RPKS § 20 lg 5 seob toitjakaotuspensioni määramise kolme tingimuse üheaegse esinemisega. Tingimust, mille kohaselt toitja peab olema teadmata kadunud, ei ole seaduses avatud. Teadmata kadunud isiku mõiste sisustamisel tuleb lähtuda TSÜS §-st 17, millest see mõiste on avatud. Lisaks sellele tingimusele peab toitjakaotuspensioni määramiseks asjaoludest tulenevalt olema tõsiseid kahtlusi toitja elusoleku suhtes ning need kahtlused peavad olema kestnud vähemalt 12 kuud. Isik võib küll olla olnud erakordselt pikka aega kadunud, kuid kui pole esitatud tõsiseid kahtlusi tema elus oleku kohta, siis ei ole alust kohaldada RPKS § 20 lg-t 5.
Tõendiks selle kohta, et isik on teadmata kadunud, on politsei tõend. Pensioniametil puudub pädevus tuvastada, et isik on teadmata kadunud.
Õigus toitjakaotuspensionile on põhiseaduse kaitsealas. Seetõttu on mõeldav jälitustegevuse seaduse alusel algatada teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlus selleks, et teha kindlaks toitjakaotuspensioni määramise jaoks nõutav asjaolu.
RPKS § 32 lg 2 p-s 2 sätestatud võimalus määrata toitjakaotuspensioni varasemast tähtajast kui pensioni taotlemise päevast ei ole kohaldatav olukorras, kus politsei ei ole algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlust, samuti olukorras, kus sellise menetluse käigus on isiku asukoht tuvastatud.