/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 28| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-1328/14 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.02.2021

Isikliku pangakonto väljavõtte esitamise kohustus riivab isiku eraelu puutumatust (PS § 26; vrd nt EIKo asjas Sommer vs. Saksamaa, nr 73607/13, p 48). Riive intensiivsust mõjutab olulisel määral nii see, kui pika ajavahemiku kohta isiku pangakonto väljavõtet nõutakse, kui ka see, kas nõutavat teavet on teatud kriteeriumide alusel piiritletud või nõutakse teavet kõigi tehingute kohta (vrd RKHKo nr 3-16-2324/18, p 12). Vaidlustatud korralduses kohustati kaebajat kui menetlusvälist isikut esitama isikliku pangakonto täielik väljavõte veidi vähem kui kahe aasta kohta (15. detsembrist 2015 kuni 30. novembrini 2017). Kolleegiumi hinnangul ei saa eraelu puutumatuse sellist riivet nii selle ajalise kui ka esemelise ulatuse tõttu väheintensiivseks pidada. (p 11)

Kuna seadus ei võimalda sellist asja läbi vaadata lihtmenetluses, polnud üks HKMS § 187 lg 31 kohaldamise eeldustest täidetud ning apellatsioonkaebuse tagastamine HKMS § 187 lg 31 alusel ei olnud põhjendatud. (p 12)


Isikliku pangakonto väljavõtte esitamise kohustus riivab isiku eraelu puutumatust (PS § 26; vrd nt EIKo asjas Sommer vs. Saksamaa, nr 73607/13, p 48). Riive intensiivsust mõjutab olulisel määral nii see, kui pika ajavahemiku kohta isiku pangakonto väljavõtet nõutakse, kui ka see, kas nõutavat teavet on teatud kriteeriumide alusel piiritletud või nõutakse teavet kõigi tehingute kohta (vrd RKHKo nr 3-16-2324/18, p 12). Vaidlustatud korralduses kohustati kaebajat kui menetlusvälist isikut esitama isikliku pangakonto täielik väljavõte veidi vähem kui kahe aasta kohta (15. detsembrist 2015 kuni 30. novembrini 2017). Kolleegiumi hinnangul ei saa eraelu puutumatuse sellist riivet nii selle ajalise kui ka esemelise ulatuse tõttu väheintensiivseks pidada. (p 11)

3-19-990/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.11.2020

Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos (vt nt RKHKo 3-17-1026/43, p 12 jj). Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). (p 12)


Homoseksuaalsetele isikutele suunatud karistusõiguslike õigusnormide olemasolul moodustavad homoseksuaalsed isikud sotsiaalse grupi VRKS § 4 lg 1 ja direktiivis 2011/95/EL art 10 lg 1 p d mõttes (vt nt C-199/12: X jt, p 49). (p 13)

Homoseksuaalsuse eest vangistuse sätestamisest seaduses ei piisa, et pidada päritoluriigi tegevust tagakiusamiseks: riigipoolse tagakiusamisega on tegu üksnes olukorras, kus karistust ka tegelikult kohaldatakse (C-199/12: X jt, p-d 50-61). (p 14)


Rahvusvahelise kaitse taotleja ütlused enda seksuaalse sättumuse kohta on direktiivi 2011/95/EL art-s 4 ette nähtud faktide ja asjaolude hindamise menetluses lähtepunktiks (C-148/13-C-150/13: A, p 49; C-56/17: Fathi, p 84). Kui taotleja ütluste teatavaid aspekte ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui eelviidatud direktiivi art 4 lg 5 p-des a-e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud (vt C-56/17: Fathi, p-d 86-87). (p 17)

Hindamistingimused, mida pädevad asutused rakendavad taotluste põhjenduseks esitatud ütluste ja dokumentaalsete või muude tõendite suhtes, peavad olema kooskõlas õigusega era- ja perekonnaelu austamisele (EKo C-148/13-C-150/13: A, p 53). Näiteks on EK pidanud lubamatuks küsitlusi, „mis puudutavad taotleja seksuaalkäitumise üksikasju“, seda, kui „taotlejad sooritavad homoseksuaalseid toiminguid, et nende homoseksuaalsust „testitakse” või et nad esitavad tõendeid, nagu videosalvestised oma seksuaalaktidest“ (samas, p-d 64, 65). Sellised tõendid pole lubatavad ka siis, kui need on esitatud vabatahtlikult või nõusoleku alusel (samas, p 66). (p 18)

Seksuaalse sättumuse hindamiseks võib ekspertiisi määrata nii haldusorgan kui ka kohus eeldusel, et „ekspertiisi läbiviimise kord järgib hartaga tagatud põhiõigusi, et kõnealune asutus ja kohtud ei raja oma otsust ainuüksi eksperdiarvamuses esitatud järeldustele ning et nad ei ole nende järeldustega seotud hinnangu andmisel taotleja avaldustele tema seksuaalse sättumuse kohta“; ekspertiis peab põhinema „rahvusvahelise teadlaskonna tunnustatavate standardite seisukohast piisavalt usaldusväärsetel meetoditel ja põhimõtetel“ (C-473/16: F, p-d 46, 58). Ekspertiis ei ole siiski vältimatult vajalik, sest haldusorganil peavad olema intervjuude tegemiseks pädevad töötajad ning direktiiv annab juhised tõendite, sh taotleja seletuste hindamiseks (samas, p-d 66-68). Seega ei ole ekspertide kasutamine sättumuse tuvastamiseks välistatud, kuid ekspertiis peab olema põhiõigusi austav ning tegu on ühe tõendiga teiste seas. (p 19)

Asjas tähtsust omavate asjaolude ringi kindlaks määramise ülesanne on vastutaval haldusorganil. Rahvusvahelise kaitse taotlejal on menetluses kaasaaitamiskohustus. Selle rikkumist saab talle ette heita juhul, kui a) temalt on küsitud asjas tähtsust omavaid andmeid ja asjaolusid, kuid sellele vaatamata ei ole taotleja neid esitanud, ja/või b) esitatud teave on ebaselge, vastuoluline, ebajärjekindel vms. (p 21, vt ka lahendis viidatud EK praktikat)

PPA läbiviidud vestlusel antud ütluste üldisus võib põhimõtteliselt olla asjaoluks, mis viitab kaebaja ebausaldusväärsusele. Asjas tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemise kohustus lasub aga siiski haldusorganil, st PPA-l. Kaebaja ütluste ebausutavust ja tema ebausaldusväärsust ei saa järeldada asjaolust, et ta ei selgitanud PPA-le detailsemalt ühte või teist teemat olukorras, kus PPA ei ole kaebajalt seda eelnevalt küsinud ega ole juhtinud tema tähelepanu kaasaaitamiskohustusele mõnede teemade või nende detailide selgitamisel. (p 25.2, vt ka p 21)

PPA ametnikel peab olema asjakohane väljaõpe ja oskus kasutada küsitlustehnikaid, suunamaks inimest andma asjas tähtsust omada võivat teavet, sh vajalikke üksikasju ka neil teemadel, millel inimesel võib omal algatusel olla keeruline end võõrale avada. (p 25.2, vt ka p 19)

Mida suurem tagakiusamise oht kaebajat ähvardab tema seksuaalse sättumuse väite tõelevastavusel, seda hoolikam tuleb olla faktide ja asjaolude hindamisel tagakiusamise põhjuse tõendatuks lugemisel. Isiku ütluste usutavus ja järeldus tema usaldusväärsuse kohta võib sõltuda lisaks ütluste sisule ka sellest, kuidas isik ütluste andmisel käitub. Protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad mõjutada tehtavaid järeldusi (vrd RKKKm 1-15-6483/415, p 29). Ka EIK on möönnud, et kuigi haldusasja lahendamisel apellatsiooniastmes ei pruugi olla suuline istung igal juhul nõutav, siis asja eripärad võivad suulise istungi vajalikkuse tingida (vt nt EIKo nr 38978/97, Salomonsson vs. Rootsi, p-d 36-40), nt vajadus saada vahetu mulje kaebajast (EIKo nr 55391/13, 57728/13, 74041/13, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, p 191 alap b, vt ka alap a ja c). (p 26.3)

Rahvusvahelise kaitse asjades, kus kohtuasja tulemus sõltub suurel määral kaebaja usaldusväärsusest ja seletuste usutavusest, peaks kohus tõsiselt kaaluma istungi korraldamist sõltumata sellest, millist menetlusvormi menetlusosalised kohaseks peavad. (p 26.5)


Asjaolu, et menetlusosalised ei ole taotlenud kohtuistungit ja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, ei vabasta kohut vajadusest hinnata, kas kohtuistung võib olla siiski vajalik asja õigeks lahendamiseks. (p 26.3)

Mida suurem tagakiusamise oht kaebajat ähvardab tema seksuaalse sättumuse väite tõelevastavusel, seda hoolikam tuleb olla faktide ja asjaolude hindamisel tagakiusamise põhjuse tõendatuks lugemisel. Isiku ütluste usutavus ja järeldus tema usaldusväärsuse kohta võib sõltuda lisaks ütluste sisule ka sellest, kuidas isik ütluste andmisel käitub. Protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad mõjutada tehtavaid järeldusi (vrd RKKKm 1-15-6483/415, p 29). Ka EIK on möönnud, et kuigi haldusasja lahendamisel apellatsiooniastmes ei pruugi olla suuline istung igal juhul nõutav, siis asja eripärad võivad suulise istungi vajalikkuse tingida (vt nt EIKo nr 38978/97, Salomonsson vs. Rootsi, p-d 36-40), nt vajadus saada vahetu mulje kaebajast (EIKo nr 55391/13, 57728/13, 74041/13, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, p 191 alap b, vt ka alap a ja c). (p 26.3)

Rahvusvahelise kaitse asjades, kus kohtuasja tulemus sõltub suurel määral kaebaja usaldusväärsusest ja seletuste usutavusest, peaks kohus tõsiselt kaaluma istungi korraldamist sõltumata sellest, millist menetlusvormi menetlusosalised kohaseks peavad. (p 26.5)

3-19-116/21 PDF Riigikohtu halduskolleegium 03.07.2020

HKMS § 187 lõike 31 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tagastada, kui korraga on täidetud kaks tingimust: asja võib läbi vaadata lihtmenetluses ning asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Erinevalt sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud apellatsioonkaebuse tagastamise alustest on ringkonnakohtul selle sätte kohaldamisel kaalutlusruum. Apellatsioonkaebust ei tohi tagastada kergel käel ka siis, kui ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud tingimused täidetud. (p 11)


HKMS § 133 lõike 1 järgi võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise järgi lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Isikunime andmisega seotud piirangud riivavad eeskätt PS §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, kuid sõltuvalt olukorrast võidakse riivata ka PS §-st 49 tulenevat õigust rahvuskuuluvuse säilitamisele. Isikunimi ja selle kirjapilt moodustavad olulise osa inimese identiteedist ning võivad saata inimest kogu tema elu ja ka pärast seda. Seega ei saa piiranguid isikunime andmisele üldjuhul pidada väheintensiivseks. Seejuures, HKMS § 133 lõige 1 ja § 187 lõige 31 seovad võrdselt kõigi menetlusosaliste menetlusõiguste kitsendamise võimalused kaebusega kaitstava õiguse riive intensiivsusega. (p 12)

3-16-799/63 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.03.2019

Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-64-15, p 24). Ringkonnakohus ei saa aga halduskohtu võimalikku viga parandada, kui halduskohtu määrust pole selles osas vaidlustatud. (p 10)


Ringkonnakohus saab halduskohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollida üksnes määruskaebusega vaidlustatud ulatuses (HKMS § 197 lg 1 koos § 203 lg-ga 2). On mõistetav, et kolmas isik ei pidanud halduskohtu määruse tervikuna vaidlustamist vajalikuks, kuna oli nõus sellega, et asja sisuline menetlemine ei jätku. Siiski oleks kolmas isik pidanud aru saama, et kui määruse see osa, millega kaebus tagastati, jääb jõusse, pole menetluskulusid võimalik välja mõista.

Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-64-15, p 24). Ringkonnakohus ei saa aga halduskohtu võimalikku viga parandada, kui halduskohtu määrust pole selles osas vaidlustatud. (p 10)


Kolmanda isiku vaikimisi, ilma määrust tegemata kaasamine ei ole õiguspärane. HKMS § 21 lg 3 näeb ette, et kolmanda isiku kaasamise määruse peale võivad teised menetlusosalised esitada määruskaebuse. Kolmanda isiku määrusega kaasamine tagab, et menetlusosalised on kursis menetlusse kaasatud kolmandate isikute ringiga, teavad arvestada nende menetluskulude hüvitamise kohustuse tekkimise võimalikkusega ja saavad vajaduse korral kaasamise vaidlustada. HKMS § 120 lg 1 p 7 kohaselt tuleb kohtul kolmandad isikud kaasata juba enne kaebuse menetlusse võtmist, kui nende seisukoht on vaja välja selgitada enne eelmenetlust. Kohus saab kolmanda isiku kaasata ka selleks, et kuulata ära tema seisukoht esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel (vt ka HKMS § 252 lg 1). Kolmanda isiku nõuetekohane kaasamine hoiab ära vaidlused selle üle, kas ta saab kasutada menetlusosalistele tagatud õiguseid, mh edasikaebamise õigust ja õigust nõuda menetluskulude hüvitamist.

Praegusel juhul pole siiski kahtlust, et kolmanda isiku menetluses osalemine on olnud põhjendatud, mistõttu saab ta menetluskulude jaotamise kontekstis lugeda vaikimisi kolmanda isikuna kaasatuks (vrd RKHK määrus asjas nr 3-3-1-21-15, p 13). (p 8)


Kehtiva HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebuse tagastamise korral menetluskulud kaebaja. Praegusel juhul tuleb HKMS § 285 lg 1 alusel kohaldada menetluskulude jagamisele aga HKMS § 108 lg 4 v.r, mille kohaselt kandis kaebaja menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral. Enne 1. jaanuari 2018 polnud seadustikus sätestatud alust jätta menetluskulud kaebuse tagastamise korral kaebaja kanda. Sellist võimalust ei saanud tuletada ka HKMS § 108 lg 4 v.r kohaldamisest kaebuse tagastamisele analoogia korras (vrd RKHK määrus asjas nr 3-3-1-33-09, p 13). (p 9)


Ringkonnakohus saab halduskohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollida üksnes määruskaebusega vaidlustatud ulatuses (HKMS § 197 lg 1 koos § 203 lg-ga 2). On mõistetav, et kolmas isik ei pidanud halduskohtu määruse tervikuna vaidlustamist vajalikuks, kuna oli nõus sellega, et asja sisuline menetlemine ei jätku. Siiski oleks kolmas isik pidanud aru saama, et kui määruse see osa, millega kaebus tagastati, jääb jõusse, pole menetluskulusid võimalik välja mõista. (p 10)


Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-64-15, p 24). (p 10)

3-18-306/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.06.2018

Kuivõrd HKMS § 32 lg 1 p-s 2 nimetatud isik ei või olla esindajaks Riigikohtus (HKMS § 32 lg 2), ei saanud see volitatud esindaja kassatsiooniastmes kolmandat isikut esindada. Samuti ei saa tema kulusid tõlgendada nõustaja kuludena. Kolleegium jääb senise praktika juurde, mille kohaselt nõustaja pädevus piirdub üksnes koos menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega ja seal selgituste andmisega (vt ka HKMS § 36 lg 2), mistõttu ei saa kirjaliku menetluse korral hüvitada nõustajale abistamist menetlusdokumendi koostamisel (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-5-12, p-d 14 ja 15; nr 3-3-1-58-14, p 26). (p 10)


Asja läbivaatamisel lihtmenetluses on Riigikohtul võimalik erandina arvestada ka asjaolusid, mida pole tuvastatud alama astme kohtu otsusega (HKMS § 134 lg 1, lg 2 p 4 ja lg 3). (p 7)


HKMS § 165 lg 1 p 1 kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb. Ringkonnakohus on rikkunud menetlusnorme, nentides üldsõnaliselt vaidlusaluste asjaolude tõendatust toimiku materjalide põhjal ja nimetades näitena vaid ühte tõendit. Praegusel juhul ei ole selge, millistele tõenditele tuginedes on kohus tuvastanud kõigil kolmel vaidlusalusel isikul nõutava töökogemuse olemasolu. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, kuidas jõudis kohus järeldusele, et leping haldusorganiga tõendab koos muude toimiku materjalidega vaidlusaluste isikute tööd sihtgrupiga. (p 6)

3-14-52649/80 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.12.2017

Kui kambritingimused on nõuetele vastavad ehk õiguspärased, siis ei saa nad kogumis olla inimväärikust alandavad ja õigusvastased (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-55-16, p 16). (p 10)


VangS § 11 lg-s 8 sätestatut arvestades saab kohus kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 12). Vastasel juhul puuduvad kohtul vajalikud eeldused selles osas kaebuse läbivaatamiseks (HKMS § 47 lg 1). (p 8) Ringkonnakohtus kaebaja väidete kontrollimine eeldab omakorda, et halduskohus on kaebuse selles osas menetlusse võtnud. (p 9)


VangS § 11 lg-s 8 sätestatut arvestades saab kohus kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 12). Vastasel juhul puuduvad kohtul vajalikud eeldused selles osas kaebuse läbivaatamiseks (HKMS § 47 lg 1). (p 8) Ringkonnakohtus kaebaja väidete kontrollimine eeldab omakorda, et halduskohus on kaebuse selles osas menetlusse võtnud. (p 9)


Nii haldus- kui ringkonnakohtule (HKMS § 185 lg 1 alusel) kehtib HKMS § 41 lg 1 teises lauses sätestatu, mille kohaselt kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-08, p 17). Kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normide olulise rikkumisega (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-78-06, p 11, ja nr 3-3-1-88-13, p 19). (p 8)


HKMS § 41 lg 1 teise lause kohaselt ei või kohus teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-08, p 17). Kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normide olulise rikkumisega (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-78-06, p 11, ja nr 3-3-1-88-13, p 19). (p 8)


Ka ringkonnakohtule laieneb HKMS § 185 lg 1 alusel HKMS § 41 lg 1 teises lauses sätestatu, mille kohaselt kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-08, p 17). Kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normide olulise rikkumisega (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-78-06, p 11, ja nr 3-3-1-88-13, p 19). (p 8)

3-3-1-1-17 PDF Riigikohus 19.04.2017
LS

Direktiivi 2006/112 art 2 lg 2 ei kohusta p‑i c (kuidas teha kindlaks esmane kasutusele võtmine) sisustama just ja ainult KMS-is. Õigusnormi sisustamisel ja tõlgendamisel tuleb lähtuda õiguskorrast tervikuna ning mõisteid kasutada nende tavapärases tähenduses, kui norm ei näe ette teisiti. Mootorsõiduki kasutamise eeldatav sihipärane eesmärk on liikluses osalemine. Liikluses osalemine eeldab liiklusregistris registreerimist. Mootorsõiduki esmane kasutusele võtmine ja registreerimine on üldjuhul õiguslikult omavahel seotud. Erandiks võivad olla vaid olukorrad, kus mootorsõiduki parameetrite tõttu ei ole seda vaja registreerida või mootorsõidukit kasutatakse viisil, mis ei eelda registreerimist. Sihipäraseks kasutamiseks tuleb sõiduk registreerida liiklusregistris ning MTA võib lähtuda eeldusest, et sõiduki esmaseks kasutusajaks on registris registreerimise hetk. Kohustus tõendada seda, et mootorsõiduki faktiline kasutus algas varem, on maksukohustuslasel. Müügieelne proovisõit teisaldatavate registreerimismärkidega ei ole mootorsõiduki kasutusele võtmine KMS § 2 lg 7 p 3 mõttes. (p 20-23)


Asja arutamise uuendamine on HKMS § 130 p-st 2 tulenevalt pigem erand (vt ka RKTsK otsus asjas nr 3-2-1-113-11, RKKK otsus asjas nr 3-1-1-67-06). Asja arutamise uuendamise vajalikkuse üle otsustamisel kohtul ulatuslik otsustusruum. Kõrgemalseisev kohus saab sellesse sekkuda vaid piiratud juhtudel. Teatud asjaolude esinemise korral puudub kohtul siiski otsustusruum asja arutamise uuendamise üle otsustamisel. (p 13-16)


3-3-1-20-16 PDF Riigikohus 10.05.2016

Vastutusotsuse vaidlustamisel võib juhatuse endine liige esitada ka neid vastuväiteid, mida äriühing kui põhivõlgnik ei esitanud, sh nt jättis parandusdeklaratsiooni õigel ajal esitamata. Kui põhivõlgnikul maksukohustust sisuliselt ei olnud, jätab parandusdeklaratsiooni õigeaegne esitamata jätmine maksukohustuse jõusse küll äriühingu suhtes, aga juhatuse endisel liikmel on endiselt õigus oma vastuväide vastutusotsuse tühistamise vaidluse raames esitada (vt RKHK 12. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-3-1-23-12; 12. juuni 2013 otsus asjas nr 3-3-1-17-13). (p 16.3)


HKMS §‑st 131 tuleneb, et poole või kolmanda isiku tahet asja läbivaatamiseks kohtuistungil eeldatakse, kui ta ei ole märkinud, et ta soovib asja lahendamist kirjalikus menetluses. HKMS § 131 lg‑st 2 ei tulene järeldust, et eeldus vaadata asi läbi kohtuistungil ei kehti, kui poolt või kolmandat isikut esindab õigusteadmistega isik. (p 15)

Kohus arutab kohtuistungil menetlusosalistega läbi ka asja lahendamiseks olulised õigusküsimused (HKMS § 129 lg 1 p 6). Isegi juhul, kui faktiliste asjaolude üle vaidlust pole, ei tähenda see, et asi tulebki läbi vaadata üksnes kirjalikus menetluses. Kohus peab ka siis, kui vaidluse all on üksnes õigusküsimused, asja läbivaatamise vormi määramisel arvesse võtma menetlusosalise jaoks kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu (HKMS § 131 lg 1 p 2). Kohtuistung garanteerib menetlusosalisele eelduslikult kõige tõhusama menetlusliku kaitse vaidluses, milles on tegemist kaaluka õigushüve ja selle intensiivse riivega. (p 16.2)


Eelmenetluse käigus valmistab kohus asja ette ja teeb omalt poolt kõik vajaliku, et asja saaks läbi vaadata katkestamatult, sh annab kohus menetlusosalistele tähtaja tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks (HKMS § 62 lg 1 esimene lause, § 122 lg 2 p 6). Seega ongi eelmenetluse üheks mõtteks tõendite kogumine, mida saab reeglina teha kuni eelmenetluse lõppemiseni, s.t kohtuistungi avamiseni, kirjalikus menetluses või lihtmenetluses kohtu poolt määratud menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppemiseni ja asja määramisega läbivaatamiseks lepitusmenetlusse (HKMS § 125 lg 1). (p 14)

3-3-1-49-15 PDF Riigikohus 09.11.2015

HKMS § 158 lg-st 4 tulenevalt on seaduse või õigustloova akti kohaldamata jätmine halduskohtumenetluses võimalik ainult konkreetse haldusasja lahendamise raames. Sellest tulenevalt ei kontrolli halduskohus normi võimalikku vastuolu Euroopa Liidu õiguse või põhiseadusega abstraktselt, vaid ainult seoses konkreetse kaebuse lahendamisega. (p 11)


Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 39 lg-d 1 ja 2 ning Euroopa Liidu Nõukogu 20. septembri 1976. a otsus 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom art 1 lg 3 ei reguleeri kinnipeetavate valimisõigust ega keela liikmesriikidel kinnipeetavatele Euroopa Parlamendi valimistel piiranguid seada. Euroopa Liidu õigusega ei ole Euroopa Parlamendi valimiste üksikasjalik korraldus kindlaks määratud. Sellest tulenevalt on Euroopa Parlamendi valimiste korraldamine, sh valimisõigusele piirangute seadmine, liikmesriikide pädevuses. Erandiks on direktiiviga 93/109/EÜ sätestatud kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel. (p 13)


Raskete kuritegude (sh tapmiste) toimepanemise eest eluaegset vanglakaristust kandavale isikule Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise piirangu seadmine ei piira EIÕK 1. protokolli art-st 3 tulenevaid õigusi viisil, mis kahjustab vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel. Kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirang kaitseb nende isikute õigusi, kes ei ole oma tegudega ühiselu aluseks olevaid õigushüvesid jämedal moel kahjustanud, ning edendab õigusriiki (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15). Ka EIK on pidanud kodanikuvastutuse suurendamist ja austust õigusriigi põhimõtete vastu aktsepteeritavateks eesmärkideks kinnipeetavatele valimispiirangu kehtestamisel (EIK 6. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 74025/01, Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2), p d 74–75, EIK otsus asjas Scoppola vs. Itaalia (nr 3), p d 90–92). Seega on piirangul õiguspärane eesmärk ning selline keeld ei riku ebaproportsionaalselt isiku õigusi. Piirang kehtib ainult ajal, mil isik kannab vanglakaristust. Eestis kehtiva õiguse järgi taastuvad vanglast vabanemisel (ka tingimisi vabanemisel) isiku valimisõigused. Kuigi vaidlusalune piirang rikub EIK praktika valguses ilmselgelt paljude kinnipeetavate õigusi, ei anna selline olukord isikule õigust nõuda enda valijate nimekirja kandmist. Isik ei saa Eesti kohtutes tugineda teise isiku õiguste rikkumisele. (p 15)

PS § 58 lubab seadusega piirata kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades karistust kandvate kodanike osavõttu hääletamisest, kui piirangu eesmärk ei ole põhiseadusega vastuolus ning piirang on proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirangu esmaseks põhjuseks tuleb pidada soovi kõrvaldada ajutiselt Riigikogu valimiste kaudu riigivõimu teostamisest isikud, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedalt kahjustanud. Selline kõrvaldamine teenib ennekõike riigivõimu legitiimsuse eesmärki, võimaldades valimiste kaudu toimuval võimu legitimeerimisel osaleda üksnes isikutel, kes ei ole eelnimetatud väärtusi oma tegudega kahtluse alla seadnud. Ühtlasi kaitseb selline piirang nende isikute õigusi, kes ei ole oma tegudega ühiselu aluseks olevate väärtuste suhtes taolist lugupidamatust väljendanud, ning edendab õigusriiki kui samuti põhiseaduslikku järku õigusväärtust (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15). (p 18)


3-3-1-44-15 PDF Riigikohus 06.08.2015

Lasteaedade ühendamine ei saa lapsevanematest kaebajate õigusi ega huve mõjutada sedavõrd, et see õigustaks esialgse õiguskaitse korras lasteaedade ühendamise peatamist. Koolieelse lasteasutuse seadus (KELS) § 7 seab rühmade suurusele sõltuvalt laste vanusest konkreetsed piirangud, mille järgimine tuleb tagada ka laste lisandumise korral lasteaeda. Lasteaia personali suurus sõltub vastavalt KELS § 20 lg 1 alusel kehtestatud haridusministri 6. detsembri 1999. a määrusele nr 58 laste ja rühmade arvust. Ka kaebajate osalemist hoolekogus lasteaedade liitmine ei takista – KELS § 24 lg 2 näeb ette, et hoolekogusse kuulub iga rühma vanemate esindaja. Eeldada ei saa, et vastustaja kavatseb liidetud lasteaedade tööd korraldades rikkuda õigusaktide norme. Konkreetsete rikkumiste korral on kaebajatel võimalik nõuda nende lõpetamist ning pöörduda selleks vajaduse korral kohtusse. (p 11)Kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega on võimalik ka ilma esialgset õiguskaitset kohaldamata – ei ole takistust lasteaia taastamisel eraldi asutusena (vrd KELS § 33 lg 2). (p 12)


HKMS § 249 lg 1 võimaldab kohtul igas menetlusstaadiumis teha omal algatusel määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta. Esialgse õiguskaitse rakendamine, muutmine või tühistamine tuleb lahendada lähtuvalt asjaoludest ja vajadusel kiiresti, mistõttu on igal kohtuastmel õigus menetlusosalise taotluse alusel või oma algatusel teise kohtu kohaldatud esialgset õiguskaitset muuta või see tühistada. Sama puudutab ka esialgse õiguskaitse kohaldamist. (p 10)(vt ka 10. juuni 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-44-09 p 10)


3-3-1-44-14 PDF Riigikohus 13.11.2014

Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (HKMS § 4 lg 1). Halduskohus on samas pädev tuvastama kõiki asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (HKMS § 4 lg 4). (p 19)


See, et tühistamiskaebus hõlmab haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebuse (kolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 25), ei tähenda, et kohus võiks tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna igas olukorras. (p 11)

Kui vaidlustatud haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult ja tühistamiskaebus muutub ainetuks, ei ole tuvastamiskaebusele ülemineku aluseks kolleegiumi seisukohad asjas nr 3-3-1-29-12 (p 25). Viidatud asjas pidas kolleegium üleminekut võimalikuks ja vajalikuks spetsiifilises olukorras, kus põhjendamisveaga haldusakt jäetakse HMS § 58 alusel tühistamata. Niisuguses olukorras on tühistamiskaebus menetluslikult lubatav, kuid jääb rahuldamata tühistamisnõude sisulise piirangu tõttu. (p 12)


Kui haldusakt on täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õigus¬kaitsevajaduse äralangemise tõttu. Sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2. Haldusakti ammendumisel saab kohus tühistamiskaebuselt haldusakti õigusvastasuse tuvastamisele üle minna vaid kaebaja taotlusel ja tema põhjendatud huvi korral (nt seoses võimaliku kahju hüvitamise nõudega). Kui kaebaja ei taotle sellises olukorras õigusvastasuse tuvastamist või ei ole tal selleks põhjendatud huvi, tuleb menetlus lõpetada. (p 12)


VangS § 37 lg 3 järgi teeb kinnipeetava võime tööd teha kindlaks arst. Arst täidab nimetatud sätte alusel kinnipeetava töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet, mitte ei anna kooskõlastust tervishoiuteenuse osutamise käigus (vrd Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; 28. augusti 2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9). Tegemist on haldusesisese menetlustoiminguga vangistuse täideviimisel. Kooskõlastus on osa kinnipeetava tööle määramise käskkirja menetlusest. Selle käigus koostatakse käskkirja aluseks olev tõend. Vangla arst on vangla teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige kooskõlastuse, siis muudab see õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja. See kehtib ka juhul, kui käskkirjale alla kirjutav ametnik ei pea meditsiinihariduse puudumise tõttu saama aru kooskõlastuse õigusvastasusest. Vangla arsti ega tema kooskõlastusele tuginevate ametnike süü puudumine ei ole haldusmenetluse lõpptulemuse õigusvastasust välistav asjaolu. (p 19)

Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. (p 19)


Asjaolude muutumine pärast haldusakti andmist ei muuda aga haldusakti tagantjärele õigusvastaseks. Seetõttu ei ole kohtul võimalik jagada haldusakti ajalisteks osadeks, millest mõni on asjaolude muutumise tõttu õiguspärane ja mõni õigusvastane. (p 14)


Haldusaktil võib säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning sellisel juhul saab kohus haldusakti tühistada. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. (vt kolleegiumi 5. detsembri 2011. a otsus nr 3-3-1-41-11 p 10–12)

Seega ei välista haldusakti kehtivusaja lõppemine tingimata tühistamiskaebuse esitamist ja läbivaatamist. Kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti "ületühistamine" ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (vrd HKMS § 44 lg 1). (p10)

Kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele. (p 11)


See, et tühistamiskaebus hõlmab haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebuse (kolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 25), ei tähenda, et kohus võiks tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna igas olukorras. (p 11)

Kui vaidlustatud haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult ja tühistamiskaebus muutub ainetuks, ei ole tuvastamiskaebusele ülemineku aluseks kolleegiumi seisukohad asjas nr 3-3-1-29-12 (p 25). Viidatud asjas pidas kolleegium üleminekut võimalikuks ja vajalikuks spetsiifilises olukorras, kus põhjendamisveaga haldusakt jäetakse HMS § 58 alusel tühistamata. Niisuguses olukorras on tühistamiskaebus menetluslikult lubatav, kuid jääb rahuldamata tühistamis¬nõude sisulise piirangu tõttu. (p12)


HMS § 40 lg 3 p s 1 sätestatud alusel võib isiku jätta ära kuulamata vaid erandina ja rangetel tingimustel. Praegusel juhul ei nähtu ülekaalukat vajadust määrata kinnipeetav kohe tööle, nõnda et see oleks takistanud tema ärakuulamist. Kolmeks kuuks koristustöödele määramine ei muutu eesmärgipäratuks isegi siis, kui ära¬kuulamise tagajärjel lükkub käskkirja andmine mõne tööpäeva võrra edasi. Kuid praegusel juhul ei oleks saanud tekkida isegi paaripäevast viivitust. Kinnipeetav on vangla administratsioonile pidevalt kättesaadav. Ärakuulamise kohustus ei tähenda, et kinnipeetavat ei saaks majapidamistöödele määrata ilma kinni¬peetava nõusolekuta. Ärakuulamine aitab legitimeerida koormavat haldusakti adressaadi silmis ja sellel on väärtus ka imperatiivsete kohustuste korral. Ärakuulamine aitab ka selgitada, kas võib esineda asjaolusid, mis välistavad erandina töötamiskohustuse (nt töövõimetus). Kolleegium leidis 14. novembri 2012. a otsuses, et asjas nr 3-3-1-44-12 ei olnud tööle määratud kinnipeetava ära kuulamata jätmisel määravat tähtsust (p 11). Sellest ei saa järeldada, et kolleegium oleks pidanud kinnipeetava ära kuulamata jätmist tööle määramisel õiguspäraseks. (p 17)


VangS § 37 lg 3 järgi teeb kinnipeetava võime tööd teha kindlaks arst. Arst täidab nimetatud sätte alusel kinnipeetava töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet, mitte ei anna kooskõlastust tervishoiuteenuse osutamise käigus (vrd Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; 28. augusti 2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9). Tegemist on haldusesisese menetlustoiminguga vangistuse täideviimisel. Kooskõlastus on osa kinnipeetava tööle määramise käskkirja menetlusest. Selle käigus koostatakse käskkirja aluseks olev tõend. Vangla arst on vangla teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige koos¬kõlastuse, siis muudab see õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja. See kehtib ka juhul, kui käskkirjale alla kirjutav ametnik ei pea meditsiinihariduse puudumise tõttu saama aru kooskõlastuse õigusvastasusest. Vangla arsti ega tema kooskõlastusele tuginevate ametnike süü puudumine ei ole haldus¬menetluse lõpptulemuse õigusvastasust välistav asjaolu. (p 19)

Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. (p 19)

3-3-1-88-13 PDF Riigikohus 16.04.2014

Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32−34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve tegemiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p d 25−26)


Haldusasjas nr 3-3-1-78-06 leidis kolleegium, et kohus ei tohi haldusorgani tegevuse õiguspärasust kontrollida omal algatusel suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud. Väär on arusaam, et haldusakti tervikuna vaidlustamine tähendab alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvesse tuleb võtta ka isiku eesmärk kaebuse esitamisel. Kaebust rahuldava kohtuotsuse tagajärjel ei tohiks kaebaja õiguslik positsioon hoopis nõrgeneda. Kuigi kaebaja vaidlustas praeguses asjas linnavalitsuse korralduse täies ulatuses, oli tema eesmärgiks sisuliselt ainult korralduse resolutsiooni p 1 ja sellega kaasneva kõrvaltingimuse (p 2) tühistamine. Korralduse p 3 ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi – vastupidi, selle tühistamine nõrgestaks kaebaja õiguslikku positsiooni. Juhul kui kohtu hinnangul ei selgu kaebaja eesmärk kaebusest piisavalt selgelt või kui kaebuses ei esitata selle eesmärgi saavutamiseks sobivaid taotlusi, tuleb kaebus jätta käiguta ning selgitada välja kaebaja tegelik tahe. Praeguses asjas puudus selleks aga vajadus, sest kaebusest koosmõjus varasema kohtumenetlusega selgub kaebaja eesmärk üheselt. Seega tühistasid kohtud ekslikult korralduse tervikuna. (p-d 17−22)

Vt ka riigikohtunik I. Koolmeistri eriarvamus (p-d 1.1.-1.2.).


Haldusasjas nr 3-3-1-78-06 leidis kolleegium, et kohus ei tohi haldusorgani tegevuse õiguspärasust kontrollida omal algatusel suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud. Väär on arusaam, et haldusakti tervikuna vaidlustamine tähendab alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvesse tuleb võtta ka isiku eesmärk kaebuse esitamisel. Kaebust rahuldava kohtuotsuse tagajärjel ei tohiks kaebaja õiguslik positsioon hoopis nõrgeneda. Kuigi kaebaja vaidlustas praeguses asjas linnavalitsuse korralduse täies ulatuses, oli tema eesmärgiks sisuliselt ainult korralduse resolutsiooni p 1 ja sellega kaasneva kõrvaltingimuse (p 2) tühistamine. Korralduse p 3 ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi – vastupidi, selle tühistamine nõrgestaks kaebaja õiguslikku positsiooni. Juhul kui kohtu hinnangul ei selgu kaebaja eesmärk kaebusest piisavalt selgelt või kui kaebuses ei esitata selle eesmärgi saavutamiseks sobivaid taotlusi, tuleb kaebus jätta käiguta ning selgitada välja kaebaja tegelik tahe. Praeguses asjas puudus selleks aga vajadus, sest kaebusest koosmõjus varasema kohtumenetlusega selgub kaebaja eesmärk üheselt. Seega tühistasid kohtud ekslikult korralduse tervikuna. (p-d 17−22)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-78-06.


TsMS § 218 lg 1 p 5 eesmärk on võimaldada isikul säästa menetluskulusid sellega, et tasulise õigusteenuse osutaja asemel volitatakse abikaasat vm lähedast. Isikut, kes ei vasta TsMS § 218 lg 1 p-des 1 või 2 esitatud tingimustele, ei saa pidada õigusabi andjaks. Menetlusosalise abikaasa kui TsMS § 218 lg 1 p 5 alusel menetlusosalist esindama lubatud isiku kulusid ei saa vastaspoolelt välja mõista võrdväärselt sama paragrahvi p-dele 1 või 2 vastava esindaja kasutamise tulemusena tekkinud õigusabikuludega. Tegemist ei ole põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega, sest õigusharidusega esindaja on isiku esindamiseks paremini kvalifitseeritud kui mittejuristist esindaja ning nende esindajate kasutamise eesmärgid on erinevad. Alates 1.01.2012 kehtiva HKMS § 32 lg 1 regulatsiooni sisu ei erine oluliselt TsMS § 218 lg-st 1. (p 30)


Ehitisele tervikuna kasutusloa andmise otsustamisel tuleb hinnata muu hulgas ehitise vastavust ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning ehitusloa muutmise vajalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-04, p 10). (p 23) Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32-34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve teostamiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p-d 25−26)


Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32-34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve teostamiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p-d 25−26) EhS § 61 lg 1 p-st 7 ja EhS § 38 lg 1 p-st 1 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel kui ehitusjärelevalve teostajal võimalik teostada järelevalvet ehitise ohtlikkuse üle sõltumata kasutusloa olemasolust. Selleks puudub siiski vajadus, kui samasisulist järelevalvet teostab parajasti Päästeamet. (p-d 27-28)

Vt ka riigikohtunik I. Koolmeistri eriarvamus (p 2).


Ehitisele tervikuna kasutusloa andmise otsustamisel tuleb hinnata muu hulgas ehitise vastavust ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning ehitusloa muutmise vajalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-04, p 10). (p 23) Vt annototsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-84-04.

3-3-1-80-13 PDF Riigikohus 28.01.2014

Lihtmenetluse kohaldamiseks peavad olema täidetud selle eeldused. Õiguse rikkumise olulisus sõltub sellest, millise kaaluga õigushüvesse (nt elu, tervis, vabadus) ja kui intensiivselt on väidetavalt sekkutud. Kui tegemist on kaaluka õigushüvega ja võimaliku intensiivse sekkumisega, ei ole lihtmenetluse eeldus täidetud ka juhul, kui varaliselt hinnatava vaidlusaluse hüve väärtus ei ületa 200 eurot. Seejuures ei ole lihtmenetluse eelduseks see, kas kaebus omab eduväljavaateid või mitte. Vabadust tuleb pidada kaalukaks õigushüveks. Kohtupraktika kohaselt on kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 tähenduses (otsus asjas nr 3-3-1-3-10, p 10).


3-3-1-1-09 PDF Riigikohus 08.04.2009

TsMS § 53 lg 2 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Kui menetlusosaline esitab protokolli sisulise parandamise taotluse, küsib kohus TsMS § 53 lg 3 järgi selle kohta teiste menetlusosaliste seisukoha, korraldades vajaduse korral taotluse lahendamiseks kohtuistungi.

3-3-1-73-08 PDF Riigikohus 28.01.2009

Kohtuistung halduskohtus protokollitakse vastavalt HKMS §-le 20 tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt. TsMS §-s 50 on sätestatud kohtuistungi protokolli sisu- ja vorminõuded. Protokolli märgitakse muude andmete hulgas poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Ringkonnakohtus protokollitakse HKMS § 48 kohaselt üksnes need seletused ja ütlused, millel on ringkonnakohtu arvates tähtsust asja kassatsiooni korras läbivaatamisel. Kui kohtuistungi protokolli ja otsuse vahel on vastuolu, siis on ringkonnakohus rikkunud HKMS § 25 lg-s 2 sätestatud otsuse põhjendamise kohustust. Sellises olukorras on tegemist kohtumenetluse normi olulise rikkumisega, mis HKMS § 72 lg 2 järgi on kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise aluseks.

3-3-1-56-08 PDF Riigikohus 16.12.2008
HMS

Kuigi haldusmenetluse üldregulatsioon ega ka planeerimismenetluse sätted otseselt ei käsitle menetluse peatamise võimalusi, on menetluse peatamine kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega olukorras, kus menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise. Planeerimismenetluse jätkamine ja lõppastmes planeeringu kehtestamine olukorras, kus planeeringu eesmärkide saavutamise võimalikkus ei ole selge, võib oluliselt kahjustada nii avalikke huve kui ka kaasa tuua planeeringuga hõlmatud isikute õiguste ja huvide ülemäärase riive.

Haldusorgan peab astuma temast sõltuvaid samme menetlustakistuse kõrvaldamiseks. Sellise kohustuse seadmine eeldab, et haldusorgani kasutuses oleksid menetlustakistuse kõrvaldamiseks õiguspärased ja tulemuslikud vahendid.


Kehtiv menetluskord ei võimalda ringkonnakohtul väljuda kaebuse taotluse piiridest. Ka ringkonnakohtule laieneb HKMS § 25 lg-s 4 sätestatu, mille kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kaebuse eseme ja õiguskaitsevahendi valiku ainuõigus on kaebajal. Kohus võib üksnes juhtida kaebaja tähelepanu efektiivsema õiguskaitsevahendi olemasolule ja taotluse muutmise võimalusele.

Taotluse piiridest väljumisega on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusnorme. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 4 ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida pole menetluses arutatud.


Kohus peab kohustamiskaebuse lahendamisel juhinduma asjaoludest, mis esinesid halduskohtusse kaebuse esitamise hetkel, mitte vastavas kohtuastmes otsuse tegemise ajal.


Kohalik omavalitsus otsustab planeeringu vastuvõtmise vastavalt PlanS § 17 lg-le 1. Nimetatud sättest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel õigus ka keelduda planeeringu vastuvõtmisest. Samas seadus ei sätesta neid kriteeriume, millest juhindudes planeeringu võib jätta vastu võtmata. Mõistlik on eeldada, et planeeringu võib jätta vastu võtmata siis, kui see ei vasta seaduse nõuetele või planeeringu lähteeesmärgile ja -tingimustele, ei ole saanud nõuetekohast kooskõlastust, on vastuolus kõrgemat järku planeeringuga, samuti muudel olulistel asjaoludel. Üheks planeeringu vastvõtmata jätmise otsuse õiguspäraseks aluseks objektiivse võimatuse planeeringut ellu viia või ka selle suure tõenäosuse. Planeeringu vastuvõtmata jätmine ei välista planeerimismenetluse jätkumist, kui tegemist on kõrvaldatava puudusega.


HKMS § 10 lg 3 kohustab kaebajat tuvastamiskaebuse esitamisel väljendama oma põhjendatud huvi vastava asjaolu tuvastamiseks ning kohtul lasub kohustus kontrollida kaebaja sellise huvi olemasolu sõltumata teiste menetlusosaliste seisukohtadest. Planeerimismenetluse peatamise asjaolude selgitamiseks ning vastava informatsiooni edastamiseks lepingupartneritele ei ole vajalik pöörduda kaebusega kohtusse.

3-3-1-26-08 PDF Riigikohus 13.11.2008

Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei kõrvalda haldusakti kehtivust. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. Kohtuotsusega haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei too iseenesest kaasa haldusakti tühistamist. Seega võib haldusakti kehtivus ära langeda vaid mõne eeltoodud tingimuse esinemisel.


Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt on käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määratakse osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki koheselt mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ei või haigekassa kui haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. Tööandja poolt uurimismenetluse tulemuste alusel koostatud akt, milles fikseeritakse tööõnnetuse toimumine, toob iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Eelhaldusakt on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas on vaidlustatud Eesti Haigekassa tegevust ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel.

Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt on käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määratakse osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki koheselt mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ei või haigekassa kui haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. Tööandja poolt uurimismenetluse tulemuste alusel koostatud akt, milles fikseeritakse tööõnnetuse toimumine, toob iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Eelhaldusakt on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas on vaidlustatud Eesti Haigekassa tegevust ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel.


Selles ulatuses, milles esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (vt Riigikohtu 11.03.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-8-04 p 24 ja 16.10.2002 otsuse asjas nr 3-3-1-41-02 p 15). Seetõttu on ringkonnakohus õigustatud käsitlema ka põhjendatud huvi kui asja lahendamise protsessuaalset külge, selgitamaks välja, kas esitatud kaebus viib sihile või mitte.


Üksnes kaebajal on õigus valida, milline õiguskaitsevahend on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam. Kohus võib kohtumenetluse käigus vaid selgitada kaebajale tühistamiskaebuse asemel tuvastamiskaebuse esitamise võimalust ning kui kaebaja kohtu pakutud võimalust kasutada ei soovi, siis kohus ise tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna ei tohi (vt Riigikohtu 03.04.2007 otsust asjas nr 3-3-1-6-05). HKMS § 19 lg-te 8 ja 9 senise tõlgendamise praktika rakendatav ka tuvastamiskaebuselt tühistamiskaebusele ülemineku osas, sest ka kaebuse liigi muutmisel tuvastamiskaebusest tühistamiskaebuseks võivad kaasneda kaebajale negatiivsed tagajärjed, nt lühem kaebetähtaeg. Seetõttu on ka tuvastamiskaebuselt tühistamiskaebusele üleminekuks samuti vajalik kaebaja (ja teiste menetlusosaliste) nõusolek, mis tagab menetlusosalistele võimaluse ette näha kohtu võimalikku käitumist. Kui kaebuse esitaja palub kohtul kaebust muuta, kuid teised menetlusosalised selleks nõusolekut ei anna, võib kohus HKMS § 19 lg 8 alusel kaebust muuta, kui kohus peab kaebuse muutmist siiski otstarbekaks. Kohus peab kaebuse liigi muutmise otstarbekust sellisel juhul ka põhjendama.


Õnnetusjuhtumi kohta akti koostamine ei ole vaid menetlustoiming, millega tehakse kindlaks faktilised asjaolud ning millele tuginedes koostatakse hiljem õiguslikke tagajärgi kaasa toov otsus. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud aktis annab tööandja hinnangu õnnetusjuhtumile ning esitab tööõnnetuse toimumise osas lõppjärelduse. Haigekassale ei ole ravikindlustuse seaduse ega Hüvitise määramise korraga antud pädevust tööõnnetuse toimumise või mittetoimumise fakti ümber hinnata. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti või tööõnnetuse raportiga otsustatakse üldiselt lõplikult, kas õnnetusjuhtum oli käsitatav tööõnnetusena või mitte. Seetõttu mõjutab isiku õigusi otseselt see, kuidas õnnetust käsitatakse.

Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt on käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määratakse osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki koheselt mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ei või haigekassa kui haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. Tööandja poolt uurimismenetluse tulemuste alusel koostatud akt, milles fikseeritakse tööõnnetuse toimumine, toob iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Eelhaldusakt on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas on vaidlustatud Eesti Haigekassa tegevust ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel.


Eesti Haigekassale saadetud teatis tööõnnetuse toimumisest ning samuti annulleerimise teatis ei ole haldusakt. Tööandja edastatud teatised on teabetoimingud, mis ei too iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Teatis iseseisvalt ei saa rikkuda isiku õigusi.


KVTS § 164 lg-ga 9 ei ole kehtestatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse regulatsioonist erinevat korda. KVTS § 164 tervikuna reguleerib eelkõige kaitseväelase hukkumise ja töövõimetuse korral teenistusülesannete täitmise tõttu makstava toetuse taotlemise aluseid. KVTS § 164 lg 9 sõnastus on mõnevõrra eksitav, viidates olukordadele, mida ei loeta teenistusülesannete täitmiseks kogu kaitseväeteenistuse seaduse mõistes. Viidatud sätte eesmärgiks on KVTS § 164 lg 1 regulatsiooni täpsustamine. Tööandja huvides tegutsemise määratlemisel ei saa kitsalt lähtuda teenistusülesannete täitmise faktist. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti andmise hetkel kehtinud TTOS § 22 lg 1 sõnastusest nähtub, et tööõnnetuseks saab kvalifitseerida ka muul tööandja huvides tegutsemise ajal toimunud õnnetusjuhtumit. Tegemist on erialusega ning see ei pruugi olla otseselt seotud teenistusülesannete täitmise faktiga. Koosmõjus KVTS § 164 lg-s 9 määratletud tingimustega tuleb tööõnnetuse uurimisel hinnata, kas on täidetud TTOS § 22 lg-s 1 toodud tööõnnetuse legaaldefinitsiooni tingimused.

3-3-1-78-06 PDF Riigikohus 16.11.2006
HMS

Ehitise teenindamiseks piisava suurusega maatüki erastamist ei saa takistada ehitise vahetus läheduses kulgev tee. Kui ehitisega samal pool teed olevast maast ei piisa teenindusmaaks, ei ole välistatud täiendava maatüki teenindusmaaks määramine ehitist ümbritsevast maast teisel poolt teed.


Erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt, millega ei lahendata erastamise küsimust lõplikult. Erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei pruugi anda isikule õiguspärast ootust, et erastamine viiakse lõpule eelhaldusaktides kindlaksmääratud tingimustel. Põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul erastamise eeltoimingute raames kindlaksmääratud tingimusi muuta. Esialgse korralduse muutmist õigustavaks kaalutluseks võib olla avalik huvi riigi omandis oleva jõe osalise erastamise vältimiseks. Kui tegemist on avalikult kasutatava ning eraisikule mittekuuluva teega, on selle erastamata jätmiseks piisavalt kaalukas huvi, et õigustada haldusakti muutmist.

Ehitise teenindamiseks piisava suurusega maatüki erastamist ei saa takistada ehitise vahetus läheduses kulgev tee. Kui ehitisega samal pool teed olevast maast ei piisa teenindusmaaks, ei ole välistatud täiendava maatüki teenindusmaaks määramine ehitist ümbritsevast maast teisel poolt teed.


Kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normide olulise rikkumisega. Haldusakti tervikuna vaidlustamine ei tähenda alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvestada tuleb ka isiku eesmärki kaebuse esitamisel.


Erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt, millega ei lahendata erastamise küsimust lõplikult. HMS § 52 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse eelhaldusakti suhtes haldusakti sätteid, seega peab eelhaldusakti kehtetuks tunnistamisel järgima HMS-s sätestatud nõudeid. Erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei pruugi anda isikule õiguspärast ootust, et erastamine viiakse lõpule eelhaldusaktides kindlaksmääratud tingimustel. Põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul erastamise eeltoimingute raames kindlaksmääratud tingimusi muuta. Esialgse korralduse muutmist õigustavaks kaalutluseks võib olla avalik huvi riigi omandis oleva jõe osalise erastamise vältimiseks. Kui tegemist on avalikult kasutatava ning eraisikule mittekuuluva teega, on selle erastamata jätmiseks piisavalt kaalukas huvi, et õigustada haldusakti muutmist.

3-3-1-71-05 PDF Riigikohus 22.02.2006

Kui seadus näeb sunnivahendi kohaldamisel ette kirjaliku haldusakti andmise kohustuse, ei või haldusorgan oma tahet väljendada teisiti kui kirjaliku allkirjastatud haldusaktiga. Haldusakti allkirjastamise nõue ei ole ainuüksi vormi küsimus, sest allkiri tõendab, et haldusakt on antud ning selle on andnud akti allkirjastanud isik.


Kuigi HMS § 63 ei nimeta haldusakti tühisuse alusena haldusakti allkirjastamata jätmist, ei ole sunnivahendit ettenägev allkirjastamata haldusakt sundtäidetav ja selle täitmist ei või akti adressaadilt nõuda. Seega vastab allkirjastamata karistusotsus oma olemuselt tühise haldusakti tunnustele. Sunnivahendit ettenägeva akti tühisusele viitavate tunnuste ilmnemisel peab kohus akti tühisust hindama sõltumata kaebuse taotlusest.


Haldusakt ei pea sisaldama andmeid akti andnud isiku volituste kohta, kui seadus ei nõua teisiti. Kui tekib või võib tekkida kahtlus volituste olemasolus, on kohus haldusasja lahendamisel kohustatud kontrollima, kas akt on antud pädeva ametiisiku poolt.


Sunnivahendit ettenägeva akti tühisusele viitavate tunnuste ilmnemisel peab kohus akti tühisust hindama sõltumata kaebuse taotlusest. Kui tekib või võib tekkida kahtlus haldusakti andnud isiku volituste olemasolus, on kohus haldusasja lahendamisel kohustatud kontrollima, kas akt on antud pädeva ametiisiku poolt.


Juhtimisõiguse peatamise otsus on oma materiaalselt sisult halduse poolt tehtav karistusotsus, mis on suunatud haldusvälisele isikule. Selline sunnivahendi kohaldamise otsus saab omandada juriidilise tähenduse üksnes otsuse allkirjastamisel pädeva ametiisiku poolt.

3-3-1-4-06 PDF Riigikohus 06.02.2006

Halduskohtumenetluse seadustik ei reguleeri asja läbivaatamise edasilükkamist ega näe ka ette võimalust esitada erikaebus kohtuistungi edasilükkamise määruse peale. Seetõttu tuleb halduskohtul asja läbivaatamise edasilükkamise osas lähtuda TsMS asjakohastest sätetest niivõrd, kuivõrd see on halduskohtumenetluse erisusi arvestades võimalik. Halduskohtumenetlusele olid kohaldatavad enne 31. detsembrit 2005 kehtinud TsMS § 177 lg-d 4 ja 5 ning on kohaldatav ka alates 1. jaanuarist 2006 kehtima hakanud TsMS § 352 lg 5. Siiski on võrreldes varasema regulatsiooniga nimetatud sätte järgi kohtuistungi edasilükkamise vaidlustamise võimalused piiratumad. TsMS § 352 lg 5 järgi on määruskaebuse esitamise õigus üksnes kohtumenetluse poolel ning üksnes juhul, kui vähemalt üks pool kohtuistungi edasilükkamisega ei nõustunud.

Kokku: 28| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json