/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-16-11/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.11.2018

Halduskohus on pädev lahendama vaidlusi pärast kriminaalmenetluse lõppu toimikuga tutvumise ja koopiate saamise üle. Tegu on materiaalselt haldusülesande täitmisega ja KrMS erinormid pädeva kohtu kohta puuduvad (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-58-16, p-d 7–9 ja sealviidatud kohtupraktika). Samale seisukohale tuleb asuda ka väärteoasjade puhul. (p 10)


Süüteod jagunevad kuritegudeks ja väärtegudeks. Kuri- ja väärtegude eristamine peegeldab teo raskust. Väärteod on kergemad rikkumised. Väärteootsuse võib sõltuvalt asjast teha nii kohtuväline menetleja kui ka kohus. VTMS § 83 järgi arutab väärteoasja kohus, kui see on seaduses sätestatud või vajalik kohaldatava sanktsiooni tõttu. Kohtuväline menetleja teeb väärteootsuse üldjuhul kergemates väärteoasjades. Niisugustes väärteoasjades väärivad menetlusaluse isiku isikuandmed suuremat kaitset. (p 15)

Kohtuvälise menetleja otsuse avaldamine on reguleeritud VTMS § 62 lõikes 2, mis sätestab erikorra võrreldes AvTS regulatsiooniga. Otsuse avaldamine on VTMS § 62 lõike 2 järgi lubatud pärast otsuse tegemist KrMS § 4081 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud tingimustel, arvestades kohtuvälise menetluse erisusi. Seega ei näe seadus ette kohtuvälise menetleja otsuse Riigi Teatajas avalikustamist KrMS § 4081 lõike 1 alusel. Eelnõu seletuskirjast (Riigikogu X koosseis, 1027 SE) ilmneb, et VTMS § 62 lõike 2 eesmärk oli kõrvaldada varem valitsenud lünk, kus oli reguleerimata, kuidas toimub kohtuvälises menetluses tehtud otsuse avaldamine. „Avaldamine VTMS § 62 lg 2 puhul tähendab eelkõige võimalust ja luba vajalikus osas tehtud otsuse kohta andmete andmist massiteabevahenditele ning kolmandatele isikutele. Oluline on aga, et sealjuures ei avaldataks andmeid suuremas ulatuses, kui on ette nähtud KrMS § 408^1 lg-s 2 ja 3 kohtuotsuste avalikustamise puhul.“ (p 17)

VTMS § 62 lõige 2 koos seal viidatud sätetega ei anna isikule subjektiivset õigust otsuse avaldamist nõuda, vaid see annab kohtuvälisele menetlejale võimaluse otsus põhjendatud juhtudel ja vajalikus mahus avaldada. VTMS § 62 lõige 2 annab kohtuvälisele menetlejale kaalutlusõiguse igal üksikjuhtumil otsustada, kas väärteootsus väljastada või mitte. Teabe väljastamiseks peab taotleja põhjendama õigustatud huvi olemasolu. Kuna andmed väärteo toimepanemise kohta ei tohi olla laiemalt kättesaadavad kui andmed kuriteo toimepanemise kohta, tuleb arvestada KarRS §-s 28 sätestatud piirangut ning keelduda väärteootsuse väljastamisest, kui andmed väärteo toimepanemise kohta on karistusregistrist kustutatud. (p-d 19 ja 20)

3-3-1-23-14 PDF Riigikohus 04.12.2014

Kui väärteomenetluses puudusid menetlusalusel isikul väidetava õigusvastase kinni¬pidamisega rikutud õiguste kaitseks tegelikud ja efektiivsed õiguskaitsevahendid ning väärteomenetluse raames ei ole kohtuvälise menetleja toimingute õiguspärasusele hinnangut antud, siis kuulub väärteomenetluse toimingutega tekitatud kahjunõude lahendamine ja selle raames väidetava kahju tekitanud menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamine halduskohtu pädevusse (vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-75-11). (p 8 ja 15).

3-3-1-75-11 PDF Riigikohus 11.12.2012

Tulenevalt riigivastutuse seaduse normidest erinevad kahjunõude eeldused oluliselt olenevalt sellest, kas kahju põhjustanud toimingud on määratletavad järelevalve- või väärteomenetluse toimingutena. Seetõttu eeldab avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine eeldab üldjuhul kindlaksmääramist, millises konkreetses menetluses isikule kahju tekitati.

Seadusandja ei ole järelevalve- ja väärteomenetluse toimingute piiritlemise tingimusi täpselt sätestanud ning piiritlemise kriteeriumite kohta ei ole ka püsivat kohtupraktikat, kuigi sellega haakub mitmeid lahendeid (nt otsus asjas nr 3-3-1-77-03, asjas nr 3-1-1-2-06 ja asjas nr 3-3-1-65-07). Kvalifitseerimisel järelevalve- või väärteotoiminguteks saab juhinduda menetlustoimingu eesmärgist, kuid see ei ole piisav. Oluline on ka menetleja tegelik tahe ja selle avaldamine. Väärteomenetluses võib selleks olla isiku teavitamine alustatud väärteomenetlusest ja talle õiguste selgitamine. Isiku teavitamine menetlustoimingu eesmärgist ja sellega seotud isiku õigustest ning kohustustest on eriti oluline järelevalvemenetluse ja väärteomenetluse samal ajal kulgemise korral (näit joobeseisundi tuvastamisel). Ka vahetu sund võib olla suunatud nii järelevalvemenetluse kui ka väärteomenetluse tagamisele. Menetlustoimingute kvalifitseerimisel pole võimalik lähtuda ühest kindlast piiritlemiskriteeriumist.


Kahjunõude lahendamine hõlmab ka toimingute õiguspärasuse hindamist. Kahjunõude lahendamisel tuleb kohtul samuti hinnata toimingute õiguspärasust, sest toimingute õigusvastasus või õiguspärasuse tuvastamine on kahju hüvitamise üks eeldusi. Seetõttu ei ole praeguses asjas vajadust menetleda eraldi tuvastamisnõuet, millega on vaidlustatud üksnes kahjunõude aluseks olevate toimingute õiguspärasust.


Riigikohtu praktikas on kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasuse kontrollimise kohta mööndud, et erandjuhtudel, kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses, on halduskohus pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õiguspärasust (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-35-10, p 55). Nimetatud seisukoht on sisuliselt laiendatav ka väärteomenetluse toimingute õiguspärasuse hindamisele.


Tulenevalt riigivastutuse seaduse normidest erinevad kahjunõude eeldused oluliselt olenevalt sellest, kas kahju põhjustanud toimingud on määratletavad järelevalve- või väärteomenetluse toimingutena. Seetõttu eeldab avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine eeldab üldjuhul kindlaksmääramist, millises konkreetses menetluses isikule kahju tekitati.

Väärteoasja kohtuvälises menetluses tekitatud kahju hüvitamise eeldused on üldisest nõudealusest (RVastS § 7) oluliselt rangemad. Väärteomenetluse kohtuvälises menetluses tekitatud kahju hüvitamist käsitatakse vastutuse erijuhuna. Väärteomenetluses tekitatud õigusvastase kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel tuleks kohtutel lähtuda erinormist, RVastS § 15 lg st 1 ja lg 2 p st 2. Järelevalvemenetluses õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise juhtudel oleks kahjunõude õiguslikuks aluseks üldnormina RVastS § 7, mittevaralise kahju nõudmisel ka RVastS § 9.

3-3-1-4-10 PDF Riigikohus 19.04.2010

Põhiseaduse §-s 14 sätestatud õigusest menetlusele tuleneb isiku õigus saada õigeaegseid ja korrektseid vastuseid oma pöördumistele riigiasutuste poole. Põhiseaduse §-st 14 tuleneb ka isiku subjektiivne õigus kohasele haldusmenetlusele. Haldusmenetlus peab olema õiglane ning vastama hea halduse põhimõttele, et tagada isiku õiguste tõhus kaitse. Isikute pöördumisi tuleb menetleda kooskõlas asjakohaste õiguslike regulatsioonidega. Isiku pöördumised võib jätta käiguta või loobuda kirjalikust vastusest üksnes seaduses sätestatud juhtudel.


Taotlusest loobumine peab olema teadev ja ühemõtteline. Juhul kui taotlusest loobumine toimub kohtuistungil, peab kohus selgitama välja nii menetlusosalise tegeliku tahte kui ka selgitama isikule sellise loobumise tagajärgi.


Haldusmenetluse raames täidab politsei neid ülesandeid, mis seonduvad iga isiku turvalisuse tagamisega, isikute õiguste ja vabaduste rikkumise ärahoidmise või tõrjumisega, samuti sellise rikkumise kõrvaldamisega. Süüteomenetlus alustatakse esimese menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus. Kriminaalmenetluse alustamiseks vajaliku ajendi ja aluse olemasolu tuvastatakse haldusmenetluses, valdavalt järelvalvelise tegevuse vormis. Politsei eelnimetatud tegevuse peale esitatavad kaebused kuuluvad lahendamisele halduskohtus, välja arvatud juhul, kui selleks on kehtestatud erikord.


Isik võib esitada õigusvastasuse tuvastamise nõude eeldusel, et tal on sellise nõude esitamiseks piisav põhjendatud huvi, mis väljendub lõppastmes teatud soodustuse, hüve või kasu omandamises. Kohtupraktika kohaselt võib selliseks huviks olla nii halduse poolt tekitatud kahju hüvitamise soov kui ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes.

Põhjendatud huvi näitamine on kaebaja kohustus ning kohus ei saa siin kaebajat asendada. Samas ei ole kohus seotud kaebaja sõnastusega põhjendatud huvi kohta. Kohtu aktiivsus tuvastamiskaebuse korral võib hõlmata nii kaebuses taotletud eesmärgi väljaselgitamist kui ka sellele eesmärgile enimsobiva õiguskaitsevahendi selgitamist. Eriti on kohtu aktiivsus vajalik tingimustel, kui on ilmne, et kaebaja ei suuda põhjendatud huvi nõuetekohaselt formuleerida, samas kaebus pole ilmselgelt perspektiivitu ning põhjendatult võib eeldada isiku oluliste õiguste ja vabaduste riivet. Kohtu poolt menetluslike küsimuste selgitamisel antav soovitus või arvamus peab olema asjakohane ning oma sisult õige.

3-3-1-65-07 PDF Riigikohus 10.01.2008

Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.


Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamine on võimalik juhul, kui isik joobe tõttu võib ohustada teisi või iseennast või osutuda kuriteo ohvriks. Nimetatud ohutunnuste täitmine eeldab isiku keskmist või rasket joobeastet ning sellest tulenevat agressiivset käitumist või märgatavaid koordinatsioonihäireid või orienteerumis- või liikumisvõimetust. Isiku kainenemisele toimetamine on preventiivne, kuid samas isiku vabadusõigust oluliselt riivav vahend, mille kohaldamine nõuab kõigi asjaolude kaalumist ning kainenemise paigutamise otsustuse põhistamist vastavas menetlusdokumendis (kainenemisele toimetamise protokollis).

Isikute kinnipidamist VTMS § 44 p 2 alusel isikute tuvastamise eesmärgil, mis hõlmab ka isiku toimetamise politseiasutusse, ei saa lugeda järelevalvetoiminguks. Kehtiv õigus võimaldab isikut kinni pidada üksnes juhul, kui on alustatud süüteomenetlust.

Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.


Menetlustoimingu liigi määramine on otsustava tähendusega pädeva kohtu väljaselgitamisel. Kui füüsilise jõu ja erivahendite kasutamine toimus järelevalvemenetluses, on pädevaks kohtuks halduskohus, väärteomenetluse toimingute peale esitatud kaebusi on aga pädev lahendama maakohus. Kohtuvälise menetleja toimingute õiguspärasus väärteomenetluse raames ei allu halduskohtulikule kontrollile.


Liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õiguserikkumisega, aga ka politseioperatsiooni korral. Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse täiendavat ja vajalikku teavet õiguserikkumise tunnuste kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamise üle. Kehtiva õiguse kohaselt ongi paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks piisavate asjaolude tuvastamine võimalik üksnes järelevalvemenetluses ning vastavate järelevalvevolituste kasutamise kaudu. Seisukoht, et sõiduki peatamine ja isikute dokumentide kontrollimine on võimalik üksnes väärteomenetluse raamides, muudaks järelevalvetegevuse sisutuks. Eeltoodu ei välista aga võimalust alustada koheselt väärteomenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise kahtlus on piisavalt põhjendatud. Samuti võib ka väärteomenetluse alustamisel järelevalvemenetlus jätkuda.

Isikute kinnipidamist VTMS § 44 p 2 alusel isikute tuvastamise eesmärgil, mis hõlmab ka isiku toimetamise politseiasutusse, ei saa lugeda järelevalvetoiminguks. Kehtiv õigus võimaldab isikut kinni pidada üksnes juhul, kui on alustatud süüteomenetlust.

Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.


Menetlustoimingu liigi määramine omab vahetut tähendust menetlusele allutatud isiku õiguste ja kohustuste ulatuse ning sisu aspektist. Kehtiv õiguslik regulatsioon ja selle kohaldamise praktika ei garanteeri isiku õigeaegset ja adekvaatset teavitamist tema suhtes läbiviidava menetluse liigist ja järelikult ka tema õiguslikust staatusest. Väärteomenetluse alustamine eeldab menetleja tahteavaldust, s.o väärteoasja lahendamisele suunatud menetlustoimingut. VTMS § 58 lg-st 2 tulenevalt peab isiku informeerimine alustatud väärteomenetlusest, menetlustoimingu eesmärgist ja isiku õigustest ning kohustustest leidma aset koheselt vastava toimingu sooritamisele asumisel juhul, kui menetlustoiming on suunatud isikule või isik osaleb selles menetlustoimingus.

3-3-1-29-04 PDF Riigikohus 25.10.2004

Üldkogu asus seisukohale, et kohtuvälise menetleja, s.o politseiametniku väärteomenetluse seadustikule tuginev tegevus on VTMS §-des 76-80 sätestatud korras vaidlustatav maa- või linnakohtus. Juhiloa äravõtmist reguleerivad paralleelselt VTMS § 58 lg 3 ja LS § 411, s.o väärteo- ja haldusmenetluse norm. Lisaks tegutseb politseiametnik üheaegselt liiklusjärelvalvet teostava ametiisikuga ja väärteoasjade kohtuvälise menetlejaga. LS § 411 lg 1 ei sätesta isikut, kellel on õigus juhiluba ära võtta. Politseiametniku volitus juhiloa äravõtmiseks tuleneb VTMS § 58 lg-st 3, mis annab vastava õiguse väärteoasja menetlevale ametiisikule. Juhiluba võetakse ära LS § 413 lg-te 1-8 alusel juhtimisõiguse peatamise tagamiseks, mille puhul on tegemist ühe või mitme seaduses sätestatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest kohaldatava karistusliku iseloomuga meetmega. Kuna ajutise juhiloa andmine on lahutamatult seotud juhiloa äravõtmisega, siis tuleb ka ajutise juhiloa väljaandmist vaidlustada maa- või linnakohtus.

Eriarvamuses leiti, et toimingu olemuslik kuuluvus haldus- või väärteomenetlusse sõltub mitte niivõrd sellest, millises staatuses ametnik seda sooritab, vaid esmalt sellest, millise menetluse eesmärki vastav toiming teenib. Juhiloa äravõtmine ja ajutise juhiloa väljastamine saab olla väärteomenetlustoiminguks juhul, kui ta teenib väärteomenetluse eesmärke. LS §-st 411 tulenevalt on juhiloa äravõtmise eesmärgiks tagada LS § 413 alusel vastu võetava juhtimisõiguse peatamise otsuse täitmine. Juhtimisõiguse peatamine ei toimu aga väärteoasjas, vaid Autoregistrikeskuse otsusega pärast väärteoasjas tehtud karistusotsuse jõustumist, s.o pärast väärteomenetlust. Mööndes võimalust sooritada karistusõiguslikus menetluses toiminguid, mis ei teeni väärteoasja lahendamist, eiratakse olulist menetluslikku põhinõuet, mille kohaselt karistusõigusliku menetluse toimingud peavad olema vajalikud antud asja lahendamiseks.


Üldkogu asus seisukohale, et kohtuvälise menetleja, s.o politseiametniku väärteomenetluse seadustikule tuginev tegevus on VTMS §-des 76-80 sätestatud korras vaidlustatav maa- või linnakohtus. Juhiloa äravõtmist reguleerivad paralleelselt VTMS § 58 lg 3 ja LS § 411, s.o väärteo- ja haldusmenetluse norm. Lisaks tegutseb politseiametnik üheaegselt liiklusjärelvalvet teostava ametiisikuga ja väärteoasjade kohtuvälise menetlejaga. LS § 411 lg 1 ei sätesta isikut, kellel on õigus juhiluba ära võtta. Politseiametniku volitus juhiloa äravõtmiseks tuleneb VTMS § 58 lg-st 3, mis annab vastava õiguse väärteoasja menetlevale ametiisikule. Juhiluba võetakse ära LS § 413 lg-te 1¿8 alusel juhtimisõiguse peatamise tagamiseks, mille puhul on tegemist ühe või mitme seaduses sätestatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest kohaldatava karistusliku iseloomuga meetmega. Kuna ajutise juhiloa andmine on lahutamatult seotud juhiloa äravõtmisega, siis tuleb ka ajutise juhiloa väljaandmist vaidlustada maa- või linnakohtus.

Eriarvamuses leiti, et toimingu olemuslik kuuluvus haldus- või väärteomenetlusse sõltub mitte niivõrd sellest, millises staatuses ametnik seda sooritab, vaid esmalt sellest, millise menetluse eesmärki vastav toiming teenib. Juhiloa äravõtmine ja ajutise juhiloa väljastamine saab olla väärteomenetlustoiminguks juhul, kui ta teenib väärteomenetluse eesmärke. LS §-st 411 tulenevalt on juhiloa äravõtmise eesmärgiks tagada LS § 413 alusel vastu võetava juhtimisõiguse peatamise otsuse täitmine. Juhtimisõiguse peatamine ei toimu aga väärteoasjas, vaid Autoregistrikeskuse otsusega pärast väärteoasjas tehtud karistusotsuse jõustumist, s.o pärast väärteomenetlust. Mööndes võimalust sooritada karistusõiguslikus menetluses toiminguid, mis ei teeni väärteoasja lahendamist, eiratakse olulist menetluslikku põhinõuet, mille kohaselt karistusõigusliku menetluse toimingud peavad olema vajalikud antud asja lahendamiseks.

3-3-1-77-03 PDF Riigikohus 30.04.2004

HKMS § 3 lg 1 kohaselt vaatab halduskohus avalik-õiguslikus vaidluses esitatud kaebuse läbi ainult siis, kui seadustega ei ole ette nähtud muud menetluskorda. Selline menetluskord on sätestatud näiteks Väärteomenetluse seadustiku §-des 76-80 ja 1. juulist 2004 jõustuvas Kriminaalmenetluse seadustiku §-des 228-232. Eriarvamuses leiti, et HKMS § 3 lg-te 1 ja 2 regulatsioon on vastupidine. Halduskohtumenetluse seadustiku järgi on halduskohtu lahendada kõik avalik-õiguslikud vaidlused, välja arvatud need, mille jaoks on kehtestatud teistsugune menetluskord.

Mootorsõiduki joobes juhtimine on sõltuvalt asjaoludest karistatav kas LS §-s 7419 ettenähtud väärteona või Karistusseadustiku (edaspidi KarS) §-s 424 ettenähtud kuriteona. Kriminaalmenetluse koodeksi § 3 lg 1 järgi peab menetleja kuriteo tunnustele viitavate küllaldaste andmete olemasolul alustama kriminaalmenetlust. Selle menetluse käigus peab kohus andma hinnangu, kas isik oli joobes või mitte, milleks tuleb hinnata ka seda, kas tõend(id) on saadud õiguspäraselt. Seega kuna joobe tuvastamine toimus süüteomenetluse raames saab seda toimingut ka vaidlustada süüteomenetluse käigus. Eriarvamuses asuti seisukohale, et üldkogu otsusega on alusetult laiendatud kriminaalmenetlusõiguslikku režiimi õigussuhetele, mis jäävad väljapoole kriminaalmenetlust. Niisugune eksitav lähenemine toob kaasa näiliku võimaluse paljude haldusmenetluste käsitlemiseks süüteomenetluste koostisosadena. Eelkõige puudutab see järelevalvemenetlusi (maksujärelevalve jne). Kuivõrd järelevalvetegevuse käigus avastatakse sageli õiguserikkumiste tunnuseid, mis toovad kaasa väärteomenetluse (või ka kriminaalmenetluse) alustamise, võib üldkogu otsusest teha eksliku järelduse, et nimetatud järelevalvetoimingud (revisjonid, proovide võtmised, haldusmenetluslikud ekspertiisid jne) on vastava süüteomenetluse toiminguteks, mille õiguspärasuse hindamine on võimalik üksnes vastava süü

3-3-1-69-03 PDF Riigikohus 28.04.2004

PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud. Käesoleval juhul tuleb otsustada, kas demokraatlikus ühiskonnas on vajalik, et isik, kellele haldusõiguserikkumise eest oli määratud lisakaristuseks eriõiguse äravõtmine, kannaks selle lõpuni pärast 1. septembrit 2002, mil seadused ei näe enam taolist lisakaristust ette. Piirangu proportsionaalsust kontrollitakse abinõu sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse abil. Seadusandja on pidanud vajalikuks samaaegselt lisakaristuse ärakaotamisega karmistada põhikaristust. Samuti on samasuguse teo eest ette nähtud juhtimisõiguse peatamine kolmeks kuuks. Lisakaristusest automaatne vabastamine võiks sellises olukorras tuua kaasa varem karistatud isikute põhjendamatult leebe kohtlemise. Äravõetud juhtimisõiguse massiline ennetähtaegne taastamine võib ka anda ühiskonnale õiguspoliitiliselt väära ja eksitava signaali, et riik on uues seaduses asunud liiklusrikkumistesse tegelikkusest märksa leebemalt suhtuma. Seega on lisakaristuse jätkuv kandmine antud juhul sobiv ja vajalik abinõu. Antud juhul on riive ka mõõdukas, kuna juhtimisõiguse peatamine riivab isiku õigusi leebemalt kui näiteks vabaduse võtmine sama pikaks ajaks. Antud juhul ei ole kaalul sellised põhiõigused, mis sunniks karistuse jõussejäämist toetavad väited enda ees taanduma.

Iseseisva väärtusena võib nimetada ka karistusotsuse seadusjõudu, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks.


Halduskohtul puudub volitus muuta haldusõiguserikkumise asjas tehtud karistusotsust. Haldusõiguserikkumise eest karistuse määramise otsus ei ole haldusakt HKMS § 4 lg 1 ega HMS § 51 lg 1 tähenduses, sest see halduskaristuse määramise otsus on tehtud riigivõimu jurisdiktsioonilist funktsiooni teostades, mitte haldusülesandeid täites. Halduskohus ei saaks ei politseiprefektuurile ega maa- või linnakohtule teha ettekirjutust isiku vabastamiseks karistusest, sest ka varasema halduskaristuse muutmise otsus ei ole haldusakt. Halduskohus saaks kohustada üksnes politseiprefektuuri isiku taotlust läbi vaatama või seda taotlust kohtule esitama.


Põhiseaduslikud väärtused, millega võib õigustada kõnealuste põhiõiguste piiramist, on ühiskonna õiglustunne, õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu.

3-3-4-2-04 PDF Riigikohus 25.03.2004
TS

Tolliametnike tegevus, mis on hõlmatud TS § 100 lg 1 ning § 81 kohaldamisega, kujutab endast tollikontrolli TS § 6 lg 17 tähenduses. Isikute kaebused tolliametnike sellisest tegevusest tulenevates vaidlustes tuleb HKMS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt lahendada halduskohtus. Halduskohtu pädevusse ei kuulu kaebuse lahendamine nõuete osas, mis tulenevad väärteoprotokolli koostamisest, isikule õiguste ja kohustuste selgitamisest, tõendite kogumisest, väärteo kvalifitseerimisest ja karistuse valikust. Alates väärteomenetluse alustamisest lahendab kohtuvälise menetleja toimingutele, määrustele ja otsustele esitatud kaebusi maa- või linnakohus.

3-3-4-7-02 PDF Riigikohus 12.11.2002

Väärteomenetluse seadustiku § 7 reguleerib väärteoga tekitatud kahju hüvitamist, kuid ei reguleeri väärteomenetluse käigus isikule tekitatud kahju hüvitamist. Kui sõiduki teisaldamise akt koostatakse väärteomenetluse tulemusena, saab teisaldamist vaidlustada ja teisaldamisakti alusel tasutud raha tagastamist taotleda koos karistusotsuse vaidlustamisega maa- või linnakohtus. Vastav taotlus tuleb läbi vaadata Väärteomenetluse seadustiku kohaselt, kuid teisaldamisakti alusel makstu tagastamise materiaalõiguslikku külge reguleerib Riigivastutuse seadus. Sama sündmusega seonduva õiguskaitse taotlemine erinevates kohtutes oleks vastuolus menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega.

3-3-1-42-00 PDF Riigikohus 10.10.2000

Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja menetlus parkimisnõuete rikkumise korral toimub Liiklusseaduse § 353 lg 2 kohaselt Haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras, kui Liiklusseadus ei sätesta teisiti. Liiklusseaduses vastavad menetlussätted puuduvad. Parkimiskontrolöri poolt määratud karistuse peale esitatud kaebus kuulub halduskohtu pädevusse.

3-3-1-43-00 PDF Riigikohus 10.10.2000

Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja menetlus parkimisnõuete rikkumise korral toimub Liiklusseaduse § 353 lg 2 kohaselt Haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras, kui Liiklusseadus ei sätesta teisiti. Liiklusseaduses vastavad menetlussätted puuduvad. Parkimiskontrolöri poolt määratud karistuse peale esitatud kaebus kuulub halduskohtu pädevusse.

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json