/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-1757/30 PDF Riigikohtu erikogu 19.11.2018
Vt p 12. Vt ka Riigikohtu erikogu määruse asjas nr 3-18-1180 ja halduskolleegiumi määruse asjas nr 3-17-1076 annotatsioonid.
Vt p 12. Tervishoiutöötaja otsustab tervishoiuteenust osutades hambaproteeside paigaldamise (st ravi määramise) või sellest keeldumise üle, sh otsustab ta ravivajadust silmas pidades selle üle, millal proteesimine toimub. Seda kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „"Vangistusseaduse alusel" osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2, mille järgi valib tervishoiutöötaja mh tervishoiuteenuse osutamise aja, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega on tegemist eraõiguslikus suhtes tervishoiuteenuse osutamisega. (p-d 13 ja 14)
3-18-1180/17 PDF Riigikohtu erikogu 18.09.2018
Vt p-d 10 ja 11. VangS § 52 lg 2 järgi on ka ravi ja uuringute määramine vanglas arsti erialane otsustus, mis toimub tervishoiuteenuse osutamise käigus. (p 12)
3-17-1649/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.04.2018
2-15-2894/111 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.02.2018
Mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks tähendab TsMS § 67 lg 1 järgi seda, et tähtaja möödalaskmiseks peab olema objektiivne põhjus. Selliseks põhjuseks on sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 9; 23. mai 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-07, p 10; 24. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-06, p 12). (p 10) Riigikohtu halduskolleegium (vt Riigikohtu 3. detsembri 2012. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-61-12, p 13) ja kriminaalkolleegium (vt Riigikohtu 14. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-3-13, p 15) on leidnud, et kaebuse esitamise tähtaeg tuleb ennistada, kui kaebus jääb esitamata riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusvastase tegevuse tõttu (st menetlusosalisele ei olnud kaebeõigus riigi toel tagatud). Riigikohtu tsiviilkolleegium on pärast eelviidatud Riigikohtu halduskolleegiumi ja kriminaalkolleegiumi lahendite tegemist leidnud, et asjaolu, et apellatsioonkaebuse esitamisega hilines hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja, ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 mõttes ega erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ennistada (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 9). Asjaolud, et hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja ei teavitanud hagejat kohtuotsuse kättesaamisest ega apellatsioonitähtaja algusest ja lõpust ega esitanud apellatsioonkaebust, ei ole mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 mõttes ega erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ennistada. (p-d 11 ja 14) Erinevalt kriminaal- ja halduskohtumenetlusest, kus üheks pooleks on riik või kohalik omavalitsus, toimub tsiviilkohtumenetlus võrdsete menetlusosaliste vahel (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). Sellest seisukohast ei saa aga järeldada, nagu sõltuks riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse TsMS § 67 lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks lugemine asjaolust, kas riik on menetluse üheks pooleks või mitte. Ühe menetlusliigi raames tuleb menetlusosalisi kohelda võrdselt ning ka seetõttu ei saa riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse TsMS § 67 lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks lugemine sõltuda asjaolust, kas riik on tsiviilkohtumenetluses üheks pooleks või mitte. (p 12) Haldus- ja tsiviilasjade eristamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, kes on vaidluse pooled. Määrav on õigussuhte sisu ja nõude õiguslik iseloom. (p 13) Kui vaidluse sisu tuleneb eraõiguslikust suhtest ning see lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus, siis tuleb asja menetlemisel arvestada tsiviilkohtumenetluses kehtivaid põhimõtteid ka siis, kui üheks menetlusosaliseks on riik. Kõigile menetlusosalistele võrdselt kehtib ka TsMS § 66, mille järgi, kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista. Kui asjaolu, et menetlustähtaja lasi mööda riigi õigusabi korras määratud esindaja, oleks mõjuv objektiivne põhjus menetlustähtaja ennistamiseks, ei oleks see kooskõlas menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). (p 13) Menetlustähtaja ennistamise aluseks olevaks mõjuvaks põhjuseks võib olla kohtu eksimus, eelkõige menetlusosalise eksitamine kaebetähtaja osas (vt nt Riigikohtu 1. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-16, p 24; 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-12, p 8; 4. jaanuari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-11, p 11; 3. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p-d 10-11; 8. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06, p 14). (p 15) Kui esindatav leiab, et riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse tõttu tekkis talle kahju, võib ta tekkinud kahju hüvitamist nõuda advokaadilt, advokaadibüroolt või vastavalt kindlustusandjalt (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). (p 14)
Haldus- ja tsiviilasjade eristamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, kes on vaidluse pooled. Määrav on õigussuhte sisu ja nõude õiguslik iseloom. Vangla arst osutab tervishoiuteenust eraõiguslikus suhtes. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingu pooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangistusseaduse § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise üle otsustatakse seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Vanglas osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ja tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine on maakohtu pädevuses (vt Riigikohtu 15. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-10, p 9). (p 13)
Kohtul ei ole kohustust selgitada menetlusosalistele kõiki tsiviilkohtumenetluse põhimõtteid ning menetlusõiguse normide sisu. (p 15)
3-17-1076/30 PDF Riigikohtu erikogu 25.09.2017
Meditsiiniliste abivahendite väljastamise vajadust vanglas hinnatakse tervishoiuteenuse osutamise raames eraõiguslikus suhtes (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-56-11, p 8). Haldusotsusega on tegemist siis, kui meditsiiniline vajadus on tuvastatud, kuid vangla keeldub sellegi poolest abivahendit väljastamast (vt erikogu määrus asjas nr 3-2-1-1-16). (p 10)
Meditsiiniliste abivahendite väljastamise vajadust vanglas hinnatakse tervishoiuteenuse osutamise raames eraõiguslikus suhtes (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-56-11, p 8). Haldusotsusega on tegemist siis, kui meditsiiniline vajadus on tuvastatud, kuid vangla keeldub sellegi poolest abivahendit väljastamast (vt erikogu määrus asjas nr 3-2-1-1-16). (p 10)
Vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-10, p 9, erikogu määrus asjas nr 3-3-4-1-11 ja asjas nr 3-3-4-1-12). (p 5)
3-3-1-83-16 PDF Riigikohus 16.03.2017
Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-13 jt). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaks määramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 24) Hüvitise määramisel tuleb arvestada, kui pikaajaliselt ja millistel ajavahemikel viibis kinnipeetav põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimustes. Arvesse tuleb võtta ka seda, kui palju sai kinnipeetav viibida väljaspool kambrit, muid kambri ja vangla üldtingimusi ning seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 25)
Varasem seisukoht oli, et EIK praktikast ega Eesti õigusaktidest ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m^2 (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). EIK suurkoda asus 20. oktoobri 2016 otsuses asjas nr 7334/13, Muršić vs. Horvaatia seisukohale, et kambrisisest sanitaarsõlme ei tuleks arvestada kambri üldpinna hulka, ning et mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. Riigikohus muudab EIK lahendist tulenevalt oma praktikat. (p 10-11) Hüvitise määramisel tuleb arvestada, kui pikaajaliselt ja millistel ajavahemikel viibis kinnipeetav põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimustes. Arvesse tuleb võtta ka seda, kui palju sai kinnipeetav viibida väljaspool kambrit, muid kambri ja vangla üldtingimusi ning seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 25)
Kinnipeetava haigestumine vanglas viibimise ajal ei kujuta endast iseenesest EIÕK art 3 rikkumist ja tervisekahju tekkimist, kui talle on õigel ajal tagatud kohane ravi. Kuna otsuse küüneseent mitte ravida tegi vangla arst, on tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes. HKMS § 4 lg 1 kohaselt ei kuulu see halduskohtu pädevusse. (p-d 20 ja 22)
3-3-1-24-15 PDF Riigikohus 17.06.2015
Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. Sellise menetluskorra järgimisega on tagatud vähemalt eelduslikult ka isiku põhiõiguste parem kaitse. Tagatud on abinõu rakendamise (eelnev) kohtulik kontroll ja asjatundja arvamuse saamine isiku seisundi kohta. Isik ja tema lähedased kuulatakse ära ning riik tagab isikule esindaja. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlust ei saa algatada puudutatud isiku enda algatusel, vaid selleks peab esitama avalduse kohalik omavalitsus kui eestkosteorgan, isiku eestkostja või psühhiaatriahaigla arst. Selles menetluses kontrollib maakohus, kas on täidetud eeldused, millal isiku võib tahte-vastaselt kinnisesse asutusse paigutada. Maakohtu kontrolli esemeks ei ole see, kas ja millises ulatuses võib isikut olla juba eelnevalt tahtevastaselt kohtu loata kinni hoitud ega isikule ka nt ebaseadusliku kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine. Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastase ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtes tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluses on isikul ka õigus nõuda hüvitist aluseta vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduse järgi. (p 16)
Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. (p 16) Nagu kinnipeetava tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korral, tuleb ka nakkushaige kinnipeetava tahtest olenematu ravi kohaldamisel juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja vastavast eriseadusest (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS)). NETS § 5 lg test 2 ja 3 tulenevalt võib tahtest olenematut ravi kohaldada esimese 48 tunni jooksul arsti otsuse alusel; edasiseks raviks on vajalik maakohtu määrus. Riigikohtu hinnangul on juhul, kui arsti otsuse alusel on isik tema tahte vastaselt paigutatud vangla meditsiiniosakonda, tahtest olenematu raviga tegemist sõltumata sellest, kas ja kuidas isikut reaalselt ravitakse. Vangla sisekorraeeskirja § 8 lg st 4 tulenevalt piirab juba meditsiiniosakonda paiguta¬mine täiendavalt kinnipeetava liikumisvabadust. (p 17)
Arvestades VangS § 11 lg-tes 5 ja 8 sätestatut, on kinnipeetaval muude nõuete puhul peale tuvastamisnõude vaja enne halduskohtusse pöördumist läbida kohtueelne menetlus. Isikul on oma õiguste kaitseks võimalik juba vaidemenetluse ajal taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 2). (p 17) Kui kahju on tekitatud kinnipeetava ja vangla vahelises suhtes, tuleb kahjunõue VangS § 11 lg 8 järgi esmalt esitada vanglale. Kohtueelse menetluse kohustuslikkus ei sõltu isiku staatusest nõude esitamise ajal. (p 18)
Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. Sellise menetluskorra järgimisega on tagatud vähemalt eelduslikult ka isiku põhiõiguste parem kaitse. Tagatud on abinõu rakendamise (eelnev) kohtulik kontroll ja asjatundja arvamuse saamine isiku seisundi kohta. Isik ja tema lähedased kuulatakse ära ning riik tagab isikule esindaja. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlust ei saa algatada puudutatud isiku enda algatusel, vaid selleks peab esitama avalduse kohalik omavalitsus kui eestkosteorgan, isiku eestkostja või psühhiaatriahaigla arst. Selles menetluses kontrollib maakohus, kas on täidetud eeldused, millal isiku võib tahte-vastaselt kinnisesse asutusse paigutada. Maakohtu kontrolli esemeks ei ole see, kas ja millises ulatuses võib isikut olla juba eelnevalt tahtevastaselt kohtu loata kinni hoitud ega isikule ka nt ebaseadusliku kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine. Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastase ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtes tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluses on isikul ka õigus nõuda hüvitist aluseta vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduse järgi. (p 16) Nagu kinnipeetava tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korral, tuleb ka nakkushaige kinnipeetava tahtest olenematu ravi kohaldamisel juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja vastavast eriseadusest (NETS-st). NETS § 5 lg test 2 ja 3 tulenevalt võib tahtest olenematut ravi kohaldada esimese 48 tunni jooksul arsti otsuse alusel; edasiseks raviks on vajalik maakohtu määrus. Kolleegiumi hinnangul on juhul, kui arsti otsuse alusel on isik tema tahte vastaselt paigutatud vangla meditsiiniosakonda, tahtest olenematu raviga tegemist sõltumata sellest, kas ja kuidas isikut reaalselt ravitakse. Kui tahtest olenematuks raviks pole (veel) taotletud maakohtu luba, on nii tahtest olenematu ravi õigusvastasuse tuvastamise nõude, eeltoodud tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude kui ka tahtest olenematu ravi lõpetamise nõude lahendamise pädevus HKMS § 4 lg st 1 tulenevalt halduskohtul. TsMS § 539 lg 1 järgse kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise nõude lahendamine on maakohtu pädevuses vaid siis, kui paigutamine on otsustatud maakohtu määrusega. Arvestades VangS § 11 lg tes 5 ja 8 sätestatut, on kinnipeetaval muude nõuete puhul peale tuvastamisnõude vaja enne halduskohtusse pöördumist läbida kohtueelne menetlus. Isikul on oma õiguste kaitseks võimalik juba vaidemenetluse ajal taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 2). Eelkõige võib selline vajadus esineda tahtest olenematu ravi lõpetamise nõude esitamise korral. (p 17)
Juhul kui kaebaja eesmärgi saavutamiseks tulemuslikke nõudeid halduskohtus esitada ei saagi, puudub vajadus anda kaebajale võimalus kaebuse muutmiseks – kaebuse muutmine ei muudaks kaebuse eduväljavaateid. (p 13)
3-3-4-9-14 PDF Riigikohus 27.11.2014
VangS § 52 lg-st 2 tulenevalt tuvastab meditsiinilise uuringu vajaduse arst, kes suunab vajaduse olemasolul kinnipeetava asja¬kohase eriarstiabi osutaja juurde. Tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte haldusotsusega ning selle küsimuse üle tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus (vt ka RK erikogu määrused asjades 3-3-4-1-11, 3-3-4-1-12 ja 3-3-4-1-13). (p 11)
Juhul kui pärast haldusmenetluses esindamiseks õigusabi andmist selgub, et riigi õigusabi saanud isik saaks oma õigusi tegelikult kaitsta juba halduskohtumenetluses, säilib tema õigus riigi õigusabile RÕS § 17 lg 1 esimese lause kohaselt ka halduskohtumenetluses esindamiseks. (p 13)
HKMS § 10 lg 4 p 3 reguleerib kohtualluvust, mitte halduskohtu tegevust pädevusvaidluse lahendamisel. (vt RK erikogu määrus asjas 3-3-4-1-12). (p 7)
Kinnipeetavale on vangla tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamiseks ette nähtud kohustuslik kohtueelne menetlus (VangS § 1^1 lg 8). (p 13)
3-3-1-50-14 PDF Riigikohus 08.10.2014
Tervishoiuteenuse osutamine vanglas ja sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal ning vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9).Kuna ei vaidlustata vangla ja selle meditsiiniosakonna avalik-õiguslikku tegevust või tegevusetust vanglas tervishoiuteenuse tagamisel, vaid etteheiteid on osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi kohta, siis ei ole tegemist halduskohtu pädevusse kuuluva asjaga (vt määrus asjas nr 3-3-4-1-13, p 10). Tervishoiuteenust osutatakse eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervis­hoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine.
3-3-4-1-13 PDF Riigikohus 13.11.2013
Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9). Samuti on leitud, et ravivajaduse diagnoosimise ja ravimite määramise vajadusele hinnangu andmisel osutas vangla meditsiinitöötaja tervishoiuteenust, mistõttu kujunes vangla ja kaebaja vahel välja eraõiguslik suhe ( vt määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9). Ka on asutud seisukohale, et tervishoiuteenuse osutamine või sellest keeldumine toimub eraõiguslikus suhtes (vt otsused asjades nr 3-3-1-53-10 ja nr 3-3-1-69-10). Vangla meditsiinitöötaja tegevuse puhul meditsiiniprotseduuride osutamise vajaduse hindamisel ning ravi määramisel on tegemist tervishoiuteenuse osutamisega riigi poolt eraõigusliku suhte (tervishoiuteenuse osutamise lepingu) raames. Kaebuse eseme määratlemist ei sea kahtluse alla ka kaebaja ekslik pöördumine kirjaliku taotlusega meditsiiniliste uuringute tegemiseks vangla meditsiiniosakonda. Kaebusega ei vaidlustata sisuliselt vangla ja selle meditsiiniosakonna avalik-õiguslikku tegevust või tegevusetust seoses vanglas tervishoiuteenuse tagamisega. Kaebusega tehakse etteheiteid vaid osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi osas, mistõttu ei ole tegemist halduskohtu pädevusse kuuluva asjaga.
3-3-1-82-11 PDF Riigikohus 28.11.2011
3-3-1-56-11 PDF Riigikohus 12.10.2011
Kohtulahendi resolutsioonis ei ole kohane märkida kohtulahendi õigusliku alusena käsitatavat normi. Resolutsioonis lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Otsuse põhjendavas osas märgib kohus tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida on kohaldatud. Otsuse sisu nõudeid kohaldatakse ka kohtumäärustele. Seega tuleb kohaldatav õigus märkida kohtulahendi põhjendavas osas.
Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus (vt ka Riigikohtu 15.12.2010 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-53-10 p-i 9 ja 07.04.2011 määruse asjas nr 3-3-4-1-11 p-i 9). Ka tervishoiuteenuse osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite väljastamise üle otsustamine on hõlmatud tervishoiuteenuse osutamisega vanglas. Sellisel juhul ei oma tähtsust, kas kohtueelne menetlus on läbitud või mitte, sest maakohtusse hagi esitamisele ei sea vangistusseadus eeldusena varasema kohtueelse menetluse läbimist vanglas. Kui halduskohus ei ole pädev asja lahendama, tuleb kaebus tagastada HKMS § 11 lg 4 alusel.
Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus (vt ka Riigikohtu 15.12.2010 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-53-10 p-i 9 ja 07.04.2011 määruse asjas nr 3-3-4-1-11 p-i 9). Ka tervishoiuteenuse osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite väljastamise üle otsustamine on hõlmatud tervishoiuteenuse osutamisega vanglas. Sellisel juhul ei oma tähtsust, kas kohtueelne menetlus on läbitud või mitte, sest maakohtusse hagi esitamisele ei sea vangistusseadus eeldusena varasema kohtueelse menetluse läbimist vanglas.
3-3-4-1-11 PDF Riigikohus 07.04.2011
Maa- ja halduskohtu pädevuse piiritlemiseks tuleb selgitada, kas kohtuasi (vaidlus) tuleneb eraõigussuhtest või avalik-õiguslikust suhtest. Tervishoiuteenuste osutamine vanglas on küll täiendavalt reguleeritud avaliku õiguse normidega, kuid esmajoones kehtivad siiski samad normid, mis kehtivad ka väljaspool vanglat. Kuna ravivajaduse hindamisel osutas vanglaarst kinnipeetavale tervishoiuteenust, kujunes vangla ja kinnipeetava vahel välja eraõiguslik suhe. (vt ka Riigikohtu 15.12.2010 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-53-10 p-i 9 ja 21.12.2010 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-69-10 p-i 9).
3-3-1-69-10 PDF Riigikohus 21.12.2010
Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise otsustab üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte.
Tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus (41. peatükk) ja valdkonnaseadused. Vangla arst tegutseb VangS § 52 lg 2 ja TTKS §-de 20 ja 21 alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana, kelle suhtes ei kohaldata aga TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-s 2 sätestatud õiguslikku vormi. Suhet ei muuda avalik-õiguslikuks ka see, et tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja. Vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana ega täida avaliku võimu ülesandeid, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingupooleks siiski vangla. Vangla arst tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes tervishoiuteenuse osutamise vajaduse ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine.
Riigikohtu 10.04.2002. a määruses asjas nr 3-3-4-2-02 p-s 10 asuti seisukohale, et kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, ei ole mõistlik tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus. Kuna käesolevas asjas tuleb vaidluse lahendamiseks anda hinnang faktilistele asjaoludele, mille teostamiseks Riigikohtul HKMS § 64 lg 2 alusel pädevus aga puudub, tuleks asi saata uueks lahendamiseks halduskohtule. Sellises olukorras ei saa pidada mõistlikuks maakohtu pädevusse kuuluva vaidluse lahendamise jätkamist halduskohtus. Seetõttu lõpetatakse HKMS § 24 lg 1 p 1 ja § 72 lg 1 p 3 alusel operatsiooni mittevõimaldamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse osas haldusasja menetlus.
3-3-1-53-10 PDF Riigikohus 15.12.2010
Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka meditsiinilise uuringu teostamist. Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute läbiviimist vastavalt enda soovile. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise otsustab üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte.
Tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ei ole halduskohtu pädevuses. Tervishoiutöötaja on küll üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, kuid see ei muuda suhet avalik-õiguslikuks. Vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana ega täida avaliku võimu ülesandeid, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingu pooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine.
3-2-4-1-16 PDF Riigikohus
Tervishoiuteenuse osutamisel vanglas tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt nt RKEKm nr 3-3-4-1-11, p 9). Eelkõige on tervishoiuteenuse osutamiseks vanglas nt abivahendi kasutamise vajaduse hindamine ja patsiendi nõustamine, kuid see ei hõlma tervishoiuteenuse osutamiseks vajalike meditsiiniliste abivahendite väljastamise otsustamist. Abivahendi väljastamise otsustamine vanglas on haldusotsus. (p 7, 9)

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json