5-17-9/8
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
08.11.2017 |
|
Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. (p 19)
Kuigi käesolev kohtuasi puudutab lapsevanemate vaidlust, laiendab kolleegium menetlusökonoomia põhjendusel asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasuse kontrolli kõigile RPKS § 28 lg 2 p-s 12 nimetatud isikutele. (p 23)
RPKS § 28 lg 2 p 12 näeb üheselt ette, et staaži on võimalik anda vaid ühele vanemale ja seda pole võimalik kahe vanema vahel jagada. (p 28)
RPKS § 28 lg 2 p-s 12 nimetatud täiendava pensioniõigusliku staaži eesmärk on tunnustada üksnes sellist lapse kasvatamist, mis on ajaliselt kestnud vähemalt kaheksa aastat. Lapse kasvatamisega seotud toetuste ja soodustuste lähtekohaks ja eelduseks on vanemate võrdsus. Lapse kasvatamise eest RPKS § 28 lg 2 p 12 alusel antav täiendav pensioniõiguslik staaž on mõeldud riikliku tunnustusena lapse kasvatamisele pühendatud aja eest, millel teiselt poolt on aga selgelt väljenduv rahaline mõõde täiendava pensionilisa saamise kaudu. (p-d 33 ja 36)
Vanemate põhiõigusi piirab ka kohustus lahendada täiendava pensioniõigusliku staaži kasutamist puudutav vaidlus alati kohtus. Selline korraldus koormab lisaks vanematele ka liigselt kohtusüsteemi ning on vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. (p 39)
PS § 12 lg-s 1 sisalduv võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus ning on seega piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Sellisel piirangul peab aga olema legitiimne eesmärk ning piirang peab olema proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. (p 32)
RPKS § 28 lg 2 p-s 12 sätestatud võrdsusõiguse piirangul puudub mõistlik põhjus ning seetõttu tuleb RPKS § 28 lg 2 p 12 tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see näeb ette võimaluse saada täiendavat pensioniõiguslikku staaži vaid ühele vanematest, samas kui ka teine vanem vastab nimetatud sättes toodud pensioniõigusliku staaži saamise eeldustele. (p 37)
|
| 3-3-1-92-09
|
Riigikohus |
22.04.2010 |
|
Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe art 4 eristab pensioniõiguslikku staaži, mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil, ning pensioniõiguslikku staaži, mida tunnustatakse ühe või teise poole territooriumil. Formuleeringust "mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil" tuleneb, et arvesse võetakse staaž, mis on omandatud Eestis või Vene Föderatsioonis, samuti staaž, mis kokku on omandatud Eestis ja Vene Föderatsioonis, s.o ka poolte territooriumil omandatud staaž summeerituna.
Koostöökokkuleppe muudetud artikli 6 formuleeringust "kes on või ei ole pärast ümberasumist töötanud" tuleneb, et RPKS §-ga 7 nõutud 15 aastat Eestis omandatud sama seaduse §-s 27 sätestatud pensionistaaž pole nõutav koostöökokkuleppe subjektide puhul. Samuti tuleneb sellest formuleeringust järeldus, et koostöökokkuleppe subjektide puhul pole vajalik ka RPKS § 28 lg-ga 4 nõutud vähemalt 15 aasta pikkune Eestis omandatud pensionistaaž. Koostöökokkulepe ei sea piire, kui suures ulatuses tohib koostöökokkuleppe subjektide puhul teise poole territooriumil omandatud pensioniõiguslikku staaži arvesse võtta. Mõlemaid järeldusi kinnitavad vanaduspensioni puhul ka RPKS § 42 lg-d 1 ja 2.
Kokkuleppe teise poole poolt tunnustatud pensioniõigusliku staaži ulatuse osas artikkel 4 erandeid ette ei näe, mistõttu ka nimetatud staaž tuleb pensioneerimisel arvesse võtta täies ulatuses, sõltumata Eestis omandatud pensionistaaži pikkusest või olemasolust (vt ka Riigikohtu 18.03.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-4-09).
Kõik koostöökokkuleppe artiklis 8 nimetatud isikud kuuluvad artikli toimealasse ja neile ei laiene koostöökokkulepe. Tulenevalt art-i 8 sõnastusest ei laiene koostöökokkulepe ka Vene Föderatsiooni relvajõudude sõjaväelastele. Sõjaväeteenistuse aega ei saa koostöökokkuleppe alusel arvata pensioniõigusliku staaži hulka sõltumata sellest, kas sõjaväeteenistuses oldi koostöökokkuleppe poole territooriumil, samuti sõltumata sellest, kas koostöökokkuleppe pool pensioneerimisel tunnustab pensioniõigusliku staažina sõjaväeteenistuse aega.
Riigikogu ratifitseeris 12. veebruaril 2003 Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe, mis kirjutati alla 1993. a 25. juunil, ning Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe muutmise protokolli (muutmise protokoll), mis kirjutati alla 2002. a 5. novembril. Koostöökokkulepe ja muutmise protokoll jõustusid 16. oktoobril 2007 ja on jõus tänaseni. Koostöökokkulepe on mõeldud otsekohaldatava välislepinguna. Siiski saab koostöökokkulepe toimida vaid siseriikliku õiguse olemasolul ja abil. Koostöökokkuleppe pool ei saa määrata teise poole kodanikule pensioni, kui esimese poole seadus vastavat pensioniliiki ette ei näe.
Vt lahendi nr 3-3-1-93-08 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-86-09
|
Riigikohus |
13.01.2010 |
|
Kui pensioniavalduse läbivaatamisel selgub, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatava aja määramiseks võib olla vajalik veel täiendava tõendina saada tunnistaja ütlusi kohtumenetluse käigus, tuleb pensioniametil anda pensioni taotlejale võimalus sellise tõendi saamiseks. Pensionit taotleval isikul ega pensionit määraval haldusorganil ei ole võimalust mõjutada pensioni määramiseks olulise asjaolu tuvastamiseks toimuva kohtumenetluse kulgu. Selleks, et vältida haldusmenetluse põhjendamatut venimist peaks pensionit taotlev isik viivitamatult pärast tuvastamise vajaduse ilmnemist halduskohtusse pöörduma (vt ka Riigikohtu 16.11.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-53-09).
Kehtiv pensioniõiguse regulatsioon võimaldab tunnistajate ütluste alusel pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks vajalike faktide tõendamist üksnes kohtumenetluses. Haldusmenetluse eriliigi jaoks on võimalik sätestada haldusmenetluse seaduses ettenähtust piiratumad tõendamisvõimalused. Arvestades pensioni määramise menetluse eripära ning eesmärki (riiklike sotsiaalkindlustuse vahendite õiguspärane jaotamine), võib tunnistajate ülekuulamise välistamine haldusmenetluses olla põhjendatud ka pensionistaaži tuvastamise juhtudel. Haldusmenetluse seadusest erinev regulatsioon on põhjendatud ka seetõttu, et Sotsiaalkindlustusametil ja tema struktuuriüksustel puudub õigus isikute hoiatamiseks valeütluste andmise eest ning õigus taotleda teadvalt valetunnistusi andnud isikute kriminaalvastutusele võtmist. Karistusseadustiku § 320 kohaselt on teadvalt valeütluste andmine kriminaliseeritud vaid kohtumenetlustes (vt ka Riigikohtu 16.11.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-53-09).
Kui esitatud dokumendid ei ole haldusorgani hinnangul pensioniõigusliku staaži hulka arvatava perioodi määramiseks piisavad, peab ta täitma haldusmenetlusele iseloomulikku abistamis- ja selgitamiskohustust. Selgitamiskohustuse sisu avab üldisemalt HMS § 36. Selgitamis- ja abistamiskohustus tuleneb ka RPKS § 31 lg-st 6. Nendest sätetest tulenevalt on pensioniamet lisaks täiendavate dokumentide väljanõudmisele kohustatud ka selgitama, et dokumentide puudumisel on pensioniõigusliku staaži hulka arvatava aja tõendamiseks võimalik tunnistajaid üle kuulata ning juhatama isikut selleks vajaliku kohtumenetluse juurde.
|
| 3-3-1-53-09
|
Riigikohus |
16.11.2009 |
|
Pensioni taotlemise päeva kindlaksmääramist reguleerib RPKS § 31 lg 3. Ka soodustingimustel vanaduspensionide seadus sisaldab pensioni määramise iseseisvat regulatsiooni, kuid see on napp ega lahendada ammendavalt kõiki pensioni määramisega seonduvaid küsimusi. Seega tuleb ka soodustingimustel vanaduspensioni määramisel lähtuda RPKS § 31 lg-st 3. Pensioni määramisel tuleb silmas pidada ka SVPS §-i 4, mille kohaselt soodustingimustel vanaduspensioni määratakse ja makstakse pärast sellele pensionile õigust andvatel tootmisaladel, töödel, kutsealadel ja ametikohtadel töötamise lõpetamist. Sellele tööle tagasipöördumisel sooduspensioni maksmine peatatakse.
Kui esitatud dokumendid pole haldusorgani jaoks pensioni määramiseks piisavad, peab ta täitma haldusmenetlusele iseloomulikku abistamis- ja selgitamiskohustust. Selgitamiskohustuse sisu üldisemalt avab HMS § 36, milles ette nähtud selgitamise võimalused pole aga sätestatud ammendavalt ega välista menetluse omapärast ja eesmärgist tulenevalt teist liiki nõuandeid või selgitusi. Selgitamis- ja abistamiskohustuse näeb ette ka RPKS § 31 lg 6, mille kohaselt elukohajärgne pensioniamet osutab pensioni taotlejale vajaduse korral abi pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide saamisel. Nendest sätetest tulenevalt on pensioniamet lisaks täiendavate dokumentide väljanõudmisele kohustatud ka selgitama, et dokumentide puudumisel on pensionistaaži tõendamiseks võimalik tunnistajaid üle kuulata ning juhatama isikut selleks vajaliku kohtumenetluse juurde.
Haldusmenetluse seaduses ettenähtust piiratumate tõendamisvõimaluste sätestamine haldusmenetluse eriliigi jaoks on võimalik. See võib olla põhjendatud ka pensionistaaži tuvastamise menetluses arvestades pensioni määramise menetluse eripära ning eesmärki (riiklike sotsiaalkindlustuse vahendite õiguspärane jaotamine). Pensionistaaži tõendamiseks tunnistajate ütlustele tuginev oluliste asjaolude tuvastamine üksnes kohtumenetluses on õigustatud pensioni määramise menetluse olemust arvestades ka seetõttu, et kohtumenetluse normidega on haldusmenetlusega võrreldes paremini tagatud tunnistajatelt tõeste ütluste saamine. Karistusseadustiku § 320 kohaselt on teadvalt valeütluste andmine kriminaliseeritud vaid kohtumenetlustes.
Riigikohtu praktikast (18.10.2004 määrus asjas nr 3-2-4-2-04, 29.10.2003 määrus asjas nr 3-2-1-104-03 ning 11.11.2003 määrus asjas 3-2-1-105-03) tuleneb, et riikliku vanaduspensioni saamiseks juriidilise fakti tuvastamine on avalik-õigusliku suhte olemasolu kindlakstegemine, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Viidatud lahendites pole Riigikohus lahendanud küsimust, kas pensionistaaži kindlaksmääramiseks vajaliku asjaolu tuvastamine tunnistajate ütluste alusel saab toimuda haldusmenetluses. Samuti ei puudutatud neis lahendites olukorda, kus soovitakse tuvastada asjaolusid perioodi kohta, mil toimus pensionikindlustusstaaži arvestamine. Nende lahenditega määratleti vaid, milline kohus on pädev sellist taotlust lahendama, kui isik on staaži tõendamiseks vajaliku fakti tuvastamiseks juba kohtusse pöördunud.
|
| 3-3-1-54-09
|
Riigikohus |
14.10.2009 |
|
Seadusandja on õigustatud piiritlema isikute ringi, kelle vahel jaotatakse riigieelarvelisi pensionikindlustuse vahendeid, kuid sotsiaalsete õiguste sfääris jaotatavate hüvede andmist ei tohi piirata kriteeriumitega, mis rikuksid võrdse kohtlemise nõuet (vt ka Riigikohtu 21.01.2004 otsus asjas nr 3-4-1-7-03).
RPKS § 10 lg 1 p 3 (aga ka p-de 1 ja 2) ning RPKS § 28 lg 2 p 12 eesmärgiks on väärtustada laste kasvatamist, aidata saavutada pensioni saamiseks vajaliku miinimumnõude (15 aastat) täitmist laste kasvatamise tõttu mittetöötanud isikul või pikendada pensionistaaži, mõjutades seeläbi pensioni suurust. Nimetatud eesmärke silmas pidades on põhjendatud RPKS § 10 lg 1 p 3 ning RPKS § 28 lg 2 p 12 tõlgendus, mille kohaselt on nende sätete kohaldamise eeldused täidetud ka siis, kui vähemalt osa minimaalselt nõutavast ajast kasvatati last (lapsi) võõrasvanemana (lapse vanemaga abielus olles), kuid osa aega lapse vanemaga mitte abielus olles, st kasuvanemana.
|
| 3-3-1-10-08
|
Riigikohus |
21.04.2008 |
|
Konkreetse ettevõtja puhul sõltub tema FIE-na tegutsetud perioodi arvamine soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks vajaliku soodusstaaži hulka sellest, kas tema töötamine tervist kahjustavates tingimustes on seaduses sätestatud ulatuses tõendatud. Seejuures ei tohi FIE sattuda töötajast soodsamasse olukorda üksnes seetõttu, et tema tööaja üle ei peeta arvestust või seetõttu, et iseseisva ettevõtjana on tal lisaks otsesele tootmistegevusele ka muid kohustusi, mis ei eelda kokkupuudet tervist kahjustavate mõjuritega. Samuti ei tohi FIE sattuda töötajast halvemasse olukorda ainult seetõttu, et tema tööaega ei reguleerita ega kontrollita.
Töötaja ja FIE võimalused tõendada soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks vajalikus ulatuses töötamist tervist kahjustavates tingimustes on erinevad. Seejuures võivad tõendid iga üksikjuhtumi asjaoludest sõltuvalt olla väga erinevad. FIE tegevuse tõendamiseks võib olla muu hulgas asjakohane kasutada ekspertiisi või asjatundjate arvamusi, et näiteks tooraine ja toodangu mahu ning tehnoloogia pinnalt tuvastada tootmiseks kulunud aeg. Samuti on võimalik kasutada maksuhaldurilt saadavaid andmeid (näiteks ettevõtja tulu ja käibe kohta).
Arvestades soodustingimustel vanaduspensioni maksmise eesmärki (kompenseerida pikaajaline kokkupuude kahjulike mõjuritega), ei saa pelgalt minimaalse sotsiaalmaksukohustuse täitmine FIE-na tegutsedes tagada selle perioodi arvestamist soodustingimustel pensionistaaži hulka. Sotsiaalmaksu tasumine FIE-na tagab vaid selle perioodi arvessevõtmise üldise pensioniõigusliku staaži kindlaksmääramisel.
Konkreetse ettevõtja puhul sõltub tema FIE-na tegutsetud perioodi arvamine soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks vajaliku soodusstaaži hulka sellest, kas tema töötamine tervist kahjustavates tingimustes on seaduses sätestatud ulatuses tõendatud. Seejuures ei tohi FIE sattuda töötajast soodsamasse olukorda üksnes seetõttu, et tema tööaja üle ei peeta arvestust või seetõttu, et iseseisva ettevõtjana on tal lisaks otsesele tootmistegevusele ka muid kohustusi, mis ei eelda kokkupuudet tervist kahjustavate mõjuritega. Samuti ei tohi FIE sattuda töötajast halvemasse olukorda ainult seetõttu, et tema tööaega ei reguleerita ega kontrollita.
|
| 3-3-1-19-07
|
Riigikohus |
05.06.2007 |
|
Riikliku pensionikindlustuse seadus liigitab Eestis omandatud pensionistaaži Eestis omandatud pensioniõiguslikuks staažiks ja Eestis omandatud pensionikindlustuse staažiks. Isikul tekib pensioniikka jõudmisel õigus vanaduspensionile, kui tal on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži, s.o vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensioniõiguslikku staaži või vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensioniõiguslikku staaži ja pensionikindlustusstaaži kokku või vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionikindlustusstaaži.
Riikliku pensionikindlustuse seadus ei sätesta võimalust arvata kohustusliku sõjaväeteenistuse aega endise NSVL sõjaväes väljaspool Eestit Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka. Tulenevalt RPKS § 28 lg 2 p-st 3 ja lg-st 4 saab aga nimetatud tegevusperioodi arvata pensioniõigusliku staaži hulka, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. RPKS § 28 lg 2 p 3 ja § 28 lg 4 alusel pensioniõigusliku staaži hulka arvatud aeg võetakse arvesse vanaduspensioni suuruse kindlaksmääramisel RPKS § 11 lg 1 alusel.
|
Facebook
Twitter