https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 47| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-23-1543/24 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.01.2024

Kui kohtu tegevuse tõttu on tekkinud segadus kas kaebaja on riigilõivust vabastatud või mitte, siis tuleb riigilõivu tähtaegselt tasumata jätmisel kohtul kaaluda kaebajale riigilõivu tasumiseks uue tähtaja määramist. (p 13)

3-3-1-91-16 PDF Riigikohus 16.02.2017

Osanik, aktsionär ja liige on isikud, kes sõltuvalt juriidilise isiku vormist omandavad selle lõppemisel selle vara. Juhatuse liikmel on seevastu osaühinguga üksnes lepinguline suhe. Kuigi ta võib selle raames ka tasu saada, ei ole juhatuse liikme isikliku ja osaühingu vara väärtuse vahel otsest seost. Seega ei ole juhatuse liige asja vastu majanduslikku huvi omav isik, kes peaks vajaduse korral osalema riigilõivu tasumises (vt ka RKHK lahend asjas nr 3-3-1-33-11). (p 10-11)

3-3-1-36-16 PDF Riigikohus 15.06.2016

Üldkogu lahendis nr 3-3-1-35-15 märgitud summad on kohtutele orientiiriks, mis ei välista selliste kulutuste põhjendatust ka mõnevõrra väiksemas või suuremas määras, mistõttu ei oma näiteks töötasu alammäära suuruse mõningane muutumine kulutuste hindamisel määravat tähtsust. Kui asja materjalidest nähtub, et menetlusabi taotleja ei ole asjakohasel ajavahemikul reaalselt lisakulutusi kandnud, siis ei pea kohus üldkogu lahendis märgitud määras mahaarvamisi tegema. Kohtul ei ole aga kohustust kulude reaalset kandmist uurida, kui ta peab otstarbekaks tugineda üldkogu otsuses kajastatud eeldusele. Oluline ei ole igakuiselt täpselt nimetatud määras kulude tegemine – nelja kuu pikkusel perioodil tehtud lisakulutused võib summeerida. (p 10)

3-3-1-34-16 PDF Riigikohus 18.05.2016

Menetlusabi andmisel ei tule hinnata kinnipeetava kulutuste vajalikkust umbes 5% ulatuses töötasu alammäärast kuus (vt RKÜK 12. aprilli 2016 otsus asjas nr 3-3-1-35-15). Kinnipeetava igakuised kulutused ei ületa seda piiri ning HKMS § 112 lg 1 p 1 koosmõjus üldkogu otsusega ei keela tema menetlusabi taotluse rahuldamist. (p 11)

3-3-1-35-15 PDF Riigikohus 12.04.2016

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tunnistatakse normid üldjuhul tagasiulatuvalt kehtetuks, kuid Riigikohus võib otsuse tagasiulatuvat mõju piirata muuhulgas PS §-st 10 tulenevast õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt (vt nt RKÜK 10. märtsi 2008 otsus kohtuasjas nr 3-3-2-1-07; RKPJK 17. aprilli 2012 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-11). HKMS § 112 lg 1 p 1 tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine põhjustaks HKMS § 240 lg 2 p 7 alusel varasemate menetlusabi taotluste kohta tehtud lahendite rohkearvulise teistmise. Teistmisavalduste rahuldamisel tuleks uuesti lahendada ka avaldused, mis menetlusabi mitteandmise tõttu jäid läbi vaatamata. Sellest tingitud halduskohtute täiendav töökoormus võib põhjustada halduskohtute suutmatuse pakkuda mõistliku aja jooksul tõhusat kohtulikku kaitset muudes haldusasjades. Arvestades res judicata ehk kohtulahendi seadusjõu põhimõtte olulisust, ei oleks avalduste uuesti menetlemine sellises mahus kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. (p 47)


HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang võib põhjustada olukorra, kus isikud on sunnitud valima kohtusse pöördumise ja hädavajalikus ulatuses toidu, ravimite või hügieenitarvete ostmise vahel (vt RKHK 16. novembri 2015 määrus asjas nr 3-3-1-35-15). Olukord, kus isik peab valima enda inimväärikuse tagamiseks vajalike kulutuste tegemise ja oma õiguste kohtuliku kaitse vahel, annab tunnistust sellest, et menetlusabi regulatsioon ei võimalda aidata kõiki isikuid, keda see on mõeldud abistama. (p 26)

Õigus kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõigus on olulised põhiõigused ning need peavad PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 5 järgi olema tagatud igaühele, mitte ainult kulude kandmises osaleda suutvale isikule. Kui menetlusabi andmine on välistatud, ent isikul puuduvad tegelikult vahendid ettenähtud riigilõivu tasumiseks, ei ole kohtusse pöördumine pelgalt raskendatud, vaid isik on sellest võimalusest täielikult ilma jäetud. Samuti jäävad selle tagajärjel kaitseta need õigused, mille kaitseks isik soovib kohtusse pöörduda. (p 41)

Selleks, et riigilõiv ei oleks kohtulikku kaitset väljasuretav, peab menetlusabi välistama olukorra, kus edulootusega kohtusse pöörduja õigused jäävad kohtuliku kaitseta üksnes isiku majandusliku seisundi tõttu. (p 42)

Kui isikul puuduvad säästud ja hõlpsasti võõrandatav vara ning kogu tema sissetulek pärast HKMS § 112 lg 1 p-s 1 lubatud mahaarvamiste tegemist kulub hädavajalikus ulatuses toidule, ravimitele, riietele ja hügieenivahenditele, puuduvad isikul tegelikult rahalised vahendid menetluskulude kandmiseks või peaks isik menetluskulude kandmiseks jätma rahuldamata enda või oma ülalpeetavate esmavajadused. Mõlemad tagajärjed oleksid liiga rasked, et neid saaks õigustada huvi säästa mõnevõrra õigusemõistmiseks kuluvaid riigieelarve vahendeid. (p 43)


Õigus kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõigus on olulised põhiõigused ning need peavad PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 5 järgi olema tagatud igaühele, mitte ainult kulude kandmises osaleda suutvale isikule. (p 41)

3-3-1-45-14 PDF Riigikohus 23.10.2014

Kriminaalmenetluses kogutud tõendid on kasutatavad ka halduskohtumenetluses. Samas tuleb neid tõendeid halduskohtumenetluses hinnata kogumis teiste tõenditega, mida esitab kaebaja või mida on kogunud kohus. (p 7)


Kriminaalmenetluses kogutud tõendid on kasutatavad ka halduskohtumenetluses. Samas tuleb neid tõendeid halduskohtumenetluses hinnata kogumis teiste tõenditega, mida esitab kaebaja või mida on kogunud kohus. (p 7) Praeguses asjas esitatud kaebuses kirjeldatud asjaolude pinnalt tekkivat kahtlust, et jõu kasutamine oli õigusvastane, saab kõrvaldada üksnes tõendeid vahetult uurides. (p 8)


Kuigi ka riigilõivust vabastamise taotluse üle otsustamisel tuleb arvestada faktiliste asjaoludega, pole praeguses asjas menetluse selles staadiumis võimalik hinnata, kas kahju õigusvastase tekitamise deliktikoosseis on täidetud või mitte. RLS § 22 lg 1 p 11 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel. Selles asjas ei ole kaebaja seostanud kahju selgelt terviserikke või kehavigastuse põhjustamisega, vaid heitnud ette peamiselt ülemäärast jõu kasutamist ning käsitanud seeläbi kahjustatud õigushüvena eelkõige inimväärikuse rikkumist. (p 8)

3-3-1-30-14 PDF Riigikohus 22.05.2014

Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud (VSKE § 82 lg 2, TubS § 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei ole sel juhul keelatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-11, p 15). Mittesuitsetaja õigusi saab aga rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-6-14, p 13) (p 10)

Üldteada on asjaolu, et passiivne suitsetamine kahjustab tervist. Väärikust alandab isiku asetamine olukorda, kus ta on sunnitud suitsu sisse hingama. Kui RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumine (väärikuse alandamine ja tervise kahjustamine) on piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju hüvitamist nõudev isik täiendavalt tõendama valu ja kannatusi, vaid hüvitiseks tuleb kohtu kaalutlusõiguse alusel maksta mõistlik rahasumma. Õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. Sellised kannatused ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, mistõttu võib tegemist olla inimväärikuse alandamisega (vt ka EIK otsus Toma Barbu vs. Rumeenia, p-d 56 ja 61). (p 16)


Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud (VSKE § 82 lg 2, TubS § 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei ole sel juhul keelatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-11, p 15). Mittesuitsetaja õigusi saab aga rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Suitsetamine tuleb välistada vangla enda initsiatiivil, seega sõltumata kaebaja või muude kinnipeetavate kaebustest. Vangla ei saa vabandada enda kohustuste täitmata jätmist väitega, et keeldu rikuvad kinnipeetavad. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-6-14, p 13) (p 10)

Kaebajale ei saa ette heita, et ta ei teatanud vanglale korra rikkumisest. Kaebaja on õigesti välja toonud, et vanglale kambrikaaslaste peale kaebamine võinuks kaasa tuua olulise julgeolekuohu. Nii vangla sisekorraeeskirjade täitmise kui ka julgeoleku tagamine vanglas on vanglateenistuse ametnike ülesanne (VangS § 66 lg 2). Eeltoodud põhjustel ei mõjuta kahjunõude eduväljavaateid küsimus, kas kaebaja pöördus kambris suitsetamise tõttu vangla poole. (p 11)

Üldteada on asjaolu, et passiivne suitsetamine kahjustab tervist. Kuna selle mõju on kumulatiivne ega pruugi igaühel avalduda, on üldjuhul keerukas või isegi võimatu tõendada sellest tekkinud tervisekahju. Sellises olukorras tuleb tervisekahju eeldada. Sõltumata eeltoodust alandab ka väärikust isiku asetamine olukorda, kus ta on sunnitud suitsu sisse hingama. Kui RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumine on piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju hüvitamist nõudev isik täiendavalt tõendama valu ja kannatusi, vaid hüvitiseks tuleb kohtu kaalutlusõiguse alusel maksta mõistlik rahasumma. VSKE § 82 lg 1 järgi soodustatakse vanglas suitsetamisest loobumist. Selle eesmärgiga on vastuolus suitsetamisest loobunud kinnipeetava hoidmine samas jalutusboksis suitsetajatega. Õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. Sellised kannatused ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, mistõttu võib tegemist olla inimväärikuse alandamisega (vt ka EIK otsus Toma Barbu vs. Rumeenia, p-d 56 ja 61). (p 16)


Kolleegiumil puudub varasem praktika suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate ühisesse jalutusboksi paigutamise kohta. Seisukoht, et kaebaja hoidmine ühe tunni vältel pealt lahtises vabalt liikuva õhuga jalutusboksis ei saanud talle tekitada kannatusi, mis tingiks kahju hüvitamise, on oletuslik ja vastuolus elulise usutavuse kriteeriumiga. Veenev ei ole seisukoht, et kaebajal oli võimalik valida endale sobiv koht, kus ülejäänud kinnipeetavate suitsetamine teda ei häiriks. 3 × 5 m suuruses boksis, kus viibis lisaks kaebajale veel neli kinnipeetavat, ei pruukinud kaebajal sellist võimalust olla. Tõendada tuleb ka väidet, et jalutusboksis vahetub õhk selleks piisavalt hästi, et mittesuitsetaja ei peaks suitsu sisse hingama. TubS § 29 kohaselt on suitsetamine keelatud näiteks ühistranspordi ootekojas (p 10) ja jalakäijate tunnelis (p 18), mis on samuti osaliselt avatud ruumid. (p-d 13, 15)

On tõsi, et ükski õigusakt ei keela otsesõnu suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate hoidmist ühes jalutusboksis. VangS § 41 lg 1 sätestab aga, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. VangS § 55 lg 2 alusel tuleb kinnipeetavale võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. PS § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. (p 14)

Sõltumata võimalikust tervisekahjust alandab väärikust isiku asetamine olukorda, kus ta on sunnitud suitsu sisse hingama. Õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. VSKE § 82 lg-st 1 tulenevalt soodustatakse vanglas suitsetamisest loobumist. Ka selle eesmärgiga on vastuolus suitsetamisest loobunud kinnipeetava hoidmine samas jalutusboksis suitsetajatega. (p 16)


Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud (VSKE § 82 lg 2, TubS § 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei ole sel juhul keelatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-11, p 15). Mittesuitsetaja õigusi saab aga rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Suitsetamine tuleb välistada vangla enda initsiatiivil, seega sõltumata kaebaja või muude kinnipeetavate kaebustest. Vangla ei saa vabandada enda kohustuste täitmata jätmist väitega, et keeldu rikuvad kinnipeetavad. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-6-14, p 13) Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. (p 10) Kaebajale ei saa ette heita, et ta ei teatanud vanglale korra rikkumisest. Kaebaja on õigesti välja toonud, et vanglale kambrikaaslaste peale kaebamine võinuks kaasa tuua olulise julgeolekuohu. Nii vangla sisekorraeeskirjade täitmise kui ka julgeoleku tagamine vanglas on vanglateenistuse ametnike ülesanne (VangS § 66 lg 2). (p 11)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-6-14.


Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud (VSKE § 82 lg 2, TubS § 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei ole sel juhul keelatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-11, p 15). Mittesuitsetaja õigusi saab aga rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-6-14, p 13) (p 10)

Kolleegiumil puudub varasem praktika suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate ühisesse jalutusboksi paigutamise kohta. Seisukoht, et kaebaja hoidmine ühe tunni vältel pealt lahtises vabalt liikuva õhuga jalutusboksis ei saanud talle tekitada kannatusi, mis tingiks kahju hüvitamise, on oletuslik ja vastuolus elulise usutavuse kriteeriumiga. Veenev ei ole seisukoht, et kaebajal oli võimalik valida endale sobiv koht, kus ülejäänud kinnipeetavate suitsetamine teda ei häiriks. 3 × 5 m suuruses boksis, kus viibis lisaks kaebajale veel neli kinnipeetavat, ei pruukinud kaebajal sellist võimalust olla. Tõendada tuleb ka väidet, et jalutusboksis vahetub õhk selleks piisavalt hästi, et mittesuitsetaja ei peaks suitsu sisse hingama. TubS § 29 kohaselt on suitsetamine keelatud näiteks ühistranspordi ootekojas (p 10) ja jalakäijate tunnelis (p 18), mis on samuti osaliselt avatud ruumid. (p-d 13, 15)

On tõsi, et ükski õigusakt ei keela otsesõnu suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate hoidmist ühes jalutusboksis. VangS § 41 lg 1 sätestab aga, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. VangS § 55 lg 2 alusel tuleb kinnipeetavale võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. PS § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. (p 14) Üldteada on asjaolu, et passiivne suitsetamine kahjustab tervist. Väärikust alandab isiku asetamine olukorda, kus ta on sunnitud suitsu sisse hingama. Kui RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumine (väärikuse alandamine ja tervise kahjustamine) on piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju hüvitamist nõudev isik täiendavalt tõendama valu ja kannatusi, vaid hüvitiseks tuleb kohtu kaalutlusõiguse alusel maksta mõistlik rahasumma. Õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. Sellised kannatused ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, mistõttu võib tegemist olla inimväärikuse alandamisega (vt ka EIK otsus Toma Barbu vs. Rumeenia, p-d 56 ja 61). (p 16)


Menetlusabi andmise üle otsustamise staadiumis ei ole põhjendatud võtta seisukohta kaebuse perspektiivituse kohta, kui kaebuse eduväljavaated sõltuvad asjaolust, mida ei ole veel välja selgitatud. Olukorras, kus olulised asjaolud ei ole välja selgitatud, ei saa järeldada, et kaebusega ei ole võimalik saavutada eesmärki (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-73-12, p 7). Kui halduskohus kahtles kaebuse eduväljavaadetes, oli tal võimalus küsida kaebajalt ja/või vastustajalt täiendavaid andmeid või anda kaebajale menetlusabi ning selgitada olulised asjaolud välja asja sisulise lahendamise käigus. Seega, isegi kui kaebaja pöördumine vangla poole omaks asja lahendamisel tähtsust, ei olnuks õiguspärane jätta menetlusabi taotlust sellel motiivil rahuldamata. (p 12)

3-3-1-82-13 PDF Riigikohus 12.03.2014

Põhialused menetlusabi andmiseks sätestab HKMS § 111 lg 1. HKMS § 111 lg 1 alusel isiku majandusliku seisundi hindamise korda täpsustab TsMS § 186 lg 1. Juhul, kui isik vastab HKMS § 112 lg-s 1 sätestatud menetlusabi saamise tingimustele, on HKMS § 116 lg 2 alusel kohaldatav TsMS § 186 lg 1. TsMS § 186 lg 1 ei ole HKMS § 112 lg 1 p 1 suhtes erinorm. (p 10) Seega tuleb menetlusabi asjaolusid kontrollida kahes osas: esmalt analüüsitakse taotleja enda sissetulekuid ja muid asjaolusid HKMS § 112 lg 1 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning seejärel arvestatakse TsMS §-s 186, sh lg-s 1 sätestatud asjaolusid (vrd määrus asjas nr 3-2-1-146-12, p 8). Kui pole HKMS § 112 lg 1 p-des 1, 2 või 3 sätestatud alust menetlusabi andmisest keeldumiseks, siis on TsMS § 186 lg 1 järgi võimalik menetlusabi taotleja perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid arvestades otsustada, kas vabastada taotleja täielikult või osaliselt menetluskulude kandmisest või määrata menetluskulude tasumine osamaksetena (vrd samas, p 9, ja määrus asjas nr 3-2-1-106-06, p 12). Menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel TsMS § 186 lg 1 alusel võib kohus arvestada ka seaduses otse nimetamata kulusid ja muid asjaolusid (määrus asjas nr 3-2-1-152-12, p 16). (p 11) HKMS § 112 lg 1 p 1 ei võimalda isiku sissetulekutest maha arvata kohtumenetluses tasutavat riigilõivu ega kautsjoni. Riigikohus on pidanud põhjendatuks võrdsustada nimetatud mahaarvamistega analoogia korras kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad, sest kinnipeetaval puudub nende summade osas käsutamisõigus (määrus asjas nr 3-7-1-3-61-12, p 10). Kuivõrd lõivustatava avalduse esitamise üle otsustab isik ise, ei ole riigilõivu puhul tegemist summaga, mille käsutamisõigust isikul pole. Seetõttu puudub alus seda HKMS § 112 lg 1 p-s 1 loetletud mahaarvamistega võrdsustada. Juhul, kui lõivustatava avalduse esitamine on vajalik isiku õiguste kaitseks, võib riigilõivu mahaarvamise võimaluse puudumine piirata ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste kasutamist. Samuti ei võimalda HKMS § 112 lg 1 p 1 isiku sissetulekutest maha arvata kulutusi hügieenitarvetele, toidule ega riietele, mis samuti võib piirata ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste kasutamist. (p 12)


3-3-1-6-13 PDF Riigikohus 05.06.2013

Olukorras, kus kaebajale on antud riigi õigusabi tema esindamiseks halduskohtumenetluses ning kaebaja on halduskohut korduvalt teavitanud esindajaga kontakti puudumisest, pidi kohtul olema alus kahtluseks, et määratud esindaja võis olla jätnud oma kohustused täitmata. Selle tõttu lasus halduskohtul täiendav selgitamiskohustus kaebaja õiguste kaitse võimaluste ja vajaduse osas. Samuti oli halduskohtul võimalus reageerida kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja võimalikule tegevusetusele riigi õigusabi seaduse § 20 lg 31 kohaselt.


Kohtutel on kohustus tagada kaebajale talle määratud riigi õigusabi reaalne osutamine, kui kaebaja on andnud teada soovist esitada apellatsioonkaebus ning kohtutel pidi olema toimiku põhjal teada, et kaebaja ei saa ühendust teda riigi õigusabi korras esindama määratud advokaadiga. Sellisel olukorras pidanuks halduskohus saatma apellatsiooni esitamise soovi kohtualluvuse järgsesse ringkonnakohtusse ning viimane oleks määruskaebuse läbivaatamisel pidanud mõistma, et kaebaja poolt apellatsioonkaebuse esitamist takistas asjaolu, et kaebaja ei saanud talle riigi õigusabi korras määratud esindajaga ühendust. Ringkonnakohus oleks pidanud tagama kaebajale temale määratud riigi õigusabi osutamise, rakendades vajadusel selleks riigi õigusabi seaduse § 20 lg-t 31.


TsMS § 217 lg 6 kohaselt loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Kuna halduskohtu otsus oli saadetud e-kirjaga kaebaja esindajale ja vanglale, siis tuleb lugeda otsus kaebajale esindaja kaudu kätte toimetatuks. Kaebaja kirjavahetuse kohaselt halduskohtuga puudus tal esindajaga kontakt. Kinnipeetava rahaliste vahendite arvestuse väljavõtte kohaselt puudusid vanglas viibival kaebajal taotluse esitamise ajal vahendid kohtuotsuse ärakirja eest riigilõivu tasumiseks. Kohtuotsuse koopiat vajas kinnipeetav saatmiseks EIK-sse. Sellises olukorras jätsid kohtud kaebaja õigustamatult kohtuotsuse kordusärakirja taotlemisel riigilõivu tasumisest vabastamata.


Kuigi apellatsioonitähtaeg asjas oli möödunud selleks ajaks, mil kaebaja teavitas halduskohut apellatsiooni esitamise soovist, võib riigi õigusabi osutanud advokaadi väidetav tegevusetus olla aluseks tähtaja ennistamiseks.

3-3-1-73-12 PDF Riigikohus 06.03.2013

Halduskohtumenetluses on vastustajaks riigiasutus, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud. Kohus peab lähtuma kaebuse esemest ja tuvastama, millise riigiasutuse tegevust või tegevusetust kaebus puudutab. Kohus ei ole seotud sellega, millist riigiasutust peab kaebaja vastustajaks. Kui kaebus võib puudutada erinevate riigiasutuste tegevuse(tu)sest, tuleb vastavad riigiasutused vastustajana kaasata.


Isikule antakse menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda ning on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Menetlusabi ei anta kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

Praegusel juhul on menetlusabi andmise tingimused täidetud, kuna on piisav alus eeldata, et kaebus ei ole perspektiivitu. Asja ei saa pidada ka kaebajale vähetähtsaks ning asjast saadav võimalik kasu ei ole ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega.

3-3-1-42-12 PDF Riigikohus 10.10.2012

Kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv arvutatakse nõudest tervikuna, mitte selle osadest lähtudes. Seetõttu tuleb kohtul isikule menetlusabi andmisel võtta aluseks kogu nõudelt arvutatav riigilõivu summa. Kohus peab otsustama isiku vabastamise riigilõivu tasumisest proportsionaalselt nõude perspektiivika osaga, kuna see aitab kaasa sellele, et isikud esitaksid kahju hüvitamise nõudeid mõistlikus suuruses. Mida suurem on perspektiivikas osa kogu kahju hüvitamise nõudest, seda väiksema riigilõivu peaks isik osalise menetlusabi andmise korral tasuma.

Kohus ei ole menetlusabi korras isikut riigilõivu tasumisest osaliselt vabastades seotud RLS § 571 lg-s 2 toodud riigilõivu alammääraga ja võib määrata isikule tasumiseks riigilõivu ka summas, mis jääb alla nimetatud sätetes toodud alammäära. Alammäär kehtib kogu nõudelt tasumisele kuuluva riigilõivu suhtes, mitte selle summa suhtes, mille kohus menetlusabi korras isikule riigilõivuna tasumiseks määrab.

3-3-1-11-12 PDF Riigikohus 16.05.2012

Kinnipeetavale võimaldatav pikaajaline kokkusaamine on üks vanglavälise suhtlemise võimalusi, mis aitab vältida tema sotsiaalsete sidemete katkemist. Pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele.

Perekonnaelu kaitseala hõlmab eelkõige perekonnaliikmete õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ning sotsiaalseid vajadusi. Ühe olulisema osa perekonnaelust moodustavad vanema ja lapse suhted ning perekonnaelu kaitsealasse kuulub vanema suhtlemine lapsega.

Kinnipeetaval on õigus kasutada pikaajalist kokkusaamist oma lähedastega, sh lapsega, kooselamiseks selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta vähemalt ühe ööpäeva kestel. Pikaajalise kokkusaamise katkestamine on lubatav üksnes erandlikel asjaoludel.


RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist eraelu puutumatuse rikkumise korral. Nimetatud sätte mõttes hõlmab eraelu ka perekonnaelu (vt otsus asjas nr 3-3-1-78-11 p 15). Pikaajalise kokkusaamise õigusvastast katkestamist vangla poolt ei saa pidada väheintensiivseks riiveks ning sellisel alusel esitatud kaebuse puhul ei ole tegemist mitteolulise õiguse rikkumise alusel esitatud kaebusega.


Pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele. Põhiseadus kaitseb isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest perekonna- ja eraellu. Kohtupraktika kohaselt on pereliikmetel õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-45-05). Seega tähendab perekonnaelu puutumatus ka õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (vt otsuskohtuasjas nr 3-4-1-9-10).

Perekonnaelu kaitseala hõlmab eelkõige perekonnaliikmete õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ning sotsiaalseid vajadusi. Ühe olulisema osa perekonnaelust moodustavad vanema ja lapse suhted ning perekonnaelu kaitsealasse kuulub vanema suhtlemine lapsega. Kinnipeetaval on õigus kasutada pikaajalist kokkusaamist oma lähedastega, sh lapsega, kooselamiseks selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta vähemalt ühe ööpäeva kestel. Pikaajalise kokkusaamise katkestamine on lubatav üksnes erandlikel asjaoludel.


RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist eraelu puutumatuse rikkumise korral. Nimetatud sätte mõttes hõlmab eraelu ka perekonnaelu (vt otsus asjas nr 3-3-1-78-11 p 15).

3-3-1-10-12 PDF Riigikohus 25.04.2012

Ohjeldusmeetme kohaldamise õiguslik alus on sätestatud VangS § 69 lg-s 1. Vaidlustatud käskkirjas puudub vangla täiendav põhjendus ja hinnang selle kohta, kas ka pärast üheksatunnist rahustusvoodis viibimist ja rahunemist oleks kinnipeetavast lähtunud oht teistele isikutele või ta pannuks toime raske õigusrikkumise. Samuti ei ole ringkonnakohus analüüsinud, kas käeraudade kohaldamist ligi kuue kuu jooksul saab pidada roportsionaalseks.


Riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel ei tohi välistada kaheldavate ja vaieldavate kaebuste esitamist, kuna see piirab isikute kaebeõigust ülemääraselt (vt määrus asjas nr 3-3-1-71-11, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Praeguses asjas ei ole tegemist perspektiivitu kaebusega, sest ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamise õiguslik alus ja selle meetme õiguspärasus on kaheldav ning vaieldav.

3-3-1-88-11 PDF Riigikohus 20.02.2012
3-3-1-60-11 PDF Riigikohus 01.02.2012

Maksusumma on võimalik määrata hindamise teel, kui vaidlusalustele tehingutele ja arvetele vastav kaup on ostjal olemas ning maksuhalduri hinnangul pidi ostja teadma, et tegemist pole tegelike müüjatega.

MKS § 94 lg 1 esimeses lauses tähendab sõna "võib" maksuhaldurile volituse andmist kaaluda, kas maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud tuleks tuvastada hindamise teel (vt ka Riigikohtu otsus nr nr 3-3-1-70-08 tehtud otsuses p 21). Seejuures tuleb silmas pidada, et maksustamine ei tohi omandada karistuslikku iseloomu kuigi maksukohustuslane on jätnud hoolsuskohustuse täitmata, samuti MKS § 11 lg-t 1 ja § 92 lg-t 3.

Tulumaksukohustuse väljaselgitamisel on oluline tuvastada olemasoleva kauba eest makstud tasu tegelik suurus, sest selle arvestamata jätmine suurendab põhjendamatult ja olulises määras tulumaksukohustust. Seega on hindamine selles asjas eelduslikult vajalik. MKS § 83 lg 1 alusel tuleb ka seaduse või heade kommetega vastuolus olevat tehingut maksustada võrdväärselt õiguspärase tehinguga.


Kui maksukohustuslane pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, eeldab maksusumma määramine maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse täitmist. Maksukohustuslasele lõppkokkuvõttes soodsa maksusumma määramine hindamise teel ei saa sõltuda sellest, kas maksukohustuslane esitab maksuhaldurile andmed tegeliku müüja kohta. Maksukohustuslasel ei pruugi olla teavet tegeliku müüja kohta ning tal puudub pädevus ja volitus kontrollida, kes on sellises olukorras tegelik müüja. Kui andmed puuduvad ja nende kogumine pole mõistlike õiguspäraste jõupingutustega ka võimalik, siis pole tegemist kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisega. Samas ei välista andmete puudumine tegeliku müüja kohta tulumaksusumma määramist hindamise teel.

Maksukohustuslane saab maksusumma määramisele hindamise teel kaasa aidata hindamise käigus. Hindamisele kaasaaitamine seisneb eeskätt maksuhalduri poolt nõutud hindamiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamises ja seletuste andmises.


Riigikohtu praktika kohaselt (vt nt 05.06.2006 otsus asjas nr 3-3-1-34-06; 28.09.2006 otsus asjas nr 3-3-1-47-06; 20.01.2010 otsus asjas nr 3-3-1-74-09) on ka tulumaksu määramisel oluline, kas ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Kui ostja teadis või pidi teadma, et müüjana esineb variisik, siis toob see asjaolu kaasa tulumaksu määramise, kui aga ostja ei teadnud ega pidanudki nimetatud asjaolust teadma, puudub tulumaksu määramiseks alus."Pidi teadma" tähendab tulumaksu määramisel sellist olukorda, kus puuduvad otsesed tõendid, et ostja teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, kuid kaudsed tõendid ja asjaolud kogumis näitavad äris mõistlikult käituvale isikule seda veenvalt.

Oluline ei ole, kes konkreetselt äriühingu töötajatest või juhatuse liikmetest pidi teada saama, et müüjana märgitud isiku puhul on tegemist variisikuga. Maksustamise seisukohalt on ebaoluline, millisele töötajale või juhatuse liikmele on äriühing need ülesanded pannud.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt pole ostjale tulumaksu määramisel oluline, milline on müüja maksukäitumine või ettevõtlus. Sellekohane teave võib küll kinnitada seisukohta, et tegemist ei saanud olla tegeliku müüjaga, kuid ainuüksi need asjaolud ei saa põhjendada väidet, et ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga.


TuMS §-de 51 ja 52 eesmärk on maksustada ettevõtlusest välja viidud kasumit. "Ettevõtlusest välja viidud" tähendab seda, et kauba või teenuse eest väidetavalt makstud tasu saab äriühing kasutada varjatult ja maksuvabalt väljamaksete tegemiseks (nt dividendi maksmine osanikele, töötasu maksmine töötajatele või juhatuse liikmetele, kaupade või teenuste eest maksmine isikule, kes varjab oma ettevõtluse käivet).

Kui äriühing pidi teadma, et ta soetab kauba , isikult, kes ei ole tegelik müüja, kuid kaup on soetatud ja selle eest makstud, siis saab hindamisega välja selgitada kui palju äriühing kauba eest maksis. Kui hindamise teel arvestatud summa on väiksem kui äriühingu raamatupidamises kajastatud väljamakse, siis tuleb vahe lugeda ettevõtlusest väljaviiduks ja maksustada tulumaksuga .

Kui väljamakse on tehtud väidetavalt soetatud teenuse eest (sh kauba valmistamise, nt ehitustööde eest), kuid teenuse saamise fakt või teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb reeglina kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviiduks ning täies ulatuses maksustada. Seejuures tuleb arvestada võimalust, et seda raha võidi kasutada vaidlusaluse teenuse eest tasumiseks füüsilistele isikutele, kes jätsid oma maksukohustused täitmata, kuna kuludokumendil ei ole märgitud teenuse tegelik osutaja.


Kui tehingute aluseks olevatel arvetel ei ole märgitud tegelik müüja, siis ei vasta arved algdokumendile esitatavatele nõuetele. Maksustamise seisukohalt on oluline, kas ostja teadis või pidi teadma, et arvel märgitud müüja on variisik, kes tegelikult ei saanud vastavat kaupa talle müüa. Kui ostja teadis või pidi teadma, et müüjana esineb variisik, siis toob see asjaolu kaasa tulumaksu määramise TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel, kui aga ostja ei teadnud ega pidanudki nimetatud asjaolust teadma, puudub tulumaksu määramiseks alus.


Kui ostja on jätnud täitamata hoolsuskohustuse, vaidlusaluses asjas eiranud metallijäätmete kokkuostu dokumenteerimise nõudeid, siis võtab see temalt võimaluse esitada täiendavaid, seadusega nõutud dokumente (tõendeid) tehingute toimumise kinnituseks. Kui ostaja on hoolsuskohustuse täitnud, kuid ta poleks mõistlikult käitudes ikkagi pidanud aru saama, et tegemist pole tegeliku müüjaga, oleks talle käibemaksu määramine väär sellest hoolimata, et tehingu teiseks pooleks osutub variisik, kes ei saa olla tegelik müüja. Käibemaksu ei määratud kaebajale hoolsuskohustuse eiramise eest. Käibemaks määrati olukorras, kus kontrollimisel selgus, et vaidlusaluste tehingute puhul polnud teiseks pooleks isik, kes oleks saanud olla tegelik müüja, kusjuures kaebaja ei suutnud oma hooletuse tõttu tõendada vastupidist ega oma heauskset käitumist.

3-3-1-86-11 PDF Riigikohus 20.12.2011

Kartserikaristuse kohaldamise puhul tuleb pidada võimalikuks RVastS § 9 lg 1 mõttes mittevaralise kahju hüvitamist vabaduse võtmise tõttu (vt Riigikohtu 15.03.2010 kohtuotsuse kohtuasjas nr 3-3-1-93-09 p-i 12). Kui tühistamiskaebuse esitamisel on kohtumenetlus lõpetatud kaebetähtaja rikkumise tõttu, siis ei võta see kaebajalt õigust pöörduda kohtusse sisult sarnase kaebusega, milles esitatakse tuvastamis- või kahju hüvitamise nõue.


Kartserikaristuse kohaldamise puhul tuleb pidada võimalikuks RVastS § 9 lg 1 mõttes mittevaralise kahju hüvitamist vabaduse võtmise tõttu (vt Riigikohtu 15.03.2010 kohtuotsuse kohtuasjas nr 3-3-1-93-09 p-i 12). Kui tühistamiskaebuse esitamisel on kohtumenetlus lõpetatud kaebetähtaja rikkumise tõttu, siis ei võta see kaebajalt õigust pöörduda kohtusse sisult sarnase kaebusega, milles esitatakse tuvastamis- või kahju hüvitamise nõue.


3-3-1-81-11 PDF Riigikohus 14.12.2011
3-3-1-60-10 PDF Riigikohus 29.11.2011
3-3-1-71-11 PDF Riigikohus 23.11.2011

Riigikohtu praktika kohaselt võib riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse jätta rahuldamata ka siis, kui kaebusega kaitsta soovitav õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu (vt nt Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-20-10, p 15). Sellises asjas, milles on esitatud vasturääkivad tõendid, ei saa tõendeid hinnata riigilõivust vabastamise küsimust lahendavas kohtumääruses. Kaebaja esitatud seisukohad võivad küll olla vaieldava, kuid sellest tulenevalt ei saa antud menetlusstaadiumis veel järeldust, et apellatsioonkaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Mõistete "perspektiivitu" ja "ilmselgelt perspektiivitu" tähendust ja kasutamist on kolleegium selgitanud haldusasjas nr 3-3-1-20-10 (p-d 10-12 ja 14-15) ning haldusasjas nr 3-3-1-11-11 (p-d 7, 11-12 ja 15-16).

3-3-1-33-11 PDF Riigikohus 22.11.2011

Riigikohtu halduskolleegium on HKMS § 91 lõike 1 tõlgendamise kohta märkinud, et kui taotlusest, majandusliku seisu teatisest ja muudest kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et isikul ei olnud kaebust esitades riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse võib jätta rahuldamata vaid siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu (vt 04.10.2010 määrus nr 3-3-1-64-10 punkti 7; 22.06.2010 määruse nr 3-3-1-20-10 punkti 15).

Tsiviilasjas eraõiguslikule juriidilisele isikule menetlusabi andmise otsustamisel tema majandusliku seisundi hindamise kohta on Riigikohus kujundanud oma seisukoha kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 (p-d 62.2 ja 62.3). Menetlusabi võib taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaks asja vastu varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku liikmed, osanikud või aktsionärid. Kui eraõiguslikul juriidilisel isikul on riigilõiv võimalik katta suuremate raskusteta müüdava vara arvel, tuleb menetlusabi andmisest keelduda ning anda tähtaeg riigilõivu tasumiseks seejuures arvestades, et asja müümiseks jääks piisav tähtaeg. Valdavalt on selles otsuses väljendatud seisukohad kohaldatavad ka halduskohtumenetluses.

Ringkonnakohtul tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu vabastamise taotluse lahendamisel kaaluda eeskätt taotluse rahuldamata jätmise majanduslikke tagajärgi apellandi suhtes. Riigilõivu tasumise kohustus ei tohi viia äriühingut sellisesse majanduslikku seisu, kus on tõenäoliselt vajalik pankrotiavalduse esitamine. Samuti ei tohi riigilõivu tasumine ülemääraselt kahjustada äriühingu ettevõtlusvabadust.


Halduskohtu otsuse vaidlustamisega ringkonnakohtus realiseeritakse PS § 24 lõikes 5 sätestatud õigust enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata. Edasikaebeõigus laieneb selle olemusest tulenevalt PS § 9 lõike 2 alusel ka juriidilistele isikutele.

Selles kohtuasjas riivab edasikaebeõigust HKMS § 91 lõike 1 teine lause, mis ei luba ringkonnakohtul arvestada äriühingu tegelikku majanduslikku võimet riigilõivu tasuda ja lähtuvalt sellest otsustada, kas äriühing tuleb apellatsioonkaebuse esitamiselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastada või mitte. HKMS § 91 lõike 1 teises lauses sätestatu tõttu ei ole äriühingul võimalik esitada apellatsioonkaebust ning realiseerida oma PS § 24 lõikest 5 tulenevat õigust.

Seadusandja peab tagama tegeliku võimaluse PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõiguse kasutamiseks ka neile äriühingutele, kellel pole ajutise maksevõimetuse tõttu võimalik riigilõivu tasuda. Kui seadusandja otsustab luua süsteemi, kus apellatsioonkaebuse riigilõivud on võrdlemisi kõrged, tuleb lisaks avada ka ajutiselt maksejõuetutele äriühingutele võimalus apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu maksmisest osaliselt või täielikult vabastamiseks.

HKMS § 91 lõike 1 teine lause on PSJKS § 15 lõike 1 punkti 2 alusel põhiseadusega vastuolus olev ja kehtetu osas, milles see ei võimalda apellatsiooniastmes vabastada täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest äriühingut, mis ei vasta selles sättes märgitud kriteeriumitele.


PS § 24 lõikes 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus, mida saab piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Riigikohus on tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõude legitiimseteks eesmärkideks menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet ja menetlusökonoomiat (vt Riigikohtu lahendite nr 3-2-1-60-10 punkti 53; ja nr 3-2-1-62-10 punkti 45).

Halduskohtumenetluses on PS § 24 lg 1 5 riive legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise põhimõte. HKMS § 91 lõike 1 teise lausega tekitatud riive aitab tagada menetlusökonoomiat eelkõige läbi selle, et vähendatakse apellatsiooniastmes kohtuasjade ja riigilõivust vabastamise taotluste hulka. Õigusemõistmise kulude menetlusosaliste kanda jätmisel tuleb aga arvestada, et halduskohtusüsteem peab viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kuna kontrollitakse ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust, ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt.

Kokku: 47| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json