/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 30| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-16-1172/103 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.11.2018
Teabevahetus riikide vahel on kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni kohaselt loomulik otsuse tegemise eeldus ja kuigi iseenesest pole välistatud, et riigil on kogu vajalik info olemas ja ta teeb otsuse üleandmise kohta teiselt riigilt teavet küsimata, ei saa sellisel viisil otsuse tegemist nõuda. Sedavõrd laia kaalutlusruumiga otsuse puhul on ootuspärane, et menetlus ja info kogumine võtab aega ning menetluse lõpptulemus ei ole ettenähtav. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. (p 12)
KrMS § 488 lg 5 kohaselt otsustab vangistusega karistatud isiku üleandmise või sellest keeldumise valdkonna eest vastutav minister. Selline otsus on haldusakt. Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioonist tuleneb selgelt, et isiku saab üle anda, kui mõlemad riigid on teinud nõustuva otsuse. Selline otsus reguleerib seega siduvalt karistatud isiku õigusi ja kohustusi ning vastab ka muus osas HMS § 51 lg-s 1 esitatud haldusakti tunnustele. Kuigi küsimust reguleerib kriminaalmenetluse seadustik, on sisuliselt tegemist haldusmenetlusega ning otsuse teeb haldusorgan. Ka haldusakti (praegusel juhul nõusoleku) andmisest keeldumine on haldusakt. (p 10) Justiitsministeeriumi poolt Venemaa Föderatsioonile konventsiooni alusel info saatmise näol oli tegemist üksnes teabe edastamise toiminguga ning konventsiooni järgi ei pea teavet edastav riik enne seda olema teinud otsust üleandmisega nõustumise kohta. (p 11) Teabevahetus riikide vahel on kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni kohaselt loomulik otsuse tegemise eeldus ja kuigi iseenesest pole välistatud, et riigil on kogu vajalik info olemas ja ta teeb otsuse üleandmise kohta teiselt riigilt teavet küsimata, ei saa sellisel viisil otsuse tegemist nõuda. Sedavõrd laia kaalutlusruumiga otsuse puhul on ootuspärane, et menetlus ja info kogumine võtab aega ning menetluse lõpptulemus ei ole ettenähtav. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. (p 12) Riigil on karistuspoliitika valdkonnas ulatuslik suveräänne otsustusruum. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda enda karistuse kandmiseks üleandmist elukohariigile. Kohtulik kontroll elukohariigile üleandmise taotluste kohta tehtud otsuste üle on piiratud. Kontrollida saab üksnes menetlusreeglite järgimist ja seda, kas tehtud on ilmselgeid kaalutlusvigu. (p 14)
Riigil on karistuspoliitika valdkonnas ulatuslik suveräänne otsustusruum. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda enda karistuse kandmiseks üleandmist elukohariigile. Kohtulik kontroll elukohariigile üleandmise taotluste kohta tehtud otsuste üle on piiratud. Kontrollida saab üksnes menetlusreeglite järgimist ja seda, kas tehtud on ilmselgeid kaalutlusvigu. (p 14)
3-3-1-51-16 PDF Riigikohus 09.08.2016
Allapoole riigihanke piirmäära jääva ideekonkursi puhul otsustab menetluse üksikasjad hankija. Seadus ega riigihanke üldpõhimõtted ei nõua neil juhtudel žürii nimetamist ega tema tegevuse protokollimist. Kuna sellise konkursi puhul puuduvad formaalsed nõuded, piisab RHS § 3 lg 2 järgmiseks ka sellest, et hankija esitab vajaduse korral üldise põhjenduse võidutöö väljavalimise kohta tagantjärele. (p 17.3)
Allapoole riigihanke piirmäära jäävaid ideekonkursse, millele RHS 4. peatükk ei laiene, ei ole õige kontrollida sama rangusastmega kui neid, mis ületavad riigihanke piirmäära. Seda tuleb arvestada läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõtete sisustamisel. (p 15) Arhitektuurikonkursi žürii peab hindamisel lähtuma küll kutses sätestatud kriteeriumitest (RHS § 81 lg 4), kuid žürii hinnangu sisuline kontroll vaidlustuskomisjonis ja kohtus on piiratud n-ö ilmselguse kriteeriumiga (vrd RKHK otsused asjades nr 3-3-1-68-12, p 24; 3-3-1-60-14, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Arhitektuurikonkursil toimub võistlus mh tööde kunstilise taseme alusel. Seepärast võivad žüriiliikmete hinnangud sisaldada ka subjektiivseid elemente ning neid ei pruugi olla võimalik vaidlustus- ja kohtumenetluses kehtivate mõõdupuude järgi põhjendada. Vaidlustus- ja kohtumenetlus on oma olemuselt õiguslike, mitte esteetiliste vaidluste lahendamise foorumid. Hankevaidlusi lahendavad organid saavad arhitektuurikonkursi tööde hindamisse sekkuda nt siis, kui ka ilma pikemata on selge, et võitjaks tunnistati konkursitingimustele mittevastav töö. VAKO ja kohus ei kontrolli žürii arhitektuuriliste hinnangute sisu, seega ei pea žürii tegevuse protokoll neid veenma hinnangute põhjendatuses. RHS § 81 lg 6 loetleb ideekonkursi eripära arvestades, mida protokoll peab kajastama, kuid selles loetelus ei ole nimetatud žürii kaalutlusi. Nii haldusakti põhjendustele üldiselt kui ka tavapärases hankemenetluses esitatavad nõuded ning põhjenduste täiendamise tavapärased piirangud (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-28-12, p 19; 3-3-1-29-12, p 20) oleks ideekonkursi olemust ja eesmärki ning kohtuliku kontrolli piiratust arvestades liiga ranged. Žüriiliikmete märkuste all ei peeta RHS § 81 lg 6 esimeses lauses silmas üksikasjalikke põhjendusi kõigi esitatud tööde kohta kõigi kutses sätestatud kriteeriumite kaupa. Läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõtte (RHS § 3 lg 2) järgimiseks piisab arhitektuurikonkursil sellest, et žürii näitab protokollis ära üldise kaalutluse, miks konkursi võitja töö oli žürii enamuse hinnangul parim. Vajaduse korral saab hankija nii kohtumenetluses kui ka žürii hiljem hankemenetluses põhjendusi täiendavalt avada. (p 17.2)
Allapoole riigihanke piirmäära jäävaid ideekonkursse, millele RHS 4. peatükk ei laiene, ei ole õige kontrollida sama rangusastmega kui neid, mis ületavad riigihanke piirmäära. Seda tuleb arvestada läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõtete sisustamisel. (p 15) Arhitektuurikonkursi žürii peab hindamisel lähtuma küll kutses sätestatud kriteeriumitest (RHS § 81 lg 4), kuid žürii hinnangu sisuline kontroll vaidlustuskomisjonis ja kohtus on piiratud n-ö ilmselguse kriteeriumiga (vrd RKHK otsused asjades nr 3-3-1-68-12, p 24; 3-3-1-60-14, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Arhitektuurikonkursil toimub võistlus mh tööde kunstilise taseme alusel. Seepärast võivad žüriiliikmete hinnangud sisaldada ka subjektiivseid elemente ning neid ei pruugi olla võimalik vaidlustus- ja kohtumenetluses kehtivate mõõdupuude järgi põhjendada. Vaidlustus- ja kohtumenetlus on oma olemuselt õiguslike, mitte esteetiliste vaidluste lahendamise foorumid. Hankevaidlusi lahendavad organid saavad arhitektuurikonkursi tööde hindamisse sekkuda nt siis, kui ka ilma pikemata on selge, et võitjaks tunnistati konkursitingimustele mittevastav töö. VAKO ja kohus ei kontrolli žürii arhitektuuriliste hinnangute sisu, seega ei pea žürii tegevuse protokoll neid veenma hinnangute põhjendatuses. RHS § 81 lg 6 loetleb ideekonkursi eripära arvestades, mida protokoll peab kajastama, kuid selles loetelus ei ole nimetatud žürii kaalutlusi. Nii haldusakti põhjendustele üldiselt kui ka tavapärases hankemenetluses esitatavad nõuded ning põhjenduste täiendamise tavapärased piirangud (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-28-12, p 19; 3-3-1-29-12, p 20) oleks ideekonkursi olemust ja eesmärki ning kohtuliku kontrolli piiratust arvestades liiga ranged. Žüriiliikmete märkuste all ei peeta RHS § 81 lg 6 esimeses lauses silmas üksikasjalikke põhjendusi kõigi esitatud tööde kohta kõigi kutses sätestatud kriteeriumite kaupa. Läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõtte (RHS § 3 lg 2) järgimiseks piisab arhitektuurikonkursil sellest, et žürii näitab protokollis ära üldise kaalutluse, miks konkursi võitja töö oli žürii enamuse hinnangul parim. Vajaduse korral saab hankija nii kohtumenetluses kui ka žürii hiljem hankemenetluses põhjendusi täiendavalt avada. (p 17.2) Allapoole riigihanke piirmäära jääva ideekonkursi puhul otsustab menetluse üksikasjad hankija. Seadus ega riigihanke üldpõhimõtted ei nõua neil juhtudel žürii nimetamist ega tema tegevuse protokollimist. Kuna sellise konkursi puhul puuduvad formaalsed nõuded, piisab RHS § 3 lg 2 järgmiseks ka sellest, et hankija esitab vajaduse korral üldise põhjenduse võidutöö väljavalimise kohta tagantjärele. (p 17.3) Anonüümsusnõue (RHS § 81 lg 5) ei kehti pärast žürii otsuse tegemist. See ei keela žüriil pärast otsuse tegemist, nt hankija otsuse tühistamise tõttu, ideekonkursi töid uuesti hinnata. Niisugune keeld ei pruugiks olla proportsionaalne konkursil osalejate suhtes, sest nemad ei saa vastutada hankija tegevuse korrektsuse eest. Tööde anonüümsus pole omaette eesmärk, vaid see aitab tagada žüriiliikmete sõltumatust (RHS § 81 lg 2). Anonüümsuse kadumine pärast žürii algse otsuse tegemist ei muuda žüriiliikmeid vältimatult erapoolikuks ega välista iseenesest tööde uut hindamist. (p 20)
3-3-1-41-15 PDF Riigikohus 12.01.2016
Asjaolu, et tänini ei ole kehtestatud sellist regulatsiooni, mis sisaldaks vajalikke menetlussätteid kohalikele omavalitsusüksustele nende poolt EraKS § 22^2 täitmisel kantud kulude hüvitamiseks, ei saa olla takistuseks kohalike omavalitsusüksuste vastavate nõuete lahendamisel. (p 18) Riigil on kohustus rahastada omavalitsuse üksustele EraKS § ga 22^2 pandud kohustuse rahastamist riigieelarvest (vt RKPJK 28. oktoobri 2014 otsus asjas nr 3-4-1-26-14) ning kohalikul omavalitsusel on PS § 154 lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt kohtu kaudu riikliku ülesande täitmiseks puuduolevat raha (vt RKHK 21. mai 2015 otsus asjas nr 3-3-1-84-14). Vaatamata eriregulatsioonide kestvale puudumisele ei ole asjakohaste kohtulahendite olemasolul halduskandjate vaheliste rahastamise küsimuste kestev lahendamine kohtuvõimu vahendusel mõistlik. Seetõttu tuleb nende küsimuste lahendamisel esmajärjekorras kasutada ökonoomsemaid haldusesiseseid menetlusi. (p 21)
Juhul, kui kassaator leiab, et tema kassatsioonkaebuses haldusaktina käsitatud vastuskirja näiline kehtivus tekitab segadust, on kaebajal võimalik nimetatud väidetav akt selgesõnaliselt kehtetuks tunnistada ka kohtuvõimu sellekohase ettekirjutuseta. Tehes kulude kandmisest keeldumise suhtes vastupidise sisuga otsuse, on ringkonnakohus keeldumise sisuliselt ka tühistanud. (p 17)
Järeldus, et kohustamiskaebuse aluse muutmine ei ole HKMS § 49 lg te 1 ja 2 kohaselt alles apellatsioonimenetluses lubatav, on ekslik. Täiendava nõude esitamine on võimalik HKMS § 49 lg 2 alusel. Kui taotlus on otstarbekas, aitab täiendava nõude arvessevõtmine ja lahendamine vältida uut kohtuvaidlust ja on kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. (p 15)
Üldjuhul ei peaks kohus sekkuma täitevvõimu otsustussfääri juhul, kui haldusorganil on kaalutlusruum. Vaidlust ei saa olla selle üle, kas kohalike omavalitsusüksuste kulud tuleb hüvitada. Kulude omavalitsusüksustele hüvitamise kohustus ei välista vajadust kontrollida nende kulude asjassepuutuvust ja õiguspärasust. (p 20)
3-3-1-37-15 PDF Riigikohus 11.11.2015
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11) MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)
Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
Kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel saab rakendada analoogiat RÕS-st tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25)
MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13) See, et kaevandamine halvendaks ümbruskonna elanike elutingimusi, on iseenesest kaalukas ja asjakohane argument, mis muudab tulevase kaevandamisega nõustumise vähetõenäoliseks. Miljööväärtuslikkuse ja rohevõrgustiku puhul on aga tegemist üksnes maakonnaplaneeringu täpsusega määratud maakasutustingimustega. Maakonnaplaneeringute üldisuse tase on selline, et täpsemate selgitusteta ei ole võimalik väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Seega ei piisa uuringuloa kooskõlastamata jätmiseks üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt ka RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-13, p d 13 ja 17). (p 17)
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11) MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13) Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22) Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
3-3-1-14-15 PDF Riigikohus 27.05.2015
MaaRS § 233 lg 6 viienda lause sõnastusest „on õigus eelistada“ järeldub kaalutlusõigus. Säte ei anna kohaliku omavalitsuse volikogule mitte ainult olulist valikuvõimalust otsustada, millist sättes nimetatud isikut maavanemale kinnitamiseks esitada, vaid ka valikuvõimaluse eelistada väga kaalukate põhjuste korral kedagi muud. Eeltoodu ei välista aga kaalutlusõiguse redutseerumist. See, kas definitiivne ettekirjutus on võimalik, sõltub kaalutlusõigust andva sätte ning konkreetse juhtumi faktiliste asjaolude koosmõjust. (p 25)
MaaRS § 233 lg 6 viienda lause sõnastusest „on õigus eelistada“ järeldub kaalutlusõigus. Säte ei anna kohaliku omavalitsuse volikogule mitte ainult olulist valikuvõimalust otsustada, millist sättes nimetatud isikut maavanemale kinnitamiseks esitada, vaid ka valikuvõimaluse eelistada väga kaalukate põhjuste korral kedagi muud. (p 25)
Halduskohtus õiguste kaitsmiseks peab esinema subjektiivsete õiguste riive. Edasikaebeõiguse puhul tuleb arvestada, et kohtuasi peab vaidlustatud osas puudutama edasikaebuse esitanud isiku õigusi. Edasikaebuse esitamine teiste isikute õiguste kaitseks ei ole lubatud. (p 22)
Kohtu tehtav definitiivne ettekirjutus on halduse kaalutlusõiguse korral erandlik meede. Definitiivne ettekirjutus välistab haldusorgani poolt asjaolude täiendava kaalumise. Definitiivse ettekirjutuse tegemisel peab kohus olema veendunud, et ette kirjutatud lahendus on konkreetseid asjaolusid arvesse võttes nii haldusorgani, menetlusosaliste kui ka võimalike kolmandate isikute jaoks ainuvõimalik. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalumisel asjassepuutuvaid asjaolusid (vt nt halduskolleegiumi 28. aprilli 2014. a otsust asjas nr 3-3-1-52-13, p 33 ja 25. septembri 2008. a otsust asjas nr 3-3-1-15-08, p 8, alap 1). (p 27) Kui haldusorgan tuvastab kohustamisotsuse jõustumise järel, et faktiliste asjaolude muutumise tõttu oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või vastuolus seadusega, võib kohtuotsuse kohustuslikkus vastavas osas ära langeda. (p 30)
Kui kohtuotsuse resolutsioon ja kohtuotsuse põhjendavas osas kaebuse lahendamise kohta märgitud järeldused on omavahel vastuolus, siis on tegemist HKMS § 157 lg-s 1 nimetatud kohtuotsuse põhjendatuse nõude rikkumisega, mis võib kaasa tuua otsuse tühistamise. Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas (HKMS § 165) resolutsiooni (HKMS § 162) kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav (vt nt kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 21). Selleks, et hinnata, kas tegemist on olulise rikkumisega, tuleb vaadelda otsuse resolutsiooni ja vastuolulisi põhjendusi kogumis koos muude põhjendustega. (p 20)
3-3-1-60-14 PDF Riigikohus 26.11.2014
HKMS § 152 lg 1 p 4 järgi ei saa kohustamiskaebuse menetlust lõpetada, kui kaebuses nõutud haldusakti ei ole antud. Halduskohtu määruse tegemise ajaks ei olnud haldusorgan kaebaja taotluse kohta teinud uut sisulist otsust. Haldusmenetluse uuendamine ei ole võrdväärne uue sisulise otsusega, mistõttu puudub kohustamisnõude menetluse lõpetamiseks alus. (p 15)
Põhjendatud huvi puudumist ei saa tuletada üksnes asjaolust, et vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. HKMS § 152 lg 2 mõte seisnebki selles, et põhjendatud huvi menetluse jätkamise vastu võib esineda ka vaatamata haldusakti kehtetuks tunnistamisele. Põhjendatud huvina on käsitatav preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt RKHK lahendeid asjades nr 3-3-1-88-08, 3-3-1-100-09, 3-3-1-24-10, 3-3-1-8-11 ja 3-3-1-8-14). Kohtumenetluse jätkamine algse haldusotsuse õiguspärasuse kontrollimiseks võib aidata vältida korduvat kohtusse pöördumist. Juhul, kui haldusorgan teeb kohtumenetluse ajal uuendatud haldusmenetluses uue otsuse, on kaebajal võimalik kaebust vajaduse korral HKMS § 49 lg 1 alusel täiendada uue haldusotsuse peale esitatava nõudega. (p 18)
Hindepunktide määramise õiguspärasuse kontrolli ei saa pidada ennetavaks sekkumiseks täitevõimu tegevusse, kui hinnatakse juba tehtud haldusotsuste õiguspärasust ehk viiakse läbi järelkontroll. Hindepunktide määramise otsuste puhul piirdub siiski ka järelkontroll üksnes vormi- ja menetlusvigade ning ilmselgete kaalutlus¬vigade kindlakstegemisega. Vigade puudumine toob kaasa kaebuse rahuldamata jätmise, mitte menetluse lõpetamise. (p 16)
3-3-1-52-13 PDF Riigikohus 28.04.2014
HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata. Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastu-argumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel. Ärakuulamis¬õigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga. (p 34)
Kaalumissituatsioonis ei ole haldusorgani ülesandeks üksnes võrrelda erinevaid huve ja selgitada välja neist kaalukamad. Haldusorgani ülesandeks on ka tasakaalustada erinevaid kaalukaid huve. Riigi arenguvajaduste ja suundade ning isikute õiguste ja kaitstavate huvide tasakaalustamine toimub nii õigusloome kaudu kui ka haldusmenetluses. (p 31) Kaalutlemisel arvestatud asjaolud peavad kajastuma antava akti põhjendustes. (p 32) Haldusorgani langetatava otsustuse sisuks ei ole õppekeelena vene keele säilitamine, vaid seaduses sätestatud eestikeelsest õppest erandi tegemine. (p 31) Vabariigi Valitsus saab erandiks loa andmisel kaaluda eelkõige neid erandlikke ja olulisi asjaolusid, mis puudutavad konkreetse omavalitsuse, kogukonna ja kooli vajadusi ning huve. Kõrvuti riigi, kohaliku omavalitsuse ja õpilaste ning nende vanemate erahuvi kaalumisega peab haldusorgan käsitletavas diskretsioonisituatsioonis arvesse võtma ka muid tehtava otsustuse rakendamisega seotud asjaolusid, sealhulgas ühe või teise otsustusega vältimatult kaasnevaid kulutusi, valmisolekut viia otsus ellu ning ka otsuse rakendamise võimalikke tagajärgi jne. Eriti oluline on hinnata iga kooli, selle pedagoogilise personali ja õpilaste valmisolekut õppetööks eesti keeles nõutavas mahus. (p 30)
HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata. Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel. Ärakuulamisõigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga. (p 34) Eksimused ärakuulamisõiguse tagamises ei pruugi olla määrava tähendusega ega tingida haldusakti tühistamist. (p 38)
HKMS § 44 lg 5 ei piira kohalike omavalitsusüksuste kaebeõigust üksnes enesekorraldusõiguse sfääriga. HKMS § 44 lg 5 lubab kohaliku omavalitsuse üksusel esitada kaebuse ka juhul, kui teise avaliku võimu kandja haldusakt või toiming takistab või raskendab oluliselt selle kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete täitmist. (p 27) HKMS § 44 lg 4 ei välista kohaliku omavalitsuse üksuse kaebeõigust ka menetlusõiguste rikkumise korral. (p 28) Juhul, kui kaebeõiguse aluseks ei ole enesekorraldusõiguse riive, kontrollib kohus kohaliku omavalitsuse kohta antud haldusakti õiguspärasust üksnes selle omavalitsusüksuse kaitstavatest huvidest ja õigustest lähtuvalt. (p 29)
Kohalikud omavalitsused ei ole vähemusrahvuste kultuuriomavalitsused ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel tegutsevad munitsipaalgümnaasiumid ei ole kultuuriomavalitsusasutused vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seaduse § 24 p 1 tähenduses. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülal peetavad õppeasutused ei ole vähemusrahvuste õppeasutused PS § 37 lg 4 teise lause mõttes. Riigil ei ole põhiseadusest tulenevat kohustust ülal pidada erakoolide vormis tegutsevaid rahvusvähemuse õppeasutusi ning pakkuda seal haridust rahvusvähemuse keeles. (p 26)
Munitsipaalgümnaasiumide õppekeele määramine on riigielu küsimus. Asjaolu, et PGS § 21 lg 3 annab kohalikele omavalitsustele õiguse taotleda seaduses sätestatud reeglist erandi tegemist, ei muuda seda valdkonda kohaliku elu küsimuseks. Kehtivatest seadustest ei tulene kohaliku omavalitsuse õigust otsustada gümnaasiumi õppekeele üle ega ka nõuda munitsipaalgümnaasiumides venekeelse õppe säilitamist. (p 25)
Kaalutlusõiguse kasutamise üle on kohtulik kontroll piiratud. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalutlemisel asjassepuutuvaid asjaolusid. Seetõttu ei ole kohtul võimalust võtta sisulist seisukohta ka korralduste nende järelduste kohta, mis puudutavad koolide eestikeelsele õppele üleminekuks valmisolekut. Sellise valmisoleku olemasolu või puudumise peab haldusorgan välja selgitama iga taotluses nimetatud kooli puhul eraldi ning valmisolekut kajastavad asjaolud peavad olema nõuetekohaselt tõendatud. Kassatsioonkaebuste lahendamisel ei saa kolleegium tulenevalt HKMS §-st 229 hinnata, kas kaalutlemisel arvestatud faktilised asjaolud on nõuetekohaselt tõendatud. Kohus saab arvestada asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. (p 33)
PGS § 21 lg 3 on kooskõlas põhiseadusega ning rahvusvahelise õiguse normidega, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega. (p 24) Gümnaasiumihariduse omandamine on erinevalt põhiharidusest vabatahtlik. Munitsipaal- ja riigigümnaasiumides määrab õppekeele riik ning isikutel ei ole õigust nõuda venekeelset õpet. Vene õppekeelega gümnaasiumid pole keelatud, kuid riigil või kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust neid ülal pidada. PGS § 21 lg 1 alusel võib koolides venekeelset õpet jätkata kuni 40% ulatuses. Selline korraldus tagab munitsipaalgümnaasiumides kõrvuti eestikeelse õppega reaalse võimaluse vene rahvusliku identiteedi ja keele hoidmiseks. (p 39)
3-3-1-16-14 PDF Riigikohus 10.04.2014
Toetuse määramise menetlus on kaheastmeline ning taotluste nõuetekohasuse kontroll ja taotluste hindamine paremusjärjestuse koostamiseks eraldi menetlusetapid, kus lähtutakse erinevatest kriteeriumidest. ELÜPS § 60 lg 4 sätestab: "Maaelu arengu toetuse taotluse hindamise kriteeriumid ja taotluse hindamise korra, sealhulgas taotluse eelistamise võimalused, kehtestab põllumajandusminister määrusega. [...] Taotluse hindamise kriteeriumid ja hindamise korra võib kehtestada eraldi iga toetuse liigi ja toetatava tegevuse kohta." Seega on seadusega antud põllumajandusministrile volitus kehtestada hindamiskriteeriumid, millest lähtuvalt oleks võimalik seada kõik nõuetele vastavad taotlused paremusjärjestusse. Põhjendamatu ei ole investeeringu innovaatilisuse seadmine üheks eelistuseks, mille põhjal taotlusi paremusjärjestusse seada. Innovaatiliste investeeringute soodustamine on "Eesti maaelu arengukava 2007–2013" järgi üks alameetme 1.6.1 spetsiifilistest eesmärkidest (lk 123). Samuti seab uute tehnoloogiate ja innovatsiooni kasutuselevõtmise investeeringutoetuste eesmärgiks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (preambula p-d 21 ja 23; art 4 lg 1 (a)). Kui põllumajandusministri 27. 07.2010 määrus nr 85 "Põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" §-des 3–5 sätestatud nõuetele mittevastavad taotlused jäetakse igal juhul rahuldamata (ELÜPS § 62 lg 2 p 1; määruse nr 85 § 11 lg 7), siis mõne määruse lisas 4 esitatud kriteeriumi mittetäitmine ei pruugi kaasa tuua taotluse rahuldamata jätmist. Sel juhul sõltub taotluse rahuldamine toetatava tegevuse rahastamise eelarve mahust, taotluste hulgast ning taotluse kohast hindamistulemuste alusel koostatud paremusjärjestuses (ELÜPS § 60 lg 5; määruse nr 85 § 13 lg d 1 ja 2). (p 28)
Arvestades ELÜPS §-de 59–62 alusel toimuva menetluse iseloomu (taotlejate rohkus, menetluse formaliseeritus, taotluste kollegiaalne hindamine), samuti asjaolu, et taotlejal puudub subjektiivne õigus toetusele, puudub PRIA-l üldjuhul kohustus küsida taotlejatelt lisaandmeid, kui taotluses esitatud andmed on PRIA hinnangul ebapiisavad. Kohustus võib tekkida eelkõige juhul, kui on ilmne, et pakkuja on teinud dokumentide vormistamisel vea (vt ELÜPS § 59 lg 4). Samuti võib sellist kohustust õigustada regulatsiooni ebatäpsus, mis ei võimalda taotlejal aru saada, milliseid andmeid on vaja esitada. Lisaks on Riigikohus varasemas praktikas (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-80-06) leidnud, et PRIA peab taotlejalt küsima täiendavaid andmeid, kui ta kahtleb toetustaotluse vastavuses EL õiguse eesmärkidele (st kui tekib küsimus, mida esialgses taotluses ei tulnudki käsitleda). (p 23)
RKHK otsuse mõte asjas nr 3-3-1-93-06 on, et käskkiri on piisavalt põhjendatud, kui see kajastab rahaliste vahendite puudumist kõigi taotluste rahuldamiseks, taotleja punktisummat, kohta paremusjärjestuses ja seda, mitu taotlust paremusjärjestuses rahuldati. Seda tõlgendust toetab RKHK otsus asjas nr 3-3-1-77-12 (p-d 16–18), kus kolleegium põhjendas piiratud põhjendamiskohustust sellega, et taotlejal puudub subjektiivne õigus toetusele ning täiemahuline põhjendamiskohustus muudaks komisjoni töö ebamõistlikult keeruliseks. Kuigi selline menetluskord muudab PRIA otsuse vaidlustamise keerulisemaks, leevendab probleemi toetuse taotleja kohustus esitada enne kohtusse pöördumist vaie (ELÜPS § 98 lg 1). Vaideotsuses tuleb vaidlusaluste hindepunktide andmata jätmist sisuliselt põhjendada, nagu seda on praeguses asjas ka tehtud (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-30-09, p 15). (p 18) Ekslik on seisukoht, et praegune asi erineb RKHK asjast nr 3-3-1-77-12, kuna viidatud asjas oli toetuse määramise menetlus kaheastmeline, siin aga üheastmeline. Ka praegusel juhul nägid nii seadus kui ka seda täpsustav põllumajandusministri 27. 07.2010 määrus nr 85 "Põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" eraldi menetlusetappidena ette taotluste nõuetelevastavuse kontrollimise ning hindamismenetluse ja paremusjärjestuse koostamise. (p 19) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-93-06. Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-77-12.
HKMS § 158 lg 1 esimesest lausest tulenevalt kohaldab kohus õigust sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest. Vaidluse eseme piiritlevad kaebuse nõue ja alus (HKMS § 41 lg 1), mitte kaebaja õiguslikud väited (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-52-11, p 15, ja 3-3-1-53-11, p 18). (p 14) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-52-11.
Kuigi hinnanguliste otsuste kohtulik kontroll on piiratud, ei ole selliste otsuste sisulise õiguspärasuse kontroll täielikult välistatud. "Komisjoni liikmetele on jäetud hindepunktide andmisel ulatuslik hindamisruum. Sellega kaasneb kohtuliku kontrolli ahenemine. [...] Kohtul on võimalik komisjoni liikme antud hindepunktide õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui punktid on kehtivate hindamiskriteeriumidega ja juhtumi asjaoludega sedavõrd tõsises vastuolus, et vastuolu on selge ilma põhjendustetagi." (RKHK otsused asjas nr 3-3-1-77-12, p 18, ja nr 3-3-1-71-13, p 18). Seega võib kohus tuvastada hindamise sisulise õigusvastasuse juhul, kui antud punktid on ilmselges vastuolus hindamiskriteeriumide ja juhtumi asjaoludega. (p 26) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-71-13.
3-3-1-72-13 PDF Riigikohus 02.04.2014
Eesti Panga määrused nr 10 ja nr 3, millega kehtestati Eesti Pangas kontode pidamise üldtingimused, on õiguslikust iseloomust tulenevalt haldussisesed aktid (halduseeskirjad), mis on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele. (p 14) Eesti Panga presidendi määruse nr 3 halduseeskirjana kvalifitseerimine ei välista, et sätestatu avaldab mõju ka haldusvälistele isikutele. Halduseeskirja normid omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena. Määruses sätestatud Eesti Pangas kontode pidamise üldtingimused omandavad väljapoole suunatud tähenduse konto avamist taotlevate isikute ja Eesti Panga kontot omavate isikute suhtes. Haldusväliste isikute jaoks, kelle suhtes halduseeskiri mõju omab, on sellega tutvumise võimalus tagatud, kuna Eesti Panga presidendi määrused on avaldatud Riigi Teatajas. (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-81-07, p 13). (p 15) Kuna Eesti Panga presidendi määruse nr 3 puhul on tegemist halduseeskirjaga, siis ei ole sellega seoses kohaldatav ka õiguse tagasiulatuva jõu rakendamise ja õiguspärase ootuse põhimõtted. Vastavalt asjaolude muutumisele ja vajadustele on haldusel õigus muuta ka halduseeskirju. Siinjuures tuleb juhinduda HMS § st 54, mille kohaselt haldusakt on õiguspärane kui ta on antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel. (p 16) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-81-07.
HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Juhul kui haldusorgan ei teosta kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-54-03, p d 38–40, ja nr 3-3-1-81-07, p 16). (p 21) Eesti Panga presidendi määruses nr 3 on antud kaalumisõiguse teostamise üldsuunad. Määrus kui halduseeskiri abistab Eesti Panka kaalutlusõiguse teostamisel. Samas ei tohi eeskiri takistada ega välistada kaalutlusõiguse teostamist. Kaalutlusveaga oleks tegemist siis, kui haldusorgan, viidates eeskirjale, ei teosta üldse sisulist kaalutlusõigust, ei arvesta olulisi asjaolusid jne. (p 21) EPS § d 2 ja 14 annavad Eesti Pangale kaalutlusõiguse teostamisel küllaltki ulatusliku hindamisruumi, s.o õiguse otsustada konto avamisel, kas see aitab kaasa Eesti Panga ülesannete täitmisele. (p 23) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-54-03. Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-81-07.
EPS § 14 kohaselt teenib konto avamine Eesti Pangas vaid avalikke huve. Õigusnormist, mis ei kaitse avaliku huvi kõrval ka üksikisiku huvi, ei teki subjektiivset õigust. (p 20)
Kui tsiviilõigusliku tahteavalduse kujunemist reguleerivad avaliku õiguse normid, on tegemist avalik-õigusliku menetlusega ja selle raames haldusakti andmisega (vt RKEK otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p d 36–37). Eesti Panga otsustust konto avamise kohta Eesti Pangas reguleerivad avaliku õiguse normid, milleks on EPS § 2 lg 2 ja § 14 ning selle alusel tekkinud suhe on avalik-õiguslik, isegi kui kontosuhe Eesti Panga ning krediidi- või finantseerimisasutuse vahel võib olla eraõiguslik. Sellest tulenevalt on praegune vaidlus avalik-õigusliku iseloomuga ja kuulub HKMS § 4 lg 1 kohaselt lahendamisele halduskohtus. (p 12) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-15-01.
Kuna Eesti Panga presidendi määruse nr 3 puhul on tegemist halduseeskirjaga, siis ei ole sellega seoses kohaldatav õiguse tagasiulatuva jõu rakendamise ja õiguspärase ootuse põhimõtted. Vastavalt asjaolude muutumisele ja vajadustele on haldusel õigus muuta ka halduseeskirju. Siinjuures tuleb juhinduda HMS §-st 54, mille kohaselt haldusakt on õiguspärane kui ta on antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel. (p 16)
Halduse kaalutlusõiguse kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas otsus on kooskõlas kehtiva õigusega ja õiguse üldpõhimõtetega ning ei ole tehtud kaalutlusvigu. (p 23)
3-3-1-87-13 PDF Riigikohus 20.03.2014
Kaebaja ei saa nõuda, et planeeritavale kinnistule üldse ei ehitataks (vt otsus asjas nr 3-3-1-25-02, p 21). (p 20) Asjaolu, et kaebajat vastustaja põhjendused ei veena ja ta üritab neid kohtumenetluses ümber lükata, ei tähenda, et haldusakti põhjendus ei vastaks vähemalt seadusega nõutud ja õiguste kaitsmiseks vajalikule miinimumstandardile. See, et kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidete ümberlükkamiseks esitab vastustaja haldusaktis väljendatud põhimotiivide toetuseks täiendavaid põhjendusi, ei viita iseenesest haldusakti põhjendamispuudustele ega tähenda haldusakti põhjendamise lubamatut ülekandumist kohtumenetlusse. Kui haldusaktis on esitatud kaalukad põhimotiivid, mis võivad kaebaja väidetele vastamiseks vajada täiendamist ja täpsustamist kohtumenetluses, ei ole tegemist haldusakti tühistamist tingiva põhjendamisveaga (vt otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)
Kui haldusaktis on esitatud kaalukad põhimotiivid, mis võivad kaebaja väidetele vastamiseks vajada täiendamist ja täpsustamist kohtumenetluses, ei ole tegemist haldusakti tühistamist tingiva põhjendamisveaga (vt otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)
Otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Sellise kaalumisotsuse tegemise pädevus on täitevvõimul, mitte kohtul. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. (p 19)
PlanS § 8 lg 7 kohaselt on detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ja juhtudel detailplaneeringute koostamise aluseks kehtiv üldplaneering. Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. HMS § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Avalik haldus peab vältima vastuolulist tegutsemist. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (HMS § 4 lg 2). (p 12)
PlanS § 8 lg 7 kohaselt on detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ja juhtudel detail-planeeringute koostamise aluseks kehtiv üldplaneering. Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. HMS § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Avalik haldus peab vältima vastuolulist tegutsemist. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (HMS § 4 lg 2). (p 12) Ühe asjakohase kriteeriumina tuleb ruumilisel planeerimisel võtta arvesse piirkonnas juba väljakujunenud olustikku (PlanS § 1 lg-d 2 ja 3). Olustikuga tuleb arvestada nii täpsemate alusdokumentide puudumise kui ka nende olemasolu korral. Üldine põhimõte on, et kavandatav objekt peab ümbrusesse sobima. (p 13)
HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. (p 17) Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. (p 19) Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on seega piiratud (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 38). (p 17) Vt ka annotatsioon asjas nr 3-3-1-54-03.
3-3-1-71-13 PDF Riigikohus 15.01.2014
Kohtupraktika kohaselt tuleb hinnangulistes otsustes märkida hindamisel määratud punktide summa, koht paremusjärjestuses ja see, mitu taotlust paremusjärjestuses rahuldati. Halduskohus saab hinnanguliste otsuste vaidlustamisel nende õiguspärasust kontrollida vaid piiratud ulatuses. Kohus ei saa kontrollida hinnanguliste otsuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid saab võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning motiveerimiskohustuse täitmise kohta (vt otsus asjas nr 3-3-1-93-06, p 15; otsus asjas nr 3-3-1-77-12 , p 18; otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 12). Kohtul on võimalik hindamise õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui punktid on kehtivate hindamiskriteeriumidega ja juhtumi asjaoludega nii selgelt vastuolus, et see on ilmne põhjendustetagi.
Kaebuse õigeksvõtt eeldab, et et vastustaja nõustuks sellega, et kaebus mingis osas rahuldatakse. Kui vastustaja nõustub küll mingi kaebuses sisalduva väitega, kuid leiab, et kaebus tuleks jätta täies ulatuses rahuldamata, siis ei ole tegemist õigeksvõtuga.
Halduskohtumenetluses kohaldatakse kohtuotsuse suhtes muuhulgas TsMS § s 447 sätestatud vigade parandamise reegleid. Otsust on võimalik parandada üksnes juhul, kui selles esinevad kirja- ja arvutusvigadega sarnased tehnilist laadi ebatäpsused. Muudatused ei tohi isikutele kaasa tuua uusi õiguslikke tagajärgi (vt ka määrus kohtuasjas nr 3-3-1-15-12, p 61; määrus kohtuasjas nr 3-2-1-86-10, p d 16 ja 17). Määrusega ei ole võimalik parandada olulist eksimust, millest sõltub otseselt kaebuse rahuldamine või rahuldamata jätmine. Kohus parandab vead kohtuotsuses määrusega, seega tuleb ka otsuse parandamise taotluse rahuldamata jätmine otsustada määrusega (vt ka HKMS § 178 lg 1).
Kohus parandab vead kohtuotsuses määrusega, seega tuleb ka otsuse parandamise taotluse rahuldamata jätmine otsustada määrusega (vt TsMS § 447 lg 2 ja HKMS § 178 lg 1). Asja lahendamist ettevalmistava või muu korraldava määruse, mille peale ei saa seadusest tulenevalt edasi kaevata, võib teha selleks pädev kohtuametnik (HKMS § 12 lg 1). Kuna otsuse parandamise määruse peale saab esitada määruskaebuse ning tegemist ei ole korraldava määrusega, ei ole saa kohtuotsuses vea parandamise taotluse lahendamist anda kohtuametniku pädevusse.
Kohtupraktika kohaselt tuleb hinnangulistes otsustes märkida hindamisel määratud punktide summa, koht paremusjärjestuses ja see, mitu taotlust paremusjärjestuses rahuldati. Halduskohus saab hinnanguliste otsuste vaidlustamisel nende õiguspärasust kontrollida vaid piiratud ulatuses. Kohus ei saa kontrollida hinnanguliste otsuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid saab võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning motiveerimiskohustuse täitmise kohta (vt otsus asjas nr 3-3-1-93-06, p 15; otsus asjas nr 3-3-1-77-12 , p 18; otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 12). Kohtul on võimalik hindamise õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui punktid on kehtivate hindamiskriteeriumidega ja juhtumi asjaoludega nii selgelt vastuolus, et see on ilmne põhjendustetagi.
3-3-1-68-12 PDF Riigikohus 04.03.2013
Eksamitulemused, millega tehakse siduvalt kindlaks sellised asjaolud, millel on möödapääsmatu mõju ülikooli edaspidistele, õppijat puudutavatele otsustele õppetöö korraldamisel, vastavad eelhaldusakti tunnustele. Avalik-õiguslik ülikool väljastab riiklikke lõpudokumente teostades sellega avalikku võimu ning üliõpilane on kõrg¬haridust omandades ülikooliga avalik-õiguslikus suhtes. Seetõttu toimub avalik-õigusliku suhte raames ka õpitulemuste kontroll ja hindamine. Hindamisprotsessi ja –otsustuse olemuse tõttu puudub hindamistulemustel kõrgkooliõppe protsessis regulatiivsus selle traditsioonilises tähenduses. Hindamistulemus ei ole üldjuhul suunatud otse õigussuhte tekkimisele, muutmisele või lõppemisele, kuid asjaolu (eksamihinde) õiguslikult kindlakstegemisega mõjutatakse ülikooli järgnevaid otsustusi riiklike lõpudokumentide väljaandmisel. Eksamitulemusele kui hindamisotsustusele on omane ka välismõju. Kohtupraktikas (määrus nr III 3/1 10/94) on avalik-õiguslikku kõrgkooli vastuvõtmise ja eksmatrikuleerimise otsusteid tunnustatud välismõju omava haldusaktina. Selline mõju on ka eelhaldusaktidena mõistetavatel hindamisotsustustel. Üliõpilane ja kõrgkool ei ole õppe- ja õppetulemuste hindamise protsessis sisesuhtes. Hindamisotsustuste iseärasusest tulenevalt võib eksamitulemus olla vormistatud haldusaktile tavapärasest erineval moel (vt nt määrus haldusasjas nr 3-3-1-97-08, p 11). Sellistele otsustustele ei pea laiendama eelkõige põhjendamisnõudeid haldusmenetluse seaduse tavapärases tähenduses. Eksamitulemuste õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda ka ülikooli enda poolt kehtestatud normidest (nt õppekorralduseeskirjas sätestatust) ning väljakujunenud akadeemilistest tavadest. Hindamisprotseduuri ja –otsustuste eripära tõttu on piisav kirjalikul eksamitööl vigade äranäitamine või tagantjärele selgituste andmine.
Halduskohtus on vaidlustatavad sellised haridusalased otsustused, mis takistavad isiku juurdepääsu hariduse omandamisele. Samuti on vaidlustatavad haridustaseme omandamise lõpetamist tingivad otsustused või otsustused, mis piiravad isiku valikuvõimalusi haridustee jätkamisel või soovitud erialal tööle asumisel. Kohtupraktikas on peetud halduskohtus tühistamiskaebusega vaidlustaks vandetõlgi eksami komisjoni otsuseid (otsus asjas nr 3-3-1-87-04), pankrotihaldurite eksami- ja atesteerimiskomisjoni otsuseid (otsus asjas nr 3-3-1-20-00, p 1) ning gümnaasiumi riigieksami (kirjand) tulemust (määrus asjas nr 3-3-1-97-08, p 10). Ülikoolis bakalaureuseastme mõne eksami sooritamine positiivsele hindele võib olla vältimatu eeldus bakalaureuseastme õppe läbimiseks. Bakalaureuseastme ainete läbimine võib olla vältimatu eeldus magistriastme õpingute alustamiseks ja magistriastme eksamitele registreerumiseks. Ka juba teistkordne negatiivse eksamitulemuse saamine avaldab otsest mõju üliõpilase õigustele, kuna selle tõttu võib pikeneda õppeaeg. Riigieelarvevälisel õppekohal õppivale üliõpilasele aga võivad kaasneda rahalised kohustused täiendava õppeteenustasu näol. Sellised kõrgharidustaseme õppe raames tehtavad hindamisotsustused vastavad eelhaldusakti tunnustele HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses ning neid on võimalik vaidlustada tühistamiskaebusega taotledes tühisuse tuvastamist ning muu, tõhusama õiguskaitsevõimaluse puudumisel õigusvastasuse tuvastamist.
Pedagoogiliste hinnanguliste otsustuste sisuline kontroll on võimalik piiratud ulatuses. Õpiväljundite hindamisel on õppejõul kindlaksmääratud kriteeriumite ulatuses oluline otsustusruum. Haldusasjas nr 3-3-1-97-08 on väljendatud seisukohta, et hindamisotsustus, s.o gümnaasiumi riigieksami tulemus, peab tõhusa õiguskaitse tagamiseks olema ka sisuliselt kontrollitav. Nimetatud seisukoht ei ole täies mahus kohaldatava kõrgkoolis õppeprotsessi jooksul tehtavate hindamisotsustuste puhul. Nimetatud eksamite puhul peab kohus saama kontrollida nende läbiviimise ja hindamise menetluslikku külge ning ilmselgeid sisulisi vigu. Asjaolu, et hindamisel on tehtud sisuline viga, peab HKMS § 59 lg 1 lg-st 1 tulenevalt tõendama eksamitulemuse vaidlustaja. Vajadusel tuleb hindamisotsustuse õiguspärasuse sisulisel kontrollimisel lisaks muudele tõenditele kasutada eksperdi arvamust (vt ka määrus haldusasjas nr 3-3-1-97-08, p 14).
Tuginedes põhiseadusest tulenevale ülikooli autonoomia põhimõttele ja enesekorraldusõigusele, tuleneb ülikooliseadusest kõrgkooli õigus kehtestada eeldusaineteks konkreetseid õppeaineid. Ülikoolide institutsionaalne autonoomia hõlmab eelkõige teadus- ja õpetustegevuse vabadust, samuti sisemist organisatsiooni, juhtimisstruktuuri, töökorraldust ja tingimuste seadmist õppetööks. See võimaldab ülikoolil näha ette tingimused mõne õppeaine või õppekava läbimiseks (eeldusainete kehtestamine), kehtestada reeglid õppeainetele ja eksamitele registreerumiseks. Magistriastme õppeainetele registreerumise eeltingimusena eeldusainete läbimise kohustust ei saa pidada õigusvastaseks.
Õigus haridusele hõlmab ka kõrgharidust, kuid sõltuvalt haridustasemest erinevad selle õiguse ulatus ja avaliku võimu positiivne tegutsemiskohustus. Kõrgema haridustaseme puhul on lubatavad suuremad piirangud ja avaliku võimu kohustused on väiksemad. Riik ei ole kohustatud võimaldama kõrghariduse omandamist piiramata ulatuses. Piirangute piisavaks õigustuseks võivad olla ka finantskaalutlused ja ülikooli efektiivse funktsioneerimise vajadus ning ülikooli autonoomia.
3-3-1-80-11 PDF Riigikohus 14.03.2012
Ohjeldusmeetme rakendamise otsustamisel tuleb meetme valikut kaaluda. Meetme kestval rakendamisel tuleb pidevalt kontrollida selle kohaldamise aluste olemasolu ja kaaluda, kas meetme rakendamist jätkata või mitte. Sarnaselt jõu kohaldamisega tuleb ka ohjeldusmeetme kohaldamiseks teha kindlaks kohaldamise hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus. Vaidluse korral peab vangla tõendama, et meetme kohaldamine oli vajalik või et selle jätkuv kohaldamine oli vajalik ning leebemate meetme kohaldamine ei oleks väidetavat ohtu vangla julgeolekule või isikutele kõrvaldanud. Ohjeldusmeetmena rahustusvoodi kohaldamine peab olema kontrollitav. Selleks peavad koostatavas dokumendis olema täpselt, vajadusel detailselt märgitud asjaolud, miks otsustatakse kohaldada rahustusvoodit, ja prognoos õigushüve kahjustuse saabumise tõenäosuse kohta.
Julgeolekuabinõu kohaldamise üldalus on sätestatud VangS § 69 lg-s 1 ning lg 2 loetleb täiendavad lubatud julgeolekuabinõud, sealhulgas ohjeldusmeede, millena võib kasutada fikseerimist, käeraudu, jalaraudu või rahustussärki, kuid meedet ei tohi kasutada üle 12 tunni. Rahustusvoodit tuleb pidada fikseerimiseks. Isiku rahustusvoodisse fikseerimisega kitsendatakse maksimaalselt tema füüsilist vabadust, mis võib põhjustada olulisi kannatusi isiku kestvalt sundasendis viibimise ja sellest tuleneva kõrgendatud terviseriski tõttu (nt lämbumisoht, südame rütmihäired, tromboosi tekkimise oht). Riigikohus on rõhutanud, et ohjeldusmeede on rangeim täiendav julgeolekuabinõu (vt ka Riigikohtu 25.09.2006 asjas nr 3-3-1-49-06, p 12). Samuti on osutatud, et ohjeldusmeetme kohaldamise kord on puudulik, sest sellest ei nähtu, kuidas ohjeldusmeedet kohaldada, selle rakendamist piiravaid tingimusi jms, mistõttu ei pruugi olla tagatud õigusriikliku seadusereservatsiooni nõue (vt Riigikohtu 13.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 14). Riigikohtu hinnangul puuduvad mittemeditsiiniliste ohjeldusmeetmete rakendamise reguleerimata jätmist õigustavad asjaolud. Seejuures peetakse silmas rahustusvoodi kohaldamise dokumenteerimist, ohjeldatava tervisekontrolli korraldamist, meetme jätkuva rakendamise korral järelevalve korraldamist ja meetme jätkamise vajaduse otsustuse põhjendamist.
Prognoosotsuse kohtuliku kontrolli käigus ei saa kohus ise ametnike eest prognoosotsust teha. Kohus tohib tuvastatud asjaolude pinnalt anda hinnangu, kas kaitstava hüve kahjustamise oht oli tõenäoline. Vangla koostatud aktist ei nähtu, millistest kaalutlustest on lähtutud isiku jätkuvalt agressiivseks tunnistamisel ja sellest tulenevalt ohjeldusmeetme rakendamise jätkamise otsustamisel. Agressiivsus üldiselt on üks inimesele iseloomulikest käitumisviisidest. Agressiivsus rahustusvoodi kohaldamise alusena eeldab, et tuvastatakse, milles seisneb või miks tehakse järeldus ohtliku agressiivsuse kohta.
3-3-1-76-11 PDF Riigikohus 19.01.2012
Kaalutlusreeglite kinnipidamise kontrollimisel tuleb arvestada, kas faktilistest asjaoludest tulenevalt oli haldusorganil tegelik valikuvõimalus.
Õigusnormid jätavad vanglale kaalutlusõiguse otsustamaks, kas paigutada kinnipeetav kambrisse eraldi või koos teiste kinnipeetavatega. Kaalutlusõigus kinnipeetava vanglasisesel paigutamisel ei ole siiski piiramatu, sest tuleb silmas pidada VangS § 11 lg-s 1 loetletud aspekte, Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11.01. 2006 soovituse nr 2 "Euroopa vanglareeglistik" p-d 18.1 ja 18.5-18.7 ning 9. oktoobri 2003. a soovituse nr 23 "Eluaegselt süüdimõistetute ja teiste pikaajaliselt kinnipeetavate kohtlemise kohta vanglaadministratsioonide poolt" p-d 2 ja 21, samuti üldisi diskretsioonireegleid. Asjaolu, et kinnipeetav kannab eluaegset vanglakaristust, ei saa olla aluseks riivete õigusvastaseks tunnistamiseks.
3-3-1-82-09 PDF Riigikohus 15.12.2009
HMS
Ehitiste omanike vahetumine ei saa olla selline õiguslik või faktiline asjaolu, mis annaks aluse erastamist võimaldava haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. MRSMS (jõust. 30. nov 1997) § 14 lg-st 22 tulenevalt jääb ehitise varasema omaniku erastamisavaldus kehtima uue omaniku suhtes, millest tulenevalt lähevad uuele omanikule üle ka erastamise eeltoimingutest tulenevad õigused ja kohustused. Riigikohus on 20.09.2007 otsuses asjas nr 3-3-1-33-07 märkinud järgmist (p 16): "Ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon, millele tuginevad olulise turujõuga ettevõtja kohustused, on olemas." Viidatud seisukohta ei saa aga laiendada juhtumitele, kus alternatiivne õiguslik alus näeb ette kaalutlusõiguse ning kaalutlusruum ei kattu haldusorgani poolt ekslikult valitud õiguslikus aluses ettenähtuga. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohus ei tohi haldusakti õiguspärasust kontrollides asuda haldusorgani asemel haldusakti põhjendama või kaalutlusõigust teostama (vt nt Riigikohtu otsuse haldusasjas nr 3-3-1-15-08 p 8 alap 1). Samuti ei pruukinud käesolevas asjas olla korralduste kehtetuks tunnistamisel isikute jaoks üksnes positiivsed tagajärjed. Tegemist oli soodustavate haldusaktidega, millega võimaldati isikutele maa ostueesõigusega erastamist. Nende kehtetuks tunnistamise tagajärjel puudusid haldusaktid, mis oleksid võimaldanud isikutel nende omandatud ehitiste juurde maad ostueesõigusega erastada.
Käesolevas asjas tehtud otsuses on ringkonnakohus resolutsioonis tühistanud halduskohtu otsuse kahe haldusakti tühistamise osas, kuid põhjendustes nimetanud ainult ühte neist haldusaktidest. Kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendused on omavahel vastuolus, mistõttu on ringkonnakohus olulises ulatuses jätnud täitmata kohtuotsuse põhjendamise kohustuse. Seetõttu kuulub kohaldamisele HKMS § 64 lg 3 ja § 45 lg 2 p 2.
3-3-1-66-09 PDF Riigikohus 22.10.2009
Haldusorgan teeb otsustuse enampakkumise võitja väljaselgitamiseks kaalutlusõiguse alusel, andes sellekohase haldusakti. Kui parim pakkumine selgitatakse ühe, selgelt mõõdetava kriteeriumi alusel, siis haldusorgani kaalutlusõigus enampakkumisele esitatud pakkumiste hindamisel vähenenud nullini, näiteks on see nii, kui enampakkumise võitja valitakse ainuüksi pakutud hinna alusel.
Kohaliku omavalitsuse vara enampakkumise teel kasutusse andmisel põimuvad era- ja avalik-õiguslikud suhted. Kuna haldusorgani tegevus vara kasutusse andmisel on suunatud eraõigusliku lepingulise suhte loomisele tuleb vastavalt RVastS § 7 lg-le 4 kohaldada ka eraõiguslikke kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Pakkumismenetluses on pakkuja subjektiivsete õiguste olemus pakkumismenetluse ajal ja pärast pakkumismenetluse tulemuste kinnitamist on selgelt erinev. Kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmist reguleerivate normide eesmärgiks tuleb pidada pakkujate menetluslike õiguste kaitset, samuti menetluslike õiguste rikkumise tagajärjel tekkiva kahju ärahoidmist. Kaitse-eesmärgist ei ole hõlmatud pakkumise tulemusel sõlmitavast eraõiguslikust lepingust tekkida võivad pakkuja õigused ega nende õiguste rikkumise tagajärjel tekkida võiva kahju ärahoidmine.
Kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju on võimalik hüvitada, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele (vt Riigikohtu 10.03.2005 otsust asjas nr 3-3-1-77-04 ). Eeltoodu kehtib põhjusliku seose tuvastamisel conditio sine qua non testi abil, s.t olukorras, kus kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmiseni. Olukord on teistsugune, kui kahju põhjuseks on soodustava haldusakti andmata jätmine. Kui soodustava haldusakti andmine on seotud kaalutlusõiguse teostamisega, siis on kohtu võimalused põhjusliku seose tuvastamisel piiratud. Kohus saab tuvastada põhjusliku seose üksnes siis, kui haldusorgani kaalutlusõigus haldusakti sisu üle otsustamisel oli vähenenud sellisel määral, et haldusorganil ei olnud võimalik anda teistsuguse sisuga õiguspärast haldusakti. Enampakkumise korral on põhjusliku seose tuvastamine võimalik eelkõige juhul, kui parima pakkumise selgitamine toimub ühe, selgelt määratletud ja võrreldava kriteeriumi alusel (näit hinnapakkumine). Vastasel juhul ületaks kohus oma volituse piire, asudes ise haldusorgani asemel kaalutlusõigust teostama.
3-3-1-2-09 PDF Riigikohus 26.03.2009
TuMS § 15 lg 5 p 1 on sisult selge ning selle sätte alusel laieneb maksuvabastus ainult neile maksukohustuslastele, kes kuni eluruumi võõrandamiseni kasutasid seda alalise või peamise elukohana. Seejuures ei ole määravateks andmed elukoha kohta rahvastikuregistris, vaid tegelik elukoht.
Tulumaksuvabastuse andmisel on seadusandjal ulatuslik otsustusruum, mille raames tehtud kaalutlusotsuse kohtulik kontroll on piiratud.
3-3-1-97-08 PDF Riigikohus 05.03.2009
Mitterahuldav eksamitulemus toob kaasa gümnaasiumi lõpetamata jätmise, millega võidakse riivata mitmeid isiku põhiõigusi (nt põhiseaduse §-s 29 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning põhiseaduse §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele). Seega tuleb halduskohtul otsust, mille kohaselt on riigieksam sooritatud mitterahuldavalt, tõhusa õiguskaitse tagamiseks sisuliselt kontrollida, kasutades vajadusel eksperdi abi.
Eksamitulemuse määratlemise puhul on tegemist otsusega, mis tehakse isikule teatavaks mitme erineva dokumendiga. Riigieksami tulemus tehakse isikule teatavaks riigieksamitunnistusega, millele ei märgita hinde kujunemist selgitavaid põhjendusi. Osa eksamihinde kujunemise põhjendustest esitatakse aga märgetena eksamitöö peal. Lisaks mõjutavad kirjandi hinnet mitmed subjektiivset hindamist nõudvad aspektid, mida kirjandi peale ei märgita. Hindamisotsuse terviklikku põhjendust ei pruugi otsuse adressaat seega teada saadagi. Enne kohtusse pöördumist peab isikul olema võimalik tutvuda eksamitööle märgitud eksamihinde kujunemist selgitavate märgetega. Eksamitööga tutvumine võimaldab isikul otsustada, kas eksamihinde määramisel on tema õigusi rikutud või mitte (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 21. detsembri 2000. a määrus asjas nr 3-3-1-52-00). Mitterahuldav eksamitulemus toob kaasa gümnaasiumi lõpetamata jätmise, millega võidakse riivata mitmeid isiku põhiõigusi (nt põhiseaduse §-s 29 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning põhiseaduse §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele). Seega tuleb halduskohtul otsust, mille kohaselt on riigieksam sooritatud mitterahuldavalt, tõhusa õiguskaitse tagamiseks sisuliselt kontrollida, kasutades vajadusel eksperdi abi.
Enne kohtusse pöördumist peab isikul olema võimalik tutvuda eksamitööle märgitud eksamihinde kujunemist selgitavate märgetega. Eksamitööga tutvumine võimaldab isikul otsustada, kas eksamihinde määramisel on tema õigusi rikutud või mitte (vt ka Riigikohtu 21.12.2000 määrust asjas nr 3-3-1-52-00). Isik, kes on esitanud vaide riigieksami tulemuse peale, saab eksamitööga tutvuda alles pärast apellatsiooniperioodi lõppu. Seetõttu ei hakka eksamitulemuse vaidlustamiseks halduskohtusse pöördumise tähtaeg kulgema riigieksamitunnistuse väljastamisest ega Apellatsioonikomisjoni otsuse teatavakstegemisest. Vaide esitamisel ei teadnud kaebaja eksamitulemuse kujunemise põhjuseid, vaid sai need teada alles pärast vaideotsuse tegemist, mistõttu HKMS § 9 lg 3 ei kohaldu.
3-3-1-83-08 PDF Riigikohus 18.12.2008
Poole seletus, mis pole antud vande all, pole tsiviilkohtumenetluses tõend. TsMS 28. ptk järgi on tõendiks vaid poole vande all antud seletus. HKMS § 17 lg 3 kolmandast lausest tulenevalt kohaldatakse omaksvõtu puhul samas lõikes reguleerimata küsimuses TsMS §-s 231 sätestatut.
Politseiteenistuse seadus ei sätesta nõudeid, millele peab vastama distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri, samuti nõudeid, millele peab vastama valitud karistus. Politseiteenistuse seadus viitab nii haldusmenetluse seadusele kui ka avaliku teenistuse seadusele. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on kaalutlusvigadeta. HMS § 56 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. ATS § 87 sätestab, et ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel kohaldatakse töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse teatud sätteid. Ametnike, sh politseiametnike suhtes kohaldamisele kuuluvateks säteteks on ka TDS § 8 lg 1 ja § 11 lg 2 p 3.
TDS § 8 lg 1 ja § 11 lg 2 p 3 on erinormideks HMS § 54 ja § 56 lg 3 suhtes. Nendest sätetest tuleneb piiratud ulatusega kohtulik kontroll distsiplinaarvõimu teostamise üle. See tähendab, et kui kohaldatud distsiplinaarkaristus pole ilmses vastuolus süüteo raskuse ja selle toimepanemise asjaoludega, siis ei saa kohus karistamise käskkirja tühistada ainuüksi sel põhjusel, et ametniku eelnevat teenistust pole karistamisel arvesse võetud või on kaalutud ebapiisavalt. Kui tegemist on raske süüteoga, siis ei saa olla süüteoga ilmses vastuolus olla ka varem eeskujulikult käitunud ametnikule määratud karistus, mis on seadusega sätestatud karistustest kergeim.
3-3-1-49-08 PDF Riigikohus 05.11.2008
HMS
Haldusakti resolutsiooni puhul on tegemist haldusorgani poolse õigusliku otsustusega üksikjuhtumi kohta. Lähtuvalt õigusselguse põhimõttest peab resolutsioon ehk otsustus olema eraldi sõnaselgelt väljendatud, kuna haldusakti resolutsioon ja põhjendus peavad olema üheselt eristatavad. Olukorras, kus vara tagastamata jätmiseks esinesid erinevad õiguslikud ja faktilised alused ning haldusorgan valis nendest ainult ühe, ei ole praeguses asjas tegemist vorminõude rikkumisega HMS § 58 ja RVastS § 3 lg 3 p 1 tähenduses. Vorminõude rikkumisega oleks tegemist olukorras, kus vaidlustatud korralduses ei oleks märgitud õiguslikku või faktilist alust.
Ekslik on seisukoht, et jõustunud kohtulahend, millega jäeti tühistamiskaebus rahuldamata, välistab hiljem tuvastamiskaebuse esitamise, kuna samas asjas on olemas jõustunud kohtuotsus. Jõustunud kohtuotsus menetluse lõpetamise kohta on samas asjas olemas siis, kui see otsus või määrus on tehtud samal alusel esitatud sama nõude kohta samade poolte vahelises vaidluses.
Kohus ei saa üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (vt Riigikohtu 17.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-39-07).
Kohus ei saa üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (vt Riigikohtu 17.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-39-07). Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt Riigikohtu 22.05.2000 otsust asjas nr 3-3-1-14-00). Kui haldusakti adressaat ei tea, millised olid haldusakti andmise põhjused selle andmise hetkel, siis ei ole tal võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Isik mõistab haldusakti õigusliku ja faktilise aluse kaudu, miks selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse selgumine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-54-03, p-i 36). Haldusorgani enesekontrolli kaudu peab haldusorgan jõudma selgusele otsuse õigsuses.

Kokku: 30| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json