https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-23-1/19 PDF Riigikohtu üldkogu 21.11.2023

Üldkogu möönab, et isikul ei ole põhiõigust ametipensionile ja Riigikogul on ametipensionide süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. See otsustusruum ei ole aga sama avar, kui muudetakse juba pikka aega kehtinud õiguslikku regulatsiooni, mille püsimise vastu on puudutatud isikutel tekkinud õiguspärane ootus. (p 93)

Ehkki põhiseadus ei taga õigust politseipensionile, ei või isikut nende hüvede osas, mida seadusandja on talle lubanud, kohelda sõnamurdlikult. (p 97)


PS § ga 32 tagatud omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded, sealhulgas õigus pensionil. Pensioniõigus kui avalik-õiguslik varaline õigus tekib seaduse või muu õigusakti alusel ja seisneb isiku õiguses oodata, et riik teeks õigusaktis lubatud rahas mõõdetava soorituse. Kui õigusakt seab riigi soorituse eeltingimuseks isiku enda varasema soorituse (nt tööle asumine, tööstaaž), tekib isikul varaline õigus juba siis, kui ta asub õigusaktis sätestatud tingimusi täitma. Isiku varaline positsioon on seejuures seda kaalukam, mida rohkem õigusaktis sätestatud tingimusi ta on täitnud.

Eristada tuleb muudatusi pensioni saamise tingimustes ning pensioni arvutamise või maksmise korras. Kui isik on asunud pensioni saamise eeldusteks seatud tingimusi täitma, siis ei tähenda see, et tema (oote)õigust pensionile ja selle kaudu põhiseaduslikku omandipõhiõigust riivab mistahes muudatus tema tulevase pensioni arvutamise või maksmise korras. See, kas pensioniregulatsiooni muudatustest tuleneb omandipõhiõiguse riive, sõltub eeskätt asjaolust, kas isikul oli tekkinud õiguspärane ootus enne selle muudatuse tegemist kehtinud olukorra säilimisele. (p-d 52 ja 53)

Kuna vaidlusalune muudatus kaebaja pensioni arvutamise korras riivab tema õiguspärast ootust, riivab see ühtlasi kaebaja omandipõhiõigust. (p 68)


Hindamaks, kas kellegi õiguspärast ootust pensioni arvutamise korra püsimisele on rikutud, tuleb silmas pidada eelkõige järgmisi asjaolusid: kui kaua oli kehtinud õigusakt, mille alusel võis isik oodata senise pensioni arvutamise korra püsimist; kui kaua oli isik õigusaktile tuginedes oma tegevust korraldanud, sh täitnud õigusaktis sätestatud tingimusi, mis olid seatud pensioni saamise eelduseks; kui suures ulatuses olid isikul pensioni saamise eeldused vaidlusaluse muudatuse tegemise ajaks täidetud. Oluline on ka hinnata, kui ulatuslik on seadusemuudatuse negatiivne mõju isiku pensioniõigusele. Isikul on alus eeldada, et seaduses ei tehta muudatusi, mis kujundaksid tema pensioni arvutamise alused ja ühes sellega pensioni suuruse põhimõtteliselt ümber. Riigi sõnamurdlikkusest on alust rääkida eelkõige juhul, kui isiku õigused või kohustused muutuvad rabavalt ebasoodsas suunas. Siiski võib õiguspärase ootuse tekkimisel või selle kaalukuse hindamisel olla määrav ka esmapilgul väikese tähtsusega asjaolu, kui sellest sõltuvad isiku elukorralduslikud valikud. (p 56)

Kaebaja oli pikalt politseiteenistuses juba siis, kui kehtisid varasemad politseipensioni arvutamise põhimõtted. Ta oli juba enne vaidlusaluse regulatsiooni kehtestamist täitnud muud pensioniõiguse tekkimise eeldused peale piirvanuse. Tema teenistusaja jooksul kehtis pikka aega seadus, mis sidus politseipensioni arvutamise aluse palgamääraga, mis kehtis pensioni määramise ajal. Kaebaja muutis senise korra püsimisse uskudes oma elukorraldust, asudes uuesti politseiteenistusse. Üldkogu hinnangul ei saanud kaebajalt eeldada, et ta oleks pidanud ette nägema enda pensioni arvestatavat vähendamist suhteliselt lühikest aega enne pensioniõiguse tekkimist. Järelikult oli kaebajal tekkinud õiguspärane ootus, et tema pensioni arvutamisel võetakse aluseks pensioni määramise ajal kehtiv palgamäär. (p 68)

Üldkogu möönab, et isikul ei ole põhiõigust ametipensionile ja Riigikogul on ametipensionide süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. See otsustusruum ei ole aga sama avar, kui muudetakse juba pikka aega kehtinud õiguslikku regulatsiooni, mille püsimise vastu on puudutatud isikutel tekkinud õiguspärane ootus. (p 93)

Kaebaja põhiõiguste riive intensiivsust suurendab tema õiguspärase ootuse riivamine vaidlusaluse sätte kehtestamisega (otsuse punkt 68). Ehkki põhiseadus ei taga õigust politseipensionile, ei või isikut nende hüvede osas, mida seadusandja on talle lubanud, kohelda sõnamurdlikult. (p 97)


Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS § s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. Nagu ka üldise võrdsuspõhiõiguse puhul, saab PS § 32 lõikes 1 sätestatud erilise võrdsuspõhiõiguse riivega olla tegu üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. (p 70)

Kuna isikud, kellele määrati pension PPVS § 1112 lõike 2 enne 1. jaanuari 2020 kehtinud redaktsiooni alusel, saanuks samade tingimuste täitmisel kõrgemat politseipensioni (vt ka eespool punkt 67), on tegemist erineva kohtlemise ehk PS § 32 lõike 1 esimesest lausest tuleneva erilise võrdsuspõhiõiguse riivega. (p 75)


Tööealiste inimeste arvu vähenemise, keskmise eluea pikenemise ja ametipensionide saajate hulga kasvu kõrval on suurendanud ja suurendab riigi kulutusi ametipensionidele oluliselt ka nende arvutamise aluseks oleva palga (aluspalga) tõus. Kui politseipensioni suurus ei oleks enam seotud ametis olevate politseiametnike palkadega, siis ei tooks politseinike palgatõus – mis võib olla vajalik politseiteenistuse jätkusuutlikkuse tagamiseks – automaatselt kaasa politseipensionite tõusu ja sellest tingitud koormust riigieelarvele. Seega vähendab politseipensioni lahtisidumine kehtivast palgasüsteemist eelduslikult riigieelarve kulusid, säästes nii riigi raha ja võimaldades seda kasutada muul seadusandja määratud otstarbel.

Soov vähendada politseiametnike palgaastmeid on samuti lõppastmes taandatav eesmärgile säästa riigi raha muudeks kuludeks. Palgasüsteemi muutmisega, sh palgaastmete vähendamisega kaasneb vajadus võrrelda uute ja vanade ametikohtade ülesandeid ja kvalifikatsiooninõudeid. Seda on küll võimalik teha, kuid see võib olla ebamõistlikult kulukas.

Mitu menetlusosalist pidasid vaidlusaluse seadusemuudatuse eesmärgiks ka isikute võrdsemat kohtlemist pensioniskeemides ehk erineva kohtlemise lõpetamist nii politseipensioni saajate eri gruppide vahel kui ka ameti- ning tavapensionäride vahel. Osutatud eesmärki pole seaduseelnõu 447 SE teise lugemise seletuskirjas vaidlusaluse muudatuse põhjendamisel mainitud. Samuti ei ole seda varasemas kohtupraktikas peetud ametipensionisüsteemi muutmise legitiimseks eesmärgiks. Ameti- ja tavapensionäride võrdsem kohtlemine ei saa olla eesmärk, mis õigustaks iseenesest ametipensionisüsteemi sellist muutmist, millega riivatakse kaebajal juba tekkinud õiguspärast ootust.

Seega on vaidlusaluse seadusemuudatusega kaasneva põhiõiguste riive ainuke legitiimne eesmärk säästa riigi raha. (p-d 84-89)


Järgnevalt tuleb kaaluda, kas riigi raha kokkuhoid kaalub praegusel juhul omandipõhiõiguse ja ebavõrdse kohtlemise riive üles või mitte.

Riigi raha säästmine on üldiselt kaalukas eesmärk. Nagu juba eespool öeldud, on selge, et riigi kulutused ametipensionidele ajas suurenevad ja see vähendab riigi võimekust täita muid ülesandeid, praegusel juhul eelkõige tagada teenistuses olevate politseiametnike palga stabiilne kasv ning seeläbi politseiteenistuse jätkusuutlikkus. Piisava palgataseme tähtsust politseiteenistuse jätkusuutlikkuse seisukohalt suurendab eriti asjaolu, et alates 1. jaanuarist 2020 ametisse astuvatel politseiametnikel ei ole enam ametipensioni.

On raske hinnata, kui palju raha riik vaidlusaluse seadusemuudatuse abil täpselt kokku hoiab. Siiski tuleb märkida, et enamiku politseiametnike jaoks on kõrgeim see ametipalk, mida nad saavad vahetult enne pensionile jäämist. Seetõttu oli varasema ametipalga valimine oma pensioni arvutamise aluseks ka enne vaidlusaluse muudatuse jõustumist pigem erandlik. SKA andmetel määrati 1. jaanuarist 2020 kuni 31. augustini 2023 politseipension 463 inimesele, kellest 459 valis pensioni arvutamise aluseks viimase põhipalga ja neli politseiametnikku soodsaima põhipalga oma viie viimase teenistusaasta hulgast. On võimalik, et vaidlusaluse seadusemuudatuseta olnuks nende isikute arv, kes valinuks pensioni arvutamise aluseks enda varasema ametipalga, mõnevõrra suurem. Kuid isegi seda arvestades peab üldkogu võimalikuks põhjalikuma analüüsita järeldada, et muudatusest lähtuv sääst on riigile ametipensionide maksmise üldist kulu arvestades väike.

Väikesele kokkuhoiule vastandub kaebaja omandipõhiõiguse ja võrdsuspõhiõiguse oluline riive. Nagu käesoleva otsuse punktis 67 leitud, oli kaebajale määratud pension 262,5 euro võrra väiksem pensionist, mis oleks talle tulnud määrata siis, kui vaidlusalust normi poleks kehtestatud. Kuna politseipension indekseeritakse (PPVS § 1113 lõige 2), tuleb riive intensiivsuse hindamisel arvestada ka kumulatiivset mõju, mida pensionide vahe kaebaja pensioni suurusele tulevikus avaldab.

Kaebaja põhiõiguste riive intensiivsust suurendab tema õiguspärase ootuse riivamine vaidlusaluse sätte kehtestamisega (otsuse punkt 68). Ehkki põhiseadus ei taga õigust politseipensionile, ei või isikut nende hüvede osas, mida seadusandja on talle lubanud, kohelda sõnamurdlikult.

Vaidlusaluse muudatuse kehtestanud seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et seaduse jõustumise kuupäev – 1. jaanuar 2020 – on valitud arvestusega, et seaduse avaldamise ja jõustumise vahele jääks küllaldane ajavahemik ehk vacatio legis muutuva olukorraga kohanemiseks. Seaduse Riigi Teatajas avaldamise ja jõustumise vahele jäi ligikaudu poolteist aastat. Seaduse avaldamise ja kaebaja politseipensioni õiguse tekkimise vahele jäi ligikaudu kolm aastat ja neli kuud. See on liiga lühike aeg, kindlustamaks endale pensionipõlveks lisasissetulek, mis katnuks vaidlusaluse seadusemuudatuse negatiivse mõju. Kaebajaga analoogilises olukorras oleval isikul polnud varem eelduslikult ka äratuntavat vajadust kasutada alternatiivseid pensioniks säästmise viise, näiteks liituda kogumispensionide süsteemiga. Seega ei saa eeldada, et isik oleks saanud ennast pensionisumma arvestatava vähenemise vastu kindlustada selleks ise panustades. Osutatud järeldust ei muuda ka asjaolu, et kaebajal on 1. maist 2019 jõustunud PPVS-i muudatuste kohaselt õigus saada politseiametniku väljateenitud aastate pensioni täies ulatuses ka siis, kui ta jätkab tööd politseiteenistuses. Kaebaja ei pea võtma endale lisakohustusi selle pensionitaseme säilitamiseks, mida kaitseb juba tekkinud õiguspärane ootus.

Kuigi vaidlustatud säte aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat kaebaja omandipõhiõiguse intensiivset riivet koostoimes õiguspärase ootuse riivega, millega kaasneb ka kaebaja ebavõrdne kohtlemine omandi osas. (p-d 92-99)

3-22-109/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.11.2023

Selleks, et isikul tekiks PPVS § 114 lg 3 alusel õigus väljateenitud aastate pensionile, pidi ta olema enne 1. juulit 2007 piirivalveteenistuses.

PPVS § 114 lg 3 p 3 eesmärk oli kaitsta üksnes pikka aega enne eripensioniea tõstmist piirivalveteenistuses olnud isiku ootust, et tema väljateenitud aastate pensionile mineku tingimusi sõnamurdlikult ei muudeta (RKPJKo nr 5-23-25/15, p 49). (p 16)

5-23-25/15 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2023

Käesolevas kohtuasjas käsitletavad erinevalt koheldud grupid tekkisid seetõttu, et seadusandja otsustas tõsta 1. juulil 2007 jõustunud PVTS-iga piirivalveametniku väljateenitud aastate pensioni iga varasemalt 50 aastalt 55 aastale. Kolleegium ei kahtle, et pensioniea tõstmine teenis legitiimseid eesmärke. Pensioniea tõstmine vähendab eelduslikult pensioni saavate isikute arvu. Arvestades riigi kohustust rahastada kõiki riigi ülesandeid mõistlikul määral, tuleb riigil toimida säästlikult. Pensioni saavate isikute arvu vähenemine aitab kaasa pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisele ja seeläbi riigi raha säästlikumale kasutamisele. Teiselt poolt võis pensioniea tõstmine aidata kaasa piirivalveteenistuse jätkusuutlikkusele, sest soodustas seda, et tööealiste inimeste arvu vähenemise tingimustes ei lahkuks ametnikud teenistusest ülemäära vara ning oleks vahendeid piirivalveametnike palga tõstmiseks. Samade eesmärkidega võib põhjendada ka seda, miks seadusandja otsustas PPVS-i jõustamisel mitte luua võrreldes nende isikutega, kellele oli 50-aastaselt pensionile saamise lubadus juba antud, juurde uusi gruppe, kellel tekiks pensionile mineku õigus 50-aastaselt. (p 55)

Seadusandja pidi looma tasakaalu ühelt poolt eripensioniea tõstmise eesmärkide ja teiselt poolt seni ametis olnud isikutel eeldatavalt tekkinud õiguspärase ootusega arvestamise vajaduse vahel. Isikute puhul, kellel ei olnud seadusandja hinnangul õiguspärast ootust senise pensioniea säilimisele, oli seadusandja pensioniea tõstmise eesmärkide saavutamisel vabam. (p 56)

Kui seadusandja ei saaks sotsiaaltagatiste süsteemi reformida selliselt, et kohtleb teatud gruppe erinevalt ajas ehk selle hetke alusel, mil reform jõustub, ei saaks seadusandja pensionisüsteemi kui pika ajalise ulatusega sotsiaaltagatiste süsteemi üldse reformida, kuna isik võiks alati nõuda eelmise süsteemi või selle soodsamate üksikosade kohaldamist võrdsusõiguse alusel. Seadusandjal on võimalik seostada erinevat kohtlemist määravaid tingimusi kuupäeva seisuga. (p 57)


Seadusandja eesmärgiks PVTS § 86 lõike 1 sätestamisel oli kaitsta piirivalveametniku väljateenitud aastate pensionile mineku ea tõstmise korral nende isikute õiguspärast ootust minna pensionile 50-aastaselt, kes olid olnud piirivalveteenistuses pikka aega enne PVTS-i kehtestamist ja kellele seadusandja oli nende teenistuse ajal kehtinud regulatsiooni alusel lubanud, et neil on võimailik minna pensionile 50-aastaselt. (p 45)

Kaebaja ei ole teeninud piirivalveteenistuses ühtegi päeva enne 1. juulit 2007, s.o ajal, mil väljateenitud aastate pensionile mineku üldine iga piirivalveteenistuses oli 50 aastat. Nagu ka ringkonnakohus on õigesti leidnud, ei andnud seadusandja kaebajale lubadust, et tal on võimalik minna piirivalveteenistusest väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt. (p 47)

Kaebaja varasem pikaajaline politseiteenistus ei saanud tekitada teenistuskoha vahetuse aega arvestades talle õiguslikku kaitset vajavaid ootusi sellest aspektist, mis vanuses on tal võimalik minna väljateenitud aastate pensionile piirivalveteenistusest. (p 49)


Käesolevas asjas ei ole tähtsusetu ka isiku enda võimalus kujundada oma sotsiaalseid tagatisi teenistusalaste valikutega. Pärast enam kui 20 aasta pikkuse teenistusstaaži täitumist lahkus kaebaja ise politseiteenistusest ja asus piirivalveteenistusse, kus seadusest tulenev üldine väljateenitud aastate pensionile mineku iga oli selleks ajaks 55 aastat. Kui kaebaja ei oleks politseiteenistusest lahkunud või oleks sinna naasnud hiljemalt 31. detsembril 2009, oleks tal võinud tekkida õigus minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile PPVS § 117 lõike 1 alusel. Õiguslik olukord ei olnud ülemäära keeruline. Seetõttu pidi kaebaja kolleegiumi hinnangul teenistuskoha vahetamise ajal aru saama, milline on selle tähendus tema pensioniõiguse seisukohast. Kaebaja ei saanud eeldada, et talle Piirivalveameti väidetavalt antud selgitused või kinnitused tagavad talle igal juhul ja tegelikku õiguslikku olukorda arvestamata õiguse minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile. Samuti ei saanud kaebajal olla politseiteenistusest lahkumisel 14. oktoobril 2007 või piirivalveteenistusse asumisel 1. augustil 2008 kindlust, et politsei- ja piirivalveteenistus tulevikus liidetakse, ega ka teadmist selle kohta, kas või millisel määral teenistustingimused ühtlustatakse. Politsei- ja piirivalveteenistuse ühendanud PPVS-i võttis Riigikogu vastu 6. mail 2009 ja see jõustus 1. jaanuaril 2010. (p 59)

3-20-715/17 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.03.2021

ReprS § 2 lg 1 p 13 ei laiene ainult nendele Tšernobõli tuumajaama katastroofi piirkonda sunniviisiliselt saadetud isikutele, kes võtsid katastroofi tagajärgede likvideerimistöödest vahetult osa. See säte seostab inimesele antavad soodustused tema sunniviisilise saatmisega tuumakatastroofi piirkonda katastroofi tagajärgede likvideerimiseks. Pole mõistlikku põhjendust eristada inimesi, kes sunniviisiliselt saadeti tuumakatastroofi väliseid tagajärgi oma vahetu tööga kõrvaldama, inimestest, kes sunniviisiliselt saadeti neid inimesi oma tööga toetama. Kõigi katastroofi piirkonda tööd tegema saadetud inimeste töö eesmärgiks oli see, et katastroofi tagajärjed saaksid likvideeritud. Nii mõistetuna hõlmab ReprS § 2 lg 1 p 13 ka katastroofi piirkonda sunniviisiliselt tööle saadetud isikuid, kes oma tööga tagasid katastroofi tagajärgede likvideerimistööde vahetu tegemise võimalikkuse (nt kokad), kõigi selles piirkonnas asuvate inimeste meditsiinilise teenindamise ning ka nende psüühilise jätkusuutlikkuse. Katastroofi piirkonda esinema saadetud muusikute töö oli kahtlemata suunatud teiste vaimse tervise hoidmisele ja kosutamisele, et katastroofi tagajärjed saaksid likvideeritud ja likvideerimistöid sunniviisiliselt tegema saadetud inimesed oleksid oma edasises elus jätkusuutlikud. (p 11)

ReprS § 2 lg 1 p 13 ei seosta represseeritu staatust tuumakatastroofi piirkonnas töötamise kestusega. (p 12)

5-20-7/12 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 16.03.2021

Riigikohtu pikaajalise praktika järgi on säte asjassepuutuv juhul, kui selle põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse ja kehtivuse korral (alates RKÜKo 28.10.2002, nr 3-4-1-5-02, p 15; vt ka RKÜKm 30.04.2013, nr 3-1-1-5-13, p 19). (p 30)


Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seda õigust puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õiguse seotust kohtunike sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4). (p 35)

Avalik-õigusliku varalise õiguse kaalu võib suurendada isikul tekkinud õiguspärane ootus, mis on seda tugevam, mida kauem on kehtinud õigusakt, mille alusel on isikul tekkinud õigus oodata riigi sooritust ning mida kauem on isik õigusaktile tuginedes oma tegevust korraldanud, sh täitnud õigusaktis sätestatud tingimusi, mis on seatud soorituse eelduseks. Õiguspärane ootus ehk usalduskaitse põhimõte, mis on osa PS §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõttest, annab igaühele õiguse tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima ja keelab riigil käituda sõnamurdlikult. (p 39)

Omandipõhiõiguse riive muudab intensiivsemaks asjaolu, et kohtunikel ja nende perekonnaliikmetel oli tekkinud õiguspärane ootus, et kohtuniku surma korral maksab riik perekonnaliikmele seaduses sätestatud tingimustel toitjakaotuspensioni. Toitjakaotuspensioni õigus oli seaduses sätestatud väga pikka aega ning paljudel puudutatud isikutel tekkis toitjakaotuspensioni õigus juba aastaid enne seda, kui seadusandja võttis 2014. aastal vastu vaidlusalust sätet sisaldava seaduse. Seetõttu võib pidada mõistlikuks kohtunike ja nende perekonnaliikmete ootust, et seadusandja ei muuda nende olukorda tagantjärele ebasoodsamaks. (p 54)


Koos teiste kohtunikupensioni liikidega oli kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension oluline osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mille kaugemaks eesmärgiks on tagada õigusemõistmise sõltumatus ja erapooletus (PS § 147 lõige 4 ja § 146). Kohtute sõltumatus on väga kaalukas põhiseaduslik väärtus, kuna see on vältimatult vajalik igaühe põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks (§ 15 lõige 1) ja seeläbi põhiseaduse aluspõhimõtteks oleva õigusriigi põhimõtte (PS § 10) elluviimiseks. Kohtuniku ametipensionide eesmärk on tagada sõltumatust mh seeläbi, et nad tasakaalustavad kohtunikule kehtestatud ulatuslikke ametipiiranguid, eelkõige keeldu saada legaalset kõrvalteenistust (PS § 147 lõige 3, KS § 49, alguses KSS § 4), samuti ametivanuse ülempiiri (KS § 991, alguses KSS § 7 lõige 2 ja § 26 punkt 3) (viidatud otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punktid 50 ja 61–62). (p 43)


Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)

PS § 32 lõike 2 teine lause lubab sama paragrahvi lõike 1 esimeses lauses tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust seadusega kitsendada. Omandipõhiõigus on seetõttu lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 59)

KS §-i 1325, mis välistab kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmise, saab pidada üheks osaks ameti- või eripensionide reformist, mida seadusandja alustas 2013. aastal. Täpsemalt on sätte eesmärgiks siiski seadusandja soov vähendada seeläbi riigi kulutusi kohtunike ametipensionidele (vt viidatud eelnõu 279 SE, seletuskiri teise lugemise juurde, lk 2). Riigikohus on korduvalt leidnud, et riigi kulutuste vähendamine on legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks (vt nt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 57). (p 62)

Eelnimetatud legitiimse eesmärgi saavutamiseks on vaidlusalune säte (KS §-i 1325) sobiv ja vajalik. (p 63)


Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seda õigust puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õiguse seotust kohtunike sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4). (p 35)


PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt tähendab see, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)


Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57, vt ka p 63)

Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. (p 58)


Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57, vt ka p 63)

Vajalik on riive aga üksnes juhul, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. (p 58)


Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 36)

Omandipõhiõiguse riive muudab intensiivsemaks asjaolu, et kohtunikel ja nende perekonnaliikmetel oli tekkinud õiguspärane ootus, et kohtuniku surma korral maksab riik perekonnaliikmele seaduses sätestatud tingimustel toitjakaotuspensioni. Toitjakaotuspensioni õigus oli seaduses sätestatud väga pikka aega ning paljudel puudutatud isikutel tekkis toitjakaotuspensioni õigus juba aastaid enne seda, kui seadusandja võttis 2014. aastal vastu vaidlusalust sätet sisaldava seaduse. Seetõttu võib pidada mõistlikuks kohtunike ja nende perekonnaliikmete ootust, et seadusandja ei muuda nende olukorda tagantjärele ebasoodsamaks. (p 54)

Välistades riigi kohustuse maksta pärast seaduses kindlaks määratud tähtpäeva kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kohtleb vaidlusalune säte enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtunike ja nende pereliikmete omandit ka ebavõrdselt. (p 55)

PS § 32 lõike 2 teine lause lubab sama paragrahvi lõike 1 esimeses lauses tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust seadusega kitsendada. Omandipõhiõigus on seetõttu lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 59)

KS §-i 1325, mis välistab kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmise, saab pidada üheks osaks ameti- või eripensionide reformist, mida seadusandja alustas 2013. aastal. Täpsemalt on sätte eesmärgiks siiski seadusandja soov vähendada seeläbi riigi kulutusi kohtunike ametipensionidele (vt viidatud eelnõu 279 SE, seletuskiri teise lugemise juurde, lk 2). Riigikohus on korduvalt leidnud, et riigi kulutuste vähendamine on legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks (vt nt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 57). (p 62)

Kuigi KS §-i 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mida õigusriigis ei saa ilma eriti kaalukate põhjusteta vähendada. (p 67)


Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)

Otsustamaks põhiõiguse riive abinõu mõõdukuse üle tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärki. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. (p 58)

Kuigi KS §-i 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mida õigusriigis ei saa ilma eriti kaalukate põhjusteta vähendada. (p 67)


Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 36)


Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. (p 35)

Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). (p 36)

Põhiseaduslikult kaitstav avalik-õiguslik varaline positsioon - rahaliselt hinnatav ooteõigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile - tekib kohtuniku ametisse nimetamisel. (p 44)

Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded, sealhulgas õigus pensionile kui avalik-õiguslik varaline positsioon (RKÜKo 26.06.2014, nr 3-4-1-1-14, p 88; vt RKPJKo 22.10.2015, nr 3-4-1-21-15, punkt 36). (p 37)

Avalik-õiguslik varaline õigus tekib seaduse (või muu õigusakti) alusel ja seisneb isiku õiguses oodata, et riik teeks õigusaktis lubatud rahas mõõdetava soorituse. Avalik-õiguslikku varalist õigust riivatakse siis, kui lubatud sooritust ei tehta või tehakse lubatust väiksemas suuruses. (p 38)


Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seda õigust puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õiguse seotust kohtunike sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4). (p 35)

Koos teiste kohtunikupensioni liikidega oli kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension oluline osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mille kaugemaks eesmärgiks on tagada õigusemõistmise sõltumatus ja erapooletus (PS § 147 lõige 4 ja § 146). Kohtute sõltumatus on väga kaalukas põhiseaduslik väärtus, kuna see on vältimatult vajalik igaühe põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks (§ 15 lõige 1) ja seeläbi põhiseaduse aluspõhimõtteks oleva õigusriigi põhimõtte (PS § 10) elluviimiseks. Kohtuniku ametipensionide eesmärk on tagada sõltumatust mh seeläbi, et nad tasakaalustavad kohtunikule kehtestatud ulatuslikke ametipiiranguid, eelkõige keeldu saada legaalset kõrvalteenistust (PS § 147 lõige 3, KS § 49, alguses KSS § 4), samuti ametivanuse ülempiiri (KS § 991, alguses KSS § 7 lõige 2 ja § 26 punkt 3) (viidatud otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punktid 50 ja 61–62). (p 43)

Välistades riigi kohustuse maksta pärast seaduses kindlaks määratud tähtpäeva kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kohtleb vaidlusalune säte enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtunike ja nende pereliikmete omandit ka ebavõrdselt. (p 55)

Kuigi kõigi enne 2013. aasta 2. juulit ametis olnud kohtunike ja nende perekonnaliikmete toitjakaotuspensioni õigus tekkis samal ajavahemikul (1. jaanuar 1992 - 1. juuli 2013) ning üldjoontes samal õiguslikul alusel ja tingimustel (KSS § 33 lõige 5, KS § 81), oli osal isikutel võimalik nõuda riigilt sellest õigusest tulenevalt varalise soorituse tegemist, teistel aga mitte. Erinevat kohtlemist ei seotud seejuures kõnealuse varalise õiguse sisuliste tunnustega, vaid üksnes õiguse sissenõutavaks muutumise aja ehk toitja surma hetkega. (p 56)

KS §-i 1325, mis välistab kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmise, saab pidada üheks osaks ameti- või eripensionide reformist, mida seadusandja alustas 2013. aastal. Täpsemalt on sätte eesmärgiks siiski seadusandja soov vähendada seeläbi riigi kulutusi kohtunike ametipensionidele (vt viidatud eelnõu 279 SE, seletuskiri teise lugemise juurde, lk 2). Riigikohus on korduvalt leidnud, et riigi kulutuste vähendamine on legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks (vt nt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 57). (p 62)

Kuigi KS §-i 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mida õigusriigis ei saa ilma eriti kaalukate põhjusteta vähendada. (p 67)


Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 36)

Välistades riigi kohustuse maksta pärast seaduses kindlaks määratud tähtpäeva kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kohtleb KS § 1325 enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtunike ja nende pereliikmete omandit ebavõrdselt. (p 55)

Kuigi kõigi enne 2013. aasta 2. juulit ametis olnud kohtunike ja nende perekonnaliikmete toitjakaotuspensioni õigus tekkis samal ajavahemikul (1. jaanuar 1992 - 1. juuli 2013) ning üldjoontes samal õiguslikul alusel ja tingimustel (KSS § 33 lõige 5, KS § 81), oli osal isikutel võimalik nõuda riigilt sellest õigusest tulenevalt varalise soorituse tegemist, teistel aga mitte. Erinevat kohtlemist ei seotud seejuures kõnealuse varalise õiguse sisuliste tunnustega, vaid üksnes õiguse sissenõutavaks muutumise aja ehk toitja surma hetkega. (p 56)

Kuigi KS § 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. (p 67)

3-15-2526/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.02.2018

Eelnõu seletuskiri on küll seaduse tõlgendamisel oluline, kuid ei ole lõpptulemusena alati määrav. Seletuskiri võib, aga ei pruugi alati peegeldada seadusandja tegelikku tahet. Seletuskirja laused võivad mõnel juhul olla pelgalt näitlikud, üldistavad, kujundlikud või koguni eksitavad. Võimaluse korral tuleb lähtuda tõlgendusvariandist, mis on enam kooskõlas põhiseadusega. (p 15, vt ka p 28)


KVTRS § 38 lg 4 ei sisalda tingimust, et õigus selles sättes ette nähtud pensionile on üksnes isikutel, kellel oli 1. aprillil 2013 sama auaste, mis teenistusaja pikendamise ajal. Sellest sättest ei nähtu ka nõuet, et teenistusaja pikendamine peaks olema toimunud vahetult enne uue KVTS jõustumist. KVTRS § 38 lg 4 eesmärk ei piirdu seega teenistusse jäämise võimaluse puudumise kompenseerimisega isikutele, kes ei olnud jõudnud uue seadusega sätestatud piirvanusesse. KVTRS § 38 lg 4 laieneb ka isikutele, kes olid uue seaduse jõustumise ajaks ületanud uue seadusega kehtestatud piirvanuse. Nimelt võimaldas KVTS v.r § 112 lg 21 teenistusaega üle piirvanuse pikendada kuni RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmiseni. (p-d 14, 17)

KVTRS eelnõu (173 SE) seletuskirjas esitatud põhjendus võrreldavate gruppide erineva kohtlemise õigustamiseks ei ole õige ega ka asjakohane. Võrreldavatesse gruppidesse kuuluvaid isikuid ühendab see, et nad olid kehtiva KVTS jõustumisel Kaitseväe tegevteenistuses (olid tegevväelased) ja neil on vähemalt 13-aastane, kuid alla 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž. Võrreldavaid gruppe eristab ilma mõistliku põhjuseta see, et ühte gruppi kuuluvad isikud olid uue KVTS jõustumisel teenistuses selle auastmega, mille teenistusaega oli üle piirvanuse pikendatud. Puudub mõistlik põhjendus sellele, et samasuguse staaži ja vanusega isikute pensioni suurus erineb ainuüksi seepärast, et ühtedel oli enne seaduse jõustumist teenistusaega üle piirvanuse pikendatud varasemal, teisel aga samal auastmel, millel nad teenisid seaduse jõustumise hetkel. Puudub põhjus, miks peaks KVTRS § 38 lg-s 4 sätestatud suuremast pensionist jääma ilma isik, kelle teenistusaega üle piirvanuse oli pikendatud, kuid kelle auastet tõsteti enne kehtiva seaduse jõustumist. (p-d 18–22, vt ka p-d 23 ja 26)

Kuna tõlgendus, mille järgi kaebajale ei laiene KVTRS § 38 lg 4, oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja säte võimaldab ka põhiseaduspärast tõlgendust, siis tõlgendab kolleegium KVTRS § 38 lg-t 4 selliselt, et säte laieneb kõigile 1. aprillil 2013 Kaitseväe tegevteenistuses olnud isikutele, kelle teenistusaega on KVTS-i v.r kehtivuse ajal pikendatud üle piirvanuse. (p 29)


Seadus ei sätesta, et SKA on tegevteenistuspensioni määramisel seotud pensioni määramise õigusliku alusega, mis on märgitud kaitseväe teatises. Pensioni määramise õiguslikust alusest sõltub ka pensioni arvutamine. RPKS § 32 järgi määrab pensioni ja seega ka otsustab pensioni määramise õigusliku aluse üle SKA. Seega ei riku Kaitseväe teatises ebaõigesti märgitud pensioni määramise õiguslik alus kaebaja õigusi. (p 33)

5-17-13/10 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 19.12.2017

Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, st mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral. (p 29)


Õigus ametipensionile, ka kohtuniku vanaduspensionile, oli seadusandja poolt kohtunikule antud subjektiivne õigus, mille kehtestamist põhiseadus ei nõua. Õigus pensionile kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub olemuslikult PS §-st 32 tuleneva omandipõhiõiguse kaitsealasse. PS §-st 10 tulenev õiguspärase ootuse põhimõte peab andma isikule kindluse kehtestatud õigusnormide püsimajäämise suhtes. Igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima ning seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik, riik ei tohi tegutseda sõnamurdlikult ka varem seadusega antud pensioni saamise õiguse äravõtmisel. PS § 12 lõikest 1 tulenev üldine võrdsuspõhiõigus kaitseb isikut ka tema põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise eest pensioniõiguse tekkimisel või pensioni maksmisel võrreldes muude sarnases olukorras olevate isikutega. (p-d 34, 36)


Õiguslikku regulatsiooni, mille kehtima jäämist kaitseb isiku õiguspärane ootus, on võimalik põhiseaduspärasel viisil muuta, kui muudatustel on eesmärk, mis kaalub üles kaebaja õiguspärase ootuse regulatsiooni kehtima jäämiseks. Uue regulatsiooni jõustumiseks peab olema ette nähtud mõistlik aeg, mille jooksul normi adressaadid saavad oma tegevuse vajadusel ümber korraldada. (p 41)


Pooleteise aasta pikkune ajavahemik ei ole liiga lühike periood, et kohtunikul ei oleks võimalik õiguslike muudatuste mõju ette näha ja enda paremaks kindlustamiseks ettevalmistusi teha. Arvestada tuleb ka kohtuniku õiguslikku asjatundlikkust ja keskmisest isikust eelduslikult paremat võimet õiguslike muudatuste tähendust mõista ning oma käitumist vastavalt sellele suunata.

TVTS-i kehtestamisel ei rikutud kaebaja omandipõhiõigust koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega. (p 51, 52)


Kolleegium tunnistab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lõike 1 punktile 2 tuginedes põhiseadusvastaseks ja kehtetuks KS § 1322 lõike 21 osas, milles see norm ei näe ette kohtuniku vanaduspensioni taotlemise õigust kuni 1. juulini 2016 kehtinud KS § 1322 lõike 2 alusel kohtunikule, kelle enne 1. juulit 2016 tekkinud 100, 90 või 80-protsendilist püsivat töövõime kaotust ei tuvastatud kohtuniku terviseseisundist tulenevatel objektiivsetel põhjustel riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel enne 1. juulit 2016, ega võimalda kohtunikul püsiva töövõime kaotuse tekkimise aja tagasiulatuvat tuvastamist. (p-d 56-61)


Isiku õiguspärane ootus saab tugineda eelkõige sellisele riigipoolsele lubadusele, mille puhul isik saab mõistlikult loota, et seda ei muudeta. Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele, kuid riik kehtestab sellest hoolimata tema suhtes uue, vähem soodsa regulatsiooni (RKPJKo nr 3-4-1-27-13, p 50). (p 38)

Õiguspärase ootuse põhimõte ei võta parlamendilt õigust juba kehtivaid seadusi muuta. Rahvas on kõrgeima võimu kandja (PS § 1), keda esindusdemokraatia tingimustes esindab perioodiliselt toimuvate valimiste teel volitatud Riigikogu. Seadusandja võib õigussuhteid muutunud olude järgi ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme teha ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses (RKPJKo nr 3-4-1-20-04, p 14). (p 39)

Põhiseadus ei kaitse isikut iga pettumuse eest, mis on tingitud talle soodsa regulatsiooni muutmisest, vaid keelab õigussuhete ümberkujundamisel kehtivat regulatsiooni usaldanud isikute ülemäärase kahjustamise (vrd RKPJKo nr 3-4-1-27-13, p-d 50 ja 69). (p 40)

Riik ei andnud 1. juulil 2013 tehtud kohtunike ametipensionide süsteemi muudatusega isikutele õiguslikku lubadust, et kohtunike sotsiaalseid tagatisi tulevikus enam ei muudeta. (p 49)

3-3-1-97-16 PDF Riigikohus 12.05.2017

Kohustamiskaebuse rahuldamine ei ole RVastS § 6 lg 3 esimese lause järgi võimalik olukorras, kus seadus näeb ette taotluse esitamise haldusorganile ning taotlust ei ole esitatud (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-91-13). (p 10)


Isikud, kes kasutasid mitu aastat neile PPVS § 117 lg-ga 7 antud hüve – pensioni indekseerimist –, ei saa enam tugineda PolTS § 211 lg-ga 5 antud õiguspärasele ootusele, et nende pension tuleb ümber arvutada. Seepärast pole rikutud nende isikute õiguspärast ootust. Seetõttu ei ole PPVS § 117 lg 7 vastuolus omandipõhiõigusega koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega isikute puhul, kellele määrati politseiametniku pension enne 1. jaanuari 2010. See, et nendelt politseiametnikelt võeti juba 2010. aastal õiguspärane ootus, et pensioni arvutatakse ümber, ja nende pensioni hakati indekseerima, õigustab muuhulgas nende erinevat kohtlemist võrreldes politseiametnikega, kellele määrati pension 1. jaanuaril 2010 ja hiljem kehtinud palgast lähtuvalt. Erinevat kohtlemist õigustavad ka PPSV jõustumisega politseiametnike teenistuse korralduses ja palgakorralduses ning pensioni arvutamise aluses tehtud muudatused (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-66-16). (p 11)

3-3-1-66-16 PDF Riigikohus 09.03.2017

PPVS § 106 lg-ga 1 sätestatud pensioni ümberarvutamist ei ole võimalik praktikas kohaldada pensionide suhtes, mis olid arvutatud ametipalgast, mille hulka ei kuulunud teenistusastmetasu. Täie kindlusega ei saa välistada sellise võrdlustabeli koostamist, mis võimaldaks võrrelda aastatel 2002 kuni 2009 pensionile jäänud isikute tööülesandeid politseiametnike tööülesannetega 2010. või 1013. aastal. Kuid erinevatel aegadel kehtinud teenistuse korralduse, ametiülesannete, palgasüsteemide, haridus- ja kvalifikatsiooninõuete erinevused ning esimesse võrdlusgruppi kuuluvate isikute suur arv teevad pensioni ümberarvutamiseks kasutatava võrdlustabeli koostamise äärmiselt keerukaks ja suurt ressurssi nõudvaks ning praktikas võib olla isegi võimatuks. Ei saa välistada, et vahel võib reformi tagajärjel tekkivat ebavõrdsust põhjendada ka ainult administratiivsete raskustega. Jäik keeld põhjendada reformi tagajärjel tekkiva ebavõrdse kohtlemise lubatavust üksnes suurte administratiivsete raskustega tooks kaasa olukorra, kus täitevvõim ja seadusandja põrkuvad reformi ees tagasi just nende raskuste tõttu. (p 31)


PPVS § 117 lg 7 formuleeringuga "politseiametniku pension, mis on määratud politseiteenistuse seaduse alusel" peetakse silmas mitte ainult politseiteenistuse seaduse alusel nii arvutatud kui ka määratud pensione, vaid ka pensione, mis on küll määratud PPVS alusel, kuid mille arvutamisel kohaldati PPVS § 100 lg 2 kohaselt politseiteenistuse seadust. Teistsugune, PPVS § 117 lg 7 grammatiline tõlgendus tähendaks seda, et seadusandja välistas PPVS § 117 lg 7 kehtestamisel PPVS § 100 lg 2 alusel arvutatud pensioni puhul mitte ainult selle ümberarvutamise, vaid ka selle indekseerimise. Lisaks ei ole PPVS § 117 pealkirjas nimetatud mitte ainult pensioni ümberarvutamist reguleeriv PPVS § 106, vaid ka pensioni arvutamist reguleeriv PPVS § 100. (p 14)

Isikud, kes kasutasid mitu aastat neile PPVS § 117 lg‑ga 7 antud hüve – pensioni indekseerimist –, ei saa enam tugineda PolTS § 211 lg‑ga 5 antud õiguspärasele ootusele, et nende pension tuleb ümber arvutada. Seepärast pole rikutud isikute õiguspärast ootust, et pension arvutatakse ümber. Isikud on kasutanud neile PPVS § 117 lg‑ga 7 antud hüve. PPVTS § 117 lg 7 ei ole vastuolus omandipõhiõigusega koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega isikute puhul, kellele määrati politseiametniku pension enne 1. jaanuari 2010.

PPVS § 106 lg-ga 1 sätestatud pensioni ümberarvutamist ei ole võimalik praktikas kohaldada pensionide suhtes, mis olid arvutatud ametipalgast, mille hulka ei kuulunud teenistusastmetasu. Täie kindlusega ei saa välistada sellise võrdlustabeli koostamist, mis võimaldaks võrrelda aastatel 2002 kuni 2009 pensionile jäänud isikute tööülesandeid politseiametnike tööülesannetega 2010. või 1013. aastal. Kuid erinevatel aegadel kehtinud teenistuse korralduse, ametiülesannete, palgasüsteemide, haridus- ja kvalifikatsiooninõuete erinevused ning esimesse võrdlusgruppi kuuluvate isikute suur arv teevad pensioni ümberarvutamiseks kasutatava võrdlustabeli koostamise äärmiselt keerukaks ja suurt ressurssi nõudvaks ning praktikas võib olla isegi võimatuks. Ei saa välistada, et vahel võib reformi tagajärjel tekkivat ebavõrdsust põhjendada ka ainult administratiivsete raskustega. Jäik keeld põhjendada reformi tagajärjel tekkiva ebavõrdse kohtlemise lubatavust üksnes suurte administratiivsete raskustega tooks kaasa olukorra, kus täitevvõim ja seadusandja põrkuvad reformi ees tagasi just nende raskuste tõttu. (p 31)

3-3-1-49-16 PDF Riigikohus 25.01.2017

Teenistusse ennistamise võimaluse puudumist ja politseipensionist ilmajäämist on sõltuvalt asjaoludest võimalik kompenseerida ebaseaduslikult vabastatud isikule ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetava hüvitisega. (p 22)


ATS § 90 lg 3 kohaldamisel ei saa piirduda pelgalt põhitöö numbri ja ametikoha üldiste ülesannete võrdlemisega, vaid tuleb uurida ka tööülesannete sisu ja mahu kattuvust. ATS § 90 lg 3 keelu kohaldamisel tuleb võrrelda vaidlusaluseid ametikohti, tuvastamaks, kas konkreetse ametikoha ülesanded antakse üle või mitte. Üleandmist tuleb jaatada, kui ametikohtade teenistussuhte tingimused ja ülesanded (vt ATS § 98 lg 1 p 1, lg d 2–4, PPVS § 57) olulises osas kattuvad. Juhi ametikoha puhul ei piisa üksnes analüüsimisest, mil määral täidaks ametnik teisel ametikohal endist viisi juhi ülesandeid, kuna juhi ametikohad võivad olla erineva tasemega. Üldjuhul on kõrgema taseme juhi puhul ametikoha ülesanded nt inimeste ja ressursside juhtimisel universaalsemad. Tuvastamaks, kas juhi ametikoha ülesanded antakse üle, tuleb seetõttu võrrelda mh teenistusastmeid, juhitavate struktuuriüksuste ülesannete sisu ja mahtu, alluvate hulka, juhi volitusi inimeste ja ressursside juhtimisel jms. (p 14)

ATS § 90 lg st 7 ei tulene ametiasutusele kaalutlusõigust otsustamaks, kas ja millist teist ametikohta ametnikule enne koondamist pakkuda. Säte kohustab ametiasutust hindama, kas isiku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastav ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega vaba ametikoht on olemas. Selline hindamine on olemuselt õigusnormis nimetatud faktiliste asjaolude kindlaks tegemine. Kui selline vaba ametikoht ametiasutuses leidub, on võimalus ATS § 90 lg 7 mõttes olemas ning ametikohta tuleb pakkuda. ATS § 90 lg s 7 sätestatud nõuetele mittevastava ametikoha pakkumine on õiguspärane, kui ametiasutuses puudub ametniku jaoks sobivam vaba ametikoht. (p 16)

Suuremate ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja pakkumine ei või muutuda asutuse jaoks sedavõrd koormavaks, et see takistab ümberkorralduste elluviimist ja pikendab nende kulgu (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-5-05). Sellest ei ole võimalik siiski teha järeldust, et koondamise korral pole ametiasutusel üldse kohustust põhjendada teiste ametikohtade pakkumata jätmist. Enne koondamist ametikoha pakkumise või pakutavate ametikohtade valiku põhjendamata jätmine ei muuda iseenesest teenistusest vabastamist õigusvastaseks, kui ametikohti pakkudes on silmas peetud eesmärki vältida ametniku teenistusest vabastamist talle sobiva teise ametikohta pakkumise teel ja järgitud kohtupraktikas väljendatud põhimõtteid (vt nt RKHK otsused asjas nr 3-3-1-37-09 ja 3-3-1-50-11). Ametiasutusel on sellegipoolest kohustus põhjendada ametikohtade pakkumata jätmist tagantjärele, kui kohtumenetluses seatakse kahtluse alla koondamise õiguspärasus. Põhjenduste esitamine on vajalik just selleks, et kontrollida, kas asutus on püüdnud vältida ametniku teenistusest vabastamist ametnikule sobiva teise vaba ametikoha pakkumise teel. (p 17)


ATS § 90 lg st 7 ei tulene ametiasutusele kaalutlusõigust otsustamaks, kas ja millist teist ametikohta ametnikule enne koondamist pakkuda. Säte kohustab ametiasutust hindama, kas isiku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastav ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega vaba ametikoht on olemas. Selline hindamine on olemuselt õigusnormis nimetatud faktiliste asjaolude kindlaks tegemine. Kui selline vaba ametikoht ametiasutuses leidub, on võimalus ATS § 90 lg 7 mõttes olemas ning ametikohta tuleb pakkuda. ATS § 90 lg s 7 sätestatud nõuetele mittevastava ametikoha pakkumine on õiguspärane, kui ametiasutuses puudub ametniku jaoks sobivam vaba ametikoht. (p 16)

Suuremate ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja pakkumine ei või muutuda asutuse jaoks sedavõrd koormavaks, et see takistab ümberkorralduste elluviimist ja pikendab nende kulgu (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-5-05). Sellest ei ole võimalik siiski teha järeldust, et koondamise korral pole ametiasutusel üldse kohustust põhjendada teiste ametikohtade pakkumata jätmist. Enne koondamist ametikoha pakkumise või pakutavate ametikohtade valiku põhjendamata jätmine ei muuda iseenesest teenistusest vabastamist õigusvastaseks, kui ametikohti pakkudes on silmas peetud eesmärki vältida ametniku teenistusest vabastamist talle sobiva teise ametikohta pakkumise teel ja järgitud kohtupraktikas väljendatud põhimõtteid (vt nt RKHK otsused asjas nr 3-3-1-37-09 ja 3-3-1-50-11). Ametiasutusel on sellegipoolest kohustus põhjendada ametikohtade pakkumata jätmist tagantjärele, kui kohtumenetluses seatakse kahtluse alla koondamise õiguspärasus. Põhjenduste esitamine on vajalik just selleks, et kontrollida, kas asutus on püüdnud vältida ametniku teenistusest vabastamist ametnikule sobiva teise vaba ametikoha pakkumise teel. (p 17)


Koondamise tõttu teenistusest vabastamise õigusvastasuse tuvastamine ei mõjuta teenistusest vabastamise käskkirja kehtivust, mistõttu ei ole kadunud ka õiguslik alus, millest tulenevalt maksti isikule koondamishüvitist. ATS § 105 lg 5 p 1 näeb ette õigusvastaselt teenistusest vabastamise tõttu makstud hüvitisest tasaarvestuse tegemise ainult juhul, kui ametnikul on õigus sama paragrahvi lõike 4 alusel nõuda enda teenistusse ennistamist ja see nõue rahuldatakse. ATS § 105 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitis on käsitatav kahjuhüvitisena (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-15) ja sellest saab järeldada, et kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui taotletakse hüvitise vähendamist või suuremat hüvitist, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-13-16). (p 26)

3-3-1-44-16 PDF Riigikohus 20.12.2016

1. aprillil 2013 jõustus nii uus KVTS kui ka uus avaliku teenistuse seadus. Uue kaitseväeteenistuse seadusega sätestatud tegevväelaste palgakorraldus oli avaliku teenistuse reformiga sätestatud palgakorralduse üks osa ja tulenes uuest ATS-st. Erinevused pensionide suuruses ei ole tingitud üksnes sellest, et 1. aprillist 2013 oli riigil võimalik anda kaitseväelaste palkadeks rohkem raha kui enne palkade ja pensionide vähendamist. Erinevuse sügavam põhjus on seotud struktuursete erinevustega kaitseväe palgakorralduses enne ja pärast 1. aprilli 2013 ning uue regulatsiooni kehtestamise eesmärkidega. Palgatasemete senisest kõrgemad määrad kujundati eelduslikult selliselt, et nad kompenseeriksid palgakorralduses seni ette nähtud auastmetasudest loobumist. Eelduslikult hõlmavad uued palgatasemed ka suure osa varasematest lisatasudest, mida pensioni arvutmisel arvesse ei võetud. Seega ei tehtud kaitseväelaste palgakorralduses ei tehtud 2013. aastal pelgalt tehnilisi muudatusi, vaid tegemist oli oluliste struktuursete muudatustega (reformiga). Ka pensioni arvutamise aluses tehtud muudatus oli oluline struktuurne muudatus. (p-d 19, 21-24)


Kohtule saab ette heita üldkogu seisukohtadest erinevat seaduse tõlgendamist, kui on tegemist kohtuasjadega, mille faktilised asjaolud on samasugused. Etteheite tegemiseks ei piisa, et erinevates seadustes sätestatud õigusnormid on sarnase sisuga. (p 25)


Isegi kui lähtuda eeldusest, et isikutel oli õiguspärane ootus, et varem määratud pensioni suurus taastatakse, ei ole sellisest õiguspärasest ootusest ei ole võimalik tuletada õiguspärast ootust saada pensioni, mida arvutatakse hoopis teistsugustel alustel, kui arvutati isikute pensione. Seadusandja on kujundanud väljateenitud aastate pensioni ja tegevteenistuspensioni arvutamiseks täiesti erineva aluse ning tegevteenistuspensioni arvutamise alus hõlmab ka neid lisatasusid, mida väljateenitud aastate pensioni arvutamisel ei võetud arvesse. Seadusandjal on suur vabadus kujundada avaliku sektori palgakorraldust ja teha palgakorralduse muutmise korral muudatusi ametipensionide arvutamise aluses. Palgakorralduse muutmine (palgareform) oleks takistatud, kui sellega kaasneks vältimatult kohustus teha suuri kulutusi teistsuguste reeglite järgi määratud ametipensionide maksmiseks. avaliku sektori palgakorralduses ei pea tagama samasugust palka või samasugustel õiguslikel alustel kindlaks määratud palka erineval ajal tehtud töö eest. Tagada tuleb, et ei oleks põhjendamatuid palgaerinevusi ning et palgad oleksid konkurentsivõimelised. Ameti­pensionidega kindlustamine teenib teistsuguseid eesmärke kui palgakorraldus. (p-d 26 ja 29)

3-3-1-13-16 PDF Riigikohus 18.10.2016

Väljateenitud aastate pensioni õigusest ilmajäämisest tuleneva kahju ulatust on raske kindlaks teha, sest pole ettenähtav, kui pikk on isiku eluiga ja kuidas muutub ajas pensioni suurus või pensionisüsteem. Piisava tõenäosusega saab kinnitada, et isikul on tekkinud kahju ajavahemikul väljateenitud aastate pensionile õiguse tekkimisest kohtuotsuse tegemiseni. Tulevikus tekkida võiva kahju ulatus on ebaselge. VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab hüvitise suuruse sellisel juhul kohus. (p 31)


Väärika käitumise nõuet võib mõista ka kui teenistuskohustust ning selle nõude rikkumist teenistuskohustuste rikkumisena. (p 20)


PPVS-s toodud joobeseisundi määratlus ja ette nähtud joobeseisundi tuvastamise menetlus ei ole teenistussuhetes kohaldatavad. See ei välista aga väärteomenetluses PPVS järgi tuvastatud joobeseisundi arvestamist hilisemas distsiplinaarmenetluses. Joobnud oleku tuvastamine ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ega väljahingatavas õhus, vaid eelkõige selle tuvastamist, et isiku tüüpilised kehalised või psüühilised funktsioonid on alkoholi tarvitamise tagajärjel muutunud või häirunud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-45-11). Indikaatorvahendiga saab tõendada vaid asjaolu, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Indikaatorvahendi näidu kasutamine teenistusvaidluses tõendina ei sõltu sellest, kas isik oli näiduga nõustunud või mitte, vaid vastavas menetluses (haldusmenetluses või halduskohtumenetluses) kehtestatud tõendi lubatavuse reeglitest. (p 12)

Kui asutus ei koosta joobeseisundis teenistuja kohta asutuse töökorras ette nähtud vabas vormis akti, on asutus rikkunud enese kehtestatud joobeseisundi tuvastamise ja töölt kõrvaldamise korda. Töökorras kindlaks määratud reegleid peab järgima ka asutus. (p 14)


ATS § 105 lg-st 1 saab järeldada, et kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui tahetakse määrata eelnimetatust suuremat (või väiksemat) hüvitist, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. (p 29)

Väljateenitud aastate pensioni õigusest ilmajäämisest tuleneva kahju ulatust on raske kindlaks teha, sest pole ettenähtav, kui pikk on isiku eluiga ja kuidas muutub ajas pensioni suurus või pensionisüsteem. Piisava tõenäosusega saab kinnitada, et isikul on tekkinud kahju ajavahemikul väljateenitud aastate pensionile õiguse tekkimisest kohtuotsuse tegemiseni. Tulevikus tekkida võiva kahju ulatus on ebaselge. VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab hüvitise suuruse sellisel juhul kohus. (p 31)


PPVS-s toodud joobeseisundi määratlus ja ette nähtud joobeseisundi tuvastamise menetlus ei ole kohaldatavad teenistussuhetes. See ei välista aga väärteomenetluses PPVS järgi tuvastatud joobeseisundi arvestamist hilisemas distsiplinaarmenetluses. Joobnud oleku tuvastamine ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ega väljahingatavas õhus, vaid eelkõige selle tuvastamist, et isiku tüüpilised kehalised või psüühilised funktsioonid on alkoholi tarvitamise tagajärjel muutunud või häirunud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-45-11). Indikaatorvahendiga saab tõendada vaid asjaolu, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Indikaatorvahendi näidu kasutamine teenistusvaidluses tõendina ei sõltu sellest, kas isik oli näiduga nõustunud või mitte, vaid vastavas menetluses (haldusmenetluses või halduskohtumenetluses) kehtestatud tõendi lubatavuse reeglitest. (p 12)

Tahtlust ei tule tuvastada mitte etanooli sisaldava aine tarvitamise suhtes, vaid teenistuskohustuste rikkumise suhtes. Isiku käitumist saab pidada hooletuks, kui ta ilmus teenistuskohta alkoholijoobe jääknähtudega, veendumata selles, et alkoholijoobele viitavad tunnused on kadunud, või ka siis, kui ta tarvitas enne teenistuse algust teenistuskohas etanooli sisaldavaid ravimeid, veendumata nende koostises ja toimes. (p 24)

3-3-1-7-12 PDF Riigikohus 23.04.2012

KVTS § 197 lg 2 kohaldamisel ei võeta arvesse pärast ametikohalt lahkumist toimunud ametikoha auastme muutumist. Lähtuda tuleb sellest ametikoha auastmest, mis kehtis isiku teenistuses oleku ajal.

KVTS § 153 lg 2 teisest lausest ei järeldu, et selles sättes nimetatud Vabariigi Valitsuse määrusega tuleb ametikoha auaste seostada konkreetse ametikohaga. Sama kinnitab ka KVTS § 21 lg 5. Seost konkreetse ametikoha ja ametikoha auastme vahel ei ole loodud ka KVTS § 153 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega. Konkreetse ametikohaga on ametikoha auaste seostatud KVTS § 21 lg 5 alusel antud ametkondliku aktiga.

Selles kohtuasjas analüüsitavas kontekstis on KVTS § 197 lg 2 esimeses lauses rõhk sõnadel "oma lepingulise teenistuse aja". Seega peetakse silmas seda ametikoha auastet, mis kehtis isiku teenistuse ajal ning hilisemaid muudatusi ei võeta arvesse. KVTS § 197 lg 2 tõlgendamisel on põhjendatud, et pensioni arvutamisel tuleb aluseks võtta isiku enda panus ja vastutuse määr ehk ametikoha auaste, mis kehtis tema vastaval ametikohal teenimise ajal.

3-3-1-41-09 PDF Riigikohus 20.11.2009

PolTS § 49 lg 4 alusel tuli PolTS § 49 lg-s 3 sätestatud edasi töötamise keelu tõttu 1948. aastal sündinud naispolitseiametnik 2008. aastal politseiteenistusest vabastada, kuid 1948. aastal sündinud meespolitseiametnikku vabastada ei tulnud. Sellise olukorra teke on seotud sellega, et RPKS § 7 lg-s 2 on kavandatud järkjärguline naiste ja meeste vanaduspensioniea ühtlustamine selleks, et jõuda naiste ja meeste võrdsele kohtlemisele vanaduspensioniea osas 2016. aastal. Seejuures jääb arusaamatuks, kuidas saab meeste ja naiste jaoks erinevast pensionieast lähtumine tagada optimaalse kompromissi kahe vastandliku huvi vahel, milleks on politseiametniku huvi jätkata teenistust ja riigi huvi värvata politseiteenistusse nooremaid isikuid.

Ei ole põhjendatud naiste ja meeste erineva vanaduspensioniea korral naise pensioniea saabumisel kaalukaussi olulisel määral pöörata naise arvel avaliku huvi kasuks põhjendusega, et naisele tagatakse toimetulek vanaduspensioni abil. Pelgalt põhjendusega, et kehtestatud on politseiametniku ametipension, ei saa sekkuda naise tegevusala valiku vabadusse ning võtta temalt, erinevalt mehest, võimalust teenida vabalt valitud tööga suuremat sissetulekut, kui seda tagaks pension.

Naiste ja meeste politseiteenistuses oleku lõpliku piirvanuse erinevus toob lõppkokkuvõttes sageli kaasa ka naistele ja meestele erineva suurusega politseiametniku pensioni määramise. Nimelt on PolTS § 211 lg 1 järgi politseiametnikul vähemalt 20-aastase politseiteenistuse staaži korral vanaduspensioni suuruseks 50% ametipalgast. Sama paragrahvi lõike 3 alusel suurendatakse politseiametniku pensioni 2,5% võrra ametipalgast iga aasta eest, mille võrra politseiametniku politseiteenistuse staaž ületab seda staaži, ja nende ametipension on maksimaalselt 75% ametipalgast.


Ei ole põhjendatud naiste ja meeste erineva vanaduspensioniea korral naise pensioniea saabumisel kaalukaussi olulisel määral pöörata naise arvel avaliku huvi kasuks põhjendusega, et naisele tagatakse toimetulek vanaduspensioni abil. Pelgalt põhjendusega, et kehtestatud on politseiametniku ametipension, ei saa sekkuda naise tegevusala valiku vabadusse ning võtta temalt, erinevalt mehest, võimalust teenida vabalt valitud tööga suuremat sissetulekut, kui seda tagaks pension.

3-3-1-48-07 PDF Riigikohus 29.11.2007

Parlamendipensione reguleeriv seadus on erinevatel aegadel kandnud erinevaid nimetusi. Alates 1. jaanuarist 2008 nimetatakse seadust "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liikmete pensioni seadus". Parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 1 (oktoobris 1992 kehtinud redaktsioonis) ei võrdsustanud parlamendipensionide määramisel Riigikogu liikmena töötamise aega Vabariigi Valitsuse liikmena töötatud ajaga. Töötamise aegu võrdsustav muudatus tehti 19. jaanuaril 1999 vastu võetud Eesti Vabariigi seaduse "Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta" muutmise seadusega, kui seaduse paragrahvi 14 lisati lõige 2. Sellele sättele omistati tagasiulatuv jõud sama seaduse § 13 lg-ga 3. Parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 2 on kohaldatav ka Riigikogu asendusliikmete suhtes, sest Põhiseaduse § 64 lg 3 teise lause järgi on asendusliikmel kõik Riigikogu liikme õigused. Kui isikut ei nimetatud 1992. aastal Riigikogu asendusliikmeks, siis puudus tal võimalus asuda 1992. aastal tööle Riigikogus. Seetõttu tõttu ei saanud tema staaž Riigikogus hakata kulgema 1992. a parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 1 alusel.


Enne 19. jaanuaril 1999. a Eesti Vabariigi seaduses "Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta" tehtud muudatuse jõustumist oli võimalik, et Riigikogu liige, kelle parlamendipensionile õigust andev staaž oli hakanud kulgema, kuid kes kasutas talle Põhiseadusega ettenähtud võimalust minna valitsusse ja sealt Riigikokku naasta, ei omanda õigust parlamendiliikme vanaduspensionile. 1999. a tehtud seadusemuudatusega kõrvaldati Põhiseaduse § 64 lg 1 mõttega vastuolus olev ebavõrdsus Riigikogu liikmete vahel ning pensioneerimisel hakati võrdselt teiste Riigikogu liikmetega kohtlema neid Riigikogu liikmeid, kelle volitused Riigikogus peatati Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamise tõttu. Kui isik jättis kasutamata Põhiseaduse § 64 lg-st 3 tuleneva põhiõiguse (passiivse valimisõiguse elemendi) astuda Riigikokku asendusliikmena, siis ei saa teda pensioneerimisel lugeda Põhiseaduse § 64 lg 1 kaitsealas olevaks isikuks, keda tuleb kohelda võrdselt Riigikogu liikmetega.

3-3-1-66-07 PDF Riigikohus 15.11.2007

Kaitseväelase teenistustasu komponendiks oleva ametipalgana tuleb käsitada palgamäära, mis võib seisneda konkreetselt kehtestatud summas või ka diferentseeritud rahasummas. See seisukoht tuleneb ka avaliku teenistuse seaduse § 81 lg-test 2 ja 3, millest lähtuti enne kehtiva kaitseväeteenistuse seaduse jõustumist ka kaitseväelaste teenistuse tasustamisel.

Ametikoha auaste on vaid tunnus, mille alusel määratakse kindlaks konkreetse ametikoha palgaaste. Isikule ametipalga maksmise aluseks on tema teenistus konkreetse asutuse koosseisus oleval ametikohal. Ametikoha auaste ei ole samastatav isiku personaalse auastmega.


Kaadrikaitseväelase pensioni ümberarvutamisel tuleb lähtuda tema personaalse teenistustasu koosseisust perioodil, mille ta on valinud pensioni arvestamise aluseks. Selle teenistustasu hulka kuuluvad need teenistustasu komponendid, mida valitud perioodil isikule maksti. Neid komponente tuleb arvesse võtta ka juhul, kui nende maksmine on lõpetatud pensioni arvutamise või ümberarvutamise ajaks. Arvesse ei saa võtta komponente, mis on sarnasel ametikohal teeninud või teeniva isiku teenistustasu hulka kuulunud mõnel muul perioodil (näiteks pensioni määramise või ümberarvutamise ajal), kuid ei kuulunud pensioni ümberarvutamist taotleva isiku enda teenistustasu hulka tema valitud perioodil.

Pensioni ümberarvutamisel tuleb lähtuda ka valitud perioodil isikul olnud auastmest ja saadud auastmetasust. Kaitseväelasele hiljem omistatud kõrgem auaste ei saa mõjutada teenistustasu ümberarvutamist. Pensioni ümberarvutamisel pole võimalik arvestada ka KVTS §-s 156 sätestatud lisatasu väljateenitud aastate eest, kui sellise lisatasu maksmine polnud ette nähtud isiku poolt pensioni arvutamise aluseks valitud ajavahemikul.

Pensioni ümberarvutamiseks vajaliku teatise koostamisel tuleb lähtuda kaitseväelase auastmest tema valitud perioodil ning temale määratud ametikoha palgaastmest. Kui teenistustasu hulka, mis võetakse pensioni määramisel pensioni arvestamise aluseks, kuulub ka diferentseeritud palgaosa, siis teatisele üksnes palgamäära märkimine ilma ametipalga diferentseeritud osa näitamata ei võimalda adekvaatselt kajastada pensioni arvestamise aluseks võetavat teenistustasu.

3-3-1-41-04 PDF Riigikohus 11.11.2004

Ametihüvesid sätestavad seadused ei oma reeglina tagasiulatuvat jõudu. Ka PolTS § 211 reguleerib nende isikute sotsiaalseid tagatisi, kes olid sätte jõustumisel politseiteenistuses ning lahkuvad teenistusest pärast selle sätte jõustumist. Need isikud peavad vastama PolTS §-s 211 sätestatud tingimustele. Politseiteenistuse seaduses pole rakendussätet, mis annaks õiguse politseiametniku pensionile enne nimetatud seaduse jõustumist politseiteenistusest vabastatud isikule, kes ei saa riiklikku pensioni.

Enne politseiametniku pensioni reguleerivate sätete jõustumist politseiteenistusest vabastatud 50 aastaste ja pensioni määramiseks nõutavat staaži omavate isikute ning pärast seda pensioni reguleerivate sätete jõustumist politseiteenistuses olevate 50 aastaseks saanud ning pensioni määramiseks nõutavat staaži omavate isikute erinev kohtlemine ei kujuta endast võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Politseiametniku pension sätestati selleks, et täita ametikohad politseiteenistuses võimekate ja hea ettevalmistusega ametnikega ning tagada teenistussuhete pikaajalisus. Isikute suhtes, kes vabastati politseiteenistusest enne politseiametniku pensioni kehtestamist, ei saaks pensioni määramine teenida neid eesmärke.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega ei ole tegemist, kui enne politseiametniku pensioni kehtestamist politseiteenistusest lahkunud isikutele määratud riiklik pension arvutatakse ümber politseiametniku pensioniks, kuid õigust politseiametniku pensioni määramisele ei teki nendel enne selle pensioni kehtestamist politseiteenistusest lahkunud isikutel, kellele riiklikku pensioni pole määratud. Võimaluse andmine taotleda PolTS § 51 lg-s 6 nimetatud tähtaja jooksul pensioni ümberarvutamist oli suunatud sellele, et võrdsustada politseiteenistusest eeskätt väljateenitud aastate pensionile läinud isikud isikutega, kes jäävad politseiametniku pensionile Politseiteenistuse seaduse kehtivuse ajal.

3-3-1-67-04 PDF Riigikohus 25.10.2004

Politseiprefektuuril ei ole politseiteenistuse staaži ja politseiametniku ametipalga kohta teatise väljastajana õigust otsustada selle üle, milline ametipalk peaks olema pensioni arvutamise aluseks. Kahtluse korral, millist ametipalka on võimalik pensioni arvutamise aluseks valida, peab teatisele märkima andmed nii isiku soovitud ametikoha ja sellele vastava ametipalga kui ka taotleja viimase politseiteenistuse ametikoha ja ametipalga kohta.

PolTS § 211 lg-tes 1 ja 2 ette nähtud valikuvõimalus politseiametniku pensioni arvutamise aluseks oleva ametipalga osas on kohaldatav ka varem määratud pensioni ümberarvutamisel politseiametniku pensioniks. Pensioni ümberarvutamise aluseks oleva ametipalga valikuks on põhimõtteliselt kolm võimalust: teenistuskäigus viimase ametikoha järgi või teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud soodsaimast politseiametniku ametipalgast ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud järjest või selle ametikoha ametipalga järgi, millelt isik läks pensionile.

3-3-1-19-04 PDF Riigikohus 06.05.2004

PolTS § 211 lg-test 1 ja 2 tuleneb isiku õigus valida periood, mille ametipalgast lähtutakse tema politseiametniku pensioni arvutamisel. Nimetatud sätetest ei tulene politseiasutuse kohustus ise sellist politseiametnikule soodsamat perioodi välja selgitada ega ka politseiasutuse õigust keelduda isiku poolt soovitud perioodi kohta teatise väljastamisest isegi juhul, kui isiku valik tundub olevat ebasoodne.

Haldusorgan peab oma tegevuses juhinduma seaduslikkuse põhimõttest. Politseiametniku pensioni määramiseks ja ümberarvutamiseks väljastatav vormikohane teatis peab sisaldama tõest ja seaduslikku informatsiooni. Haldusorganil (politseiasutusel) ei ole õigust märkida teatises politseiteenistuse staaži ja politseiametniku ametipalga kohta isiku taotlusel sellist perioodi või ametipalka, mis ei saa olla aluseks pensioni määramisel ja pensioni suuruse arvutamisel.

Teatises politseiametniku ametipalga suuruse märkimine ei loo veel isikule õigust saada politseiametniku pensioni sellest ametipalgast arvutatuna. Pensioniamet peab pensioni määramisel lähtuma kehtivast õigusest ja pensioni määramiseks esitatud dokumentide kogumist.

3-3-1-6-02 PDF Riigikohus 21.02.2002

KSS § 44 sätestab: "Käesoleva seaduse paragrahvis 33 sätestatud kohtuniku pension laieneb isikutele, kes 1992. aasta 1. jaanuaril töötasid kohtunikena.". Sellest rakendussättest tulenevalt laieneb kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension ka enne KSS § 33 lg 5 jõustumist surnud isiku perekonnaliikmetele tingimusel, et isik 1. jaanuaril 1992 või pärast seda töötas kohtunikuna. KSS § 33 lg 5 kohaldamine eeldab, et pensionitaotleja toitjal olnuks surma hetkel õigus kohtuniku vanadus- või invaliidsuspensionile. Selline pension määratakse ka siis, kui toitja oli surma hetkel kohtunik või kohtuniku vanadus- või invaliidsuspensioni saaja. Pärast 25. oktoobrit 1996 surnud isikute ülalpeetavatele laieneb KSS § 33 lg 5 ilma rakendussätteta.

KSS § 33 muutmisel ei pandud rakendussätetega riigile kohustust maksta kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni omal algatusel. Penisoniametil ei ole kohustust töödelda ja seostada andmeid, leidmaks teadmatuse tõttu taotluse esitamata jätnud isikud. Õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima, kuid sellest ei tulene riigi kohustus korraldada kõigi tulevikus seadusega antavate õiguste realiseerimine asutuste enda initsiatiivil, st ilma isiku taotluseta.


Õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima, kuid sellest ei tulene riigi kohustus korraldada kõigi tulevikus seadusega antavate õiguste realiseerimine asutuste enda initsiatiivil, st ilma isiku taotluseta.


KSS § 33 muutmisel ei pandud rakendussätetega riigile kohustust maksta kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni omal algatusel. Penisoniametil ei ole kohustust töödelda ja seostada andmeid, leidmaks teadmatuse tõttu taotluse esitamata jätnud isikud. Õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima, kuid sellest ei tulene riigi kohustus korraldada kõigi tulevikus seadusega antavate õiguste realiseerimine asutuste enda initsiatiivil, st ilma isiku taotluseta.


HKMS § 19 lg 7 teine lauseosa osundab kohtu õigusele ja kohustusele tõlgendada kaebuses esitatud taotlust. Selle normi eesmärk on tagada põhiseaduslik kaebeõigus, kaitstes ebapiisavate juriidiliste teadmiste ja kogemustega kaebajaid taotluse vääralt sõnastamise võimalike tagajärgede eest.

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json