Kohtulahendite liigitus

Kokku: 34| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-3-1-36-16 PDF Riigikohus 15.06.2016
Üldkogu lahendis nr 3-3-1-35-15 märgitud summad on kohtutele orientiiriks, mis ei välista selliste kulutuste põhjendatust ka mõnevõrra väiksemas või suuremas määras, mistõttu ei oma näiteks töötasu alammäära suuruse mõningane muutumine kulutuste hindamisel määravat tähtsust. Kui asja materjalidest nähtub, et menetlusabi taotleja ei ole asjakohasel ajavahemikul reaalselt lisakulutusi kandnud, siis ei pea kohus üldkogu lahendis märgitud määras mahaarvamisi tegema. Kohtul ei ole aga kohustust kulude reaalset kandmist uurida, kui ta peab otstarbekaks tugineda üldkogu otsuses kajastatud eeldusele. Oluline ei ole igakuiselt täpselt nimetatud määras kulude tegemine – nelja kuu pikkusel perioodil tehtud lisakulutused võib summeerida. (p 10)
3-3-1-34-16 PDF Riigikohus 18.05.2016
Menetlusabi andmisel ei tule hinnata kinnipeetava kulutuste vajalikkust umbes 5% ulatuses töötasu alammäärast kuus (vt RKÜK 12. aprilli 2016 otsus asjas nr 3-3-1-35-15). Kinnipeetava igakuised kulutused ei ületa seda piiri ning HKMS § 112 lg 1 p 1 koosmõjus üldkogu otsusega ei keela tema menetlusabi taotluse rahuldamist. (p 11)
3-3-1-35-15 PDF Riigikohus 12.04.2016
HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang võib põhjustada olukorra, kus isikud on sunnitud valima kohtusse pöördumise ja hädavajalikus ulatuses toidu, ravimite või hügieenitarvete ostmise vahel (vt RKHK 16. novembri 2015 määrus asjas nr 3-3-1-35-15). Olukord, kus isik peab valima enda inimväärikuse tagamiseks vajalike kulutuste tegemise ja oma õiguste kohtuliku kaitse vahel, annab tunnistust sellest, et menetlusabi regulatsioon ei võimalda aidata kõiki isikuid, keda see on mõeldud abistama. (p 26) Õigus kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõigus on olulised põhiõigused ning need peavad PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 5 järgi olema tagatud igaühele, mitte ainult kulude kandmises osaleda suutvale isikule. Kui menetlusabi andmine on välistatud, ent isikul puuduvad tegelikult vahendid ettenähtud riigilõivu tasumiseks, ei ole kohtusse pöördumine pelgalt raskendatud, vaid isik on sellest võimalusest täielikult ilma jäetud. Samuti jäävad selle tagajärjel kaitseta need õigused, mille kaitseks isik soovib kohtusse pöörduda. (p 41) Selleks, et riigilõiv ei oleks kohtulikku kaitset väljasuretav, peab menetlusabi välistama olukorra, kus edulootusega kohtusse pöörduja õigused jäävad kohtuliku kaitseta üksnes isiku majandusliku seisundi tõttu. (p 42) Kui isikul puuduvad säästud ja hõlpsasti võõrandatav vara ning kogu tema sissetulek pärast HKMS § 112 lg 1 p-s 1 lubatud mahaarvamiste tegemist kulub hädavajalikus ulatuses toidule, ravimitele, riietele ja hügieenivahenditele, puuduvad isikul tegelikult rahalised vahendid menetluskulude kandmiseks või peaks isik menetluskulude kandmiseks jätma rahuldamata enda või oma ülalpeetavate esmavajadused. Mõlemad tagajärjed oleksid liiga rasked, et neid saaks õigustada huvi säästa mõnevõrra õigusemõistmiseks kuluvaid riigieelarve vahendeid. (p 43)
3-3-1-45-14 PDF Riigikohus 23.10.2014
Kuigi ka riigilõivust vabastamise taotluse üle otsustamisel tuleb arvestada faktiliste asjaoludega, pole praeguses asjas menetluse selles staadiumis võimalik hinnata, kas kahju õigusvastase tekitamise deliktikoosseis on täidetud või mitte. RLS § 22 lg 1 p 11 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel. Selles asjas ei ole kaebaja seostanud kahju selgelt terviserikke või kehavigastuse põhjustamisega, vaid heitnud ette peamiselt ülemäärast jõu kasutamist ning käsitanud seeläbi kahjustatud õigushüvena eelkõige inimväärikuse rikkumist. (p 8)
3-3-1-30-14 PDF Riigikohus 22.05.2014
Menetlusabi andmise üle otsustamise staadiumis ei ole põhjendatud võtta seisukohta kaebuse perspektiivituse kohta, kui kaebuse eduväljavaated sõltuvad asjaolust, mida ei ole veel välja selgitatud. Olukorras, kus olulised asjaolud ei ole välja selgitatud, ei saa järeldada, et kaebusega ei ole võimalik saavutada eesmärki (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-73-12, p 7). Kui halduskohus kahtles kaebuse eduväljavaadetes, oli tal võimalus küsida kaebajalt ja/või vastustajalt täiendavaid andmeid või anda kaebajale menetlusabi ning selgitada olulised asjaolud välja asja sisulise lahendamise käigus. Seega, isegi kui kaebaja pöördumine vangla poole omaks asja lahendamisel tähtsust, ei olnuks õiguspärane jätta menetlusabi taotlust sellel motiivil rahuldamata. (p 12)
3-3-1-82-13 PDF Riigikohus 12.03.2014
Põhialused menetlusabi andmiseks sätestab HKMS § 111 lg 1. HKMS § 111 lg 1 alusel isiku majandusliku seisundi hindamise korda täpsustab TsMS § 186 lg 1. Juhul, kui isik vastab HKMS § 112 lg-s 1 sätestatud menetlusabi saamise tingimustele, on HKMS § 116 lg 2 alusel kohaldatav TsMS § 186 lg 1. TsMS § 186 lg 1 ei ole HKMS § 112 lg 1 p 1 suhtes erinorm. (p 10) Seega tuleb menetlusabi asjaolusid kontrollida kahes osas: esmalt analüüsitakse taotleja enda sissetulekuid ja muid asjaolusid HKMS § 112 lg 1 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning seejärel arvestatakse TsMS §-s 186, sh lg-s 1 sätestatud asjaolusid (vrd määrus asjas nr 3-2-1-146-12, p 8). Kui pole HKMS § 112 lg 1 p-des 1, 2 või 3 sätestatud alust menetlusabi andmisest keeldumiseks, siis on TsMS § 186 lg 1 järgi võimalik menetlusabi taotleja perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid arvestades otsustada, kas vabastada taotleja täielikult või osaliselt menetluskulude kandmisest või määrata menetluskulude tasumine osamaksetena (vrd samas, p 9, ja määrus asjas nr 3-2-1-106-06, p 12). Menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel TsMS § 186 lg 1 alusel võib kohus arvestada ka seaduses otse nimetamata kulusid ja muid asjaolusid (määrus asjas nr 3-2-1-152-12, p 16). (p 11) HKMS § 112 lg 1 p 1 ei võimalda isiku sissetulekutest maha arvata kohtumenetluses tasutavat riigilõivu ega kautsjoni. Riigikohus on pidanud põhjendatuks võrdsustada nimetatud mahaarvamistega analoogia korras kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad, sest kinnipeetaval puudub nende summade osas käsutamisõigus (määrus asjas nr 3-7-1-3-61-12, p 10). Kuivõrd lõivustatava avalduse esitamise üle otsustab isik ise, ei ole riigilõivu puhul tegemist summaga, mille käsutamisõigust isikul pole. Seetõttu puudub alus seda HKMS § 112 lg 1 p-s 1 loetletud mahaarvamistega võrdsustada. Juhul, kui lõivustatava avalduse esitamine on vajalik isiku õiguste kaitseks, võib riigilõivu mahaarvamise võimaluse puudumine piirata ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste kasutamist. Samuti ei võimalda HKMS § 112 lg 1 p 1 isiku sissetulekutest maha arvata kulutusi hügieenitarvetele, toidule ega riietele, mis samuti võib piirata ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste kasutamist. (p 12)
3-3-1-73-12 PDF Riigikohus 06.03.2013
Isikule antakse menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda ning on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Menetlusabi ei anta kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Praegusel juhul on menetlusabi andmise tingimused täidetud, kuna on piisav alus eeldata, et kaebus ei ole perspektiivitu. Asja ei saa pidada ka kaebajale vähetähtsaks ning asjast saadav võimalik kasu ei ole ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega.
3-3-1-42-12 PDF Riigikohus 10.10.2012
Kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv arvutatakse nõudest tervikuna, mitte selle osadest lähtudes. Seetõttu tuleb kohtul isikule menetlusabi andmisel võtta aluseks kogu nõudelt arvutatav riigilõivu summa. Kohus peab otsustama isiku vabastamise riigilõivu tasumisest proportsionaalselt nõude perspektiivika osaga, kuna see aitab kaasa sellele, et isikud esitaksid kahju hüvitamise nõudeid mõistlikus suuruses. Mida suurem on perspektiivikas osa kogu kahju hüvitamise nõudest, seda väiksema riigilõivu peaks isik osalise menetlusabi andmise korral tasuma. Kohus ei ole menetlusabi korras isikut riigilõivu tasumisest osaliselt vabastades seotud RLS § 571 lg-s 2 toodud riigilõivu alammääraga ja võib määrata isikule tasumiseks riigilõivu ka summas, mis jääb alla nimetatud sätetes toodud alammäära. Alammäär kehtib kogu nõudelt tasumisele kuuluva riigilõivu suhtes, mitte selle summa suhtes, mille kohus menetlusabi korras isikule riigilõivuna tasumiseks määrab.
3-3-1-35-10 PDF Riigikohus 31.08.2011
HKMS ja RLS reguleerivad ammendavalt riigilõivu tasumise halduskohtumenetluses ning seetõttu ei ole alust kohaldada HKMS § 5 lg-t 1 ja TsMS § 145. Ei HKMS ega RLS näe Eesti Vabariigile ja teda esindavatele haldusorganitele ette vabastust riigilõivu ja kautsjoni tasumisest. RLS § 2 lg 1 p-s 3 on ammendavalt sätestatud alused, millal kaebus on riigilõivuvaba. Riigilõivuvabastust ametikohalt kõrvaldamise kui kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamisel seadus ei sätesta. Kriminaalmenetluse tagamise vahendite kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamisel on lõivuvabastus ette nähtud üksnes vahi alla võtmisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude puhul. Ametikohalt kõrvaldamine ei mahu ka RLS § 22 lg 1 p-s 3 kasutatud mõiste "kriminaalvastutusele võtmine" alla, mis tuleneb kehtivuse kaotanud kriminaalmenetluse koodeksist ja kriminaalkoodeksist. Riigikohtu praktikas on kriminaalvastutusele võtmist käsitatud ajas kulgeva protsessina, mis algas süüdistatava kohtu alla andmisest (vt Riigikohtu 12.03.1996 otsust kohtuasjas nr 3-1-1-32-96; samuti 03.10.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-1-1-42-08 p-i 11). Kohtu alla andmisega lõppes kuriteo aegumine. Kriminaalvastutusele võtmine ei hõlmanud enne kohtu alla andmist tehtud kriminaalmenetlustoiminguid ja nendega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks esitatud kaebus ei olnud riigilõivuvaba. Kehtivas kriminaalmenetluse seadustikus ja karistusseadustikus puudub iseseisev kriminaalvastutusele võtmise instituut, seetõttu ei ole RLS § 22 lg 1 p 3 sõnastus enam ajakohane.
3-3-1-95-10 PDF Riigikohus 16.05.2011
Mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse esitamisel sõltub riigilõivu tasumisest vabastamine sellest, kui intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille rikkumise eest nõutakse mittevaralist kahju. Distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine on rangeim mõjutusvahend, mis riivab oluliselt kinnipeetava vabadusõigust ning toob kaasa muude õiguste ja vabaduste täiendava kitsendamise. Seetõttu ei saa kaebuses väidetavat ebaõiget kartserikaristuse määramist käsitada väheintensiivse riivena.
3-3-1-11-11 PDF Riigikohus 04.05.2011
Riigilõivust vabastamine ei ole põhjendatud väheintensiivse riive korral. Pikaajalist kinnipidamistingimuste rikkumist ei saa käsitada väheintensiivse riivena ning sellel alusel esitatud kaebust pidada mitteolulise õiguse rikkumise alusel esitatud kaebuseks. Riigilõivu üheks eesmärgiks on vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist, et tagada kohtusüsteemi tõhus toimimine. See ei tohi aga välistada kaheldavate ja vaieldavate kaebuste esitamist, sest nii piirataks isikute kaebeõigust ülemääraselt. Seadus ei sätesta selgesõnaliselt, et kohus peaks andma menetlusosalisele riigilõivu tasumiseks tähtaja ka juhul, kui riigilõivust vabastamise taotlus jäetakse rahuldamata See ei tähenda, et kohus ei peaks tähtaja andmist kaaluma. Riigilõivu tasumiseks tähtaja andmata jätmisega piirataks kaebaja menetluslikke õigusi ja kaebeõigust, sest isikult võetakse võimalus puudus kõrvaldada. Kohtutel on riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmise korral tähtaja andmise küsimuses kaalutlusruum, kuid üldjuhul tuleb kaebajale siiski anda riigilõivu tasumiseks uus tähtaeg.
3-3-1-7-11 PDF Riigikohus 04.04.2011
Isiku vabastamine riigilõivu tasumisest tema enda esitatud kaebustest koopiate väljastamisel ei ole põhjendatud, kui isikul on võimalik oma eesmärki saavutada ka HKMS § 15 lg 1 alusel toimikuga tutvumist taotledes. Ärakirjade väljastamine isiku pool esitatud kaebustest ei oleks tema õiguste kaitseks vajalik.
3-3-1-75-10 PDF Riigikohus 20.12.2010
Riigilõivust vabastamise küsimuses ei kehti jätkuvuse põhimõte. HKMS § 91 lg 1 kolmanda lause kohaselt ei too riigilõivu tasumisest vabastamine halduskohtus automaatselt kaasa riigilõivu tasumisest vabastamist apellatsioonkaebuse esitamisel. Ringkonnakohus võib, tuginedes esitatud apellatsioonkaebusele, võtta riigilõivuvabastuse küsimuses teise seisukoha. Küll peab ringkonnakohus põhjendama, miks ei ole esitatud kaebus käsitatav riigilõivuvaba kaebusena. Jätkuvuse põhimõte puudub ka juhtumil, mil vaidluse all on küsimus, kas kaebajal on kaebuses toodud faktilistest asjaoludest lähtuvalt üldse riigilõivu tasumise kohustust või mitte.
3-3-1-79-10 PDF Riigikohus 11.11.2010
Üldjuhul tuleb maksejõuetu isik riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Riigilõivust vabastamise taotluse võib jätta rahuldamata üksnes siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu (vt Riigikohtu 22.06.2010 määruse haldusasjas 3-3-1-20-10 p-i 15). Eelöeldust tulenevalt ei pea kohus riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmiseks andma hinnangut nii kaitstava õiguse olulisusele kui ka kaebuse perspektiivikusele. Mõlemad alused eraldiseisvana on piisavaks põhjenduseks taotluse rahuldamata jätmisel. Riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmisel tuleb jätta kaebus käiguta ja anda kaebajale uus tähtaeg riigilõivu tasumiseks (vt Riigikohtu 22.09.2010 määruse haldusasjas 3-3-1-40-10 p-i 14). Üksnes määratud tähtpäevaks riigilõivu tasumata jätmise korral tekib kohtul õigus kaebus läbi vaatamata jätta ning see kaebuse esitajale tagastada.
3-3-1-67-10 PDF Riigikohus 04.11.2010
Riigikohtu 15.02.2006.a määruses haldusasja nr 3-3-1-80-05 väljendatud seisukohta, et lahendi tegemisel tuleb arvestada, et isik ei saa olla maksejõuline ühes ja maksejõuetu teises samal ajal toimuvas kohtumenetluses. See seisukoht on kohaldatav juhul, kui teises kohtuasjas on tuvastatud taotleja maksejõuetus ja taotleja varaline seisund pole oluliselt muutunud. Ainuüksi asjaolust, et kaebaja on tasunud ühes kohtuasjas riigilõivu, ei saa järeldada maksejõulisust teises kohtuasjas. Vt ka kohtuasja nr 3-3-1-20-10 annotatsiooni.
3-3-1-64-10 PDF Riigikohus 04.10.2010
HKMS § 91 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et isiku maksevõime riigilõivu tasumisest vabastamise otsustamiseks tuvastatakse kaebuse või kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus esitatakse pärast kaebuse esitamist, siis nimetatud taotluse esitamise seisuga. Nende sissetulekute arvestamine, mis laekusid alles pärast kaebuse esitamist, on ekslik (vt Riigikohtu 22.06. 2010 määruset asjas 3-3-1-20-10 ning 23.09.2010 määruse asjas 3-3-1-25-10).
3-3-1-58-10 PDF Riigikohus 27.09.2010
3-3-1-25-10 PDF Riigikohus 23.09.2010
Kui isikul ei olnud faktiliselt võimalik kaebuse esitamisel riigilõivu tasuda, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks võib jätta rahuldamata vaid siis, kui kaitsta soovitavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. Kui kohtul on põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus nõuda täiendavate põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel. Maksejõuetuse põhjuste hindamisel tuleb arvestada, et kaebajal, s.h kinnipeetaval võib esineda selliseid väljaminekuid, mida ei saa pidada põhjendamatuks (vt Riigikohtu 22.06.2010 määruse haldusasjas nr 3-3-1-20-10 p-i 15).
3-3-1-40-10 PDF Riigikohus 22.09.2010
Tulenevalt HKMS § 84 lg-st 2 peab ringkonnakohus pärast riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmist apellatsioonkaebuse käiguta jätma ja andma kaebajale uue tähtaja riigilõivu tasumiseks. Üksnes määratud tähtpäevaks riigilõivu tasumata jätmisel saab ringkonnakohus jätta kaebuse läbi vaatamata ning selle HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel tagastada.
3-3-1-20-10 PDF Riigikohus 22.06.2010
Menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades peab Riigikohus vajalikuks muuta HKMS § 91 lg 1 lause 1 kohaldamise praktikat. HKMS § 15 lg-st 3, § 16 lg-st 2 ja § 91 lg-st 1 tulenevalt on maksejõuetuse tõendamise kohustus eelkõige kaebajal (vt Riigikohtu 16. veebruari 2006. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-80-05, p 7). Seetõttu peab kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusele lisama teatise enda ja oma perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisu kohta ning võimaluse korral muud tõendid, mis kinnitavad tema maksejõuetust (TsMS § 185 lg 2). Kui kohus on kindlaks teinud, et isikul ei olnud riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Kui kohtul tekib põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus taotlejalt nõuda täiendavate põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel. Seejuures on oluline, et enne oma õiguste rikkumisest teadasaamist ei pea isik ette nägema halduskohtusse pöördumise vajadust ega kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu tarbeks raha säästma. Kohus peaks hindama üksnes neid sissetulekuid ja väljaminekuid, mis jäävad kaebaja õigusi piiravast haldusaktist või toimingust teadasaamise ja halduskohtule kaebuse või riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise vahelisse perioodi. Arvestades HKMS § 9 lg-tes 4-6 sätestatud kaebuse esitamise tähtaegu ei tuleks kohtul võtta arvesse enam kui kaebuse või taotluse esitamise hetkele eelnenud nelja kuu sissetulekuid ja väljaminekuid. Riigikohus jääb oma senise praktika juurde, et kohtul tuleb maksejõuetuse põhjuste hindamisel arvestada, et kaebajal, sealhulgas kinnipeetaval, keda peetakse ülal riigieelarvest, võib esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud (vt nt Riigikohtu 21.11.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-55-07, p 8 ja 19.01.2010 määrus haldusasjas nr 3-3-1-81-09, p 8). Ka pärast riigilõivu tasumist peab kaebajale jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks (vt nt Riigikohtu 11.12.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-83-07, p 8 ning 06.02.008 määrused haldusasjades nr 3-3-1-91-07, p 8 ja 3-3-1-93-07, p 14). Kohtul puudub vajadus koguda täiendavaid tõendeid ja hinnata põhjalikumalt taotleja majanduslikku seisu, sealhulgas tuvastada, kas taotleja on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus tuleks igal juhul jätta rahuldamata põhjusel, et õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu.

Kokku: 34| Näitan: 1 - 20