3-16-1573/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.11.2019 |
|
Hindamisel, kas esineb mõjuv põhjus kaebuse muutmiseks apellatsioonimenetluses, on kohtul lai otsustusruum. (p 24)
Kaebuse täiendamine uute nõuetega on asja lahendamiseks oluline küsimus, mille kohta tuleb teistele menetlusosalistele anda võimalus esitada oma seisukohad (HKMS § 2 lg 6, § 27 lg 1 p 7). (p 25)
Kaebuse muutmise lubatavus sõltub HKMS § 49 lg 1 kohaselt mh sellest, kas see on kohtu hinnangul otstarbekas, ja otstarbekuse üle otsustamisel on kohtul lai kaalutlusruum. (p 32)
Kaebuse täiendamine uute nõuetega on asja lahendamiseks oluline küsimus, mille kohta tuleb teistele menetlusosalistele anda võimalus esitada oma seisukohad (HKMS § 2 lg 6, § 27 lg 1 p 7). (p 25)
Olukorras, kus sama ringkonnakohus oli varem lahendanud samade poolte vahel samasisulise vaidluse, kus kesksel kohal oli samade õigusnormide tõlgendamine, ei pidanud kohus kõiki vaidluse aspekte täies ulatuses uuesti analüüsima. Viitest varasemale otsusele, mis on kõigile menetlusosalistele kätte toimetatud, koos kokkuvõttega selle otsuse olulisematest põhjendustest piisas. (p 26)
Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamisel tehtava kohtuotsuse põhjendustes saab kaudselt anda hinnangu ka teise haldusorgani poolt haldusakti andmise menetluses tehtud menetlustoimingu õiguspärasusele (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-61-07, p 24). See ei tähenda siiski, et sellise menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamine lisaks haldusakti vaidlustamisele oleks lubamatu. Olukorras, kus isik soovib ümber lükata teise haldusorgani antud hinnangud, võib olla mõistlik kaasata ka see haldusorgan vastustajana. (p 32)
Apellatsioon- või kassatsioonkaebuse õiguslikud väited ei piira selle läbivaatamise ulatust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-46-13, p 24). (p 35)
PRIA poolt jõudluskontrolli läbiviimise eest põllumajandusloomade aretustoetuse maksmise üle otsustamisel ei ole oluline, kas jõudluskatse on läbi viidud vastavalt jõudluskontrolli korra nõuetele. Toetuse maksmise eelduseks on jõudluskontrolli läbiviimise fakt ja jõudluskatse tulemuste kajastamine elektroonilises tõuraamatus. Seetõttu ei olnud PRIA-l alust jätta toetustaotlusi rahuldamata nende hobuste osas, kelle puhul VTA tuvastas jõudluskontrolli korra rikkumise, kuid kelle jõudluskatsed olid läbi viidud ja jõudluskatse andmed jäid tõuraamatusse. (p 35)
PõLAS §-st 30 tulenes VTA-le pädevus teostada riiklikku järelevalvet mitte ainult PõLAS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle, vaid ka tegevusluba omavate isikute poolt PõLAS alusel kehtestatud nõuete täitmise üle. Jõudluskontrolli korra kehtestamine jõudluskontrolli läbiviijate poolt oli ette nähtud PõLAS § 9 lg 6 p-s 1. VTA järelevalve on seejuures piiratud PõLAS eesmärkidega tagada põllumajandusloomade jõudlusvõime ja geneetilise väärtuse suurenemine ning genofondi säilimine (PõLAS § 1 lg 1). (p 36)
Lisaks sisulistele ja menetluslikele nõuetele, mis loovad eeldused jõudluskatse tulemuste õigsuseks ja kontrollitavuseks ning mille järgimist VTA saab PõLAS § 30 alusel kontrollida, sisaldavad jõudluskontrolli korrad ka programmilisi sätteid, millel ei ole jõudluskontrolli nõuetelevastavuse seisukohast tähtsust. (p 41)
Juhul kui VTA tuvastab, et jõudluskontrolli korras sisalduvaid nõudeid on rikutud, siis on tal esmalt võimalus juhtida rikkumisele tähelepanu ja selgitada, kuidas tulevikus rikkumisi vältida (vt ka RKHK otsus nr 3-15-443/54, p 15). Tõsisemale rikkumisele saab VTA reageerida ettekirjutusega rikkumise lõpetamiseks või sellest hoidumiseks tulevikus, juhul kui täidetud on PõLAS-s ja KorS §-s 28 sätestatud eeldused. Seejuures tuleb VTA-l hinnata, kas ettekirjutus on proportsionaalne meede. (p 43)
PRIA poolt jõudluskontrolli läbiviimise eest põllumajandusloomade aretustoetuse maksmise üle otsustamisel ei ole oluline, kas jõudluskatse on läbi viidud vastavalt jõudluskontrolli korra nõuetele. Toetuse maksmise eelduseks on jõudluskontrolli läbiviimise fakt ja jõudluskatse tulemuste kajastamine elektroonilises tõuraamatus. Seetõttu ei olnud PRIA-l alust jätta toetustaotlusi rahuldamata nende hobuste osas, kelle puhul VTA tuvastas jõudluskontrolli korra rikkumise, kuid kelle jõudluskatsed olid läbi viidud ja jõudluskatse andmed jäid tõuraamatusse. (p 35)
Juhul kui VTA tuvastab, et jõudluskontrolli korras sisalduvaid nõudeid on rikutud, siis on tal esmalt võimalus juhtida rikkumisele tähelepanu ja selgitada, kuidas tulevikus rikkumisi vältida (vt ka RKHK otsus nr 3-15-443/54, p 15). Tõsisemale rikkumisele saab VTA reageerida ettekirjutusega rikkumise lõpetamiseks või sellest hoidumiseks tulevikus, juhul kui täidetud on PõLAS-s ja KorS §-s 28 sätestatud eeldused. Seejuures tuleb VTA-l hinnata, kas ettekirjutus on proportsionaalne meede. (p 43)
|
| 5-17-29/7
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
03.10.2017 |
|
Küsimuses, millises ulatuses on menetlusosalisel või tema esindajal õigus tutvuda põhiseaduslikkuse järelevalve asja menetlusdokumentide ja muude asja materjalidega, tuleb lähtuda analoogiast HKMS §-is 88 sätestatuga. (p-d 7–8)
|
| 3-2-1-132-16
|
Riigikohus |
12.12.2016 |
|
Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (RKTKo nr 3-2-1-101-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-38-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-45-16, p 14). (p 14)
Isiku käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et isikul oli algusest peale tahe teist isikut kahjustada (RKTKo nr 3-2-1-62-13, p 17; RKTKo nr 3-2-1-18-15, p 10). Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui isik mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua teisele isikule kaasa kahju (RKTKo nr 3-2-1-18-15, p 10; RKTKo nr 3-2-1-101-16, p 16). (p 16)
Hea usu põhimõte ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenorm. Siiski võib HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine olla kvalifitseeritav seadusest tuleneva kohustuse rikkumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või heade kommete vastase tahtliku käitumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 8). See võib seisneda nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 17)
Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 18)
Esialgse õiguskaitse määruse täitmist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et halduskohus jätab lõpuks kaebuse kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Juhul, kui esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane, ei ole kahju hüvitamine absoluutselt välistatud. TsMS § 391 sätestab hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju. HKMS § 254 lg 3 teeb sellest erisuse, mistõttu ei saa öelda, et halduskohtumenetluses oleks nõude tagamisel kahju hüvitatav analoogselt TsMS §-ga 391. Siiski ei tulene HKMS § 254 lg-st 3 aga absoluutset kahju hüvitamise keeldu. (p 12)
HKMS § 254 lg 3 mõte on välistada kahju hüvitamise nõuded esialgset õiguskaitset õiguspäraselt rakendanud institutsiooni vastu ning piirata riigi ja teiste menetlusosaliste nõudeid kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitanud isiku vastu. Eesmärk on sätestada, et ainuüksi esialgse õiguskaitse taotluse esitamine ei saa olla isikule ette heidetav ning üksnes seetõttu tekkinud kahju ei ole hüvitatav. See tagab, et võimalikud tekkida võivad kahjunõuded ei piira kohtu otsustusvabadust esialgse õiguskaitse rakendamise otsustamisel ega isiku võimalust enda õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. (p 13)
Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 18)
HKMS §-s 46 sätestatud kaebetähtaeg on oma olemuselt haldusasja sisulise lahendamise eeltingimus, mitte seaduses sätestatud kohustus. Kaebetähtaja rikkumine ilma mõjuva põhjuseta toob kaasa menetluse lõpetamise haldusasjas (HKMS § 124 lg 2), mitte kaebaja käitumise õigusvastasuse. Seetõttu ei piisa kahju hüvitamiseks sellest, et menetlusosaline pidi möönma võimalust, et haldusasjas võidakse menetlus kaebetähtaja möödalaskmise tõttu lõpetada, ning et menetlusosaline pidi aru saama, et teisel poolel võib esialgse õiguskaitse tagajärjelt tekkida kahju. Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Eriti kehtib see juhul, kus kohus loeb tähtaja möödunuks HKMS § 46 lg-s 7 sätestatud fiktsiooni alusel, kuigi sama paragrahvi lõike 1 järgi ei olnud kaebetähtaeg veel kulgema hakanudki. Samuti tuleb arvestada, et ka möödalastud kaebetähtaja võib kohus ennistada. (p 18)
Hea usu põhimõte ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenorm. Siiski võib HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine olla kvalifitseeritav seadusest tuleneva kohustuse rikkumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või heade kommete vastase tahtliku käitumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 8). See võib seisneda nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 17)
Kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset, tuleb eeldada, et kohtu hinnangul ei olnud kaebus ilmselgelt perspektiivitu. (p 15)
HKMS §-s 46 sätestatud kaebetähtaeg on oma olemuselt haldusasja sisulise lahendamise eeltingimus, mitte seaduses sätestatud kohustus. Kaebetähtaja rikkumine ilma mõjuva põhjuseta toob kaasa menetluse lõpetamise haldusasjas (HKMS § 124 lg 2), mitte kaebaja käitumise õigusvastasuse. Seetõttu ei piisa kahju hüvitamiseks sellest, et menetlusosaline pidi möönma võimalust, et haldusasjas võidakse menetlus kaebetähtaja möödalaskmise tõttu lõpetada, ning et menetlusosaline pidi aru saama, et teisel poolel võib esialgse õiguskaitse tagajärjelt tekkida kahju. Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Eriti kehtib see juhul, kus kohus loeb tähtaja möödunuks HKMS § 46 lg-s 7 sätestatud fiktsiooni alusel, kuigi sama paragrahvi lõike 1 järgi ei olnud kaebetähtaeg veel kulgema hakanudki. Samuti tuleb arvestada, et ka möödalastud kaebetähtaja võib kohus ennistada. (p 18)
Esialgse õiguskaitse määruse täitmist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et halduskohus jätab lõpuks kaebuse kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Juhul, kui esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane, ei ole kahju hüvitamine absoluutselt välistatud. TsMS § 391 sätestab hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju. HKMS § 254 lg 3 teeb sellest erisuse, mistõttu ei saa öelda, et halduskohtumenetluses oleks nõude tagamisel kahju hüvitatav analoogselt TsMS §-ga 391. Siiski ei tulene HKMS § 254 lg-st 3 aga absoluutset kahju hüvitamise keeldu. (p 12)
Esialgse õiguskaitsega kahju tekitamist saab pidada õigusvastaseks vaid siis, kui sellega on täidetud kahju õigusvastase tekitamise eeldused. Arvestades, et esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tekib kahju kaudselt esialgse õiguskaitse määruse täitmise tõttu, saab ka omandi kahjustumisel olla kahju tekitamine õigusvastane eelkõige vaid seadusest tuleneva kohustuse rikkumise või tahtliku heade kommete vastase käitumise tõttu. (p 15)
Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 18)
|
| 3-3-1-89-13
|
Riigikohus |
04.03.2014 |
|
Kohus võib ka kohtuistungil nõuda menetlusosaliselt ja teiselt HKMS §-s 58 nimetatud isikult asja või taotluse lahendamiseks vajalikku teavet, kui sellise teabe olemasolu haldusorganil või isikul saab eeldada ning seadus ei sätesta teisiti. (p 11)
Kui haldusakti mõju ei ole täielikult realiseerunud, on kohtul võimalik haldusakti tühistada, st ka tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada, kuigi edasiulatuvalt võis kehtivus olla HMS § 61 lg 2 järgi lõppenud. (p 18)
Koos kartserikaristusega kohaldatud piirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega ning neil võib olla mõju ja praktiline tähendus ka pärast karistuse ärakandmist ja lisapiirangute kohaldamise lõppemist (otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p 12). Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga kartserikaristuse ajaks kohaldatavad piirangud on seetõttu tühistamiskaebusega vaidlustatavad ka pärast karistuse ärakandmist ja pärast piirangute kohaldamise lõppemist. (otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p 10) Kuna distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ei ole ammendunud karistuse ärakandmisega, on võimalik selle osaline tühistamine eraldi nii distsiplinaarkaristuse kui ka sellega kaasnevate piirangute kohaldamise osas. (p 18)
Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-41-11 annotatsiooni.
Seadusandja ei pea VangS §-s 30 sätestatud õiguse, sh õiguse lugeda üleriigilisi päevalehti ja ajakirju piiramist kartserirežiimi tavapäraseks osaks ning selle õiguse piiramist kartserikaristuse kandmise ajal on vaja karistamise käskkirjas eraldi põhjendada. (p 17)
Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-41-11 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-90-11
|
Riigikohus |
18.04.2012 |
|
Kohtuotsuses viidatud tõendid peavad olema sellised, mida pooltel on võimalik uurida, kuna see tagab nende õiguse avaldada tõendi suhtes oma seisukohti.
Kohtupraktikas on selgitatud, et RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt kahju ei hüvitata, kui kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega oleks saanud kahju vältida. Seejuures tuleb aga analüüsida, kas konkreetsel juhul oleks õiguskatsevahendite rakendamine kahju vältinud.
Jalutushoovi puudumist arestimajas ei ole kohtupraktikas käsitatud kahju ärahoidmise objektiivse takistusena (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-10). Jalutamise mittevõimaldamisega tekkida võiva kahju ärahoidmiseks on võimalik kaaluda kaebaja paigutamist nõuetele vastavasse arestimajja või vangla eelvangistusosakonda.
24.10.2011 jõustunud arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 31 lg 2 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Samuti oli VangS § 93 lg 5 ja kuni 23. oktoobrini 2011 kehtinud ASkE § 31 p 4 kohaselt vahistatul õigus viibida üks tund päevas vabas õhus, kui ta seda soovib. Kohtupraktikas on leitud, et õigusaktides ei ole sätestatud nõuet nende õiguste kasutamiseks kirjaliku sooviavalduse esitamiseks (vt kohtumäärus haldusasjas nr 3-3-1-11-11).
Vahistatu suulised taotlused värskes õhus jalutamiseks tuleb protokollida, et tagada menetlusosaliste õiguste kaitse ning vältida vaidlusi teostatud menetlustoimingute üle. Kuna vangistusseaduses ega selle seaduse volitusnormide alusel antud õigusaktides ei ole värskes õhus viibimiseks suulise taotluse protokollimise korda kehtestatud, protokollitakse suuline taotlus vastavalt HMS § 14 lg-le 2 ning § 18 lg-le 2. VangS § 1¹ lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusõiguse erisusi.
|
| 3-3-1-21-07
|
Riigikohus |
24.05.2007 |
|
MaaRS § 233 lg 2 ei näe füüsilisest isikust ettevõtjast taotleja puhul ette, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. See nõue kehtib üksnes eraõiguslikust juriidilisest isikust taotleja puhul.
TsMS § 343 lg 2 kohaselt peab kutse kättetoimetamise ja istungipäeva vahele jääma vähemalt kümme päeva ning see säte on HKMS § 5 lg 1 alusel kohaldatav ka menetlusele halduskohtus. TsMS § 343 lg 2 teise lause alusel võib tähtaeg menetlusosaliste nõusolekul olla ka lühem. Kui menetlusoaline ei nõustu lühema tähtajaga, siis on ta õigustatud nõudma kohtuistungi edasilükkamist ning sellest ei saa järeldada tema pahausksust oma menetlusõiguste kasutamisel.
|
| 3-3-1-16-04
|
Riigikohus |
27.05.2004 |
|
Poole esindaja kõrvaldamine halduskohtumenetlusest on protsessuaalne otsustus, mis võib avaldada olulist mõju protsessiosalise võimele esitada ja kaitsta oma positsiooni käimasolevas kohtuvaidluses. Kohtu otsustus peab arvestama nii esindaja menetlusest kõrvaldamise seadusest tulenevat eesmärki kui ka faktilisi asjaolusid ning tuginema menetlusele, mis tagab menetlusosaliste protsessuaalsete õiguste adekvaatse kasutamise. Oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks on esindaja menetlusest kõrvaldamise taotluse sisuline läbivaatamine ilma, et esindatavale oleks antud võimalust olla ära kuulatud. Samuti on kohtul kohustus tagada menetlusosaliste poolt nende menetlusõiguste heauskne kasutamine. Igal konkreetsel juhul tuleb hinnata, kas teise poole esindaja jätkamine saab kahjustada taotluse esitanud menetlusosalise seadusest tulenevaid õigusi või oli taotluse esitamise motiiviks soov üllatada vastaspoolt, venitada protsessi või muul viisil omandada protsessis eeliseid.
HKMS § 14 lg-st 5 tulenevalt võib asutuse volituse alusel haldusorgani esindajaks olla isik, kes töötab antud asutuses. Kui esindajaks on esindatava töötaja, on sellise esindaja kõrvaldamise otsustamine olulisel määral seotud kohtu sisenemisega halduse enesekorralduslikku sfääri. Esindatavaga töö- või teenistussuhtes oleva isiku kõrvaldamine protsessist teise menetlusosalise taotluse alusel saab olla vaid erandlik ja põhineda kaalukatel asjaoludel, mis ilmselgelt välistavad ausa menetluse.
TsMS § 88 lg 2 kohaselt ei või isik olla esindaja, kui ta selles asjas on andnud õigusabi isikule, kelle huvid on esindatava huvidega vastuolus. Selles sättes nimetatud õigusabi seondub konkreetse kohtuvaidlusega ning hõlmab selles konkreetses asjas või ka viimasega tihedalt seonduvas kohtuasjas isiku esindamist, esindatava nimel dokumentide koostamist ja kohtumenetlusest osavõttu. Asutuse või juriidilise isikuga töö- või teenistussuhetes oleva isiku poolt oma töö- või teenistusülesannete täitmise käigus kirjade ja muude dokumentide koostamine ei ole iseendast käsitletav õigusabina TsMS § 88 lg 2 mõttes.
HKMS § 31 lg 3 sätestab, et poolel ja kolmandal isikul on õigus esitada halduskohtule eraldi dokumendina vormistatud määruse peale erikaebus, kui see õigus on sätestatud käesolevas seadustikus. Halduskohtumenetluse seadustik esindaja menetlusest kõrvaldamise määruse peale erikaebuse esitamise õigust ette ei näe. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 88, mis sätestab esindaja protsessist kõrvaldamise alused, ei nimeta samuti selgesõnaliselt menetlusosalise õigust esitada erikaebus esindaja kõrvaldamise määrusele. Taandamismäärused ei ole määruskaebuse vormis vaidlustatavad ka väärteo- ja kriminaalmenetlustes.Kuigi esindaja menetlusest kõrvaldamine üldjuhul häirib menetluse kulgu, ei ole ka tegemist kohtumäärusega, mis takistab asja menetlemist ulatuses, mis teeks erikaebuse esitamise lubatavaks TsMS § 297 lg 3 mõttes.
|
| 3-3-1-4-04
|
Riigikohus |
29.01.2004 |
|
HKMS § 19 lg 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses või protestis esitatud taotluse ulatuses ning seejuures ei ole halduskohus seotud kaebuse või protesti sõnastusega. Seega peab kohus juhinduma mitte protsessiosalise esitatud taotluse sõnastusest, vaid lähtuma protsessiosalise tegelikust tahtest. Kuna halduskohtumenetluse eesmärgiks on isikute subjektiivsete õiguste kaitse, tuleb eeldada sellise taotluse esitamist, millega on võimalik halduskohtumenetluses kaitsta isiku õigusi. Seetõttu ei saa protsessiosalise tahe olla suunatud sellise menetlusliku õiguse kasutamisele, mida seadusest ei tulene.
HKMS § 15 lg 1 kohaselt on protsessiosalisel õigust saada eraldi dokumendina vormistatud kohtulahendi tõestatud ärakirju. HKMS § 28 lg 2 näeb ette, et protsessiosalised võivad soovi korral saada kohtuotsuse või -määruse ärakirja kohtu kantseleist pärast selle kuulutamist või avalikult teatavakstegemist. Nimetatud säte ei piira protsessiosalise õigust kohtulahendi ärakirjade saamiseks ning protsessiosalisele tuleb tema sellekohase soovi avaldamise korral kohtuotsuse ärakiri anda sõltumata asjaolust, kas ärakiri oli talle posti teel saadetud või mitte.
Kui kohus on protsessiosalist üheselt teavitanud, et kohtulahendi ärakiri saadeti temale posti teel, ei saa isikult nõuda, et ta peab ise hoolitsema ärakirja õigeaegse kohalejõudmise eest. Siiski ei või protsessiosaline oodata kohtuotsuse ärakirja omapoolset huvi üles näitamata ebamõistlikult pikka aega.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 83 lg 4 kohaselt on esindajal selle protsessiosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, kui seaduses ei ole sätestatud, et tal neid õigusi ja kohustusi ei ole. HKMS § 15 lg 2 kohustab protsessiosalist kasutama oma protsessiõigusi heauskselt. Heausksuse nõue kehtib ka protsessiosalise esindaja suhtes. Seega oli protsessiosalise esindaja kohtuotsuse ärakirjale kohtuistungil teatatust erineval ajal järele minnes kohustatud selgitama välja, kas tal ikka on võimalik sellel ajal otsuse ärakirja kohtu kantseleist kätte saada.
|
| 3-3-1-62-01
|
Riigikohus |
21.12.2001 |
|
MRS § 23 lg 2 (18. märtsil 1997 kehtinud redaktsioonist) tulenevalt saab maa tagastamise otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt kindlaks määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb maad tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium ka lahendites nr 3-3-1-36-99, 3-3-1-45-99 ja 3-31-55-01.
Isikul, kes oli protsessiosaliseks esimese astme kohtus, kuid keda ei ole ringkonnakohtu istungile kutsutud, on õigus esitada selle peale kassatsioonkaebus. Vastasel juhul puuduks isikul võimalus sellist protsessiõigusnormi rikkumist vaidlustada.
Esimese astme kohtus kaebuse esitajaks olnud isik on haldusprotsessis jätkuvalt pool ka ringkonnakohtus, olenemata sellest, kas ta on apellatsioonkaebuse esitanud või mitte. Tal on jätkuvalt protsessiosalise HKMS §-st 15 tulenevad õigused. Kui asja arutamisele apellatsioonimenetluses ei kutsutud halduskohtus kaebuse esitajaks olnud isikut, on jäetud ringkonnakohtu istungile kutsumata isik, kelle õiguste üle kohus otsustas.
|
Facebook
Twitter