3-24-1540/7
|
Riigikohtu erikogu |
20.06.2024 |
|
SKHS § 7 lg-s 3 sisalduv viide RVastS-le hõlmab materiaalõiguslikku erinormi, kuid see ei tähenda, et SKHS-s sätestatud menetluskord ei kohalduks (RKEKm nr 3-18-1652/15, p 9). (p 4)
|
3-23-1995/7
|
Riigikohtu erikogu |
19.10.2023 |
|
SKHS § 7 lg-s 3 sisalduv viide RVastS-le hõlmab materiaalõiguslikku erinormi, kuid see ei tähenda, et SKHS-s sätestatud menetluskord ei kohalduks (RKEKm nr 3-18-1652/15, p 9). (p 4)
Kui isik vaidlustas osaliselt maakohtu otsuse, kuid seda mitte talle väidetavalt kahju tekitanud osas, ega esitanud ringkonnakohtule SKHS § 21 lg-tes 1 ja 3 sätestatud korras taotlust hüvitada tekitatud kahju, võib taotluse esitada SKHS § 21 lg 4 kohaselt prokuratuurile. Tulenevalt SKHS § 21 lg‑st 4 peab taotleja sellisel juhul põhjendama, miks ta ei esitanud taotlust ringkonnakohtule, ning arvestades SKHS § 21 lg 4 teises lauses sätestatud tähtaega, esitama vajadusel tähtaja ennistamise taotluse SKHS § 13 lg 2 järgi. (p-d 5 ja 6)
|
3-23-1188/11
|
Riigikohtu erikogu |
10.08.2023 |
|
Analoogiliselt KrMS § 4241 lg-ga 1 nõuab vangla esildist süüdimõistetu ennetähtaegse karistuse kandmisest vabastamise tema haiguse tõttu, mis on reguleeritud KrMS § 425 lg-s 1. Nimetatud sätte kohta on Riigikohus selgitanud, et olukorras, kus vangla keeldub tegemast täitmiskohtunikule esildist kinnipeetava vabastamiseks, on kohustamisnõude lahendamine KrMS § 431 lg 1 alusel täitmiskohtuniku ehk maakohtu pädevuses (RKEKm 3-3-4-1-16). Need seisukohad on asjakohased ka KrMS § 4241 lg 1 puhul. (p-d 6-7)
|
3-22-500/16
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.03.2023 |
|
KrMS § 105 lg-s 1 on sätestatud, et ekspertiis korraldatakse tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel. Ekspertiisi korraldamise eeldus tõendamisvajadus ehk seda tehakse karistusõiguse normide kohaldamiseks (vrd RKHKm nr 3-19-1565/14, p 10). Järelikult on tegemist kriminaalmenetluse toiminguga. Ekspertiisimäärusega teeb menetleja ekspertiisi tegemise ülesandeks eksperdile või riiklikule ekspertiisiasutusele (KrMS § 106 lg 2 p 3). SKHS § 1 lg 1 kohaselt sätestab SKHS menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Ekspertiisiasutus või ekspert ei ole menetleja. Samas on SKHS § 2 lg-s 3 sätestatud, et menetleja tekitatud kahjuks loetakse RVastS § 12 lg-s 2 nimetatud kahju. RVastS § 12 lg 2 järgi loetakse avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Kuigi menetleja ei ole teinud ekspertiisi ülesandeks ühelegi konkreetsele füüsilisele isikule, vaid ekspertiisiasutusele, on ilmne, et seadusandja on SKHS § 2 lg s 3 pidanud silmas olukorda, kus kahju tekitab mh tervishoiutöötaja. (p-d 11 ja 12)
SKHS § 4 järgi võib isik nõuda talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist SKHS-is sätestatud alustel, ulatuses ja korras. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et selle sätte sõnastus ei takista SKHS-is sätestatud menetluskorra rakendamist olukorras, kus materiaalõiguslik kahju hüvitamise alus ei paikne SKHS-is (vt RKHKm nr 3-18-400/15, p-d 12 ja 13 ning RKEKm nr 3-18-1652/15, p 9). Teistsugusele seisukohale pole põhjust asuda ka olukorras, kus asjakohast materiaalõiguslikku alust ei ole üheski seaduses. Sellisel juhul saab kohus SKHS-is sätestatud menetluses kontrollida, kas vastava aluse puudumine on põhiseadusega kooskõlas. (p 13)
|
3-22-2384/7
|
Riigikohtu erikogu |
31.01.2023 |
|
Kriminaalmenetlusega, sealhulgas kohtuotsuse täitmise käigus tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine on maakohtu pädevuses (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 7 lg 1 ja § 17 lg 1). Seepärast tuleb ka riigi õigusabi andmise üle otsustada maakohtul. Siiski ei lahendata süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise asja tsiviilkohtumenetluse korras. (p-d 4–6)
Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg 1 esimese lause kohaselt säilib riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile asja ülekandumisel mõneks teiseks riigi õigusabi liigiks ning üldjuhul jätkab varem nimetatud advokaat isikule riigi õigusabi osutamist. Tulenevalt kriminaalasja ja avaldaja eesmärgiks oleva nõude omavahelisest seotusest on põhjendatud lugeda õigus riigi õigusabile RÕS § 17 lg 1 alusel säilinuks. Kohus võib siiski uuesti hinnata, kas riigi õigusabi andmise alused jätkuvalt esinevad. Kuna kriminaalasja menetlus on lõppenud, tuli avaldajal esitada maakohtule riigi õigusabi jätkamise taotlus. (p-d 7 ja 8)
|
3-21-2614/14
|
Riigikohtu erikogu |
28.01.2022 |
|
Kriminaalmenetluse käigus tehtud läbiotsimisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine ei ole halduskohtu ega tsiviilkohtu pädevuses. Kriminaalasja menetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus esitatakse prokuratuurile või süüteoasju lahendavale kohtule. (p-d 12 ja 13)
Kriminaalasja menetluse uuendamise otsustavad uurimisasutus ja prokuratuur, mitte kohus. Seepärast ei saa avaldaja riigi õigusabi taotlust lahendada tsiviil- ega halduskohtumenetluse korras. (p-d 14 ja 15)
|
3-19-2069/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.09.2021 |
|
AvTS § 23 lõike 1 punkti 1 kohaselt keeldub teabevaldaja teabenõude täitmisest, kui taotletava teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele juurdepääsuõigust. Teabevaldaja ei või sellel alusel teabenõude täitmisest keelduda, kui asutuse juht pole teabele juurdepääsupiirangut kehtestanud. Kui teabevaldaja on veendunud, et esineb seadusest tulenev kohustus juurdepääsupiirangu kehtestamiseks, tuleb see kehtestada enne teabenõude uut lahendamist. Sellisel juhul annab see aluse teabenõude täitmisest keelduda. (p 15)
Halduskohtumenetluse ülesanne pole luua tõendeid kriminaalmenetluse jaoks ega kontrollida kriminaalmenetluses kogutud tõendite seaduslikkust. (p 10)
AvTS ei seo juurdepääsupiiranguta teabe väljastamist selle taotlemise eesmärgiga ning teabe väljastamise õiguspärasust peab olema võimalik halduskohtumenetluses kontrollida. Teisiti on see üksnes siis, kui kohaldatav eriseadus näeb ette teistsuguse menetluskorra halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lõike 1 tähenduses. KrMS-is sätestatud teabe väljastamise aluste ja korra puhul võib teistsuguse menetluskorra olemasolu eeldada (vt RKHKm nr 3-21-231/18 p-d 11-12). (p 10)
KrMS-is sätestatud teabe väljastamist puudutavate sätete kohaldamise üldiseks eelduseks on, et tegemist on kriminaalmenetluse eesmärgil kogutud või kriminaalmenetluse toimingut kajastava teabega. Nimetatud sätete kohaldamine eeldab neis kirjeldatud menetlusliku olukorra esinemist, nt teabe asumist kriminaaltoimikus, jälitustoimingust teavitamist või kohtueelse kriminaalmenetluse toimumist. Kui taotletaval teabel pole seost kriminaalmenetlusega, ei saa KrMS olla teabele juurdepääsupiiranguid või juurdepääsu eritingimusi, korda või viisi sätestav eriseadus AvTS § 2 lõike 2 punkti 4 tähenduses. Kui tegemist on kriminaalmenetluses kogutud teabega, mille avaldamist KrMS ei reguleeri, on kohaldatav AvTS (vt AvTS § 35 lõike 1 punkti 1). (p 8)
AvTS ei seo juurdepääsupiiranguta teabe väljastamist selle taotlemise eesmärgiga. (p 10)
AvTS § 35 lõike 1 punkt 12 kohustab teabevaldajat tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust. AvTS § 35 lõikes 1 sätestatud aluste esinemisel ei kohaldu juurdepääsupiirang vahetult seaduse alusel, vaid juurdepääsupiirangu kehtestamine tuleb asutuse juhil otsustada (AvTS § 34 lõige 2). Teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamise kord on sätestatud AvTS §-s 41. (p 13)
Haldusakti õigusliku ja faktilise aluse otsimine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (vt RKHKo nr 3-18-1740/36, p 18.4). (p 12)
Kuigi teabenõude täitmisest keeldumine pole haldusakt, ei tohi ka selle õigusliku ja faktilise aluse otsimine kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse, sest seda tuleb põhjendada sarnaselt haldusaktile. (p 12)
|
3-21-231/18
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.06.2021 |
|
PS § 153 lõike 1 järgi saab kohtunikku ametisoleku ajal kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul Vabariigi Presidendi nõusolekul. Sarnase immuniteedi näeb põhiseadus ette ka Vabariigi Presidendile, riigikontrolörile, õiguskantslerile, Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu liikmetele ning Riigikohtu esimehele ja liikmetele. Immuniteedi äravõtmise menetlus on ammendavalt reguleeritud kriminaalmenetluse seadustiku 14. ja 141. peatükis. Selle menetluse eesmärk on tagada demokraatliku õigusriigi kaitseks riigi olulisemate institutsioonide sõltumatus ja parlamendivähemuse kaitse (vt RKPJKo nr 3-4-1-30-15, p 27). Kohtuniku immuniteedi eesmärk on seega tagada kohtuvõimu sõltumatus, mida on võimalik meelevaldse kriminaalmenetlusega kahjustada. (p 8)
KrMS § 376 lõikes 3 on sätestatud, et kohtuniku kohta saab süüdistusakti koostada ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. Ettepaneku koostada kohtuniku kohta süüdistusakt teeb Riigikohus riigi peaprokuröri taotluse alusel (KrMS § 378 lõige 3, § 379 lõige 2). Tulenevalt KrMS § 378 lõikest 5 võib Riigikohus selles menetluses küll vajadusel tutvuda kriminaaltoimiku materjaliga, kuid ta ei kontrolli ega hinda kogutud tõendeid. Riigikohus esitab Vabariigi Presidendile kirjaliku ettepaneku anda nõusolek süüdistusakti koostamiseks, välja arvatud juhul, kui süüdistuse esitamine oleks poliitiliselt erapoolik või muul põhjusel ilmselgelt põhjendamatu (KrMS § 378 lg 6). Ettepanekule esitatavad nõuded on sätestatud KrMS § 379 lõigetes 3-5. Vabariigi Presidendi otsus anda kohtuniku kohta süüdistusakti koostamiseks nõusolek jõustub selle allakirjutamisega. Vabariigi Presidendi otsus peatab kohtuniku ametikohustuste täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni (KrMS § 381 lõiked 2 ja 3). Seega on kohtuniku immuniteet tagatud kaheastmelise menetluse kaudu, kus kaks põhiseaduslikku institutsiooni - Riigikohus ja Vabariigi President - kontrollivad, et süüdistuse esitamine pole poliitiliselt erapoolik või muul põhjusel ilmselgelt põhjendamatu. (p 9)
HKMS § 4 lõike 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. HKMS § 4 lõikes 1 nimetatud teistsuguse menetluskorra kohaldamiseks ei ole nõutav, et otsust saaks teistsuguses menetluses vaidlustada halduskohtumenetlusega sarnasel viisil. RKHKm nr 3-3-1-33-16 punktis 14.1 on halduskohtu pädevuse eitamiseks peetud piisavaks, et väidetav esmakordne lähenemiskeelu rikkumine, mille fikseerimist Politsei- ja Piirivalveameti infosüsteemis isik soovis vaidlustada, tuleb tuvastada KarS § 3312 alusel läbi viidavas kriminaalmenetluses, kui kriminaalmenetlust alustatakse korduvale lähenemiskeelu rikkumisele tuginedes. Seepärast ei ole määrav, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette Vabariigi Presidendi otsuse peale kriminaalmenetluses kaebuse esitamise võimalust. (p-d 10 ja 11)
Kui Vabariigi President on nõusoleku andnud, menetletakse kriminaalasja üldkorras (KrMS § 381 lõige 4). See võimaldab koostada süüdistusakti KrMS §-s 226 sätestatud tingimustel. Pärast süüdistusakti kohtusse saatmist algab kohtumenetlus maakohtus. Kriminaalmenetluse kohteelsele menetlusele järgnevas kohtumenetluses antakse muu hulgas hinnang kohtueelse menetluse toimingutele ja otsustustele (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-10, p 58). Seega on maakohtu pädevuses hinnata, kas kõik kehtivas õiguses ette nähtud nõuded süüdistusakti koostamiseks on täidetud. Kui süüdistatav on kohtunik, hõlmab see ka küsimust, kas temalt on immuniteet ära võetud kriminaalmenetluse seadustiku ja põhiseaduse nõudeid järgides. Seega on olemas teistsugune menetluskord HKMS § 4 lõike 1 tähenduses. (p 12)
|
3-19-1565/14
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.10.2020 |
|
Haldusmenetluse ja süüteomenetluse piiritlemisel saab ja tuleb lähtuda mh toimingu eesmärgist ja olemusest ning menetleja tahtest ja selle avaldamisest (vt RKHKo 3-3-1-33-16, p 12 ühes seal viidatud kohtupraktikaga). Sellest tulenevalt on oluline, kas prokuratuuri pressikonverents on suunatud kuritegude avastamisele või kas see oli vajalik laiemalt karistusõiguse normide kohaldamiseks. (p 10)
Avaldusel, millega prokurör annab moraalse hinnangu, mis lähtub eeldusest, et kaebaja on altkäemaksu võtnud, pole seost konkreetse kriminaalmenetlusega, vaid nii väljendatakse suhtumist kaebajasse. Järelikult on tegemist toiminguga haldusmenetluse seaduse § 106 lõike 1 mõttes. Sellise toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist võimaldab nõuda RVastS § 9 lõige 1. Samuti lubab RVastS § 11 lõige 1 nõuda toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Osutatud nõuete lahendamine on halduskohtu pädevuses (RVastS § 17 lõige 1). (p 11)
Avaldusel, millega prokurör annab moraalse hinnangu, mis lähtub eeldusest, et kaebaja on altkäemaksu võtnud, pole seost konkreetse kriminaalmenetlusega, vaid nii väljendatakse suhtumist kaebajasse. Järelikult on tegemist toiminguga haldusmenetluse seaduse § 106 lõike 1 mõttes. Sellise toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist võimaldab nõuda RVastS § 9 lõige 1. Samuti lubab RVastS § 11 lõige 1 nõuda toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Osutatud nõuete lahendamine on halduskohtu pädevuses (RVastS § 17 lõige 1). (p 11)
|
3-20-17/11
|
Riigikohtu erikogu |
12.03.2020 |
|
Vaidlus selle üle, kuidas arvutada kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise taotluse esitamise tähtaega, on kohtuahendi täitmisel tekkinud küsimus KrMS § 431 mõttes, mille lahendamine kuulub maakohtu pädevusse (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-52-12, p-d 16–20, ja RKKK määrus nr 1-16-2295/81, p 17). Riigikohtu erikogu on pidanud ebaotstarbekaks, kui halduskohus peaks avalduse lahendamisel andma hinnangu maakohtu otsusele ja selles märgitut vajaduse korral tõlgendama (RKEK määrused asjas nr 3-3-4-2-12, p 6, ja asjas nr 3-3-4-1-16, p 13). (p-d 6–8)
Kuigi RÕS § 10 lg-s 1 pole viidatud kriminaalasja täitmisküsimuse lahendamisele, tuleneb sellest üldine põhimõte, mille kohaselt esitatakse riigi õigusabi taotlus kohtule, kes menetleb asja, milles riigi õigusabi taotletakse, või kelle pädevuses oleks sellise asja menetlemine. (p 9)
|
3-16-11/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.11.2018 |
|
Halduskohus on pädev lahendama vaidlusi pärast kriminaalmenetluse lõppu toimikuga tutvumise ja koopiate saamise üle. Tegu on materiaalselt haldusülesande täitmisega ja KrMS erinormid pädeva kohtu kohta puuduvad (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-58-16, p-d 7–9 ja sealviidatud kohtupraktika). Samale seisukohale tuleb asuda ka väärteoasjade puhul. (p 10)
Süüteod jagunevad kuritegudeks ja väärtegudeks. Kuri- ja väärtegude eristamine peegeldab teo raskust. Väärteod on kergemad rikkumised. Väärteootsuse võib sõltuvalt asjast teha nii kohtuväline menetleja kui ka kohus. VTMS § 83 järgi arutab väärteoasja kohus, kui see on seaduses sätestatud või vajalik kohaldatava sanktsiooni tõttu. Kohtuväline menetleja teeb väärteootsuse üldjuhul kergemates väärteoasjades. Niisugustes väärteoasjades väärivad menetlusaluse isiku isikuandmed suuremat kaitset. (p 15)
Kohtuvälise menetleja otsuse avaldamine on reguleeritud VTMS § 62 lõikes 2, mis sätestab erikorra võrreldes AvTS regulatsiooniga. Otsuse avaldamine on VTMS § 62 lõike 2 järgi lubatud pärast otsuse tegemist KrMS § 4081 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud tingimustel, arvestades kohtuvälise menetluse erisusi. Seega ei näe seadus ette kohtuvälise menetleja otsuse Riigi Teatajas avalikustamist KrMS § 4081 lõike 1 alusel. Eelnõu seletuskirjast (Riigikogu X koosseis, 1027 SE) ilmneb, et VTMS § 62 lõike 2 eesmärk oli kõrvaldada varem valitsenud lünk, kus oli reguleerimata, kuidas toimub kohtuvälises menetluses tehtud otsuse avaldamine. „Avaldamine VTMS § 62 lg 2 puhul tähendab eelkõige võimalust ja luba vajalikus osas tehtud otsuse kohta andmete andmist massiteabevahenditele ning kolmandatele isikutele. Oluline on aga, et sealjuures ei avaldataks andmeid suuremas ulatuses, kui on ette nähtud KrMS § 4081 lg-s 2 ja 3 kohtuotsuste avalikustamise puhul.“ (p 17)
VTMS § 62 lõige 2 koos seal viidatud sätetega ei anna isikule subjektiivset õigust otsuse avaldamist nõuda, vaid see annab kohtuvälisele menetlejale võimaluse otsus põhjendatud juhtudel ja vajalikus mahus avaldada. VTMS § 62 lõige 2 annab kohtuvälisele menetlejale kaalutlusõiguse igal üksikjuhtumil otsustada, kas väärteootsus väljastada või mitte. Teabe väljastamiseks peab taotleja põhjendama õigustatud huvi olemasolu. Kuna andmed väärteo toimepanemise kohta ei tohi olla laiemalt kättesaadavad kui andmed kuriteo toimepanemise kohta, tuleb arvestada KarRS §-s 28 sätestatud piirangut ning keelduda väärteootsuse väljastamisest, kui andmed väärteo toimepanemise kohta on karistusregistrist kustutatud. (p-d 19 ja 20)
|
3-17-2024/21
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.06.2018 |
|
Määruskaebemenetluse eripära tõttu ei kohaldu sellele kõik apellatsioonimenetluse nõuded. HKMS ei nõua, et määruskaebuse lahendamisel ringkonnakohtus tuleb menetlusosalistele eelnevalt teatada asja lahendava kohtu koosseis (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-6-15, p-d 8 ja 9). Samuti ei keela seadus kaasata ringkonnakohtus haldusasja lahendamisel kohtukoosseisu teiste kolleegiumide kohtunikke. (p 8).
Kui tegemist on kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimusega KrMS § 431 mõttes, on sellise vaidluse lahendamiseks seaduses sätestatud teistsugune menetluskord ja vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kohtulahendi täitmisest tekkinud küsimused lahendab KrMS § 432 lg-s 1 ette nähtud korda järgides maakohus (vt RKEK määrus asjas nr 3-18-170, p-d 11 ja 12, vt ka p 10). (p 9).
|
3-18-170/9
|
Riigikohtu erikogu |
20.04.2018 |
|
Otsustus selle üle, kas süüdimõistva kohtuotsusega isikule KarS § 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõuetest erandi lubamine on põhjendatud ning kas see on kooskõlas kriminaalhooldusega taotletavate eesmärkidega, kujutab endast kriminaalhoolduse täitmisel tekkinud küsimust. Vastavasisulise kaebuse lahendamiseks peab kohus hindama kriminaalhoolduse senist käiku, süüdimõistetu isikut iseloomustavaid andmeid ning loa andmise mõju süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate kontrollnõuete ja kohustuse täitmisele. Samuti peab kohus vajadusel sisustama karistusõiguse norme, sh KarS § 75 lg-t 1. KrMS § 427 ei reguleeri kriminaalhoolduse käigus tehtud kriminaalhooldusametniku toimingute ja otsustuste vaidlustamise korda. (p-d 9–10)
Kuna kaebuse lahendamise tulemus võib mõjutada kriminaalhoolduse edasist käiku, on tegemist karistusõiguse valdkonda kuuluva kohtuotsuse täitmise küsimusega (vt ka RKHK 21.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-52-12, p-d 17 ja 18). Otstarbekas ei ole lähenemine, mille kohaselt peaks halduskohus erandlikult sekkuma mõne kriminaalhoolduse täitmisel kerkinud üksikküsimuse lahendamisse vaid põhjusel, et konkreetne vaidlus on oma olemuselt avalik-õiguslik. (p 10, vt ka p 11)
KrMS § 431 sätestab täitmiskohtuniku ulatusliku pädevuse kohtuotsuse täitmisel tekkivate probleemide lahendamiseks. Osutatud sättest tuleneb, et KrMS §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. (p 11)
Käitumiskontrollile allutatud süüdlase esitatud avaldus saada kriminaalhooldusametnikult luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks tuleb lahendada KrMS § 432 lg-s 1 ette nähtud korda järgivalt. Kuna KarS § 75 lg 1 p-s 6 märgitud loa andmise üle otsustamine on kriminaalhooldusametniku pädevuses, saab KrMS § 431 lg 1 ja § 432 lg 1 alusel avaldust lahendav maakohtu täitmiskohtunik kontrollida kõnealuse otsustuse seaduslikkust ja anda vajadusel juhiseid asja uueks otsustamiseks. (p 12)
Käitumiskontrollile allutatud süüdlase esitatud avaldus saada kriminaalhooldusametnikult luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks tuleb lahendada KrMS § 432 lg-s 1 ette nähtud korda järgivalt. Kuna KarS § 75 lg 1 p-s 6 märgitud loa andmise üle otsustamine on kriminaalhooldusametniku pädevuses, saab KrMS § 431 lg 1 ja § 432 lg 1 alusel avaldust lahendav maakohtu täitmiskohtunik kontrollida kõnealuse otsustuse seaduslikkust ja anda vajadusel juhiseid asja uueks otsustamiseks. (p 12)
Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). Maakohtu kiri on käsitatav määrusena (vrd TsMS § 711 lg 3), sest sellega keelduti isiku avalduse menetlemisest ja tagastati see esitajale. (p 13)
Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). (p 13)
Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). (p 13)
Otsustus selle üle, kas süüdimõistva kohtuotsusega isikule KarS § 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõuetest erandi lubamine on põhjendatud ning kas see on kooskõlas kriminaalhooldusega taotletavate eesmärkidega, kujutab endast kriminaalhoolduse täitmisel tekkinud küsimust. KrMS § 427 ei reguleeri kriminaalhoolduse käigus tehtud kriminaalhooldusametniku toimingute ja otsustuste vaidlustamise korda. Kuna kaebuse lahendamise tulemus võib mõjutada kriminaalhoolduse edasist käiku, on tegemist karistusõiguse valdkonda kuuluva kohtuotsuse täitmise küsimusega (vt ka RKHK 21.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-52-12, p-d 17 ja 18). Otstarbekas ei ole lähenemine, mille kohaselt peaks halduskohus erandlikult sekkuma mõne kriminaalhoolduse täitmisel kerkinud üksikküsimuse lahendamisse vaid põhjusel, et konkreetne vaidlus on oma olemuselt avalik-õiguslik. (p-d 9–10, vt ka p 11)
Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). Maakohtu kiri on käsitatav määrusena, sest sellega keelduti isiku avalduse menetlemisest ja tagastati see esitajale. Riigikohtu erikogu saab tühistada määruse ja saata asja lahendamiseks määruse teinud kohtule (TsMS § 711 lg 3). (p 13)
|
3-3-1-30-16
|
Riigikohus |
07.12.2016 |
|
Menetlejate tegevus lühiajaliste kokkusaamiste lubamise üle otsustamisel olukorras, kus vahistatu selline õigus on KrMS § 1431 alusel piiratud prokuratuuri määrusega, on kriminaalmenetluse toiminguks. Kui vangla või arestimaja administratsioon piirab vahistatu VangS §-st 94 tulenevat lühiajaliste kokkusaamiste õigust mingil muul VangS-st tuleneval alusel, siis on see kohtupraktikas vaadeldav haldustoiminguna. (p 10-11)
Asjades, mis on SKHS § 23 lg 5 alusel halduskohtu pädevuses, on halduskohtul õigus hinnata menetleja tegevuse õiguspärasust hoolimata sellest, et seda pole uurimiskaebemenetluses vaidlustatud. (p 15)
|
3-3-1-33-16
|
Riigikohus |
02.11.2016 |
|
Tegevuse haldustoiminguks kvalifitseerimisest ei tulene tingimata halduskohtule pädevust sellega seotud vaidluste lahendamiseks. Seadus võib ka haldusaktide ja toimingute puhul näha ette teistsuguse vaidlustuskorra (HKMS § 4 lg 1). PPA teatises sisalduva isikule õigusrikkumise toimepanemise omistamise tagajärgedeks on sunniraha määramine täitemenetluses ja tulevikus võimalik kriminaalmenetluse alustamine KarS § 3312 tunnustel. Nende olukordade kohtulikuks arutamiseks on ette nähtud teistsugused menetluskorrad: tsiviilkohtumenetlus ja kriminaalasja kohtulik menetlus. Halduskohtu funktsioon ei ole läbi viia eeltõendamismenetlust teist liiki kohtumenetluste jaoks. (p 14)
Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusmenetluse ja süüteomenetluse piiritlemisel saab ja tuleb lähtuda mh toimingu eesmärgist ja olemusest ning menetleja tahtest ja selle avaldamisest. KorS § 1 lg 4 järgi määrab tegevuse õigusliku aluse valiku riikliku järelevalve menetluse või süüteomenetluse vahel meetme objektiivne eesmärk. (p 12)
Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise näol on selles sisalduva andmetöötluse osas tegemist haldustoiminguga. (p 12.3)
Tegevuse haldustoiminguks kvalifitseerimisest ei tulene tingimata halduskohtule pädevust sellega seotud vaidluste lahendamiseks. Seadus võib ka haldusaktide ja toimingute puhul näha ette teistsuguse vaidlustuskorra (HKMS § 4 lg 1). PPA teatises sisalduva isikule õigusrikkumise toimepanemise omistamise tagajärgedeks on sunniraha määramine täitemenetluses ja tulevikus võimalik kriminaalmenetluse alustamine KarS § 3312 tunnustel. Nende olukordade kohtulikuks arutamiseks on ette nähtud teistsugused menetluskorrad: tsiviilkohtumenetlus ja kriminaalasja kohtulik menetlus. Halduskohtu funktsioon ei ole läbi viia eeltõendamismenetlust teist liiki kohtumenetluste jaoks. (p 14)
PPA peab kuriteoteatele reageerides võetavates seisukohtades kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises olema hoolikas mitte üksnes resolutsioonis (alustada/mitte alustada kriminaalmenetlust), vaid ka põhjendustes. Kuigi põhjendustes sisalduv ei oma iseseisvat õiguslikku tähendust, võib see kaasa tuua isiku õiguste iseseisva rikkumise, kui põhjendustes avaldatakse ebaõigeid faktiväiteid või ebakohaseid väärtushinnanguid. Lisaks võib see riivata süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1, KrMS § 7 lg 1). Riigi autoriteedi tõttu on tema jagataval teabel avalikkuse silmis suurem tõeväärtus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-3-12). Avalik võim peab sõnakasutuses olema hoolas ja vältima väärtõlgendusi (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-22-15). (p 15)
|
3-3-1-32-16
|
Riigikohus |
14.09.2016 |
|
Mõistliku menetlusaja hindamisel SKHS kontekstis tuleb jätkuvalt lähtuda nii Riigikohtu kui ka EIK varasemast praktikast tulenevatest kriteeriumitest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks menetluses kaalul (vt nt RKKK otsus asjas nr 3-1-1-14-14). (p 13)
Kui kriminaalmenetlus, mille ebamõistliku pikkuse eest isik mittevaralise kahju hüvitamist taotleb, lõppes enne kui jõustus SKHS, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt (SKHS § 23 lg 3 ja § 5 lg 1 p 6). Reeglina oleks selline nõue tulnud esitada prokuratuurile, v.a juhtumil, kui halduskohus oli kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud (SKHS § 23 lg-d 4 ja 5). (p 11)
Kui kriminaalmenetlus, mille ebamõistliku pikkuse eest isik mittevaralise kahju hüvitamist taotleb, lõppes enne kui jõustus SKHS, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt (SKHS § 23 lg 3 ja § 5 lg 1 p 6). Reeglina oleks selline nõue tulnud esitada prokuratuurile, v.a juhtumil, kui halduskohus oli kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud (SKHS § 23 lg-d 4 ja 5). Ringkonnakohtul oleks tulnud asja lahendamisel kohaldada SKHS-i tagasiulatuvalt. (p 11)
Tõendada tuleb asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-78-11). Muu hulgas on mittevaralise kahju hüvitamine SKHS § 11 lg-s 3 ette nähtud ebamõistliku menetlusaja ületamise korral. Seega, kui tegemist on ebamõistliku menetlusajaga ületamisega, ei ole täiendavalt vaja teiste põhiõiguste rikkumise tuvastamist. (p 14)
Üldjuhul on mittevaralise kahju täpne ulatus subjektiivne ja sõltub nii konkreetsest isikust kui ka üksikjuhtumi asjaoludest. Kohus ei mõista isikule välja suuremat hüvitist, kui ta on ise nõudnud, kuna vastasel korral ületaks ta nõude piire (HKMS § 41 lg 1 teine lause). (p 17)
Üldjuhul on mittevaralise kahju täpne ulatus subjektiivne ja sõltub nii konkreetsest isikust kui ka üksikjuhtumi asjaoludest. Kohus ei mõista isikule välja suuremat hüvitist, kui ta on ise nõudnud, kuna vastasel korral ületaks ta nõude piire (HKMS § 41 lg 1 teine lause). (p 17)
Kui kriminaalmenetlus, mille ebamõistliku pikkuse eest isik mittevaralise kahju hüvitamist taotleb, lõppes enne kui jõustus SKHS, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt (SKHS § 23 lg 3 ja § 5 lg 1 p 6). Reeglina oleks selline nõue tulnud esitada prokuratuurile, v.a juhtumil, kui halduskohus oli kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud (SKHS § 23 lg-d 4 ja 5). Ringkonnakohtul oleks tulnud asja lahendamisel kohaldada SKHS-i tagasiulatuvalt. (p 11)
Mõistliku menetlusaja hindamisel SKHS kontekstis tuleb jätkuvalt lähtuda nii Riigikohtu kui ka EIK varasemast praktikast tulenevatest kriteeriumitest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks menetluses kaalul (vt nt RKKK otsus asjas nr 3-1-1-14-14). (p 13)
|
3-3-4-1-16
|
Riigikohus |
08.06.2016 |
|
Süüdimõistetu arstlikku komisjoni suunamine ja selle tulemuse põhjal esildise esitamine algatab menetluse, millega otsustatakse süüdimõistva otsuse edasine täitmine ning isiku vabastamine või sundravile saatmine. Vanglale aktiivse rolli panemise eesmärgiks on muu hulgas see, et haldusorgani aktiivse tegutsemise abil oleksid tagatud ka sellise isiku õigused, kes ei pruugi oma haiguse või psüühikahäire tõttu olla võimeline aru saama oma terviseseisundi olulisest halvenemisest ja karistuse kandmise raskustest. Vangla keeldumine taotluse lahendamisest ja KrMS §-s 425 ette nähtud esildise kohtule esitamata jätmine või taotluse läbi vaatamata jätmine mõjutab otseselt kohtulahendi täitmist ning isiku võimalust karistuse kandmisest vabaneda. Kuna KrMS § 425 ei reguleeri olukorda, kui vangla keeldub maakohtu täitmiskohtunikule esildist esitamast, siis kuulub kohustamisnõude lahendamine maakohtu pädevusse KrMS § 431 lg 1 alusel. Nõude lahendamisel kontrollib maakohus, kas esitatud tõenditest saab järeldada, et võib esineda alus isiku karistuse kandmisest vabastamise menetluse algatamiseks. Kaebuse rahuldamise korral kohustab maakohus vanglat suunama süüdimõistetu arstlikku komisjoni ja sõltuvalt komisjoni otsusest otsustama esildise esitamise täitmiskohtunikule. (p 13)
|
3-3-1-45-15
|
Riigikohus |
16.09.2015 |
|
Isiku õigust pöörduda ise avaldusega täitmiskohtuniku poole ei muuda KrMS § 431 lg 3, mille kohaselt esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks vangla. Tegemist on sättega, mille eesmärgiks on hõlbustada KarS § 5 lg-s 2 nimetatud olukorras toimuvat menetlust, mitte aga piirata süüdimõistetu õigust pöörduda oma karistuse osas tekkinud küsimusele vastuse saamiseks kohtu poole. Seetõttu tuleb täitmiskohtunikul kaebaja avaldus lahendada, sõltumata sellest, et vangla on kaebaja avaldust põhjendamatuks pidanud ega ole teda puudutavaid andmeid täitmiskohtunikule edastanud. (p 12)
Kinnipeetava karistuse vähendamise küsimuse otsustamiseks on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud teistsugune menetluskord, seega ei ole vaidluse lahendamine halduskohtu pädevuses. Sellises olukorras ei oleks halduskohus tohtinud kaebust riigilõivu tasumata jätmise tõttu käiguta jätta, vaid oleks pidanud kaebuse tagastama. (p 10)
|
3-3-1-70-14
|
Riigikohus |
17.12.2014 |
|
Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-83 13). (p 24)
Praeguses asjas pole kolleegiumil alust kahelda ka PPA süüs (RVastS § 9 lg 2). (p 24.3)
RVastS § 13 lg 1 p 2 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel. (p 24.4)
Eespool viidatud asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et tegemist oli kaebaja õiguste olulise rikkumisega, millega kaasnes kaebajale raske tagajärg. Sellisele raskele rikkumisele peab vastanduma tõhus kohtulik õiguskaitse. (p 25)
Kassaator väidab, et kohtud jätsid õigusvastaselt kohtumeditsiinilise ekspertiisi tegemata. (p 22)
Halduskohtumenetluses võib tõenditeks olla ka eksperdiarvamus (HKMS § 56 lg 2, TsMS § d 293–305).
Tegemist ei ole kohtu kohustuse, vaid õigusega. Eksperdilt arvamuse küsimine on kohtu kaalutlusotsus. Kolleegium saab sekkuda ekspertiisi määramata jätmisesse, kui halduskohus on teinud kaalumisel vea. (p 22.1)
Halduskohus on kaalutlusotsuse tegemisel arvesse võtnud kõiki lubatud asjaolusid, sh arvestanud asjatundjate arvamusi ekspertiisi määramise mittevajalikkuse kohta.
Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas puuduvad ilmsed tunnused selle kohta, et halduskohus oleks ekspertiisi määramata jätmisega teinud kaalumisvea. (p 22.3)
RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh vabaduse võtmise korral. Kuna praeguses asjas puudus õiguslik alus kaebajat sundtuua ja kinni pidada on tegemist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigusrikkumisega. Eelduslikult tekitas see kaebajale hingelist valu ja kannatusi. Õiguste rikkumine on olnud sedavõrd raske, mis õigustab RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaralise kahju hüvitamist rahas (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 23)
PS § 20 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 2 kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, mh seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks.
Kriminaalasjas, kus kaebaja oli ise kannatanu, kohaldati tema puhul sundtoomist, arestimajja lukustatud kambrisse paigutamist ja käeraudadega voodi külge aheldamist, see on käsitatav vabaduse võtmisena. Sundtoomise raames peeti kaebaja kinni ja eraldati perekonnaliikmetest. Tegemist oli kaebaja isiklikku ellu sekkumisega. (p 17)
Kohtu ülesanne on tõlgendada menetlusosalise avaldusi ja lähtuda tema tegelikust tahtest, kaitsmaks isikut õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel (HKMS § 2 lg-d 1 ja 4). Kuna praegusel juhul ei ole sundtoomise kohta määrust koostatud, ei saanud kaebaja seda eraldiseisvalt vaidlustada. Menetleja otsustus sundtoomise kohta ja sundtoomise käik fikseeriti sundtoomise protokollis.
Eespool mainitud olukorras ei ole õige kaebaja tahet mõista selliselt, et ta vaidlustab üksnes sundtoomise faktilise täideviimise. Kaebaja tahteks on olnud vaidlustada sundtoomine tervikuna, sh uurimisasutuse menetleja otsustus sundtoomise kohta. Sellest sõltub nii kaebaja kinnipidamise kui ka tema suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamise õiguspärasus. (p 15)
Erandjuhtudel, st kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses, on halduskohus pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õiguspärasust (vt 31. augusti 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-35-10, p 55).
Erandjuhul on lubatud halduskohtul kontrollida vaidlusaluse süüteomenetluse toimingute õiguspärasust. (p 13)
Uurija ei ole sundtoomise määrust teinud, tuleb uurija sundtoomise otsusele anda õiguslik hinnang sundtoomise protokollis protokollitud sundtoomise kui menetlustoimingu vaidlustamise raames (vt ka otsuse punkti 15). (p 16)
Põhiõigusi riivav toiming saab olla õiguspärane üksnes juhul, kui see tugineb seaduses sätestatud õiguslikule alusele, on kooskõlas menetlus- ja materiaalõigusega ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik, st proportsionaalne (PS § 3 lg 1 esimene lause ja § 10). (p 18)
KrMS § 139 lg 2 p 1 kohaselt on sundtoomise esmaseks eelduseks, et isik on kutse kätte saanud. KrMS § 139 lg 2 p-st 1 ja § 170 lg 2 p-st 2 järeldub, et kui isikule ei ole kutset kätte toimetatud, käsitatakse seda kutsutava mitteilmumise mõjuva põhjusena. Kutse kättetoimetamine ei ole oluline mitte üksnes kutsutule tema kohustuse teatavaks tegemiseks, vaid see annab menetlejale õiguse piirata kutsutava õigusi täiendavate meetmetega, nt trahv või arest (KrMS § 138), sund¬toomine (KrMS § 139), tagaotsitavaks kuulutamine (KrMS § 140). Kui isik ei ole kutset kätte saanud, ei ole sundtoomise kohaldamise eeldus täidetud, mille tulemusena on sundtoomine õigusvastane. (p 19)
Antud juhul kaebaja uurimisasutusse ilmumata jätmist tuleb käsitada uurimisasutusse mõjuval põhjusel ilmumata jätmisena KrMS § 170 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes. Seega puudus uurimisasutuse menetlejal õiguslik alus kohaldada kaebaja suhtes sundtoomist. Sellest tulenevalt oli sundtoomise otsustus õigusvastane. (p-d 19.4 ja 19.5)
KrMS § 139 lg 5 lubab sundtoomisele allutatud isikut kinni pidada nii kaua, kui see on vajalik sundtoomise aluseks oleva menetlustoimingu tegemiseks, kuid mitte kauem kui nelikümmend kaheksa tundi.
Kuna praegusel juhul puudus õiguslik alus kaebajat sundtuua, puudus õiguslik alus kaebajat kui sundtoomisele allutatud isikut ka kinni pidada KrMS § 139 lg 5 alusel. Sellest tulenevalt oli kaebaja arestimajas, sh kainestuskambris kinnipidamine õigusvastane. (p 20)
|
3-3-4-3-14
|
Riigikohus |
23.09.2014 |
|
|