https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 176| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-22-1807/29 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.02.2026

Kohaliku omavalitsuse kohustus vastav kord (vt punkt 12) luua tuleneb õigusest alusharidusele ja on seotud tihedalt töö- ja pereelu ühildamisega (vt RKPJKo nr 5 22-10/17, p 58; töö- ja pereelu olulisusest vt ka RKÜKo nr 3-22-246/31, p 29). (p 13)


Kohaliku omavalitsuse kohustus vastav kord (vt punkt 12) luua tuleneb ka põhiseaduse § st 14, mis sätestab mh igaühe õiguse korraldusele ja menetlusele: õiguste ja vabaduste tagamine on mh kohalike omavalitsuste kohustus. See eeldab aga, et seadusele vastav korraldus oleks ka tegelikkuses tagatud - seda nii taotluse esitamise menetlemise korra kui ka selle rakendamiseks vajaliku praktilise teostuse, sh vajaduse korral infosüsteemi näol (infosüsteemi kooskõlast seadusega vt RKHKo nr 3-23-462/20, p 20; vt ka RKHKo nr 3-4-1-66-13, 3-4-1-63-13 ja RKPJKo nr 5-22-10/17). (p 13)


Üldjuhul peab keskmine mõistlik lapsevanem olema teadlik kohaliku omavalitsuse kohustusest tagada pooleteiseaastasele lapsele lasteaiakoht. Kui kohalik omavalitsus seda kohustust eirab, tuleb puudutatud lapsevanemal oma seadusest tuleneva õiguse realiseerimiseks enamasti pöörduda kohaliku omavalitsuse poole ning vajaduse korral ka kohtu poole esmaste õiguskaitsevahenditega (tühistamis- ja kohustamiskaebused). Taotluse esitaja peab üles näitama elementaarset hoolsust ning kahtluse või ebaselguse korral küsima kohaliku omavalitsuse vastavalt ametnikult nõu näiteks abi saamiseks infosüsteemis taotluse täitmisel. (p 21)

Lapsevanemal on õigus eeldada, et lasteasutuse koha tagaja ehk vastustaja veebilehel on avaldatud ammendav teave oma ülesannete täitmise, teenuste kättesaadavuse ja tingimuste sh sõimeealisele lapsele koha taotlemise kohta ning millistes teeninduspiirkonna lasteaedades on olemas sõimerühmad (vt HMS § 7 lg 2, avaliku teabe seaduse §-d 28 ja 32). (p 22)

Lasteaed peaks vanema soovil jääma sellisesse lähedusse, mis ei muudaks lapse lasteaeda viimist ebamõistlikult aja- ning rahakulukaks (nt transpordikulud). (p 22)


Kui vastustaja oma seadusest tuleneva kohustuse asemel sunnib vanemaid kasutama erahoide või jääma koju, ega kinnita, et lapse kodust mõistlikul kaugusel sõimekohad oleksid tegelikult olemas olnud, peab olema vastustajale ettenähtav ka see, et vanem võib erahoiu või koju jäämise kulud vastustajalt sisse nõuda. (p 23)


Olukorras, kus vald oli muutnud oma tegevusetusega taotluse esitamise sisuliselt võimatuks, pidanuks ta muutustest taotluse esitanud lapsevanemaid aktiivselt teavitama. Isikult ei saa eeldada, et ta külastaks pidevalt avaliku võimu infosüsteemi, kui sellist nõuet pole sätestatud, ega ka seda, et ta peaks omal algatusel infosüsteemist muudatused üles leidma. (p 24)


Kohaliku omavalitsuse kohustus vastav kord (vt punkt 12) luua tuleneb õigusest alusharidusele ja on seotud tihedalt töö- ja pereelu ühildamisega (vt RKPJKo nr 5 22-10/17, p 58; töö- ja pereelu olulisusest vt ka RKÜKo nr 3-22-246/31, p 29). (p 13)


Kohaliku omavalitsuse kohustus vastav kord (vt punkt 12) luua tuleneb ka põhiseaduse § st 14, mis sätestab mh igaühe õiguse korraldusele ja menetlusele: õiguste ja vabaduste tagamine on mh kohalike omavalitsuste kohustus. See eeldab aga, et seadusele vastav korraldus oleks ka tegelikkuses tagatud - seda nii taotluse esitamise menetlemise korra kui ka selle rakendamiseks vajaliku praktilise teostuse, sh vajaduse korral infosüsteemi näol (infosüsteemi kooskõlast seadusega vt RKHKo nr 3-23-462/20, p 20; vt ka RKHKo nr 3-4-1-66-13, 3-4-1-63-13 ja RKPJKo nr 5-22-10/17). (p 13)


Olukorras, kus vald oli muutnud oma tegevusetusega taotluse esitamise sisuliselt võimatuks, pidanuks ta muutustest taotluse esitanud lapsevanemaid aktiivselt teavitama. Isikult ei saa eeldada, et ta külastaks pidevalt avaliku võimu infosüsteemi, kui sellist nõuet pole sätestatud, ega ka seda, et ta peaks omal algatusel infosüsteemist muudatused üles leidma. (p 24)


Üldjuhul peab keskmine mõistlik lapsevanem olema teadlik kohaliku omavalitsuse kohustusest tagada pooleteiseaastasele lapsele lasteaiakoht. Kui kohalik omavalitsus seda kohustust eirab, tuleb puudutatud lapsevanemal oma seadusest tuleneva õiguse realiseerimiseks enamasti pöörduda kohaliku omavalitsuse poole ning vajaduse korral ka kohtu poole esmaste õiguskaitsevahenditega (tühistamis- ja kohustamiskaebused). Taotluse esitaja peab üles näitama elementaarset hoolsust ning kahtluse või ebaselguse korral küsima kohaliku omavalitsuse vastavalt ametnikult nõu näiteks abi saamiseks infosüsteemis taotluse täitmisel. (p 21)

Lapsevanemal on õigus eeldada, et lasteasutuse koha tagaja ehk vastustaja veebilehel on avaldatud ammendav teave oma ülesannete täitmise, teenuste kättesaadavuse ja tingimuste sh sõimeealisele lapsele koha taotlemise kohta ning millistes teeninduspiirkonna lasteaedades on olemas sõimerühmad (vt HMS § 7 lg 2, avaliku teabe seaduse §-d 28 ja 32). (p 22)

Lasteaed peaks vanema soovil jääma sellisesse lähedusse, mis ei muudaks lapse lasteaeda viimist ebamõistlikult aja- ning rahakulukaks (nt transpordikulud). (p 22)


Kui vastustaja oma seadusest tuleneva kohustuse asemel sunnib vanemaid kasutama erahoide või jääma koju, ega kinnita, et lapse kodust mõistlikul kaugusel sõimekohad oleksid tegelikult olemas olnud, peab olema vastustajale ettenähtav ka see, et vanem võib erahoiu või koju jäämise kulud vastustajalt sisse nõuda. (p 23)

3-21-1266/62 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.01.2026

Linnudirektiivi art 5 p-des a ja b ning neid ülevõtvates normides sätestatud keeldude objektiivse külje määravad ära lindude ning nende pesade ja munade tapmise, hävitamise ja kahjustamise mõisted. Ehkki linnudirektiivi üldisemaks eesmärgiks ei ole iga viimase kui linnu elu ja pesitsuse kaitse (art 2), ei sõltu need mõisted lindude või nende pesade arvust ega tihedusest metsas. Keeldude objektiivse külje rakendumiseks ei ole seega tarvis kindlaks teha ohtu, et raie korral mõjutatakse vähemalt 10 paari linde raiutava metsa iga hektari kohta. (p 23)

Metsale omane pesitsustihedus võib aga olla oluline linnudirektiivi art 5 keeldude subjektiivse külje (tahtluse) tuvastamisel. Pesitsustihedus mõjutab tõenäosust, et linnud või nende pesad hävivad metsa raiumise korral. Euroopa Kohtu eelotsusest nähtub, et tuvastatud või eeldatav pesitsustihedus ligikaudu 10 paari hektari kohta viitab linnudirektiivi art 5 p-des a, b ja d nimetatud tagajärgede tekkimise tõenäosusele piisaval määral ja kinnitab tagajärgede möönmist (metsa raiuja tahtlust). (p 24)

Konkreetset ohtu ei saa järeldada pelgalt üldisest teadmisest, et igas metsas võib sobival aastaajal pesitseda linde. Niisugune üldine teadmine peegeldab vaid keskkonnariski (RKHKm nr 3-21-1266/42, p-d 25 ja 26). Pesitsusajal ei ole ka linnuvaese metsa raiumisel lindude hukkumine ja pesade hävimine välistatud, kuid nende tagajärgede tõenäosus on ilma täiendavate asjaoludeta liiga madal õiguslikus mõttes tahtluse sedastamiseks. Konkreetset ohtu ei pruugi esineda, kui eeldatav pesitsustihedus metsas on oluliselt väiksem 10 paarist hektari kohta - nõnda, et lindude või pesade hävimine pole enam mõistlikult ettenähtav. Tahtluse kindlakstegemiseks vajalik eeldatav pesitsustihedus, kui sellele tuginetakse, peab esinema kogu ajavahemiku vältel, mida ettekirjutusega rakendatav keeld puudutab. (p 25)

Tahtlus võib kolleegiumi hinnangul ilmneda ka muudest asjaoludest kui pesitsustihedus. Eelotsuses toodud seisukohad ei välista, et LKS § 55 lg-tega 1 ja 61 välditavaid tagajärgi tuleb vähemalt teatud tingimustel möönda ka oluliselt väiksema pesitsustiheduse korral kui 10 paari hektari kohta. (p 26)

Metsamajandaja põhiõigusi ei saa lugeda iseenesest ja alati kaalukamateks õigusväärtusteks kui linnudirektiivi alusel kaitstavaid linde ja nende pesi nõnda, et see välistaks ettevaatus- ja vältimispõhimõtetest lähtumise. (p 28)


LKS § 55 lg-tes 1 ja 61 sätestatud keelud kehtivad vahetult igaühe, iseäranis metsa raiuja suhtes. Need rakenduvad ka ilma enne Keskkonnaametilt metsamajandajale edastatava teabeta, ilma selle kandmiseta registritesse ja metsateatistele, samuti ilma Keskkonnaameti järelevalveta ja selle käigus asjaolude tuvastamiseta. (p 27)

Metsamajandaja peab hoolsuskohustusest (KeÜS § 14) tulenevalt võtma oma tegevuses mõistlikke meetmeid keskkonnahäiringu vähendamiseks. Ennekõike peab metsamajandaja näitama üles ettevaatust ja hoolsust (KeÜS §-d 11 ja 14) siis, kui lindude tihedale pesitsusele viitavad metsa tüüp ja vanus. (p 28)


LKS § 55 lg-tele 1 ja 61 tugineva ettekirjutuse tegemiseks ei ole tarvis linde või nende pesi konkreetses metsas loendada. Euroopa Kohtu eelotsuse resolutsiooni p 2 kohaselt piisab tegevuse hõlmamiseks linnudirektiivi art 5 p-des a ja b ette nähtud keeldudega ka sellest, et pesitsustihedust on põhjust eeldada teadusandmetele ja üksikute lindude vaatlusele tuginedes. (p 30)


Kooskõlas ettevaatuspõhimõttega märgib kolleegium, et asjaolude selgitamiseks võib Keskkonnaamet raied peatada lühikeseks ajaks ka ohukahtluse korral, st olukorras, kus on alust arvata, et lindude hukkumine või nende pesade või munade hävimine või nende õigusvastane häirimine pole välistatud (vrd KorS § 5 lg 6; RKHKo nr 3-21-979/44, p 35; 3-16-1050/68, p 30). (p 53)


Kohtud ei tohi lubada, et haldusmenetluses vajalike asjaolude uurimine kandub täielikult või liigselt üle kohtumenetlusse (RKHKo 3-3-1-54-11, p 12; 3-23-705/54, p 18). (p 29)


Halduseeskirjad seovad haldusorganit ennast tulenevalt võrdsuse põhimõttest. Asutus ei tohi rakendada isikule soodsat halduspraktikat meelevaldsetel põhjustel valikuliselt. (p 32)


Euroopa Kohtu otsus ei anna alust üldisemaks järelduseks, et lindude tapmise või pesade hävitamise ohtu ei võiks möönda, kui lindude piisavat pesitsustihedust tuleb eeldada üksnes teadusandmete, üksnes vaatluse või hoopis mõnd kolmandat liiki teabeallika põhjal. Eelotsusest järelduvalt võib tahtluse kindlakstegemiseks piisavat pesitsustihedust eeldada eelkõige metsa tüübi ja vanuse ning asjaomastel kinnistutel toimunud vaatluste alusel (EKo Voore Mets jt, p 61). (p 31)

Linnudirektiiv ei reguleeri tõendite liike, sh vaatluse meetodit pesitsustiheduse kindlakstegemisel, jättes selle küsimuse menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt liikmesriikide pädevusse. Menetlusautonoomia kasutamisel peab liikmesriik tagama EL õigusaktide efektiivse elluviimise. Eesti õigusest tulenevalt kehtib haldusmenetluses üldiselt tõendite vaba hindamise põhimõte (HMS § 38 lg 2 ning HKMS § 56 lg-d 1 ja 2 ning § 61 lg 2), mida praegusel juhul ei ole õigusaktidega kitsendatud. (p 32)

Tüübi ja vanuse poolest linnurikkas (pesitsustihedusega ligikaudu 10 paari hektari kohta) metsas võib lage- ja harvendusraie puhul tahtlust lindude ja nende pesade hävimise juures eeldada. Keskkonnaamet võib tulenevalt tõendite vaba hindamise põhimõttest ja uurimispõhimõttest koguda lindude pesitsemise kinnituseks lisatõendeid, nt lindude vaatluse või täienenud teadusandmete kaudu. (p 33)

Eeldatav pesitsustihedus ligikaudu 10 paari hektari kohta võib asjakohastel juhtudel olla muude tõenditega ümber lükatav. Oluliselt linnuvaesemas metsas võib tahtluse kindlakstegemiseks olla tarvis tuvastada täiendavaid asjaolusid, mis viitavad lindude hukkumise või nende pesade hävimise ohule selliselt, et mõistlik metsamajandaja peab vastavaid tagajärgi möönma. (p 34)

Tõendamiskoormus on sellistes olukordades menetlusosalisel, kes väidab vajadust kalduda konkreetsel juhul üldisest eeldusest kõrvale (HKMS § 59 lg 1 esimene lause). Kokkuvõttes, kui metsamajandajal ei ole vanuse ja tüübi poolest linnurikkaks loetavas metsas olulisi tõendeid eeldatavast oluliselt väiksema pesitsustiheduse kohta, tuleb tal pesitsusajal lage- ja harvendusraiest hoiduda. (p 34)

Ainuüksi asjaolu, et vaatluse käigus märgatakse vaidluse esemeks olevas metsas vähem linde, kui seda võiks oodata metsa tüübist ja vanusest lähtudes, ei pruugi kummutada eeldatavat pesitsustihendust. Vaatluse tulemused sõltuvad vaatlustingimustest, meetodist, vahenditest jms. Ka suurte pingutuste juures ei ole vaatluse käigus alati võimalik märgata kõiki metsas pesitsevaid linde. Samal põhjusel ei ole linnurikkas metsas pelgalt pesapuude säilitamine tõhus meede lindude ja pesade hävimise vältimiseks olukorras, kus kogu ümbritsev mets raiutakse maha. (p 35)

See, et teadustöö võib metoodiliselt olla kritiseeritav ja selle järeldused vaieldavad, ei muuda töös kajastatud andmeid iseenesest ebausaldusväärseks ja tõendina lubamatuks (vrd RKHKm nr 3-21-2241/11, p 27). Kohtumenetluse ülesanne pole tuua selgust teadlaste hulgas vaieldavates küsimustes, vaid lahendada õigusvaidlus, tuginedes olemasolevale teadmisele. Teaduslikku ebakindlust tuleb arvestada tõendite hindamisel. (p 42)

On usutav, et pesitsusajale eelneval alusmetsa raiel võib olla pesitsustihedust vähendav mõju. Sellest üldisest tõdemusest aga ei piisa lindude hukkumise ja pesade hävimise ega nende tagajärgedega seotud tahtluse välistamiseks tüübi ja vanuse poolest linnurikkas metsas. Ilma asjakohaste tõenditeta ei saa kohus eeldada, et alusmetsa raie mõju on sedavõrd oluline, et metsamajandaja ei peaks lindude ja pesade hävimist möönma. Kaebaja väited ei välista lindude pesitsemist nt puuvõrades ja -õõnsustes. (p 45)


Erandi kohaldamine saaks raiete kontekstis tulla kõne alla vaid Keskkonnaameti loa alusel (LKS § 55 lg 5). Selliseks eriloaks ei saa lugeda metsateatist. Metsateatis ei ole reservatsioonideta luba (RKHKm nr 3-21-1266/42, p 38). Kui eriluba pole antud, ei saa Keskkonnaamet ettekirjutuse tegemisel ega kohus ettekirjutuse kontrollimisel asuda kaaluma asjaolusid, mis võiksid erandi tegemist õigustada (EKo Voore Mets, p 67). (p 37)


Kaebajal pole ettekirjutuse õigusvastasuse korral alust nõuda Keskkonnaametilt sellise kahju hüvitamist, mida ta oleks seadusest tulenevate keeldude järgimisel kandnud niikuinii. Sellisel juhul puuduks ettekirjutuse ja kahju vahel põhjuslik seos. (p 29)


Kogu EL territooriumil linnurikastes metsades kehtiva üleüldise keelu mistahes adressaati ei saa pidada erakordse piirangu ohvriks. Olukorras, kus isik peab raiekeeldu ebaproportsionaalseks, on kohane lahendus LKS § 55 lg 5 kohaselt eriloa taotlemine, mitte kahju hüvitamine. (p 49)

3-22-491/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 04.07.2025

Kuigi kohtul on mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel lai kaalutlusruum, sest tekitatud mittevaralise kahju suurus pole objektiivsete kriteeriumite alusel rahaliselt mõõdetav (RKHKo nr 3-18-360/41, p 14), ei ole üldjuhul võimalik välja mõista hüvitist, mis on suurem kui tekkinud kahju (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 1). (p 24)


Kui prokuratuur avaldab isikuandmeid suure avalikkuse huvi tõttu, mitte kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamiseks, tuleb kohaldada IKÜM-i sätteid, sest sellisel juhul ei töödelda isikuandmeid IKÜM art 2 lg 2 p-s d nimetatud eesmärkidel. (p 17)


Kuna isikul on IKÜM art 16 kohaselt õigus nõuda ebaõigete isikuandmete parandamist ja vastutaval töötlejal on IKÜM art 19 järgi üldjuhul kohustus edastada teave isikuandmete parandamise kohta kõigile vastuvõtjatele, kellele isikuandmed on avaldatud, on vastustava töötleja tegevusetus vastava taotluse saamise korral õigusvastane. (p 25)


IKÜM art 5 lg 1 p d kohaselt tagatakse isikuandmete töötlemisel, et isikuandmed on õiged ja vajaduse korral ajakohastatud ning et võetakse kõik mõistlikud meetmed, et töötlemise eesmärgi seisukohast ebaõiged isikuandmed kustutataks või parandataks viivitamata (õigsuse põhimõte). Art 16 järgi on andmesubjektil õigus nõuda, et vastutav töötleja parandaks põhjendamatu viivituseta teda puudutavad ebaõiged isikuandmed. Niisiis on ebaõigete isikuandmete edastamise või avaldamisega tekitatud kahju hüvitamist iseenesest võimalik nõuda IKÜM art 82 lg 1 alusel niivõrd, kuivõrd ebaõigete isikuandmete avaldamine kujutab endast IKÜM-i rikkumist. Samas on IKÜM-i põhjenduses 146 märgitud, et IKÜM art 82 ei mõjuta muude liidu või liikmesriigi õiguses sätestatud normide rikkumisest tuleneva kahju eest esitatavaid nõudeid. Järelikult ei välista IKÜM kahju hüvitamise nõude esitamist riigisiseste au ja head nime kaitsvate normide alusel. Kui kaebaja ei piiritle tekkinud kahju üksnes isikuandmete õigusvastase töötlemise või isikuõiguse rikkumisega tekitatud kahjuga, saab kahju hüvitada nii IKÜM art 82 lg 1 kui ka RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel. Sellises olukorras tuleb hüvitis välja mõista kaebajale soodsama normi alusel. (p-d 18-20)

Euroopa Kohus on selgitanud asjas C-667/21 tehtud otsuse p-des 88–103 IKÜM art 82 alusel mittevaralise kahju hüvitamise üldisi eeldusi. IKÜM art 82 lg 1 seab hüvitise saamise õiguse sõltuvusse kolme elemendi samaaegsest esinemisest: IKÜM-i rikkumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Vastutava töötleja vastutuse eeldus on ka süü, mida eeldatakse, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud tegu ei ole talle omistatav. Art 82 ei nõua, et selle sätte alusel mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistetava kahjuhüvitise summa kindlaksmääramisel võetaks arvesse süü suurust. Osas, milles IKÜM ei reguleeri kahju hüvitamist, ning niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus EL i õigusest tulenevate võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega, kohaldub liikmesriigi õigus, mh RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatu (RKHKo nr 3-20-1449/54, p 19; vt ka p 28). Kuna IKÜM ei sisalda kahjuhüvitise suuruse määramise sätet, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras kehtestada kriteeriumid, mis võimaldavad kindlaks määrata makstava hüvitise ulatuse, tingimusel et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid (C-300/21, p 54). Seega ei saa ka IKÜM art 82 kohaldamisel piirduda pelgalt selle sättega, vaid hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb kohaldada asjakohaseid RVastS-i ja VÕS-i sätteid. Seejuures peab arvestama, et neid ei tohi kohaldada vähem soodsalt kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvatel sarnastel olukordadel (võrdväärsuse põhimõte). Ka ei tohi need muuta liidu õigusega antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte, vt C-300/21, p 53). Küll tuleb silmas pidada, et IKÜM art 82 alusel välja mõistetaval hüvitisel ei ole heidutavat ega karistavat funktsiooni. Euroopa Kohus on selgitanud, et see, kui raske oli IKÜM-i rikkumine, mis kahju põhjustas, ei saa mõjutada väljamõistetava kahjuhüvitise suurust isegi siis, kui tegemist pole varalise, vaid mittevaralise kahjuga. Seejuures ei tohi väljamõistetav summa olla nii suur, et see ületab kahju täieliku hüvitamise. (C-667/21, p 86.) IKÜM-i põhjenduses 146 on selgitatud, et andmesubjektid peaksid saama täieliku ja tõhusa hüvitise kahju eest, mida nad on kandnud. Euroopa Kohtu hinnangul tuleb IKÜM art 82 lg-le 1 tuginevat rahalist hüvitist pidada „täielikuks ja tõhusaks“, kui see võimaldab täielikult hüvitada selle määruse rikkumisega tegelikult tekitatud kahju, ilma et täieliku hüvitamise jaoks oleks vaja välja mõista karistuslikku kahjuhüvitist (C-300/21, p 58). (p-d 22-23)


Kui kaebaja ei piiritle ebaõigete andmete edastamise või avaldamisega tekkinud kahju üksnes isikuandmete õigusvastase töötlemise või isikuõiguse rikkumisega tekitatud kahjuga, saab kahju hüvitada nii IKÜM art 82 lg 1 kui ka RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel. Sellises olukorras tuleb hüvitis välja mõista kaebajale soodsama normi alusel. (p 20)

3-22-1384/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.06.2025

Mittevaraline kahju on hüvitatav RVastS §-des 7 ja 9 sätestatud järgmistel tingimustel. Avaliku võimu kandja (RVastS § 2 lg 1) peab olema tegutsenud õigusvastaselt ja sellega rikkunud isiku õigusi avalik-õiguslikus suhtes. Lisaks peab olema isikul tekkinud kahju. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos. Isik peab olema eelnevalt ammendanud õiguskaitsevahendid, mida RVastS § 7 lg 1 kohaselt tuleb kasutada, st ta peab olema esitanud haldusakti kehtetuks tunnistamise nõude (RVastS § 3), jätkuva toimingu lõpetamise nõude (RVastS § 4) või haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude (RVastS § 6). Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise puhul tuleb lisaks silmas pidada, et seda võib nõuda üksnes inimene ja juhul, kui süüliselt on alandatud tema väärikust, kahjustatud tervist, võetud vabadus, samuti kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1). Eeltoodud sätte järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus oli süüline. Seejuures vastutab avaliku võimu kandja nii kahju vahetult põhjustanud isikute süü kui ka n-ö organisatsioonilise süü korral (RKHKo nr 3-14-52324/185, p 18.2), st arvesse tuleb võtta süüd avaliku võimu kandja mistahes otsustustasandil. Kui mittevaralise kahju hüvitamise mõni eeldus puudub, tuleb nõue jätta rahuldamata. Kui mõni neist eeldustest ei ole konkreetsel juhul täidetud, puudub vajadus hinnata ülejäänud eeldusi. (p 13)


HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Seega peab kohus juhul, kui ta tunnistab otsuse resolutsioonis haldusorgani tegevuse õigusvastaseks, jättes taotletud rahalise hüvitise välja mõistmata, otsuse põhjenduses ära näitama, et täidetud on kõik mittevaralise kahju hüvitamise eeldused, sh et isikul tekkis kahju. (p 14)


VangS § 55 lg-st 1 tulenev vangla kohustust eeldab spordisaali või -rajatiste ettevalmistamises ja spordivahendite hankimises ning nende kasutamiseks mõistlike võimaluste loomises (vt RKHKo nr 3-19-1416/43 p-d 38 ja 40). Ei piisa üksnes sellest, et kinnipeetaval lubatakse teha harjutusi elukambris või osaleda igapäevases jalutuskäigus. Vangla ei saa õigustada oma kohustuste mittetäitmist vanglaametnike nappusega. Spordisaali külastused jäeti ära järelevalvekaalutlustel, kuid graafikut ei muudetud ega pakutud asendusaegu. Selline tegevus rikkus kinnipeetava õigust spordisaali kasutamisele ja oli õigusvastane. Kuigi spordisaal loob spordiga tegelemiseks paremad tingimused, ei olnud graafiku alusel spordisaali külastuste õigusvastane ärajätmine sedavõrd intensiivse mõjuga, et seda saaks pidada kaebaja tervist kahjustavaks. (p-d 16 ja 19)


VangS § 68 lg 1 järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus kinnipeetavat läbi otsida keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Läbiotsimise mõju intensiivsus on erinevate läbiotsimisviiside puhul erinev. Läbiotsimise viise VangS § 68 ja määruse nr 44 v.r täpsemalt ei sätesta. Seega on vanglal kaalutlusõigus läbiotsimise viisi valikul. (p 23)

VangS § 41 ja 41 lg 2 kolmanda lause sätetest võib järeldada, et kinnipeetavat tuleb kohelda inimväärikust austavalt ning vangistus ei tohi põhjustada tarbetuid kannatusi. Läbiotsimisel tuleb eelistada kõige vähem invasiivset viisi, mis on eesmärgi saavutamiseks piisav, järgides inimväärikuse põhimõtet ja õiguste olemust moonutamata. (p 25)

VangS § 68 lg-t 1 ja tol ajal kehtinud Tartu Vangla kodukorra p 4.6 ning 17.1.10 ei saa tõlgendada selliselt, et lubatud on sagedased, süstemaatilised ja ilma konkreetse ohuta lahti riietumisega läbiotsimised isegi juhul, kui see toimub juhuslikkuse põhimõttel. Selleks peab esinema konkreetne oht, mis tingib vajaduse otsida kinnipeetav läbi lahti riietumisega. Sagedane ja süstemaatiline väljaspool eluosakonda töötavate kinnipeetavate lahti riietumisega läbiotsimine ei ole proportsionaalne, kui see ei ole seotud konkreetse ohuga. Vangla julgeoleku tagamine ei saa tulla kõigi kinnipeetavate õiguste riive arvelt, kui vanglal on muid viise ohtude maandamiseks. Lahti riietumisega läbiotsimist võib õigustada vanglale varem teadaolev info, et nt kinnipeetaval on kavatsus kasutada vägivalda, kinnipeetavate käitumine viitab ohule vangla julgeolekule või töö objektilt on tuvastatud keelatud esemete kadumine. Selline info tuleb ka säilitada viisil, et seda saaks hiljem kontrollida. Julgeolekukaalutlusel kompamisest intensiivsema astmega läbiotsimine ei saa põhineda abstraktsel ohul, vaid eeldab konkreetset ohtu. (p 29)

Olukorras, kus elavas järjekorras järgemööda võetakse kinnipeetav ruumi, kus ta otsitakse läbi lahti riietumisega, on tegemist kinnipeetavate lauskontrolliga. Vangla peab kaalutlusõigust järgides otsutama, millist läbiotsimise viisi pidada konkreetsel juhul proportsionaalseks. Vangla vaidlusalune tegevus toimus peamiselt preventiivsetel kaalutlustel pikema aja vältel. Vastustaja ei ole suutnud põhjendada, et vähemalt mõni lahti riietumisega läbiotsimine oli kaebaja suhtes konkreetse ohu ärahoidmiseks vajalik. (p 30)

VangS § 41 põhimõtte järgimiseks tuleb lahti riietumisega läbiotsimiste kui invasiivsete meetmete puhul kinnipeetavate õiguste kaitse tagamiseks viidatud normist kohustus neid toiminguid dokumenteerida. Dokumenteerimise kohustus aitab vältida kinnipeetavate õiguste rikkumist, sealhulgas õigust tervise kaitsele (PS § 28) ja väärkohtlemise keeldu (PS § 18, EIÕK art 3). Tõendamiskoormus, et läbiotsimine toimus nõuetekohaselt, lasub vanglal, mitte kinnipeetaval. Korralik dokumenteerimine vähendab riski, et otsus langetatakse vangla kahjuks pelgalt tõendite puudumise tõttu. (p 31)


Arvestades juhtumi asjaolusid (ajavahemiku pikkus, kaebaja hinnanguliselt nimetatud lahti riietumisega läbiotsimiste arv, mida vastustaja ei ole ümber lükanud), ei ole kahtlust, et kinnipeetavale kaasnesid hingelised üleelamised ja seeläbi tekkis mittevaraline kahju. Süsteemaatiline ja sagedane lahti riietumisega läbiotsimine saab alandada kinnipeetava väärikust selliselt, et see väärib kahju hüvitamist rahas. (p 34)

3-18-830/65 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.11.2024

Hüvitamisnõude esitamisega viivitamist ei õigusta mistahes lootus kahju tekkimine ära hoida või see kõrvaldada (vt RKHKm nr 3-16-519/21, p 12; 3-3-1-59-12, p 18). Küll aga võib algselt kahju tekitanud haldusakti tühistamine olla mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks, kui selle tõttu polnud kahju tekitamine kaebetähtaja möödumise hetkeks veel lõplikult selge (RKHKm nr 3-3-1-53-07, RKHKo nr 3-3-1-35-08, p 11). (p 13)


Tõendamiskoormus on HKMS § 59 lg 1 esimese lause järgi esmajoones faktiväite esitanud menetlusosalisel. Kaebaja peab tõendama kahju tekkimist ja selle ulatust, sh et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Kui need asjaolud on tõendatud, peaks vastustaja kui õigusvastased haldusaktid andnud haldusorgan tõendama väidet, et tulu oleks jäänud saamata, st kahju oleks tekkinud ka õiguspäraselt käitudes. See, et kohus ootas vastustajalt täiendavaid vastutõendeid kahju suuruse kohta, ei näita, et kohus asetas selles küsimuses algupärase tõendamiskoormuse vastustajale. (p-d 15-16)


Menetlusosaline, kellel ei ole tõendamiskoormust, ei pea tingimata esitama vastutõendeid tõendamiskoormusega menetlusosalise esitatud tõenditele ja võib piirduda vastaspoole tõenditele vastuväidete esitamisega (HKMS § 2 lg 6, § 157 lg 2 esimene lause) või niisuguse asjatundja arvamuse esitamisega, mis keskendub vastaspoole arvamuse puudujääkidele. Põhjalikul eksperdiarvamusel ei ole iseenesest suuremat tõenduslikku väärtust kui selle võimalikele puudustele keskenduval asjatundja arvamusel. (p 18)


ELÜPS v.r § 60 lg 2 ja põllumajandusministri 27. juuli 2010. a määruse nr 85 „Põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 12 ei eelda hindepunktide kindlaksmääramist haldusaktiga. Siiski oleks hindepunktide määramine ka eelhaldusaktina muudetav. Pelgalt hindepunktide andmine ei tekita taotlejale õigust ega õigustatud ootust saada toetust. (p 26)


Totaalreparatsiooni põhimõtte järgi tuleb kannatanule üldjuhul hüvitada kogu tekkinud kahju ehk asetada ta hüvitisega varalisse olukorda, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (RVastS § 8 lg 1 teine lause). Tegemist ei ole absoluutse reegli, vaid üldpõhimõttega, millest seadus teeb erandeid. Ennekõike ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Kaitse-eesmärgist väljapoole jäävat kahju üldjuhul ei hüvitata. Samast põhimõttest lähtub RVastS § 7 lg 1, seades kahju hüvitamise tingimuseks avaliku võimu kandja teo õigusvastasuse kõrval ka kannatanu õiguste rikkumise. Normist tuleneb subjektiivne õigus, kui see kaitseb vähemalt muuhulgas isiku huve (RKEKo nr 3-3-1-15-01, p 22). (p 49)


Õigusvastaselt määramata põllumajanduslik investeeringutoetus tuleb üldjuhul hüvitada vaid ulatuses, milles õigusvastane keeldumine seadis taotleja veelgi halvemasse positsiooni võrreldes sellega, milles ta oleks olnud siis, kui ta poleks toetust taotlenud. Sellisele kahjule vastab saamata jäänud tulu ulatuses, milles see oleks katnud ettevõtja investeeringud ja nendelt arvestatava mõistliku kasumi. (p 50)


Ilma eriliste asjaoludeta ei tule hüvitada saamata jäänud äritulu, mida kahjustatud isik oleks teeninud hüpoteetilise investeeringu tegemisel. Ära jäänud investeeringult säästetud vahendeid on ettevõtjal põhimõtteliselt võimalus oma ettevõtluses kasutada muul viisil ja sellelt ka alternatiivsel moel kasumit teenida. Olukord, kus toetust pole isikule määratudki, räägib veel vähem ulatusliku hüvitamise kasuks kui juhtumid, kus toetus määrati, kuid jäi alusetult välja maksmata. (p 54)

3-22-717/17 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.09.2024

RVastS § 17 lg 3 rõhutab sõnaselgelt, et maksimaalne kümneaastase tähtaja kulgemine ei sõltu kahjust ega selle põhjustajast teadasaamisest. See ei sõltu ka mistahes muu asjaolu teadmisest, ka mitte kahju tekkimise hetkest, vaid ainult kahju tekitamise või põhjustamise hetkest. Selle sätte rakendamisel tuleb kahju tekitamiseks või põhjustamiseks lugeda tegu (tegevust või tegevusetust), mille kaebaja on näidanud ära kaebuse alusena, mitte teo kahjulike tagajärgede hilisemat ilmnemist. (p 11.1)

Seaduse või Vabariigi Valitsuse määrusega tekitatud kahju puhul tuleb kümneaastast tähtaega asuda arvutama õigusnormi Riigi Teatajas avaldamise hetkest. (p 12)

Kaebetähtaja kulgemahakkamisel ei ole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seotud asjaolusid. Määrav on see, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt RKHKm nr 3-3-1-20-15, p 11). Kümneaastase tähtaja raames on isikul piisavalt aega analüüsida – vajaduse korral asjatundja abiga – oma majandustegevuse õiguslikku raamistikku ja sellega seostuvaid kuluriske ning otsustada, kas nõuda kahju hüvitamist seaduse ja määruste kehtestamise tõttu. (p 12.2)

RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud maksimumtähtaeg võimaldab nõuda kahju hüvitamist tegevusetuse eest, mis toimus kümne aasta vältel enne taotluse või kaebuse esitamist. Lisaks eelnevale tuleb taotlus seadus- või määrusandja tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul alates hetkest, mil isik sai teada või pidi teada saama sellisest kahjust ja selle tekitajast. Kui see hetk jõudis kätte varem, kui lõppes jätkuv tegevusetus õigustloova akti andmisel, hakkab kahjunõude esitamise kolmeaastane tähtaeg kulgema sõltumata tegevusetuse jätkumisest. (p 13.2)

3-21-1243/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.09.2024

Üldreeglina on asja arutamine halduskohtus avalik (PS § 24 lg 3, HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 37 lg 1) ning haldusasi tuleb läbi vaadata avalikul kohtuistungil. Kohtumenetluse avalikkuse põhimõte teenib ausa kohtupidamise huve ja kohtumenetluse läbipaistvuse eesmärki (vt ka RKPJKm nr 5-21-7/4, p 17) ning aitab tagada õiglast kohtumenetlust (vt ka RKHKm nr 3-21-2196/19, p 12). Igaühel on võimalik avalikust kohtuistungist osa võtta ning kohtuasja arutamist jälgida ja kajastada (vt ka TsMS § 42). Avaliku kohtuistungi korraldamise nõudest võib kõrvale kalduda üksnes seaduses sätestatud juhtudel (HKMS § 126 lg 1 ja § 131). Sõltumata asja lahendamise vormist - kirjalik või suuline -, tuleb kohtul siiski tagada kohtumenetluse avalikkus, sest põhiseadusest ja seadusest tulenevalt on kohtumenetluse avalikkus reegel ja erandeid sellest tuleb tõlgendada kitsalt. Kohtuasja sisu jõudmine avalikkuseni on välistatud üksnes siis, kui kohus on menetluse kuulutanud kinniseks (PS § 24 lg 3 ja HKMS § 79). (p 10)


Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, välja arvatud juhud, kui alaealise, abielupoole või kannatanu huvid nõuavad teisiti (PS § 24 lg 4). Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peaks kohtulahendi suuline kuulutamine olema reegel ning sellest võib kõrvale kalduda, kui lahend tehakse üldsusele kättesaadavaks muul viisil (EIKo Ryakib Biryukov vs. Venemaa, nr 14810/02, p 38 jj). Lahendi võib tervikuna avaldamata jätta üksnes erandlikel juhtudel (vt nt EIKo Straume vs. Läti, nr 59402/14, p-d 130-132). Kirjaliku menetluse puhul täidab kohtuotsuse avalikult kuulutamise nõuet halduskohtumenetluses otsuse avalikult teatavaks tegemine kohtukantselei kaudu (HKMS § 173 lg 1). Kuigi PS § 24 lg-test 3 ega 4, samuti PS § 44 lg-st 2 ei tulene menetlusvälise isiku subjektiivset õigust nõuda, et talle väljastatakse jõustumata kohtuotsuse tekst tema soovitud ajal ja viisil (vt RKPJKm nr 5-21-7/4, p-d 14 ja 17), ei välista see menetlusvälise isiku õigust jõustumata kohtuotsusega tutvuda. (p 11)


Kohtumenetluse avalikkus on erilise tähendusega halduskohtumenetluses, kus toimub avaliku võimu tegevuse õiguspärasuse kontroll. Halduskohtumenetluse vastu eksisteerib kaalukas avalik huvi, mis õigustab ajakirjanduses haldusasjade kajastamise võimaldamist ulatuses, milles see ei riiva ebaproportsionaalselt menetlusosalise õigusi (vt ka RKHKm nr 3-17-62/57, p 15.1). Avalikul võimul, sh kohtul ei ole üldjuhul alust sekkuda valdkonnaga tegeleva ajakirjaniku õigusesse määratleda teemasid, mille vastu võib esineda avalik huvi, kui on järgitud teiste isikute maine ja õiguste kaitse põhimõtet (vt ka samas, p-d 15.2 ja 15.3; vrd kriminaalmenetluse kohta ka RKKKm nr 1-22-1949/24, p-d 47 jj). (p 12)


Kohtute meediasuhtlus on vajalik kohtusüsteemi usaldusväärsuse ja kohtute sõltumatuse tagamiseks, mis on kaalukad väärtused. Konkreetses kohtuasjas koostatud otsust oskab kõige paremini selgitada asja lahendanud kohus. Selliselt aitab kohtulahendite tutvustamine paremini mõista kohtute tööd ja koostatud lahendeid ning vältida olukordi, kus menetlusvälised isikud mõistaksid kohtuotsuses kajastatud seisukohti vääralt või moonutatult. Selle saavutamiseks võib olla vajalik, et kohus selgitaks avalikkusele ka veel jõustumata kohtulahendis esitatud põhjendusi. (p 13)


Jõustumata kohtulahendis isikuandmete ebaõige avaldamise korral saab menetlusosaline esitada kahju hüvitamise nõude Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) alusel juhul, kui isikuandmete töötlemise nõudeid rikkus kohus õigusemõistmise funktsiooni raames Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalas (isikuandmete kaitse üldmääruse art 82 lg 1; vrd EKo C-268/21 Norra Stockholm Bygg, p 26, ja C-245/20 Autoriteit Persoonsgegevens). (p 25)


Eelnev ei tähenda siiski, et kohtumenetluse avalikkust ei võiks üldse piirata. Sellele osutavad ka eelviidatud PS § 24 lg-d 3 ja 4. Kolleegium on rõhutanud, et isikutel peab olema võimalik kohtusse pöörduda, kartmata, et nende või nendega seotud isikute kaitset vajav teave saab avalikuks. Sellise kindlustunde puudumisel oleks kohtusse pöördumise õigust piirav toime (vt RKHKm nr 3-21-2196/19, p 14.1). Kohus võib suhtluses meediaga avaldada infot jõustumata kohtuotsuse kohta, kuid peab järgima põhiseaduses ja seadustes menetlusosaliste huvide kaitseks sätestatud piiranguid. Kui huvi teabe varjamise vastu on ülekaalukas, sh tingivad seda põhiseaduses sätestatud väärtused, tuleb teave lahendi kohta jätta avaldamata. Kui kohtumenetlust pole kinniseks kuulutatud, on kohtul suurem otsustusruum, millist infot ja kui suures mahus jõustumata lahendi kohta avaldada, kuid kohtul tuleb ka siis rakendada meetmeid, et tagada tasakaal menetlusosaliste õiguste ning avalikkuse huvi vahel saada kohtuasja kohta teavet. Jõustumata kohtulahendi avaldamisel tuleb eriliselt silmas pidada isikuandmete kaitset. Ka muu juurdepääsupiiranguga info liiga detailne kajastamine võib konkreetsel juhul olla menetlusosaliste õiguste seisukohalt ebaproportsionaalne. Suhtluses ajakirjandusega on seega üldsust võimalik informeerida kohtulahendist ka nii, et selles kajastatakse peaasjalikult kohtu seisukohti, kuid jäetakse välja teave, mis võib menetlusosalist kahjustada (vt samas, p 13). (p 14)


Kolleegiumi hinnangul tuleb HKMS §-e 175 ja 89 koostoimes tõlgendada ja kohaldada viisil, et jõustumata kohtulahendi (vt ka HKMS § 179 lg 4 ja RKHKm nr 3-21-2196/19, p 12) avaldamisel järgitakse HKMS §-s 175 sätestatud menetluskorda (sh edasikaebeõiguse sisustamisel) ja HKMS §-s 89 sätestatud sisulisi tingimusi. (p 16)

HKMS § 175 lg 2 kohaselt eeldab jõustumata kohtuotsuse avaldamine menetlusvälise isiku (nt ajakirjaniku) sellekohast taotlust. Ei ole määrav, kuidas on taotlus sõnastatud ning millises vormis see on esitatud. Kui taotlusest nähtub menetlusvälise isiku soov saada infot jõustumata kohtuotsuse, sh lahendi põhjenduste kohta, on tegemist HKMS § 175 lg-s 2 nimetatud taotlusega. Taotluse kirjalik vormistamine võib olla siiski põhjendatud juhtudel, kus kohus peab vajalikuks küsida menetlusosaliste seisukohta taotluse kohta, kohus keeldub lahendi avaldamisest või avaldab selle osaliselt. (p 17)

HKMS § 175 lg-s 2 nimetatud taotlus tuleb halduskohtul lahendada HKMS § 175 lg-s 6 sätestatud korras. Viimasena viidatud sätte esimese ja teise lause kohaselt tehakse HKMS § 175 lg-tes 2-5 nimetatud taotluse alusel kohtuotsuse osalise avaldamise või avaldamata jätmise kohta määrus. Kohus kuulab vajaduse ja võimaluse korral andmesubjekti enne määruse tegemist ära. (p 18)

HKMS § 175 lg 6 esimest lauset tuleb tõlgendada kitsalt. Taotluse rahuldamata jätmise või osalise rahuldamisena pole käsitatav see, kui kohus avaldab info jõustumata kohtuotsuse kohta muul viisil, kui taotleja seda soovis (vrd RKPJKm nr 5-21-7/4, p 14). Kohtul tuleb hinnata, millises vormis on jõustumata kohtuotsuse avaldamine konkreetsel juhul võimalik nii, et arvestatud oleks ka menetlusosaliste huvidega, kuid menetlusväline isik saaks jõustumata kohtuotsusega vajalikul määral tutvuda. Kui menetlusväline isik saavutab taotluse eesmärgi, st saab tutvuda jõustumata kohtuotsusega, on tegemist taotluse rahuldamisega ning kohtumääruse koostamine pole vajalik. Edasikaebeõigus on ette nähtud üksnes taotluse esitajale juhul, kui kohus keeldub taotluse rahuldamisest (sama sätte kolmas lause). (p 18)

HKMS § 175 lg-d 2 ja 6 on erinormid HKMS §-s 89 sätestatud menetlusnormide suhtes. Jõustumata kohtuotsusega tutvumisele pole põhjendatud kohaldada sama ranget menetluslikku korda kui toimikuga tutvumisele HKMS § 89 alusel, mis on mõeldud reguleerima olukorda, kus menetlusväline isik soovib tutvuda toimiku materjalidega ja saada nendest ärakirju (vrd RKHKm nr 3-17-62/57). Jõustumata kohtulahendiga tutvumine ei riiva üldjuhul menetlusosalise õigusi nii intensiivselt kui toimikuga tutvumine, sest ei võimalda saada toimiku materjalide kohta nii detailset teavet. Toimikus sisalduva teabe kaitse vastu on eelduslikult suurem huvi. Seetõttu on HKMS § 89 alusel taotluse lahendamisele õigustatud kohaldada rangemaid nõudeid, nt enne tutvumisloa andmist küsida menetlusosaliste seisukohta taotluse lahendamiseks. Lisaks on kohtul võimalik HKMS § 175 lg-te 3, 4 ja 5 alusel avaldatavas jõustumata lahendis varjata nii isikuandmeid, muid eraelulisi andmeid kui ka teavet, millele kehtib juurdepääsupiirang. (p 19)

HKMS §-st 89 nähtub, et jõustumata kohtulahendi avaldamine menetlusvälisele isikule eeldab huvide kaalumist, kas menetlusvälise isiku huvi on kaalukam kui poole või kolmanda isiku huvi teabe kaitsmiseks. Taotluse jõustumata kohtuotsusega tutvumiseks võib samas esitada igaüks (HKMS § 175 lg 2). See ei välista kohtu kohtustust kaaluda konkreetsel juhul, kas jõustumata kohtulahendi avaldamine menetlusvälisele isikule on põhjendatud, sest, nagu eespool selgitatud, tuleb arvestada ka menetlusosaliste huvide kaitsmise vajadusega. Kaalumiseks võib seetõttu olla vajalik ka taotluse esitajal põhjendada enda huvi jõustumata kohtulahendiga tutvumiseks. Seejuures pole välistatud, et kohtulahendi saab avaldada üksnes varjates menetlusosaliste andmeid ja piiratud juurdepääsuga teavet. (p 20)


Eelnevast tuleb eristada olukorda, kus kohus avaldab jõustumata kohtulahendi kohta pressiteate või muu lakoonilise teabe omal algatusel, et informeerida avalikkust käimasolevast kohtuasjast. HKMS seda otsesõnu ei reguleeri. Jõustumata kohtuotsuse kohta pressiteate avaldamise eesmärk on tutvustada avalikkusele otsuse põhiseisukohti. Seega on kohtu koostatud pressiteade sisuliselt käsitatav kohtuotsuse avaldamisena ning kohtul tuleb analoogia korras lähtuda HKMS § 175 lg-st 2 ja võtta arvesse HKMS §-s 89 sätestatud sisulisi tingimusi, st kaaluda pressiteate avaldamisel ühelt poolt avalikkuse huvi saada jõustumata kohtulahendi kohta infot ja teisalt menetlusosaliste huve. Vajaduse korral tuleb pressiteade avaldada nii, et selles on varjatud isikuandmed või juurdepääsupiiranguga info. Kohtumääruse koostamist pressiteate avaldamine ei eelda (vt HKMS § 175 lg 6 ja kolleegiumi eelnevad selgitused). (p 21)


Pole siiski välistatud, et jõustumata kohtulahendis juurdepääsupiiranguga teabe õigusvastasel avaldamisel on menetlusosalisel tema õiguste rikkumise korral võimalik taotleda kahju hüvitamist. Menetlusvälise isiku juurdepääs jõustumata kohtulahendile on menetlusseadustiku alusel lahendatav menetlusõiguslik küsimus, mis eeldab vastandlike huvide kaalumist. Selle otsustuse tegemise pädevus on üksnes kohtunikul käimasolevas kohtumenetluses ning eeldab tema eriteadmiste rakendamist õigusemõistmisel (vt RKHKm nr 3-20-1033/41, p 24; vrd p 25). Kohtumenetluse käigus kohtu tegevusega tekkinud kahju saab hüvitada RVastS § 15 lg-s 1 nimetatud eelduste täitmisel. (p 24)

3-21-2398/89 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.06.2024

Avalik-õiguslikus suhtes tekkinud mittevaralise kahju nõue on päritav. Kui nõue on kohtu menetluses ning konkreetse vaidluse olemusest ei tulene teisiti, ei ole kaebaja surma korral täidetud menetluse lõpetamise eeldused. (p-d 11 ja 12)

3-24-601/7 PDF Riigikohtu erikogu 11.04.2024

Kui pärast väärteoteate kohtuvälisele menetlejale esitamist aga enne väärteomenetluse alustamist on kohtuväline menetleja tekitanud oma tegevusega (tegevusetusega) isikule kahju, siis kuulub selle hüvitamise nõue lahendamisele maakohtus. (p 6)

3-22-1679/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.11.2023

Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (RKHKo nr 3-3-1-17-12, p 7 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel riivatud. (p 12)


Kinnipeetava poolt vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele kehtib kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kord (VangS § 11 lg 8 ja HKMS § 47 lg 1). See tähendab, et kinnipeetaval tuleb esmalt esitada kahju hüvitamise taotlus vanglale ning selle rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätmise korral on tal võimalik pöörduda kaebusega halduskohtu poole. Vanglale esitatud taotluse ning kohtule esitatud kaebuse nõue ning alus peavad kattuma. RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna (vrd RKHKo nr 3-3-1-64-14, p 15 ja seal viidatud varasem praktika). Kaebajal ei ole kohtumenetluses üldjuhul õigust nõuda sellise kahju hüvitamist, mille hüvitamist kohtueelses menetluses ei taotletud. Seetõttu tuleb kohtul kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (vt ka RKHKo nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13)


Kinnipeetav ei pea kahju hüvitamise taotluses ega kaebuses kvalifitseerima vangla tegevust konkreetse RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve riivena. Seda, kas ja millist RVastS § 9 lg-s 1 märgitud õigust isikule tekitatud kahju riivab, peavad kahju hüvitamise taotluses kirjeldatud tagajärgedest lähtudes otsustama kahjunõuet lahendav haldusorgan ja kohus. Kohus on kahjunõude läbivaatamisel seega seotud kahju hüvitamise taotluses kahjuna kirjeldatud tagajärgedega, mitte aga kaebaja õiguslike väidetega ühe või teise õiguse riive kohta (vt ka RKHKo nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13)


Õigust kohaldab kohus ise (vt ka HKMS § 158 lg 1). Lisaks on ebapiisavate juriidiliste teadmiste ja kogemustega menetlusosalise õiguste kaitseks halduskohtumenetluses sätestatud kohtu uurimis- ning selgitamiskohustus (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5), mis peavad tagama selle, et kaebaja ei jääks üksnes kaebuse sõnastamise tõttu ilma enda põhiseaduslikust õigusest kohtulikule kaitsele (vrd ka RKHKm nr 3-3-1-27-05, p 13). Eeldatavalt nõrgema menetlusosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem (vt RKHKo nr 3-3-1-49-01, p 5). (p 14)


Kohus ei pea hakkama sisustama kahju hüvitamise nõuet tervikuna kaebaja eest. Kaebaja määrab kaebuse esitamisel ära kaebuse nõude ja aluse (põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse) ning piiritleb sellega vaidluse eseme (HKMS § 41 lg 1; HKMS § 38 lg 1 p-d 5 ja 7). Tagajärgede kohta, mida kaebaja pole kaebuses ära näidanud, ei saa kohus otsust teha (vt RKHKo nr 3-19-1565/46, p 26). (p 15)


Kehtiv menetlusseadustik näeb ette võimaluse menetleda ühe haldusasja raames mitut omavahel seotud nõuet (HKMS § 37 lg 3). Kaebuse nõuet ja alust saab HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud tingimustel muuta ka kohtumenetluse kestel. Kaebuse muutmine ning täiendavate nõuete esitamine eeldab siiski kaebaja sellekohast avaldust. Kohus ei saa lahendada nõudeid, mida pole haldusasjas esitatud (HKMS § 2 lg 3). (p 25)


Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (vt RKHKo nr 3-17-1503/36, p 17 ja seal viidatud Riigikohtu varasem praktika). Pole välistatud, et VangS § 69 lg 1 ja lg 2 alusel eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega kaasneb samaaegselt ka inimväärikuse alandamine, kuid seda ei saa järeldada üksnes liikumispiirangute kohaldamisest, vaid selleks peavad isikule kaasnema täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (vt RKHKo nr 3-3-1-93-09, p 11). (p 16)


Isiku õigust pöörduda enda õiguste kaitseks kohtusse kaitseb PS § 15 lg 1 esimene lause, mis peab igaühele tagama lünkadeta õiguskaitse enda subjektiivsete õiguste rikkumise korral. Säte ei välista vaidluse lahendamiseks kohustusliku kohtueelse korra kehtestamist. Kohustuslik kohtueelne menetlus ei riku kohtusse pöördumise garantiid, kui see menetlus ei kesta ülemäära kaua ning kohtueelse menetluse tulemi vaidlustamine kohtus on tagatud (vrd ka RKPJKm nr 3-4-1-5-04, p 22). (p 19)

3-19-1565/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 03.10.2023

Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid vaidluses sellise toiminguga tekitatud kahju üle tuleb RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt lisaks kohaldada ka VÕS §-e 1046 ja 1047 osas, milles need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047 (RKHKo 3-3-1-3-12, p 41). (p 15)


KrMS § 214 lg 1 mõttes on menetleja poolt käimasolevas kriminaalmenetluses kogutud tõendusteave, aga ka muu kriminaalmenetlust puudutav teave, milleks on mh menetlusosaliste ring (RKKKm nr 1-22-1949/24, p 37). KrMS § 214 lg 1 lubab avaldada kohtueelse menetluse andmeid üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud tingimustel. KrMS § 214 lg 2 järgi on kohtueelse menetluse andmeid lubatud avaldada muu hulgas avalikkuse huvides. Samuti tuleneb teabevaldajale AvTS § 38 lg-st 1 kohustus enne õigusrikkumise asjaolude lõplikku selgitamist avalikustada teave avalikkuse huvi põhjustanud faktide kohta, mis on õigusrikkumisega seotud. Seda ulatuses, mis ei takista uurimist või järelevalvet või õnnetuse põhjuste selgitamist. Isikute ametikohad abilinnapeadena ja esitatud kahtlustuste iseloom võivad tingida kahtlustuse sisu avamise pressikonverentsil kooskõla KrMS § 214 lg 2 p-ga 4 ja AvTS § 38 lg-ga 1 (vt ka RKKKm 1-22-1949/24, p 61). (p-d 17-18)


Faktiväite ja väärtushinnangu igakordne range eristamine ei pruugi olla lihtne. Vaidlusalust lauset ei ole õige vaadelda kogu öeldu kontekstist lahus. Otsuses asjas Marcinkevičius vs. Leedu, nr 24919/20 rõhutas EIK vajadust lugeda iga avaldust selle kontekstis, arvestades avalduse üldist tooni (p-d 74 ja 79). EIK leidis otsuse p-s 85, et lause, mis sõna-sõnalt eraldi loetuna viitab faktiväitele selle kohta, et isik on kahju tekitanud, ei anna sellegipoolest faktiväite mõõtu välja, kui seda ümbritsevatest avaldustest on aru saada, et pädevad asutused alles teevad kindlaks, kas mingit kahju on tekitatud. Eelviidatud otsuse p-s 74 selgitas EIK, et väärtushinnanguga põhjustatud õiguste riive proportsionaalsuse hindamine võib sõltuda muu hulgas sellest, kas vaidlusaluse hinnangu andmiseks esines piisav faktiline alus. (p 20)


PS § 22 lg 1 ja KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Ükski riigivõimu esindaja ei tohi esineda viisil, mis seab süütuse presumptsiooni kahtluse alla. Prokuratuur juhib kohtueelset menetlust (KrMS § 30 lg 1). Prokurör kui riigi esindaja kriminaalmenetluses on üks olulisemaid PS § 22 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse tagajaid. See tähendab, et kohtueelses menetluses on prokuröri sõna erilise kaaluga. Teenistusülesandeid täites avalikult esinedes ei ole prokurör väljendusvabaduse kui põhiõiguse kandja rollis. EIK on möönnud riigi õigust jagada avalikkusele teavet käimasoleva kriminaalmenetluse kohta. Lubatav on siiski üksnes kirjeldada kuriteokahtlust, mitte aga avaldada arvamust, et süüdistatav on süüdi enne, kui tema süü pole seaduse kohaselt tuvastatud. Avalikkust teavitavate ametiisikute sõnade valikul on suur tähtsus, eriti kui tegu on kõrgemate ametiisikutega, kelle väljaütlemistel on ühiskonnas suurem kaal. (Vt nt EIK otsused asjades Bavčar vs. Sloveenia, nr 17053/20, p-d 104–108, 112 ja Shuvalov vs. Eesti, nr 14942/09, p 75.) Pelgalt kahtlustuse korral pole põhjust negatiivse väärtushinnangu avaldamiseks konkreetsete isikute (kahtlustatavate) suhtes, sest kahtlustus ei pruugi kontrollimisel kinnitust leida. Süütu inimene ei pea taluma ka riigivõimu piltlikult tehtud avalikke etteheiteid. (p-d 21-22)


Kriminaalmenetluse stigmatiseeriv mõju ei ole seotud mitte niivõrd ühe või teise menetlustoiminguga, vaid menetlusega tervikuna (RKPJKo nr 3-4-1-54-13, p 54). Samuti on isikul teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid (RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 60). (p 25)

3-20-1055/70 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.08.2023

STS2014 2020 § 30 lg 1 p 3 järgi võib rakendusüksus peatada menetluse, kui menetluses oleva maksetaotluse või sama projekti ükskõik millise varasema maksetaotluse kulu abikõlblikkus ei ole üheselt selge. Seda sätet tuleb aga kohaldada koos HMS §-des 5 ja 6 sätestatud tõhususe põhimõttega ja uurimispõhimõttega. Sellisena eeldab STS2014 2020 § 30 lg 1 p 3 rakendamine ilma taotleja nõusolekuta teise menetluse tõttu, et kulu abikõlblikkusega seotud ebaselguse kõrvaldamise võimalused on haldusmenetluses ammendatud. (p 19)


Olukord, kus rakendusüksusel on seoses kriminaalasja algatamisega kõrvaldamata kahtlus, et toetusesaaja on projekti omaosalusega seoses tuginenud näilikele tehingutele, ei takista rakendusüksust vaidlusaluse projekti kulude abikõlblikkust välja selgitamast. Seadus ei näe ette, et kriminaalmenetluse alustamine või hilisem süüdistusakti esitamine vabastaks rakendusüksuse talle seadusega pandud ülesannete täitmisest ning piiraks rakendusüksuse pädevust või volitusi. Kulude abikõlblikkuse hindamiseks ei ole rakendusüksusel vaja lahendada kriminaalasja, vaid anda hinnang neile tõenditele ja asjaoludele, millest sõltub õigusaktide kohaselt kulude abikõlblikkus. (p 14)

Rakendusüksuse ja kriminaalasja lahendava kohtu seisukohtade lahknevuse vältimine on eesmärgina legitiimne, kuid ebaproportsionaalne oleks selleks taotluse menetlus peatada pikaks ja määramata ajaks. Vastustaja väide, et kriminaalmenetluses on avaramad võimalused tõe väljaselgitamiseks, ei ole piisav, et õigustada abikõlblikkuse hindamata jätmist haldusmenetluses. Seadusandja pole sätestanud, et praeguse juhtumi asjaoludel tuleks haldusmenetlus kriminaalmenetluse ajaks peatada. Kolleegium meenutab, et kriminaalmenetlus on õigussuhete korraldamisel äärmuslik abinõu. Küll on aga nii haldusorganil kui ka kohtul haldusasja lahendades põhimõtteliselt võimalik tugineda süüteomenetluses juba kogutud tõenditele, mida aga tuleb hinnata kogumis muude tõenditega. (p 15)


Olukorras, kus kulude abikõlblikkuse hindamine ja selleks vajalike asjaolude kindlakstegemine on haldusmenetluses olnud puudulik, ei ole halduskohtul keeldu uusi tõendeid koguda, asjaolusid tuvastada ja neile õiguslikku hinnangut anda. HKMS § 4 lg 4 järgi tuvastab kohus haldusasjas iseseisvalt ja lõplikult kõik selle lahendamisel tähtsad asjaolud, kui seadus ei sätesta teisiti. Sellega ei sekku kohus lubamatult haldusorgani otsustuspädevusse, sest asjaolude tuvastamine ja hindamine ei ole täidesaatva riigivõimu ainupädevusse antud kaalutlusõiguslikud otsustused. Vältida tuleb küll haldusmenetluse terviklikku ülekandmist kohtumenetlusse, kuid seda põhimõtet tuleb rakendada koos tõhusa õiguskaitse, õiguskindluse, mõistliku menetlusaja ja menetlusökonoomia nõuetega. Vältida tuleb ka haldusorgani vigade kordamist. (p 16)


Hüvitatava kahjuna ei saa alati käsitada kogu saamata jäänud toetust. Ka sellest tuleb üldjuhul maha arvata projekti nurjumise tagajärjel säästetud kulud sõltumata sellest, kas need oleks tulnud kanda omaosaluse või toetuse arvel. VÕS § 127 lg 5 sätestab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Põllumajanduspoliitika raames maksmisele kuulunud, kuid saamata jäänud investeeringutoetustest arvatakse maha vaid need säästetud kulud, mis isiku ülejäänud vara väärtust ei oleks suurendanud. Investeeringutoetuse üldisem eesmärk on suurendada põllumajandusettevõtja tulemuslikkust. (p 32)

EL ühtekuuluvuspoliitika valdkonna struktuuritoetuse puhul aga ei välista toetuse eesmärgid kulude mahaarvamist hüvitatavalt toetuselt ainuüksi põhjusel, et kulude kandmine oleks ühtaegu suurendanud kaebaja kinnisvara väärtust. Projektis kavandatud ehitistele oli pikaks ajaks ette nähtud spetsiifiline kasutusala, mis oleks märkimisväärselt piiranud nende kasutamist ja käsutamist. Ühtekuuluvuspoliitika struktuuritoetuste eesmärk on selle poliitika erieesmärkidele vastavate tegevuste edendamine. Olukorras, kus need eesmärgid jäid saavutamata ja kaebaja kapital jäi projekti olulisel määral kaasamata, ei ole alust saamata jäänud tulu täielikuks hüvitamiseks. Ligikaudu 350 000 euro suuruselt omavahendite investeeringult saamata jäänud tulu hüvitamine ligi 3,5 miljoni euro ulatuses oleks ilmselgelt ülemäärane (RVastS § 13 lg 1 p 5). (p-d 33–35)


Rakendusüksusel tuleb selgitada kulu abikõlblikkus välja põhjendamatu viivituseta, et projekti elluviimine pelgalt kahtluse tõttu ei nurjuks. Kahtlus ei tohiks tuua kaasa toetusest lõplikku ilmajäämist. See on tagajärg, mille saabumiseks peab olema kindel teadmine, et kulu on abikõlbmatu. Pooleliolevast kriminaalasjast lõplike tagajärgede tekkimine olukorras, kus need on välditavad, ei oleks kooskõlas süütuse presumptsiooniga. (p 20)


Struktuuritoetuse määramisel tekib taotlejal subjektiivne õigus saada toetust vastavalt toetuse määramise tingimustele. Selline haldusaktiga kindlaksmääratud õigus toetusele kuulub tingimuslikule iseloomule vaatamata omandipõhiõiguse kaitsealasse ning põhjendamatu viivitus toetuse maksmisel rikub seda põhiõigust. (p 26)


Kui toetusesaajale oleks tulnud vaidlusalustes väljamaksetaotlustes kajastatud kulude eest toetus välja maksta, kuid see jäeti õigusvastaselt tegemata, tuleb kohtul hinnata, milline oleks kohtuotsuse tegemise aja seisuga kaebaja varaline seisund olukorras, kus kaebaja oleks saanud neid toetusi projekti tingimustele vastavalt ettevõtluses kasutada ja projekti nõuetekohaselt ellu viia. Seejuures on ootuspärane, et toetuse mittesaamisel projekti elluviimine katkeb planeeritud vahendite äralangemise tõttu. Ainult sellest ei saa järeldada, et ka toetuse saamisel oleks kaebaja sattunud raskustesse. (p 28)

Struktuuritoetuste saamata jäämisega tekitatud kahju hüvitamise korral on esmane saamata jäänud tulu hüvitamine ning toetuse saamiseks tehtud kulude hüvitamine on teisene. Kulusid katma pidanud, aga saamata jäänud tulu väljamõistmise korral toetuse saamiseks tehtud kulutused hüvitatavad ei ole, kui need oleks tulnud kanda ka toetuse saamisel. Sellisel juhul tooks kulude teistkordne hüvitamine kaasa kahjustatud isiku põhjendamatu rikastumise. Kantud kulude hüvitamiseks pole alust ka siis, kui kahjustatud isik poleks neid avaliku võimu kandja tegevusest sõltumata suutnud tagasi teenida. Kulude hüvitamine võib mõnel juhul siiski olla kohane hüvitis, kui avaliku võimu kandja tõttu saamata jäänud tulu hüvitamise eeldused ei ole täidetud, nt kui avaliku võimu kandja tõendab, et ta polnud tulu saamata jäämises süüdi. (p 29)

Kahju ei hüvitata ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Juhtumi asjaolude väljaselgitamise kohustus ja keeld tugineda toetuse väljamaksmise menetluses oletustele kaitsevad selle isiku õigusi, kellele struktuuritoetus on määratud. Muuhulgas kaitsevad need normid ettevõtja huvi teenida projekti elluviimiseks tehtud kulud tagasi klientidelt laekuvate maksetega ning selline huvi pidi vastustajale VÕS § 127 lg 3 kontekstis olema ettenähtav. Ilma kulude tagasiteenimiseta võib ettevõtja sattuda olukorda, mis on ebasoodsam isegi algusest peale toetuse määramata jätmisest. Heas usus kantud kulu (nt omaosaluse, laenuintresside, hoonestusõiguse tasu), aga ka selle väärtusele vastava mõistliku kasumi ulatuses tuleks ära langenud äritulud toetuse väljamaksmise ennatlikul peatamisel hüvitada. Kui aga kaebaja oleks pärast projekti nurjumisest teadasaamist saanud kulude tekkimist vältida, ei oleks nende kandmine põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega. (p 30)

3-12-2486/130 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.02.2023

Põhiseadus ei nõua, et sundvõõrandamise künnist mitteületavate omandikitsenduste hüvitamine peaks tingimata olema täielik ja kohene. Hüvitis tuleb määrata üldist talumiskohustust ületavas osas, kui hüvitiseta poleks riive mõõdukas (vrd RKHKo nr 3-3-1-69-09, p 61; RKHKo nr 3-16-245/91, p-d 18, 24 ja 26). Hüvitist tuleb maksta mõistliku aja jooksul selliselt, et hüvitis saaks täita oma funktsiooni huvide tasakaalustamisel. (p 18)

Faktilise sundvõõrandamisega on tegemist, kui vaatamata omandiõiguse formaalsele säilimisele asetatakse omanik avaliku võimu meetmest tingitud intensiivse riive tõttu tema enda tahte vastaselt uude olukorda, kus tal pole oma vara suhtes enam võimalik omaniku õigusi mõistlikul viisil enda huvides teostada. Seejuures tuleb arvestada käsutus ja kasutusõiguse piirangute ulatust, kinnistu väärtuse vähenemise määra, omaniku positsiooni kitsendamise ulatust, vara käsutamise faktilist raskendamist ning omandi kaotuse tagasipööramatust (vrd RKPJKo nr 5-21-3/11, p-d 33 ja 40; EIKo-d asjades Pannon Plakát vs. Ungari, nr 39859/14, p 45, ja Papamichalopoulos jt vs. Kreeka, nr 14556/89, p-d 43–45). (p 21)

Detailplaneeringust tulenenud omandikitsenduse hüvitamine ei olnud praegusel juhul iseenesest nõutav PS §-st 32 ega EIÕK 1. protokolli art-st 1 tulenevalt. Kahtlemata seadis 2001. aastal kehtestatud detailplaneeringuga määratud ehitusõigus kitsendused omandiõiguse vabaks teostamiseks. Poleks aga mõeldav, et omanik võib kinnisasja kasutada ilma igasuguste piiranguteta. See poleks kooskõlas PS § 32 lg 2 kolmanda lausega, mille järgi omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Üldisi huve kaitsvad kitsendused tuleb kehtestada seadusega, sh seaduse alusel (PS § 32 lg 2 teine lause), kuid kui need jäävad üldise talumiskohustuse raamidesse, ei tule neid hüvitada. Talumiskohustuse raamidesse jäävad üldjuhul piirangud, mis lasusid kinnistul juba selle omandamisel. Põhiseadusest ei tulene kohustust hüvitada omanikule enne kinnisasja omandamist kehtinud piiranguid (RKPJKo nr 5-21-3/11, p 34; RKHKo nr 3-16-812/61, p 13). Omandajal tuleb endal arvestada, kas tal tasub kanda maa soetamiseks vajalikke kulusid vaatamata maale juba seatud piirangutele, sh planeeringutega kehtestatud kasutusrežiimile. Kasuprognoosiga kaasnev ebamäärasus on maa omandaja elu- või äririsk (RKHKo nr 3-16-812/61, p 18), välja arvatud olukorrad, kus avaliku võimu kandja on enne investeeringu tegemist andnud õiguslikult siduvaid lubadusi piirangute leevendamiseks tulevikus. (p-d 26–28)


Kaebaja leiab, et talle tekitati mitmesugusel moel kahju sellega, et linn ei ostnud kinnistut välja kohe. Õigus nõuda PES § 30 lg-s 5 sätestatud omandamisnõude hilinenud täitmisega tekitatud kahju hüvitamist on põhimõtteliselt hõlmatud nii PS §-ga 25, RVastS § 7 lg-ga 1 kui ka EIÕK 1. protokolli art-ga 1. (p 35)


EIK praktika kohaselt võib ka puhtalt riigisisese õigusega ettenähtud tasu maksmisega viivitamine rikkuda EIÕK 1. protokolli art-t 1, kui avaliku võimu asutused on isikule loonud piisavalt konkreetse õigustatud ootuse tasu saamiseks, ent tasu maksmisega viivitatakse ebamõistlikult (EIKo-d asjades Parem Kallas vs. Eesti, nr 56002/19, p 18; Kutlu vs. Türgi, nr 51861/11, p-d 55–58). (p 48)

PES § 30 lg 5 ei nõudnud, et kinnistu eest oleks tasu tulnud maksta kohe pärast planeeringu kehtestamist. Tasu maksmise eelduseks olid lisaks planeeringule ka omandamisnõude esitamine ja kinnistu omandamine. Kui nõuet ei esitatud või kui nõue küll esitati, ent omanik ei teinud omalt poolt omandi üleandmiseks vajalikku, ei tekkinud omavalitsusüksusel kohustust tasu maksta. PES § 30 lg 5 ega PlanS v.r § 30 ei reguleerinud ka küsimust, millise aja jooksul tuli kohalikul omavalitsusüksusel pärast planeeringu kehtestamist ja nõude esitamist otsustada kinnisasja omandamine. Seaduse mõtte kohaselt ei tohtinud omandamine siiski venida ebamõistlikult pikaks nõude esitamisest arvates. (p-d 37 ja 38)


Pärast seda, kui kohtud olid ostuhinna määramise lähtealuseid selgitanud oli kaebajal võimalik pakkumine vastu võtta ja kinnistu võõrandada. Isegi kui kaebajal oli soov jätkata neis tingimustes vaidlust hinna üle, oleks ta saanud minna kinnistu võõrandamisega lõpuni, võtta vastu linna pakutud ostuhinna ja taotleda kohtulikku kontrolli üksnes vaieldava hinnavahe osas (vrd EIKo Parem Kallas vs. Eesti, nr 56002/19, p 20). HKMS § 37 lg 2 p 1 järgi võib isik vaidlustada omandikitsenduse eest ostuhinna näol makstava hüvitise suuruse ka eraldi, ilma et samal ajal tuleks vaidlustada või lükata edasi omandamine tervikuna. Kaebaja enda valik katkestas põhjusliku seose vastustaja edasise tegevuse ja hiljem tekkinud kahju vahel. (p-d 45 ja 46)


Kinnistu väärtuse ja omandamistasu vahe hüvitamise asemel võiks praegu põhimõtteliselt kõne alla tulla hilinenult makstud tasu ostujõu vähenemise hüvitamine. Kui inflatsiooni tõttu on seadusega ettenähtud tasu ostujõud tegeliku väljamaksmise hetkel väiksem, kui see oleks olnud õigel ajal makstuna, on maa võõrandaja kandnud kahju. Tema nõude reaalväärtus on siis vähenenud vaatamata nominaalväärtuse säilimisele (vt ka EIKo Czajkowska jt vs. Poola, nr 16651/05, p-d 60–62). (p 51)

Kohtud leidsid, et inflatsioonikahju pole veel tekkinud, sest kaebaja polnud kinnistust ilma jäänud. Ringkonnakohus mõistis siiski hüvitise välja tingimusega, et seda tuleb maksta siis, kui linn on kinnistu omandanud. Kolleegium nõustub vastustajaga, et tekkimata kahju eest ei saa hüvitist välja mõista, kui kahju tekkimine pole piisavalt kindel (vrd VÕS § 127 lg 6 esimene lause). HKMS § 168 alusel saab reguleerida otsuse täitmist, mitte otsusega kindlaks määratava kohustuse tekkimist tervikuna. Samas ei olnud praegusel juhul tegemist tulevikus tekkida võiva kahjuga. Kõnealune hüvitamisnõue ei pidanud kompenseerima mitte võõrandatava maa väärtust, vaid viivituse tõttu vähenenud omandamistasu väärtust. See kahjulik tagajärg oli juba saabunud. Kaebaja 30 000 eurose nominaalväärtusega võõrandmisnõude ostujõud oli inflatsiooni tõttu juba vähenenud ning vähenemine oli mõõdetav. (p-d 52 ja 53)


Vastustajal ei olnud objektiivsete asjaolude tõttu võimalik omandamismenetlust kiirendada ka vajalikku hoolsust täielikult järgides (RVastS § 13 lg 1 p 2 ja lg 3). (p 55)

Tasu 30 000 eurot oleks praegusel juhul olnud adekvaatne ka makstuna 2012. aastal ning kahju täiendav hüvitamine oleks asjaolusid arvestades ebaõiglane (RVastS § 13 lg 1 p 5), kuivõrd see tooks kaasa kaebaja põhjendamatu rikastumise. (p 58)


Vastustaja pole viivitanud raha maksmise kohustuse täitmisega. Raha maksmise kohustus tekkis vastustajal kinnistu omandamise eest alles müügilepingust tulenevalt ning lepingu täitmise üle ei vaielda. PES § 30 lg-s 5 sätestatud kinnisasja omandamise kohustus on küll varaliselt hinnatav avalik õiguslik kohustus, kuid mitte rahaline kohustus VÕS § 113 mõttes (vt RKTKo nr 3-2-1-157-15, p 17 jj). Rahaliseks nõudeks selles tähenduses ei ole haldusaktide andmisele, toimingute ja tahteavalduste tegemisele või lepingute sõlmimisele suunatud avalik õiguslikud nõuded, mis vaid kaudselt ja lisatingimuste täitmisel võivad tuua kaasa raha maksmise kohustuse. (p 60)

Kaebaja taotleb, et talle hüvitataks intressid, mida ta oleks võinud teenida, paigutades õigel ajal saadud tasu investeeringutesse. Lisaks inflatsioonikahju hüvitamise nõude kohta märgitule tuleb intresside hüvitamise nõue jätta rahuldamata ka VÕS § 127 lg- te 2 ja 4 alusel koostoimes RVastS § 7 lg-ga 4. PES § 30 lg 5 eesmärk polnud kinnistu võõrandamisest saadava raha edasiste konkreetsete investeerimisvõimaluste kaitse. Nende luhtumise ja viivituse vaheline põhjuslik seos jääb liiga kaugeks ning investeeringute tegelik õnnestumine liiga teoreetiliseks. Tegemist on puhtmajandusliku kahjuga, mida RVastS § 7 lg 1 alusel üldjuhul ei hüvitata (RKHKo nr 3-16-245/91, p 26; RKHKo-d nr 3-3-1-64-13, p 31 jj, ja 3-3-1-53-11, p 21 jj). (p 61)

5-22-10/17 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 06.02.2023

Kuivõrd seadusest ei tulene, millise aja jooksul alates vanema soovi avaldamisest peab kohalik omavalitsus KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitma ning lasteaiakoha andmine on haldusmenetlus, tuleb koht lasteaiaasutuses võimaldada mõistliku aja jooksul (vt RKPJKo nr 3-4-1-63-13 p 13). Kohtupraktika kohaselt tuleb mõistlikuks ajaks pidada kahte kuud alates taotluse esitamisest. (p 34)

KELS § 10 lõike 1 teine lause sedastab, et omavalitsusüksus vabaneb nimetatud sätte esimeses lõikes sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub oma õigusest saada lasteaiakoht. Omavalitsusüksusel on kohustus selgitada lapsevanemale loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi. Seejuures ei tohi kohalik omavalitsus jätta muljet, et tal on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitmisest. (p 35)

Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei saa lasteaiakoha vabatahtlikuks loobumiseks pidada asjaolu, et kaebajad kasutasid lapsehoiuteenust, kuivõrd lapsehoiuteenust kasutati üksnes põhjusel, et vastustaja nende teisele lapsele lasteaiakohta ei võimaldanud. (p 36)

Mõistliku aja möödumisel lasteaiakoha taotluse esitamisest tekib kohustus tagada taotleja lapsele lasteaiakoht ning tuleb täita KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustus. Lasteaiakoha andmise edasilükkamine rohkem kui mõistliku aja võrra tähendab lasteaiakoha andmisest keeldumist. (p 38)


Kolleegiumi hinnangul tuleb Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike osa, mis seab lasteaiakoha eraldamise sõltuvusse kohataotluste järjekorrast, käsitada menetlusliku normina, mis reguleerib kohataotluste lahendamist ega vabasta omavalitsusüksust KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Järjekorras olevate taotluste mitterahuldamine pole seotud kohataotluste järjekorraga vaid kohtade puudumisega. Seetõttu ei saa kohataotluste menetlemine järjekorra alusel õigustada lasteaiakoha andmisest keeldumist nendele lapsevanematele, kellel on seadusest tulenev õigus lasteaiakoht saada. (p 41)

Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas rühmas“ aga menetlusliku normina käsitada ei saa. Nimetatud lauseosa sõnastusest ja vastustaja selgitustest nähtub, et selle eesmärk on vabastada omavalitsusüksus KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitmisest – see aga piirab seadusest tulenevat omavalitsusüksuse kohustust luua lasteaiaasutuses piisavalt kohti, kuna seab lasteaiakohtade loomise ja andmise sõltuvusse omavalitsusüksuse otsusest millisel määral oma kohustust lapsevanemate ees täita. KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses on aga muuhulgas omavalitsusüksusele sätestatud kohustus lasteaiakohtade puudumisel neid piisavas koguses juurde luua. (p 42)

KELS § 15 lõige 1, mis sätestab omavalitsuse volikogule õiguse kinnitada lasteaiaasutuste teeninduspiirkonnad, omab küll tähtsust lasteaiakoha tagamise kohustuse täitmisel, kuid ei anna õigust piirata KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse ulatust. Selleks ei sätesta luba ka KELS § 15 lõige 3, mis reguleerib lasteaiakohtade jagamist teeninduspiirkonna laste vahel. Samuti reguleerib see säte olukorda, kus teeninduspiirkonna lasteasutuses on nii palju kohti, et neid on võimalik eraldada ka väljaspool teeninduspiirkonda elavatele lastele. (p 53)

KELS § 15 lõikes 4 on sätestatud volitus, millest tuleneb linna- ja vallavalitsustele õigus kehtestada laste lasteasutusse vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise kord. Sättes nimetatud korra all tuleb mõista seda, kuidas toimub pöördumine lasteaiakoha saamiseks, kuidas pöördumisi menetletakse, ja muid tehnilisi küsimusi, mis puudutavad lasteaiakoha eraldamist või lasteaiast väljaarvamist. Muuhulgas ei tulene nimetatud sättest valla- ega linnavalitsusele luba kehtestada KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva subjektiivse õiguse piiranguid (vt RKPJKo nr 3-4-1-63-13 p-d 27 ja 31). (p 55)


Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 lauseosa „vaba koht lasteasutuses vastavas vanuserühmas“ oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha eraldamisest keeldumise alus. Seega on selle kehtivus sõltuvuses vastustaja tegevuse õiguspärasuse ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamise nõudega. Nimetatud normi põhiseadusega kooskõla ja kehtivuse eitamisel oli lasteaiakoha andmisest keeldumine õigusvastane ning halduskohtul oleks alus lapsehoiuteenuse kasutamisest tekkinud lisakulude hüvitamise nõuet rahuldada RVastS § 7 lõike 1 alusel. (p 43)


Vt p 29.

Määruse nr 4 § 5 lg 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas rühmas“ on asja lahendamisel otsustava tähtsusega säte, mille põhiseaduspärasust saab Riigikohus käesolevas menetluses hinnata. Säte oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha andmisest keeldumise aluseks, selle kehtivusest sõltub vastustaja tegevuse õiguspärasus ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamine. Normihierarhiat silmas pidades tuleb kohaldada vaidlusalust õigussuhet kõige lähemalt reguleerivat sätet, mistõttu määruse asjakohastel normidel on rakendamisel prioriteet seaduse normide suhtes (vt RKPJKo nr 5-20-12/9 p 50). Halduskohus ei saa jätta määruse kehtivat sätet kohaldamata, tunnistamata seda põhiseadusvastaseks. Esimese ja teise astme kohtud saavad jätta kehtiva õigusnormi kohaldamata vaid siis, kui esitab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. (p-d 43-45)


Kolleegium märgib, et küsimus lasteaia koha võimaldamisest on seotud alushariduse kättesaadavusega, mille võimaldamine koolieast noorematele lastele on lasteaia kui koolieelse lasteasutuse eesmärgiks (KELS § 1 lõige 1). PS § 37 lõikest 1 tulenev hariduspõhiõigus, mis annab igaühele õiguse saada haridust, tagab õiguse ka alusharidusele. (p 48)


PS § 37 lõikest 2 tulenevalt kuulub hariduse tagamine riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevusse. Põhiseaduse järgi tuleb jagatud pädevusse kuuluva ülesande puhul lähtuda lähimuse põhimõttest ning ülesande täitmise kohustus peab jääma selle võimutasandile, mis asjaoludest lähtuvalt saab sellega kõige paremini hakkama (vt RKPJKo nr 5-22-5/16 p 40 koos edasiste viidetega). (p 49)


Alushariduse andmise üldised nõuded tulenevad riiklikest õigusaktidest ning selle kättesaadavuse eest vastutab kohalik omavalitsus. Alushariduse tagamine on omavalitsuslik ülesanne PS § 154 lõike 1 tähenduses. KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tulenevat kohustust silmas pidades on seadusandja teinud alushariduse kättesaadavuse tagamise kohalikule omavalistusele kohustuslikuks. (p 50)

PS § 3 lõikes 1 ja PS § 154 lõikes 1 väljenduva seaduslikkuse põhimõtte kohaselt ei tohi alushariduse kättesaadavuse tagamisel omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. (p 51)


Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ välistab lapsevanematele KELS § 10 lõikes 1 sätestatud subjektiivse õiguse kasutamise. Määruse säte väljub selle aluseks oleva volitusnormi piiridest ning on PS § 3 lõike 1 esimese lause ja § 154 lõikega 1 vastuolus. Lähtudes PSJKS § 15 lõike 1 punktist 2 tunnistab kolleegium määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „ja vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. (p 56)

3-20-1033/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.12.2022

Kaebajal on kaebuse esitamisel kohustus märkida kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 (HKMS § 38 lg 1 p 5). Kohus peab siiski tõlgendama kaebust, lähtudes kaebaja tahtest (HKMS § 2 lg 4 teine lause). Kahtluse korral saab kohus enne kaebuse menetlusse võtmist kaebaja tahet täpsustada. Nõude õiguslik kvalifitseerimine vastavalt kaebaja tahtele on kohtu ülesanne (HKMS § 158 lg 1; vt nt RKHKo nr 3-16-1903/69, p 24). Kohtud käsitasid kaebuses esitatud nõuet mittevaralise kahju hüvitamise nõudena. Vaatamata kaebuse nõude sõnastusele, ei ole kaebaja siiski väitnud, et kohus oleks tekitanud talle määruse sideettevõtjatele edastamise viivitamisega mittevaralist kahju. Kaebusest nähtub piisava selgusega, et kaebaja hinnangul peab riik hüvitama kahju, mis tekkis põhjusel, et tal ei õnnestunud maakohtu viivituse tõttu saada hüvitist isikutelt, kes olid talle väidetavalt mittevaralist kahju tekitanud. Selline kahju on käsitatav varalise kahjuna. (p-d 21 ja 22)


RVastS § 15 lg-t 1 tuleb kohaldada juhul, kui kohtule etteheidetav tegevus on käsitatav õigusemõistmisena PS § 146 tähenduses. (p 24) Kui seadus ei näe ette, et määruse teatavakstegemise aja peab määrama kohtunik, puudub alus pidada määruse teatavakstegemise aja kindlaksmääramist õigusemõistmise lahutamatuks osaks. Sel juhul ei saa kohtu viivitust määruse teatavakstegemisel käsitada õigusemõistmisena RVastS § 15 lg 1 tähenduses, mistõttu tuleb kahju hüvitamise nõue lahendada riigivastutuse seaduse 3. peatüki üldsätete alusel. (p 25)


Eeltõendamismenetluses tuleb tõendite kogumise määrus teha isikule, kes peab tõendid koguma, üldjuhul teatavaks viivituseta. (p 26)

3-21-924/12 PDF Riigikohtu erikogu 11.11.2022

Kinnipeetavale väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisest tekkinud vaidlus tuleb lugeda avalik‑õiguslikuks ning sellise vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Kinnipeetava väljapoole vanglat ravile suunamisega täidab vangla avalik-õiguslikku kohustust tagada tema ravi. Riik kasutab oma kohustuse täitmisel tervishoiuteenust osutava eraõigusliku juriidilise isiku abi. Kinnipeetaval tekib väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamise raames õigussuhe üksnes vanglaga, mitte teenust osutava haigla või kliinikumiga. Tervishoiuteenuse osutamisel tekkiva kahju eest vastutab vangla. Kannatanu ees ei vastuta ka haigla koosseisus tervishoiuteenust osutanud arst. (p-d 12–14)


Nii nagu kinnipeetava ravimisel vanglas mõjutab ka vanglavälise ravi praktilist korraldust märkimisväärselt kinnipidamisrežiim (sh teenuse osutaja valik, ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine inimese kasutusse; vrd 3-21-30/19, p 27). (p 11)


Väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisel tekkiva kahju eest vastutab vangla (RVastS § 12 lg 1). Riigile on omistatav nii tervishoiuteenust osutava eraõigusliku juriidilise isiku kui ka tema koosseisus tegutseva arsti tegevus. (p-d 12 ja 13)


Vaidlus kinnipeetavale väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud kahju hüvitamise üle tuleb lugeda avalik-õiguslikuks. Kahju hüvitamise nõue tuleb seetõttu lahendada riigivastutuse seaduse alusel (vrd RKÜKm nr 3-21-30/19, p 29 esimene lõik). Selle üle, kas avaliku võimu kandjale omistatav tegevus kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel on olnud õigusvastane, tuleb seejuures otsustada võlaõigusseaduse 41. peatüki alusel, mis sätestab tervishoiuteenuse osutamise tingimused. Teenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei või põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel teenust osutatakse (RKÜKm nr 3-21-30/19, p-d 25 ja 26). (p 16)

3-19-1340/25 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.10.2022

Alusetult maakatastris ebaõige kande parandamata jätmise kui jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist siis, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem (vt RKHKo nr 3-3-1-15-17, p 11). (p 18)


Ka kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud 10-aastane tähtaeg on põhimõtteliselt ennistatav (vt RKHKm nr 3-3-1-26-06, p 12; RKHKm nr 3-3-1-25-05, p 10). Avaliku võimu asutused ei kõrvaldanud viga pika aja jooksul (ebaõigetest andmetest lähtuti 15 aastat; kinnistu koos veealaga registreerimisest koguni 19 aastat (1999–2018)), mis võis kaebaja usaldust kehtiva olukorra suhtes süvendada. Kaebajale kõrgema hoolsuskohustuse panemine võrreldes avaliku võimu asutustega ei ole põhjendatud. Õiguste kaitse (PS § 14) ja hea halduse põhimõtetele tuginedes on riigiorganitel kohustus tagada asjaajamise ja registriandmete õigsus. Kaebaja suhtes oleks ebaõige jätta kaebetähtaeg ennistamata, arvestades, et kahjunõue puudutab just nende samade avaliku võimu kandjate tegevust (tegevusetust), kes ise samamoodi ekslikest registrikannetest lähtusid. (p-d 19 ja 20)

3-20-1449/54 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.09.2022

Sotsiaalkindlustusameti tegevus kaebaja kui andmesubjekti isikuandmete (andmed makstud puudetoetuse kohta) automatiseeritud töötlemisel (e-posti teel kindlustusandjale andmete edastamine) on IKÜM kohaldamisalas (IKÜM art-d 2 ja 3, vrd RKHKo nr 3-19-1207/21, p 14; EKo nr C-439/19 Latvijas Republikas Saeima, p‑d 66-67). (p 17)


Asja lahendamisel ei ole määravat tähtsust küsimusel, kas andmed puudetoetuse maksmise kohta on n-ö tavalised isikuandmed või terviseandmed IKÜM art 4 p 15 mõttes, st eriliiki isikuandmed (vt ka IKÜM põhjendus 35; vrd ka EKo asjas C-184/20 Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, p-d 117-128). Isikuandmete liigitamine terviseandmeteks kui eriliiki isikuandmeteks tagab IKÜM kohaselt nende kõrgema kaitsetaseme. Samas tuleb nii tavalisi kui ka eriliiki isikuandmeid töödelda õiguslikul alusel ja sellega kooskõlas ning järgides isikuandmete töötlemise põhimõtteid. (p 22)


Kaebajal ei ole SKA õigusvastase tegevuse tulemusel mittevaralist kahju tekkinud. Kindlustusandja ei saanud lisateavet kaebaja tervisliku seisundi vms kohta. Usutav on, et õigusvaidlus tekitas kaebajas stressi, nördimust, ebakindlust jm sarnaseid üleelamisi. Sedalaadi ebameeldivused ei ole siiski iseenesest käsitatavad mittevaralise kahjuna. Vastasel korral peaks mistahes õigusvaidlusega, mille inimene põhjendatult algatab, kaasnema suurem või väiksem rahaline hüvitis. Kehtiv õigus selleks alust ei anna. Mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad. Praegusel juhul ei ole kaebaja selliseid asjaolusid esile toonud. Kaebaja hingelised üleelamised SKA õigusvastase tegevuse tagajärjel ei ületa lävendit, mida saab lugeda mittevaraliseks kahjuks VÕS § 128 lg 5 mõttes. (p-d 30–30.5)


SKA kui vastutava töötleja tegevus kaebaja kui andmesubjekti isikuandmete automatiseeritud töötlemisel on isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalas. (p 17) SKA-l oli põhimõtteliselt õiguslik alus kaebaja isikuandmete, sh eriliiki isikuandmete kindlustusandjale edastamiseks ning kindlustusandjal nende töötlemiseks. Asjakohased normid nähtuvad nii IKÜM-st kui ka KindlTS-st. (p 23) Minimaalsuse põhimõttest tulenevalt peab konkreetsete isikuandmete töötlemine olema ka „vajalik“ kõnealuses aluses sätestatud eesmärgil töötlemiseks. (p 24) SKA edastas kaebaja puudetoetuse andmed kindlustusandjale õigusvastaselt, sest need andmed ei olnud IKÜM art 5 lg 1 p c ning KindlTS §-de 218 ja 219 mõttes „vajalikud“ kindlustusandja kohustuse ulatuse määramiseks. Kindlustusandja ei võinud puudetoetust töövõimetushüvitisest maha arvata. (p 26)


Andmesubjekti nõusolek on üheks õiguslikuks aluseks tema isikuandmete töötlemiseks (IKÜM art 6 lg 1 p a, art 9 lg 2 p a). Iseenesest võib ka enne IKÜM jõustumist antud nõusolek isikuandmete töötlemiseks olla kehtiv IKÜM jõustumise järel, kuid seda juhul, kui nõusolek vastab IKÜM-s sätestatule (vt IKÜM põhjendus 171). Nii eeldavad IKÜM art 4 p 11 ja art 7, et nõusolek vastaks kindlatele rangetele tingimustele (vabatahtlik, tehtud teadliku valikuna jne), kusjuures nõusoleku võib igal ajal tagasi võtta (art 7 lg 2 esimene lause, vt ka art 7 lg 4 nõusoleku eeldust lepingu täitmise tingimusena, IKÜM art 9 lg 2 p 1 nõusolek peab olema antud „selgesõnaliselt“ ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil töötlemiseks). (p 27.1) Kaebaja oli andnud nõusoleku kindlustushüvitise taotlemiseks üksnes ravimi soetamise kulude hüvitamiseks, mitte muude hüvitiste taotlemiseks. Õiguslik alus, millele töötleja isikuandmete töötlemisel tugineb, ei või olla andmesubjekti eksitav ega tema jaoks üllatuslik. (p 27.3)


Puudetoetust ei võinud LKindlS v.r § 30 lg 4 alusel makstavast töövõimetushüvitisest maha arvata, sest puudetoetus ei ole mõeldud sissetuleku kaotusest tingitud asendussissetulekuna. (p-d 25–26.2)


Osas, milles IKÜM ei reguleeri kahju hüvitamist, ning niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus EL õigusest tulenevate võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega, kohaldub liikmesriigi õigus. (p 19) Kuna SKA kui vastustaja tegevus oli õigusvastane, tuleb IKÜM art-st 82 ning RVastS § dest 7 ja 9 tulenevalt järgmiseks analüüsida kahjunõude ülejäänud eelduste täidetust. Kahju mõistet tuleb Euroopa Kohtu praktikat arvestades tõlgendada laialt ja sellisel viisil, mis kajastab täielikult IKÜM eesmärke. Kuna IKÜM ei defineeri kahju, võtab kolleegium arvesse ka RVastS §-des 7 ja 9 sätestatut. (p 28) SKA ei põhjustanud puudetoetuse andmete edastamisega kaebajale varalist kahju. Kuna kindlustusandja ei võinud töövõimetushüvitisest puudetoetust maha arvata, võib kaebajal olla kindlustusandja vastu nõudeõigus töövõimetushüvitise saamiseks hüvitisest maha arvatud puudetoetuse osas. (p-d 29–29.2)

3-20-1684/35 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.05.2022

Kuna vaidlusalune kahjunõue tugineb EL õiguse rikkumisele, siis tuleb selle lahendamisel arvestada asjakohast Euroopa Kohtu praktikat. Selle järgi on kaebajal õigus saada liikmesriigi viimase astme kohtu tekitatud kahju eest hüvitist, kui täidetud on kolm tingimust: 1) rikutud EL õiguse norm annab isikule õigusi, 2) rikkumine on piisavalt tõsine, st kui kohus on kohaldatavat õigust ilmselgelt rikkunud, 3) ilmselge rikkumise ja kahjustatud isikute kahju vahel on otsene põhjuslik seos. (p 15)

Kontrollistandard „ilmselge rikkumine“ osutab, et lävend vastutuse tekkeks on viimase astme kohtu vastutuse puhul kõrgem kui muudel liikmesriigi vastutuse juhtudel. Seega mitte igasugune liikmesriigi viimase astme kohtus normi ekslik tõlgendamine või kohaldamine ei too kaasa vastutust. Selline vastutus saab õigusemõistmise eripärast ja õiguskindluse tagamise vajadusest tulenevalt tekkida vaid erandlikul juhtumil. (p 18)

Hindamisel, kas tegu on piisavalt tõsise ehk ilmselge rikkumisega, tuleb arvesse võtta kõiki olukorda iseloomustavaid tegureid, eelkõige rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse astet, rikkumise tahtlikkust, õigusliku vea vabandatavust või vabandamatust, vajaduse korral seisukohta, mille on võtnud EL institutsioon, samuti seda, kui viimase astme kohus on jätnud täitmata oma kohustuse taotleda eelotsust. Euroopa Kohus on ka märkinud, et EL õiguse rikkumine on piisavalt tõsine, kui kohus ilmselgelt eiras Euroopa Kohtu asjakohast kohtupraktikat. (p 19)

Viimase astme kohtu tekitatud kahju hüvitamise eelduseks ei või seada süü tingimust, kuid seda võib arvestada ühe asjaoluna hindamaks, kas rikkumine oli ilmselge. (p 20)

Res judicata põhimõte ei välista liikmesriigi vastutust viimase astme kohtu toime pandud EL õiguse ilmselge rikkumise eest. Liikmesriigi vastutuse põhimõte võimaldab nõuda kahju hüvitamist, mitte kahju tekitanud kohtulahendi uut läbivaatamist. Küll aga peab kahjunõuet lahendav kohus vastama kõigile asja lahendamisel tähtsatele küsimustele, sh kas väidetava kahju põhjustanud kohtu tegevusega rikuti kaebaja EL õigusest tulenevaid õigusi. (p 21)

Ka kaebuse eseme väär määramine võib EL õiguse alusel kaasa tuua riigivastutuse, kui täidetud on eelkirjeldatud Euroopa Kohtu praktikas seatud tingimused. Seega tuleb jaatada EL õiguse alusel riigivastutuse tekkimise põhimõttelist võimalikkust olukorras, kus viimase astme kohus sisustab konkreetsel juhul kaebuse eset ning tõlgendab ja kohaldab seejuures võrdväärsuse või tõhususe põhimõtet rikkudes Eesti menetlusnorme viisil, mis jätab kaebaja ilma võimalusest tugineda tema EL õigusest tulenevatele materiaalsetele õigustele või teeb selle ülemäära keeruliseks. (p 22)

Riigikohus ei pannud otsust nr 3-16-1603/75 tehes toime ilmselget rikkumist, kui määras kaebuse alusel Eesti menetlusnormide kohaldamisel kindlaks vaidluse eseme, ei küsinud Euroopa Kohtult eelotsust ega peatanud kohtumenetlust Euroopa Komisjoni menetluse ajaks. (p-d 23–27)


Riigisisese riigivastutusõiguse ja EL õiguse vastuolu korral tuleb riigisisene norm või selle vastav osa EL õigusega seotud kahjuasjades jätta kohaldamata. Seejuures võib liikmesriik ette näha vastutuse ka vähem piiravatel tingimustel kui need, mille Euroopa Kohus on kohtupraktikas välja töötanud. RVastS § 15 lg 1 seab õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise üheks eelduseks kohtuniku toimepandud kuriteo kohtumenetluse käigus. See on rangem eeldus kui EL õiguses on ette nähtud. Seega tuleb RVastS § 15 lg 1 vastavas osas jätta antud juhul kohaldamata. (p 16)


Kaebuses väidetu kohaselt rikkus Riigikohus EL põhiõiguste harta art-st 47 tulenevat kaebaja õigust tõhusale õiguskaitsele. EL põhiõiguste harta art-l 47 on vahetu õigusmõju. Kui harta art-st 47 tuleneva õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte tagamiseks puuduvad EL õiguses täpsemad normid, kuulub halduskohtumenetluse normide kujundamine liikmesriigi menetlusautonoomia hulka. Seejuures tuleb aga nii normide kujundamisel kui ka nende kohaldamisel arvestada EL õiguses kehtivate võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega. (p 13)

3-20-1231/50 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.05.2022

ATS § 49 lg-t 6 saab kohaldada töövõime vähenemise hüvitamiseks üksnes juhul, kui haigus või vigastus on tekkinud teenistusülesannete täitmise tõttu ja õnnetusjuhtumi tagajärjel. Haigestumise korral, mille põhjuseks polnud õnnetusjuhtum, pole ATS § 49 tervisekahju nõude lahendamiseks asjakohane. (p 13)

ATS § 49 annab aluse nõuda hüvitist n-ö soodustingimustel - pole vaja tõendada kahju ulatust. Selliselt saab hüvitist nõuda vaid erandlikel juhtudel. ATS § 49 lg 6 alusel ei saa kindlas suuruses hüvitist nõuda mitte kõik ametnikud, kellel tuvastatakse teenistusülesannete täitmisega seotud töövõime vähenemine, vaid üksnes need, kelle töövõime vähenemine on tekkinud õnnetusjuhtumi tagajärjel. ATS § 49 lg 7 näeb ette kindlas suuruses hüvitised eriteenistuste ametnikele, kui töövõime on vähenenud nende vastu toime pandud ründe, nende poolt süüteo tõkestamise, päästesündmuse lahendamise või ohu tõrjumise tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu. (p 15)


Kohus peab tuvastama, et vastustajal on tekkinud kahju hüvitamise kohustus (RVastS § 7 lg-d 1 ja 2). Selleks tuleb kontrollida, kas vastab tõele väide, et rikutud on TTOS-s sätestatud tööandja kohustusi, mis on põhjustanud tervise kahjustumise. (p 18)


TTOS § 14 lg 5 p 6 kohaselt on töötajal õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist VÕS-s sätestatud ulatuses. Seega tuleb arvesse võtta ka kahjustatud isiku osa kahju tekitamisel (RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139). (p 18)

Kokku: 176| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json

Riigi Teataja veebisaidil kasutatakse kasutuskogemuse parendamiseks küpsiseid. Kas nõustute küpsiste kasutamisega? Rohkem teavet.