/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 61| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-20-924/24 PDF Riigikohtu halduskolleegium 04.11.2020

Hankija võib pakkumuse maksumuse põhjendatust kontrollida ka pärast pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse tegemist ja enne hankelepingu sõlmimist. Seda mh juhul, kui hankijal vaidlustuse esitamise järel tekib kahtlus, et pakkumuse maksumus võib olla põhjendamatult madal. RHS § 73 lg 3 p 1 kohaselt lõpeb hankemenetlus hankelepingu sõlmimisega. RHS § 120 lg-s 2 sätestatud ooteaeg võimaldab menetlusosalistel kasutada edasikaebeõigust ja vaidlustada hankija eduka pakkuja väljavalimise otsust. Seega pakkujal ei saa tekkida õigustatud ootust hankelepingu sõlmimiseks enne nõustumuse andmist. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt on mõistlik, kui hankija saab ise oma võimaliku vea parandada ega pea ootama vaidlustusmenetluse lõppu. (p 17)


Hankija võib pakkumuse maksumuse põhjendatust kontrollida ka pärast pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse tegemist ja enne hankelepingu sõlmimist. Seda mh juhul, kui hankijal vaidlustuse esitamise järel tekib kahtlus, et pakkumuse maksumus võib olla põhjendamatult madal. RHS § 73 lg 3 p 1 kohaselt lõpeb hankemenetlus hankelepingu sõlmimisega. RHS § 120 lg-s 2 sätestatud ooteaeg võimaldab menetlusosalistel kasutada edasikaebeõigust ja vaidlustada hankija eduka pakkuja väljavalimise otsust. Seega pakkujal ei saa tekkida õigustatud ootust hankelepingu sõlmimiseks enne nõustumuse andmist. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt on mõistlik, kui hankija saab ise oma võimaliku vea parandada ega pea ootama vaidlustusmenetluse lõppu. (p 17)

Pakkumuse põhjendamatult madala maksumuse hindamisel peab hankijal esmalt tekkima põhjendatud kahtlus, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal (RKHKo 3-19-1825/50, p 14). Seejärel tuleb hankijal anda pakkujale võimalus selgitada ja tõendada, kuidas pakkumuse maksumus kujunes, sh näiteks ebaseadusliku riigiabi kahtluse korral näidata, et riigiabi anti kooskõlas õigusaktidega või et see ei saanud mõjutada pakkumuse maksumust (RKHKo 3-3-1-50-15, p 21). Põhjendamatult madala maksumuse kindlakstegemine on keerukas majanduslik otsus, mille üle kohtulik kontroll on üldjuhul piiratud (samas, p 23). (p 18)

RHS § 115 peamine eesmärk on kaitsta pakkujat hankija omavoli eest pakkumuse tagasilükkamisel. Lisaeesmärgid on tagada hankijale õigus hinnata hankelepingu sõlmimisega kaasnevaid riske ja mitte sõlmida hankelepingut majanduslikult ebamõistlikel tingimustel, mille tõttu ebaõnnestub hankelepingu täitmine, ning tagada pakkujate võrdne kohtlemine ja vältida konkurentsimoonutusi. (p 20) Igasugust alla omahinna pakkumust ei ole alust pidada põhjendamatult madala maksumusega pakkumuseks. Seejuures pole ettevõtjatel üleüldist keeldu oma hindu lepingute üleselt ristsubsideerida, see kehtib erinormidest tulenevalt vaid teatud sektorites. (p 22)

Lähtudes RHS § 3 p-st 3 tuleb hankijal lugeda pakkumuse maksumus põhjendamatult madalaks ka siis, kui selle alusel hankelepingu sõlmimine kahjustaks konkurentsi. Konkurentsi kahjustamiseks ei saa pidada igasugust alapakkumuse tegija turuosa suurenemist. Alapakkumus kahjustab konkurentsi ennekõike Euroopa Liidu toimimise lepingu art 102 või KonkS § 16 rikkumise (sh konkurentide turult väljatõrjumisele ohu) korral. (p 23)

RHS § 115 lg 8 ei anna hankijale sõnaselgelt kaalutlusõigust pakkumuse tagasi lükkamise üle otsustamisel juhul, kui ta tuvastab, et pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega. Juhul kui pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal, tuleb RHS § 115 lg 8 alusel hankijal pakkumus tagasi lükata. Hankijal on aga hindamisruum otsustamisel, kas pakkumuse madal maksumus on põhjendatud. “Põhjendamatult madal maksumus“ on määratlemata õigusmõiste, mistõttu on selle määratlemine liikmesriigi ja täpsemalt hankija ülesanne, kuid see peab toimuma objektiivselt ja mittediskrimineerivalt. Hankijal tuleb pakkuja selgituse hindamisel arvestada kogumis kõiki asjassepuutuvaid fakte, silmas pidades, et lubatud põhjenduste loetelu seaduses on mitteammendav (RHS § 115 lg 7). (p 25)

Hankija hindamisruum arvesse võetavate asjaolude osas on siiski piiratud ja RHS § 115 lg 9 alusel peab hankija pakkumuse tagasi lükkama, kui ta tuvastab, et pakkumuse põhjendamatult madal maksumus on tingitud hankelepingu täitmise kohas kehtivate keskkonna-, sotsiaal- või tööõiguse valdkonda reguleerivate sätete eiramisest. Lisaks saab põhjendamatult madala maksumusega pakkumuseks pidada pakkumust, mille puhul on tõsine oht, et leping jääb täitmata, või mille puhul pakkuja suudab lepingut täita vaid õigusrikkumise teel saadud eelise tõttu. Pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega ka siis, kui selle aluseks on ilmselge valekalkulatsioon või kohatu lootus, et lepingu hinda õnnestub tulevikus ebaseadusliku muutmise abil tõsta. Samuti võib põhjendamatult madala maksumusega pakkumuseks pidada ilmset konkurentsi kahjustamise katset. (p 26)


Kaebuse esitanud isikul on kohustus tõendada, et vaidlustatud pakkumuses märgitud hind on liiga madal (HKMS § 59 lg 1). Samas on kohtul võimalik ka pakkujalt tema pakkumuse kohta täpsustavaid andmeid nõuda (HKMS § 59 lg-d 1 ja 3). Olukorras, kus kaebaja eest on kolmanda isiku selgitusi ärisaladuse kaitseks varjatud ja tema menetlusõigused on olulisel määral piiratud, peab kohtu roll olema selle võrra aktiivsem, et seda piirangut tasakaalustada. Juurdepääsu tõenditele võib piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (RKHKo 3-17-911/53, p 23, samuti EIKo Regner vs. Tšehhi, nr 35289/11, p-d 148-149, 151-161; EKo C-300/11 ZZ, p-d 55 jj). (p 29)


Kaebuse esitanud isikul on kohustus tõendada, et vaidlustatud pakkumuses märgitud hind on liiga madal (HKMS § 59 lg 1). Samas on kohtul võimalik ka pakkujalt tema pakkumuse kohta täpsustavaid andmeid nõuda (HKMS § 59 lg-d 1 ja 3). Olukorras, kus kaebaja eest on kolmanda isiku selgitusi ärisaladuse kaitseks varjatud ja tema menetlusõigused on olulisel määral piiratud, peab kohtu roll olema selle võrra aktiivsem, et seda piirangut tasakaalustada. Juurdepääsu tõenditele võib piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (RKHKo 3-17-911/53, p 23, samuti EIKo Regner vs. Tšehhi, nr 35289/11, p-d 148-149, 151-161; EKo C-300/11 ZZ, p-d 55 jj). (p 29)

Vaidlustuskomisjon ja kohtud peavad ka hankeasjas juhinduma uurimispõhimõttest ning tagama omal initsiatiivil kõigi oluliste asjaolude väljaselgitamise (RKHKo 3-3-1-24-13, p 26 ja 3-3-1-7-17, p 13). Kui dokumentide konfidentsiaalsus takistas hankijal hankemenetluses sõnastada põhjusi, mille tõttu ta otsustas mitte jätta pakkujat põhjendamatult madala maksumuse tõttu hankemenetlusest kõrvale, siis peab hankija need põhjendused vähemalt kohtumenetluses esitama ning kohus saab vajadusel menetluse selles osas kinniseks kuulutada. (p 30)


Vaidlustuskomisjon ja kohtud peavad ka hankeasjas juhinduma uurimispõhimõttest ning tagama omal initsiatiivil kõigi oluliste asjaolude väljaselgitamise (RKHKo 3-3-1-24-13, p 26 ja 3-3-1-7-17, p 13). Kui dokumentide konfidentsiaalsus takistas hankijal hankemenetluses sõnastada põhjusi, mille tõttu ta otsustas mitte jätta pakkujat põhjendamatult madala maksumuse tõttu hankemenetlusest kõrvale, siis peab hankija need põhjendused vähemalt kohtumenetluses esitama ning kohus saab vajadusel menetluse selles osas kinniseks kuulutada. (p 30)


3-18-121/16 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.10.2020

Halduskohus saab PRIA hindamisotsuste õiguspärasust kontrollida vaid piiratud ulatuses. Kohus ei saa kontrollida hindamisotsuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid võib võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning põhjendamiskohustuse täitmise kohta. Kohtul on võimalik hindamise sisuline õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui hinnang on kehtivate hindamiskriteeriumidega ja juhtumi asjaoludega ilmselges vastuolus. See tähendab sedavõrd tõsist vastuolu, mis on selge ilma põhjendustetagi. (p 12, vt ka RKHKo 3-3-1-71-13, p 17)


Taotluste hindamiseks ja paremusjärjestuse loomiseks hindamiskomisjoni moodustamine on üksnes haldusorganisisene tööjaotus, millel ei ole välises õigussuhtes tähendust. Määruse nr 53 § 12 lg 2 näeb komisjonile ette vaid paremusjärjestuse ettepaneku tegemise, mistõttu on PRIA pädevuses paremusjärjestust ja seega ka komisjoni antud hindepunkte muuta. Määruse nr 53 § 12 lg 2 kohaselt on hindamiskomisjon PRIA koosseisu kuuluv kollegiaalorgan. Komisjoni tegevus on seega tervikuna omistatav PRIA-le ning PRIA vastutab täielikult komisjoni tegevuse õiguspärasuse eest (HKMS § 17 lg 2 esimene lause). (p 14)

Määruse nr 53 tähenduses peab töökogemus olema saadud põllumajandusettevõttes, sealhulgas arvestatakse ka tegutsemist ettevõtjana. Seega ei näe hindamiskriteerium ette hindepunkte loomapidamise eest koduses majapidamises. Juhatuse liige võib saada punkte ka tegutsemise eest ettevõtjana oma äriühingus, aga hindamiskriteeriumit tuleb tõlgendada nii, et kui äriühing ei tegutse, ei pea ka selle juhatuse liikmeks olekut pidama töökogemuseks põllumajandusettevõttes. (p 20)


Määruse nr 53 tähenduses peab töökogemus olema saadud põllumajandusettevõttes, sealhulgas arvestatakse ka tegutsemist ettevõtjana. Seega ei näe hindamiskriteerium ette hindepunkte loomapidamise eest koduses majapidamises. Juhatuse liige võib saada punkte ka tegutsemise eest ettevõtjana oma äriühingus, aga hindamiskriteeriumit tuleb tõlgendada nii, et kui äriühing ei tegutse, ei pea ka selle juhatuse liikmeks olekut pidama töökogemuseks põllumajandusettevõttes. (p 20)


Üldjuhul pole PRIA-l kohustust küsida taotlejalt lisaandmeid, kui ta leiab, et taotluses esitatud andmed on ebapiisavad. Kohustus küsida lisaandmeid võib tekkida eelkõige juhul, kui on ilmne, et taotleja on teinud dokumentide vormistamisel vea või regulatsioon on ebatäpne ega võimalda taotlejal aru saada, milliseid andmeid tuleb esitada. Samuti tuleb lisaandmeid küsida siis, kui PRIA kahtleb toetustaotluse vastavuses EL õiguse eesmärkidele (st kui tekib küsimus, mida esialgses taotluses ei tulnudki käsitleda). (p 22, vt ka RKHKo 3-3-1-16-14, p 23)

3-18-207/35 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.10.2020

Kohus võib otsust tehes tugineda nii haldusaktis märgitud põhjendustele kui ka kohtumenetluses menetlusosaliste täiendavalt esitatud seisukohtadele. Samas ei tohi kohus haldusakti õiguspärasust kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 12)


Direktiivist 2007/46/EÜ tulevad lisaks sõiduki üldistele tehnonõuetele autoelamu varustuse miinimumnõuded ning nendele nõuetele vastav sõiduk tuleb registreerida. Liikmesriik peab määrama autoelamu varustuse miinimumnõuded direktiivi alusel ja ei saa kehtestada lisanõudeid, mis välistavad shgõiduki registreerimise. Selliselt tuleb mõista ka määruse nr 42 § 2 lõiget 3, mis kohaldub üksnes juhul, kui tegemist on määruse nr 42 lisades 1¬-3 reguleerimata olukorraga. (p 20)

Maanteeamet võib sõiduki ümberregistreerimise üle otsustades võtta arvesse autoehituse üldpraktikat. Direktiiv 2007/46/EÜ nõuab sõiduki autoelamuna kvalifitseerimiseks majutusvõimaluse olemasolu ja loetleb autoelamu varustusse minimaalselt kuuluvad seadmed ja esemed. Nende nõuete täidetust, sh seda, mis on konkreetsel juhul käsitatav magamisaseme või toiduvalmistamise seadmena, peab haldusorgan sisustama oma hindamisruumi kasutades. Samas ei välista ega piira haldusorgani hinnang kohtulikku kontrolli määratlemata õigusmõiste sisustamise üle (nt RKHKo 3-15-443/54, p 28). (p 21)

Autoelamu magamisasemete või toiduvalmistamise seadmetena direktiivi 2007/46/EÜ tähenduses ei saa mõista selliseid seadmeid või esemeid, mida pole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada. Autoelamu nõuetele vastavuse hindamisel on võimalik arvestada ka seda, kas sõiduk on seeriaviisiliselt autoelamuna toodetud või selleks ümber kohandatud olemasolevaid tehnilisi lahendusi ümber kujundades ja konkreetse kasutaja vajadusi silmas pidades. (p 22)

Direktiivist 2007/46/EÜ ega teistest õigusaktidest ei tulene konkreetseid nõudeid autoelamus kasutatavate magamisasemete laiusele, asendile ega ühel magamisasemel magavate isikute arvule. Samuti ei ole ette nähtud, et magamisase ei võiks olla moodustatud sõiduki istmetest neile lisaplaadi ja madratsi asetamise teel, kui on tagatud nende kindel kinnitamine. Kuna direktiivi kohaselt võivad sõiduki istmed olla magamisasemeks muudetavad, võib autoelamu magamiskoha laiuse määramisel aluseks olla sõiduki istmelaius. (p 23)

Elektriline lauapliit, kui see on kohakindlalt alusele kinnitatud, on direktiivi 2007/46/EÜ nõuetele vastav toiduvalmistamise seade. Valamu ei kuulu vältimatult vajalike toiduvalmistamise seadmete hulka, sest selle puudumine sõidukist ei muuda toidu valmistamist võimatuks. (p 24)

3-20-1044/5 PDF Riigikohtu üldkogu 19.06.2020

Kohtunikueksamikomisjoni otsus, mille järgi ei ole kandideerija isiksuseomadused kohtunikutööks sobilikud, piirab isiku võimalust realiseerida PS § 29 lg-st 1 tulenevat elukutse valiku vabadust. Konkursil osalemine ei tekita isikule õigust saada kohtunikuks, kuid kandidaadile peab olema tagatud õigus võrdsele kohtlemisele ja õiguspärasele menetlusele (vt nt RKHK lahendid 3-3-1-41-07, p 11; 3-3-1-87-04, p 14). Seepärast peab isikule olema tagatud kohtulik kontroll sellise otsuse õiguspärasuse üle. (p 11)

Kohtunikueksamikomisjoni otsus kohtunikuks kandideerija isiksuseomaduste mittesobivaks tunnistamise kohta peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1). Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt RKÜKo 3-3-1-85-10, p 26). Üldkogul peab sedalaadi otsuste peale esitatud kaebuste lahendamisel olema võimalik kontrollida, et hinnangut ei ole antud meelevaldselt. (p 14)

Kandideerija isiksuseomaduste hindamine ei ole kohtunikueksamikomisjoni ainupädevuses, sest ka üldkogu peab enne esimese ja teise astme kohtu kohtunike ametisse nimetamiseks Vabariigi Presidendile ettepaneku tegemist hindama muu hulgas kandideerija vastavust kohtunikule esitatavatele nõuetele (PS § 150 lg 3 ja KS § 55 lg 1). (p 20)


Kohtunikueksamikomisjoni otsus kohtunikuks kandideerija isiksuseomaduste mittesobivaks tunnistamise kohta peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1). Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt RKÜKo 3-3-1-85-10, p 26). Üldkogul peab sedalaadi otsuste peale esitatud kaebuste lahendamisel olema võimalik kontrollida, et hinnangut ei ole antud meelevaldselt. (p 14)


Kohtunikueksamikomisjoni otsus, mille järgi ei ole kandideerija isiksuseomadused kohtunikutööks sobilikud, piirab isiku võimalust realiseerida PS § 29 lg-st 1 tulenevat elukutse valiku vabadust. Konkursil osalemine ei tekita isikule õigust saada kohtunikuks, kuid kandidaadile peab olema tagatud õigus võrdsele kohtlemisele ja õiguspärasele menetlusele (vt nt RKHK lahendid 3-3-1-41-07, p 11; 3-3-1-87-04, p 14). Seepärast peab isikule olema tagatud kohtulik kontroll sellise otsuse õiguspärasuse üle. (p 11)

3-17-2637/37 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.05.2020

Kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust ulatuses, mis puudutab kaebaja õigusi (vrd RKHKo 3-3-1-15-16, p 16). (p 15)

Kohaliku omavalitsuse otsustusruum VeeS v.r § 24^1 lg-te 4 ja 5 vahel valiku tegemisel on õiguslikult piiratud ning kohtulik kontroll selle üle ei piirdu vaid ilmselgete vigade väljaselgitamisega. Kohus peab veenduma, et kogumismahutite kasutuselevõtt vastab seaduses sätestatud tingimustele, selleks on olemas põhjendatud vajadus ning realistlik tegevuskava. (p 16)


Kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust ulatuses, mis puudutab kaebaja õigusi (vrd RKHKo 3-3-1-15-16, p 16). (p 15)


VeeS v.r § 24^1 lg-te 4 ja 5 kohaselt on ühiskanalisatsiooni ja kogumismahutite puhul tegemist reegli ja erandiga. Mahuteid kui erandit võib reoveekogumise lahendusena kaaluda vaid lõikes 5 nimetatud tingimuste esinemisel ning erand peab kõiki olulisi asjaolusid arvestades olema põhjendatud. Ühiskanalisatsioon on seadusandja selge eelistus sedalaadi aladel. Lekkekindlaid kogumismahuteid saab keskkonnakaitse seisukohast ühiskanalisatsiooniga samaväärseks pidada vaid tingimusel, et need on nõuetekohaselt valmis ehitatud ja nõuetele vastavas kasutuses. Nõuetele vastavate kogumismahutite paigaldamine ja kasutamine nõuab kinnistuomanikelt rahalisi kulutusi ning pädevatelt asutustelt järelevalvet. Järelevalve võib põrkuda mitmesuguste praktiliste raskustega. Seetõttu tagab ühiskanalisatsioon keskkonnaeesmärkide saavutamise tõhusamalt. Ühiskanalisatsiooni prioriteet kogumismahutite suhtes nähtub selgelt ka asulareovee puhastamise direktiivi art 3 lg-st 1. (p-d 16, 17)

VeeS v.r § 241 lg 5 ning praegu kehtiv VeeS § 104 lg 5 näevad erandi tegemise alusena ette kulude põhjendamatuse. Kohalik omavalitsus võib ühiskanalisatsiooni kavandamisel arvestada enda rahalist võimekust, kuid mitte esmase ja määravana, vaid üksnes seda kriteeriumi keskkonnaaspektiga kõrvutades. VeeS v.r § 241 lg 5 kohaldamiseks peab ühiskanalisatsiooni rajamine olema põhjendamatu kulude ja keskkonnale tekkiva kasu võrdluses. Arvestada võib muuhulgas piirkonna hõredat asustust ja kinnistute hooajalist kasutust, samuti piirkonda kanalisatsiooni rajamise tehnilist eripära. (p-d 18, 23)

Riigi ebapiisav rahaline tugi ei õigusta omavalitsusüksuse poolt ühiskanalisatsiooni rajamata jätmist, kui selle rajamine on keskkonna- ja majandusaspekte kogumis arvestades põhjendatud. (p 19)

Kui ühisveevärgi rajamine tooks kaasa VeeS § 100 lg 3 teises lauses nimetatud ühe leibkonnaliikme ÜVK teenuse kulutuste piirmäära ületamise või muu vastuolu hinnaregulatsiooniga, võib tegemist olla ülemäärase kuluga. (p 22)

Ühiskanalisatsiooni rajamise kulude põhjendatuse hindamisel tuleb hinnata alternatiivkulusid ka leibkondade, mitte ainult omavalitsusüksuse eelarve seisukohast. Selleks on tarvis ligikaudseltki selgitada, millised kulud tooks lekkekindlate mahutite ehitamine ja regulaarne tühjendamine kaasa majapidamistele. Kui ei esine erilisi asjaolusid, ei tohiks VeeS v.r § 24^1 lg 5 kohaldamisel piirkonna kogumismahutite paigaldamise, hooldamise ja kasutamise kogukulu olla piirkonna kinnistuomanike jaoks suurem kui ühiskanalisatsiooniga liitumise ja selle teenuste kasutamise kulud. (p 24)


VeeS v.r § 24^1 lg-te 4 ja 5 kohaselt on ühiskanalisatsiooni ja kogumismahutite puhul tegemist reegli ja erandiga. Mahuteid kui erandit võib reoveekogumise lahendusena kaaluda vaid lõikes 5 nimetatud tingimuste esinemisel ning erand peab kõiki olulisi asjaolusid arvestades olema põhjendatud. Ühiskanalisatsioon on seadusandja selge eelistus sedalaadi aladel.

Eelnevast tulenevalt on kohaliku omavalitsuse otsustusruum VeeS v.r § 24^1 lg-te 4 ja 5 vahel valiku tegemisel õiguslikult piiratud. (p 16)


Kohalik omavalitsus võib ühiskanalisatsiooni kavandamisel arvestada enda rahalist võimekust, kuid mitte esmase ja määravana, vaid üksnes seda kriteeriumi keskkonnaaspektiga kõrvutades. VeeS v.r § 24^1 lg 5 kohaldamiseks peab ühiskanalisatsiooni rajamine olema põhjendamatu kulude ja keskkonnale tekkiva kasu võrdluses. Arvestada võib muuhulgas piirkonna hõredat asustust ja kinnistute hooajalist kasutust, samuti piirkonda kanalisatsiooni rajamise tehnilist eripära. (p-d 18, 23)

Ühiskanalisatsiooni rajamise kulude põhjendatuse hindamisel tuleb hinnata alternatiivkulusid ka leibkondade, mitte ainult omavalitsusüksuse eelarve seisukohast. Selleks on tarvis ligikaudseltki selgitada, millised kulud tooks lekkekindlate mahutite ehitamine ja regulaarne tühjendamine kaasa majapidamistele. Kui ei esine erilisi asjaolusid, ei tohiks VeeS v.r § 24^1 lg 5 kohaldamisel piirkonna kogumismahutite paigaldamise, hooldamise ja kasutamise kogukulu olla piirkonna kinnistuomanike jaoks suurem kui ühiskanalisatsiooniga liitumise ja selle teenuste kasutamise kulud. (p 24)


Ühiskanalisatsiooni rajamise kulude põhjendatuse hindamisel tuleb hinnata alternatiivkulusid ka leibkondade, mitte ainult omavalitsusüksuse eelarve seisukohast. Selleks on tarvis ligikaudseltki selgitada, millised kulud tooks lekkekindlate mahutite ehitamine ja regulaarne tühjendamine kaasa majapidamistele. Kui ei esine erilisi asjaolusid, ei tohiks VeeS v.r § 24^1 lg 5 kohaldamisel piirkonna kogumismahutite paigaldamise, hooldamise ja kasutamise kogukulu olla piirkonna kinnistuomanike jaoks suurem kui ühiskanalisatsiooniga liitumise ja selle teenuste kasutamise kulud. (p 24)

3-19-1825/50 PDF Riigikohtu halduskolleegium 16.03.2020

Kuna vaidlusalune hange korraldati kontsessioonilepingu sõlmimiseks, ei tulnud hankijal lähtuda põhjendamatult madala maksumuse kontrollimisel RHS §-s 115 sätestatust, vaid riigihanke alusdokumentidest (RHS § 16 lg 2 ja § 141 lg 1). (p 13)

Kui hankija pakkujalt juba pakkumuse maksumuse kohta selgitust küsis, algatas ta sellega, sõltumata pöördumise ajendist, pakkumuse maksumuse põhjendatuse kontrolli ning tal tuli pakkuja vastust ka sisuliselt hinnata. Euroopa Kohus on pakkumuse põhjendamatult madala maksumuse hindamise kohta selgitanud, et regulatsiooni eesmärgiks on, vältimaks hankija meelevaldsust ja tagamaks ausat konkurentsi ettevõtjate vahel, et pakkumuste hindamisel toimuks hankija ja pakkuja vahel tegelik seisukohtade vahetus, et pakkuja saaks tõendada, et tema pakkumus on tõsiseltvõetav (Euroopa Kohtu otsused asjades C-568/13: Data Medical Service, p 48; C-599/10: SAG ELV Slovensko jt, p 29; ning liidetud asjades C-285/99 ja C-286/99: Impresa Lombardini, p 57). Kuigi Euroopa Kohus ei esitanud neid seisukohti kontsessioonimenetluse kontekstis, on samadest põhimõtetest kohane lähtuda ka praeguses asjas, arvestades riigihanke üldpõhimõtete, sh läbipaistvuse, kontrollitavuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldatavust kontsessioonimenetluses. (p 15)


Vt p 14 ja annotatsiooni RKHK otsusele asjas nr 3-3-1-50-15, p 21.

Kui hankija pakkujalt juba pakkumuse maksumuse kohta selgitust küsis, algatas ta sellega, sõltumata pöördumise ajendist, pakkumuse maksumuse põhjendatuse kontrolli ning tal tuli pakkuja vastust ka sisuliselt hinnata. Euroopa Kohus on pakkumuse põhjendamatult madala maksumuse hindamise kohta selgitanud, et regulatsiooni eesmärgiks on, vältimaks hankija meelevaldsust ja tagamaks ausat konkurentsi ettevõtjate vahel, et pakkumuste hindamisel toimuks hankija ja pakkuja vahel tegelik seisukohtade vahetus, et pakkuja saaks tõendada, et tema pakkumus on tõsiseltvõetav (Euroopa Kohtu otsused asjades C-568/13: Data Medical Service, p 48; C-599/10: SAG ELV Slovensko jt, p 29; ning liidetud asjades C-285/99 ja C-286/99: Impresa Lombardini, p 57). Kuigi Euroopa Kohus ei esitanud neid seisukohti kontsessioonimenetluse kontekstis, on samadest põhimõtetest kohane lähtuda ka praeguses asjas, arvestades riigihanke üldpõhimõtete, sh läbipaistvuse, kontrollitavuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldatavust kontsessioonimenetluses. (p 15)

Praegusel juhul ei ole kohane lähtuda RKHK otsuses nr 3-19-1464/41 esitatud seisukohast, et hankemenetlus põhineb suurel määral pakkujate ühepoolsetel kinnitustel ja hankija võimalusel neid usaldada (otsuse p 16). Kui hankija on juba algatanud kontrolli, et kõrvaldada kahtlus pakkumuse maksumuse põhjendatuses, ei ole põhjendatud usaldada pakkuja kontrollimatut vastust hankija selgitusnõudele. Erinevalt riigiabi valdkonnast (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-50-15) on kohalikul omavalitsusel jäätmehoolduse valdkonnas piisav pädevus, et hinnata pakkuja väiteid sisuliselt. (p 17)


Vt p 14 ja annotatsiooni RKHK otsusele asjas nr 3-3-1-50-15, p 21.


Kui hankija pakkujalt juba pakkumuse maksumuse kohta selgitust küsis, algatas ta sellega, sõltumata pöördumise ajendist, pakkumuse maksumuse põhjendatuse kontrolli ning tal tuli pakkuja vastust ka sisuliselt hinnata. Euroopa Kohus on pakkumuse põhjendamatult madala maksumuse hindamise kohta selgitanud, et regulatsiooni eesmärgiks on, vältimaks hankija meelevaldsust ja tagamaks ausat konkurentsi ettevõtjate vahel, et pakkumuste hindamisel toimuks hankija ja pakkuja vahel tegelik seisukohtade vahetus, et pakkuja saaks tõendada, et tema pakkumus on tõsiseltvõetav (Euroopa Kohtu otsused asjades C-568/13: Data Medical Service, p 48; C-599/10: SAG ELV Slovensko jt, p 29; ning liidetud asjades C-285/99 ja C-286/99: Impresa Lombardini, p 57). Kuigi Euroopa Kohus ei esitanud neid seisukohti kontsessioonimenetluse kontekstis, on samadest põhimõtetest kohane lähtuda ka praeguses asjas, arvestades riigihanke üldpõhimõtete, sh läbipaistvuse, kontrollitavuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldatavust kontsessioonimenetluses. (p 15)


Jäätmeveo valdkonnas ei ole hankijal pakkumuse maksumuse põhjenduste kontrollimisel laia hindamisruumi ning kohtud ei saa piirduda ilmselguse kriteeriumiga. Valdkonnas on oluline lähtuda põhimõttest, et saastaja maksab (vt KeÜS § 12). Lisaks lepingu täitmise võimatuse ja konkurentide kahjustamise ohtudele tuleb arvestada ohuga, et kui pakkumuse maksumus ei kata keskkonnanõuete täitmise kulusid, võivad need nõuded jääda täitmata. Jäätmehoolduse korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne (KOKS § 6 lg 1), mille raames ta vastutab mh korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise eest (JäätS § 70, RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-14, p 19), ning ta peab seejuures tagama keskkonnanõuete järgimise. JäätS § 66 lg 5 kohaselt peab jäätmeveo teenustasu olema piisav, et katta jäätmekäitluskoha rajamis-, kasutamis-, sulgemis- ja järelhoolduskulud ning jäätmete veo ja veo ettevalmistamisega seotud kulud. Kuigi JäätS ja KOV jäätmehoolduseeskirja nõuet ei ole kirja pandud hanke alusdokumentidesse, tuli sellest siiski lähtuda pakkumuse maksumuse põhjendatuse hindamisel. Keskkonnanõuete täitmise tagamise vajadust kontsessioonide puhul on rõhutatud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (põhjendused 55 ja 58). (p 16)

Praegusel juhul ei ole kohane lähtuda RKHK otsuses nr 3-19-1464/41 esitatud seisukohast, et hankemenetlus põhineb suurel määral pakkujate ühepoolsetel kinnitustel ja hankija võimalusel neid usaldada (otsuse p 16). Kui hankija on juba algatanud kontrolli, et kõrvaldada kahtlus pakkumuse maksumuse põhjendatuses, ei ole põhjendatud usaldada pakkuja kontrollimatut vastust hankija selgitusnõudele. Erinevalt riigiabi valdkonnast (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-50-15) on kohalikul omavalitsusel jäätmehoolduse valdkonnas piisav pädevus, et hinnata pakkuja väiteid sisuliselt. (p 17)


Iseenesest on Euroopa Kohtu praktika kohaselt RHS § 95 lg 4 p 4 alusel võimalik kõrvaldada ka pakkuja, kes on rikkunud konkurentsieeskirju, kusjuures rikkumine ei pea olema tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, vaid hankija võib rikkumise tuvastada mis tahes viisil, mida ta suudab tõendada (Euroopa Kohtu otsus asjas C-425/18: Consorzio Nazionale Servizi, p 32). Siiski on Euroopa Kohus konkurentsieeskirjade rikkumist pidanud võimalikuks kõrvaldamise aluseks eeskätt juhul, kui selle eest on karistatud rahatrahvi või rahalise karistusega (samas, p 33; otsus asjas C-470/13: Generali-Providencia Biztosító, p 35). Isegi kui rikkumine tuvastatakse, ei saa see automaatselt kaasa tuua ettevõtja hankemenetlusest kõrvaldamist, vaid lähtuda tuleb proportsionaalsuse põhimõttest (Consorzio Nazionale Servizi, p 34). Hankijal on isegi rikkumise tuvastamise korral lai kaalutlusruum. (p 20)


Jäätmeveo valdkonnas ei ole hankijal pakkumuse maksumuse põhjenduste kontrollimisel laia hindamisruumi ning kohtud ei saa piirduda ilmselguse kriteeriumiga. Valdkonnas on oluline lähtuda põhimõttest, et saastaja maksab (vt KeÜS § 12). Lisaks lepingu täitmise võimatuse ja konkurentide kahjustamise ohtudele tuleb arvestada ohuga, et kui pakkumuse maksumus ei kata keskkonnanõuete täitmise kulusid, võivad need nõuded jääda täitmata. Jäätmehoolduse korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne (KOKS § 6 lg 1), mille raames ta vastutab mh korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise eest (JäätS § 70, RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-14, p 19), ning ta peab seejuures tagama keskkonnanõuete järgimise. JäätS § 66 lg 5 kohaselt peab jäätmeveo teenustasu olema piisav, et katta jäätmekäitluskoha rajamis-, kasutamis-, sulgemis- ja järelhoolduskulud ning jäätmete veo ja veo ettevalmistamisega seotud kulud. Kuigi JäätS ja KOV jäätmehoolduseeskirja nõuet ei ole kirja pandud hanke alusdokumentidesse, tuli sellest siiski lähtuda pakkumuse maksumuse põhjendatuse hindamisel. Keskkonnanõuete täitmise tagamise vajadust kontsessioonide puhul on rõhutatud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (põhjendused 55 ja 58). (p 16)


Praegusel juhul ei ole kohane lähtuda RKHK otsuses nr 3-19-1464/41 esitatud seisukohast, et hankemenetlus põhineb suurel määral pakkujate ühepoolsetel kinnitustel ja hankija võimalusel neid usaldada (otsuse p 16). Kui hankija on juba algatanud kontrolli, et kõrvaldada kahtlus pakkumuse maksumuse põhjendatuses, ei ole põhjendatud usaldada pakkuja kontrollimatut vastust hankija selgitusnõudele. Erinevalt riigiabi valdkonnast (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-50-15) on kohalikul omavalitsusel jäätmehoolduse valdkonnas piisav pädevus, et hinnata pakkuja väiteid sisuliselt. (p 17)

3-16-2267/45 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.02.2020

Kohtumenetluse käigus uue toimingu, haldusakti või õigustloova akti näitamine kahju tekitanud asjaoluna tähendaks kaebuse aluse muutmist ning sama kahjuga seoses esitatud hüvitamiskaebuse põhjendatust tuleb sellisel juhul kontrollida iga aluse puhul eraldi. Toimingust või aktist sõltuvad näiteks haldustegevuse õiguspärasuse hindamise kriteeriumid, nõude esitamise tähtaja kulgemine, vastustaja kindlaksmääramine ja põhjusliku seose tuvastamine. HKMS § 2 lg 3 näeb ette, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses või avalduses nõutud ulatuses ja avalduse esitamise otsustab kaebaja omal äranägemisel. Sama §-i lg 5 sätestab, et kohus tagab igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. (p 12)

Õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist ei reguleeri mitte RVastS § 7 lg 1, vaid § 14 lg 1. Ilma kaebaja sellekohase avalduseta ei olnud kohtul alust õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kontrollida õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalikkust (vrd ka RKHK otsus nr 3-16-1603/75, p 15). (p 13)


Kohtumenetluse käigus uue toimingu, haldusakti või õigustloova akti näitamine kahju tekitanud asjaoluna tähendaks kaebuse aluse muutmist ning sama kahjuga seoses esitatud hüvitamiskaebuse põhjendatust tuleb sellisel juhul kontrollida iga aluse puhul eraldi. Toimingust või aktist sõltuvad näiteks haldustegevuse õiguspärasuse hindamise kriteeriumid, nõude esitamise tähtaja kulgemine, vastustaja kindlaksmääramine ja põhjusliku seose tuvastamine. HKMS § 2 lg 3 näeb ette, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses või avalduses nõutud ulatuses ja avalduse esitamise otsustab kaebaja omal äranägemisel. Sama §-i lg 5 sätestab, et kohus tagab igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. (p 12)

Kahju tekitanud toimingu, haldusakti või õigustloova akti peab kaebuse esemena määratlema kaebaja. (p 14)


Õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist ei reguleeri mitte RVastS § 7 lg 1, vaid § 14 lg 1. Ilma kaebaja sellekohase avalduseta ei olnud kohtul alust õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kontrollida õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalikkust (vrd ka RKHK otsus nr 3-16-1603/75, p 15). (p 13)


Kui ringkonnakohus järeldas kaebuse asjaoludest, et kaebaja huvide kaitseks on mõistlik esitada nõue õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks, oleks ringkonnakohus pidanud seda võimalust kaebajale selgitama (näiteks alternatiivse kahjunõude esitamise võimalust seoses vastustaja korraldusega). Kohtutele ei saa praegu siiski selgitamiskohustuse rikkumist ette heita, sest kaebajat on kogu menetluses esindanud vandeadvokaadid, mistõttu kaebaja ilmselt oli teadlik haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalusest, ning ta on järjekindlalt väljendanud selget tahet taotleda hüvitist just õigustloova aktiga tekitatud kahju eest. (p 13)


RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldus, et kahju hüvitamist saab nõuda vaid siis, kui esmased õiguskaitsevahendid ei võimalda kahju vältida ega kõrvaldada, ei ole kohaldatav RVastS 3. peatüki 2. jaos sätestatud vastutuse erijuhtude korral. 2. jaos sätestatud koosseisud (§-d 14–16) on iseseisvad kahjunõude alused, mille rakendamiseks tuleb kontrollida konkreetses normis sätestatud eeldusi (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p 13). Eeltoodud seisukohta kinnitab asjaolu, et nii õiguspärase aktiga kui ka kohtu tekitatud kahju puhul ei tuleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine kõne alla. Esmasteks õiguskaitsevahenditeks, mida RVastS § 7 lg 1 kohaselt kasutada tuleb, on RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud nõuded, mida saab esitada üksnes haldusõigussuhetes, ning isegi kui on olemas võrdväärsed vahendid, ei tulene RVastS § 7 lg-st 1 kohustust neid kohaldada vastutuse erijuhtude alusel kahju hüvitamise nõudmiseks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 115). (p 15)

Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord, vaid see, et kõik eeldused oleksid täidetud. (p 17)


RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldus, et kahju hüvitamist saab nõuda vaid siis, kui esmased õiguskaitsevahendid ei võimalda kahju vältida ega kõrvaldada, ei ole kohaldatav RVastS 3. peatüki 2. jaos sätestatud vastutuse erijuhtude korral. 2. jaos sätestatud koosseisud (§-d 14–16) on iseseisvad kahjunõude alused, mille rakendamiseks tuleb kontrollida konkreetses normis sätestatud eeldusi (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p 13). Eeltoodud seisukohta kinnitab asjaolu, et nii õiguspärase aktiga kui ka kohtu tekitatud kahju puhul ei tuleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine kõne alla. Esmasteks õiguskaitsevahenditeks, mida RVastS § 7 lg 1 kohaselt kasutada tuleb, on RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud nõuded, mida saab esitada üksnes haldusõigussuhetes, ning isegi kui on olemas võrdväärsed vahendid, ei tulene RVastS § 7 lg-st 1 kohustust neid kohaldada vastutuse erijuhtude alusel kahju hüvitamise nõudmiseks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 115). (p 15)


RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldus, et kahju hüvitamist saab nõuda vaid siis, kui esmased õiguskaitsevahendid ei võimalda kahju vältida ega kõrvaldada, ei ole kohaldatav RVastS 3. peatüki 2. jaos sätestatud vastutuse erijuhtude korral. 2. jaos sätestatud koosseisud (§-d 14–16) on iseseisvad kahjunõude alused, mille rakendamiseks tuleb kontrollida konkreetses normis sätestatud eeldusi (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p 13). Eeltoodud seisukohta kinnitab asjaolu, et nii õiguspärase aktiga kui ka kohtu tekitatud kahju puhul ei tuleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine kõne alla. Esmasteks õiguskaitsevahenditeks, mida RVastS § 7 lg 1 kohaselt kasutada tuleb, on RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud nõuded, mida saab esitada üksnes haldusõigussuhetes, ning isegi kui on olemas võrdväärsed vahendid, ei tulene RVastS § 7 lg-st 1 kohustust neid kohaldada vastutuse erijuhtude alusel kahju hüvitamise nõudmiseks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 115). (p 15)

Õiguspärase haldustegevusega tekitatud kahju puhul ei oleks kahju ärahoidmine või kõrvaldamine RVastS §-des 3, 4 ja 6 nimetatud nõuete abil võimalik juba ainuüksi seetõttu, et nende nõuete üheks eelduseks on teo õigusvastasus. (p 15)


Tuleb kindlaks teha põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumise ja kaebajal tekkinud kahju vahel. RVastS § 14 kohaldamiseks on nõutav, et kahju on tekitatud vahetult õigustloova aktiga. Vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-64-04, p 24; 3-3-1-48-08, p 15. (p 18)


Kuna vastustaja põhitegevus on määruste eelnõude ettevalmistamine ja kehtestamine, ühtlasi määruste õiguspärasuse tagamine, pole põhjust vastustaja õigusabikulusid kaebajalt välja mõista. (p 21)

3-17-1329/36 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.12.2019

Võlaõiguse sätete kohaldamine ei tekita halduslepingu poolte vahele tsiviilõiguslikke suhteid. Eraõiguse kohaldamisel avalik-õiguslikus suhtes tuleb arvestada avalik-õigusliku suhte eripära. Avalik-õiguslike suhete eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Tal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole. (p 18)


Halduslepingu ülesütlemisel võib lisaks HMS s sätestatule tugineda ka VÕS-s ettenähtud lepingu ülesütlemise alustele (RKHK otsus nr 3-13-481/183, p 22). Halduslepingu lõpetamist ka VÕS alusel on kolleegium siiski pidanud haldusaktiks ning ülesütlemise otsustamist haldusorgani, mitte kohtu kaalutlusotsuseks. Kohus võib sellesse HKMS § 158 lg-st 3 lähtudes sekkuda vaid kaalutlusvea korral (samas, p 28). Samale seisukohale tuleb asuda ka halduslepingu alusel leppetrahvi määramise korral. (p 17)

Lepingu järgi otsustab tellija (vastustaja) toetussumma vähendamise ühepoolse aktiga. Selline otsustus vastab haldusakti tunnustele (HMS § 51 lg 1), sest sellega reguleeritakse õigusi ja kohustusi avalik-õiguslikus suhtes. Vaidlusaluse dokumendiga muutis vastustaja kaebaja õigust saada halduslepingu alusel haldusülesannete täitmise eest toetust. Võlaõiguse sätete kohaldamine ei tekita halduslepingu poolte vahele tsiviilõiguslikke suhteid. Eraõiguse kohaldamisel avalik-õiguslikus suhtes tuleb arvestada avalik-õigusliku suhte eripära. Avalik-õiguslike suhete eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Tal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole. (p 18)

HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei võimalda haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse eripära lähtuda leppetrahvi nõude esitamisel ja selle õiguspärasuse kontrollimisel VÕS regulatsioonist. Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. Kolleegium on ka varasemas praktikas VÕS-s sätestatud õiguskaitsevahendite puhul pidanud oluliseks kontrollida, kas õiguskaitsevahend on halduskohtumenetluses lubatav (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p 11). (p 19)


Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. (p 19)


HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei võimalda haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse eripära lähtuda leppetrahvi nõude esitamisel ja selle õiguspärasuse kontrollimisel VÕS regulatsioonist. Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. Kolleegium on ka varasemas praktikas VÕS-s sätestatud õiguskaitsevahendite puhul pidanud oluliseks kontrollida, kas õiguskaitsevahend on halduskohtumenetluses lubatav (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p 11). (p 19)


Asjaolu, et kaebaja pöördus ise pärast vaidlusaluse haldusakti kättesaamist vastustaja poole esialgu kirja ja seejärel vaidega, ei asenda tema ärakuulamist enne kaalutlusotsuse tegemist, sest ärakuulamise eesmärgiks on muu hulgas koguda andmeid, mis tagaks õiguspärase ja kõiki olulisi asjaolusid arvesse võtva haldusakti andmise. (p 25)


Kuigi kaebus jääb lõppastmes rahuldamata, möönab kolleegium, et vaidlusalusel haldusaktil on põhjendamispuudused. Seetõttu tuleb menetluskulude jagamisel kohaldada HKMS § 108 lg-t 6^1, mille kohaselt võib vastustaja kanda jätta tühistamiskaebuse esitamisega seotud kaebaja menetluskulud juhul, kui kohus jätab oluliste põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata eelkõige kohtumenetluses esitatud põhjenduste tõttu, millest kohtu hinnangul haldusorgan juhindus haldusakti andmisel. (p 27)

Vt ka p 28.

3-16-1573/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.11.2019

Hindamisel, kas esineb mõjuv põhjus kaebuse muutmiseks apellatsioonimenetluses, on kohtul lai otsustusruum. (p 24)

Kaebuse täiendamine uute nõuetega on asja lahendamiseks oluline küsimus, mille kohta tuleb teistele menetlusosalistele anda võimalus esitada oma seisukohad (HKMS § 2 lg 6, § 27 lg 1 p 7). (p 25)

Kaebuse muutmise lubatavus sõltub HKMS § 49 lg 1 kohaselt mh sellest, kas see on kohtu hinnangul otstarbekas, ja otstarbekuse üle otsustamisel on kohtul lai kaalutlusruum. (p 32)


Kaebuse täiendamine uute nõuetega on asja lahendamiseks oluline küsimus, mille kohta tuleb teistele menetlusosalistele anda võimalus esitada oma seisukohad (HKMS § 2 lg 6, § 27 lg 1 p 7). (p 25)


Olukorras, kus sama ringkonnakohus oli varem lahendanud samade poolte vahel samasisulise vaidluse, kus kesksel kohal oli samade õigusnormide tõlgendamine, ei pidanud kohus kõiki vaidluse aspekte täies ulatuses uuesti analüüsima. Viitest varasemale otsusele, mis on kõigile menetlusosalistele kätte toimetatud, koos kokkuvõttega selle otsuse olulisematest põhjendustest piisas. (p 26)


Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamisel tehtava kohtuotsuse põhjendustes saab kaudselt anda hinnangu ka teise haldusorgani poolt haldusakti andmise menetluses tehtud menetlustoimingu õiguspärasusele (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-61-07, p 24). See ei tähenda siiski, et sellise menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamine lisaks haldusakti vaidlustamisele oleks lubamatu. Olukorras, kus isik soovib ümber lükata teise haldusorgani antud hinnangud, võib olla mõistlik kaasata ka see haldusorgan vastustajana. (p 32)


Apellatsioon- või kassatsioonkaebuse õiguslikud väited ei piira selle läbivaatamise ulatust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-46-13, p 24). (p 35)


PRIA poolt jõudluskontrolli läbiviimise eest põllumajandusloomade aretustoetuse maksmise üle otsustamisel ei ole oluline, kas jõudluskatse on läbi viidud vastavalt jõudluskontrolli korra nõuetele. Toetuse maksmise eelduseks on jõudluskontrolli läbiviimise fakt ja jõudluskatse tulemuste kajastamine elektroonilises tõuraamatus. Seetõttu ei olnud PRIA-l alust jätta toetustaotlusi rahuldamata nende hobuste osas, kelle puhul VTA tuvastas jõudluskontrolli korra rikkumise, kuid kelle jõudluskatsed olid läbi viidud ja jõudluskatse andmed jäid tõuraamatusse. (p 35)

PõLAS §-st 30 tulenes VTA-le pädevus teostada riiklikku järelevalvet mitte ainult PõLAS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle, vaid ka tegevusluba omavate isikute poolt PõLAS alusel kehtestatud nõuete täitmise üle. Jõudluskontrolli korra kehtestamine jõudluskontrolli läbiviijate poolt oli ette nähtud PõLAS § 9 lg 6 p-s 1. VTA järelevalve on seejuures piiratud PõLAS eesmärkidega tagada põllumajandusloomade jõudlusvõime ja geneetilise väärtuse suurenemine ning genofondi säilimine (PõLAS § 1 lg 1). (p 36)

Lisaks sisulistele ja menetluslikele nõuetele, mis loovad eeldused jõudluskatse tulemuste õigsuseks ja kontrollitavuseks ning mille järgimist VTA saab PõLAS § 30 alusel kontrollida, sisaldavad jõudluskontrolli korrad ka programmilisi sätteid, millel ei ole jõudluskontrolli nõuetelevastavuse seisukohast tähtsust. (p 41)

Juhul kui VTA tuvastab, et jõudluskontrolli korras sisalduvaid nõudeid on rikutud, siis on tal esmalt võimalus juhtida rikkumisele tähelepanu ja selgitada, kuidas tulevikus rikkumisi vältida (vt ka RKHK otsus nr 3-15-443/54, p 15). Tõsisemale rikkumisele saab VTA reageerida ettekirjutusega rikkumise lõpetamiseks või sellest hoidumiseks tulevikus, juhul kui täidetud on PõLAS-s ja KorS §-s 28 sätestatud eeldused. Seejuures tuleb VTA-l hinnata, kas ettekirjutus on proportsionaalne meede. (p 43)


Juhul kui VTA tuvastab, et jõudluskontrolli korras sisalduvaid nõudeid on rikutud, siis on tal esmalt võimalus juhtida rikkumisele tähelepanu ja selgitada, kuidas tulevikus rikkumisi vältida (vt ka RKHK otsus nr 3-15-443/54, p 15). Tõsisemale rikkumisele saab VTA reageerida ettekirjutusega rikkumise lõpetamiseks või sellest hoidumiseks tulevikus, juhul kui täidetud on PõLAS-s ja KorS §-s 28 sätestatud eeldused. Seejuures tuleb VTA-l hinnata, kas ettekirjutus on proportsionaalne meede. (p 43)


PRIA poolt jõudluskontrolli läbiviimise eest põllumajandusloomade aretustoetuse maksmise üle otsustamisel ei ole oluline, kas jõudluskatse on läbi viidud vastavalt jõudluskontrolli korra nõuetele. Toetuse maksmise eelduseks on jõudluskontrolli läbiviimise fakt ja jõudluskatse tulemuste kajastamine elektroonilises tõuraamatus. Seetõttu ei olnud PRIA-l alust jätta toetustaotlusi rahuldamata nende hobuste osas, kelle puhul VTA tuvastas jõudluskontrolli korra rikkumise, kuid kelle jõudluskatsed olid läbi viidud ja jõudluskatse andmed jäid tõuraamatusse. (p 35)

3-16-1603/75 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.10.2019

Riigiabi andmisega tekitatud kahju hüvitamist on konkurendil liikmesriigi kohtus võimalik nõuda sõltumata Euroopa Komisjoni eripädevusest ja sellest, kas riigiabi mõjutas sellega seotud riigihanke õiguspärasust. (p 12)


Otsused ja toimingud, mida kaebaja keelatud riigiabi andmisena käsitab, ei ole vaadeldavad hankemenetluse otsuste, toimingute ega dokumentidena. Seetõttu ei ole pakkujal vaidlustuskomisjonis ega halduskohtus RHS v.r § 117 lg 3 alusel õigust nõuda kahju hüvitamist vahetult riigiabi õigusvastasusele tuginedes. RHS v.r § 117 lg 3 alusel saab riigiabi tõttu kahju hüvitamist nõuda vaid siis, kui keelatud riigiabi tõi kaudselt kaasa hankemenetluse otsuse, toimingu või dokumendi õigusvastasuse. (p 14)


Keelatud riigiabi ei muuda iseenesest hankemenetlust õigusvastaseks. Kui pakkujale antud riigiabi ei too kaasa põhjendamatult madalat pakkumust, ei ole hankija kohustatud teda hankemenetlusest kõrvaldama ning puudub ka alus tema pakkumuse kõrvale jätmiseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-50-15, p 20). (p 16)


Kaebuse nõude ja aluse peab määratlema kaebaja. Kohus ei tohi asuda lahendama kahjunõuet alusel, mida kaebaja pole välja toonud (HKMS § 41 lg 1 teine lause). (p 15)

3-17-1545/81 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.02.2019

Nõustuda ei saa seisukohaga, et sissesõidukeelu pikkuse määramisel kaalumiskohustust pole, kuna seadus sätestab üldreegli, mis on vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmisel viis aastat, ja sätte sõnastuses ei ole viidet „kuni“ viis aastat. VSS § 74 lg-t 2 tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, pidades silmas selle aluseks olevat direktiivi 2008/115/EÜ art-t 11. Art 11 lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et sisenemiskeelu pikkus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. Kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-tes 3 ja 4. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. (p 34)


Perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. Ka ei pruugi isiku argumendid, mida tuleks arvesse võtta lahkumisettekirjutuse tegemisel koos sissesõidukeelu kohaldamisega, omada otsest tähendust või samaväärset kaalu elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Seetõttu on lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause). (p 32)


Perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. Ka ei pruugi isiku argumendid, mida tuleks arvesse võtta lahkumisettekirjutuse tegemisel koos sissesõidukeelu kohaldamisega, omada otsest tähendust või samaväärset kaalu elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Seetõttu on lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause). (p 32)

Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumiskohustus nähtub ka VSS § 72 lg 2 aluseks olevast direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-st 4 ning seda selgitavast Euroopa Kohtu praktikast (vt nt C-554/13, Zh. ja O., p-d 42–50, 69–70). Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine (vt VSS § 74 lg 2, selle aluseks olev direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 1 ja seda selgitavad Euroopa Kohtu lahendid C-225/16, Ouhrami, p 44; C-290/14, Skerdjan Celaj, p 24). (p 33)


Avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Seevastu avalik julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut. (Vt pikemalt nt C-82/16, K. A. jt, p 91.) (p 23)

Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. (p 21)


HKMS § 158 lg 2 teise lause järgi hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga ning erandi näeb lõige 3^1 ette vaid rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsusele. Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisel tuleneb siiski, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse, s.o ka lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb (C-371/08, Ziebell, p 84). Selline võib olukord olla eelkõige siis, kui ajavahemik lahkumisettekirjutuse tegemise ja selle õiguspärasuse kohtuliku hindamise vahel on pikk (vrd nt liidetud kohtuasjad C-316/16 ja C-424/16, B, p 94).

Haldus- ja ringkonnakohus, omades faktiliste asjaolude hindamise pädevust, peavad eeltoodust ja HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt välja selgitama ja hindama, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule oluliselt muutunud. Kui kohus jõuab järeldusele, et muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise haldusakti andmine enam õiguspärane, tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada, sõltumata sellest, kas see oli andmise ajal õiguspärane. (p 22)


Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20)


Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine eeldab esiteks, et kindlaks tehakse isikust lähtuv oht, ning teiseks tuleb otsustada, kas tuvastatud oht kaalub üles isiku huvi säilitada elamisluba (VMS § 241 lg 1 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 15). Kaalumisel arvestatakse välismaalase toime pandud õigusrikkumise raskust ja laadi, asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lg 3). Silmas tuleb pidada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljakujunenud kriteeriumeid (vt pikemalt RKHK otsus ajas nr 3-3-1-2-16, p-d 16 ja 22). (p 15)

Seisukohta, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on võimalik vaid juhul, kui täidetud on EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 sätestatud väljasaatmisotsuse tegemise eeldus: isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, ei toeta VMS § 241 lg 1 p 2 sõnastus ega kujunemislugu. Kuni 30. septembrini 2010 (k.a) kehtinud VMS § 14^9 lg 1 p 3 võimaldas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule“. 1. oktoobril 2010 jõustunud VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt piisab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks üksnes ohust avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. (p 18)

VMS koostoimes VSS-ga ei erista olukorda, kus pikaajalise elaniku elamisluba omav välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, olukorrast, kus on tuvastatud temast lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pelgalt ohule tuginevalt elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine (VMS § 43) ning riigisisese õiguse imperatiivsete sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks (VSS § 7 lg 1, § 7^4 lg 1). VMS § 126 järgi on sissesõidukeeld omakorda imperatiivseks aluseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel (vrd ka Euroopa Kohtu otsus C-82/16, K. A. jt, p 57). Seega tekiks mistahes ohu ning tegeliku ja piisavalt tõsise ohu mitteeristamisel olukord, et mistahes ohule tuginev pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine tooks vältimatult kaasa lahkumisettekirjutuse tegemise ning üldjuhul ka sissesõidukeelu kohaldamise. Kehtiv sissesõidukeeld välistaks omakorda tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise.

VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p-d 14, 22). (p 19)

Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20)

Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavust Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21)

Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda.

VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.

Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)

Praegusel juhul tuleb küll jaatada kaebajast lähtuvat piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, kuid seda ei saa lugeda tegelikuks direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles isiku õiguse saada pikaajalise elaniku elamisluba (VMS § 241 lg 3). (p 30) Kuna ei ole tuvastatud tegelik oht avalikule korrale, tuleb vaidlusalune PPA otsus jõusse jätta pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas, kuid lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld tuleb tühistada. (p 31)


Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumiskohustus nähtub ka VSS § 72 lg 2 aluseks olevast direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-st 4 ning seda selgitavast Euroopa Kohtu praktikast (vt nt C-554/13, Zh. ja O., p-d 42–50, 69–70). Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine (vt VSS § 74 lg 2, selle aluseks olev direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 1 ja seda selgitavad Euroopa Kohtu lahendid C-225/16, Ouhrami, p 44; C-290/14, Skerdjan Celaj, p 24). (p 33)


EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 on sätestatud, et liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule (ingl an actual and sufficiently serious threat to publicpolicy or public security, sks eine gegenwärtige, hinreichend schwere Gefahr für die öffentliche Ordnung oder die öffentlicheSicherheit, pr une menace réelle et suffisamment grave pour l'ordre public ou la sécurité publique). Enne väljasaatmise kohta otsuse tegemist tuleb arvestada järgmiste teguritega: elamise kestus liikmesriigi territooriumil, isiku vanus, tagajärjed isiku ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga (direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3). Ka direktiivi põhjenduses 16 rõhutatakse pikaajalise elaniku tugevdatud kaitset väljasaatmise vastu. (p 17)

VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.

Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)

Kolleegiumi hinnangul tuleb küll jaatada kaebajast lähtuvat piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, kuid seda ei saa lugeda tegelikuks direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles isiku õiguse saada pikaajalise elaniku elamisluba (VMS § 241 lg 3). (p 30) Kuna ei ole tuvastatud tegelik oht avalikule korrale, tuleb vaidlusalune PPA otsus jõusse jätta pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas, kuid lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld tuleb tühistada. (p 31, vt ka p 27)

Kaebajal on võimalik esitada PPA-le tähtajalise elamisloa andmise menetluse uuendamise taotlus. Kuna tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise korral tekiks kaebajal tõenäoliselt lahkumiskohustus, tuleb silmas pidada, et kaebajat saab avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma kohustada üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kui kaebaja saab tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. (p 36)


Seisukohta, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on võimalik vaid juhul, kui täidetud on EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 sätestatud väljasaatmisotsuse tegemise eeldus: isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, ei toeta VMS § 241 lg 1 p 2 sõnastus ega kujunemislugu. Kuni 30. septembrini 2010 (k.a) kehtinud VMS § 14^9 lg 1 p 3 võimaldas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule“. 1. oktoobril 2010 jõustunud VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt piisab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks üksnes ohust avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. (p 18)

VMS koostoimes VSS-ga ei erista olukorda, kus pikaajalise elaniku elamisluba omav välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, olukorrast, kus on tuvastatud temast lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pelgalt ohule tuginevalt elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine (VMS § 43) ning riigisisese õiguse imperatiivsete sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks (VSS § 7 lg 1, § 7^4 lg 1). VMS § 126 järgi on sissesõidukeeld omakorda imperatiivseks aluseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel (vrd ka Euroopa Kohtu otsus C-82/16, K. A. jt, p 57). Seega tekiks mistahes ohu ning tegeliku ja piisavalt tõsise ohu mitteeristamisel olukord, et mistahes ohule tuginev pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine tooks vältimatult kaasa lahkumisettekirjutuse tegemise ning üldjuhul ka sissesõidukeelu kohaldamise. Kehtiv sissesõidukeeld välistaks omakorda tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise.

VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p-d 14, 22). (p 19)

Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20)

Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavust Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21)

Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda. (p 26)


Narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus. Riigikohus on korduvalt märkinud, et „kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning eeskätt nende kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur“ (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 20.2 ja seal viidatud praktika). Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale.

Praegusel juhul on kaebaja toime pandud narkootikumidega seotud süüteod iseenesest puudutanud üksnes nende omandamist ja valdamist ning teda ei ole süüdi mõistetud grupiviisilises tegutsemises või vägivallaga seotud süütegudes. Ka on kaebajale mõistetud karistused olnud pea alati süüteokoosseisus sätestatud karistusmäära miinimumi lähedased. Toimepandud süütegude laad ja retsidiivsus näitavad kolleegiumi hinnangul siiski seda, et kaebaja kujutab endast piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Küll ei saa eeltoodust teha automaatset järeldust, et oht avalikule korrale on tegelik. (p 27)


Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda.

VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.

Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)


Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. (p 26)

VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.

Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)


Lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause). (p 32)


Perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. (p 32)


Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas praegusel juhul isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavuse kohta Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21)


PPA keeldus oma otsusega kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 p-de 1, 2 ja 5 alusel. Kaebajal on võimalik esitada PPA-le tähtajalise elamisloa andmise menetluse uuendamise taotlus. Kuna tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise korral tekiks kaebajal tõenäoliselt lahkumiskohustus, tuleb silmas pidada, et kaebajat saab avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma kohustada üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kui kaebaja saab tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. (p 36)

3-16-517/32 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.11.2018

Kolleegium on varem kehtinud õigusnorme tõlgendades asunud seisukohale, et bürooruumid võivad asuda mitteelamu kasutusotstarbega hoones (RKHK otsus asjas nr 3-15-2961/28, p 13). Ka 1. juulil 2015 jõustunud EhS § 50 lg 7 p 1 alusel kehtestatud määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ lisa ei näe ette elamu kasutusotstarbega hoone kasutamist büroohoonena. EhS § 16 lg 2 esimese lause järgi tuleb ehitist kasutada kasutusotstarbe kohaselt. (p 10)

Pelgalt ehitusõiguslikust kasutusotstarbest lähtumine ei pruugi käibemaksuseaduse kontekstis eluruumide ja mitteeluruumide eristamisel viia õigele tulemusele (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-47-15, p 16). (p 10)


Euroopa Kohtu praktika kohaselt kindlustab ühtne käibemaksusüsteem, et igasugune majandustegevus, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest, maksustatakse täiesti neutraalselt, kui see tegevus on iseenesest käibemaksuga maksustatav (vt nt C-672/16: Imofloresmira - Investimentos Imobiliários, p 38 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)


Ka suulise seletusega saab äriplaani tõendada. Käibemaksuseadusest ega maksukorralduse seadusest sellist piirangut ei nähtu. Äriplaani tõendamiseks sobivad kõik MKS § 59 lg-s 1 nimetatud tõendid, sh maksukohustuslase suuline teave. (p 11)


Käibemaksudirektiivi (nõukogu 28. novembri 2016. a direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) art 168 järgi saab isik kasutada sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust juhul, kui ta tegutseb kauba või teenuse omandamise ajal maksukohustuslasena selle direktiivi tähenduses ja kasutab asjaomaseid kaupu või teenuseid maksustatavate tehingute tarbeks (vt nt C-140/17: Gmina Ryjewo, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on selgitanud ka seda, et kui maksukohustuslase poolt omandatud kaupu või teenuseid kasutatakse tehingutes, mis on maksust vabastatud või ei kuulu käibemaksu kohaldamisalasse, ei või käibemaksu arvestada ega sisendkäibemaksu maha arvata (vt nt C-672/16, p 30 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)

Kui käimasoleva kohtumenetluse tulemusel peaks selguma, et kaebajal puudus maksuotsuse tegemise ajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, ei välista see käibemaksu korrigeerimist tulevikus. Kui kaebaja hakkab edaspidi korterit kasutama äriühingu kontorina, on tal õigus korrigeerida korteriomandi soetamisel tasutud käibemaksu vastavalt korteriomandi maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsusele (KMS § 32 lg-d 4–42). (p 17)


Kui maksuhaldur on maksuotsust nõuetekohaselt põhjendanud, lasub MKS § 150 lg 1 järgi maksukohustuslasel kohustus tõendada, et ehitusõiguslikule kasutusotstarbele mittevastav äriplaan on realistlik. Kavatsuse tõendamise puhul ei kehti tavapärasest leebem tõendamisstandard. Kui esineb õiguslikke takistusi, mis ei lase kaebaja äriplaani ellu viia, peaks maksukohustuslane esile tooma, milliseid abinõusid on ta kasutanud või plaanib kasutada, et viia eluruumi kasutusotstarve kavandatava kasutusotstarbega kooskõlla (RKHK otsus asjas nr 3-15-2961/28, p-d 16–18). Ehitusõiguslik kasutusotstarve takistas kaebaja äriplaani teostamist, kuid kaebaja ei näidanud maksumenetluses ära, et ta oleks astunud samme selle takistuse kõrvaldamiseks. (p 12)

Maksuhaldur ei põhjendanud maksuotsust väitega, et korter soetati kaebaja juhatuse liikme elukoha tarbeks. Seetõttu ei pidanud vastustaja seda asjaolu ka tõendama. Kuna vastustaja lähtus maksumenetluses kaebaja seletusest, et ta soetas korteri äriühingule kontoriks, lasub kaebajal tõendamiskoormus tõendite osas, mis kinnitaksid, et tal oli maksuotsuse tegemise ajal tõepoolest kavatsus võtta korter kasutusele äriühingu kontorina. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid näiteks töötajate palkamise ega kontori sisustamise kohta. (p 13)


Kohus hindab haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause). Seepärast tuleb haldusakti õiguspärasust hinnata haldusakti andmise ajal olemasolevate faktide põhjal. Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused (sh isiku käitumine) ei mõjuta haldusakti õiguspärasust, kuid isiku tegevus pärast haldusakti andmist võib kaudselt kinnitada tema esialgseid kavatsusi (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-16, p 22). (p 13, vt ka p 15)


3-16-1172/103 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.11.2018

Teabevahetus riikide vahel on kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni kohaselt loomulik otsuse tegemise eeldus ja kuigi iseenesest pole välistatud, et riigil on kogu vajalik info olemas ja ta teeb otsuse üleandmise kohta teiselt riigilt teavet küsimata, ei saa sellisel viisil otsuse tegemist nõuda. Sedavõrd laia kaalutlusruumiga otsuse puhul on ootuspärane, et menetlus ja info kogumine võtab aega ning menetluse lõpptulemus ei ole ettenähtav. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. (p 12)


KrMS § 488 lg 5 kohaselt otsustab vangistusega karistatud isiku üleandmise või sellest keeldumise valdkonna eest vastutav minister. Selline otsus on haldusakt. Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioonist tuleneb selgelt, et isiku saab üle anda, kui mõlemad riigid on teinud nõustuva otsuse. Selline otsus reguleerib seega siduvalt karistatud isiku õigusi ja kohustusi ning vastab ka muus osas HMS § 51 lg-s 1 esitatud haldusakti tunnustele. Kuigi küsimust reguleerib kriminaalmenetluse seadustik, on sisuliselt tegemist haldusmenetlusega ning otsuse teeb haldusorgan. Ka haldusakti (praegusel juhul nõusoleku) andmisest keeldumine on haldusakt. (p 10)

Justiitsministeeriumi poolt Venemaa Föderatsioonile konventsiooni alusel info saatmise näol oli tegemist üksnes teabe edastamise toiminguga ning konventsiooni järgi ei pea teavet edastav riik enne seda olema teinud otsust üleandmisega nõustumise kohta. (p 11)

Teabevahetus riikide vahel on kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni kohaselt loomulik otsuse tegemise eeldus ja kuigi iseenesest pole välistatud, et riigil on kogu vajalik info olemas ja ta teeb otsuse üleandmise kohta teiselt riigilt teavet küsimata, ei saa sellisel viisil otsuse tegemist nõuda. Sedavõrd laia kaalutlusruumiga otsuse puhul on ootuspärane, et menetlus ja info kogumine võtab aega ning menetluse lõpptulemus ei ole ettenähtav. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. (p 12)

Riigil on karistuspoliitika valdkonnas ulatuslik suveräänne otsustusruum. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda enda karistuse kandmiseks üleandmist elukohariigile. Kohtulik kontroll elukohariigile üleandmise taotluste kohta tehtud otsuste üle on piiratud. Kontrollida saab üksnes menetlusreeglite järgimist ja seda, kas tehtud on ilmselgeid kaalutlusvigu. (p 14)


Riigil on karistuspoliitika valdkonnas ulatuslik suveräänne otsustusruum. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda enda karistuse kandmiseks üleandmist elukohariigile. Kohtulik kontroll elukohariigile üleandmise taotluste kohta tehtud otsuste üle on piiratud. Kontrollida saab üksnes menetlusreeglite järgimist ja seda, kas tehtud on ilmselgeid kaalutlusvigu. (p 14)

3-15-443/54 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.04.2018

Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi.

Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)


Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)


Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)


Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.

Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)


Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi. (p 13)


Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)


Kuigi põllumajandusministri 23. veebruari 2005. a määruses nr 21 sätestatud nõuete eesmärk on eelkõige loomse toidu tarbija kaitse, ei piiritle see erinevaid ravimirühmi, mida on või ei ole vaja § 15 kohaselt ravimiarvestusse kanda. Määrus on kehtestatud ravimiseaduse alusel ja RavS § 2 lg 1 järgi on ravim igasugune aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks, ravimiseks või haigusseisundi kergendamiseks inimesel või loomal, inimese või looma elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu. Seejuures on õigus ainet ravimina määratleda Ravimiametil (RavS § 2 lg 2). Põllumajandustootja ei saa iseseisvalt aine ravimina kvalifitseerimise üle otsustada. (p 23)


Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15)

Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)


KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.

Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)


KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.

Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)


KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa. (p 32)

Vt järelevalvesubjekti kaasaaitamiskohustuse kohta spetsiifilises VTA järelevalvevaldkonnas p 32.


KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa.

Küll aga annab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mis tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks) art 4 lg 2 p g järelevalveks pädevale asutusele aluse kohustada sööda- ja toidukäitlejaid abistama pädeva asutuse töötajaid nende tööülesannete täitmisel. Seega tuleneb viidatud sättest järelevalveametnikele õiguslik alus anda järelevalvesubjektile korraldus aidata järelevalve teostamisele kaasa. (p 32)


Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)


Kontrollaktil põhinevad lisalehed ei ole praegusel juhul käsitatavad iseseisvate haldusaktidena, kontrollakti lahutamatute osadena ega PRIA menetluses antud eelhaldusaktidena. Lisalehed ei ole koostatud mitte kontrollakti osana, vaid eraldi dokumendina vormistatud kontrollaruande lisadena. Nendes vaid kajastatakse teatud asjaolusid ja konstateeritakse korrarikkumisi, kuid ei määrata siduvalt kindlaks rikkumiste õiguslikke tagajärgi ega tuvastata õiguslikult siduvalt asjaolusid. Tegemist on olemuselt asutustevaheliste teabetoimingute dokumenteerimisega. Kuigi PRIA-l on toetuste vähendamisel kaalutlusõigus, võivad lisalehed sisaldada PRIA jaoks tõenduslikku teavet toetuse vähendamise menetluses. PRIA ei pea toetuste vähendamise üle otsustades tegema uut kohapealset kontrolli, vaid võib tugineda VTA kontrolli käigus tuvastatud asjaoludele. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud võimaldada lisalehtede vaidlustamist samas kaebuses koos kontrollaktiga, millel need põhinesid. Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole küll võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)


Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.

Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)

Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)


Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.

Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)

Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi.

Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)

KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.

Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)

Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15)

Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)


Kui muidu erinevatesse kohtualluvustesse kuuluvad nõuded on omavahel sisuliselt seotud, võib need esitada liitkaebusega ühele halduskohtule ja sel juhul on kohtualluvus valikuline (HKMS § 7 lg 2). (p 18)

3-14-52649/80 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.12.2017

Kui kambritingimused on nõuetele vastavad ehk õiguspärased, siis ei saa nad kogumis olla inimväärikust alandavad ja õigusvastased (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-55-16, p 16). (p 10)


VangS § 11 lg-s 8 sätestatut arvestades saab kohus kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 12). Vastasel juhul puuduvad kohtul vajalikud eeldused selles osas kaebuse läbivaatamiseks (HKMS § 47 lg 1). (p 8) Ringkonnakohtus kaebaja väidete kontrollimine eeldab omakorda, et halduskohus on kaebuse selles osas menetlusse võtnud. (p 9)


VangS § 11 lg-s 8 sätestatut arvestades saab kohus kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 12). Vastasel juhul puuduvad kohtul vajalikud eeldused selles osas kaebuse läbivaatamiseks (HKMS § 47 lg 1). (p 8) Ringkonnakohtus kaebaja väidete kontrollimine eeldab omakorda, et halduskohus on kaebuse selles osas menetlusse võtnud. (p 9)


Nii haldus- kui ringkonnakohtule (HKMS § 185 lg 1 alusel) kehtib HKMS § 41 lg 1 teises lauses sätestatu, mille kohaselt kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-08, p 17). Kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normide olulise rikkumisega (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-78-06, p 11, ja nr 3-3-1-88-13, p 19). (p 8)


HKMS § 41 lg 1 teise lause kohaselt ei või kohus teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-08, p 17). Kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normide olulise rikkumisega (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-78-06, p 11, ja nr 3-3-1-88-13, p 19). (p 8)


Ka ringkonnakohtule laieneb HKMS § 185 lg 1 alusel HKMS § 41 lg 1 teises lauses sätestatu, mille kohaselt kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-08, p 17). Kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normide olulise rikkumisega (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-78-06, p 11, ja nr 3-3-1-88-13, p 19). (p 8)

3-3-1-92-16 PDF Riigikohus 26.04.2017

RHS § 123 lg 32 võimaldab VAKO-l hankija taotluse alusel kaaluda hankelepingu sõlmimiseks nõustumuse andmise lubamist, kui oluline avalik huvi, mida võidakse kahjustada hankelepingu sõlmimata jätmise korral, kaalub üles vaidlustuse esitaja õiguste võimaliku kahjustamise. Sellises olukorras võib VAKO arvestada ka eelmises samade poolte vahelises kohtuasjas kohtu poolt esialgse õiguskaitse määruses juba esitatud argumente. Seega ei põhjusta RHS § 69 lg st 1 tuleneva ooteaja kohaldamine hankelepingu sõlmimise eel ülemäärast viivitust, kui esineb oluline avalik huvi hanke kiire lõpule viimise vastu. (p 30)


Isik võib halduskohtule esitatavas kaebuses taotleda hankelepingu tühisuse tuvastamist otsuse resolutsioonis. RHS ei anna aga VAKO-le pädevust tuvastada oma otsuse resolutsioonis hankelepingu tühisus RHS § 69 lg 1 alusel. RHS § 126 lg 12 p 1 kohaselt võib vaidlustuskomisjon RHS § 117 lg 21 p-de 2–6 alusel esitatud vaidlustuse rahuldamisel oma otsusega tuvastada hankelepingu tühisuse RHS § 69 lg 11 või § 71^1 alusel. Ei see ega muud RHS sätted ei käsitle VAKO poolt hankelepingu tühisuse tuvastamist RHS § 69 lg 1 alusel. Seega tuleb ooteaja rikkumise tõttu hankelepingu tühisuse tuvastamise nõue esitada otse halduskohtusse. (p 20)


Pakkuja kvalifitseerimata jätmise otsust tuleb pidada hankelepingu aluseks olevaks haldusaktiks HKMS § 267 lg 4 mõttes. Kuigi tegemist ei ole hankelepingu vahetu alusega, on ka otsustus pakkujate kvalifitseerimise üle hankelepingu sõlmimise eelduseks. (p 15)

RHS § 69 lg-s 14 on silmas peetud lepingu tühisuse tuvastamist RHS-s ette nähtud menet¬luslikus korras, vastavasisulise tähtaegselt esitatud nõude alusel VAKO otsuse või edasikaebuse korral kohtuotsuse resolutsioonis. RHS § 69 lg st 14 ei järeldu, et ka hankelepingu tühisusele RHS § 69 lg 1 alusel saab tugineda üksnes juhul, kui lepingu tühisus on tuvastatud vastavalt RHS-s sätestatule. RHS § 69 lg 14 viitab selgelt vaid RHS § 69 lg le 1^1, mis reguleerib muid hankelepingu tühisuse aluseid, kuid ei puuduta RHS § 69 lg s 1 käsitletud alust. Sellest tuleb järeldada, et RHS § 69 lg s 1 sätestatud tühisuse aluse puhul ei ole lepingu tühisusele tuginemiseks vajalik selle tuvastamine VAKO või halduskohtu otsuse resolutsioonis.

HKMS § 158 lg 1 esimese lause kohaselt otsustab kohus "otsust tehes", millised asjaolud on tuvastatud. Hankelepingu tühisus on selline asjaolu, mis omab tühistamisnõude lahendamisel tähtsust (HKMS § 4 lg 4) – lepingu tühisuse korral ei takista HKMS § 267 lg 4 kaebuse sisulist lahendamist. Kuivõrd hankelepingu tühisuse tuvastamisele seatud täiendavad eeldused ei puuduta RHS § 69 lg s 1 sätestatud tühisuse alust, ei ole välistatud poole tuginemine hankelepingu tühisusele ooteaja rikkumise tõttu ja kohtu poolt selle tuvastamine ka tühistamisnõude lahendamisel kohtuotsuse põhjendustes. (p 18)

Isik võib halduskohtule esitatavas kaebuses taotleda hankelepingu tühisuse tuvastamist otsuse resolutsioonis. RHS ei anna aga VAKO-le pädevust tuvastada oma otsuse resolutsioonis hankelepingu tühisus RHS § 69 lg 1 alusel. RHS § 126 lg 12 p 1 kohaselt võib vaidlustuskomisjon RHS § 117 lg 21 p-de 2–6 alusel esitatud vaidlustuse rahuldamisel oma otsusega tuvastada hankelepingu tühisuse RHS § 69 lg 11 või § 71^1 alusel. Ei see ega muud RHS sätted ei käsitle VAKO poolt hankelepingu tühisuse tuvastamist RHS § 69 lg 1 alusel. Seega tuleb ooteaja rikkumise tõttu hankelepingu tühisuse tuvastamise nõue esitada otse halduskohtusse. (p 20)


Nagu nähtub HKMS § 49 lg-st 2 ja RKHK varasemast praktikast, on kohtumenetluse kestel muutunud asjaolude tõttu kaebuse muutmine, sh uue nõudega täiendamine, lubatav ka apellatsioonimenetluses. Kui sellisel puhul ei ole nõutav esimese astme kohtumenetluse läbimine, ei saa uue nõude menetlemise takistuseks olla ka kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmine. Eeltoodu ei puuduta nõudeid, mida saanuks esitada ka kaebuse esitamise ajal või mis ei ole menetluses oleva kaebuse eesmärgiga olemuslikult seotud. (p 24)


Hankelepingu tühisuse tuvastamine kohtuotsuse põhjendustes ei ole siduv ega too automaatselt kaasa lepingu tagasitäitmise vajadust. HKMS § 177 lg 2 järgi kehtib kohtuotsus haldusakti tühistamise või tühisuse tuvastamise osas kõigi isikute kohta, kuid see säte puudutab vaid tühisuse tuvastamist kohtuotsuse resolutsioonis. Teises haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka samade menetlusosaliste vahel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-35-12). (p 19)


RHS § 69 lg-s 14 on silmas peetud lepingu tühisuse tuvastamist RHS-s ette nähtud menetluslikus korras, vastavasisulise tähtaegselt esitatud nõude alusel VAKO otsuse või edasikaebuse korral kohtuotsuse resolutsioonis. RHS § 69 lg st 14 ei järeldu, et ka hankelepingu tühisusele RHS § 69 lg 1 alusel saab tugineda üksnes juhul, kui lepingu tühisus on tuvastatud vastavalt RHS-s sätestatule. RHS § 69 lg 14 viitab selgelt vaid RHS § 69 lg le 1^1, mis reguleerib muid hankelepingu tühisuse aluseid, kuid ei puuduta RHS § 69 lg s 1 käsitletud alust. Sellest tuleb järeldada, et RHS § 69 lg s 1 sätestatud tühisuse aluse puhul ei ole lepingu tühisusele tuginemiseks vajalik selle tuvastamine VAKO või halduskohtu otsuse resolutsioonis.

HKMS § 158 lg 1 esimese lause kohaselt otsustab kohus "otsust tehes", millised asjaolud on tuvastatud. Hankelepingu tühisus on selline asjaolu, mis omab tühistamisnõude lahendamisel tähtsust (HKMS § 4 lg 4) – lepingu tühisuse korral ei takista HKMS § 267 lg 4 kaebuse sisulist lahendamist. Kuivõrd hankelepingu tühisuse tuvastamisele seatud täiendavad eeldused ei puuduta RHS § 69 lg s 1 sätestatud tühisuse alust, ei ole välistatud poole tuginemine hankelepingu tühisusele ooteaja rikkumise tõttu ja kohtu poolt selle tuvastamine ka tühistamisnõude lahendamisel kohtuotsuse põhjendustes. (p 18)

Hankelepingu tühisuse tuvastamine kohtuotsuse põhjendustes ei ole siduv ega too automaatselt kaasa lepingu tagasitäitmise vajadust. HKMS § 177 lg 2 järgi kehtib kohtuotsus haldusakti tühistamise või tühisuse tuvastamise osas kõigi isikute kohta, kuid see säte puudutab vaid tühisuse tuvastamist kohtuotsuse resolutsioonis. Teises haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka samade menetlusosaliste vahel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-35-12). (p 19)

Isik võib halduskohtule esitatavas kaebuses taotleda hankelepingu tühisuse tuvastamist otsuse resolutsioonis. RHS ei anna aga VAKO-le pädevust tuvastada oma otsuse resolutsioonis hankelepingu tühisus RHS § 69 lg 1 alusel. RHS § 126 lg 12 p 1 kohaselt võib vaidlustuskomisjon RHS § 117 lg 21 p-de 2–6 alusel esitatud vaidlustuse rahuldamisel oma otsusega tuvastada hankelepingu tühisuse RHS § 69 lg 11 või § 71^1 alusel. Ei see ega muud RHS sätted ei käsitle VAKO poolt hankelepingu tühisuse tuvastamist RHS § 69 lg 1 alusel. Seega tuleb ooteaja rikkumise tõttu hankelepingu tühisuse tuvastamise nõue esitada otse halduskohtusse. (p 20)


Pakkuja kvalifitseerimata jätmise otsust tuleb pidada hankelepingu aluseks olevaks haldusaktiks HKMS § 267 lg 4 mõttes. Kuigi tegemist ei ole hankelepingu vahetu alusega, on ka otsustus pakkujate kvalifitseerimise üle hankelepingu sõlmimise eelduseks. (p 15)

RHS § 128 lg 2 sätestab RHS § 69 lg 1 kõrval täiendava ooteaja juhuks, kui hankelepingu sõlmimist takistab ainult juba lõppenud vaidlustusmenetlus – eelkõige saab see olla asjakohane olukorras, kus vaidlustatud on pakkumuse edukaks tunnistamise otsus. RHS § 128 lg 2 ei kõrvalda kohustust oodata pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse kohta teate esitamisest 14 päeva hankelepingu sõlmimiseni. Olukorras, kus pakkuja on vaidlustanud enda kvalifitseerimata jätmise, võib tal enda õiguste tõhusaks kaitseks olla vaja vaidlustada ka teise pakkuja edukaks tunnistamise otsus. Edukaks tunnistamise otsuse vaidlustamine võib aga osutuda võimatuks, kui enne vaidlustamistähtaja möödumist sõlmitakse hankeleping.

Euroopa Kohus on kohtuasjas C-355/15: Bietergemeinschaft Technische Gebäudebetreuung tehtud otsuse p-s 34 selgitanud, et nagu tuleneb direktiivi 89/665 art 1 lg-st 3 ja art-st 2a, tagab see direktiiv tõhusad õiguskaitsevahendid hankemenetluses tehtud õigusvastaste otsuste suhtes. Direktiiv võimaldab nimelt kõigil hankemenetlusest kõrvale jäetud pakkujatel vaidlustada mitte üksnes hankemenetlusest kõrvalejätmise otsust, vaid kuni seda vaidlustust ei ole lahendatud, vaidlustada ka hilisemad otsused, mis võivad teda kahjustada juhul, kui tema kõrvalejätmise otsus kehtetuks tunnistatakse. (p 28)

RHS § 123 lg 32 võimaldab VAKO-l hankija taotluse alusel kaaluda hankelepingu sõlmimiseks nõustumuse andmise lubamist, kui oluline avalik huvi, mida võidakse kahjustada hankelepingu sõlmimata jätmise korral, kaalub üles vaidlustuse esitaja õiguste võimaliku kahjustamise. Sellises olukorras võib VAKO arvestada ka eelmises samade poolte vahelises kohtuasjas kohtu poolt esialgse õiguskaitse määruses juba esitatud argumente. Seega ei põhjusta RHS § 69 lg st 1 tuleneva ooteaja kohaldamine hankelepingu sõlmimise eel ülemäärast viivitust, kui esineb oluline avalik huvi hanke kiire lõpule viimise vastu. (p 30)


HKMS § 158 lg 1 esimese lause kohaselt otsustab kohus "otsust tehes", millised asjaolud on tuvastatud. Hankelepingu tühisus on selline asjaolu, mis omab tühistamisnõude lahendamisel tähtsust (HKMS § 4 lg 4) – lepingu tühisuse korral ei takista HKMS § 267 lg 4 kaebuse sisulist lahendamist. Kuivõrd hankelepingu tühisuse tuvastamisele seatud täiendavad eeldused ei puuduta RHS § 69 lg s 1 sätestatud tühisuse alust, ei ole välistatud poole tuginemine hankelepingu tühisusele ooteaja rikkumise tõttu ja kohtu poolt selle tuvastamine ka tühistamisnõude lahendamisel kohtuotsuse põhjendustes. (p 18)


Pakkuja kvalifitseerimata jätmise otsust tuleb pidada hankelepingu aluseks olevaks haldusaktiks HKMS § 267 lg 4 mõttes. Kuigi tegemist ei ole hankelepingu vahetu alusega, on ka otsustus pakkujate kvalifitseerimise üle hankelepingu sõlmimise eelduseks. (p 15)


3-3-1-15-16 PDF Riigikohus 11.10.2016
EhS

Tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele (PS §‑d 28, 32 ja 26). Kehtestatud müranormid loovad isikule subjektiivse avaliku õiguse. Lisaks müranormidele saab isik tugineda neile haldusakti (sh detailplaneeringu) tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega. (p 15)


Haldusmenetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Kolmanda isikuna kaasamiseks ei pea isiku õiguste riive olema tõendatud – piisab, kui esineb mõistlik kahtlus, et riive esineb. Tuulikute käitamisega võib kaasneda mõjutusi (müra, varjutus jms) lähiümbruse elanikele. Kui isikule kuuluva elamuga kinnistu ja tuulikute vaheline kaugus on piisavalt väike, peab KOV-le olema selge, et ehitus- ja kasutusload võivad isiku õigusi puudutada (HMS § 11 lg 1 p 3) ning et teda tuleb vähemasti isiklikult teavitada haldusmenetlusest (HMS § 35 lg 2) ja lubade andmisest (HMS § 62). (p 20)


Kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega. (p 16)


Kui haldusorgan ei järgi menetlusnorme haldusmenetluses, mida iseloomustab ulatuslik otsustusruum, lasub temal tõendamiskoormus, et ka menetlusnormide järgimisel oleks menetlustulem olnud samasugune. (p 36)


Üldjuhul ei oma detailplaneeringu kehtestamisel õiguslikku tähendust see, kes on ehitisse paigutatava seadme tootja või milline on selle tüüp. Pigem tuleb planeeringu elluviimisel lähtuda parima võimaliku tehnika põhimõttest. Aja jooksul tehnika areneb. Tuulikutüübi muutmine ei ole õigusvastane, kui sellega ei kahjustata avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi ning planeeringust ei nähtu selgelt selle kehtestaja tahet määrata seadme tüüp kindlaks õiguslikult siduvana. (p 29)


Kasutusloa andmisel ei kontrolli haldusorgan mitte üksnes ehitise vastavust ehitusprojektile, vaid ka ehitise nõuetelevastavust laiemalt. Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamise või muutmise vajadust. Vaatamata EhS v.r § s 34 sõnaselge sätte puudumisele, tuleb kasutusloa väljastamise otsustamisel hinnata ka seda, kas kasutusloa väljastamine ning ehitise või selle osa kasutamine kasutusloaga määratud otstarbel ei too kaasa kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet või rikkumist. Erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks ja isikute õiguste kaitseks on haldusorganil võimalik anda kasutusluba ka kõrvaltingimusega, reguleerides tuulikute puhul näiteks nende töörežiimi. (p 32)

Iseenesest võib nõustuda, et tuulikutele antud ehitus- ja kasutusload ei anna kolmandale isikule õigust kaebaja õigusi rikkuda ega käitada tuulegeneraatoreid vastuolus kehtivate õigusaktidega. Nii kõnealune argument kui ka asjaolu, et kehtiv õigus näeb ette reaktiivsed sekkumisvõimalused Terviseameti ja kohaliku omavalitsuse järelevalve või kahju hüvitamise näol, ei ole siiski piisavad – õigusvastaste mõjude, sh ülenormatiivse müra tekkimisel on nii tuulikuid rajav ettevõtja teinud juba suuri kulusid kui ka piirkonnas elavad inimesed pidanud taluma oma õiguste (võimalik, et pöördumatut) rikkumist. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks tuleb kohalikul omavalitsusel tegutseda ennetavalt ning hinnata ehituslubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. (p 41)

Olukorras, kus kehtivad ehitusload on õigusvastased, kuid nende alusel püstitatud tuulikud töötavad, on KOV-l võimalik n-ö lõplike kasutuslubade andmise otsustamiseni anda tuulikute käitamiseks ajutised kasutusload (HMS § 53 lg 1 p 1, lg 2 p 3; EhS § 56). See võib olla vajalik mh selleks, et mõõta tegelikku tuulikutest lähtuvat müra. (p 42)


Tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele (PS §‑d 28, 32 ja 26). Kehtestatud müranormid loovad isikule subjektiivse avaliku õiguse. Lisaks müranormidele saab isik tugineda neile haldusakti (sh detailplaneeringu) tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega. (p 15)

Tuulikute käitamisega võib kaasneda mõjutusi (müra, varjutus jms) lähiümbruse elanikele. Kolmanda isikuna kaasamiseks ei pea isiku õiguste riive olema tõendatud – piisab, kui esineb mõistlik kahtlus, et riive esineb. Kui isikule kuuluva elamuga kinnistu ja tuulikute vaheline kaugus on piisavalt väike, peab KOV-le olema selge, et ehitus- ja kasutusload võivad isiku õigusi puudutada (HMS § 11 lg 1 p 3) ning et teda tuleb vähemasti isiklikult teavitada haldusmenetlusest (HMS § 35 lg 2) ja lubade andmisest (HMS § 62). (p 20)

Sotsiaalministri 04.03.2002 määrus nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskastutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ ei sea müra piirnorme sõltuvusse üksnes maa sihtotstarbest. Olukorras, kus maatulundusmaal paiknev hoone on õiguspäraselt elamuna kasutuses, ei saa elamu omanikku ega valdajat seada halvemasse olukorda kui elamumaa sihtotstarbega maal paikneva elamu puhul, kohaldades kõrgemaid, nt tööstusalale sätestatud piirnorme. Elamumaaks sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 mõttes tuleb lugeda ka maatulundusmaa õuemaa kõlvik. (p 38-39)

Iseenesest võib nõustuda, et tuulikutele antud ehitus- ja kasutusload ei anna kolmandale isikule õigust kaebaja õigusi rikkuda ega käitada tuulegeneraatoreid vastuolus kehtivate õigusaktidega. Nii kõnealune argument kui ka asjaolu, et kehtiv õigus näeb ette reaktiivsed sekkumisvõimalused Terviseameti ja kohaliku omavalitsuse järelevalve või kahju hüvitamise näol, ei ole siiski piisavad – õigusvastaste mõjude, sh ülenormatiivse müra tekkimisel on nii tuulikuid rajav ettevõtja teinud juba suuri kulusid kui ka piirkonnas elavad inimesed pidanud taluma oma õiguste (võimalik, et pöördumatut) rikkumist. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks tuleb KOV-l tegutseda ennetavalt ning hinnata ehituslubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. (p 41)

Olukorras, kus kehtivad ehitusload on õigusvastased, kuid nende alusel püstitatud tuulikud töötavad, on KOV-l võimalik n-ö lõplike kasutuslubade andmise otsustamiseni anda tuulikute käitamiseks ajutised kasutusload (HMS § 53 lg 1 p 1, lg 2 p 3; EhS § 56). See võib olla vajalik mh selleks, et mõõta tegelikku tuulikutest lähtuvat müra. (p 42)

3-3-1-51-16 PDF Riigikohus 09.08.2016

Allapoole riigihanke piirmäära jääva ideekonkursi puhul otsustab menetluse üksikasjad hankija. Seadus ega riigihanke üldpõhimõtted ei nõua neil juhtudel žürii nimetamist ega tema tegevuse protokollimist. Kuna sellise konkursi puhul puuduvad formaalsed nõuded, piisab RHS § 3 lg 2 järgmiseks ka sellest, et hankija esitab vajaduse korral üldise põhjenduse võidutöö väljavalimise kohta tagantjärele. (p 17.3)


Allapoole riigihanke piirmäära jäävaid ideekonkursse, millele RHS 4. peatükk ei laiene, ei ole õige kontrollida sama rangusastmega kui neid, mis ületavad riigihanke piirmäära. Seda tuleb arvestada läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõtete sisustamisel. (p 15)

Arhitektuurikonkursi žürii peab hindamisel lähtuma küll kutses sätestatud kriteeriumitest (RHS § 81 lg 4), kuid žürii hinnangu sisuline kontroll vaidlustuskomisjonis ja kohtus on piiratud n-ö ilmselguse kriteeriumiga (vrd RKHK otsused asjades nr 3-3-1-68-12, p 24; 3-3-1-60-14, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Arhitektuurikonkursil toimub võistlus mh tööde kunstilise taseme alusel. Seepärast võivad žüriiliikmete hinnangud sisaldada ka subjektiivseid elemente ning neid ei pruugi olla võimalik vaidlustus- ja kohtumenetluses kehtivate mõõdupuude järgi põhjendada. Vaidlustus- ja kohtumenetlus on oma olemuselt õiguslike, mitte esteetiliste vaidluste lahendamise foorumid. Hankevaidlusi lahendavad organid saavad arhitektuurikonkursi tööde hindamisse sekkuda nt siis, kui ka ilma pikemata on selge, et võitjaks tunnistati konkursitingimustele mittevastav töö. VAKO ja kohus ei kontrolli žürii arhitektuuriliste hinnangute sisu, seega ei pea žürii tegevuse protokoll neid veenma hinnangute põhjendatuses. RHS § 81 lg 6 loetleb ideekonkursi eripära arvestades, mida protokoll peab kajastama, kuid selles loetelus ei ole nimetatud žürii kaalutlusi. Nii haldusakti põhjendustele üldiselt kui ka tavapärases hankemenetluses esitatavad nõuded ning põhjenduste täiendamise tavapärased piirangud (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-28-12, p 19; 3-3-1-29-12, p 20) oleks ideekonkursi olemust ja eesmärki ning kohtuliku kontrolli piiratust arvestades liiga ranged. Žüriiliikmete märkuste all ei peeta RHS § 81 lg 6 esimeses lauses silmas üksikasjalikke põhjendusi kõigi esitatud tööde kohta kõigi kutses sätestatud kriteeriumite kaupa. Läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõtte (RHS § 3 lg 2) järgimiseks piisab arhitektuurikonkursil sellest, et žürii näitab protokollis ära üldise kaalutluse, miks konkursi võitja töö oli žürii enamuse hinnangul parim. Vajaduse korral saab hankija nii kohtumenetluses kui ka žürii hiljem hankemenetluses põhjendusi täiendavalt avada. (p 17.2)


Allapoole riigihanke piirmäära jäävaid ideekonkursse, millele RHS 4. peatükk ei laiene, ei ole õige kontrollida sama rangusastmega kui neid, mis ületavad riigihanke piirmäära. Seda tuleb arvestada läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõtete sisustamisel. (p 15)

Arhitektuurikonkursi žürii peab hindamisel lähtuma küll kutses sätestatud kriteeriumitest (RHS § 81 lg 4), kuid žürii hinnangu sisuline kontroll vaidlustuskomisjonis ja kohtus on piiratud n-ö ilmselguse kriteeriumiga (vrd RKHK otsused asjades nr 3-3-1-68-12, p 24; 3-3-1-60-14, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Arhitektuurikonkursil toimub võistlus mh tööde kunstilise taseme alusel. Seepärast võivad žüriiliikmete hinnangud sisaldada ka subjektiivseid elemente ning neid ei pruugi olla võimalik vaidlustus- ja kohtumenetluses kehtivate mõõdupuude järgi põhjendada. Vaidlustus- ja kohtumenetlus on oma olemuselt õiguslike, mitte esteetiliste vaidluste lahendamise foorumid. Hankevaidlusi lahendavad organid saavad arhitektuurikonkursi tööde hindamisse sekkuda nt siis, kui ka ilma pikemata on selge, et võitjaks tunnistati konkursitingimustele mittevastav töö. VAKO ja kohus ei kontrolli žürii arhitektuuriliste hinnangute sisu, seega ei pea žürii tegevuse protokoll neid veenma hinnangute põhjendatuses. RHS § 81 lg 6 loetleb ideekonkursi eripära arvestades, mida protokoll peab kajastama, kuid selles loetelus ei ole nimetatud žürii kaalutlusi. Nii haldusakti põhjendustele üldiselt kui ka tavapärases hankemenetluses esitatavad nõuded ning põhjenduste täiendamise tavapärased piirangud (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-28-12, p 19; 3-3-1-29-12, p 20) oleks ideekonkursi olemust ja eesmärki ning kohtuliku kontrolli piiratust arvestades liiga ranged. Žüriiliikmete märkuste all ei peeta RHS § 81 lg 6 esimeses lauses silmas üksikasjalikke põhjendusi kõigi esitatud tööde kohta kõigi kutses sätestatud kriteeriumite kaupa. Läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõtte (RHS § 3 lg 2) järgimiseks piisab arhitektuurikonkursil sellest, et žürii näitab protokollis ära üldise kaalutluse, miks konkursi võitja töö oli žürii enamuse hinnangul parim. Vajaduse korral saab hankija nii kohtumenetluses kui ka žürii hiljem hankemenetluses põhjendusi täiendavalt avada. (p 17.2)

Allapoole riigihanke piirmäära jääva ideekonkursi puhul otsustab menetluse üksikasjad hankija. Seadus ega riigihanke üldpõhimõtted ei nõua neil juhtudel žürii nimetamist ega tema tegevuse protokollimist. Kuna sellise konkursi puhul puuduvad formaalsed nõuded, piisab RHS § 3 lg 2 järgmiseks ka sellest, et hankija esitab vajaduse korral üldise põhjenduse võidutöö väljavalimise kohta tagantjärele. (p 17.3)

Anonüümsusnõue (RHS § 81 lg 5) ei kehti pärast žürii otsuse tegemist. See ei keela žüriil pärast otsuse tegemist, nt hankija otsuse tühistamise tõttu, ideekonkursi töid uuesti hinnata. Niisugune keeld ei pruugiks olla proportsionaalne konkursil osalejate suhtes, sest nemad ei saa vastutada hankija tegevuse korrektsuse eest. Tööde anonüümsus pole omaette eesmärk, vaid see aitab tagada žüriiliikmete sõltumatust (RHS § 81 lg 2). Anonüümsuse kadumine pärast žürii algse otsuse tegemist ei muuda žüriiliikmeid vältimatult erapoolikuks ega välista iseenesest tööde uut hindamist. (p 20)

3-3-1-41-15 PDF Riigikohus 12.01.2016

Asjaolu, et tänini ei ole kehtestatud sellist regulatsiooni, mis sisaldaks vajalikke menetlussätteid kohalikele omavalitsusüksustele nende poolt EraKS § 22^2 täitmisel kantud kulude hüvitamiseks, ei saa olla takistuseks kohalike omavalitsusüksuste vastavate nõuete lahendamisel. (p 18)

Riigil on kohustus rahastada omavalitsuse üksustele EraKS § ga 22^2 pandud kohustuse rahastamist riigieelarvest (vt RKPJK 28. oktoobri 2014 otsus asjas nr 3-4-1-26-14) ning kohalikul omavalitsusel on PS § 154 lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt kohtu kaudu riikliku ülesande täitmiseks puuduolevat raha (vt RKHK 21. mai 2015 otsus asjas nr 3-3-1-84-14). Vaatamata eriregulatsioonide kestvale puudumisele ei ole asjakohaste kohtulahendite olemasolul halduskandjate vaheliste rahastamise küsimuste kestev lahendamine kohtuvõimu vahendusel mõistlik. Seetõttu tuleb nende küsimuste lahendamisel esmajärjekorras kasutada ökonoomsemaid haldusesiseseid menetlusi. (p 21)


Juhul, kui kassaator leiab, et tema kassatsioonkaebuses haldusaktina käsitatud vastuskirja näiline kehtivus tekitab segadust, on kaebajal võimalik nimetatud väidetav akt selgesõnaliselt kehtetuks tunnistada ka kohtuvõimu sellekohase ettekirjutuseta. Tehes kulude kandmisest keeldumise suhtes vastupidise sisuga otsuse, on ringkonnakohus keeldumise sisuliselt ka tühistanud. (p 17)


Järeldus, et kohustamiskaebuse aluse muutmine ei ole HKMS § 49 lg te 1 ja 2 kohaselt alles apellatsioonimenetluses lubatav, on ekslik. Täiendava nõude esitamine on võimalik HKMS § 49 lg 2 alusel. Kui taotlus on otstarbekas, aitab täiendava nõude arvessevõtmine ja lahendamine vältida uut kohtuvaidlust ja on kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. (p 15)


Üldjuhul ei peaks kohus sekkuma täitevvõimu otsustussfääri juhul, kui haldusorganil on kaalutlusruum. Vaidlust ei saa olla selle üle, kas kohalike omavalitsusüksuste kulud tuleb hüvitada. Kulude omavalitsusüksustele hüvitamise kohustus ei välista vajadust kontrollida nende kulude asjassepuutuvust ja õiguspärasust. (p 20)

3-3-1-37-15 PDF Riigikohus 11.11.2015

KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11)

MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)

Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)


Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)


Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)


Kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel saab rakendada analoogiat RÕS-st tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25)


MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)

Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13)

See, et kaevandamine halvendaks ümbruskonna elanike elutingimusi, on iseenesest kaalukas ja asjakohane argument, mis muudab tulevase kaevandamisega nõustumise vähetõenäoliseks. Miljööväärtuslikkuse ja rohevõrgustiku puhul on aga tegemist üksnes maakonnaplaneeringu täpsusega määratud maakasutustingimustega. Maakonnaplaneeringute üldisuse tase on selline, et täpsemate selgitusteta ei ole võimalik väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Seega ei piisa uuringuloa kooskõlastamata jätmiseks üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt ka RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-13, p d 13 ja 17). (p 17)


KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11)

MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)

Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13)

Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)

Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)

Kokku: 61| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json