalt leidnud, et kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (põhiseaduse § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel kõik kinnipeetavate vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks (p 27). Üldkogu leidis oma määruse p-s 28, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi (sh vaidlusi taotluse üle kohustada vanglat abivahendit väljastama) on pädevad lahendama halduskohtud. (p 10)

Eeltoodust tulenevalt määrab erikogu TsMS § 711 lg 1 esimese lause järgi, et praeguses asjas peab kinnipeetavale prillide väljastamata jätmisest tekkinud vaidluse lahendama halduskohus. (p 11)

3-21-30/19 PDF Riigikohtu üldkogu 28.06.2021

Kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele saab kohaldada võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid, kuid lepinguga iseenesest tegu ei ole. Kinnipeetaval puudub praktiliselt lepingu sõlmimisele omane vabadus valida teist lepingupoolt, ka on teenuse osutamise rahastamine korraldatud lepingule mitteomaselt. Seega on õigem rääkida seaduse alusel tekkivast kinnipeetava ja riigi vahelisest lepingulaadsest võlasuhtest, mille raames on kinnipeetaval õigus saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Muus osas saab aga sellele võlasuhtele kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid. (p 25)

Üldkogu rõhutab, et tervishoiuteenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei tohiks põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel ja kus talle tervishoiuteenust osutatakse. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda märkis asjas Blokhin vs. Venemaa (EIKo nr 47152/06, p 137), et kinnipeetavatele tuleb osutada adekvaatset meditsiinilist abi, seda võrreldavatel alustel teistele isikutele osutatava meditsiinilise abiga. Seega tuleb tagada, et ka kinnipeetavatele osutatav tervishoiuteenus vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762). Kohalduvad ka nt VÕS § 766 patsiendi teavitamise ja tervishoiuteenuse osutamiseks tema nõusoleku saamise kohustuse kohta, VÕS § 768 saladuse hoidmise kohustuse kohta ja VÕS § 769 dokumenteerimiskohustuse kohta. Tervishoiuteenuse osutaja vastutus peaks olema analoogne lepingulise teenuse osutaja vastutusega (VÕS § 770). Lisaks lepingulisele vastutusele saab riigi kui teenuse osutaja vastutust hinnata ka deliktilise vastutusena, kui patsiendile on põhjustatud tervisekahju või surm (VÕS § 1043, § 1044 lg 3). Samuti kohalduvad nii kahju hüvitamise üldpõhimõtted (mh VÕS § 127) kui ka surma põhjustamise või tervisekahju hüvitamise sätted (VÕS §-d 129-131). (p 26)


Üldkogu märgib, et ühes kohtuharus määratud advokaadil pole keelatud riigi õigusabi korras pöörduda teise kohtuharusse. (p 30)


NB! Seisukoha muutus!

Üldkogu jääb kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamise õiguslikku olemust määratledes põhimõtteliselt erikogu senise praktika juurde, kuid leiab, et kinnipeetavatele vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel on tegu era- ja avalik-õiguslike suhete kompleksiga. (p 22)

Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on esmajoones avalik-õiguslik. Riik on võtnud isikult tema tahte vastaselt vabaduse ning allutanud kindlale režiimile, piirangutele ja korraldustele. Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis (vt nt RKEKm nr 3-3-4-1-11, p 9). Põhiseaduse § 28 lg 1 ning VangS §-de 49 ja 53 kohaselt on riigil avalik-õiguslik kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Üldkogu nõustub erikogu senise praktikaga, et kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, tegutseb ta tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites (vt nt RKEKm nr 3-17-1076/30, p 8; RKEKm nr 3-18-1757/30, p 12; RKEKm nr 2-20-896/31, p 10.1). Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest (määrus nr 330 § 3 lg 2 teine lause). (p 24)

Võlaõigussuhtele, mis raamib kinnipeetavate ravi kui avaliku ülesande vahetut täitmist eraõiguslikus vormis, tuleb pädeva kohtu määramisel arvestada riigi avalik-õiguslikke kohustusi. Kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel tekkiv võlaõigussuhe on vaid õiguslikult ja esmapilgul sarnane tavapärase tervishoiuteenuse osutamise lepinguga.

Tegelikkuses mõjutab vangistus, vangla haldusõiguslikud otsused ja kinnipidamisrežiim oluliselt kinnipeetavate ravi praktilist korraldust (ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine kambrisse). Samuti on arsti hinnangud olulised kinnipidamisrežiimi kujundamisel (tööle määramine, julgeolekumeetmete kasutamise lubatavus). Eriti keeruline on era- ja avalik-õigusliku komponendi eristamine olukorras, kus arst hindab täiendava ravi vajalikkust. Ühest küljest on diagnoosimine ja ravi määramine osa võlaõigusseadusega reguleeritud tervishoiuteenusest. Teisalt on tegemist avalik-õigusliku otsustusega, kas kinnipeetaval on VangS § 49 alusel õigus saada teenuseid (vrd nt otsustused sotsiaaleluruumi või lasteaiakoha andmiseks, vt nt RKEKm nr 3-3-4-1-15, p 10; RKTKo nr 3-2-1-128-16, p 13jj).

Era- ja avalik-õiguslike suhete tiheda läbipõimumise tõttu ei ole üldkogu hinnangul võimalik kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamisega seotud vaidlusi piiritleda ainult era- või avalik-õiguslikeks. Kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (PS § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks. (p 27)

Üldkogu leiab, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi (sh vaidlusi taotluse üle kohustada vanglat abivahendit väljastama) on pädevad lahendama halduskohtud. (p 28)

3-20-1249/12 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.06.2021

Lepingust tuleneva lahkumis- ja lammutamisnõude edasilükkamise vaidlus ei ole lahendatav halduskohtumenetluse korras. Tegemist on vaidlusega pooltevahelise lepingu täitmise ja lõpetamise tingimuste üle, mis on olemuselt tsiviilõiguslik ja tuleb lahendada tsiviilkohtus (vt nt RKHKo nr 3-3-1-42-04, p-d 15 ja 18). Selles osas on põhjendatud kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, sest sellise vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Kaebust ei saa tagastada tervikuna, kui kaebuses on ka avalik-õiguslik nõue. (p-d 13 ja 14)


Linnavara kasutusse andmist reguleerivad avalik-õiguslikud normid (Tallinna Linnavolikogu 13. juuni 2013. a määrusega nr 32 kehtestatud „Linnavara kasutusse andmise kord“) ja tegemist on avalik-õigusliku menetlusega. Linnavara kasutusse andmine tuleb otsustada avaliku õiguse põhimõtetest lähtudes, arvestades diskretsioonireegleid, avalikku huvi ja võrdse kohtlemise põhimõtet (vt RKHKo nr 3-3-1-35-05, p 7). Linnavara kasutusse andmine otsustatakse haldusaktiga ja sellele järgneb kasutuslepingu sõlmimine (vt „Linnavara kasutusse andmise korra“ § 4 lg-t 2). Mitmeetapilise menetluse korral on eraõigusliku lepingu sõlmimisele eelnenud menetlusest tõusetunud vaidlused isiku ja avaliku võimu vahel oma iseloomult avalik-õiguslikud ning need tuleb muu menetluskorra puudumisel läbi vaadata halduskohtus (vt RKHKm nr 3-3-1-79-07, p 11). (p 14)


Tallinna Linnavolikogu 13. juuni 2013. a määruse nr 32 „Linnavara kasutusse andmise kord“ § 41 on kaalutlusnorm ning selle alusel vara kasutusse andmise taotluse rahuldamata jätmisel on kaebajal õigus pöörduda kohtusse, et viimane kontrolliks, kas vastustaja on sellist otsust tehes menetluskorda ja kaalumisreegleid järginud ning põhjendamiskohustuse täitnud (vt RKHKo nr 3-3-1-72-13, p 23). (p 15)


Taotluse lahendamisel ei ole haldusorgan seotud taotluses nimetatud õiguslike alustega, vaid taotluse eesmärgiga (vrd RKHKo nr 3-3-1-74-14, p 13). Haldusorgan ei saa taotluse lahendamisel piirduda taotluses märgitud sätetega. HKMS § 5 lg-s 2 sätestatud eesmärgipärane ja efektiivne haldusmenetlus eeldab, et haldusorgan ei lähtu üksnes taotleja viidatud sätetest. Haldusorgan peab leidma ja kohaldama asjaoludele ja taotleja eesmärgile vastavad sätted ning vajaduse korral paluma taotlejal asjaolusid ja seisukohti selgitada või täpsustada. (p 15)

3-21-231/18 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.06.2021

PS § 153 lõike 1 järgi saab kohtunikku ametisoleku ajal kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul Vabariigi Presidendi nõusolekul. Sarnase immuniteedi näeb põhiseadus ette ka Vabariigi Presidendile, riigikontrolörile, õiguskantslerile, Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu liikmetele ning Riigikohtu esimehele ja liikmetele. Immuniteedi äravõtmise menetlus on ammendavalt reguleeritud kriminaalmenetluse seadustiku 14. ja 141. peatükis. Selle menetluse eesmärk on tagada demokraatliku õigusriigi kaitseks riigi olulisemate institutsioonide sõltumatus ja parlamendivähemuse kaitse (vt RKPJKo nr 3-4-1-30-15, p 27). Kohtuniku immuniteedi eesmärk on seega tagada kohtuvõimu sõltumatus, mida on võimalik meelevaldse kriminaalmenetlusega kahjustada. (p 8)


KrMS § 376 lõikes 3 on sätestatud, et kohtuniku kohta saab süüdistusakti koostada ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. Ettepaneku koostada kohtuniku kohta süüdistusakt teeb Riigikohus riigi peaprokuröri taotluse alusel (KrMS § 378 lõige 3, § 379 lõige 2). Tulenevalt KrMS § 378 lõikest 5 võib Riigikohus selles menetluses küll vajadusel tutvuda kriminaaltoimiku materjaliga, kuid ta ei kontrolli ega hinda kogutud tõendeid. Riigikohus esitab Vabariigi Presidendile kirjaliku ettepaneku anda nõusolek süüdistusakti koostamiseks, välja arvatud juhul, kui süüdistuse esitamine oleks poliitiliselt erapoolik või muul põhjusel ilmselgelt põhjendamatu (KrMS § 378 lg 6). Ettepanekule esitatavad nõuded on sätestatud KrMS § 379 lõigetes 3-5. Vabariigi Presidendi otsus anda kohtuniku kohta süüdistusakti koostamiseks nõusolek jõustub selle allakirjutamisega. Vabariigi Presidendi otsus peatab kohtuniku ametikohustuste täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni (KrMS § 381 lõiked 2 ja 3). Seega on kohtuniku immuniteet tagatud kaheastmelise menetluse kaudu, kus kaks põhiseaduslikku institutsiooni - Riigikohus ja Vabariigi President - kontrollivad, et süüdistuse esitamine pole poliitiliselt erapoolik või muul põhjusel ilmselgelt põhjendamatu. (p 9)


HKMS § 4 lõike 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. HKMS § 4 lõikes 1 nimetatud teistsuguse menetluskorra kohaldamiseks ei ole nõutav, et otsust saaks teistsuguses menetluses vaidlustada halduskohtumenetlusega sarnasel viisil. RKHKm nr 3-3-1-33-16 punktis 14.1 on halduskohtu pädevuse eitamiseks peetud piisavaks, et väidetav esmakordne lähenemiskeelu rikkumine, mille fikseerimist Politsei- ja Piirivalveameti infosüsteemis isik soovis vaidlustada, tuleb tuvastada KarS § 3312 alusel läbi viidavas kriminaalmenetluses, kui kriminaalmenetlust alustatakse korduvale lähenemiskeelu rikkumisele tuginedes. Seepärast ei ole määrav, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette Vabariigi Presidendi otsuse peale kriminaalmenetluses kaebuse esitamise võimalust. (p-d 10 ja 11)


Kui Vabariigi President on nõusoleku andnud, menetletakse kriminaalasja üldkorras (KrMS § 381 lõige 4). See võimaldab koostada süüdistusakti KrMS §-s 226 sätestatud tingimustel. Pärast süüdistusakti kohtusse saatmist algab kohtumenetlus maakohtus. Kriminaalmenetluse kohteelsele menetlusele järgnevas kohtumenetluses antakse muu hulgas hinnang kohtueelse menetluse toimingutele ja otsustustele (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-10, p 58). Seega on maakohtu pädevuses hinnata, kas kõik kehtivas õiguses ette nähtud nõuded süüdistusakti koostamiseks on täidetud. Kui süüdistatav on kohtunik, hõlmab see ka küsimust, kas temalt on immuniteet ära võetud kriminaalmenetluse seadustiku ja põhiseaduse nõudeid järgides. Seega on olemas teistsugune menetluskord HKMS § 4 lõike 1 tähenduses. (p 12)

3-20-1634/21 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.04.2021

Piisava arstliku kontrolli puudumine muudab õigusvastaseks üksikvangistuses hoidmise kui vangla haldustoimingu, sõltumata sellest, kas kontroll oli ebapiisav vangla haldustegevuse või meditsiinitöötajate eksimuse tõttu. (p 13)


Piisava arstliku kontrolli puudumine muudab õigusvastaseks üksikvangistuses hoidmise kui vangla haldustoimingu, sõltumata sellest, kas kontroll oli ebapiisav vangla haldustegevuse või meditsiinitöötajate eksimuse tõttu. Kahjunõude läbivaatamine, mis on esitatud vangla kui riigivõimu kandja vastu, kes on tekitanud kahju sellega, et pole korraldanud vangla meedikute tööd, on tervikuna halduskohtu pädevuses. (p-d 13 ja 14)

Kokku: 160| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json