3-22-938/38
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.02.2026 |
|
Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) tähenduses on õigus abile töövõimetuse korral ja õigus abile puude korral eraldi kaitstavad sotsiaalsed õigused (PS § 28 lg-d 2 ja 4; vt ka RKPJKo nr 3-4-1-33-14, p 28). Töövõimetoetuse eesmärk on eelkõige sissetuleku asendamine, samas kui puude korral makstava toetusega taotletakse puudest tingitud lisakulude osalist hüvitamist (vrd PISTS § 1 lg-d 1 ja 2, § 2 lg 1 ja § 7 lg 1 ning TVTS § 1 lg 1, § 5 lg 3 ja § 11). (p 14)
Töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise menetlused on erinevad. Puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse igapäevast tegutsemisvõimet, mis võibki erineda töövõimest. (p 19)
Piirangute raskusastmeid hinnatakse arvväärtustega, millele on antud töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel sama sisu (määruse nr 18 § 4 lg 6; tervise- ja tööministri 7. septembri 2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“§ 6 lg 3). (p 19)
Selleks et taotlejal oleks võimalik aru saada, miks SKA jõudis puude raskusastme tuvastamise menetluses sama võtmetegevust hinnates töötukassa töövõime hindamise menetluses antud hinnangust erineva tulemuseni, peab SKA paratamatult erinevaid hinnanguid kõrvutama ja põhjendama, miks ta ei nõustu teise haldusorgani järeldusega. (p 19)
Kuna haldusmenetluses kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte, võivad tõenditeks olla kõik HMS § 38 lg s 2 nimetatud tõendid (vt RKHKm nr 3-21-2230/16, p 12.3). (p 20)
Haldusorgan peab tagama selle, et haldusakti adressaat mõistab, miks otsus nii tehti (RKHKo nr 3-17-1110/84, p 18). Seda kohustust peab iseäranis hoolikalt silmas pidama nii puude raskusastme tuvastamisel kui ka töövõime hindamisel. (p 20)
Kohtumenetluses tuleb piirangu raskusastme õigsust kontrollida täielikult ja piirduda ei saanud ratsionaalsuse või ilmselgete vigade testiga (vt RKHKo nr 3-17-1110/84, p 25; RKHKo nr 3-21-629/46, p 15 ja RKHKo nr 3-20-2474/11, p 20). (p 21)
Üldjuhul ei peaks haldusorgan töötlema avaliku ülesande täitmisel isikuandmeid isiku nõusoleku alusel. Nõusolek IKÜM-i mõttes eeldab, et see on vabatahtlik, konkreetne, teadlik ja ühemõtteline tahteavaldus, kusjuures andmesubjektil on õigus nõusolek igal ajal tagasi võtta (vt IKÜM art 4 p 11 ja art 7). Nende nõuete täitmine ei ole haldusülesannete puhul üldjuhul võimalik. Nii näiteks ei saa vabatahtlikkusest rääkida olukorras, kus andmesubjekti keeldumine nõusolekut anda toob kaasa riigi pakutavast hüvest ilmajäämise. (p 23)
Haldusorgan täidab haldusülesannet seaduse alusel ja seega töötleb selleks vajalikke isikuandmeid samuti seaduse alusel. Kuna tegemist on terviseandmete kui eriliigiliste isikuandmetega (IKÜM art 9 lg 1, art 4 p 15), siis IKÜM-i asjakohased õiguslikud alused on art 9 lg 2 punkt h koostoimes art 6 lg 1 punktiga e (EKo nr C-667/21 – Krankenversicherung Nordrhein, p 79). Viidatud normid eeldavad, et õiguslik alus on loodud liikmesriigi õiguses, seejuures viimane peab vastama ka kindlatele kvaliteedinõuetele (art 6 lg-d 2 ja 3, art 9 lg 2 punkti h korral ka lg 3; samuti lg 4). Need liikmesriigi loodud nõuded ei või siiski olla ülemäärased (C-667/21 – Krankenversicherung Nordrhein, p 67). (p 24)
PISTS § 23 lg-tes 2 ja 3 nimetatud isiku nõusolekul TIS-i andmetele juurdepääsuks eeskätt andmesubjekti informeeriv tähendus, andes talle valikuvabaduse otsustada, kas esitada ise asja lahendamiseks vajalikud andmeid või võimaldada SKA-l ja arstiõppe läbinud isikul kasutada TIS-is olevaid. Kui isik sellist nõusolekut ei anna, tuleb tal puude raskusastme tuvastamiseks vajalikud andmed ise esitada (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 21 lg 1 p 1; vt ka HMS § 14 lg 3 p 5 ja SÜS § 3 lg 6). (p 27)
PISTS eristab kahte juurdepääsu TIS-ile. Mõlemad eeldavad isiku nõusolekut. SKA-l on juurdepääs TIS-i andmeid esitanud arsti ees- ja perekonnanimele (PISTS § 23 lg 2). Terviseandmetele on seejuures juurdepääs ainult arstiõppe läbinud isikul (PISTS § 23 lg 3), kes võib olla SKA ametnik või töötaja, kuid võib olla ka kaasatud ekspert (töövõimetoetuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, 84SE, Riigikogu XIII koosseis, seletuskiri lk 45 jj). Viimati nimetatud sätte järgi on arstiõppe läbinud isikul isiku nõusolekul juurdepääs järgmistele tervise infosüsteemis olevatele puude raskusastme tuvastamiseks vajalikele andmetele: andmed andmete esitaja kohta; andmed ambulatoorsete visiitide ja haiglas viibimise kohta; andmed ravimite kohta. (p 25)
Töövõime hindamiseks ja puude raskusastme tuvastamiseks vajalike TIS-i andmete loetelu ja ajavahemikku, mille kohta on õigus andmeid pärida, on täpsustatud sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22. veebruari 2016. a määruses nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“. Vabariigi Valitsuse 1. detsembri 2016. a määruses nr 138 „Tervise infosüsteemi põhimäärus“ on omakorda sätestatud, millistele turvameetmetele peab infosüsteem vastama, kui kaua tuleb säilitada logisid andmete töötlemise kohta, kuidas tagatakse juurdepääs infosüsteemi andmetele jms. Kuna SKA-l on seadusest tulenev juurdepääsu õigus infosüsteemis olevatele isikuandmetele, tagatakse talle otsejuurdepääs (määruse nr 138 § 12 lg 1 ja § 10 lg 1). Puude raskusastme tuvastamisel osalevale arstiõppe läbinud isikule ei laiene määruse nr 138 § 11 („Tervishoiuteenuse osutaja õigus andmetele juurdepääsuks“), kuna ta ei osuta selles menetluses tervishoiuteenust. Seetõttu ei saa andmesubjekt keelata SKA-le juurdepääsu oma terviseandmetele. Selline keeld kehtib vaid tervishoiuteenuse osutajale (määruse nr 138 § 19). (p 26)
|
| 3-23-1409/38
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.01.2026 |
|
Otsus maksehäire avaldada võib olla sõltuvalt juhtumi asjaoludest automatiseeritud otsuseks IKÜM art 22 lg 1 mõttes eeldusel, et see põhineb üksnes automatiseeritud töötlusel, s.o puudub inimese mõtestatud sekkumine. Avaldatud teave isiku maksehäire kohta võib riivata intensiivselt isiku eraelu puutumatust. Kas tegu on märkimisväärse mõjuga, sõltub erinevate asjaolude kogumis hindamisest: milliseid andmeid avaldatakse, kui kaua, kellel on võimalik nendega tutvuda, kas, kui kaua ja mil määral need andmed mõjutavad järgnevaid isiku suhtes tehtavaid otsuseid, milliseid otsuseid jms. Eesti õiguses puudub norm, mis IKÜM art 22 lg 2 p b järgi võimaldaks maksehäire andmeid avaldada üksnes automatiseeritult ning mis näeks ette ka sättes viidatud asjakohased kaitsemeetmed. (p-d 20.3 ja 20.4)
Andmekaitse Inspektsioon, kontrollides eraisikust töötleja tegevust, ja kohus, analüüsides AKI ettekirjutuse õiguspärasust, ei ole oma kontrolliulatuses piiratud ning võivad asjaolude kogumit analüüsides kujundada seisukoha, kas isikuandmete avaldamine on töötleja õigustatud huvi alusel lubatud ning kas kõnealune alus on tungiv. Selline hindamine ei ole töötleja ainuõigus. Kui töötleja on rikkunud tal lasuvat kohustust selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud, sõltuvad selle vea tagajärjed haldusmenetluse ja halduskohtumenetluses konkreetsest olukorrast. Kui menetluse käigus selgunud uued asjaolud ja tõendid on piisavad, saavad AKI ja vajaduse korral kohus neile tuginedes teha lõpliku otsuse õigustatud huvi hindamise õiguspärasuse kohta. Piiriks on põhimõte, et haldusakti õige õigusliku ja faktilise aluse otsimine ei tohiks kanduda ülemäärases mahus üle kohtumenetlusse. Kohtulik kontroll AKI otsuse õiguspärasuse üle on piiratud siiski osas, milles AKI kaalutlusõigust teostades valib meetme, millega rikkumisele reageerida. (p-d 22.2–22.3)
IKÜM art 21 asub IKÜM 3. peatükis pealkirjaga Andmesubjekti õigused. Seega on art 21 lg 1 üksnes andmesubjekti õigus ega ole vastuväite saamisel ja lahendamisel uus õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks. Ka Euroopa Kohus on nentinud, et IKÜM art-s 21 sätestatud vastuväite esitamise õigust ei saa võtta arvesse, hindamaks isikuandmete töötlemise seaduslikkust, sh IKÜM art 6 lg 1 p-s f sätestatud õigustatud huvi testi vajalikkuse kriteeriumi (EKo C-394/23 – Mousse, p-d 67–70). (p 14)
Art 21 lg 1 sätestab mh ka tõendamiskoormuse jaotuse. Andmesubjekti ülesandeks on vastuväites esile tuua oma konkreetsest olukorrast lähtudes asjaolud, mida vastutaval töötlejal tuleb arvesse võtta andmete töötlemise jätkamise otsustamisel, ning selgitada, miks on andmete avaldamine tema hinnangul ülemäärane. Vastutav töötleja võib jätkata pärast vastuväite saamist isikuandmete töötlemist vaid juhul, kui ta tõendab, et isikuandmeid töödeldakse mõjuval õiguspärasel põhjusel, mis on kaalukam kui andmesubjekti huvid. Selleks, et andmesubjekt teaks IKÜM art 21 lg-st 1 tulenevat tõendamiskohustust ega jätaks teadmatuse tõttu asjakohaseid asjaolusid esile toomata, tuleb vastutaval töötlejal täita tal lasuvat selgitamiskohustust (vt IKÜM art 12 lg 2 esimene lause). Selgituskohustuse korrektne täitmine on eelduseks asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamisele. Tõendamiskoormus, et ta on täitnud IKÜM-st tulenevad kohustused, sh viinud läbi art 21 lg-le 1 vastava kaalumise, lasub vastutaval töötlejal. (p-d 15.1–15.2 ja 16)
Maksehäire andmete avaldamine teenib mh ka avaliku huvi eesmärki, sest aitab maksehäire andmete saamisest huvitatud krediidiandjatel järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maksehäire andmete avaldajale ei ole aga pandud kohustust andmeid avaldada ning tema jaoks on esiplaanil ja domineeriv üksnes äriline huvi: rahuldada turunõudlust maksekäitumist puudutavate andmete saamiseks ja teenida ise seeläbi tulu. Ärilist huvi on Euroopa Kohus korduvalt pidanud lubatavaks isikuandmete töötlemist õigustavaks huviks IKÜM art 6 lg 1 p f mõttes. (p-d 17 ja 17.5)
IKS § 10 ei saa olla iseseisev isikuandmete töötlemise õiguslik alus ning selle tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb lähtuda EL õigusega kooskõlalise tõlgendamise põhimõttest. Kui IKS §-s 10 sätestatud nõue on konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades vastuolus IKÜM art 6 lg 1 p-ga f või mõne muu IKÜM-s sätestatud õiguse või nõudega, tuleb lähtuda IKÜM-st. IKS § 10 lg-s 1 sätestatud töötlemise eesmärki tuleb tõlgendada laialt ning see ei saa piirata õigustatud huvide ringi, mis on lubatavad IKÜM art 6 lg 1 p f mõttes. Liikmesriigi seadusandja ei või õigusnormis näha ette lõplikku õiguste ja huvide kaalumise tulemust. (p 18)
|
| 3-25-4456/7
|
Riigikohtu erikogu |
22.12.2025 |
|
Maakohus on pädev lahendama kinnipeetava nõuet kohustada vanglat esitama KrMS § 4241 lg 1 alusel maakohtu täitmiskohtunikule taotlus kaebaja edasisest karistuse kandmisest vabastamiseks. (p 5)
Sisult kohtumääruse tunnustele vastav dokument on materiaalses mõttes kohtumäärus. (p 8)
|
| 3-22-1463/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.12.2025 |
|
KeHJS § 29 lg 3 ei näe ette Vabariigi Valitsuse pädevust tegevusloa andmiseks ega ühegi faktilise asjaolu siduvaks tuvastamiseks. Säte seab vaid loa andmise õiguslikult sõltuvusse valitsuse nõusolekust. Niisugune nõusolek ei ole eelhaldusakt (HMS § 52 lg 1 p 2), sest sellega ei tehta õiguslikult siduvalt kindlaks ühtegi asjaolu ega otsustata muul viisil lõplikult ära ühtegi küsimust. Nõusolek tähendab vaid valitsuse luba pädevale asutusele tegevusloa andmiseks. Niisugune nõusolek on oma olemuselt kooskõlastus HMS § 16 mõttes, nagu ka ringkonnakohus põhjendatult märkis. Nõusolek selle sõna tavatähenduses ega ka KeHJS § 29 lg 3 mõttes ei tähenda ettekirjutust lähtuda edasises menetluses mingitest kindlatest asjaoludest. (p 18)
KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud nõusolek Natura erandi tegemiseks on kohustuslik ja siduv selles mõttes, et ilma nõusolekuta ei tohi pädev asutus, praegusel juhul Keskkonnaamet, tegevusluba anda. Nõusoleku siduvus võib avalduda ka selliselt, et valitsus seab tegevusloa andmiseks tingimusi. Sellisel juhul ei tohi Keskkonnaamet luba anda ilma valitsuse seatud tingimusi täitmata. (p 19)
Oma seisukohtadega, et vee paisutamine Linnamäe paisul toimub avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, on valitsus nõusoleku andmist üksnes põhjendanud. Põhjendused ei ole siduvad isegi mitte haldusakti puhul (HMS § 60 lg 2 kolmas lause). Seejuures pole haldusakti resolutiivosa piiritlemisel määrav mitte vormistus, vaid sisu. Ammugi ei ole siduvad nõusoleku kui menetlustoimingu põhjendused. (p 23)
HMS § 16 koos HKMS § 45 lg-ga 3 on kantud eesmärgist mitte koormata haldusväliseid isikuid, haldusorganeid ja kohtuid tagajärgedega, mis kaasneks mitme haldusorgani osalemisega ühes haldusmenetluses juhul, kui omistada haldusorganite omavahelisele suhtlusele ja vaheotsustele haldusväliste isikute jaoks õigusakti iseloom. Seepärast on kolleegium olnud järjekindlal seisukohal, et ka siduvad kooskõlastused on menetlustoimingud (RKHKo nr 3-21-101/29, p 25; 3-20-771/103, p 34; 3-16-1562/104, p 20; 3-3-1-37-15, p-d 11–12; m 3-3-1-67-01). Vastasel korral peaks menetlusosalised vaidlustama igat kooskõlastust 30 päeva jooksul tühistamiskaebusega ning otsus lõpliku haldusakti üle tuleks HMS § 60 tõttu teha sõltumata kooskõlastuse andmisel tehtud vigadest. Isikud ei pruugi sellises menetluses tajuda vaheotsuste vaidlustamise vajadust ning nad võivad seetõttu minetada võimaluse tõhusaks õiguskaitseks. (p 20)
VVS § 30 lg 31 alusel antud ülesanded ja VVS § 101 alusel pandud kohustused on siduvad vaid asjaomaste valitsusasutuste jaoks haldusesiseses suhtes, mitte eraisikute jaoks. Eraisiku kaasamist nende otsuste tegemisse pole ette nähtud. Niisugune otsus ei ole haldusakt, vaid halduse siseakt, mis on haldusaktiga võrdsustatud HKMS, mitte aga HMS kohaldamisel. Siseakt ei õigusta ega kohusta valitsusasutust õigussuhtes eraisikuga (haldusvälises suhtes) haldusakte andma ega toiminguid tegema. Siseakti võib isik vaidlustada siis, kui see on vajalik õiguste kaitseks, keskkonnaühenduse puhul keskkonna kaitseks (vrd RKHKm nr 3-21-2071/13, p 9; 3-21-2241/11, p 24). (p 24)
HKMS § 45 lg 3 kohaldub ka keskkonnaorganisatsioonide suhtes keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 30 lg 2 alusel kaebuse esitamisel (RKHKm nr 3-17-2132/17, p-d 8 ja 9). (p 25)
Eraldi on võimalik vaidlustada siduva kooskõlastuse andmisest keeldumist (RKPJKo nr 5-20-2/11, p 52; RKHKo nr 3-17-2766/33, p 25.1). Seda põhjusel, et niisugune keeldumine tingib õiguslikult tegevusloa andmisest keeldumise ehk niisuguse haldusakti andmise, mis võib rikkuda kaebaja õigusi HKMS § 45 lg 3 mõttes. (p 26)
HKMS § 45 lg 3 ei tähenda, et eraisikul, sh keskkonnaühendusel puuduks üldse võimalus saada kohtus kaitset teda kaudselt või faktiliselt mõjutavate Vabariigi Valitsuse suuniste vastu. Kaitse on tagatud siis, kui valitsusasutus järgib lõpliku haldusakti andmisel valitsuse suunist. Kuna valitsuse nõusolek on Natura erandi tegemise korral osa keskkonnaloa andmise menetlusest, hõlmab keskkonnaloa peale esitatud kaebus ka nõusoleku. Kohtul tuleks Vabariigi Valitsus kaasata sellisesse vaidlusse arvamuse avaldamiseks (HKMS § 24 lg 1 p 3). Õiguskaitse on ajaliselt üksnes nihutatud keskkonnaloa andmise järgsesse aega. Muuhulgas aitab see võte vältida hüpoteetilisi vaidlusi ning haldus ja kohtumenetluse põimumist olukorras, kus lõplikku haldusakti erandi tegemiseks veel ei ole. (p 28)
Eraisik, sh keskkonnaühendus on õigussuhtes riigi kui tervikuga, mitte Vabariigi Valitsuse või konkreetse valitsusasutusega (vt HKMS § 15 lg 2). Eraisik saab kohtus valitsusasutuselt PS § 3 lg 1 alusel nõuda seaduse täitmist ka siis, kui see läheks vastuollu VVS § 30 lg 31 või § 101 alusel antud korraldusega. (p 29)
KeHJS ega loodusdirektiivi sätteid ei kohusta Vabariigi Valitsust otseselt nõusoleku andmisel tuginema Natura hindamisele, sh Natura hindamisega sarnases korras toimuvale n ö tagantjärele hindamisele. Kava või projekti mõju peab loodusdirektiivi art 6 lg 3 kohaselt olema hinnatud enne erandi tegemise otsustamist (EKo C-411/19: WWF Italia Onlus jt, p 51). Selliseks otsuseks tuleb Eesti õigussüsteemis lugeda erandina antavat luba, mitte Vabariigi Valitsuse nõusolekut loa andmiseks. Valitsus ei saa aga nõusoleku andmisel õiguspäraselt omavahel kaaluda keskkonnahuve ja sellega põrkuvaid avalikke huve, ilma et tal oleks üksikasjalik ülevaade kavandatava tegevuse negatiivse mõju olemusest ja ulatusest. Piisava selguse puudumine neis küsimustes tähendaks kaalutlusreeglite ja uurimispõhimõtte (HMS § 4 lg 2 ja § 6) rikkumist. Keskkonnaorganisatsioonidel on selliseid vigu võimalik vaidlustada koos tegevusloaga. (p 30)
Vabariigi Valitsusel puudub pädevus määrata Natura erandiks nõusoleku andmisel hüvitusmeetmeid. (p 31)
Kaebajad võivad eelhaldusaktide ja menetlustoimingute keeruka vaheteo tõttu sattuda kahe halva valiku ette: vaidlustada haldusorani menetlustoiming kohe ja kanda selle tõttu märkimisväärseid menetluskulusid või oodata ära lõplik haldusakt ning riskida sellega, et olulisi küsimusi kindlaks määrav eelhaldusakt jääb õigel ajal vaidlustamata. Kahtluse korral tuleb kaebajatele siiski soovitada kohest kohtusse pöördumist, ehkki ebaselgus haldusmenetluses tehtava vaheotsustuse õiguslikus olemuses võib olla kaebetähtaja ennistamise alus. Kohtud peaks sellistes olukordades asjatute menetluskulude vältimiseks (HKMS § 2 lg 2) hoiduma kiirustamisest vaheotsustuse peale esitatud kaebuse lahendamisel ning ootama pigem ära lõpliku haldusakti andmise, kui vaheotsustuse kohest kontrolli ei õigusta erilised asjaolud. Lähtuda tuleks printsiibist, et kohus kontrollib haldustegevust tagantjärele ja sama haldusmenetluse raames tervikuna, mitte ei asu haldusorganile andma rööbiti haldusmenetlusega ennetavaid juhtnööre, kui selleks puudub eriline vajadus. Vastasel korral kandub haldusorgani pädevuses olevate küsimuste esmane otsustamine liigselt üle kohtumenetlusse ning see poleks ühitatav võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega (PS § 4). (p 36)
KeHJS § 29 lg 3 alusel nõusoleku andmine on poliitiline valik. Kolleegium täpsustab, et kohus ei sekku sellesse niivõrd, kuivõrd Vabariigi Valitsuse nõusolek on kooskõlas seadusega, sh kaalutlusreeglitega (HMS § 4 lg 2 ja HKMS § 158 lg 3). Asjaomane normistik ei võimalda teha järeldust, et kohtulik kontroll Natura erandi tegemise üle võiks otsustuse poliitilise iseloomu tõttu piirduda ilmselgete vigade testiga. Arvestades seda laadi otsuste intensiivset mõju keskkonnale, mille eest seismiseks annavad Århusi konventsioon ja riigisisene õigus keskkonnaühendustele laialdased õigused, samuti Natura alade kaitset puudutavat tihedat ja ranget õigusnormistikku, tuleb kohtul lähtuda rangemast ratsionaalsuse testist ehk kontrollida erandi vastavust seaduse ja loodusdirektiivi tingimustele, samuti kaalutlusreeglitele, selgitades, kas erand on vajalik niisuguse eesmärgi saavutamiseks, mida on ka kohtu hinnangul veenvalt võimalik pidada avalikkuse jaoks esmatähtsaks ja erakordselt tungivaks. (p 32)
Põhjendatud pole ka kolmandate isikute menetluskulude väljamõistmine (HKMS § 108 lg 11). Menetluskulude kandmise risk ei tohi kaebuse esitamisel tekitada ülemäärast heidutavat mõju (RKHKo nr 3-3-1-67-14, p d 32 jj). Kaebajad kui keskkonnaühendused püüdsid olulise keskkonnamõju vältimiseks vaidlustada Vabariigi Valitsuse otsust, mille õiguslik olemus osutus keeruliseks. Kaebuse esitamist sellises olukorras pole põhjust pidada kergekäeliseks ega pahatahtlikuks. Ka kaebajate endi menetluskulud olid märkimisväärsed. Täiendav kolmandate isikute kulude kandmise kohustus mõjuks kaebeõigust ülemäära pärssivalt. (p 34)
|
| 3-22-1785/44
|
Riigikohtu halduskolleegium |
09.12.2025 |
|
Kui isik soovib halduskohtumenetluses kasutada tõendina jälitusteavet, millele tal riigisaladusega kaitstuse tõttu ligipääs puudub, võib isiku teadmata teha teabest järeldusi tema kahjuks. Sellisel juhul võib menetlusosaline anda kohtule tingimusliku nõusoleku saadud teabe kasutamiseks üksnes siis, kui teavet on võimalik kasutada tema väidete toetuseks. Kohtul tuleb HKMS § 2 lg-st 4 tuleneva selgitamiskohustuse raames tagada, et isik saab piisaval määral aru tagajärgedest, mis talle nõusoleku ning võimaliku põhiõigusi rikkuva tõendi kasutamisega kaasnevad. Isiku õiguste kaitsel on sellisel juhul suurem roll halduskohtul, kes saab teabega tutvuda. (p 22)
Kohtu põhjenduste üheselt mõistetavuse tagamiseks on ette nähtud kohtuotsuse kirjalik vorm. Põhjendused menetlusosaliste väidete suhtes seisukoha võtmise kohta tuleb kohtul esitada asjas tehtavas lõpplahendis (HKMS § 157 lg 1 ja § 165 lg 1 p-d 1-6). Lõpplahendist peab menetlusosalistele ning kõrgema astme kohtutele olema selge, millistele konkreetsetele argumentidele kohus asja lahendades tugines. Ka avalikkuse võimalus tutvuda jõustunud kohtulahenditega pole põhjenduste esitamisel kohtuistungi protokollis tagatud, sest menetlusvälistel isikutel puudub üldjuhul ligipääs toimiku, sh kohtuistungi materjalidele (vrd HKMS § 89). (p 26)
Kolleegiumi järjepidevast praktikast tuleneb kokkuvõtvalt, et haldusmenetluses jälitusteabe kasutamiseks selle kogumise algsest eesmärgist erineval põhjusel peab esinema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus. Seda lahendust õigustab vajadus sätestada jälitustoimingutega kaasnevat põhiõiguste riivet tasakaalustavad ning riigi omavoli välistavad menetlustagatised. Eriti täpselt tuleb piiritleda jälitusteabe kasutamine teises menetluses, kus jälitustoimingutega teabe iseseisvaks kogumiseks volitusnorm puudub (vt RKHKo nr 3-3-1-9-15, p-d 16-17). Kohtumenetluses on tõendi lubatavust võimalik sellisel juhul kontrollida HKMS § 62 lg 3 p 1 alusel (RKHKo nr 3-16-2498/30, p 21). Kui selget õiguslikku alust pole sätestatud, on jälitustoiminguga saadud teavet võimalik haldus- ja kohtumenetluses kasutada üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses, kusjuures tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend (vt RKHKo nr 3-3-1-9-15, p 19). Need seisukohad kujundas kolleegium olukorras, kus jälitustoimingutega saadud teavet soovis kasutada haldusorgan tõendina haldus- ja sellele järgnenud kohtumenetluses (vt ka RKHKo nr 3-3-1-9-15, p 17). (p 13)
Jälitusteabe kasutamiseks selle algsest ajendist erineval eesmärgil sätestatud selge õigusliku aluse nõue teenib isiku põhiõiguste kaitse eesmärki. Nagu eespool selgitatud, on see vajalik, et tasakaalustada jälitustoimingute tegemisega kaasnevat põhiõiguste riivet toimingute tulemusena saadud teabe kasutamisel. Halduskohtumenetluses lähtub samast eesmärgist HKMS § 62 lg 3 p 1, mis annab kohtule õiguse keelduda sellise tõendi vastuvõtmisest, mis on saadud põhiõiguse rikkumisega. Jälitusteabe kasutamisel selle algsest ajendist erineval ajendil pole seega eesmärgiks kaitsta jälitusteavet või selle salajasust, vaid isiku põhiõigusi selle kogumisega kaasneva riive eest. (p 15)
Kui jälitustoimingutele allutatud isik soovib kasutada teavet tõendina kohtumenetluses enda väidete tõendamiseks, tuleb lähtuda tavapärastest kohtumenetluses kehtivatest tõendamisreeglitest. Sellisel juhul pole eesmärk ära hoida jälitustoiminguga kaasneva põhiõiguste intensiivse piirangu mõju kaugemale, kui jälitustoimingu lubamisel on vältimatult vajalikuks peetud. Arvestada tuleb seda, et kui menetlusosaline on põhiõiguse piiramisega saadud tõendi kasutamisega kohtumenetluses nõus, loobub ta seeläbi selles osas tuginemisest oma põhiõigusele, mille kaitseks jälitustoiminguga saadud tõendi kasutamist üldiselt piiratakse. Menetlusosalise õiguse esitada enda väidete kinnituseks tõendeid kui Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 15 hõlmatud õiguse piiramine ei ole sel juhul vajalik. Teabe kasutamine tõendina ei eelda sellises olukorras täiendava õigusliku aluse olemasolu HKMS-s. (p 16)
Kui jälitustoimingutega saadud teave on kogutud selle kasutamist taotleva isiku põhiõiguste rikkumisega, ei välista see tõendi lubatavust. Nagu märgitud, loobub ta nõusolekuga tõendi kasutamiseks selles osas enda niisugusele põhiõigusele tuginemisest, mille rikkumise kohus tuvastab. Kuigi üldjuhul tuleb kohtul hinnata tõendi lubatavust ka HKMS § 62 lg 3 p 1 alusel, st keelduda tõendi vastuvõtmisest, kui see on saadud isiku põhiõiguse rikkumisega, ei saa kohus isiku nõusoleku korral tõlgendada HKMS § 62 lg 3 p 1 isiku kahjuks. Viidatud säte ei välista sellisel juhul tõendi lubatavust. (p 17)
Jälitusteabe kasutamist taotleva isiku nõusolek ei välista kohtu kontrollikohustust, kui jälitustoimingutega kogutud teave puudutab kolmanda isiku õigusi. Sellisel juhul tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas jälitusteabe kasutamiseks selle algsest ajendist erineval eesmärgil on olemas selge õiguslik alus, mis jälitustoimingutega kaasnevat põhiõiguste riivet tasakaalustab. Õigusliku aluse olemasolu korral kontrollib kohus kohtumenetluses tõendi lubatavust HKMS § 62 lg 3 p 1 alusel. Õigusliku aluse puudumisel või põhiõiguste riive esinemisel osutub tõend lubamatuks, kui kolmas isik ei nõustu teabe kasutamisega ja teavet kasutatakse menetluses kolmanda isiku kahjuks. Tõendi lubatavus pole välistatud, kui kolmas isik pole vaidlusaluses kohtuasjas menetlusosaline ning teabe kasutamine ei kahjusta tema õigusi. (p 18)
Jälitustoimingutega saadud teabe lisamisel haldusasja materjalide juurde võib olla vajalik varjata seda menetlusosaliste, sh kaebaja eest. Menetluse (osaliselt) kinniseks kuulutamise ning menetlusosalise teabega tutvumiselt eemaldamise vajaduse üle otsustab kohus HKMS § 77 lg-s 1, TsMS §-s 38 ja HKMS §-s 79 sätestatud alustel. See on kohtu igakordse hinnangu küsimus, kusjuures huvi saladuse hoidmiseks peab olema ilmselgelt kaalukam menetlusosalise õigusest olla menetlustoimingu juures (vrd ka RKHKo nr 3-3-1-36-14, p-d 5 ja 6). Kohtul puudub kaalumisvõimalus teabe tutvustamise osas siis, kui tegemist on riigisaladust ning salastatud välisteavet puudutava teabega ning menetlusosalisel, kes menetlustoimingult eemaldatakse, puudub riigisaladuse luba. (p 19)
Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 8 lg 1 p 1 kohaselt on riigisaladus nii jälitusasutuste poolt jälitustegevuse käigus kogutud teave kui ka teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave, välja arvatud osas, milles selle avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse täiesti salajasel või madalamal tasemel kuni 50 aastaks. Sellise teabe salastatus kustub selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati (vt ka RSVS § 9 p 4). KrMS § 21613 lg 1 ja § 21614 lg 1 sätestavad, et jälitustoimingu tegemise loa tähtaja lõppemise korral teavitatakse viivitamatult isikut, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikut, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga oluliselt riivati ja kes on menetluse käigus tuvastatud. Soovi korral võimaldatakse isikul tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja jälitustoimingu käigus tehtud foto, filmi, heli- või videosalvestise või muu teabetalletusega. Jälitusasutus jätab isiku prokuratuuri loal jälitustoimingust teavitamata KrMS § 21613 lg 2 p-des 1-3 sätestatud alustel. Teabe (osaliselt) tutvustamata jätmisel KrMS § 21614 lg 1 p-des 1-7 sätestatud alustel tuleb jälitusasutusel ja prokuratuuril kaaluda, kas andmete tutvustamisega kaasnev oht mõnele KrMS § 12614 lg 1 p-dega 1-7 kaitstavale hüvele (vt ka RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 665) kaalub konkreetsel juhul üles andmete tutvustamata jätmisega kaasneva jälitustoimingule allutatud isiku põhiõiguste riive. Erandina võib seadusest tulenev erikord menetleja kaalutlusõigust piirata või selle välistada (RKKKo nr 3-1-1-1-17, p 53; vt ka p-d 54 ja 55). Teabe ning selle kogumise aluseks olevate dokumentide tutvustamata jätmisel on isikul võimalik prokuratuuri otsustust maakohtus vaidlustada (KrMS § 21616 lg 2).
Erandid sellest on RSVS § 8 lg 1 p-d 2 ja 3, mis sätestavad erireeglid jälitusasutuste poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku ja variisiku ning jälitusasutuste politseiagendi kohta kogutud teabe salastatusele (vrd ka RSVS § 9 p 7). (p 20)
Kui isiku taotlusel lisatakse haldusasja materjalide juurde jälitustoimingutega kogutud teave, saab ta selle teabega tutvuda üksnes juhul, kui see pole kaitstud riigisaladusega. Riigisaladusega kaitstuse korral ei saa halduskohus ise otsustada, kas teavet isikule tutvustada või mitte (vt käesoleva otsuse p 19). Kui jälitusteavet on isikule tutvustatud, pole enam tegemist riigisaladusega kaitstud teabega RSVS § 8 lg 1 p 1 mõttes (vt käesoleva otsuse p 20) ning isik saab teabega tutvuda ka halduskohtumenetluses. Küll aga võib kohtul sellisel juhul olla vajalik otsustada, kas lubada teabega tutvuda teistel menetlusosalistel (HKMS § 77 lg 1 ja § 79) või vajaduse korral menetlusvälistel isikutel (HKMS § 89). Erandina võib RSVS § 8 lg 1 p-s 1 sätestatud teave olla tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks (RSVS § 11 lg 3), mis ei välista teabe tutvustamist tõendina halduskohtu määruse alusel (HKMS § 79 lg 1 p 1; vt ka RKHKo nr 3-23-671/33, p 9). (p 21)
|
| 3-22-2368/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.11.2025 |
|
Sama nõude esitamine uues kaebuses on lubamatu vaid siis ja niivõrd, kui see on esitatud ka samal alusel, mis eelmises kaebuses (HKMS § 41 lg 3, § 43 lg 1; RKHKm nr 3-17-1182/27, p 10). Kaebuse aluse samasuse hindamisel tuleb eristada määratletud ja määratlemata kohustamisotsust. (p 15)
Kui kohus on jõustunud otsusega kohustanud haldusorganit andma konkreetse sisuga haldusakti või tegema selgelt piiritletud toimingut (määratletud kohustamisotsus), siis ei teki uut sisulist lahendamist vajavat olukorda ega uue kaebuse esitamise võimalust sellest, et haldusorgan keeldub kohtuotsuse täitmisest, on selle täitmisel viivituses või tegevusetu või täidab kohtuotsuse ebapiisavalt. Kaebaja õigusi kaitstakse sel juhul kohtulahendi täitmise menetluses (HKMS 23. peatükk). (p 16)
Kui haldusorgan keeldub haldusakti andmisest või toimingu tegemisest vastuolus varasema kohtuotsusega või on tegevusetu või viivituses, oleks uue kaebuse puhul tegu korduva kaebusega, mistõttu tuleks kaebaja õigusi kaitsta kohtulahendi täitmise menetluses (HKMS 23. peatükk). Uut kaebuse alust ei teki määratletud kohustamisotsuse puhul ka sellest, kui haldusorgan viitab kohtuotsuse mittetäitmisel või puudulikul täitmisel pärast kohtuotsuse jõustumist muutunud õigusnormidele või faktilistele asjaoludele. (p 18)
Teisiti tuleb läheneda määratlemata kohustamisotsustele, mille puhul kohus on haldusorganit kohustanud üksnes haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Kaebaja võib esitada uue kohustamiskaebuse, kui haldusorgan on määratlemata kohtuotsuse alusel asja uuel lahendamisel varasemas kaebuses nõutud haldusakti andmisest või toimingu tegemisest täielikult või osaliselt keeldunud varasemast erinevatel asjaoludel. Haldusorganile jäetud otsustusruumi piirides, niivõrd kui seda ei ole kohtuotsusega kitsendatud (vt RKHKm 3-17-643/15, p 11), on haldusorganil võimalik asja uuesti otsustades arvestada ka muutunud või varem käsitlemata asjaolusid ja õigusnorme. (p 18)
Haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise õiguspärasust peab saama kontrollida ka siis, kui haldusorgan ei lähe uue keeldumisotsuse tegemisel vastuollu varasema kohtuotsusega, kuid kaebaja peab seda enda õigusi rikkuvaks põhjustel, mida varasemas kohtuotsuses ei käsitletud. Sellisel juhul on uue keeldumise puhul tegemist uute asjaoludega, mis loovad uue kaebuse aluse ning võimaldavad sama nõudega tulla kohtusse uuesti. Kahtluse korral, kas uus keeldumine on vastuolus varasema lahendiga, tuleb uue kaebuse esitamist lubada. (p 19)
Seadusest ei tulene nõuet esitada viivisenõue koos põhinõudega või sama haldusasja menetluse kestel. Viivisenõude kaebetähtajast kinnipidamist tuleb hinnata HKMS § 46 lg 2 järgi. Menetlus on viivisenõudeid puudutavas osas lõpetatud ebaõigesti.(p-d 11, 30 ja 32)
Kuigi materiaalõiguslikult on viivis iselaadne kahjuhüvitis, on menetluslikult kohane kaebuse liik kohustamiskaebus (riigivastutuse seaduse § 6 lg 1, HKMS § 37 lg 2 p 2; vt RKHKo nr 3-19-143/30, p-d 14 ja 24). Järelikult tuleb viivisenõude kaebetähtajast kinnipidamist hinnata HKMS § 46 lg 2 järgi. (p 32)
HKMS § 46 lg-s 2 sätestatud kaebetähtaeg on üksnes protsessuaalne eeldus nõude sisuliseks läbivaatamiseks. Ka avalik-õiguslikus suhtes võib nõue täiendavalt olla tõrjutav aegumise vastuväitega (TsÜS § 142 teine lause). Kaebetähtaja ületamisel jätab kohus nõude sisuliselt läbi vaatamata, kaebetähtajast kinnipidamise korral tuleb nõue küll sisuliselt lahendada, kuid aegumise vastuväite põhjendatuse korral jääb see rahuldamata. Viivise sissenõutavuse, vähendamise ja vastuväidete osas on kolleegiumi hinnangul põhjendatud kohaldada vastavaid TsÜS-i ja VÕS-i sätteid. Kolleegiumi varem väljendatud seisukoht, mille kohaselt HKMS § 46 lg 2 ei jäta ruumi TsÜS §-de 146 ja 147 kohaldamiseks (3-19-143/30, p 16), puudutas üksnes kohtule esitatava kaebuse tähtaegsuse arvutamist. Kaebetähtajale ei kohaldata nõude aegumise regulatsiooni. (p 35)
Kui pool soovib esitada tasaarvestuse vastuväite, tuleb halduskohtul praegusel juhul ka see lahendada võimalikus erimenetluses rahatrahvi määramise üle otsustamisel, tuvastades vajaduse korral selleks uusi asjaolusid (vt RKHKo nr 3-3-1-22-03, p 13). (p 27)
Kohtul tuleb täitmisele kuuluva kohtuotsuse täitmata jätmise eest rahatrahvi määramist (HKMS § 248) kaaluda ka omal algatusel. Rahatrahvi määramine kohtulahendi täitmata jätmise eest tagab lisaks menetlusosalise huvide kaitsele laiemalt avalikku huvi selle vastu, et kohtulahendeid täidetaks ning et täidesaatva riigivõimu teostamisel järgitaks seadust (põhiseaduse § 3 lg 1). (p 38)
Asjaoluga, et menetlusosaline trahvimist ei taotle, trahvi määramata jätmist põhjendada ei saa. Samas tuleb silmas pidada, et isik, kes pole halduskohtult rahatrahvi määramist taotlenud, ei saa hilisemas menetluses tugineda väitele, et kohus oleks trahvi pidanud määrama omal algatusel. Juhul kui kohtulahendi õigeaegse täitmata jätmisega on menetlusosalisele tekitatud kahju, on kaebajal võimalik taotleda kahju hüvitamist selleks ettenähtud korras väljaspool trahvi määramise menetlust (RKHKm nr 3-3-1-21-13, p 20). (p 39)
|
| 3-25-675/23
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.11.2025 |
|
HKMS § 121 lg 2 p 21 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus, millele tuginemiseks peavad esinema sättes nimetatud kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (RKHKm nr 3-18-763/15, p 9; RKHKm nr 3‑21‑980/24, p 11). (p 10)
Kohtumenetluses on võimalik arsti hinnangut teiste tõenditega ümber lükata. Kaebaja väidabki, et vangla väljastatud uued päikeseprillid ei pruugi olla tema tervise kaitseks piisavad. Kui menetlusosalisel pole võimalik tõendeid esitada, tuleb kohtul vajaduse korral koguda tõendeid ise (HKMS § 2 lg 4), et isiku õigused ei jääks kaitseta. Kaebaja väidete hindamisel ei saanud kohus seega tugineda üksnes vastustaja esitatud tõenditele, vaid pidi vajadusel abistama kaebajat täiendavate tõendite (nt teise eriarsti arvamuse) kogumisel. Ilma halduskohtu abita ei pruugi kaebajal olla selleks muud võimalust. Kolleegium märgib siiski, et täiendava arvamuse kogumise vajadus tekib siis, kui kaebaja seab põhjendatult kahtluse alla vangla eriarsti arvamuse pinnalt tehtud järeldused päikeseprillide sobivuse kohta. (p 13)
|
| 3-25-2024/8
|
Riigikohtu halduskolleegium |
13.10.2025 |
|
Kui PPA loeb KodS § 29 lg 1 alusel isiku Eesti kodakondsusest loobunuks teise riigi kodakondsuse vastuvõtmisega, tunnistatakse tema Eesti kodaniku dokumendid ITDS § 13 lg 1 p 1 alusel kehtetuks. Sellisel juhul peab Euroopa Liidu kodanik omandama elamisõiguse Euroopa Liidu kodaniku seaduses sätestatud korras, samuti taotlema uue isikutunnistuse. ITDS § 13 lg-s 4 on sätestatud, et kehtetuks tunnistatud dokumendi kehtivust ei taastata. See norm ei tee vahet menetlusel, milles dokumenti kehtivus taastatakse. Niisiis ei oleks võimalik tühistamiskaebuse esitamisel ka esialgset õiguskaitset kohaldades ära hoida olukorda, mil isik jääks mingiks ajaks ilma kehtivate Eesti kodaniku dokumentideta. Ajal, mil kaebajal ei ole kehtivat isikut tõendavat dokumenti, on tema õiguste praktiline teostamine oluliselt raskendatud. Muu hulgas võib osutuda võimatuks e-teenuste kasutamine (sh võiks osutuda keeruliseks juurdepääs pangateenustele), samuti ei saaks ta hääletada valimistel (vt nt KOVVS § 45 lg 2). Lisaks tuleb arvestada kodakondsuse kui õigussuhte erilise olemusega. Kodakondsus pole taandatav pelgalt sellest tulenevate õiguste ja kohustuste summaks. Seetõttu väärib kohtulikku kaitset ka Eesti kodakondsusesse kuulumise katkematus. Niisuguses olukorras ei saa isiku õigusi piisavalt tõhusalt kaitsta PPA otsuse hilisemal vaidlustamisel. Järelikult on HKMS § 45 lg-s 1 sätestatud keelamiskaebuse esitamise eeldused täidetud. (p-d 13-16)
Kolleegium on järjekindlalt selgitanud, et HKMS § 121 lg 2 p 1 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtluseta (viimati RKHKm nr 3-23-2445/20, p 9). Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (RKHKm nr 3-17-981/16, p 13). (p 9)
ITDS § 13 lg 4 välistab kehtetuks tunnistatud isikut tõendava dokumenti kehtivuse taastamise ka esialgse õiguskaitse korras. (p 13)
Kodakondsus kui õigussuhe on erilise olemusega. Kolleegium märkis RKHKo nr 3-22-1072/28 p-s 23 kodakondsuse kohta järgmist: „Kolleegium on kodakondsuse kohta rõhutanud, et see on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (otsus asjas nr 3-3-1-42-08, p 29). Selle seose kaudu muutub isik osaks rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast (PS § 1 lg 1 ja § 56), kellel on ainsana täielikud põhiseaduse muutmise volitused (PS § 162, § 163 lg 1 p 1 ja põhiseaduse täiendamise seaduse § 3). Niisiis ei ole kodakondsus üksnes side isiku ja riigi vahel välissuhtes, vaid õiguslik staatus, mille kaudu isik on ühtlasi osa riigist kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust, teostades ühest küljest ise kõrgeimat riigivõimu, aga olles samuti abstraktsemalt riigi suveräänsuse allikas (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-6-12, p 127, kolmas lause).“ Niisiis pole kodakondsus taandatav pelgalt sellest tulenevate õiguste ja kohustuste summaks. (p 15)
|
| 3-24-2091/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.10.2025 |
|
Juhul kui KOV algatab elukoha andmete muutmise RRS 12. peatüki alusel kui ruumi omanik, tuleb samal ajal arvestada RRS 11. peatükis sätestatud nõuetega, mis muu hulgas kohustavad KOV-i tagama, et tema territooriumil püsivalt viibiva inimese elukoha aadress kantaks rahvastikuregistrisse vähemalt linna ja linnaosa või valla täpsusega. Elukoha andmete kannete eest vastutava isikuna peab KOV täitma uurimiskohustust ning püüdma haldusmenetluse võimalusi kasutades (nt e-kirja või telefoni teel või volituste piires teiste enda töös kasutatavate andmekogude andmete alusel) inimesega kontakti saada, et selgitada välja, millise KOV-i territooriumil isik püsivalt viibib. (p 23)
Haldusorgani selgitamiskohustus on suurem, kui muutuvad halduspraktika või õiguslik olukord. (p 29)
Tagastatud nõue ei pruukinud olla kaebaja ainsaks tegelikuks nõudeks. Kohtud pole kaebaja tegelikku tahet välja selgitanud ega teda oma kaebuse esitamisel piisavalt abistanud. (p 26)
Kui halduskohus tuvastab asja menetlusse võtmise uuel otsustamisel, et Y.Y tulnuks käsitada kaaskaebajana, ei saa tema nõuet pidada praeguses menetlusetapis ilmselgelt perspektiivituks ega tema õiguste riivet väheintensiivseks, sest temaga seotud faktilised asjaolud on kindlaks tegemata. (p 31)
Olukorras, kus seadusandja on sidunud puuduse korral abi saamise õiguse (sh õiguse eluruumi tagamisele) vahetult inimese elukohaga, kuid KOV-i poolt kande muutmise tulemusel ei jää inimesele rahvastikuregistrisse elukoha aadressi isegi mitte linna(osa) või valla täpsusega, ei saa riivet pidada väheintensiivseks. (p 19)
|
| 3-22-2373/51
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.08.2025 |
|
Kinnipeetava ümberpaigutamine ühest vanglast teise ei muuda ainetuks vaidlust töötasu üle vanglas, kuhu isik oli varem paigutatud, mistõttu puudus asja menetluse lõpetamiseks alus kohaldada analoogiat HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2. (p 8)
Kuigi kaebaja ümberpaigutamise tõttu teise vanglasse pole Tartu Vanglat enam võimalik kohustada kaebajale uut töötasu määrama, siis olukorras, kus halduskohus oli juba teinud otsuse kaebaja kasuks, oleks ringkonnakohus kooskõlas tõhusa õiguskaitse ja menetlusökonoomia põhimõtetega (PS § 15 lg 1, HKMS § 2 lg-d 1 ja 2) pidanud minema üle tuvastamiskaebusele (HKMS § 152 lg 2) ning lahendama vaidluse sisuliselt, mitte suunama kaebajat Tallinna Vangla vastu uut taotlust esitama. (p 9)
|
| 3-21-76/38
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.06.2025 |
|
Kaebajal on õigus loobuda kaebusest ka pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist. Kohtul ei ole õigust keelduda pärast kohtuotsuse tegemist loobumise vastuvõtmisest tuginedes menetlusökonoomia põhimõttele. (p 13)
|
| 3-22-1384/55
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.06.2025 |
|
Mittevaraline kahju on hüvitatav RVastS §-des 7 ja 9 sätestatud järgmistel tingimustel. Avaliku võimu kandja (RVastS § 2 lg 1) peab olema tegutsenud õigusvastaselt ja sellega rikkunud isiku õigusi avalik-õiguslikus suhtes. Lisaks peab olema isikul tekkinud kahju. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos. Isik peab olema eelnevalt ammendanud õiguskaitsevahendid, mida RVastS § 7 lg 1 kohaselt tuleb kasutada, st ta peab olema esitanud haldusakti kehtetuks tunnistamise nõude (RVastS § 3), jätkuva toimingu lõpetamise nõude (RVastS § 4) või haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude (RVastS § 6). Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise puhul tuleb lisaks silmas pidada, et seda võib nõuda üksnes inimene ja juhul, kui süüliselt on alandatud tema väärikust, kahjustatud tervist, võetud vabadus, samuti kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1). Eeltoodud sätte järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus oli süüline. Seejuures vastutab avaliku võimu kandja nii kahju vahetult põhjustanud isikute süü kui ka n-ö organisatsioonilise süü korral (RKHKo nr 3-14-52324/185, p 18.2), st arvesse tuleb võtta süüd avaliku võimu kandja mistahes otsustustasandil. Kui mittevaralise kahju hüvitamise mõni eeldus puudub, tuleb nõue jätta rahuldamata. Kui mõni neist eeldustest ei ole konkreetsel juhul täidetud, puudub vajadus hinnata ülejäänud eeldusi. (p 13)
HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Seega peab kohus juhul, kui ta tunnistab otsuse resolutsioonis haldusorgani tegevuse õigusvastaseks, jättes taotletud rahalise hüvitise välja mõistmata, otsuse põhjenduses ära näitama, et täidetud on kõik mittevaralise kahju hüvitamise eeldused, sh et isikul tekkis kahju. (p 14)
VangS § 55 lg-st 1 tulenev vangla kohustust eeldab spordisaali või -rajatiste ettevalmistamises ja spordivahendite hankimises ning nende kasutamiseks mõistlike võimaluste loomises (vt RKHKo nr 3-19-1416/43 p-d 38 ja 40). Ei piisa üksnes sellest, et kinnipeetaval lubatakse teha harjutusi elukambris või osaleda igapäevases jalutuskäigus.
Vangla ei saa õigustada oma kohustuste mittetäitmist vanglaametnike nappusega. Spordisaali külastused jäeti ära järelevalvekaalutlustel, kuid graafikut ei muudetud ega pakutud asendusaegu. Selline tegevus rikkus kinnipeetava õigust spordisaali kasutamisele ja oli õigusvastane. Kuigi spordisaal loob spordiga tegelemiseks paremad tingimused, ei olnud graafiku alusel spordisaali külastuste õigusvastane ärajätmine sedavõrd intensiivse mõjuga, et seda saaks pidada kaebaja tervist kahjustavaks. (p-d 16 ja 19)
VangS § 68 lg 1 järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus kinnipeetavat läbi otsida keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Läbiotsimise mõju intensiivsus on erinevate läbiotsimisviiside puhul erinev. Läbiotsimise viise VangS § 68 ja määruse nr 44 v.r täpsemalt ei sätesta. Seega on vanglal kaalutlusõigus läbiotsimise viisi valikul. (p 23)
VangS § 41 ja 41 lg 2 kolmanda lause sätetest võib järeldada, et kinnipeetavat tuleb kohelda inimväärikust austavalt ning vangistus ei tohi põhjustada tarbetuid kannatusi. Läbiotsimisel tuleb eelistada kõige vähem invasiivset viisi, mis on eesmärgi saavutamiseks piisav, järgides inimväärikuse põhimõtet ja õiguste olemust moonutamata. (p 25)
VangS § 68 lg-t 1 ja tol ajal kehtinud Tartu Vangla kodukorra p 4.6 ning 17.1.10 ei saa tõlgendada selliselt, et lubatud on sagedased, süstemaatilised ja ilma konkreetse ohuta lahti riietumisega läbiotsimised isegi juhul, kui see toimub juhuslikkuse põhimõttel. Selleks peab esinema konkreetne oht, mis tingib vajaduse otsida kinnipeetav läbi lahti riietumisega. Sagedane ja süstemaatiline väljaspool eluosakonda töötavate kinnipeetavate lahti riietumisega läbiotsimine ei ole proportsionaalne, kui see ei ole seotud konkreetse ohuga. Vangla julgeoleku tagamine ei saa tulla kõigi kinnipeetavate õiguste riive arvelt, kui vanglal on muid viise ohtude maandamiseks. Lahti riietumisega läbiotsimist võib õigustada vanglale varem teadaolev info, et nt kinnipeetaval on kavatsus kasutada vägivalda, kinnipeetavate käitumine viitab ohule vangla julgeolekule või töö objektilt on tuvastatud keelatud esemete kadumine. Selline info tuleb ka säilitada viisil, et seda saaks hiljem kontrollida. Julgeolekukaalutlusel kompamisest intensiivsema astmega läbiotsimine ei saa põhineda abstraktsel ohul, vaid eeldab konkreetset ohtu. (p 29)
Olukorras, kus elavas järjekorras järgemööda võetakse kinnipeetav ruumi, kus ta otsitakse läbi lahti riietumisega, on tegemist kinnipeetavate lauskontrolliga. Vangla peab kaalutlusõigust järgides otsutama, millist läbiotsimise viisi pidada konkreetsel juhul proportsionaalseks. Vangla vaidlusalune tegevus toimus peamiselt preventiivsetel kaalutlustel pikema aja vältel. Vastustaja ei ole suutnud põhjendada, et vähemalt mõni lahti riietumisega läbiotsimine oli kaebaja suhtes konkreetse ohu ärahoidmiseks vajalik. (p 30)
VangS § 41 põhimõtte järgimiseks tuleb lahti riietumisega läbiotsimiste kui invasiivsete meetmete puhul kinnipeetavate õiguste kaitse tagamiseks viidatud normist kohustus neid toiminguid dokumenteerida. Dokumenteerimise kohustus aitab vältida kinnipeetavate õiguste rikkumist, sealhulgas õigust tervise kaitsele (PS § 28) ja väärkohtlemise keeldu (PS § 18, EIÕK art 3). Tõendamiskoormus, et läbiotsimine toimus nõuetekohaselt, lasub vanglal, mitte kinnipeetaval. Korralik dokumenteerimine vähendab riski, et otsus langetatakse vangla kahjuks pelgalt tõendite puudumise tõttu. (p 31)
Arvestades juhtumi asjaolusid (ajavahemiku pikkus, kaebaja hinnanguliselt nimetatud lahti riietumisega läbiotsimiste arv, mida vastustaja ei ole ümber lükanud), ei ole kahtlust, et kinnipeetavale kaasnesid hingelised üleelamised ja seeläbi tekkis mittevaraline kahju. Süsteemaatiline ja sagedane lahti riietumisega läbiotsimine saab alandada kinnipeetava väärikust selliselt, et see väärib kahju hüvitamist rahas. (p 34)
|
| 3-23-600/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
09.05.2025 |
|
Määrus, millega jäetakse elektroonilisest kohtuotsusest või kohtumenetlust lõpetavast määrusest väljatrükk andmata, tuleb lugeda HKMS § 203 lg 1 mõistes edasikaevatavaks. (p 8)
HKMS § 27 lg 1 p 9 toob toimikust ärakirja saamise kõrval esile õiguse saada dokumendina vormistatud kohtulahendi tõestatud ärakiri. (p 9)
Halduskohtumenetluses tuleb menetlusosalise taotluse alusel anda talle kohtuotsuse või kohtumenetlust lõpetava määruse väljatrükk. (p 9)
|
| 3-21-1862/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.12.2024 |
|
Kolleegium on leidnud, et esineb alus menetluse lõpetamiseks, kui kehtivuse kaotanud haldusaktidel puudub mõju pärast nende kehtivusaja möödumist ning tühistamiskaebus on seetõttu muutunud ainetuks (RKHKm nr 3-20-580/47, p 11). Samuti on kolleegium selgitanud, et kui haldusakt on täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu ning sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2 (RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 12). Sarnaselt saab lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2 ka juhul, kui kohustamiskaebuse esitaja õiguskaitsevajadus on ära langenud. HKMS § 152 lg 2 kohaselt tuleb jätkata menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. See ei ole lubatud siiski pelgalt objektiivse õiguspärasuse kontrollimiseks. (p-d 9-13)
Kui kaebaja nõuab registrikande parandamist, milleks on pädev EKEI, mitte PPA, on kaebuse aluseks EKEI tehtud registrikande ebaõigsus. Sellisel juhul on kaebus esitatud EKEI tegevuse peale HKMS § 17 lg 1 tähenduses isegi siis, kui kaebaja on sõnastanud oma kaebuses, et nõuab PPA kohustamist. (p-d 16-18)
AvTS § 434 lg-s 3 on sätestatud, et andmekogu volitatud töötleja on kohustatud täitma vastutava töötleja juhiseid andmete töötlemisel ja andmekogu majutamisel ning tagama andmekogu turvalisuse. Sellest sättest ei tulene, et vastutaval töötlejal on õigus anda volitatud töötlejale juhis registris andmete parandamiseks. Nimetatud norm puudutab andmekogu tehnilist pidamist ega anna vastutavale töötlejale kontrolli konkreetsete andmekoosseisude üle, mille kohta kannete tegemise pädevus on antud konkreetsele volitatud töötlejale. Selleks on kõnealune säte liiga üldine, samuti ei toeta ringkonnakohtu tõlgendust sätte kujunemislugu (vt Riigikogu X koosseisu 1027 SE seletuskiri kavandatud AvTS § 439 kohta). (p 17)
|
| 3-21-1366/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.10.2024 |
|
Vabariigi Valitsuse korraldused, millega vastustaja seadis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks piirangud, on üldkorraldused, mis on vaidlustatavad halduskohtus (HMS § 51 lg 2, vt RKPJKo nr 5 22-4/13, p 87 jj ja RKHKm nr 3-21-2241/11, p 23). (p 13)
Tuvastamiskaebuse esitamise võimalused on piiratud. Sellise kaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). HKMS § 38 lg-st 4 ja § 44 lg‑st 1 järeldub, et tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks on põhjendatud huvi, mis võimaldab asjaolu kindlakstegemise kaudu kaebajal oma õigusi kaitsta. See võib seisneda ennekõike preventiivses või rehabiliteerivas huvis. Preventiivne huvi tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus võib tõenäoliselt asuda varasema haldusakti või toiminguga sarnasel viisil uuesti rikkuma isiku õigusi. Lisaks peab õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis olema võimatu või ebamõistlikult raske (nt RKHKo nr 3-19-2164/40, p 17). Sealjuures ei piira varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine kaebeõigust HKMS § 45 lg 2 järgi (RKHKo nr 3-3-1-31-14, p 20; RKHKm nr 3-3-1-31-15, p 12). (p 15)
Keelamiskaebuse rahuldamine eeldab tuvastamiskaebuse lubatavusega võrreldes veelgi selgepiirilisemat ohtu, et lähiajal rikutakse isiku õigusi ja rikkumise tagajärgi ei saa kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel (RVastS § 5 lg 1). (p 16)
Sõltumata üldistusastmest peavad kõik kirjalikud haldusaktid (sh üldkorraldused) sisaldama põhjendusi (HMS § 56 lg 1 esimene lause). Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1 teine lause), nt seletuskirjas. Nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks eeskätt olukordades, kus haldusaktis detailse informatsiooni esitamine paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks, s.o oleks ebaproportsionaalselt mahukas, võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega. Kui haldusakti motivatsiooni esitamine tervikuna olekski ebaproportsionaalne, tuleks haldusaktis sellele vaatamata ära tuua vähemalt põhimotiivid. (Vt RKHKo nr 3-3-1-54-03, p 36.) Teisele dokumendile viidates peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon on osaks haldusakti põhjendusest (RKHKo nr 3-3-1-47-12, p 15). Viidatav dokument peab olema menetlusosalisele ka kättesaadav (vrd RKHKo nr 3-18-1891/46, p 17). (p 18)
Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses lisaks ka kaalutlused, millest haldusorgan on lähtunud (HMS § 56 lg-d 2 ja 3). (p 19)
Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse laiemat konteksti arvestades selle tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse teostamise võimaluse (RKÜKo nr 3 20 1044/5, p 14) ja täidab ka haldusorgani enesekontrolli eesmärki (nt RKÜKo asjas nr 3 3 1 85 10, p 26). (p 19)
Põhjenduste ulatuse puhul tuleb silmas pidada haldusaktide iseloomu. (p 20)
Vabariigi Valitsuse korralduste ja nende seletuskirjade põhjendustest ning muudest asjakohastest materjalidest pidid eelkõige nähtuma piirangute kehtestamise eesmärgid ning üldised selgitused selle kohta, miks olid piirangud asjaomastes ühiskonnaelu valdkondades möödapääsmatud. Lisaks pidi korraldustest olema aru saada, et valitsus on piirangute kehtestamisel erinevaid huve ja hüvesid üldiselt kaalunud. Valitsusel polnud võimalik mõõta mõjusid täpselt ja individualiseeritult. Meetmete sobivust, vajalikkust ja mõõdukust pidi valitsus kriisi olukorras oma initsiatiivil ning kohe põhjendama sel määral, milles talle olid teada või pidid teada olema võimalikud kaalukad vastuargumendid. (p 22)
Üksikasjalikumat põhjendamist raskendas ka see, et korralduste andmise ajal olid teaduslikud teadmised viiruse ja selle põhjustatud haiguse kohta läbivalt ebakindlad (see järeldus kehtib ka käesolevas asjas vaidlustatud korraldustest hiljem antud korralduste puhul, vt RKPJKo nr 5-22-4/13, p 72). (p 23)
Üldkorralduste eripära avaldub haldusmenetluses lisaks võimalusele jätta isikud ära kuulamata (HMS § 40 lg 3 p 6) ka põhjendamises (RKHKo nr 3-3-1-28-12, p 19). Need aspektid on omavahel seotud, sest kui isikut ära ei kuulata, ei saa tavapärasel viisil vastata ka tema vastuväidetele. Sedalaadi üldkorralduste puhul nagu praeguses asjas, ei saa haldusorganilt eeldada haldusakti põhjendustes kõigi teoreetiliselt mõeldavate vastuväidete kummutamist, mistõttu on paratamatu, et võimalikus järgnevas kohtumenetluses tuleb mõningaid aspekte hiljem täpsustada. See ei too tingimata kaasa haldusmenetluse lubamatut ülekandmist kohtumenetlusse ega kaalutlusõiguse teostamist kohtus. (p 21)
Isegi kui haldusakt on jäetud nõuetekohaselt põhjendamata, tuleb seaduse kohaselt vältida haldusakti kehtetuks tunnistamist vaid menetlus- või vormivea tõttu (HMS § 58, RVastS § 3 lg 3 p 1). See haldusõiguse üldpõhimõte kehtib ühtemoodi nii kohtule kui ka haldusorganile, kui viimane kaalub haldusakti kehtetuks tunnistamist. Põhjendamisviga ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui kohus on veendunud, et rikkumine ei võinud mõjutada asja sisulist otsustamist (RKHKo nr 3-3-1-29-12, p 20). (p 24)
Kaalutlusotsuste kohtulikul kontrollil tuleb eristada kaalutlusotsuse otstarbekust ja proportsionaalsust. Kaalutlusotsuse otstarbekust kohus eraldi ei hinda. Samuti ei tohi kohus haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 teine ja kolmas lause). Seevastu kohtus proportsionaalsuse testi tegemine ei ole kaalutlusõiguse teostamine haldusorgani eest, vaid kaalutlusõiguse piiride järgimise kontrollimine (HKMS § 158 lg 3 esimene lause). See ilmneb sõnaselgelt HMS § 4 lg-st 2, mis ütleb, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega (sh proportsionaalsuse põhimõttega). Proportsionaalsuse hindamisel kohtulik kontroll tulenevalt PS § 15 lg-st 1 ja § 146 esimesest lausest enamasti, sh praegusel juhul ei taandu (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 13). Haldusakti põhjendused ei piira nende argumentide ringi, mida kohus võib arvestada ja peab arvestama proportsionaalsuse hindamisel. Sellega ei hinda kohus halduse otsuse (poliitilist) otstarbekust, vaid täidab enda põhiseaduslikku ülesannet täitevvõimu kontrollimisel. Kohus uurib proportsionaalsust hinnates, ega haldusorgan ei ole valinud ebaproportsionaalset, st õiguslikult lubamatut meedet, mitte ei tee otstarbekuse kaalutlustel valikut mitme lubatava meetme seast. Eelnev ei tähenda, et haldusorgan ei peaks otsust nõuetekohaselt põhjendama, vaid et kohus saab proportsionaalsust kontrollida ka siis, kui haldusorgan ei ole haldusaktis üksikasjalikult proportsionaalsuse hindamist kirjeldanud. (p 25)
Legitiimne oli vaidlustatud korraldustega kehtestatud laiaulatuslike ühiskondlike piirangute ja meetmete (sh ettevõtjate tegevusele) kehtestamise eesmärk tõkestada koroonaviiruse levikut, et kaitsta seeläbi inimeste elu ja tervist ning ühiskonna kui terviku toimimist, sh vältida haiglavõrgu ülekoormamist (vt RKPJKo nr 5-22-4/13, p-d 68 ja 91; RKHKm nr 3-21-2241/11, p-d 26 ja 29, ka 3 21-884/45, p 19). (p 34)
Spaade tegevuse piiramine oli eesmärgi saavutamiseks sobiv, kuna seeläbi tekkis inimeste vahel vähem kontakte ja langes nakatumisrisk. Seejuures ei nõudnud meetme sobivuse test meetme 100%-list efektiivsust (vt RKHKm nr 3-21-2241/11, p 27). (p 34)
Tulenevalt ettevaatuspõhimõttest võis eelistada mõjusamat piirangut vähemalt seni, kuni püsis oht haiglate suutlikkusele (vrd RKHKo nr 3-21-884/45, p 25). (p 35)
|
| 3-21-1243/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.09.2024 |
|
Üldreeglina on asja arutamine halduskohtus avalik (PS § 24 lg 3, HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 37 lg 1) ning haldusasi tuleb läbi vaadata avalikul kohtuistungil. Kohtumenetluse avalikkuse põhimõte teenib ausa kohtupidamise huve ja kohtumenetluse läbipaistvuse eesmärki (vt ka RKPJKm nr 5-21-7/4, p 17) ning aitab tagada õiglast kohtumenetlust (vt ka RKHKm nr 3-21-2196/19, p 12). Igaühel on võimalik avalikust kohtuistungist osa võtta ning kohtuasja arutamist jälgida ja kajastada (vt ka TsMS § 42). Avaliku kohtuistungi korraldamise nõudest võib kõrvale kalduda üksnes seaduses sätestatud juhtudel (HKMS § 126 lg 1 ja § 131). Sõltumata asja lahendamise vormist - kirjalik või suuline -, tuleb kohtul siiski tagada kohtumenetluse avalikkus, sest põhiseadusest ja seadusest tulenevalt on kohtumenetluse avalikkus reegel ja erandeid sellest tuleb tõlgendada kitsalt. Kohtuasja sisu jõudmine avalikkuseni on välistatud üksnes siis, kui kohus on menetluse kuulutanud kinniseks (PS § 24 lg 3 ja HKMS § 79). (p 10)
Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, välja arvatud juhud, kui alaealise, abielupoole või kannatanu huvid nõuavad teisiti (PS § 24 lg 4). Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peaks kohtulahendi suuline kuulutamine olema reegel ning sellest võib kõrvale kalduda, kui lahend tehakse üldsusele kättesaadavaks muul viisil (EIKo Ryakib Biryukov vs. Venemaa, nr 14810/02, p 38 jj). Lahendi võib tervikuna avaldamata jätta üksnes erandlikel juhtudel (vt nt EIKo Straume vs. Läti, nr 59402/14, p-d 130-132). Kirjaliku menetluse puhul täidab kohtuotsuse avalikult kuulutamise nõuet halduskohtumenetluses otsuse avalikult teatavaks tegemine kohtukantselei kaudu (HKMS § 173 lg 1). Kuigi PS § 24 lg-test 3 ega 4, samuti PS § 44 lg-st 2 ei tulene menetlusvälise isiku subjektiivset õigust nõuda, et talle väljastatakse jõustumata kohtuotsuse tekst tema soovitud ajal ja viisil (vt RKPJKm nr 5-21-7/4, p-d 14 ja 17), ei välista see menetlusvälise isiku õigust jõustumata kohtuotsusega tutvuda. (p 11)
Kohtumenetluse avalikkus on erilise tähendusega halduskohtumenetluses, kus toimub avaliku võimu tegevuse õiguspärasuse kontroll. Halduskohtumenetluse vastu eksisteerib kaalukas avalik huvi, mis õigustab ajakirjanduses haldusasjade kajastamise võimaldamist ulatuses, milles see ei riiva ebaproportsionaalselt menetlusosalise õigusi (vt ka RKHKm nr 3-17-62/57, p 15.1). Avalikul võimul, sh kohtul ei ole üldjuhul alust sekkuda valdkonnaga tegeleva ajakirjaniku õigusesse määratleda teemasid, mille vastu võib esineda avalik huvi, kui on järgitud teiste isikute maine ja õiguste kaitse põhimõtet (vt ka samas, p-d 15.2 ja 15.3; vrd kriminaalmenetluse kohta ka RKKKm nr 1-22-1949/24, p-d 47 jj). (p 12)
Kohtute meediasuhtlus on vajalik kohtusüsteemi usaldusväärsuse ja kohtute sõltumatuse tagamiseks, mis on kaalukad väärtused. Konkreetses kohtuasjas koostatud otsust oskab kõige paremini selgitada asja lahendanud kohus. Selliselt aitab kohtulahendite tutvustamine paremini mõista kohtute tööd ja koostatud lahendeid ning vältida olukordi, kus menetlusvälised isikud mõistaksid kohtuotsuses kajastatud seisukohti vääralt või moonutatult. Selle saavutamiseks võib olla vajalik, et kohus selgitaks avalikkusele ka veel jõustumata kohtulahendis esitatud põhjendusi. (p 13)
Jõustumata kohtulahendis isikuandmete ebaõige avaldamise korral saab menetlusosaline esitada kahju hüvitamise nõude Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) alusel juhul, kui isikuandmete töötlemise nõudeid rikkus kohus õigusemõistmise funktsiooni raames Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalas (isikuandmete kaitse üldmääruse art 82 lg 1; vrd EKo C-268/21 Norra Stockholm Bygg, p 26, ja C-245/20 Autoriteit Persoonsgegevens). (p 25)
Eelnev ei tähenda siiski, et kohtumenetluse avalikkust ei võiks üldse piirata. Sellele osutavad ka eelviidatud PS § 24 lg-d 3 ja 4. Kolleegium on rõhutanud, et isikutel peab olema võimalik kohtusse pöörduda, kartmata, et nende või nendega seotud isikute kaitset vajav teave saab avalikuks. Sellise kindlustunde puudumisel oleks kohtusse pöördumise õigust piirav toime (vt RKHKm nr 3-21-2196/19, p 14.1). Kohus võib suhtluses meediaga avaldada infot jõustumata kohtuotsuse kohta, kuid peab järgima põhiseaduses ja seadustes menetlusosaliste huvide kaitseks sätestatud piiranguid. Kui huvi teabe varjamise vastu on ülekaalukas, sh tingivad seda põhiseaduses sätestatud väärtused, tuleb teave lahendi kohta jätta avaldamata. Kui kohtumenetlust pole kinniseks kuulutatud, on kohtul suurem otsustusruum, millist infot ja kui suures mahus jõustumata lahendi kohta avaldada, kuid kohtul tuleb ka siis rakendada meetmeid, et tagada tasakaal menetlusosaliste õiguste ning avalikkuse huvi vahel saada kohtuasja kohta teavet. Jõustumata kohtulahendi avaldamisel tuleb eriliselt silmas pidada isikuandmete kaitset. Ka muu juurdepääsupiiranguga info liiga detailne kajastamine võib konkreetsel juhul olla menetlusosaliste õiguste seisukohalt ebaproportsionaalne. Suhtluses ajakirjandusega on seega üldsust võimalik informeerida kohtulahendist ka nii, et selles kajastatakse peaasjalikult kohtu seisukohti, kuid jäetakse välja teave, mis võib menetlusosalist kahjustada (vt samas, p 13). (p 14)
Kolleegiumi hinnangul tuleb HKMS §-e 175 ja 89 koostoimes tõlgendada ja kohaldada viisil, et jõustumata kohtulahendi (vt ka HKMS § 179 lg 4 ja RKHKm nr 3-21-2196/19, p 12) avaldamisel järgitakse HKMS §-s 175 sätestatud menetluskorda (sh edasikaebeõiguse sisustamisel) ja HKMS §-s 89 sätestatud sisulisi tingimusi. (p 16)
HKMS § 175 lg 2 kohaselt eeldab jõustumata kohtuotsuse avaldamine menetlusvälise isiku (nt ajakirjaniku) sellekohast taotlust. Ei ole määrav, kuidas on taotlus sõnastatud ning millises vormis see on esitatud. Kui taotlusest nähtub menetlusvälise isiku soov saada infot jõustumata kohtuotsuse, sh lahendi põhjenduste kohta, on tegemist HKMS § 175 lg-s 2 nimetatud taotlusega. Taotluse kirjalik vormistamine võib olla siiski põhjendatud juhtudel, kus kohus peab vajalikuks küsida menetlusosaliste seisukohta taotluse kohta, kohus keeldub lahendi avaldamisest või avaldab selle osaliselt. (p 17)
HKMS § 175 lg-s 2 nimetatud taotlus tuleb halduskohtul lahendada HKMS § 175 lg-s 6 sätestatud korras. Viimasena viidatud sätte esimese ja teise lause kohaselt tehakse HKMS § 175 lg-tes 2-5 nimetatud taotluse alusel kohtuotsuse osalise avaldamise või avaldamata jätmise kohta määrus. Kohus kuulab vajaduse ja võimaluse korral andmesubjekti enne määruse tegemist ära. (p 18)
HKMS § 175 lg 6 esimest lauset tuleb tõlgendada kitsalt. Taotluse rahuldamata jätmise või osalise rahuldamisena pole käsitatav see, kui kohus avaldab info jõustumata kohtuotsuse kohta muul viisil, kui taotleja seda soovis (vrd RKPJKm nr 5-21-7/4, p 14). Kohtul tuleb hinnata, millises vormis on jõustumata kohtuotsuse avaldamine konkreetsel juhul võimalik nii, et arvestatud oleks ka menetlusosaliste huvidega, kuid menetlusväline isik saaks jõustumata kohtuotsusega vajalikul määral tutvuda. Kui menetlusväline isik saavutab taotluse eesmärgi, st saab tutvuda jõustumata kohtuotsusega, on tegemist taotluse rahuldamisega ning kohtumääruse koostamine pole vajalik. Edasikaebeõigus on ette nähtud üksnes taotluse esitajale juhul, kui kohus keeldub taotluse rahuldamisest (sama sätte kolmas lause). (p 18)
HKMS § 175 lg-d 2 ja 6 on erinormid HKMS §-s 89 sätestatud menetlusnormide suhtes. Jõustumata kohtuotsusega tutvumisele pole põhjendatud kohaldada sama ranget menetluslikku korda kui toimikuga tutvumisele HKMS § 89 alusel, mis on mõeldud reguleerima olukorda, kus menetlusväline isik soovib tutvuda toimiku materjalidega ja saada nendest ärakirju (vrd RKHKm nr 3-17-62/57). Jõustumata kohtulahendiga tutvumine ei riiva üldjuhul menetlusosalise õigusi nii intensiivselt kui toimikuga tutvumine, sest ei võimalda saada toimiku materjalide kohta nii detailset teavet. Toimikus sisalduva teabe kaitse vastu on eelduslikult suurem huvi. Seetõttu on HKMS § 89 alusel taotluse lahendamisele õigustatud kohaldada rangemaid nõudeid, nt enne tutvumisloa andmist küsida menetlusosaliste seisukohta taotluse lahendamiseks. Lisaks on kohtul võimalik HKMS § 175 lg-te 3, 4 ja 5 alusel avaldatavas jõustumata lahendis varjata nii isikuandmeid, muid eraelulisi andmeid kui ka teavet, millele kehtib juurdepääsupiirang. (p 19)
HKMS §-st 89 nähtub, et jõustumata kohtulahendi avaldamine menetlusvälisele isikule eeldab huvide kaalumist, kas menetlusvälise isiku huvi on kaalukam kui poole või kolmanda isiku huvi teabe kaitsmiseks. Taotluse jõustumata kohtuotsusega tutvumiseks võib samas esitada igaüks (HKMS § 175 lg 2). See ei välista kohtu kohtustust kaaluda konkreetsel juhul, kas jõustumata kohtulahendi avaldamine menetlusvälisele isikule on põhjendatud, sest, nagu eespool selgitatud, tuleb arvestada ka menetlusosaliste huvide kaitsmise vajadusega. Kaalumiseks võib seetõttu olla vajalik ka taotluse esitajal põhjendada enda huvi jõustumata kohtulahendiga tutvumiseks. Seejuures pole välistatud, et kohtulahendi saab avaldada üksnes varjates menetlusosaliste andmeid ja piiratud juurdepääsuga teavet. (p 20)
Eelnevast tuleb eristada olukorda, kus kohus avaldab jõustumata kohtulahendi kohta pressiteate või muu lakoonilise teabe omal algatusel, et informeerida avalikkust käimasolevast kohtuasjast. HKMS seda otsesõnu ei reguleeri. Jõustumata kohtuotsuse kohta pressiteate avaldamise eesmärk on tutvustada avalikkusele otsuse põhiseisukohti. Seega on kohtu koostatud pressiteade sisuliselt käsitatav kohtuotsuse avaldamisena ning kohtul tuleb analoogia korras lähtuda HKMS § 175 lg-st 2 ja võtta arvesse HKMS §-s 89 sätestatud sisulisi tingimusi, st kaaluda pressiteate avaldamisel ühelt poolt avalikkuse huvi saada jõustumata kohtulahendi kohta infot ja teisalt menetlusosaliste huve. Vajaduse korral tuleb pressiteade avaldada nii, et selles on varjatud isikuandmed või juurdepääsupiiranguga info. Kohtumääruse koostamist pressiteate avaldamine ei eelda (vt HKMS § 175 lg 6 ja kolleegiumi eelnevad selgitused). (p 21)
Pole siiski välistatud, et jõustumata kohtulahendis juurdepääsupiiranguga teabe õigusvastasel avaldamisel on menetlusosalisel tema õiguste rikkumise korral võimalik taotleda kahju hüvitamist. Menetlusvälise isiku juurdepääs jõustumata kohtulahendile on menetlusseadustiku alusel lahendatav menetlusõiguslik küsimus, mis eeldab vastandlike huvide kaalumist. Selle otsustuse tegemise pädevus on üksnes kohtunikul käimasolevas kohtumenetluses ning eeldab tema eriteadmiste rakendamist õigusemõistmisel (vt RKHKm nr 3-20-1033/41, p 24; vrd p 25). Kohtumenetluse käigus kohtu tegevusega tekkinud kahju saab hüvitada RVastS § 15 lg-s 1 nimetatud eelduste täitmisel. (p 24)
|
| 3-23-1278/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.09.2024 |
|
HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel tagastab kohus kaebuse, kui see ei vasta HKMS §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist. Viidatud säte sisaldab kolme kumulatiivset eeldust, mis peavad olema täidetud samal ajal: kaebuse seaduse nõuetele mittevastavus, puuduste tähtajaks kõrvaldamata jätmine ning puuduste tõttu esinev takistus asja edasisel menetlemisel. (p 11)
Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHKm nr 3-3-1-64-15, p 24). (p 13)
Kohtul tuleb tagada, et kaebaja ei jääks üksnes kaebuse sõnastamise tõttu ilma enda põhiseaduslikust õigusest kohtulikule kaitsele (vrd ka RKHKm nr 3-22-1679/23, p 14). (p 15)
Kaebaja määrab kaebuse esitamisel ära kaebuse nõude ja aluse ning piiritleb sellega vaidluse eseme (HKMS § 41 lg 1). Seega on kaebuse nõude ja aluse täpne piiritlemine esmajärjekorras kaebaja ülesanne ning kaebuse lahendamiseks vältimatult vajalik. Kohtul tuleb vajaduse korral kaebajat enda selgitustega aidata. Samas tuleb menetlusosalisel hoiduda kohtu koormamisest asja lahendamise seisukohalt tähtsusetute asjaolude ja väidetega. Selline tegevus võib raskendada asja menetlemist. Menetlusõigusi tuleb kasutada heauskselt ning nende kuritarvitamine pole ühelgi juhul lubatud (HKMS § 28 lg-d 1 ja 2). See hõlmab ka kaebaja tegevust kaebuse aluse ning nõude sõnastamisel ja kohtuga suhtlemisel. (p 16)
|
| 3-21-2398/89
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2024 |
|
Avalik-õiguslikus suhtes tekkinud mittevaralise kahju nõue on päritav. Kui nõue on kohtu menetluses ning konkreetse vaidluse olemusest ei tulene teisiti, ei ole kaebaja surma korral täidetud menetluse lõpetamise eeldused. (p-d 11 ja 12)
|
| 3-22-722/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.06.2024 |
|
Juhul kui isikult on pikaajalise elaniku staatus ära võetud ilma, et oleks hinnatud direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 kirjeldatud kõrgendatud ohulävendit, tuleb isikule enne tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist hinnata, ega samadel asjaoludel ei esine ka lahkumisettekirjutuse tegemiseks vajalikku kõrgendatud ohulävendit. Kui pikaajalise elaniku staatuse äravõtmise aluseks olnud asjaolud ei anna alust hinnata isikust lähtuvat ohtu tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ning asjaolud pole muutunud, tuleb isikule anda tähtajaline elamisluba. Sellises olukorras on lahkumisettekirjutuse tegemine jätkuvalt käsitatav väljasaatmisena art 12 lg 1 tähenduses. (p 15)
|
| 3-22-2187/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.02.2024 |
|
Nii kohtu kui ka menetlusosaliste huvides on, et e-kirja vormis kohtumäärused oleksid üheselt arusaadavad ning eristatavad muust kohtuga peetavast kirjavahetusest. E-kirja vormis tehtud kohtumääruse sisust või pealkirjast peaks nähtuma selgelt, et kohus on menetlusosalistele edastanud kohtumääruse. Kirja pealkiri „kohtunõue“ viitas piisavalt selgelt, et tegemist on õiguslikult siduva menetlust korraldava dokumendiga, s.t korraldava määrusega. (p 21)
AdvS § 33 ei täpsusta künniseid, mille ületamisel peab eksamineeritav ühe või teise hinde, sh hinde „5“ pälvima. See on jäetud AdvS § 32 lg 2 kohaselt vastustaja otsustada. Ebaõige on eeldus, et hinne „5“ tuleb advokatuuriseaduse kohaselt anda tingimata ühe eksamiosa 50% õigete vastuste eest. Sellist normi seaduses ei ole. Ükski seaduse norm ei keela advokatuuril ka jaotada eksami kirjalik osa alamosadeks ning sätestada, et kirjaliku osa eest rahuldava hinde saamiseks peab esmalt olema rahuldavalt lahendatud test kui kirjaliku eksami komponent. Lubatud on ka eksamikorraldus, mille kohaselt juhul, kui õigusteoreetilistest küsimustest koosneva testi sooritamisel ei ole õigesti vastatud vähemalt 70% küsimustest, on tagajärjeks advokaadieksami kirjaliku osa sooritamine negatiivsele hindele, s.t sisuliselt hinnetele 1–4. (p 33)
|
Facebook
X.com