3-21-1862/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.12.2024 |
|
Kolleegium on leidnud, et esineb alus menetluse lõpetamiseks, kui kehtivuse kaotanud haldusaktidel puudub mõju pärast nende kehtivusaja möödumist ning tühistamiskaebus on seetõttu muutunud ainetuks (RKHKm nr 3-20-580/47, p 11). Samuti on kolleegium selgitanud, et kui haldusakt on täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu ning sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2 (RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 12). Sarnaselt saab lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2 ka juhul, kui kohustamiskaebuse esitaja õiguskaitsevajadus on ära langenud. HKMS § 152 lg 2 kohaselt tuleb jätkata menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. See ei ole lubatud siiski pelgalt objektiivse õiguspärasuse kontrollimiseks. (p-d 9-13)
Kui kaebaja nõuab registrikande parandamist, milleks on pädev EKEI, mitte PPA, on kaebuse aluseks EKEI tehtud registrikande ebaõigsus. Sellisel juhul on kaebus esitatud EKEI tegevuse peale HKMS § 17 lg 1 tähenduses isegi siis, kui kaebaja on sõnastanud oma kaebuses, et nõuab PPA kohustamist. (p-d 16-18)
AvTS § 434 lg-s 3 on sätestatud, et andmekogu volitatud töötleja on kohustatud täitma vastutava töötleja juhiseid andmete töötlemisel ja andmekogu majutamisel ning tagama andmekogu turvalisuse. Sellest sättest ei tulene, et vastutaval töötlejal on õigus anda volitatud töötlejale juhis registris andmete parandamiseks. Nimetatud norm puudutab andmekogu tehnilist pidamist ega anna vastutavale töötlejale kontrolli konkreetsete andmekoosseisude üle, mille kohta kannete tegemise pädevus on antud konkreetsele volitatud töötlejale. Selleks on kõnealune säte liiga üldine, samuti ei toeta ringkonnakohtu tõlgendust sätte kujunemislugu (vt Riigikogu X koosseisu 1027 SE seletuskiri kavandatud AvTS § 439 kohta). (p 17)
|
3-21-1366/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.10.2024 |
|
Vabariigi Valitsuse korraldused, millega vastustaja seadis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks piirangud, on üldkorraldused, mis on vaidlustatavad halduskohtus (HMS § 51 lg 2, vt RKPJKo nr 5 22-4/13, p 87 jj ja RKHKm nr 3-21-2241/11, p 23). (p 13)
Tuvastamiskaebuse esitamise võimalused on piiratud. Sellise kaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). HKMS § 38 lg-st 4 ja § 44 lg‑st 1 järeldub, et tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks on põhjendatud huvi, mis võimaldab asjaolu kindlakstegemise kaudu kaebajal oma õigusi kaitsta. See võib seisneda ennekõike preventiivses või rehabiliteerivas huvis. Preventiivne huvi tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus võib tõenäoliselt asuda varasema haldusakti või toiminguga sarnasel viisil uuesti rikkuma isiku õigusi. Lisaks peab õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis olema võimatu või ebamõistlikult raske (nt RKHKo nr 3-19-2164/40, p 17). Sealjuures ei piira varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine kaebeõigust HKMS § 45 lg 2 järgi (RKHKo nr 3-3-1-31-14, p 20; RKHKm nr 3-3-1-31-15, p 12). (p 15)
Keelamiskaebuse rahuldamine eeldab tuvastamiskaebuse lubatavusega võrreldes veelgi selgepiirilisemat ohtu, et lähiajal rikutakse isiku õigusi ja rikkumise tagajärgi ei saa kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel (RVastS § 5 lg 1). (p 16)
Sõltumata üldistusastmest peavad kõik kirjalikud haldusaktid (sh üldkorraldused) sisaldama põhjendusi (HMS § 56 lg 1 esimene lause). Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1 teine lause), nt seletuskirjas. Nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks eeskätt olukordades, kus haldusaktis detailse informatsiooni esitamine paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks, s.o oleks ebaproportsionaalselt mahukas, võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega. Kui haldusakti motivatsiooni esitamine tervikuna olekski ebaproportsionaalne, tuleks haldusaktis sellele vaatamata ära tuua vähemalt põhimotiivid. (Vt RKHKo nr 3-3-1-54-03, p 36.) Teisele dokumendile viidates peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon on osaks haldusakti põhjendusest (RKHKo nr 3-3-1-47-12, p 15). Viidatav dokument peab olema menetlusosalisele ka kättesaadav (vrd RKHKo nr 3-18-1891/46, p 17). (p 18)
Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses lisaks ka kaalutlused, millest haldusorgan on lähtunud (HMS § 56 lg-d 2 ja 3). (p 19)
Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse laiemat konteksti arvestades selle tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse teostamise võimaluse (RKÜKo nr 3 20 1044/5, p 14) ja täidab ka haldusorgani enesekontrolli eesmärki (nt RKÜKo asjas nr 3 3 1 85 10, p 26). (p 19)
Põhjenduste ulatuse puhul tuleb silmas pidada haldusaktide iseloomu. (p 20)
Vabariigi Valitsuse korralduste ja nende seletuskirjade põhjendustest ning muudest asjakohastest materjalidest pidid eelkõige nähtuma piirangute kehtestamise eesmärgid ning üldised selgitused selle kohta, miks olid piirangud asjaomastes ühiskonnaelu valdkondades möödapääsmatud. Lisaks pidi korraldustest olema aru saada, et valitsus on piirangute kehtestamisel erinevaid huve ja hüvesid üldiselt kaalunud. Valitsusel polnud võimalik mõõta mõjusid täpselt ja individualiseeritult. Meetmete sobivust, vajalikkust ja mõõdukust pidi valitsus kriisi olukorras oma initsiatiivil ning kohe põhjendama sel määral, milles talle olid teada või pidid teada olema võimalikud kaalukad vastuargumendid. (p 22)
Üksikasjalikumat põhjendamist raskendas ka see, et korralduste andmise ajal olid teaduslikud teadmised viiruse ja selle põhjustatud haiguse kohta läbivalt ebakindlad (see järeldus kehtib ka käesolevas asjas vaidlustatud korraldustest hiljem antud korralduste puhul, vt RKPJKo nr 5-22-4/13, p 72). (p 23)
Üldkorralduste eripära avaldub haldusmenetluses lisaks võimalusele jätta isikud ära kuulamata (HMS § 40 lg 3 p 6) ka põhjendamises (RKHKo nr 3-3-1-28-12, p 19). Need aspektid on omavahel seotud, sest kui isikut ära ei kuulata, ei saa tavapärasel viisil vastata ka tema vastuväidetele. Sedalaadi üldkorralduste puhul nagu praeguses asjas, ei saa haldusorganilt eeldada haldusakti põhjendustes kõigi teoreetiliselt mõeldavate vastuväidete kummutamist, mistõttu on paratamatu, et võimalikus järgnevas kohtumenetluses tuleb mõningaid aspekte hiljem täpsustada. See ei too tingimata kaasa haldusmenetluse lubamatut ülekandmist kohtumenetlusse ega kaalutlusõiguse teostamist kohtus. (p 21)
Isegi kui haldusakt on jäetud nõuetekohaselt põhjendamata, tuleb seaduse kohaselt vältida haldusakti kehtetuks tunnistamist vaid menetlus- või vormivea tõttu (HMS § 58, RVastS § 3 lg 3 p 1). See haldusõiguse üldpõhimõte kehtib ühtemoodi nii kohtule kui ka haldusorganile, kui viimane kaalub haldusakti kehtetuks tunnistamist. Põhjendamisviga ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui kohus on veendunud, et rikkumine ei võinud mõjutada asja sisulist otsustamist (RKHKo nr 3-3-1-29-12, p 20). (p 24)
Kaalutlusotsuste kohtulikul kontrollil tuleb eristada kaalutlusotsuse otstarbekust ja proportsionaalsust. Kaalutlusotsuse otstarbekust kohus eraldi ei hinda. Samuti ei tohi kohus haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 teine ja kolmas lause). Seevastu kohtus proportsionaalsuse testi tegemine ei ole kaalutlusõiguse teostamine haldusorgani eest, vaid kaalutlusõiguse piiride järgimise kontrollimine (HKMS § 158 lg 3 esimene lause). See ilmneb sõnaselgelt HMS § 4 lg-st 2, mis ütleb, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega (sh proportsionaalsuse põhimõttega). Proportsionaalsuse hindamisel kohtulik kontroll tulenevalt PS § 15 lg-st 1 ja § 146 esimesest lausest enamasti, sh praegusel juhul ei taandu (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 13). Haldusakti põhjendused ei piira nende argumentide ringi, mida kohus võib arvestada ja peab arvestama proportsionaalsuse hindamisel. Sellega ei hinda kohus halduse otsuse (poliitilist) otstarbekust, vaid täidab enda põhiseaduslikku ülesannet täitevvõimu kontrollimisel. Kohus uurib proportsionaalsust hinnates, ega haldusorgan ei ole valinud ebaproportsionaalset, st õiguslikult lubamatut meedet, mitte ei tee otstarbekuse kaalutlustel valikut mitme lubatava meetme seast. Eelnev ei tähenda, et haldusorgan ei peaks otsust nõuetekohaselt põhjendama, vaid et kohus saab proportsionaalsust kontrollida ka siis, kui haldusorgan ei ole haldusaktis üksikasjalikult proportsionaalsuse hindamist kirjeldanud. (p 25)
Legitiimne oli vaidlustatud korraldustega kehtestatud laiaulatuslike ühiskondlike piirangute ja meetmete (sh ettevõtjate tegevusele) kehtestamise eesmärk tõkestada koroonaviiruse levikut, et kaitsta seeläbi inimeste elu ja tervist ning ühiskonna kui terviku toimimist, sh vältida haiglavõrgu ülekoormamist (vt RKPJKo nr 5-22-4/13, p-d 68 ja 91; RKHKm nr 3-21-2241/11, p-d 26 ja 29, ka 3 21-884/45, p 19). (p 34)
Spaade tegevuse piiramine oli eesmärgi saavutamiseks sobiv, kuna seeläbi tekkis inimeste vahel vähem kontakte ja langes nakatumisrisk. Seejuures ei nõudnud meetme sobivuse test meetme 100%-list efektiivsust (vt RKHKm nr 3-21-2241/11, p 27). (p 34)
Tulenevalt ettevaatuspõhimõttest võis eelistada mõjusamat piirangut vähemalt seni, kuni püsis oht haiglate suutlikkusele (vrd RKHKo nr 3-21-884/45, p 25). (p 35)
|
3-21-1243/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.09.2024 |
|
Üldreeglina on asja arutamine halduskohtus avalik (PS § 24 lg 3, HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 37 lg 1) ning haldusasi tuleb läbi vaadata avalikul kohtuistungil. Kohtumenetluse avalikkuse põhimõte teenib ausa kohtupidamise huve ja kohtumenetluse läbipaistvuse eesmärki (vt ka RKPJKm nr 5-21-7/4, p 17) ning aitab tagada õiglast kohtumenetlust (vt ka RKHKm nr 3-21-2196/19, p 12). Igaühel on võimalik avalikust kohtuistungist osa võtta ning kohtuasja arutamist jälgida ja kajastada (vt ka TsMS § 42). Avaliku kohtuistungi korraldamise nõudest võib kõrvale kalduda üksnes seaduses sätestatud juhtudel (HKMS § 126 lg 1 ja § 131). Sõltumata asja lahendamise vormist - kirjalik või suuline -, tuleb kohtul siiski tagada kohtumenetluse avalikkus, sest põhiseadusest ja seadusest tulenevalt on kohtumenetluse avalikkus reegel ja erandeid sellest tuleb tõlgendada kitsalt. Kohtuasja sisu jõudmine avalikkuseni on välistatud üksnes siis, kui kohus on menetluse kuulutanud kinniseks (PS § 24 lg 3 ja HKMS § 79). (p 10)
Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, välja arvatud juhud, kui alaealise, abielupoole või kannatanu huvid nõuavad teisiti (PS § 24 lg 4). Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peaks kohtulahendi suuline kuulutamine olema reegel ning sellest võib kõrvale kalduda, kui lahend tehakse üldsusele kättesaadavaks muul viisil (EIKo Ryakib Biryukov vs. Venemaa, nr 14810/02, p 38 jj). Lahendi võib tervikuna avaldamata jätta üksnes erandlikel juhtudel (vt nt EIKo Straume vs. Läti, nr 59402/14, p-d 130-132). Kirjaliku menetluse puhul täidab kohtuotsuse avalikult kuulutamise nõuet halduskohtumenetluses otsuse avalikult teatavaks tegemine kohtukantselei kaudu (HKMS § 173 lg 1). Kuigi PS § 24 lg-test 3 ega 4, samuti PS § 44 lg-st 2 ei tulene menetlusvälise isiku subjektiivset õigust nõuda, et talle väljastatakse jõustumata kohtuotsuse tekst tema soovitud ajal ja viisil (vt RKPJKm nr 5-21-7/4, p-d 14 ja 17), ei välista see menetlusvälise isiku õigust jõustumata kohtuotsusega tutvuda. (p 11)
Kohtumenetluse avalikkus on erilise tähendusega halduskohtumenetluses, kus toimub avaliku võimu tegevuse õiguspärasuse kontroll. Halduskohtumenetluse vastu eksisteerib kaalukas avalik huvi, mis õigustab ajakirjanduses haldusasjade kajastamise võimaldamist ulatuses, milles see ei riiva ebaproportsionaalselt menetlusosalise õigusi (vt ka RKHKm nr 3-17-62/57, p 15.1). Avalikul võimul, sh kohtul ei ole üldjuhul alust sekkuda valdkonnaga tegeleva ajakirjaniku õigusesse määratleda teemasid, mille vastu võib esineda avalik huvi, kui on järgitud teiste isikute maine ja õiguste kaitse põhimõtet (vt ka samas, p-d 15.2 ja 15.3; vrd kriminaalmenetluse kohta ka RKKKm nr 1-22-1949/24, p-d 47 jj). (p 12)
Kohtute meediasuhtlus on vajalik kohtusüsteemi usaldusväärsuse ja kohtute sõltumatuse tagamiseks, mis on kaalukad väärtused. Konkreetses kohtuasjas koostatud otsust oskab kõige paremini selgitada asja lahendanud kohus. Selliselt aitab kohtulahendite tutvustamine paremini mõista kohtute tööd ja koostatud lahendeid ning vältida olukordi, kus menetlusvälised isikud mõistaksid kohtuotsuses kajastatud seisukohti vääralt või moonutatult. Selle saavutamiseks võib olla vajalik, et kohus selgitaks avalikkusele ka veel jõustumata kohtulahendis esitatud põhjendusi. (p 13)
Jõustumata kohtulahendis isikuandmete ebaõige avaldamise korral saab menetlusosaline esitada kahju hüvitamise nõude Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) alusel juhul, kui isikuandmete töötlemise nõudeid rikkus kohus õigusemõistmise funktsiooni raames Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalas (isikuandmete kaitse üldmääruse art 82 lg 1; vrd EKo C-268/21 Norra Stockholm Bygg, p 26, ja C-245/20 Autoriteit Persoonsgegevens). (p 25)
Eelnev ei tähenda siiski, et kohtumenetluse avalikkust ei võiks üldse piirata. Sellele osutavad ka eelviidatud PS § 24 lg-d 3 ja 4. Kolleegium on rõhutanud, et isikutel peab olema võimalik kohtusse pöörduda, kartmata, et nende või nendega seotud isikute kaitset vajav teave saab avalikuks. Sellise kindlustunde puudumisel oleks kohtusse pöördumise õigust piirav toime (vt RKHKm nr 3-21-2196/19, p 14.1). Kohus võib suhtluses meediaga avaldada infot jõustumata kohtuotsuse kohta, kuid peab järgima põhiseaduses ja seadustes menetlusosaliste huvide kaitseks sätestatud piiranguid. Kui huvi teabe varjamise vastu on ülekaalukas, sh tingivad seda põhiseaduses sätestatud väärtused, tuleb teave lahendi kohta jätta avaldamata. Kui kohtumenetlust pole kinniseks kuulutatud, on kohtul suurem otsustusruum, millist infot ja kui suures mahus jõustumata lahendi kohta avaldada, kuid kohtul tuleb ka siis rakendada meetmeid, et tagada tasakaal menetlusosaliste õiguste ning avalikkuse huvi vahel saada kohtuasja kohta teavet. Jõustumata kohtulahendi avaldamisel tuleb eriliselt silmas pidada isikuandmete kaitset. Ka muu juurdepääsupiiranguga info liiga detailne kajastamine võib konkreetsel juhul olla menetlusosaliste õiguste seisukohalt ebaproportsionaalne. Suhtluses ajakirjandusega on seega üldsust võimalik informeerida kohtulahendist ka nii, et selles kajastatakse peaasjalikult kohtu seisukohti, kuid jäetakse välja teave, mis võib menetlusosalist kahjustada (vt samas, p 13). (p 14)
Kolleegiumi hinnangul tuleb HKMS §-e 175 ja 89 koostoimes tõlgendada ja kohaldada viisil, et jõustumata kohtulahendi (vt ka HKMS § 179 lg 4 ja RKHKm nr 3-21-2196/19, p 12) avaldamisel järgitakse HKMS §-s 175 sätestatud menetluskorda (sh edasikaebeõiguse sisustamisel) ja HKMS §-s 89 sätestatud sisulisi tingimusi. (p 16)
HKMS § 175 lg 2 kohaselt eeldab jõustumata kohtuotsuse avaldamine menetlusvälise isiku (nt ajakirjaniku) sellekohast taotlust. Ei ole määrav, kuidas on taotlus sõnastatud ning millises vormis see on esitatud. Kui taotlusest nähtub menetlusvälise isiku soov saada infot jõustumata kohtuotsuse, sh lahendi põhjenduste kohta, on tegemist HKMS § 175 lg-s 2 nimetatud taotlusega. Taotluse kirjalik vormistamine võib olla siiski põhjendatud juhtudel, kus kohus peab vajalikuks küsida menetlusosaliste seisukohta taotluse kohta, kohus keeldub lahendi avaldamisest või avaldab selle osaliselt. (p 17)
HKMS § 175 lg-s 2 nimetatud taotlus tuleb halduskohtul lahendada HKMS § 175 lg-s 6 sätestatud korras. Viimasena viidatud sätte esimese ja teise lause kohaselt tehakse HKMS § 175 lg-tes 2-5 nimetatud taotluse alusel kohtuotsuse osalise avaldamise või avaldamata jätmise kohta määrus. Kohus kuulab vajaduse ja võimaluse korral andmesubjekti enne määruse tegemist ära. (p 18)
HKMS § 175 lg 6 esimest lauset tuleb tõlgendada kitsalt. Taotluse rahuldamata jätmise või osalise rahuldamisena pole käsitatav see, kui kohus avaldab info jõustumata kohtuotsuse kohta muul viisil, kui taotleja seda soovis (vrd RKPJKm nr 5-21-7/4, p 14). Kohtul tuleb hinnata, millises vormis on jõustumata kohtuotsuse avaldamine konkreetsel juhul võimalik nii, et arvestatud oleks ka menetlusosaliste huvidega, kuid menetlusväline isik saaks jõustumata kohtuotsusega vajalikul määral tutvuda. Kui menetlusväline isik saavutab taotluse eesmärgi, st saab tutvuda jõustumata kohtuotsusega, on tegemist taotluse rahuldamisega ning kohtumääruse koostamine pole vajalik. Edasikaebeõigus on ette nähtud üksnes taotluse esitajale juhul, kui kohus keeldub taotluse rahuldamisest (sama sätte kolmas lause). (p 18)
HKMS § 175 lg-d 2 ja 6 on erinormid HKMS §-s 89 sätestatud menetlusnormide suhtes. Jõustumata kohtuotsusega tutvumisele pole põhjendatud kohaldada sama ranget menetluslikku korda kui toimikuga tutvumisele HKMS § 89 alusel, mis on mõeldud reguleerima olukorda, kus menetlusväline isik soovib tutvuda toimiku materjalidega ja saada nendest ärakirju (vrd RKHKm nr 3-17-62/57). Jõustumata kohtulahendiga tutvumine ei riiva üldjuhul menetlusosalise õigusi nii intensiivselt kui toimikuga tutvumine, sest ei võimalda saada toimiku materjalide kohta nii detailset teavet. Toimikus sisalduva teabe kaitse vastu on eelduslikult suurem huvi. Seetõttu on HKMS § 89 alusel taotluse lahendamisele õigustatud kohaldada rangemaid nõudeid, nt enne tutvumisloa andmist küsida menetlusosaliste seisukohta taotluse lahendamiseks. Lisaks on kohtul võimalik HKMS § 175 lg-te 3, 4 ja 5 alusel avaldatavas jõustumata lahendis varjata nii isikuandmeid, muid eraelulisi andmeid kui ka teavet, millele kehtib juurdepääsupiirang. (p 19)
HKMS §-st 89 nähtub, et jõustumata kohtulahendi avaldamine menetlusvälisele isikule eeldab huvide kaalumist, kas menetlusvälise isiku huvi on kaalukam kui poole või kolmanda isiku huvi teabe kaitsmiseks. Taotluse jõustumata kohtuotsusega tutvumiseks võib samas esitada igaüks (HKMS § 175 lg 2). See ei välista kohtu kohtustust kaaluda konkreetsel juhul, kas jõustumata kohtulahendi avaldamine menetlusvälisele isikule on põhjendatud, sest, nagu eespool selgitatud, tuleb arvestada ka menetlusosaliste huvide kaitsmise vajadusega. Kaalumiseks võib seetõttu olla vajalik ka taotluse esitajal põhjendada enda huvi jõustumata kohtulahendiga tutvumiseks. Seejuures pole välistatud, et kohtulahendi saab avaldada üksnes varjates menetlusosaliste andmeid ja piiratud juurdepääsuga teavet. (p 20)
Eelnevast tuleb eristada olukorda, kus kohus avaldab jõustumata kohtulahendi kohta pressiteate või muu lakoonilise teabe omal algatusel, et informeerida avalikkust käimasolevast kohtuasjast. HKMS seda otsesõnu ei reguleeri. Jõustumata kohtuotsuse kohta pressiteate avaldamise eesmärk on tutvustada avalikkusele otsuse põhiseisukohti. Seega on kohtu koostatud pressiteade sisuliselt käsitatav kohtuotsuse avaldamisena ning kohtul tuleb analoogia korras lähtuda HKMS § 175 lg-st 2 ja võtta arvesse HKMS §-s 89 sätestatud sisulisi tingimusi, st kaaluda pressiteate avaldamisel ühelt poolt avalikkuse huvi saada jõustumata kohtulahendi kohta infot ja teisalt menetlusosaliste huve. Vajaduse korral tuleb pressiteade avaldada nii, et selles on varjatud isikuandmed või juurdepääsupiiranguga info. Kohtumääruse koostamist pressiteate avaldamine ei eelda (vt HKMS § 175 lg 6 ja kolleegiumi eelnevad selgitused). (p 21)
Pole siiski välistatud, et jõustumata kohtulahendis juurdepääsupiiranguga teabe õigusvastasel avaldamisel on menetlusosalisel tema õiguste rikkumise korral võimalik taotleda kahju hüvitamist. Menetlusvälise isiku juurdepääs jõustumata kohtulahendile on menetlusseadustiku alusel lahendatav menetlusõiguslik küsimus, mis eeldab vastandlike huvide kaalumist. Selle otsustuse tegemise pädevus on üksnes kohtunikul käimasolevas kohtumenetluses ning eeldab tema eriteadmiste rakendamist õigusemõistmisel (vt RKHKm nr 3-20-1033/41, p 24; vrd p 25). Kohtumenetluse käigus kohtu tegevusega tekkinud kahju saab hüvitada RVastS § 15 lg-s 1 nimetatud eelduste täitmisel. (p 24)
|
3-23-1278/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.09.2024 |
|
HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel tagastab kohus kaebuse, kui see ei vasta HKMS §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist. Viidatud säte sisaldab kolme kumulatiivset eeldust, mis peavad olema täidetud samal ajal: kaebuse seaduse nõuetele mittevastavus, puuduste tähtajaks kõrvaldamata jätmine ning puuduste tõttu esinev takistus asja edasisel menetlemisel. (p 11)
Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHKm nr 3-3-1-64-15, p 24). (p 13)
Kohtul tuleb tagada, et kaebaja ei jääks üksnes kaebuse sõnastamise tõttu ilma enda põhiseaduslikust õigusest kohtulikule kaitsele (vrd ka RKHKm nr 3-22-1679/23, p 14). (p 15)
Kaebaja määrab kaebuse esitamisel ära kaebuse nõude ja aluse ning piiritleb sellega vaidluse eseme (HKMS § 41 lg 1). Seega on kaebuse nõude ja aluse täpne piiritlemine esmajärjekorras kaebaja ülesanne ning kaebuse lahendamiseks vältimatult vajalik. Kohtul tuleb vajaduse korral kaebajat enda selgitustega aidata. Samas tuleb menetlusosalisel hoiduda kohtu koormamisest asja lahendamise seisukohalt tähtsusetute asjaolude ja väidetega. Selline tegevus võib raskendada asja menetlemist. Menetlusõigusi tuleb kasutada heauskselt ning nende kuritarvitamine pole ühelgi juhul lubatud (HKMS § 28 lg-d 1 ja 2). See hõlmab ka kaebaja tegevust kaebuse aluse ning nõude sõnastamisel ja kohtuga suhtlemisel. (p 16)
|
3-21-2398/89
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2024 |
|
Avalik-õiguslikus suhtes tekkinud mittevaralise kahju nõue on päritav. Kui nõue on kohtu menetluses ning konkreetse vaidluse olemusest ei tulene teisiti, ei ole kaebaja surma korral täidetud menetluse lõpetamise eeldused. (p-d 11 ja 12)
|
3-22-722/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.06.2024 |
|
Juhul kui isikult on pikaajalise elaniku staatus ära võetud ilma, et oleks hinnatud direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 kirjeldatud kõrgendatud ohulävendit, tuleb isikule enne tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist hinnata, ega samadel asjaoludel ei esine ka lahkumisettekirjutuse tegemiseks vajalikku kõrgendatud ohulävendit. Kui pikaajalise elaniku staatuse äravõtmise aluseks olnud asjaolud ei anna alust hinnata isikust lähtuvat ohtu tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ning asjaolud pole muutunud, tuleb isikule anda tähtajaline elamisluba. Sellises olukorras on lahkumisettekirjutuse tegemine jätkuvalt käsitatav väljasaatmisena art 12 lg 1 tähenduses. (p 15)
|
3-22-2187/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.02.2024 |
|
Nii kohtu kui ka menetlusosaliste huvides on, et e-kirja vormis kohtumäärused oleksid üheselt arusaadavad ning eristatavad muust kohtuga peetavast kirjavahetusest. E-kirja vormis tehtud kohtumääruse sisust või pealkirjast peaks nähtuma selgelt, et kohus on menetlusosalistele edastanud kohtumääruse. Kirja pealkiri „kohtunõue“ viitas piisavalt selgelt, et tegemist on õiguslikult siduva menetlust korraldava dokumendiga, s.t korraldava määrusega. (p 21)
AdvS § 33 ei täpsusta künniseid, mille ületamisel peab eksamineeritav ühe või teise hinde, sh hinde „5“ pälvima. See on jäetud AdvS § 32 lg 2 kohaselt vastustaja otsustada. Ebaõige on eeldus, et hinne „5“ tuleb advokatuuriseaduse kohaselt anda tingimata ühe eksamiosa 50% õigete vastuste eest. Sellist normi seaduses ei ole. Ükski seaduse norm ei keela advokatuuril ka jaotada eksami kirjalik osa alamosadeks ning sätestada, et kirjaliku osa eest rahuldava hinde saamiseks peab esmalt olema rahuldavalt lahendatud test kui kirjaliku eksami komponent. Lubatud on ka eksamikorraldus, mille kohaselt juhul, kui õigusteoreetilistest küsimustest koosneva testi sooritamisel ei ole õigesti vastatud vähemalt 70% küsimustest, on tagajärjeks advokaadieksami kirjaliku osa sooritamine negatiivsele hindele, s.t sisuliselt hinnetele 1–4. (p 33)
|
3-23-1543/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.01.2024 |
|
Kui kohtu tegevuse tõttu on tekkinud segadus kas kaebaja on riigilõivust vabastatud või mitte, siis tuleb riigilõivu tähtaegselt tasumata jätmisel kohtul kaaluda kaebajale riigilõivu tasumiseks uue tähtaja määramist. (p 13)
|
3-21-629/46
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.12.2023 |
|
Tervishoiuteenuse osutaja ekspertarsti põhjendused, millega on nõustunud ka töötukassa ekspertarst, viitavad sellele, et arstil oli kahtlus, kas kaebajal esineb tunnetuslike võimete languse tõttu tegutsemise või osalemise piiranguid, kuid tervise infosüsteemi andmed olid taotluse lahendamise ajal selle kahtluse kõrvaldamiseks ebapiisavad. Sellisel juhul tuleb küsida taotleja tegutsemisvõime täpsustamiseks täiendavaid terviseandmeid taotluses nimetatud arstidelt (tervise- ja tööministri 7. septembri 2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 5 lg 1 p 3, ka § 2 p 11; vt RKHKo nr 3 20 2474/11, p 28), mitte soovitada isikul esitada uus töövõime hindamise taotlus. (p 13)
Taotleja töövõime hindamisel tuleb muu hulgas arvestada erinevates valdkondades esinevate piirangute koosmõju (vt tervise- ja tööministri 7. septembri 2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 7 lg 3 p 2 ja lg 4 p 1, § 8 lg 2). (p 14)
Töövõime olemasolust kohtumenetluse ajal ei saa üheselt järeldada seda, et töövõime oli olemas ka taotluse lahendamise ajal. (p 15)
Kohtul tuleb terviseandmetest töövõime kohta tehtud järelduste kontrollimiseks kasutada üldjuhul erialaasjatundja abi (RKHKo nr 3-2 0-2474/11, p-d 19 ja 20; vt ka RKHKo nr 3-17-1110/84, p 24). (p 17)
|
3-22-2509/36
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.12.2023 |
|
Rahvusvahelist kaitset taotlev isik peab esitama võimalikult kiiresti varjupaigataotluse koos põhjenduste ning tõenditega. Taotluste puhul, mis põhinevad üldtuntud ohul, eeldatakse, et asukohariigi ametiasutused hindavad seda ohtu omal algatusel (vt nt EIKo-d Hirsi Jamaa jt vs. Itaalia [suurkoda] 23. veebruar 2012, nr 27765/09, p-d 131–133, ja M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka [suurkoda], 21. jaanuar 2011, nr 30696/09, p 366). Seevastu individuaalsel ohul põhinevate taotluste puhul peab taotleja sellisele ohule tuginedes seda põhjendama. Kui asukohariik saab aga teada konkreetse isikuga seotud asjaoludest, mis võivad teda päritoluriiki tagasipöördumisel ohustada, tuleb asukohariigi ametiasutustel sellega omal algatusel tegeleda (vt EIKo F.G. vs. Rootsi, nr 43611/11, p 127). (p 18.4)
Arvesse tuleb võtta nii üldist olukorda päritoluriigis kui ka taotleja isiklikku seisundit (vt EIKo Vilvarajah jt vs. Ühendkuningriik, 30. oktoober 1991, nr-d 13163/87; 13164/87; 13165/87; 13447/87; 13448/87, p 108) ja seda, kas taotleja põhilugu oli kogu menetluse vältel järjepidev või kui esinesidki mõned ebakindlused, siis kas need ohustavad jutu üldist usaldusväärsust. Analüüsida tuleb, kas ajutisest vahistamisest päritoluriigis on möödunud märkimisväärne aeg ja kas pärast seda on taotleja saanud päritoluriigis oma tööd ning elu tavapäraselt jätkata või on mingeid märke ametivõimude edasisest tähelepanust taotleja suhtes (S.F. jt vs. Rootsi, nr 52077/10, p 67). (p 18.5)
HKMS § 158 lg 31 tähendab rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasuse üle käivas vaidluses nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude ex nunc hindamist, st kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist. See säte laieneb nii menetlusele halduskohtus kui ka apellatsioonimenetlusele ja kassatsioonimenetluse iseärasustega ka menetlusele Riigikohtus. (p-d 12, 12.2)
Kohtud pidanuks PPA-le taotluse uueks läbivaatamiseks tagasisaatmise asemel ise andma hinnangu kohtuotsuse tegemise hetkeks ilmnenud asjaoludele ja sellest lähtuvalt kas PPA otsuse jõusse jätma või pagulasstaatuses veendumise korral kohustama PPA-d andma kaebajale rahvusvaheline kaitse. Muutunud asjaoludest tingitud olukorras ei ole päritoluriigi teabe analüüsi kohustus eeskätt PPA-l. Kohtumenetluse õige ja seadusliku tulemuse eest vastutab kohus, mitte menetlusosaline. Pagulasstaatuse hindamine ei ole kaalutlusõiguse küsimus, vaid hindamisotsus ja kõike, mida on pärast PPA otsuse tegemist kohtumenetluse ajal võimalik hinnata, tuleb hinnata kohtul. Vastasel korral ei ole tagatud menetluse tõhusus ja rahvusvahelise kaitse otsustamise operatiivsus, sest asjaolud võivad keeruliste sündmuste puhul pidevalt muutuda. (p-d 14–15)
Isegi kui direktiivi 2013/32/EL eesmärk ei ole kehtestada ühiseid nõudeid osas, mis puudutavad pädevust teha rahvusvahelise kaitse taotluse kohta pärast esmase otsuse tühistamist uus otsus, tuleneb direktiivi eesmärgist, et liikmesriigid peavad kohandama oma riigisisest õigust nii, et pärast esmase otsuse tühistamist ja asja tagasisaatmist haldusorganile tehakse kiiresti uus otsus ning see otsus on kooskõlas kohtu tühistamisotsuses sisalduva hinnanguga (EKo Altheo, C-585/16, p-d 147 ja 148). Selline tõlgendus vastab direktiivi eesmärkidele tagada taotluste võimalikult kiire menetlemine ja direktiivi soovitav toime ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 47, s.o õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile. (p 16.2)
Kohtud saavad olenevalt konkreetsest asjast ise piisava põhjalikkusega hinnata rahvusvahelise kaitse vajadust. Seda tehes tuleb neil muuhulgas lähtuda direktiivist ja kohtumenetluse ajal muutunud olustikust. See ei tähenda, et kohus peaks ise andma haldusakti, küll saab ta teha juhise haldusorganile, mis kohustab haldusakti andma. Seejuures ei ole tegemist lubamatu sekkumisega haldusorgani pädevusse, kuivõrd EL-i õigus kohustab arvesse võtma uusi asjaolusid ning tegemist on hindamis- mitte kaalutlusotsusega. Haldusorganil tuleb kohtu antud hinnanguga arvestada. Juhul, kui pärast kohtuotsust ilmneb omakorda asjaolude muutumine (nt olukord, kui režiim päritolumaal kokku kukub ja riigis pole enam sellist tagakiusu), on siiski haldusorganil vajalik teha uus ajakohastatud hindamine (vt EKo Torubarov, C-556/17, p 66). (p 16.4)
Kuigi HKMS § 158 lg 31 esimene lause laieneb ka Riigikohtule, tuleb seejuures arvestada kassatsioonimenetluse eripära, st Riigikohus ei tuvasta tõendite alusel uusi faktilisi asjaolusid vaidluse sisu kohta. Riigikohus võib arvestada üksnes uusi asjaolusid, mis ei vaja tõendamist. (p 17)
Genfi konventsiooni ja direktiivi 2011/95/EL kohaselt ei pea pagulaseks tunnistamiseks või täiendava kaitse saamiseks rahvusvahelise kaitse taotleja olema lahkunud oma päritoluriigist põhjendatud tagakiusamishirmu või reaalse tõsise ohu tõttu. Nõue, et isik peab pagulaseks olemiseks olema väljaspool oma riiki, ei tähenda, et ta peab tingimata olema sellest riigist lahkunud ebaseaduslikult või et ta peab olema sealt lahkunud põhjendatud hirmu tõttu. Lisaks võib ta olla otsustanud taotleda oma pagulasseisundi tunnustamist pärast seda, kui ta on juba mõnda aega välismaal viibinud. Isikut, kes ei olnud pagulane, kui ta oma riigist lahkus, kuid kellest hiljem saab pagulane, nimetatakse pagulaseks sur place. (p 18)
Asjakohased rahvusvahelise kaitse andmist põhjendavad asjaolud võivad tekkida pärast taotleja päritoluriigist lahkumist. Need asjaolud võivad olla tekkinud päritoluriigis tema äraolekul ja olla rahvusvahelise kaitse taotlejast sõltumatud, kuid neil peavad olema otsesed tagajärjed taotleja olukorrale, tekitades põhjendatud tagakiusamishirmu. Need sündmused võivad viidata asjaolude olulisele muutusele päritoluriigis, sealhulgas juba olemasolevate tegurite süvenemisele pärast taotleja lahkumist päritoluriigist. (p 18.1)
Siiski ei ole nõutav, et need sündmused toimuksid päritoluriigis. Põhjendatud hirm tagakiusamise ees võib põhineda rahvusvahelise kaitse taotleja enda tegevusel, millega ta on tegelenud pärast päritoluriigist lahkumist. Isik võib saada pagulaseks sur place omaenda tegevuse tulemusena, näiteks kui ta ühineb juba tunnustatud pagulastega või väljendab oma poliitilisi seisukohti oma asukohariigis. See, kas selline tegevus on piisav, et õigustada põhjendatud tagakiusamishirmu, tuleb kindlaks teha asjaolusid hoolikalt uurides. Eelkõige tuleks arvesse võtta, kas sellised tegevused võisid saada teatavaks isiku päritoluriigi ametiasutustele ja kuidas need ametiasutused neid tõenäoliselt hindavad. Samuti seda, kas tegevus, millele rahvusvahelise kaitse taotleja tugineb, on päritoluriigis omandatud veendumuste või suundumuste väljendus ja jätkamine. Kolmandate isikute tegevus võib samuti mõjutada taotleja individuaalset olukorda. (p 18.2)
Üldiselt on väga raske hinnata, kas isik on tõeliselt huvitatud kõnealusest tegevusest, olgu see siis poliitiline eesmärk või religioon, või kas isik on sellega tegelenud ainult selleks, et luua põgenemisjärgne alus asukohariiki jäämiseks (vt EIKo F.G. vs. Rootsi, [suurkoda], 23. märts 2016, nr 43611/11, p 123; A.A. vs. Šveits, 7. jaanuar 2014, nr 58802/12, p 41). Ka ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti suunistes märgitakse, et sur place taotluste puhul kipuvad tekkima erilised usaldusväärsuse probleemid ning et vajalik on ümberasumise asjaolude ja tõelisuse range ja põhjalik uurimine. Niinimetatud „omakasupüüdlik“ tegevus ei tekita põhjendatud hirmu tagakiusamise ees konventsiooni alusel taotleja päritoluriigis, kui sellise tegevuse oportunistlik iseloom on kõigile, sealhulgas sealsetele ametiasutustele, ilmne ja kui isiku tagasisaatmine ei tooks kaasa tõsiseid negatiivseid tagajärgi (vt EIKo F.G. vs. Rootsi, nr 43611/11, p 52; vt ka EIKm Muradi ja Alieva vs. Rootsi, 25. juuni 2013, nr 11243/13, p-d 44-45). (p 18.3)
EIK on pidanud oluliseks hinnata, kas päritoluriigi andmed on muutunud ja olukord halvenenud pärast seda, kui asukohariigi ametiasutused tegid väljasaatmist puudutava otsuse; seda kas päritoluriigis võetakse sageli kinni ja väärkoheldakse isikuid, kes osalevad rahumeelselt opositsiooniliikumises või inimõigustealases tegevuses, kas nende isikute hulgas on ainult poliitiliste organisatsioonide juhid ja muud kõrgetasemelised isikud või ähvardab igaüht, kes demonstreerib praegusele režiimile vastuhakkamist või on mingil muul moel sellele vastu, kinnipidamine ning väärkohtlemine või piinamine (EIKo S.F. jt vs. Rootsi, 15. mai 2021, nr 52077/10, p 63). (p 18.5)
Mis puudutab pagulase sur place tegevust ja vahejuhtumeid asukohariigis, siis on EIK tagasisaatmise riski kindlaksmääramisel hinnanud seda, kas taotleja on pidevalt osalenud üha intensiivsemas tõelises poliitilises ja inimõigustealases tegevuses, ilmunud fotode ning nimega nt veebisaitidel ja telesaadetes, kus ta on muu hulgas väljendanud oma individuaalseid arvamusi inimõiguste küsimustes. Selle hindamise juures võtab EIK arvesse asjakohast teavet päritoluriigi kohta, seda, kas päritoluriigi võimud jälgivad tõhusalt internetisuhtlust ja režiimikriitikuid nii päritoluriigis kui ka väljaspool; seejuures on taotleja tegevus ja väidetavad juhtumid, sh võimalikud vahistamised päritoluriigis samuti asjakohased nagu ka see, kas taotleja lahkus ebaseaduslikult ja kas tal on olemas kehtivad väljasõidudokumendid (S.F. jt vs. Rootsi, nr 52077/10, p-d 68-69). (p 18.6)
Direktiivi 2011/95/EL art 5 lg 2 eesmärk on mh välistada varjupaigaõiguse kuritarvitamine tagakiusu teadliku provotseerimisega, eriti kui see toimub pärast rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsust. Kuritarvitamisega on tegu siis, kui poliitilise tegevuse alustamise või intensiivistamise ainus või peamine eesmärk on luua provokatsiooniga tagantjärele rahvusvahelise kaitse andmise eeldusi. (p 18.7)
Kui taotleja alustas poliitilise tegevusega alles eksiilis või muutis selle oluliselt intensiivsemaks, peab ta ära näitama veenvad põhjendused, et tema motiivid olid siirad. Tuleb arvestada, et rahvusvahelise kaitse saajal ei ole takistust intensiivistada poliitilist tegevust pärast kaitse saamist. Varjupaigamenetluse ja kohtumenetluse ajal aga ei saa taotlejal olla lõplikku kindlust, et ta ei pea pöörduma tagasi päritoluriiki. Mistahes eksiilis toimunud poliitilise tegevuse arvestamine avaks ulatusliku võimaluse isikutele moonutada oma subjektiivse käitumisega rahvusvahelise kaitse andmise tingimusi. Genfi konventsiooni ja direktiivi eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele. (p 18.8)
|
3-21-552/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.12.2023 |
|
Metsateatiste registreerimisel (raieks loa andmisel) kaitsealal peab Keskkonnaamet lähtuma kaitse-eeskirjas sedastatud kaitse-eesmärkidest ja järgima keskkonnaõiguse põhimõtteid. Seega on raie lubamine Keskkonnaameti poolt kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus. (p 16)
Kuigi kanakulli pesapuu on oluline, tuleb looduskaitsealal asuvat kanakulli kui kaitsealuse liigi elupaika kaitsta tervikuna. Elupaik ei koosne pelgalt pesapuu(de)st, vaid ka sellise ulatusega metsamassiivist, mis tagab kanakulli elutegevuseks vajaliku pesametsa säilimise ja häirimise vältimise. Seejuures ei sõltu elupaik kinnistu piiridest. Sobivate elupaikade hävimine on kanakulli jaoks suurim ohutegur ja nende säilimine oluline kanakulli arvukuse tõstmiseks. (p 18)
Eristada tuleb termineid „püsielupaik“, mis on väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav sigimisala või muu perioodilise koondumise paik, ning „elupaik“. Viimast seadus küll kasutab, aga ei defineeri. Keskkonnaamet on selgitanud, et „elupaik“ on kanakulli puhul samaväärne terminiga „pesapaik“ ning elupaik on „pesitsusterritooriumi“ oluline osa. (p d 18.1 ja 18.4)
Kui raieks loa andmise menetluses ilmneb asjaolude pinnalt, et keskkonnaregistri andmed on väärad, tuleb registriandmed parandada ja otsuse tegemisel lähtuda õigetest andmetest. Metsateatiste registreerimise ajal kehtinud KeRS § 6 lg 1 ei andnud haldusorganile õigust jätta tähelepanuta registrist puuduvaid keskkonnaandmeid, kui need olid asutusele teada või kui ta oleks neist eeldatavalt teada saanud nõuetekohase haldusmenetluse läbiviimisel. Keskkonnaregistris ebaõigete andmete avastamisel tuli algatada andmete parandamine (KeRS § 53). Kaalutlusõiguse teostamisel ja ohtude prognoosimisel saab haldusorgan arvestada vaid nende asjaoludega, mis olid talle otsuse tegemise hetkel teada või pidid teada olema. Kui olulised andmed ei jõudnud haldusorganini tema enda menetlusvea tõttu, ei vabanda asjaolu mitteteadmine puudulikku otsust. (p-d 21–21.1)
Korrakohaseks ärakuulamiseks ei saa pidada pelka telefonikõnet, kus kaebajat teavitatakse üks päev enne metsateatiste registreerimisest keeldumist tema jaoks varem mitte teada olnud asjaolust, et tema kinnistul on kanakulli elupaik ning et sellest tulenevalt jäävad metsateatised registreerimata. Selline ärakuulamine võis kanda küll kaebajale antavast haldusaktist etteteatamise eesmärki, kuid ei jätnud mõistlikku ajaakent piisavalt läbimõeldud vastuväidete ja seisukohtade esitamiseks. Seda eriti olukorras, kus keeldumise põhjus oli kaebaja jaoks üllatuslik. Ärakuulamine ei eelda alati, et isikule esitatakse enne haldusakti eelnõu tutvumiseks, kuid isikul peab ärakuulamisõiguse tõhusaks realiseerimiseks olema siiski piisava täpsusega teada, millise sisuga haldusakt võidakse tema suhtes anda. Vaid sel juhul saab ta esitada sisulise arvamuse ja vastuväited ning omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavad täiendavad andmed. Viimati öeldu eeldab ka isikule reageerimiseks mõistliku aja jätmist. (p 22.1)
Kuigi kinnistuomanikule on keskkonnaregistri kanded nähtavad, peab tal olema ajend, et registriga tutvuda. Isik võib vastasel juhul heas usus astuda samme, mida ta võimalikest tulevastest piirangutest teades ei astuks. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul oluline, et kinnistuomanikke teavitataks, kui kinnistul leitakse ja kantakse registrisse kaitsealuse liigi elupaik. Selline teavitussüsteem on võimalik luua mh automatiseerituna, saates omanikule näiteks e-kirja. (p 22.2)
Kohus ei ole õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel, sh õigusliku tähendusega faktiliste asjaolude tuvastamisel, seotud ühegi teise isiku seisukohtadega ning õigusmõistete sisustamine ja faktiliste olukordade hindamine on kohtuvõimu põhifunktsioon, mitte täidesaatva riigivõimu monopol. See tõdemus kehtib ka loodusteaduslike asjaolude puhul, sh kui kohtul tuleb hinnata, milline mõju on kavandataval raiel kaitsealuse liigi soodsa seisundi tagamisele ja elupaikade kaitsele. (p 23.5)
|
3-21-884/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.09.2023 |
|
Tartu Vangla direktori otsus lõpetada vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused ja kõik kinnipeetavate saatmised (sh saatmised jalutuskäigule) koroonapandeemia ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu tõttu Eestis oli ennetav meede. Ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel saab arvestada üksnes neid asjaolusid, mis olid või pidid olema haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (vt RKHKo nr 3-19-1838/48, p 20). Koroonapandeemia algusfaasis oli koroonaviiruse ja sellest põhjustatud koroonahaiguse teaduslikus käsitluses iseäranis palju ebakindlust ja määramatust. (p 23)
Võttes arvesse piirangu kohaldamise ajal teada olnud ebapiisavaid andmeid koroonaviiruse omaduste ja selle leviku kohta ning selle põhjustatud koroonahaiguse kulgemise kohta, ei saanud vangla olla esimese haiguspuhangu ajal kindel, et värskes õhus jalutuskäigu võimaluse pakkumine üle päeva või muul sagedusel oleks olnud piisavalt tõhus meede kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitsmiseks ning seeläbi vangla julgeoleku tagamiseks. Vangla kehtestas vaidlusaluse piirangu haiguspuhangu ajal, mil risk haiguse levimiseks oli tavapärasest kõrgem. Seetõttu võis vangla järeldada, et jalutusboksidesse viimine oleks tõstnud oluliselt kinnipeetavate ja vanglaametnike nakatumise riski. Sellise erakordse ja ebamäärase olukorra puhul ei saa vanglale ette heita rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustest hälbimist ja suuremat riski arvesse võttes rangemate piirangute kasutamist. (p 25)
VangS § 55 lg-s 2 sätestatud värskes õhus jalutamise õiguse äravõtmine 44 päevaks ei ole kinnipeetava õiguste väheintensiivne riive. (p 26)
VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õiguse viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas piiramise aluseid ei ole samas normis ette nähtud. (p 17)
Eeltoodust ei saa aga järeldada, et VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õigus oleks absoluutne. VangS § 41 lg 2 järgi võib kohaldada konkreetse seadusest tuleneva piirangu puudumise korral selliseid kinnipeetavate õiguste piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel (vrd RKHKo nr 3-19-1838/48, p 18 jj). Ei saa olla kahtlust, et ka nakkushaiguse epideemiline levik võib ohustada vangla julgeolekut. Vanglas viibivate isikute massilise haigestumise korral koroonahaigusesse oleks ohtu sattunud vangla toimimine ning kõigi vanglas viibivate isikute elu ja tervis. Üldise aluse (VangS § 41 lg 2) kohaldamine kinnipeetavale seadusega ette nähtud õiguste piiramiseks saab olla erandlik ja lühiajaline. (p 17)
Koroonapandeemia algusfaasis võib pidada piisavaks seda, et vangla kaalus iga kahe nädala tagant, kas jätkata piirangu kohaldamist, ning loobus jalutamispiirangust epidemioloogilise olukorra paranemisel, kui leevendati piiranguid ka ühiskonnale laiemalt. (p 28)
Kuigi kinnipeetavate päevaaegset liikumis- ja suhtlemisvabadust kambrite või osakondade kaupa on võimalik piirata VangS § 8 lg 2 alusel, ei näe säte ette võimalust piirata VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õigust. Seega peab nimetatud õigus olema tagatud ka kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisel. (p 17)
|
3-20-1055/70
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.08.2023 |
|
STS2014 2020 § 30 lg 1 p 3 järgi võib rakendusüksus peatada menetluse, kui menetluses oleva maksetaotluse või sama projekti ükskõik millise varasema maksetaotluse kulu abikõlblikkus ei ole üheselt selge. Seda sätet tuleb aga kohaldada koos HMS §-des 5 ja 6 sätestatud tõhususe põhimõttega ja uurimispõhimõttega. Sellisena eeldab STS2014 2020 § 30 lg 1 p 3 rakendamine ilma taotleja nõusolekuta teise menetluse tõttu, et kulu abikõlblikkusega seotud ebaselguse kõrvaldamise võimalused on haldusmenetluses ammendatud. (p 19)
Olukord, kus rakendusüksusel on seoses kriminaalasja algatamisega kõrvaldamata kahtlus, et toetusesaaja on projekti omaosalusega seoses tuginenud näilikele tehingutele, ei takista rakendusüksust vaidlusaluse projekti kulude abikõlblikkust välja selgitamast. Seadus ei näe ette, et kriminaalmenetluse alustamine või hilisem süüdistusakti esitamine vabastaks rakendusüksuse talle seadusega pandud ülesannete täitmisest ning piiraks rakendusüksuse pädevust või volitusi. Kulude abikõlblikkuse hindamiseks ei ole rakendusüksusel vaja lahendada kriminaalasja, vaid anda hinnang neile tõenditele ja asjaoludele, millest sõltub õigusaktide kohaselt kulude abikõlblikkus. (p 14)
Rakendusüksuse ja kriminaalasja lahendava kohtu seisukohtade lahknevuse vältimine on eesmärgina legitiimne, kuid ebaproportsionaalne oleks selleks taotluse menetlus peatada pikaks ja määramata ajaks. Vastustaja väide, et kriminaalmenetluses on avaramad võimalused tõe väljaselgitamiseks, ei ole piisav, et õigustada abikõlblikkuse hindamata jätmist haldusmenetluses. Seadusandja pole sätestanud, et praeguse juhtumi asjaoludel tuleks haldusmenetlus kriminaalmenetluse ajaks peatada. Kolleegium meenutab, et kriminaalmenetlus on õigussuhete korraldamisel äärmuslik abinõu. Küll on aga nii haldusorganil kui ka kohtul haldusasja lahendades põhimõtteliselt võimalik tugineda süüteomenetluses juba kogutud tõenditele, mida aga tuleb hinnata kogumis muude tõenditega. (p 15)
Olukorras, kus kulude abikõlblikkuse hindamine ja selleks vajalike asjaolude kindlakstegemine on haldusmenetluses olnud puudulik, ei ole halduskohtul keeldu uusi tõendeid koguda, asjaolusid tuvastada ja neile õiguslikku hinnangut anda. HKMS § 4 lg 4 järgi tuvastab kohus haldusasjas iseseisvalt ja lõplikult kõik selle lahendamisel tähtsad asjaolud, kui seadus ei sätesta teisiti. Sellega ei sekku kohus lubamatult haldusorgani otsustuspädevusse, sest asjaolude tuvastamine ja hindamine ei ole täidesaatva riigivõimu ainupädevusse antud kaalutlusõiguslikud otsustused. Vältida tuleb küll haldusmenetluse terviklikku ülekandmist kohtumenetlusse, kuid seda põhimõtet tuleb rakendada koos tõhusa õiguskaitse, õiguskindluse, mõistliku menetlusaja ja menetlusökonoomia nõuetega. Vältida tuleb ka haldusorgani vigade kordamist. (p 16)
Hüvitatava kahjuna ei saa alati käsitada kogu saamata jäänud toetust. Ka sellest tuleb üldjuhul maha arvata projekti nurjumise tagajärjel säästetud kulud sõltumata sellest, kas need oleks tulnud kanda omaosaluse või toetuse arvel. VÕS § 127 lg 5 sätestab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Põllumajanduspoliitika raames maksmisele kuulunud, kuid saamata jäänud investeeringutoetustest arvatakse maha vaid need säästetud kulud, mis isiku ülejäänud vara väärtust ei oleks suurendanud. Investeeringutoetuse üldisem eesmärk on suurendada põllumajandusettevõtja tulemuslikkust. (p 32)
EL ühtekuuluvuspoliitika valdkonna struktuuritoetuse puhul aga ei välista toetuse eesmärgid kulude mahaarvamist hüvitatavalt toetuselt ainuüksi põhjusel, et kulude kandmine oleks ühtaegu suurendanud kaebaja kinnisvara väärtust. Projektis kavandatud ehitistele oli pikaks ajaks ette nähtud spetsiifiline kasutusala, mis oleks märkimisväärselt piiranud nende kasutamist ja käsutamist. Ühtekuuluvuspoliitika struktuuritoetuste eesmärk on selle poliitika erieesmärkidele vastavate tegevuste edendamine. Olukorras, kus need eesmärgid jäid saavutamata ja kaebaja kapital jäi projekti olulisel määral kaasamata, ei ole alust saamata jäänud tulu täielikuks hüvitamiseks. Ligikaudu 350 000 euro suuruselt omavahendite investeeringult saamata jäänud tulu hüvitamine ligi 3,5 miljoni euro ulatuses oleks ilmselgelt ülemäärane (RVastS § 13 lg 1 p 5). (p-d 33–35)
Rakendusüksusel tuleb selgitada kulu abikõlblikkus välja põhjendamatu viivituseta, et projekti elluviimine pelgalt kahtluse tõttu ei nurjuks. Kahtlus ei tohiks tuua kaasa toetusest lõplikku ilmajäämist. See on tagajärg, mille saabumiseks peab olema kindel teadmine, et kulu on abikõlbmatu. Pooleliolevast kriminaalasjast lõplike tagajärgede tekkimine olukorras, kus need on välditavad, ei oleks kooskõlas süütuse presumptsiooniga. (p 20)
Struktuuritoetuse määramisel tekib taotlejal subjektiivne õigus saada toetust vastavalt toetuse määramise tingimustele. Selline haldusaktiga kindlaksmääratud õigus toetusele kuulub tingimuslikule iseloomule vaatamata omandipõhiõiguse kaitsealasse ning põhjendamatu viivitus toetuse maksmisel rikub seda põhiõigust. (p 26)
Kui toetusesaajale oleks tulnud vaidlusalustes väljamaksetaotlustes kajastatud kulude eest toetus välja maksta, kuid see jäeti õigusvastaselt tegemata, tuleb kohtul hinnata, milline oleks kohtuotsuse tegemise aja seisuga kaebaja varaline seisund olukorras, kus kaebaja oleks saanud neid toetusi projekti tingimustele vastavalt ettevõtluses kasutada ja projekti nõuetekohaselt ellu viia. Seejuures on ootuspärane, et toetuse mittesaamisel projekti elluviimine katkeb planeeritud vahendite äralangemise tõttu. Ainult sellest ei saa järeldada, et ka toetuse saamisel oleks kaebaja sattunud raskustesse. (p 28)
Struktuuritoetuste saamata jäämisega tekitatud kahju hüvitamise korral on esmane saamata jäänud tulu hüvitamine ning toetuse saamiseks tehtud kulude hüvitamine on teisene. Kulusid katma pidanud, aga saamata jäänud tulu väljamõistmise korral toetuse saamiseks tehtud kulutused hüvitatavad ei ole, kui need oleks tulnud kanda ka toetuse saamisel. Sellisel juhul tooks kulude teistkordne hüvitamine kaasa kahjustatud isiku põhjendamatu rikastumise. Kantud kulude hüvitamiseks pole alust ka siis, kui kahjustatud isik poleks neid avaliku võimu kandja tegevusest sõltumata suutnud tagasi teenida. Kulude hüvitamine võib mõnel juhul siiski olla kohane hüvitis, kui avaliku võimu kandja tõttu saamata jäänud tulu hüvitamise eeldused ei ole täidetud, nt kui avaliku võimu kandja tõendab, et ta polnud tulu saamata jäämises süüdi. (p 29)
Kahju ei hüvitata ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Juhtumi asjaolude väljaselgitamise kohustus ja keeld tugineda toetuse väljamaksmise menetluses oletustele kaitsevad selle isiku õigusi, kellele struktuuritoetus on määratud. Muuhulgas kaitsevad need normid ettevõtja huvi teenida projekti elluviimiseks tehtud kulud tagasi klientidelt laekuvate maksetega ning selline huvi pidi vastustajale VÕS § 127 lg 3 kontekstis olema ettenähtav. Ilma kulude tagasiteenimiseta võib ettevõtja sattuda olukorda, mis on ebasoodsam isegi algusest peale toetuse määramata jätmisest. Heas usus kantud kulu (nt omaosaluse, laenuintresside, hoonestusõiguse tasu), aga ka selle väärtusele vastava mõistliku kasumi ulatuses tuleks ära langenud äritulud toetuse väljamaksmise ennatlikul peatamisel hüvitada. Kui aga kaebaja oleks pärast projekti nurjumisest teadasaamist saanud kulude tekkimist vältida, ei oleks nende kandmine põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega. (p 30)
|
3-20-2247/53
|
Riigikohtu halduskolleegium |
09.06.2023 |
|
PlanS § 141 ei anna kaebeõigust detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks avalikes huvides (vt RKHKm nr 3-19-1627/28, p 11). (p 15)
Subjektiivsed õigused võrsuvad ka detailplaneeringus sätestatud ehituslikest piirangutest. Ehkki kohtumenetluses enda kui naabri huve kaitsvale planeeringu sättele tuginemiseks ei pea isik ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet (vt RKHKo nr 3-3-1-69-16, p 26, RKHKo nr 3-14-52416/72, p 15), on kaebajad tuginenud mh ka oma omandiõiguse kaitsele (insolatsiooni vähenemine, samuti kinnistu väärtuse vähenemine). Seega on kaebus esitatud subjektiivsete õiguste, mitte avalike huvide kaitseks. (p 15)
Vt RKHKm nr 3-19-1627/28, p 13. (p 15)
Subjektiivsed õigused võrsuvad ka detailplaneeringus sätestatud ehituslikest piirangutest. Ehkki kohtumenetluses enda kui naabri huve kaitsvale planeeringu sättele tuginemiseks ei pea isik ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet (vt RKHKo nr 3-3-1-69-16, p 26, RKHKo nr 3-14-52416/72, p 15), on kaebajad tuginenud mh ka oma omandiõiguse kaitsele (insolatsiooni vähenemine, samuti kinnistu väärtuse vähenemine). Seega on kaebus esitatud subjektiivsete õiguste, mitte avalike huvide kaitseks. (p 15)
Vt RKHKm nr 3-19-1627/28, p 13. (p 15)
PlanS § 140 lg 1 p 2 ei välista detailplaneeringu elluviimisest loobumist ja detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist, kui hoone ehitamisega on alustatud või kui ehitis on suures osas või täielikult valmis ehitatud, sest detailplaneeringus sätestatud ehitusõigust on võimalik realiseerida korduvalt. (p 18)
PlanS § 140 lg 1 p 2 on kaalutlusõiguslik säte. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine ei eelda sellises olukorras ülekaalukat avalikku huvi, kuid arvestada tuleb seaduse ja üldplaneeringu nõuetega ning naabrite huviga detailplaneeringu kehtima jäämise suhtes, sest hoonele detailplaneeringuga seatud ehituslikud piirangud täidavad piirkonda sobivuse kõrval ka naabrite huvide ja õiguskindluse kaitse eesmärke (PlanS § 10 lg 1, HMS § 64 lg-d 2 kuni 4, samuti HMS § 67 lg d 1 ja 2). Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel tuleb huvide kaalumisel arvesse võtta ka kehtetuks tunnistamise eesmärki (HMS § 4 lg 1). Eesmärk peab olema legitiimne ja kooskõlas kaalutlusõigust andva volitusnormi eesmärgiga. (p 19)
Kui taotleja eesmärgiks on ehitusmahtu võrreldes kehtiva detailplaneeringuga suurendada, tuleb juba detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisel hinnata, kas selleks esineb naabrite huvide valguses piisavalt kaalukas vajadus. PlanS § 140 lg 1 p 2 ei välista iseenesest detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist olukorras, kus isiku huvi on ehitamise käigus saavutada detailplaneeringu lahendusest erinev lahendus. (p 19)
Ehitusõiguse mahu suurendamise võimalikkust tuleb hinnata ja puudutatud isikute huve kaaluda juba detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel. (p 20)
PlanS § 140 lg 1 p 2 mõtteks on tagada paindlikkus tulevase ehitustegevuse ümberkavandamisel, mitte ulatuslike ehitusõiguslike minetuste ehitusprojektist kõrvalekaldumiste tagasiulatuv legaliseerimine. (p 22)
Selge ja ülekaalukas huvi ei pea esinema mitte kehtiva ja vähemalt osaliselt ellu viidud planeeringulahenduse säilitamiseks, vaid selle muutmiseks. (p 23)
PlanS § 10 lg 1 kohaselt peab planeerimisalase tegevuse korraldaja tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja planeeringu eesmärkidele. See põhimõte kehtib ka detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise korral. Kuna detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tagajärjel planeeringus sätestatud piirangud kaovad, ei saa huvide kaalumist detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse etapist lükata täielikult edasistesse võimalikesse ja ebamäärastesse menetlusetappidesse. (p 23)
Järeldus, et kuna detailplaneeringu osaline kehtetuks tunnistamine iseseisvalt ei anna kinnistu omanikele õigust ehitustegevuseks ega seadusta projektile mittevastavat ehitist, ei riku detailplaneeringu osaline kehtetuks tunnistamine naaberkinnistu omanike subjektiivseid õigusi, ei ole õiguspärane. Paljasõnaline viide omaniku vajadustele ei ole naabrite usaldust arvestades (HMS § 67 lg 2) detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisel (naabrite kahjuks) küllaldane. Selge ja ülekaalukas huvi ei pea esinema mitte kehtiva ja vähemalt osaliselt ellu viidud planeeringulahenduse säilitamiseks, vaid selle muutmiseks. (p 23)
PlanS § 140 lg 1 p 2 on kaalutlusõiguslik säte. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine ei eelda sellises olukorras ülekaalukat avalikku huvi, kuid arvestada tuleb seaduse ja üldplaneeringu nõuetega ning naabrite huviga detailplaneeringu kehtima jäämise suhtes, sest hoonele detailplaneeringuga seatud ehituslikud piirangud täidavad piirkonda sobivuse kõrval ka naabrite huvide ja õiguskindluse kaitse eesmärke (PlanS § 10 lg 1, HMS § 64 lg-d 2 kuni 4, samuti HMS § 67 lg d 1 ja 2). (p 19)
PlanS § 125 lg 1 p-st 2 ei tulene siiski luba ehitada või laiendada ehitist vastuolus kehtiva detailplaneeringuga. Kehtiva detailplaneeringuga määratud ehitusõiguse täpsustamise ja laiendamise tingimused tulenevad EhS §-st 27. Seda sätet ei tule järgida, kui krundil seni kehtinud detailplaneering tunnistatakse enne projekteerimistingimuste andmist kehtetuks. Olukorras, kus omanik soovib ehitada suuremas ulatuses, kui seda võimaldab kehtiv detailplaneering, ei tohi detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine samas toimuda kergekäeliselt. Vastasel korral muutuksid EhS §-s 27 toodud piirangud sisutuks. (p 21)
Erinevalt detailplaneeringust ei saa täiesti uute projekteerimistingimustega legaliseerida juba toimunud ehitustegevust, ehkki HMS § 64 lg 1 teise lause kohaselt on põhimõtteliselt võimalik tagasiulatuvalt muuta varem kehtinud projekteerimistingimusi. Projekteerimistingimused on vaid eelhaldusakt konkreetse ehitusloa menetluses, mitte terviklik ruumilahendus ja menetlusülene maakasutus- ja ehitustingimuste regulatsioon (vrd PlanS § 3 lg 1). (p 25)
Omanik ei saa planeeringulahendust kohalikule omavalitsusele dikteerida (RKHKo nr 3-12-2486/130, p 29). (p 23)
Täielikult valmis ehitatud ehitise seadustamist saab kohalik omavalitsus kaaluda näiteks kasutusloa menetluses. Kolleegium on varem märkinud, et iga kõrvalekalle ehitusloast, detailplaneeringust või projekteerimistingimustest ei too vältimatult kaasa kasutusloa andmisest keeldumist. Selline tagajärg ei oleks mõnelgi juhul proportsionaalne (nt RKHKm nr 3-17-1398/36, p 15-16). Seejuures ei tohi kasutusloa andmine kaasa tuua naabrite õiguste ülemäärast riivet või rikkumist (RKHKo nr 3-15-873/142, p 21). Näiteks saab erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks kasutusloale seada kõrvaltingimusi (HMS § 53 lg 2 p 2, vt RKHKo nr 3-14-52416/72, p 27). (p 26)
Majandus- ja taristuministri 17. juuli 2015. a määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ § 12 kohaselt on võimalik ehitusloa saanud ehitusprojekti muuta ning esitada muudatusprojekt, kui muudatuse ulatusest, iseloomust või mahust tulenevalt ei pea taotlema uut ehitusluba või esitama uut ehitusteatist. EhS § 55 p 5 kohaselt ei saa kasutusluba anda, kui selle taotlemisel esitatav ehitusprojekt erineb ehitusprojekti muudatuste või ehitamise ajal tehtud muudatuste tõttu oluliselt ehitusloa taotlemisel esitatud ehitusprojektist. (p 25)
HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik, kuid Riigikohtule ei nähtu, et kaebajatel oleks kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada (HKMS § 109 lg 11, vt RKHKo nr 3-20-1310/52, p 37.1). (p 27)
|
3-21-125/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.03.2023 |
|
Kirjalikus menetluses uurib kohus tõendeid omaette, mitte poolte juuresolekul. Menetlusosalistel peab sellegipoolest olema võimalus uurimises aktiivselt osaleda, avaldades oma arvamust ja pöörates kohtu tähelepanu detailidele, mis on nende arvates asja lahendamiseks olulised. Kohtul tuleb hoolitseda selle eest, et olulised asjaolud saaks välja selgitatud ja kohtulahend poleks üllatav, samuti, et tõendeid oleks nõuetekohaselt uuritud ja need oleks menetlusosalistega läbi arutatud (HKMS § 2 lg‑d 4 ja 6, § 27 lg 1 p 6, § 157 lg‑d 1 ja 2). (p 14)
Asja lahendamisel olulise tähendusega dokumendi digitoimikusse lisamata jätmine on menetlusviga, millega kaasnevad erinevad riskid. Kui asja juurde võetud tõendid on lisatud digitoimikusse, on tagatud, et menetlusosalised saavad dokumendiga alati tutvuda ning et see säilib kohtule esitatud ja kohtu uuritud kujul. Lisaks on digitoimikusse lisatud dokumente võimalik säilitada vastavalt kohtutoimikute säilitustähtaegadele. (p 25)
Rohevõrgustiku eesmärkide kohta vt RKHKo nr 3-20-1310/52. (p-d 16 ja 17)
Uute arenduste kavandamisel on oluline hinnata nii üksikute, puhveralasid tükikaupa vähendavate arenduste mõju rohevõrgustiku toimimisele eraldi kui ka erinevate, juba ellu viidud või kehtivate haldusaktidega kavandatud arenduste koosmõju võrgustikule kui tervikule. (p 18)
|
3-20-1115/147
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.02.2023 |
|
HKMS § 158 lg 31 esimese lause järgi hindab halduskohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See tähendab nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude ex nunc hindamist, st kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist (EKo asjades C-585/16, Alheto, p-d 106, 111, 112; C-556/17 Torubarov, p-d 51, 52). HKMS § 158 lg 31 esimene lause laieneb ka Riigikohtule, kuid seda arvestades kassatsioonimenetluse eripära (HKMS § 211 lg 5 esimene lause), st Riigikohus ei tuvasta tõendite alusel uusi faktilisi asjaolusid vaidluse sisu kohta (HKMS § 229 lg-d 1–3; vrd ka RKHKo nr 3-17-1545/81, p 22; 3-16 -088/69, p 18). Riigikohus võib arvestada uusi asjaolusid, mis ei vaja tõendamist (HKMS § 60). (p-d 24 ja 25)
Kaebajate kassatsioonkaebustes on kahtlemata õigesti osutatud, et nii PPA kui ka kohtud on kohustatud arvestama lapse õigusi ja huve (VRKS § 17 lg 1, vt ka lapse õiguste konventsiooni art 3, lastekaitseseaduse § 5 p 3 ja § 21). Peale üldise viite lapse huvidele ei ole siiski esitatud ühtki konkreetset asjaolu või selgitust, kuidas PPA või kohtud on rahvusvahelise kaitse andmise osas selle põhimõtte vastu eksinud. Ainuüksi lapse huvide järgimise kohustus ei saa olla aluseks rahvusvahelise kaitse andmisele, kui VRKS § 4 lg-s 1 või 3 nimetatud eeldused ei ole täidetud. (p 27)
Lubamatu on, kui vanemad elukoha ja elukorralduse valikute tegemisel omakasu eesmärgil, soovides leida võimalus jääda mittekodakondsusjärgsesse riiki, provotseerivad last või mõjutavad teda muul moel negatiivselt. Selle tolereerimine riigi poolt avaks tee varjupaigaõiguse kuritarvitamisele, ajendades lastega peresid kasutama laste mõjutamist vahendina enda riigis viibimise seadustamiseks. Riik peab kõikide otsuste tegemisel arvestama küll lapse parimate huvidega (sh säilitades perekonna ühtsuse, v.a juhul, kui see on vastuolus lapse parimate huvidega), kuid see ei saa tähendada kohustust taluda oma territooriumil välismaalasi, kes lapsi mõjutades püüavad laste kaudu saavutada endale sobivat riigis viibimise õigust. (p 35.5)
Kolleegium peab oluliseks lisada, et PPA vaidlusaluste otsuste tegemisest on möödunud üle kahe aasta. Lapse arengus on aja möödumisel ja selle jooksul kogetul ja omandatul suur roll. Laste sulandumine Eesti ühiskonda on ilmselt suurenenud – paranenud on keeleoskus, tekkinud on sõbrad ja harjumuspärane elukeskkond. Kaebajatel ei saa siiski olla tekkinud ei rahvusvahelise kaitse taotluste menetluse ega ka kohtumenetluse ajal mingit õiguspärast ootust Eestisse jäämise suhtes. (p 35.9)
Tervishoiusüsteemi kvaliteet ja selle võimalikud puudujäägid Venemaal ei ole rahvusvahelise täiendava kaitse andmise aluseks. Kaebajad ei ole väitnud, et tervishoiuteenused oleksid neile Venemaal tahtlikult kättesaamatuks tehtud (vt ka EKo asjas C-542/13 M`Bodj, p-d 35 ja 41). (p 29)
Silmas pidades Euroopa Kohtu praktikat ja rakendades analoogiat HKMS § 158 lg-ga 31, on kolleegium seisukohal, et lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel tuli haldus- ja ringkonnakohtul arvesse võtta ka neid direktiivi 2008/115/EÜ art-s 5 nimetatud asjaolusid, mis tekkisid või muutusid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ning mis olid sellised, et võisid mõjutada tagasisaatmise lubatavust. Kui rahvusvahelise kaitse andmise kohtuvaidluse ajal on selgunud, et isiku riigist väljasaatmine ei ole vahepeal muutunud asjaolude tõttu ettenähtavas tulevikus õiguslikult lubatav, siis tuleb lahkumisettekirjutus tühistada. (p 32.6)
Direktiivi 2008/115/EÜ art 5 sätestab, et direktiivi rakendamisel võtavad liikmesriigid arvesse lapse parimaid huve, perekonnaelu, kolmanda riigi kodaniku tervislikku seisundit ning järgivad mittetagasisaatmise põhimõtet. Samuti tuleb austada eraelu (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 92). Art-s 5 sätestatud mittetagasisaatmise põhimõte on absoluutne ning liikmesriigid on kohustatud seda järgima tagasisaatmismenetluse kõikides etappides. Seetõttu ei või ka tagasisaatmisotsuses kohustada isikut lahkuma riiki, mille puhul on põhjendatult alust arvata, et tagasisaatmisotsuse täitmise korral ähvardab seda isikut reaalne oht, et teda koheldakse viisil, mis on harta art-ga 18 või art 19 lg-ga 2 vastuolus. (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 55 ja 56.) (p 32.5)
Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on isiku väljasaatmine tema tervisliku olukorra tõttu keelatud vaid väga erandlikel juhtudel. Keeld kohaldub, kui väljasaadetav on füüsiliselt või psüühiliselt raskelt haige isik, kellel esineb peatse surma oht, või kui on põhjendatud alus arvata, et sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või selle tõttu, et ravi pole isikule seal kättesaadav, esineb reaalne oht välismaalase terviseseisundi olulisele, kiirele ja pöördumatule halvenemisele, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise (vt EIKo Paposhvili vs. Belgia (41738/10), p 183; EIKo Savran vs. Taani (57467/15), p-d 129 ja 137). Euroopa Kohus on selgitanud, et EL põhiõiguste harta alusel on väljasaatmiskeelu standard sama (vt nt C-562/13 Abdida, p-d 47 jj; C-353/16 MP, p-d 37 jj, C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 61–66). Kui tegemist on raske psühhiaatrilise haigusega, ei saa seejuures piirduda üksnes nende tagajärgedega, mis võivad olla asjaomase isiku füüsilisel toimetamisel ühest liikmesriigist teise, vaid arvesse tuleb võtta kõiki selle väljasaatmisega kaasnevaid tõsiseid ja parandamatuid tagajärgi (C-353/16 MP, p 42). (p 33)
Nii Euroopa Kohus kui ka Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt märkinud, et asjaolu, et isik, kelle väljasaatmine on otsustatud, ähvardab teha enesetapu, ei kohusta riiki loobuma nimetatud meetme elluviimisest, kui ta võtab konkreetsed meetmed enesetapu takistamiseks. Näiteks peatab isiku väljasaatmise (füüsilise üleandmise) ajani, kuni tema seisund võimaldab väljasaatmist, tagab transpordi ajal meditsiinitöötaja, kelle käsutuses on vajalikud ravimid jms vahendid või meetmed, veendub, et isik saab arstiabi ka pärast teise riiki jõudmist jne (vt EKo C-578/16 PPU C.K. jt, p-d 79–90; EIKo Kochieva jt vs. Rootsi (75203/12), p 34 ja seal tehtud viited). (p 35.6)
Tervisest tulenev takistus ei pea direktiivi 2008/115/EÜ art 9 järgi kaasa tooma lahkumisettekirjutuse tühistamise, vaid tähendab eeskätt lahkumiskohustuse sundtäitmise (väljasaatmise) edasilükkamist (vt ka C-546/19 Westerwaldkreis, p 59; erandiks võib olla vaid juht, kui liikmesriik annab art 6 lg 4 alusel kolmanda riigi kodanikule kaastundlike, humanitaar vms põhjustel loa riigis viibimiseks). Nimelt näeb direktiivi 2008/115/EÜ art 9 sõltuvalt tervise probleemide raskusest ette, et väljasaatmise võib edasi lükata (lg 2 punkt a) või see tuleb edasi lükata (lg 1 p a alusel, kui tervise probleemi tooks kaasa mittetagasisaatmise põhimõtte rikkumise). Seevastu Eesti VSS § 14 lg 5 loetleb väljasaatmise peatamise alused, kuid ükski neist selgesõnaliselt tervisliku olukorraga ei seondu. Lõike 5 p-s 4 sätestatut („humaansete kaalutluste … tõttu“) tuleks tõlgendada kooskõlas eeltoodud direktiivi normidega. VSS § 14 lg 4 näeb ette alused, mil väljasaatmist ei kohaldata, ning nende hulka kuulub ka olukord, kus väljasaatmine on muutunud võimatuks (punkt 2) või riik peab järgima mittetagasisaatmise põhimõtet (punkt 3 koostoimes VSS §-ga 171). (p 35.7)
|
3-21-1360/15
|
Riigikohtu halduskolleegium |
13.02.2023 |
|
Kaebeõigust kontrollitakse üldjuhul kaebuse esitamise aja seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad siiski tingida vaidluse ammendumise juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Sellises olukorras on põhjendatud jätta kaebus läbi vaatamata, kuna kaebuse rahuldamisega ei oleks enam võimalik saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2). (p 12.1)
KeÜS § 31 lg-st 2 tuleb järeldada, et KeÜS kohaselt ei loeta keskkonnaorganisatsioonideks üksnes selliseid ühendusi, kes n-ö kaitsevad loodust tema enda pärast, vaid ka ühendusi, kelle sihiks on inimeste elukeskkonna parandamine keskkonnakaitse abil. Sellistel eesmärkidel võivad muu hulgas tegutseda kohaliku kogukonna huve esindavad ühingud, kes soovivad parandada piirkonna elukvaliteeti. Keskkonnaorganisatsioonina kvalifitseerimist ei takista see, kui tegeldakse ka muude häiringutega, mis jäävad keskkonnakaitsest väljapoole. Oluline pole see, et kui tegu on linnakeskkonnaga, kuna inimeste tervist ja heaolu mõjutavad ka linnalises keskkonnas tekkivad keskkonnahäiringud ning kaitse nende vastu on KeÜS-ga hõlmatud. Keskkonnakaitse valdkonda kuuluvad näiteks välisõhu kvaliteedi piirväärtused ja müra normtasemed, mille eesmärk on mh vältida, ennetada või vähendada saasteainete ja müra ebasoodsat mõju inimese tervisele. Tänapäevases ühiskonnas mängivad need normid suurt rolli just linnatingimustes. Õhu kvaliteet on kahtlemata osaks kohalikust elukeskkonnast. (p 15)
KeÜS § 31 ei tohi tõlgendada kitsendavalt. Arvestada tuleb Århusi konventsiooni üldist eesmärki avardada keskkonnaasjades üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise võimalusi, mistõttu kaebeõiguse allikaks olevaid õigusnorme tuleb tõlgendada pigem laiendavalt. (p 16)
|
3-21-997/23
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.01.2023 |
|
Töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad ajavahemikud ei saa kattuda. (p 14)
Kuna kaebaja ei esitanud kaebuses kohustamisnõuet, on halduskohus ilmselgelt teinud otsuse nõude kohta, mida pole kaebuses esitatud, asudes resolutsioon p-s 3 seisukohale, et vastustajal tuleb asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsustus. Tegemist on kohtumenetluse normi olulise rikkumisega (HKMS § 41 lg 1 teine lause, HKMS § 199 lg 2 p 3, vt ka RKHKo nr 3-3-1-56-08, p 18). (p 18)
Kuigi kaebaja ei ole halduskohtu resolutsiooni selles osas vaidlustanud, saab Riigikohus nimetatud rikkumise kõrvaldada, kuna asjas ei ole vaja lisatõendeid koguda või tõenditele antud hinnangut muuta (HKMS § 230 lg 3 koosmõjus lg 5 p ga 5). (p 18)
Töötasu hüvitise saamise õiguse tekkimise üheks eelduseks on asjaolu, et tööandja on töö mitteandmise tõttu kohaldanud töötasu maksmisel TLS § 35 või § 37. Seda rõhutab ka Vabariigi Valitsuse määruse nr 130 „Tööhõiveprogramm 2017‑2020“ 23. märtsist 2020 kuni 1. juunini 2020 kehtinud redaktsiooni (määrus nr 130 v.r) § 191 lg 3. TLS § 35 järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd. TLS § 37 annab tööandjale õiguse teatud tingimustel töö andmata jätmise korral töötasu vähendada. Töötasu hüvitise eesmärk oli aidata tööandjat töötasu maksmise kohustuse täitmisel olukorras, kus tööandjal polnud kokku lepitud ulatuses tööd anda. Hüvitist käsitleti tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel (vt määruse nr 130 v.r § 191 lg 5). TLS §-de 35 ja 37 kohaldamine eeldab seda, et töötaja on töövõimeline. Tööandjal pole kohustust anda tööd ja maksta töötajale töötasu aja eest (TLS § 28 lg 2 p-d 1 ja 2), mil ta ei ole töövõimeline (sh on ajutiselt töövõimetu). Eelnevast järeldub, et määruse nr 130 v.r järgi maksti töötasu hüvitist aja eest, mil töötaja oli töövõimeline. Seetõttu ei saa ka töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad ajavahemikud kattuda. (p 14)
Seejuures ei olnud hüvitise saamise õiguse tekkimiseks määruse nr 130 v.r järgi oluline, kui pikk oli konkreetsel kalendrikuul ajavahemik, mil tööandja kohaldas TLS § 35 või § 37. Töötasu hüvitise saamiseks piisas sellest, kui määruse nr 130 v.r § 191 lg-s 2 sätestatud tingimustest kaks olid täidetud ning tööandja oli täitnud kohustuse maksta töötajale, kellele taotletakse töötasu hüvitist, omalt poolt brutotöötasu vähemalt 150 eurot (määruse nr 130 v.r § 191 lg 6). (p 15)
|
3-20-120/49
|
Riigikohtu halduskolleegium |
24.11.2022 |
|
Leppetrahvi sissenõudmine halduslepingu rikkumisel ei pea toimuma sarnaselt tsiviilõiguslikele võlasuhetele. Avaliku õiguse eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Avaliku võimu kandjal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole (RKHKo nr 3-17-1329/36, p 18). Seda eripära tuleb HMS § 105 lg 1 kohaselt arvestada halduslepingutele võlaõiguslike sätete kohaldamisel.
Halduslepingu rikkumise eest leppetrahvi määramiseks haldusaktiga ei ole seaduses ega lepingus tarvis reguleerida leppetrahvi õiguslikku vormi. Leppetrahvi nõudmiseks peab haldusorganil olema sisuline õiguslik alus, mis tuleneb kas seadusest või halduslepingust. Kui selline alus on olemas, võib leppetrahvi määrata ja vastav haldusorgani tahteavaldus on haldusakt, sest see vastab HMS § 51 lg 1 tunnustele. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et haldusaktiga leppetrahvi määramiseks on alust vaid siis, kui rikutud haldusleping sõlmiti haldusakti asemel (HMS § 98 lg 1). Need asjaolud pole ühegi õigusnormi järgi omavahel seotud. (p 13)
Haldusakti resolutiivosa on HMS § 60 lg 2 esimese lause kohaselt kohustuslik ka kohtule. Vaidluses haldusaktiga kindlaks määratud leppetrahvi tasumise kohustuse üle kontrollib kohus vaid haldusakti kehtivust, mitte õiguspärasust. Kehtivast haldusaktist tuleneva kohustuse vaidlustamiseks peab isik nõudma haldusakti tühistamist. Isik ei vabane kehtivast haldusaktist tulenevast kohustusest pelgalt vastuväitega, et kohustavat haldusakti poleks tohtinud anda. (p 14)
Halduslepingud võivad puudutada olulisi avalikke huve. Muudatuste tegemine nendes peab olema kaalutletud ja selgelt dokumenteeritud (HMS § 55 lg 1 koostoimes § 100 esimese lausega). (p 16.2)
Halduslepingu muutmise läbirääkimistel põhimõttelise üksmeele saavutamine mõnes positsioonis ei tähenda veel kokkuleppele jõudmist lepingu muutmiseks. Iseäranis kehtib see siis, kui üks pool väljendab selgelt seisukohta, et lepingu muutmiseks tuleb teha lisatoiminguid või et muudatus tuleb vormistada kindlal viisil. VÕS § 9 lg 3 sätestab, et kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisti. (p 16.4)
TMS § 2 lg 1 p 21 kohaselt on haldusakt avalik õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täitedokument seaduses sätestatud juhul. Kuna haldusaktina vormistatud leppetrahvinõude puhul säärane norm puudub, ei ole leppetrahvinõue täitedokument ja linnal on enda õiguste kaitseks ja täitedokumendi saamiseks vajadus ja õigus pöörduda kohtusse (HKMS § 44 lg 1; § 260 lg 1 p 1). Kolleegiumi hinnangul tasuks kaaluda täitedokumendina käsitatavate haldusaktide hulga laiendamist. (p 18)
Pahauskseks ei saa pidada seda, kui õigustatud pool nõuab lõpuks sellise lepingu täitmist, mille muutmise üle peeti läbirääkimisi kokkulepet saavutamata. Kui läbirääkimisi pidanud pooled ei saavuta kokkulepet, siis ei tulene läbirääkimistest neile õiguslikke tagajärgi. See põhimõte kehtib nii lepingu sõlmimisel kui muutmisel. Pole tuvastatud asjaolusid, mis viitaks linna kavatsusele pidada läbirääkimisi ilma tegeliku tahteta läbi rääkida või neid pahaukselt katkestada (VÕS § 14 lg 3). (p 17)
|
3-20-1548/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
22.09.2022 |
|
Haldusorgan võib rakendada halduseeskirju kaalutlusõiguse teostamise esimese etapina tüüpjuhtumite üle otsustamisel. Haldusorganil peab aga olema võimalus kaaluda juhtumi erilisi asjaolusid ning halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Kui halduseeskiri on kättesaadav, ei pea haldusorgan üksikjuhtumi lahendamisel eeskirja suuniseid eraldi põhjendama, isikul on samas võimalik põhjendada, miks tema puhul tuleks teha erand, ja esitada halduseeskirja suhtes ka põhimõttelisi vastuväiteid (vt RKHKo-d 3-11-1355, p-d 30–31, ja 3-3-1-77-14, p 19). Sarnastel alustel peab kolleegium võimalikuks halduseeskirju rakendada ka hindamisotsuste tegemisel. (p 24)
Kuigi halduseeskirjad ei ole haldusvälistele isikutele ega kohtutele otseselt siduvad, võib neist koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12) tuleneda siduvus haldusorgani enda jaoks. Haldusorgan ei tohi üksikjuhtumitel kalduda isiku kahjuks meelevaldselt kõrvale halduseeskirjaga kujundatud praktikast. See aga ei tähenda, et haldusorgan oleks halduseeskirjaga seotud igavesti ega tohiks muuta eeskirja või selle rakendamise praktikat ühetaoliselt kõiki tulevasi sarnaseid juhtumeid silmas pidades. Halduseeskirja muudatust võib arvestada ka siis, kui see on toimunud ajal, mil isik oli taotluse soodustuse saamiseks juba esitanud. Senine halduseeskiri ei saa olla jäigem kui haldusväliseid isikuid siduv õigus. Viimast aga tuleb haldusorganil arvestada haldusakti andmise seisuga (vrd HMS § 54). (p 25)
Vaideotsuse tegemisel ei kehti HKMS § 158 lg 3 kolmandas lauses sätestatud keeld teostada kaalutlusõigust haldusasutuse asemel. Vaideotsuse põhjendusi tuleb kohtul arvestada samaväärselt haldusakti põhjendustega. (p 15)
KredExi laenu andmise aluseks olevas määruses oli sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei anta laenu ettevõtjale, kes tõenäoliselt ei ole võimeline laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt täitma. Kui laenu antaks teadmisega, et seda tõenäoliselt ei tagastata, oleks sellel riigiabina hoopis teistsugune majanduslik tähendus ja mõju kui tagastatav laenul. Laenu puhul on oluline, et abi saaja tasuks kohases määras intressi, kuigi see on riigiabi puhul soodsam kui turutingimustel makstav intress. (p 22)
Riigiabi andmine on avaliku võimu teostamine tulenevalt abi spetsiifilisest mõjust turgudele ning abi andja erikohustustest. Abi andmisel kehtivatest põhimõtetest ja reeglitest kinnipidamine on oluline taotlejate ja nende konkurentide ettevõtlusvabaduse ning võrdse kohtlemise tagamiseks. Seetõttu tuleb KredExi otsust erakorralise käibekapitalilaenu andmisest keeldumise kohta käsitada haldusaktina. (p 12)
Protokolli kohaselt võttis kohus istungil eksperdi arvamuse asja materjalide juurde. Vastustaja esitas selle peale vastuväite, mille kohus jättis rahuldamata. Vastustajal oli seega võimalik arvamuse kohta ka sisuliselt seisukohti esitada ja soovi korral arvamust koos kohtuga vahetult uurida. Protokollist ega kassatsioonkaebusest ei nähtu, et selleks oleks takistusi tehtud. HKMS § 157 lg 3 ei nõua, et kohus oleks tõendit tingimata istungil arutanud (vrd RKTKo 3-2-1-7-09, p 12). (p 36)
HKMS § 158 lg 3 kolmas lause ei piira määratlemata õigusmõistete sisustamist ja selle valguses faktiliste asjaolude hindamist kohtus, vaid üksnes kaalutlusnormide õigusliku tagajärje valikut (RKHKo 3-20-1198/58, p 14). (p 17)
Kui vaidlusaluses haldusaktis sisaldub majanduslikke eriteadmisi eeldav prognoos, võib kohus laenutaotleja maksevõimele antud hinnangu kontrollimisel piirduda mõistlikkuse testiga, mille puhul uuritakse ennekõike, kas haldusorgan on arvestanud seaduse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid ja olulisi asjaolusid (analoogselt HMS § 4 lg-ga 2). Kohtul pole aga hindamisotsuste kontrollimisel keelatud asendada haldusorgani hinnangut enda omaga (RKHKo-d 3-20-1198/58, p-d 12 jj; 3-20-2362/63, p 25.2). (p 18)
Kui haldusorgan on oma otsust põhjendanud väga pealiskaudselt, ei ole halduskohtul kohustust asuda kaebaja maksevõimet vastustaja asemel hindama. Niisugune hindamine pole aga halduskohtu jaoks ka keelatud ega saa apellatsiooniastmes olla kohtuotsuse tühistamise iseseisvaks aluseks. (p 19)
Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme, võttes asja juurde asjatundja arvamuse, mille kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisana. Arvestades vastustaja põhjendamiskohustuse rikkumist, ei ole kaebajale ette heidetav hinnangu esitamine alles apellatsioonkaebuse lisana, vastuseks halduskohtu otsuses toodud tõendite käsitlusele. (p 36)
Vaidlustatud haldusakt oli põhjendamispuudustega ega vastanud sellisena HMS § 56 lg le 2. Otsuses puudus viide õiguslikule alusele ning selle faktiline põhjendus oli napp ja üldsõnaline. Haldusakti adressaati ei või panna olukorda, kus ta peab asuma ise asjakohast õigusnormi otsima (vt ka RKHKo 3-18-305/38, p 9). Valele õiguslikule alusele viitamine või ka üldse õiguslikule alusele viitamata jätmine ei pruugi siiski kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusakti toetav õiguslik alus on õiguskorras tegelikult olemas ning kohtuvaidluses ilmneb, et selle kohaldamise eeldused on täidetud (HMS § 58, vt ka RKHKo 3-18-1740/36, p 18.4). (p-d 13–14)
HMS §-st 56 ei tulene, et kõik haldusakti toetavad argumendid tuleb lõplikul kujul esitada haldusmenetluses ning et kohtumenetluses ei tohiks haldusakti põhjenduste toetuseks, täpsustuseks või selgituseks esitada vähimatki uut teavet võrreldes haldusaktis ja vaideotsuses esitatuga. See oleks vastuolus õigusliku argumentatsiooni olemusega. Haldusorganil kui vastaspoolel peab olema võimalik kaebaja väidetele reageerida omapoolsete vastulausetega (HKMS § 2 lg 6; RKHKo 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)
KredExi poolt kehtestatud laenutingimused on halduseeskiri. Tegemist ei ole konkreetse haldusakti eeltingimuste reguleerimisega (HMS § 52 lg 1 p 2), vaid üldise iseloomuga dokumendiga, mis puudutab menetluste üleselt kõiki asjaomastele tingimustele vastavaid laenutaotlusi, st puudutab piiritlemata arvu juhtumeid. Laenutingimused ei saa olla määrus (HMS § 88), sest ETS § 4 lg 2 ei näe ette, et minister võiks laenu andmise üldiste ja haldusväliselt siduvate tingimuste kehtestamise delegeerida edasi vastustajale (HMS § 91 lg 1; vt ka RKÜKo 3-18-1432/103, p 35). Laenutingimusi pole põhjust käsitada ka üldkorraldusena (HMS § 51 lg 2), arvestades, et vastustaja ise eitab tahet reguleerida laenutingimusi siduva haldusaktiga. Samuti ei vasta laenutingimused haldusakti vorminõuetele. (p 23)
|