/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-1207/29 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.02.2019
Vara omanik on isik, kes omab kontot, millele on paigutatud raha, ehk kellel on nõudeõigus panga vastu (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-68-16, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda ei väära ka see, kui on tõendatud, et raha laekus isiku pangakontole kellegi teise majandustegevuse tulemusena. Isikul, kes omab kontot, on endiselt nõudeõigus panga vastu. (p 11)
Maksuhaldur ei saa täitetoiminguid sooritades või nende sooritamiseks luba taotledes eeldada, et võlgnikul on kellegi vastu nõue (vt RKTK määrus asjas nr 2-17-6743/38, p 16.3). (p 11)
Maksuhaldur ei saa täitetoiminguid sooritades või nende sooritamiseks luba taotledes eeldada, et võlgnikul on kellegi vastu nõue (vt RKTK määrus asjas nr 2-17-6743/38, p 16.3). (p 11) MKS § 136^1 korras saab taotleda luba vaid maksukohustuslase vara suhtes (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-28-11, p 45, ja otsus asjas nr 3-3-1-82-12, p 53). Kui seadusandja on pidanud vajalikuks anda võimalus arestida vara, sõltumata selle omaniku isikust, on see seaduses sätestatud (vt nt RahaPTS § 57 lg 6, aga ka KrMS § 142 lg 1). (p 12) Maksukohustuse täitmisest kõrvalehoidumise vältimiseks on võimalik Maksu- ja Tolliametil (MTA) enne rahalise nõude või kohustuse määramist taotleda halduskohtult endale (MKS § 136^1 lg 1 ja § 130 lg 1 p 3) või kohtutäiturile (MKS § 136^1 lg 1^1 p 2) loa andmist võlgniku kolmanda isiku vastu suunatud nõude arestimiseks ja kohustada kolmandat isikut maksma raha selleks ettenähtud kontole (TMS § 111, MKS § 136^1 lg 1^1 p 2). Kohtutäiturile loa andmist täitetoimingute sooritamiseks enne rahalise nõude või kohustuse määramist võib MTA taotleda üksnes siis, kui maksuhalduri poolt MKS § 130 lg-s 1 sätestatud täitetoimingute sooritamine ei ole asjas võimalik või ei oleks suure tõenäosusega tulemuslik (MKS § 136^1 lg 1^1, vt ka MKS § 130 lg 2). Seega peab MTA kohtutäiturile loa taotlemisel põhjendama, miks ta ei saa või tal poleks otstarbekas ise täitetoiminguid sooritada. (p 13)
3-15-2079/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.05.2018
Isikule peab olema tagatud PS § 44 lg-s 3 sätestatud põhiõigus tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes hoitavate andmetega. Õigus saada teavet ja isikuandmeid ning nõuda nende parandamist on isikul üldjuhul ka suhtes avaliku ülesande täitjaga ja seda sõltumata sellest, kuidas isik saab andmetöötlusest teada, või juhul, kui ta ei ole küll andmetöötlusest teadlik, kuid soovib mingil põhjusel teada, kas ja milliseid tema isikuandmeid haldusorgan töötleb. PS § 44 lg 3 kohased andmesubjekti õigused suhtes avaliku ülesande täitjaga ei ole siiski piiramatud – neid võib piirata, kui selle näeb ette isikuandmete kaitse seadus (nt IKS § 20), eriseadus või Euroopa Liidu otsekohalduv õigusakt (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 24). (p-d 14–15)
Isikule peab olema tagatud PS § 44 lg-s 3 sätestatud põhiõigus tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes hoitavate andmetega. Õigus saada teavet ja isikuandmeid ning nõuda nende parandamist on isikul üldjuhul ka suhtes avaliku ülesande täitjaga ja seda sõltumata sellest, kuidas isik saab andmetöötlusest teada, või juhul, kui ta ei ole küll andmetöötlusest teadlik, kuid soovib mingil põhjusel teada, kas ja milliseid tema isikuandmeid haldusorgan töötleb. PS § 44 lg 3 kohased andmesubjekti õigused suhtes avaliku ülesande täitjaga ei ole siiski piiramatud – neid võib piirata, kui selle näeb ette isikuandmete kaitse seadus (nt IKS § 20), eriseadus või Euroopa Liidu otsekohalduv õigusakt (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 24). (p-d 14–15)
Ainuüksi asjaolust, et haldusorgan võib seaduse alusel avalike ülesannete täitmiseks andmeid töödelda isikut sellest teavitamata, ei järeldu see, et isikul puudub õigus saada isikuandmete töötlejalt enda kohta käivaid isikuandmeid või nõuda nende parandamist (vt IKS §-d 19 ja 21). (p 15)
Ainuüksi asjaolust, et haldusorgan võib seaduse alusel avalike ülesannete täitmiseks andmeid töödelda isikut sellest teavitamata, ei järeldu see, et isikul puudub õigus saada isikuandmete töötlejalt enda kohta käivaid isikuandmeid või nõuda nende parandamist (vt IKS §-d 19 ja 21). (p 15, vt ka isikuandmete kaitse direktiivi kohta p 17) Avalike ülesannete täitmisel on üldjuhul lähtekohaks võimalikult avar juurdepääs teabele ja isikuandmetele. Finantsjärelevalve sektoris on ametisaladuse hoidmise kohustusest tulenevalt lähtekoht vastupidine – reegliks on konfidentsiaalsus ning juurdepääs avalikule teabele ja isikuandmetele on erand. Järelevalveasutused on küll kohustatud järgima isikuandmete töötlemise reegleid ja põhimõtteid, kuid ametisaladuse hoidmise kohustus piirab andmesubjekti õigust pääseda juurde asjakohasele teabele ja teda puudutavatele isikuandmetele. (p 21)
Ainuüksi asjaolust, et haldusorgan võib seaduse alusel avalike ülesannete täitmiseks andmeid töödelda isikut sellest teavitamata, ei järeldu see, et isikul puudub õigus saada isikuandmete töötlejalt enda kohta käivaid isikuandmeid või nõuda nende parandamist (vt IKS §-d 19 ja 21). Õigus saada teavet ja isikuandmeid ning nõuda nende parandamist on isikul üldjuhul ka suhtes avaliku ülesande täitjaga ning seda sõltumata sellest, kuidas isik saab andmetöötlusest teada, või juhul, kui ta ei ole küll andmetöötlusest teadlik, kuid soovib mingil põhjusel teada, kas ja milliseid tema isikuandmeid haldusorgan töötleb. (p 15) Ebaõigeid isikuandmeid ei ole kohustatud parandama üksnes andmete looja, vaid ka see, kes on andmed saanud kolmandalt isikult, kuid kes tuvastab nende ebaõigsuse (vt IKS § 24 p 6). Andmete parandamisel lasub parandajal (sh haldusorganil) üldjuhul kolmandate isikute teavitamise kohustus, kuid andmete parandamist kolmandate isikute andmekogudes parandaja tagada ja isik haldusorganilt nõuda ei saa – haldusorgan saab üksnes täita teavitamiskohustust. (p 24) Õigus nõuda isikuandmete parandamist ei ole siiski piiramatu. Alused, mil võib jätta rahuldamata andmesubjekti nõude parandada tema isikuandmed, on üldnormidena sätestatud IKS § 21 lg-s 3 koostoimes IKS §-ga 20 (vt ka isikuandmete kaitse direktiivi kohta p 17). (p 25) Finantsjärelevalvemenetluse välisel isikul puudub õigus nõuda finantsjärelevalve käigus kogutud andmete parandamist, sest see võib kahjustada finantsjärelevalveorgani ametisaladuse hoidmise kohustust (vt FIS § 54 lg 2). Finantsinspektsioon võib võtta andmesubjekti esitatud teabe andmete ebaõigsuse kohta küll teadmiseks ja selle alusel omal algatusel andmed parandada, kuid andmesubjektil puudub sellesisuline nõudeõigus. (p 26)
Finantsjärelevalve hõlmab kogu Finantsinspektsiooni tegevust finantsjärelevalve subjektidega (vt FIS § 2 lg-d 1 ja 2), et ennetada ohtu, selgitada see välja, tõrjuda rikkumist ja kõrvaldada see, tagamaks FIS § 3 lg-s 1 sätestatud eesmärkide saavutamine (FIS § 6 lg 4, KorS § 2 lg 4). (p 18) Avalike ülesannete täitmisel on üldjuhul lähtekohaks võimalikult avar juurdepääs teabele ja isikuandmetele. Finantsjärelevalve sektoris on ametisaladuse hoidmise kohustusest tulenevalt lähtekoht vastupidine – reegliks on konfidentsiaalsus ning juurdepääs avalikule teabele ja isikuandmetele on erand. Järelevalveasutused on küll kohustatud järgima isikuandmete töötlemise reegleid ja põhimõtteid, kuid ametisaladuse hoidmise kohustus piirab andmesubjekti õigust pääseda juurde asjakohasele teabele ja teda puudutavatele isikuandmetele. (p 21) Finantsjärelevalvemenetluse välisel isikul puudub õigus nõuda finantsjärelevalve käigus kogutud andmete parandamist, sest see võib kahjustada finantsjärelevalveorgani ametisaladuse hoidmise kohustust (vt FIS § 54 lg 2). Finantsinspektsioon võib võtta andmesubjekti esitatud teabe andmete ebaõigsuse kohta küll teadmiseks ja selle alusel omal algatusel andmed parandada, kuid andmesubjektil puudub sellesisuline nõudeõigus. (p 26)
Finantsjärelevalve hõlmab kogu Finantsinspektsiooni tegevust finantsjärelevalve subjektidega (vt FIS § 2 lg-d 1 ja 2), et ennetada ohtu, selgitada see välja, tõrjuda rikkumist ja kõrvaldada see, tagamaks FIS § 3 lg-s 1 sätestatud eesmärkide saavutamine (FIS § 6 lg 4, KorS § 2 lg 4). (p 18)
3-3-1-68-16 PDF Riigikohus 05.04.2017
Halduskohtu määruse peale, millega antakse MKS § 136^1 lg 1 alusel luba täitmist tagavate toimingute sooritamiseks ühe isiku vara suhtes teise isiku maksukohustuse tagamiseks, võivad MKS § 136 lg 4 järgi määruskaebuse esitada mõlemad isikud (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-82-12). (p 10)
Vara omanik on isik, kes omab kontot, millele on paigutatud raha ehk kellel on nõudeõigus panga vastu (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-76-13, p 16). MKS § 83 lg-s 4 ja §-s 84 väljendatud majandusliku tõlgendamise põhimõte võimaldab maksuhalduril tehinguid maksustada nende majandusliku sisu järgi, sõltumata nende tsiviilõiguslikust vormist. Nendest sätetest ei tulene aga maksuhaldurile õigust hinnata ümber omandisuhteid. Samal varal ei saa olla erinevates menetlustes või õigussuhetes erinevad omanikud. (p 16)
Riigikohtu senise praktika kohaselt on MTA-l õigus alustada maksumenetlust täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa saamiseks taotluse esitamisega selgelt piiratud juhtudel, kui maksustamise aluseks olevad asjaolud on mõnes eelnevas menetluses juba välja selgitatud. MKS § 136^1 lg 1 kohaldamist saab põhjendada üksnes konkreetsest maksustamisperioodi ja -objekti puudutavate asjaoludega. Niisuguseid asjaolusid on võimalik tuvastada ja analüüsida üksnes maksumenetluses. Käsitlus, mille kohaselt saaks maksuhaldur alustada iga maksumenetlust täitmist tagavate toimingute sooritamisega, kui maksukohustuslase suhtes on mõnd muud maksustamisperioodi või -objekti puudutav menetlus juba toimunud või pooleli, ei oleks kooskõlas MKS §-s 136^1 sätestatud meetme erandliku olemusega. (p 12-13) MKS § 136^1 korras saab taotleda luba vaid maksukohustuslase vara suhtes (vt RKÜK otsused asjades nr 3-3-1-28-11 ja 3-3-1-82-12). Isiku varalisi õigusi oluliselt piirava haldussunnivahendi kohaldamise tingimuste ja eelduste laiendav tõlgendamine pole võimalik (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-77-13). Seega ei saa maksuhaldur taotleda luba kolmanda isiku vara arestimiseks. (p 18)
3-3-1-50-16 PDF Riigikohus 10.11.2016
EKS kohaselt ei ole annetus mitte üksnes erakonnale, erakonna liikmele või üksikkandidaadile antav raha, vaid tegemist on laiema mõistega, mis hõlmab kõiki rahaliselt hinnatavaid hüvesid, sh teenuseid, kuid mitte vabatahtlikku tööd (EKS § 12^3 lg‑d 1–4). Annetamisena on võimalik käsitada ka sellist tegevust, kus juriidiline isik (sh KOV) tasub erakonna liikme eest kolmandale isikule tehtud reklaamide eest, milles kujutatakse erakonna liiget eesmärgiga mõjustada valijaid ja seeläbi valimistulemusi. Kui selle reklaami eest tasub juriidiline isik, on erakonna liikme saadav hüve rahaliselt hinnatav. Vahetult enne volikogu valimisi KOV üksuses erakonna liikme reklaamimisega mõjutakse selle omavalitsusüksuse valimistulemusi ja erakonna liikme võimalust osutuda valituks. Kui reklaami eest tasub juriidiline isik, ei vähene mitte erakonna liikme, vaid juriidilise isiku vara. Kuigi juriidiline isik ei tee sellises olukorras rahalist annetust vahetult erakonna liikmele, ei muuda see juriidilise isiku tegevuse õiguslikku kvalifikatsiooni. EKS § 12^3 lg 1 ja lg 2 p 2 kohaselt tuleb keelatud annetusena käsitada ka seda, kui KOV tasub reklaamide eest, mille eesmärgiks oli erakonna liikme reklaamimine avalikus kohas mõjustamaks valijaid, mitte aga avalike huvide edendamine ega avalike ülesannete täitmine, sest seeläbi saab erakonna liige juriidiliselt isikult rahaliselt hinnatava hüve. (p-d 10.2 ja 11) EKS § 12^4 lg‑test 1 ja 2 järeldub, et annetus tuleb kanda riigieelarvesse juhul, kui seda ei ole võimalik tagastada isikule, kes tegi keelatud annetuse. Eelkõige ei ole võimalik keelatud annetust tagastada seda teinud isikule, kui annetuse tegija ei ole teada (tegemist on nn anonüümse isiku tehtud annetusega). Kui keelatud annetuse tegija on teada, saab annetuse selle tegijale tagastada ning sellisel juhul ei tule seda kanda riigieelarvesse. Vastasel korral oleks meetmel keelatud annetuse tegija suhtes karistuslik iseloom, mida ERJK tehtav erakondade rahastamise kontroll aga endas ei kätke (EKS § 12^20). Meetme eesmärgiks on kõrvaldada jätkuv rikkumine ehk annetuse saaja asetamine olukorda, milles ta oli enne annetuse saamist, eesmärgiga tagada valimistel kandideerivate isikute võrdne kohtlemine. (p 12.1)
Olukorras, kus tuvastatud asjaoludest saab järeldada, et reklaamiga mõjustakse valijaid hääletama kindla kandidaadi poolt, ei saa omistada määravat tähtsust asjaolule, et reklaami võidi kasutada ka KOV teavituskampaania tegemise eesmärgil. Valimiskampaania tegemisel tuleb tagada kõigi kandidaatide võrdne kohtlemine. KOV volikogu valimiste kampaanias ei või asetada üht kandidaati avalike vahendite arvel soodsamasse olukorda, kui on seda teised kandidaadid. Vastasel korral mõjutatakse valimistulemusi kandidaadile soodsas suunas. Lisaks tekitaks see ohu, et avalikke vahendeid hakataksegi kasutama valimiskampaania teostamiseks teavituskampaania sildi all. (p 20)
Haldusorganile on õigustatud välja mõista välise õigusabi kulud, kui kohtuasi väljub tema igapäevase põhitegevuse raamidest. EKS kohaselt on ERJK ülesanne kontrollida ka seda, kas erakonna nimekirjas kandideerinud isiku tegevus on kooskõlas EKS-s sätestatud nõuetega. Selleks on antud talle pädevus ja volitused kohaldada riigivõimu. Tegemist on tema põhiülesandega. Kui kohtumenetluse asjaolud ei ole sedavõrd erilised, et esineks alus haldusorgani kantud õigusabikulude väljamõistmiseks, siis piisab, kui ERJK volitab ennast esindama Riigikogu Kantselei ametniku. ERJK asjaajamise ja tehnilise teenindamise tagab Riigikogu Kantselei ning ERJK-d teenindavad ametnikud kuuluvad Riigikogu Kantselei koosseisu. (p 22)
3-3-1-75-15 PDF Riigikohus 11.04.2016
Järelevalvemenetluses tehtud ettekirjutus teabe nõudmiseks saab hõlmata teavet, mis seondub järelevalvemenetluse eesmärgiga ning mille puhul on mõistlikult eeldatav, et isik seda valdab. Ettekirjutuse vormis esitatud teabenõue on vaieldamatult koormav haldusakt, kuid teabe küsimise mõju ei ole isikule üldjuhul intensiivne. Vaidlustatud ettekirjutuses nõutud teave seondub nii isiku määratlemisega võimaliku kohustatud isikuna kui ka ettekirjutuse adressaadile kui potentsiaalsele kohustatud isikule kehtestatud nõuete täitmise kontrollimisega. Ettekirjutusega võib nõuda teabe esitamist ka eesmärgil hankida lisateavet selleks, et kindlaks teha isiku tegevuse täpne liik ja ulatus. Enese mittesüüstamise privileegile võib ettekirjutuse saaja tugineda teabe andmisest keeldumisel, mitte aga teabe nõudmise ettekirjutuse vaidlustamisel. Mittesüüstamise privileegi kasutamise võimalus ei tähenda, et teabe küsimine oleks iseenesest õigusvastane. (p 23-24)
RahaPTS § 6 lg 4 ei ole direktiivi 2005/60/EÜ art-ga 4 ja 5 vastuolus. Direktiivi artiklid 4 ja 5 on üheselt mõistetavad ning piisavalt selged ning annavad liikmesriigile õiguse laiendada direktiivis sätestatud meetmeid ka nendele direktiivis nimetamata elukutsetele või ettevõtja kategooriatele, kes tegutsevad alal, mida võidakse eriti tõenäoliselt kasutada rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärkidel ning vajadusel võtta reguleeritud valdkonnas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks vastu direktiivi sätetest rangemaid sätteid. Seega esineb acte clair olukord ning Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks puudub alus ja vajadus. (p 18)
Serveri asukoht ja tehingute töötlemine vähemalt osaliselt välisriigi serverites ei muuda RahaPTS kohaldamist majandustegevusena bitcoin’ide müügitehingutele lubamatuks ega ole jurisdiktsiooni määramisel ainumääravaks tingimuseks. Kui kaupleja üheks tegevuskohaks on kontori asukoha ja seal osutatava maksmisviisi tõttu Eesti ning veebileht on muuhulgas loodud Eesti klientuuri jaoks, siis on kaupleja tegevusel piisav seos Eestiga selleks, et talle võivad laieneda Eesti õiguses sätestatud kohustused ja piirangud, sh RahaPTS sätestatud hoolsusmeetmed. (p 14) Majandustegevusena bitcoin’idega kauplejad on käsitatavad alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkujana RahaPTS § 6 lg 4 mõttes ning on seeläbi RahaPTS tähenduses kohustatud isikuteks. Alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkuja mõiste on seaduses sätestatud üldiste tingimuste kaudu ning selle kohaldamist bitcoin’idega majandustegevusena kauplejale ei välista asjaolu, et seaduse väljatöötamisel ei olnud krüptoraha bitcoin veel loodud. Bitcoin'il on rahaline väärtus ja sellega on võimalik täita kohustusi. RahaPTS § 6 lg 4 vastab õigusselguse põhimõttele. Säte ei ole keeleliselt ebatäpne ega raskesti mõistetav. Normis on esile toodud olulised tingimused ja tunnused, mis alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkujat iseloomustavad, need tingimused on keeleliselt arusaadavad. Piisava hoolsuse järgimise korral pidi teenuse osutajale olema arusaadav, et majandustegevusena bitcoin'idega kauplemine on RahaPTS reguleerimisalas. (p-d 16-17) RahaPTS § 6 lg 4 ei ole direktiivi 2005/60/EÜ art-ga 4 ja 5 vastuolus. Direktiivi artiklid 4 ja 5 on üheselt mõistetavad ning piisavalt selged ning annavad liikmesriigile õiguse laiendada direktiivis sätestatud meetmeid ka nendele direktiivis nimetamata elukutsetele või ettevõtja kategooriatele, kes tegutsevad alal, mida võidakse eriti tõenäoliselt kasutada rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärkidel ning vajadusel võtta reguleeritud valdkonnas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks vastu direktiivi sätetest rangemaid sätteid. Seega esineb acte clair olukord ning Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks puudub alus ja vajadus. (p 18) Seadusandja on RahaPTS kehtestamisel lähenenud sisuliselt kõigile kohustatud isikute kategooriatele ühetaoliselt, mis võib tähendada olulist vastuolu seaduse ja konkreetse valdkonna eripärade vahel. Ebaselge on RahaPTS kõigi hoolsusmeetmete ja sisemiste turvameetmete kohaldamise täpne ulatus füüsilisest isikust alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkujatele. Seadusandjal tuleks kaaluda alternatiivsete maksevahendite teenuste osutamisele esitatavate tingimuste täpsustamist nii, et need vastaks konkreetsetele oludele. (p 27)
3-3-1-39-15 PDF Riigikohus 29.03.2016
Kui FI tuvastab, et teabe avalikustamine on vajalik nt investori, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks, ta kaalub, kas teave avalikustada või mitte (KAS § 31 lg 6 ja FIS § 54 lg 5). Kui teabe avalikustamise vajalikkust ei ole tuvastatud, ei ole FI kohustatud teabe avalikustamist kaaluma. (p 14.1)
Krediidiasutuses olulise osaluse nõuded ja nende menetlemine piiravad isiku õigusi, kes on otsustanud omandada olulise osaluse krediidiasutuses. Direktiivi 2013/36 art-te 22-27 ja selle alusel loodud krediidiasutuste seaduse §‑d 29^1-32 kohustavad FI-d otsustama panga olulise osaluse omandamise üle, kuid need sätted ei näe ette, et panga olulise osaluse omandajale sätestatud nõuded ja FI järelevalvemenetlus oleks loodud krediidiasutuse teiste aktsionäride õiguste kaitseks. (p 15.1)
Panga olulise osaluse omandamise otsustuse raames (KAS § 29-33) tehtud FI ettekirjutused on üldjuhul konfidentsiaalsed ning ilma põhjuseta neid kolmandatele isikutele ei avalikustata (FIS § 2 lg 1 ja § 54 lg-d 1-2, KAS § 29-33). (p 13.3)
Tuvastamiskaebuse läbivaatamise ja rahuldamise üheks eelduseks on selle vajalikkus kaebaja õiguste kaitseks, vastasel korral ei ole tuvastamiskaebuse esitamine lubatav (HKMS § 38 lg 4, § 45 lg 2, RKHK 19. oktoobri 2015 otsus asjas nr 3-3-1-28-15). (p 12)
Panga olulise osaluse omandamise otsustuse raames (KAS § 29-33) tehtud FI ettekirjutused on üldjuhul konfidentsiaalsed ning ilma põhjuseta neid kolmandatele isikutele ei avalikustata (FIS § 2 lg 1 ja § 54 lg-d 1-2, KAS § 29-33). (p 13.3) Kui FI tuvastab, et teabe avalikustamine on vajalik nt investori, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks, ta kaalub, kas teave avalikustada või mitte (KAS § 31 lg 6 ja FIS § 54 lg 5). Kui teabe avalikustamise vajalikkust ei ole tuvastatud, ei ole FI kohustatud teabe avalikustamist kaaluma. (p 14.1) Krediidiasutuses olulise osaluse nõuded ja nende menetlemine piiravad isiku õigusi, kes on otsustanud omandada olulise osaluse krediidiasutuses. Direktiivi 2013/36 art-te 22-27 ja selle alusel loodud KAS §‑d 291-32 kohustavad FI-d otsustama panga olulise osaluse omandamise üle, kuid need sätted ei näe ette, et panga olulise osaluse omandajale sätestatud nõuded ja FI järelevalvemenetlus oleks loodud krediidiasutuse teiste aktsionäride õiguste kaitseks. (p 15.1)
3-3-1-72-15 PDF Riigikohus 21.03.2016
Keskkonnatasudega seoses on seaduses sätestatud maksudeklaratsiooni esitamise kohustus (KeTS § 33^3). Seega kohaldub keskkonnatasu määramisele MKS § 98 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Kui isik tegutseb loa omamise nõuet eirates, määrab tasu Keskkonnaamet keskkonnatasu teatega ning loata tegutsejalt deklaratsiooni esitamist ei nõuta. Selle eriregulatsiooni kehtestamisel ei saanud seadusandja tahteks olla ilma loata tegutsevatele isikutele lühema keskkonnatasu määramise aegumistähtaja kohaldumine kui loa alusel tegutsevatele isikutele kohalduv tähtaeg. Nii deklaratsiooni esitamisega hilinenud isikutele, deklaratsioonis valeandmeid esitanud isikutele kui ka loa omamise kohustust rikkunud isikutele keskkonnatasu määramisele kohaldub seega ühtne kolme- või viieaastane aegumistähtaeg. (p 14)
Kuigi keskkonnatasu kuulub PS § 113 kohaldamisalasse, erineb see oluliselt maksudest. Maks on rahaline kohustus, millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks, keskkonnatasu on aga keskkonna kasutusõiguse hind. Keskkonnatasus kajastub keskkonnaõiguse põhimõttena tunnustatud "saastaja (või keskkonnakasutaja) maksab" põhimõte, mille kohaselt keskkonna kasutaja tegevusest põhjustatud negatiivse keskkonnamõjuga seonduvad kulud peavad jääma keskkonnakasutaja, mitte ühiskonna kanda. Keskkonnatasude puhul on tegu iselaadse rahalise kohustusega, mille reguleerimisel ja kohaldamisel tuleb arvestada ka keskkonnaõiguse põhimõtteid ja keskkonna säästmise eesmärki. Keskkonnatasu objekti kindlaksmääramise regulatsiooni kehtestamisel ei ole eksitud PS §-st 113 tuleneva seaduslikkuse nõude vastu. (p 18-19)
Keskkonnatasudega seoses on seaduses sätestatud maksudeklaratsiooni esitamise kohustus (KeTS § 33^3). Seega kohaldub keskkonnatasu määramisele MKS § 98 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Sama aegumistähtaeg kohaldub ka juhul, kui isik tegutseb ilma loata ja keskkonnatasu määrab Keskkonnaamet keskkonnatasu teatega. (p 14) Kuigi keskkonnatasu kuulub PS § 113 kohaldamisalasse, erineb see oluliselt maksudest. Maks on rahaline kohustus, millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks, keskkonnatasu on aga keskkonna kasutusõiguse hind. Keskkonnatasus kajastub keskkonnaõiguse põhimõttena tunnustatud "saastaja (või keskkonnakasutaja) maksab" põhimõte, mille kohaselt keskkonna kasutaja tegevusest põhjustatud negatiivse keskkonnamõjuga seonduvad kulud peavad jääma keskkonnakasutaja, mitte ühiskonna kanda. Keskkonnatasude puhul on tegu iselaadse rahalise kohustusega, mille reguleerimisel ja kohaldamisel tuleb arvestada ka keskkonnaõiguse põhimõtteid ja keskkonna säästmise eesmärki. Keskkonnatasu objekti kindlaksmääramise regulatsiooni kehtestamisel ei ole eksitud PS §-st 113 tuleneva seaduslikkuse nõude vastu. (p 18-19) Kõrgendatud määra kohaldamine saastetasu arvutamisel saab üksikjuhtumil olla põhjendatud ja proportsionaalne vaid siis, kui tasu arvutamise aluseks võetud saasteaine kogus on võimalikult õigesti ja täpselt välja selgitatud. Kõrgendatud tasumäära kohaldamisel on ka karistuslik iseloom, kuid selle põhieesmärgiks on siiski selle kompenseerimine, et saasteainete loata keskkonda viimisel on oht keskkonnale oluliselt suurem kui loa alusel toimuva ja reguleeritud keskkonnakasutuse puhul. Võimaliku keskkonnakahju suurus ei sõltu seejuures sellest, kas ainete keskkonda sattumine põhjustati tahtlikult või hoolsuskohustuse järgimata jätmise tõttu ettevaatamatusest (vt RKHK 17. märtsi 2005 otsus asjas nr 3-3-1-3-05, p-d 9 ja 13). (p 24-15) Kui kõrgendatud tasumäära kohaldati põhimõtteliselt loakõlbuliku tegevuse eest, millele hiljem ka luba anti, on kõrgendatud määra nõudmise eesmärgiks eelkõige isiku suunamine keskkonnaluba taotlema, mitte võimaliku keskkonnakahju kompenseerimine. Ebaproportsionaalselt suur keskkonnatasu võib rikkuda isiku omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust. Keskkonnatasu lõppsumma proportsionaalsuse üle otsustamisel saab arvestada tegevuse ohtlikkust keskkonnale ja isiku süüd. (p 26)
3-3-1-57-15 PDF Riigikohus 07.03.2016
EKS § 12^11 lg-st 2^1 tulenevalt on võimalik erakonna riigieelarvest saadavaid eraldisi vähendada ainult juhul, kui ettekirjutuste adressaadid, erakonna nimekirjas kandideerinud isikud ei täida tähtpäevaks ettekirjutusi. Ühtlasi peab ERJK tegema ka otsuse, millega vähendab erakonnale riigieelarvest makstavat toetust. Erakonna riigieelarvest saadavate eraldiste võimalik vähendamine ei tulene ettekirjutustest, vaid ettekirjutuste adressaatide edasisest käitumisest ja ERJK tulevikus tehtavast vastavast otsusest. Erakond saab oma õigusi kaitsta, vaidlustades eraldiste vähendamise otsuse. (p 13-14)
3-4-1-27-15 PDF Riigikohus 18.12.2015
RahaPTS § 40 lõikes 7 sätestatud menetlus on loa andmise menetlus HKMS §-de 264–265 mõttes. (p 35) Arvestades eelnevat menetlust vara suhtes RahaPTS § 40 lõigete 1, 3 ja 6 alusel ning istungi korraldamise kohustust RahaPTS § 40 lõike 7 järgi, tuleb vara riigi omandisse kandmiseks loa andmise kohtumenetlusse kaasata vara valdaja kui menetlusosaline. (p 36) HKMS § 265 lõike 5 esimese lause järgi võib haldustoiminguks loa andmise määruse, loa andmisest keeldumise määruse ja loa muutmise või tühistamise määruse peale esitada määruskaebuse menetlusosaline. Seega tuleneb määruskaebuse esitamise õigus halduskohtumenetlusse RahaPTS § 40 lõike 6 alusel kaasatud vara valdajale RahaPTS § 40 lõikest 7 ja HKMS § 265 lõike 5 esimesest lausest nende koosmõjus. (p 37)
PS § 24 lõige 2 näeb ette igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures ning lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata. Lähtudes põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest vaidlustatud normi rakendamisel ja hinnates RahaPTS § 40 lõiget 7 süstemaatiliselt koos RahaPTS teiste normidega, tuleb vaidlusalust sätet siiski tõlgendada nii, et selle sätte alusel toimuvasse menetlusse tuleb kaasata vara valdaja. See isik on ja saab olla vara käsutamise piiramise varasemates etappides halduskohtumenetluses menetlusosaliseks. Seda põhjusel, et kui vara valdaja leiab, et tema õigusi on rikutud RahaPTS § 40 lõike 1 alusel haldusorgani tehtud ettekirjutusega seada vara suhtes käsutuspiirang 30 päevaks, samuti kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud lõike 3 alusel tehtud haldusorgani ettekirjutusega piirangu pikendamisel 60 päeva võrra, võib ta pöörduda nende ettekirjutuste vaidlustamiseks halduskohtusse HKMS § 44 lõike 1 kui üldsätte alusel. (p 36) Arvestades eelnevat menetlust vara suhtes RahaPTS § 40 lõigete 1, 3 ja 6 alusel ning istungi korraldamise kohustust RahaPTS § 40 lõike 7 järgi, tuleb vara riigi omandisse kandmiseks loa andmise kohtumenetlusse kaasata vara valdaja kui menetlusosaline. (p 36) HKMS § 265 lõike 5 esimese lause järgi võib haldustoiminguks loa andmise määruse, loa andmisest keeldumise määruse ja loa muutmise või tühistamise määruse peale esitada määruskaebuse menetlusosaline. Seega tuleneb määruskaebuse esitamise õigus halduskohtumenetlusse RahaPTS § 40 lõike 6 alusel kaasatud vara valdajale RahaPTS § 40 lõikest 7 ja HKMS § 265 lõike 5 esimesest lausest nende koosmõjus. (p 37)
Konkreetse normikontrolli eelduseks on vaidlustatud sätte asjassepuutuvus ehk selle otsustav tähtsus kohtuasja lahendamise seisukohalt. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral. (p 33) Normi asjassepuutuvuse hindamisel ei saa piirduda ainult järelevalvemenetluse esemeks oleva õigusnormi grammatilise tõlgendamisega, vaid tuleb hinnata ka vaidlusalust normi süstemaatilises koostoimes seda õigusvaldkonda reguleeriva muu normistikuga. (p 33) Kuna nii juhul, kui RahaPTS § 40 lõige 7 oleks põhiseadusvastane, kui ka juhul, kui see norm on põhiseaduspärane, peab kohus lahendama asja ühtmoodi (vara valdaja menetlusse kaasama), ei pea kohus normi põhiseaduspärasuse ja -vastasuse korral erinevalt otsustama. Eeltoodust lähtuvalt ei ole norm asjassepuutuv. (p 39)
PS § 24 lõige 2 näeb ette igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures ning lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata. Lähtudes põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest vaidlustatud normi rakendamisel ja hinnates RahaPTS § 40 lõiget 7 süstemaatiliselt koos RahaPTS teiste normidega, tuleb vaidlusalust sätet siiski tõlgendada nii, et selle sätte alusel toimuvasse menetlusse tuleb kaasata vara valdaja. See isik on ja saab olla vara käsutamise piiramise varasemates etappides halduskohtumenetluses menetlusosaliseks. Seda põhjusel, et kui vara valdaja leiab, et tema õigusi on rikutud RahaPTS § 40 lõike 1 alusel haldusorgani tehtud ettekirjutusega seada vara suhtes käsutuspiirang 30 päevaks, samuti kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud lõike 3 alusel tehtud haldusorgani ettekirjutusega piirangu pikendamisel 60 päeva võrra, võib ta pöörduda nende ettekirjutuste vaidlustamiseks halduskohtusse HKMS § 44 lõike 1 kui üldsätte alusel. (p 36)
3-3-1-76-13 PDF Riigikohus 20.05.2014
Vt p-d 13–14. Vt annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-77-13.
Vt p 13. Vt annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-77-13.
Finantseerimisasutused ei saa omada klientidele kuuluvat vara. (p 16) Vt ka annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-77-13.
3-3-1-77-13 PDF Riigikohus 14.05.2014
RahaPTS § 40 lg-s 6 sätestatud meede on isiku varalisi õigusi oluliselt riivav haldussunnivahend. Nimetatud säte, arvestades ka kohtupraktika seisukohti, on piisavalt õigusselge. Kolleegium ei pea võimalikuks sellise sunnivahendi kohaldamise tingimuste ja eelduste laiendavat tõlgendamist. RahaPTS § 40 lg 6 kohane tõkend ei ole kehtestatud selleks, et kontrollida vara päritolu legaalsust ehk seda, kas vara ei ole saadud kuritegelikul teel. RahaPTS § 40 lg-t 6 ei saa kohaldada ka muudel sättes sõnaselgelt määramata eesmärkidel, sealhulgas vajaduse korral selgitada välja tegelik kasusaaja. Õiguse rakendamisel tõkendi kohaldamise aluste laiendavat tõlgendamist ei õigusta asjaolu, et rahapesu kujutab endast olulist ohtu finantssüsteemile ja seetõttu on selle tõkestamise vastu kaalukas avalik huvi. Haldusorganite pädevuse rahapesu tõkestamisel, sealhulgas vajalike tõkendite ringi ning nende kohaldamise selged ja kohased alused saab sätestada üksnes seadusandja. (p 14) Vaatamata asjassepuutuvate sätete mõningale ebaselgusele, on regulatsiooni võimalik tõlgendada nii, et käsutuspiirangu seadmine RahaPTS § 40 lg 6 alusel eeldab, et enne oleks kohaldatud käsutuspiirangud RahaPTS § 40 lg 1 ja lg 3 alusel. (p 12)
RahaPTS § 4 lg 1 kohaselt saab rahapesu seonduda üksnes varaga, mis on saadud kuritegeliku tegevuse tulemusel või selle asemel. Sarnaselt on rahapesu käsitatud ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26.10.2005 direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta art 1 §-s 3. (p 11) Rahapesu saab esineda siis, kui vara on kriminaalset päritolu, st omandatud kuritegeliku tegevuse tulemusena, või seda kavatsetakse kasutada kuritegelikel eesmärkidel. Vara selline kriminaalne päritolu on lõppastmes tuvastatav kriminaalasja menetluses. (p 10) Iseenesest ei ole näiline tehing piisav alus rahapesu põhjendatud kahtlusele. (p 11)
Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei rahapesu andmebüroo (RAB) põhiülesanne on RahaPTS § 37 kohaselt koguda ja analüüsida rahapesule või terrorismi rahastamisele viitavat teavet, samuti võtta vajaduse korral tarvitusele abinõud kahtlusega seotud vara säilimiseks. RAB-i pädevuses ei ole otsustada selle üle, kas rahapesu või terrorismi rahastamine on toimunud. (p 10)
Riigikohtu praktikas käsitatakse vara omanikuna isikut, kes omab kontot, millele on paigutatud raha (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-62-13, p 11; otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.1). Konto omanikule kuulub nõudeõigus panga vastu. Siinjuures on ka selline nõudeõigus hõlmatud vara mõistega. (p 13)
3-3-1-34-12 PDF Riigikohus 05.02.2013
RahaPTS § 40 lg t 6 tuleb tõlgendada selliselt, et see säte on kohaldatav üksnes juhul, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ning vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ja ta loobub vara valdamisest. Kui vara omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha, siis 18. maist 2012 kehtiva RahaPTS § 40 lg 6 redaktsiooni kohaselt võib rahapesu andmebüroo taotleda halduskohtult luba vara käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku kindlakstegemiseks, kuid mitte rohkem kui üheks aastaks.
RahaPTS § 40 lg t 6 tuleb tõlgendada selliselt, et see säte on kohaldatav üksnes juhul, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ning vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ja ta loobub vara valdamisest. RaPTS § 40 lg 6 kohaldamine ei sõltu kriminaalasja algatamisest ning nimetatud säte on erandiks RahaPTS § 40 lg test 1 ja 3. Kui kahtlusalune raha on isiku arvelduskontol, siis kehtiva kohtupraktika kohaselt on see raha käsitatav arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga (kontopidaja) vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Konto omanikul on nõue panga vastu, sõltumata kontole kantud raha kontoomaniku käsutusse jõudmise viisist ja sellest, kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees (vt otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89 11, p 19.1).
3-3-1-72-11 PDF Riigikohus 14.12.2011
Vangla kaupluses müügilepingu sõlmimisel kujunes vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik suhe, mille raames kahju tekitamist saab kontrollida tsiviilkohtumenetluse korras. Tekkinud tsiviilõigussuhtes peab vangla arvestama, et kaupade eest küsitav hind ei oleks ebaproportsionaalselt suur, samuti Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega REC(2006)2 "Euroopa Vanglareeglistik", mille p 31.5 kohaselt on vangidel õigus osta või muul moel hankida kaupu hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat. See aga ei muuda suhet vangla ja kinnipeetava vahel avalik-õiguslikuks. Ametiasutuste tegevuse suhtes tuleb tihti kohaldada üheaegselt nii era- kui ka avaliku õiguse norme. Pooltevahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik (vt ka Riigikohtu 20.12.2001 otsuse asjas nr 3-3-1-15-01 p-d 12-15). Kui subjektiivsete avalike õiguste kaitsmise küsimus tekib avalik-õigusliku juriidilise isiku ja tema lepingupartneri omavahelises suhtes, mis on peamiselt reguleeritud tsiviilõiguse normidega, siis tuleb see vaidlus lahendada tsiviilkohtumenetluse korras (vt ka Riigikohtu 20.12.001määruse asjas nr 3-3-1-8-01 p 18).
Riigikohus on VangS § 48 lg 1 alates 24. juulist 2009 kehtiva redaktsiooni osas leidnud, et sellest tuleneb vanglale avalik-õiguslik ülesanne tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalus (vt 16.02.2010 määruse asjas nr 3-3-4-1-10 p 5). Ka vangistusseaduse varem kehtinud regulatsioonist tulenes vanglale kohustus tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalus. Vangla kaupluses müügilepingu sõlmimisel kujunes vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik suhe, mille raames kahju tekitamist saab kontrollida tsiviilkohtumenetluse korras. Tekkinud tsiviilõigussuhtes peab vangla arvestama, et kaupade eest küsitav hind ei oleks ebaproportsionaalselt suur, samuti Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega REC(2006)2 "Euroopa Vanglareeglistik", mille p 31.5 kohaselt on vangidel õigus osta või muul moel hankida kaupu hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat. See aga ei muuda suhet vangla ja kinnipeetava vahel avalik-õiguslikuks.
Kuigi vangistusseadusest tulenevalt on vanglal avalik-õiguslik ülesanne tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalus, ei tulene sellest, et kauba sisseostuhinda ületav müügihinna osa kujutaks endast avalik-õiguslikku tasu. Riiklikuks lõivuks saab lugeda tasu vaid selliste soorituste eest, mida reguleerib avalik õigus. Samuti peab soorituse sisu alluma avalik-õiguslikule regulatsioonile. Võimaluse tagamine kaupu osta tähendab vangla kohustust võimaldada kinnipeetaval astuda vastavatesse tsiviilõigussuhetesse. Kaupade ostmine ise toimub eraõiguslikule regulatsioonile alluva müügilepingu alusel. Seega allub kauba müügihind tervikuna eraõiguslikule regulatsioonile. Riigikohus on märkinud (vt 22.12.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-10-00 p 11), et riik võib avalik-õigusliku juriidilise isikuna osaleda ka tsiviilõigussuhetes. Sellisel juhul allub riigi tegevus reeglina samadele eraõiguslikele normidele ja põhimõtetele, mis laienevad kõigile tsiviilõiguse subjektidele. Eraõiguslikes suhetes tehingutingimuste määratlemine ei vaja seadusest tulenevat erivolitust, mistõttu ei eeldanud vangla kaupluses kaupade eest sisseostuhinnast suurema tasu küsimine, et see peaks PS § 113 kohaselt olema kehtestatud seadusega.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json