5-23-1/19
|
Riigikohtu üldkogu |
21.11.2023 |
|
Üldkogu möönab, et isikul ei ole põhiõigust ametipensionile ja Riigikogul on ametipensionide süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. See otsustusruum ei ole aga sama avar, kui muudetakse juba pikka aega kehtinud õiguslikku regulatsiooni, mille püsimise vastu on puudutatud isikutel tekkinud õiguspärane ootus. (p 93)
Ehkki põhiseadus ei taga õigust politseipensionile, ei või isikut nende hüvede osas, mida seadusandja on talle lubanud, kohelda sõnamurdlikult. (p 97)
PS § ga 32 tagatud omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded, sealhulgas õigus pensionil. Pensioniõigus kui avalik-õiguslik varaline õigus tekib seaduse või muu õigusakti alusel ja seisneb isiku õiguses oodata, et riik teeks õigusaktis lubatud rahas mõõdetava soorituse. Kui õigusakt seab riigi soorituse eeltingimuseks isiku enda varasema soorituse (nt tööle asumine, tööstaaž), tekib isikul varaline õigus juba siis, kui ta asub õigusaktis sätestatud tingimusi täitma. Isiku varaline positsioon on seejuures seda kaalukam, mida rohkem õigusaktis sätestatud tingimusi ta on täitnud.
Eristada tuleb muudatusi pensioni saamise tingimustes ning pensioni arvutamise või maksmise korras. Kui isik on asunud pensioni saamise eeldusteks seatud tingimusi täitma, siis ei tähenda see, et tema (oote)õigust pensionile ja selle kaudu põhiseaduslikku omandipõhiõigust riivab mistahes muudatus tema tulevase pensioni arvutamise või maksmise korras. See, kas pensioniregulatsiooni muudatustest tuleneb omandipõhiõiguse riive, sõltub eeskätt asjaolust, kas isikul oli tekkinud õiguspärane ootus enne selle muudatuse tegemist kehtinud olukorra säilimisele. (p-d 52 ja 53)
Kuna vaidlusalune muudatus kaebaja pensioni arvutamise korras riivab tema õiguspärast ootust, riivab see ühtlasi kaebaja omandipõhiõigust. (p 68)
Hindamaks, kas kellegi õiguspärast ootust pensioni arvutamise korra püsimisele on rikutud, tuleb silmas pidada eelkõige järgmisi asjaolusid: kui kaua oli kehtinud õigusakt, mille alusel võis isik oodata senise pensioni arvutamise korra püsimist; kui kaua oli isik õigusaktile tuginedes oma tegevust korraldanud, sh täitnud õigusaktis sätestatud tingimusi, mis olid seatud pensioni saamise eelduseks; kui suures ulatuses olid isikul pensioni saamise eeldused vaidlusaluse muudatuse tegemise ajaks täidetud. Oluline on ka hinnata, kui ulatuslik on seadusemuudatuse negatiivne mõju isiku pensioniõigusele. Isikul on alus eeldada, et seaduses ei tehta muudatusi, mis kujundaksid tema pensioni arvutamise alused ja ühes sellega pensioni suuruse põhimõtteliselt ümber. Riigi sõnamurdlikkusest on alust rääkida eelkõige juhul, kui isiku õigused või kohustused muutuvad rabavalt ebasoodsas suunas. Siiski võib õiguspärase ootuse tekkimisel või selle kaalukuse hindamisel olla määrav ka esmapilgul väikese tähtsusega asjaolu, kui sellest sõltuvad isiku elukorralduslikud valikud. (p 56)
Kaebaja oli pikalt politseiteenistuses juba siis, kui kehtisid varasemad politseipensioni arvutamise põhimõtted. Ta oli juba enne vaidlusaluse regulatsiooni kehtestamist täitnud muud pensioniõiguse tekkimise eeldused peale piirvanuse. Tema teenistusaja jooksul kehtis pikka aega seadus, mis sidus politseipensioni arvutamise aluse palgamääraga, mis kehtis pensioni määramise ajal. Kaebaja muutis senise korra püsimisse uskudes oma elukorraldust, asudes uuesti politseiteenistusse. Üldkogu hinnangul ei saanud kaebajalt eeldada, et ta oleks pidanud ette nägema enda pensioni arvestatavat vähendamist suhteliselt lühikest aega enne pensioniõiguse tekkimist. Järelikult oli kaebajal tekkinud õiguspärane ootus, et tema pensioni arvutamisel võetakse aluseks pensioni määramise ajal kehtiv palgamäär. (p 68)
Üldkogu möönab, et isikul ei ole põhiõigust ametipensionile ja Riigikogul on ametipensionide süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. See otsustusruum ei ole aga sama avar, kui muudetakse juba pikka aega kehtinud õiguslikku regulatsiooni, mille püsimise vastu on puudutatud isikutel tekkinud õiguspärane ootus. (p 93)
Kaebaja põhiõiguste riive intensiivsust suurendab tema õiguspärase ootuse riivamine vaidlusaluse sätte kehtestamisega (otsuse punkt 68). Ehkki põhiseadus ei taga õigust politseipensionile, ei või isikut nende hüvede osas, mida seadusandja on talle lubanud, kohelda sõnamurdlikult. (p 97)
Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS § s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. Nagu ka üldise võrdsuspõhiõiguse puhul, saab PS § 32 lõikes 1 sätestatud erilise võrdsuspõhiõiguse riivega olla tegu üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. (p 70)
Kuna isikud, kellele määrati pension PPVS § 1112 lõike 2 enne 1. jaanuari 2020 kehtinud redaktsiooni alusel, saanuks samade tingimuste täitmisel kõrgemat politseipensioni (vt ka eespool punkt 67), on tegemist erineva kohtlemise ehk PS § 32 lõike 1 esimesest lausest tuleneva erilise võrdsuspõhiõiguse riivega. (p 75)
Tööealiste inimeste arvu vähenemise, keskmise eluea pikenemise ja ametipensionide saajate hulga kasvu kõrval on suurendanud ja suurendab riigi kulutusi ametipensionidele oluliselt ka nende arvutamise aluseks oleva palga (aluspalga) tõus.
Kui politseipensioni suurus ei oleks enam seotud ametis olevate politseiametnike palkadega, siis ei tooks politseinike palgatõus – mis võib olla vajalik politseiteenistuse jätkusuutlikkuse tagamiseks – automaatselt kaasa politseipensionite tõusu ja sellest tingitud koormust riigieelarvele. Seega vähendab politseipensioni lahtisidumine kehtivast palgasüsteemist eelduslikult riigieelarve kulusid, säästes nii riigi raha ja võimaldades seda kasutada muul seadusandja määratud otstarbel.
Soov vähendada politseiametnike palgaastmeid on samuti lõppastmes taandatav eesmärgile säästa riigi raha muudeks kuludeks. Palgasüsteemi muutmisega, sh palgaastmete vähendamisega kaasneb vajadus võrrelda uute ja vanade ametikohtade ülesandeid ja kvalifikatsiooninõudeid. Seda on küll võimalik teha, kuid see võib olla ebamõistlikult kulukas.
Mitu menetlusosalist pidasid vaidlusaluse seadusemuudatuse eesmärgiks ka isikute võrdsemat kohtlemist pensioniskeemides ehk erineva kohtlemise lõpetamist nii politseipensioni saajate eri gruppide vahel kui ka ameti- ning tavapensionäride vahel.
Osutatud eesmärki pole seaduseelnõu 447 SE teise lugemise seletuskirjas vaidlusaluse muudatuse põhjendamisel mainitud. Samuti ei ole seda varasemas kohtupraktikas peetud ametipensionisüsteemi muutmise legitiimseks eesmärgiks. Ameti- ja tavapensionäride võrdsem kohtlemine ei saa olla eesmärk, mis õigustaks iseenesest ametipensionisüsteemi sellist muutmist, millega riivatakse kaebajal juba tekkinud õiguspärast ootust.
Seega on vaidlusaluse seadusemuudatusega kaasneva põhiõiguste riive ainuke legitiimne eesmärk säästa riigi raha. (p-d 84-89)
Järgnevalt tuleb kaaluda, kas riigi raha kokkuhoid kaalub praegusel juhul omandipõhiõiguse ja ebavõrdse kohtlemise riive üles või mitte.
Riigi raha säästmine on üldiselt kaalukas eesmärk. Nagu juba eespool öeldud, on selge, et riigi kulutused ametipensionidele ajas suurenevad ja see vähendab riigi võimekust täita muid ülesandeid, praegusel juhul eelkõige tagada teenistuses olevate politseiametnike palga stabiilne kasv ning seeläbi politseiteenistuse jätkusuutlikkus. Piisava palgataseme tähtsust politseiteenistuse jätkusuutlikkuse seisukohalt suurendab eriti asjaolu, et alates 1. jaanuarist 2020 ametisse astuvatel politseiametnikel ei ole enam ametipensioni.
On raske hinnata, kui palju raha riik vaidlusaluse seadusemuudatuse abil täpselt kokku hoiab. Siiski tuleb märkida, et enamiku politseiametnike jaoks on kõrgeim see ametipalk, mida nad saavad vahetult enne pensionile jäämist. Seetõttu oli varasema ametipalga valimine oma pensioni arvutamise aluseks ka enne vaidlusaluse muudatuse jõustumist pigem erandlik. SKA andmetel määrati 1. jaanuarist 2020 kuni 31. augustini 2023 politseipension 463 inimesele, kellest 459 valis pensioni arvutamise aluseks viimase põhipalga ja neli politseiametnikku soodsaima põhipalga oma viie viimase teenistusaasta hulgast. On võimalik, et vaidlusaluse seadusemuudatuseta olnuks nende isikute arv, kes valinuks pensioni arvutamise aluseks enda varasema ametipalga, mõnevõrra suurem. Kuid isegi seda arvestades peab üldkogu võimalikuks põhjalikuma analüüsita järeldada, et muudatusest lähtuv sääst on riigile ametipensionide maksmise üldist kulu arvestades väike.
Väikesele kokkuhoiule vastandub kaebaja omandipõhiõiguse ja võrdsuspõhiõiguse oluline riive. Nagu käesoleva otsuse punktis 67 leitud, oli kaebajale määratud pension 262,5 euro võrra väiksem pensionist, mis oleks talle tulnud määrata siis, kui vaidlusalust normi poleks kehtestatud. Kuna politseipension indekseeritakse (PPVS § 1113 lõige 2), tuleb riive intensiivsuse hindamisel arvestada ka kumulatiivset mõju, mida pensionide vahe kaebaja pensioni suurusele tulevikus avaldab.
Kaebaja põhiõiguste riive intensiivsust suurendab tema õiguspärase ootuse riivamine vaidlusaluse sätte kehtestamisega (otsuse punkt 68). Ehkki põhiseadus ei taga õigust politseipensionile, ei või isikut nende hüvede osas, mida seadusandja on talle lubanud, kohelda sõnamurdlikult.
Vaidlusaluse muudatuse kehtestanud seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et seaduse jõustumise kuupäev – 1. jaanuar 2020 – on valitud arvestusega, et seaduse avaldamise ja jõustumise vahele jääks küllaldane ajavahemik ehk vacatio legis muutuva olukorraga kohanemiseks. Seaduse Riigi Teatajas avaldamise ja jõustumise vahele jäi ligikaudu poolteist aastat. Seaduse avaldamise ja kaebaja politseipensioni õiguse tekkimise vahele jäi ligikaudu kolm aastat ja neli kuud. See on liiga lühike aeg, kindlustamaks endale pensionipõlveks lisasissetulek, mis katnuks vaidlusaluse seadusemuudatuse negatiivse mõju. Kaebajaga analoogilises olukorras oleval isikul polnud varem eelduslikult ka äratuntavat vajadust kasutada alternatiivseid pensioniks säästmise viise, näiteks liituda kogumispensionide süsteemiga. Seega ei saa eeldada, et isik oleks saanud ennast pensionisumma arvestatava vähenemise vastu kindlustada selleks ise panustades. Osutatud järeldust ei muuda ka asjaolu, et kaebajal on 1. maist 2019 jõustunud PPVS-i muudatuste kohaselt õigus saada politseiametniku väljateenitud aastate pensioni täies ulatuses ka siis, kui ta jätkab tööd politseiteenistuses. Kaebaja ei pea võtma endale lisakohustusi selle pensionitaseme säilitamiseks, mida kaitseb juba tekkinud õiguspärane ootus.
Kuigi vaidlustatud säte aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat kaebaja omandipõhiõiguse intensiivset riivet koostoimes õiguspärase ootuse riivega, millega kaasneb ka kaebaja ebavõrdne kohtlemine omandi osas. (p-d 92-99)
|
| 3-22-109/33
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.11.2023 |
|
Selleks, et isikul tekiks PPVS § 114 lg 3 alusel õigus väljateenitud aastate pensionile, pidi ta olema enne 1. juulit 2007 piirivalveteenistuses.
PPVS § 114 lg 3 p 3 eesmärk oli kaitsta üksnes pikka aega enne eripensioniea tõstmist piirivalveteenistuses olnud isiku ootust, et tema väljateenitud aastate pensionile mineku tingimusi sõnamurdlikult ei muudeta (RKPJKo nr 5-23-25/15, p 49). (p 16)
|
| 5-23-25/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.06.2023 |
|
Käesolevas kohtuasjas käsitletavad erinevalt koheldud grupid tekkisid seetõttu, et seadusandja otsustas tõsta 1. juulil 2007 jõustunud PVTS-iga piirivalveametniku väljateenitud aastate pensioni iga varasemalt 50 aastalt 55 aastale. Kolleegium ei kahtle, et pensioniea tõstmine teenis legitiimseid eesmärke. Pensioniea tõstmine vähendab eelduslikult pensioni saavate isikute arvu. Arvestades riigi kohustust rahastada kõiki riigi ülesandeid mõistlikul määral, tuleb riigil toimida säästlikult. Pensioni saavate isikute arvu vähenemine aitab kaasa pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisele ja seeläbi riigi raha säästlikumale kasutamisele. Teiselt poolt võis pensioniea tõstmine aidata kaasa piirivalveteenistuse jätkusuutlikkusele, sest soodustas seda, et tööealiste inimeste arvu vähenemise tingimustes ei lahkuks ametnikud teenistusest ülemäära vara ning oleks vahendeid piirivalveametnike palga tõstmiseks. Samade eesmärkidega võib põhjendada ka seda, miks seadusandja otsustas PPVS-i jõustamisel mitte luua võrreldes nende isikutega, kellele oli 50-aastaselt pensionile saamise lubadus juba antud, juurde uusi gruppe, kellel tekiks pensionile mineku õigus 50-aastaselt. (p 55)
Seadusandja pidi looma tasakaalu ühelt poolt eripensioniea tõstmise eesmärkide ja teiselt poolt seni ametis olnud isikutel eeldatavalt tekkinud õiguspärase ootusega arvestamise vajaduse vahel. Isikute puhul, kellel ei olnud seadusandja hinnangul õiguspärast ootust senise pensioniea säilimisele, oli seadusandja pensioniea tõstmise eesmärkide saavutamisel vabam. (p 56)
Kui seadusandja ei saaks sotsiaaltagatiste süsteemi reformida selliselt, et kohtleb teatud gruppe erinevalt ajas ehk selle hetke alusel, mil reform jõustub, ei saaks seadusandja pensionisüsteemi kui pika ajalise ulatusega sotsiaaltagatiste süsteemi üldse reformida, kuna isik võiks alati nõuda eelmise süsteemi või selle soodsamate üksikosade kohaldamist võrdsusõiguse alusel. Seadusandjal on võimalik seostada erinevat kohtlemist määravaid tingimusi kuupäeva seisuga. (p 57)
Seadusandja eesmärgiks PVTS § 86 lõike 1 sätestamisel oli kaitsta piirivalveametniku väljateenitud aastate pensionile mineku ea tõstmise korral nende isikute õiguspärast ootust minna pensionile 50-aastaselt, kes olid olnud piirivalveteenistuses pikka aega enne PVTS-i kehtestamist ja kellele seadusandja oli nende teenistuse ajal kehtinud regulatsiooni alusel lubanud, et neil on võimailik minna pensionile 50-aastaselt. (p 45)
Kaebaja ei ole teeninud piirivalveteenistuses ühtegi päeva enne 1. juulit 2007, s.o ajal, mil väljateenitud aastate pensionile mineku üldine iga piirivalveteenistuses oli 50 aastat. Nagu ka ringkonnakohus on õigesti leidnud, ei andnud seadusandja kaebajale lubadust, et tal on võimalik minna piirivalveteenistusest väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt. (p 47)
Kaebaja varasem pikaajaline politseiteenistus ei saanud tekitada teenistuskoha vahetuse aega arvestades talle õiguslikku kaitset vajavaid ootusi sellest aspektist, mis vanuses on tal võimalik minna väljateenitud aastate pensionile piirivalveteenistusest. (p 49)
Käesolevas asjas ei ole tähtsusetu ka isiku enda võimalus kujundada oma sotsiaalseid tagatisi teenistusalaste valikutega. Pärast enam kui 20 aasta pikkuse teenistusstaaži täitumist lahkus kaebaja ise politseiteenistusest ja asus piirivalveteenistusse, kus seadusest tulenev üldine väljateenitud aastate pensionile mineku iga oli selleks ajaks 55 aastat. Kui kaebaja ei oleks politseiteenistusest lahkunud või oleks sinna naasnud hiljemalt 31. detsembril 2009, oleks tal võinud tekkida õigus minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile PPVS § 117 lõike 1 alusel. Õiguslik olukord ei olnud ülemäära keeruline. Seetõttu pidi kaebaja kolleegiumi hinnangul teenistuskoha vahetamise ajal aru saama, milline on selle tähendus tema pensioniõiguse seisukohast. Kaebaja ei saanud eeldada, et talle Piirivalveameti väidetavalt antud selgitused või kinnitused tagavad talle igal juhul ja tegelikku õiguslikku olukorda arvestamata õiguse minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile. Samuti ei saanud kaebajal olla politseiteenistusest lahkumisel 14. oktoobril 2007 või piirivalveteenistusse asumisel 1. augustil 2008 kindlust, et politsei- ja piirivalveteenistus tulevikus liidetakse, ega ka teadmist selle kohta, kas või millisel määral teenistustingimused ühtlustatakse. Politsei- ja piirivalveteenistuse ühendanud PPVS-i võttis Riigikogu vastu 6. mail 2009 ja see jõustus 1. jaanuaril 2010. (p 59)
|
| 3-3-1-97-16
|
Riigikohus |
12.05.2017 |
|
Kohustamiskaebuse rahuldamine ei ole RVastS § 6 lg 3 esimese lause järgi võimalik olukorras, kus seadus näeb ette taotluse esitamise haldusorganile ning taotlust ei ole esitatud (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-91-13). (p 10)
Isikud, kes kasutasid mitu aastat neile PPVS § 117 lg-ga 7 antud hüve – pensioni indekseerimist –, ei saa enam tugineda PolTS § 211 lg-ga 5 antud õiguspärasele ootusele, et nende pension tuleb ümber arvutada. Seepärast pole rikutud nende isikute õiguspärast ootust. Seetõttu ei ole PPVS § 117 lg 7 vastuolus omandipõhiõigusega koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega isikute puhul, kellele määrati politseiametniku pension enne 1. jaanuari 2010. See, et nendelt politseiametnikelt võeti juba 2010. aastal õiguspärane ootus, et pensioni arvutatakse ümber, ja nende pensioni hakati indekseerima, õigustab muuhulgas nende erinevat kohtlemist võrreldes politseiametnikega, kellele määrati pension 1. jaanuaril 2010 ja hiljem kehtinud palgast lähtuvalt. Erinevat kohtlemist õigustavad ka PPSV jõustumisega politseiametnike teenistuse korralduses ja palgakorralduses ning pensioni arvutamise aluses tehtud muudatused (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-66-16). (p 11)
|
| 3-3-1-66-16
|
Riigikohus |
09.03.2017 |
|
PPVS § 106 lg-ga 1 sätestatud pensioni ümberarvutamist ei ole võimalik praktikas kohaldada pensionide suhtes, mis olid arvutatud ametipalgast, mille hulka ei kuulunud teenistusastmetasu. Täie kindlusega ei saa välistada sellise võrdlustabeli koostamist, mis võimaldaks võrrelda aastatel 2002 kuni 2009 pensionile jäänud isikute tööülesandeid politseiametnike tööülesannetega 2010. või 1013. aastal. Kuid erinevatel aegadel kehtinud teenistuse korralduse, ametiülesannete, palgasüsteemide, haridus- ja kvalifikatsiooninõuete erinevused ning esimesse võrdlusgruppi kuuluvate isikute suur arv teevad pensioni ümberarvutamiseks kasutatava võrdlustabeli koostamise äärmiselt keerukaks ja suurt ressurssi nõudvaks ning praktikas võib olla isegi võimatuks. Ei saa välistada, et vahel võib reformi tagajärjel tekkivat ebavõrdsust põhjendada ka ainult administratiivsete raskustega. Jäik keeld põhjendada reformi tagajärjel tekkiva ebavõrdse kohtlemise lubatavust üksnes suurte administratiivsete raskustega tooks kaasa olukorra, kus täitevvõim ja seadusandja põrkuvad reformi ees tagasi just nende raskuste tõttu. (p 31)
PPVS § 117 lg 7 formuleeringuga "politseiametniku pension, mis on määratud politseiteenistuse seaduse alusel" peetakse silmas mitte ainult politseiteenistuse seaduse alusel nii arvutatud kui ka määratud pensione, vaid ka pensione, mis on küll määratud PPVS alusel, kuid mille arvutamisel kohaldati PPVS § 100 lg 2 kohaselt politseiteenistuse seadust. Teistsugune, PPVS § 117 lg 7 grammatiline tõlgendus tähendaks seda, et seadusandja välistas PPVS § 117 lg 7 kehtestamisel PPVS § 100 lg 2 alusel arvutatud pensioni puhul mitte ainult selle ümberarvutamise, vaid ka selle indekseerimise. Lisaks ei ole PPVS § 117 pealkirjas nimetatud mitte ainult pensioni ümberarvutamist reguleeriv PPVS § 106, vaid ka pensioni arvutamist reguleeriv PPVS § 100. (p 14)
Isikud, kes kasutasid mitu aastat neile PPVS § 117 lg‑ga 7 antud hüve – pensioni indekseerimist –, ei saa enam tugineda PolTS § 211 lg‑ga 5 antud õiguspärasele ootusele, et nende pension tuleb ümber arvutada. Seepärast pole rikutud isikute õiguspärast ootust, et pension arvutatakse ümber. Isikud on kasutanud neile PPVS § 117 lg‑ga 7 antud hüve. PPVTS § 117 lg 7 ei ole vastuolus omandipõhiõigusega koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega isikute puhul, kellele määrati politseiametniku pension enne 1. jaanuari 2010.
PPVS § 106 lg-ga 1 sätestatud pensioni ümberarvutamist ei ole võimalik praktikas kohaldada pensionide suhtes, mis olid arvutatud ametipalgast, mille hulka ei kuulunud teenistusastmetasu. Täie kindlusega ei saa välistada sellise võrdlustabeli koostamist, mis võimaldaks võrrelda aastatel 2002 kuni 2009 pensionile jäänud isikute tööülesandeid politseiametnike tööülesannetega 2010. või 1013. aastal. Kuid erinevatel aegadel kehtinud teenistuse korralduse, ametiülesannete, palgasüsteemide, haridus- ja kvalifikatsiooninõuete erinevused ning esimesse võrdlusgruppi kuuluvate isikute suur arv teevad pensioni ümberarvutamiseks kasutatava võrdlustabeli koostamise äärmiselt keerukaks ja suurt ressurssi nõudvaks ning praktikas võib olla isegi võimatuks. Ei saa välistada, et vahel võib reformi tagajärjel tekkivat ebavõrdsust põhjendada ka ainult administratiivsete raskustega. Jäik keeld põhjendada reformi tagajärjel tekkiva ebavõrdse kohtlemise lubatavust üksnes suurte administratiivsete raskustega tooks kaasa olukorra, kus täitevvõim ja seadusandja põrkuvad reformi ees tagasi just nende raskuste tõttu. (p 31)
|
| 3-3-1-49-16
|
Riigikohus |
25.01.2017 |
|
Teenistusse ennistamise võimaluse puudumist ja politseipensionist ilmajäämist on sõltuvalt asjaoludest võimalik kompenseerida ebaseaduslikult vabastatud isikule ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetava hüvitisega. (p 22)
ATS § 90 lg 3 kohaldamisel ei saa piirduda pelgalt põhitöö numbri ja ametikoha üldiste ülesannete võrdlemisega, vaid tuleb uurida ka tööülesannete sisu ja mahu kattuvust. ATS § 90 lg 3 keelu kohaldamisel tuleb võrrelda vaidlusaluseid ametikohti, tuvastamaks, kas konkreetse ametikoha ülesanded antakse üle või mitte. Üleandmist tuleb jaatada, kui ametikohtade teenistussuhte tingimused ja ülesanded (vt ATS § 98 lg 1 p 1, lg d 2–4, PPVS § 57) olulises osas kattuvad. Juhi ametikoha puhul ei piisa üksnes analüüsimisest, mil määral täidaks ametnik teisel ametikohal endist viisi juhi ülesandeid, kuna juhi ametikohad võivad olla erineva tasemega. Üldjuhul on kõrgema taseme juhi puhul ametikoha ülesanded nt inimeste ja ressursside juhtimisel universaalsemad. Tuvastamaks, kas juhi ametikoha ülesanded antakse üle, tuleb seetõttu võrrelda mh teenistusastmeid, juhitavate struktuuriüksuste ülesannete sisu ja mahtu, alluvate hulka, juhi volitusi inimeste ja ressursside juhtimisel jms. (p 14)
ATS § 90 lg st 7 ei tulene ametiasutusele kaalutlusõigust otsustamaks, kas ja millist teist ametikohta ametnikule enne koondamist pakkuda. Säte kohustab ametiasutust hindama, kas isiku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastav ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega vaba ametikoht on olemas. Selline hindamine on olemuselt õigusnormis nimetatud faktiliste asjaolude kindlaks tegemine. Kui selline vaba ametikoht ametiasutuses leidub, on võimalus ATS § 90 lg 7 mõttes olemas ning ametikohta tuleb pakkuda. ATS § 90 lg s 7 sätestatud nõuetele mittevastava ametikoha pakkumine on õiguspärane, kui ametiasutuses puudub ametniku jaoks sobivam vaba ametikoht. (p 16)
Suuremate ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja pakkumine ei või muutuda asutuse jaoks sedavõrd koormavaks, et see takistab ümberkorralduste elluviimist ja pikendab nende kulgu (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-5-05). Sellest ei ole võimalik siiski teha järeldust, et koondamise korral pole ametiasutusel üldse kohustust põhjendada teiste ametikohtade pakkumata jätmist. Enne koondamist ametikoha pakkumise või pakutavate ametikohtade valiku põhjendamata jätmine ei muuda iseenesest teenistusest vabastamist õigusvastaseks, kui ametikohti pakkudes on silmas peetud eesmärki vältida ametniku teenistusest vabastamist talle sobiva teise ametikohta pakkumise teel ja järgitud kohtupraktikas väljendatud põhimõtteid (vt nt RKHK otsused asjas nr 3-3-1-37-09 ja 3-3-1-50-11). Ametiasutusel on sellegipoolest kohustus põhjendada ametikohtade pakkumata jätmist tagantjärele, kui kohtumenetluses seatakse kahtluse alla koondamise õiguspärasus. Põhjenduste esitamine on vajalik just selleks, et kontrollida, kas asutus on püüdnud vältida ametniku teenistusest vabastamist ametnikule sobiva teise vaba ametikoha pakkumise teel. (p 17)
ATS § 90 lg st 7 ei tulene ametiasutusele kaalutlusõigust otsustamaks, kas ja millist teist ametikohta ametnikule enne koondamist pakkuda. Säte kohustab ametiasutust hindama, kas isiku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastav ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega vaba ametikoht on olemas. Selline hindamine on olemuselt õigusnormis nimetatud faktiliste asjaolude kindlaks tegemine. Kui selline vaba ametikoht ametiasutuses leidub, on võimalus ATS § 90 lg 7 mõttes olemas ning ametikohta tuleb pakkuda. ATS § 90 lg s 7 sätestatud nõuetele mittevastava ametikoha pakkumine on õiguspärane, kui ametiasutuses puudub ametniku jaoks sobivam vaba ametikoht. (p 16)
Suuremate ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja pakkumine ei või muutuda asutuse jaoks sedavõrd koormavaks, et see takistab ümberkorralduste elluviimist ja pikendab nende kulgu (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-5-05). Sellest ei ole võimalik siiski teha järeldust, et koondamise korral pole ametiasutusel üldse kohustust põhjendada teiste ametikohtade pakkumata jätmist. Enne koondamist ametikoha pakkumise või pakutavate ametikohtade valiku põhjendamata jätmine ei muuda iseenesest teenistusest vabastamist õigusvastaseks, kui ametikohti pakkudes on silmas peetud eesmärki vältida ametniku teenistusest vabastamist talle sobiva teise ametikohta pakkumise teel ja järgitud kohtupraktikas väljendatud põhimõtteid (vt nt RKHK otsused asjas nr 3-3-1-37-09 ja 3-3-1-50-11). Ametiasutusel on sellegipoolest kohustus põhjendada ametikohtade pakkumata jätmist tagantjärele, kui kohtumenetluses seatakse kahtluse alla koondamise õiguspärasus. Põhjenduste esitamine on vajalik just selleks, et kontrollida, kas asutus on püüdnud vältida ametniku teenistusest vabastamist ametnikule sobiva teise vaba ametikoha pakkumise teel. (p 17)
Koondamise tõttu teenistusest vabastamise õigusvastasuse tuvastamine ei mõjuta teenistusest vabastamise käskkirja kehtivust, mistõttu ei ole kadunud ka õiguslik alus, millest tulenevalt maksti isikule koondamishüvitist. ATS § 105 lg 5 p 1 näeb ette õigusvastaselt teenistusest vabastamise tõttu makstud hüvitisest tasaarvestuse tegemise ainult juhul, kui ametnikul on õigus sama paragrahvi lõike 4 alusel nõuda enda teenistusse ennistamist ja see nõue rahuldatakse. ATS § 105 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitis on käsitatav kahjuhüvitisena (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-15) ja sellest saab järeldada, et kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui taotletakse hüvitise vähendamist või suuremat hüvitist, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-13-16). (p 26)
|
| 3-3-1-13-16
|
Riigikohus |
18.10.2016 |
|
Väljateenitud aastate pensioni õigusest ilmajäämisest tuleneva kahju ulatust on raske kindlaks teha, sest pole ettenähtav, kui pikk on isiku eluiga ja kuidas muutub ajas pensioni suurus või pensionisüsteem. Piisava tõenäosusega saab kinnitada, et isikul on tekkinud kahju ajavahemikul väljateenitud aastate pensionile õiguse tekkimisest kohtuotsuse tegemiseni. Tulevikus tekkida võiva kahju ulatus on ebaselge. VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab hüvitise suuruse sellisel juhul kohus. (p 31)
Väärika käitumise nõuet võib mõista ka kui teenistuskohustust ning selle nõude rikkumist teenistuskohustuste rikkumisena. (p 20)
PPVS-s toodud joobeseisundi määratlus ja ette nähtud joobeseisundi tuvastamise menetlus ei ole teenistussuhetes kohaldatavad. See ei välista aga väärteomenetluses PPVS järgi tuvastatud joobeseisundi arvestamist hilisemas distsiplinaarmenetluses. Joobnud oleku tuvastamine ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ega väljahingatavas õhus, vaid eelkõige selle tuvastamist, et isiku tüüpilised kehalised või psüühilised funktsioonid on alkoholi tarvitamise tagajärjel muutunud või häirunud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-45-11). Indikaatorvahendiga saab tõendada vaid asjaolu, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Indikaatorvahendi näidu kasutamine teenistusvaidluses tõendina ei sõltu sellest, kas isik oli näiduga nõustunud või mitte, vaid vastavas menetluses (haldusmenetluses või halduskohtumenetluses) kehtestatud tõendi lubatavuse reeglitest. (p 12)
Kui asutus ei koosta joobeseisundis teenistuja kohta asutuse töökorras ette nähtud vabas vormis akti, on asutus rikkunud enese kehtestatud joobeseisundi tuvastamise ja töölt kõrvaldamise korda. Töökorras kindlaks määratud reegleid peab järgima ka asutus. (p 14)
ATS § 105 lg-st 1 saab järeldada, et kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui tahetakse määrata eelnimetatust suuremat (või väiksemat) hüvitist, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. (p 29)
Väljateenitud aastate pensioni õigusest ilmajäämisest tuleneva kahju ulatust on raske kindlaks teha, sest pole ettenähtav, kui pikk on isiku eluiga ja kuidas muutub ajas pensioni suurus või pensionisüsteem. Piisava tõenäosusega saab kinnitada, et isikul on tekkinud kahju ajavahemikul väljateenitud aastate pensionile õiguse tekkimisest kohtuotsuse tegemiseni. Tulevikus tekkida võiva kahju ulatus on ebaselge. VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab hüvitise suuruse sellisel juhul kohus. (p 31)
PPVS-s toodud joobeseisundi määratlus ja ette nähtud joobeseisundi tuvastamise menetlus ei ole kohaldatavad teenistussuhetes. See ei välista aga väärteomenetluses PPVS järgi tuvastatud joobeseisundi arvestamist hilisemas distsiplinaarmenetluses. Joobnud oleku tuvastamine ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ega väljahingatavas õhus, vaid eelkõige selle tuvastamist, et isiku tüüpilised kehalised või psüühilised funktsioonid on alkoholi tarvitamise tagajärjel muutunud või häirunud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-45-11). Indikaatorvahendiga saab tõendada vaid asjaolu, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Indikaatorvahendi näidu kasutamine teenistusvaidluses tõendina ei sõltu sellest, kas isik oli näiduga nõustunud või mitte, vaid vastavas menetluses (haldusmenetluses või halduskohtumenetluses) kehtestatud tõendi lubatavuse reeglitest. (p 12)
Tahtlust ei tule tuvastada mitte etanooli sisaldava aine tarvitamise suhtes, vaid teenistuskohustuste rikkumise suhtes. Isiku käitumist saab pidada hooletuks, kui ta ilmus teenistuskohta alkoholijoobe jääknähtudega, veendumata selles, et alkoholijoobele viitavad tunnused on kadunud, või ka siis, kui ta tarvitas enne teenistuse algust teenistuskohas etanooli sisaldavaid ravimeid, veendumata nende koostises ja toimes. (p 24)
|
| 3-3-1-41-09
|
Riigikohus |
20.11.2009 |
|
PolTS § 49 lg 4 alusel tuli PolTS § 49 lg-s 3 sätestatud edasi töötamise keelu tõttu 1948. aastal sündinud naispolitseiametnik 2008. aastal politseiteenistusest vabastada, kuid 1948. aastal sündinud meespolitseiametnikku vabastada ei tulnud. Sellise olukorra teke on seotud sellega, et RPKS § 7 lg-s 2 on kavandatud järkjärguline naiste ja meeste vanaduspensioniea ühtlustamine selleks, et jõuda naiste ja meeste võrdsele kohtlemisele vanaduspensioniea osas 2016. aastal. Seejuures jääb arusaamatuks, kuidas saab meeste ja naiste jaoks erinevast pensionieast lähtumine tagada optimaalse kompromissi kahe vastandliku huvi vahel, milleks on politseiametniku huvi jätkata teenistust ja riigi huvi värvata politseiteenistusse nooremaid isikuid.
Ei ole põhjendatud naiste ja meeste erineva vanaduspensioniea korral naise pensioniea saabumisel kaalukaussi olulisel määral pöörata naise arvel avaliku huvi kasuks põhjendusega, et naisele tagatakse toimetulek vanaduspensioni abil. Pelgalt põhjendusega, et kehtestatud on politseiametniku ametipension, ei saa sekkuda naise tegevusala valiku vabadusse ning võtta temalt, erinevalt mehest, võimalust teenida vabalt valitud tööga suuremat sissetulekut, kui seda tagaks pension.
Naiste ja meeste politseiteenistuses oleku lõpliku piirvanuse erinevus toob lõppkokkuvõttes sageli kaasa ka naistele ja meestele erineva suurusega politseiametniku pensioni määramise. Nimelt on PolTS § 211 lg 1 järgi politseiametnikul vähemalt 20-aastase politseiteenistuse staaži korral vanaduspensioni suuruseks 50% ametipalgast. Sama paragrahvi lõike 3 alusel suurendatakse politseiametniku pensioni 2,5% võrra ametipalgast iga aasta eest, mille võrra politseiametniku politseiteenistuse staaž ületab seda staaži, ja nende ametipension on maksimaalselt 75% ametipalgast.
Ei ole põhjendatud naiste ja meeste erineva vanaduspensioniea korral naise pensioniea saabumisel kaalukaussi olulisel määral pöörata naise arvel avaliku huvi kasuks põhjendusega, et naisele tagatakse toimetulek vanaduspensioni abil. Pelgalt põhjendusega, et kehtestatud on politseiametniku ametipension, ei saa sekkuda naise tegevusala valiku vabadusse ning võtta temalt, erinevalt mehest, võimalust teenida vabalt valitud tööga suuremat sissetulekut, kui seda tagaks pension.
|
| 3-3-1-41-04
|
Riigikohus |
11.11.2004 |
|
Ametihüvesid sätestavad seadused ei oma reeglina tagasiulatuvat jõudu. Ka PolTS § 211 reguleerib nende isikute sotsiaalseid tagatisi, kes olid sätte jõustumisel politseiteenistuses ning lahkuvad teenistusest pärast selle sätte jõustumist. Need isikud peavad vastama PolTS §-s 211 sätestatud tingimustele. Politseiteenistuse seaduses pole rakendussätet, mis annaks õiguse politseiametniku pensionile enne nimetatud seaduse jõustumist politseiteenistusest vabastatud isikule, kes ei saa riiklikku pensioni.
Enne politseiametniku pensioni reguleerivate sätete jõustumist politseiteenistusest vabastatud 50 aastaste ja pensioni määramiseks nõutavat staaži omavate isikute ning pärast seda pensioni reguleerivate sätete jõustumist politseiteenistuses olevate 50 aastaseks saanud ning pensioni määramiseks nõutavat staaži omavate isikute erinev kohtlemine ei kujuta endast võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Politseiametniku pension sätestati selleks, et täita ametikohad politseiteenistuses võimekate ja hea ettevalmistusega ametnikega ning tagada teenistussuhete pikaajalisus. Isikute suhtes, kes vabastati politseiteenistusest enne politseiametniku pensioni kehtestamist, ei saaks pensioni määramine teenida neid eesmärke.
Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega ei ole tegemist, kui enne politseiametniku pensioni kehtestamist politseiteenistusest lahkunud isikutele määratud riiklik pension arvutatakse ümber politseiametniku pensioniks, kuid õigust politseiametniku pensioni määramisele ei teki nendel enne selle pensioni kehtestamist politseiteenistusest lahkunud isikutel, kellele riiklikku pensioni pole määratud. Võimaluse andmine taotleda PolTS § 51 lg-s 6 nimetatud tähtaja jooksul pensioni ümberarvutamist oli suunatud sellele, et võrdsustada politseiteenistusest eeskätt väljateenitud aastate pensionile läinud isikud isikutega, kes jäävad politseiametniku pensionile Politseiteenistuse seaduse kehtivuse ajal.
|
| 3-3-1-67-04
|
Riigikohus |
25.10.2004 |
|
Politseiprefektuuril ei ole politseiteenistuse staaži ja politseiametniku ametipalga kohta teatise väljastajana õigust otsustada selle üle, milline ametipalk peaks olema pensioni arvutamise aluseks. Kahtluse korral, millist ametipalka on võimalik pensioni arvutamise aluseks valida, peab teatisele märkima andmed nii isiku soovitud ametikoha ja sellele vastava ametipalga kui ka taotleja viimase politseiteenistuse ametikoha ja ametipalga kohta.
PolTS § 211 lg-tes 1 ja 2 ette nähtud valikuvõimalus politseiametniku pensioni arvutamise aluseks oleva ametipalga osas on kohaldatav ka varem määratud pensioni ümberarvutamisel politseiametniku pensioniks. Pensioni ümberarvutamise aluseks oleva ametipalga valikuks on põhimõtteliselt kolm võimalust: teenistuskäigus viimase ametikoha järgi või teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud soodsaimast politseiametniku ametipalgast ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud järjest või selle ametikoha ametipalga järgi, millelt isik läks pensionile.
|
| 3-3-1-19-04
|
Riigikohus |
06.05.2004 |
|
Haldusorgan ei riku võrdsuse põhimõtet, kui ta ei korda isiku kasuks viga, mille ta on teinud mõne teise isiku puhul.
PolTS § 211 lg-test 1 ja 2 tuleneb isiku õigus valida periood, mille ametipalgast lähtutakse tema politseiametniku pensioni arvutamisel. Nimetatud sätetest ei tulene politseiasutuse kohustus ise sellist politseiametnikule soodsamat perioodi välja selgitada ega ka politseiasutuse õigust keelduda isiku poolt soovitud perioodi kohta teatise väljastamisest isegi juhul, kui isiku valik tundub olevat ebasoodne.
Haldusorgan peab oma tegevuses juhinduma seaduslikkuse põhimõttest. Politseiametniku pensioni määramiseks ja ümberarvutamiseks väljastatav vormikohane teatis peab sisaldama tõest ja seaduslikku informatsiooni. Haldusorganil (politseiasutusel) ei ole õigust märkida teatises politseiteenistuse staaži ja politseiametniku ametipalga kohta isiku taotlusel sellist perioodi või ametipalka, mis ei saa olla aluseks pensioni määramisel ja pensioni suuruse arvutamisel.
Teatises politseiametniku ametipalga suuruse märkimine ei loo veel isikule õigust saada politseiametniku pensioni sellest ametipalgast arvutatuna. Pensioniamet peab pensioni määramisel lähtuma kehtivast õigusest ja pensioni määramiseks esitatud dokumentide kogumist.
|
Facebook
X.com