3-22-2022/37
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2024 |
|
Üldjuhul kohaldub vangla tegevusele vangistuse täideviimisel IKS, mille aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a direktiiv 2016/680 (nn õiguskaitseasutuste direktiiv). See on nii aga vaid juhul, kui vangla tegutseb konkreetses õigussuhtes isikuandmete töötlemisel õiguskaitseasutusena. Kui vangla töötleb isikuandmeid väljaspool karistuse täideviimise ülesande täitmist, tuleb järgida IKÜM-is sätestatut, kusjuures IKÜM ja direktiiv suhestuvad reegel-erand põhimõttel. Vanglateenistujale juurdepääsu võimaldamine kinnipeetava ja psühholoogi vaheliste vestluste kokkuvõtetele ning kokkuvõtetes kirjeldatud isikuandmete esitamine kinnipeetava iseloomustuses enne tähtaega vabastamise menetluses maakohtule, on selgelt osaks karistuse täideviimisest, millele kohaldub IKS ja seega RVastS. (p-d 17 ja 20)
Kinnipeetav võib üldjuhul lähtuda eeldusest, et tema ja psühholoogi vaheline vestlus on ravi eesmärgil peetav konfidentsiaalne vestlus. Kui vestlus toimub karistuse täideviimise eesmärgil, tuleb vanglal sellest teavitada kinnipeetavat talle arusaadaval viisil ja veenduda, et kinnipeetav seda ka mõistab. (p 22.3)
Kui vestlused psühholoogiga on psüühika- ja käitumishäirete ravi osaks, võib psühholoog olla VÕS § 768 lg 1 mõttes tervishoiuteenuse osutamisel osalevaks isikuks, kellele laieneb patsiendisaladuse hoidmise kohustus (kehtiva TTKS-i järgi võib ta eelduste täidetusel olla ka tervishoiutöötaja). (p 22.4)
|
| 3-19-1735/32
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.12.2021 |
|
Tervishoiuteenuse tegevusloa reguleerimisesemeks on üldjuhul tegevuskoht maaüksuse või hoone koha-aadressi täpsusega (MSÜS § 15 lg 3 p 1, § 17 lg 2 teine lause). See haakub TsÜS §-s 16 toodud tegevuskoha mõistega, mille järgi on tegevuskoht isiku püsiva ja kestva majandus- või kutsetegevuse koht. Ettevõtja tegevuskoht on selles tähenduses abstraktsem mõiste kui ruumid, kus ta parasjagu tegutseb. TTKS-s ei sätesta, et tervishoiuteenuse osutaja tegevuskohta tuleks mõista eeltoodust kitsamalt. (p 20)
MSÜS ja TTKS eristavad koostoimes selgelt tervishoiuteenuse osutaja tegevuskohta ja teenuse osutamise ruume, sidudes nendega loa andmisel erinevad õiguslikud tagajärjed. Tegevuskoht on osa loa põhiregulatsioonist, mis määratleb tegevusloaga antud õiguse ulatuse (MSÜS § 17 lg 2, TTKS § 40 lg 3). Ruumid seevastu kuuluvad üksnes tervishoiuteenuse osutaja tegevusloa kontrolliesemesse, sest ruumide, nagu ka nende sisseseade, aparatuuri ja töötajate koosseisu nõuetekohasus on loa andmise eelduseks, ilma et need mõjutaks loa õiguslikke tagajärgi, sh ulatust (MSÜS § 18 lg 1, TTKS § 42). (p 21)
Tegevusloa kontrollieseme moodustavad asjaolud, mida kehtiva õiguse järgi tuleb tegevusloa andmise menetluses kontrollida (MSÜS § 18 lg 1), mitte asjaolud, mida haldusorgan tegelikult kontrollis. Ammugi ei piira haldusmenetluses uuritud asjaolud tegevusloa reguleerimiseset (vt ka HMS § 60 lg 2). (p 21)
Kui osa tervishoiuteenuse osutaja tegevuskohas asuvatest ruumidest ei vasta tervishoiuteenuse osutamiseks esitatud nõuetele, siis oleks Terviseametil põhimõtteliselt õiguslik alus loa andmisest keelduda (TTKS § 42 p 2, MSÜS § 18 lg 1, § 25 lg 1 p 2). (p 22)
Tervishoiuteenuse osutajal tuleb, sõltumata tegevusloast ja selle andmisel uuritust, jälgida, et tema ruumid jms vastaks igal ajal kehtiva õiguse nõuetele. (p 22)
Kui taotleja või Terviseamet siiski näeb vajadust tegevusloas täpsustada, millistes tegevuskohas asuvates ruumides võib taotleja täpsemalt tegutseda, on Terviseametil võimalik lisada tegevusloale sellekohane kõrvaltingimus (lisakohustus) HMS § 53 lg 1 p 2 alusel. TTKS §-st 421 ei nähtu, et seadusandja oleks selle sättega välistanud HMS § 53 kohaldamise tervishoiuteenuse osutajatele tegevuslubade andmisel. MSÜS § 17 lg 4 kohaselt lisatakse tegevusloale kõrvaltingimus üksnes seaduses sätestatud juhul ja ulatuses. Ka sellest sättest ei nähtu, et seaduses sätestatud juhtudena saaks käsitada vaid eriseadustes, mitte HMS-s sätestatud juhtusid. (p 22)
Kui osa tervishoiuteenuse osutaja tegevuskohas asuvatest ruumidest ei vasta tervishoiuteenuse osutamiseks esitatud nõuetele, siis oleks Terviseametil põhimõtteliselt õiguslik alus loa andmisest keelduda (TTKS § 42 p 2, MSÜS § 18 lg 1, § 25 lg 1 p 2). Loa andmine ruumikasutust täpsustava kõrvaltingimusega on sellises olukorras ettevõtlusvabadust vähem piirav kui loa andmisest keeldumine. Kõrvaltingimuse muutmine ei too iseenesest kaasa uue tegevusloa andmist. (p 22)
Kui tegevusloas on tegevuskoha ruumid täpsustatud kõrvaltingimusega, tuleb uues ruumis tegevuse alustamiseks taotleda kõrvaltingimuse muutmist. (p 23)
Kui tegevusloale ei ole lisatud kõrvaltingimusena tegevuskoha ruume, on piisav MSÜS § 30 lg 1 alusel toimuv teavitamine kontrolliesemega seotud asjaolu muutmise kavatsusest. Kui kontrolli tulemusel selgub, et ruumid ei vasta nõuetele, kuid tervishoiuteenuse osutaja tegutseb neis puudustele vaatamata, saab Terviseamet teha tegevusloa omajale esmalt ettekirjutuse (MSÜS § 42 ja § 68 lg 1) ja võib ühtlasi teatud tingimustel peatada tema tegevusloa (MSÜS § 43 lg 1 p 1) ning kui ettekirjutust ei täideta, saab Terviseamet tunnistada tegevusloa kehtetuks (MSÜS § 37 lg 2 p 2). (p 23)
|
| 3-19-1307/22
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.03.2021 |
|
Kuna eriarstiabi osutamiseks on vajalikud erinevad ruumid, ei ole võimalik rahuldada tegevusloa taotlust, millega soovitakse ühes tegevuskohas korraldada ainult patsientide vastuvõttu. (p 13.1)
TTKS sätestab, et tervishoiuteenuse tegevusloale lisatakse kõrvaltingimusena tervishoiuteenused, mille osutamiseks tegevusluba on välja antud (§ 421 p 1). Eriarstiabi osutamiseks antava tegevusloa puhul tuleb nimetatud sättes märgitud tervishoiuteenuse all mõista sotsiaalministri 28. novembri 2001. a määruses nr 110 „Eriarstiabi erialade ja erialade lisapädevuste loetelu“ sätestatud erialasid (vt TTKS § 20 lg 2). Tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba ei anta mitte üksikuteks toiminguteks või protseduurideks, vaid tervikliku tervishoiuteenuse osutamiseks kindlal erialal. (p 13.2)
Kehtiv õigus ei keela erinevatel äriühingutel eriarstiabi osutamiseks vajalikke ruume ühiskasutada. Sotsiaalministri 25. jaanuari 2002. a määruses nr 25 „Nõuded haiglavälise eriarstiabi osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele ja aparatuurile“ sellist keelunormi pole. Sellist järeldust toetab ka määruse teleoloogiline ja süstemaatiline tõlgendamine. Sellest, et määrus lubab hoone üld- ja abiruume ühiskasutada mistahes muude isikutega, ei ole välja loetav keeld, et erinevate äriühingute eriarstid ei või vastuvõtu-, läbivaatuse ja protseduuriruume kordamööda kasutada. Ruumide, sisseseade ja aparatuuri nõuetele vastavuse eest vastutavad kõik äriühingud, kes nendes ruumides tervishoiuteenust osutavad. Kehtivas õiguses ei ole ka nõuet, et tervishoiuteenuse osutaja peab olema ruumide, sisseseade ja aparatuuri omanik. (p 15)
Erinevate tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade (vt TTKS § 40) kontrolliesemed on sätestatud TTKS §-s 42. Kaebaja taotles tegevusluba eriarstiabi osutamiseks. See antakse juhul, kui eriarstiabi osutamiseks vajalik töötajate koosseis, ruumid, sisseseade ja aparatuur vastavad TTKS alusel kehtestatud nõuetele (TTKS § 42 p 2). TTKS järgi kehtestab haiglavälise eriarstiabi osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele ja aparatuurile esitatavad nõuded sotsiaalministri 25. jaanuari 2002. a määrus nr 25 „Nõuded haiglavälise eriarstiabi osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele ja aparatuurile“ (vt TTKS § 21 lg 2). Ambulatoorse haiglavälise eriarstiabi osutamiseks on mh vajalik eriarsti vastuvõtuüksus (st ruumide kooslus), mille hulka võivad kuuluda üldkasutatavad ruumid, s.o ooteruum, garderoob ja tualettruum; personali- ja abiruumid ning põhiruumidena eriarsti vastuvõtu- ja läbivaatuse ruum ning protseduuriruum (määrus nr 25 §-d 2 ja 9). Kuna eriarstiabi osutamiseks on vajalikud erinevad ruumid, ei ole võimalik rahuldada tegevusloa taotlust, millega soovitakse ühes tegevuskohas korraldada ainult patsientide vastuvõttu. (p 13.1)
TTKS sätestab, et tervishoiuteenuse tegevusloale lisatakse kõrvaltingimusena tervishoiuteenused, mille osutamiseks tegevusluba on välja antud (§ 421 p 1). Eriarstiabi osutamiseks antava tegevusloa puhul tuleb nimetatud sättes märgitud tervishoiuteenuse all mõista sotsiaalministri 28. novembri 2001. a määruses nr 110 „Eriarstiabi erialade ja erialade lisapädevuste loetelu“ sätestatud erialasid (vt TTKS § 20 lg 2). Tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba ei anta mitte üksikuteks toiminguteks või protseduurideks, vaid tervikliku tervishoiuteenuse osutamiseks kindlal erialal. (p 13.2)
|
| 3-18-1273/27
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.12.2019 |
|
Tervisetõendile kantud „ei“-otsus tähendab, et mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta kehtestatud nõuetele. LS § 124 lg 4 järgi peatab Maanteeamet mootorsõiduki juhtimisõiguse, kui mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. Normi sõnastusest tuleneb, et Maanteeametil ei ole juhtimisõiguse peatamise otsustamisel kaalutlusõigust ja ta peab lähtuma tervisetõendil olevast otsusest. Seega, kui vaidlustatud juhtimisõiguse peatamise otsus tühistada, tuleks Maanteeametil anda sama sisuga haldusakt ja kaebaja juhtimisõigus LS § 124 lg 4 alusel uuesti peatada. (p 11)
Juhtimisõiguse taastamiseks tuleb kaebajal esitada tervisekontrolli teostaja väljastatud „jah“-otsusega tervisetõend või edukalt vaidlustada tervisetõendi „ei“-otsus. Tulenevalt LS § 101 lg 1 teisest lausest ei saa kaebaja esitatud erialaarstide tõenditega tõendada oma terviseseisundi vastavust mootorsõidukijuhi tervisenõuetele. (p 12)
LS § 101 lg-s 1 nimetatud mootorsõidukijuhi tervisetõendiga tehakse kindlaks asjaolu, kas isiku terviseseisund vastab LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. See asjaolu on Maanteeameti jaoks siduva tähendusega, kui ta otsustab isiku juhtimisõiguse, sh selle peatamise üle. Maanteeametil puudub pädevus isiku tervisenõuetele vastavusega seotud asjaolude üle otsustada. Tervisetõend väljastatakse pärast tervisekontrolli, mida teevad perearst, töötervishoiuarst, tervishoiuteenuse osutaja juurde moodustatud liiklusmeditsiini komisjon ja Kaitseväes eriarstiabi tegevusloa alusel tegutsev arst (LS § 102 lg 1). Seejuures saab tervisekontrolli teostaja määrata vajaduse korral juhtimisõiguse eritingimuse, st lubada mootorsõiduki juhtimise terviseseisundist lähtuva erinõude või piiranguga (LS § 101 lg 7), ning otsustada, et juht peab läbima tervisekontrolli sagedamini, kui seaduses üldjuhul ette nähtud on (LS § 101 lg 5).
Mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki juhtimine ei ole lubatud, on kehtestatud avaliku õiguse normidega: LS § 101 lg 10 alusel antud Vabariigi Valitsuse 16.06.2011. a määruses nr 80 „Mootorsõidukijuhi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse taotleja ning trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki ja trammi juhtimine ei ole lubatud“. LS § 102 lg 6 näeb ette, et mootorsõidukijuhi tervisekontrolli üle teostab Terviseamet haldusjärelevalvet tervishoiuteenuste korraldamise seaduses sätestatud korras. VVS § 751 lg 1 järgi on haldusjärelevalve ühe haldusorgani kontroll teise haldusorgani üle.
Tervisekontrolli teostaja täidab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tehes avalik-õiguslikku ülesannet ning tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine TTKS § 2 lg 1 mõttes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19 ja seal toodud viited). Tervisekontrolli tulemusel väljastatud tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele (HMS § 52 lg 1 p 2) mootorsõidukijuhi juhtimisõigusega seotud haldusmenetluses. (p 13)
Kuna LS-is ei ole tervisetõendi vaidlustamiseks sätestatud teistsugust menetluskorda, siis on kaebajal HKMS § 4 lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada tervisetõendit kui eelhaldusakti halduskohtus. (p 14)
Tervisekontrolli teostaja täidab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tehes avalik-õiguslikku ülesannet ning tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine TTKS § 2 lg 1 mõttes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19 ja seal toodud viited). (p 13)
Tervisekontrolli teostaja täidab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tehes avalik-õiguslikku ülesannet ning tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine TTKS § 2 lg 1 mõttes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19 ja seal toodud viited). Tervisekontrolli tulemusel väljastatud tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele (HMS § 52 lg 1 p 2) mootorsõidukijuhi juhtimisõigusega seotud haldusmenetluses. (p 13)
Kuna LS-is ei ole tervisetõendi vaidlustamiseks sätestatud teistsugust menetluskorda, siis on kaebajal HKMS § 4 lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada tervisetõendit kui eelhaldusakti halduskohtus. (p 14)
Tervisekontrolli tulemusel väljastatud tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele (HMS § 52 lg 1 p 2) mootorsõidukijuhi juhtimisõigusega seotud haldusmenetluses. (p 13)
|
Facebook
X.com