/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-66-15 PDF Riigikohus 23.02.2016
Lasteaiakoha mittevõimaldamisest teatamine sekretäri e-kirjaga ei ole käsitatav haldusaktina. Sekretäri e-kirjast ei järeldu üheselt mõistetavalt valla tahe teha isiku taotluse kohta lõplik otsus. Seega ei saa sekretäri teavituskirjast teada saamisel hakata kulgema kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg (vt ka RKHK 12. mai 2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-14, p 17). (p 10) Kohtule kaebuse esitamise ajal reguleeris laste lasteaeda vastuvõtmist Viimsi Vallavalitsuse 29. aprilli 2011 määrus nr 15 „Munitsipaallasteasutuse Viimsi Lasteaiad lasteaedadesse, Väikse Päikse lasteaeda ja Püünsi Kooli lasteaeda laste vastuvõtmise, lasteaiakoha kasutamise ja lasteaiast väljaarvamise kord“, mille § 2 lg 27 kohaselt teavitatakse vanemat või hooldajat lasteaiakoha saamisest hiljemalt 15. aprilliks kirjalikult. Kuna 15. aprilliks haldusakti antud ei olnud, oli vald sattunud otsuse tegemisel viivitusse. Kohustamiskaebuse esitamine 30. juunil 2014 ei olnud ennatlik. (p 11) Kaebajaks lapsele lasteaiakoha tagamise nõudes võib olla lapsevanem. Lapsevanem realiseerib ja kaitseb oma õigust lapse kasvatamisel ja tema hariduse üle otsustamisel (PS § 27 lg 3 ja § 37 lg 3). Taotluse, mis jäeti nõuetekohaselt ning tähtaegselt lahendamata, on esitanud lasteaiale lapsevanem enda, mitte lapse nimel. Pärast lapse lasteaeda vastuvõtmist sõlmitakse leping lasteaiakoha kasutamiseks samuti lapsevanemaga. Lapsevanema kaebajana käsitamine tagab selles asjas kõigi nõuete efektiivse lahendamise. Ka varasemates Riigikohtu menetluses olnud sarnastes vaidlustes on kaebajaks olnud lapsevanem (vt RKHK 12. mai 2014 määrus asjas nr 3-3-1-5-14, RKPJK 19. märtsi 2014 otsused asjades nr 3-4-1-63-13 ja 3-4-1-66-13). (p 13)
Kaebajaks lapsele lasteaiakoha tagamise nõudes võib olla lapsevanem. Lapsevanem realiseerib ja kaitseb oma õigust lapse kasvatamisel ja tema hariduse üle otsustamisel (PS § 27 lg 3 ja § 37 lg 3). Taotluse, mis selles asjas jäeti nõuetekohaselt ning tähtaegselt lahendamata, on esitanud lasteaiale lapsevanem enda, mitte lapse nimel. Pärast lapse lasteaeda vastuvõtmist sõlmitakse leping lasteaiakoha kasutamiseks samuti lapsevanemaga. Lapsevanema kaebajana käsitamine tagab selles asjas kõigi nõuete efektiivse lahendamise. Ka varasemates Riigikohtu menetluses olnud sarnastes vaidlustes on kaebajaks olnud lapsevanem (vt RKHK 12. mai 2014 määrus asjas nr 3-3-1-5-14, RKPJK 19. märtsi 2014 otsused asjades nr 3-4-1-63-13 ja 3-4-1-66-13). (p 13)
3-3-1-31-14 PDF Riigikohus 18.09.2014
15. septembril 1993 jõustunud halduskohtumenetluse seadustik võimaldas isikul, kes jäeti õigusvastaselt avalikku teenistusse vormistamata, asutuses töötamise ajal pöörduda halduskohtusse. Vaidlustada oli võimalik mh täidesaatva riigivõimu organi õigus­vastast tegevusetust. Halduskohus võis tunnistada asutuse tegevusetuse seadusvastaseks ja teha ettepaneku uue otsuse tegemiseks (1993. a HKMS § 3 lg 1 p 1, § 4 lg 1 p 1, § 5 lg 1 esimene lause, § 20 lg 1 p 1 ja lg 2).Kohtul oleks olnud võimalik kontrollida ka ATS v.r § 182 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud asutuste loetelu põhiseaduspärasust. Omal ajal kaebuse esitamata jätmine ei võta kaebajalt kaebeõigust. Varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei piira HKMS § 45 lg 2 järgi kaebeõigust. Tõhusam õiguskaitsevahend piirab tuvastamiskaebuse esitamist HKMS § 45 lg 2 järgi vaid siis, kui seda on võimalik tuvastamiskaebusega kohtusse pöördumise ajal veel kasutada (vrd kolleegiumi määrus haldusasjas nr 3-3-1-29-14, p 39).
Tuvastamiskaebuse lahendamisel ei ole võimalik muuta väljakujunenud asjaolusid ja õigussuhteid, vaid üksnes teha kindlaks juba olemasolevaid asjaolusid ja suhteid. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamisel tähtsust sellel, milliseks oleks õigussuhted pidanud asutuse õiguspärase käitumise korral kujunema, vaid üksnes sellel, millised nad tegelikult olid.
HKMS § 17 lg 1 kohaselt on üldise tuvastamiskaebuse puhul vastustajaks riigiasutus või avaliku võimu kandja, kellega kaebajal on tekkinud või võib kõige tõenäolisemalt tekkida vaidlus asjaolu üle, mille tuvastamist taotletakse. See säte ei anna kohtule kaalutlusõigust küsimuses, kas ja milline vastustaja kohtumenetlusse kaasata. Vastustaja staatus tekib HKMS § 17 lg-s 1 märgitud haldus­organil või avaliku võimu kandjal vahetult seaduse alusel halduskohtumenetluse algusest, s.o kaebuse esitamisest alates. Kohus ei tee selleks kaasamismäärust.Pärast HKMS § 17 lg 1 jõustumist 2012. aastal ei ole enam võimalik juhinduda Riigikohtu 2010. aastal väljendatud seisukohast, et avalik-õigusliku suhte kindlakstegemise kaebuste puhul puudub kohtumenetluses vastustaja.
ATS v.r § 182 lg-e 1 kohaldamisel tuleb lähtuda nõudest, et varasem tegevus arvatakse teenistusstaaži hulka üksnes eeldusel, et isik oli avaliku teenistuse seaduse jõustumise ajal (1. jaanuaril 1996) teenistuses. ATS v.r § 163 lg 1 kohaselt tuli töölepingu alusel tööle võetud ametnik vormistada nimetamise alusel teenitusse võetuks tagasiulatuvalt, alates 1. jaanuarist 1996. Avalik teenistussuhe ei saanud ATS v.r § 163 lg 1 järgi tekkida vaikimisi. Selleks pidi asutus korraldama atesteerimise, andma käskkirja ning ametnik pidi andma ATS v.r § 28 ja § 163 lg 3 järgi ametivande. Vabariigi Valitsuse 19. märtsi 2002. a määrus nr 97 ei sätestanud erandit ATS v.r § 182 lg-s 1 sätestatud avalikku teenistusse vormistamise klauslist.
3-3-1-80-12 PDF Riigikohus 12.06.2013
Avalikul võimul on kohustuse tagada isikute põhiõigused ja vabadused. Juhul, kui isiku põhiõiguste ja vabaduste kasutamiseks ja kaitseks on vajalik avaliku võimu poolne tegevus, peab riik looma asjakohase ja toimiva menetluskorra. Isiku põhiseaduslik õigus menetlusele hõlmab endas õigust teabele kohasest menetlusest. Isiku selle õiguse ja vastava avaliku võimu kohustuse olemasolu ei sõltu sellest, kas seadusandja on igas konkreetses õigussuhtes sellise õiguse ja kohustuse eraldi reguleerinud. Selles asjas olid isiku võimalused teabe hankimiseks omal algatusel sedavõrd piiratud, et täitevvõimu piisava aktiivsuse puudumine vastava teabe edastamata jätmisel isikule tõi kaasa põhiseaduse § 14 rikkumise.
Täitevvõimul lasus kohustus tulemuslikult teavitada vangistuses viibivat isikut sellest, et tegu on dekriminaliseeritud ja et tal on õigus pöörduda maakohtu poole. Seaduses asjakohase regulatsiooni puudumise tõttu on ebaselge, kas kahju tekitas Justiitsministeerium, Riigiprokuratuur või Tartu Vangla. Kõigil eelnimetatutel oli kohustus kinnipeetavat teavitada ning kohustuse täitmisel oleks isiku õiguste rikkumist tõenäoliselt välditud. Teavitamiskohustuse mittetäitmise ja vangistuse kandmise jätkumise vahel on põhjuslik seos. Konkreetse haldusorgani osakaalu kahju tekitamisel ei ole võimalik tuvastada. Tegemist on justiitssfääri asutustega, seepärast on kohane pidada vastustajaks Justiitsministeeriumi. Justiitsministeeriumilt on küll isiku kasuks hüvitis juba välja mõistetud, kuid see ei ole takistuseks samalt organilt täiendava hüvitise väljamõistmisel. Ka RVastS § 12 lg 4 võimaldab mitme avaliku võimu kandja solidaarvastutust, kui erinevate organite tegevuse või tegevusetuse tõttu ei ole nende vastutust võimalik täpselt piiritleda.
Kuna täitevvõimu tegevusetus põhjustas isiku õigusvastase ja kestva vabadusevõtmise, siis sellega on täidetud RVastS § 9 lg 1 kohaldamise eeldused. RVastS § 9 lg 1 järgi väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurust ei ole õige siduda AVVKHS-s sätestatud hüvitise fikseeritud määradega. Riigivastutuse seaduse alusel mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tehakse individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg t 2, samuti RVastS § s 13 sätestatud kriteeriume. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Isiku nõuetekohaselt teavitamata jätmise tõttu ei lahendatud selles asjas isiku karistuse kandmisest vabastamise küsimust mõistliku aja jooksul ning isik pidi seetõttu kandma vangistust umbes kaheksa kuud. Sellist rikkumist ja sellega põhjustatud tagajärge tuleb lugeda oluliseks. Selles asjas puuduvad ka objektiivseid takistused kahju ärahoidmisel, mida saaks arvestada hüvitise suuruse määramisel. Isik ise ei saanud oma kahju vähendada või ära hoida. Selle kohtuasja lahendamise kestus ei mõjuta väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurust.
Leebema karistusseaduse tagasiulatuv kohaldamine ei ole pelgalt karistust kandva isiku küsimus. Seaduse selline kohaldamine ning isiku edasisest karistuse kandmisest vabastamine on vaieldamatult oluline avalik huvi. Avalik võim peab tagama karistusvõimu teostamise legitiimsuse, sh karistusmeetmete kohaldamise täpse vastavuse seadusega, ja isikute põhiõigused. Isiku vangistusest mittevabastamine toob kaasa ka avaliku ressursi täiendava kulu. Seetõttu peab avalik võim isiku karistuse kandmisest vabastamisel ilmutama piisavat aktiivsust. Isiku karistuse edasisest kandmisest vabastamine peab toimuma täitevvõimu initsiatiivil ja korraldusel.
3-3-1-7-13 PDF Riigikohus 14.05.2013
MKS
Maksuhalduril ei ole õigust vastutusmenetluse läbiviimisega põhjendamatult kaua venitada ka siis, kui ta on saanud kohtult loa täitmist tagavate toimingute sooritamiseks. Menetluse põhjendatud pikkus erineb olukordades, kus on sooritatud täitmist tagavaid toiminguid ja kus seda pole tehtud. Menetluse mõistlik pikkus erineb ka maksuotsuse ja vastutusotsuse tegemise menetluses, sest viimasel juhul peab suurem osa asjaolusid ja tõendeid olema välja selgitatud juba vastutusmenetlusele eelnenud maksumenetluses. Vastutuskohustuse aluseks oleva maksuotsuse vaidlustamine halduskohtus ei õigusta vastutusmenetluse venitamist ja määruskaebuste esitajate õiguste jätkuvat riivet.
Nii vaidlusaluse halduskohtu määruse tegemise ajal kehtinud HKMS v.r § 29 lg 3 koostoimes MKS §-ga 1361 kui ka praegu kehtiv HKMS § 264 lg 3 koostoimes MKS §-ga 1361 ei nõua täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa taotlemise menetluses selle isiku osalemist, kelle suhtes luba taotletakse. Kuna luba taotletakse vara säilimist tagavate meetmete kohaldamiseks enne, kui vara omanik saab teada talle maksukohustuse määramisest ja hakkab selle täitmise vältimiseks oma vara võõrandama, siis selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas isiku osalemine menetluses. Alates 1. jaanuarist 2012 kehtivad MKS § 1361 lg 4 ning HKMS § 264 lg 3 ja § 265 lg 5 võimaldavad isikul, kelle suhtes halduskohus loa andis, esitada selle määruse peale määruskaebuse, millega on tagatud vastuväidete esitamise õigus edasikaebemenetluses.
MKS § 1361 lg 1 lubab maksuhalduril esitada halduskohtule taotluse loa saamiseks sooritada täitmist tagavaid toiminguid. Kuna vaidlusalusel perioodil olid isikud äriühingu juhatuse liikmed, siis võivad nad olla maksukohustuslasteks ja vastutada solidaarselt äriühinguga viimasele tekkinud maksuvõla eest. Nende puhul ei ole tegemist menetlusväliste isikutega, kelle suhtes pole lubatud MKS § 1361 lg-s 1 nimetatud luba taotleda. MKS § 1361 lg 1 sõnastusest järeldub, et maksuhaldur saab taotleda halduskohtult luba täitmist tagavate toimingute sooritamiseks, kui maksukontrolli menetluse käigus on tekkinud kahtlus maksukohustuslase tulevase võimaliku käitumise suhtes. Seega peab olemas olema menetlus, kus selline kahtlus saab tekkida ning taotlust ei saa esitada enne menetluse alustamist. Vastutusmenetluse korral on olukord teistsugune, kuna sellisel juhul on maksuhaldur kontrollinud eelnevalt maksumenetluse käigus maksukohustusega seotud asjaolusid ja juhatuse liikmete võimalikku vastutust maksuvõla tekkimisel. Vastutusmenetlus võib alata ka halduskohtule loa taotluse esitamisega. Loa andmisel täitmist tagavate toimingute sooritamiseks tuleb vältida ületagamist ning võrrelda nõude suurust ja vara väärtust, mille osas sundtäitmise tagamise abinõusid taotletakse. Kui kohtulik hüpoteek peaks kinnistusraamatu kande ebaõigsuse tõttu koormama abikaasade ühisvara, siis on maksukohustuslaseks mitteolevale abikaasale oma õiguste kaitseks võimalik kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid ( AÕS § 65 lg 1, TsÜS § 68 lg 5, TMS § 222, määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12, p-d 37–42).
3-3-1-73-12 PDF Riigikohus 06.03.2013
Halduskohtumenetluses on vastustajaks riigiasutus, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud. Kohus peab lähtuma kaebuse esemest ja tuvastama, millise riigiasutuse tegevust või tegevusetust kaebus puudutab. Kohus ei ole seotud sellega, millist riigiasutust peab kaebaja vastustajaks. Kui kaebus võib puudutada erinevate riigiasutuste tegevuse(tu)sest, tuleb vastavad riigiasutused vastustajana kaasata.
Isikule antakse menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda ning on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Menetlusabi ei anta kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Praegusel juhul on menetlusabi andmise tingimused täidetud, kuna on piisav alus eeldata, et kaebus ei ole perspektiivitu. Asja ei saa pidada ka kaebajale vähetähtsaks ning asjast saadav võimalik kasu ei ole ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega.
3-3-1-1-12 PDF Riigikohus 24.04.2012
Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Haldusasjas nr 3-3-1-24-10 p-s 13 on märgitud, et endast väidetavalt ohtu kujutavaid esemeid (keelatud ese), mille omadusi tuleb vanglal vahetult hinnata, tuleb säilitada, võimaldamaks seda tõendit ka kohtumenetluses vahetult hinnata. Kohtuistungil asitõendi vaatlemisel kirjeldatakse asitõendit üksikasjalikult ning vaatluse andmed kajastatakse kohtuistungi protokollis. Kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb hinnata esimese astme kohtust erinevalt (TsMS § 653). Halduskohtu poolt tõenditele antud hinnangut muutes peab ringkonnakohus olema uurinud samu tõendeid kui esimese astme kohuski.
Kohustamiskaebuse rahuldamine võib olla võimatu, kui kohtumenetluse ajal on asjaolud muutunud, näiteks vangistusega seotud asjades on kinnipeetav isik vanglast vabanenud või vahistatust on saanud kinnipeetav (vt nt määrus haldusasjas nr 3-3-1-77-09, p 12). Ühest vanglast teise ümberpaigutamine ei pruugi aga mõjutada vangla vastu esitatud kohustamisnõude rahuldamise võimalikkust (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-09, p 14).
Kui kinnipeetav ei viibi enam selles vanglas, kelle vastu kohustamisnõue on algselt esitatud, tuleb kohustamisnõude põhjendatuse korral kaasata täiendava vastustajana vangla, kus kinnipeetav kohustamisnõude rahuldamise üle otsustamise ajal viibib. Vangla kaasamisel vastustajana faktilise olukorra muutumise (kinnipeetava üleviimine) tõttu, mis ei võimalda menetluses seni osalenud vastustajat kohustada kohustamisnõude rahuldamise korral kohtuotsust täitma, ei toimu analoogselt HKMS § 18 lg 3 teises lauseosas sätestatud erandjuhtudega asja arutamist algusest peale.
Vanglas on keelatud esemed vastavalt VangS § 15 lg-le 2 ja VangS § 15 lg 3 alusel kehtestatud määrusele. Vanglateenistus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Samuti on piiranguks seaduses kinnipeetava juures olevate ja laos olevate asjade kaal kokku. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et VSE § 64¹ p-s 1 on toodud näitlik loetelu esemetest, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Eseme ohtlikkuse hindamisel ning VSE § 64¹ p-s 1 märgitud keelatud esemena käsitamisel on vanglal ulatuslik hindamisruum (vt otsuse haldusasjas nr 3-3-1-24-10 p-d 12 ja 13). Iseenesest võib olla põhjendatud seisukoht, et palvehelmeste tagastamata jätmisega ei sekkuta isiku õigusesse usuliste kombetalituste täitmisel, kui tema kasutuses on olemas teised palvehelmed. Kui aga vangistusõiguse normide järgi puudub alus eseme keelamiseks, ei saa kambris teist samasugust eset keelata vaid seetõttu, et kambris juba on kinnipeetaval samasugune ese.
3-3-1-11-10 PDF Riigikohus 04.03.2010
Pärast Riigikohtu 08.06.2009 otsust asjas nr 3-4-1-7-08 tuleb RHS § 129 lg-t 2 tõlgendada selliselt, et vaidlustuskomisjoni otsuse peale toimub edasikaebamine halduskohtule. Vaidlustuskomisjon ei ole halduskohtumenetluses menetlusosaline.
Pärast Riigikohtu 08.06.2009 otsust asjas nr 3-4-1-7-08 muutus RLS § 56 lg 16 sisutuks, sest see tunnistati põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. Nimetatud sätet ei saanud tõlgendada laiendavalt selliselt, et vaidlustuskomisjoni otsuse peale halduskohtule kaebuse esitamisel tuli tasuda riigilõivu RLS §-s 222 sätestatud määras - 10 000 või 20 000 krooni, sõltuvalt riigihanke eeldatavast maksumusest ja rahvusvahelisest piirmäärast. Riigilõivuseaduse § 56 lõike 16 uus redaktsioon (jõustus 20. detsembril 2009) sätestab, et halduskohtule kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama seaduse §-s 222 sätestatud määras.
3-3-1-91-06 PDF Riigikohus 16.01.2007
Haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise ja kahju nõude üheaegse esitamise puhul piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja tegevusega kahju tekitati. Ka nõuete eraldi esitamise korral ei saa nõuda, et kaebaja peab iseseisvalt määratlema konkreetse asutuse või isiku, kelle õigusvastase tegevusega tema arvates kahju tekitati. Halduskohtul on kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning juhtida tema tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 03.04.2002. otsuse nr 3-3-1-14-02, p-i 25; 13.11.2002 otsuse nr 3-3-1-61-02, p-i 16; Riigikohtu 26.03.2004 määruse nr 3-3-4-1-04, p-i 14). Sama nõue on alates 1. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11 lg 1 p-s 3.
HKMS § 9 lg 4 ning Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaselt ei ole kahju hüvitamise kaebuse esitamisel nõutav, et kaebuse esitaja määratleks iseseisvalt konkreetse haldusorgani, kes tuleks tema arvates kohtumenetlusse vastustajana kaasata, vaid piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja (nt riik või kohaliku omavalitsuse üksus) tegevusega kahju tekitati. Õige vastustaja kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige halduskohtu ülesanne. Haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise ja kahju nõude üheaegse esitamise puhul piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja tegevusega kahju tekitati. Ka nõuete eraldi esitamise korral ei saa nõuda, et kaebaja peab iseseisvalt määratlema konkreetse asutuse või isiku, kelle õigusvastase tegevusega tema arvates kahju tekitati. Halduskohtul on kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning juhtida tema tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 03.04.2002. otsuse nr 3-3-1-14-02, p-i 25; 13.11.2002 otsuse nr 3-3-1-61-02, p-i 16; Riigikohtu 26.03.2004 määruse nr 3-3-4-1-04, p-i 14). Sama nõue on alates 1. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11 lg 1 p-s 3.
HKMS § 9 lg 4 ning Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaselt ei ole kahju hüvitamise kaebuse esitamisel nõutav, et kaebuse esitaja määratleks iseseisvalt konkreetse haldusorgani, kes tuleks tema arvates kohtumenetlusse vastustajana kaasata, vaid piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja (nt riik või kohaliku omavalitsuse üksus) tegevusega kahju tekitati. Õige vastustaja kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige halduskohtu ülesanne. Kui vaidlevad faktiliselt ebavõrdsed pooled, peab kohus aitama kaasa poolte võrdsuse saavutamisele ning vajaduse korral abistama tõendite kogumisel, samuti koguma tõendeid omal algatusel.
Vahistatute ja kinnipeetavate suhtes on Vangistusseaduses ettenähtud kinnipidamistingimused erinevad. Kinnipeetava pidamine vahistatule ettenähtud tingimustes rikub kinnipeetavate võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuigi vahistatul on Vangistusseaduse kohaselt mõningaid eeliseid süüdimõistetutega võrreldes, on olulisemate põhiõiguste osas vahistatu kinnipidamisrežiim süüdimõistetu omast rangem.
Halduskohtul on kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning juhtida tema tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 03.04.2002. otsuse nr 3-3-1-14-02, p-i 25; 13.11.2002 otsuse nr 3-3-1-61-02, p-i 16; Riigikohtu 26.03.2004 määruse nr 3-3-4-1-04, p-i 14). Sama nõue on alates 1. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11 lg 1 p-s 3.
3-3-1-15-04 PDF Riigikohus 05.05.2004
ÕVVTK maakonnakomisjon on Haldusmenetluse seaduse tähenduses vaadeldav haldusorganina, avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud koguna, kelle aktide ja toimingute peale saab esitada kaebusi halduskohtusse. Täitevvõimu poolt õigustloovates aktides ettenähtud korras moodustatud ning täitevvõimu volitusi omav komisjon saab esineda halduskohtumenetluses poolena. Vastasel juhul oleks rikutud isiku õigus vaidlustada halduse akte ja toiminguid.
Haldusorgani, sealhulgas muu avalik-õiguslikke ülesandeid täitva isiku esindamine toimub õigusaktides sätestatud korras. Reeglina esindab asutusena käsitletavat haldusorganit tema juht (HKMS § 14 lg 5), kellel selle organi põhimääruses sätestatud korras ja juhtudel on õigus anda organi esindamiseks volitusi. Eeltoodud põhimõtted on kohaldatavad ka ÕVVTK maakonnakomisjonide esindamisele halduskohtus. Komisjoni esindamine maavanema poolt ei tulene seadusest. Maavanem on tuletanud enda õiguse esindada ÕVVTK maakonnakomisjoni seetõttu, et Vabariigi Valitsuse 2. oktoobri 1991. a määruse nr 202 punkt 3 volitab maavanemat moodustama ÕVVTK maakonnakomisjoni. Komisjoni moodustamise fakt ei loo aga õiguslikke aluseid maakonnakomisjoni esindamise õiguse võtmiseks halduskohtumenetluses. Esindaja seisundist tulenevalt peab esindaja kohtumenetluses väljendama ning põhistama esindatava positsiooni, tegutsema tema huvides talle antud volituse piirides. Maavanemale on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamismenetluses pandud riikliku järelevalve funktsioonid. Tegutsedes tagastamismenetluses osaleva haldusorgani esindajana, on maavanem takistatud järelevalvefunktsiooni kui tema pädevuses oleva riikliku ülesande teostamisel hea haldustava nõuete kohaselt.
HKMS § 12 lg 3 viimane lause, mis näeb ette, et tähtaja ennistamise taotluse lahendamise ja menetluse lõpetamise määruse peale võib esitada erikaebuse ringkonnakohtule, ei piira samas ringkonnakohtu sellesisulise määruse peale Riigikohtule erikaebuse esitamise võimalust. HKMS § 52 lg 2 annab poolele ja kolmandale isikule õiguse esitada ringkonnakohtu eraldi dokumendina vormistatud määruse peale erikaebuse, kui Halduskohtumenetluse seadustikus pole otseselt teisiti sätestatud. Tähtaja ennistamise taotluse lahendamise küsimuses tehtud määruse peale erikaebuse esitamise võimalust HKMS-s piiratud ei ole.
3-3-1-81-03 PDF Riigikohus 29.01.2004
Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamiseks üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni art 9 lg 2 esimeses lauses sisalduvast fraasist "kui siseriiklik õigus seda ette näeb" ei tulene, et Konventsiooni art 9 lg 2 kohane kaebeõigus on Konventsiooni ülejäänud sätete rikkumisel vaid juhul, kui nii näeb ette siseriiklik õigus. Siseriiklikule õigusele tehtud reservatsioon Konventsiooni ülejäänud sätetes nimetatud otsuse, tegevuse või tegevusetuse vaidlustamiseks tähendab seda, et vaidlustamine on võimalik siis, kui siseriikliku õiguse kohaselt on selline otsus, tegevus või tegevusetus kohtus vaidlustatav. Siseriiklikus õiguses ei pea olema eriregulatsiooni kaebeõiguse kohta selles küsimuses. Arvestades Konventsiooni art 9 lg 2 esimeses lauses sätestatud reservatsiooni, võib art 2 lg 5 nõuetele vastava valitsusvälise organisatsiooni kaebeõigust eeldada. Konventsiooni artikli 9 lg 2 võimaldab vaidlustada otsust, tegu või tegevusetust nii materiaalse kui protsessuaalse õiguspärasuse aspektist ning mitte üksnes otsuse või tegevuse kooskõla Konventsiooniga, vaid ka teiste asjakohaste õigusaktide sätetega.
Kuivõrd kaebus esitati ministeeriumi poolt keskkonnamõju hindamata jätmise kui tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks, on asjas vastustajana kaasatud ministeerium. Kuna aga kaebust tuleb käsitleda Vabariigi Valitsuse poolt heakskiidetud haldusakti vaidlustamiseks esitatud kaebusena, tulnuks vastustajana kaasata Vabariigi Valitsus.
Riikliku arengukava mõistet ei ole seadusandlikul tasandil defineeritud. Lähemalt on arengukava mõistet käsitletud Säästva arengu seaduse §-s 12, milles sätestatud arengukava iseloomulikus tunnuseks on eesmärkide püstitamine ja nende saavutamise tee kindlaksmääramine. Arengukavas ei pruugi olla kirjeldatud kõiki meetmeid, mida eesmärgi saavutamiseks tuleb kasutada. Võib pidada võimalikuks, et täitevvõim määratleb tegevuskavas järk-järgult need konkreetsemad meetmed, mis on vajalikud Riigikogu poolt kinnitatud arengukavas seatud eesmärkide saavutamiseks, kuid seejuures on oluline, et täitevvõim ei hakkaks seadma uusi eesmärke, mis pole kinnitatud arengukavaga kooskõlas ega langetama otsuseid, mis peaksid sisalduma arengukavas. Kui vaidlustatud Tegevuskava osutub sisult arengukavaks, võib see olla õigusakt või toiming. Hoolimata sellest, kas tegemist on õigusakti või toiminguga, peab akti andmine või toimingu sooritamine olema õiguspärane, mis eeldab muuhulgas seda, et oleks järgitud nii pädevus- kui menetlusnõudeid. Arengukava puhul on õiguspärasuse eelduseks see, et arengukava oleks koostatud ja kehtestatud SäAS §-s 12 riiklikule arengukavale sätestatud pädevus- ja menetlusnõudeid järgides.
Säästva arengu seaduse § 12 ning Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse § 4 lg 2 ja § 22 eesmärgist nende koostoimes tuleneb, et keskkonnamõju hindamine on vajalik just nende arengukavade puhul, milles seatud eesmärgid ja nende saavutamiseks kindlaksmääratud tee on piisavalt konkreetsed, et võimaldada keskkonnamõju hindamist. Väga üldise arengukava puhul oleks sellega kavandatava tegevuse keskkonnamõju efektiivne hindamine võimatu. KeHAS § 22 lg-st 2 tuleneb, et strateegiline keskkonnamõju hindamine on samatähenduslik keskkonnamõju hindamisega. Riikliku arengukava spetsiifilisest olemusest tulenevalt ei pruugi kõikide tavapärase keskkonnamõju hindamise käigus tehtavate toimingute sooritamine olla strateegilise keskkonnamõju hindamise puhul võimalik. Seetõttu tuleb kohaldada neid keskkonnamõju hindamist reguleerivaid sätteid, millest on riikliku arengukava spetsiifikat arvestades võimalik juhinduda.
3-3-1-62-01 PDF Riigikohus 21.12.2001
MRS § 23 lg 2 (18. märtsil 1997 kehtinud redaktsioonist) tulenevalt saab maa tagastamise otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt kindlaks määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb maad tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium ka lahendites nr 3-3-1-36-99, 3-3-1-45-99 ja 3-31-55-01.
Isikul, kes oli protsessiosaliseks esimese astme kohtus, kuid keda ei ole ringkonnakohtu istungile kutsutud, on õigus esitada selle peale kassatsioonkaebus. Vastasel juhul puuduks isikul võimalus sellist protsessiõigusnormi rikkumist vaidlustada.
Esimese astme kohtus kaebuse esitajaks olnud isik on haldusprotsessis jätkuvalt pool ka ringkonnakohtus, olenemata sellest, kas ta on apellatsioonkaebuse esitanud või mitte. Tal on jätkuvalt protsessiosalise HKMS §-st 15 tulenevad õigused. Kui asja arutamisele apellatsioonimenetluses ei kutsutud halduskohtus kaebuse esitajaks olnud isikut, on jäetud ringkonnakohtu istungile kutsumata isik, kelle õiguste üle kohus otsustas.

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json