3-21-125/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.03.2023 |
|
Kirjalikus menetluses uurib kohus tõendeid omaette, mitte poolte juuresolekul. Menetlusosalistel peab sellegipoolest olema võimalus uurimises aktiivselt osaleda, avaldades oma arvamust ja pöörates kohtu tähelepanu detailidele, mis on nende arvates asja lahendamiseks olulised. Kohtul tuleb hoolitseda selle eest, et olulised asjaolud saaks välja selgitatud ja kohtulahend poleks üllatav, samuti, et tõendeid oleks nõuetekohaselt uuritud ja need oleks menetlusosalistega läbi arutatud (HKMS § 2 lg‑d 4 ja 6, § 27 lg 1 p 6, § 157 lg‑d 1 ja 2). (p 14)
Asja lahendamisel olulise tähendusega dokumendi digitoimikusse lisamata jätmine on menetlusviga, millega kaasnevad erinevad riskid. Kui asja juurde võetud tõendid on lisatud digitoimikusse, on tagatud, et menetlusosalised saavad dokumendiga alati tutvuda ning et see säilib kohtule esitatud ja kohtu uuritud kujul. Lisaks on digitoimikusse lisatud dokumente võimalik säilitada vastavalt kohtutoimikute säilitustähtaegadele. (p 25)
Rohevõrgustiku eesmärkide kohta vt RKHKo nr 3-20-1310/52. (p-d 16 ja 17)
Uute arenduste kavandamisel on oluline hinnata nii üksikute, puhveralasid tükikaupa vähendavate arenduste mõju rohevõrgustiku toimimisele eraldi kui ka erinevate, juba ellu viidud või kehtivate haldusaktidega kavandatud arenduste koosmõju võrgustikule kui tervikule. (p 18)
|
| 3-20-1115/147
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.02.2023 |
|
HKMS § 158 lg 31 esimese lause järgi hindab halduskohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See tähendab nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude ex nunc hindamist, st kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist (EKo asjades C-585/16, Alheto, p-d 106, 111, 112; C-556/17 Torubarov, p-d 51, 52). HKMS § 158 lg 31 esimene lause laieneb ka Riigikohtule, kuid seda arvestades kassatsioonimenetluse eripära (HKMS § 211 lg 5 esimene lause), st Riigikohus ei tuvasta tõendite alusel uusi faktilisi asjaolusid vaidluse sisu kohta (HKMS § 229 lg-d 1–3; vrd ka RKHKo nr 3-17-1545/81, p 22; 3-16 -088/69, p 18). Riigikohus võib arvestada uusi asjaolusid, mis ei vaja tõendamist (HKMS § 60). (p-d 24 ja 25)
Kaebajate kassatsioonkaebustes on kahtlemata õigesti osutatud, et nii PPA kui ka kohtud on kohustatud arvestama lapse õigusi ja huve (VRKS § 17 lg 1, vt ka lapse õiguste konventsiooni art 3, lastekaitseseaduse § 5 p 3 ja § 21). Peale üldise viite lapse huvidele ei ole siiski esitatud ühtki konkreetset asjaolu või selgitust, kuidas PPA või kohtud on rahvusvahelise kaitse andmise osas selle põhimõtte vastu eksinud. Ainuüksi lapse huvide järgimise kohustus ei saa olla aluseks rahvusvahelise kaitse andmisele, kui VRKS § 4 lg-s 1 või 3 nimetatud eeldused ei ole täidetud. (p 27)
Lubamatu on, kui vanemad elukoha ja elukorralduse valikute tegemisel omakasu eesmärgil, soovides leida võimalus jääda mittekodakondsusjärgsesse riiki, provotseerivad last või mõjutavad teda muul moel negatiivselt. Selle tolereerimine riigi poolt avaks tee varjupaigaõiguse kuritarvitamisele, ajendades lastega peresid kasutama laste mõjutamist vahendina enda riigis viibimise seadustamiseks. Riik peab kõikide otsuste tegemisel arvestama küll lapse parimate huvidega (sh säilitades perekonna ühtsuse, v.a juhul, kui see on vastuolus lapse parimate huvidega), kuid see ei saa tähendada kohustust taluda oma territooriumil välismaalasi, kes lapsi mõjutades püüavad laste kaudu saavutada endale sobivat riigis viibimise õigust. (p 35.5)
Kolleegium peab oluliseks lisada, et PPA vaidlusaluste otsuste tegemisest on möödunud üle kahe aasta. Lapse arengus on aja möödumisel ja selle jooksul kogetul ja omandatul suur roll. Laste sulandumine Eesti ühiskonda on ilmselt suurenenud – paranenud on keeleoskus, tekkinud on sõbrad ja harjumuspärane elukeskkond. Kaebajatel ei saa siiski olla tekkinud ei rahvusvahelise kaitse taotluste menetluse ega ka kohtumenetluse ajal mingit õiguspärast ootust Eestisse jäämise suhtes. (p 35.9)
Tervishoiusüsteemi kvaliteet ja selle võimalikud puudujäägid Venemaal ei ole rahvusvahelise täiendava kaitse andmise aluseks. Kaebajad ei ole väitnud, et tervishoiuteenused oleksid neile Venemaal tahtlikult kättesaamatuks tehtud (vt ka EKo asjas C-542/13 M`Bodj, p-d 35 ja 41). (p 29)
Silmas pidades Euroopa Kohtu praktikat ja rakendades analoogiat HKMS § 158 lg-ga 31, on kolleegium seisukohal, et lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel tuli haldus- ja ringkonnakohtul arvesse võtta ka neid direktiivi 2008/115/EÜ art-s 5 nimetatud asjaolusid, mis tekkisid või muutusid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ning mis olid sellised, et võisid mõjutada tagasisaatmise lubatavust. Kui rahvusvahelise kaitse andmise kohtuvaidluse ajal on selgunud, et isiku riigist väljasaatmine ei ole vahepeal muutunud asjaolude tõttu ettenähtavas tulevikus õiguslikult lubatav, siis tuleb lahkumisettekirjutus tühistada. (p 32.6)
Direktiivi 2008/115/EÜ art 5 sätestab, et direktiivi rakendamisel võtavad liikmesriigid arvesse lapse parimaid huve, perekonnaelu, kolmanda riigi kodaniku tervislikku seisundit ning järgivad mittetagasisaatmise põhimõtet. Samuti tuleb austada eraelu (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 92). Art-s 5 sätestatud mittetagasisaatmise põhimõte on absoluutne ning liikmesriigid on kohustatud seda järgima tagasisaatmismenetluse kõikides etappides. Seetõttu ei või ka tagasisaatmisotsuses kohustada isikut lahkuma riiki, mille puhul on põhjendatult alust arvata, et tagasisaatmisotsuse täitmise korral ähvardab seda isikut reaalne oht, et teda koheldakse viisil, mis on harta art-ga 18 või art 19 lg-ga 2 vastuolus. (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 55 ja 56.) (p 32.5)
Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on isiku väljasaatmine tema tervisliku olukorra tõttu keelatud vaid väga erandlikel juhtudel. Keeld kohaldub, kui väljasaadetav on füüsiliselt või psüühiliselt raskelt haige isik, kellel esineb peatse surma oht, või kui on põhjendatud alus arvata, et sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või selle tõttu, et ravi pole isikule seal kättesaadav, esineb reaalne oht välismaalase terviseseisundi olulisele, kiirele ja pöördumatule halvenemisele, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise (vt EIKo Paposhvili vs. Belgia (41738/10), p 183; EIKo Savran vs. Taani (57467/15), p-d 129 ja 137). Euroopa Kohus on selgitanud, et EL põhiõiguste harta alusel on väljasaatmiskeelu standard sama (vt nt C-562/13 Abdida, p-d 47 jj; C-353/16 MP, p-d 37 jj, C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 61–66). Kui tegemist on raske psühhiaatrilise haigusega, ei saa seejuures piirduda üksnes nende tagajärgedega, mis võivad olla asjaomase isiku füüsilisel toimetamisel ühest liikmesriigist teise, vaid arvesse tuleb võtta kõiki selle väljasaatmisega kaasnevaid tõsiseid ja parandamatuid tagajärgi (C-353/16 MP, p 42). (p 33)
Nii Euroopa Kohus kui ka Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt märkinud, et asjaolu, et isik, kelle väljasaatmine on otsustatud, ähvardab teha enesetapu, ei kohusta riiki loobuma nimetatud meetme elluviimisest, kui ta võtab konkreetsed meetmed enesetapu takistamiseks. Näiteks peatab isiku väljasaatmise (füüsilise üleandmise) ajani, kuni tema seisund võimaldab väljasaatmist, tagab transpordi ajal meditsiinitöötaja, kelle käsutuses on vajalikud ravimid jms vahendid või meetmed, veendub, et isik saab arstiabi ka pärast teise riiki jõudmist jne (vt EKo C-578/16 PPU C.K. jt, p-d 79–90; EIKo Kochieva jt vs. Rootsi (75203/12), p 34 ja seal tehtud viited). (p 35.6)
Tervisest tulenev takistus ei pea direktiivi 2008/115/EÜ art 9 järgi kaasa tooma lahkumisettekirjutuse tühistamise, vaid tähendab eeskätt lahkumiskohustuse sundtäitmise (väljasaatmise) edasilükkamist (vt ka C-546/19 Westerwaldkreis, p 59; erandiks võib olla vaid juht, kui liikmesriik annab art 6 lg 4 alusel kolmanda riigi kodanikule kaastundlike, humanitaar vms põhjustel loa riigis viibimiseks). Nimelt näeb direktiivi 2008/115/EÜ art 9 sõltuvalt tervise probleemide raskusest ette, et väljasaatmise võib edasi lükata (lg 2 punkt a) või see tuleb edasi lükata (lg 1 p a alusel, kui tervise probleemi tooks kaasa mittetagasisaatmise põhimõtte rikkumise). Seevastu Eesti VSS § 14 lg 5 loetleb väljasaatmise peatamise alused, kuid ükski neist selgesõnaliselt tervisliku olukorraga ei seondu. Lõike 5 p-s 4 sätestatut („humaansete kaalutluste … tõttu“) tuleks tõlgendada kooskõlas eeltoodud direktiivi normidega. VSS § 14 lg 4 näeb ette alused, mil väljasaatmist ei kohaldata, ning nende hulka kuulub ka olukord, kus väljasaatmine on muutunud võimatuks (punkt 2) või riik peab järgima mittetagasisaatmise põhimõtet (punkt 3 koostoimes VSS §-ga 171). (p 35.7)
|
| 3-21-1360/15
|
Riigikohtu halduskolleegium |
13.02.2023 |
|
Kaebeõigust kontrollitakse üldjuhul kaebuse esitamise aja seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad siiski tingida vaidluse ammendumise juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Sellises olukorras on põhjendatud jätta kaebus läbi vaatamata, kuna kaebuse rahuldamisega ei oleks enam võimalik saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2). (p 12.1)
KeÜS § 31 lg-st 2 tuleb järeldada, et KeÜS kohaselt ei loeta keskkonnaorganisatsioonideks üksnes selliseid ühendusi, kes n-ö kaitsevad loodust tema enda pärast, vaid ka ühendusi, kelle sihiks on inimeste elukeskkonna parandamine keskkonnakaitse abil. Sellistel eesmärkidel võivad muu hulgas tegutseda kohaliku kogukonna huve esindavad ühingud, kes soovivad parandada piirkonna elukvaliteeti. Keskkonnaorganisatsioonina kvalifitseerimist ei takista see, kui tegeldakse ka muude häiringutega, mis jäävad keskkonnakaitsest väljapoole. Oluline pole see, et kui tegu on linnakeskkonnaga, kuna inimeste tervist ja heaolu mõjutavad ka linnalises keskkonnas tekkivad keskkonnahäiringud ning kaitse nende vastu on KeÜS-ga hõlmatud. Keskkonnakaitse valdkonda kuuluvad näiteks välisõhu kvaliteedi piirväärtused ja müra normtasemed, mille eesmärk on mh vältida, ennetada või vähendada saasteainete ja müra ebasoodsat mõju inimese tervisele. Tänapäevases ühiskonnas mängivad need normid suurt rolli just linnatingimustes. Õhu kvaliteet on kahtlemata osaks kohalikust elukeskkonnast. (p 15)
KeÜS § 31 ei tohi tõlgendada kitsendavalt. Arvestada tuleb Århusi konventsiooni üldist eesmärki avardada keskkonnaasjades üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise võimalusi, mistõttu kaebeõiguse allikaks olevaid õigusnorme tuleb tõlgendada pigem laiendavalt. (p 16)
|
| 3-21-997/23
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.01.2023 |
|
Töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad ajavahemikud ei saa kattuda. (p 14)
Kuna kaebaja ei esitanud kaebuses kohustamisnõuet, on halduskohus ilmselgelt teinud otsuse nõude kohta, mida pole kaebuses esitatud, asudes resolutsioon p-s 3 seisukohale, et vastustajal tuleb asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsustus. Tegemist on kohtumenetluse normi olulise rikkumisega (HKMS § 41 lg 1 teine lause, HKMS § 199 lg 2 p 3, vt ka RKHKo nr 3-3-1-56-08, p 18). (p 18)
Kuigi kaebaja ei ole halduskohtu resolutsiooni selles osas vaidlustanud, saab Riigikohus nimetatud rikkumise kõrvaldada, kuna asjas ei ole vaja lisatõendeid koguda või tõenditele antud hinnangut muuta (HKMS § 230 lg 3 koosmõjus lg 5 p ga 5). (p 18)
Töötasu hüvitise saamise õiguse tekkimise üheks eelduseks on asjaolu, et tööandja on töö mitteandmise tõttu kohaldanud töötasu maksmisel TLS § 35 või § 37. Seda rõhutab ka Vabariigi Valitsuse määruse nr 130 „Tööhõiveprogramm 2017‑2020“ 23. märtsist 2020 kuni 1. juunini 2020 kehtinud redaktsiooni (määrus nr 130 v.r) § 191 lg 3. TLS § 35 järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd. TLS § 37 annab tööandjale õiguse teatud tingimustel töö andmata jätmise korral töötasu vähendada. Töötasu hüvitise eesmärk oli aidata tööandjat töötasu maksmise kohustuse täitmisel olukorras, kus tööandjal polnud kokku lepitud ulatuses tööd anda. Hüvitist käsitleti tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel (vt määruse nr 130 v.r § 191 lg 5). TLS §-de 35 ja 37 kohaldamine eeldab seda, et töötaja on töövõimeline. Tööandjal pole kohustust anda tööd ja maksta töötajale töötasu aja eest (TLS § 28 lg 2 p-d 1 ja 2), mil ta ei ole töövõimeline (sh on ajutiselt töövõimetu). Eelnevast järeldub, et määruse nr 130 v.r järgi maksti töötasu hüvitist aja eest, mil töötaja oli töövõimeline. Seetõttu ei saa ka töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad ajavahemikud kattuda. (p 14)
Seejuures ei olnud hüvitise saamise õiguse tekkimiseks määruse nr 130 v.r järgi oluline, kui pikk oli konkreetsel kalendrikuul ajavahemik, mil tööandja kohaldas TLS § 35 või § 37. Töötasu hüvitise saamiseks piisas sellest, kui määruse nr 130 v.r § 191 lg-s 2 sätestatud tingimustest kaks olid täidetud ning tööandja oli täitnud kohustuse maksta töötajale, kellele taotletakse töötasu hüvitist, omalt poolt brutotöötasu vähemalt 150 eurot (määruse nr 130 v.r § 191 lg 6). (p 15)
|
| 3-20-1548/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
22.09.2022 |
|
Haldusorgan võib rakendada halduseeskirju kaalutlusõiguse teostamise esimese etapina tüüpjuhtumite üle otsustamisel. Haldusorganil peab aga olema võimalus kaaluda juhtumi erilisi asjaolusid ning halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Kui halduseeskiri on kättesaadav, ei pea haldusorgan üksikjuhtumi lahendamisel eeskirja suuniseid eraldi põhjendama, isikul on samas võimalik põhjendada, miks tema puhul tuleks teha erand, ja esitada halduseeskirja suhtes ka põhimõttelisi vastuväiteid (vt RKHKo-d 3-11-1355, p-d 30–31, ja 3-3-1-77-14, p 19). Sarnastel alustel peab kolleegium võimalikuks halduseeskirju rakendada ka hindamisotsuste tegemisel. (p 24)
Kuigi halduseeskirjad ei ole haldusvälistele isikutele ega kohtutele otseselt siduvad, võib neist koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12) tuleneda siduvus haldusorgani enda jaoks. Haldusorgan ei tohi üksikjuhtumitel kalduda isiku kahjuks meelevaldselt kõrvale halduseeskirjaga kujundatud praktikast. See aga ei tähenda, et haldusorgan oleks halduseeskirjaga seotud igavesti ega tohiks muuta eeskirja või selle rakendamise praktikat ühetaoliselt kõiki tulevasi sarnaseid juhtumeid silmas pidades. Halduseeskirja muudatust võib arvestada ka siis, kui see on toimunud ajal, mil isik oli taotluse soodustuse saamiseks juba esitanud. Senine halduseeskiri ei saa olla jäigem kui haldusväliseid isikuid siduv õigus. Viimast aga tuleb haldusorganil arvestada haldusakti andmise seisuga (vrd HMS § 54). (p 25)
Vaideotsuse tegemisel ei kehti HKMS § 158 lg 3 kolmandas lauses sätestatud keeld teostada kaalutlusõigust haldusasutuse asemel. Vaideotsuse põhjendusi tuleb kohtul arvestada samaväärselt haldusakti põhjendustega. (p 15)
KredExi laenu andmise aluseks olevas määruses oli sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei anta laenu ettevõtjale, kes tõenäoliselt ei ole võimeline laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt täitma. Kui laenu antaks teadmisega, et seda tõenäoliselt ei tagastata, oleks sellel riigiabina hoopis teistsugune majanduslik tähendus ja mõju kui tagastatav laenul. Laenu puhul on oluline, et abi saaja tasuks kohases määras intressi, kuigi see on riigiabi puhul soodsam kui turutingimustel makstav intress. (p 22)
Riigiabi andmine on avaliku võimu teostamine tulenevalt abi spetsiifilisest mõjust turgudele ning abi andja erikohustustest. Abi andmisel kehtivatest põhimõtetest ja reeglitest kinnipidamine on oluline taotlejate ja nende konkurentide ettevõtlusvabaduse ning võrdse kohtlemise tagamiseks. Seetõttu tuleb KredExi otsust erakorralise käibekapitalilaenu andmisest keeldumise kohta käsitada haldusaktina. (p 12)
Protokolli kohaselt võttis kohus istungil eksperdi arvamuse asja materjalide juurde. Vastustaja esitas selle peale vastuväite, mille kohus jättis rahuldamata. Vastustajal oli seega võimalik arvamuse kohta ka sisuliselt seisukohti esitada ja soovi korral arvamust koos kohtuga vahetult uurida. Protokollist ega kassatsioonkaebusest ei nähtu, et selleks oleks takistusi tehtud. HKMS § 157 lg 3 ei nõua, et kohus oleks tõendit tingimata istungil arutanud (vrd RKTKo 3-2-1-7-09, p 12). (p 36)
HKMS § 158 lg 3 kolmas lause ei piira määratlemata õigusmõistete sisustamist ja selle valguses faktiliste asjaolude hindamist kohtus, vaid üksnes kaalutlusnormide õigusliku tagajärje valikut (RKHKo 3-20-1198/58, p 14). (p 17)
Kui vaidlusaluses haldusaktis sisaldub majanduslikke eriteadmisi eeldav prognoos, võib kohus laenutaotleja maksevõimele antud hinnangu kontrollimisel piirduda mõistlikkuse testiga, mille puhul uuritakse ennekõike, kas haldusorgan on arvestanud seaduse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid ja olulisi asjaolusid (analoogselt HMS § 4 lg-ga 2). Kohtul pole aga hindamisotsuste kontrollimisel keelatud asendada haldusorgani hinnangut enda omaga (RKHKo-d 3-20-1198/58, p-d 12 jj; 3-20-2362/63, p 25.2). (p 18)
Kui haldusorgan on oma otsust põhjendanud väga pealiskaudselt, ei ole halduskohtul kohustust asuda kaebaja maksevõimet vastustaja asemel hindama. Niisugune hindamine pole aga halduskohtu jaoks ka keelatud ega saa apellatsiooniastmes olla kohtuotsuse tühistamise iseseisvaks aluseks. (p 19)
Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme, võttes asja juurde asjatundja arvamuse, mille kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisana. Arvestades vastustaja põhjendamiskohustuse rikkumist, ei ole kaebajale ette heidetav hinnangu esitamine alles apellatsioonkaebuse lisana, vastuseks halduskohtu otsuses toodud tõendite käsitlusele. (p 36)
Vaidlustatud haldusakt oli põhjendamispuudustega ega vastanud sellisena HMS § 56 lg le 2. Otsuses puudus viide õiguslikule alusele ning selle faktiline põhjendus oli napp ja üldsõnaline. Haldusakti adressaati ei või panna olukorda, kus ta peab asuma ise asjakohast õigusnormi otsima (vt ka RKHKo 3-18-305/38, p 9). Valele õiguslikule alusele viitamine või ka üldse õiguslikule alusele viitamata jätmine ei pruugi siiski kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusakti toetav õiguslik alus on õiguskorras tegelikult olemas ning kohtuvaidluses ilmneb, et selle kohaldamise eeldused on täidetud (HMS § 58, vt ka RKHKo 3-18-1740/36, p 18.4). (p-d 13–14)
HMS §-st 56 ei tulene, et kõik haldusakti toetavad argumendid tuleb lõplikul kujul esitada haldusmenetluses ning et kohtumenetluses ei tohiks haldusakti põhjenduste toetuseks, täpsustuseks või selgituseks esitada vähimatki uut teavet võrreldes haldusaktis ja vaideotsuses esitatuga. See oleks vastuolus õigusliku argumentatsiooni olemusega. Haldusorganil kui vastaspoolel peab olema võimalik kaebaja väidetele reageerida omapoolsete vastulausetega (HKMS § 2 lg 6; RKHKo 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)
KredExi poolt kehtestatud laenutingimused on halduseeskiri. Tegemist ei ole konkreetse haldusakti eeltingimuste reguleerimisega (HMS § 52 lg 1 p 2), vaid üldise iseloomuga dokumendiga, mis puudutab menetluste üleselt kõiki asjaomastele tingimustele vastavaid laenutaotlusi, st puudutab piiritlemata arvu juhtumeid. Laenutingimused ei saa olla määrus (HMS § 88), sest ETS § 4 lg 2 ei näe ette, et minister võiks laenu andmise üldiste ja haldusväliselt siduvate tingimuste kehtestamise delegeerida edasi vastustajale (HMS § 91 lg 1; vt ka RKÜKo 3-18-1432/103, p 35). Laenutingimusi pole põhjust käsitada ka üldkorraldusena (HMS § 51 lg 2), arvestades, et vastustaja ise eitab tahet reguleerida laenutingimusi siduva haldusaktiga. Samuti ei vasta laenutingimused haldusakti vorminõuetele. (p 23)
|
| 3-21-2230/16
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2022 |
|
Kui kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel osalevad kandidaadid, kelle rahvastikuregistri elukoha kanne ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, riivab see teiste kandidaatide passiivset valimisõigust, sest vähendab nende isikute võimalust osutuda valituks. Kolleegiumi hinnangul on see piisav, et jaatada isikute kaebeõigust vaidlustada teiste kandidaatide rahvastikuregistri elukoha kandeid. (p 10)
RRS § 68 kohustab isikut tagama rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse. See seaduse nõue muutuks sisutuks, kui puuduks võimalus kontrollida selle nõude täidetust. (p 11.2)
Kohaliku omavalitsuse üksuse poolt elukohateate alusel rahvastikuregistrisse tehtav kanne ei seisne üksnes andmete sisestamises, vaid ka nende õigsuse kontrollimises. Lisaks sellele on rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsuse vastu oluline avalik huvi. (p 12.2)
Isikul on õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse üksuse poole taotlusega kontrollida teise isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha õigsust. Sõltuvalt taotluse sisust võib sellisel juhul olla tegemist näiteks taotlusega toimingu tegemiseks (vt RRS § 26 lg 1 p 7), haldusmenetluse uuendamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 2 koostoimes RRS § 26 lg 1 p 7 ja § 84 lg 1 p-ga 4) või riikliku järelevalve algatamiseks (korrakaitseseaduse § 2 lg 4). Riikliku registri andmed peavad olema õiged, täpsed, ajakohased ja selged (RKHKo nr 3-14-52261/59, p 12). Kui kohaliku omavalitsuse üksusele saavad teatavaks tõendid, mis tekitavad põhjendatud kahtluse, et registrisse kantud andmed võivad olla ebaõiged, peab ta elukoha andmete õigsust kontrollima. Seejuures võivad tõenditeks olla kõik HMS § 38 lg s 2 nimetatud tõendid ning kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte. Rahvastikuregistri elukoha kande õigsuse tagamise eesmärk on kaitsta ka neid isikuid, kelle õigusi võib ebaõige kanne kaudselt puudutada. Isikul ei saa olla õigust ega õigustatud ootust riiklikus registris ebaõigete andmete kajastamiseks. (p 12.3)
RRS ei näe ette taotluse esitamist, kuid samuti ei ole seal sätestatud kohaliku omavalitsuse üksusele kohustust kontrollida pidevalt kõigi isikute rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadresside õigsust omal algatusel. (p 15.2)
Isikul on õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse üksuse poole taotlusega kontrollida teise isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha õigsust. Sõltuvalt taotluse sisust võib sellisel juhul olla tegemist näiteks taotlusega toimingu tegemiseks (vt RRS § 26 lg 1 p 7), haldusmenetluse uuendamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 2 koostoimes RRS § 26 lg 1 p 7 ja § 84 lg 1 p-ga 4) või riikliku järelevalve algatamiseks (KorS § 2 lg 4). (p 12.3)
Asjaolu, et kaebajate kaugem eesmärk võis olla saavutada selle kaebuse kaudu olukord, kus vaidlusaluste isikute kandidaadina registreerimise otsused tühistatakse, on eraldiseisev menetlus, mida ei saa pidada selle kaebuse eesmärgiks. (p 14.1)
|
| 3-21-1411/16
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.05.2022 |
|
HKMS § 121 lg 2 p 21 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus, millele tuginemiseks peavad esinema kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus. Vähese intensiivsusega riivega on varaliselt hinnatava hüve puhul tegemist siis, kui kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot, kuid arvestada tuleb ka seda, millise kaaluga õigushüvesse ja kui intensiivselt on sekkutud. Kui tegu on kaaluka õigushüvega ja sellesse võidakse olla intensiivselt sekkutud, ei saa riivet väheintensiivseks pidada ka juhul, kui varaliselt hinnatava hüve väärtus ei ületa lihtmenetluse piirmäära, sh kui mõne olulise põhiõiguse riive eest määratav mittevaralise kahju hüvitis tõenäoliselt ei ületaks seda summat. (p 12)
Kinnipeetava jaoks võib lähedastega vaheseinata kohtumine olla seda olulisem, mida kauem tal ei ole olnud võimalust lähedastega (vahetult) kokku saada. Samuti tuleb tähelepanu pöörata laste vanusele, kellega kaebaja soovis kokku saada – tegemist on olulise asjaoluga, mis mõjutab perekonnaelu põhiõiguse riive intensiivsust. Eriti väikelapse puhul avaldavad suhtluspiirangud suhtele isaga olulist mõju ning klaasist vaheseinaga eraldatult kohtumine ei ole väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks hea lahendus. Kaebaja lastest noorim oli taotletud kokkusaamise ajal viieaastane. Selles vanuses on füüsiline kontakt vanema ja lapse suhtluses äärmiselt oluline. (p 14)
|
| 3-21-2196/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.04.2022 |
|
Ka esialgse õiguskaitse küsimuses tehtud määruse võib avaldada arvutivõrgus (Riigi Teatajas), sest selliste määruste puhul võib eeldada avalikkuse huvi, mis omakorda aitab tagada õiglast kohtumenetlust. (p 12)
Kohtulahendi avaldamisel tuleb menetlusosaliste andmete kohta kohaldada eeskätt HKMS § 175 lg-d 3 ja 4. Menetlusosalise andmete varjamisel tuleb avaldatavas kohtulahendis leida isiku õiguste ja kohtumenetluse avalikkuse põhimõtte vahel kohane tasakaal. Seejuures tuleb kohtul eelistada lahendusi, kus andmete varjamise kaudu oleks isikute õigused tagatud ja samas oleks võimalik kohtulahend avaldada võimalikult suures mahus. (p 13)
HKMS § 175 lg-d 3 ja 4 kaitsevad kohtukaebeõigust. Isikutel peab olema võimalik kohtusse pöörduda, kartmata, et nende või nendega seotud isikute kaitset vajav teave saab avalikuks. (p-d 14.1 ja 15.2)
HKMS § 175 lg 4 alusel võib taotluse esitada ka juriidilisest isikust kaebaja oma seadusliku esindaja kui füüsilise isiku eraelu kaitseks, kuna juriidiline isik kaitseb selliselt kaudselt ka enda huve. (p 14.1)
Menetlusosalise HKMS § 175 lg 3 alusel taotluse esitamine ei muuda kohtulahendi avaldamisel andmesubjekti varjunimestamist kohtule kohustuslikuks, vaid kohtul on õigus avalikust huvist lähtuvalt jätta taotlus ka rahuldamata. (p 15.3)
|
| 3-20-915/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.01.2022 |
|
Kolleegium jagab PPA ja kohtute seisukohta, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale. Kolleegium nõustub kohtutega ka selles, et PPA ei ole teinud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaalumisvigu. (p 19)
Kaebaja ei kujuta toime pandud süütegude tõttu endast ohtu riigi julgeolekule. (p26)
PPA lähtus ekslikult arusaamast, et pikaajaline elanik võib jääda riiki elama üksnes juhul, kui ta on edaspidi õiguskuulekas. Sellisel juhul kattuks „oht“ avalikule korrale „piisavalt tõsise ohuga“ avalikule korrale. Selleks, et tagada pikaajalisele elanikule tugevdatud kaitse väljasaatmise eest (s.t võimalus anda pikka aega Eestis elanud välismaalasele tähtajaline elamisluba), peab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist võimaldav ohulävend eristuma ohulävendist, mille puhul on võimalik teha pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutus. (p 22)
Juhtudel, mil isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule seisneb tema toime pandud süütegudes, tuleb võtta muu hulgas arvesse ka isikule mõistetud karistuse määra. (p 23)
Kuna vangistuse üks peamisi eesmärke on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, on võimalik eeldada, et isiku ohtlikkus on pärast vanglakaristuse kandmist vähenenud. (p 23)
Mida rohkem aega on karistuste kustumisest möödunud, seda väiksem on nende osatähtsus isiku ohtlikkuse hindamisel. (p 24)
Kohtud jätsid põhjendamatult istungi korraldamata. Asjas ei olnud vaidluse all üksnes õigusküsimused. Samuti ei võtnud kumbki kohus arvesse kaebaja jaoks kaalul olevaid õigushüvesid, kuigi HKMS § 131 lg 1 p 2 seda nõudis. (p 28)
Kaebaja on rõhutanud, et tal on diagnoositud skisofreenia, kuid PPA ega kohtud ei ole kaebaja tervisliku seisundi tõsiduse kohta tõendeid kogunud. Kaebaja terviseandmeid tulnuks võtta arvesse mitte üksnes tema väljasaatmise võimalikkuse, vaid ka temast lähtuva ohu hindamisel. Kui haiguse nõuetekohane ravi aitab isikul süütegude toimepanemisest hoiduda ning ta allutab end ravile, vähendab see eelduslikult süütegude toimepanemise tõenäosust ning seeläbi ka isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale. (p 25)
|
| 3-21-980/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.12.2021 |
|
Kui rahaline nõue, mille tasumist vaidlustatud haldusaktiga nõutakse, on tekkinud kohtumääruse alusel, millel puudus kohtuniku allkiri, ei ole täidetud üks kahest HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel kaebuse tagastamise eeldustest, mille kohaselt peab asjaoludest tulenevalt olema kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. (p 13)
|
| 3-20-39/55
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.12.2021 |
|
Kohus lahendab otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused (HKMS § 162 lg 1), kusjuures resolutsioon peab olema arusaadav ja täidetav ka otsuse muude osadeta (HKMS § 162 lg 4). HKMS § 165 järgi tuleb kohtul kohtuotsuse põhjendavas osas esitada kohtu järeldused, tuues mh ära kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb; asjas kogutud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks või asjassepuutuvaks, koos põhjendusega, miks kohus ei pea neid usaldusväärseks või asjassepuutuvaks; põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega; samuti õigus, mida kohus kohaldas. Need normid laienevad ka ringkonnakohtu otsusele (HKMS § 185 lg 1). (p 10)
Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas resolutsiooni kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuse resolutsioon ja kohtuotsuse põhjendavas osas kaebuse lahendamise kohta märgitud järeldused ei või olla omavahel vastuolus. (Vt ka RKHKo nr 3-3-1-14-15, p 20). (p 11)
Kui ringkonnakohus viitas vaidlusaluses otsuses kokkuvõtlikult nendele varasematele seisukohtadele, mis on tehtud teistes ettevõtete grupiga seotud haldusasjades, mis on relevantsed käesolevas asjas, siis ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme (vt ja vrd ka RKHKo nr 3-16-1573/41, p 27). Samas kui ringkonnakohus on märkinud, et jääb varasemates asjades avaldatud seisukohtade juurde, tuleb osaliselt teistsugusele järeldusele jõudmist põhjendada, sest muidu on otsuse põhjendused vastuolulised. (p-d 12.1-12.2)
Kumbki kohtumenetluse pool peab tõendama asjaolusid, millel tuginevad tema väited (HKMS § 59 lg 1), ning ka maksuhalduril on õigus esitada maksumenetluses kogumata jäänud tõendeid veenmaks kohut, et maksuotsuses tuvastatud asjaolud on selliselt aset leidnud (vt ka RKHKo nr 3-12-1360/121, p 17.2). Seejuures ei ole tõendi kohtumenetluses esitamise ajal ainumäärav tähendus tõendi lubatavuse hindamisel, sest olulist tähendust omab ka selle roll asja õigel lahendamisel (vt HKMS § 198 lg 3 teine lause). Kohtumenetluses kogutud uute tõendite abil kohtuasja lahendamisel ei tohi siiski asuda ulatuslikult muutma vaidlustatud haldusakti õiguslikku ja faktilist alust, st asuda otsima põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks haldusaktis märgitust oluliselt erinevatel põhjustel (vt RKHKo nr 3-18-1740/36, p 18.4 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13.5)
|
| 3-14-50421/128
|
Riigikohtu halduskolleegium |
03.12.2021 |
|
Kaebaja või protesti esitaja võib oma nõude toetuseks esitada uusi väiteid. Samas peavad menetlusosalised esitama oma avaldused nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik (HKMS § 51 lg 1), igal juhul vähemalt seitse päeva enne istungit või kirjalikus menetluses nii, et oleks tagatud teiste menetlusosaliste teavitamine seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppu (HKMS § 51 lg 3). (p 23)
Tingimusliku siduva kooskõlastuse puhul on sisuliselt tegemist kooskõlastuse andmisest keeldumisega ning tingimustele vastavalt muudetud haldusakti andmise kavatsus tuleks uuesti kooskõlastada (vt RKHKo 3-3-1-15-14, p 27). (p 24)
Ehitusseadustik nõuab ehituslubade kandmist ehitisregistrisse (EhS § 40 lg 1, § 42 lg 8). EhS § 61 lg 1 kohaselt on ehitisregistri andmete tähendus üldjuhul informatiivne ja statistiline. Kuna aga EhS § 61 lg 2 järgi on ehitisregistrisse kantud ehitusloa andmetel õiguslik tähendus, kajastabki registrikanne siduvalt ehitusloa sisu. Ehitusloa muutmise korralduse ja ehitisregistris olevate ehitusloa andmete vastuolu võib seega kujutada endast ehitusloa sisemist vastuolu ja sellele viitamist ringkonnakohtu poolt ei saa pidada praegusel juhul asjassepuutumatuks. Haldusakt, isegi kui selle moodustavad korraldus ja registrikanne kogumis, peab olema üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). (p 25)
Kolleegium on tõlgendanud HKMS § 152 lg 1 p 4 selliselt, et säte annab aluse menetluse lõpetamiseks ka siis, kui vaidlustatud haldusakt on ammendunud ning ühes sellega on ära langenud õiguskaitsevajadus. Samuti on kohtul HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel võimalik menetlus lõpetada, kui kehtivusaja möödumise tõttu on haldusaktil kadunud igasugune mõju ja praktiline tähendus (vt RKHKm nr 3-20-580/47, p 11 ja RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 12). Haldusakti ammendumiseks ei saa lugeda kaebuse või protesti põhjenduseks esitatud üksikute õiguslike ega faktiliste asjaolude ega isegi mitte kaebuse aluse äralangemist. Ammendumiseks peab ära langema haldusakti igasugune õiguslik mõju ja praktiline tähendus. (p 21)
HKMS § 152 lg 1 p 4 on mõeldud reguleerima olukorda, kus on põhjust eeldada, et vastustaja tegevuse tõttu on ühtlasi saavutatud õigusrahu. Kui kaebaja õigused on taastatud haldusakti muutmisega kohtumenetluse ajal, jäetakse kaebus rahuldamata (RVastS § 3 lg 2), mitte ei lõpetata kohtumenetlust. Niisamuti tuleb protest jätta rahuldamata, kui haldusakti muutmise tõttu langevad ära haldusakti õigusvastasuse põhjused. (p 22)
|
| 3-20-992/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
02.12.2021 |
|
VangS § 11 lõige 5 näeb kinnipeetavale vangla haldusaktide ja toimingute vaidlustamisel ette kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse, kusjuures VangS § 11 lõike 41 järgi vaatab vaide läbi Justiitsministeerium või vanglateenistus sõltuvalt sellest, kas vaidlustatud haldusakti annab või toimingu teeb vangla direktor või muu vanglas töötav isik. Neid tuleb mõista vaidealluvust ja kohustuslikku kohtueelset menetlust reguleerivate sätetena vangistuse, aresti või eelvangistuse täideviimisel isikul vanglaga tekkiva avalik-õigusliku suhte raames. Tegemist on erisätetega üldist vaidealluvust sätestava HMS § 73 lõike 1 suhtes ja eriseadusega ette nähtud kohustusliku vaidemenetlusega HKMS § 47 lõike 1 tähenduses. (p 9)
AvTS § 46 lõige 1 koosmõjus AvTS § 44 punktiga 1 ja § 45 lõike 1 punktiga 1 sätestab teabenõuete täitmist puudutavates küsimustes samuti erandliku vaidealluvuse, nähes ette vaide esitamise AKI-le. Tegemist on vaidealluvusega, mille seadusandja on kindlaks määranud kõigi teabenõuete täitmist puudutavate vaidluste korral lähtuvalt sellest, et AKI-l on pädevus teha järelevalvet AvTS-i täitmise üle. See järelevalvepädevus hõlmab ka AvTS-i kohaldamist vanglas. Seega tuleb pidada AvTS § 46 lõiget 1 erinormiks VangS § 11 lõike 5 suhtes, mitte vastupidi. (p 10)
HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel saab kaebuse tagastada siis, kui korraga on täidetud kaks tingimust: kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Kaebust ei saa tagastada põhjusel, et kohtu hinnangul ei pruugi vastustaja kohtu ettekirjutust asja uueks otsustamiseks täita heas usus või kaebajale meelepärasel viisil. (p 12)
Kui kohtumenetluse käigus selgub, et teabenõude täitmist miski ei takista (nt tegemist pole juurdepääsupiiranguga teabega), saab kohus kohustada vastustajat kaebaja taotletud andmeid väljastama (HKMS § 41 lõige 3). (p 13)
Vt RKHKo nr 3-19-2069/19, p 10. (p 14)
|
| 3-18-1606/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
01.12.2021 |
|
vt. RKHKo nr 3-3-1-20-16, p 16.2. (p 15)
Üldjuhul ei tohiks ringkonnakohus keelduda istungi pidamisest olukorras, kus ringkonnakohus hindab ümber kaebaja suhtes soodsa asjaolu või seaduse tõlgenduse, teeb uue otsuse kaebaja kahjuks. Enne uuele tõendile tuginemist ringkonnakohtu poolt peab menetlusosalistel olema võimalus selle suhtes oma seisukoha avaldamiseks (HKMS § 198 lg 3 kolmas lause) ning otsuses võib tugineda üksnes sellistele tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2 esimene lause, § 185 lg 1). Vajaduse korral võib ringkonnakohus kaaluda ka asja arutamise uuendamist (HKMS § 130). (p 17)
MKS § 96 lg 5 lubab äriühingu juhatuse liikme suhtes vastutusotsuse teha, kui äriühingu maksuvõla sissenõudmist on alustatud MKS § 130 lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning see pole kolme kuu jooksul õnnestunud. MKS § 130 lg 1 p 3 sätestab maksuhalduri õiguse pöörata sissenõue rahalisele õigusele. Eeltoodud normidest tulenevalt piisab vastutusotsuse tegemiseks sellest, kui pangakontode arestimine kolme kuu jooksul tulemusi ei anna ning seadus täiendavaid sissenõudmisetoiminguid ei nõua (RKHKo nr 3-3-1-56-16, p 18; vt ja vrd ka RKHKo nr 3-18-1612/31, p 14). (p 19)
Täiendava vastutuse korral, mida juhatuse liikme solidaarne vastutus endast kujutab, piisab sellest, et võlausaldaja on enne solidaarvõlgniku vastu nõude esitamist esitanud nõude põhivõlgniku vastu ning seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ei ole nõuet täidetud. Sarnane säte on näiteks ÄS § 101 lg 5, mille kohaselt võib osanik keelduda täisühingu kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja ei ole oma nõuet tulemusetult esitanud täisühingu vastu. Vastutusotsuse tegemine ei takista põhivõlgnikul oma kohustusi täita. Kui vastutusotsuse adressaat täidab talle määratud maksukohustuse äriühingu eest, siis tekib tal äriühingu vastu tagasinõudeõigus. (p 20)
MKS § 96 lg-s 5 toodud nõue on täidetud ka ühe täitetoimingu tegemisel ning seadus ei nõua, et maksuhaldur peaks enne vastutusotsuse tegemist tegema kõik endast oleneva, et maksuvõlg äriühingult sisse nõuda. See ei pruugiks ka olla proportsionaalne äriühingu jätkusuutlikku toimimist silmas pidades. Maksukohustuste õigeaegne täitmine on eelkõige maksumaksja kohustus ning muu hulgas paneb MKS § 8 juriidilise isiku seaduslikule esindajale kohustuse tagada esindatava vara arvel maksukohustuste tähtaegne ja täielik täitmine. Võlgniku vara varjamine või muul viisil täitemenetluse takistamine võib tuua kaasa sunniraha või väärteokaristuse määramise ning raskematel juhtudel võib olla karistatav kuriteona KarS § 385 järgi. (p 21)
Juhul kui põhivõlgnik tasub maksuvõlga pärast vastutusotsuse tegemist (või võlg väheneb näiteks tagastusnõuete tasaarvestamise tagajärjel), ei ole vaja vastutusotsust muuta (vt ka RKHKo nr 3-18-1612/31, p 15). MKS § 14 lg 4 kohaselt on maksuhaldur kohustatud maksukohustuslase taotlusel väljastama talle kirjaliku tõendi või tegema elektrooniliselt kättesaadavaks andmed maksukohustuslase maksuvõlgade suuruse, samuti tema tasutud, temale tagastatud või tasaarvestatud maksusummade ja intressi kohta, mille sundtäitmise aegumistähtaeg ei ole möödunud. See õigus on ka solidaarvõlgnikul teda puudutava maksukohustuse osas. (p 22)
VÕS § 66 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses. Ühe erandi toodud põhimõttest teeb MKS § 96 lg 6 p 3, mille kohaselt vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlg on kustutatud. Tegemist on juhtumiga, mida nimetab ka VÕS § 66 lg 2: kui võlausaldaja on kellegagi solidaarvõlgnikest kokku leppinud, et ta loobub oma nõudest kõigi solidaarvõlgnike vastu, vabanevad kohustusest ka teised solidaarvõlgnikud. VÕS § 66 lg 3 kohaselt võib see loobumine toimuda ka enne solidaarkohustuse tekkimist. (p 25)
Maksuvõla täieliku või osalise kustutamise otsus tuleb teha ka siis, kui maksuhaldur nõustub maksuvõla vähendamisega saneerimismenetluses. MKS § 114 lg-st 2 tulenevalt kaotab maksuhaldur õiguse teha juhatuse liikmelt maksuvõla sissenõudmiseks vastutusotsus siis, kui ta on andnud enne vastutusotsuse tegemist nõusoleku võlgade ümberkujundamiseks saneerimismenetluses ning teinud selle kohta maksuvõla kustutamise otsuse (olles läbinud kohase haldusmenetluse ja teostanud kaalutlusõigust). Samuti on vastutusotsuse tegemine välistatud siis, kui maksuvõlg kustutatakse MKS § 114 lg 3 alusel. (p 26)
Vastutusotsuse tegemist ei takista asjaolu, et põhivõlgniku suhtes on täitemenetlus peatatud kas halduskohtu määrusega esialgse õiguskaitse korras või maakohtu määrusega saneerimis- või pankrotimenetluses. (p 22)
SanS § 45 lg 4 kohaldub ka maksuõigussuhetele. (p 23)
Juhul kui maksuhaldur ei ole andnud nõusolekut maksuvõla ümberkujundamiseks, kuid sellest hoolimata kinnitab kohus saneerimiskava, mis näeb ette maksuvõla vähendamise või võlast vabastamise, siis kohaldub MKS § 1141 („Käesolevas peatükis sätestatu ei piira maksunõuete ümberkujundamist ja neist vabastamist juriidilise isiku saneerimismenetluses ega füüsilise isiku võlgade ümberkujundamise menetluses või võlgadest vabastamisel pankrotimenetluses eriseadustes sätestatud korras.“). Sellisel juhul ei toimu maksuvõla kustutamist MKS § 114 lg 2 alusel (mis tooks kaasa maksukohustuse lõppemise nii põhivõlgniku kui ka solidaarvõlgniku suhtes), vaid maksuhaldur kannab lootusetu maksuvõla maha MKS § 114 lg 1 alusel. Maksuvõla mahakandmise toiming ei lõpeta solidaarvõlgnike kohustusi ega võta maksuhaldurilt õigust teha MKS § 96 tingimustele vastavat vastutusotsus. (p 27)
SanS § 45 lg 4 teine lause sätestab, et kui ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutav isik on kohustuse täitnud, on tal ettevõtja suhtes tagasinõudeõigus üksnes selles ulatuses, milles ettevõtja vastutaks kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Viidatud säte ei takista põhivõlgnikul tasuda maksukohustust solidaarvõlgniku asemel. Kui maksuhaldur ei ole andnud võla ümberkujundamiseks nõusolekut ega teinud maksuvõla kustutamise otsust, siis ei ole ka maksuvõlg lõppenud ning maksuhalduril ei ole õigust keelduda kohustuse täitmise vastuvõtmisest. Sellisel juhul on tegemist äriühingu enda kohustuse täitmisega, mitte juhatuse liikmele antud hüvega (dividend, juhatuse liikme tasu, erisoodustus vms), millega võiksid kaasneda maksukohustused. (p 28)
|
| 3-21-2241/11
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.11.2021 |
|
ATS § 105 sätestab õiguskaitsevahendid ametniku teenistusest vabastamise korral, st pärast vabastamise kohta käskkirja andmist. See paragrahv ei reguleeri õiguskaitsevahendite kasutamist enne teenistussuhte lõpetamist. Selles olukorras on kohaldatavad halduskohtus üldiselt ette nähtud õiguskaitsevahendid, sh keelamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 3). Kaebeõiguse piirangud peavad seaduses olema sätestatud selgelt (vt RKHKm nr 3-3-1-63-02, p 10). (p 12)
Vt RKHKm nr 3-17-981/16, p-d 11 ja 13. (p 12)
Küsimus, kas ATS § 105 tagab teenistusest vabastatud ametnikule alati ja kõiki üksikjuhu erandlikke asjaolusid arvestades piisavalt tõhusa kaitse HKMS § 45 lg 1 mõttes, on vaieldav. See võib sõltuda muu hulgas elukutsega seotud teguritest. (p 12)
Esialgse õiguskaitse kohaldamise esmane eeldus on esialgse õiguskaitse vajadus - olukord, kus kaebaja õiguste kaitse oleks ilma koheste abinõudeta hiljem oluliselt raskendatud või võimatu (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Kohus võib sellises olukorras rakendada seaduses sätestatud esmaseid meetmeid, mh peatada vaidlustatud haldusakti kehtivuse või täitmise (HKMS § 251 lg 1 p 1). Esialgse õiguskaitse raames ei lahenda kohus lõplikult põhivaidlust, kuid kohus peab taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindama kaebuse eduväljavaateid ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3 esimene lause). (p 15)
Esialgset õiguskaitset on võimalik taotleda ja kohaldada kohtumenetluse igas staadiumis, sh enne kui kohus on võtnud seisukoha kaebuse muutmise lubatavuse kohta (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb lahendada kiireloomulisena piiratud informatsiooni tingimustes (HKMS § 252 lg 1). Määruse tagajärgi ei pruugi kohus tuvastada tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema põhjendatud. Asjaolusid võib esialgse õiguskaitse menetluses hinnata ka Riigikohus (HKMS § 134 ja § 252 lg 2; vrd RKÜKm nr 3-3-1-15-12, p 63). (p 15)
Põhiõigusi ja -vabadusi tohib avalik võim piirata ainult seaduse alusel (PS § 3 lg 1), piirang ehk riive peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada õiguste ja vabaduste olemust (PS § 10). Tulenevalt olulisuse põhimõttest peab riive aluseks olev seadus olema seda täpsem, mida intensiivsem on riive (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 50). (p 21)
Ka kaudne vaktsineerimisnõue sekkub inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26; EIÕK art 8; EIKo nr 25358/12, p 159). Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lg 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga (PS § 16). (p 21)
PS § 124 lg 3 teisest lausest ei tulene absoluutset keeldu riivata kaitseväelaste puhul seal loetletud põhiõigusi. See säte piirab üksnes PS § 124 lg 3 esimeses lauses sätestatud erilist piiranguklauslit, mis võimaldab kaitseväelase mõnest põhiõigusest, nt liikumisvabadusest ja ettevõtlusvabadusest sootuks ilma jätta või sekkuda tavaolukorras piiramatusse põhiõiguse tuuma. Ka kaitseväelaste põhiõigusi võib piirata PS 2. peatükis sätestatud üldistel alustel. (p 22)
Vaktsineerimisnõuded olla väga erineva intensiivsusastmega, sõltuvalt kestusest, kohustuse otsesest või kaudsest iseloomust, nõudega seotud hüvede olulisusest, isiku suhtest avaliku võimuga ning vaktsiini manustamisega kaasnevatest riskidest ja nende hindamise võimalustest. Sellest tulenevalt võivad ka nõuete õiguslikud alused erineda. Riigikohtu senist praktikat arvestades ei saa välistada vaktsineerimisnõuete kehtestamist madalama astme õigusaktiga seaduse alusel (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 50). Selle kohaselt sõltub volitusnormi täpsusaste ka nõude ajalisest ja isikulisest ulatusest ning vaktsineerimisest sõltuvusse seatud põhiõiguste olulisusest. (p 23)
Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. (p 24)
Tuleb ka arvestada, et haldusaktiga kehtestatud üldkohustuslikke vaktsineerimisnõudeid pole lubatud hoida kehtimas lõpmatult kaua. Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. (p 23)
Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. (p 24)
Vaktsineerimisnõude eesmärk on koroonapandeemia tingimustes üldiselt inimeste elude ja tervise kaitse ja riigi tuumikfunktsioonide lakkamatu tagamine. Kaitseväelaste vaktsineerimisnõude spetsiifiline eesmärk on kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine, seeläbi riigi kaitsevõime ehk kokkuvõttes riigi enda kindlustamine. (p 26)
Vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus (PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus. (p 29)
Vaidlusalune vaktsineerimisnõue iseenesest ei alanda inimväärikust (PS § 10, vt ka EIKo nr 41994/21). Tegemist ei ole ka tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsega (PS § 18 lg 2), vaid arstiteaduse tulemuste praktilise rakendamisega teiste inimeste elude ja tervise ning riigi kaitseks. Vaktsineerimisnõude kehtestamise hetkeks oli ainuüksi Eestis vaktsineeritud 727 190 inimest koroonahaiguse vastu. Seega oli sellel ajal olemas arvestatav kogemuslik teadmine vaktsiinide võimalike reaktsioonide kohta. (p 30)
Kaebajal on õigus, et kaitsesüstimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist, eriti, kui on tegemist tiheda ja püsiva kontaktiga. On ka näiteid vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest. Samuti väheneb vaktsiini toime aja möödudes. Meetme sobivuse test aga ei nõuagi meetme 100% efektiivsust. (p 27)
Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuleb pidevalt juurde. Seetõttu nõuab vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret. Samas ei muuda täienevad andmed prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks (RKHKo nr 3-18-1891/46, p 19). (p 27)
Vaidlusalune vaktsineerimisnõue on suure tõenäosusega vajalik, sest praegu pole näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid ülal viidatud eesmärkide saavutamiseks. Ulatuslike karantiinide, liikumispiirangute, viibimiskeeldude jne taastamine, st ühiskonna sulgemine, ei tule kõne alla leebema meetmena. Sellised piirangud tooks nii kaitseväelastele endile kui ka teistele isikutele kaasa võrreldamatult intensiivsemad põhiõiguste riived kui vaktsineerimine. Ühtlasi raskendaks need Kaitseväe tegevust. (p 28)
Leebema meetmena ei ole samaväärne kaitseväelaste massiline testimine. Lisaks suurtele kuludele ei aita see vältida testitava kaitseväelase nakatumist väljaspool teenistust. Vaktsineerimisnõude eesmärk on vähendada kaitseväelaste nakatumise ohtu üleüldse. Nakatunud kaitseväelaste tuvastamine ja isoleerimine ning hügieeninõuete järgimine saavad vaktsineerimist täiendada, aga mitte asendada. Tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole. (p 28)
PS § 41 lg-st 2 nähtub otseselt, et riik võib inimesele kohustusi peale panna ja nende täitmist nõuda ka tema veendumuste vastaselt. (p 30)
EIK on vaktsineerimisnõuetega seoses oluliseks pidanud ka lisatagatisi: vaktsiini ohutuse üldist hindamist, võimalike vastunäidustuste hindamist konkreetse inimese puhul, kasutatavate vaktsiinide pidevat seiret ja hüvitamismehhanismi raskete kõrvalmõjude korral (EIKo nr 47621/13 jt, p-d 301-302). (p 31)
Õiguspärase haldusaktiga tekitatud varalise kahju õiglane hüvitamine on reguleeritud ka RVastS §-s 16. Avalikes huvides peale pandud kohustusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks võib aluse anda põhiseadus (vrd RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 61; RKPJKo nr 5-21-3/11, p 40). (p 31)
Sunnitud vabastamine teenistusest on kaitseväelase jaoks iseenesest tõsine tagajärg, riivates elukutse valiku vabadust (PS § 29 lg 1). Teenistusest vabastamine ATS § 95 alusel võib tuua ametnikule, sh tegevväelasele kaasa kohustuse hüvitada ressursimahuka koolituse kulud (KVTS § 101 ja ATS § 32 lg 5). Osa kaitseväelasi võib ilma jääda ka tegevteenistuspensionist (KVTRS § 393). (p 33)
|
| 3-18-1432/103
|
Riigikohtu üldkogu |
17.05.2021 |
|
Kuna EhS § 24 lg 4 alusel on jäetud kvalifikatsiooninõuded kehtestamata, ei ole kohtul praegu võimalik teedeinseneride kutse andmise õigusega organit kaebajale kutse andmiseks kohustada. Tegemist ei ole siiski olukorraga, kus taotlejale ei ole kehtiva õiguse tõttu võimalik kutset anda (vrd nt RKHKo nr 3-3-1-5-10, p 14). Just EhS § 24 lg 4 järgi nõutava õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusvastaseks tunnistamine võimaldab kohustamisnõude rahuldada. Kuigi nõutavate normide puudumine ei võimalda kutse andjal kaebaja taotlust kohe läbi vaadata, ei mõjuta see kaebaja subjektiivset õigust nõuda, et kutse andja lahendaks tema 1. märtsil 2018 esitatud kutse andmise taotluse põhiseaduspäraselt. (p 43)
Kutse andja saab kaebaja 1. märtsi 2018. a kutse andmise taotluse lahendada pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud ehitusalaste kutsete taotlejatele esitatavad kvalifikatsiooninõuded. (p 45)
KutS § 10 lg 5 kohaselt lähtub kutse andja kutse andmisel kutseseadusest, kutsestandarditest ja kutsenõukogu kinnitatud kutse andmise korrast. Nende kutsete puhul, mis tõendavad EhS § 24 lg-s 2 loetletud tegevusaladel pädevate isikute kvalifikatsiooni, tuleb kutse andjal kohaldada erinormidena ehitusseadustikku ja selle alusel kehtestatud õigustloovaid akte. Seega peab kutse andja lähtuma isikule esitatavate kvalifikatsiooninõuete tuvastamisel ja nendele vastavuse hindamisel kutsestandardis või kutse andmise korras nimetatud tingimuste asemel EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud määrusest. Kaebajale kutse andmine tuleb otsustada materiaalõiguse normide alusel, mis kehtivad tema 1. märtsi 2018. a taotluse suhtes uue otsuse tegemise ajal (HMS § 54). (p 46)
Ehitusseadustik ei reguleeri pädeva isiku kvalifikatsiooni tõendava kutse andmise menetlust ega sisalda ka sellise korra kehtestamist võimaldavat volitusnormi määrusandjale. Seepärast tuleb juhinduda KutS § 1 lg-st 3, mille järgi kohaldatakse kutseseaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades kutseseaduse erisusi. Kaebaja 1. märtsi 2018. a taotlus tuleb läbi vaadata viivituseta pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud ehitusalaste kutsete taotlejatele esitatavad kvalifikatsiooninõuded. Kuigi kutse andja on haldusasja menetluse ajal vahetunud, ei saa kaebajalt sama taotluse uuesti lahendamise eest kutse andmise tasu nõuda, sest kutse andmise otsuse tühistamine ei olnud tingitud kaebajast. (p 47)
Kutse andja saab pärast üldkogu otsuse jõustumist lahendada ka teiste ehitusalast kutset soovivate isikute taotlusi alles pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud vajalikud kvalifikatsiooninõuded. Kutseseadus ega haldusmenetluse seadus ei sätesta haldusmenetluse peatamise aluseid. Kuna kutse andmise haldusmenetlus viibib, tuleb kutse andjal teatada kutsetaotluse esitanud isikutele viivituseta kutse andmise kohta otsuse tegemise tõenäoline aeg ja haldusmenetluse tähtajast mittekinnipidamise põhjus (HMS § 41). Praegune otsus ei mõjuta ehitusvaldkonna nende kutsete kehtivust, mis on antud enne üldkogu otsuse jõustumist (HMS § 61 lg 2). (p 48)
Kohus võib otsuse tegemisel siiski määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või et esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni otsusega tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti andmiseni (HKMS § 168 lg 1 teine lause). (p 50)
Ehitusvaldkonnas pädeva isiku kutsest ilmajäämine võib isiku elukutse- või ettevõtlusvabadust osas olukordades väga intensiivselt riivata. Siiski tuleb Riigikohtul olla määrusandja tekitatud õiguslünga täitmisel vaoshoitud, arvestades, et teedeehituses kutse omamise kohustuse eesmärk on kaitsta inimeste elu, tervist ja vara ning keskkonda ehitusvaldkonnas tegutsemisega kaasnevate riskide eest. Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et tema esitatud kutse andmise taotlus lahendataks uuesti, kuid tal ei ole praegu subjektiivset õigust diplomeeritud teedeinseneri 7. taseme saamiseks. Kaebajal ei pruugi olemasoleva haridustaseme tõttu sellist subjektiivset õigust tekkida ka kutse andmise regulatsiooni korrastamise järel, sest KutS § 4 lg 2 kohaselt peavad kutsetasemed olema võrreldavad haridustasemetega. (p 52)
HKMS § 249 lg 4 kohaselt saab esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus kehtida üldjuhul kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kohus võib otsuse tegemisel siiski määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või et esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni otsusega tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti andmiseni (HKMS § 168 lg 1 teine lause). Kohtumenetluse kestel ei saa esialgset õiguskaitset laiendada menetlusjärgsele ajale (vt RKHKm nr 3-3-1-19-17, p-d 30 ja 32). (p 50)
PS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab muu hulgas kutsetegevust teedeehituse valdkonnas. Seejuures ei ole oluline, kas isik alles soovib asuda tegutsema selles valdkonnas või soovib valitud valdkonnas alustatud tegevust jätkata. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69 ja RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24). Seetõttu riivab PS § 29 lg 1 järgset põhiõigust, kui piiratakse isiku võimalust jätkata teedeehituse valdkonnas juba alustatud kutsetegevust. (p 29)
PS §-ga 31 antud ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt RKPJKo nr 3-4-1-5-17, punkt 50), mis võib toimuda ka osaluse kaudu teedeehituse valdkonnas teenuseid pakkuvas äriühingus. (p 29)
PS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab muu hulgas kutsetegevust teedeehituse valdkonnas. Seejuures ei ole oluline, kas isik alles soovib asuda tegutsema selles valdkonnas või soovib valitud valdkonnas alustatud tegevust jätkata. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69 ja RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24). Seetõttu riivab PS § 29 lg 1 järgset põhiõigust, kui piiratakse isiku võimalust jätkata teedeehituse valdkonnas juba alustatud kutsetegevust. (p 29)
PS §-ga 31 antud ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt RKPJKo nr 3-4-1-5-17, punkt 50), mis võib toimuda ka osaluse kaudu teedeehituse valdkonnas teenuseid pakkuvas äriühingus. (p 29)
PS §-s 11 nõutav põhiõiguste piirangu kooskõla põhiseadusega tähendab, et piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ja PS § 94 lg-ga 2, mis sätestab muu hulgas, et minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. PS § 94 lg-st 2 tuleneb ministri kohustus anda määrus, kui seadusandja on talle seaduses sisalduva volitusnormiga sellise ülesande pannud. Osutatud kohustuseta oleks nendes eluvaldkondades, milles on vajalik või otstarbekas täpsustada seaduste täitmise üksikasjad määrusega, seadusandjal võimatu oma eesmärke täitevvõimu kaudu ellu viia (vrd RKPJKo nr 3-4-1-5-98, p IV). Määruse andmata jätmine olukorras, kus seadusandja on ministrit selleks volitusnormiga kohustanud, on seega vastuolus PS § 94 lg-ga 2. (p 33)
|
| 3-20-1607/34
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.04.2021 |
|
VMS § 2103 lõige 1 võimaldab anda välismaalasele erakorralistel asjaoludel tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 2103 lõige 1 on võimalik kohaldada, kui selgub, et ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma. VMS § 2103 lõige 1 sisaldab avarat kaalutlusõigust, kuid olukorras, kus isiku väljasaatmine on võimatu, võib see kaalutlusõigus olla oluliselt vähenenud. (p 14)
VMS § 2221 lõike 1 järgi võib VMS § 2103 lõikes 1 nimetatud tähtajalise elamisloa andmise otsuse või selle tegemata jätmise peale esitada vaide, kuid VMS § 2221 lõike 2 järgi ei saa selle otsuse peale esitada kaebust halduskohtule. Siiski on võimalik niisuguse kaebuse esitamisel halduskohtumenetluses kontrollida kaebeõiguse piirangu kooskõla PS § 15 lõikega 1. (p 15)
VMS § 2221 lõike 1 järgi võib VMS § 2103 lõikes 1 nimetatud tähtajalise elamisloa andmise otsuse või selle tegemata jätmise peale esitada vaide, kuid VMS § 2221 lõike 2 järgi ei saa selle otsuse peale esitada kaebust halduskohtule. Siiski on võimalik niisuguse kaebuse esitamisel halduskohtumenetluses kontrollida kaebeõiguse piirangu kooskõla PS § 15 lõikega 1. (p 15)
PS § 28 lõige 2 lubab piirata välismaalase õigust saada sotsiaalabi. (p 16)
PS § 29 lõige 1 võimaldab piirata välismaalase õigust töötada. (p 16)
Isikul, kes on välismaalasena saabunud Eestis ebaseaduslikult, ei ole subjektiivset õigust asuda Eestisse elama. Isikule on olnud tagatud võimalus vaidlustada rahvusvahelise kaitse tagasilükkamise otsused ja lahkumisettekirjutus, kuid ükski neist kohtumenetlustest pole talle edukas olnud. See isik ei ole veel sattunud väljapääsmatusse olukorda, mil tuleks inimväärikuse põhimõttest lähtudes kaaluda võimalust muuta tema staatust (ja seega tema suhtes kehtivaid piiranguid) erandlikel alustel ja ta pole veel ammendanud võimalusi oma olukorra muutmiseks, astudes mõistlikke samme välisriigis viibimisaluse saamiseks, siis pole tal subjektiivset õigust, mille kaitseks HKMS § 44 lõige 1 lubab halduskohtusse pöörduda, ja kaebuse võib HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel tagastada. (p 16)
Kui ebaseaduslikult riigis viibiva isiku lahkumine pole võimalik, on inimväärikuse põhimõtte (põhiseaduse (PS) § 18 lõige 1) järgimiseks möödapääsmatu, et lõputult ei saa sellel isikule andmata jätta sotsiaalseadustikus sätestatud õigusi ja kohustusi (SÜS § 3 lg 2), keelata töötada (VMS § 104 lg 3) ja väljastamata jätta ITDS § 19 järgi isikutunnistust. Seepärast peab olema kokkuvõttes võimalik jõuda olukorda, kus tuleb kas eelkirjeldatud piirangute kohaldamisest loobuda või muuta isiku staatust. (p-d 9-10)
Kui ebaseaduslikult riigis viibiva isiku lahkumine pole võimalik, on inimväärikuse põhimõtte (põhiseaduse (PS) § 18 lõige 1) järgimiseks möödapääsmatu, et lõputult ei saa sellel isikule andmata jätta sotsiaalseadustikus sätestaud õigusi ja kohustusi (SÜS § 3 lg 2), keelata töötada (VMS § 104 lg 3) ja väljastamata jätta ITDS § 19 järgi isikutunnistust. Seepärast peab olema kokkuvõttes võimalik jõuda olukorda, kus tuleb kas eelkirjeldatud piirangute kohaldamisest loobuda või muuta isiku staatust. (p-d 9-10)
Kuigi isiku olukorda arvestades pole välistatud, et tema väljasaatmine on tõepoolest võimatuks muutunud, oleks ennatlik asuda sellele seisukohale, kuni isik pole täitnud oma kohustust astuda ise mõistlikke samme teises riigis viibimisaluse saamiseks. (p 13)
VMS § 2103 lõige 1 võimaldab anda välismaalasele erakorralistel asjaoludel tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 2103 lõige 1 on võimalik kohaldada, kui selgub, et ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma. VMS § 2103 lõige 1 sisaldab avarat kaalutlusõigust, kuid olukorras, kus isiku väljasaatmine on võimatu, võib see kaalutlusõigus olla oluliselt vähenenud. (p 14)
VMS § 2103 lõige 1 võimaldab anda välismaalasele erakorralistel asjaoludel tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 2103 lõige 1 on võimalik kohaldada, kui selgub, et ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma. VMS § 2103 lõige 1 sisaldab avarat kaalutlusõigust, kuid olukorras, kus isiku väljasaatmine on võimatu, võib see kaalutlusõigus olla oluliselt vähenenud. (p 14)
|
| 3-18-2244/36
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.04.2021 |
|
Ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel tuleb lähtuda põhikaardile kantud veekogu piirist, mitte geodeetilises mõõdistuses toodud veepiirist. (p 15)
Kohus tuvastas hoone paiknemise ehituskeeluvööndis Maa-ameti geoportaalis kättesaadaval põhikaardil mõõtmise teel, kuid mõõtmise tulemust ei ole fikseeritud ega ka toimikusse võetud ning pooltel ei olnud võimalust selle kohta oma seisukohta avaldada. Sellega rikkus kohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2 esimene lause). (p 16)
Ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel tuleb lähtuda põhikaardile kantud veekogu piirist, mitte geodeetilises mõõdistuses toodud veepiirist. (p 15)
Kui detailplaneeringus märgitud ehituskeeluvööndi piir on isiku jaoks soodsam kui põhikaardi andmed, saab isik lähtuda detailplaneeringust kui kehtivast haldusaktist (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Kui põhikaardijärgne keeluvööndi piir on aga detailplaneeringus märgitud piiriga võrreldes isikule soodsam ning isik ehitamisel sellest lähtudes detailplaneeringust kõrvale kaldub, ei ole kasutusloa andmisel põhjust lugeda vastuolu detailplaneeringuga oluliseks (vt EhS § 55 p 3 ning RKHKo nr 3-17-1398, p-d 16-17). Planeeringus märgitud piir ja põhikaardil märgitud piir teenivad sellises olukorras sama eesmärki (vt LKS § 34), mis on eeldatavasti täidetud olukorras, kus põhikaardijärgset piiri on järgitud. (p 15)
LKS § 38 lg 4 p 5 annab võimaluse kaaluda ka üle ehituskeeluvööndi piiri rajatud uue ehitise seadustamist kasutusloa menetluses. Vastasel juhul tekiks ebamõistlik olukord, kus uue ehitise üle piiri ehitatud osa ei saaks LKS § 38 lg-st 3 tuleneva range keelu tõttu seadustada, ükskõik, millises ulatuses üle piiri on ehitatud, samas kui LKS § 38 lg 4 p 5 alusel on kohalikul omavalitsusel võimalik lubada olemasoleva ehitise laiendamist ehituskeeluvööndisse 1/3 ulatuses ehitise kubatuurist. Selline tulemus võib osutuda ebaproportsionaalseks isegi juhul, kui uus ehitis on üle piiri ehitatud eelneva loata. (p 18)
Ehitise seadustamisel LKS § 38 lg 4 p 5 kohaldamist kaaludes tuleb arvestada erinevaid konkreetsel juhul asjakohaseid kaalutlusi, sh ehitise omaniku omandiõiguse riive ulatust, üle keeluvööndi piiri ehitamise asjaolusid ning ehitise mõju ranna ja kalda kaitse eesmärkidele (LKS § 34). Kui esmakordse laiendamise erandile on tuginetud uue ehitise seadustamiseks, siis ei saa sama ehitise puhul enam sellele sättele tugineda ning ehitist suuremas ulatuses ehituskeeluvööndisse laiendada. (p 18)
Terrassi tuleb pidada ehitiseks. (p 19)
Kui detailplaneeringus märgitud ehituskeeluvööndi piir on isiku jaoks soodsam kui põhikaardi andmed, saab isik lähtuda detailplaneeringust kui kehtivast haldusaktist (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Kui põhikaardijärgne keeluvööndi piir on aga detailplaneeringus märgitud piiriga võrreldes isikule soodsam ning isik ehitamisel sellest lähtudes detailplaneeringust kõrvale kaldub, ei ole kasutusloa andmisel põhjust lugeda vastuolu detailplaneeringuga oluliseks (vt EhS § 55 p 3 ning RKHKo nr 3-17-1398, p-d 16-17). Planeeringus märgitud piir ja põhikaardil märgitud piir teenivad sellises olukorras sama eesmärki (vt LKS § 34), mis on eeldatavasti täidetud olukorras, kus põhikaardijärgset piiri on järgitud. (p 15)
EhSRS § 29 lg 2 järgi võib pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit ehitatud ehitisele, kui ta on valmis ja ehitusteatise või ehitusloakohustuslikke töid ei ole vaja teha, anda kasutusloa või lugeda kasutamine teavitatuks ilma ehitusluba või ehitusteatist nõudmata. Seadusandja soov oli lihtsustada enne EhS-i jõustumist valminud ehitiste seadustamist ja erandina vältida kasutusloa või -teatise menetluses ehitusloa või ehitusteatise tagantjärele taotlemist, kui valminud ehitis on ohutu (EhSRS § 23 lg 1) ja vastab teistele EhSRS § 29 lg-s 1 sätestatud nõuetele. EhSRS § 29 lg 6 järgi tehakse ehitusprojekti puudumisel ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit. Ehitise audit peab olema sellise kvaliteediga, et selle tulemusel on võimalik kanda ehitise olulisemad tehnilised andmed ehitisregistrisse ning vajaduse korral tuvastada ehitise vastavus detailplaneeringule või projekteerimistingimustele. EhS § 52 lg 3 esimesest lausest tulenevalt peetakse EhSRS § 29 lg-s 6 silmas ehitusprojekti, mille järgi ehitis tegelikult ehitati. (p 20)
EhSRS § 29 lg 2 järgi ei saa hoonele kasutusloa taotlemisel ehitusluba nõuda. See kehtib ka ehitusloaga lahutamatult seotud ehitusprojekti ja selle muudatuste kohta. See on kooskõlas EhSRS § 29 lg 6 teise lausega, mille kohaselt tehakse pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit ehitatud ehitisele ehitusprojekti puudumisel ehitise ohutuse hindamiseks audit. Seega ei võinud kasutusloa menetluses nõuda ka muudatusprojekti esitamist. (p 21)
|
| 3-19-1837/52
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.02.2021 |
|
Vähese edulootuse tõttu võib kaebuse tagastada ainult juhul, kui kaebusega kaitstav riive on väheintensiivne (HKMS § 121 lg 2 p 21). (p 12)
HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib keelamiskaebuse kaebaja õiguste rikkumise ohu puudumise tõttu tagastada juhul, kui on ilmselge, et haldusakt või toiming, mida kaebaja soovib keelata, ei saa rikkuda tema õigusi, või kui pole põhjust arvata, et vastustaja vaidlusaluse haldusakti annab või toimingu teeb. Keelamiskaebust ei või esitada pelgalt hüpoteetilise ohu ennetamiseks. (p 12)
Kuigi kinnipeetaval on võimalik esitada kaebusi talle distsiplinaarkaristuse määramist või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist puudutavate haldusaktide tühistamiseks, ei pruugi tegemist olla tõhusa õiguskaitsevahendiga. Isegi kui distsiplinaarkaristuse määramine on õiguspärane, võib selle täideviimine olla kaebaja vaimse tervise seisundi tõttu õigusvastane. Tühistamiskaebuse rahuldamiseks sel juhul aga alus puuduks, samuti ei pruugi neil asjaoludel olla võimalik kohaldada esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 3 järgi tuleb esialgse õiguskaitse määramisel arvestada mh kaebuse perspektiive). Keelamiskaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega võib esitada konkreetse kartserikaristuse määramise käskkirja täitmise keelamiseks, kuid see ei välista keelamisnõude esitamise õigust juba enne käskkirja andmist, nagu praegusel juhul, kus distsiplinaarmenetlus oli pooleli. Võimalik on ka olukord, kus julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine on esialgu õiguspärane, kuid muutub õigusvastaseks selle liialt pika kestuse tõttu. Samal põhjusel võib õigusvastaseks osutuda mitme korraga või väikese ajalise vahega määratud kartserikaristuse järjestikune täitmisele pööramine. Sellistel asjaoludel ei ole kinnipeetaval võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta muul viisil kui keelamiskaebusega. (p 13)
HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaldamise eelduseks on, et isegi kui kohus kaebuse rahuldaks, ei aitaks see kaasa kaebuse eesmärgi saavutamisele. (p 15)
HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib keelamiskaebuse kaebaja õiguste rikkumise ohu puudumise tõttu tagastada juhul, kui on ilmselge, et haldusakt või toiming, mida kaebaja soovib keelata, ei saa rikkuda tema õigusi, või kui pole põhjust arvata, et vastustaja vaidlusaluse haldusakti annab või toimingu teeb. Keelamiskaebust ei või esitada pelgalt hüpoteetilise ohu ennetamiseks. (p 12)
Kuigi kinnipeetaval on võimalik esitada kaebusi talle distsiplinaarkaristuse määramist või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist puudutavate haldusaktide tühistamiseks, ei pruugi tegemist olla tõhusa õiguskaitsevahendiga. Isegi kui distsiplinaarkaristuse määramine on õiguspärane, võib selle täideviimine olla kaebaja vaimse tervise seisundi tõttu õigusvastane. Tühistamiskaebuse rahuldamiseks sel juhul aga alus puuduks, samuti ei pruugi neil asjaoludel olla võimalik kohaldada esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 3 järgi tuleb esialgse õiguskaitse määramisel arvestada mh kaebuse perspektiive). Keelamiskaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega võib esitada konkreetse kartserikaristuse määramise käskkirja täitmise keelamiseks, kuid see ei välista keelamisnõude esitamise õigust juba enne käskkirja andmist, nagu praegusel juhul, kus distsiplinaarmenetlus oli pooleli. Võimalik on ka olukord, kus julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine on esialgu õiguspärane, kuid muutub õigusvastaseks selle liialt pika kestuse tõttu. Samal põhjusel võib õigusvastaseks osutuda mitme korraga või väikese ajalise vahega määratud kartserikaristuse järjestikune täitmisele pööramine. Sellistel asjaoludel ei ole kinnipeetaval võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta muul viisil kui keelamiskaebusega. (p 13)
HKMS ei välista kaebuse esitamist kehtiva haldusakti täitmise keelamiseks (vt ka RKHKo nr 3-15-2943/85, p 14, RKHKo 3-3-1-84-11, p 28 ja RKHKo nr 3-3-1-3-04, p 12). Juhul kui jõustunud kohtulahendiga oleks kaebaja üksikvangistusse paigutamine keelatud, kehtiks paigutamist ettenägev haldusakt edasi, kuid seda ei tohiks täita. (p 15)
|
| 3-18-1328/14
|
Riigikohtu halduskolleegium |
01.02.2021 |
|
Isikliku pangakonto väljavõtte esitamise kohustus riivab isiku eraelu puutumatust (PS § 26; vrd nt EIKo asjas Sommer vs. Saksamaa, nr 73607/13, p 48). Riive intensiivsust mõjutab olulisel määral nii see, kui pika ajavahemiku kohta isiku pangakonto väljavõtet nõutakse, kui ka see, kas nõutavat teavet on teatud kriteeriumide alusel piiritletud või nõutakse teavet kõigi tehingute kohta (vrd RKHKo nr 3-16-2324/18, p 12). Vaidlustatud korralduses kohustati kaebajat kui menetlusvälist isikut esitama isikliku pangakonto täielik väljavõte veidi vähem kui kahe aasta kohta (15. detsembrist 2015 kuni 30. novembrini 2017). Kolleegiumi hinnangul ei saa eraelu puutumatuse sellist riivet nii selle ajalise kui ka esemelise ulatuse tõttu väheintensiivseks pidada. (p 11)
Kuna seadus ei võimalda sellist asja läbi vaadata lihtmenetluses, polnud üks HKMS § 187 lg 31 kohaldamise eeldustest täidetud ning apellatsioonkaebuse tagastamine HKMS § 187 lg 31 alusel ei olnud põhjendatud. (p 12)
Isikliku pangakonto väljavõtte esitamise kohustus riivab isiku eraelu puutumatust (PS § 26; vrd nt EIKo asjas Sommer vs. Saksamaa, nr 73607/13, p 48). Riive intensiivsust mõjutab olulisel määral nii see, kui pika ajavahemiku kohta isiku pangakonto väljavõtet nõutakse, kui ka see, kas nõutavat teavet on teatud kriteeriumide alusel piiritletud või nõutakse teavet kõigi tehingute kohta (vrd RKHKo nr 3-16-2324/18, p 12). Vaidlustatud korralduses kohustati kaebajat kui menetlusvälist isikut esitama isikliku pangakonto täielik väljavõte veidi vähem kui kahe aasta kohta (15. detsembrist 2015 kuni 30. novembrini 2017). Kolleegiumi hinnangul ei saa eraelu puutumatuse sellist riivet nii selle ajalise kui ka esemelise ulatuse tõttu väheintensiivseks pidada. (p 11)
|
Facebook
Twitter