3-23-2195/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.04.2024 |
|
Riigi õigusabi seaduse alusel kehtestatud justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 18 reguleerib tõlkekulude hüvitamist, kuid seda vaid juhul, kui kasutatakse tõlketeenust. Kui advokaat kasutab ise tõlkeprogramme, suurendab see õigusabi osutamisele kulunud aega. Advokaat peab ametlikust tõlketeenusest loobumisel iga kord hindama enda keeleoskust ja konkreetse juhtumi asjaolusid. Kui esineb kahtlus, et tõlkeprogrammide abil ei ole võimalik menetluses olulist dokumenti või pöördumist korrektselt tõlkida, peab advokaat siiski kasutama tõlketeenust. Tõlkimise eest on esindaja õigustatud tasu saama. (p-d 13 ja 14)
Advokaadile riigi õigusabi tasu määramine ei tohiks sõltuda sellest, kas ta on kohtule omaalgatuslikult esitanud toimingute tegemist tõendavaid materjale. Juhul kui riigi õigusabi tasu taotlust lahendaval kohtul tekib kahtlus toimingute tegemise või vajalikkuse kohta, on kohtul võimalik küsida advokaadilt täpsustavaid küsimusi. Kohtul on ka õigus küsida advokaadilt toimingute tegemist tõendavaid materjale, arvestades seejuures advokaadi kutsesaladuse põhimõttega. (p 15)
|
| 2-21-1582/97
|
Riigikohtu erikogu |
07.02.2024 |
|
Riigikohtu järjekindlas praktikas (RKHKo nr 3-20-915/47, p 32; RKHKm nr 3-20-2004/46, p 19; RKHKo nr 3-20-1115/147, p 40; RKHKm nr 3-22-937/21, p 7) on kinnistunud seisukoht, et RÕS § 22 lg-s 3 on sätestatud kolme kuu pikkune tähtaeg riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse esitamiseks alates riigi õigusabi toimingu tegemisest, kui menetlus ei lõpe varem. Seda praktikat toetab RÕS § 22 lg 3 selge tekst. Sättele praeguse kuju andnud eelnõu seletuskirja (Riigikogu XIV koosseisu 200 SE) lk-lt 22 nähtub, et praktika on kooskõlas seadusandja tahtega. Selgelt väljendatud seadusandja tahtest kõrvale kaldumine pole põhjendatud. (p-d 8 ja 9)
|
| 3-22-937/21
|
Riigikohtu halduskolleegium |
22.06.2023 |
|
RÕS § 22 lg 3 kohaselt esitab advokaat taotluse riigi õigusabu tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks kohtumenetluses igas kohtuastmes kolme kuu jooksul pärast riigi õigusabi toimingu tegemist, kuid hiljemalt vastava menetluse lõpus. Sättest tuleneb seega tingimus, et taotlus tuleb esitada kolme kuu jooksul, v.a juhul, kui menetlus lõpeb varem kui kolme kuu jooksul (vt RKHKo nr 3-20-915/47, p 32). (p 7)
HKMS § 2 lg-s 3 on sätestatud dispositsioonipõhimõte, mille järgi lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Sama paragrahvi lg 4 teises lauses on sätestatud, et kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Tulenevalt HKMS § 203 lg-st 2 ja § 197 lg-st 1 võib ringkonnakohus määruskaebemenetluses kontrollida halduskohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes määruskaebusega vaidlustatud ulatuses. Järelikult ületab ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel selle piire, kui tühistab advokaadi määruskaebuse alusel halduskohtu määruse ja rahuldab riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotluse halduskohtust väiksemas ulatuses. (p-d 8 ja 9)
|
| 3-20-2004/46
|
Riigikohtu halduskolleegium |
05.12.2022 |
|
Euroopa Kohtu seisukoha järgi tuleb direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-t 1 tuleb tõlgendada viisil, et see ei luba liikmesriigil määrata riigis ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine üksnes üldalusel (s.o oht väljasaatmise tulemuslikkusele), ilma et oleks täidetud mõni riigisiseses õiguses selle sätte ülevõtmiseks ette nähtud ja selgelt määratletud kinnipidamise alustest (EKo C-241/21, p 55). Seega tuleb enne 18. juunit 2022 kehtinud VSS § 15 lg-t 2 tõlgendada ja kohaldada viisil, et selle p-des 1–3 toodud loetelu kinnipidamise õiguslikest alustest on ammendav. Seda vaatamata normis kasutatud loetelu näitlikkusele osutavatele sõnadele „eelkõige juhul, kui“ ( 18. juunil 2022 jõustunud VSS § 23 lg 1 sisaldab samasisulist ebaselgust). (p-d 16 ja 17)
Kui on piisav alus arvata, et isik ei pruugi Eestist ilma väljasaatmiseta lahkuda ning võib selle asemel asuda elukaaslasega tekkinud konflikti lahendama ja sellega panna toime uue süüteo, võib järeldada, et olukord võib suure tõenäosusega eskaleeruda ning isiku lahkumine ei pruugi seetõttu toimuda loodetud viisil. See võib sõltumata pakku mineku kavatsusest näidata isiku soovimatust lahkumiskohustust täita. Samas pole uue kuriteo toimepanemise korral vähetõenäoline ka pakku mineku oht. Isiku soovimatus lahkumiskohustust täita ei pruugi tähendada põgenemise ehk pakku mineku ohtu tavatähenduses. VSS § 68 p 6 tõttu tuleb enne 18. juunit 2022 kehtinud VSS § 15 lg 2 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu mõista tavatähendusest laiemalt. VSS § 68 p 6 järgi esineb välismaalase põgenemise oht mh juhul, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. See hõlmab ka kavatsuse täita lahkumiskohustus üksnes tingimustel, mis seavad ohtu lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkuse. Formuleeringu „põgenemise oht“ määratlus VSS § 68 p-s 6 ega selle sisustamine eeltoodud viisil vastuolus direktiiviga 2008/115/EÜ. Direktiiv kohustab liikmesriike tagama ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tõhusa väljasaatmise. Direktiiv ei keela selle ülevõtmisel samale terminile erineva tähenduse andmist ega teistsuguse normitehnilise konstruktsiooni kasutamist, kui tagatud on direktiivi eesmärgi saavutamine piisava selguse ja täpsusega (EKo C-281/11, p 65; EKo C-363/85, p 15). (p-d 18.2 – 18.7)
Kui riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotluses nimetatud toimingud on tehtud varem kui kolm kuud taotluse esitamisest (RÕS § 22 lg 3), sest kohtumenetlus oli peatatud Euroopa Kohtu menetluse ajaks, tuleb taotlus lugeda tervikuna tähtaegseks. (p 19)
|
| 3-19-405/50
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.12.2019 |
|
Justiitsministri 26.07.2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ §-i 5 ei ole alust tõlgendada selliselt, et iga kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise toimingu sooritamise eest (nt e-kirjavahetus kliendiga, telefonikõned), mille ajaline kestus jääb eraldi võetuna alla poole tunni, kajastub esindaja tasuarvestuslehel miinimumtasuna poole tunni tasu. Määruse § 5 sätestab tasu miinimummäära, mida tuleb arvestada menetlust ettevalmistavate toimingute summeerimisel ühe kohtuastme lõikes. Säte kuulub kohaldamisele vaid juhul, kui põhjendatud ajakulu riigi õigusabi osutamisel ühes kohtuastmes kokku jääb alla poole tunni. Vastupidise tõlgenduse aktsepteerimine tähendaks riigi õigusabi eest ülemäärast tasumist aja eest, mil õigusabi tegelikult ei osutatud. (p 4)
|
| 3-3-1-9-17
|
Riigikohus |
27.06.2017 |
|
Kolleegium on RVastS § 9 lg-t 1 kohaldades pidanud võimalikuks mittevaralise kahju hüvitamist ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamisega (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-43-11). Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-14) . RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. (p 13)
Mitte igasugune arsti vastuvõtule viimata jätmine ei tekita niivõrd intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas. Küll aga on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendatud, kui on tuvastatud, et arsti juurde viimata jätmise tõttu jäi isikul saamata õigeaegne ravi ning ta pidi seetõttu kõhuvalude käes kannatama. (p 16)
HKMS § 109 lg 4 alusel menetluskulude jaotuse muutmine on kõrgema kohtu seadusest tulenev ülesanne, sõltumata sellest, kas menetluskulude jaotust on vaidlustatud või mitte Menetluskulude jaotust on vaja muuta sellepärast, et HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kohtul ei oleks võimalik alama astme kohtu lahendi muutmisel või uue lahendi tegemisel alama astme kohtus kantud menetluskulude jaotust omal algatusel muuta, ei oleks HKMS § 108 lg 1 eesmärki võimalik saavutada. HKMS §-d 108 ja 109 ei reguleeri riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist. Põhjendatud tasu ja vajalikud kulud RÕS mõttes ei sõltu kohtumenetluse tulemusest. Seetõttu puudub kõrgema astme kohtul vajadus omal algatusel seda ümber hinnata. Omal algatusel saab kõrgema astme kohus muuta üksnes vastaspoolelt riigituludesse väljamõistetava riigi õigusabi tasu proportsiooni (HKMS § 118 lg 2), sest see sõltub kohtumenetluse tulemusest. (p-d 17 ja 18)
|
| 3-3-1-23-02
|
Riigikohus |
09.04.2002 |
|
Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et kuna kehtivas kriminaalmenetlusõiguses puudub väidetaval kannatanul võimalus vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist kohtus, siis on ainsaks õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine halduskohtule. Seega on halduskohtus võimalik vaidlustada ka prokuröri ja uurija toiminguid kriminaalasja menetlemise alustamisest keeldumisel.
Kaebuse kooskõlla viimiseks seaduse nõuetega võib olla vajalik määrata kaebajale tasuta õigusabi.
|
| 3-3-1-2-02
|
Riigikohus |
21.02.2002 |
|
Kriminaalmenetluse koodeksiga sätestatud õigus kaevata prokurörile ja riigi peaprokurörile on olemuselt subjektiivne õigus. Ka need õigused, mida soovitakse kaitsta kriminaalmenetluse abil, on olemuselt subjektiivsed õigused. Põhiseaduse § 15 lg 1 ei anna alust järelduseks, et Eesti õiguskorras on subjektiivseid õigusi, mille kohtulik kaitse on põhimõtteliselt välistatud. Seega peab kohtulikule kontrollile olema allutatud ka uurija ja prokuröri tegevus kriminaalmenetluse alustamisel. Kuna kehtivas kriminaalmenetlusõiguses pole sätteid, mis annaksid väidetavale kannatanule võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist kohtus ja puudub kohtuliku kontrolli võimalus, jääb ainsaks õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine halduskohtule. Sellisele järeldusele orienteerib Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00 ning Põhiseaduse § 13 1. lõike esimene lause ja 2. lõige ning § 14. Kui Põhiseaduse §-s 13 lg 2 nimetatud seadus puudub, siis on kohus kohtuniku õiguse korras pädev vastava normi looma.
Halduskohus ei saa hinnata kriminaalmenetluse alustamise vajalikkust ja otstarbekust ning saab kontrollida vaid seda, kas uurija ja prokurör toimisid seaduspäraselt. Halduskohus ei saa teha ettekirjutust alustada kriminaalmenetlust. Halduskohus ei tohiks piirduda ainult kontrollimisega, kas on rikutud põhiõigusi, sest kriminaalmenetluses saab kaitsta ka õigusi, mis pole käsitatavad põhiõigustena. Kui isiku väidetavat õigust ei saa kriminaalmenetluses kaitsta, jääb halduskohtule kriminaalmenetluse algatamisest keeldumise peale esitatud kaebus rahuldamata. Kaebus jääb rahuldamata ka siis, kui kriminaalmenetluse alustamisest keeldumisel või sellele eelnevalt ei ole rikutud kriminaalmenetlusõiguse norme.
Kriminaalmenetluse koodeksiga sätestatud õigus kaevata prokurörile ja riigi peaprokurörile on olemuselt subjektiivne õigus. Ka need õigused, mida soovitakse kaitsta kriminaalmenetluse abil, on olemuselt subjektiivsed õigused. Põhiseaduse § 15 lg 1 ei anna alust järelduseks, et Eesti õiguskorras on subjektiivseid õigusi, mille kohtulik kaitse on põhimõtteliselt välistatud. Seega peab kohtulikule kontrollile olema allutatud ka uurija ja prokuröri tegevus kriminaalmenetluse alustamisel. Kuna kehtivas kriminaalmenetlusõiguses pole sätteid, mis annaksid väidetavale kannatanule võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist kohtus ja puudub kohtuliku kontrolli võimalus, jääb ainsaks õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine halduskohtule. Sellisele järeldusele orienteerib Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00 ning Põhiseaduse § 13 1. lõike esimene lause ja 2. lõige ning § 14. Kui Põhiseaduse §-s 13 lg 2 nimetatud seadus puudub, siis on kohus kohtuniku õiguse korras pädev vastava normi looma.
Seisukoht, et kui halduskohus pole pädev antud asjas esitatud kaebust lahendama, siis puudub riigi arvel advokaadi esindajaks määramise vajadus, ei tulene seadusest ega ole kooskõlas efektiivse õigusabi tagamise võimalusega, mis on sätestatud nii HKMS §-s 94 kui ka TsMS §-s 83 lg 3. Kaebuse esitaja võib õigusabi vajada ka kaebuse seaduse nõuetega kooskõlla viimiseks või halduskohtu selle määruse peale erikaebuse koostamiseks ja esitamiseks, millega kohus leidis, et kaebuse läbivaatamine pole halduskohtu pädevuses. Sellises olukorras ei saa eitada füüsilisele isikule tasuta õigusabi määramise võimalust.
Kuna kehtivas kriminaalmenetlusõiguses pole sätteid, mis annaksid väidetavale kannatanule võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist kohtus ja puudub kohtuliku kontrolli võimalus, jääb ainsaks õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine halduskohtule. Sellisele järeldusele orienteerib Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00 ning Põhiseaduse § 13 1. lõike esimene lause ja 2. lõige ning § 14. Kui Põhiseaduse §-s 13 lg 2 nimetatud seadus puudub, siis on kohus kohtuniku õiguse korras pädev vastava normi looma.
|
| 3-3-1-47-99
|
Riigikohus |
20.12.1999 |
|
Kui ringkonnakohtu otsus, millega halduskaristuse määramise otsus tunnistati ebaseaduslikuks, kuulub tühistamisele ja menetlus haldusõiguserikkumise asjas lõpetamisele, siis puudub alus kassatsioonkaebuse rahuldamiseks, millega taotleti advokaadi õigusabi eest tasutud summa hüvitamist riigi- või kohaliku eelarve vahenditest.
|
Facebook
X.com