/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 23| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-65/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.09.2018
3-17-2024/21 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.06.2018
Määruskaebemenetluse eripära tõttu ei kohaldu sellele kõik apellatsioonimenetluse nõuded. HKMS ei nõua, et määruskaebuse lahendamisel ringkonnakohtus tuleb menetlusosalistele eelnevalt teatada asja lahendava kohtu koosseis (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-6-15, p-d 8 ja 9). Samuti ei keela seadus kaasata ringkonnakohtus haldusasja lahendamisel kohtukoosseisu teiste kolleegiumide kohtunikke. (p 8).
Kui tegemist on kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimusega KrMS § 431 mõttes, on sellise vaidluse lahendamiseks seaduses sätestatud teistsugune menetluskord ja vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kohtulahendi täitmisest tekkinud küsimused lahendab KrMS § 432 lg-s 1 ette nähtud korda järgides maakohus (vt RKEK määrus asjas nr 3-18-170, p-d 11 ja 12, vt ka p 10). (p 9).
3-17-792/61 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.01.2018
Haldustoiminguks loa andmise menetluses määrusega loa andmisel (HKMS § 265 lg 1) ja selle määruskaebe korras vaidlustamisel (HKMS § 265 lg 5) ei ole tegu tavapärase määruse ja määruskaebemenetlusega, millega lahendatakse menetluslikke taotlusi ja korraldatakse menetlust HKMS § 178 lg 1 esimese lause mõttes. Loa andmisega võib kaasneda puudutatud isiku põhiõiguste intensiivne riive, praeguses kohtuasjas isikult vabaduse võtmine. Tegu on haldustoiminguks loa andmise asjas menetlust lõpetava lahendiga, mis on oma tagajärgede poolest võrdväärne otsusega. Seesuguse lahendi peale esitatud määruskaebuse menetluses ei ole kohaldatav HKMS § 210 lg 1 esimene lause. (p 13) Seisukoht, et määruskaebuse haldustoiminguks loa andmise peale peab lahendama ringkonnakohtus kolmeliikmeline kohtukoosseis, ei ole vastuolus ka HKMS § 264 lg 4 esimese lause ja Riigikohtu haldusasjas nr 3-3-1-6-15 tehtud määruse p-s 11 võetud seisukohaga. (p 14)
Haldustoiminguks loa andmise menetluses määrusega loa andmisel (HKMS § 265 lg 1) ja selle määruskaebe korras vaidlustamisel (HKMS § 265 lg 5) ei ole tegu tavapärase määruse ja määruskaebemenetlusega, millega lahendatakse menetluslikke taotlusi ja korraldatakse menetlust HKMS § 178 lg 1 esimese lause mõttes. Loa andmisega võib kaasneda puudutatud isiku põhiõiguste intensiivne riive, praeguses kohtuasjas isikult vabaduse võtmine. Tegu on haldustoiminguks loa andmise asjas menetlust lõpetava lahendiga, mis on oma tagajärgede poolest võrdväärne otsusega. Seesuguse lahendi peale esitatud määruskaebuse menetluses ei ole kohaldatav HKMS § 210 lg 1 esimene lause. (p 13) Seisukoht, et määruskaebuse haldustoiminguks loa andmise peale peab lahendama ringkonnakohtus kolmeliikmeline kohtukoosseis, ei ole vastuolus ka HKMS § 264 lg 4 esimese lause ja Riigikohtu haldusasjas nr 3-3-1-6-15 tehtud määruse p-s 11 võetud seisukohaga. (p 14)
VRKS § 36^1 lg 2 p 4 lubab rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Sätte aluseks on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p b. (p 18) Isiku VRKS § 36^1 lg 2 p 4 alusel kinnipidamise eesmärgiks on see, et ta oleks haldusorganile asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks) kättesaadav. Seejuures aitab viidatud sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-18/16, p 39). Taotluse tagasilükkamise otsuse täitmise tagamine ei saa siiski olla isiku sel alusel kinnipidamise keskseks põhjenduseks. Eelöeldu ei välista seda, et väljasõidukohustuse täitmise tagamise eesmärk võiks olla hõlmatud mõne muu kinnipidamisalusega. (p 18.1) Väljaselgitamist vajavad asjaolud eeltoodud normide mõttes ei hõlma taotleja isikusamasust ega kodakondsust, sest need on kaetud erinormidega (VRKS § 36^1 lg 2 p-d 1 ja 2; direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p a, vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/15 PPU, p 59). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks. Küll võib see olla aluseks koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12). (p 18.2) Direktiivi 2013/33/EL art 9 lg 1 kohaselt tuleb direktiivi art 8 lg-s 3 sätestatud kinnipidamise alustega seotud haldusmenetluses rakendada nõuetekohast hoolsust. Haldusmenetluses esinev viivitus, mida ei ole põhjustanud taotleja, ei õigusta kinnipidamise jätkamist (art 9 lg 1 III lause). Euroopa Kohus on selgitanud, et kinnipidamine ei tohi mingil juhul kesta kauem kui kõige lühem võimalik ajavahemik (otsus asjas nr C-18/16, p 48). Kinnipidamise pikendamise taotlemisel tuleb PPA-l selgitada, milliseid toiminguid vahepealsel ajal asjaolude väljaselgitamiseks on tehtud, et kohtul oleks võimalik kontrollida vajaliku hoolsuse ja selle kinnipidamisaluse rakendamise tingimuse täitmist. On mõistetav, et asjaolude väljaselgitamine võib aega võtta, näiteks juhul, kui vajalik on teabe saamine välisriikidest. Ka seda fakti on haldusorganil aga võimalik kohtule selgitada, näidates ära, mida haldusorgan on omalt poolt teinud ja milliseid päringuid välja saatnud. (p 18.4) VRKS § 10 lg 2 p 2 kaitseb taotluse esitanud isikut Eestist väljasaatmise, mitte aga kinnipidamiskeskusesse paigutamise vastu. Sellegi poolest tuleb varjupaigataotleja põgenemise ohu hindamisel iga juhtumi asjaolusid eraldi hinnata ning rangelt kontrollida kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetsel juhul (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13). (p 18.5) Kohtud ei ole VSS § 68 p 8 sisustamisel ja kohaldamisel konkreetses asjas selgitanud, miks nad ei omista mitte mingit tähendust puudutatud isiku väitele, et ta pöördus kohe pärast Eestisse sisenemist ise lähimasse piirivalvepunkti ja esitas samal kuupäeval rahvusvahelise kaitse taotluse. See asjaolu võib kinnitada isiku tegelikku ja juba Eestisse saabumise hetkel eksisteerinud tahet seadustada Eestis viibimine, mida kohtul tuleb isiku põgenemisohu hindamisel arvestada koostoimes teiste tõenditega. (p 18.6) Vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 14; asjas nr 3-3-1-93-16, p 9.
3-17-1999/79 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.01.2018
Asjaolu, et tähtaeg ei ole veel kulgema hakanud (HKMS § 204 lg 3), ei keela esitada edasikaebust. Olemuslikult on tegemist õigust lõpetava tähtajaga. Määruskaebuse esitamise tähtaja eesmärk on välistada liiga hilise, mitte liiga varajase määruskaebuse esitamine. Esitatud määruskaebuse menetlusse võtmisel võib ringkonnakohus ära oodata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse tulemuse. Vajadusel on võimalik asja menetlus peatada (HKMS § 95 lg 3). (p 9)
Määruskaebus esialgse õiguskaitse asjas tuleb ringkonnakohtul lahendada kohe (vt HKMS § 252 lg 1). Esialgset õiguskaitset kohaldatakse üldjuhul piiratud informatsiooni tingimustes (HKMS § 249 lg 1). Õigustloova akti põhiseaduspärasus ei saa olla esialgse õiguskaitse asja lahendamisel ainumäärav ning määruskaebuse lahendamisel saab kohus kaaluda menetlusosaliste erinevaid huvisid ja õigusi (HKMS § 249 lg 1 ja lg 3) ka võimalikku põhiseadusvastasust arvesse võttes. Kohus võib võtta arvesse kaebuse eduväljavaateid ka poolelioleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja valguses. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse tulemuse äraootamine ei ole esialgse õiguskaitse asjas üldjuhul võimalik ega vajalik, v.a kui seda tingivad vaid väga erandlikud asjaolud. (p 9)
3-3-1-68-16 PDF Riigikohus 05.04.2017
Halduskohtu määruse peale, millega antakse MKS § 136^1 lg 1 alusel luba täitmist tagavate toimingute sooritamiseks ühe isiku vara suhtes teise isiku maksukohustuse tagamiseks, võivad MKS § 136 lg 4 järgi määruskaebuse esitada mõlemad isikud (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-82-12). (p 10)
Vara omanik on isik, kes omab kontot, millele on paigutatud raha ehk kellel on nõudeõigus panga vastu (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-76-13, p 16). MKS § 83 lg-s 4 ja §-s 84 väljendatud majandusliku tõlgendamise põhimõte võimaldab maksuhalduril tehinguid maksustada nende majandusliku sisu järgi, sõltumata nende tsiviilõiguslikust vormist. Nendest sätetest ei tulene aga maksuhaldurile õigust hinnata ümber omandisuhteid. Samal varal ei saa olla erinevates menetlustes või õigussuhetes erinevad omanikud. (p 16)
Riigikohtu senise praktika kohaselt on MTA-l õigus alustada maksumenetlust täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa saamiseks taotluse esitamisega selgelt piiratud juhtudel, kui maksustamise aluseks olevad asjaolud on mõnes eelnevas menetluses juba välja selgitatud. MKS § 136^1 lg 1 kohaldamist saab põhjendada üksnes konkreetsest maksustamisperioodi ja -objekti puudutavate asjaoludega. Niisuguseid asjaolusid on võimalik tuvastada ja analüüsida üksnes maksumenetluses. Käsitlus, mille kohaselt saaks maksuhaldur alustada iga maksumenetlust täitmist tagavate toimingute sooritamisega, kui maksukohustuslase suhtes on mõnd muud maksustamisperioodi või -objekti puudutav menetlus juba toimunud või pooleli, ei oleks kooskõlas MKS §-s 136^1 sätestatud meetme erandliku olemusega. (p 12-13) MKS § 136^1 korras saab taotleda luba vaid maksukohustuslase vara suhtes (vt RKÜK otsused asjades nr 3-3-1-28-11 ja 3-3-1-82-12). Isiku varalisi õigusi oluliselt piirava haldussunnivahendi kohaldamise tingimuste ja eelduste laiendav tõlgendamine pole võimalik (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-77-13). Seega ei saa maksuhaldur taotleda luba kolmanda isiku vara arestimiseks. (p 18)
3-3-1-23-15 PDF Riigikohus 15.06.2015
Halduskohtu määrusele või määruse osale, milles kohus leiab, et menetluse lõpetamiseks või kaebuse läbi vaatamata jätmiseks alust ei ole, ei saa määruskaebust esitada. Selline määruskaebus ei ole HKMS § 155 lg-st 5 tulenevalt lubatav. Seetõttu ei saa esitada määruskaebust ka ringkonnakohtu määruse osale, milles ringkonnakohus leidis, et kaebaja on kohtueelse menetluse nõuetekohaselt läbinud ja kaebust tuleb menetleda (p-d 12, p 13).
3-3-1-6-15 PDF Riigikohus 18.05.2015
Määruskaebemenetluse eripära tõttu ei kohaldu määruskaebuse menetlemisele kõik apellatsioonimenetluse nõuded. Apellatsioonimenetluse reeglitest mõningane kõrvalekaldumine põhineb seadusel ja on Riigikohtu arvates õigustatav ka vajadusega lahendada määruskaebused ökonoomselt ja kiiresti. (p 8) Erinevalt apellatsioonimenetlusest (halduskohtumenetluse seadustik § 193) ei ole määruskaebemenetluses nähtud ette korraldava määruse tegemist kohtukoosseisu, asja läbivaatamise vormi ja otsuse teatavakstegemise aja kohta. Kui kohus ei anna määruskaebemenetluses kuludokumentide esitamiseks tähtaega, võib kuludokumente esitada kuni menetlust lõpetava lahendi tegemiseni. Määruskaebuse esitaja võtab kuludokumentide koos määruskaebusega esitamata jätmisel riski, et kohus lõpetab menetluse ja jaotab menetluskulud ning määruskaebuse esitaja jääb kuludokumentide esitamise võimalusest ilma. (p 9)
Määruskaebemenetluses peab menetlusosaline arvestama sellega, et kohtul tuleb menetlust lõpetavas määruses jaotada ka menetluskulud (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 109 lg 2). Ringkonnakohtul on õigus vajaduse korral täiendavaid dokumente küsida, mitte kohustus seda teha (HKMS § 210 lg 4 teine lause). Erinevalt apellatsioonimenetlusest (HKMS § 193) ei ole määruskaebemenetluses nähtud ette korraldava määruse tegemist kohtukoosseisu, asja läbivaatamise vormi ja otsuse teatavakstegemise aja kohta. Kui kohus ei anna määruskaebemenetluses kuludokumentide esitamiseks tähtaega, võib kuludokumente esitada kuni menetlust lõpetava lahendi tegemiseni. Määruskaebuse esitaja võtab kuludokumentide koos määruskaebusega esitamata jätmisel riski, et kohus lõpetab menetluse ja jaotab menetluskulud ning määruskaebuse esitaja jääb kuludokumentide esitamise võimalusest ilma. (p 9) HKMS § 51 lg-s 1 on sätestatud põhimõte, et menetlusosalised ei tohi oma avalduste esitamisel põhjendamatult viivitada. Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine koos määruskaebusega või võimalikult kiiresti pärast seda ei ole menetlusosalist ülemäära koormav. Kui menetluse jooksul peaks tekkima võimalus ja vajadus esitada täiendavaid seisukohti, näiteks vastusena teiste menetlusosaliste seisukohtadele, on võimalik taotleda ka täiendavalt tekkinud menetluskulude väljamõistmist. (p 10) HKMS § 136 teise lause järgi võib kohus lihtmenetluses anda tähtaja täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks, kuid ei pea seda tegema. Sellega on lihtmenetluses sätestatud erand HKMS § 109 lg-st 1. (p 11) Kui kohus on jätnud menetluskulud menetlust lõpetavas määruses jagamata, on menetlusosalistel võimalik taotleda täiendava määruse tegemist (HKMS § 170 lg 1 p 3, § 178 lg 3) ning esitada koos täiendava määruse taotlusega ka kuludokumendid. Kohtul tuleb sellisel juhul anda teistele menetlusosalistele võimalus menetluskulude kohta oma seisukoha avaldamiseks (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 30. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-4-13, p 27). (p 12)
3-3-1-86-14 PDF Riigikohus 26.03.2015
Kaebuse muutmise korral ei ole tegemist uue kaebusega, vaid kaebus loetakse esitatuks muudetud kujul, mistõttu ei eelda juba menetlusse võetud kaebuse muutmine uute nõuete eraldi menetlusse võtmist ja seejärel nende tähtaegsuse kontrollimist (HKMS § 124). Kaebuse muutmisel muudetakse esialgset kaebust ning lisatud nõue muutub kaebuse osaks, mida võib lahendada samas menetluses või eraldatuna iseseisvas menetluses. Osade nõuete eraldamine lahendamiseks iseseisvas haldusasjas ei muuda kaebuse muutmise avaldust uueks iseseisvaks kaebuseks. Kaebuse muutmise avalduse saamisel tuleb kohtul kontrollida HKMS §-s 49 sätestatud eelduste täitmist. Kaebuse muutmisega nõustumisel lasub kohtul kohustus märkida määruses, milliste kaebuse nõuete läbivaatamist jätkatakse. Keeldumise korral ei tagasta kohus avalduses esitatud nõudeid HKMS § 121 alusel ega lõpetata nende nõuete menetlemist HKMS § 152 mõttes, vaid kohus keeldub HKMS § 49 alusel kaebuse muutmiseks nõusoleku andmisest. (p-d 20 ja 26)
Kaebuse muutmisest keeldumise määrus on HKMS § 203 lg 1 alusel määruskaebusega ringkonnakohtus vaidlustatav. (p 20)
RVastS § 8 lg 1 koosmõjus VÕS § 128 lg ga 3 võimaldab nõuda ka tulevikus tekkida võiva kahju hüvitamist, kuid sellel peab olema siiski piisavalt otsene seos kahju tekitanud tegevusega.
Kaebuse muutmisest keeldumise määrus on HKMS § 235 lg 1 alusel määruskaebusega Riigikohtus vaidlustatav. (p 20)
3-3-1-41-14 PDF Riigikohus 11.06.2014
Ringkonnakohus sai määruse resolutsioonis teha otsustuse üksnes halduskohtu poolt menetlusabi andmata jätmise kohta (hinnata menetlusabi andmata jätmist), mitte aga kaebuse perspektiivikusele antud hinnangu alusel tühistada menetlusabi küsimuses tehtud halduskohtu määrust ja jätta kaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus ületas määruskaebuse piire (HKMS § 203 lg 2 ja § 197 lg 1). (p 7)
Lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsus pole menetlustoiming, vaid soodustav haldusakt, mille vaidlustamine pole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 41 lg 1) ega võimalda saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2), milleks on lahkumisettekirjutusest vabanemine. Lahkumisettekirjutuse pikendamisega kui soodustava haldusaktiga ei saa kaebajale olla tekitatud kahju. (p 6)
3-3-1-51-10 PDF Riigikohus 04.10.2010
HKMS § 741 lg-t 1 tuleb tõlgendada laiendavalt. HKMS § 741 lg-s 1 sätestatu hõlmab nii juhtumeid, kus tegemist on kohtuasja menetluse edasise takistamisega kui ka juhtumeid, kus takistatud on kohtuasja menetluse mõistliku aja jooksul lõpetamine. Samuti hõlmab see säte ka juhtumeid, kus määrus takistab kohtuasja ökonoomset ning efektiivset menetlemist (vt Riigikohtu 29.04.2009 määruse kohtuasjas nr 3-3-1-19-09 p-i 12 ja 19.06.2009 määruse kohtuasjas nr 3-3-1-47-09 p-i 16).
Kui isik vaidlustab oma õiguste kaitseks haldusakti või toimingut, mis puudutab ka teiste isikute õigusi, siis ei sõltu tema võimalus menetlusabi saada teiste puudutatud isikute käitumisest ja majanduslikust seisundist, sest vastasel juhul oleks isiku kohtusse pöördumise õigus ebaproportsionaalselt piiratud. Ainuüksi asjaolu, et teised puudutatud isikud ei soovi oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, ei saa välistada kaebaja võimalust oma õigusi kohtus kaitsta. RÕS § 7 lg 1 p 9 kohaldamine on võimalik ainult olukorras, kus kohtul on põhjendatud kahtlus, et riigi õigusabi saamise võimalust püütakse kuritarvitada. Sel juhul peab kohus tuvastama konkreetsed isikud, kellel on kaebajaga ühine huvi ning need isikud puudutatud isikutena kohtumenetlusse kaasama.
3-3-1-101-09 PDF Riigikohus 18.06.2010
HKMS § 741 lg-s 1 sätestatut "määrus takistab asja edasist menetlus" tuleb tõlgendada laiendavalt. See säte hõlmab nii juhtumeid, kus tegemist on kohtuasja menetluse edasise takistamisega, kui ka juhtumeid, kus takistatud on kohtuasja menetluse mõistliku aja jooksul lõpetamine. Seda järeldust võib kohaldada ka tagastamise määruse osas, milles kontrollitakse kaebeõiguse olemasolu. Määruskaebuse Riigikohtusse võib esitada ka sellise ringkonnakohtu määruse peale, millega on tühistatud halduskohtu määrus kaebuse tagastamise kohta.
Kehtivast õigusest ja Riigikohtu praktikast ei saa järeldada, et iseseisvalt kaitstavaks subjektiivseks õiguseks on õigus puhtale keskkonnale. PS §-st 5 tulenev loodusvarade ja loodusressursside kui rahvusliku rikkuse säästva kasutamise põhimõte on keskkonda mõjutava tegevuse ja vastava valdkonna õigusliku regulatsiooni aluseks. Elu- ja looduskeskkonna säästmise ja sellele tekitatud kahju hüvitamise kohustus tuleneb PS §-st 53. Kehtivas õiguses ei ole aga sätestatud iseseisvat kaitstavat subjektiivset õigust puhtale looduskeskkonnale ning selline õigus ei ole vahetult tuletatav ka põhiseaduse osundatud sätetest. Samuti ei saa õigust puhtale keskkonnale tuletada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 37. Õigus puhtale looduskeskkonnale saab iseseisva subjektiivse õigusena kujuneda siis, kui õiguslikult on fikseeritavad sellist keskkonda iseloomustavad näitajad ja igaühe talumiskohustus keskkonnamõjurite suhtes. Praegu on sellised õiguslikud kriteeriumid ilmselgelt ebapiisavad kaitstava õiguse määratlemiseks. Eelnev ei tähenda, et isikul puuduks õiguslik võimalus kaitsta end tegevuse eest, millega õigusvastaselt mõjutatakse looduskeskkonda ning seeläbi kahjustatakse isiku tervist ja tema varalisi õigusi.
Detailplaneeringu menetluse käigus on menetlustoimingute peale kaebamine võimalik kahe eelduse üheaegsel olemasolul: isikul on põhjendatud huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ning teiseks, tegemist on menetlustoiminguga, mille kõrvaldamata õigusvastasus võib kaasa tuua asjas tehtava otsustuse õigusvastasuse. Kehtiv õigus, sh PlanS § 26 lg 1 ei võimalda planeerimismenetluse toiminguid iseseisvalt vaidlustada nn populaarkaebuse vormis.
Keskkonnale avaldatava mõju strateegiline hindamine on kohustuslik üksnes seaduses sätestatud juhtudel. PlanS § 1 lg 5 alusel korraldatakse planeeringute elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilist hindamist keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Kehtiva õiguse kohaselt (vt KeHJS § 11, PlanS § 1, § 9 lg 12, ehitusseaduse § 24 lg 1, § 33 lg 61 ja § 34 lg 1 p 14) võib tegevusluba eeldavate projektide keskkonnamõju hindamine toimuda erinevatel menetlusetappidel: nii planeerimismenetluses, ehitusloa taotlemise kui ka kasutusloa taotlemise menetluses. Kuigi PlanS § 1 lg 5 kohaselt ühendatakse võimaluse korral keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlus planeeringu koostamise menetlusega, ei nõua osundatud säte keskkonnamõju hindamist vältimatult planeerimismenetluses.
3-3-1-47-09 PDF Riigikohus 19.06.2009
HKMS § 741 lg-s 1 sätestatu hõlmab ka juhtumeid, kus määrus takistab kohtuasja ökonoomset ning efektiivset menetlemist ning TsMS § 360 lg 2 teine lause ei kuulu halduskohtumenetluses kohaldamisele.
Riigikohtu 29.04.2009 määruse kohtuasjas nr 3-3-1-19-09 p-s 12 leiti: "Kui halduskohus jätab kaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja ringkonnakohus loeb kaebuse tähtaegselt esitatuks, siis on kohtumenetluses tekkinud eraldiseisev vaidlus kaebuse tähtaegsuse üle. Kui menetlusosalisel ei oleks võimalik vaidlustada ringkonnakohtu eelmainitud määrust, siis saaks ta sisuliselt alles kassatsioonkaebuses esitada vastuväiteid kaebuse tähtaegsuse osas. Ühtlasi peaks Riigikohus pöörduma tagasi tähtaja küsimuse juurde olukorras, kus juba on olemas haldus- ja ringkonnakohtu otsused kaebuse kohta. Kui kassatsioonimenetluses selgub, et halduskohtule esitatud kaebus ei olnud tähtaegne, siis peaks Riigikohus tühistama halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning lõpetama asja menetluse. Selline olukord ei tagaks kohtuasja kiiret ja efektiivset lahendamist. Samuti koormataks asjatult õigusemõistmist ja menetlusosalisi."Eeltoodud järeldust võib kohaldada ka menetluse peatamise osas, sest vastasel korral võivad kohtud menetlust peatamata lahendada asja, kus tulnuks ära oodata lahend teises kohtuasjas. Sellisel juhul oleks alles kassatsioonkaebuses võimalik esitada väide, et vajalik olnuks menetluse peatamine. Riigikohus peaks siis tühistama halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ja saatma asja halduskohtule uueks arutamiseks, et hinnataks ka täiendavat tõendit - teise kohtuasja lahendit. Selline olukord oleks vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, kuivõrd lisaks menetluse võimalikule pikenemisele koormataks asjatult õigusemõistmist ja menetlusosalisi ning suureneksid menetluskulud. HKMS § 741 lg-s 1 sätestatu hõlmab ka juhtumeid, kus määrus takistab kohtuasja ökonoomset ning efektiivset menetlemist ning TsMS § 360 lg 2 teine lause ei kuulu halduskohtumenetluses kohaldamisele.
3-3-1-19-09 PDF Riigikohus 29.04.2009
Ka juhul, kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle muul viisil olla üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt Riigikohtu 28.01.2008 otsust asjas nr 3-3-1-82-07; 09.05.2007 määrust asjas nr 3-3-1-23-07). Kaebuse esitamise tähtaega ei loeta möödunuks, kui isik on teatavaks tegemata haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudnud (HKMS § 9 lg 6). Soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsustust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata (vt analoogia korras Riigikohtu 09.05.2008 määruse asjas nr 3-3-1-22-08 p-i 14). Kuna isik on kohtumenetluse vältel jäänud seisukohale, et kaebus esitati tähtaegselt ning ta ei ole tähtaja ennistamise taotluses välja toonud mõjuvaid põhjuseid, mis takistasid kaebuse esitamist, siis ei pea kohus analüüsima seda, kas esineb mõjuv põhjus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.
Olukorras, kus halduskohus jätab kaebuse esitamise tähtaja ennistamata, kuid ringkonnakohus loeb kaebuse tähtaegselt esitatuks, on kohtumenetluses tekkinud eraldiseisev vaidlus kaebuse tähtaegsuse üle. Kui menetlusosalisel ei oleks võimalik vaidlustada ringkonnakohtu eelmainitud määrust, siis saaks ta sisuliselt alles kassatsioonimenetluses esitada vastuväited kaebuse tähtaegsuse osas. Ühtlasi peaks Riigikohus pöörduma tagasi tähtaja küsimuse juurde olukorras, kus juba on olemas haldus- ja ringkonnakohtu otsused kaebuse kohta. Kui kassatsioonimenetluses selgub, et halduskohtule esitatud kaebus ei olnud tähtaegne, siis peaks Riigikohus tühistama halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning lõpetama asja menetluse. Selline olukord ei tagaks kohtuasja kiiret ja efektiivset lahendamist. Samuti koormataks asjatult õigusemõistmist ja menetlusosalisi. HKMS § 741 lg-s 1 sätestatut "määrus takistab asja edasist menetlust" tuleb tõlgendada laiendavalt. See säte hõlmab nii juhtumeid, kus tegemist on kohtuasja menetluse edasise takistamisega kui ka juhtumeid, kus takistatud on kohtuasja menetluse mõistliku aja jooksul lõpetamine.
3-3-1-63-08 PDF Riigikohus 10.11.2008
Ringkonnakohtu määruse peale määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Rigkonnakohtu määrus võib takistada asja edasist menetlemist ka sellega, et määrus ei loo ühest selgust, milline organ on pädev asja menetlema.
RHS § 19 lg-s 1 sätestatud lihtsustatud korras tellitavate teenuste puhul teostab hankija, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksus, Riigihangete seaduse tähenduses riigihanget, kus hankemenetluse protseduure on piiratud. Arvestades nimetatud teenuste olemust ja vajadust sõlmida leping usaldusväärse pakkujaga, on hankemenetluse protseduuride selline piirang põhjendatud. Sellisel menetlusel on hankemenetlusele iseloomulikud tunnused, mis võimaldab teda kvalifitseerida hankemenetluseks. Riigihanke teostamisel tekkivate vaidluste lahendamise kord on sätestatud RHS §-s 117. Hankemenetluses osalemisest huvitatud isik, kellel oli vastaval hetkel võimalus selles hankemenetluses osaleda ja kes leidis, et Riigihangete seaduse rikkumine hankija poolt rikub tema õigusi pidi hankija tegevuse vaidlustamiseks esitama vaidlustuse vaidlustuskomisjonile.
Tulenevalt TsMS § 663 lg-st 3 kohaselt pidi halduskohus toimetama määruskaebuse ja selle lisade ärakirjad teisele menetlusosalisele ja küsima temalt vastust, sest määruskaebus puudutas tema õigusi. Kuna halduskohus jättis selle menetlustoimingu tegemata, pidi tulenevalt TsMS § 664 lg-st 1 ringkonnakohus tegema halduskohtu poolt tegemata jäetud menetlustoimingu, s.o saatma määruskaebuse ja selle lisade ärakirjad teisele menetlusosalisele. Kuna ringkonnakohus jättis selle menetlustoimingu tegemata, siis rikkus ta oluliselt menetlusnormi, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi ja väära esialgse õiguskaitse kohaldamise olukorras, kus oli juba sõlmitud hankeleping edukaks pakkujaks tunnistatud pakkujaga. Kuna hankeleping oli juba sõlmitud, siis pärast seda ei olnud ringkonnakohtul enam võimalik menetleda tühistamiskaebust (RHS § 129 lg 4 ja § 117 lg 3).
3-3-1-78-04 PDF Riigikohus 28.10.2004
Riigikohtu halduskolleegium jääb oma 20. septembri 2004. a määruses nr 3-3-1-69-04 väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt on võimalik ka määruse peale, millega kohus muutis esialgse õiguskaitse määrust, esitada erikaebus HKMS § 122 lg-s 5 sätestatud korras.
3-3-1-69-04 PDF Riigikohus 20.09.2004
Halduskohtumenetluse seadustiku sätted, mis käsitlevad esialgset õiguskaitset, ei näe otsesõnu ette erikaebuse esitamise võimalust esialgse õiguskaitse tühistamise või muutmise määruse peale. Sellest hoolimata on HKMS § 122 lg-s 5 sätestatud korras võimalik esitada erikaebus ka määruse peale, millega kohus muutis esialgse õiguskaitse määrust.
3-3-1-17-04 PDF Riigikohus 17.06.2004
HKMS § 122 lg 7 järeldub, et halduskohtumenetluses on esialgse õiguskaitse korras saadu tagasi nõutav. Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise suhtes tuleb kohaldada eraõiguses alusetu rikastumise kohta sätestatut, seejuures võib kohaldatavate eraõiguse sätete rakendamisel olla spetsiifilisi jooni. Heade kommetega ei ole kooskõlas avaliku võimu nõue tagastada esialgse õiguskaitse korras saadu, mis on eesmärgipäraselt ära tarvitatud, kui rikastumine pole märkimisväärne.
Halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette õigust vaidlustada kohtumäärust, millega tagastati esialgse õiguskaitse korras saadu. Seda HKMS § 31 lg-s 3 sätestatud edasikaebepiirangut tuleb tõlgendada koosmõjus HKMS § 12 ^2 lg-ga 7 ja Põhiseaduse §-ga 24. Kuna samas küsimuses tehtud kohtuotsus on apelleeritav, siis tuleb apelleeritavana käsitada ka esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise kohta tehtud kohtumäärust, kui kohtu seisukohta koos kohtuotsusega pole enam võimalik vaidlustada.
3-3-1-16-04 PDF Riigikohus 27.05.2004
Poole esindaja kõrvaldamine halduskohtumenetlusest on protsessuaalne otsustus, mis võib avaldada olulist mõju protsessiosalise võimele esitada ja kaitsta oma positsiooni käimasolevas kohtuvaidluses. Kohtu otsustus peab arvestama nii esindaja menetlusest kõrvaldamise seadusest tulenevat eesmärki kui ka faktilisi asjaolusid ning tuginema menetlusele, mis tagab menetlusosaliste protsessuaalsete õiguste adekvaatse kasutamise. Oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks on esindaja menetlusest kõrvaldamise taotluse sisuline läbivaatamine ilma, et esindatavale oleks antud võimalust olla ära kuulatud. Samuti on kohtul kohustus tagada menetlusosaliste poolt nende menetlusõiguste heauskne kasutamine. Igal konkreetsel juhul tuleb hinnata, kas teise poole esindaja jätkamine saab kahjustada taotluse esitanud menetlusosalise seadusest tulenevaid õigusi või oli taotluse esitamise motiiviks soov üllatada vastaspoolt, venitada protsessi või muul viisil omandada protsessis eeliseid.
HKMS § 14 lg-st 5 tulenevalt võib asutuse volituse alusel haldusorgani esindajaks olla isik, kes töötab antud asutuses. Kui esindajaks on esindatava töötaja, on sellise esindaja kõrvaldamise otsustamine olulisel määral seotud kohtu sisenemisega halduse enesekorralduslikku sfääri. Esindatavaga töö- või teenistussuhtes oleva isiku kõrvaldamine protsessist teise menetlusosalise taotluse alusel saab olla vaid erandlik ja põhineda kaalukatel asjaoludel, mis ilmselgelt välistavad ausa menetluse. TsMS § 88 lg 2 kohaselt ei või isik olla esindaja, kui ta selles asjas on andnud õigusabi isikule, kelle huvid on esindatava huvidega vastuolus. Selles sättes nimetatud õigusabi seondub konkreetse kohtuvaidlusega ning hõlmab selles konkreetses asjas või ka viimasega tihedalt seonduvas kohtuasjas isiku esindamist, esindatava nimel dokumentide koostamist ja kohtumenetlusest osavõttu. Asutuse või juriidilise isikuga töö- või teenistussuhetes oleva isiku poolt oma töö- või teenistusülesannete täitmise käigus kirjade ja muude dokumentide koostamine ei ole iseendast käsitletav õigusabina TsMS § 88 lg 2 mõttes.
HKMS § 31 lg 3 sätestab, et poolel ja kolmandal isikul on õigus esitada halduskohtule eraldi dokumendina vormistatud määruse peale erikaebus, kui see õigus on sätestatud käesolevas seadustikus. Halduskohtumenetluse seadustik esindaja menetlusest kõrvaldamise määruse peale erikaebuse esitamise õigust ette ei näe. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 88, mis sätestab esindaja protsessist kõrvaldamise alused, ei nimeta samuti selgesõnaliselt menetlusosalise õigust esitada erikaebus esindaja kõrvaldamise määrusele. Taandamismäärused ei ole määruskaebuse vormis vaidlustatavad ka väärteo- ja kriminaalmenetlustes.Kuigi esindaja menetlusest kõrvaldamine üldjuhul häirib menetluse kulgu, ei ole ka tegemist kohtumäärusega, mis takistab asja menetlemist ulatuses, mis teeks erikaebuse esitamise lubatavaks TsMS § 297 lg 3 mõttes.
3-3-1-15-04 PDF Riigikohus 05.05.2004
ÕVVTK maakonnakomisjon on Haldusmenetluse seaduse tähenduses vaadeldav haldusorganina, avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud koguna, kelle aktide ja toimingute peale saab esitada kaebusi halduskohtusse. Täitevvõimu poolt õigustloovates aktides ettenähtud korras moodustatud ning täitevvõimu volitusi omav komisjon saab esineda halduskohtumenetluses poolena. Vastasel juhul oleks rikutud isiku õigus vaidlustada halduse akte ja toiminguid.
Haldusorgani, sealhulgas muu avalik-õiguslikke ülesandeid täitva isiku esindamine toimub õigusaktides sätestatud korras. Reeglina esindab asutusena käsitletavat haldusorganit tema juht (HKMS § 14 lg 5), kellel selle organi põhimääruses sätestatud korras ja juhtudel on õigus anda organi esindamiseks volitusi. Eeltoodud põhimõtted on kohaldatavad ka ÕVVTK maakonnakomisjonide esindamisele halduskohtus. Komisjoni esindamine maavanema poolt ei tulene seadusest. Maavanem on tuletanud enda õiguse esindada ÕVVTK maakonnakomisjoni seetõttu, et Vabariigi Valitsuse 2. oktoobri 1991. a määruse nr 202 punkt 3 volitab maavanemat moodustama ÕVVTK maakonnakomisjoni. Komisjoni moodustamise fakt ei loo aga õiguslikke aluseid maakonnakomisjoni esindamise õiguse võtmiseks halduskohtumenetluses. Esindaja seisundist tulenevalt peab esindaja kohtumenetluses väljendama ning põhistama esindatava positsiooni, tegutsema tema huvides talle antud volituse piirides. Maavanemale on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamismenetluses pandud riikliku järelevalve funktsioonid. Tegutsedes tagastamismenetluses osaleva haldusorgani esindajana, on maavanem takistatud järelevalvefunktsiooni kui tema pädevuses oleva riikliku ülesande teostamisel hea haldustava nõuete kohaselt.
HKMS § 12 lg 3 viimane lause, mis näeb ette, et tähtaja ennistamise taotluse lahendamise ja menetluse lõpetamise määruse peale võib esitada erikaebuse ringkonnakohtule, ei piira samas ringkonnakohtu sellesisulise määruse peale Riigikohtule erikaebuse esitamise võimalust. HKMS § 52 lg 2 annab poolele ja kolmandale isikule õiguse esitada ringkonnakohtu eraldi dokumendina vormistatud määruse peale erikaebuse, kui Halduskohtumenetluse seadustikus pole otseselt teisiti sätestatud. Tähtaja ennistamise taotluse lahendamise küsimuses tehtud määruse peale erikaebuse esitamise võimalust HKMS-s piiratud ei ole.
3-3-1-24-03 PDF Riigikohus 03.04.2003
Õigust esitada erikaebust kaebuse tähtaegselt esitatuks lugemise määruse peale ei ole HKMS-s ette nähtud, sest HKMS ei näe üldse ette sellise määruse tegemist. Seega ei ole kaebuse tähtaegselt esitatuks lugemise määruse peale võimalik erikaebust esitada. Halduskohtumenetluse seadustiku kehtiv redaktsioon annab protsessiosalisele õiguse esitada erikaebus kaebetähtaja ennistamise määruse peale ning vaidlustada kaebuse tähtaegseks lugemine koos asjas tehtud sisulise otsusega protsessinormi rikkumisena, sõltumata sellest, kas tähtaja küsimuses tehakse eraldi määrus või mitte.

Kokku: 23| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json