/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-15-2526/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.02.2018
KVTRS § 38 lg 4 ei sisalda tingimust, et õigus selles sättes ette nähtud pensionile on üksnes isikutel, kellel oli 1. aprillil 2013 sama auaste, mis teenistusaja pikendamise ajal. Sellest sättest ei nähtu ka nõuet, et teenistusaja pikendamine peaks olema toimunud vahetult enne uue KVTS jõustumist. KVTRS § 38 lg 4 eesmärk ei piirdu seega teenistusse jäämise võimaluse puudumise kompenseerimisega isikutele, kes ei olnud jõudnud uue seadusega sätestatud piirvanusesse. KVTRS § 38 lg 4 laieneb ka isikutele, kes olid uue seaduse jõustumise ajaks ületanud uue seadusega kehtestatud piirvanuse. Nimelt võimaldas KVTS v.r § 112 lg 2^1 teenistusaega üle piirvanuse pikendada kuni RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmiseni. (p-d 14, 17) KVTRS eelnõu (173 SE) seletuskirjas esitatud põhjendus võrreldavate gruppide erineva kohtlemise õigustamiseks ei ole õige ega ka asjakohane. Võrreldavatesse gruppidesse kuuluvaid isikuid ühendab see, et nad olid kehtiva KVTS jõustumisel Kaitseväe tegevteenistuses (olid tegevväelased) ja neil on vähemalt 13-aastane, kuid alla 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž. Võrreldavaid gruppe eristab ilma mõistliku põhjuseta see, et ühte gruppi kuuluvad isikud olid uue KVTS jõustumisel teenistuses selle auastmega, mille teenistusaega oli üle piirvanuse pikendatud. Puudub mõistlik põhjendus sellele, et samasuguse staaži ja vanusega isikute pensioni suurus erineb ainuüksi seepärast, et ühtedel oli enne seaduse jõustumist teenistusaega üle piirvanuse pikendatud varasemal, teisel aga samal auastmel, millel nad teenisid seaduse jõustumise hetkel. Puudub põhjus, miks peaks KVTRS § 38 lg-s 4 sätestatud suuremast pensionist jääma ilma isik, kelle teenistusaega üle piirvanuse oli pikendatud, kuid kelle auastet tõsteti enne kehtiva seaduse jõustumist. (p-d 18–22, vt ka p-d 23 ja 26) Kuna tõlgendus, mille järgi kaebajale ei laiene KVTRS § 38 lg 4, oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja säte võimaldab ka põhiseaduspärast tõlgendust, siis tõlgendab kolleegium KVTRS § 38 lg-t 4 selliselt, et säte laieneb kõigile 1. aprillil 2013 Kaitseväe tegevteenistuses olnud isikutele, kelle teenistusaega on KVTS-i v.r kehtivuse ajal pikendatud üle piirvanuse. (p 29)
Eelnõu seletuskiri on küll seaduse tõlgendamisel oluline, kuid ei ole lõpptulemusena alati määrav. Seletuskiri võib, aga ei pruugi alati peegeldada seadusandja tegelikku tahet. Seletuskirja laused võivad mõnel juhul olla pelgalt näitlikud, üldistavad, kujundlikud või koguni eksitavad. Võimaluse korral tuleb lähtuda tõlgendusvariandist, mis on enam kooskõlas põhiseadusega. (p 15, vt ka p 28)
Seadus ei sätesta, et SKA on tegevteenistuspensioni määramisel seotud pensioni määramise õigusliku alusega, mis on märgitud kaitseväe teatises. Pensioni määramise õiguslikust alusest sõltub ka pensioni arvutamine. RPKS § 32 järgi määrab pensioni ja seega ka otsustab pensioni määramise õigusliku aluse üle SKA. Seega ei riku Kaitseväe teatises ebaõigesti märgitud pensioni määramise õiguslik alus kaebaja õigusi. (p 33)
KVTRS § 38 lg 4 ei sisalda tingimust, et õigus selles sättes ette nähtud pensionile on üksnes isikutel, kellel oli 1. aprillil 2013 sama auaste, mis teenistusaja pikendamise ajal. Sellest sättest ei nähtu ka nõuet, et teenistusaja pikendamine peaks olema toimunud vahetult enne uue KVTS jõustumist. KVTRS § 38 lg 4 eesmärk ei piirdu seega teenistusse jäämise võimaluse puudumise kompenseerimisega isikutele, kes ei olnud jõudnud uue seadusega sätestatud piirvanusesse. KVTRS § 38 lg 4 laieneb ka isikutele, kes olid uue seaduse jõustumise ajaks ületanud uue seadusega kehtestatud piirvanuse. Nimelt võimaldas KVTS v.r § 112 lg 2^1 teenistusaega üle piirvanuse pikendada kuni RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmiseni. (p-d 14, 17) KVTRS eelnõu (173 SE) seletuskirjas esitatud põhjendus võrreldavate gruppide erineva kohtlemise õigustamiseks ei ole õige ega ka asjakohane. Võrreldavatesse gruppidesse kuuluvaid isikuid ühendab see, et nad olid kehtiva KVTS jõustumisel Kaitseväe tegevteenistuses (olid tegevväelased) ja neil on vähemalt 13-aastane, kuid alla 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž. Võrreldavaid gruppe eristab ilma mõistliku põhjuseta see, et ühte gruppi kuuluvad isikud olid uue KVTS jõustumisel teenistuses selle auastmega, mille teenistusaega oli üle piirvanuse pikendatud. Puudub mõistlik põhjendus sellele, et samasuguse staaži ja vanusega isikute pensioni suurus erineb ainuüksi seepärast, et ühtedel oli enne seaduse jõustumist teenistusaega üle piirvanuse pikendatud varasemal, teisel aga samal auastmel, millel nad teenisid seaduse jõustumise hetkel. Puudub põhjus, miks peaks KVTRS § 38 lg-s 4 sätestatud suuremast pensionist jääma ilma isik, kelle teenistusaega üle piirvanuse oli pikendatud, kuid kelle auastet tõsteti enne kehtiva seaduse jõustumist. (p-d 18–22, vt ka p-d 23 ja 26) Kuna tõlgendus, mille järgi kaebajale ei laiene KVTRS § 38 lg 4, oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja säte võimaldab ka põhiseaduspärast tõlgendust, siis tõlgendab kolleegium KVTRS § 38 lg-t 4 selliselt, et säte laieneb kõigile 1. aprillil 2013 Kaitseväe tegevteenistuses olnud isikutele, kelle teenistusaega on KVTS-i v.r kehtivuse ajal pikendatud üle piirvanuse. (p 29)
3-3-1-12-11 PDF Riigikohus 12.05.2011
RPKS § 20 lg 5 seob toitjakaotuspensioni määramise kolme tingimuse üheaegse esinemisega. Tingimust, mille kohaselt toitja peab olema teadmata kadunud, ei ole seaduses avatud. Teadmata kadunud isiku mõiste sisustamisel tuleb lähtuda TSÜS §-st 17, millest see mõiste on avatud. Lisaks sellele tingimusele peab toitjakaotuspensioni määramiseks asjaoludest tulenevalt olema tõsiseid kahtlusi toitja elusoleku suhtes ning need kahtlused peavad olema kestnud vähemalt 12 kuud. Isik võib küll olla olnud erakordselt pikka aega kadunud, kuid kui pole esitatud tõsiseid kahtlusi tema elus oleku kohta, siis ei ole alust kohaldada RPKS § 20 lg-t 5. Tõendiks selle kohta, et isik on teadmata kadunud, on politsei tõend. Pensioniametil puudub pädevus tuvastada, et isik on teadmata kadunud. Õigus toitjakaotuspensionile on põhiseaduse kaitsealas. Seetõttu on mõeldav jälitustegevuse seaduse alusel algatada teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlus selleks, et teha kindlaks toitjakaotuspensioni määramise jaoks nõutav asjaolu. RPKS § 32 lg 2 p-s 2 sätestatud võimalus määrata toitjakaotuspensioni varasemast tähtajast kui pensioni taotlemise päevast ei ole kohaldatav olukorras, kus politsei ei ole algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlust, samuti olukorras, kus sellise menetluse käigus on isiku asukoht tuvastatud.
Võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud sellega, et pensioniamet ei saa erakordselt pikka aega toimunud isiku tagaotsimise korral tunnistada isikut teadmata kadunuks. Taolises olukorras on selgelt eristatav isikute grupp, kus toitjaks on teadmata kadunud isik, kelle puhul on alust eeldada, et ta ei ole enam elus. Samuti on eristatav isikute grupp, kus toitja on kuulutatud politsei poolt tagaotsitavaks ja kelle asukohta ei ole suudetud tuvastada, kuid puudub alus eeldada, et ta ei ole enam elus. Kuna toitjakaotuspensioni eesmärk on osutada abi toitja surma korral, siis on põhjendatud eristada kadunud isikuid, kelle puhul on alust eeldada, et nad on surnud, kadunud isikutest, kelle puhul seda alust ei ole.
Põhiseadusest ei ole tuletatav riigi kohustus maksta just toitjakaotuspensioni lastele, kelle vanemat otsitakse kriminaalasjas taga seoses oma lastele elatise mittemaksmisega. Küll on teatud tingimustel tuletatav lapse õigus riigi abile juhuks, kui tema vanemat otsitakse kriminaalasjas taga seoses lapsele elatise mittemaksmisega ning sellest tulenevalt õigus sellele, et kehtestataks vastavasisuline õiguslik regulatsioon. Eelduslikult on sellekohane õiguslik regulatsioon siiski mõeldav vaid etteulatuvalt.
3-3-1-92-09 PDF Riigikohus 22.04.2010
Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe art 4 eristab pensioniõiguslikku staaži, mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil, ning pensioniõiguslikku staaži, mida tunnustatakse ühe või teise poole territooriumil. Formuleeringust "mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil" tuleneb, et arvesse võetakse staaž, mis on omandatud Eestis või Vene Föderatsioonis, samuti staaž, mis kokku on omandatud Eestis ja Vene Föderatsioonis, s.o ka poolte territooriumil omandatud staaž summeerituna. Koostöökokkuleppe muudetud artikli 6 formuleeringust "kes on või ei ole pärast ümberasumist töötanud" tuleneb, et RPKS §-ga 7 nõutud 15 aastat Eestis omandatud sama seaduse §-s 27 sätestatud pensionistaaž pole nõutav koostöökokkuleppe subjektide puhul. Samuti tuleneb sellest formuleeringust järeldus, et koostöökokkuleppe subjektide puhul pole vajalik ka RPKS § 28 lg-ga 4 nõutud vähemalt 15 aasta pikkune Eestis omandatud pensionistaaž. Koostöökokkulepe ei sea piire, kui suures ulatuses tohib koostöökokkuleppe subjektide puhul teise poole territooriumil omandatud pensioniõiguslikku staaži arvesse võtta. Mõlemaid järeldusi kinnitavad vanaduspensioni puhul ka RPKS § 42 lg-d 1 ja 2. Kokkuleppe teise poole poolt tunnustatud pensioniõigusliku staaži ulatuse osas artikkel 4 erandeid ette ei näe, mistõttu ka nimetatud staaž tuleb pensioneerimisel arvesse võtta täies ulatuses, sõltumata Eestis omandatud pensionistaaži pikkusest või olemasolust (vt ka Riigikohtu 18.03.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-4-09). Kõik koostöökokkuleppe artiklis 8 nimetatud isikud kuuluvad artikli toimealasse ja neile ei laiene koostöökokkulepe. Tulenevalt art-i 8 sõnastusest ei laiene koostöökokkulepe ka Vene Föderatsiooni relvajõudude sõjaväelastele. Sõjaväeteenistuse aega ei saa koostöökokkuleppe alusel arvata pensioniõigusliku staaži hulka sõltumata sellest, kas sõjaväeteenistuses oldi koostöökokkuleppe poole territooriumil, samuti sõltumata sellest, kas koostöökokkuleppe pool pensioneerimisel tunnustab pensioniõigusliku staažina sõjaväeteenistuse aega.
Riigikogu ratifitseeris 12. veebruaril 2003 Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe, mis kirjutati alla 1993. a 25. juunil, ning Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe muutmise protokolli (muutmise protokoll), mis kirjutati alla 2002. a 5. novembril. Koostöökokkulepe ja muutmise protokoll jõustusid 16. oktoobril 2007 ja on jõus tänaseni. Koostöökokkulepe on mõeldud otsekohaldatava välislepinguna. Siiski saab koostöökokkulepe toimida vaid siseriikliku õiguse olemasolul ja abil. Koostöökokkuleppe pool ei saa määrata teise poole kodanikule pensioni, kui esimese poole seadus vastavat pensioniliiki ette ei näe.
Vt lahendi nr 3-3-1-93-08 annotatsiooni.
3-3-1-86-09 PDF Riigikohus 13.01.2010
Kui pensioniavalduse läbivaatamisel selgub, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatava aja määramiseks võib olla vajalik veel täiendava tõendina saada tunnistaja ütlusi kohtumenetluse käigus, tuleb pensioniametil anda pensioni taotlejale võimalus sellise tõendi saamiseks. Pensionit taotleval isikul ega pensionit määraval haldusorganil ei ole võimalust mõjutada pensioni määramiseks olulise asjaolu tuvastamiseks toimuva kohtumenetluse kulgu. Selleks, et vältida haldusmenetluse põhjendamatut venimist peaks pensionit taotlev isik viivitamatult pärast tuvastamise vajaduse ilmnemist halduskohtusse pöörduma (vt ka Riigikohtu 16.11.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-53-09).
Kehtiv pensioniõiguse regulatsioon võimaldab tunnistajate ütluste alusel pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks vajalike faktide tõendamist üksnes kohtumenetluses. Haldusmenetluse eriliigi jaoks on võimalik sätestada haldusmenetluse seaduses ettenähtust piiratumad tõendamisvõimalused. Arvestades pensioni määramise menetluse eripära ning eesmärki (riiklike sotsiaalkindlustuse vahendite õiguspärane jaotamine), võib tunnistajate ülekuulamise välistamine haldusmenetluses olla põhjendatud ka pensionistaaži tuvastamise juhtudel. Haldusmenetluse seadusest erinev regulatsioon on põhjendatud ka seetõttu, et Sotsiaalkindlustusametil ja tema struktuuriüksustel puudub õigus isikute hoiatamiseks valeütluste andmise eest ning õigus taotleda teadvalt valetunnistusi andnud isikute kriminaalvastutusele võtmist. Karistusseadustiku § 320 kohaselt on teadvalt valeütluste andmine kriminaliseeritud vaid kohtumenetlustes (vt ka Riigikohtu 16.11.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-53-09). Kui esitatud dokumendid ei ole haldusorgani hinnangul pensioniõigusliku staaži hulka arvatava perioodi määramiseks piisavad, peab ta täitma haldusmenetlusele iseloomulikku abistamis- ja selgitamiskohustust. Selgitamiskohustuse sisu avab üldisemalt HMS § 36. Selgitamis- ja abistamiskohustus tuleneb ka RPKS § 31 lg-st 6. Nendest sätetest tulenevalt on pensioniamet lisaks täiendavate dokumentide väljanõudmisele kohustatud ka selgitama, et dokumentide puudumisel on pensioniõigusliku staaži hulka arvatava aja tõendamiseks võimalik tunnistajaid üle kuulata ning juhatama isikut selleks vajaliku kohtumenetluse juurde.
3-3-1-53-09 PDF Riigikohus 16.11.2009
Kui esitatud dokumendid pole haldusorgani jaoks pensioni määramiseks piisavad, peab ta täitma haldusmenetlusele iseloomulikku abistamis- ja selgitamiskohustust. Selgitamiskohustuse sisu üldisemalt avab HMS § 36, milles ette nähtud selgitamise võimalused pole aga sätestatud ammendavalt ega välista menetluse omapärast ja eesmärgist tulenevalt teist liiki nõuandeid või selgitusi. Selgitamis- ja abistamiskohustuse näeb ette ka RPKS § 31 lg 6, mille kohaselt elukohajärgne pensioniamet osutab pensioni taotlejale vajaduse korral abi pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide saamisel. Nendest sätetest tulenevalt on pensioniamet lisaks täiendavate dokumentide väljanõudmisele kohustatud ka selgitama, et dokumentide puudumisel on pensionistaaži tõendamiseks võimalik tunnistajaid üle kuulata ning juhatama isikut selleks vajaliku kohtumenetluse juurde.
Haldusmenetluse seaduses ettenähtust piiratumate tõendamisvõimaluste sätestamine haldusmenetluse eriliigi jaoks on võimalik. See võib olla põhjendatud ka pensionistaaži tuvastamise menetluses arvestades pensioni määramise menetluse eripära ning eesmärki (riiklike sotsiaalkindlustuse vahendite õiguspärane jaotamine). Pensionistaaži tõendamiseks tunnistajate ütlustele tuginev oluliste asjaolude tuvastamine üksnes kohtumenetluses on õigustatud pensioni määramise menetluse olemust arvestades ka seetõttu, et kohtumenetluse normidega on haldusmenetlusega võrreldes paremini tagatud tunnistajatelt tõeste ütluste saamine. Karistusseadustiku § 320 kohaselt on teadvalt valeütluste andmine kriminaliseeritud vaid kohtumenetlustes. Riigikohtu praktikast (18.10.2004 määrus asjas nr 3-2-4-2-04, 29.10.2003 määrus asjas nr 3-2-1-104-03 ning 11.11.2003 määrus asjas 3-2-1-105-03) tuleneb, et riikliku vanaduspensioni saamiseks juriidilise fakti tuvastamine on avalik-õigusliku suhte olemasolu kindlakstegemine, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Viidatud lahendites pole Riigikohus lahendanud küsimust, kas pensionistaaži kindlaksmääramiseks vajaliku asjaolu tuvastamine tunnistajate ütluste alusel saab toimuda haldusmenetluses. Samuti ei puudutatud neis lahendites olukorda, kus soovitakse tuvastada asjaolusid perioodi kohta, mil toimus pensionikindlustusstaaži arvestamine. Nende lahenditega määratleti vaid, milline kohus on pädev sellist taotlust lahendama, kui isik on staaži tõendamiseks vajaliku fakti tuvastamiseks juba kohtusse pöördunud.
Pensioni taotlemise päeva kindlaksmääramist reguleerib RPKS § 31 lg 3. Ka soodustingimustel vanaduspensionide seadus sisaldab pensioni määramise iseseisvat regulatsiooni, kuid see on napp ega lahendada ammendavalt kõiki pensioni määramisega seonduvaid küsimusi. Seega tuleb ka soodustingimustel vanaduspensioni määramisel lähtuda RPKS § 31 lg-st 3. Pensioni määramisel tuleb silmas pidada ka SVPS §-i 4, mille kohaselt soodustingimustel vanaduspensioni määratakse ja makstakse pärast sellele pensionile õigust andvatel tootmisaladel, töödel, kutsealadel ja ametikohtadel töötamise lõpetamist. Sellele tööle tagasipöördumisel sooduspensioni maksmine peatatakse.
3-3-1-4-09 PDF Riigikohus 18.03.2009
Kehtiv õigus ei sätesta pensioni taotlemisel esitatavate dokumentide ammendavat loetelu. RPKS § 31 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitab taotleja pensioniavalduse koos "kõigi vajalike dokumentidega". Pensioni taotlemise üldise loogika kohaselt lasub pensioni määramiseks vajalike dokumentide esitamise kohustus eelkõige taotlejal (RPKS § 31 lg-d 3 ja 4). Juhtudeks, kui pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide saamisel tekivad takistused, sätestab RPKS § 31 lg 3, et elukohajärgne pensioniamet osutab pensioni taotlejale vajaduse korral abi pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide saamisel.
Põhiseaduse § 123 teisest lõikest ja RPKS § 4 lg-st 3 tuleneb, et kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks teistsuguseid sätteid kui riikliku pensionikindlustuse seadus, kohaldatakse välislepingut. Kuigi 16. 10.2007 jõustunud Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe (Koostöökokkulepe) art 4 sõnastus "mida tunnustatakse ühe või teise Poole territooriumil" ei näe üheselt ette, et pooled peaksid vastastikku pensioni määramisel arvestama nii staaži, mida tunnustab pensionit määrav riik ise kui ka staaži, mida tunnustab teine lepingupool, tuleneb Koostöökokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskirjast ning Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe rakendusleppest Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi ja Vene Föderatsiooni Töö- ja Sotsiaalarengu Ministeeriumi vahel (art 3 lg-s 2), et Koostöökokkuleppe poolte tahe on arvestada ka vastastikku teise poole tunnustatavat staaži.
3-3-1-31-08 PDF Riigikohus 13.06.2008
Elamislubade andmisel ei ole endise NSV Liidu julgeolekuorganite töötajad käsitatavad "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" subjektidena (vt ka Riigikohtu 11.11.2002 otsuseid haldusasjades nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02 ning 04.04.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-14-03).
"Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (edaspidi Kokkulepe) kohaldatavuse hindamisel endise NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (RJK) töötajate suhtes tuleb oluliseks pidada Kokkuleppe poolte aktsepteeritud senist praktikat neile isikutele pensionide määramisel ja maksmisel (vt ka Riigikohtu 28.04.2008 otsust haldusasjas nr 3-3-1-1-08). RJK töötajaid saab ja tuleb pensioneerimisel käsitada Kokkuleppe-järgsete sõjaväepensionäridena. Vene Föderatsioon on pidanud NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee endisi töötajaid Kokkuleppe subjektiks. Eesti pool on aktsepteerinud sellist pensionide maksmise korraldust. Poolte tahteks pole olnud luua olukorda, kus RJK töötajad oleksid pensionide määramisel ja maksmisel soodsamas olukorras võrreldes relvajõudude sõjaväepensionäridega. Tahe eristada RJK töötajaid sõjaväepensionäridest pensioniõiguslikes küsimustes selliselt, et eristamine seaks nad Kokkuleppe art 5 mittekohaldumisel soodsamasse olukorda ning neil oleks võimalik saada üheaegselt mõlema riigi määratud pensioni, ei tulene ei siseriiklikust õigusest ega rahvusvahelise lepingu poolte lähenemisest. Kokkulepe on välisleping RPKS § 4 lg 3 tähenduses. Kui välisleping sisaldab Eesti seadusest erinevat regulatsiooni riiklike pensionite määramiseks või maksmiseks, tuleb sellist regulatsiooni ka kohaldada. Lähtudes nii Kokkuleppe art 5 grammatilisest tõlgendusest, kuid eelkõige Kokkuleppe poolte tahtest ja sarnasest arusaamast Kokkuleppe art 5 tõlgendamisel ja kohaldamisel, siis praeguse sõnastuse ning Kokkulepe poolte tahte juures tuleneb vaidlusalusest sättest võimalus saada korraga vaid ühe riigi poolt määratud pensioni.
3-3-1-32-08 PDF Riigikohus 13.06.2008
Endise NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (RJK) töötajaid saab ja tuleb pensioneerimisel kohelda "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (edaspidi Kokkulepe) järgsete sõjaväepensionäridena. Kokkuleppe kohaldatavuse hindamisel RJK töötajate suhtes on oluline Kokkuleppe poolte aktsepteeritud senine praktika neile isikutele pensionide määramisel ja maksmisel. Poolte tahe pole olnud luua olukorda, kus RJK töötajad oleksid pensionide määramisel ja maksmisel soodsamas olukorras võrreldes relvajõudude sõjaväepensionäridega (vt Riigikohtu 13.06.2008. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-31-08 p-i 16). Kokkuleppe subjektiks on isik, kes oli Vene Föderatsiooni relvajõududest erru arvatud ja sai Vene Föderatsiooni vahendite arvelt pensioni enne Kokkuleppe sõlmimist, st enne 26. juuliks 1994 (vt Riigikohtu 04.04.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-14-03). See põhimõte on sõnastatud ka ratifitseerimisseaduse § 4 p-s 1. Ka juhtumil, kus isikule on Vene Föderatsiooni vahendite arvelt hakatud pensioni maksma pärast Kokkuleppe sõlmimist, tuleb lähtuda Kokkuleppe poolte tahtest Kokkuleppe subjektide määratlemisel ja pensionide maksmisel ning väljakujunenud ja poolte poolt aktsepteeritud järjekindlast praktikast. Lähtudes nii Kokkuleppe artikli 5 grammatilisest tõlgendusest, kuid eelkõige Kokkuleppe poolte tahtest ja sarnasest arusaamast Kokkuleppe art 5 tõlgendamisel ja kohaldamisel, tuleneb vaidlusalusest sättest praeguse sõnastuse ning Kokkulepe poolte tahte juures võimalus saada korraga vaid ühe riigi poolt määratud pensioni (vt ka Riigikohtu 13.06.2008. a otsust) haldusasjas nr 3-3-1-31-08.
3-3-1-1-08 PDF Riigikohus 28.04.2008
Kui kohtunik ei ole otsusele alla kirjutanud või mõni kohtunikest ei ole otsusele alla kirjutanud, siis HKMS § 45 lg 1 p 3 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Riigikohus ei ole HKMS § 64 lg-st 3 tulenevalt seadustiku §-s 45 nimetatud kohtumenetluse normide rikkumise korral seotud kaebuse piiridega ja otsus kuulub igal juhul tühistamisele. Kohtuniku allkirja puudumine kohtuotsusel kujutab kehtivate halduskohtumenetluse normide kohaselt endast kohtuotsuse tühistamise absoluutset alust (vt Riigikohtu 01.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-67-07).
TsMS § 441 lg 1 sätestab, et otsuse teinud kohtunik allkirjastab selle. Tulenevalt HKMS § 25 lg-st 5 kuulub nimetatud säte kohaldamisele ka halduskohtumenetluses. Kohtuniku allkirja puudumine kohtuotsusel kujutab kehtivate halduskohtumenetluse normide kohaselt endast kohtuotsuse tühistamise absoluutset alust (vt Riigikohtu 01.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-67-07).
Kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks teistsuguseid sätteid kui riikliku pensionikindlustuse seadus, siis RPKS § 4 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse välislepingut. "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe) on välisleping selle sätte tähenduses. Kui see Kokkulepe sisaldab Eesti seadusest erinevat regulatsiooni riiklike pensionite määramiseks või maksmiseks, tuleb sellist regulatsiooni ka kohaldada. Kokkuleppe artikli 5 grammatiline tõlgendamine võimaldab järeldada, et puudub võimalus nii Nõukogude Liidu relvajõududes teenimisel omandatud kui ka pärast erruminekut Eestis töötatud aja eest omandatud staaži alusel määratud pensione üheaegselt välja maksta. Sellest sättest tulenes Pensionikomisjoni jaoks alus Eesti pensioniõiguse järgi määratud pensioni maksmise peatamiseks, kui Vene Föderatsiooni määratud pensioni maksmine jätkub.
3-3-1-6-02 PDF Riigikohus 21.02.2002
HKMS § 19 lg 7 teine lauseosa osundab kohtu õigusele ja kohustusele tõlgendada kaebuses esitatud taotlust. Selle normi eesmärk on tagada põhiseaduslik kaebeõigus, kaitstes ebapiisavate juriidiliste teadmiste ja kogemustega kaebajaid taotluse vääralt sõnastamise võimalike tagajärgede eest.
KSS § 33 muutmisel ei pandud rakendussätetega riigile kohustust maksta kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni omal algatusel. Penisoniametil ei ole kohustust töödelda ja seostada andmeid, leidmaks teadmatuse tõttu taotluse esitamata jätnud isikud. Õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima, kuid sellest ei tulene riigi kohustus korraldada kõigi tulevikus seadusega antavate õiguste realiseerimine asutuste enda initsiatiivil, st ilma isiku taotluseta.
KSS § 44 sätestab: "Käesoleva seaduse paragrahvis 33 sätestatud kohtuniku pension laieneb isikutele, kes 1992. aasta 1. jaanuaril töötasid kohtunikena.". Sellest rakendussättest tulenevalt laieneb kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension ka enne KSS § 33 lg 5 jõustumist surnud isiku perekonnaliikmetele tingimusel, et isik 1. jaanuaril 1992 või pärast seda töötas kohtunikuna. KSS § 33 lg 5 kohaldamine eeldab, et pensionitaotleja toitjal olnuks surma hetkel õigus kohtuniku vanadus- või invaliidsuspensionile. Selline pension määratakse ka siis, kui toitja oli surma hetkel kohtunik või kohtuniku vanadus- või invaliidsuspensioni saaja. Pärast 25. oktoobrit 1996 surnud isikute ülalpeetavatele laieneb KSS § 33 lg 5 ilma rakendussätteta. KSS § 33 muutmisel ei pandud rakendussätetega riigile kohustust maksta kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni omal algatusel. Penisoniametil ei ole kohustust töödelda ja seostada andmeid, leidmaks teadmatuse tõttu taotluse esitamata jätnud isikud. Õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima, kuid sellest ei tulene riigi kohustus korraldada kõigi tulevikus seadusega antavate õiguste realiseerimine asutuste enda initsiatiivil, st ilma isiku taotluseta.
Õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima, kuid sellest ei tulene riigi kohustus korraldada kõigi tulevikus seadusega antavate õiguste realiseerimine asutuste enda initsiatiivil, st ilma isiku taotluseta.
3-3-1-10-98 PDF Riigikohus 20.03.1998
Saamatajäänud pensionina peetakse Riiklike elatusrahade seaduse §-s 59 lg. 1 silmas kogu kätte saamata pensioni, millele pensionäril oli õigus surma päeval. Kui pension jäi ümber arvutamata pensioni määrava asutuse süül, siis on pensionäri surma päevaks saamatajäänud pensioniks pension, mida tulnuks maksta pärast pensioni ümberarvutamist.

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json