https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 79| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-21-1582/97 PDF Riigikohtu erikogu 07.02.2024

Riigikohtu järjekindlas praktikas (RKHKo nr 3-20-915/47, p 32; RKHKm nr 3-20-2004/46, p 19; RKHKo nr 3-20-1115/147, p 40; RKHKm nr 3-22-937/21, p 7) on kinnistunud seisukoht, et RÕS § 22 lg-s 3 on sätestatud kolme kuu pikkune tähtaeg riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse esitamiseks alates riigi õigusabi toimingu tegemisest, kui menetlus ei lõpe varem. Seda praktikat toetab RÕS § 22 lg 3 selge tekst. Sättele praeguse kuju andnud eelnõu seletuskirja (Riigikogu XIV koosseisu 200 SE) lk-lt 22 nähtub, et praktika on kooskõlas seadusandja tahtega. Selgelt väljendatud seadusandja tahtest kõrvale kaldumine pole põhjendatud. (p-d 8 ja 9)

3-23-1543/24 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.01.2024

Kui kohtu tegevuse tõttu on tekkinud segadus kas kaebaja on riigilõivust vabastatud või mitte, siis tuleb riigilõivu tähtaegselt tasumata jätmisel kohtul kaaluda kaebajale riigilõivu tasumiseks uue tähtaja määramist. (p 13)

3-22-937/21 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.06.2023

RÕS § 22 lg 3 kohaselt esitab advokaat taotluse riigi õigusabu tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks kohtumenetluses igas kohtuastmes kolme kuu jooksul pärast riigi õigusabi toimingu tegemist, kuid hiljemalt vastava menetluse lõpus. Sättest tuleneb seega tingimus, et taotlus tuleb esitada kolme kuu jooksul, v.a juhul, kui menetlus lõpeb varem kui kolme kuu jooksul (vt RKHKo nr 3-20-915/47, p 32). (p 7)


HKMS § 2 lg-s 3 on sätestatud dispositsioonipõhimõte, mille järgi lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Sama paragrahvi lg 4 teises lauses on sätestatud, et kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Tulenevalt HKMS § 203 lg-st 2 ja § 197 lg-st 1 võib ringkonnakohus määruskaebemenetluses kontrollida halduskohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes määruskaebusega vaidlustatud ulatuses. Järelikult ületab ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel selle piire, kui tühistab advokaadi määruskaebuse alusel halduskohtu määruse ja rahuldab riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotluse halduskohtust väiksemas ulatuses. (p-d 8 ja 9)

3-20-2004/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.12.2022

Euroopa Kohtu seisukoha järgi tuleb direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-t 1 tuleb tõlgendada viisil, et see ei luba liikmesriigil määrata riigis ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine üksnes üldalusel (s.o oht väljasaatmise tulemuslikkusele), ilma et oleks täidetud mõni riigisiseses õiguses selle sätte ülevõtmiseks ette nähtud ja selgelt määratletud kinnipidamise alustest (EKo C-241/21, p 55). Seega tuleb enne 18. juunit 2022 kehtinud VSS § 15 lg-t 2 tõlgendada ja kohaldada viisil, et selle p-des 1–3 toodud loetelu kinnipidamise õiguslikest alustest on ammendav. Seda vaatamata normis kasutatud loetelu näitlikkusele osutavatele sõnadele „eelkõige juhul, kui“ ( 18. juunil 2022 jõustunud VSS § 23 lg 1 sisaldab samasisulist ebaselgust). (p-d 16 ja 17)

Kui on piisav alus arvata, et isik ei pruugi Eestist ilma väljasaatmiseta lahkuda ning võib selle asemel asuda elukaaslasega tekkinud konflikti lahendama ja sellega panna toime uue süüteo, võib järeldada, et olukord võib suure tõenäosusega eskaleeruda ning isiku lahkumine ei pruugi seetõttu toimuda loodetud viisil. See võib sõltumata pakku mineku kavatsusest näidata isiku soovimatust lahkumiskohustust täita. Samas pole uue kuriteo toimepanemise korral vähetõenäoline ka pakku mineku oht. Isiku soovimatus lahkumiskohustust täita ei pruugi tähendada põgenemise ehk pakku mineku ohtu tavatähenduses. VSS § 68 p 6 tõttu tuleb enne 18. juunit 2022 kehtinud VSS § 15 lg 2 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu mõista tavatähendusest laiemalt. VSS § 68 p 6 järgi esineb välismaalase põgenemise oht mh juhul, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. See hõlmab ka kavatsuse täita lahkumiskohustus üksnes tingimustel, mis seavad ohtu lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkuse. Formuleeringu „põgenemise oht“ määratlus VSS § 68 p-s 6 ega selle sisustamine eeltoodud viisil vastuolus direktiiviga 2008/115/EÜ. Direktiiv kohustab liikmesriike tagama ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tõhusa väljasaatmise. Direktiiv ei keela selle ülevõtmisel samale terminile erineva tähenduse andmist ega teistsuguse normitehnilise konstruktsiooni kasutamist, kui tagatud on direktiivi eesmärgi saavutamine piisava selguse ja täpsusega (EKo C-281/11, p 65; EKo C-363/85, p 15). (p-d 18.2 – 18.7)


Kui riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotluses nimetatud toimingud on tehtud varem kui kolm kuud taotluse esitamisest (RÕS § 22 lg 3), sest kohtumenetlus oli peatatud Euroopa Kohtu menetluse ajaks, tuleb taotlus lugeda tervikuna tähtaegseks. (p 19)

2-22-8150/6 PDF Riigikohtu erikogu 14.09.2022
    Kehtetu:

Kui avaldaja vajab riigi õigusabi haldusmenetlusest võrsunud vaidluse lahendamiseks (st esindamiseks halduskohtumenetluses), on riigi õigusabi taotluse lahendamine RÕS § 10 lg 2 järgi halduskohtu pädevuses. (p 6)

2-22-2054/8 PDF Riigikohtu erikogu 21.04.2022
3-21-3011/9 PDF Riigikohtu erikogu 28.02.2022
    Kehtetu:

Taotlus riigi õigusabi saamiseks selleks, et pöörduda EIK-i haldusasjast võrsunud vaidluse lahendamiseks, tuleb RÕS § 10 lg 31 alusel esitada halduskohtule. Erinevalt tsiviilasjadest või väärteoasjadest ei näe RÕS § 10 lg 3 alates 1. jaanuarist 2018 maakohtule taotluse esitamist ette juhul, kui tegemist on haldusmenetlusega. Analoogia alusel tuleb halduskohtumenetlusest võrsunud vaidluse korral kohaldada RÕS § 10 lg-s 31 sätestatut. RÕS § 37 lg 3 kehtib analoogselt ka halduskohtule esitatud taotluse läbivaatamisel. (p-d 4-6)

3-21-1553/10 PDF Riigikohtu erikogu 01.11.2021

Riigi õigusabi korras määratud advokaadil ei ole õigust esitada uut kaebust sama nõudega samal alusel (HKMS § 43 lõike 1 punkt 3). See on HKMS § 43 lõike 2 järgi lubatav üksnes siis, kui esimese kaebuse tagastamise määrus on jõustunud. Taotlus riigi õigusabi saamiseks haldusasjas menetlusosalisena esitatakse kohtule, kes asja menetleb (RÕS § 10 lõige 1). (p 10)


Kohus võib riigi õigusabi taotluse lahendamisest pädevuse puudumise tõttu keelduda üksnes siis, kui on selge, et isikul saab olla üksnes teises kohtus lahendatav nõue. Riigi õigusabi andmine võibki olla vajalik otsustamaks, millises menetluses ja kelle vastu on isikul võimalik oma nõue maksma panna. (p 13)

3-21-30/19 PDF Riigikohtu üldkogu 28.06.2021

Kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele saab kohaldada võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid, kuid lepinguga iseenesest tegu ei ole. Kinnipeetaval puudub praktiliselt lepingu sõlmimisele omane vabadus valida teist lepingupoolt, ka on teenuse osutamise rahastamine korraldatud lepingule mitteomaselt. Seega on õigem rääkida seaduse alusel tekkivast kinnipeetava ja riigi vahelisest lepingulaadsest võlasuhtest, mille raames on kinnipeetaval õigus saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Muus osas saab aga sellele võlasuhtele kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid. (p 25)

Üldkogu rõhutab, et tervishoiuteenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei tohiks põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel ja kus talle tervishoiuteenust osutatakse. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda märkis asjas Blokhin vs. Venemaa (EIKo nr 47152/06, p 137), et kinnipeetavatele tuleb osutada adekvaatset meditsiinilist abi, seda võrreldavatel alustel teistele isikutele osutatava meditsiinilise abiga. Seega tuleb tagada, et ka kinnipeetavatele osutatav tervishoiuteenus vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762). Kohalduvad ka nt VÕS § 766 patsiendi teavitamise ja tervishoiuteenuse osutamiseks tema nõusoleku saamise kohustuse kohta, VÕS § 768 saladuse hoidmise kohustuse kohta ja VÕS § 769 dokumenteerimiskohustuse kohta. Tervishoiuteenuse osutaja vastutus peaks olema analoogne lepingulise teenuse osutaja vastutusega (VÕS § 770). Lisaks lepingulisele vastutusele saab riigi kui teenuse osutaja vastutust hinnata ka deliktilise vastutusena, kui patsiendile on põhjustatud tervisekahju või surm (VÕS § 1043, § 1044 lg 3). Samuti kohalduvad nii kahju hüvitamise üldpõhimõtted (mh VÕS § 127) kui ka surma põhjustamise või tervisekahju hüvitamise sätted (VÕS §-d 129-131). (p 26)


Üldkogu märgib, et ühes kohtuharus määratud advokaadil pole keelatud riigi õigusabi korras pöörduda teise kohtuharusse. (p 30)


NB! Seisukoha muutus!

Üldkogu jääb kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamise õiguslikku olemust määratledes põhimõtteliselt erikogu senise praktika juurde, kuid leiab, et kinnipeetavatele vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel on tegu era- ja avalik-õiguslike suhete kompleksiga. (p 22)

Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on esmajoones avalik-õiguslik. Riik on võtnud isikult tema tahte vastaselt vabaduse ning allutanud kindlale režiimile, piirangutele ja korraldustele. Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis (vt nt RKEKm nr 3-3-4-1-11, p 9). Põhiseaduse § 28 lg 1 ning VangS §-de 49 ja 53 kohaselt on riigil avalik-õiguslik kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Üldkogu nõustub erikogu senise praktikaga, et kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, tegutseb ta tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites (vt nt RKEKm nr 3-17-1076/30, p 8; RKEKm nr 3-18-1757/30, p 12; RKEKm nr 2-20-896/31, p 10.1). Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest (määrus nr 330 § 3 lg 2 teine lause). (p 24)

Võlaõigussuhtele, mis raamib kinnipeetavate ravi kui avaliku ülesande vahetut täitmist eraõiguslikus vormis, tuleb pädeva kohtu määramisel arvestada riigi avalik-õiguslikke kohustusi. Kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel tekkiv võlaõigussuhe on vaid õiguslikult ja esmapilgul sarnane tavapärase tervishoiuteenuse osutamise lepinguga.

Tegelikkuses mõjutab vangistus, vangla haldusõiguslikud otsused ja kinnipidamisrežiim oluliselt kinnipeetavate ravi praktilist korraldust (ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine kambrisse). Samuti on arsti hinnangud olulised kinnipidamisrežiimi kujundamisel (tööle määramine, julgeolekumeetmete kasutamise lubatavus). Eriti keeruline on era- ja avalik-õigusliku komponendi eristamine olukorras, kus arst hindab täiendava ravi vajalikkust. Ühest küljest on diagnoosimine ja ravi määramine osa võlaõigusseadusega reguleeritud tervishoiuteenusest. Teisalt on tegemist avalik-õigusliku otsustusega, kas kinnipeetaval on VangS § 49 alusel õigus saada teenuseid (vrd nt otsustused sotsiaaleluruumi või lasteaiakoha andmiseks, vt nt RKEKm nr 3-3-4-1-15, p 10; RKTKo nr 3-2-1-128-16, p 13jj).

Era- ja avalik-õiguslike suhete tiheda läbipõimumise tõttu ei ole üldkogu hinnangul võimalik kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamisega seotud vaidlusi piiritleda ainult era- või avalik-õiguslikeks. Kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (PS § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks. (p 27)

Üldkogu leiab, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi (sh vaidlusi taotluse üle kohustada vanglat abivahendit väljastama) on pädevad lahendama halduskohtud. (p 28)

3-18-2351/39 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.02.2020

HKMS § 116 lg-tes 5 ja 6 sätestatud üldreegel, mille kohaselt ei peata menetlusabi taotlemine seaduses sätestatud tähtaja kulgemist ja tähtaja järgimiseks tuleb tähtaja kestel teha ka menetlustoiming, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, kohaldub üldiselt kõigile menetlusabi liikidele, sh näiteks menetlusabi riigilõivu tasumiseks, menetlusdokumentide tõlkimiseks, tõendi saamiseks jne. Kui mitmete nende toimingute tegemata jätmine ei takista kuidagi menetlusdokumendi esitamist (kuigi puudustega), siis riigi õigusabi on konkreetselt mõeldud just selleks, et taotleja ei peaks ise menetlusdokumenti koostama. Seejuures ei ole riigi õigusabi mõeldud ainult abistamiseks menetlusdokumendi koostamisel. Riigi õigusabi võib olla vajalik ka selleks, et otsustada (edasi)kaebuse esitamise perspektiivi üle. Riigi õigusabi taotlemist ei saa praegusel juhul pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Riigi õigusabi taotlemist on kolleegium kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks pidanud ka määruses asjas nr 3-7-1-3-239-15. Riigi õigusabi taotlemine ei tohi kahjustada isiku menetluslikku olukorda. (p 9)

3-19-405/50 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.12.2019

Justiitsministri 26.07.2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ §-i 5 ei ole alust tõlgendada selliselt, et iga kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise toimingu sooritamise eest (nt e-kirjavahetus kliendiga, telefonikõned), mille ajaline kestus jääb eraldi võetuna alla poole tunni, kajastub esindaja tasuarvestuslehel miinimumtasuna poole tunni tasu. Määruse § 5 sätestab tasu miinimummäära, mida tuleb arvestada menetlust ettevalmistavate toimingute summeerimisel ühe kohtuastme lõikes. Säte kuulub kohaldamisele vaid juhul, kui põhjendatud ajakulu riigi õigusabi osutamisel ühes kohtuastmes kokku jääb alla poole tunni. Vastupidise tõlgenduse aktsepteerimine tähendaks riigi õigusabi eest ülemäärast tasumist aja eest, mil õigusabi tegelikult ei osutatud. (p 4)

3-18-253/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.06.2019

Vt p 16.

Vaide peab saama esitada igaüks ka õigusabi kasutamata ning sõltumata sellest, kas tal on eriteadmisi või kogemusi (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 14). Vaide esitaja ei pea suutma nimetada tema õigusi rikkuvaid õigusnorme, tundma erinevaid nõudeid ega suutma eristada haldusakti õigustloovast aktist. Kui vaides esinev puudus ei takista vaide lahendamist, ei ole selle kõrvaldamiseks tähtaja andmine põhjendatud. Puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmisel tuleb muu hulgas arvesse võtta vaide esitaja eeldatavaid õigusteadmisi ja eesti keele oskuse taset. Ka selgitamiskohustust tuleb täita nii, et vaide esitaja olukord puuduste kõrvaldamise asemel ei halveneks. (p 17)


    Kehtetu:

Vaideorgani ülesandeks on tagada, et vaidemenetlus aitaks vaide esitaja õiguste kaitsele kaasa ning vaide esitajal oleks menetluses võimalikult lihtne osaleda (HMS § 1 ja § 5 lg 2). Vaide peab saama esitada igaüks ka õigusabi kasutamata ning sõltumata sellest, kas tal on eriteadmisi või kogemusi (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 14). Vaide esitaja ei pea suutma nimetada tema õigusi rikkuvaid õigusnorme, tundma erinevaid nõudeid ega suutma eristada haldusakti õigustloovast aktist. Kui vaides esinev puudus ei takista vaide lahendamist, ei ole selle kõrvaldamiseks tähtaja andmine põhjendatud. Puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmisel tuleb muu hulgas arvesse võtta vaide esitaja eeldatavaid õigusteadmisi ja eesti keele oskuse taset. Ka selgitamiskohustust tuleb täita nii, et vaide esitaja olukord puuduste kõrvaldamise asemel ei halveneks. Vaideorgan ei tohi oma tegevusega isikut eksitada (nt suhelda temaga põhjendamatult keerulises õiguskeeles või suunata teda vaidlustama õigustloovat akti) ega nõuda vaides puuduste kõrvaldamist alusetult. Eeltoodu on eriti oluline vaidluste puhul, mille kohtulik lahendamine on võimalik pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. Kui vaie tagastatakse põhjendamatult, võib kohus võtta kaebuse menetlusse vaatamata vaide tagastamisele. (p 17)


5-17-31/9 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 18.12.2017

Selleks, et Riigikohus saaks kohtu algatatud konkreetse normikontrolli raames hinnata kohaldamata jäetud õigustloova akti sätte põhiseaduspärasust, peab see säte olema asjassepuutuv. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega Sätte asjassepuutuvuse kontrollimine eeldab Riigikohtus ka selle hindamist, kas esialgset õigusvaidlust lahendanud kohus on tuvastanud olulise tähendusega asjaolud. (p-d 11 ja 12)

Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid (p 18)


Kui kohtule on esitatud RÕS § 37 lg 1 alusel riigi õigusabi taotlus kaebusega EIK-sse pöördumiseks, peab kohus tegema sama paragrahvi lõikest 3 tulenevalt kindlaks, kas esitatav kaebus oleks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 35 kohaselt vastuvõetav. (p 13)

Selleks, et kaebus oleks konventsiooni artikli 35 kohaselt vastuvõetav, peab isik olema ammendanud kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid (konventsiooni artikkel 35 lg 1). (p 14)

Kaebus peab olema EIK-le esitatud kuue kuu jooksul lõpliku otsuse tegemisest arvates (konventsiooni artikkel 35 lg 1). (p 15)

EIK-le esitatud kaebus ei tohi olla selgelt põhjendamatu, mille välja selgitamiseks tuleb hinnata kas kaebuses toodud asjaoludel võiks olla tegemist konventsiooni mõne artikli rikkumisega (konventsiooni artikkel 35 lg 3 punkt a). (p 16)


Kui esineb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist tulenev kaebuse vastuvõtmist välistav asjaolu, siis tuleb riigi õigusabi andmisest keelduda RÕS § 37 lg 3 alusel ega saa kohaldada RÕS § 37 lg-t 1. Sellises olukorras oleks riigi õigusabi taotluse lahendus sama sõltumata RÕS § 37 lg 1 põhiseadusvastasusest ja riigi õigusabi andmiseks ei oleks alust, mistõttu RÕS § 37 lg-t 1 ei saa pidada asjassepuutuvaks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. (p 17)


Kui ühtegi õigusabi andmist välistavat asjaolu ei esine, siis tuleb kohtul enne RÕS § 37 lg 1 põhiseadusvastaseks tunnistamist analüüsida, kas ja kuidas seda sätet kohaldada koostoimes pagulasseisundi konventsiooni artikli 16 lg-ga 2. Selle artikli kohaselt on pagulasel võrdselt tema asukohariigi kodanikuga õigus pöörduda kohtusse ning saada õigusabi. (p 20)

3-3-1-9-17 PDF Riigikohus 27.06.2017

Kolleegium on RVastS § 9 lg-t 1 kohaldades pidanud võimalikuks mittevaralise kahju hüvitamist ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamisega (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-43-11). Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-14) . RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. (p 13)


Mitte igasugune arsti vastuvõtule viimata jätmine ei tekita niivõrd intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas. Küll aga on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendatud, kui on tuvastatud, et arsti juurde viimata jätmise tõttu jäi isikul saamata õigeaegne ravi ning ta pidi seetõttu kõhuvalude käes kannatama. (p 16)


HKMS § 109 lg 4 alusel menetluskulude jaotuse muutmine on kõrgema kohtu seadusest tulenev ülesanne, sõltumata sellest, kas menetluskulude jaotust on vaidlustatud või mitte Menetluskulude jaotust on vaja muuta sellepärast, et HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kohtul ei oleks võimalik alama astme kohtu lahendi muutmisel või uue lahendi tegemisel alama astme kohtus kantud menetluskulude jaotust omal algatusel muuta, ei oleks HKMS § 108 lg 1 eesmärki võimalik saavutada. HKMS §-d 108 ja 109 ei reguleeri riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist. Põhjendatud tasu ja vajalikud kulud RÕS mõttes ei sõltu kohtumenetluse tulemusest. Seetõttu puudub kõrgema astme kohtul vajadus omal algatusel seda ümber hinnata. Omal algatusel saab kõrgema astme kohus muuta üksnes vastaspoolelt riigituludesse väljamõistetava riigi õigusabi tasu proportsiooni (HKMS § 118 lg 2), sest see sõltub kohtumenetluse tulemusest. (p-d 17 ja 18)

3-3-1-91-16 PDF Riigikohus 16.02.2017

Osanik, aktsionär ja liige on isikud, kes sõltuvalt juriidilise isiku vormist omandavad selle lõppemisel selle vara. Juhatuse liikmel on seevastu osaühinguga üksnes lepinguline suhe. Kuigi ta võib selle raames ka tasu saada, ei ole juhatuse liikme isikliku ja osaühingu vara väärtuse vahel otsest seost. Seega ei ole juhatuse liige asja vastu majanduslikku huvi omav isik, kes peaks vajaduse korral osalema riigilõivu tasumises (vt ka RKHK lahend asjas nr 3-3-1-33-11). (p 10-11)

3-3-1-36-16 PDF Riigikohus 15.06.2016

Üldkogu lahendis nr 3-3-1-35-15 märgitud summad on kohtutele orientiiriks, mis ei välista selliste kulutuste põhjendatust ka mõnevõrra väiksemas või suuremas määras, mistõttu ei oma näiteks töötasu alammäära suuruse mõningane muutumine kulutuste hindamisel määravat tähtsust. Kui asja materjalidest nähtub, et menetlusabi taotleja ei ole asjakohasel ajavahemikul reaalselt lisakulutusi kandnud, siis ei pea kohus üldkogu lahendis märgitud määras mahaarvamisi tegema. Kohtul ei ole aga kohustust kulude reaalset kandmist uurida, kui ta peab otstarbekaks tugineda üldkogu otsuses kajastatud eeldusele. Oluline ei ole igakuiselt täpselt nimetatud määras kulude tegemine – nelja kuu pikkusel perioodil tehtud lisakulutused võib summeerida. (p 10)

3-3-1-34-16 PDF Riigikohus 18.05.2016

Menetlusabi andmisel ei tule hinnata kinnipeetava kulutuste vajalikkust umbes 5% ulatuses töötasu alammäärast kuus (vt RKÜK 12. aprilli 2016 otsus asjas nr 3-3-1-35-15). Kinnipeetava igakuised kulutused ei ületa seda piiri ning HKMS § 112 lg 1 p 1 koosmõjus üldkogu otsusega ei keela tema menetlusabi taotluse rahuldamist. (p 11)

3-3-1-35-15 PDF Riigikohus 12.04.2016

HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang võib põhjustada olukorra, kus isikud on sunnitud valima kohtusse pöördumise ja hädavajalikus ulatuses toidu, ravimite või hügieenitarvete ostmise vahel (vt RKHK 16. novembri 2015 määrus asjas nr 3-3-1-35-15). Olukord, kus isik peab valima enda inimväärikuse tagamiseks vajalike kulutuste tegemise ja oma õiguste kohtuliku kaitse vahel, annab tunnistust sellest, et menetlusabi regulatsioon ei võimalda aidata kõiki isikuid, keda see on mõeldud abistama. (p 26)

Õigus kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõigus on olulised põhiõigused ning need peavad PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 5 järgi olema tagatud igaühele, mitte ainult kulude kandmises osaleda suutvale isikule. Kui menetlusabi andmine on välistatud, ent isikul puuduvad tegelikult vahendid ettenähtud riigilõivu tasumiseks, ei ole kohtusse pöördumine pelgalt raskendatud, vaid isik on sellest võimalusest täielikult ilma jäetud. Samuti jäävad selle tagajärjel kaitseta need õigused, mille kaitseks isik soovib kohtusse pöörduda. (p 41)

Selleks, et riigilõiv ei oleks kohtulikku kaitset väljasuretav, peab menetlusabi välistama olukorra, kus edulootusega kohtusse pöörduja õigused jäävad kohtuliku kaitseta üksnes isiku majandusliku seisundi tõttu. (p 42)

Kui isikul puuduvad säästud ja hõlpsasti võõrandatav vara ning kogu tema sissetulek pärast HKMS § 112 lg 1 p-s 1 lubatud mahaarvamiste tegemist kulub hädavajalikus ulatuses toidule, ravimitele, riietele ja hügieenivahenditele, puuduvad isikul tegelikult rahalised vahendid menetluskulude kandmiseks või peaks isik menetluskulude kandmiseks jätma rahuldamata enda või oma ülalpeetavate esmavajadused. Mõlemad tagajärjed oleksid liiga rasked, et neid saaks õigustada huvi säästa mõnevõrra õigusemõistmiseks kuluvaid riigieelarve vahendeid. (p 43)


Õigus kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõigus on olulised põhiõigused ning need peavad PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 5 järgi olema tagatud igaühele, mitte ainult kulude kandmises osaleda suutvale isikule. (p 41)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tunnistatakse normid üldjuhul tagasiulatuvalt kehtetuks, kuid Riigikohus võib otsuse tagasiulatuvat mõju piirata muuhulgas PS §-st 10 tulenevast õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt (vt nt RKÜK 10. märtsi 2008 otsus kohtuasjas nr 3-3-2-1-07; RKPJK 17. aprilli 2012 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-11). HKMS § 112 lg 1 p 1 tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine põhjustaks HKMS § 240 lg 2 p 7 alusel varasemate menetlusabi taotluste kohta tehtud lahendite rohkearvulise teistmise. Teistmisavalduste rahuldamisel tuleks uuesti lahendada ka avaldused, mis menetlusabi mitteandmise tõttu jäid läbi vaatamata. Sellest tingitud halduskohtute täiendav töökoormus võib põhjustada halduskohtute suutmatuse pakkuda mõistliku aja jooksul tõhusat kohtulikku kaitset muudes haldusasjades. Arvestades res judicata ehk kohtulahendi seadusjõu põhimõtte olulisust, ei oleks avalduste uuesti menetlemine sellises mahus kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. (p 47)


HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseaduspärasuse kontrolli ulatust ei ole põhjendatud määrata kitsalt. Ei ole mõistlik vaielda eraldi iga HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetamata vältimatu kulutuse üle sel alusel, kas sellise kulutusega peaks arvestama menetlusabi andmise otsustamise käigus taotleja sissetuleku hindamisel. See oleks vastuolus põhiseaduslikkuse järelevalve efektiivsuse põhimõttega. See tooks ühtlasi kaasa õigusselgusetuse HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseaduspärasuse suhtes selles osas, milles see ei võimalda kohtul tulust maha arvata muid sättes nimetamata vältimatuid kulutusi (vt RKÜK 12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10). HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetamata vältimatuteks kulutusteks võib lugeda Riigikohtu halduskolleegiumi 16. novembri 2015. a määruses nimetatud kulutusi toidule, ravimitele ja hügieenitarvetele, aga ka muid inimväärikuse tagamiseks vajalikke kulutusi. (p 23)

3-3-4-5-15 PDF Riigikohus 25.11.2015

Riigi õigusabi andmise selleks, et isik saaks pöörduda kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse, otsustab maakohus. (p 5-6)

3-3-1-64-15 PDF Riigikohus 24.11.2015

Kohtumenetluses tuleb leida mõistlik tasakaal menetluse kiiruse ja õiguste efektiivse kaitsmise muude aspektide vahel. Kohus peab vältima asjade põhjendamatut eraldamist ja liitmist ning toimiku ülekuhjamist materjalidega, mis ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad. Võimaluse korral tuleks eelistada kõigi menetluslike küsimuste, sh nõuete menetlusse võtmise või tagastamise, läbi vaatamata jätmise, menetluse lõpetamise, kaebuse muutmise avalduste, lahendamist ühes määruses. Juhul, kui isik esitab samadel asjaoludel ja samal alusel uuesti sama avalduse, võib kohus jätta selle HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata või tähelepanuta.(p 19 ja p 20)


HKMS § 81 lg 2 koostoimes § 111 lg ga 4 ei näe imperatiivselt ette, et kohtul puudub õigus võtta võõrkeelseid dokumente vastu ning esineb kohustus alati nõuda menetlusosaliselt võõrkeelsete dokumentide tõlkimist. Nimetatud normidest tuleneb, et üldjuhul ei anta isikule tõlkimiseks menetlusabi, kui isikul on esindaja.


Kohus saab menetluse venimist vältida korraldavas määruses nõuete, avalduste ja tõendite esitamiseks tähtaja määramisega. Pärast tähtaega esitatud menetlusdokumendid saab kohus tagastada (HKMS § 51). Eesmärgipäratute korduvate avalduste või kohtu tagastatud tõendite uuesti esitamisel saab kohus jätta need tähelepanuta ja läbi vaatamata (HKMS § 55 lg 3). Vajaduse korral võib kohus need tagastada ja teha seda pealdisena vormistatud määrusega, kui määruse peale ei saa määruskaebust esitada (HKMS § 178 lg 4). Menetluse sujuvuse ja mõistliku menetlusaja tagamise eesmärgil ei pruugi olla põhjendatud halduskohtus menetluse seiskamine määruskaebuse lahendamise ajaks, eriti kui sellest ei sõltu otseselt asja sisuline lahendamine. Halduskohus saab jätkata menetlust ka siis, kui menetlusosalise esitatud edasikaebus on kõrgema astme kohtu menetluses. Kuna kohtuasja materjalid on kohtutele kättesaadavad ka kohtute infosüsteemi kaudu, ei eelda edasikaebuse lahendamine tingimata kohtutoimiku pidevat viibimist kõrgema astme kohtus. Vajaduse korral saavad kohtud ka toimikut jagada. Riigi õigusabi lõpetamise määruse vaidlustamine ei mõjuta nõuete lubatavuse kontrollimist ja nende menetlusse võtmise otsustamist, sest kuni riigi õigusabi lõpetamise määruse jõustumiseni on õigusabi osutaja kohustatud esindatavat menetlustoimingute tegemisel abistama. (p-d 19-25)


Asja ettevalmistavas staadiumis peaks kohus üldjuhul kõigepealt selgitama, kas kaebus on võimalik võtta menetlusse, ja alles seejärel lahendama muud menetluslikud avaldused. Vältida tuleks kaebuse käiguta jätmist üksnes kaebuse täpsustamise eesmärgil, kui täpsustamine on võimalik eelmenetluses või asja läbivaatamisel. Vältida tuleks ka lõputuid kaebuste täiendamisi ja muutmisi, kui need kaebaja õiguste kaitsmisele kaasa ei aita. (p 24)


Isiku esindaja ei saa põhjendamatult, v.a advokatuuriseaduses ja riigi õigusabi seaduses sätestatud erandite korral, esindaja tahte kohase menetlustoimingu tegemisest keelduda. Kui riigi õigusabi korras määratud esindaja ja esindatava seisukohad lahknevad, peab esindaja juhinduma esmajoones esindatava nõuetest. (p 16) Riigi õigusabi seadusest ei tulene kliendilepingu sõlmimise kohustust advokaadi ja riigi õigusabi saaja vahel. Riigi õigusabi andmise otsustab seaduse alusel kohus (RÕS § 15 lg 1). Määruses määratakse kindlaks kohane riigi õigusabi andmise viis ja riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustus. Esindaja esindusõigus, õigused ja kohustused ei tulene kliendilepingust, vaid seadusest ja selle alusel antud kohtu määrusest.(p 22)


HKMS § 81 lg 2 koostoimes § 111 lg ga 4 ei näe imperatiivselt ette, et kohtul puudub õigus võtta võõrkeelseid dokumente vastu ning esineb kohustus alati nõuda menetlusosaliselt võõrkeelsete dokumentide tõlkimist. Nimetatud normidest tuleneb, et üldjuhul ei anta isikule tõlkimiseks menetlusabi, kui isikul on esindaja. Erandjuhtudel on kohtul siiski võimalik võõrkeelne dokument vastu võtta ja toimikule lisada ning selle tõlkimine omal algatusel korraldada. Selline erandkorras võõrkeelse dokumendi vastuvõtmise ja tõlkimise vajadus võib esineda eelkõige juhul, kui riigi õigusabi korras määratud esindaja keeldub esindatava korraldusest hoolimata ebaseaduslikult isiku õiguste kaitseks vajaliku menetlustoimingu tegemisest.(p 26)

Kokku: 79| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json