/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 26| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-16-799/63 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.03.2019
Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-64-15, p 24). (p 10)
Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-64-15, p 24). Ringkonnakohus ei saa aga halduskohtu võimalikku viga parandada, kui halduskohtu määrust pole selles osas vaidlustatud. (p 10)
Ringkonnakohus saab halduskohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollida üksnes määruskaebusega vaidlustatud ulatuses (HKMS § 197 lg 1 koos § 203 lg-ga 2). On mõistetav, et kolmas isik ei pidanud halduskohtu määruse tervikuna vaidlustamist vajalikuks, kuna oli nõus sellega, et asja sisuline menetlemine ei jätku. Siiski oleks kolmas isik pidanud aru saama, et kui määruse see osa, millega kaebus tagastati, jääb jõusse, pole menetluskulusid võimalik välja mõista. Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-64-15, p 24). Ringkonnakohus ei saa aga halduskohtu võimalikku viga parandada, kui halduskohtu määrust pole selles osas vaidlustatud. (p 10)
Kolmanda isiku vaikimisi, ilma määrust tegemata kaasamine ei ole õiguspärane. HKMS § 21 lg 3 näeb ette, et kolmanda isiku kaasamise määruse peale võivad teised menetlusosalised esitada määruskaebuse. Kolmanda isiku määrusega kaasamine tagab, et menetlusosalised on kursis menetlusse kaasatud kolmandate isikute ringiga, teavad arvestada nende menetluskulude hüvitamise kohustuse tekkimise võimalikkusega ja saavad vajaduse korral kaasamise vaidlustada. HKMS § 120 lg 1 p 7 kohaselt tuleb kohtul kolmandad isikud kaasata juba enne kaebuse menetlusse võtmist, kui nende seisukoht on vaja välja selgitada enne eelmenetlust. Kohus saab kolmanda isiku kaasata ka selleks, et kuulata ära tema seisukoht esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel (vt ka HKMS § 252 lg 1). Kolmanda isiku nõuetekohane kaasamine hoiab ära vaidlused selle üle, kas ta saab kasutada menetlusosalistele tagatud õiguseid, mh edasikaebamise õigust ja õigust nõuda menetluskulude hüvitamist. Praegusel juhul pole siiski kahtlust, et kolmanda isiku menetluses osalemine on olnud põhjendatud, mistõttu saab ta menetluskulude jaotamise kontekstis lugeda vaikimisi kolmanda isikuna kaasatuks (vrd RKHK määrus asjas nr 3-3-1-21-15, p 13). (p 8)
Kehtiva HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebuse tagastamise korral menetluskulud kaebaja. Praegusel juhul tuleb HKMS § 285 lg 1 alusel kohaldada menetluskulude jagamisele aga HKMS § 108 lg 4 v.r, mille kohaselt kandis kaebaja menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral. Enne 1. jaanuari 2018 polnud seadustikus sätestatud alust jätta menetluskulud kaebuse tagastamise korral kaebaja kanda. Sellist võimalust ei saanud tuletada ka HKMS § 108 lg 4 v.r kohaldamisest kaebuse tagastamisele analoogia korras (vrd RKHK määrus asjas nr 3-3-1-33-09, p 13). (p 9)
Ringkonnakohus saab halduskohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollida üksnes määruskaebusega vaidlustatud ulatuses (HKMS § 197 lg 1 koos § 203 lg-ga 2). On mõistetav, et kolmas isik ei pidanud halduskohtu määruse tervikuna vaidlustamist vajalikuks, kuna oli nõus sellega, et asja sisuline menetlemine ei jätku. Siiski oleks kolmas isik pidanud aru saama, et kui määruse see osa, millega kaebus tagastati, jääb jõusse, pole menetluskulusid võimalik välja mõista. (p 10)
3-3-1-23-16 PDF Riigikohus 30.11.2016
HMS
Haldusakti vaidlustamine ei kõrvalda selle kehtivust ning sellest lähtuvate toimingute tegemise õigust. Haldusakti kehtivuse või täitmise peatamiseks on vaja esialgse õiguskaitse määrust (HKMS § 249 lg 1) või haldusorgani otsust (HMS § 64 lg 1, § 81). (p 19)
HKMS § 46 lg 5 ei seo kaebetähtaja kulgemist toimingu lõpule viimise ega tagajärgedega, vaid toimingu tegemisega. Jätkuvat tegevusetust ja viivitust saab tuvastamiskaebusega vaidlustada kaebuse esitamisele eelnenud kolme aasta ulatuses (vt muude jätkuvate toimingute kohta ka otsus asjas nr 3-3-1-61-13). Kolm aastat on piisav aeg jätkuva toimingu õigusvastasuse tuvastamise vajadusest arusaamiseks. Kui mingil erandlikul põhjusel siiski jääb niisugune kaebus õigel ajal esitamata, on kaebajal võimalik taotleda tähtaja ennistamist (HKMS § 71). Tuvastamiskaebuse kolmeaastane tähtaeg välistab varasema viivituse õigusvastaseks tunnistamise kohtuotsuse resolutiivosas. Kui see on vajalik kaebetähtaja jooksul esitatud nõude lahendamiseks, siis peab kohus otsuse põhjendavas osas võtma seisukoha ka sellise toimingu õiguspärasuse kohta, mida isik kaebetähtaja möödumise tõttu otseselt enam vaidlustada ei saa. (p 26)
Tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg ei hakka viivituse vaidlustamisel kulgema pärast viivituse lõppemist. (p 24)
Kohustamisnõude rahuldamist kohtuotsusega ei takista nõude varasem rahuldamine vaideotsusega, kui vaide ja kaebuse esemeks olnud haldusakt on tegelikult andmata. (p 18)
Tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg ei hakka viivituse vaidlustamisel kulgema pärast viivituse lõppemist. (p 24) HKMS § 46 lg 5 ei seo kaebetähtaja kulgemist toimingu lõpule viimise ega tagajärgedega, vaid toimingu tegemisega. Jätkuvat tegevusetust ja viivitust saab tuvastamiskaebusega vaidlustada kaebuse esitamisele eelnenud kolme aasta ulatuses (vt muude jätkuvate toimingute kohta ka otsus asjas nr 3-3-1-61-13). Kolm aastat on piisav aeg jätkuva toimingu õigusvastasuse tuvastamise vajadusest arusaamiseks. Kui mingil erandlikul põhjusel siiski jääb niisugune kaebus õigel ajal esitamata, on kaebajal võimalik taotleda tähtaja ennistamist (HKMS § 71). Tuvastamiskaebuse kolmeaastane tähtaeg välistab varasema viivituse õigusvastaseks tunnistamise kohtuotsuse resolutiivosas. Kui see on vajalik kaebetähtaja jooksul esitatud nõude lahendamiseks, siis peab kohus otsuse põhjendavas osas võtma seisukoha ka sellise toimingu õiguspärasuse kohta, mida isik kaebetähtaja möödumise tõttu otseselt enam vaidlustada ei saa. (p 26) Viivituse õigusvastasuse tuvastamisel kehtib HKMS § 45 lg s 3 sätestatud menetlustoimingute eraldi vaidlustamise piirang. Haldusakti andmisega viivitamise õigusvastasus on võimalik kindlaks teha, kui menetluse nõuetekohase läbiviimise korral oleks olnud võimalik haldusakt anda oluliselt varem. (p 29)
Kohtuotsuste tühistamine ainuüksi selle tõttu, et kohtud otsustasid isikute õiguste üle, keda asja arutamisse ei kaasatud (HKMS § 199 lg 2 p 1, § 230 lg 3), ei oleks põhjendatud, kuna kolmandad isikud ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustanud ja menetlusviga on võimalik kõrvaldada kassatsioonimenetluses. (p 11)
Planeeringust huvitatud isikul on õigus nõuda, et kohalik omavalitsusüksus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse. (p 18)
HMS § 58 piirab sõnaselgelt vaid nõudeõigust haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, kuid väljendab ka haldusõiguse üldpõhimõtet, et haldusakti kehtetuks tunnistamist vaid menetlus- või vormivea tõttu tuleb vältida. See põhimõte kehtib ka siis, kui haldusorgan ise kaalub varasema akti kehtetuks tunnistamist. (p 14) Kui kohalik omavalitsus on möönnud, et kehtestas üldplaneeringu läbimõtlematult, polnud tegemist mitte ainult põhjendamisveaga, vaid ka sisulise ja olulise kaalumisveaga. Välistada ei saa, et korrektse kaalumise ja põhjendamise korral oleks volikogu teinud üldplaneeringu kohta teistsuguse otsuse. Niisuguses olukorras ei saa kohalikule omavalitsusele ette heita oma vea tunnistamist ja püüdu seda parandada. (p 14)
Uus kaasamine ei pruugi olla vajalik, kui volikogus hääletusele pandava planeeringu põhilahendus ei muutu võrreldes varasemaga (PlanS v.r § 21 lg 5; ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lg 1). (p 20)
Määruse, millega kehtestati üldplaneering, kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse korras (HKMS § 249 lg 1) või haldusorgani otsusel ei takista haldusorganil uue planeeringu kehtestamist. Uus planeering asendab varasema. (p 19) Omavalitsusüksus peab planeerimismenetluses menetlusosalistega konsensust otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, kuid see ei saa toimuda igavesti. Kui menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei jõua, peab omavalitsusüksuse volikogu otsustama, kas vastuväited on põhjendatud. Vastavalt sellele tuleb planeering kas kehtestada muutmatult, kehtestada muudatustega või jätta kehtestamata. Ebamõistlikku viivitust ei õigusta ka soov vältida kohtuvaidlust. Terava huvide konflikti korral võib kohtuvaidlus olla paratamatu. Sellisel juhul on oluline järgida menetlusreegleid, kaaluda olulisi asjaolusid ja planeerimisotsust põhjendada. Põrkuvate huvide omavaheline kaalumine on omavalitsusüksuse pädevuses ja sinna kohus kaalutlusreeglite järgimise korral ei sekku (vt otsus asjas nr 3-3-1-87-13). (p 21)
Selle kohta, miks ei saa menetlusosalistelt ilma sellekohaste viideteta oodata põhjenduste otsimist planeerimismenetluse arvukatest dokumentidest, vt otsused asjades nr 3-3-1-35-13 ja 3-3-1-54-03. (p 13) Kohustus viia planeerimismenetlus lõpule hõlmab kohustuse teha planeeringu kohta põhjendatud otsus. (p 34)
Kui kooskõlastaja ei vastanud kooskõlastuse taotlusele ühe kuu jooksul taotluse kättesaamise päevast arvates, oleks vastustaja pidanud arvestama, et teisel omavalitsusüksusel ei ole ettepanekuid ega vastuväiteid. Teise omavalitsusüksuse kooskõlastuse taotlemisel ei ole planeeringu läbiviijal põhjust muuta planeeringut sisuliselt, isegi kui kooskõlastav üksus seda soovib. Sisulisi märkusi on võimalik arvestada pärast kooskõlastuse andmist või sellest keeldumist. Asjast ei nähtu planeeringu sedavõrd ulatuslikke vormilisi puudusi, mille kõrvaldamine oleks tohtinud kesta enam kui paar kuud. Selle eest, et valla koostöö planeeringu koostajaga kulgeks sujuvalt, vastutab planeerimismenetluse osaliste ees vald. (p 32)
Ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus peab maa kasutustingimusi omaniku soovil tingimata muutma. Maatüki senise kasutusotstarbe säilitamine ei ole samaväärne olukorraga, kus kohalik omavalitsus piirab uue planeeringuga varem kinnistul ettenähtud kasutusviisi omaniku tahte vastaselt. (p 17) Planeeringu läbikaalumine on kohaliku omavalitsuse, mitte kohtu ülesanne. (p 19)
Planeeringu läbikaalumine on kohaliku omavalitsuse, mitte kohtu ülesanne. (p 19) Põrkuvate huvide omavaheline kaalumine on omavalitsusüksuse pädevuses ja sinna kohus kaalutlusreeglite järgimise korral ei sekku (vt otsus asjas nr 3-3-1-87-13). (p 21)
3-15-2829/31 PDF Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium 12.01.2016
Kolmandaks isikuks HKMS § 20 lg 1 mõttes on ka kinnisasja omanik, kelle kinnisasjal toimuva tegevuse üle riikliku järelevalve läbiviimiseks kohustamist taotletakse. Kui isik vastab HKMS § 20 lg-s 1 märgitud kolmanda isiku tunnustele, siis ei ole võimalik jätta isikut kaasamata põhjendusega, et kolmanda isiku kaasamine muudab kohtumenetluse mahukamaks ja kulukamaks.
3-3-1-21-15 PDF Riigikohus 15.10.2015
Kui kohus lahendab ettevalmistavas menetluses esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlust ning peab vajalikuks puudutatud isiku seisukoha väljaselgitamist, tuleb nimetatud isik HKMS § 120 lg 1 p 7 tuginevalt kaasata määrusega menetlusse kolmanda isikuna.(p 12) Asjaolude kogumist nähtuvalt – sihtasutuse õigusi ja kohustusi vahetult puudutava esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine, selle taotluse lahendamine ettevalmistavas menetluses, taotluse kohta seisukoha esitamise kohtunõude saatmine – on ilmne, et kohus on vaikivalt kaasanud sihtasutuse kolmanda isikuna. Kaasamise määruse puudumine ei saa nendel asjaoludel olla kolmanda isiku menetluskulude üle otsustamisel määrava tähendusega. Halduskohtu esitatud seisukoha nõuet sihtasutusele kui "võimalikule kolmandale isikule" tuleb selles asjas lugeda menetlusse kaasamise toiminguks.(p 13)
Menetluskulude väljamõistmise taotlus ja kuludokumendid on esitatud hilinenult, kuid seda kohtu vea tõttu. Kuna halduskohus jättis vastuolus HKMS § 153 lg s 2 sätestatuga kaebusest loobumise avalduse esitamisest teatamata, ei olnud sihtasutusel võimalik menetluskulude väljamõistmist taotleda ja kuludokumente esitada. Seega tuleb aktsepteerida sihtasutuse õigust esitada menetluskulude väljamõistmise taotlus ja kuludokumendid koos määruskaebusega menetlust lõpetava määruse peale. (p 14)
HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Riigikohus on varem leidnud, et "menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav" (vt Riigikohtu 15. detsembri 2014. a otsust asjas nr 3-3-1-67-14, p 32.1). (p 16)
3-3-1-84-12 PDF Riigikohus 31.10.2013
Hüvitamispõhiõigus (PS § 25) on lihtreservatsiooniga põhiõigus. Arvestada tuleb, et õigustloovate aktide andmisel tegutseb riik sageli õigusliku ja faktilise määramatuse tingimustes. Õigustloovad aktid puudutavad paljusid isikuid. Õigustloova akti andjal ei pruugi olla võimalik prognoosida kõiki oma tegevuse mõjusid. Oht õigustloova aktiga mõnele isikule suuremal või vähemal määral kahju tekitada on seetõttu kõrge. Range vastutus õigustloova akti või selle andmata jätmise tagajärgede eest võtaks seadus- või määrusandjalt keerulistes küsimustes vajaliku otsustamisjulguse ning ohustaks täitevvõimu tavapärase vastutusega võrreldes oluliselt enam finantsstabiilsust ja Riigikogu eelarvepädevust. Kirjeldatud eesmärkidel võib seadusandja piirata riigi vastutust juhtudel, mil õigustloova akti andjal on avar kaalutlusruum ning võimaliku kahju suuruse kindlakstegemine väga keeruline. Kolleegium ei välista, et põhiõiguste erakordse piirangu korral võib ka mitteotsekohaldatava normi rikkumine ületada isiku talumiskohustuse ja seadusandja peab isikule PS § st 25 tulenevalt tagama kui mitte kogu kahju hüvitamise, siis vähemalt õiglase hüvitise.
HKMS § 20 lg st 1 järeldub, et kolmanda isikuna võib kohus kaasata isiku, kelle õiguste või kohustuste üle võidakse kohtulahendiga otsustada. Praeguses asjas ei otsustata kaebajate osanike õiguste ega kohustuste üle. Kaebused esitati äriühingute õiguste kaitseks. Kaebustes väidetakse, et kahju on tekitatud äriühingutele. Äriühingu ja osanike vara ei saa samastada. Tegemist on erinevate isikutega (õigussubjektidega), kellel on oma vara, oma õigused ja kohustused. Oma subjektiivsete õiguste kaitseks tuleb osanikel endil kaebusega kohtu poole pöörduda. Majanduslikke huve saavad nad kaitsta äriühingute kaudu, kelle kaudu nad majanduselus osalevad.
RVastS § 14 lg 1 sätestab avaliku võimu kandja vastutuse erijuhu üldisest kahjuhüvitamise kohustusest. Õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik järgmised tingimused: õigustloov akt on antud või jäetud see andmata; isikule on tekkinud kahju; kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega; esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja isikule tekkinud kahju vahel; rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav; isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Õigustloova akti või selle andmata jätmisega rikutud norm peab olema vähemalt muu hulgas suunatud kaebaja õiguste kaitsele (RVastS § 7 lg 1) ning rikutud kohustuse eesmärk peab olema just sellise kahju ärahoidmine (RVastS § 7 lg 4, VÕS § 127 lg 2). Õigustloovaks aktiks, millega tekitatud kahju hüvitamist saab RVastS § 14 lg 1 alusel nõuda, võib olla nii seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu kui ka kohaliku omavalitsuse organi õigustloov akt. Õigustloova akti liigil tähtsust ei ole.
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 06.11.2001 direktiivi 2001/83/EÜ art 4 lg 3 järgi on jäetud ravimihindade kindlaksmääramine liikmesriikide otsustuspädevusse. Seega on vaidluse puhul Vabariigi Valitsuse määruse nr 36 „Ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärad ning nende rakendamise kord“ üle tegemist vaidlusega siseriikliku õiguse üle. Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetega tuleb siin arvestada üksnes niivõrd, et siseriiklikud normid ei diskrimineeriks teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjaid kohalike ettevõtjatega võrreldes ega kahjustaks Euroopa Liidu õiguse elluviimist. Kuna nimetatud määrusega kehtestatud ravimite juurdehindluse piirmäärad kehtivad kõigile hulgi- ja jaemüüjatele, kes Eestis ravimeid müüvad, siis ettevõtja päritolul põhinevat diskrimineerimist määrusest nr 36 ei nähtu.
Liikmesriigi seadusandja on pädev reguleerima kahju hüvitamist nii juhul, kui see on tekitatud riigisisese õiguse rikkumisega, kui ka juhul, mil kahju tekitamisel rikuti Euroopa Liidu õigust. Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise reguleerimisel peab liikmesriigi seadusandaja aga arvestama liikmesriigi vastutuse kohta käivate Euroopa Liidu õiguspõhimõtetega nii, nagu neid on sisustanud oma praktikas Euroopa Kohus. Riigisisese riigivastutusõiguse ja Euroopa Liidu õiguspõhimõtete vastuolu korral tuleb liidu õiguse ülimuslikkuse tõttu jätta riigisisene norm või selle vastav osa Euroopa Liidu õigusega seotud kahjuasjades kohaldamata.
RVastS § 14 väljatöötamisel sooviti lähtuda Euroopa Kohtu praktikas välja kujundatud riigivastutuse põhimõtetest (X Riigikogu 357 SE seletuskiri). Hoolimata sellest on tegemist siseriikliku normiga, mille tõlgendamine on siseriikliku kohtu ülesanne. Normi loomisel aluseks olnud Euroopa Kohtu praktika võib olla üheks abinõuks normi tõlgendamisel. Eriliselt kannatanud isikute rühma sisustamisel on kohtud ekslikult tuginenud Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas 25/62: Plaumann. Eelnõu 357 SE seletuskiri sellele lahendile ei viita. Eriliselt kannatanud isiku tunnuse lisamine riigivastutuse seadusesse haakub Euroopa Kohtu varasema praktikaga, kus peeti õigusrikkumise olulisuse hindamisel muu hulgas tähtsaks seda, kas kannatanu kuulub selgelt piiritletud isikute rühma (vrd nt Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C 104/89 ja C 37/90: Mulder jt, p 16; Esimese Astme Kohtu otsus asjas T 429/05, p 56). Euroopa Kohtu praegune järjekindel praktika Euroopa Liidu õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise kohta ei näe ette, et isik peaks kuuluma eriliselt kannatanud isikute hulka (otsus haldusasjas nr 3-3-1-37-12, p 24). Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise asjas tuleb see tingimus RVastS § 14 lg s 1 jätta Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse tõttu kohaldamata. Eelnõu 357 SE seletuskirja järgi oli eriliselt kannatanud isiku tunnuse RVastS § 14 lg sse 1 lisamise eesmärk vältida massnõuete esitamist. Sellest tulenevalt peab eriliselt kannatanud isiku tunnus piirama õigust hüvitisele olukorras, kus vaidlustatav õigusakt või selle andmata jätmine rikub väga suure hulga isikute õigusi. Vaid siis, kui õigustloova akti või selle andmata jätmise tagajärjel tekkinud kahju jaotub terves riigis isikute vahel enam-vähem võrdselt, peab kaebaja põhjendama, mille poolest on tema kannatused teiste isikute omadest erilisemad.
RVastS § 14 lg 1 alusel kahjuhüvitise väljamõistmiseks peab kahju olema põhjustatud avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega. Olulise rikkumise kui vastutuse eelduse tõlgendamisel arvesse tulevast Euroopa Kohtu praktikast on antud ülevaade ja selle põhimõtteid on rakendatud otsuses haldusasjas nr 3-3-1-37-12 (p-d 17-31). Nii liikmesriigi kui Euroopa Liidu enda organite vastutuse tekkimiseks peab Euroopa Liidu õiguse rikkumine olema tõsine. Rikkumise olulisuse hindamisel võib tähtsust omada riivatud õiguse olulisus, riive intensiivsus, rikutud normi selgus ja sellega jäetud otsustamisruumi ulatus, kahju tekitanud õigusandja tahtlus, rikkumise vabandatavus, reguleeritavate õigussuhete keerukus. RavS § 15 lg 3 p 5 sätestab tulevikku suunatud statistilise eesmärgi, mis tuli kehtestatavate piirmääradega saavutada, kuid ette ei nähtud, kui kõrgete piirmäärade abil tuleb seda teha. Seega jättis norm vastustajale eesmärgi saavutamisel ulatusliku otsustamisruumi. Arvestada tuli ka sellega, et ravimid oleksid lõpptarbijatele geograafiliselt ja rahaliselt kättesaadavad, et ettevõtjatel oleks võrdne huvi eri hinnagruppides ravimite käitlemiseks ja et juurdehindluse piirmäär ei oleks ühegi ravimipreparaadi puhul suurem kui 6,40 eurot (100 krooni). Tegemist on väga erineva täpsusastme ja paljuski vastandlikke huve kaitsvate tingimustega. RavS § 15 alusel määrust andes tuli volitusnormi üldisemaid eesmärke tagada konkreetsemalt sõnastatud delegatsioonipiirangute raames. Vabariigi Valitsuse määruse nr 36 „Ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärad ning nende rakendamise kord“ näol on tegemist prognoosotsusega. Prognoos ja selle alusel määratud juurdehindluse piirmäärad on õigusvastased siis, kui pidi olema ette näha, et kehtestatud juurdehindluse piirmäärade tingimustes ei ole jaemüüjatel, sõltumata nende endi valikutest, võimalik saavutada seadusega ette nähtud statistilist juurdehindlust.
RVastS § 14 lg s 1 toodud ühe tingimusena peab rikutud kohustuse aluseks olev norm olema otsekohaldatav. Otsekohaldatavuse tingimust tuleb mõista kui rikutud normi piisava selguse ja täpsuse nõuet, mida Euroopa Kohus on oma praktikas käsitanud kui kohustuse olulise rikkumise üht aspekti. Norm peab olema sedavõrd selge ja täpne, et isikul oleks sellele võimalik kohtus tugineda. RavS § 15 lg 3 p 5 näol ei ole tegemist otsekohalduva normiga, sest sellest ei tule ravimi jaemüüjale õigust kasutada ravimite jaemüügis juurdehindlust 21–25%, vaid see säte räägib kaalutud keskmisest juurdehindlusest, seega juurdehindluste statistilisest keskmisest, mis tuleb saavutada valitsuse kehtestatud piirmäärade rakendamise kaudu. RavS § 15 lg 3 p 5 on küll selge küsimuses, millisesse vahemikku peab kaalutud keskmine juurdehindlus jääma, kuid ei täpsusta, millised peavad olema vastustaja kehtestatavad juurdehindluse piirmäärad selleks, et nõutav kaalutud keskmine juurdehindlus saavutada. Norm, mis annab vastustajale ulatusliku kaalutlusruumi (normi eesmärgi saavutamiseks tuleb teha keerukaid analüüse ja poliitilisi valikuid ning normi rakendamiseks on määratlemata hulk võimalikke alternatiive), ei ole otsekohaldatav RVastS § 14 lg 1 mõttes, st piisavalt selge ja täpne, et sellele kohtumenetluses tugineda. Erinevalt haldusaktide ja toimingutega tekitatud varalisest kahjust ei ole õigustloova akti tõttu saamata jäänud tulu hinnanguline kindlaksmääramine RVastS § 14 lg s 1 sätestatud otsekohaldatavuse klausli tõttu võimalik.
3-3-1-79-11 PDF Riigikohus 13.02.2012
Kohtupraktika kohaselt saab MKS § 84 kohaldada, kui on tehtud majandusliku sisuta tehinguid, mille eesmärk on vältida maksude tasumist (vt otsus asjas nr 3-3-1-23-09, p 12; otsus asjas nr 3-3-1-15-11, p 12). Kohtupraktika on MKS § 84 kohaldamiseks ja maksude tasumisest kõrvalehoidmise tahtluse tuvastamiseks loonud rea reegleid (vt otsus asjas nr 3-3-1-23-09, p 15). Riigikohus on mitmes varasemas lahendis väljendanud seisukohta, et MKS § 84 sisustamisel oleks õigusselgus paremini tagatud, kui õiguslike kujundusvõimaluste kuritarvitamise tuvastamiseks oleksid vastavad kriteeriumid sätestatud seaduse või määrusega (otsus asjas nr 3-3-1-15-11, p 17; otsus asjas nr 3-3-1-52-09, p 19 ja otsus asjas nr 3-3-1-59-09, p 19). Juhtumil, kui on tuvastatud asjaolud, mis võimaldavad järeldada tehingu ebakohasust, peab MKS § 84 kohaldamiseks olema saavutatav ka maksueelis. Tõendada tuleb TuMS § 15 lg-le 1 vastava koosseisu realiseerumine, st füüsiliste isikute poolt vara võõrandamisest kasu saamine. Äriühingu tulu ei saa konkreetsete põhjendusteta vaadelda füüsilise isiku kasuna, kuna tegemist on erinevate õigussubjektidega. Tavaolukorras ei ole TuMS § 15 lg 1 alusel tekkiva maksukohustuse väljaselgitamisel oluline, mida isik saadud kasuga teeb. Kohaldades TuMS § 15 lg-t 1 koostoimes MKS §-ga 84, on see siiski tähtis, nt kas saadud kasu hakatakse kasutama ettevõtluses või suunatakse see makse tasumata isiklikku tarbimisse (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-23-09 p-d 19 ja 20, otsus asjas nr 3-3-1-57-08, p 12, otsus asjas nr 3-3-1-15-11, p 18). Selle kontrollimine, kuidas on füüsilise isiku osalusega või tema kontrolli all olevad äriühingud neile laekunud raha kasutanud, võib aidata välja selgitada, kes ja millises ulatuses on selle kasutamisest saanud maksustatavat tulu. Kui ei ole välja selgitatud, et raha liikus füüsilise isiku valdusesse, ilma et sellega oleks kaasnenud maksukohustuse täitmine, ei saa olla tegemist kõnealustele tehingutele moonutatud kuju andmisega ega kujundusvõimaluste kuritarvitamisega.
Olukorras, kus Riigikohtu otsusega on maksuotsus tühistatud, ei ole keelatud ega õigusvastane maksumenetluse läbiviimine ja maksu määramine, kui seda tehakse MKS § 98 lg-s 1 sätestatud ajalistes piirides. Kehtivast õigusest ei tulene keeldu maksusummat määrata kuni nõude aegumistähtaja möödumiseni ega keeldu sama maksukohustuslase suhtes ja samadest tehingutest tuleneva maksusumma määramiseks toimingute läbiviimiseks. Teatud asjaolude korral ja mingi aja möödudes võib siiski kerkida küsimus sellise menetluse proportsionaalsusest.
Menetlus 2001. aastal tekkinud maksukohustuse suhtes on kestnud pikka aega ning seda on põhjustanud ka asjaolu, et tähelepanuta on jäetuid Riigikohtu lahendites antud juhtnöörid, et õiguspärane menetlus eeldab nende isikute kaasamist, kelle õigusi ja kohustusi menetlusese puudutab. Pärandvara hooldaja kolmanda isikuna kaasamata jätmisel esimese astme kohtu menetlusse on tegemist kohtumenetluse normi (HKMS v.r § 12 lg 2 p 1) rikkumisega. Kuna pärandvara hooldaja kaasati menetlusse apellatsiooniastmes, siis sellest alates oli tal võimalus kohtumenetluses osaleda ning kasutada oma menetluslikke õigusi. Kõik pärijad ja pärandvara hooldaja on saanud võimaluse kohtumenetluses osaleda ja oma seisukohti esitada. Seetõttu ei kujuta selles asjas pärandvara hooldaja hilinenud kaasamine kohtumenetlusse endast menetlusnormi sellist rikkumist, mis võiks iseseisva alusena tingida kohtuotsuste tühistamise.
Alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut.
3-3-1-58-09 PDF Riigikohus 22.10.2009
MKS
HKMS § 74 kohaselt on Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud asja uuesti läbivaatavale kohtule. Riigikohtu lahendites avaldatud seisukohtadel on ka oluline roll ühtse kohtupraktika kujundamisel ja õiguse edasiarendamisel (HKMS § 60 lg 1 p 2). Riigikohtu seisukohtade järjepidevuse tagamiseks sätestab HKMS § 67 lg 2, et kui asja läbivaatava kohtu koosseisu enamus tahab muuta halduskolleegiumi senist seisukohta seaduse kohaldamisel, tuleb asi anda läbivaatamiseks Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseisule.
HKMS § 14 lg 3 kohaselt kaasatakse halduskohtumenetlusse kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Kui pärandit pole veel vastu võetud, ei ole pärandvara arvel täidetava maksukohustuse üle toimuvas vaidluses võimalik teha otsust vaid üht pärijat ja tema võimaliku pärandiosa arvel täidetavat maksukohustust puudutavas osas. Seega puudutab otsus pärandvaraga seonduva maksukohustuse kohta igal juhul ka teiste pärijate huve. Riigikohtu halduskolleegium ei pea põhjendatuks muuta oma senist lähenemist (vt Riigikohtu 06.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-25-07) teadaolevate pärijate kohtumenetlusse kaasamise osas ning peab seda jätkuvalt oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis toob endaga kaasa alama astme kohtute otsuste tühistamise.
HKMS § 14 lg 3 kohaselt kaasatakse halduskohtumenetlusse kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Kui pärandit pole veel vastu võetud, ei ole pärandvara arvel täidetava maksukohustuse üle toimuvas vaidluses võimalik teha otsust vaid üht pärijat ja tema võimaliku pärandiosa arvel täidetavat maksukohustust puudutavas osas. Seega puudutab otsus pärandvaraga seonduva maksukohustuse kohta igal juhul ka teiste pärijate huve. Riigikohtu halduskolleegium ei pea põhjendatuks muuta oma senist lähenemist (vt Riigikohtu 06.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-25-07) teadaolevate pärijate kohtumenetlusse kaasamise osas ning peab seda jätkuvalt oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis toob endaga kaasa alama astme kohtute otsuste tühistamise.
Kui maksumenetlusse jäetakse kaasamata pärijad, kellest teadasaamine on halduse mõistlike jõupingutuste juures võimalik, siis kujutab see endast sellist menetluslikku rikkumist, mis toob kaasa vaidlustatud maksuotsuse tühistamise. Kaasamata jätmise kaudu kahjustatakse eelkõige pärijate õigust olla informeeritud asjas kogutud teabest ning olla menetluses ära kuulatud ja esitada pärandvara arvel täidetava võimaliku maksukohustuse suhtes oma vastuväiteid. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd oluline rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti tühistamise (vt näiteks Riigikohtu 29.05.2006 otsust asjas nr 3-3-1-23-06).
3-3-2-1-08 PDF Riigikohus 29.09.2008
Vastavalt HKMS § 14 lg 3 p-le 1 on menetlusosaliseks kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Juhul kui kolmas isik jäeti menetlusnorme rikkudes kohtumenetlusse kaasamata, on TsMS § 702 lg 2 p 2 kohaselt olemas alus lahendi teistmiseks. Hoonele antud ehitusloa tühistamine puudutab selle kinnisasja omanike õigusi, mille oluliseks osaks on vastav hoone, kuivõrd ehitusloa tühistamine võib kaasa tuua hoone lammutamise vastavalt EhS § 40 lg-le 2. Seetõttu tuleb kinnisasja omanikud HKMS § 14 lg 3 p 1 alusel kolmandate isikutena menetlusse kaasata.
Hoonele antud ehitusloa tühistamine puudutab selle kinnisasja omanike õigusi, mille oluliseks osaks on vastav hoone, kuivõrd ehitusloa tühistamine võib kaasa tuua hoone lammutamise vastavalt EhS § 40 lg-le 2. Seetõttu tuleb kinnisasja omanikud HKMS § 14 lg 3 p 1 alusel kolmandate isikutena menetlusse kaasata.
3-3-1-25-07 PDF Riigikohus 06.06.2007
Haldusakti kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile (vt Riigikohtu 20.06.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-49-03). Õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks kohustuslik on ainult kehtiv haldusakt. Haldusakt, sh maksuotsus ei saa reguleerida isiku õigusi ega kohustusi ilma, et isikule oleks see õigusakt teatavaks tehtud.
MKS § 6 lg 4 p-st 1 tulenevalt peavad juhud, mil varakogumit maksusubjektina käsitatakse, olema üheselt mõistetavalt seadusega sätestatud. Sellist subjektsust ei saa tuletada erinevate varakogumit kui maksusubjekti puudutavate õigusnormide koostoimest. Kehtiv õigus ei määratle pärandvara maksusubjektina MKS § 6 lg 4 p 1 tähenduses. Maksusubjekt (maksukohustuslane) on kuni pärandi vastuvõtmiseni endiselt pärandaja ning pärandi vastuvõtmise järel pärijad. Kui pärandvarale on määratud hooldaja (või testamenditäitja), tuleb teda pidada esmajärjekorras ka pärandaja maksukohustusega seonduvate haldusaktide adressaadiks.
Haldusakti kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile (vt Riigikohtu 20.06.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-49-03). Õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks kohustuslik on ainult kehtiv haldusakt. Haldusakt, sh maksuotsus ei saa reguleerida isiku õigusi ega kohustusi ilma, et isikule oleks see õigusakt teatavaks tehtud. Kui maksuhaldur ei ole õiget adressaati kindlaks teinud ning maksuotsus on adresseeritud subjektile, kes ei saa maksukorralduse seaduse tähenduses olla maksukohustuslane ega maksuotsuse adressaat, siis ei saa selline haldusakt luua õigusi või kohustusi ega olla maksukohustuse täitmise aluseks. Kui pärandvara ka käsitada maksukohustuslasena, siis maksuhalduri teatise adressaadiks oleks ikkagi pärandvara hooldaja, sest MKS § 8 lg-test 2 ja 5 tulenevalt laienevad õigusvõimetu varakogumi valitseja kohustused esmalt pärandvara hooldajale ja testamenditäitjale ning alles nende puudumisel inventuuritegijale.
Pärijad, kui nad on maksuhaldurile või kohtule maksu- või kohtumenetluse ajal teada, peavad olema kaasatud menetlusse, kui käimasolev maksuvaidlus puudutab pärandaja maksukohustust, mille täitmist nõutakse pärandvara arvelt ning sellise vaidluse tulemus võib mõjutada näiteks pärandvara suurust, pärijate kohustuste mahtu ja nende soovi pärandit vastu võtta.
3-3-1-13-04 PDF Riigikohus 08.04.2004
HMS
Üldkorralduse vaidlustamisel tuleb kolmanda isikuna kaasata vaid need puudutatud isikud, kelle õigusi või vabadusi võib kohtulahend riivata ulatuslikumalt või intensiivsemalt kui ülejäänud puudutatud isikuid. Halduskohus peab menetlusse kaasamata puudutatud isikute õigusi silmas pidama uurimisprintsiibist tulenevalt.
Kuna kaevatavaks haldusaktiks on Vabariigi Valitsuse määrus, peab asjas HKMS § 14 lg 2 p 2 kohaselt olema vastustajaks Vabariigi Valitsus. Haldusülesandeid täitva asutuse seaduslik esindaja halduskohtus on asutuse juht (HKMS § 14 lg 5 kolmas lause). Vabariigi Valitsuse seaduslik esindaja halduskohtus on peaminister. Ministril ei ole ametikohajärgset volitust Vabariigi Valitsuse esindamiseks halduskohtumenetluses.
Kohus ei ole kohustatud esialgse õiguskaitse menetluses küsima kõigi protsessiosaliste arvamust. Kui kohus leiab, et mõnelt protsessiosaliselt esialgse õiguskaitse taotluse kohta arvamuse nõudmine on seotud võimaliku viivitusega, võib kohus jätta sellelt protsessiosaliselt arvamuse nõudmata. Kuid protsessiosaliste erinev kohtlemine ei tohi olla meelevaldne. Kui protsessiosalisi koheldakse esialgse õiguskaitse menetluses erinevalt, peab kohus esialgse õiguskaitse määruses näitama ära erineva kohtlemise põhjuse, kui vahetegemise põhjus ei ole niigi selge.
HKMS § 121 lg 3 p-st 1 tulenevalt eristab seadus haldusakti kehtivuse ja haldusakti täitmise peatamist. Õigusakti kehtivuse peatamise õiguslik tähendus on oma olemuselt sarnane õigusakti kehtetuks tunnistamise tähendusega selle vahega, et peatamine on ajutine, kehtetuks tunnistamine aga lõplik. Efektiivse õiguskaitse põhimõttest tulenevalt peab kohus saama haldusakti kehtivuse peatada nii edasiulatuvalt kui ka vajadusel tagasiulatuvalt. Kohtul peab olema võimalus kõrvaldada kohtumenetluse ajaks ajutiselt ka need peatatava haldusakti õiguslikud tagajärjed, mis tekkisid enne esialgse õiguskaitse määruse tegemist. Varasemat haldusakti muutva haldusakti kehtivuse peatamine tähendab, et ajutiselt langeb ära õiguslik tagajärg, mille tekitamisele ta on suunatud, s.t muudatus varasemas haldusaktis. Enne kaitsealal ehitustööde alustamist peab reeglina olema saabunud selgus, kas ehitamine on õiguspärane või mitte, kuna ehitamisega luuakse pöördumatud tagajärjed, sest valminud hoonete lammutamine ei ole reeglina mõistlik. Enne kohtuotsuse jõustumist võib ehitamist lubada vaid selgelt ülekaaluka avaliku huvi korral.
Riigi Teataja seaduse § 2 p 171 sätestab, et Riigi Teatajas avaldatakse halduskohtu jõustunud otsused, millega muudetakse või tunnistatakse kehtetuks Riigi Teatajas avaldatud õigusakte või dokumente. Õigusselguse ja õiguskindluse kaitseks tuleb Riigi Teatajas avaldada ka esialgse õiguskaitse määrus, millega peatatakse Riigi Teatajas avaldatud õigusakti kehtivus. Demokraatia põhimõttest ja heast haldustavast tulenev avalikkuse intensiivsema informeerimise kohustus on iseseisev avalik ülesanne, mitte osa kohtumenetlusest. Olemuselt on selle näol tegemist haldusülesandega. Kui haldusakti tühistamisel või kehtivuse peatamisel tekib vajadus isikuid kohtumenetluse seaduses sätestatust intensiivsemalt informeerida, peab selle ülesande täitmise tagama haldusorgan, kelle haldusakt tühistati või peatati.
3-3-3-1-04 PDF Riigikohus 26.01.2004
Kinnitatud kokkuleppest tulenevad otsesed õigused ja kohustused vaid selle sõlminud protsessiosalistele. Määrus, millega kokkulepe kinnitatakse, ei ole iseenesest siduv kolmandale isikule, keda protsessiosalisena menetlusse ei kaasatud. Kui jõustunud kohtulahend või sellega kinnitatud kokkulepe kohustab sooritama mingi toimingu, siis võib kohtumenetlusse kaasamata kolmas isik vaidlustada selle toimingu, kui see rikub tema õigusi.HKMS § 21 lg 4 teise lause kohaselt ei kinnita kohus kokkulepet, mis on vastuolus seadusega. Seadusega on vastuolus ka säärane kokkulepe, mis kohustab sooritama kolmanda isiku õigusi rikkuvaid toiminguid.
HKMS § 14 lg 3 p 1 kohaselt tuleb kohtumenetlusse kaasata kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. See säte on imperatiivne ega anna kohtule võimalust kaaluda, kas isik menetlusse kaasata või mitte. Samuti ei mõjuta isiku menetlusse kaasamise kohustust võimalike kolmandate isikute arv.
HKMS § 81 lg 1 p 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsuses või -määruses kohtuvea parandamist võib nõuda isik, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud, kuid kelle suhtes kohtuotsus tehti. Kohtuvigade parandamise avalduse esitamist ei takista võimalus vaidlustada kohtulahendi alusel sooritatav haldustoiming, sest vastasel juhul oleks HKMS § 81 lg 1 p 1 sisutu. Kohtuvea parandamise avalduse esitamiseks piisab sellest, et kohtulahend toob eeldatavasti kaasa toimingud, mis võivad mõjutada kolmanda isiku õigusi.
3-3-3-2-03 PDF Riigikohus 16.10.2003
Põhiseaduse § 24 lõige 1 sätestab igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures. HKMS § 14 lg 3 p 1 kohaselt peab halduskohus kaasama haldusasja lahendamisse kolmanda isiku, kelle seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle võidakse asja arutamisel otsustada.Vaidlus isiku kohustuse kehtivuse üle on isiku õigusi puudutav vaidlus. Isiku õigusi puudutab ka kohtuotsus, millega isiku kohustus tuvastatakse. Säärane kohtuotsus tehakse "oma kohtuasjas" PS § 24 lg 1 tähenduses.
Apellatsioonkaebuse esitamise võimalus ei keela kohtuvea parandamise avalduse esitamist, kui selleks on alus. Vastasel juhul poleks HKMS § 81 lg 1 p-le 2 tuginedes kunagi võimalik kohtuvea parandamise avaldust esitada, sest kohtumenetlusse kaasamata protsessiosaline võiks esitada apellatsioonkaebuse.
3-3-3-1-03 PDF Riigikohus 19.06.2003
HKMS § 12 lg 2 p 4 kohaselt otsustab halduskohus eelmenetluses sama seadustiku § 14 lõikes 3 nimetatud isikute kaasamise. HKMS § 14 lg 3 p 1 kohaselt on kaasatud isikuks kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Juhul kui käib vaidlus hoone võõrandamise õiguspärasuse üle, kuid kehtib ostu-müügileping, mille kohaselt omandiõigus hoonele on üle läinud lepingu allakirjutamisest, võib vaidlusaluse ehitise aluse maa ostueesõigusega erastamise menetlus puudutada isiku õigusi, kes on pooleks maal asuva ehitise omandiõiguse üle käimas olevas protsessis. Maa ostueesõigusega erastamise menetluse puutumust ehitise omaniku õigustesse ei välista ka asjaolu, kui ta ei ole kolme kuu jooksul ehitise omandamisest esitanud avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks ega juhtum, kui ta minetab õiguse maa ostueesõigusega erastamiseks. Sellisel juhul puudutab maa õiguslik staatus ehitise omanikku kui isikut, kelle kasuks võidakse seada hoonestusõigus riigi omandisse jääval maal.
3-3-1-16-02 PDF Riigikohus 04.03.2002
HKMS §-dest 12 lg 2 p 6 ja 12 lg 3 tulenevalt peab halduskohus nõudma kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse lahendamiseks teistelt protsessiosalistelt kirjaliku seisukoha. Kuna protsessiosalisteks on HKMS § 14 lg 1 kohaselt pooled ja kohtu poolt kaasatud isikud, s t ka kolmandad isikud, peab halduskohus eelmenetluses protsessi kaasama ka kolmandad isikud ning juhul, kui on esitatud tähtaja ennistamise taotlus, selgitama välja ka kolmandate isikute seisukoha tähtaja ennistamise kohta. Sellisele seisukohale on Riigikohtu halduskolleegium asunud ka 20. veebruari 2001. a määruses nr 3-3-1-68-00.
HKMS § 14 lg 3 p 1 kohaselt on kaasatud isikuks selline kolmas isik, kelle seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle võidakse asja arutamisel otsustada. Soodustava haldusakti adressaat, kellele sellise haldusakti tühistamine võib kaasa tuua negatiivseid tagajärgi, kuna haldusakti tühistamine võib ta ilma jätta aktiga antud hüvest, on halduskohtumenetluses kolmandaks isikuks, kelle õiguste ja vabaduste üle võidakse asja arutamisel otsustada. Reeglina ei saa halduskohtumenetluses vastustajaks olev haldusorgan kõrgemalt kohtult nõuda kohtulahendi tühistamist ainuüksi sel alusel, et kohus ei ole protsessi kaasanud kolmandaid isikuid. Kui kolmas isik leiab, et kohus otsustas tema õiguste ja kohustuste üle ilma teda kaasamata, saab ta ise esitada kohtuvea parandamise avalduse HKMS § 81 lg 1 p 2 alusel. Vastupidine seisukoht annaks poolele näiliselt kolmanda isiku kaitsmise eesmärgil võimaluse kohtuprotsessi venitamiseks.
3-3-1-4-01 PDF Riigikohus 06.03.2001
Kui haldusakti adressaate ei kaasataks protsessi kolmanda isikuna juhtudel, kui haldusakti vaidlustab haldusakti adressaadiks mitteolev isik, siis oleks võimalik vaidlustada kohtus ühte ja sama haldusakti korduvalt. See pole kooskõlas halduskohtumenetluse üldpõhimõtetega. Nii võib tekkida olukord, kus ühe ja sama haldusakti seaduslikkuse kontrollimisel tehtud jõustunud kohtulahendid on oma sisult erinevad ning vastandlikud.
3-3-1-14-99 PDF Riigikohus 19.04.1999
Kohus ei pea analüüsima alusetult kaasatud protsessiosalise õiguslikke argumente, kuid peab seda põhjendama.
Sätte puudumine Konkurentsiseaduses, milles oleks kirjeldatud konkurentsivabaduse rikkumist täitevvõimu otsusega, ei tähenda, et täitevvõimu otsusega võis turusuhetes osalejaid ebavõrdselt kohelda.
Võrdse kohtlemise põhimõttest ei tulene, et avalik-õiguslikku ringhäälingut ja eraõiguslikku ringhäälingut tuleb alati kohelda ühtviisi. Arvesse tuleb võtta nende erinevat rolli avalik-õiguslike ülesannete täitmisel.
Kuna minister ei pea määrama ringhäälingusagedusi Eesti Raadio üksikute programmide edastamiseks, vaid Eesti Raadiole kui tervikule, siis pole delegatsiooninormina käsitletav ministri määruse säte, mille kohaselt määrusega eraldatud sageduste jaotused programmide lõikes otsustab Eesti Raadio, kooskõlastades selle Ringhäälingu Nõukogu ja Riigi Elekterside Inspektsiooniga.
Täiendavate õiguslike argumentide kasutamine kohtuotsuse põhjendavas osas pole apellatsioonkaebuse piiride ületamine HKS § 27 lg. 2 mõttes.
3-3-1-23-97 PDF Riigikohus 23.07.1997
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamine on riigi funktsioon, mille täitmine on Omandireformi aluste seadusega pandud kohaliku omavalitsuse täitevorganile. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise asjades on riigi esindajaks maavanem, kellel vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-le 85 on õigus protestida halduskohtus kohaliku omavalitsuse täitevorgani üksikakte.
TsKS § 316 lg. 1 eeldab, et apellant põhjendaks apellatsioonimenetluse uuendamise taotluses, miks tal ei olnud võimalik kohtule õigel ajal teatada istungilt puudumise seaduslikust takistusest.
Riik ei saa õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise asjades olla kolmandaks isikuks. Üks ja sama isik (riik) ei saa ühes ja samas haldusasjas olla esindatud kahes erinevas protsessuaalses rollis, s.o. protesti esitajana ning kolmanda isikuna.
3-3-3-2-97 PDF Riigikohus 09.05.1997
HKS § 36 lg. 1 p. 2 kohaselt tuleb kohtuotsus igal juhul tühistada, kui see on tehtud asja arutamisele kutsumata jäetud isiku või tema õiguste suhtes.
3-3-1-8-97 PDF Riigikohus 21.03.1997
Linnavalitsuse korraldus on halduse üksikakt, mis tuleb teha teatavaks täitjatele ja teistele asjaosalistele.
HKS §-s 7 lg. 1 sätestatud tähtaja rikkumise korral, kui taotlust tähtaja ennistamiseks pole esitatud, jätab kohtunik määrusega kaebuse käiguta HKS § 10 lg. 1 alusel ja annab kaebuse esitajale võimaluse esitada kohtusse pöördumise tähtaja ennistamise avaldus.
HKS §-s 7 lg. 1 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja kulgemise alguseks on haldusakti kättesaamise päev.
Tsiviilkohtupidamise seadustiku § 76 lg. 1 kohaselt võidakse kolmas isik protsessi kaasata kuni kohtuotsuse tegemiseni esimese astme kohtus. Kehtiva Halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt ei või ringkonnakohus laiendada esimese astme halduskohtus olnud protsessiosaliste ringi.
3-3-1-21-96 PDF Riigikohus 06.09.1996
TsKS § 176 lg. 1 kohaselt tuleb protsessiosaliste taotlused lahendada kohtumäärusega. Määruse tegemata jätmine, mis ei viinud ega võinudki viia asja ebaõigele otsustamisele, pole kohtuotsuse tühistamise aluseks.
23. veebruari 1995. a. redaktsioonis kehtiva HKS § 12 lg. 1 p. 4 kohaselt on halduskohtumenetluses protsessiosaliseks kolmas isik, kui asja arutamisel tuvastatavad asjaolud võivad mõjuda tema õigustele või kohustustele ühe poole suhtes. Selles sättes peetakse silmas üksnes juriidilisi õigusi ja kohustusi.

Kokku: 26| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json