/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 34| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-1151/90 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.01.2019
HKMS § 266 lg 1 kohaselt on hankeasi riigihanke korraldamisest, sh hankelepingu sõlmimisest või muutmisest tekkinud haldusasi. Ka RHS v.r § 14 lg 1 alusel läbiviidava nn erandhanke puhul on tegemist riigihankega RHS v.r § 2 lg 2 mõttes. Erandhanke raames tehtavate otsuste ja sõlmitava lepingu näol on tegemist hankija otsuste ja hankelepinguga. (p 2.1) RHS v.r § 14 lg 1 võimaldab erandhanke korraldamisel hankijal mitte rakendada RHS-s sätestatud korda, kuid ei reguleeri vaidlustusmenetlust, mida ei vii läbi hankija. RHS v.r § 14 lg-s 1 sätestatud erandi kohaldamine ei mõjuta seega ei vaidlustamiskorda vaidlustuskomisjonis ega kohtumenetlust. Kuigi RHS vaidlustusmenetluse korda ja HKMS 28. peatüki sätteid tuleb erandhankest võrsunud vaidluse korral kohaldada erandhanke olemusest tulenevate erisustega, on võimalik ka erandhanke puhul vaidluse ese määratleda RHS v.r § 117 kaudu. Isik saab ka erandhanke puhul üldjuhul kohtusse pöörduda alles pärast vaidlustusmenetluse läbimist vaidlustuskomisjonis (HKMS § 268 lg 1). Arvestades, et RHS v.r § 117 lg 1 piirab vaidlustuskomisjoni pöördumise olukordadega, kus hankija on rikkunud RHS-i, on vaidlustuskomisjonil võimalik erandhanke puhul kontrollida nii seda, kas hankija on õigesti kohaldanud RHS v.r § 14 (st kas erandhanke korraldamine oli lubatud), kui ka riigihanke korraldamise üldpõhimõtete järgimist. (p 2.2)
HKMS § 266 lg 1 kohaselt on hankeasi riigihanke korraldamisest, sh hankelepingu sõlmimisest või muutmisest tekkinud haldusasi. Ka RHS v.r § 14 lg 1 alusel läbiviidava nn erandhanke puhul on tegemist riigihankega RHS v.r § 2 lg 2 mõttes. Erandhanke raames tehtavate otsuste ja sõlmitava lepingu näol on tegemist hankija otsuste ja hankelepinguga. (p 2.1) RHS v.r § 14 lg 1 võimaldab erandhanke korraldamisel hankijal mitte rakendada RHS-s sätestatud korda, kuid ei reguleeri vaidlustusmenetlust, mida ei vii läbi hankija. RHS v.r § 14 lg-s 1 sätestatud erandi kohaldamine ei mõjuta seega ei vaidlustamiskorda vaidlustuskomisjonis ega kohtumenetlust. Kuigi RHS vaidlustusmenetluse korda ja HKMS 28. peatüki sätteid tuleb erandhankest võrsunud vaidluse korral kohaldada erandhanke olemusest tulenevate erisustega, on võimalik ka erandhanke puhul vaidluse ese määratleda RHS v.r § 117 kaudu. Isik saab ka erandhanke puhul üldjuhul kohtusse pöörduda alles pärast vaidlustusmenetluse läbimist vaidlustuskomisjonis (HKMS § 268 lg 1). Arvestades, et RHS v.r § 117 lg 1 piirab vaidlustuskomisjoni pöördumise olukordadega, kus hankija on rikkunud RHS-i, on vaidlustuskomisjonil võimalik erandhanke puhul kontrollida nii seda, kas hankija on õigesti kohaldanud RHS v.r § 14 (st kas erandhanke korraldamine oli lubatud), kui ka riigihanke korraldamise üldpõhimõtete järgimist. (p 2.2) Kõrgema astme kohus võib üldjuhul jätta kaebuse läbi vaatamata kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu isegi siis, kui alama astme kohus ei kontrollinud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ega teavitanud kaebajat kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-66-13, p 12). Üksnes juhul, kui nõue on tekkinud kohtumenetluse käigus muutunud asjaolude tõttu, ei ole kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmine takistuseks nõude lahendamisele halduskohtus (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-92-16, p 24). Riigihangete puhul esineb erand ka olukorras, kus kohustusliku kohtueelse menetluse algatamise tähtaeg on möödunud ja kaebajal oli eriti kaalukas põhjus kohtueelse menetluse läbimata jätmiseks. See on vajalik efektiivse õiguskaitse tagamiseks, sest RHS ei võimalda vaidlustuskomisjonil vaidlustuse esitamise tähtaega ennistada. Selline eriti kaalukas põhjus võib esineda näiteks olukorras, kus kohus on andnud kaebajale eksitavaid selgitusi. (p 2.3)
Kõrgema astme kohus võib üldjuhul jätta kaebuse läbi vaatamata kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu isegi siis, kui alama astme kohus ei kontrollinud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ega teavitanud kaebajat kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-66-13, p 12). Üksnes juhul, kui nõue on tekkinud kohtumenetluse käigus muutunud asjaolude tõttu, ei ole kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmine takistuseks nõude lahendamisele halduskohtus (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-92-16, p 24). Riigihangete puhul esineb erand ka olukorras, kus kohustusliku kohtueelse menetluse algatamise tähtaeg on möödunud ja kaebajal oli eriti kaalukas põhjus kohtueelse menetluse läbimata jätmiseks. See on vajalik efektiivse õiguskaitse tagamiseks, sest RHS ei võimalda vaidlustuskomisjonil vaidlustuse esitamise tähtaega ennistada. Selline eriti kaalukas põhjus võib esineda näiteks olukorras, kus kohus on andnud kaebajale eksitavaid selgitusi. (p 2.3)
3-17-911/161 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.01.2019
VVS kuni 31.12.2017 kehtinud redaktsiooni (VVS v.r) §-s 85 ette nähtud järelevalvemenetluse raames võis maavanem kohtule protesti esitada ainult juhul, kui ta oli eelnevalt teinud kohalikule omavalitsusüksusele ettepaneku tunnistada õigusvastane haldusakt kehtetuks, viia see õigusnormidega vastavusse või anda nõutav haldusakt välja. VVS v.r § 85 lg-s 4 oli selgelt sätestatud protesti esitamise eeldusena, et kohalik omavalitsusüksus ei ole 30 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist seda ettepanekut järginud. VVS v.r § 85 lg-s 3 kasutatud sõna „võib“ viitab üksnes sellele, et maavanemal polnud kohustust järelevalvemenetlust algatada, vaid õigus seda teha (vt ka VVS v.r § 85 lg 1). Seega hakkas protesti esitamise 30-päevane tähtaeg kulgema HKMS § 258 lg 3 alusel vastustaja seisukoha saamisest ettepaneku kohta ning ka seda tähtaega on järgitud. (p 17) Kuna HKMS 25. peatükis menetluse lõpetamist kohtusse pöördumise tähtaja mittejärgimise tõttu ei käsitleta, kohalduvad üldised menetluse lõpetamise sätted. HKMS § 258 lg-s 4 on sätestatud, et kui kohus leiab, et protesti esitajal puudub protestiõigus, tagastab ta protesti või jätab selle läbi vaatamata. Kuna protestiõiguse tekkimise eelduseks oli ettepaneku tegemine kohalikule omavalitsusüksusele, ei ole ettepaneku esitamise tähtaja ületamise korral kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbitud, mille tagajärjeks on protesti tagastamine või läbi vaatamata jätmine. (p 19)
VVS kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud redaktsiooni (VVS v.r) §-s 85 ette nähtud järelevalvemenetluse raames võis maavanem kohtule protesti esitada ainult juhul, kui ta oli eelnevalt teinud kohalikule omavalitsusüksusele ettepaneku tunnistada õigusvastane haldusakt kehtetuks, viia see õigusnormidega vastavusse või anda nõutav haldusakt välja. VVS v.r § 85 lg-s 4 oli selgelt sätestatud protesti esitamise eeldusena, et kohalik omavalitsusüksus ei ole 30 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist seda ettepanekut järginud. VVS v.r § 85 lg-s 3 kasutatud sõna „võib“ viitab üksnes sellele, et maavanemal polnud kohustust järelevalvemenetlust algatada, vaid õigus seda teha (vt ka VVS v.r § 85 lg 1). Seega hakkas protesti esitamise 30-päevane tähtaeg kulgema HKMS § 258 lg 3 alusel vastustaja seisukoha saamisest ettepaneku kohta ning ka seda tähtaega on järgitud. (p 17) Riikliku järelevalve käigus on korrakaitseorgani sekkumisõigus piiratud mingi õigushüve ja/või subjektiivsete õiguste kaitse vajadusest lähtudes kas ohu ennetamise, tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega, kusjuures järelevalvemeetmed peavad olema proportsionaalsed. Seevastu haldusjärelevalve raames on maavanema ja uue regulatsiooni kohaselt ministri sekkumisõigus tunduvalt laiaulatuslikum – protesti rahuldamise eelduseks on vaidlustatava haldusakti või tegevusetuse objektiivne õigusvastasus. Seetõttu on mõistetav seadusandja valik, et kui riikliku järelevalve teostamiseks üldjuhul tähtaegu sätestatud ei ole, siis maavanema või ministri haldusjärelevalve on õiguskindluse huvides võimalik vaid piiratud tähtaja jooksul. Tõlgendus, mille kohaselt on VVS v.r § 85 lg-s 3 ja VVS u.r § 75^3 lg-s 4 sätestatu puhul tegu üksnes menetlusliku tähtajaga, mille ületamine haldusjärelevalve teostamist ei takista, võib viia õiguskindluse põhimõtte ebaproportsionaalse riiveni ning oleks vastuolus seadusandja tahtega. (p 26) VVS v.r § 85 lg 3 ja VVS u.r § 75^3 lg 4 sõnastus on selge ja see ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt hakkab ettepaneku tegemise tähtaeg kulgema näiteks hetkest, kui haldusjärelevalve teostaja sai teada haldusakti õigusvastasusest. Kui haldusjärelevalve teostaja saab haldusakti andmisest või sellest keeldumisest teada teise haldusorgani või haldusvälise isiku pöördumisest tema poole palvega algatada järelevalve, hakkab tähtaeg kulgema ajast, mil see teade jõuab maavanema/ministri või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametniku või töötajani, kellel on kohustus tagada, et teave jõuaks maavanema/ministri kätte. Teatud juhtudel võib tähtaja algus olla ka varasem, kui maavanem/minister või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametnik, kellelt võib eeldada haldusakti sisu mõistmist, saab muul viisil teada konkreetse haldusakti andmisest, mis võib riivata avalikku huvi. Viimasel juhul ei eelda tähtaja kulgema hakkamine tingimata haldusakti tekstiga tutvumist, kui haldusakti sisu on selles muus allikas piisavalt kajastatud. Kui muus allikas ei ole haldusakti sisu piisavalt avatud, tuleb seaduses sätestatud tähtajale lisada mõistlik aeg, mis maavanemal/ministril kulub pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks. (p 27)
Riikliku järelevalve käigus on korrakaitseorgani sekkumisõigus piiratud mingi õigushüve ja/või subjektiivsete õiguste kaitse vajadusest lähtudes kas ohu ennetamise, tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega, kusjuures järelevalvemeetmed peavad olema proportsionaalsed. Seevastu haldusjärelevalve raames on maavanema ja uue regulatsiooni kohaselt ministri sekkumisõigus tunduvalt laiaulatuslikum – protesti rahuldamise eelduseks on vaidlustatava haldusakti või tegevusetuse objektiivne õigusvastasus. Seetõttu on mõistetav seadusandja valik, et kui riikliku järelevalve teostamiseks üldjuhul tähtaegu sätestatud ei ole, siis maavanema või ministri haldusjärelevalve on õiguskindluse huvides võimalik vaid piiratud tähtaja jooksul. Tõlgendus, mille kohaselt on VVS v.r § 85 lg-s 3 ja VVS u.r § 75^3 lg-s 4 sätestatu puhul tegu üksnes menetlusliku tähtajaga, mille ületamine haldusjärelevalve teostamist ei takista, võib viia õiguskindluse põhimõtte ebaproportsionaalse riiveni ning oleks vastuolus seadusandja tahtega. (p 26) VVS v.r § 85 lg 3 ja VVS u.r § 75^3 lg 4 sõnastus on selge ja see ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt hakkab ettepaneku tegemise tähtaeg kulgema näiteks hetkest, kui haldusjärelevalve teostaja sai teada haldusakti õigusvastasusest. Kui haldusjärelevalve teostaja saab haldusakti andmisest või sellest keeldumisest teada teise haldusorgani või haldusvälise isiku pöördumisest tema poole palvega algatada järelevalve, hakkab tähtaeg kulgema ajast, mil see teade jõuab maavanema/ministri või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametniku või töötajani, kellel on kohustus tagada, et teave jõuaks maavanema/ministri kätte. Teatud juhtudel võib tähtaja algus olla ka varasem, kui maavanem/minister või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametnik, kellelt võib eeldada haldusakti sisu mõistmist, saab muul viisil teada konkreetse haldusakti andmisest, mis võib riivata avalikku huvi. Viimasel juhul ei eelda tähtaja kulgema hakkamine tingimata haldusakti tekstiga tutvumist, kui haldusakti sisu on selles muus allikas piisavalt kajastatud. Kui muus allikas ei ole haldusakti sisu piisavalt avatud, tuleb seaduses sätestatud tähtajale lisada mõistlik aeg, mis maavanemal/ministril kulub pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks. (p 27)
Riikliku järelevalve käigus on korrakaitseorgani sekkumisõigus piiratud mingi õigushüve ja/või subjektiivsete õiguste kaitse vajadusest lähtudes kas ohu ennetamise, tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega, kusjuures järelevalvemeetmed peavad olema proportsionaalsed. (p 26)
HKMS § 124 lg 2 kohaselt lõpetab kohus kohtusse pöördumise tähtaja ületamise korral menetluse. Kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimata jätmise korral aga kaebus tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata. Kolleegiumi järjepideva praktika kohaselt hõlmab kohtueelse menetluse läbimise nõuetekohasus ka küsimust, kas see on algatatud tähtaega järgides (vt nt RKHK määrus nr 3-16-519/21, p 15). Teisisõnu, erinevalt kohtusse pöördumise tähtaja mittejärgimisest, mil menetlus võidakse lõpetada, tuleb kohustusliku kohtueelse menetluse algatamise tähtaja mittejärgimisel olenevalt olukorrast kaebus kas tagastada või jätta läbi vaatamata. (p 18)
Kuna HKMS 25. peatükk ei sisalda määruskaebeõiguse osas erisätteid, tuleb HKMS § 256 lg 2 alusel lähtuda kaebuse läbi vaatamata jätmist käsitlevatest normidest. HKMS § 155 lg 5 ei anna õigust vaidlustada kaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata jätmist (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-23-15, p 13). Kui menetluse lõpetamise puhuks on HKMS § 124 lg-s 4 sätestatud erandkorras edasikaebeõigus juhul, kui menetlusosaline on seda taotlenud, siis kaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse kohta sarnast sätet pole. (p 21) Asjaolule, et kaebus või protest tulnuks sisulise lahendamise asemel jätta läbi vaatamata, võib siiski tugineda ka asja edasises menetluses (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 22)
Asjakohane ei ole protesti esitaja ja kaasatud haldusorgani väide, et vaidlusaluseid sätteid tuleb tõlgendada riigi julgeoleku tagamise eesmärgist lähtudes. VVS v.r §-s 85 ette nähtud järelevalve eesmärgiks ei olnud riigi julgeoleku tagamine, vaid tegemist oli üldise järelevalvega kohaliku omavalitsuse tegevuse seaduslikkuse üle. Sellist üldise iseloomuga sätet ei ole põhjendatud tõlgendada vastuolus normi sõnastuse ja regulatsiooni üldise loogikaga erijuhtumi asjaoludest lähtudes. (p 28)
Kui ehitustegevus või juba valminud ehitis või selle kasutamine ohustab riigi julgeolekut, on riigil võimalik sekkuda eriseaduste alusel ka siis, kui ehitis on püstitatud õiguslikul alusel või kui on möödunud protesti esitamise tähtaeg. Näiteks võib kõne alla tulla riiklik järelevalve ehitiste nõuetekohasuse üle EhS § 130 alusel, mida lisaks kohalikule omavalitsusele võib teatud tingimustel teostada ka Tehnilise Järelevalve Amet. Seejuures võimaldab EhS § 132 lg 3 p 1 korrakaitseorganil otsustada isegi ehitise lammutamise, kui ehitis ei vasta nõuetele ja nõuetele mittevastavusega kaasneb oluline või kõrgendatud oht. Kui vastab tõele protesti väide, et vaidlusaluste elektrituulikute käitamisega kaasneb oht riigi julgeolekule, võib selline oht olla hõlmatud EhS § 132 lg 3 p-ga 1. (p 29)
3-18-32/14 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.09.2018
Vangla tagastas vaide, leides, et korduva vaide esitamine pole võimalik. Vangla tugines vaiet tagastades HMS § 79 lg 1 p-le 1, mis näeb ette vaide tagastamise juhul, kui isikul puudub vaideõigus. Vangla on seega leidnud, et kui isik on vaide tagasi võtnud, siis ei saa ta enam samasisulise nõudega vaideorgani pole pöörduda. Sellist vaide tagastamise alust ei ole HMS § 79 lg-st 1 võimalik tuletada ka sätte laiendaval tõlgendamisel. (p 9)
Kuna praegusel juhul on vaie tagastatud ebaõigesti, on kaebajal kohtueelne menetlus läbitud ning kaebust ei saa HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-30-12, p 18) (p 10)
3-18-65/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.09.2018
3-17-2610/32 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.06.2018
VangS § 1^1 lg 5 sätestab kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse, et vaidlustada vangla haldusaktid või toimingud halduskohtus. Kaebus on seejuures lubatav ka juhul, kui vangla või Justiitsministeerium tagastab vaide õigusvastaselt (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-30-12, p 18). (p 12)
Isik saab kaebuse üldkorralduse tühistamiseks esitada 30 päeva jooksul alates selle mõju ilmnemisest tema suhtes (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-95-07, p 13). Sama põhimõte laieneb ka vaidemenetlusele. Kaebaja kinnitusest, et ta soovis uuesti suitsetama hakata, piisab, et kinnitada kodukorra mõju ilmnemist tema suhtes. (p 13.1.) Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks oleva haldusorganit tegutsema kohustava taotluse esitamata jätmine võib anda aluse jätta vaie rahuldamata, mitte aga tagastada läbivaatamatult. (p 13.2.)
RVastS § 6 lg-test 1 ja 3 ei tulene, et haldusorganile taotluse esitamine on alati vaide- või kohtumenetluses kohustamisnõude rahuldamise või selle esitamise eelduseks. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus, mis võib omakorda sõltuda sellest, kas isik on esitanud haldusorganit tegutsema kohustava taotluse (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-97-16, p 10, ja määrus asjas nr 3-3-1-91-13, p 20). Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks oleva haldusorganit tegutsema kohustava taotluse esitamata jätmine võib anda aluse jätta vaie rahuldamata, mitte aga tagastada läbivaatamatult. (p 13.2.)
Suitsetamiskeelu tõhusaks vaidlustamiseks ei ole tingimata tarvis esitada nii tühistamis- kui ka kohustamisnõuet. Ka üksnes kodukorra tühistamise nõude raames on kohtul võimalik kontrollida „Vangla sisekorraeeskirjas“ kui üldaktis sätestatud suitsetamise keelu eesmärki teenivate sätete (eelkõige § 64^1 p-d 3 ja 3 ^1) põhiseaduspärasust. RKHK määrusest asjas nr 3-17-749 (p 12) tuleneb, et suitsetamiskeelu vaidlustamisel võib olla asjakohane tühistamisnõuet täiendav kohustamisnõue suitsetamist võimaldavate toimingute tegemiseks. See ei tähenda aga, et tühistamisnõue ilma kohustamisnõudeta oleks suitsetamiskeelu vaidlustamiseks eesmärgipäratu. Sisulist tähendust pole ka asjaolul, kas kinnipeetav vaidlustab tühistamisnõudega vangla direktori käskkirja, millega direktor muutis kodukorras suitsetamist puudutavaid sätteid, või vangla kodukorra sätteid, millega võeti kinnipeetavatelt õigus vangla territooriumil suitsetada. Suitsetamise keelu vaidlustamine on võimalik nii käskkirja kui ka vangla kodukorra vaidlustamisega. (p 11) Vangla sisekorraeeskirja ja kodukorra muutmise tagajärjel kaotasid kinnipeetavad neile varem tagatud olnud võimaluse suitsetada. Seega väljendub vaidlustatud kodukorra sätetes sisuliselt ka keeldumine suitsetamist võimaldavate toimingute tegemisest. Kaebaja kinnitusest, et ta soovis uuesti suitsetama hakata, piisab, et kinnitada kodukorra mõju ilmnemist tema suhtes. Kohustamisnõude lubatavuseks piisab praegusel juhul sellest, et kaebaja esitas vaide. Kuna vastustaja on ka selle nõude vaidemenetluses õigusvastaselt lahendamata jätnud, oli kaebajal õigus pöörduda kohustamisnõudega halduskohtusse. (p-d 13.1. ja 13.2.)
3-17-2226/118 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.04.2018
Väidet huvide konflikti kohta tuleb käsitleda sisuliselt hoolimata asjaolust, et seda ei ole esitatud VAKO menetluses. Tegemist ei ole kaebuse uue alusega HKMS § 41 lg 2 mõttes, vaid üksnes uue õigusliku argumendiga kohtueelse menetluse läbinud nõude põhjendamiseks. (p 15)
Väidet huvide konflikti kohta tuleb käsitleda sisuliselt hoolimata asjaolust, et seda ei ole esitatud VAKO menetluses. Tegemist ei ole kaebuse uue alusega HKMS § 41 lg 2 mõttes, vaid üksnes uue õigusliku argumendiga kohtueelse menetluse läbinud nõude põhjendamiseks. (p 15)
Euroopa Kohus on selgitanud, et isik, kes on tegelenud teadusuuringute, katsete, uurimustööde või arendustegevusega, mis olid seotud riigihankega, võib olla oma pakkumuse koostamisel eelisseisundis teabe tõttu, mille ta võis riigihanke sisu kohta ettevalmistustöid tehes saada, kuid kõigil pakkujatel peavad pakkumuste koostamisel olema samad võimalused. Teisest küljest võib kõnealune isik sattuda huvide konfliktini viivasse olukorda ja mõjutada ka ilma, et tal endal oleks kavatsust, riigihanke tingimusi tema jaoks soodsal viisil (liidetud kohtuasjad C-21/03 ja C-34/03: Fabricom, otsuse p-d 28–30). Kohus leidis, et sellisele isikule tuleb anda võimalus tõendada, et see olukord ei mõjutanud tema käitumist hankemenetluses ja et kõnealusel juhul ei kahjusta saadud kogemus konkurentsi (samas, p 36; vt ka C‑538/07: Assitur, p 30). Mis tahes vormis mõju ilmnemine on seevastu piisav selleks, et seotud ettevõtjad hankemenetlusest kõrvaldada (C-538/07, p 32). Hankija peab igal juhul kontrollima võimalike huvide konfliktide olemasolu ja võtma asjakohased meetmed huvide konfliktide ennetamiseks, tuvastamiseks ja heastamiseks. Seejuures ei saa tõendamiskoormust panna kaebajale (C-538/13: eVigilo, p-d 43–44). (p 17) Automaatset kõrvaldamist isikutevahelise seose esinemise korral on kohtupraktikas peetud ebaproportsionaalseks (C-538/07, p 30). Tõendamiskoormus huvide konfliktist tuleneva eelise puudumise osas on samas siiski kolmandal isikul ja hankijal. (p 18) Kui leiab kinnitust, et isik sai hanke ettevalmistamisel osaledes teavet, mille (varasem) teadmine võis anda eelise pakkumuse koostamisel, tuleb järgmiseks välja selgitada, kas hankija võttis asjakohased meetmed eelise mõju vältimiseks – eelkõige avaldades kogu vastava teabe ka teistele pakkujatele ning andes pakkumuste esitamiseks piisavalt pika tähtaja. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL (riigihangete kohta) art-test 40 ja 41 tulenevalt on nimetatud kohustusega hõlmatud ka turu-uuringute käigus vahetatud teave. (p 21)
Väidet huvide konflikti kohta tuleb käsitleda sisuliselt hoolimata asjaolust, et seda ei ole esitatud VAKO menetluses. Tegemist ei ole kaebuse uue alusega HKMS § 41 lg 2 mõttes, vaid üksnes uue õigusliku argumendiga kohtueelse menetluse läbinud nõude põhjendamiseks. (p 15)
3-14-52649/80 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.12.2017
Kui kambritingimused on nõuetele vastavad ehk õiguspärased, siis ei saa nad kogumis olla inimväärikust alandavad ja õigusvastased (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-55-16, p 16). (p 10)
VangS § 11 lg-s 8 sätestatut arvestades saab kohus kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 12). Vastasel juhul puuduvad kohtul vajalikud eeldused selles osas kaebuse läbivaatamiseks (HKMS § 47 lg 1). (p 8) Ringkonnakohtus kaebaja väidete kontrollimine eeldab omakorda, et halduskohus on kaebuse selles osas menetlusse võtnud. (p 9)
VangS § 11 lg-s 8 sätestatut arvestades saab kohus kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 12). Vastasel juhul puuduvad kohtul vajalikud eeldused selles osas kaebuse läbivaatamiseks (HKMS § 47 lg 1). (p 8) Ringkonnakohtus kaebaja väidete kontrollimine eeldab omakorda, et halduskohus on kaebuse selles osas menetlusse võtnud. (p 9)
Nii haldus- kui ringkonnakohtule (HKMS § 185 lg 1 alusel) kehtib HKMS § 41 lg 1 teises lauses sätestatu, mille kohaselt kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-08, p 17). Kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normide olulise rikkumisega (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-78-06, p 11, ja nr 3-3-1-88-13, p 19). (p 8)
HKMS § 41 lg 1 teise lause kohaselt ei või kohus teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-08, p 17). Kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normide olulise rikkumisega (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-78-06, p 11, ja nr 3-3-1-88-13, p 19). (p 8)
Ka ringkonnakohtule laieneb HKMS § 185 lg 1 alusel HKMS § 41 lg 1 teises lauses sätestatu, mille kohaselt kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-08, p 17). Kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normide olulise rikkumisega (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-78-06, p 11, ja nr 3-3-1-88-13, p 19). (p 8)
3-16-519/21 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.08.2017
RVastS § 17 lõike 3 järgi tuleb kahju hüvitamise taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Tähtaja kulgema hakkamine ei sõltu sellest, kas kannatanu teab kahju täpset ulatust ning seda, kas kahju on võimalik sisse nõuda muude isikute vastu nõuete esitamise ja täitmisega. (p 13) Kui nõude esitamise tähtaeg on möödas juba vabatahtlikus kohtueelses menetluses vastustaja poole pöördudes, on kaebus esitatud kaebetähtaega ületades ning kohtueelse menetluse järel kohtusse pöördumise 30-päevane tähtaeg ei kohaldu (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-59-12). HKMS § 121 lõike 1 punkt 4 võimaldab kaebuse tagastada üksnes kohustuslikus kohtueelses menetluses taotluse esitamise tähtaja ületamise korral. (p-d 13 ja 15)
RVastS § 17 lõike 3 järgi tuleb kahju hüvitamise taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Tähtaja kulgema hakkamine ei sõltu sellest, kas kannatanu teab kahju täpset ulatust ning seda, kas kahju on võimalik sisse nõuda muude isikute vastu nõuete esitamise ja täitmisega. (p 13)
Kui nõude esitamise tähtaeg on möödas juba vabatahtlikus kohtueelses menetluses vastustaja poole pöördudes, on kaebus esitatud kaebetähtaega ületades ning kohtueelse menetluse järel kohtusse pöördumise 30-päevane tähtaeg ei kohaldu. HKMS § 121 lõike 1 punkt 4 võimaldab kaebuse tagastada üksnes kohustuslikus kohtueelses menetluses taotluse esitamise tähtaja ületamise korral. (p-d 13 ja 15)
3-3-1-92-16 PDF Riigikohus 26.04.2017
RHS § 123 lg 32 võimaldab VAKO-l hankija taotluse alusel kaaluda hankelepingu sõlmimiseks nõustumuse andmise lubamist, kui oluline avalik huvi, mida võidakse kahjustada hankelepingu sõlmimata jätmise korral, kaalub üles vaidlustuse esitaja õiguste võimaliku kahjustamise. Sellises olukorras võib VAKO arvestada ka eelmises samade poolte vahelises kohtuasjas kohtu poolt esialgse õiguskaitse määruses juba esitatud argumente. Seega ei põhjusta RHS § 69 lg st 1 tuleneva ooteaja kohaldamine hankelepingu sõlmimise eel ülemäärast viivitust, kui esineb oluline avalik huvi hanke kiire lõpule viimise vastu. (p 30)
Isik võib halduskohtule esitatavas kaebuses taotleda hankelepingu tühisuse tuvastamist otsuse resolutsioonis. RHS ei anna aga VAKO-le pädevust tuvastada oma otsuse resolutsioonis hankelepingu tühisus RHS § 69 lg 1 alusel. RHS § 126 lg 12 p 1 kohaselt võib vaidlustuskomisjon RHS § 117 lg 21 p-de 2–6 alusel esitatud vaidlustuse rahuldamisel oma otsusega tuvastada hankelepingu tühisuse RHS § 69 lg 11 või § 71^1 alusel. Ei see ega muud RHS sätted ei käsitle VAKO poolt hankelepingu tühisuse tuvastamist RHS § 69 lg 1 alusel. Seega tuleb ooteaja rikkumise tõttu hankelepingu tühisuse tuvastamise nõue esitada otse halduskohtusse. (p 20)
Pakkuja kvalifitseerimata jätmise otsust tuleb pidada hankelepingu aluseks olevaks haldusaktiks HKMS § 267 lg 4 mõttes. Kuigi tegemist ei ole hankelepingu vahetu alusega, on ka otsustus pakkujate kvalifitseerimise üle hankelepingu sõlmimise eelduseks. (p 15) RHS § 69 lg-s 1^4 on silmas peetud lepingu tühisuse tuvastamist RHS-s ette nähtud menet¬luslikus korras, vastavasisulise tähtaegselt esitatud nõude alusel VAKO otsuse või edasikaebuse korral kohtuotsuse resolutsioonis. RHS § 69 lg st 1^4 ei järeldu, et ka hankelepingu tühisusele RHS § 69 lg 1 alusel saab tugineda üksnes juhul, kui lepingu tühisus on tuvastatud vastavalt RHS-s sätestatule. RHS § 69 lg 14 viitab selgelt vaid RHS § 69 lg le 1^1, mis reguleerib muid hankelepingu tühisuse aluseid, kuid ei puuduta RHS § 69 lg s 1 käsitletud alust. Sellest tuleb järeldada, et RHS § 69 lg s 1 sätestatud tühisuse aluse puhul ei ole lepingu tühisusele tuginemiseks vajalik selle tuvastamine VAKO või halduskohtu otsuse resolutsioonis. HKMS § 158 lg 1 esimese lause kohaselt otsustab kohus "otsust tehes", millised asjaolud on tuvastatud. Hankelepingu tühisus on selline asjaolu, mis omab tühistamisnõude lahendamisel tähtsust (HKMS § 4 lg 4) – lepingu tühisuse korral ei takista HKMS § 267 lg 4 kaebuse sisulist lahendamist. Kuivõrd hankelepingu tühisuse tuvastamisele seatud täiendavad eeldused ei puuduta RHS § 69 lg s 1 sätestatud tühisuse alust, ei ole välistatud poole tuginemine hankelepingu tühisusele ooteaja rikkumise tõttu ja kohtu poolt selle tuvastamine ka tühistamisnõude lahendamisel kohtuotsuse põhjendustes. (p 18) Isik võib halduskohtule esitatavas kaebuses taotleda hankelepingu tühisuse tuvastamist otsuse resolutsioonis. RHS ei anna aga VAKO-le pädevust tuvastada oma otsuse resolutsioonis hankelepingu tühisus RHS § 69 lg 1 alusel. RHS § 126 lg 12 p 1 kohaselt võib vaidlustuskomisjon RHS § 117 lg 21 p-de 2–6 alusel esitatud vaidlustuse rahuldamisel oma otsusega tuvastada hankelepingu tühisuse RHS § 69 lg 11 või § 71^1 alusel. Ei see ega muud RHS sätted ei käsitle VAKO poolt hankelepingu tühisuse tuvastamist RHS § 69 lg 1 alusel. Seega tuleb ooteaja rikkumise tõttu hankelepingu tühisuse tuvastamise nõue esitada otse halduskohtusse. (p 20)
Nagu nähtub HKMS § 49 lg-st 2 ja RKHK varasemast praktikast, on kohtumenetluse kestel muutunud asjaolude tõttu kaebuse muutmine, sh uue nõudega täiendamine, lubatav ka apellatsioonimenetluses. Kui sellisel puhul ei ole nõutav esimese astme kohtumenetluse läbimine, ei saa uue nõude menetlemise takistuseks olla ka kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmine. Eeltoodu ei puuduta nõudeid, mida saanuks esitada ka kaebuse esitamise ajal või mis ei ole menetluses oleva kaebuse eesmärgiga olemuslikult seotud. (p 24)
Hankelepingu tühisuse tuvastamine kohtuotsuse põhjendustes ei ole siduv ega too automaatselt kaasa lepingu tagasitäitmise vajadust. HKMS § 177 lg 2 järgi kehtib kohtuotsus haldusakti tühistamise või tühisuse tuvastamise osas kõigi isikute kohta, kuid see säte puudutab vaid tühisuse tuvastamist kohtuotsuse resolutsioonis. Teises haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka samade menetlusosaliste vahel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-35-12). (p 19)
RHS § 69 lg-s 1^4 on silmas peetud lepingu tühisuse tuvastamist RHS-s ette nähtud menetluslikus korras, vastavasisulise tähtaegselt esitatud nõude alusel VAKO otsuse või edasikaebuse korral kohtuotsuse resolutsioonis. RHS § 69 lg st 1^4 ei järeldu, et ka hankelepingu tühisusele RHS § 69 lg 1 alusel saab tugineda üksnes juhul, kui lepingu tühisus on tuvastatud vastavalt RHS-s sätestatule. RHS § 69 lg 14 viitab selgelt vaid RHS § 69 lg le 1^1, mis reguleerib muid hankelepingu tühisuse aluseid, kuid ei puuduta RHS § 69 lg s 1 käsitletud alust. Sellest tuleb järeldada, et RHS § 69 lg s 1 sätestatud tühisuse aluse puhul ei ole lepingu tühisusele tuginemiseks vajalik selle tuvastamine VAKO või halduskohtu otsuse resolutsioonis. HKMS § 158 lg 1 esimese lause kohaselt otsustab kohus "otsust tehes", millised asjaolud on tuvastatud. Hankelepingu tühisus on selline asjaolu, mis omab tühistamisnõude lahendamisel tähtsust (HKMS § 4 lg 4) – lepingu tühisuse korral ei takista HKMS § 267 lg 4 kaebuse sisulist lahendamist. Kuivõrd hankelepingu tühisuse tuvastamisele seatud täiendavad eeldused ei puuduta RHS § 69 lg s 1 sätestatud tühisuse alust, ei ole välistatud poole tuginemine hankelepingu tühisusele ooteaja rikkumise tõttu ja kohtu poolt selle tuvastamine ka tühistamisnõude lahendamisel kohtuotsuse põhjendustes. (p 18) Hankelepingu tühisuse tuvastamine kohtuotsuse põhjendustes ei ole siduv ega too automaatselt kaasa lepingu tagasitäitmise vajadust. HKMS § 177 lg 2 järgi kehtib kohtuotsus haldusakti tühistamise või tühisuse tuvastamise osas kõigi isikute kohta, kuid see säte puudutab vaid tühisuse tuvastamist kohtuotsuse resolutsioonis. Teises haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka samade menetlusosaliste vahel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-35-12). (p 19) Isik võib halduskohtule esitatavas kaebuses taotleda hankelepingu tühisuse tuvastamist otsuse resolutsioonis. RHS ei anna aga VAKO-le pädevust tuvastada oma otsuse resolutsioonis hankelepingu tühisus RHS § 69 lg 1 alusel. RHS § 126 lg 12 p 1 kohaselt võib vaidlustuskomisjon RHS § 117 lg 21 p-de 2–6 alusel esitatud vaidlustuse rahuldamisel oma otsusega tuvastada hankelepingu tühisuse RHS § 69 lg 11 või § 71^1 alusel. Ei see ega muud RHS sätted ei käsitle VAKO poolt hankelepingu tühisuse tuvastamist RHS § 69 lg 1 alusel. Seega tuleb ooteaja rikkumise tõttu hankelepingu tühisuse tuvastamise nõue esitada otse halduskohtusse. (p 20)
Pakkuja kvalifitseerimata jätmise otsust tuleb pidada hankelepingu aluseks olevaks haldusaktiks HKMS § 267 lg 4 mõttes. Kuigi tegemist ei ole hankelepingu vahetu alusega, on ka otsustus pakkujate kvalifitseerimise üle hankelepingu sõlmimise eelduseks. (p 15) RHS § 128 lg 2 sätestab RHS § 69 lg 1 kõrval täiendava ooteaja juhuks, kui hankelepingu sõlmimist takistab ainult juba lõppenud vaidlustusmenetlus – eelkõige saab see olla asjakohane olukorras, kus vaidlustatud on pakkumuse edukaks tunnistamise otsus. RHS § 128 lg 2 ei kõrvalda kohustust oodata pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse kohta teate esitamisest 14 päeva hankelepingu sõlmimiseni. Olukorras, kus pakkuja on vaidlustanud enda kvalifitseerimata jätmise, võib tal enda õiguste tõhusaks kaitseks olla vaja vaidlustada ka teise pakkuja edukaks tunnistamise otsus. Edukaks tunnistamise otsuse vaidlustamine võib aga osutuda võimatuks, kui enne vaidlustamistähtaja möödumist sõlmitakse hankeleping. Euroopa Kohus on kohtuasjas C-355/15: Bietergemeinschaft Technische Gebäudebetreuung tehtud otsuse p-s 34 selgitanud, et nagu tuleneb direktiivi 89/665 art 1 lg-st 3 ja art-st 2a, tagab see direktiiv tõhusad õiguskaitsevahendid hankemenetluses tehtud õigusvastaste otsuste suhtes. Direktiiv võimaldab nimelt kõigil hankemenetlusest kõrvale jäetud pakkujatel vaidlustada mitte üksnes hankemenetlusest kõrvalejätmise otsust, vaid kuni seda vaidlustust ei ole lahendatud, vaidlustada ka hilisemad otsused, mis võivad teda kahjustada juhul, kui tema kõrvalejätmise otsus kehtetuks tunnistatakse. (p 28) RHS § 123 lg 32 võimaldab VAKO-l hankija taotluse alusel kaaluda hankelepingu sõlmimiseks nõustumuse andmise lubamist, kui oluline avalik huvi, mida võidakse kahjustada hankelepingu sõlmimata jätmise korral, kaalub üles vaidlustuse esitaja õiguste võimaliku kahjustamise. Sellises olukorras võib VAKO arvestada ka eelmises samade poolte vahelises kohtuasjas kohtu poolt esialgse õiguskaitse määruses juba esitatud argumente. Seega ei põhjusta RHS § 69 lg st 1 tuleneva ooteaja kohaldamine hankelepingu sõlmimise eel ülemäärast viivitust, kui esineb oluline avalik huvi hanke kiire lõpule viimise vastu. (p 30)
HKMS § 158 lg 1 esimese lause kohaselt otsustab kohus "otsust tehes", millised asjaolud on tuvastatud. Hankelepingu tühisus on selline asjaolu, mis omab tühistamisnõude lahendamisel tähtsust (HKMS § 4 lg 4) – lepingu tühisuse korral ei takista HKMS § 267 lg 4 kaebuse sisulist lahendamist. Kuivõrd hankelepingu tühisuse tuvastamisele seatud täiendavad eeldused ei puuduta RHS § 69 lg s 1 sätestatud tühisuse alust, ei ole välistatud poole tuginemine hankelepingu tühisusele ooteaja rikkumise tõttu ja kohtu poolt selle tuvastamine ka tühistamisnõude lahendamisel kohtuotsuse põhjendustes. (p 18)
Pakkuja kvalifitseerimata jätmise otsust tuleb pidada hankelepingu aluseks olevaks haldusaktiks HKMS § 267 lg 4 mõttes. Kuigi tegemist ei ole hankelepingu vahetu alusega, on ka otsustus pakkujate kvalifitseerimise üle hankelepingu sõlmimise eelduseks. (p 15)
3-3-1-68-15 PDF Riigikohus 27.04.2016
Mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist. Vastasel juhul muutuksid RVastS §-s 17 sätestatud tähtajad illusoorseteks ning kahjunõude esitamisega viivitamise tulemusena võib tekkida oluline kahju kumuleerumine. (p 12)
Väiksemast kui 3 m^2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kas kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab. Kui kinnipeetavale on tagatud laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit, siis tasandavad need piisavalt kambri ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi põhjust käsitada inimväärikust alandavana. (p 18-19)
Kui vangla ei ole kahju hüvitamise taotlust selleks ettenähtud tähtaja jooksul sisuliselt lahendanud, on kohtul pädevus hinnata taotluse nõuetekohasust ja anda seeläbi hinnang kohustusliku kohtueelse menetluse sisulise läbimise kohta. Kui kahju hüvitamise taotluse esitaja RVastS § 17 lg s 3 sätestatud tähtaega ei järgi, siis ei ole ta kohustusliku kohtueelse menetluse korral seda nõuetekohaselt läbinud ning kahjunõue tuleb vastavas osas jätta HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. (p 10)
3-3-1-24-15 PDF Riigikohus 17.06.2015
Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. Sellise menetluskorra järgimisega on tagatud vähemalt eelduslikult ka isiku põhiõiguste parem kaitse. Tagatud on abinõu rakendamise (eelnev) kohtulik kontroll ja asjatundja arvamuse saamine isiku seisundi kohta. Isik ja tema lähedased kuulatakse ära ning riik tagab isikule esindaja. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlust ei saa algatada puudutatud isiku enda algatusel, vaid selleks peab esitama avalduse kohalik omavalitsus kui eestkosteorgan, isiku eestkostja või psühhiaatriahaigla arst. Selles menetluses kontrollib maakohus, kas on täidetud eeldused, millal isiku võib tahte-vastaselt kinnisesse asutusse paigutada. Maakohtu kontrolli esemeks ei ole see, kas ja millises ulatuses võib isikut olla juba eelnevalt tahtevastaselt kohtu loata kinni hoitud ega isikule ka nt ebaseadusliku kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine. Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastase ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtes tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluses on isikul ka õigus nõuda hüvitist aluseta vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduse järgi. (p 16)
Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. (p 16) Nagu kinnipeetava tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korral, tuleb ka nakkushaige kinnipeetava tahtest olenematu ravi kohaldamisel juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja vastavast eriseadusest (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS)). NETS § 5 lg test 2 ja 3 tulenevalt võib tahtest olenematut ravi kohaldada esimese 48 tunni jooksul arsti otsuse alusel; edasiseks raviks on vajalik maakohtu määrus. Riigikohtu hinnangul on juhul, kui arsti otsuse alusel on isik tema tahte vastaselt paigutatud vangla meditsiiniosakonda, tahtest olenematu raviga tegemist sõltumata sellest, kas ja kuidas isikut reaalselt ravitakse. Vangla sisekorraeeskirja § 8 lg st 4 tulenevalt piirab juba meditsiiniosakonda paiguta¬mine täiendavalt kinnipeetava liikumisvabadust. (p 17)
Arvestades VangS § 11 lg-tes 5 ja 8 sätestatut, on kinnipeetaval muude nõuete puhul peale tuvastamisnõude vaja enne halduskohtusse pöördumist läbida kohtueelne menetlus. Isikul on oma õiguste kaitseks võimalik juba vaidemenetluse ajal taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 2). (p 17) Kui kahju on tekitatud kinnipeetava ja vangla vahelises suhtes, tuleb kahjunõue VangS § 11 lg 8 järgi esmalt esitada vanglale. Kohtueelse menetluse kohustuslikkus ei sõltu isiku staatusest nõude esitamise ajal. (p 18)
Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. Sellise menetluskorra järgimisega on tagatud vähemalt eelduslikult ka isiku põhiõiguste parem kaitse. Tagatud on abinõu rakendamise (eelnev) kohtulik kontroll ja asjatundja arvamuse saamine isiku seisundi kohta. Isik ja tema lähedased kuulatakse ära ning riik tagab isikule esindaja. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlust ei saa algatada puudutatud isiku enda algatusel, vaid selleks peab esitama avalduse kohalik omavalitsus kui eestkosteorgan, isiku eestkostja või psühhiaatriahaigla arst. Selles menetluses kontrollib maakohus, kas on täidetud eeldused, millal isiku võib tahte-vastaselt kinnisesse asutusse paigutada. Maakohtu kontrolli esemeks ei ole see, kas ja millises ulatuses võib isikut olla juba eelnevalt tahtevastaselt kohtu loata kinni hoitud ega isikule ka nt ebaseadusliku kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine. Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastase ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtes tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluses on isikul ka õigus nõuda hüvitist aluseta vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduse järgi. (p 16) Nagu kinnipeetava tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korral, tuleb ka nakkushaige kinnipeetava tahtest olenematu ravi kohaldamisel juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja vastavast eriseadusest (NETS-st). NETS § 5 lg test 2 ja 3 tulenevalt võib tahtest olenematut ravi kohaldada esimese 48 tunni jooksul arsti otsuse alusel; edasiseks raviks on vajalik maakohtu määrus. Kolleegiumi hinnangul on juhul, kui arsti otsuse alusel on isik tema tahte vastaselt paigutatud vangla meditsiiniosakonda, tahtest olenematu raviga tegemist sõltumata sellest, kas ja kuidas isikut reaalselt ravitakse. Kui tahtest olenematuks raviks pole (veel) taotletud maakohtu luba, on nii tahtest olenematu ravi õigusvastasuse tuvastamise nõude, eeltoodud tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude kui ka tahtest olenematu ravi lõpetamise nõude lahendamise pädevus HKMS § 4 lg st 1 tulenevalt halduskohtul. TsMS § 539 lg 1 järgse kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise nõude lahendamine on maakohtu pädevuses vaid siis, kui paigutamine on otsustatud maakohtu määrusega. Arvestades VangS § 11 lg tes 5 ja 8 sätestatut, on kinnipeetaval muude nõuete puhul peale tuvastamisnõude vaja enne halduskohtusse pöördumist läbida kohtueelne menetlus. Isikul on oma õiguste kaitseks võimalik juba vaidemenetluse ajal taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 2). Eelkõige võib selline vajadus esineda tahtest olenematu ravi lõpetamise nõude esitamise korral. (p 17)
Juhul kui kaebaja eesmärgi saavutamiseks tulemuslikke nõudeid halduskohtus esitada ei saagi, puudub vajadus anda kaebajale võimalus kaebuse muutmiseks – kaebuse muutmine ei muudaks kaebuse eduväljavaateid. (p 13)
3-3-1-18-14 PDF Riigikohus 28.05.2014
Kutseseaduses ei ole kehtestatud hindamiskomisjoni otsuste vaidlustamiseks kohustuslikku kohtueelset korda ning kutsekomisjon on ka ilma hindamiskomisjoni otsuse peale kaebust (vaiet) saamata õigustatud ja kohustatud KutS § 18 lg 2 p-s 6 antud pädevuse teostamisel kontrollima omal algatusel hindamiskomisjoni otsust sisuliselt. (p 11)
Eksamiülesannet lahendades ei tohi unustada eksami mängulist olemust (eksamiülesanne ei pea olema seotud reaalse eluga ja ülesande lahendamise aja seisuga) ning kahtluse korral tuleb esitada eksamit korraldavale komisjonile eksamiülesandes selguse saamiseks küsimusi. Ülesannet tuleb lahendada ettenähtud andmete alusel. (p 17)
3-3-1-66-13 PDF Riigikohus 06.02.2014
Kui ringkonnakohus pidas ebapiisavaks asjas juba esitatud ja toimikus olemasolevaid tõendeid, siis oleks ta pidanud tegema ette¬paneku esitada lisatõendeid või koguma tõendeid ise (HKMS § 59 lg 3).
Halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette määruskaebuse esitamise võimalust Riigikohtu määruse peale, millega jäeti kaebaja menetlusabi taotlus rahuldamata. Seega ei ole kaevatav ka Riigikohtu määrus, millega jäeti rahuldamata kaebaja menetlusabi taotlus vabastada ta kautsjonist, ja kaebajal puudub kaebeõigus selle peale määruskaebuse esitamiseks.
Kautsjon tagastatakse kaebuse või avalduse osalise või täieliku rahuldamise korral, samuti siis, kui kaebus või avaldus jäetakse läbi vaatamata või tagastatakse või asja menetlus lõpetatakse ( HKMS § 107 lg 4 ). Rohkem tasutud kautsjon tagastatakse kautsjoni tasunud isiku nõudmisel (HKMS § 107 lg 5). Kui kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ning kautsjoni ei ole tasutud ettenähtust rohkem, puudub alus kautsjoni tagastamiseks.
2011. a toimus Viru Vanglas kinnipeetavate toitlustamine sotsiaal-ministri 31. detsembri 2002. a määruse nr 150 "Toidunormid kinnipidamisasutustes" alusel. Määruses ei ole sätestatud, mida teraviljatoodetena tuleb käsitada, ega määratud ka seda, millise osa teraviljatoodetest peavad katma leib ja sai. Menüü muutmine iseenesest ei saanud rikkuda kaebaja õigusi, kuna sellega ei kaasnenud teravilja-toodetest saadava toiduenergia koguse osakaalu langemine alla määrusega nõutava taseme. Määrusest ega muudest õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale õigust nõuda vangla menüü koostamisel lähtumist endale meelepärastest toiduainetest ja toitudest.
Asjaolu, et esimese astme kohus ei kontrollinud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ega teavitanud kaebajat kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmisest, ei tähenda, et kaebaja ei pidanudki kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõuet järgima.
3-3-1-63-13 PDF Riigikohus 03.12.2013
MKS § 55 sätestab kaks samaaegselt esinevat tingimust, mille avaldumisel võib dokumenti kätte toimetada Ametlikes Teadaannetes: isik ei ela maksuhaldurile teadaoleval aadressil ning dokumenti ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada. MKS § 55 ei tohi tõlgendada selliselt, et isikutel oleks võimalik maksuhalduri poolt saadetud dokumentide kättesaamisest teadlikult kõrvale hoida. Samas eeldab MKS § 55 kohaldamine, et dokumenti ei ole võimalik muul viisil kätte toimetada. Sellest, et maksumenetluse jooksul oli menetlusposti kättetoimetamisega raskusi, ei saa vahetult järeldada, et dokumendi kättetoimetamine muul viisil on võimatu. Kuna maksuotsus on koormava iseloomuga, peab MKS §-s 55 reguleeritud nn õigusliku fiktsiooni kohaldamine olema põhjendatud.
Pärast kaebuse menetlusse võtmist võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta (HKMS § 49 lg 1). Kohus peab enne kaebuse nõude muutmisega nõustumist kontrollima, kas kaebuse nõude muutmine on kaebuse eesmärgi saavutamiseks otstarbekas ning kas kaebuse esitamine muudetud kujul oleks lubatav. Kaebuse nõude muutmise vastuvõtmisel ja kaebuse nõude määratlemisel tuleb arvestada HKMS § 45 lg-s 4 sätestatud kaebeõiguse piiranguga. Vaideotsuse peale võib ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Kaebuses ega selle täienduses ei ole selgitatud, kuidas maksuotsuse ja võlateate osas tehtud vaideotsus rikub kaebaja õigusi vaide esemest sõltumata. Seetõttu ei olnud vaideotsuse vaidlustamine lubatud ning sellel põhjusel ei võinud halduskohus kaebuse muutmist vastu võtta.
Halduskohus on kaebajale ekslikult selgitanud, et kohus ei saanud maksuotsuse tühistamise nõuet läbi vaadata, kuna vaidlustatud vaideotsusega ei ole kaebaja taotlust maksuotsuse tühistamiseks sisuliselt läbi vaadatud. Maksukorralduse seadusest ega muust seadusest ei tulene, et enne maksuotsuse halduskohtus vaidlustamist tuleb läbida vaidemenetlus. Samuti sõltumata sellest, kas vaidemenetlus on kohustuslik või mitte, ei takista vaide õigusvastane läbivaatamata jätmine vaides vaidlustatud haldusakti kohtulikku kontrolli (määrus asjas nr 3-3-1-30-12, p 18, vt ka määrus asjas nr 3-3-1-34-13, p-d 8–9).
3-3-1-39-13 PDF Riigikohus 16.10.2013
VSE § 491 lg st 6 tulenevalt arvestab menetleja võõrkeelse vaide puhul menetluse tähtaegu dokumendi eestikeelse tõlke saabumisest. VSE § 491 lg 2 näeb ette enne võõrkeelse dokumendi vastuvõtmist kinnipeetavalt allkirja võtmist nõusoleku kohta dokumendi tõlkimisele saatmiseks ainult juhul, kui dokumendi tõlkimisele kulunud summa arvestatakse kinnipeetava vanglasiseselt isikuarvelt maha. Praegusel juhul tasus tõlke eest vangla.
Ettenähtust kauem kartseris hoidmise õigusvastasuse tuvastamisel on karistuse kohaldamise tõend üheks tõendiks (dokumentaalne tõend, HKMS § 56 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 jj). Asjaolu, et tõendi parandamiseks kohustamise nõue on kaebajale tagastatud, ei takista kohtul hinnata tõendi usaldusväärsust tuvastamisnõude menetlemisel.
VangS § 11 lg 5 annab kinnipeetavale õiguse vaidlustada vangla haldusakt või toiming halduskohtus kui ta on eelnevalt läbinud vaidemenetluse. Samas sätestatakse VangS § 11 lg-s 1, et VangS- s ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS-i sätteid, arvestades VangS erisusi. HMS § 72 lg 1 kohaselt võib vaidemenetluse korras taotleda haldusakti osaliselt või täies ulatuses kehtetuks tunnistamist või ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks. Kohtupraktikas ( määrus nr 3-3-1-70-09, p 11) on leitud, et HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 11 lg 5 mõttes. Riigikohus jääb selle seisukoha juurde ning leiab, et vaidemenetluses ekslikult tuvastamisnõue esitamine ei too selle nõude osas kaasa kohtueelse menetluse läbimise kohustust. Tuvastamiskaebuses tuleb selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4). Tuvastamisnõude esitamine on lubatav näiteks kavat¬susega esitada hiljem kahju hüvitamise kaebus (HKMS § 45 lg 2).
HKMS § 120 lg 3 kohaselt kui kaebuses on kõrvaldatavaid puudusi, peab kohus tegema kaebuse käiguta jätmise määruse ning andma puuduste kõrvaldamiseks kuni 15 päevase tähtaja ja saatma määruse viivitamata täitmiseks. Kaebust ei saa kõrvaldatavate puuduste korral tagastada enne puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist.
VangS § 11 lg 5 annab kinnipeetavale õiguse vaidlustada vangla haldusakt või toiming halduskohtus kui ta on eelnevalt läbinud vaidemenetluse. Samas sätestatakse VangS § 11 lg-s 1, et VangS-s ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS-i sätteid, arvestades VangS erisusi. HMS § 72 lg 1 kohaselt võib vaidemenetluse korras taotleda haldusakti osaliselt või täies ulatuses kehtetuks tunnistamist või ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks. Kohtupraktikas ( määrus nr 3-3-1-70-09, p 11) on leitud, et HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 11 lg 5 mõttes. Riigikohus jääb selle seisukoha juurde ning leiab, et vaidemenetluses ekslikult tuvastamisnõue esitamine ei too selle nõude osas kaasa kohtueelse menetluse läbimise kohustust. Kinnipeetav saab pöörduda kaebusega kohtusse kui ta on kinni pidanud nõude kohtu¬eelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Kui kaebuse esitamise ajaks ei olnud vaide puuduste kõrvaldamise tähtaeg veel saabunud, siis ei saa kaebaja kohustamisnõudega kohtusse pöörduda.
3-3-1-18-13 PDF Riigikohus 10.06.2013
Halduskohtumenetluses võib kohtusse pöördumisele olla seatud piirang üksnes juhul, kui seaduses on sätestatud kaebuse lahendamiseks kohustuslik kohtueelne menetlus (vt otsus asjas nr 3-3-1-28-01, p 1). Selleks, et vaidluste lahendamise kohtueelne kord piiraks selliselt kaebeõigust, peab seaduses olema selgesõnaliselt sätestatud, et kaebusega halduskohtusse saab pöörduda alles pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist (vt määrus asjas nr 3-3-1-63-02, p 10). Tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamist käsitlevad normid ei sätesta, et enne kohtusse pöördumist tuleb vaidluse lahendamiseks esitada taotlus Maksu- ja Tolliametile tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamiseks. Seisukoht, et deklarant ei saa taotleda kohtult tema enda esitatud tollideklaratsiooni tühistamist tuleneb Euroopa Kohtu lahendist DP group EOOD vs. Direktor na Agentsia „Mitnitsi“ C-138/10, 05.09. 2011, p 48.
HMS § 51 lg 1 tähenduses haldusakti tunnuseks, et tegemist on reguleeriva toimega õiguslikult siduva haldusorgani poolt avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud tahteavaldusega, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi ja kohustusi (vt otsuse asjas nr 3-3-1-44-10, p 129). Tolli koostatud deklaratsioon, millega on määratud tasumisele kuuluv aktsiisi-, tolli- ja käibemaks on ÜTS artikli 4 punktis 5 defineeritud „otsus“, millel on isiku jaoks õiguslikud tagajärjed. Tegemist on haldusaktiga, sest sellega on kindlaks määratud kütusekogus, mille eest on kohaldatud maksuvabastust, kütusekogus, mis kuulub maksustamisele ning maksusumma.
Tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamist käsitlevad normid (TS § 49, ÜTS artikli 66 lg 2 ning rahandusministri 02.05.2006 määruse nr 32 „Pärast kauba vabastamist tollideklaratsioonis muudatuste tegemise ja tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamise täiendavad juhised“ § 2 lg 1) ei sätesta, et enne kohtusse pöördumist tuleb vaidluse lahendamiseks esitada taotlus Maksu- ja Tolliametile tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamiseks. Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt ei saa deklarant taotleda kohtult tema enda esitatud tollideklaratsiooni tühistamist. Siiski võib see deklarant taotleda tollilt selle deklaratsiooni kehtetuks tunnistamist ja seda isegi pärast kauba vabastamist tolli poolt. (vt DP group EOOD vs. Direktor na Agentsia „Mitnitsi“, nr C-138/10, 05.09. 2011, p-d 35 ja 48). Deklaratsiooni vaidlustamiseks, mis on ÜTS art 4 p 5 defineeritud „otsus", millel on kaebaja jaoks õiguslikud tagajärjed, otse halduskohtu poole pöördumine on lubatav, sest kohustuslikku kohtueelset korda vaidlustamiseks kehtestatud ei ole.
Tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Esitatud kaebusest nähtuvalt on selle eesmärgiks aktsiisi maksmise kohustuse vaidlustamine ja tollideklaratsiooni alusel tasutud maksusumma tagastamine kaebajale. Selles asjas ei ole tuvastamiskaebuse esitamine lubatav, kuna kaebuse eesmärk ei ole veoki läbivaatuse ja vastava akti tühisuse või õigusvastasuse kindlakstegemise läbi saavutatav. Tõhusaim vahend õiguste kaitseks on tühistamisnõude esitamine. Veoki läbivaatuse ja vastava akti näol on tegemist toiminguga, mille suhtes ei ole võimalik tühistamisnõuet esitada. Kaebus kohtule tuleb esitada tollideklaratsiooni, millega on määratud maksustamisele kuuluv kütusekogus ning tasumisele kuuluv maksusumma peale ning taotleda selle tühistamist.
3-3-2-2-12 PDF Riigikohus 18.03.2013
Kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ei tohiks hinnata formaalselt, vaid kohus pidanuks sisuliselt analüüsima, kas kinnipeetava taotluse tagastamine puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu oli põhjendatud. Kuigi vanglale esitatud taotlus oleks võinud sisaldada põhjalikumat õiguslikku analüüsi, oli taotluses selgelt väljendatud kahjunõude faktiline alus, taotletava hüvitise suurus ning põhjendus, miks taotleja leiab, et läbiotsimine oli õigusvastane (inimväärikuse alandamine). HMS § 15 lg 3 annab haldusorganile võimaluse jätta taotlus läbi vaatamata, kui puudusi tähtaegselt ei kõrvaldata. Nimetatud tagajärg ei ole vältimatu, sest haldusorganil on taotluse läbi vaatamata jätmise otsustamisel kaalutlusõigus. Kui puudused ei takistanud taotluse menetlemist ning täpsemad asjaolud on võimalik välja selgitada haldusmenetluse kestel, siis puudus vanglal alus taotluse tagastamiseks. Eriti tuli seda silmas pidada olukorras, kus taotleja oli kinnipeetav, kellelt ei saanud oodata põhjaliku õigusliku argumentatsiooni esitamist.
3-3-1-28-12 PDF Riigikohus 25.10.2012
Üldkorraldus on haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Üldkorralduse nagu ka praeguses asjas vaidlustatud vangla direktori käskkirja puhul puudub perso¬naalselt ja konkreetselt määratletud adressaatide ring, keda oleks mõistlikul viisil võimalik enne akti andmist ära kuulata ja kellest igaühe erilisi huve oleks võimalik välja selgitada ning põhjendamisel ära märkida. Haldusmenetluse seaduse kohaselt võib üldkorralduse andmisel haldus¬menetluse läbi viia ka menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Vangla direktori käskkirjaga keelatud esemete ja ainete loetelu kehtestamisel tuleb pidada oluliseks, et selgitataks välja olulised huvid ja nende kaalukus ulatuses, mida vangla igapäevane kogemus võimaldab arvestada ja ette näha.
Asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel peab kohus kontrollima, kas kaebaja on kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Nõuete paljususe korral tuleb seda teha kõikide nõuete osas. Kahtluse korral peab kohus koguma täiendavalt tõendeid kohtueelse menetluse läbimise kohta ja veenduma, et kõikide nõuete esitamise eeldused olid täidetud.
Alati ja iga¬suguste piirangute õigustamisel ei saa pidada ohtu isikute ja vangla julgeolekule ning varale vaieldamatult ülekaalukaks argumendiks. Julgeolekuohu tähendus sõltub kaalumisel olevate hüvede olulisusest. Kui vaidlusaluste esemete keelamine ei jäta isikut ilma eluks hädavajalikust, siis juba varasemalt isiku kasutuses olnud esemete keelamisega riivatakse omandiõiguse mõõdukalt ning keeldu kehtestavad vangla direktori käskkirja sätted ei riiva isiku õigusi sedavõrd intensiivselt, et julgeolekuohu ülekaalukust saaks tõsise kahtluse alla seada.
Varem lubatud ning juba isikute kasutuses olevate esemete keelamisega riivatakse isiku põhiõigusi (omandiõigus, õigus vabale eneseteostusele). Kui on täidetud haldusakti õiguspärasuse eeldused, s.h koormavat haldus¬akti on piisavalt põhjendatud, siis on õigus¬pärane vangla direktori käsk¬kirjaga (üldkorraldusega) keelatud esemete loetelu sätestamine või täiendamine. Siiski tuleks ühetaolise kohtlemise tagamiseks eelistada sellise olukorra kujundamist õigustloovate aktide tasandil.
Vangistusseaduse § 15 lg 2 sätestab millistele tingimustele vastavad ained ja esemed on kinnipeetavale keelatud. Loetelu keelatud esemetest ja ainetest kehtestatakse justiitsministri määrusega kehtestatud vangla sisekorraeeskirjas. Aineid ja esemeid, mida ei ole keelatud asjade loetelus, võib täiendavalt keelata, kui need vastavad seaduses sätestatud tingimustele. Konkreetse piirangu puudumisel võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Aja jooksul võib olla vajalik muuta vanglas esemeid ja aineid keelavat regulatsiooni ning lisada esemeid ja aineid, mis on osutunud inimeste ja vangla julgeolekut ohustavaks või sobivad eriti hästi vara kahjustamiseks. Samuti võib olla vajalik mõne eseme või aine varasem keeld kehtetuks tunnistada.
Keelatud esemete loetelu kehtestamisel rakendab vangla kaalutlusõigust, mis peab toimuma kooskõlas HMS §-s 4 sätestatuga. Seadusandja on VangS § 15 lg s 4 teinud reservatsioonist, millest tulenevalt võidakse varem lubatud esemeid keelata. Seetõttu on õiguspärase ootuse tekkimine välistatud, sest kinnipeetav ei saa eeldada, et julgeolekusituatsioon ja vangla hinnang eseme ohtlikkusele aja jooksul ei muutu.
Asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel peab kohus kontrollima, kas kaebaja on kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Nõuete paljususe korral tuleb seda teha kõikide nõuete osas. Kahtluse korral peab kohus koguma täiendavalt tõendeid kohtueelse menetluse läbimise kohta ja veenduma, et kõikide nõuete esitamise eeldused olid täidetud.
3-3-1-30-12 PDF Riigikohus 08.10.2012
Menetluse algatamise staadiumis on halduskohtusse pöördumine üldjuhul ennatlik. Kui isik soovib tegelikult õiguskaitset menetluse eeldatava lõpptulemuse vastu, tuleb reeglina lõpptulemus ära oodata. Praeguse vaidluse puhul tähendaks see pakkumusmenetlust lõpetava haldusakti vaidlustamist. Vaidlustatud korraldusega ei ole veel otsustatud ühelegi ettevõtjale teenuse osutamise õigust anda ega teiste ettevõtjate vastavaid õigusi piirata.
Kui isik on pidanud kinni konkreetset liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast, kuid vastav organ on isiku avalduse õigusvastaselt tagastanud, puudub alus halduskohtule esitatud kaebuse tagastamiseks HKMS v.r § 11 lg 31 p 1 alusel. Sama kehtib HKMS § 47 lg 1 ja § 268 lg 1 suhtes. Praegusel juhul on isik pöördunud vaidluse lahendamiseks esmalt riigihangete vaidlustuskomisjoni, kuid viimane tagastas vaidlustuse. Seega puuduks alus käesoleva kaebuse läbi vaatamata jätmiseks nii juhul, kui vaidlustus kuulus läbivaatamisele vaidlustuskomisjonis, kui ka juhul, kui vaidlustuskomisjon oleks tagastanud vaidlustuse põhjendatult.
Vaidlustuskomisjoni pädevus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas hankija järgib oma otsustes ja dokumentides riigihangete seadust ja viitab selle sätetele. RHS § 117 lg 1 seab vaidlustuskomisjoni pädevuse sõltuvusse sellest, kas vaidlustatakse hankija tegevust ja kas vaidlustaja tugineb riigihangete seadusele. RHS § 2 lg s 2 loetakse riigihankeks muu hulgas teenuste tellimine ja teenuste kontsessioon.
Riigikohtu määruses haldusasjas nr 3 3 1 52 11 p-s 22 märgiti, et hankemenetluse algatamise otsus on olemuselt menetlustoiming ning see kehtib ka muu pakkumismenetluse algatamise kohta. Selles asjas oli tühistamiskaebus vallavalitsuse korralduse peale võimalik, kuna korraldusega kinnitati ka hankedokumendid ja otsustati hanketeate avaldamine, milliste osade lahutamine oleks olnud kunstlik. Praegu vaidlusaluses korralduses määrati lisaks pakkumismenetluse algatamisele kindlaks menetluse korraldaja ning pakkumiste avamise ja hindamise komisjon. Need sisemised menetluslikud otsustused ei muuda pakkumismenetluse algatamist eelhaldusaktiks. Seetõttu on vaidlustatud korralduse puhul tegemist menetlustoiminguga haldusmenetluse seaduse ja halduskohtumenetluse seadustiku mõttes. Üksnes hankemenetluse algatamise vaidlustamise õigust ei tulene ka RHS § 117 lg test 2 ja 21.
Pakkumise kutse dokumendid on eelhaldusakt ( vt määrus haldusasjas nr 3 3 1 52 11, p 21; otsus haldusasjas nr 3 3 1 99 09, p 16). Pakkumise kutse dokumentide kohta HKMS 121 lg 2 p-i 1 kohaldamiseks peab kaebeõigus puuduma ilmselgelt (vt ka otsus haldusasjas nr 3 3 1 52 11 p 23). Kuna ringkonnakohtu istungi protokoll ei kajasta ringkonnakohtu otsuses viidatud kaebaja avaldust jäätmekäitleja konkursil osalemise võimatuse kohta, siis tuleb tema osalemist pakkumismenetluses käesolevas menetlusstaadiumis pidada võimalikuks. Ilmselgeks ei saa pidada ka seda, et pakkumise alusdokumentide väidetav üldsõnalisus ei takista kaebajal kuidagi pakkumismenetluses edukat osalemist. Seda tuleb kontrollida apellatsioonkaebuse sisulisel lahendamisel. Välistada ei saa seda, et kohus jõuab asja sisulise läbivaatamisel siiski tulemuseni, et pakkumise kutse dokumendid kaebaja õigusi ei riiva. Arvestada tuleb, et pakkumise kutse dokumentide siduvus piirdub konkreetse pakkumismenetluse tingimustega. Praegusel juhul ei määratud pakkumise kutse dokumentidega veel kindlaks ei jäätmekäitlemise kohta ega jäätmete käitlejat. See saab toimuda alles vaidlustatud pakkumismenetluse lõpptulemusena.
Ka apellatsioonimenetluses on võimalik kohaldada HKMS § 121 lg t 2. Ringkonnakohtul on apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata. Kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg s 2 sätestatud asjaolud. Seega sõltub määruskaebuse lahendamine sellest, kas antud juhul esinevad HKMS § 121 lg s 2 sätestatud asjaolud.
3-3-1-77-11 PDF Riigikohus 26.03.2012
Asjakohaseks saab pidada kaebaja nõuet vangla 10.03.2009 käskkirja tühistamiseks, sest sellega piirati kohtusse pöördumise ajal kaebaja õigust hoida ja kasutada kambris isiklikke tarbeesemeid. Kuigi 10.03.2009 käskkiri ei saanud mõjutada vangla 04.03.2009 kirja ja sellest tehtud otsustust, oli kaebajal HKMS v.r § 7 lg 1 kohaselt õigus selles käskkirjas sätestatud piirangute kohtulikule kontrollile. Samuti on oluline, et asjas esitatud kohustamisnõuet ei saa rahuldada seni, kuni 10. märtsi 2009. a käskkiri kehtib. Kohus ei saa kohustada haldusorganit toimingut sooritama, kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus seda ei võimalda (vt nt kohtuasi nr 3-3-1-5-10, p 14 koos täiendavate viidetega).
Juhtumil, kus kaebus seostub vangla uute toimingutega ,võib see HKMS § 41 lg 2 mõttes kujutada endast uut kohustamisnõude alust võrreldes vaidemenetluses esitatuga. Sellest ei saa aga järeldada, et asjas oleks läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Vastavalt HKMS § 47 lg-le 1 on selles küsimuses oluline vaid kaebuse ja vaide nõuete, mitte aluste kattuvus. Kui vaidemenetluse kestel uute haldusaktide andmisel või toimingute sooritamisel tuleks esitada sama nõudega vaie uuel alusel uuesti, siis takistaks see ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumist.
Eseme andmine kinnipeetavate isiklike asjade laost kambrisse on toiming. Vangla teavitas kinnipeetavat kirjaga toimingu tegemata jätmisest ja selle põhjustest. Riigikohtu varasem praktika (vt nt kohtuasjade nr 3-3-1-62-09, p 10; nr 3-3-1-32-10, p 17) ei anna alust teistsuguseks järelduseks, sest nendes asjades loeti haldusaktideks keeldumised erinevate lubade, seega haldusaktide andmisest. Eseme laost kambrisse väljastamiseks ei näinud õigusaktid ette loa ega muu haldusakti andmist (VangS § 15, justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 61).
Kohus peaks selgitama kaebajale võimalust muuta esitatud tühistamiskaebus tuvastamiskaebuseks. Ennekõike võiks selline üleminek olla vajalik seoses võimaliku kahjunõude esitamisega tulevikus. Praegusel juhtumil selgitamisvajadus puudub, sest nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude eduväljavaated oleksid ilmselgelt olematud.

Kokku: 34| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json