https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 264| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-22-2187/26 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.02.2024

Nii kohtu kui ka menetlusosaliste huvides on, et e-kirja vormis kohtumäärused oleksid üheselt arusaadavad ning eristatavad muust kohtuga peetavast kirjavahetusest. E-kirja vormis tehtud kohtumääruse sisust või pealkirjast peaks nähtuma selgelt, et kohus on menetlusosalistele edastanud kohtumääruse. Kirja pealkiri „kohtunõue“ viitas piisavalt selgelt, et tegemist on õiguslikult siduva menetlust korraldava dokumendiga, s.t korraldava määrusega. (p 21)


AdvS § 33 ei täpsusta künniseid, mille ületamisel peab eksamineeritav ühe või teise hinde, sh hinde „5“ pälvima. See on jäetud AdvS § 32 lg 2 kohaselt vastustaja otsustada. Ebaõige on eeldus, et hinne „5“ tuleb advokatuuriseaduse kohaselt anda tingimata ühe eksamiosa 50% õigete vastuste eest. Sellist normi seaduses ei ole. Ükski seaduse norm ei keela advokatuuril ka jaotada eksami kirjalik osa alamosadeks ning sätestada, et kirjaliku osa eest rahuldava hinde saamiseks peab esmalt olema rahuldavalt lahendatud test kui kirjaliku eksami komponent. Lubatud on ka eksamikorraldus, mille kohaselt juhul, kui õigusteoreetilistest küsimustest koosneva testi sooritamisel ei ole õigesti vastatud vähemalt 70% küsimustest, on tagajärjeks advokaadieksami kirjaliku osa sooritamine negatiivsele hindele, s.t sisuliselt hinnetele 1–4. (p 33)

3-23-1543/24 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.01.2024

Kui kohtu tegevuse tõttu on tekkinud segadus kas kaebaja on riigilõivust vabastatud või mitte, siis tuleb riigilõivu tähtaegselt tasumata jätmisel kohtul kaaluda kaebajale riigilõivu tasumiseks uue tähtaja määramist. (p 13)

3-21-629/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.12.2023

Tervishoiuteenuse osutaja ekspertarsti põhjendused, millega on nõustunud ka töötukassa ekspertarst, viitavad sellele, et arstil oli kahtlus, kas kaebajal esineb tunnetuslike võimete languse tõttu tegutsemise või osalemise piiranguid, kuid tervise infosüsteemi andmed olid taotluse lahendamise ajal selle kahtluse kõrvaldamiseks ebapiisavad. Sellisel juhul tuleb küsida taotleja tegutsemisvõime täpsustamiseks täiendavaid terviseandmeid taotluses nimetatud arstidelt (tervise- ja tööministri 7. septembri 2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 5 lg 1 p 3, ka § 2 p 11; vt RKHKo nr 3 20 2474/11, p 28), mitte soovitada isikul esitada uus töövõime hindamise taotlus. (p 13)


Taotleja töövõime hindamisel tuleb muu hulgas arvestada erinevates valdkondades esinevate piirangute koosmõju (vt tervise- ja tööministri 7. septembri 2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 7 lg 3 p 2 ja lg 4 p 1, § 8 lg 2). (p 14)


Töövõime olemasolust kohtumenetluse ajal ei saa üheselt järeldada seda, et töövõime oli olemas ka taotluse lahendamise ajal. (p 15)


Kohtul tuleb terviseandmetest töövõime kohta tehtud järelduste kontrollimiseks kasutada üldjuhul erialaasjatundja abi (RKHKo nr 3-2 0-2474/11, p-d 19 ja 20; vt ka RKHKo nr 3-17-1110/84, p 24). (p 17)

3-22-2509/36 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.12.2023

Rahvusvahelist kaitset taotlev isik peab esitama võimalikult kiiresti varjupaigataotluse koos põhjenduste ning tõenditega. Taotluste puhul, mis põhinevad üldtuntud ohul, eeldatakse, et asukohariigi ametiasutused hindavad seda ohtu omal algatusel (vt nt EIKo-d Hirsi Jamaa jt vs. Itaalia [suurkoda] 23. veebruar 2012, nr 27765/09, p-d 131–133, ja M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka [suurkoda], 21. jaanuar 2011, nr 30696/09, p 366). Seevastu individuaalsel ohul põhinevate taotluste puhul peab taotleja sellisele ohule tuginedes seda põhjendama. Kui asukohariik saab aga teada konkreetse isikuga seotud asjaoludest, mis võivad teda päritoluriiki tagasipöördumisel ohustada, tuleb asukohariigi ametiasutustel sellega omal algatusel tegeleda (vt EIKo F.G. vs. Rootsi, nr 43611/11, p 127). (p 18.4)

Arvesse tuleb võtta nii üldist olukorda päritoluriigis kui ka taotleja isiklikku seisundit (vt EIKo Vilvarajah jt vs. Ühendkuningriik, 30. oktoober 1991, nr-d 13163/87; 13164/87; 13165/87; 13447/87; 13448/87, p 108) ja seda, kas taotleja põhilugu oli kogu menetluse vältel järjepidev või kui esinesidki mõned ebakindlused, siis kas need ohustavad jutu üldist usaldusväärsust. Analüüsida tuleb, kas ajutisest vahistamisest päritoluriigis on möödunud märkimisväärne aeg ja kas pärast seda on taotleja saanud päritoluriigis oma tööd ning elu tavapäraselt jätkata või on mingeid märke ametivõimude edasisest tähelepanust taotleja suhtes (S.F. jt vs. Rootsi, nr 52077/10, p 67). (p 18.5)


HKMS § 158 lg 31 tähendab rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasuse üle käivas vaidluses nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude ex nunc hindamist, st kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist. See säte laieneb nii menetlusele halduskohtus kui ka apellatsioonimenetlusele ja kassatsioonimenetluse iseärasustega ka menetlusele Riigikohtus. (p-d 12, 12.2)

Kohtud pidanuks PPA-le taotluse uueks läbivaatamiseks tagasisaatmise asemel ise andma hinnangu kohtuotsuse tegemise hetkeks ilmnenud asjaoludele ja sellest lähtuvalt kas PPA otsuse jõusse jätma või pagulasstaatuses veendumise korral kohustama PPA-d andma kaebajale rahvusvaheline kaitse. Muutunud asjaoludest tingitud olukorras ei ole päritoluriigi teabe analüüsi kohustus eeskätt PPA-l. Kohtumenetluse õige ja seadusliku tulemuse eest vastutab kohus, mitte menetlusosaline. Pagulasstaatuse hindamine ei ole kaalutlusõiguse küsimus, vaid hindamisotsus ja kõike, mida on pärast PPA otsuse tegemist kohtumenetluse ajal võimalik hinnata, tuleb hinnata kohtul. Vastasel korral ei ole tagatud menetluse tõhusus ja rahvusvahelise kaitse otsustamise operatiivsus, sest asjaolud võivad keeruliste sündmuste puhul pidevalt muutuda. (p-d 14–15)

Isegi kui direktiivi 2013/32/EL eesmärk ei ole kehtestada ühiseid nõudeid osas, mis puudutavad pädevust teha rahvusvahelise kaitse taotluse kohta pärast esmase otsuse tühistamist uus otsus, tuleneb direktiivi eesmärgist, et liikmesriigid peavad kohandama oma riigisisest õigust nii, et pärast esmase otsuse tühistamist ja asja tagasisaatmist haldusorganile tehakse kiiresti uus otsus ning see otsus on kooskõlas kohtu tühistamisotsuses sisalduva hinnanguga (EKo Altheo, C-585/16, p-d 147 ja 148). Selline tõlgendus vastab direktiivi eesmärkidele tagada taotluste võimalikult kiire menetlemine ja direktiivi soovitav toime ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 47, s.o õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile. (p 16.2)

Kohtud saavad olenevalt konkreetsest asjast ise piisava põhjalikkusega hinnata rahvusvahelise kaitse vajadust. Seda tehes tuleb neil muuhulgas lähtuda direktiivist ja kohtumenetluse ajal muutunud olustikust. See ei tähenda, et kohus peaks ise andma haldusakti, küll saab ta teha juhise haldusorganile, mis kohustab haldusakti andma. Seejuures ei ole tegemist lubamatu sekkumisega haldusorgani pädevusse, kuivõrd EL-i õigus kohustab arvesse võtma uusi asjaolusid ning tegemist on hindamis- mitte kaalutlusotsusega. Haldusorganil tuleb kohtu antud hinnanguga arvestada. Juhul, kui pärast kohtuotsust ilmneb omakorda asjaolude muutumine (nt olukord, kui režiim päritolumaal kokku kukub ja riigis pole enam sellist tagakiusu), on siiski haldusorganil vajalik teha uus ajakohastatud hindamine (vt EKo Torubarov, C-556/17, p 66). (p 16.4)

Kuigi HKMS § 158 lg 31 esimene lause laieneb ka Riigikohtule, tuleb seejuures arvestada kassatsioonimenetluse eripära, st Riigikohus ei tuvasta tõendite alusel uusi faktilisi asjaolusid vaidluse sisu kohta. Riigikohus võib arvestada üksnes uusi asjaolusid, mis ei vaja tõendamist. (p 17)


Genfi konventsiooni ja direktiivi 2011/95/EL kohaselt ei pea pagulaseks tunnistamiseks või täiendava kaitse saamiseks rahvusvahelise kaitse taotleja olema lahkunud oma päritoluriigist põhjendatud tagakiusamishirmu või reaalse tõsise ohu tõttu. Nõue, et isik peab pagulaseks olemiseks olema väljaspool oma riiki, ei tähenda, et ta peab tingimata olema sellest riigist lahkunud ebaseaduslikult või et ta peab olema sealt lahkunud põhjendatud hirmu tõttu. Lisaks võib ta olla otsustanud taotleda oma pagulasseisundi tunnustamist pärast seda, kui ta on juba mõnda aega välismaal viibinud. Isikut, kes ei olnud pagulane, kui ta oma riigist lahkus, kuid kellest hiljem saab pagulane, nimetatakse pagulaseks sur place. (p 18)

Asjakohased rahvusvahelise kaitse andmist põhjendavad asjaolud võivad tekkida pärast taotleja päritoluriigist lahkumist. Need asjaolud võivad olla tekkinud päritoluriigis tema äraolekul ja olla rahvusvahelise kaitse taotlejast sõltumatud, kuid neil peavad olema otsesed tagajärjed taotleja olukorrale, tekitades põhjendatud tagakiusamishirmu. Need sündmused võivad viidata asjaolude olulisele muutusele päritoluriigis, sealhulgas juba olemasolevate tegurite süvenemisele pärast taotleja lahkumist päritoluriigist. (p 18.1)

Siiski ei ole nõutav, et need sündmused toimuksid päritoluriigis. Põhjendatud hirm tagakiusamise ees võib põhineda rahvusvahelise kaitse taotleja enda tegevusel, millega ta on tegelenud pärast päritoluriigist lahkumist. Isik võib saada pagulaseks sur place omaenda tegevuse tulemusena, näiteks kui ta ühineb juba tunnustatud pagulastega või väljendab oma poliitilisi seisukohti oma asukohariigis. See, kas selline tegevus on piisav, et õigustada põhjendatud tagakiusamishirmu, tuleb kindlaks teha asjaolusid hoolikalt uurides. Eelkõige tuleks arvesse võtta, kas sellised tegevused võisid saada teatavaks isiku päritoluriigi ametiasutustele ja kuidas need ametiasutused neid tõenäoliselt hindavad. Samuti seda, kas tegevus, millele rahvusvahelise kaitse taotleja tugineb, on päritoluriigis omandatud veendumuste või suundumuste väljendus ja jätkamine. Kolmandate isikute tegevus võib samuti mõjutada taotleja individuaalset olukorda. (p 18.2)

Üldiselt on väga raske hinnata, kas isik on tõeliselt huvitatud kõnealusest tegevusest, olgu see siis poliitiline eesmärk või religioon, või kas isik on sellega tegelenud ainult selleks, et luua põgenemisjärgne alus asukohariiki jäämiseks (vt EIKo F.G. vs. Rootsi, [suurkoda], 23. märts 2016, nr 43611/11, p 123; A.A. vs. Šveits, 7. jaanuar 2014, nr 58802/12, p 41). Ka ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti suunistes märgitakse, et sur place taotluste puhul kipuvad tekkima erilised usaldusväärsuse probleemid ning et vajalik on ümberasumise asjaolude ja tõelisuse range ja põhjalik uurimine. Niinimetatud „omakasupüüdlik“ tegevus ei tekita põhjendatud hirmu tagakiusamise ees konventsiooni alusel taotleja päritoluriigis, kui sellise tegevuse oportunistlik iseloom on kõigile, sealhulgas sealsetele ametiasutustele, ilmne ja kui isiku tagasisaatmine ei tooks kaasa tõsiseid negatiivseid tagajärgi (vt EIKo F.G. vs. Rootsi, nr 43611/11, p 52; vt ka EIKm Muradi ja Alieva vs. Rootsi, 25. juuni 2013, nr 11243/13, p-d 44-45). (p 18.3)

EIK on pidanud oluliseks hinnata, kas päritoluriigi andmed on muutunud ja olukord halvenenud pärast seda, kui asukohariigi ametiasutused tegid väljasaatmist puudutava otsuse; seda kas päritoluriigis võetakse sageli kinni ja väärkoheldakse isikuid, kes osalevad rahumeelselt opositsiooniliikumises või inimõigustealases tegevuses, kas nende isikute hulgas on ainult poliitiliste organisatsioonide juhid ja muud kõrgetasemelised isikud või ähvardab igaüht, kes demonstreerib praegusele režiimile vastuhakkamist või on mingil muul moel sellele vastu, kinnipidamine ning väärkohtlemine või piinamine (EIKo S.F. jt vs. Rootsi, 15. mai 2021, nr 52077/10, p 63). (p 18.5)

Mis puudutab pagulase sur place tegevust ja vahejuhtumeid asukohariigis, siis on EIK tagasisaatmise riski kindlaksmääramisel hinnanud seda, kas taotleja on pidevalt osalenud üha intensiivsemas tõelises poliitilises ja inimõigustealases tegevuses, ilmunud fotode ning nimega nt veebisaitidel ja telesaadetes, kus ta on muu hulgas väljendanud oma individuaalseid arvamusi inimõiguste küsimustes. Selle hindamise juures võtab EIK arvesse asjakohast teavet päritoluriigi kohta, seda, kas päritoluriigi võimud jälgivad tõhusalt internetisuhtlust ja režiimikriitikuid nii päritoluriigis kui ka väljaspool; seejuures on taotleja tegevus ja väidetavad juhtumid, sh võimalikud vahistamised päritoluriigis samuti asjakohased nagu ka see, kas taotleja lahkus ebaseaduslikult ja kas tal on olemas kehtivad väljasõidudokumendid (S.F. jt vs. Rootsi, nr 52077/10, p-d 68-69). (p 18.6)

Direktiivi 2011/95/EL art 5 lg 2 eesmärk on mh välistada varjupaigaõiguse kuritarvitamine tagakiusu teadliku provotseerimisega, eriti kui see toimub pärast rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsust. Kuritarvitamisega on tegu siis, kui poliitilise tegevuse alustamise või intensiivistamise ainus või peamine eesmärk on luua provokatsiooniga tagantjärele rahvusvahelise kaitse andmise eeldusi. (p 18.7)

Kui taotleja alustas poliitilise tegevusega alles eksiilis või muutis selle oluliselt intensiivsemaks, peab ta ära näitama veenvad põhjendused, et tema motiivid olid siirad. Tuleb arvestada, et rahvusvahelise kaitse saajal ei ole takistust intensiivistada poliitilist tegevust pärast kaitse saamist. Varjupaigamenetluse ja kohtumenetluse ajal aga ei saa taotlejal olla lõplikku kindlust, et ta ei pea pöörduma tagasi päritoluriiki. Mistahes eksiilis toimunud poliitilise tegevuse arvestamine avaks ulatusliku võimaluse isikutele moonutada oma subjektiivse käitumisega rahvusvahelise kaitse andmise tingimusi. Genfi konventsiooni ja direktiivi eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele. (p 18.8)

3-21-552/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 04.12.2023

Metsateatiste registreerimisel (raieks loa andmisel) kaitsealal peab Keskkonnaamet lähtuma kaitse-eeskirjas sedastatud kaitse-eesmärkidest ja järgima keskkonnaõiguse põhimõtteid. Seega on raie lubamine Keskkonnaameti poolt kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus. (p 16)


Kuigi kanakulli pesapuu on oluline, tuleb looduskaitsealal asuvat kanakulli kui kaitsealuse liigi elupaika kaitsta tervikuna. Elupaik ei koosne pelgalt pesapuu(de)st, vaid ka sellise ulatusega metsamassiivist, mis tagab kanakulli elutegevuseks vajaliku pesametsa säilimise ja häirimise vältimise. Seejuures ei sõltu elupaik kinnistu piiridest. Sobivate elupaikade hävimine on kanakulli jaoks suurim ohutegur ja nende säilimine oluline kanakulli arvukuse tõstmiseks. (p 18)

Eristada tuleb termineid „püsielupaik“, mis on väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav sigimisala või muu perioodilise koondumise paik, ning „elupaik“. Viimast seadus küll kasutab, aga ei defineeri. Keskkonnaamet on selgitanud, et „elupaik“ on kanakulli puhul samaväärne terminiga „pesapaik“ ning elupaik on „pesitsusterritooriumi“ oluline osa. (p d 18.1 ja 18.4)


Kui raieks loa andmise menetluses ilmneb asjaolude pinnalt, et keskkonnaregistri andmed on väärad, tuleb registriandmed parandada ja otsuse tegemisel lähtuda õigetest andmetest. Metsateatiste registreerimise ajal kehtinud KeRS § 6 lg 1 ei andnud haldusorganile õigust jätta tähelepanuta registrist puuduvaid keskkonnaandmeid, kui need olid asutusele teada või kui ta oleks neist eeldatavalt teada saanud nõuetekohase haldusmenetluse läbiviimisel. Keskkonnaregistris ebaõigete andmete avastamisel tuli algatada andmete parandamine (KeRS § 53). Kaalutlusõiguse teostamisel ja ohtude prognoosimisel saab haldusorgan arvestada vaid nende asjaoludega, mis olid talle otsuse tegemise hetkel teada või pidid teada olema. Kui olulised andmed ei jõudnud haldusorganini tema enda menetlusvea tõttu, ei vabanda asjaolu mitteteadmine puudulikku otsust. (p-d 21–21.1)


Korrakohaseks ärakuulamiseks ei saa pidada pelka telefonikõnet, kus kaebajat teavitatakse üks päev enne metsateatiste registreerimisest keeldumist tema jaoks varem mitte teada olnud asjaolust, et tema kinnistul on kanakulli elupaik ning et sellest tulenevalt jäävad metsateatised registreerimata. Selline ärakuulamine võis kanda küll kaebajale antavast haldusaktist etteteatamise eesmärki, kuid ei jätnud mõistlikku ajaakent piisavalt läbimõeldud vastuväidete ja seisukohtade esitamiseks. Seda eriti olukorras, kus keeldumise põhjus oli kaebaja jaoks üllatuslik. Ärakuulamine ei eelda alati, et isikule esitatakse enne haldusakti eelnõu tutvumiseks, kuid isikul peab ärakuulamisõiguse tõhusaks realiseerimiseks olema siiski piisava täpsusega teada, millise sisuga haldusakt võidakse tema suhtes anda. Vaid sel juhul saab ta esitada sisulise arvamuse ja vastuväited ning omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavad täiendavad andmed. Viimati öeldu eeldab ka isikule reageerimiseks mõistliku aja jätmist. (p 22.1)


Kuigi kinnistuomanikule on keskkonnaregistri kanded nähtavad, peab tal olema ajend, et registriga tutvuda. Isik võib vastasel juhul heas usus astuda samme, mida ta võimalikest tulevastest piirangutest teades ei astuks. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul oluline, et kinnistuomanikke teavitataks, kui kinnistul leitakse ja kantakse registrisse kaitsealuse liigi elupaik. Selline teavitussüsteem on võimalik luua mh automatiseerituna, saates omanikule näiteks e-kirja. (p 22.2)


Kohus ei ole õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel, sh õigusliku tähendusega faktiliste asjaolude tuvastamisel, seotud ühegi teise isiku seisukohtadega ning õigusmõistete sisustamine ja faktiliste olukordade hindamine on kohtuvõimu põhifunktsioon, mitte täidesaatva riigivõimu monopol. See tõdemus kehtib ka loodusteaduslike asjaolude puhul, sh kui kohtul tuleb hinnata, milline mõju on kavandataval raiel kaitsealuse liigi soodsa seisundi tagamisele ja elupaikade kaitsele. (p 23.5)

3-21-884/45 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.09.2023

Tartu Vangla direktori otsus lõpetada vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused ja kõik kinnipeetavate saatmised (sh saatmised jalutuskäigule) koroonapandeemia ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu tõttu Eestis oli ennetav meede. Ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel saab arvestada üksnes neid asjaolusid, mis olid või pidid olema haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (vt RKHKo nr 3-19-1838/48, p 20). Koroonapandeemia algusfaasis oli koroonaviiruse ja sellest põhjustatud koroonahaiguse teaduslikus käsitluses iseäranis palju ebakindlust ja määramatust. (p 23)


Võttes arvesse piirangu kohaldamise ajal teada olnud ebapiisavaid andmeid koroonaviiruse omaduste ja selle leviku kohta ning selle põhjustatud koroonahaiguse kulgemise kohta, ei saanud vangla olla esimese haiguspuhangu ajal kindel, et värskes õhus jalutuskäigu võimaluse pakkumine üle päeva või muul sagedusel oleks olnud piisavalt tõhus meede kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitsmiseks ning seeläbi vangla julgeoleku tagamiseks. Vangla kehtestas vaidlusaluse piirangu haiguspuhangu ajal, mil risk haiguse levimiseks oli tavapärasest kõrgem. Seetõttu võis vangla järeldada, et jalutusboksidesse viimine oleks tõstnud oluliselt kinnipeetavate ja vanglaametnike nakatumise riski. Sellise erakordse ja ebamäärase olukorra puhul ei saa vanglale ette heita rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustest hälbimist ja suuremat riski arvesse võttes rangemate piirangute kasutamist. (p 25)


VangS § 55 lg-s 2 sätestatud värskes õhus jalutamise õiguse äravõtmine 44 päevaks ei ole kinnipeetava õiguste väheintensiivne riive. (p 26)


VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õiguse viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas piiramise aluseid ei ole samas normis ette nähtud. (p 17)

Eeltoodust ei saa aga järeldada, et VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õigus oleks absoluutne. VangS § 41 lg 2 järgi võib kohaldada konkreetse seadusest tuleneva piirangu puudumise korral selliseid kinnipeetavate õiguste piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel (vrd RKHKo nr 3-19-1838/48, p 18 jj). Ei saa olla kahtlust, et ka nakkushaiguse epideemiline levik võib ohustada vangla julgeolekut. Vanglas viibivate isikute massilise haigestumise korral koroonahaigusesse oleks ohtu sattunud vangla toimimine ning kõigi vanglas viibivate isikute elu ja tervis. Üldise aluse (VangS § 41 lg 2) kohaldamine kinnipeetavale seadusega ette nähtud õiguste piiramiseks saab olla erandlik ja lühiajaline. (p 17)

Koroonapandeemia algusfaasis võib pidada piisavaks seda, et vangla kaalus iga kahe nädala tagant, kas jätkata piirangu kohaldamist, ning loobus jalutamispiirangust epidemioloogilise olukorra paranemisel, kui leevendati piiranguid ka ühiskonnale laiemalt. (p 28)


Kuigi kinnipeetavate päevaaegset liikumis- ja suhtlemisvabadust kambrite või osakondade kaupa on võimalik piirata VangS § 8 lg 2 alusel, ei näe säte ette võimalust piirata VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õigust. Seega peab nimetatud õigus olema tagatud ka kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisel. (p 17)

3-20-1055/70 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.08.2023

STS2014 2020 § 30 lg 1 p 3 järgi võib rakendusüksus peatada menetluse, kui menetluses oleva maksetaotluse või sama projekti ükskõik millise varasema maksetaotluse kulu abikõlblikkus ei ole üheselt selge. Seda sätet tuleb aga kohaldada koos HMS §-des 5 ja 6 sätestatud tõhususe põhimõttega ja uurimispõhimõttega. Sellisena eeldab STS2014 2020 § 30 lg 1 p 3 rakendamine ilma taotleja nõusolekuta teise menetluse tõttu, et kulu abikõlblikkusega seotud ebaselguse kõrvaldamise võimalused on haldusmenetluses ammendatud. (p 19)


Olukord, kus rakendusüksusel on seoses kriminaalasja algatamisega kõrvaldamata kahtlus, et toetusesaaja on projekti omaosalusega seoses tuginenud näilikele tehingutele, ei takista rakendusüksust vaidlusaluse projekti kulude abikõlblikkust välja selgitamast. Seadus ei näe ette, et kriminaalmenetluse alustamine või hilisem süüdistusakti esitamine vabastaks rakendusüksuse talle seadusega pandud ülesannete täitmisest ning piiraks rakendusüksuse pädevust või volitusi. Kulude abikõlblikkuse hindamiseks ei ole rakendusüksusel vaja lahendada kriminaalasja, vaid anda hinnang neile tõenditele ja asjaoludele, millest sõltub õigusaktide kohaselt kulude abikõlblikkus. (p 14)

Rakendusüksuse ja kriminaalasja lahendava kohtu seisukohtade lahknevuse vältimine on eesmärgina legitiimne, kuid ebaproportsionaalne oleks selleks taotluse menetlus peatada pikaks ja määramata ajaks. Vastustaja väide, et kriminaalmenetluses on avaramad võimalused tõe väljaselgitamiseks, ei ole piisav, et õigustada abikõlblikkuse hindamata jätmist haldusmenetluses. Seadusandja pole sätestanud, et praeguse juhtumi asjaoludel tuleks haldusmenetlus kriminaalmenetluse ajaks peatada. Kolleegium meenutab, et kriminaalmenetlus on õigussuhete korraldamisel äärmuslik abinõu. Küll on aga nii haldusorganil kui ka kohtul haldusasja lahendades põhimõtteliselt võimalik tugineda süüteomenetluses juba kogutud tõenditele, mida aga tuleb hinnata kogumis muude tõenditega. (p 15)


Olukorras, kus kulude abikõlblikkuse hindamine ja selleks vajalike asjaolude kindlakstegemine on haldusmenetluses olnud puudulik, ei ole halduskohtul keeldu uusi tõendeid koguda, asjaolusid tuvastada ja neile õiguslikku hinnangut anda. HKMS § 4 lg 4 järgi tuvastab kohus haldusasjas iseseisvalt ja lõplikult kõik selle lahendamisel tähtsad asjaolud, kui seadus ei sätesta teisiti. Sellega ei sekku kohus lubamatult haldusorgani otsustuspädevusse, sest asjaolude tuvastamine ja hindamine ei ole täidesaatva riigivõimu ainupädevusse antud kaalutlusõiguslikud otsustused. Vältida tuleb küll haldusmenetluse terviklikku ülekandmist kohtumenetlusse, kuid seda põhimõtet tuleb rakendada koos tõhusa õiguskaitse, õiguskindluse, mõistliku menetlusaja ja menetlusökonoomia nõuetega. Vältida tuleb ka haldusorgani vigade kordamist. (p 16)


Hüvitatava kahjuna ei saa alati käsitada kogu saamata jäänud toetust. Ka sellest tuleb üldjuhul maha arvata projekti nurjumise tagajärjel säästetud kulud sõltumata sellest, kas need oleks tulnud kanda omaosaluse või toetuse arvel. VÕS § 127 lg 5 sätestab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Põllumajanduspoliitika raames maksmisele kuulunud, kuid saamata jäänud investeeringutoetustest arvatakse maha vaid need säästetud kulud, mis isiku ülejäänud vara väärtust ei oleks suurendanud. Investeeringutoetuse üldisem eesmärk on suurendada põllumajandusettevõtja tulemuslikkust. (p 32)

EL ühtekuuluvuspoliitika valdkonna struktuuritoetuse puhul aga ei välista toetuse eesmärgid kulude mahaarvamist hüvitatavalt toetuselt ainuüksi põhjusel, et kulude kandmine oleks ühtaegu suurendanud kaebaja kinnisvara väärtust. Projektis kavandatud ehitistele oli pikaks ajaks ette nähtud spetsiifiline kasutusala, mis oleks märkimisväärselt piiranud nende kasutamist ja käsutamist. Ühtekuuluvuspoliitika struktuuritoetuste eesmärk on selle poliitika erieesmärkidele vastavate tegevuste edendamine. Olukorras, kus need eesmärgid jäid saavutamata ja kaebaja kapital jäi projekti olulisel määral kaasamata, ei ole alust saamata jäänud tulu täielikuks hüvitamiseks. Ligikaudu 350 000 euro suuruselt omavahendite investeeringult saamata jäänud tulu hüvitamine ligi 3,5 miljoni euro ulatuses oleks ilmselgelt ülemäärane (RVastS § 13 lg 1 p 5). (p-d 33–35)


Rakendusüksusel tuleb selgitada kulu abikõlblikkus välja põhjendamatu viivituseta, et projekti elluviimine pelgalt kahtluse tõttu ei nurjuks. Kahtlus ei tohiks tuua kaasa toetusest lõplikku ilmajäämist. See on tagajärg, mille saabumiseks peab olema kindel teadmine, et kulu on abikõlbmatu. Pooleliolevast kriminaalasjast lõplike tagajärgede tekkimine olukorras, kus need on välditavad, ei oleks kooskõlas süütuse presumptsiooniga. (p 20)


Struktuuritoetuse määramisel tekib taotlejal subjektiivne õigus saada toetust vastavalt toetuse määramise tingimustele. Selline haldusaktiga kindlaksmääratud õigus toetusele kuulub tingimuslikule iseloomule vaatamata omandipõhiõiguse kaitsealasse ning põhjendamatu viivitus toetuse maksmisel rikub seda põhiõigust. (p 26)


Kui toetusesaajale oleks tulnud vaidlusalustes väljamaksetaotlustes kajastatud kulude eest toetus välja maksta, kuid see jäeti õigusvastaselt tegemata, tuleb kohtul hinnata, milline oleks kohtuotsuse tegemise aja seisuga kaebaja varaline seisund olukorras, kus kaebaja oleks saanud neid toetusi projekti tingimustele vastavalt ettevõtluses kasutada ja projekti nõuetekohaselt ellu viia. Seejuures on ootuspärane, et toetuse mittesaamisel projekti elluviimine katkeb planeeritud vahendite äralangemise tõttu. Ainult sellest ei saa järeldada, et ka toetuse saamisel oleks kaebaja sattunud raskustesse. (p 28)

Struktuuritoetuste saamata jäämisega tekitatud kahju hüvitamise korral on esmane saamata jäänud tulu hüvitamine ning toetuse saamiseks tehtud kulude hüvitamine on teisene. Kulusid katma pidanud, aga saamata jäänud tulu väljamõistmise korral toetuse saamiseks tehtud kulutused hüvitatavad ei ole, kui need oleks tulnud kanda ka toetuse saamisel. Sellisel juhul tooks kulude teistkordne hüvitamine kaasa kahjustatud isiku põhjendamatu rikastumise. Kantud kulude hüvitamiseks pole alust ka siis, kui kahjustatud isik poleks neid avaliku võimu kandja tegevusest sõltumata suutnud tagasi teenida. Kulude hüvitamine võib mõnel juhul siiski olla kohane hüvitis, kui avaliku võimu kandja tõttu saamata jäänud tulu hüvitamise eeldused ei ole täidetud, nt kui avaliku võimu kandja tõendab, et ta polnud tulu saamata jäämises süüdi. (p 29)

Kahju ei hüvitata ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Juhtumi asjaolude väljaselgitamise kohustus ja keeld tugineda toetuse väljamaksmise menetluses oletustele kaitsevad selle isiku õigusi, kellele struktuuritoetus on määratud. Muuhulgas kaitsevad need normid ettevõtja huvi teenida projekti elluviimiseks tehtud kulud tagasi klientidelt laekuvate maksetega ning selline huvi pidi vastustajale VÕS § 127 lg 3 kontekstis olema ettenähtav. Ilma kulude tagasiteenimiseta võib ettevõtja sattuda olukorda, mis on ebasoodsam isegi algusest peale toetuse määramata jätmisest. Heas usus kantud kulu (nt omaosaluse, laenuintresside, hoonestusõiguse tasu), aga ka selle väärtusele vastava mõistliku kasumi ulatuses tuleks ära langenud äritulud toetuse väljamaksmise ennatlikul peatamisel hüvitada. Kui aga kaebaja oleks pärast projekti nurjumisest teadasaamist saanud kulude tekkimist vältida, ei oleks nende kandmine põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega. (p 30)

3-20-2247/53 PDF Riigikohtu halduskolleegium 09.06.2023

PlanS § 141 ei anna kaebeõigust detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks avalikes huvides (vt RKHKm nr 3-19-1627/28, p 11). (p 15)

Subjektiivsed õigused võrsuvad ka detailplaneeringus sätestatud ehituslikest piirangutest. Ehkki kohtumenetluses enda kui naabri huve kaitsvale planeeringu sättele tuginemiseks ei pea isik ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet (vt RKHKo nr 3-3-1-69-16, p 26, RKHKo nr 3-14-52416/72, p 15), on kaebajad tuginenud mh ka oma omandiõiguse kaitsele (insolatsiooni vähenemine, samuti kinnistu väärtuse vähenemine). Seega on kaebus esitatud subjektiivsete õiguste, mitte avalike huvide kaitseks. (p 15)


Subjektiivsed õigused võrsuvad ka detailplaneeringus sätestatud ehituslikest piirangutest. Ehkki kohtumenetluses enda kui naabri huve kaitsvale planeeringu sättele tuginemiseks ei pea isik ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet (vt RKHKo nr 3-3-1-69-16, p 26, RKHKo nr 3-14-52416/72, p 15), on kaebajad tuginenud mh ka oma omandiõiguse kaitsele (insolatsiooni vähenemine, samuti kinnistu väärtuse vähenemine). Seega on kaebus esitatud subjektiivsete õiguste, mitte avalike huvide kaitseks. (p 15)

Vt RKHKm nr 3-19-1627/28, p 13. (p 15)

PlanS § 140 lg 1 p 2 ei välista detailplaneeringu elluviimisest loobumist ja detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist, kui hoone ehitamisega on alustatud või kui ehitis on suures osas või täielikult valmis ehitatud, sest detailplaneeringus sätestatud ehitusõigust on võimalik realiseerida korduvalt. (p 18)

PlanS § 140 lg 1 p 2 on kaalutlusõiguslik säte. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine ei eelda sellises olukorras ülekaalukat avalikku huvi, kuid arvestada tuleb seaduse ja üldplaneeringu nõuetega ning naabrite huviga detailplaneeringu kehtima jäämise suhtes, sest hoonele detailplaneeringuga seatud ehituslikud piirangud täidavad piirkonda sobivuse kõrval ka naabrite huvide ja õiguskindluse kaitse eesmärke (PlanS § 10 lg 1, HMS § 64 lg-d 2 kuni 4, samuti HMS § 67 lg d 1 ja 2). Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel tuleb huvide kaalumisel arvesse võtta ka kehtetuks tunnistamise eesmärki (HMS § 4 lg 1). Eesmärk peab olema legitiimne ja kooskõlas kaalutlusõigust andva volitusnormi eesmärgiga. (p 19)

Kui taotleja eesmärgiks on ehitusmahtu võrreldes kehtiva detailplaneeringuga suurendada, tuleb juba detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisel hinnata, kas selleks esineb naabrite huvide valguses piisavalt kaalukas vajadus. PlanS § 140 lg 1 p 2 ei välista iseenesest detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist olukorras, kus isiku huvi on ehitamise käigus saavutada detailplaneeringu lahendusest erinev lahendus. (p 19)

Ehitusõiguse mahu suurendamise võimalikkust tuleb hinnata ja puudutatud isikute huve kaaluda juba detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel. (p 20)

PlanS § 140 lg 1 p 2 mõtteks on tagada paindlikkus tulevase ehitustegevuse ümberkavandamisel, mitte ulatuslike ehitusõiguslike minetuste ehitusprojektist kõrvalekaldumiste tagasiulatuv legaliseerimine. (p 22)

Selge ja ülekaalukas huvi ei pea esinema mitte kehtiva ja vähemalt osaliselt ellu viidud planeeringulahenduse säilitamiseks, vaid selle muutmiseks. (p 23)


PlanS § 10 lg 1 kohaselt peab planeerimisalase tegevuse korraldaja tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja planeeringu eesmärkidele. See põhimõte kehtib ka detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise korral. Kuna detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tagajärjel planeeringus sätestatud piirangud kaovad, ei saa huvide kaalumist detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse etapist lükata täielikult edasistesse võimalikesse ja ebamäärastesse menetlusetappidesse. (p 23)


Järeldus, et kuna detailplaneeringu osaline kehtetuks tunnistamine iseseisvalt ei anna kinnistu omanikele õigust ehitustegevuseks ega seadusta projektile mittevastavat ehitist, ei riku detailplaneeringu osaline kehtetuks tunnistamine naaberkinnistu omanike subjektiivseid õigusi, ei ole õiguspärane. Paljasõnaline viide omaniku vajadustele ei ole naabrite usaldust arvestades (HMS § 67 lg 2) detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisel (naabrite kahjuks) küllaldane. Selge ja ülekaalukas huvi ei pea esinema mitte kehtiva ja vähemalt osaliselt ellu viidud planeeringulahenduse säilitamiseks, vaid selle muutmiseks. (p 23)


PlanS § 140 lg 1 p 2 on kaalutlusõiguslik säte. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine ei eelda sellises olukorras ülekaalukat avalikku huvi, kuid arvestada tuleb seaduse ja üldplaneeringu nõuetega ning naabrite huviga detailplaneeringu kehtima jäämise suhtes, sest hoonele detailplaneeringuga seatud ehituslikud piirangud täidavad piirkonda sobivuse kõrval ka naabrite huvide ja õiguskindluse kaitse eesmärke (PlanS § 10 lg 1, HMS § 64 lg-d 2 kuni 4, samuti HMS § 67 lg d 1 ja 2). (p 19)


PlanS § 125 lg 1 p-st 2 ei tulene siiski luba ehitada või laiendada ehitist vastuolus kehtiva detailplaneeringuga. Kehtiva detailplaneeringuga määratud ehitusõiguse täpsustamise ja laiendamise tingimused tulenevad EhS §-st 27. Seda sätet ei tule järgida, kui krundil seni kehtinud detailplaneering tunnistatakse enne projekteerimistingimuste andmist kehtetuks. Olukorras, kus omanik soovib ehitada suuremas ulatuses, kui seda võimaldab kehtiv detailplaneering, ei tohi detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine samas toimuda kergekäeliselt. Vastasel korral muutuksid EhS §-s 27 toodud piirangud sisutuks. (p 21)


Erinevalt detailplaneeringust ei saa täiesti uute projekteerimistingimustega legaliseerida juba toimunud ehitustegevust, ehkki HMS § 64 lg 1 teise lause kohaselt on põhimõtteliselt võimalik tagasiulatuvalt muuta varem kehtinud projekteerimistingimusi. Projekteerimistingimused on vaid eelhaldusakt konkreetse ehitusloa menetluses, mitte terviklik ruumilahendus ja menetlusülene maakasutus- ja ehitustingimuste regulatsioon (vrd PlanS § 3 lg 1). (p 25)


Omanik ei saa planeeringulahendust kohalikule omavalitsusele dikteerida (RKHKo nr 3-12-2486/130, p 29). (p 23)


Täielikult valmis ehitatud ehitise seadustamist saab kohalik omavalitsus kaaluda näiteks kasutusloa menetluses. Kolleegium on varem märkinud, et iga kõrvalekalle ehitusloast, detailplaneeringust või projekteerimistingimustest ei too vältimatult kaasa kasutusloa andmisest keeldumist. Selline tagajärg ei oleks mõnelgi juhul proportsionaalne (nt RKHKm nr 3-17-1398/36, p 15-16). Seejuures ei tohi kasutusloa andmine kaasa tuua naabrite õiguste ülemäärast riivet või rikkumist (RKHKo nr 3-15-873/142, p 21). Näiteks saab erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks kasutusloale seada kõrvaltingimusi (HMS § 53 lg 2 p 2, vt RKHKo nr 3-14-52416/72, p 27). (p 26)


Majandus- ja taristuministri 17. juuli 2015. a määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ § 12 kohaselt on võimalik ehitusloa saanud ehitusprojekti muuta ning esitada muudatusprojekt, kui muudatuse ulatusest, iseloomust või mahust tulenevalt ei pea taotlema uut ehitusluba või esitama uut ehitusteatist. EhS § 55 p 5 kohaselt ei saa kasutusluba anda, kui selle taotlemisel esitatav ehitusprojekt erineb ehitusprojekti muudatuste või ehitamise ajal tehtud muudatuste tõttu oluliselt ehitusloa taotlemisel esitatud ehitusprojektist. (p 25)


HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik, kuid Riigikohtule ei nähtu, et kaebajatel oleks kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada (HKMS § 109 lg 11, vt RKHKo nr 3-20-1310/52, p 37.1). (p 27)

3-21-125/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.03.2023

Kirjalikus menetluses uurib kohus tõendeid omaette, mitte poolte juuresolekul. Menetlusosalistel peab sellegipoolest olema võimalus uurimises aktiivselt osaleda, avaldades oma arvamust ja pöörates kohtu tähelepanu detailidele, mis on nende arvates asja lahendamiseks olulised. Kohtul tuleb hoolitseda selle eest, et olulised asjaolud saaks välja selgitatud ja kohtulahend poleks üllatav, samuti, et tõendeid oleks nõuetekohaselt uuritud ja need oleks menetlusosalistega läbi arutatud (HKMS § 2 lg‑d 4 ja 6, § 27 lg 1 p 6, § 157 lg‑d 1 ja 2). (p 14)


Asja lahendamisel olulise tähendusega dokumendi digitoimikusse lisamata jätmine on menetlusviga, millega kaasnevad erinevad riskid. Kui asja juurde võetud tõendid on lisatud digitoimikusse, on tagatud, et menetlusosalised saavad dokumendiga alati tutvuda ning et see säilib kohtule esitatud ja kohtu uuritud kujul. Lisaks on digitoimikusse lisatud dokumente võimalik säilitada vastavalt kohtutoimikute säilitustähtaegadele. (p 25)


Rohevõrgustiku eesmärkide kohta vt RKHKo nr 3-20-1310/52. (p-d 16 ja 17)

Uute arenduste kavandamisel on oluline hinnata nii üksikute, puhveralasid tükikaupa vähendavate arenduste mõju rohevõrgustiku toimimisele eraldi kui ka erinevate, juba ellu viidud või kehtivate haldusaktidega kavandatud arenduste koosmõju võrgustikule kui tervikule. (p 18)

3-20-1115/147 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.02.2023

HKMS § 158 lg 31 esimese lause järgi hindab halduskohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See tähendab nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude ex nunc hindamist, st kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist (EKo asjades C-585/16, Alheto, p-d 106, 111, 112; C-556/17 Torubarov, p-d 51, 52). HKMS § 158 lg 31 esimene lause laieneb ka Riigikohtule, kuid seda arvestades kassatsioonimenetluse eripära (HKMS § 211 lg 5 esimene lause), st Riigikohus ei tuvasta tõendite alusel uusi faktilisi asjaolusid vaidluse sisu kohta (HKMS § 229 lg-d 1–3; vrd ka RKHKo nr 3-17-1545/81, p 22; 3-16 -088/69, p 18). Riigikohus võib arvestada uusi asjaolusid, mis ei vaja tõendamist (HKMS § 60). (p-d 24 ja 25)


Kaebajate kassatsioonkaebustes on kahtlemata õigesti osutatud, et nii PPA kui ka kohtud on kohustatud arvestama lapse õigusi ja huve (VRKS § 17 lg 1, vt ka lapse õiguste konventsiooni art 3, lastekaitseseaduse § 5 p 3 ja § 21). Peale üldise viite lapse huvidele ei ole siiski esitatud ühtki konkreetset asjaolu või selgitust, kuidas PPA või kohtud on rahvusvahelise kaitse andmise osas selle põhimõtte vastu eksinud. Ainuüksi lapse huvide järgimise kohustus ei saa olla aluseks rahvusvahelise kaitse andmisele, kui VRKS § 4 lg-s 1 või 3 nimetatud eeldused ei ole täidetud. (p 27)

Lubamatu on, kui vanemad elukoha ja elukorralduse valikute tegemisel omakasu eesmärgil, soovides leida võimalus jääda mittekodakondsusjärgsesse riiki, provotseerivad last või mõjutavad teda muul moel negatiivselt. Selle tolereerimine riigi poolt avaks tee varjupaigaõiguse kuritarvitamisele, ajendades lastega peresid kasutama laste mõjutamist vahendina enda riigis viibimise seadustamiseks. Riik peab kõikide otsuste tegemisel arvestama küll lapse parimate huvidega (sh säilitades perekonna ühtsuse, v.a juhul, kui see on vastuolus lapse parimate huvidega), kuid see ei saa tähendada kohustust taluda oma territooriumil välismaalasi, kes lapsi mõjutades püüavad laste kaudu saavutada endale sobivat riigis viibimise õigust. (p 35.5)

Kolleegium peab oluliseks lisada, et PPA vaidlusaluste otsuste tegemisest on möödunud üle kahe aasta. Lapse arengus on aja möödumisel ja selle jooksul kogetul ja omandatul suur roll. Laste sulandumine Eesti ühiskonda on ilmselt suurenenud – paranenud on keeleoskus, tekkinud on sõbrad ja harjumuspärane elukeskkond. Kaebajatel ei saa siiski olla tekkinud ei rahvusvahelise kaitse taotluste menetluse ega ka kohtumenetluse ajal mingit õiguspärast ootust Eestisse jäämise suhtes. (p 35.9)


Tervishoiusüsteemi kvaliteet ja selle võimalikud puudujäägid Venemaal ei ole rahvusvahelise täiendava kaitse andmise aluseks. Kaebajad ei ole väitnud, et tervishoiuteenused oleksid neile Venemaal tahtlikult kättesaamatuks tehtud (vt ka EKo asjas C-542/13 M`Bodj, p-d 35 ja 41). (p 29)


Silmas pidades Euroopa Kohtu praktikat ja rakendades analoogiat HKMS § 158 lg-ga 31, on kolleegium seisukohal, et lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel tuli haldus- ja ringkonnakohtul arvesse võtta ka neid direktiivi 2008/115/EÜ art-s 5 nimetatud asjaolusid, mis tekkisid või muutusid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ning mis olid sellised, et võisid mõjutada tagasisaatmise lubatavust. Kui rahvusvahelise kaitse andmise kohtuvaidluse ajal on selgunud, et isiku riigist väljasaatmine ei ole vahepeal muutunud asjaolude tõttu ettenähtavas tulevikus õiguslikult lubatav, siis tuleb lahkumisettekirjutus tühistada. (p 32.6)


Direktiivi 2008/115/EÜ art 5 sätestab, et direktiivi rakendamisel võtavad liikmesriigid arvesse lapse parimaid huve, perekonnaelu, kolmanda riigi kodaniku tervislikku seisundit ning järgivad mittetagasisaatmise põhimõtet. Samuti tuleb austada eraelu (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 92). Art-s 5 sätestatud mittetagasisaatmise põhimõte on absoluutne ning liikmesriigid on kohustatud seda järgima tagasisaatmismenetluse kõikides etappides. Seetõttu ei või ka tagasisaatmisotsuses kohustada isikut lahkuma riiki, mille puhul on põhjendatult alust arvata, et tagasisaatmisotsuse täitmise korral ähvardab seda isikut reaalne oht, et teda koheldakse viisil, mis on harta art-ga 18 või art 19 lg-ga 2 vastuolus. (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 55 ja 56.) (p 32.5)

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on isiku väljasaatmine tema tervisliku olukorra tõttu keelatud vaid väga erandlikel juhtudel. Keeld kohaldub, kui väljasaadetav on füüsiliselt või psüühiliselt raskelt haige isik, kellel esineb peatse surma oht, või kui on põhjendatud alus arvata, et sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või selle tõttu, et ravi pole isikule seal kättesaadav, esineb reaalne oht välismaalase terviseseisundi olulisele, kiirele ja pöördumatule halvenemisele, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise (vt EIKo Paposhvili vs. Belgia (41738/10), p 183; EIKo Savran vs. Taani (57467/15), p-d 129 ja 137). Euroopa Kohus on selgitanud, et EL põhiõiguste harta alusel on väljasaatmiskeelu standard sama (vt nt C-562/13 Abdida, p-d 47 jj; C-353/16 MP, p-d 37 jj, C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 61–66). Kui tegemist on raske psühhiaatrilise haigusega, ei saa seejuures piirduda üksnes nende tagajärgedega, mis võivad olla asjaomase isiku füüsilisel toimetamisel ühest liikmesriigist teise, vaid arvesse tuleb võtta kõiki selle väljasaatmisega kaasnevaid tõsiseid ja parandamatuid tagajärgi (C-353/16 MP, p 42). (p 33)


Nii Euroopa Kohus kui ka Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt märkinud, et asjaolu, et isik, kelle väljasaatmine on otsustatud, ähvardab teha enesetapu, ei kohusta riiki loobuma nimetatud meetme elluviimisest, kui ta võtab konkreetsed meetmed enesetapu takistamiseks. Näiteks peatab isiku väljasaatmise (füüsilise üleandmise) ajani, kuni tema seisund võimaldab väljasaatmist, tagab transpordi ajal meditsiinitöötaja, kelle käsutuses on vajalikud ravimid jms vahendid või meetmed, veendub, et isik saab arstiabi ka pärast teise riiki jõudmist jne (vt EKo C-578/16 PPU C.K. jt, p-d 79–90; EIKo Kochieva jt vs. Rootsi (75203/12), p 34 ja seal tehtud viited). (p 35.6)


Tervisest tulenev takistus ei pea direktiivi 2008/115/EÜ art 9 järgi kaasa tooma lahkumisettekirjutuse tühistamise, vaid tähendab eeskätt lahkumiskohustuse sundtäitmise (väljasaatmise) edasilükkamist (vt ka C-546/19 Westerwaldkreis, p 59; erandiks võib olla vaid juht, kui liikmesriik annab art 6 lg 4 alusel kolmanda riigi kodanikule kaastundlike, humanitaar vms põhjustel loa riigis viibimiseks). Nimelt näeb direktiivi 2008/115/EÜ art 9 sõltuvalt tervise probleemide raskusest ette, et väljasaatmise võib edasi lükata (lg 2 punkt a) või see tuleb edasi lükata (lg 1 p a alusel, kui tervise probleemi tooks kaasa mittetagasisaatmise põhimõtte rikkumise). Seevastu Eesti VSS § 14 lg 5 loetleb väljasaatmise peatamise alused, kuid ükski neist selgesõnaliselt tervisliku olukorraga ei seondu. Lõike 5 p-s 4 sätestatut („humaansete kaalutluste … tõttu“) tuleks tõlgendada kooskõlas eeltoodud direktiivi normidega. VSS § 14 lg 4 näeb ette alused, mil väljasaatmist ei kohaldata, ning nende hulka kuulub ka olukord, kus väljasaatmine on muutunud võimatuks (punkt 2) või riik peab järgima mittetagasisaatmise põhimõtet (punkt 3 koostoimes VSS §-ga 171). (p 35.7)

3-21-1360/15 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.02.2023

Kaebeõigust kontrollitakse üldjuhul kaebuse esitamise aja seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad siiski tingida vaidluse ammendumise juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Sellises olukorras on põhjendatud jätta kaebus läbi vaatamata, kuna kaebuse rahuldamisega ei oleks enam võimalik saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2). (p 12.1)


KeÜS § 31 lg-st 2 tuleb järeldada, et KeÜS kohaselt ei loeta keskkonnaorganisatsioonideks üksnes selliseid ühendusi, kes n-ö kaitsevad loodust tema enda pärast, vaid ka ühendusi, kelle sihiks on inimeste elukeskkonna parandamine keskkonnakaitse abil. Sellistel eesmärkidel võivad muu hulgas tegutseda kohaliku kogukonna huve esindavad ühingud, kes soovivad parandada piirkonna elukvaliteeti. Keskkonnaorganisatsioonina kvalifitseerimist ei takista see, kui tegeldakse ka muude häiringutega, mis jäävad keskkonnakaitsest väljapoole. Oluline pole see, et kui tegu on linnakeskkonnaga, kuna inimeste tervist ja heaolu mõjutavad ka linnalises keskkonnas tekkivad keskkonnahäiringud ning kaitse nende vastu on KeÜS-ga hõlmatud. Keskkonnakaitse valdkonda kuuluvad näiteks välisõhu kvaliteedi piirväärtused ja müra normtasemed, mille eesmärk on mh vältida, ennetada või vähendada saasteainete ja müra ebasoodsat mõju inimese tervisele. Tänapäevases ühiskonnas mängivad need normid suurt rolli just linnatingimustes. Õhu kvaliteet on kahtlemata osaks kohalikust elukeskkonnast. (p 15)

KeÜS § 31 ei tohi tõlgendada kitsendavalt. Arvestada tuleb Århusi konventsiooni üldist eesmärki avardada keskkonnaasjades üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise võimalusi, mistõttu kaebeõiguse allikaks olevaid õigusnorme tuleb tõlgendada pigem laiendavalt. (p 16)

3-21-997/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.01.2023

Töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad ajavahemikud ei saa kattuda. (p 14)


Kuna kaebaja ei esitanud kaebuses kohustamisnõuet, on halduskohus ilmselgelt teinud otsuse nõude kohta, mida pole kaebuses esitatud, asudes resolutsioon p-s 3 seisukohale, et vastustajal tuleb asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsustus. Tegemist on kohtumenetluse normi olulise rikkumisega (HKMS § 41 lg 1 teine lause, HKMS § 199 lg 2 p 3, vt ka RKHKo nr 3-3-1-56-08, p 18). (p 18)


Kuigi kaebaja ei ole halduskohtu resolutsiooni selles osas vaidlustanud, saab Riigikohus nimetatud rikkumise kõrvaldada, kuna asjas ei ole vaja lisatõendeid koguda või tõenditele antud hinnangut muuta (HKMS § 230 lg 3 koosmõjus lg 5 p ga 5). (p 18)


Töötasu hüvitise saamise õiguse tekkimise üheks eelduseks on asjaolu, et tööandja on töö mitteandmise tõttu kohaldanud töötasu maksmisel TLS § 35 või § 37. Seda rõhutab ka Vabariigi Valitsuse määruse nr 130 „Tööhõiveprogramm 2017‑2020“ 23. märtsist 2020 kuni 1. juunini 2020 kehtinud redaktsiooni (määrus nr 130 v.r) § 191 lg 3. TLS § 35 järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd. TLS § 37 annab tööandjale õiguse teatud tingimustel töö andmata jätmise korral töötasu vähendada. Töötasu hüvitise eesmärk oli aidata tööandjat töötasu maksmise kohustuse täitmisel olukorras, kus tööandjal polnud kokku lepitud ulatuses tööd anda. Hüvitist käsitleti tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel (vt määruse nr 130 v.r § 191 lg 5). TLS §-de 35 ja 37 kohaldamine eeldab seda, et töötaja on töövõimeline. Tööandjal pole kohustust anda tööd ja maksta töötajale töötasu aja eest (TLS § 28 lg 2 p-d 1 ja 2), mil ta ei ole töövõimeline (sh on ajutiselt töövõimetu). Eelnevast järeldub, et määruse nr 130 v.r järgi maksti töötasu hüvitist aja eest, mil töötaja oli töövõimeline. Seetõttu ei saa ka töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad ajavahemikud kattuda. (p 14)

Seejuures ei olnud hüvitise saamise õiguse tekkimiseks määruse nr 130 v.r järgi oluline, kui pikk oli konkreetsel kalendrikuul ajavahemik, mil tööandja kohaldas TLS § 35 või § 37. Töötasu hüvitise saamiseks piisas sellest, kui määruse nr 130 v.r § 191 lg-s 2 sätestatud tingimustest kaks olid täidetud ning tööandja oli täitnud kohustuse maksta töötajale, kellele taotletakse töötasu hüvitist, omalt poolt brutotöötasu vähemalt 150 eurot (määruse nr 130 v.r § 191 lg 6). (p 15)

3-20-120/49 PDF Riigikohtu halduskolleegium 24.11.2022

Leppetrahvi sissenõudmine halduslepingu rikkumisel ei pea toimuma sarnaselt tsiviilõiguslikele võlasuhetele. Avaliku õiguse eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Avaliku võimu kandjal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole (RKHKo nr 3-17-1329/36, p 18). Seda eripära tuleb HMS § 105 lg 1 kohaselt arvestada halduslepingutele võlaõiguslike sätete kohaldamisel.

Halduslepingu rikkumise eest leppetrahvi määramiseks haldusaktiga ei ole seaduses ega lepingus tarvis reguleerida leppetrahvi õiguslikku vormi. Leppetrahvi nõudmiseks peab haldusorganil olema sisuline õiguslik alus, mis tuleneb kas seadusest või halduslepingust. Kui selline alus on olemas, võib leppetrahvi määrata ja vastav haldusorgani tahteavaldus on haldusakt, sest see vastab HMS § 51 lg 1 tunnustele. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et haldusaktiga leppetrahvi määramiseks on alust vaid siis, kui rikutud haldusleping sõlmiti haldusakti asemel (HMS § 98 lg 1). Need asjaolud pole ühegi õigusnormi järgi omavahel seotud. (p 13)


Haldusakti resolutiivosa on HMS § 60 lg 2 esimese lause kohaselt kohustuslik ka kohtule. Vaidluses haldusaktiga kindlaks määratud leppetrahvi tasumise kohustuse üle kontrollib kohus vaid haldusakti kehtivust, mitte õiguspärasust. Kehtivast haldusaktist tuleneva kohustuse vaidlustamiseks peab isik nõudma haldusakti tühistamist. Isik ei vabane kehtivast haldusaktist tulenevast kohustusest pelgalt vastuväitega, et kohustavat haldusakti poleks tohtinud anda. (p 14)


Halduslepingud võivad puudutada olulisi avalikke huve. Muudatuste tegemine nendes peab olema kaalutletud ja selgelt dokumenteeritud (HMS § 55 lg 1 koostoimes § 100 esimese lausega). (p 16.2)

Halduslepingu muutmise läbirääkimistel põhimõttelise üksmeele saavutamine mõnes positsioonis ei tähenda veel kokkuleppele jõudmist lepingu muutmiseks. Iseäranis kehtib see siis, kui üks pool väljendab selgelt seisukohta, et lepingu muutmiseks tuleb teha lisatoiminguid või et muudatus tuleb vormistada kindlal viisil. VÕS § 9 lg 3 sätestab, et kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisti. (p 16.4)


TMS § 2 lg 1 p 21 kohaselt on haldusakt avalik õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täitedokument seaduses sätestatud juhul. Kuna haldusaktina vormistatud leppetrahvinõude puhul säärane norm puudub, ei ole leppetrahvinõue täitedokument ja linnal on enda õiguste kaitseks ja täitedokumendi saamiseks vajadus ja õigus pöörduda kohtusse (HKMS § 44 lg 1; § 260 lg 1 p 1). Kolleegiumi hinnangul tasuks kaaluda täitedokumendina käsitatavate haldusaktide hulga laiendamist. (p 18)


Pahauskseks ei saa pidada seda, kui õigustatud pool nõuab lõpuks sellise lepingu täitmist, mille muutmise üle peeti läbirääkimisi kokkulepet saavutamata. Kui läbirääkimisi pidanud pooled ei saavuta kokkulepet, siis ei tulene läbirääkimistest neile õiguslikke tagajärgi. See põhimõte kehtib nii lepingu sõlmimisel kui muutmisel. Pole tuvastatud asjaolusid, mis viitaks linna kavatsusele pidada läbirääkimisi ilma tegeliku tahteta läbi rääkida või neid pahaukselt katkestada (VÕS § 14 lg 3). (p 17)

3-20-1548/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.09.2022

Haldusorgan võib rakendada halduseeskirju kaalutlusõiguse teostamise esimese etapina tüüpjuhtumite üle otsustamisel. Haldusorganil peab aga olema võimalus kaaluda juhtumi erilisi asjaolusid ning halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Kui halduseeskiri on kättesaadav, ei pea haldusorgan üksikjuhtumi lahendamisel eeskirja suuniseid eraldi põhjendama, isikul on samas võimalik põhjendada, miks tema puhul tuleks teha erand, ja esitada halduseeskirja suhtes ka põhimõttelisi vastuväiteid (vt RKHKo-d 3-11-1355, p-d 30–31, ja 3-3-1-77-14, p 19). Sarnastel alustel peab kolleegium võimalikuks halduseeskirju rakendada ka hindamisotsuste tegemisel. (p 24)

Kuigi halduseeskirjad ei ole haldusvälistele isikutele ega kohtutele otseselt siduvad, võib neist koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12) tuleneda siduvus haldusorgani enda jaoks. Haldusorgan ei tohi üksikjuhtumitel kalduda isiku kahjuks meelevaldselt kõrvale halduseeskirjaga kujundatud praktikast. See aga ei tähenda, et haldusorgan oleks halduseeskirjaga seotud igavesti ega tohiks muuta eeskirja või selle rakendamise praktikat ühetaoliselt kõiki tulevasi sarnaseid juhtumeid silmas pidades. Halduseeskirja muudatust võib arvestada ka siis, kui see on toimunud ajal, mil isik oli taotluse soodustuse saamiseks juba esitanud. Senine halduseeskiri ei saa olla jäigem kui haldusväliseid isikuid siduv õigus. Viimast aga tuleb haldusorganil arvestada haldusakti andmise seisuga (vrd HMS § 54). (p 25)


Vaideotsuse tegemisel ei kehti HKMS § 158 lg 3 kolmandas lauses sätestatud keeld teostada kaalutlusõigust haldusasutuse asemel. Vaideotsuse põhjendusi tuleb kohtul arvestada samaväärselt haldusakti põhjendustega. (p 15)


KredExi laenu andmise aluseks olevas määruses oli sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei anta laenu ettevõtjale, kes tõenäoliselt ei ole võimeline laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt täitma. Kui laenu antaks teadmisega, et seda tõenäoliselt ei tagastata, oleks sellel riigiabina hoopis teistsugune majanduslik tähendus ja mõju kui tagastatav laenul. Laenu puhul on oluline, et abi saaja tasuks kohases määras intressi, kuigi see on riigiabi puhul soodsam kui turutingimustel makstav intress. (p 22)


Riigiabi andmine on avaliku võimu teostamine tulenevalt abi spetsiifilisest mõjust turgudele ning abi andja erikohustustest. Abi andmisel kehtivatest põhimõtetest ja reeglitest kinnipidamine on oluline taotlejate ja nende konkurentide ettevõtlusvabaduse ning võrdse kohtlemise tagamiseks. Seetõttu tuleb KredExi otsust erakorralise käibekapitalilaenu andmisest keeldumise kohta käsitada haldusaktina. (p 12)


Protokolli kohaselt võttis kohus istungil eksperdi arvamuse asja materjalide juurde. Vastustaja esitas selle peale vastuväite, mille kohus jättis rahuldamata. Vastustajal oli seega võimalik arvamuse kohta ka sisuliselt seisukohti esitada ja soovi korral arvamust koos kohtuga vahetult uurida. Protokollist ega kassatsioonkaebusest ei nähtu, et selleks oleks takistusi tehtud. HKMS § 157 lg 3 ei nõua, et kohus oleks tõendit tingimata istungil arutanud (vrd RKTKo 3-2-1-7-09, p 12). (p 36)


HKMS § 158 lg 3 kolmas lause ei piira määratlemata õigusmõistete sisustamist ja selle valguses faktiliste asjaolude hindamist kohtus, vaid üksnes kaalutlusnormide õigusliku tagajärje valikut (RKHKo 3-20-1198/58, p 14). (p 17)

Kui vaidlusaluses haldusaktis sisaldub majanduslikke eriteadmisi eeldav prognoos, võib kohus laenutaotleja maksevõimele antud hinnangu kontrollimisel piirduda mõistlikkuse testiga, mille puhul uuritakse ennekõike, kas haldusorgan on arvestanud seaduse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid ja olulisi asjaolusid (analoogselt HMS § 4 lg-ga 2). Kohtul pole aga hindamisotsuste kontrollimisel keelatud asendada haldusorgani hinnangut enda omaga (RKHKo-d 3-20-1198/58, p-d 12 jj; 3-20-2362/63, p 25.2). (p 18)

Kui haldusorgan on oma otsust põhjendanud väga pealiskaudselt, ei ole halduskohtul kohustust asuda kaebaja maksevõimet vastustaja asemel hindama. Niisugune hindamine pole aga halduskohtu jaoks ka keelatud ega saa apellatsiooniastmes olla kohtuotsuse tühistamise iseseisvaks aluseks. (p 19)


Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme, võttes asja juurde asjatundja arvamuse, mille kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisana. Arvestades vastustaja põhjendamiskohustuse rikkumist, ei ole kaebajale ette heidetav hinnangu esitamine alles apellatsioonkaebuse lisana, vastuseks halduskohtu otsuses toodud tõendite käsitlusele. (p 36)


Vaidlustatud haldusakt oli põhjendamispuudustega ega vastanud sellisena HMS § 56 lg le 2. Otsuses puudus viide õiguslikule alusele ning selle faktiline põhjendus oli napp ja üldsõnaline. Haldusakti adressaati ei või panna olukorda, kus ta peab asuma ise asjakohast õigusnormi otsima (vt ka RKHKo 3-18-305/38, p 9). Valele õiguslikule alusele viitamine või ka üldse õiguslikule alusele viitamata jätmine ei pruugi siiski kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusakti toetav õiguslik alus on õiguskorras tegelikult olemas ning kohtuvaidluses ilmneb, et selle kohaldamise eeldused on täidetud (HMS § 58, vt ka RKHKo 3-18-1740/36, p 18.4). (p-d 13–14)

HMS §-st 56 ei tulene, et kõik haldusakti toetavad argumendid tuleb lõplikul kujul esitada haldusmenetluses ning et kohtumenetluses ei tohiks haldusakti põhjenduste toetuseks, täpsustuseks või selgituseks esitada vähimatki uut teavet võrreldes haldusaktis ja vaideotsuses esitatuga. See oleks vastuolus õigusliku argumentatsiooni olemusega. Haldusorganil kui vastaspoolel peab olema võimalik kaebaja väidetele reageerida omapoolsete vastulausetega (HKMS § 2 lg 6; RKHKo 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)


KredExi poolt kehtestatud laenutingimused on halduseeskiri. Tegemist ei ole konkreetse haldusakti eeltingimuste reguleerimisega (HMS § 52 lg 1 p 2), vaid üldise iseloomuga dokumendiga, mis puudutab menetluste üleselt kõiki asjaomastele tingimustele vastavaid laenutaotlusi, st puudutab piiritlemata arvu juhtumeid. Laenutingimused ei saa olla määrus (HMS § 88), sest ETS § 4 lg 2 ei näe ette, et minister võiks laenu andmise üldiste ja haldusväliselt siduvate tingimuste kehtestamise delegeerida edasi vastustajale (HMS § 91 lg 1; vt ka RKÜKo 3-18-1432/103, p 35). Laenutingimusi pole põhjust käsitada ka üldkorraldusena (HMS § 51 lg 2), arvestades, et vastustaja ise eitab tahet reguleerida laenutingimusi siduva haldusaktiga. Samuti ei vasta laenutingimused haldusakti vorminõuetele. (p 23)

3-21-2230/16 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.06.2022

Kui kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel osalevad kandidaadid, kelle rahvastikuregistri elukoha kanne ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, riivab see teiste kandidaatide passiivset valimisõigust, sest vähendab nende isikute võimalust osutuda valituks. Kolleegiumi hinnangul on see piisav, et jaatada isikute kaebeõigust vaidlustada teiste kandidaatide rahvastikuregistri elukoha kandeid. (p 10)


RRS § 68 kohustab isikut tagama rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse. See seaduse nõue muutuks sisutuks, kui puuduks võimalus kontrollida selle nõude täidetust. (p 11.2)

Kohaliku omavalitsuse üksuse poolt elukohateate alusel rahvastikuregistrisse tehtav kanne ei seisne üksnes andmete sisestamises, vaid ka nende õigsuse kontrollimises. Lisaks sellele on rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsuse vastu oluline avalik huvi. (p 12.2)

Isikul on õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse üksuse poole taotlusega kontrollida teise isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha õigsust. Sõltuvalt taotluse sisust võib sellisel juhul olla tegemist näiteks taotlusega toimingu tegemiseks (vt RRS § 26 lg 1 p 7), haldusmenetluse uuendamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 2 koostoimes RRS § 26 lg 1 p 7 ja § 84 lg 1 p-ga 4) või riikliku järelevalve algatamiseks (korrakaitseseaduse § 2 lg 4). Riikliku registri andmed peavad olema õiged, täpsed, ajakohased ja selged (RKHKo nr 3-14-52261/59, p 12). Kui kohaliku omavalitsuse üksusele saavad teatavaks tõendid, mis tekitavad põhjendatud kahtluse, et registrisse kantud andmed võivad olla ebaõiged, peab ta elukoha andmete õigsust kontrollima. Seejuures võivad tõenditeks olla kõik HMS § 38 lg s 2 nimetatud tõendid ning kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte. Rahvastikuregistri elukoha kande õigsuse tagamise eesmärk on kaitsta ka neid isikuid, kelle õigusi võib ebaõige kanne kaudselt puudutada. Isikul ei saa olla õigust ega õigustatud ootust riiklikus registris ebaõigete andmete kajastamiseks. (p 12.3)

RRS ei näe ette taotluse esitamist, kuid samuti ei ole seal sätestatud kohaliku omavalitsuse üksusele kohustust kontrollida pidevalt kõigi isikute rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadresside õigsust omal algatusel. (p 15.2)


Isikul on õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse üksuse poole taotlusega kontrollida teise isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha õigsust. Sõltuvalt taotluse sisust võib sellisel juhul olla tegemist näiteks taotlusega toimingu tegemiseks (vt RRS § 26 lg 1 p 7), haldusmenetluse uuendamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 2 koostoimes RRS § 26 lg 1 p 7 ja § 84 lg 1 p-ga 4) või riikliku järelevalve algatamiseks (KorS § 2 lg 4). (p 12.3)


Asjaolu, et kaebajate kaugem eesmärk võis olla saavutada selle kaebuse kaudu olukord, kus vaidlusaluste isikute kandidaadina registreerimise otsused tühistatakse, on eraldiseisev menetlus, mida ei saa pidada selle kaebuse eesmärgiks. (p 14.1)

3-20-678/45 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.06.2022

Arvestades maksusumma määramise aegumistähtaega, võib maksuhaldur ringkonnakohtu otsuse jõusse jäämisel kohtuotsuse põhjendustes tuvastatut ja antud hinnanguid arvestades teha uue maksuotsuse, mis võib kaasa tuua uue kohtuvaidluse samade asjaolude üle. Seetõttu on HKMS § 211 lg 1 teise lause eeldused täidetud ning lubatav on vaidlustada ka kohtuotsuse põhjendusi resolutsiooni vaidlustamata. (p 12)


Käibe varjamise korral on hindamise teel (MKS § 94 lg 1) võimalik määrata ka käibemaksu, kui maksuhaldur on piisavalt tõendanud põhjendatud kahtlust, et isiku deklareeritud käive ei vasta tegelikkusele. (p 13)

Hindamiseks sobiva metoodika peab valima maksuhaldur, pidades silmas MKS § 94 lg-s 2 toodud loetelu tähtsust omavatest asjaoludest. Maksuotsuses tuleb kirjeldada nii metoodikat kui ka kasutatud tõendeid. Kui maksukohustuslane esitab ärakuulamisel põhjendatud vastuväiteid hindamisel kasutatud metoodikale, tuleb MTA-l valitud meetodeid ka põhjendada. (p 16)

Maksuhalduri valitud metoodika ja selle kasutamise tulemusel määratav maksusumma peab olema eluliselt usutav. Maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi ühest küljest viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata (RKHKo nr 3-3-1-70-08, p 24). Teisalt ei tohiks hindamise tulemusel määratav maksusumma muutuda ka karistuseks (vrd ka RKHKo nr 3-3-1-60-11, p 40). Maksuhaldur on kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid usaldusväärseid nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (MKS § 11 lg 1, § 92 lg 3). (p 17)


Kui maksuhaldur on alustanud hindamist, on maksukohustuslasel kaasaaitamiskohustus (MKS § 56). See tähendab kohustust maksuhaldurile teatada kõik talle teadaolevad asjaolud, millel on või võib olla maksustamise seisukohast tähendus, ja kohustust hoiduda maksuhaldurit takistamast menetlustoimingute sooritamisel. Kaasaaitamiskohustus on eriti ulatuslik olukorras, kus maksukohustuslane teadis või pidi teadma rikkumisest (vrd RKHKo nr 3-3-1-60-11, p 41 ja seal viidatud praktika). Maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub tõendamiskoormis maksukohustuslasel, v.a tõendite osas, mida valdab ainult maksuhaldur (MKS § 150). (p 18)

Olukorras, kus kaebaja ei ole maksumenetluses esitanud konkreetseid vastuväiteid kasutatud metoodikale, ei saa nõuda, et maksuhaldur põhjendaks maksu- või vaideotsuses kõigi mõeldavate erinevate meetodite kasutamata jätmise põhjuseid. (p 23.4)


MKS § 94 lg 1 alusel tehtav MTA otsus, kas hindamine on vajalik ja lubatav, on kaalutlusotsus, mille kohtulik kontroll on HKMS § 158 lg 3 järgi piiratud (vt ka RKHKo nr 3-3-1-60-11, p-d 38 jj). Kohtutel tuleb ka maksusumma hindamise teel määramiseks kasutatava metoodika kontrollimisel piirduda nn ratsionaalsuse testiga (vt ka RKHKo nr 3-20-1198/58, p-d 13–14). Maksuhalduri rakendatud meetodite kontrollimisel tuleb kohtul selgitada, kas haldusorgan on arvestanud õigusnormi eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid ja kõiki asjakohaseid fakte. Kohus ei saa asuda maksuhalduri asemele ja kohtumenetluse käigus konkreetselt ette kirjutada, millisele metoodikale pidanuks maksuhaldur hindamisel tuginema. (p 19)

Kohus ei saa piiratud kohtulikku kontrolli arvestades maksuhaldurile ette kirjutada, millise metoodika alusel maks määrata. (p 23.4)

3-20-2474/11 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.06.2022

TVTS i alusel vastustaja tehtav otsus isiku töövõime kohta ei ole kaalutlusotsus, vaid klassikalises mõttes hindamisotsus, ning et TVTS-is ei anta vastustajale võimalust jätta isiku töövõime vähenemine tuvastamata, kui seaduses sätestatud alustel on isiku töövõime vähenemine tõendatud. (p 16)

Töövõimet hinnatakse, kaasates eksperdiarvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutaja või arstiõppe läbinud töötukassa töötaja (edaspidi eksperdiarvamuse andja, vt TVTS § 7 lg 1 ja määrus nr 39 § 2 p 3) ning järgides määruses nr 39 eksperdiarvamuse koostamisele sätestatud juhiseid. Eksperdiarvamus koostatakse taotlusel olevate, TIS-i kantud ning muude, täpsustamise vajaduse korral kogutud, andmete alusel (määrus nr 39 § 5 lg 1). Eksperdiarvamus lähtub töövõime hindamise metoodikast ja hinnangus kasutatakse nii kehalise kui ka vaimse võimekuse hindamiseks nende võimekuste valdkondades ning võtmetegevustes piirangu raskusastme väljaselgitamiseks punktisüsteemi skaalaga 0 (piirang puudub) – 4 (piirang on täielik) (vt määrus nr 39 § 6 lg 3). Ühe võtmetegevuse kokkuvõtlik raskusaste võrdub küsimuste punktiväärtustest suurimaga. Valdkonnas esinevate piirangute kokkuvõtlik raskusaste võrdub valdkonna võtmetegevustes esinevatele piirangutele antud raskusastmetest suurimaga. Võtmetegevuste raskusastmed summeeritakse töövõime ulatuse tuvastamiseks, välja arvatud raskusastmed arvväärtustega 0 ja 1 (vt määruse nr 39 § 6 lg-d 4–6). Kui punkte tuleb 4 või rohkem, tuleb hinnata töövõime ulatust (määruse nr 39 § 8). (p 18)

Eksperdiarvamuse andja ja töötukassa ei ole otsuse tegemisel seotud varasemate töövõime hindamise otsustega. (p 25)

TVTS § 6 lg 4 ei näe ette, et isikul tuleks kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käia erinevate arstide vastuvõtul, vaid piisab üldjuhul ühest. Normide järgi piirdub isiku kohustus TVTS § 6 lg-s 4 sätestatuga ning ei saa eeldada, et ta teaks omal algatusel vajadusest külastada veel arste selleks, et saada taotletu. (p 29) Vastustaja peab hoolitsema selle eest, et hinnatakse õiget valdkonda ja võtmetegevust, isegi kui taotleja ei ole seda õiges kohas nimetanud. Oluline on see, et taotleja on piirangu välja toonud. (p 32)


Kaalutlusõigus on haldusorganile antud volitus valida õigusnormi rakendamisel erinevate õiguslike tagajärgede vahel (otsustus- või valikudiskretsioon, vt HMS § 4 lg 1). Hindamisotsustega on tegemist aga siis, kui õigusnormi kohaldamise eeldused tehakse kindlaks hinnanguliselt, iseäranis õigusnormis kasutatud määratlemata õigusmõiste sisustamisel, faktiliste asjaolude hindamisel õigusväliste mõõdupuude alusel, samuti prognooside tegemisel (vt RKHKo nr 3-20-1198/58, p 12). (p 17)


Töötukassa tuvastab isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel (määruse nr 39 § 8 lg 6). Eksperdiarvamus on haldusmenetluses tõend. Tegemist on juriidilises tavatähenduses erialaasjatundja arvamusega, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega, sh vajadusel teise eksperdi arvamusega, et oma seisukoht kujundada (vt RKHKo nr 3-17-1110/84, p 22). Tegu on tõendiga, mida saab halduskohtus hinnata ja teiste tõenditega ümber lükata (RKHKo nr 3-17-1110/84, p 24, vrd RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 19). Töötukassa peab vaidluse korral kontrollima, kas eksperdiarvamuse andnud arst on töövõimet igakülgselt hinnanud, sekkumata samal ajal arsti ekspertteadmisse (vt RKHKo nr 3-17-1110/84, p 20 jj), ning vajadusel peab töötukassa koguma täiendavat teavet. (p 19)


Haldusorgani hindamisotsuste puhul ei ole kohtul üldjuhul keelatud teha intensiivsemat kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda omadega, põhjendades sellist otsustust. Siiski võib kohus olla rohkem vaoshoitud haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel, iseäranis kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust ning hindamisega kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 14). Kuigi töövõime hindamine eeldab meditsiiniteadmisi, on tegemist intensiivse riivega. Lisaks esineb hindamiseks võrdlemisi tihe õiguslik raamistik (määrus nr 39 § 6 lg 3 (raskusastmele vastavad punktid), § 8 lg 2 (töövõime ulatus)), mistõttu ei saa kohus piirduda vaid ratsionaalsuse või ilmselgete vigade testiga. Haldusmenetluse reeglitest kinnipidamist ning kaalutlus- ja hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust tuleb kohtul kontrollida täielikult. Seevastu ei saa kohus asuda eksperdiarvamuse andja asemele ja prognoosida isiku tervisliku seisundi kulgu. (p 20)


Kui tervise infosüsteemi andmed on ebapiisavad, tuleb küsida taotleja tegutsemisvõime täpsustamiseks täiendavaid terviseandmeid taotluses nimetatud arstidelt. Sellise nõude sätestab määruse nr 39 § 5 lg 1 p 3. (p 28)


Suur halduskoormus ei võta vastustajalt kohustust jälgida taotluste menetlemisel seadustest ja määrustest tulenevaid nõudeid, sealhulgas haldusmenetluse põhimõtteid (vt ka TVTS § 1 lg 3): uurimis- ja põhjendamiskohustust (HMS §-d 6 ja 56), vältida kiirustamist ja pealiskaudsust, vajadusel selgitada isikule tema õigusi ja kohustusi (HMS § 36) ning tagada õigus olla ära kuulatud (HMS § 40). Nende põhimõtete järgimine aitab ka ära hoida hilisemaid vaide- ja kohtumenetlusi. (p 31)


Töövõime hindamise otsuse põhjendamine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (vt nt RKHKo nr 3-18-1740/36, p 18.4). (p 32)

3-19-897/45 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.06.2022

AudS § 87 lg 4 p 1 alusel saab lugeda rikkumisi korduvateks, kui rikkumised on toime pandud kahe aasta jooksul enne tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemist. Arvesse tulevad rikkumised peavad olema toime pandud kahe aasta jooksul enne otsuse tegemist. (p 13) Korduva rikkumisena saab arvesse võtta üksnes sellist varasemat rikkumist, mis on seaduses sätestatud menetluses tuvastatud. Isikul peab olema võimalus oma tegevust korrigeerida. Seepärast ei saa rikkumise korduvuse tuvastamisel arvestada üksnes ühe ja sama kvaliteedikontrolli tulemusel tuvastatud rikkumisi. (p 14)

AudS § 87 lg 4 p-s 1 kasutatud määratlemata õigusmõiste „olulisel määral“ rikkumine eeldab, et tegemist oleks õigusaktis konkreetselt sätestatud nõude või keelu rikkumisega. AudS kasutab nii terminit „oluline rikkumine“ (nt § 32 lg 4 p 1) kui ka „olulisel määral rikkunud“ (nt § 87 lg 4 p 1). Kolleegiumi hinnangul on need samatähenduslikud. (p 15)

Selleks, et standardi nõuete rikkumist saaks käsitada sedavõrd olulisena, et õigustada tegevusloa kehtetuks tunnistamist AudS § 87 lg 4 p 1 alusel, ei piisa ainuüksi rikkumiste suurest arvust. Olulise rikkumise mõõtu välja andev standardi nõuete rikkumine peaks kujutama endast selge nõude või keelu rasket rikkumist, mille tõttu tekivad tõsised ja põhjendatud kahtlused audiitorteenuse osutaja AudS § 54 lg 1 kohase auditi arvamuse või ülevaatuse kokkuvõtte usaldusväärsuses. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses peaks olema selgelt ja konkreetselt esile toodud, milline mõju oli või võis olla etteheidetaval rikkumisel auditi arvamuse või ülevaatuse kokkuvõtte tulemusele. AJN otsus peab sellisel juhul sisaldama asjakohast põhjendust, mis võimaldab kohtul veenduda, et audiitorettevõtjale etteheidetav rikkumine kahjustab audiitorettevõtja töö tulemuse usaldusväärsust. (p 17)

AudS § 87 lg 4 p 9 näeb ette võimaluse tunnistada tegevusluba kehtetuks, kui audiitorühingut seaduse alusel esindav isik on rikkunud korduvalt või olulisel määral tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut ja nendest rikkumistest tulenevalt on karistatud audiitorühingut või audiitorühingut seaduse alusel esindavat isikut distsiplinaar- või väärteomenetluse korras. Aegunud distsiplinaarkaristused ei tule AudS § 87 lg 4 p 9 kohaldamisel arvesse. (p 18)


AudS § 32 lg 4 p 3 näeb ette, et audiitorilt võib kutse ära võtta juhul, kui ta ei vasta enam seadusega vandeaudiitorile ettenähtud nõuetele. See on viitenorm, mida vastustaja on sisustanud AudS § 39 lg 2 ja lg 3 p 3 kaudu. AudS § 39 lg 2 nõuab, et vandeaudiitor peab olema hea mainega ja usaldusväärne. Hea maine või usaldusväärsuse kaotus standardite nõuete rikkumise tõttu võiks tulla kõne alla, kui rikkumise raskuse tõttu ei saa audiitori töö kvaliteeti enam usaldada. Pelgalt standardi puudulik täitmine selliseks hinnanguks alust ei anna. Audiitori kutse äravõtmine on raskuselt kõige karmim haldusmeetmete reas ning hea maine ja usalduse kaotus selle alusena väga karm etteheide, mis peab olema veenvalt põhjendatud (vt ka RKHKo nr 3-18-2294/44, p-d 22 ja 23). (p 19)

AudS § 39 lg 3 p 3 näeb ette, et vandeaudiitori ja vandeaudiitori kutse taotlejate mainet või usaldusväärsust tuleb pidada igal juhul kahjustatuks isikul, kelle varasem õigusvastane tegevus või tegevusetus on kaasa toonud äriühingu pankroti või sundlõpetamise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise ja pankroti väljakuulutamisest või sundlõpetamisel kohtu poolt likvideerija määramisest või tegevusloa kehtetuks tunnistamisest on möödunud vähem kui kolm aastat või kui karistusandmed pole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud. AudS § 39 lg 3 p 3 koosseisu täitmiseks piisab audiitorettevõtja tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui see on tingitud sama vandeaudiitori tegevusest. Norm ei välista ka seda, et audiitorettevõtja tegevusloa kehtetuks tunnistamine ja audiitori kutse äravõtmine sisaldub ühes otsuses, sest oluline on, et vandeaudiitori tegevus oleks varasem äriühingu pankrotist või tegevusloa kehtetuks tunnistamisest ning sellega põhjuslikus seoses. (p 20)


Kuna praegusel juhul tegi audiitortegevuse järelevalve nõukogu kvaliteedikontrolli aruande põhjal otsuse kaebaja I tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks ja kaebajalt II kutse äravõtmiseks, ei ole kvaliteedikontrolli tulemusel iseseisvat tähendust. Kaebaja I tegevusloa kehtetuks tunnistamise tõttu ei saanud tal tekkida kohustust välja töötada parandusmeetmeid. (p 21)


Võimalik, et AJN otsuses toodud nõuete rikkumistest mõni vastab olulise rikkumise tunnustele, kuid sellisel juhul peaksid need rikkumised siiski selgelt eristuma kirja pandud rikkumiste hulgast. Kohtu võimalused asuda ise olulisi rikkumisi tuvastama on piiratud, sest haldusakti faktiliste aluste otsimine ei saa suures mahus üle kanduda kohtumenetlusse (vt nt RKHKo nr 3-17-1994/89, p 26). Lisaks on tegemist kaalutlusõiguse alusel tehtava otsusega. Seega ei ole AudS § 87 lg 4 p 1 koosseisu täidetus tuvastatav. (p 26)

3-21-1411/16 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.05.2022

HKMS § 121 lg 2 p 21 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus, millele tuginemiseks peavad esinema kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus. Vähese intensiivsusega riivega on varaliselt hinnatava hüve puhul tegemist siis, kui kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot, kuid arvestada tuleb ka seda, millise kaaluga õigushüvesse ja kui intensiivselt on sekkutud. Kui tegu on kaaluka õigushüvega ja sellesse võidakse olla intensiivselt sekkutud, ei saa riivet väheintensiivseks pidada ka juhul, kui varaliselt hinnatava hüve väärtus ei ületa lihtmenetluse piirmäära, sh kui mõne olulise põhiõiguse riive eest määratav mittevaralise kahju hüvitis tõenäoliselt ei ületaks seda summat. (p 12)


Kinnipeetava jaoks võib lähedastega vaheseinata kohtumine olla seda olulisem, mida kauem tal ei ole olnud võimalust lähedastega (vahetult) kokku saada. Samuti tuleb tähelepanu pöörata laste vanusele, kellega kaebaja soovis kokku saada – tegemist on olulise asjaoluga, mis mõjutab perekonnaelu põhiõiguse riive intensiivsust. Eriti väikelapse puhul avaldavad suhtluspiirangud suhtele isaga olulist mõju ning klaasist vaheseinaga eraldatult kohtumine ei ole väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks hea lahendus. Kaebaja lastest noorim oli taotletud kokkusaamise ajal viieaastane. Selles vanuses on füüsiline kontakt vanema ja lapse suhtluses äärmiselt oluline. (p 14)

3-20-1265/25 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.04.2022

Ka teabenõude täitmisest keeldumise põhjendamisel ei tohi õigusliku ja faktilise aluse otsimine kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (vt RKHKo nr 3-19-2069/36, p 12). (p 25)


Avaliku teabe seadus lähtub põhimõttest, et avaliku teabe avalikkus on reegel ja teabenõude täitmisest keeldumine erand, mistõttu tuleb erandeid tõlgendada kitsendavalt (vt ka nt AvTS § 38 juurdepääs asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabele, sh lõikes 2 sätestatud kohustus tagada osaline juurdepääs piiranguga katmata osale). (p 28)


AvTS § 35 lg 2 p-s 4 on mõeldud eeskätt käimasolevat või peagi algavat konkreetset tsiviilkohtumenetlust ning sätet ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et see lubab asutuse juhil tunnistada teabe asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks ka mistahes võimaliku hüpoteetilise tulevase kohtuvaidluse korral. (p 28) Seadusandja on AvTS § 35 lg 2 p 4 loomisega selge sõnaga otsustanud kaitsta riigi kui menetlusosalise huvisid ainult tsiviilkohtumenetluses. Sellest tulenevalt ei saa AvTS § 35 lg 2 p 4 tõlgendada selliselt, et see kohaldub ka halduskohtumenetluse puhul. (p 28)


Avaliku teabe seadus on üldseadus, mida tuleb avaliku teabe seaduse mõttes teabevaldajal üldjuhul alati (v.a erinormi olemasolul (AvTS § 2 lg 2 p 4, vt nt RKHKo nr 3-3-1-90-14, p 10 ja 3-3-1-39-15, p 13) kohaldada tema valduses oleva avaliku teabe seaduses sätestatud avaliku teabe tunnustele vastava teabe avalikustamise korra ja juurdepääsupiirangute aluste suhtes. Seda sõltumata asjaolust, millises menetluses ja kelle poolt sama teavet võidakse veel kasutada. (p 19)


Avalikuks teabeks avaliku teabe seaduse mõttes jääb ka selline avalik teave, mille teabevaldaja esitab kohtule ja mis seeläbi muutub osaks kohtutoimikust, kuid mida teabevaldaja jätkuvalt valdab. Kui teabevaldaja saab sellises olukorras teabenõude, tuleb see lahendada avaliku teabe seaduses sätestatud menetluskorda ja juurdepääsupiirangu aluseid järgides (vt nt AvTS § 35 lg 1 p-d 1 ja 11). Kohtumenetluse normide kohaldamine eeldaks, et taotletakse teavet kohtult kui teabevaldajalt (vrd RKHKo nr 3-19-2069/19, p 8). Kui sama teavet nõutakse kohtult, lähtub kohus toimiku materjalide avaldamisel talle kehtivatest juurdepääsupiirangutest (HKMS § 88 lg 2, § 79 lg 1 p 1, § 89 lg 5). (p 20)


Jättes kõrvale haldusmenetluse menetlusosalise ulatuslikuma juurdepääsuõiguse tulenevalt tema haldusmenetluses kaalul olevatest materiaalsetest õigustest, tuleb teabevaldajal ka menetlusvälise igaühe (vt HMS § 37) haldusmenetluse toimikule juurdepääsu üle otsustamisel lähtuda avaliku teabe seaduses sätestatust. Sõltuvalt sellest, kas tegu on käimasoleva (vt nt AvTS § 35 lg 1 p 2, lg 2 p 2) või lõppenud haldusmenetlusega (vt nt AvTS § 35 lg 1 p-d 7, 8, 11–17), on seadusandja avaliku teabe seaduses asjakohased juurdepääsupiirangute alused loonud. (p 21)


AvTS § 35 lg-s 1 sätestatud aluste esinemisel ei kohaldu juurdepääsupiirang vahetult seaduse alusel, vaid juurdepääsupiirangu kehtestamine tuleb asutuse juhil otsustada, kusjuures selle lisamine pärast teabenõude esitamist ja enne lahendamist võib olla ka lubatav (AvTS § 34 lg 2; RKHKo nr 3-19-2069/19, p-d 13 ja 15). (p 24)

Kokku: 264| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json