/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 34| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-36-16 PDF Riigikohus 15.06.2016
Üldkogu lahendis nr 3-3-1-35-15 märgitud summad on kohtutele orientiiriks, mis ei välista selliste kulutuste põhjendatust ka mõnevõrra väiksemas või suuremas määras, mistõttu ei oma näiteks töötasu alammäära suuruse mõningane muutumine kulutuste hindamisel määravat tähtsust. Kui asja materjalidest nähtub, et menetlusabi taotleja ei ole asjakohasel ajavahemikul reaalselt lisakulutusi kandnud, siis ei pea kohus üldkogu lahendis märgitud määras mahaarvamisi tegema. Kohtul ei ole aga kohustust kulude reaalset kandmist uurida, kui ta peab otstarbekaks tugineda üldkogu otsuses kajastatud eeldusele. Oluline ei ole igakuiselt täpselt nimetatud määras kulude tegemine – nelja kuu pikkusel perioodil tehtud lisakulutused võib summeerida. (p 10)
3-3-1-34-16 PDF Riigikohus 18.05.2016
Menetlusabi andmisel ei tule hinnata kinnipeetava kulutuste vajalikkust umbes 5% ulatuses töötasu alammäärast kuus (vt RKÜK 12. aprilli 2016 otsus asjas nr 3-3-1-35-15). Kinnipeetava igakuised kulutused ei ületa seda piiri ning HKMS § 112 lg 1 p 1 koosmõjus üldkogu otsusega ei keela tema menetlusabi taotluse rahuldamist. (p 11)
3-3-1-35-15 PDF Riigikohus 12.04.2016
HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang võib põhjustada olukorra, kus isikud on sunnitud valima kohtusse pöördumise ja hädavajalikus ulatuses toidu, ravimite või hügieenitarvete ostmise vahel (vt RKHK 16. novembri 2015 määrus asjas nr 3-3-1-35-15). Olukord, kus isik peab valima enda inimväärikuse tagamiseks vajalike kulutuste tegemise ja oma õiguste kohtuliku kaitse vahel, annab tunnistust sellest, et menetlusabi regulatsioon ei võimalda aidata kõiki isikuid, keda see on mõeldud abistama. (p 26) Õigus kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõigus on olulised põhiõigused ning need peavad PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 5 järgi olema tagatud igaühele, mitte ainult kulude kandmises osaleda suutvale isikule. Kui menetlusabi andmine on välistatud, ent isikul puuduvad tegelikult vahendid ettenähtud riigilõivu tasumiseks, ei ole kohtusse pöördumine pelgalt raskendatud, vaid isik on sellest võimalusest täielikult ilma jäetud. Samuti jäävad selle tagajärjel kaitseta need õigused, mille kaitseks isik soovib kohtusse pöörduda. (p 41) Selleks, et riigilõiv ei oleks kohtulikku kaitset väljasuretav, peab menetlusabi välistama olukorra, kus edulootusega kohtusse pöörduja õigused jäävad kohtuliku kaitseta üksnes isiku majandusliku seisundi tõttu. (p 42) Kui isikul puuduvad säästud ja hõlpsasti võõrandatav vara ning kogu tema sissetulek pärast HKMS § 112 lg 1 p-s 1 lubatud mahaarvamiste tegemist kulub hädavajalikus ulatuses toidule, ravimitele, riietele ja hügieenivahenditele, puuduvad isikul tegelikult rahalised vahendid menetluskulude kandmiseks või peaks isik menetluskulude kandmiseks jätma rahuldamata enda või oma ülalpeetavate esmavajadused. Mõlemad tagajärjed oleksid liiga rasked, et neid saaks õigustada huvi säästa mõnevõrra õigusemõistmiseks kuluvaid riigieelarve vahendeid. (p 43)
Riigilõivude puhul väljendub menetlusökonoomia selles, et riik suunab isikuid mitte esitama põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi, mille menetlemine võib põhjustada kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda tõhusat kohtulikku kaitset mõistliku aja jooksul (vt RKÜK 12. aprilli 2011 otsus asjas nr 3-2-1-62-10). Kuna riigilõivude ja menetlusabi õigusraamistikud on teineteisega lahutamatult seotud, väljendub menetlusökonoomia samuti ka menetlusabi piirangute puhul. (p 33) Kulude kandmisest osavõtu põhimõte on halduskohtumenetluses piiratud, sest lisaks isiku subjektiivsete õiguste kaitsele on halduskohtute ülesandeks täidesaatva riigivõimu tasakaalustamine (vt RKÜK 29. novembri 2011 otsus asjas nr 3-3-1-22-11; 22. novembri 2011 otsus asjas nr 3-3-1-33-11). Olukorras, kus riigivõim võib avalikes huvides isikute õigustesse sekkuda, tuleb valdavalt avalike vahendite arvelt kanda ka sekkumise õiguspärasuse kontrollimiseks vajalikud kulud. (p 35)
Ei ole mõistlik vaielda eraldi iga HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetamata vältimatu kulutuse üle sel alusel, kas sellise kulutusega peaks arvestama menetlusabi andmise otsustamise käigus taotleja sissetuleku hindamisel. See oleks vastuolus põhiseaduslikkuse järelevalve efektiivsuse põhimõttega. See tooks ühtlasi kaasa õigusselgusetuse HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseaduspärasuse suhtes selles osas, milles see ei võimalda kohtul tulust maha arvata muid sättes nimetamata vältimatuid kulutusi (vt RKÜK 12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10). HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetamata vältimatuteks kulutusteks võib lugeda Riigikohtu halduskolleegiumi 16. novembri 2015. a määruses nimetatud kulutusi toidule, ravimitele ja hügieenitarvetele, aga ka muid inimväärikuse tagamiseks vajalikke kulutusi. (p 23)
Õigus kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõigus on olulised põhiõigused ning need peavad PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 5 järgi olema tagatud igaühele, mitte ainult kulude kandmises osaleda suutvale isikule. (p 41)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tunnistatakse normid üldjuhul tagasiulatuvalt kehtetuks, kuid Riigikohus võib otsuse tagasiulatuvat mõju piirata muuhulgas PS §-st 10 tulenevast õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt (vt nt RKÜK 10. märtsi 2008 otsus kohtuasjas nr 3-3-2-1-07; RKPJK 17. aprilli 2012 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-11). HKMS § 112 lg 1 p 1 tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine põhjustaks HKMS § 240 lg 2 p 7 alusel varasemate menetlusabi taotluste kohta tehtud lahendite rohkearvulise teistmise. Teistmisavalduste rahuldamisel tuleks uuesti lahendada ka avaldused, mis menetlusabi mitteandmise tõttu jäid läbi vaatamata. Sellest tingitud halduskohtute täiendav töökoormus võib põhjustada halduskohtute suutmatuse pakkuda mõistliku aja jooksul tõhusat kohtulikku kaitset muudes haldusasjades. Arvestades res judicata ehk kohtulahendi seadusjõu põhimõtte olulisust, ei oleks avalduste uuesti menetlemine sellises mahus kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. (p 47)
3-3-1-45-14 PDF Riigikohus 23.10.2014
Kriminaalmenetluses kogutud tõendid on kasutatavad ka halduskohtumenetluses. Samas tuleb neid tõendeid halduskohtumenetluses hinnata kogumis teiste tõenditega, mida esitab kaebaja või mida on kogunud kohus. (p 7)
Kriminaalmenetluses kogutud tõendid on kasutatavad ka halduskohtumenetluses. Samas tuleb neid tõendeid halduskohtumenetluses hinnata kogumis teiste tõenditega, mida esitab kaebaja või mida on kogunud kohus. (p 7) Praeguses asjas esitatud kaebuses kirjeldatud asjaolude pinnalt tekkivat kahtlust, et jõu kasutamine oli õigusvastane, saab kõrvaldada üksnes tõendeid vahetult uurides. (p 8)
Kuigi ka riigilõivust vabastamise taotluse üle otsustamisel tuleb arvestada faktiliste asjaoludega, pole praeguses asjas menetluse selles staadiumis võimalik hinnata, kas kahju õigusvastase tekitamise deliktikoosseis on täidetud või mitte. RLS § 22 lg 1 p 11 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel. Selles asjas ei ole kaebaja seostanud kahju selgelt terviserikke või kehavigastuse põhjustamisega, vaid heitnud ette peamiselt ülemäärast jõu kasutamist ning käsitanud seeläbi kahjustatud õigushüvena eelkõige inimväärikuse rikkumist. (p 8)
3-3-1-30-14 PDF Riigikohus 22.05.2014
Kolleegiumil puudub varasem praktika suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate ühisesse jalutusboksi paigutamise kohta. Seisukoht, et kaebaja hoidmine ühe tunni vältel pealt lahtises vabalt liikuva õhuga jalutusboksis ei saanud talle tekitada kannatusi, mis tingiks kahju hüvitamise, on oletuslik ja vastuolus elulise usutavuse kriteeriumiga. Veenev ei ole seisukoht, et kaebajal oli võimalik valida endale sobiv koht, kus ülejäänud kinnipeetavate suitsetamine teda ei häiriks. 3 × 5 m suuruses boksis, kus viibis lisaks kaebajale veel neli kinnipeetavat, ei pruukinud kaebajal sellist võimalust olla. Tõendada tuleb ka väidet, et jalutusboksis vahetub õhk selleks piisavalt hästi, et mittesuitsetaja ei peaks suitsu sisse hingama. TubS § 29 kohaselt on suitsetamine keelatud näiteks ühistranspordi ootekojas (p 10) ja jalakäijate tunnelis (p 18), mis on samuti osaliselt avatud ruumid. (p-d 13, 15) On tõsi, et ükski õigusakt ei keela otsesõnu suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate hoidmist ühes jalutusboksis. VangS § 4^1 lg 1 sätestab aga, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. VangS § 55 lg 2 alusel tuleb kinnipeetavale võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. PS § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. (p 14) Sõltumata võimalikust tervisekahjust alandab väärikust isiku asetamine olukorda, kus ta on sunnitud suitsu sisse hingama. Õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. VSKE § 82 lg-st 1 tulenevalt soodustatakse vanglas suitsetamisest loobumist. Ka selle eesmärgiga on vastuolus suitsetamisest loobunud kinnipeetava hoidmine samas jalutusboksis suitsetajatega. (p 16)
Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud (VSKE § 8^2 lg 2, TubS § 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei ole sel juhul keelatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-11, p 15). Mittesuitsetaja õigusi saab aga rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Suitsetamine tuleb välistada vangla enda initsiatiivil, seega sõltumata kaebaja või muude kinnipeetavate kaebustest. Vangla ei saa vabandada enda kohustuste täitmata jätmist väitega, et keeldu rikuvad kinnipeetavad. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-6-14, p 13) Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. (p 10) Kaebajale ei saa ette heita, et ta ei teatanud vanglale korra rikkumisest. Kaebaja on õigesti välja toonud, et vanglale kambrikaaslaste peale kaebamine võinuks kaasa tuua olulise julgeolekuohu. Nii vangla sisekorraeeskirjade täitmise kui ka julgeoleku tagamine vanglas on vanglateenistuse ametnike ülesanne (VangS § 66 lg 2). (p 11) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-6-14.
Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud (VSKE § 82 lg 2, TubS § 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei ole sel juhul keelatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-11, p 15). Mittesuitsetaja õigusi saab aga rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-6-14, p 13) (p 10) Üldteada on asjaolu, et passiivne suitsetamine kahjustab tervist. Väärikust alandab isiku asetamine olukorda, kus ta on sunnitud suitsu sisse hingama. Kui RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumine (väärikuse alandamine ja tervise kahjustamine) on piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju hüvitamist nõudev isik täiendavalt tõendama valu ja kannatusi, vaid hüvitiseks tuleb kohtu kaalutlusõiguse alusel maksta mõistlik rahasumma. Õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. Sellised kannatused ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, mistõttu võib tegemist olla inimväärikuse alandamisega (vt ka EIK otsus Toma Barbu vs. Rumeenia, p-d 56 ja 61). (p 16)
Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud (VSKE § 82 lg 2, TubS § 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei ole sel juhul keelatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-11, p 15). Mittesuitsetaja õigusi saab aga rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Suitsetamine tuleb välistada vangla enda initsiatiivil, seega sõltumata kaebaja või muude kinnipeetavate kaebustest. Vangla ei saa vabandada enda kohustuste täitmata jätmist väitega, et keeldu rikuvad kinnipeetavad. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-6-14, p 13) (p 10) Kaebajale ei saa ette heita, et ta ei teatanud vanglale korra rikkumisest. Kaebaja on õigesti välja toonud, et vanglale kambrikaaslaste peale kaebamine võinuks kaasa tuua olulise julgeolekuohu. Nii vangla sisekorraeeskirjade täitmise kui ka julgeoleku tagamine vanglas on vanglateenistuse ametnike ülesanne (VangS § 66 lg 2). Eeltoodud põhjustel ei mõjuta kahjunõude eduväljavaateid küsimus, kas kaebaja pöördus kambris suitsetamise tõttu vangla poole. (p 11) Üldteada on asjaolu, et passiivne suitsetamine kahjustab tervist. Kuna selle mõju on kumulatiivne ega pruugi igaühel avalduda, on üldjuhul keerukas või isegi võimatu tõendada sellest tekkinud tervisekahju. Sellises olukorras tuleb tervisekahju eeldada. Sõltumata eeltoodust alandab ka väärikust isiku asetamine olukorda, kus ta on sunnitud suitsu sisse hingama. Kui RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumine on piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju hüvitamist nõudev isik täiendavalt tõendama valu ja kannatusi, vaid hüvitiseks tuleb kohtu kaalutlusõiguse alusel maksta mõistlik rahasumma. VSKE § 82 lg 1 järgi soodustatakse vanglas suitsetamisest loobumist. Selle eesmärgiga on vastuolus suitsetamisest loobunud kinnipeetava hoidmine samas jalutusboksis suitsetajatega. Õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. Sellised kannatused ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, mistõttu võib tegemist olla inimväärikuse alandamisega (vt ka EIK otsus Toma Barbu vs. Rumeenia, p-d 56 ja 61). (p 16)
Menetlusabi andmise üle otsustamise staadiumis ei ole põhjendatud võtta seisukohta kaebuse perspektiivituse kohta, kui kaebuse eduväljavaated sõltuvad asjaolust, mida ei ole veel välja selgitatud. Olukorras, kus olulised asjaolud ei ole välja selgitatud, ei saa järeldada, et kaebusega ei ole võimalik saavutada eesmärki (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-73-12, p 7). Kui halduskohus kahtles kaebuse eduväljavaadetes, oli tal võimalus küsida kaebajalt ja/või vastustajalt täiendavaid andmeid või anda kaebajale menetlusabi ning selgitada olulised asjaolud välja asja sisulise lahendamise käigus. Seega, isegi kui kaebaja pöördumine vangla poole omaks asja lahendamisel tähtsust, ei olnuks õiguspärane jätta menetlusabi taotlust sellel motiivil rahuldamata. (p 12)
Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud (VSKE § 82 lg 2, TubS § 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei ole sel juhul keelatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-11, p 15). Mittesuitsetaja õigusi saab aga rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-6-14, p 13) (p 10) Kolleegiumil puudub varasem praktika suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate ühisesse jalutusboksi paigutamise kohta. Seisukoht, et kaebaja hoidmine ühe tunni vältel pealt lahtises vabalt liikuva õhuga jalutusboksis ei saanud talle tekitada kannatusi, mis tingiks kahju hüvitamise, on oletuslik ja vastuolus elulise usutavuse kriteeriumiga. Veenev ei ole seisukoht, et kaebajal oli võimalik valida endale sobiv koht, kus ülejäänud kinnipeetavate suitsetamine teda ei häiriks. 3 × 5 m suuruses boksis, kus viibis lisaks kaebajale veel neli kinnipeetavat, ei pruukinud kaebajal sellist võimalust olla. Tõendada tuleb ka väidet, et jalutusboksis vahetub õhk selleks piisavalt hästi, et mittesuitsetaja ei peaks suitsu sisse hingama. TubS § 29 kohaselt on suitsetamine keelatud näiteks ühistranspordi ootekojas (p 10) ja jalakäijate tunnelis (p 18), mis on samuti osaliselt avatud ruumid. (p-d 13, 15) On tõsi, et ükski õigusakt ei keela otsesõnu suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate hoidmist ühes jalutusboksis. VangS § 4^1 lg 1 sätestab aga, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. VangS § 55 lg 2 alusel tuleb kinnipeetavale võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. PS § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. (p 14) Üldteada on asjaolu, et passiivne suitsetamine kahjustab tervist. Väärikust alandab isiku asetamine olukorda, kus ta on sunnitud suitsu sisse hingama. Kui RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumine (väärikuse alandamine ja tervise kahjustamine) on piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju hüvitamist nõudev isik täiendavalt tõendama valu ja kannatusi, vaid hüvitiseks tuleb kohtu kaalutlusõiguse alusel maksta mõistlik rahasumma. Õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. Sellised kannatused ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, mistõttu võib tegemist olla inimväärikuse alandamisega (vt ka EIK otsus Toma Barbu vs. Rumeenia, p-d 56 ja 61). (p 16)
3-3-1-82-13 PDF Riigikohus 12.03.2014
Põhialused menetlusabi andmiseks sätestab HKMS § 111 lg 1. HKMS § 111 lg 1 alusel isiku majandusliku seisundi hindamise korda täpsustab TsMS § 186 lg 1. Juhul, kui isik vastab HKMS § 112 lg-s 1 sätestatud menetlusabi saamise tingimustele, on HKMS § 116 lg 2 alusel kohaldatav TsMS § 186 lg 1. TsMS § 186 lg 1 ei ole HKMS § 112 lg 1 p 1 suhtes erinorm. (p 10) Seega tuleb menetlusabi asjaolusid kontrollida kahes osas: esmalt analüüsitakse taotleja enda sissetulekuid ja muid asjaolusid HKMS § 112 lg 1 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning seejärel arvestatakse TsMS §-s 186, sh lg-s 1 sätestatud asjaolusid (vrd määrus asjas nr 3-2-1-146-12, p 8). Kui pole HKMS § 112 lg 1 p-des 1, 2 või 3 sätestatud alust menetlusabi andmisest keeldumiseks, siis on TsMS § 186 lg 1 järgi võimalik menetlusabi taotleja perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid arvestades otsustada, kas vabastada taotleja täielikult või osaliselt menetluskulude kandmisest või määrata menetluskulude tasumine osamaksetena (vrd samas, p 9, ja määrus asjas nr 3-2-1-106-06, p 12). Menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel TsMS § 186 lg 1 alusel võib kohus arvestada ka seaduses otse nimetamata kulusid ja muid asjaolusid (määrus asjas nr 3-2-1-152-12, p 16). (p 11) HKMS § 112 lg 1 p 1 ei võimalda isiku sissetulekutest maha arvata kohtumenetluses tasutavat riigilõivu ega kautsjoni. Riigikohus on pidanud põhjendatuks võrdsustada nimetatud mahaarvamistega analoogia korras kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad, sest kinnipeetaval puudub nende summade osas käsutamisõigus (määrus asjas nr 3-7-1-3-61-12, p 10). Kuivõrd lõivustatava avalduse esitamise üle otsustab isik ise, ei ole riigilõivu puhul tegemist summaga, mille käsutamisõigust isikul pole. Seetõttu puudub alus seda HKMS § 112 lg 1 p-s 1 loetletud mahaarvamistega võrdsustada. Juhul, kui lõivustatava avalduse esitamine on vajalik isiku õiguste kaitseks, võib riigilõivu mahaarvamise võimaluse puudumine piirata ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste kasutamist. Samuti ei võimalda HKMS § 112 lg 1 p 1 isiku sissetulekutest maha arvata kulutusi hügieenitarvetele, toidule ega riietele, mis samuti võib piirata ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste kasutamist. (p 12)
3-3-1-73-12 PDF Riigikohus 06.03.2013
Halduskohtumenetluses on vastustajaks riigiasutus, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud. Kohus peab lähtuma kaebuse esemest ja tuvastama, millise riigiasutuse tegevust või tegevusetust kaebus puudutab. Kohus ei ole seotud sellega, millist riigiasutust peab kaebaja vastustajaks. Kui kaebus võib puudutada erinevate riigiasutuste tegevuse(tu)sest, tuleb vastavad riigiasutused vastustajana kaasata.
Isikule antakse menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda ning on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Menetlusabi ei anta kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Praegusel juhul on menetlusabi andmise tingimused täidetud, kuna on piisav alus eeldata, et kaebus ei ole perspektiivitu. Asja ei saa pidada ka kaebajale vähetähtsaks ning asjast saadav võimalik kasu ei ole ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega.
3-3-1-42-12 PDF Riigikohus 10.10.2012
Kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv arvutatakse nõudest tervikuna, mitte selle osadest lähtudes. Seetõttu tuleb kohtul isikule menetlusabi andmisel võtta aluseks kogu nõudelt arvutatav riigilõivu summa. Kohus peab otsustama isiku vabastamise riigilõivu tasumisest proportsionaalselt nõude perspektiivika osaga, kuna see aitab kaasa sellele, et isikud esitaksid kahju hüvitamise nõudeid mõistlikus suuruses. Mida suurem on perspektiivikas osa kogu kahju hüvitamise nõudest, seda väiksema riigilõivu peaks isik osalise menetlusabi andmise korral tasuma. Kohus ei ole menetlusabi korras isikut riigilõivu tasumisest osaliselt vabastades seotud RLS § 571 lg-s 2 toodud riigilõivu alammääraga ja võib määrata isikule tasumiseks riigilõivu ka summas, mis jääb alla nimetatud sätetes toodud alammäära. Alammäär kehtib kogu nõudelt tasumisele kuuluva riigilõivu suhtes, mitte selle summa suhtes, mille kohus menetlusabi korras isikule riigilõivuna tasumiseks määrab.
3-3-1-35-10 PDF Riigikohus 31.08.2011
Igaühel on õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Üksnes seadusandjal on õigus piirata isiku põhiõigust nõuda kahju hüvitamist. Seadusandjal on ka kohustus sätestada tõhus menetlus põhiõiguste kasutamiseks ja kaitsmiseks. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine või kahju hüvitamist välistav regulatsioon riivab PS §-s 25 sätestatud põhiõigust ning PS §-dest 14 ja 15 koostoimes tulenevat õigust tõhusale kohtumenetlusele.
Vt lahendi nr 3-3-1-15-10 annotatsiooni.
Haldusmenetluses antud aktide ja tehtud toimingute õiguspärasust kontrollib halduskohus haldusmenetluse seaduse ning halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt. Halduskohtumenetluse seadustik ei anna vastust küsimusele, kas ja millises ulatuses saab halduskohus kaebust läbi vaadates hinnata kohtueelse kriminaalmenetluse aktide või toimingute õiguspärasust. Kriminaalmenetlus on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest eraldi. Kriminaalmenetluse toimingute ning otsustuste õiguspärasuse kontroll toimub üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtutes. Kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise eriregulatsiooni puudumise tõttu riigivastutuse seaduse sätete kohaldamine kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisele võib kaasa tuua üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu kontrollile (Riigikohtu 22.03.2011 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-85-09 p-d 127–128).
NB! Praktika muutus! Kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisel ei tule kohaldada RVastS § 15 lg-t 1, mis reguleerib kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamist (vt Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-69-09, p 74). Samuti muudab Riigikohus varasemat praktika (vt nt Riigikohtu 20.11. 2008 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-47-08 p-i 11) ja asub seisukohale, et kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisel ei saa kohaldada RVastS § 7. Selle sätte alusel saab kahju hüvitada juhul, kui kahju on tekitatud õigusvastase haldusakti või haldustoiminguga. Kohtueelses kriminaalmenetluses antud aktid ja tehtud toimingud ei ole haldusaktid ja haldustoimingud RVastS § 7 tähenduses. Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis võimaldaks hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õigusvastaselt tekitatud varalise kahju. Regulatsiooni puudumine riivab intensiivselt põhiõigust nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist ning õigust tõhusale kohtumenetlusele. Kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õigusvastaselt tekitatud varalise kahju hüvitamine on välistatud. Selle kohta, millisel eesmärgil on seadusandja jätnud vastava regulatsiooni kehtestamata, pole andmeid, kuid riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei ole sellise põhiõiguste riive põhjendamiseks piisavalt kaalukas. Kahju hüvitamise aluseid ja korda sätestava regulatsiooni puudumise korral tuleb õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada PS § 25 alusel, arvestades kahju hüvitamise üldpõhimõtteid.
HKMS ja RLS reguleerivad ammendavalt riigilõivu tasumise halduskohtumenetluses ning seetõttu ei ole alust kohaldada HKMS § 5 lg-t 1 ja TsMS § 145. Ei HKMS ega RLS näe Eesti Vabariigile ja teda esindavatele haldusorganitele ette vabastust riigilõivu ja kautsjoni tasumisest. RLS § 2 lg 1 p-s 3 on ammendavalt sätestatud alused, millal kaebus on riigilõivuvaba. Riigilõivuvabastust ametikohalt kõrvaldamise kui kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamisel seadus ei sätesta. Kriminaalmenetluse tagamise vahendite kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamisel on lõivuvabastus ette nähtud üksnes vahi alla võtmisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude puhul. Ametikohalt kõrvaldamine ei mahu ka RLS § 22 lg 1 p-s 3 kasutatud mõiste "kriminaalvastutusele võtmine" alla, mis tuleneb kehtivuse kaotanud kriminaalmenetluse koodeksist ja kriminaalkoodeksist. Riigikohtu praktikas on kriminaalvastutusele võtmist käsitatud ajas kulgeva protsessina, mis algas süüdistatava kohtu alla andmisest (vt Riigikohtu 12.03.1996 otsust kohtuasjas nr 3-1-1-32-96; samuti 03.10.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-1-1-42-08 p-i 11). Kohtu alla andmisega lõppes kuriteo aegumine. Kriminaalvastutusele võtmine ei hõlmanud enne kohtu alla andmist tehtud kriminaalmenetlustoiminguid ja nendega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks esitatud kaebus ei olnud riigilõivuvaba. Kehtivas kriminaalmenetluse seadustikus ja karistusseadustikus puudub iseseisev kriminaalvastutusele võtmise instituut, seetõttu ei ole RLS § 22 lg 1 p 3 sõnastus enam ajakohane.
3-3-1-95-10 PDF Riigikohus 16.05.2011
Mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse esitamisel sõltub riigilõivu tasumisest vabastamine sellest, kui intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille rikkumise eest nõutakse mittevaralist kahju. Distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine on rangeim mõjutusvahend, mis riivab oluliselt kinnipeetava vabadusõigust ning toob kaasa muude õiguste ja vabaduste täiendava kitsendamise. Seetõttu ei saa kaebuses väidetavat ebaõiget kartserikaristuse määramist käsitada väheintensiivse riivena.
3-3-1-11-11 PDF Riigikohus 04.05.2011
Asjades nr 3-3-1-40-07 ja nr 3-3-1-97-10 ei võtnud Riigikohus seisukohta, et mõni põhiseaduse või seadustega tagatud õigus on ebaoluline. Õiguse olulisus sõltub sellest, kui intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille rikkumise eest nõutakse mittevaralist kahju.
Seadus ei sätesta selgesõnaliselt, et kohus peaks andma menetlusosalisele riigilõivu tasumiseks tähtaja ka juhul, kui riigilõivust vabastamise taotlus jäetakse rahuldamata See ei tähenda, et kohus ei peaks tähtaja andmist kaaluma. Riigilõivu tasumiseks tähtaja andmata jätmisega piirataks kaebaja menetluslikke õigusi ja kaebeõigust, sest isikult võetakse võimalus puudus kõrvaldada. Kohtutel on riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmise korral tähtaja andmise küsimuses kaalutlusruum, kuid üldjuhul tuleb kaebajale siiski anda riigilõivu tasumiseks uus tähtaeg.
Riigilõivust vabastamine ei ole põhjendatud väheintensiivse riive korral. Pikaajalist kinnipidamistingimuste rikkumist ei saa käsitada väheintensiivse riivena ning sellel alusel esitatud kaebust pidada mitteolulise õiguse rikkumise alusel esitatud kaebuseks. Riigilõivu üheks eesmärgiks on vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist, et tagada kohtusüsteemi tõhus toimimine. See ei tohi aga välistada kaheldavate ja vaieldavate kaebuste esitamist, sest nii piirataks isikute kaebeõigust ülemääraselt. Seadus ei sätesta selgesõnaliselt, et kohus peaks andma menetlusosalisele riigilõivu tasumiseks tähtaja ka juhul, kui riigilõivust vabastamise taotlus jäetakse rahuldamata See ei tähenda, et kohus ei peaks tähtaja andmist kaaluma. Riigilõivu tasumiseks tähtaja andmata jätmisega piirataks kaebaja menetluslikke õigusi ja kaebeõigust, sest isikult võetakse võimalus puudus kõrvaldada. Kohtutel on riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmise korral tähtaja andmise küsimuses kaalutlusruum, kuid üldjuhul tuleb kaebajale siiski anda riigilõivu tasumiseks uus tähtaeg.
3-3-1-7-11 PDF Riigikohus 04.04.2011
Ringkonnakohtu määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite kassatsioonkaebuses. Riigikohtusse ei saa esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega on lahendatud kaebus selle peale, et halduskohus ei vabastanud menetlusosalist koopiate väljastamise eest nõutavast riigilõivust. Samuti ei takista selline määrus kohtuasja edasist menetlust, seetõttu on sellisele määrusele võimalik esitada vastuväide kassatsioonkaebuses.
Kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, samadele nõuetele peab vastama ka kartserikamber. Väidet kartserikambri liigse õhuniiskuse kohta võiks kinnitada teostatud mõõtmise tulemusi kajastav dokument. Kaebuse esitaja on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Halduskohus peab uurimisprintsiipi järgides arvestama kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Kinnipeetaval oleks olnud võimalik taotleda vanglalt mõõtmise tulemuste dokumenteerimist ja talle mõõtmistulemuste väljastamist. Samuti oleks kinnipeetaval olnud võimalik taotleda kohtult halduskohtumenetluse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel tõendi tagamist. Kaebuse lahendamisel ei olnud halduskohtul omal algatusel enam võimalik välja selgitada kartserikambris valitsenud õhuniiskust.
Isiku vabastamine riigilõivu tasumisest tema enda esitatud kaebustest koopiate väljastamisel ei ole põhjendatud, kui isikul on võimalik oma eesmärki saavutada ka HKMS § 15 lg 1 alusel toimikuga tutvumist taotledes. Ärakirjade väljastamine isiku pool esitatud kaebustest ei oleks tema õiguste kaitseks vajalik.
Apellatsioonkaebuses ei saa esitada uusi nõudeid, mida ei olnud esitatud kaebuses halduskohtule.
3-3-1-75-10 PDF Riigikohus 20.12.2010
Riigilõivust vabastamise küsimuses ei kehti jätkuvuse põhimõte. HKMS § 91 lg 1 kolmanda lause kohaselt ei too riigilõivu tasumisest vabastamine halduskohtus automaatselt kaasa riigilõivu tasumisest vabastamist apellatsioonkaebuse esitamisel. Ringkonnakohus võib, tuginedes esitatud apellatsioonkaebusele, võtta riigilõivuvabastuse küsimuses teise seisukoha. Küll peab ringkonnakohus põhjendama, miks ei ole esitatud kaebus käsitatav riigilõivuvaba kaebusena. Jätkuvuse põhimõte puudub ka juhtumil, mil vaidluse all on küsimus, kas kaebajal on kaebuses toodud faktilistest asjaoludest lähtuvalt üldse riigilõivu tasumise kohustust või mitte.
3-3-1-79-10 PDF Riigikohus 11.11.2010
Riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmisel tuleb jätta kaebus käiguta ja anda kaebajale uus tähtaeg riigilõivu tasumiseks (vt Riigikohtu 22.09.2010 määruse haldusasjas 3-3-1-40-10 p-i 14). Üksnes määratud tähtpäevaks riigilõivu tasumata jätmise korral tekib kohtul õigus kaebus läbi vaatamata jätta ning see kaebuse esitajale tagastada.
Üldjuhul tuleb maksejõuetu isik riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Riigilõivust vabastamise taotluse võib jätta rahuldamata üksnes siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu (vt Riigikohtu 22.06.2010 määruse haldusasjas 3-3-1-20-10 p-i 15). Eelöeldust tulenevalt ei pea kohus riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmiseks andma hinnangut nii kaitstava õiguse olulisusele kui ka kaebuse perspektiivikusele. Mõlemad alused eraldiseisvana on piisavaks põhjenduseks taotluse rahuldamata jätmisel. Riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmisel tuleb jätta kaebus käiguta ja anda kaebajale uus tähtaeg riigilõivu tasumiseks (vt Riigikohtu 22.09.2010 määruse haldusasjas 3-3-1-40-10 p-i 14). Üksnes määratud tähtpäevaks riigilõivu tasumata jätmise korral tekib kohtul õigus kaebus läbi vaatamata jätta ning see kaebuse esitajale tagastada.
3-3-1-67-10 PDF Riigikohus 04.11.2010
Riigikohtu 15.02.2006.a määruses haldusasja nr 3-3-1-80-05 väljendatud seisukohta, et lahendi tegemisel tuleb arvestada, et isik ei saa olla maksejõuline ühes ja maksejõuetu teises samal ajal toimuvas kohtumenetluses. See seisukoht on kohaldatav juhul, kui teises kohtuasjas on tuvastatud taotleja maksejõuetus ja taotleja varaline seisund pole oluliselt muutunud. Ainuüksi asjaolust, et kaebaja on tasunud ühes kohtuasjas riigilõivu, ei saa järeldada maksejõulisust teises kohtuasjas. Vt ka kohtuasja nr 3-3-1-20-10 annotatsiooni.
3-3-1-64-10 PDF Riigikohus 04.10.2010
HKMS § 91 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et isiku maksevõime riigilõivu tasumisest vabastamise otsustamiseks tuvastatakse kaebuse või kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus esitatakse pärast kaebuse esitamist, siis nimetatud taotluse esitamise seisuga. Nende sissetulekute arvestamine, mis laekusid alles pärast kaebuse esitamist, on ekslik (vt Riigikohtu 22.06. 2010 määruset asjas 3-3-1-20-10 ning 23.09.2010 määruse asjas 3-3-1-25-10).
3-3-1-58-10 PDF Riigikohus 27.09.2010
3-3-1-25-10 PDF Riigikohus 23.09.2010
Kui isikul ei olnud faktiliselt võimalik kaebuse esitamisel riigilõivu tasuda, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks võib jätta rahuldamata vaid siis, kui kaitsta soovitavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. Kui kohtul on põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus nõuda täiendavate põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel. Maksejõuetuse põhjuste hindamisel tuleb arvestada, et kaebajal, s.h kinnipeetaval võib esineda selliseid väljaminekuid, mida ei saa pidada põhjendamatuks (vt Riigikohtu 22.06.2010 määruse haldusasjas nr 3-3-1-20-10 p-i 15).
Kui isikul ei olnud faktiliselt võimalik kaebuse esitamisel riigilõivu tasuda, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks võib jätta rahuldamata vaid siis, kui kaitsta soovitavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. Kui kohtul on põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus nõuda täiendavate põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel. Maksejõuetuse põhjuste hindamisel tuleb arvestada, et kaebajal, s.h kinnipeetaval võib esineda selliseid väljaminekuid, mida ei saa pidada põhjendamatuks (vt Riigikohtu 22.06.2010 määruse haldusasjas nr 3-3-1-20-10 p-i 15). Riigilõivu tasumisest vabastamise otsustamisel tuleb anda hinnang kinnipeetava poolt tehtud kulutuste põhjendatusele. Riigikohtu praktikas on peetud põhjendatud kulutusteks näiteks telefonikaartide ostmist vanglaväliseks suhtlemiseks, dokumentidest koopiate tegemist, ümbrike ja postmarkide ostmist ning elektri eest tasumist (vt nt Riigikohtu määruse haldusasjas 21.11.2007 nr 3-3-1-55-07 p-i 8). Samuti võivad põhjendatud olla kulutused hügieenitarvetele, kui kinnipeetav ei saa neid vanglalt tasuta (vt nt Riigikohtu 19.01.2010 määruse haldusasjas nr 3-3-1-81-09 p-i 8). VangS § 50 lg 1 sätestab, et kinnipeetav peab hoolitsema oma isikliku hügieeni eest.
3-3-1-40-10 PDF Riigikohus 22.09.2010
Tulenevalt HKMS § 84 lg-st 2 peab ringkonnakohus pärast riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmist apellatsioonkaebuse käiguta jätma ja andma kaebajale uue tähtaja riigilõivu tasumiseks. Üksnes määratud tähtpäevaks riigilõivu tasumata jätmisel saab ringkonnakohus jätta kaebuse läbi vaatamata ning selle HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel tagastada.
Kohtupraktikas on põhjendatud huvina käsitatav ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt Riigikohtu otsuseid haldusasjades nr 3-3-1-24-10, 3-3-1-100-09 ning 3-3-1-88-08). Tuvastamiskaebuse esitamisel on preventiivne huvi piisavaks põhjendatud huviks, kui kaebuse rahuldamine võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Preventiivset huvi ei saa aga pidada piisavaks, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele. Käesoleval juhul on tuvastatud faktiliste asjaolude muutumine, mistõttu vangla kirja ja toimingute õigusvastasuse tuvastamine ei saa aidata kaasa kaebaja eesmärgi saavutamisele ega vältida vangla jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust tema suhtes. Pelgalt hüpoteetiline võimalus sattuda uuesti osakonda, kus helistamist võidakse piirata, ei põhjenda piisavat preventiivset huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt võib küll toimingu õigusvastasuse tuvastamine isiku jaoks olla iseendast moraalseks väärtuseks ning samaaegselt sisaldada märguannet haldusorganile tema tegevuse lubamatuse kohta, kuid eelnimetatu ei ole reeglina piisavaks põhjendatud huviks kohtusse pöördumiseks (vt Riigikohtu 19.04.2010 otsust asjas nr 3-3-1-4-10).
Tulenevalt HKMS § 84 lg-st 2 peab ringkonnakohus pärast riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmist apellatsioonkaebuse käiguta jätma ja andma kaebajale uue tähtaja riigilõivu tasumiseks. Üksnes määratud tähtpäevaks riigilõivu tasumata jätmisel saab ringkonnakohus jätta kaebuse läbi vaatamata ning selle HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel tagastada.
3-3-1-20-10 PDF Riigikohus 22.06.2010
Riigikohtu senise praktika kohaselt tuleb HKMS § 11 lg 31 p 5 sisustada lähtudes HKMS §-st 7. Kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. (Riigikohtu 15.05.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-9-08, p-d 14-15; 08.09.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-08, p 13; 11.09.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-34-08, p 9; 30.10.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-45-08, p 11; 23.10.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-53-08, p 8).Riigikohus peab vajalikuks eespool toodud tõlgendust muuta ning laiendada HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaldamisala ka kaebusele, mis on ilmselgelt perspektiivitu. Igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (vt Riigikohtu 06.09.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-40-07, p-i 11). HKMS § 11 lg 31 p-le 5 antud tõlgendus on kohaldatav ka juhul, kui kohus jätab kaebuse HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata või tagastab apellatsioonkaebuse HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel, sest nimetatud sätetel on ühine eesmärk (vt Riigikohtu 15.05.2008 määruse haldusasjas nr 3-3-1-9-08, p 12). Eespool toodud tõlgendus ei välista kohtu kohustust kontrollida, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja asjakohased taotlused, ja teha vajaduse korral kaebuse esitajale ettepanek kaebust muuta (HKMS § 11 lg 1 p 3), samuti vajaduse korral kaebuse käiguta jätmist ja kaebajalt täiendavate põhjenduste nõudmist (vt Riigikohtu 12.05.2010. a määruse haldusasjas nr 3-3-1-8-10, p-i 10). See tõlgendus ei hõlma ka õigust tagastada kaebus põhjusel, et kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks. Samuti on kohtul kaebuse tagastamise korral HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel kõrgendatud põhjendamiskohustus.
Menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades peab Riigikohus vajalikuks muuta HKMS § 91 lg 1 lause 1 kohaldamise praktikat. HKMS § 15 lg-st 3, § 16 lg-st 2 ja § 91 lg-st 1 tulenevalt on maksejõuetuse tõendamise kohustus eelkõige kaebajal (vt Riigikohtu 16. veebruari 2006. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-80-05, p 7). Seetõttu peab kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusele lisama teatise enda ja oma perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisu kohta ning võimaluse korral muud tõendid, mis kinnitavad tema maksejõuetust (TsMS § 185 lg 2). Kui kohus on kindlaks teinud, et isikul ei olnud riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Kui kohtul tekib põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus taotlejalt nõuda täiendavate põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel. Seejuures on oluline, et enne oma õiguste rikkumisest teadasaamist ei pea isik ette nägema halduskohtusse pöördumise vajadust ega kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu tarbeks raha säästma. Kohus peaks hindama üksnes neid sissetulekuid ja väljaminekuid, mis jäävad kaebaja õigusi piiravast haldusaktist või toimingust teadasaamise ja halduskohtule kaebuse või riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise vahelisse perioodi. Arvestades HKMS § 9 lg-tes 4-6 sätestatud kaebuse esitamise tähtaegu ei tuleks kohtul võtta arvesse enam kui kaebuse või taotluse esitamise hetkele eelnenud nelja kuu sissetulekuid ja väljaminekuid. Riigikohus jääb oma senise praktika juurde, et kohtul tuleb maksejõuetuse põhjuste hindamisel arvestada, et kaebajal, sealhulgas kinnipeetaval, keda peetakse ülal riigieelarvest, võib esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud (vt nt Riigikohtu 21.11.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-55-07, p 8 ja 19.01.2010 määrus haldusasjas nr 3-3-1-81-09, p 8). Ka pärast riigilõivu tasumist peab kaebajale jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks (vt nt Riigikohtu 11.12.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-83-07, p 8 ning 06.02.008 määrused haldusasjades nr 3-3-1-91-07, p 8 ja 3-3-1-93-07, p 14). Kohtul puudub vajadus koguda täiendavaid tõendeid ja hinnata põhjalikumalt taotleja majanduslikku seisu, sealhulgas tuvastada, kas taotleja on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus tuleks igal juhul jätta rahuldamata põhjusel, et õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu.

Kokku: 34| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json