/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-21-922/21 PDF Riigikohtu erikogu 29.06.2021

Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021 määrusega asjas nr 3-21-30/19 on muudetud erikogu varasemat seisukohta. Üldkogu on kokkuvõtvalt leidnud, et kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (põhiseaduse § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel kõik kinnipeetavate vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks (p 27). Üldkogu leidis oma määruse p-s 28, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi (sh vaidlusi taotluse üle kohustada vanglat abivahendit väljastama) on pädevad lahendama halduskohtud. (p 10)

Eeltoodust tulenevalt määrab erikogu TsMS § 711 lg 1 esimese lause järgi, et praeguses asjas peab kinnipeetavale prillide väljastamata jätmisest tekkinud vaidluse lahendama halduskohus. (p 11)

3-21-30/19 PDF Riigikohtu üldkogu 28.06.2021

Kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele saab kohaldada võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid, kuid lepinguga iseenesest tegu ei ole. Kinnipeetaval puudub praktiliselt lepingu sõlmimisele omane vabadus valida teist lepingupoolt, ka on teenuse osutamise rahastamine korraldatud lepingule mitteomaselt. Seega on õigem rääkida seaduse alusel tekkivast kinnipeetava ja riigi vahelisest lepingulaadsest võlasuhtest, mille raames on kinnipeetaval õigus saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Muus osas saab aga sellele võlasuhtele kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid. (p 25)

Üldkogu rõhutab, et tervishoiuteenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei tohiks põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel ja kus talle tervishoiuteenust osutatakse. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda märkis asjas Blokhin vs. Venemaa (EIKo nr 47152/06, p 137), et kinnipeetavatele tuleb osutada adekvaatset meditsiinilist abi, seda võrreldavatel alustel teistele isikutele osutatava meditsiinilise abiga. Seega tuleb tagada, et ka kinnipeetavatele osutatav tervishoiuteenus vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762). Kohalduvad ka nt VÕS § 766 patsiendi teavitamise ja tervishoiuteenuse osutamiseks tema nõusoleku saamise kohustuse kohta, VÕS § 768 saladuse hoidmise kohustuse kohta ja VÕS § 769 dokumenteerimiskohustuse kohta. Tervishoiuteenuse osutaja vastutus peaks olema analoogne lepingulise teenuse osutaja vastutusega (VÕS § 770). Lisaks lepingulisele vastutusele saab riigi kui teenuse osutaja vastutust hinnata ka deliktilise vastutusena, kui patsiendile on põhjustatud tervisekahju või surm (VÕS § 1043, § 1044 lg 3). Samuti kohalduvad nii kahju hüvitamise üldpõhimõtted (mh VÕS § 127) kui ka surma põhjustamise või tervisekahju hüvitamise sätted (VÕS §-d 129-131). (p 26)


Üldkogu märgib, et ühes kohtuharus määratud advokaadil pole keelatud riigi õigusabi korras pöörduda teise kohtuharusse. (p 30)


NB! Seisukoha muutus!

Üldkogu jääb kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamise õiguslikku olemust määratledes põhimõtteliselt erikogu senise praktika juurde, kuid leiab, et kinnipeetavatele vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel on tegu era- ja avalik-õiguslike suhete kompleksiga. (p 22)

Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on esmajoones avalik-õiguslik. Riik on võtnud isikult tema tahte vastaselt vabaduse ning allutanud kindlale režiimile, piirangutele ja korraldustele. Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis (vt nt RKEKm nr 3-3-4-1-11, p 9). Põhiseaduse § 28 lg 1 ning VangS §-de 49 ja 53 kohaselt on riigil avalik-õiguslik kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Üldkogu nõustub erikogu senise praktikaga, et kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, tegutseb ta tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites (vt nt RKEKm nr 3-17-1076/30, p 8; RKEKm nr 3-18-1757/30, p 12; RKEKm nr 2-20-896/31, p 10.1). Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest (määrus nr 330 § 3 lg 2 teine lause). (p 24)

Võlaõigussuhtele, mis raamib kinnipeetavate ravi kui avaliku ülesande vahetut täitmist eraõiguslikus vormis, tuleb pädeva kohtu määramisel arvestada riigi avalik-õiguslikke kohustusi. Kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel tekkiv võlaõigussuhe on vaid õiguslikult ja esmapilgul sarnane tavapärase tervishoiuteenuse osutamise lepinguga.

Tegelikkuses mõjutab vangistus, vangla haldusõiguslikud otsused ja kinnipidamisrežiim oluliselt kinnipeetavate ravi praktilist korraldust (ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine kambrisse). Samuti on arsti hinnangud olulised kinnipidamisrežiimi kujundamisel (tööle määramine, julgeolekumeetmete kasutamise lubatavus). Eriti keeruline on era- ja avalik-õigusliku komponendi eristamine olukorras, kus arst hindab täiendava ravi vajalikkust. Ühest küljest on diagnoosimine ja ravi määramine osa võlaõigusseadusega reguleeritud tervishoiuteenusest. Teisalt on tegemist avalik-õigusliku otsustusega, kas kinnipeetaval on VangS § 49 alusel õigus saada teenuseid (vrd nt otsustused sotsiaaleluruumi või lasteaiakoha andmiseks, vt nt RKEKm nr 3-3-4-1-15, p 10; RKTKo nr 3-2-1-128-16, p 13jj).

Era- ja avalik-õiguslike suhete tiheda läbipõimumise tõttu ei ole üldkogu hinnangul võimalik kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamisega seotud vaidlusi piiritleda ainult era- või avalik-õiguslikeks. Kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (PS § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks. (p 27)

Üldkogu leiab, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi (sh vaidlusi taotluse üle kohustada vanglat abivahendit väljastama) on pädevad lahendama halduskohtud. (p 28)

3-20-1634/21 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.04.2021

Piisava arstliku kontrolli puudumine muudab õigusvastaseks üksikvangistuses hoidmise kui vangla haldustoimingu, sõltumata sellest, kas kontroll oli ebapiisav vangla haldustegevuse või meditsiinitöötajate eksimuse tõttu. (p 13)


Piisava arstliku kontrolli puudumine muudab õigusvastaseks üksikvangistuses hoidmise kui vangla haldustoimingu, sõltumata sellest, kas kontroll oli ebapiisav vangla haldustegevuse või meditsiinitöötajate eksimuse tõttu. Kahjunõude läbivaatamine, mis on esitatud vangla kui riigivõimu kandja vastu, kes on tekitanud kahju sellega, et pole korraldanud vangla meedikute tööd, on tervikuna halduskohtu pädevuses. (p-d 13 ja 14)

3-17-2859/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.09.2020

Tervishoiuteenuse osutamisel vanglas kujuneb vangla ja kaebaja vahel välja eraõiguslik suhe, millest tulenevad vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine (vt RKHKo 3-3-1-53-10, p 9). Seda ka sõltumata sellest, millistest kaalutlustest (nt vastustaja ametnike soovitustest või isegi korraldustest) on vangla tervishoiutöötaja meditsiiniliste otsuste langetamisel lähtunud. Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud patsiendi läbi vaatama, nõustama ja ravima arstiteaduse reeglite järgi ja lähtudes patsiendi tervise huvidest (VÕS § 758 lg 1). (p 13) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)

2-20-896/31 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.06.2020

Asjas on küsimuse all, kas kinnipeetavale meditsiinilise abivahendi (kummilindi) võimaldamata jätmise tõttu tekkinud vaidluse lahendamine on maa- või halduskohtu pädevuses. (p 11)

Keskse tähtsusega on selles pädevusvaidluses küsimus sellest, kas asjas on tehtud ja vaidlustatud vangla arsti meditsiiniline otsus kummilindi kui füsioteraapilise abivahendi vajaduse kohta või on asjas tehtud ja vaidlustatud vangla haldusotsus keelduda isiklike asjade laost hagejale kummilindi väljastamisest.

Tervishoiuteenuse osutamiseks on ka meditsiinilise abivahendi kasutamise, väljastamise vajaduse hindamine ja patsiendi nõustamine (vt Riigikohtu erikogu 8. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-2-4-1-16, p 8; erikogu 25. septembri 2017. a määrus asjas nr 3-17-1076/30, p 10). (p 10)

Kui kinnipeetav soovib kohustada vanglat osutama tervishoiuteenust, mille üheks osaks on kummilindi väljastamise vajaduse üle otsustamine, tekib vangla ja kinnipeetava vahel tervishoiuteenuse osutamise õigussuhe, millele kohalduvad tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted ning vaidluse peab lahendama maakohus.

Kui vangla teeb ja kinnipeetav vaidlustab meditsiinilise otsuse, põhineb pooltevaheline õigussuhe tervishoiuteenuse osutamisel (VÕS § 758 jj) ning vaidluse peab lahendama maakohus (vt kokkuvõtvalt nt Riigikohtu erikogu 19. novembri 2018. a määrus asjas nr 3-18-1757/30, p 12). (p 10.1) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)

Haldusotsusega on tegemist siis, kui meditsiiniline vajadus on tuvastatud arsti otsusega, kuid vangla keeldub sellegipoolest abivahendit väljastamast (vt Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelise erikogu 25. septembri 2017. a määrus asjas nr 3-17-1076/30, p 10). (p 11)

Arsti otsustuse kummilindi kasutamise vajalikkuse kohta olemasolul väljastatakse meditsiiniline abivahend vangla laost vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatud alustel ja korras ning selle üle tekkivad vaidlused tuleb VangS § 11 lg 5 järgi lahendada vaide- ja halduskohtumenetluses. (p 11.3)

3-19-1884/12 PDF Riigikohtu erikogu 20.01.2020

Kui Riigikohtu erikogu leiab, et asi ei kuulu lahendamisele ei tsiviil- ega halduskohtumenetluses, lõpetab ta määrusega asja menetluse (TsMS § 711 lg 5). Vt p 10.

3-18-1757/30 PDF Riigikohtu erikogu 19.11.2018

Vt p 12.

Vt ka Riigikohtu erikogu määruse asjas nr 3-18-1180 ja halduskolleegiumi määruse asjas nr 3-17-1076 annotatsioonid.


Vt p 12.

Tervishoiutöötaja otsustab tervishoiuteenust osutades hambaproteeside paigaldamise (st ravi määramise) või sellest keeldumise üle, sh otsustab ta ravivajadust silmas pidades selle üle, millal proteesimine toimub. Seda kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „"Vangistusseaduse alusel" osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2, mille järgi valib tervishoiutöötaja mh tervishoiuteenuse osutamise aja, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega on tegemist eraõiguslikus suhtes tervishoiuteenuse osutamisega. (p-d 13 ja 14)

3-18-1180/17 PDF Riigikohtu erikogu 18.09.2018

Vt p-d 10 ja 11.

VangS § 52 lg 2 järgi on ka ravi ja uuringute määramine vanglas arsti erialane otsustus, mis toimub tervishoiuteenuse osutamise käigus. (p 12)

3-17-1649/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.04.2018
2-15-2894/111 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.02.2018

Mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks tähendab TsMS § 67 lg 1 järgi seda, et tähtaja möödalaskmiseks peab olema objektiivne põhjus. Selliseks põhjuseks on sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 9; 23. mai 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-07, p 10; 24. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-06, p 12). (p 10)

Riigikohtu halduskolleegium (vt Riigikohtu 3. detsembri 2012. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-61-12, p 13) ja kriminaalkolleegium (vt Riigikohtu 14. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-3-13, p 15) on leidnud, et kaebuse esitamise tähtaeg tuleb ennistada, kui kaebus jääb esitamata riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusvastase tegevuse tõttu (st menetlusosalisele ei olnud kaebeõigus riigi toel tagatud). Riigikohtu tsiviilkolleegium on pärast eelviidatud Riigikohtu halduskolleegiumi ja kriminaalkolleegiumi lahendite tegemist leidnud, et asjaolu, et apellatsioonkaebuse esitamisega hilines hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja, ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 mõttes ega erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ennistada (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 9). Asjaolud, et hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja ei teavitanud hagejat kohtuotsuse kättesaamisest ega apellatsioonitähtaja algusest ja lõpust ega esitanud apellatsioonkaebust, ei ole mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 mõttes ega erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ennistada. (p-d 11 ja 14)

Erinevalt kriminaal- ja halduskohtumenetlusest, kus üheks pooleks on riik või kohalik omavalitsus, toimub tsiviilkohtumenetlus võrdsete menetlusosaliste vahel (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). Sellest seisukohast ei saa aga järeldada, nagu sõltuks riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse TsMS § 67 lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks lugemine asjaolust, kas riik on menetluse üheks pooleks või mitte. Ühe menetlusliigi raames tuleb menetlusosalisi kohelda võrdselt ning ka seetõttu ei saa riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse TsMS § 67 lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks lugemine sõltuda asjaolust, kas riik on tsiviilkohtumenetluses üheks pooleks või mitte. (p 12)

Haldus- ja tsiviilasjade eristamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, kes on vaidluse pooled. Määrav on õigussuhte sisu ja nõude õiguslik iseloom. (p 13)

Kui vaidluse sisu tuleneb eraõiguslikust suhtest ning see lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus, siis tuleb asja menetlemisel arvestada tsiviilkohtumenetluses kehtivaid põhimõtteid ka siis, kui üheks menetlusosaliseks on riik. Kõigile menetlusosalistele võrdselt kehtib ka TsMS § 66, mille järgi, kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista. Kui asjaolu, et menetlustähtaja lasi mööda riigi õigusabi korras määratud esindaja, oleks mõjuv objektiivne põhjus menetlustähtaja ennistamiseks, ei oleks see kooskõlas menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). (p 13) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)

Menetlustähtaja ennistamise aluseks olevaks mõjuvaks põhjuseks võib olla kohtu eksimus, eelkõige menetlusosalise eksitamine kaebetähtaja osas (vt nt Riigikohtu 1. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-16, p 24; 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-12, p 8; 4. jaanuari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-11, p 11; 3. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p-d 10-11; 8. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06, p 14). (p 15)

Kui esindatav leiab, et riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse tõttu tekkis talle kahju, võib ta tekkinud kahju hüvitamist nõuda advokaadilt, advokaadibüroolt või vastavalt kindlustusandjalt (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). (p 14)


Haldus- ja tsiviilasjade eristamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, kes on vaidluse pooled. Määrav on õigussuhte sisu ja nõude õiguslik iseloom. Vangla arst osutab tervishoiuteenust eraõiguslikus suhtes. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingu pooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangistusseaduse § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise üle otsustatakse seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Vanglas osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ja tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine on maakohtu pädevuses (vt Riigikohtu 15. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-10, p 9). (p 13)


Kohtul ei ole kohustust selgitada menetlusosalistele kõiki tsiviilkohtumenetluse põhimõtteid ning menetlusõiguse normide sisu. (p 15)

3-17-1076/30 PDF Riigikohtu erikogu 25.09.2017

Meditsiiniliste abivahendite väljastamise vajadust vanglas hinnatakse tervishoiuteenuse osutamise raames eraõiguslikus suhtes (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-56-11, p 8). Haldusotsusega on tegemist siis, kui meditsiiniline vajadus on tuvastatud, kuid vangla keeldub sellegi poolest abivahendit väljastamast (vt erikogu määrus asjas nr 3-2-1-1-16). (p 10) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)


Meditsiiniliste abivahendite väljastamise vajadust vanglas hinnatakse tervishoiuteenuse osutamise raames eraõiguslikus suhtes (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-56-11, p 8). Haldusotsusega on tegemist siis, kui meditsiiniline vajadus on tuvastatud, kuid vangla keeldub sellegi poolest abivahendit väljastamast (vt erikogu määrus asjas nr 3-2-1-1-16). (p 10) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)


Vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-10, p 9, erikogu määrus asjas nr 3-3-4-1-11 ja asjas nr 3-3-4-1-12). (p 5)

3-3-1-83-16 PDF Riigikohus 16.03.2017

Kinnipeetava haigestumine vanglas viibimise ajal ei kujuta endast iseenesest EIÕK art 3 rikkumist ja tervisekahju tekkimist, kui talle on õigel ajal tagatud kohane ravi. Kuna otsuse küüneseent mitte ravida tegi vangla arst, on tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes. HKMS § 4 lg 1 kohaselt ei kuulu see halduskohtu pädevusse. (p-d 20 ja 22) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)


Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-13 jt). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaks määramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 24)

Hüvitise määramisel tuleb arvestada, kui pikaajaliselt ja millistel ajavahemikel viibis kinnipeetav põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimustes. Arvesse tuleb võtta ka seda, kui palju sai kinnipeetav viibida väljaspool kambrit, muid kambri ja vangla üldtingimusi ning seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 25)


NB! Seisukoha muutus!

Varasem seisukoht oli, et EIK praktikast ega Eesti õigusaktidest ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). EIK suurkoda asus 20. oktoobri 2016 otsuses asjas nr 7334/13, Muršić vs. Horvaatia seisukohale, et kambrisisest sanitaarsõlme ei tuleks arvestada kambri üldpinna hulka, ning et mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. Riigikohus muudab EIK lahendist tulenevalt oma praktikat. (p 10-11)

Hüvitise määramisel tuleb arvestada, kui pikaajaliselt ja millistel ajavahemikel viibis kinnipeetav põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimustes. Arvesse tuleb võtta ka seda, kui palju sai kinnipeetav viibida väljaspool kambrit, muid kambri ja vangla üldtingimusi ning seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 25)

3-3-1-24-15 PDF Riigikohus 17.06.2015

Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. Sellise menetluskorra järgimisega on tagatud vähemalt eelduslikult ka isiku põhiõiguste parem kaitse. Tagatud on abinõu rakendamise (eelnev) kohtulik kontroll ja asjatundja arvamuse saamine isiku seisundi kohta. Isik ja tema lähedased kuulatakse ära ning riik tagab isikule esindaja. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlust ei saa algatada puudutatud isiku enda algatusel, vaid selleks peab esitama avalduse kohalik omavalitsus kui eestkosteorgan, isiku eestkostja või psühhiaatriahaigla arst. Selles menetluses kontrollib maakohus, kas on täidetud eeldused, millal isiku võib tahte-vastaselt kinnisesse asutusse paigutada. Maakohtu kontrolli esemeks ei ole see, kas ja millises ulatuses võib isikut olla juba eelnevalt tahtevastaselt kohtu loata kinni hoitud ega isikule ka nt ebaseadusliku kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine. Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastase ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtes tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluses on isikul ka õigus nõuda hüvitist aluseta vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduse järgi. (p 16)


Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. (p 16)

Nagu kinnipeetava tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korral, tuleb ka nakkushaige kinnipeetava tahtest olenematu ravi kohaldamisel juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja vastavast eriseadusest (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS)). NETS § 5 lg test 2 ja 3 tulenevalt võib tahtest olenematut ravi kohaldada esimese 48 tunni jooksul arsti otsuse alusel; edasiseks raviks on vajalik maakohtu määrus. Riigikohtu hinnangul on juhul, kui arsti otsuse alusel on isik tema tahte vastaselt paigutatud vangla meditsiiniosakonda, tahtest olenematu raviga tegemist sõltumata sellest, kas ja kuidas isikut reaalselt ravitakse. Vangla sisekorraeeskirja § 8 lg st 4 tulenevalt piirab juba meditsiiniosakonda paiguta¬mine täiendavalt kinnipeetava liikumisvabadust. (p 17)


Arvestades VangS § 11 lg-tes 5 ja 8 sätestatut, on kinnipeetaval muude nõuete puhul peale tuvastamisnõude vaja enne halduskohtusse pöördumist läbida kohtueelne menetlus. Isikul on oma õiguste kaitseks võimalik juba vaidemenetluse ajal taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 2). (p 17)

Kui kahju on tekitatud kinnipeetava ja vangla vahelises suhtes, tuleb kahjunõue VangS § 11 lg 8 järgi esmalt esitada vanglale. Kohtueelse menetluse kohustuslikkus ei sõltu isiku staatusest nõude esitamise ajal. (p 18)


Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. Sellise menetluskorra järgimisega on tagatud vähemalt eelduslikult ka isiku põhiõiguste parem kaitse. Tagatud on abinõu rakendamise (eelnev) kohtulik kontroll ja asjatundja arvamuse saamine isiku seisundi kohta. Isik ja tema lähedased kuulatakse ära ning riik tagab isikule esindaja. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlust ei saa algatada puudutatud isiku enda algatusel, vaid selleks peab esitama avalduse kohalik omavalitsus kui eestkosteorgan, isiku eestkostja või psühhiaatriahaigla arst. Selles menetluses kontrollib maakohus, kas on täidetud eeldused, millal isiku võib tahte-vastaselt kinnisesse asutusse paigutada. Maakohtu kontrolli esemeks ei ole see, kas ja millises ulatuses võib isikut olla juba eelnevalt tahtevastaselt kohtu loata kinni hoitud ega isikule ka nt ebaseadusliku kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine. Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastase ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtes tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluses on isikul ka õigus nõuda hüvitist aluseta vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduse järgi. (p 16)

Nagu kinnipeetava tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korral, tuleb ka nakkushaige kinnipeetava tahtest olenematu ravi kohaldamisel juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja vastavast eriseadusest (NETS-st). NETS § 5 lg test 2 ja 3 tulenevalt võib tahtest olenematut ravi kohaldada esimese 48 tunni jooksul arsti otsuse alusel; edasiseks raviks on vajalik maakohtu määrus. Kolleegiumi hinnangul on juhul, kui arsti otsuse alusel on isik tema tahte vastaselt paigutatud vangla meditsiiniosakonda, tahtest olenematu raviga tegemist sõltumata sellest, kas ja kuidas isikut reaalselt ravitakse. Kui tahtest olenematuks raviks pole (veel) taotletud maakohtu luba, on nii tahtest olenematu ravi õigusvastasuse tuvastamise nõude, eeltoodud tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude kui ka tahtest olenematu ravi lõpetamise nõude lahendamise pädevus HKMS § 4 lg st 1 tulenevalt halduskohtul. TsMS § 539 lg 1 järgse kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise nõude lahendamine on maakohtu pädevuses vaid siis, kui paigutamine on otsustatud maakohtu määrusega. Arvestades VangS § 11 lg tes 5 ja 8 sätestatut, on kinnipeetaval muude nõuete puhul peale tuvastamisnõude vaja enne halduskohtusse pöördumist läbida kohtueelne menetlus. Isikul on oma õiguste kaitseks võimalik juba vaidemenetluse ajal taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 2). Eelkõige võib selline vajadus esineda tahtest olenematu ravi lõpetamise nõude esitamise korral. (p 17)


Juhul kui kaebaja eesmärgi saavutamiseks tulemuslikke nõudeid halduskohtus esitada ei saagi, puudub vajadus anda kaebajale võimalus kaebuse muutmiseks – kaebuse muutmine ei muudaks kaebuse eduväljavaateid. (p 13)

3-3-4-9-14 PDF Riigikohus 27.11.2014

Juhul kui pärast haldusmenetluses esindamiseks õigusabi andmist selgub, et riigi õigusabi saanud isik saaks oma õigusi tegelikult kaitsta juba halduskohtumenetluses, säilib tema õigus riigi õigusabile RÕS § 17 lg 1 esimese lause kohaselt ka halduskohtumenetluses esindamiseks. (p 13)


VangS § 52 lg-st 2 tulenevalt tuvastab meditsiinilise uuringu vajaduse arst, kes suunab vajaduse olemasolul kinnipeetava asja¬kohase eriarstiabi osutaja juurde. Tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte haldusotsusega ning selle küsimuse üle tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus (vt ka RK erikogu määrused asjades 3-3-4-1-11, 3-3-4-1-12 ja 3-3-4-1-13). (p 11) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)


HKMS § 10 lg 4 p 3 reguleerib kohtualluvust, mitte halduskohtu tegevust pädevusvaidluse lahendamisel. (vt RK erikogu määrus asjas 3-3-4-1-12). (p 7)


Kinnipeetavale on vangla tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamiseks ette nähtud kohustuslik kohtueelne menetlus (VangS § 11 lg 8). (p 13)

3-3-1-50-14 PDF Riigikohus 08.10.2014

Tervishoiuteenuse osutamine vanglas ja sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal ning vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9).Kuna ei vaidlustata vangla ja selle meditsiiniosakonna avalik-õiguslikku tegevust või tegevusetust vanglas tervishoiuteenuse tagamisel, vaid etteheiteid on osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi kohta, siis ei ole tegemist halduskohtu pädevusse kuuluva asjaga (vt määrus asjas nr 3-3-4-1-13, p 10).

Tervishoiuteenust osutatakse eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervis­hoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)

3-3-4-1-13 PDF Riigikohus 13.11.2013

Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9). Samuti on leitud, et ravivajaduse diagnoosimise ja ravimite määramise vajadusele hinnangu andmisel osutas vangla meditsiinitöötaja tervishoiuteenust, mistõttu kujunes vangla ja kaebaja vahel välja eraõiguslik suhe ( vt määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9). Ka on asutud seisukohale, et tervishoiuteenuse osutamine või sellest keeldumine toimub eraõiguslikus suhtes (vt otsused asjades nr 3-3-1-53-10 ja nr 3-3-1-69-10).

Vangla meditsiinitöötaja tegevuse puhul meditsiiniprotseduuride osutamise vajaduse hindamisel ning ravi määramisel on tegemist tervishoiuteenuse osutamisega riigi poolt eraõigusliku suhte (tervishoiuteenuse osutamise lepingu) raames. Kaebuse eseme määratlemist ei sea kahtluse alla ka kaebaja ekslik pöördumine kirjaliku taotlusega meditsiiniliste uuringute tegemiseks vangla meditsiiniosakonda.

Kaebusega ei vaidlustata sisuliselt vangla ja selle meditsiiniosakonna avalik-õiguslikku tegevust või tegevusetust seoses vanglas tervishoiuteenuse tagamisega. Kaebusega tehakse etteheiteid vaid osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi osas, mistõttu ei ole tegemist halduskohtu pädevusse kuuluva asjaga. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)

3-3-1-82-11 PDF Riigikohus 28.11.2011
3-3-1-56-11 PDF Riigikohus 12.10.2011

Kohtulahendi resolutsioonis ei ole kohane märkida kohtulahendi õigusliku alusena käsitatavat normi. Resolutsioonis lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Otsuse põhjendavas osas märgib kohus tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida on kohaldatud. Otsuse sisu nõudeid kohaldatakse ka kohtumäärustele. Seega tuleb kohaldatav õigus märkida kohtulahendi põhjendavas osas.


Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus (vt ka Riigikohtu 15.12.2010 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-53-10 p-i 9 ja 07.04.2011 määruse asjas nr 3-3-4-1-11 p-i 9). Ka tervishoiuteenuse osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite väljastamise üle otsustamine on hõlmatud tervishoiuteenuse osutamisega vanglas. Sellisel juhul ei oma tähtsust, kas kohtueelne menetlus on läbitud või mitte, sest maakohtusse hagi esitamisele ei sea vangistusseadus eeldusena varasema kohtueelse menetluse läbimist vanglas. Kui halduskohus ei ole pädev asja lahendama, tuleb kaebus tagastada HKMS § 11 lg 4 alusel. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)


Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus (vt ka Riigikohtu 15.12.2010 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-53-10 p-i 9 ja 07.04.2011 määruse asjas nr 3-3-4-1-11 p-i 9). Ka tervishoiuteenuse osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite väljastamise üle otsustamine on hõlmatud tervishoiuteenuse osutamisega vanglas. Sellisel juhul ei oma tähtsust, kas kohtueelne menetlus on läbitud või mitte, sest maakohtusse hagi esitamisele ei sea vangistusseadus eeldusena varasema kohtueelse menetluse läbimist vanglas.

3-3-4-1-11 PDF Riigikohus 07.04.2011

Maa- ja halduskohtu pädevuse piiritlemiseks tuleb selgitada, kas kohtuasi (vaidlus) tuleneb eraõigussuhtest või avalik-õiguslikust suhtest. Tervishoiuteenuste osutamine vanglas on küll täiendavalt reguleeritud avaliku õiguse normidega, kuid esmajoones kehtivad siiski samad normid, mis kehtivad ka väljaspool vanglat. Kuna ravivajaduse hindamisel osutas vanglaarst kinnipeetavale tervishoiuteenust, kujunes vangla ja kinnipeetava vahel välja eraõiguslik suhe. (vt ka Riigikohtu 15.12.2010 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-53-10 p-i 9 ja 21.12.2010 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-69-10 p-i 9). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)

3-3-1-69-10 PDF Riigikohus 21.12.2010

Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise otsustab üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte.


Tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus (41. peatükk) ja valdkonnaseadused. Vangla arst tegutseb VangS § 52 lg 2 ja TTKS §-de 20 ja 21 alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana, kelle suhtes ei kohaldata aga TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-s 2 sätestatud õiguslikku vormi. Suhet ei muuda avalik-õiguslikuks ka see, et tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja. Vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana ega täida avaliku võimu ülesandeid, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingupooleks siiski vangla. Vangla arst tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes tervishoiuteenuse osutamise vajaduse ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine.


Riigikohtu 10.04.2002. a määruses asjas nr 3-3-4-2-02 p-s 10 asuti seisukohale, et kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, ei ole mõistlik tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus. Kuna käesolevas asjas tuleb vaidluse lahendamiseks anda hinnang faktilistele asjaoludele, mille teostamiseks Riigikohtul HKMS § 64 lg 2 alusel pädevus aga puudub, tuleks asi saata uueks lahendamiseks halduskohtule. Sellises olukorras ei saa pidada mõistlikuks maakohtu pädevusse kuuluva vaidluse lahendamise jätkamist halduskohtus. Seetõttu lõpetatakse HKMS § 24 lg 1 p 1 ja § 72 lg 1 p 3 alusel operatsiooni mittevõimaldamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse osas haldusasja menetlus.

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json