https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-2023/83 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.12.2021

Puudutatud isikutel on võimalus tugineda PlanS § 125 lg-le 5 olukorras, kus nad näitavad ära, et projekteerimistingimuste väljastamisel on rikutud nende omandi- või muid õigusi, sh olulisi menetluslikke õigusi. Koosmõjus muude rikkumistega võib asjaolu, et projekteerimistingimuste andmiseks puudus PlanS § 125 lg-s 5 sätestatud materiaalõiguslik alus, tuua kaasa projekteerimistingimuste tühistamise. Ehitustingimuste kehtestamine detailplaneeringuga loob tulevikus toimuva ehitustegevuse osas suurema õiguskindluse kui nende kehtestamine projekteerimistingimustega. Olenevalt asjaoludest võib see avaldada mõju naaberkinnisasjade väärtusele. (p 24)


PlanS § 125 lg 5 ei ole vastuolus PS §-ga 15. PS § 15 annab õiguse pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks. Kaitstava õiguse all on silmas peetud isikule kuuluvaid ehk subjektiivseid õigusi. Kui kaebajal on elukeskkonna ja miljööga seotud subjektiivseid õigusi, saab ta neid võrdsel määral kohtus kaitsta nii projekteerimistingimuste kui detailplaneeringu vaidlustamisel. Elukeskkonna ja miljööga seotud huvide arvestamist saab kohus kontrollida kaalutlusõiguse teostamise kontrolli raamides. Kaalutlusõiguse teostamise kohtulik kontroll on küll piiratud (HKMS § 158 lg 3), kuid jällegi ei erine oma ulatuselt projekteerimistingimuste ja detailplaneeringu vaidlustamisel. Seega ei luba PlanS § 125 lg 5 projekteerimistingimuste menetlusest puudutatud isikult võtta võimalust kaitsta kohtus oma õigusi ja huve, mis on seotud elukeskkonna ja miljööga, ega riiva PS §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigust. (p 25)


RVastS § 3 lg 1 järgi võib isik nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes selles ulatuses, milles rikutakse tema õigusi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Subjektiivsete õiguste rikkumise võimalikkusest lähtutakse kaebuse lubatavuse üle otsustamisel. Kaebuse rahuldamiseks tuleb kindlaks teha kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. (p 20)


Seadus ei näe ette projekteerimistingimuste kohtus vaidlustamise võimalust avaliku huvi kaitseks. Seega saab kohus kaebuse rahuldada ja projekteerimistingimused tühistada vaid siis, kui need rikuvad kaebaja õigusi. Projekteerimistingimuste tühistamiseks esitatud kaebuse rahuldamiseks ei piisa sellest, kui ilmneb projekteerimistingimuste objektiivne õigusvastasus. Sellise tühistamiskaebuse rahuldamise vältimatuks eelduseks on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine (vrd RKEKo nr 3-3-1-15-01, p 21). Kaebuse rahuldamiseks ei piisa ka sellest, kui kaebaja subjektiivsete õiguste riive ei ole välistatud ning projekteerimistingimused on õigusvastased. (p 20)

Seadused tagavad naaberkinnistu omanikule projekteerimistingimuste andmise ja detailplaneeringu koostamise menetluses võrdväärsed võimalused oma õiguste ja huvide kaitsmiseks: õiguse olla menetlusse kaasatud (EhS § 31 lg 3; PlanS § 127 lg 2; HMS § 11 lg 1 p 3), õiguse avaldada oma arvamust (EhS § 31 lg 4 p 2; PlanS § 133 lg 1; HMS § 40) ning õiguse, et tema õigusi ja põhjendatud huvisid kaalutakse (EhS § 31 lg 5; PlanS § 10 lg 1; HMS § 4 lg 2). Seejuures on naaberkinnistu omanikul nii projekteerimistingimuste kui ka detailplaneeringu menetluse käigus õigus välja tuua miljööga seotud õigusi ja huve. (p 22)

Detailplaneeringu koostamise asemel projekteerimistingimuste andmine ei halvenda kaebajate võimalusi oma õigusi ja huve kaitsta. Kaebajate huvi eelistada detailplaneeringu koostamise menetlust projekteerimistingimuste andmise menetlusele PlanS § 125 lg 5 ei kaitse. (p 22)


PlanS § 125 lg 5 ei anna kaebajatele subjektiivset õigust nõuda detailplaneeringu koostamist. Naaberkinnistu omaniku subjektiivsele õigusele ei viita selle sätte sõnastus ega eesmärk. Säte on ilmselt kehtestatud ehitusõigust taotleva isiku halduskoormuse vähendamise, haldusmenetluse kiirema ja ökonoomsema läbiviimise ning avalike vahendite säästlikuma kasutamise eesmärgil. Sätte rakendamine ei pane naaberkinnistu omanikku oma õiguste ja huvide eest seismisel halvemasse menetluslikku olukorda. (p 22)


HMS § 4 lg 2 järgi on naabril õigus, et nii projekteerimistingimuste kui ka detailplaneeringu menetluse käigus tema huve hinnatakse ning kui need on põhjendatud, siis kaalutakse. Miljöö kahjustamine võib riivata naabri omandiõigust (vt nt RKHKo nr 3-3-1-4-12, p 12 ja RKHKo nr 3-15-2232/93, p 8.3), kuid välistada ei saa ka naabri miljööga seotud huvide põhjendatust. (p 22)

3-18-2420/91 PDF Riigikohtu halduskolleegium 24.11.2021

Arvestades toimingu õigusvastaselt tegemata jätmise asjaolusid, ei olnud põhjendatud teha vastustajale RvastS § 6 lõike 4 alusel ettekirjutus asja uueks otsustamiseks, vaid kohustada vastustajat RvastS § 6 lõike 5 alusel konkreetse toimingu tegemiseks (teha definitiivne ettekirjutus) (vt selle kohta ka RKHKo nr 3-3-1-14-15, p 26, teine lõik). (p-d 18-19)

3-19-467/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.10.2021

vt. RKHKo nr 3-16-2497/120, p 12. (p 13)


HKMS § 62 lõike 3 punkti 1 ja lõike 6 järgi võib kohus tagastada või jätta arvestamata muu hulgas põhiõiguse rikkumisega saadud tõendi. Kuigi HMS-s pole sõnaselgelt sätestatud analoogilist tõendi lubatavuse kriteeriumit, tuleneb eeltoodust muu hulgas, et kohus võib haldusakti tühistada, kui haldusorgan on haldusakti faktilise aluse tuvastanud põhiõiguse rikkumisega saadud tõendi abil ja asjaolu ei ole tõendatud muul viisil. Seetõttu on sama kriteerium kohaldatav nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses. (p 14)


Eesti kriminaalmenetlusõiguse praktika kohaselt saab lugeda tõendi üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt RKKKo nr 1-16-6179/111, p 58). Kriminaalmenetluses on tõendite kogumise reeglid ette nähtud muu hulgas põhiõiguste kaitseks. Kui kriminaalmenetluses on tõendite kogumise nõuete ja korra rikkumise tõttu tunnistatud tõend lubamatuks, siis on sama tõend lubamatu ka haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses, kui seadusega ei sätestata teisiti. Kriminaalmenetluses kogutud tõendi haldusmenetluses lubatavust võib hinnata halduskohus, kui see on vajalik haldusakti või -toimingu peale esitatud kaebuse läbivaatamiseks. (p 15)


Olukorras, kus küsimus on kriminaalmenetluses kogutud tõendi lubatavuses haldusmenetluses, kuid kriminaalmenetluses pole tõendi kogumise õiguspärasust kontrollitud või seda polegi võimalik kontrollida, ei pea halduskohtumenetluses hindama, kas kriminaalmenetluse toiming vastas täies mahus kriminaalmenetlusõigusele. Kontrollida tuleb seda, kas tõendi kogumisel on järgitud põhiõigusi, et tõend oleks HKMS § 62 lõike 3 punkti 1 järgi lubatav. (p 16)


Advokaadibüroo läbiotsimise lubatavuse hindamisel on keskse tähtsusega advokaadi kutsesaladuse kaitse. AdvS § 43 lõike 3 järgi on advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad puutumatud. Vajadus kaitsta advokaadi kutsesaladust õigustab advokaadibüroo läbiotsimisele tavapärasest kõrgemate menetluslike nõuete seadmist. EIK on pidanud advokaadibüroo läbiotsimisel vajalikuks nt otsitavate ja äravõetavate dokumentide piiritlemist, põhjenduste esitamist selle kohta, miks kriminaalasjas asjakohased tõendid asuvad läbiotsimiskohas ja sõltumatu vaatleja kohalolu (EIKo nr 13710/88, p 37; EIKo nr 71362/01, p 47). (p 18)


KrMS §-s 91 ei ole otsesõnu sätestatud tingimusi, mil võib advokaadibüroo läbi otsida. Siiski, kuivõrd KrMS § 91 lõikes 3, mis lubab edasilükkamatutel juhtudel läbiotsimist toimetada prokuratuuri määruse alusel, on välistatud selle sätte kohaldamine advokaadibüroo läbiotsimisel, on selge, et seadusandja on pidanud kohtu loal advokaadibüroo läbiotsimist lubatavaks. Keeldu mis tahes juhul advokaadibürood läbi otsida ei tulene ka AdvS § 43 lõikest 5. AdvS § 43 lõike 5 esimene lause keelab advokaati kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel kinni pidada, läbi otsida või vahistada, välja arvatud kohtumääruse alusel. Sama lõike teine lause keelab advokaadi kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel läbi otsida „ka advokaadibürood, mille kaudu ta õigusteenust osutab“. Teise lause sõnastus (iseäranis sõna „ka“ kasutamine) viitab, et esimeses lauses sätestatud tingimus (st nõutav on kohtumäärus) kohaldub ka teise lause puhul. Seega ei ole AdvS § 43 lõige 5 ja KrMS § 91 lõiked 2 ja 3 omavahel vastuolus. (p 19)


Jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil on võimalik üksnes siis, kui selleks esineb ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt on seaduses sätestatud selge õiguslik alus (RKHKo nr 3-16-2498/30, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). Advokatuuri aukohtumenetluses jälitusteabe kasutamiseks õiguslikku alust ei ole. Sellisel juhul võib jälitustoimingutega kogutud teavet kasutada haldusmenetluses üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses. Tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend (vt. RKHKo nr 3-16-2497/120, p 14 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 22)


AdvS § 17 lõike 4 teise lause järgi on advokaat kohustatud aukohtu nõudel esitama aukohtule tema käsutuses olevad tõendid. AdvS § 17 lõike 4 rikkumist ei ole õige käsitada eraldi distsiplinaarsüüteona. Tegemist ei ole advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestava õigusakti või kutse-eetika nõudega AdvS § 19 lõike 1 tähenduses, vaid aukohtumenetlust reguleeriva sättega. Tema käsutuses olevad tõendid esitamata jättes riskib advokaat võimalusega, et vaidlusalune asjaolu hinnatakse tema kahjuks. (p 24)


KrMS § 215 lõike 1 kohaselt on prokuratuuri määrused kohustuslikud kõigile. Advokatuuri eetikakoodeksi § 4 lõike 1 alusel seaduse rikkumise ning sellega eetikakoodeksi § 9 lõike 1 alusel advokaadikutse ja advokatuuri maine kahjustamise tuvastamine ei eelda, et seaduse rikkumine oleks eelnevalt tuvastatud mõnes muus menetluses. (p 23)


Mõne teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, ja mõne teo ebaõige kvalifitseerimine tahtliku teona ei too alati kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui ebaõigesti kvalifitseeritud tegu või teod ei moodusta olulist osa ette heidetud tegudest ei arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest. Kohtul ei tohi tekkida kahtlust, et ebaõigel õiguslikul kvalifikatsioonil põhinev kaalutlusotsus võib olla ebaproportsionaalne või et kaalutlusviga võib olla kaasa toonud teistsuguse karistuse (vt RKHKo nr 3-15-2221/33, p 13). Kui aukohus on distsiplinaarkaristust määrates selgelt tuginenud teole, mille eest karistamine pole võimalik, ei ole võimalik asuda seisukohale, et see rikkumine pole distsiplinaarsüütegude kogumi eest määratud trahvi suurust mõjutanud. (p-d 25-26)

3-19-569/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.01.2021

Haldusorgan rikkus olulisel määral uurimispõhimõtet (HMS § 6), jättes välja selgitamata otsustamisel olulised asjaolud. Ettekirjutuse tegemise eelduseks olevad asjaolud peavad olema selged ettekirjutuse tegemise ajal ning nende väljaselgitamine alles ettekirjutuse üle toimuva kohtumenetluse käigus või ettekirjutuse täitmise kontrolli käigus ei ole kohane. Haldusakti andes ei tohi haldusorgan lähtuda üksnes oletustest. Hiljem selgunud uue asjaoluga ei saa ettekirjutust tagantjärele õigustada. (p 11)


Ettekirjutuse tegemine on haldusorgani kaalutlusotsus, mida kohus ei või teha tema asemel (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 11)


Kuigi direktiivis 98/5/EÜ on advokaadiühingu mõiste määratletud laialt, hõlmates ka Eesti mõistes seltsinguid (art 1 lg 2 p e), ei ole välistatud riigisiseses seaduses sama termini kasutamine teises tähenduses. AdvS § 50 lg 2 esimene lause võimaldab Eestis advokaadiühinguna tegutseda ainult teatud liiki äriseadustikus defineeritud äriühingute vormis. Kuigi välistatud ei ole ka seltsingute moodustamine (vt AdvS § 49 lg 4), ei ole need hõlmatud advokaadiühingu mõistega AdvS tähenduses. AdvS § 50 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et see keelab vandeadvokaatidel ja koosmõjus AdvS § 69 lg-ga 1 ka assotsieerunud liikmetel olla üksnes enam kui ühe Eestis tegutseva AdvS mõttes advokaadiühingu osanik või aktsionär. Säte ei reguleeri vandeadvokaatide ega assotsieerunud liikmete osalust teistes liikmesriikides tegutsevates direktiivi mõttes advokaadiühingutes, mis võivad, kuid ei pruugi olla struktuurilt sarnased AdvS § 50 lg 2 esimeses lauses nimetatud äriühingutega. AdvS § 69 lg-d 2-4 reguleerivad üksnes välisriigi advokaadiühingute tegutsemist Eestis. Lisaks sellele, et advokatuuriseaduses kasutatakse terminit „advokaadiühing“ teistsuguses tähenduses kui direktiivis, on see sõna ka advokatuuriseaduses endas erinevates sätetes kasutusel erinevas tähenduses (AdvS § 50 lg-s 2 tähistab see ainult teatud liiki äriühinguid, § 69 lg-s 3 laiemat hulka äriühinguid, kuid AdvS § 69 lg-t 2 arvestades ikkagi välja jättes direktiivi mõistega hõlmatud seltsinguid). Lisaks AdvS § 50 lg 2 sõnastusele toetab järeldust, et säte ei reguleeri vandeadvokaatide ega assotsieerunud liikmete osalust teistes liikmesriikides tegutsevates direktiivi mõttes advokaadiühingutes, ka Eesti õiguse kooskõlaline tõlgendamine Euroopa Liidu õigusega, eelkõige ELTL art-s 49 sätestatud asutamisvabadusega. (p-d 14, 15)


Advokaadiühingute tegutsemise reguleerimisel on liikmesriikidele selgelt jäetud lai otsustusruum. Hoolimata direktiivi 98/5/EÜ jõustumisest on asutamisõigust käsitlev ELTL art 49 endiselt aluslepingu vahetult kohaldatav säte. Direktiivis ega selle ettevalmistavates materjalides ei ole viidet sellele, et EL seadusandja oleks soovinud anda sellega asutamisvabadusele advokaatide puhul teistsuguse sisu kui varasemas Euroopa Kohtu praktikas – vastupidi, direktiivi põhjenduses 10 on viidatud vajadusele tõlgendada üht direktiiviga kehtestatud nõuet Euroopa Kohtu pretsedendiõigust silmas pidades ning direktiivi eelnõud analüüsides hinnati mh kooskõla Kloppi (C-107/83) ja Gebhardi (C-55/94) lahendites võetud seisukohtadega. (p 18)

Direktiiv 98/5/EÜ ei välista otsesõnu piirangu kehtestamist, millega võib vandeadvokaadil olla osalus ainult ühes advokaadiühingus, kuid piirangut tuleb sellegipoolest hinnata Gebhardi lahendis käsitletud tingimustest lähtudes (piirangut ei tohi kohaldada diskrimineerivalt, selle kohaldamist peavad õigustama ülekaalukad üldised huvid, see peab olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ning ei tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik). (p 19)

Euroopa Kohtu selge ja järjepidev praktika ELTL art 49 tõlgendamisel toetab kolleegiumi järeldust AdvS § 50 lg 2 teise lause kohta, et säte ei reguleeri vandeadvokaatide ega assotsieerunud liikmete osalust teistes liikmesriikides tegutsevates direktiivi mõttes advokaadiühingutes. Tegemist on acte éclairé olukorraga. (p 23)


AdvS § 49 lg-st 1 ei saa tuletada piirangut, et advokaat tohib õigusteenust osutada üksnes ühe advokaadibüroo kaudu. AdvS § 49 lg 1 esimese lause mõte on keelata advokaadil osutada teenust muul viisil kui advokaadibüroo kaudu. Sätte sõnastusest ega ka AdvS eelnõu seletuskirjast ei nähtu seadusandja tahet piirata selle sättega advokaadi õigust tegutseda mitme advokaadibüroo kaudu. AdvS § 49 lg 3 võimaldab nii äriühingul kui ka FIE-l pidada mitut advokaadibürood. Isegi kui AdvS § 49 lg-st 1 saaks tuletada keelu osutada õigusteenust enam kui ühe advokaadibüroo kaudu, ei tohiks selline keeld laieneda assotsieerunud liikme teises liikmesriigis tegutsevale advokaadibüroole. Piirang oleks sel juhul vastuolus ELTL art-ga 49. (p 21)


Asutamisvabaduse piiramise legitiimseks eesmärgiks võib olla õigusteenuse klientide kaitse huvide konflikti vältimise teel (vt ka Euroopa Kohtu otsused asjades Jakubowska, p 61 ja C-431/17 Monachos Eirinaios, p 33). Olukorras, kus AdvS võimaldab advokaadil osutada õigusteenust mitme büroo kaudu või olla osanik ühes advokaadiühingus, aga osutada samas õigusteenust FIE-na või muul viisil teise büroo kaudu, ei vähenda mitmes advokaadiühingus osanikuks olemise keeld huvide konflikti ohtu ega loo kliendi jaoks selgust selles, millise büroo kaudu advokaat õigusteenust osutab. Büroo, mille kaudu advokaat konkreetsele kliendile õigusteenust osutab, peab üldjuhul selguma kliendilepingust, mis sõlmitaksegi advokaadibüroo pidajaga (AdvS § 55 lg 1). Huvide konflikti vältimise kohustus tuleneb advokaatidele ja assotsieerunud liikmetele teisalt juba seadusest (AdvS § 44 lg 4 ja § 67 lg 4) ning laieneb lisaks Eesti Advokatuuri kodukorra § 25 lg 2 p 2 alusel advokaadibüroo pidajale. Piirang ei aita luua selgust vastutuse osas, sest õigusteenust osutades tekitatud kahju eest vastutab advokaadiga solidaarselt mitte advokaadiühing, milles advokaat on osanik, vaid selle advokaadibüroo pidaja, mille kaudu teenust osutati (AdvS § 47). Piirangu eesmärgina ei saa asjakohane olla ka vajadus teha selgeks erinevate liikmesriikide advokatuuride järelevalvepädevus, sest Eestis tegutsemisel valvatakse assotsieerunud liikme järele ja ta võetakse distsiplinaarvastutusele AdvS § 70 lg 1 järgi samal alusel ja samas korras advokatuuri liikmetega (vt ka direktiivi 98/5/EÜ art 7 lg 1 ja EKo asjades Wilson, p 74; C-193/05 komisjon vs. Luksemburg, p-d 67—68; Monachos Eirinaios, p 31) ning teisalt on järelevalvepädevus ka assotsieerunud liikme päritolumaa advokatuuril (AdvS § 71, direktiivi 98/5/EÜ art 7 lg 4). Selles osas ei muuda midagi assotsieerunud liikme teises liikmesriigis tegutseva advokaadipraksise õiguslik vorm. Assotsieerunud liikme keeldu olla lisaks Eestis asutatud advokaadiühingule ka teises liikmesriigis asutatud advokaadiühingu osanik või aktsionär ei õigusta ükski ülekaalukas üldine huvi. (p 22)


Asutamisvabaduse piiramise legitiimseks eesmärgiks võib olla õigusteenuse klientide kaitse huvide konflikti vältimise teel (vt ka Euroopa Kohtu otsused asjades Jakubowska, p 61 ja C-431/17 Monachos Eirinaios, p 33). (p 22)


Eesti advokaate ja assotsieerunud liikmeid koheldakse AdvS § 50 lg 2 alusel võrdselt, kuna neil kõigil on õigus olla samal ajal osanik Eesti ja välisriigi advokaadiühingutes, kuid seejuures mitte enam kui ühes Eesti advokaadiühingus. (p 24)

3-20-1198/58 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.12.2020

Hankija otsus pakkumuse edukaks tunnistamise kohta peab olema põhjendatud ja teistele pakkujatele tuleb esitada edukat pakkumust iseloomustavad andmed, mis andsid hankijale eelise tema pakkumusega võrreldes (vt ka RKHKo 3-3-1-45-12, p 29). Väga üldsõnalised põhjendused võivad olla vastuolus RHS § 117 lg-ga 1 ja § 47 lg 4 p-ga 3, vaidluse korral saab aga hankija otsuse põhjendusi kohtumenetluses täpsustada. Seejuures on piisav, kui pakkumuse edukaks tunnistamise korraldusest või selles viidatud dokumendist nähtuvad, millistele alustele hankija otsustused tuginevad (RKHKo 3-3-1-45-12, p 29). Kui RHAD-s kehtestatud hindamismetoodika sisaldab täpseid hinnete kirjeldusi, võivad need tagada piisava läbipaistvuse ka ilma hinnete hilisema põhjendamiseta. (p 21)


Kohtutoimik peab olema kohtule nähtav. Kui konfidentsiaalset dokumenti ei ole võimalik infosüsteemis igal ajal kõigi asja lahendavate kohtute jaoks nähtavaks teha, tuleb asjas luua pabertoimik. (p 29)


Kaebaja peab kohtumenetluses vaidlustuse rahuldamata jäämisel kandma hankija põhjendatud õigusabikulud (otsus asjas nr 3-3-1-68-14, p 33; määrus nr 3-18-1445/52, p 5). (p 30)

Hankemenetluse eesmärk on muu hulgas ehitustööde, kaupade ja teenuste ostmisel hankija raha säästmine (RHS § 2 lg 1). Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas olukord, kus õiguspärase hanke korraldaja kanda jäävad vaidlustamisega kaasnenud lisakulud. Kas määrata hankevaidluses hankija esindajaks majasisene jurist või advokaat, on hankija töökorralduse küsimus, mida kohus ei hinda. Kaebaja ei saa nõuda, et hankija korraldab enda esindamise kohtumenetluses kaebajale soodsaimal viisil. Kohus peab siiski jälgima, et hankija õigusabikulu väljamõistmine ei riivaks ebaproportsionaalselt kaebepõhiõigust (PS § 15 lg 1 esimene lause). (p 31)


Ühinemisega kaasnev üldõigusjärglus ei ole mingil moel sarnane olukordadega, kus pakkuja püüab parandada tagantjärele pakkumuse puudusi (vt EKo C-387/14, p 41). (p 27)


RHS § 198 lg 2 kohaselt ei tule taotluse rahuldamise proportsiooni mõõta mitte nõudeid mehaaniliselt loendades, vaid hinnanguliselt nende sisulist kaalu arvestades. (p 28)

Hankija võib hankevaidluses määrata esindajaks majasisese juristi või advokaadi. Kohus peab siiski jälgima, et hankija õigusabikulu väljamõistmine ei riivaks ebaproportsionaalselt kaebepõhiõigust (PS § 15 lg 1 esimene lause). (p 31)


Kaalutlusõigus on haldusorganile antud volitus valida õigusnormi rakendamisel erinevate õiguslike tagajärgede vahel (otsustus- või valikudiskretsioon - HMS § 4 lg 1). Hindamisotsustega on tegemist, kui õigusnormi kohaldamise eeldused tehakse kindlaks hinnanguliselt, iseäranis õigusnormis kasutatud määratlemata õigusmõiste sisustamisel, faktiliste asjaolude hindamisel õigusväliste mõõdupuude alusel, samuti prognooside tegemisel. (p 12)

Haldusorgani, sh hankija kaalutlus- ja hindamisotsuste kohtulikul kontrollimisel on sarnasusi ja erinevusi. Halduse kaalutlusotsuste puhul on kohtul keelatud teha kaalutlusotsust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). Kaalutlusotsuseid kontrollitakse üldjuhul mõõdukalt intensiivse ratsionaalsuse testi abil. See seisneb ennekõike kaalutlusreeglite järgimise kontrollis, õiguste piiramise korral ka kolmeastmelise proportsionaalsuse testi (sobivus, vajalikkus, mõõdukus) tegemises (HMS § 4 lg 2, HKMS § 158 lg 3 esimene lause). Erakordselt avara kaalutlusõiguse ja väheintensiivsete õigusriivete korral võib kaalutlusotsuse sisuline kontroll piirduda ilmselgete vigade testiga. (p 13)

Halduse hindamisotsuste puhul ei ole kohtul üldjuhul keelatud teha intensiivsemat kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda omadega, põhjendades sellist otsustust. HKMS § 158 lg 3 kolmanda lausega sarnanevat üldist keeldu hindamisotsuste puhul pole, sest õigusmõistete sisustamine ja faktiliste olukordade hindamine on kohtuvõimu põhifunktsioon, mitte täidesaatva riigivõimu monopol (RKHKo 3-20-924/24, p 32; 3-17-1545/81, p 26). PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Sellest tulenevalt ei ole kohus õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel, sh õigusliku tähendusega faktiliste asjaolude tuvastamisel seotud ühegi teise instantsi ega isiku seisukohtadega.

Siiski võib kohus olla vähem või rohkem vaoshoitud ka haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel, iseäranis kui küsimuse õiguslik regulatsioon on hõre, kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust ning hindamisega kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne. See tähendab, et kohus võib, arvestades eespool nimetatud tingimusi nende koostoimes, piirduda täiskontrolli asemel nõrgemate kontrollistandarditega - ratsionaalsuse või isegi ilmselgete vigade testiga. Ratsionaalsuse test tähendab hindamisotsuste puhul analoogselt HMS § 4 lg-ga 2 ennekõike selgitamist, kas haldusorgan on arvestanud õigusnormi eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, üksnes asjakohaseid fakte ning kõiki asjakohaseid fakte. Ilmselgete vigade test tähendab, et on ilma pikemata selge, et haldusorgan on tegutsenud meelevaldselt või vastuolus õigusnormidega (RKHKo 3-3-1-51-16, p 17.2). Erandjuhtudel võib seadusest või asja olemusest tuleneda kohtule ka keeld asjaolusid haldusorgani asemel hinnata. (p 14)

Tuleb rõhutada, et haldusmenetluse reeglitest kinnipidamist ning kaalutlus- ja hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust tuleb kohtul kontrollida täielikult. Piiratud kontrollile võivad alluda vaid faktidest tehtavad järeldused. Ka kohustus rajada kohtuotsus tõenditele (HKMS § 157 lg 2) puudutab vaid faktiliste asjaolude tuvastamist. Faktidel rajanevaid hinnangulisi otsustusi ei ole võimalik tõendada, kuid neid tuleb põhjendada. (p 15)


Avatud hankemenetluses soodsaima pakkumuse väljaselgitamiseks sätestatud kriteeriumid peavad võimaldama objektiivset hindamist (RKHKo 3-17-2718/30, p 22). Hindamiskriteeriumid ei pea olema detailsed ega sisaldama alakriteeriume. Kui hankija siiski soovib alakriteeriume kasutada, tuleb seda teha hankedokumentides (direktiivi 2014/24 põhjendus 45; EKo C-532/06: Lianakis jt, p-d 38, 44-45; C-470/99: Universale Bau, p 99). (p 18)

Hankija ei või hindamiskriteeriume ega alakriteeriume luua ega muuta tagantjärele, pärast pakkumuste avamist. (p 19)

Üldjuhul tuleks lisaks sisulistele hindamiskriteeriumidele RHAD-s määrata kindlaks hindamismetoodika (sh punktiskaala), kuid seda võib pärast pakkumuste avamist kohandada konkreetsetele pakkumustele. Vajaduse korral võib jätta metoodika ette kindlaks määramata ja kujundada see tervikuna alles pärast pakkumuste avamist (EKo C-6/15: Dimarso, p-d 27-31; C-252/10 P: Evropaïki Dynamiki, p 35). (p 20)


VAKO ja kohus võivad hankeasjas vaidlustuse ja kaebuse rahuldada vaid juhul, kui hankija on tegutsenud õigusvastaselt. VAKO ega kohus ei kontrolli hankija kui haldusorgani otsuste kohasust õigusväliste standardite järgi, sh otsuste otstarbekust (EKo C-440/13: Croce Amica, p 44). See mõjutab kohtuliku kontrolli ulatust nii hankija kaalutlusotsuste kui ka hindamisotsuste korral. (p 12)

Halduse kaalutlusotsuste puhul on kohtul keelatud teha kaalutlusotsust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). Kaalutlusotsuseid kontrollitakse üldjuhul mõõdukalt intensiivse ratsionaalsuse testi abil. See seisneb ennekõike kaalutlusreeglite järgimise kontrollis, õiguste piiramise korral ka kolmeastmelise proportsionaalsuse testi (sobivus, vajalikkus, mõõdukus) tegemises (HMS § 4 lg 2, HKMS § 158 lg 3 esimene lause). Erakordselt avara kaalutlusõiguse ja väheintensiivsete õigusriivete korral võib kaalutlusotsuse sisuline kontroll piirduda ilmselgete vigade testiga. (p 13)


VAKO ja kohus võivad hankeasjas vaidlustuse ja kaebuse rahuldada vaid juhul, kui hankija on tegutsenud õigusvastaselt. VAKO ega kohus ei kontrolli hankija kui haldusorgani otsuste kohasust õigusväliste standardite järgi, sh otsuste otstarbekust (EKo C-440/13: Croce Amica, p 44). See mõjutab kohtuliku kontrolli ulatust nii hankija kaalutlusotsuste kui ka hindamisotsuste korral. (p 12)

Halduse hindamisotsuste puhul ei ole kohtul üldjuhul keelatud teha intensiivsemat kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda omadega, põhjendades sellist otsustust. HKMS § 158 lg 3 kolmanda lausega sarnanevat üldist keeldu hindamisotsuste puhul pole, sest õigusmõistete sisustamine ja faktiliste olukordade hindamine on kohtuvõimu põhifunktsioon, mitte täidesaatva riigivõimu monopol (RKHKo 3-20-924/24, p 32; 3-17-1545/81, p 26). PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Sellest tulenevalt ei ole kohus õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel, sh õigusliku tähendusega faktiliste asjaolude tuvastamisel seotud ühegi teise instantsi ega isiku seisukohtadega. (p 14)

Siiski võib kohus olla vähem või rohkem vaoshoitud ka haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel, iseäranis kui küsimuse õiguslik regulatsioon on hõre, kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust ning hindamisega kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne. See tähendab, et kohus võib, arvestades eespool nimetatud tingimusi nende koostoimes, piirduda täiskontrolli asemel nõrgemate kontrollistandarditega - ratsionaalsuse või isegi ilmselgete vigade testiga. Ratsionaalsuse test tähendab hindamisotsuste puhul analoogselt HMS § 4 lg-ga 2 ennekõike selgitamist, kas haldusorgan on arvestanud õigusnormi eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, üksnes asjakohaseid fakte ning kõiki asjakohaseid fakte. Ilmselgete vigade test tähendab, et on ilma pikemata selge, et haldusorgan on tegutsenud meelevaldselt või vastuolus õigusnormidega (RKHKo 3-3-1-51-16, p 17.2). Erandjuhtudel võib seadusest või asja olemusest tuleneda kohtule ka keeld asjaolusid haldusorgani asemel hinnata. (p 14)

Ideekonkursi võistlustööd ei pruugi alluda õiguse mõõdupuudele ning žürii hinnangute sisuline kontroll on piiratud ilmselguse kriteeriumiga (RKHKo 3-3-1-51-16). Sellest seisukohast ei saa lähtuda asjas, kus vaidluse all on ülalpool rahvusvahelist piirmäära korraldatud avalik hankemenetlus. Esiteks peegeldab hanke eeldatav maksumus hankes osalevate ettevõtjate õiguste riive intensiivsust (vrd RKHKo 3-17-2718/30, p 23). Teiseks kehtib avatud hankemenetluses oluliselt täpsem õigusraam võrreldes ideekonkursiga ning märksa suurem kaal on ka riigihanke korraldamise üldpõhimõtetel, eriti läbipaistvusel, kontrollitavusel, proportsionaalsusel ja võrdsel kohtlemisel (RHS § 3 p-d 1 ja 2; vt ka EKo C-440/13: Croce Amica, resolutiivosa p 2, vrd erinevaid keeleversioone; RKHKo 3-19-1825/50, p 16). (p 16)

Seega peavad VAKO ja kohtud hankija otsuse hinnangulisele iseloomule vaatamata sellistes asjades minema kaugemale ilmselgete vigade testist ja kontrollima sisuliselt kaebaja pakkumusele antud hinnangute põhjendatust, iseäranis, kas hindamisel arvestati asjakohaseid, täielikke ja tõendatud fakte ning õiguse üldpõhimõtteid, samuti, kas hindamine toimus RHAD-s teatavaks tehtud hindamiskriteeriumide kohaselt (RHS § 117 lg 1). VAKO ja kohtud ei pea sedalaadi hinnangute kontrollimisel asendama hankija hinnanguid enda omadega ega kõrvaldama kõiki mõeldavaid kahtlusi (vt ka RKHKo 3-20-718/28, p 18). Kõrvaldada tuleb aga vähemalt olulised kahtlused ning selleks ei piisa üldsõnalistest ja põhistamata selgitustest (RKHKo 3-20-924/24, p 31; 3-3-1-50-15, p 23). (p 17)

Pakkumuste hindamise pädevuse annab seadus just nimelt hankijale, mitte hankijast sõltumatutele asjatundjatele. Hindamine võib osal juhtudel põhineda, aga ei pea põhinema eksperdiarvamusel (EKo C-19/00: SIAC Construction, p 45). Hankija hinnangu kinnituseks või kummutamiseks võib kohus hinnata ka eksperdiarvamusi ja dokumentaalse tõendina muid asja tundvate isikute arvamusi, ilma et neil oleks ette kindlaks määratud jõudu. Niisugune tõend ei ole kohtuotsuse tegemisel iseenesest kaalukam haldusorgani hinnangutest (HKMS § 61 lg 2). (p 17)


VAKO ja kohus võivad hankeasjas vaidlustuse ja kaebuse rahuldada vaid juhul, kui hankija on tegutsenud õigusvastaselt. VAKO ega kohus ei kontrolli hankija kui haldusorgani otsuste kohasust õigusväliste standardite järgi, sh otsuste otstarbekust (EKo C-440/13: Croce Amica, p 44). See mõjutab kohtuliku kontrolli ulatust nii hankija kaalutlusotsuste kui ka hindamisotsuste korral. (p 12)


Haldusmenetluse reeglitest kinnipidamist ning kaalutlus- ja hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust tuleb kohtul kontrollida täielikult. Piiratud kontrollile võivad alluda vaid faktidest tehtavad järeldused. Faktidel rajanevaid hinnangulisi otsustusi ei ole võimalik tõendada, kuid neid tuleb põhjendada. (p 15)


Olukorras, kui kaebaja ei vaidlusta riigihanke alusdokumenti, ei saa kaebaja hilisemas menetlusfaasis tugineda väitele, et hankes oleks tulnud korraldada ideekonkurss. (p 26)

Ideekonkursi võistlustööd ei pruugi alluda õiguse mõõdupuudele ning žürii hinnangute sisuline kontroll on piiratud ilmselguse kriteeriumiga (vt RKHKo 3-3-1-51-16). (p 16)


Olukorras, kui kaebaja ei vaidlusta riigihanke alusdokumenti, ei saa kaebaja hilisemas menetlusfaasis tugineda väitele, et hankes oleks tulnud korraldada ideekonkurss. (p 26)

Hindamiskriteeriumi õigusvastasusele peab saama mõjuval põhjusel tugineda ka hindamise vaidlustamisel. (EKo C-538/13: eVigilo, p-d 55-58). (p 22)


Pakkumuste hindamise pädevuse annab seadus hankijale, mitte hankijast sõltumatutele asjatundjatele. Hindamine võib osal juhtudel põhineda, aga ei pea põhinema eksperdiarvamusel (EKo C-19/00: SIAC Construction, p 45). (p 17)

Avatud hankemenetluses soodsaima pakkumuse väljaselgitamiseks sätestatud kriteeriumid peavad võimaldama objektiivset hindamist (RKHKo 3-17-2718/30, p 22), kuid hindamisel ei saa subjektiivsust kunagi täielikult välistada. Hindamiskriteeriumid ei pea olema detailsed ega sisaldama alakriteeriume. Kui hankija siiski soovib alakriteeriume kasutada, tuleb seda teha hankedokumentides (direktiivi 2014/24 põhjendus 45; EKo C-532/06: Lianakis jt, p-d 38, 44-45; C-470/99: Universale Bau, p 99). (p 18)

Kui hankija määrab detailid või alakriteeriumid kindlaks, tuleb neid hindamisel järgida. Hankija ei või hindamiskriteeriume ega alakriteeriume luua ega muuta tagantjärele, pärast pakkumuste avamist. Alakriteeriumide sätestamisel ei ole hindamisel piisav koondhinde andmine, vaid esitada tuleb ka alakriteeriumile vastavad osahinded. Hankija võib pärast pakkumuste esitamise tähtaja möödumist määrata niisuguste alakriteeriumide suhtelise osakaalu, mis sisuliselt vastavad hindamiskriteeriumidele, kuid seda kolmel tingimusel: esiteks ei tohi muuta hindamiskriteeriume; teiseks ei tohi kehtestada tegureid, mis oleksid pakkumuste koostamist võinud mõjutada; kolmandaks ei või alakriteeriumide osakaalu määramise aluseks olla midagi, mis võib mõnd pakkujat diskrimineerida (EKo C-6/15: Dimarso, p 26; C-252/10 P: Evropaïki Dynamiki, p 33). (p 19)

Hindamiskomisjonile peab jääma vabadus oma tööd korraldada, muutmata hindamiskriteeriume ega nende osakaale. Üldjuhul tuleks lisaks sisulistele hindamiskriteeriumidele RHAD-s määrata kindlaks hindamismetoodika (sh punktiskaala), kuid seda võib pärast pakkumuste avamist kohandada konkreetsetele pakkumustele. Vajaduse korral võib jätta metoodika ette kindlaks määramata ja kujundada see tervikuna alles pärast pakkumuste avamist (EKo C-6/15: Dimarso, p-d 27-31; C-252/10 P: Evropaïki Dynamiki, p 35). Hindamismetoodika võib põhineda nii absoluutskaalal kui ka samas hankes esitatud pakkumuste suhtelisel võrdlusel. Suhtelise hindamismetoodika puhul peab võrdlemine olema dokumenteeritud. Ka absoluutse hindamisskaala puhul peab hankija vajaduse korral selgitama sarnaste pakkumuste erinevat hindamist. (p 20)

Hindamiskriteeriume tuleb kohaldada objektiivselt ja ühetaoliselt kõigi pakkujate suhtes (EKo C-19/00: SIAC Construction, p 44). Hankija otsus pakkumuse edukaks tunnistamise kohta peab olema põhjendatud ja teistele pakkujatele tuleb esitada edukat pakkumust iseloomustavad andmed, mis andsid hankijale eelise tema pakkumusega võrreldes (vt ka RKHKo 3-3-1-45-12, p 29). Väga üldsõnalised põhjendused võivad olla vastuolus RHS § 117 lg-ga 1 ja § 47 lg 4 p-ga 3, vaidluse korral saab aga hankija otsuse põhjendusi kohtumenetluses täpsustada. Mida üldisemad on hindamiskriteeriumid ja -metoodika, seda avaram on hankija hindamisruum ning seda põhjalikumad peavad läbipaistvuse tagamiseks olema hinnete põhjendused. Kui RHAD-s kehtestatud hindamismetoodika sisaldab täpseid hinnete kirjeldusi, võivad need tagada piisava läbipaistvuse ka ilma hinnete hilisema põhjendamiseta. (p 21)

Konsensuslik hindamine ei ole kollegiaalses komisjonis keelatud. Kohus ei pea hindamiskomisjoni otsuste kontrollimisel uurima, kuidas kujunes üksikute komisjoni liikmete seisukoht ja kas see muutus menetluse käigus. (p 26)

3-19-2448/18 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.12.2020

HKMS § 121 lg 2 p 1 on diskretsiooniline alus, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta (vt nt RKHKm 3-17-981/16, p 11). (p 10)

RVastS § 6 lg 3 ei puuduta kaebuse protsessuaalset lubatavust, vaid tegu on materiaalõigusnormiga, millega on reguleeritud, millal tekib haldusorganil kohustus haldusakt anda või toiming teha. Seega võib sättest lähtudes jätta kaebuse rahuldamata, kuid mitte seda tagastada. Samuti ei mõjuta kaebeõigust küsimus, kas kehtiv haldusakt võimaldab vastustajat kohustada või mitte. Sellele küsimusele tuleb vastata kaebuse sisulise lahendamise käigus. Põhimõtteliselt tuleks neil põhjustel kaebuse tagastamine kõne alla üksnes HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. (p 10)


RVastS § 6 lg 3 ei puuduta kaebuse protsessuaalset lubatavust, vaid tegu on materiaalõigusnormiga, millega on reguleeritud, millal tekib haldusorganil kohustus haldusakt anda või toiming teha. Seega võib sättest lähtudes jätta kaebuse rahuldamata, kuid mitte seda tagastada. Samuti ei mõjuta kaebeõigust küsimus, kas kehtiv haldusakt võimaldab vastustajat kohustada või mitte. Sellele küsimusele tuleb vastata kaebuse sisulise lahendamise käigus. Põhimõtteliselt tuleks neil põhjustel kaebuse tagastamine kõne alla üksnes HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. (p 10)

RVastS § 6 lg-test 1 ja 3 ei tulene, et haldusorganile taotluse esitamine on alati vaide- või kohtumenetluses kohustamisnõude rahuldamise või esitamise eelduseks. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus, mis võib sõltuda sellest, kas isik on esitanud haldusorganit tegutsema kohustava taotluse, juhul kui mõni õigusakt näeb ette taotluse esitamise kohustuse (RKHKm 3-17-2610/32, p 13.2; 3-3-1-97-16, p 10 ja 3-3-1-91-13, p 20). See nõue ei ole asjassepuutuv juhtudel, kui haldusorgan peab haldusakti andma või toimingu sooritama omal algatusel (RKHKm 3-3-1-81-14, p 14). (p 11)

Juhul kui mõne täiendava tingimuse puhul jõuab asja lahendav kohus järeldusele, et see on muus osas õiguspärane, kuid selle täitmist pole ebatäpsuse või üldsõnalisuse tõttu võimalik kontrollida, ei pruugi olla mõistlik tühistada kogu haldusakt, vaid kõne alla võib tulla vastustaja kohustamine konkreetset tingimust muutma. Ka HKMS §-st 42 nähtub, et seadusandja on pidanud võimalikuks teatud juhtudel haldusakti kõrvaltingimuste vaidlustamist haldusakti põhiregulatsioonist eraldi. Haldusakti tervikuna tühistamine olukorras, kus kaebajate õiguste kaitse on võimalik tagada ka haldusakti adressaati vähem koormava meetmega, võib olla ülemäärane. Kui aga kõrvaltingimus(t)e muutmine mõjutaks olulisel määral haldusaktist tulenevate õiguste ja kohustuste vahekorda, viitab see vajadusele tühistada haldusakt tervikuna, et vastustajal oleks võimalik erinevaid huvisid tervikuna uuesti kaaluda ja tasakaalustada (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 14)

Nõudes kõrvaltingimuse muutmist, peab kaebaja selgelt esile tooma, milles tingimuse õigusvastasus seisneb ja millisel viisil tuleks tingimust tema arvates muuta. Kaebajad ei pea siiski alati nimetama konkreetseid arvväärtusi, mille lisamist nad mõnda tingimusse soovivad, juhul kui nende määramiseks vajaliku oskusteabe olemasolu saab eeldada pigem kolmandalt isikult ja vastustajalt. (p 16)


RVastS § 6 lg 3 ei puuduta kaebuse protsessuaalset lubatavust, vaid tegu on materiaalõigusnormiga, millega on reguleeritud, millal tekib haldusorganil kohustus haldusakt anda või toiming teha. Seega võib sättest lähtudes jätta kaebuse rahuldamata, kuid mitte seda tagastada. Samuti ei mõjuta kaebeõigust küsimus, kas kehtiv haldusakt võimaldab vastustajat kohustada või mitte. Sellele küsimusele tuleb vastata kaebuse sisulise lahendamise käigus. Põhimõtteliselt tuleks neil põhjustel kaebuse tagastamine kõne alla üksnes HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. (p 10)

RVastS § 6 lg-test 1 ja 3 ei tulene, et haldusorganile taotluse esitamine on alati vaide- või kohtumenetluses kohustamisnõude rahuldamise või esitamise eelduseks. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus, mis võib sõltuda sellest, kas isik on esitanud haldusorganit tegutsema kohustava taotluse, juhul kui mõni õigusakt näeb ette taotluse esitamise kohustuse (RKHKm 3-17-2610/32, p 13.2; 3-3-1-97-16, p 10 ja 3-3-1-91-13, p 20). See nõue ei ole asjassepuutuv juhtudel, kui haldusorgan peab haldusakti andma või toimingu sooritama omal algatusel (RKHKm 3-3-1-81-14, p 14). (p 11)


Keskkonnaametile on KeÜS § 53 lg 1 p-dega 6–11, MaaPS § 56 lg 1 p-ga 9 ja lg-ga 2 ning KeHJS § 24 lg-ga 1 pandud kohustus seada kaevandamisloale kõrvaltingimused keskkonna kaitseks, seejuures kõrvaltingimuste seadmise eelduseks ei ole mõne huvitatud isiku taotlus. Ka kaevandamisloa muutmine ei ole piiratud MaaPS §-s 66 loetletud alustega, vaid selles sättes viidatakse lisaks KeÜS §-s 59 ettenähtud loa muutmise alustele. KeÜS § 59 lg 2 p-i 1 järgi võib keskkonnaloa andja keskkonnaloa tingimusi muuta muu hulgas juhul, kui ilmneb, et luba oli selle andmise ajal õigusvastane. Seejuures ei nõua KeÜS § 59 lg 2 taotluse esitamist. (p 13)

Kuigi nii MaaPS § 56 lg-s 2 kui ka KeÜS § 59 lg 2 p-s 1 on kasutatud sõna „võib“, st loa andjale on antud kaalutlusõigus otsustamaks, kas kõnealuseid kõrvaltingimusi sätestada/muuta, ei tähenda see siiski seda, et teatud juhtudel ei võiks haldusorganile neist sätetest tuleneda kohustus tegutseda, kui kaalutlusõigus on redutseerunud (vt ka RKHKo 3-3-1-14-15, p 25 ja 3-3-1-78-11, p 12). (p 13)


Ebaselgus on haldusakti vormiviga, mis muudab selle õigusvastaseks (HMS § 54 ja § 55 lg 1), kuid ei pruugi tingimata tuua kaasa haldusakti tühistamist (HMS § 58). (p 14)

Põhimõtteliselt on võimalik põhiasja lahendamisel jõuda seisukohale, et haldusaktil on küll teatavad vormivead, st see on formaalselt õigusvastane, kuid vead ei ole piisavalt olulised, et tuua kaasa haldusakti tühistamine. Juhul kui mõne täiendava tingimuse puhul jõuab asja lahendav kohus järeldusele, et see on muus osas õiguspärane, kuid selle täitmist pole selle ebatäpsuse või üldsõnalisuse tõttu võimalik kontrollida, ei pruugi olla mõistlik sel põhjusel tühistada kogu haldusakt, vaid kõne alla võib tulla vastustaja kohustamine konkreetset tingimust muutma. (p 14)

Haldusakti oluline ebaselgus või selle tingimuste täitmise võimatus annab aluse haldusakt tühistada või toob ilmselgel juhul kaasa isegi haldusakti tühisuse (HMS § 63 lg 2 p 5; vt ka RKHKo 3-3-1-35-13, p 12 ja 3-3-1-21-03, p 13). Puudustega haldusakti võib jõusse jätta üksnes siis, kui vead on väheolulised. (p 15)


Juhul kui mõne täiendava tingimuse puhul jõuab asja lahendav kohus järeldusele, et see on muus osas õiguspärane, kuid selle täitmist pole ebatäpsuse või üldsõnalisuse tõttu võimalik kontrollida, ei pruugi olla mõistlik tühistada kogu haldusakt, vaid kõne alla võib tulla vastustaja kohustamine konkreetset tingimust muutma. Ka HKMS §-st 42 nähtub, et seadusandja on pidanud võimalikuks teatud juhtudel haldusakti kõrvaltingimuste vaidlustamist haldusakti põhiregulatsioonist eraldi. Haldusakti tervikuna tühistamine olukorras, kus kaebajate õiguste kaitse on võimalik tagada ka haldusakti adressaati vähem koormava meetmega, võib olla ülemäärane. Kui aga kõrvaltingimus(t)e muutmine mõjutaks olulisel määral haldusaktist tulenevate õiguste ja kohustuste vahekorda, viitab see vajadusele tühistada haldusakt tervikuna, et vastustajal oleks võimalik erinevaid huvisid tervikuna uuesti kaaluda ja tasakaalustada (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 14)

Nõudes kõrvaltingimuse muutmist, peab kaebaja selgelt esile tooma, milles tingimuse õigusvastasus seisneb ja millisel viisil tuleks tingimust tema arvates muuta. Kaebajad ei pea siiski alati nimetama konkreetseid arvväärtusi, mille lisamist nad mõnda tingimusse soovivad, juhul kui nende määramiseks vajaliku oskusteabe olemasolu saab eeldada pigem kolmandalt isikult ja vastustajalt. (p 16)


Juhul kui mõne täiendava tingimuse puhul jõuab asja lahendav kohus järeldusele, et see on muus osas õiguspärane, kuid selle täitmist pole ebatäpsuse või üldsõnalisuse tõttu võimalik kontrollida, ei pruugi olla mõistlik tühistada kogu haldusakt, vaid kõne alla võib tulla vastustaja kohustamine konkreetset tingimust muutma. Ka HKMS §-st 42 nähtub, et seadusandja on pidanud võimalikuks teatud juhtudel haldusakti kõrvaltingimuste vaidlustamist haldusakti põhiregulatsioonist eraldi. Haldusakti tervikuna tühistamine olukorras, kus kaebajate õiguste kaitse on võimalik tagada ka haldusakti adressaati vähem koormava meetmega, võib olla ülemäärane. Kui aga kõrvaltingimus(t)e muutmine mõjutaks olulisel määral haldusaktist tulenevate õiguste ja kohustuste vahekorda, viitab see vajadusele tühistada haldusakt tervikuna, et vastustajal oleks võimalik erinevaid huvisid tervikuna uuesti kaaluda ja tasakaalustada (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 14)

3-18-207/35 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.10.2020

Kohus võib otsust tehes tugineda nii haldusaktis märgitud põhjendustele kui ka kohtumenetluses menetlusosaliste täiendavalt esitatud seisukohtadele. Samas ei tohi kohus haldusakti õiguspärasust kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 12)


Direktiivist 2007/46/EÜ tulevad lisaks sõiduki üldistele tehnonõuetele autoelamu varustuse miinimumnõuded ning nendele nõuetele vastav sõiduk tuleb registreerida. Liikmesriik peab määrama autoelamu varustuse miinimumnõuded direktiivi alusel ja ei saa kehtestada lisanõudeid, mis välistavad shgõiduki registreerimise. Selliselt tuleb mõista ka määruse nr 42 § 2 lõiget 3, mis kohaldub üksnes juhul, kui tegemist on määruse nr 42 lisades 1¬-3 reguleerimata olukorraga. (p 20)

Maanteeamet võib sõiduki ümberregistreerimise üle otsustades võtta arvesse autoehituse üldpraktikat. Direktiiv 2007/46/EÜ nõuab sõiduki autoelamuna kvalifitseerimiseks majutusvõimaluse olemasolu ja loetleb autoelamu varustusse minimaalselt kuuluvad seadmed ja esemed. Nende nõuete täidetust, sh seda, mis on konkreetsel juhul käsitatav magamisaseme või toiduvalmistamise seadmena, peab haldusorgan sisustama oma hindamisruumi kasutades. Samas ei välista ega piira haldusorgani hinnang kohtulikku kontrolli määratlemata õigusmõiste sisustamise üle (nt RKHKo 3-15-443/54, p 28). (p 21)

Autoelamu magamisasemete või toiduvalmistamise seadmetena direktiivi 2007/46/EÜ tähenduses ei saa mõista selliseid seadmeid või esemeid, mida pole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada. Autoelamu nõuetele vastavuse hindamisel on võimalik arvestada ka seda, kas sõiduk on seeriaviisiliselt autoelamuna toodetud või selleks ümber kohandatud olemasolevaid tehnilisi lahendusi ümber kujundades ja konkreetse kasutaja vajadusi silmas pidades. (p 22)

Direktiivist 2007/46/EÜ ega teistest õigusaktidest ei tulene konkreetseid nõudeid autoelamus kasutatavate magamisasemete laiusele, asendile ega ühel magamisasemel magavate isikute arvule. Samuti ei ole ette nähtud, et magamisase ei võiks olla moodustatud sõiduki istmetest neile lisaplaadi ja madratsi asetamise teel, kui on tagatud nende kindel kinnitamine. Kuna direktiivi kohaselt võivad sõiduki istmed olla magamisasemeks muudetavad, võib autoelamu magamiskoha laiuse määramisel aluseks olla sõiduki istmelaius. (p 23)

Elektriline lauapliit, kui see on kohakindlalt alusele kinnitatud, on direktiivi 2007/46/EÜ nõuetele vastav toiduvalmistamise seade. Valamu ei kuulu vältimatult vajalike toiduvalmistamise seadmete hulka, sest selle puudumine sõidukist ei muuda toidu valmistamist võimatuks. (p 24)

3-17-1329/36 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.12.2019
    Kehtetu:

Võlaõiguse sätete kohaldamine ei tekita halduslepingu poolte vahele tsiviilõiguslikke suhteid. Eraõiguse kohaldamisel avalik-õiguslikus suhtes tuleb arvestada avalik-õigusliku suhte eripära. Avalik-õiguslike suhete eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Tal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole. (p 18)


Halduslepingu ülesütlemisel võib lisaks HMS s sätestatule tugineda ka VÕS-s ettenähtud lepingu ülesütlemise alustele (RKHK otsus nr 3-13-481/183, p 22). Halduslepingu lõpetamist ka VÕS alusel on kolleegium siiski pidanud haldusaktiks ning ülesütlemise otsustamist haldusorgani, mitte kohtu kaalutlusotsuseks. Kohus võib sellesse HKMS § 158 lg-st 3 lähtudes sekkuda vaid kaalutlusvea korral (samas, p 28). Samale seisukohale tuleb asuda ka halduslepingu alusel leppetrahvi määramise korral. (p 17)

Lepingu järgi otsustab tellija (vastustaja) toetussumma vähendamise ühepoolse aktiga. Selline otsustus vastab haldusakti tunnustele (HMS § 51 lg 1), sest sellega reguleeritakse õigusi ja kohustusi avalik-õiguslikus suhtes. Vaidlusaluse dokumendiga muutis vastustaja kaebaja õigust saada halduslepingu alusel haldusülesannete täitmise eest toetust. Võlaõiguse sätete kohaldamine ei tekita halduslepingu poolte vahele tsiviilõiguslikke suhteid. Eraõiguse kohaldamisel avalik-õiguslikus suhtes tuleb arvestada avalik-õigusliku suhte eripära. Avalik-õiguslike suhete eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Tal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole. (p 18)

HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei võimalda haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse eripära lähtuda leppetrahvi nõude esitamisel ja selle õiguspärasuse kontrollimisel VÕS regulatsioonist. Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. Kolleegium on ka varasemas praktikas VÕS-s sätestatud õiguskaitsevahendite puhul pidanud oluliseks kontrollida, kas õiguskaitsevahend on halduskohtumenetluses lubatav (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p 11). (p 19)


Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. (p 19)


HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei võimalda haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse eripära lähtuda leppetrahvi nõude esitamisel ja selle õiguspärasuse kontrollimisel VÕS regulatsioonist. Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. Kolleegium on ka varasemas praktikas VÕS-s sätestatud õiguskaitsevahendite puhul pidanud oluliseks kontrollida, kas õiguskaitsevahend on halduskohtumenetluses lubatav (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p 11). (p 19)


Asjaolu, et kaebaja pöördus ise pärast vaidlusaluse haldusakti kättesaamist vastustaja poole esialgu kirja ja seejärel vaidega, ei asenda tema ärakuulamist enne kaalutlusotsuse tegemist, sest ärakuulamise eesmärgiks on muu hulgas koguda andmeid, mis tagaks õiguspärase ja kõiki olulisi asjaolusid arvesse võtva haldusakti andmise. (p 25)


Kuigi kaebus jääb lõppastmes rahuldamata, möönab kolleegium, et vaidlusalusel haldusaktil on põhjendamispuudused. Seetõttu tuleb menetluskulude jagamisel kohaldada HKMS § 108 lg-t 61, mille kohaselt võib vastustaja kanda jätta tühistamiskaebuse esitamisega seotud kaebaja menetluskulud juhul, kui kohus jätab oluliste põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata eelkõige kohtumenetluses esitatud põhjenduste tõttu, millest kohtu hinnangul haldusorgan juhindus haldusakti andmisel. (p 27)

Vt ka p 28.

3-16-1172/103 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.11.2018

Teabevahetus riikide vahel on kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni kohaselt loomulik otsuse tegemise eeldus ja kuigi iseenesest pole välistatud, et riigil on kogu vajalik info olemas ja ta teeb otsuse üleandmise kohta teiselt riigilt teavet küsimata, ei saa sellisel viisil otsuse tegemist nõuda. Sedavõrd laia kaalutlusruumiga otsuse puhul on ootuspärane, et menetlus ja info kogumine võtab aega ning menetluse lõpptulemus ei ole ettenähtav. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. (p 12)


KrMS § 488 lg 5 kohaselt otsustab vangistusega karistatud isiku üleandmise või sellest keeldumise valdkonna eest vastutav minister. Selline otsus on haldusakt. Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioonist tuleneb selgelt, et isiku saab üle anda, kui mõlemad riigid on teinud nõustuva otsuse. Selline otsus reguleerib seega siduvalt karistatud isiku õigusi ja kohustusi ning vastab ka muus osas HMS § 51 lg-s 1 esitatud haldusakti tunnustele. Kuigi küsimust reguleerib kriminaalmenetluse seadustik, on sisuliselt tegemist haldusmenetlusega ning otsuse teeb haldusorgan. Ka haldusakti (praegusel juhul nõusoleku) andmisest keeldumine on haldusakt. (p 10)

Justiitsministeeriumi poolt Venemaa Föderatsioonile konventsiooni alusel info saatmise näol oli tegemist üksnes teabe edastamise toiminguga ning konventsiooni järgi ei pea teavet edastav riik enne seda olema teinud otsust üleandmisega nõustumise kohta. (p 11)

Teabevahetus riikide vahel on kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni kohaselt loomulik otsuse tegemise eeldus ja kuigi iseenesest pole välistatud, et riigil on kogu vajalik info olemas ja ta teeb otsuse üleandmise kohta teiselt riigilt teavet küsimata, ei saa sellisel viisil otsuse tegemist nõuda. Sedavõrd laia kaalutlusruumiga otsuse puhul on ootuspärane, et menetlus ja info kogumine võtab aega ning menetluse lõpptulemus ei ole ettenähtav. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. (p 12)

Riigil on karistuspoliitika valdkonnas ulatuslik suveräänne otsustusruum. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda enda karistuse kandmiseks üleandmist elukohariigile. Kohtulik kontroll elukohariigile üleandmise taotluste kohta tehtud otsuste üle on piiratud. Kontrollida saab üksnes menetlusreeglite järgimist ja seda, kas tehtud on ilmselgeid kaalutlusvigu. (p 14)


Riigil on karistuspoliitika valdkonnas ulatuslik suveräänne otsustusruum. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda enda karistuse kandmiseks üleandmist elukohariigile. Kohtulik kontroll elukohariigile üleandmise taotluste kohta tehtud otsuste üle on piiratud. Kontrollida saab üksnes menetlusreeglite järgimist ja seda, kas tehtud on ilmselgeid kaalutlusvigu. (p 14)

3-3-1-41-15 PDF Riigikohus 12.01.2016

Asjaolu, et tänini ei ole kehtestatud sellist regulatsiooni, mis sisaldaks vajalikke menetlussätteid kohalikele omavalitsusüksustele nende poolt EraKS § 222 täitmisel kantud kulude hüvitamiseks, ei saa olla takistuseks kohalike omavalitsusüksuste vastavate nõuete lahendamisel. (p 18)

Riigil on kohustus rahastada omavalitsuse üksustele EraKS § ga 222 pandud kohustuse rahastamist riigieelarvest (vt RKPJK 28. oktoobri 2014 otsus asjas nr 3-4-1-26-14) ning kohalikul omavalitsusel on PS § 154 lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt kohtu kaudu riikliku ülesande täitmiseks puuduolevat raha (vt RKHK 21. mai 2015 otsus asjas nr 3-3-1-84-14). Vaatamata eriregulatsioonide kestvale puudumisele ei ole asjakohaste kohtulahendite olemasolul halduskandjate vaheliste rahastamise küsimuste kestev lahendamine kohtuvõimu vahendusel mõistlik. Seetõttu tuleb nende küsimuste lahendamisel esmajärjekorras kasutada ökonoomsemaid haldusesiseseid menetlusi. (p 21)


Juhul, kui kassaator leiab, et tema kassatsioonkaebuses haldusaktina käsitatud vastuskirja näiline kehtivus tekitab segadust, on kaebajal võimalik nimetatud väidetav akt selgesõnaliselt kehtetuks tunnistada ka kohtuvõimu sellekohase ettekirjutuseta. Tehes kulude kandmisest keeldumise suhtes vastupidise sisuga otsuse, on ringkonnakohus keeldumise sisuliselt ka tühistanud. (p 17)


Järeldus, et kohustamiskaebuse aluse muutmine ei ole HKMS § 49 lg te 1 ja 2 kohaselt alles apellatsioonimenetluses lubatav, on ekslik. Täiendava nõude esitamine on võimalik HKMS § 49 lg 2 alusel. Kui taotlus on otstarbekas, aitab täiendava nõude arvessevõtmine ja lahendamine vältida uut kohtuvaidlust ja on kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. (p 15)


Üldjuhul ei peaks kohus sekkuma täitevvõimu otsustussfääri juhul, kui haldusorganil on kaalutlusruum. Vaidlust ei saa olla selle üle, kas kohalike omavalitsusüksuste kulud tuleb hüvitada. Kulude omavalitsusüksustele hüvitamise kohustus ei välista vajadust kontrollida nende kulude asjassepuutuvust ja õiguspärasust. (p 20)

3-3-1-37-15 PDF Riigikohus 11.11.2015

KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11)

MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)

Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)


Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)


Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)


Kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel saab rakendada analoogiat RÕS-st tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25)


MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)

Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13)

See, et kaevandamine halvendaks ümbruskonna elanike elutingimusi, on iseenesest kaalukas ja asjakohane argument, mis muudab tulevase kaevandamisega nõustumise vähetõenäoliseks. Miljööväärtuslikkuse ja rohevõrgustiku puhul on aga tegemist üksnes maakonnaplaneeringu täpsusega määratud maakasutustingimustega. Maakonnaplaneeringute üldisuse tase on selline, et täpsemate selgitusteta ei ole võimalik väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Seega ei piisa uuringuloa kooskõlastamata jätmiseks üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt ka RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-13, p d 13 ja 17). (p 17)


KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11)

MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)

Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13)

Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)

Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)

3-3-1-14-15 PDF Riigikohus 27.05.2015

MaaRS § 233 lg 6 viienda lause sõnastusest „on õigus eelistada“ järeldub kaalutlusõigus. Säte ei anna kohaliku omavalitsuse volikogule mitte ainult olulist valikuvõimalust otsustada, millist sättes nimetatud isikut maavanemale kinnitamiseks esitada, vaid ka valikuvõimaluse eelistada väga kaalukate põhjuste korral kedagi muud. Eeltoodu ei välista aga kaalutlusõiguse redutseerumist. See, kas definitiivne ettekirjutus on võimalik, sõltub kaalutlusõigust andva sätte ning konkreetse juhtumi faktiliste asjaolude koosmõjust. (p 25)


MaaRS § 233 lg 6 viienda lause sõnastusest „on õigus eelistada“ järeldub kaalutlusõigus. Säte ei anna kohaliku omavalitsuse volikogule mitte ainult olulist valikuvõimalust otsustada, millist sättes nimetatud isikut maavanemale kinnitamiseks esitada, vaid ka valikuvõimaluse eelistada väga kaalukate põhjuste korral kedagi muud. (p 25)


Halduskohtus õiguste kaitsmiseks peab esinema subjektiivsete õiguste riive. Edasikaebeõiguse puhul tuleb arvestada, et kohtuasi peab vaidlustatud osas puudutama edasikaebuse esitanud isiku õigusi. Edasikaebuse esitamine teiste isikute õiguste kaitseks ei ole lubatud. (p 22)


Kohtu tehtav definitiivne ettekirjutus on halduse kaalutlusõiguse korral erandlik meede. Definitiivne ettekirjutus välistab haldusorgani poolt asjaolude täiendava kaalumise. Definitiivse ettekirjutuse tegemisel peab kohus olema veendunud, et ette kirjutatud lahendus on konkreetseid asjaolusid arvesse võttes nii haldusorgani, menetlusosaliste kui ka võimalike kolmandate isikute jaoks ainuvõimalik. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalumisel asjassepuutuvaid asjaolusid (vt nt halduskolleegiumi 28. aprilli 2014. a otsust asjas nr 3-3-1-52-13, p 33 ja 25. septembri 2008. a otsust asjas nr 3-3-1-15-08, p 8, alap 1). (p 27) Kui haldusorgan tuvastab kohustamisotsuse jõustumise järel, et faktiliste asjaolude muutumise tõttu oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või vastuolus seadusega, võib kohtuotsuse kohustuslikkus vastavas osas ära langeda. (p 30)


Kui kohtuotsuse resolutsioon ja kohtuotsuse põhjendavas osas kaebuse lahendamise kohta märgitud järeldused on omavahel vastuolus, siis on tegemist HKMS § 157 lg-s 1 nimetatud kohtuotsuse põhjendatuse nõude rikkumisega, mis võib kaasa tuua otsuse tühistamise. Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas (HKMS § 165) resolutsiooni (HKMS § 162) kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav (vt nt kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 21). Selleks, et hinnata, kas tegemist on olulise rikkumisega, tuleb vaadelda otsuse resolutsiooni ja vastuolulisi põhjendusi kogumis koos muude põhjendustega. (p 20)

3-3-1-52-13 PDF Riigikohus 28.04.2014

HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata. Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastu-argumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel. Ärakuulamis¬õigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga. (p 34)


Kaalumissituatsioonis ei ole haldusorgani ülesandeks üksnes võrrelda erinevaid huve ja selgitada välja neist kaalukamad. Haldusorgani ülesandeks on ka tasakaalustada erinevaid kaalukaid huve. Riigi arenguvajaduste ja suundade ning isikute õiguste ja kaitstavate huvide tasakaalustamine toimub nii õigusloome kaudu kui ka haldusmenetluses. (p 31) Kaalutlemisel arvestatud asjaolud peavad kajastuma antava akti põhjendustes. (p 32)

Haldusorgani langetatava otsustuse sisuks ei ole õppekeelena vene keele säilitamine, vaid seaduses sätestatud eestikeelsest õppest erandi tegemine. (p 31) Vabariigi Valitsus saab erandiks loa andmisel kaaluda eelkõige neid erandlikke ja olulisi asjaolusid, mis puudutavad konkreetse omavalitsuse, kogukonna ja kooli vajadusi ning huve. Kõrvuti riigi, kohaliku omavalitsuse ja õpilaste ning nende vanemate erahuvi kaalumisega peab haldusorgan käsitletavas diskretsioonisituatsioonis arvesse võtma ka muid tehtava otsustuse rakendamisega seotud asjaolusid, sealhulgas ühe või teise otsustusega vältimatult kaasnevaid kulutusi, valmisolekut viia otsus ellu ning ka otsuse rakendamise võimalikke tagajärgi jne. Eriti oluline on hinnata iga kooli, selle pedagoogilise personali ja õpilaste valmisolekut õppetööks eesti keeles nõutavas mahus. (p 30)


HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata. Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel. Ärakuulamisõigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga. (p 34) Eksimused ärakuulamisõiguse tagamises ei pruugi olla määrava tähendusega ega tingida haldusakti tühistamist. (p 38)


HKMS § 44 lg 5 ei piira kohalike omavalitsusüksuste kaebeõigust üksnes enesekorraldusõiguse sfääriga. HKMS § 44 lg 5 lubab kohaliku omavalitsuse üksusel esitada kaebuse ka juhul, kui teise avaliku võimu kandja haldusakt või toiming takistab või raskendab oluliselt selle kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete täitmist. (p 27) HKMS § 44 lg 4 ei välista kohaliku omavalitsuse üksuse kaebeõigust ka menetlusõiguste rikkumise korral. (p 28) Juhul, kui kaebeõiguse aluseks ei ole enesekorraldusõiguse riive, kontrollib kohus kohaliku omavalitsuse kohta antud haldusakti õiguspärasust üksnes selle omavalitsusüksuse kaitstavatest huvidest ja õigustest lähtuvalt. (p 29)


Kohalikud omavalitsused ei ole vähemusrahvuste kultuuriomavalitsused ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel tegutsevad munitsipaalgümnaasiumid ei ole kultuuriomavalitsusasutused vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seaduse § 24 p 1 tähenduses. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülal peetavad õppeasutused ei ole vähemusrahvuste õppeasutused PS § 37 lg 4 teise lause mõttes. Riigil ei ole põhiseadusest tulenevat kohustust ülal pidada erakoolide vormis tegutsevaid rahvusvähemuse õppeasutusi ning pakkuda seal haridust rahvusvähemuse keeles. (p 26)


Munitsipaalgümnaasiumide õppekeele määramine on riigielu küsimus. Asjaolu, et PGS § 21 lg 3 annab kohalikele omavalitsustele õiguse taotleda seaduses sätestatud reeglist erandi tegemist, ei muuda seda valdkonda kohaliku elu küsimuseks. Kehtivatest seadustest ei tulene kohaliku omavalitsuse õigust otsustada gümnaasiumi õppekeele üle ega ka nõuda munitsipaalgümnaasiumides venekeelse õppe säilitamist. (p 25)


Kaalutlusõiguse kasutamise üle on kohtulik kontroll piiratud. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalutlemisel asjassepuutuvaid asjaolusid. Seetõttu ei ole kohtul võimalust võtta sisulist seisukohta ka korralduste nende järelduste kohta, mis puudutavad koolide eestikeelsele õppele üleminekuks valmisolekut. Sellise valmisoleku olemasolu või puudumise peab haldusorgan välja selgitama iga taotluses nimetatud kooli puhul eraldi ning valmisolekut kajastavad asjaolud peavad olema nõuetekohaselt tõendatud. Kassatsioonkaebuste lahendamisel ei saa kolleegium tulenevalt HKMS §-st 229 hinnata, kas kaalutlemisel arvestatud faktilised asjaolud on nõuetekohaselt tõendatud. Kohus saab arvestada asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. (p 33)


PGS § 21 lg 3 on kooskõlas põhiseadusega ning rahvusvahelise õiguse normidega, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega. (p 24) Gümnaasiumihariduse omandamine on erinevalt põhiharidusest vabatahtlik. Munitsipaal- ja riigigümnaasiumides määrab õppekeele riik ning isikutel ei ole õigust nõuda venekeelset õpet. Vene õppekeelega gümnaasiumid pole keelatud, kuid riigil või kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust neid ülal pidada. PGS § 21 lg 1 alusel võib koolides venekeelset õpet jätkata kuni 40% ulatuses. Selline korraldus tagab munitsipaalgümnaasiumides kõrvuti eestikeelse õppega reaalse võimaluse vene rahvusliku identiteedi ja keele hoidmiseks. (p 39)

3-3-1-72-13 PDF Riigikohus 02.04.2014

Eesti Panga määrused nr 10 ja nr 3, millega kehtestati Eesti Pangas kontode pidamise üldtingimused, on õiguslikust iseloomust tulenevalt haldussisesed aktid (halduseeskirjad), mis on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele. (p 14) Eesti Panga presidendi määruse nr 3 halduseeskirjana kvalifitseerimine ei välista, et sätestatu avaldab mõju ka haldusvälistele isikutele. Halduseeskirja normid omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena. Määruses sätestatud Eesti Pangas kontode pidamise üldtingimused omandavad väljapoole suunatud tähenduse konto avamist taotlevate isikute ja Eesti Panga kontot omavate isikute suhtes. Haldusväliste isikute jaoks, kelle suhtes halduseeskiri mõju omab, on sellega tutvumise võimalus tagatud, kuna Eesti Panga presidendi määrused on avaldatud Riigi Teatajas. (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-81-07, p 13). (p 15) Kuna Eesti Panga presidendi määruse nr 3 puhul on tegemist halduseeskirjaga, siis ei ole sellega seoses kohaldatav ka õiguse tagasiulatuva jõu rakendamise ja õiguspärase ootuse põhimõtted. Vastavalt asjaolude muutumisele ja vajadustele on haldusel õigus muuta ka halduseeskirju. Siinjuures tuleb juhinduda HMS § st 54, mille kohaselt haldusakt on õiguspärane kui ta on antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel. (p 16)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-81-07.


HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Juhul kui haldusorgan ei teosta kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-54-03, p d 38–40, ja nr 3-3-1-81-07, p 16). (p 21) Eesti Panga presidendi määruses nr 3 on antud kaalumisõiguse teostamise üldsuunad. Määrus kui halduseeskiri abistab Eesti Panka kaalutlusõiguse teostamisel. Samas ei tohi eeskiri takistada ega välistada kaalutlusõiguse teostamist. Kaalutlusveaga oleks tegemist siis, kui haldusorgan, viidates eeskirjale, ei teosta üldse sisulist kaalutlusõigust, ei arvesta olulisi asjaolusid jne. (p 21) EPS § d 2 ja 14 annavad Eesti Pangale kaalutlusõiguse teostamisel küllaltki ulatusliku hindamisruumi, s.o õiguse otsustada konto avamisel, kas see aitab kaasa Eesti Panga ülesannete täitmisele. (p 23)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-54-03. Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-81-07.


EPS § 14 kohaselt teenib konto avamine Eesti Pangas vaid avalikke huve. Õigusnormist, mis ei kaitse avaliku huvi kõrval ka üksikisiku huvi, ei teki subjektiivset õigust. (p 20)


Kui tsiviilõigusliku tahteavalduse kujunemist reguleerivad avaliku õiguse normid, on tegemist avalik-õigusliku menetlusega ja selle raames haldusakti andmisega (vt RKEK otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p d 36–37). Eesti Panga otsustust konto avamise kohta Eesti Pangas reguleerivad avaliku õiguse normid, milleks on EPS § 2 lg 2 ja § 14 ning selle alusel tekkinud suhe on avalik-õiguslik, isegi kui kontosuhe Eesti Panga ning krediidi- või finantseerimisasutuse vahel võib olla eraõiguslik. Sellest tulenevalt on praegune vaidlus avalik-õigusliku iseloomuga ja kuulub HKMS § 4 lg 1 kohaselt lahendamisele halduskohtus. (p 12)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-15-01.


Halduse kaalutlusõiguse kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas otsus on kooskõlas kehtiva õigusega ja õiguse üldpõhimõtetega ning ei ole tehtud kaalutlusvigu. (p 23)


Kuna Eesti Panga presidendi määruse nr 3 puhul on tegemist halduseeskirjaga, siis ei ole sellega seoses kohaldatav õiguse tagasiulatuva jõu rakendamise ja õiguspärase ootuse põhimõtted. Vastavalt asjaolude muutumisele ja vajadustele on haldusel õigus muuta ka halduseeskirju. Siinjuures tuleb juhinduda HMS §-st 54, mille kohaselt haldusakt on õiguspärane kui ta on antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel. (p 16)

3-3-1-87-13 PDF Riigikohus 20.03.2014

Kaebaja ei saa nõuda, et planeeritavale kinnistule üldse ei ehitataks (vt otsus asjas nr 3-3-1-25-02, p 21). (p 20) Asjaolu, et kaebajat vastustaja põhjendused ei veena ja ta üritab neid kohtumenetluses ümber lükata, ei tähenda, et haldusakti põhjendus ei vastaks vähemalt seadusega nõutud ja õiguste kaitsmiseks vajalikule miinimumstandardile. See, et kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidete ümberlükkamiseks esitab vastustaja haldusaktis väljendatud põhimotiivide toetuseks täiendavaid põhjendusi, ei viita iseenesest haldusakti põhjendamispuudustele ega tähenda haldusakti põhjendamise lubamatut ülekandumist kohtumenetlusse. Kui haldusaktis on esitatud kaalukad põhimotiivid, mis võivad kaebaja väidetele vastamiseks vajada täiendamist ja täpsustamist kohtumenetluses, ei ole tegemist haldusakti tühistamist tingiva põhjendamisveaga (vt otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)


Kui haldusaktis on esitatud kaalukad põhimotiivid, mis võivad kaebaja väidetele vastamiseks vajada täiendamist ja täpsustamist kohtumenetluses, ei ole tegemist haldusakti tühistamist tingiva põhjendamisveaga (vt otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)


Otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Sellise kaalumisotsuse tegemise pädevus on täitevvõimul, mitte kohtul. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. (p 19)


PlanS § 8 lg 7 kohaselt on detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ja juhtudel detailplaneeringute koostamise aluseks kehtiv üldplaneering. Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. HMS § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Avalik haldus peab vältima vastuolulist tegutsemist. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (HMS § 4 lg 2). (p 12)


PlanS § 8 lg 7 kohaselt on detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ja juhtudel detail-planeeringute koostamise aluseks kehtiv üldplaneering. Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. HMS § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Avalik haldus peab vältima vastuolulist tegutsemist. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (HMS § 4 lg 2). (p 12) Ühe asjakohase kriteeriumina tuleb ruumilisel planeerimisel võtta arvesse piirkonnas juba väljakujunenud olustikku (PlanS § 1 lg-d 2 ja 3). Olustikuga tuleb arvestada nii täpsemate alusdokumentide puudumise kui ka nende olemasolu korral. Üldine põhimõte on, et kavandatav objekt peab ümbrusesse sobima. (p 13)


HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. (p 17) Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. (p 19) Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on seega piiratud (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 38). (p 17)

Vt ka annotatsioon asjas nr 3-3-1-54-03.

3-3-1-76-11 PDF Riigikohus 19.01.2012

Kaalutlusreeglite kinnipidamise kontrollimisel tuleb arvestada, kas faktilistest asjaoludest tulenevalt oli haldusorganil tegelik valikuvõimalus.


Õigusnormid jätavad vanglale kaalutlusõiguse otsustamaks, kas paigutada kinnipeetav kambrisse eraldi või koos teiste kinnipeetavatega. Kaalutlusõigus kinnipeetava vanglasisesel paigutamisel ei ole siiski piiramatu, sest tuleb silmas pidada VangS § 11 lg-s 1 loetletud aspekte, Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11.01. 2006 soovituse nr 2 "Euroopa vanglareeglistik" p-d 18.1 ja 18.5-18.7 ning 9. oktoobri 2003. a soovituse nr 23 "Eluaegselt süüdimõistetute ja teiste pikaajaliselt kinnipeetavate kohtlemise kohta vanglaadministratsioonide poolt" p-d 2 ja 21, samuti üldisi diskretsioonireegleid.

Asjaolu, et kinnipeetav kannab eluaegset vanglakaristust, ei saa olla aluseks riivete õigusvastaseks tunnistamiseks.

3-3-1-82-09 PDF Riigikohus 15.12.2009
HMS

Ehitiste omanike vahetumine ei saa olla selline õiguslik või faktiline asjaolu, mis annaks aluse erastamist võimaldava haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. MRSMS (jõust. 30. nov 1997) § 14 lg-st 22 tulenevalt jääb ehitise varasema omaniku erastamisavaldus kehtima uue omaniku suhtes, millest tulenevalt lähevad uuele omanikule üle ka erastamise eeltoimingutest tulenevad õigused ja kohustused.

Riigikohus on 20.09.2007 otsuses asjas nr 3-3-1-33-07 märkinud järgmist (p 16): "Ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon, millele tuginevad olulise turujõuga ettevõtja kohustused, on olemas." Viidatud seisukohta ei saa aga laiendada juhtumitele, kus alternatiivne õiguslik alus näeb ette kaalutlusõiguse ning kaalutlusruum ei kattu haldusorgani poolt ekslikult valitud õiguslikus aluses ettenähtuga. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohus ei tohi haldusakti õiguspärasust kontrollides asuda haldusorgani asemel haldusakti põhjendama või kaalutlusõigust teostama (vt nt Riigikohtu otsuse haldusasjas nr 3-3-1-15-08 p 8 alap 1). Samuti ei pruukinud käesolevas asjas olla korralduste kehtetuks tunnistamisel isikute jaoks üksnes positiivsed tagajärjed. Tegemist oli soodustavate haldusaktidega, millega võimaldati isikutele maa ostueesõigusega erastamist. Nende kehtetuks tunnistamise tagajärjel puudusid haldusaktid, mis oleksid võimaldanud isikutel nende omandatud ehitiste juurde maad ostueesõigusega erastada.


Käesolevas asjas tehtud otsuses on ringkonnakohus resolutsioonis tühistanud halduskohtu otsuse kahe haldusakti tühistamise osas, kuid põhjendustes nimetanud ainult ühte neist haldusaktidest. Kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendused on omavahel vastuolus, mistõttu on ringkonnakohus olulises ulatuses jätnud täitmata kohtuotsuse põhjendamise kohustuse. Seetõttu kuulub kohaldamisele HKMS § 64 lg 3 ja § 45 lg 2 p 2.

3-3-1-66-09 PDF Riigikohus 22.10.2009

Haldusorgan teeb otsustuse enampakkumise võitja väljaselgitamiseks kaalutlusõiguse alusel, andes sellekohase haldusakti. Kui parim pakkumine selgitatakse ühe, selgelt mõõdetava kriteeriumi alusel, siis haldusorgani kaalutlusõigus enampakkumisele esitatud pakkumiste hindamisel vähenenud nullini, näiteks on see nii, kui enampakkumise võitja valitakse ainuüksi pakutud hinna alusel.


Kohaliku omavalitsuse vara enampakkumise teel kasutusse andmisel põimuvad era- ja avalik-õiguslikud suhted. Kuna haldusorgani tegevus vara kasutusse andmisel on suunatud eraõigusliku lepingulise suhte loomisele tuleb vastavalt RVastS § 7 lg-le 4 kohaldada ka eraõiguslikke kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Pakkumismenetluses on pakkuja subjektiivsete õiguste olemus pakkumismenetluse ajal ja pärast pakkumismenetluse tulemuste kinnitamist on selgelt erinev. Kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmist reguleerivate normide eesmärgiks tuleb pidada pakkujate menetluslike õiguste kaitset, samuti menetluslike õiguste rikkumise tagajärjel tekkiva kahju ärahoidmist. Kaitse-eesmärgist ei ole hõlmatud pakkumise tulemusel sõlmitavast eraõiguslikust lepingust tekkida võivad pakkuja õigused ega nende õiguste rikkumise tagajärjel tekkida võiva kahju ärahoidmine.


Kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju on võimalik hüvitada, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele (vt Riigikohtu 10.03.2005 otsust asjas nr 3-3-1-77-04 ). Eeltoodu kehtib põhjusliku seose tuvastamisel conditio sine qua non testi abil, s.t olukorras, kus kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmiseni. Olukord on teistsugune, kui kahju põhjuseks on soodustava haldusakti andmata jätmine. Kui soodustava haldusakti andmine on seotud kaalutlusõiguse teostamisega, siis on kohtu võimalused põhjusliku seose tuvastamisel piiratud. Kohus saab tuvastada põhjusliku seose üksnes siis, kui haldusorgani kaalutlusõigus haldusakti sisu üle otsustamisel oli vähenenud sellisel määral, et haldusorganil ei olnud võimalik anda teistsuguse sisuga õiguspärast haldusakti. Enampakkumise korral on põhjusliku seose tuvastamine võimalik eelkõige juhul, kui parima pakkumise selgitamine toimub ühe, selgelt määratletud ja võrreldava kriteeriumi alusel (näit hinnapakkumine). Vastasel juhul ületaks kohus oma volituse piire, asudes ise haldusorgani asemel kaalutlusõigust teostama.

3-3-1-2-09 PDF Riigikohus 26.03.2009

TuMS § 15 lg 5 p 1 on sisult selge ning selle sätte alusel laieneb maksuvabastus ainult neile maksukohustuslastele, kes kuni eluruumi võõrandamiseni kasutasid seda alalise või peamise elukohana. Seejuures ei ole määravateks andmed elukoha kohta rahvastikuregistris, vaid tegelik elukoht.


Tulumaksuvabastuse andmisel on seadusandjal ulatuslik otsustusruum, mille raames tehtud kaalutlusotsuse kohtulik kontroll on piiratud.

3-3-1-49-08 PDF Riigikohus 05.11.2008
HMS

Haldusakti resolutsiooni puhul on tegemist haldusorgani poolse õigusliku otsustusega üksikjuhtumi kohta. Lähtuvalt õigusselguse põhimõttest peab resolutsioon ehk otsustus olema eraldi sõnaselgelt väljendatud, kuna haldusakti resolutsioon ja põhjendus peavad olema üheselt eristatavad.

Olukorras, kus vara tagastamata jätmiseks esinesid erinevad õiguslikud ja faktilised alused ning haldusorgan valis nendest ainult ühe, ei ole praeguses asjas tegemist vorminõude rikkumisega HMS § 58 ja RVastS § 3 lg 3 p 1 tähenduses. Vorminõude rikkumisega oleks tegemist olukorras, kus vaidlustatud korralduses ei oleks märgitud õiguslikku või faktilist alust.


Ekslik on seisukoht, et jõustunud kohtulahend, millega jäeti tühistamiskaebus rahuldamata, välistab hiljem tuvastamiskaebuse esitamise, kuna samas asjas on olemas jõustunud kohtuotsus. Jõustunud kohtuotsus menetluse lõpetamise kohta on samas asjas olemas siis, kui see otsus või määrus on tehtud samal alusel esitatud sama nõude kohta samade poolte vahelises vaidluses.


Kohus ei saa üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (vt Riigikohtu 17.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-39-07).


Kohus ei saa üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (vt Riigikohtu 17.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-39-07).

Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt Riigikohtu 22.05.2000 otsust asjas nr 3-3-1-14-00). Kui haldusakti adressaat ei tea, millised olid haldusakti andmise põhjused selle andmise hetkel, siis ei ole tal võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Isik mõistab haldusakti õigusliku ja faktilise aluse kaudu, miks selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse selgumine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-54-03, p-i 36). Haldusorgani enesekontrolli kaudu peab haldusorgan jõudma selgusele otsuse õigsuses.

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json