/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-21-3/11 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 15.06.2021

Määruse nr 242 mõne sätte kehtetuks tunnistamise korral võib tekkida õigusselgusetu olukord, mistõttu võib määruse §-de 71 ja 72 põhiseadusvastasuse korral tekkida vajadus asjassepuutuvust laiendada (vt RKÜK 25.01.2018, nr 2-15-17249/49, p-d 61-63). (p 30)


Sõltuvalt mõjutuse intensiivsusest jagunevad omandipõhiõiguse riived kaheks ning põhiseadus sätestab neile erinevad tingimused. Omandi selle omaniku nõusolekuta võõrandamise tingimused sätestab PS § 32 lõike 1 teine lause. Muud omandipõhiõiguse piirangud ehk omandikitsendused on tulenevalt PS § 32 lõike 2 teisest lausest tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga (vrd RKPJK 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p-d 35 ja 37). (p 32)

Kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku täielikult või peaaegu täielikult ilma omandiõiguse teostamise võimalusest, võib põhimõtteliselt olla tegemist faktilise sundvõõrandamisega PS § 32 lõike 1 teise lause tähenduses (vrd RKHKo 12.11.2018, nr 3-16-812/61, p 13). Sihtkaitsevööndi kaitsekord piirab tugevalt isiku võimalust kinnisasja kasutada. Metsakinnistu kasutamine väljendub eelkõige võimaluses metsa majandada (MS § 16). (p 33)

Kui kinnisasjale lisatud piirangud ei välista selle valdamist, kasutamist ja käsutamist täielikult ega ka peaaegu täielikult, siis ei ole võimalik käsitleda piirangute kehtestamist faktilise sundvõõrandamisena PS § 32 lõike 1 tähenduses. Tegemist on omandikitsendusega PS § 32 lõike 2 teise lause mõttes. (p-d 35-39)

Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. PS § 32 lõike 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt. (p 41)


Põhiseadus ei nõua igasuguse üldistes huvides isikule seatud omandikitsenduse hüvitamist. Samuti ei tulene põhiseadusest nõuet, et hüvitise maksmise kohustuse korral oleks hüvitis täielik ja kohene. Isikule tuleb tema omandile seatud kitsendustega tekitatud kahju hüvitada eelkõige juhul, kui hüvitise maksmata jätmine läheks vastuollu PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse ja PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse. Õiglase hüvitise maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuse tagamiseks tekib olukordades, kus ühe üksikisiku varaline kaotus on võrreldes teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur (RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09 p 61; RKPJK 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p-d 49-50). Seejuures on isiku kohustus tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta taluda seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab.

Ka sedalaadi hüvitamiskohustus saab tekkida vaid siis, kui isik leiab end oma tahtest ja tegevusest sõltumata olukorrast, kus ta peab avalikes huvides taluma intensiivsemaid subjektiivsete õiguste piiranguid võrreldes teistega (vrd RVastS § 16 lg 2 p 1). (p 40)

Olukorras, kus omandikitsenduse eest ei tule talumiskohustuse tõttu maksta kohest ja täielikku hüvitist, ei ole vähemalt mitte alati ja ka praegusel juhul põhiseadusvastane määrata hüvitis määruse nr 242 §-des 71 ja 72 sätestatud metoodika alusel, sh lähtudes osal juhtudel maa maksustamishinnast ja metsamaterjali keskmistest ühikuhindadest kolmel eelneval kalendriaastal. Iseäranis ei saa seda metoodikat põhiseadusvastaseks pidada olukorras, kus isik juba kinnistut omandades peab arvestama looduskaitseliste piirangute laienemise või karmistumise riskiga. (p 48)


Kuna omandikitsenduste hüvitis ei pea olema täielik, ei pea see praegusel juhul katma saamata jäävat tulu, mida isik oleks võinud teenida pelgalt tänu metsamaterjali kokkuostuhindade tõusule (vrd RKHKo 05.03.2021, nr 3-16-245/91, p-d 24-26).


Looduse kaitsmine on riigi põhiseadusest tulenev ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Looduskeskkond on pidevas muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende rakendamise ulatus. Selliste meetmete rakendamise vajadust tulevikus ei ole võimalik täielikult ette näha ning kogu vastutust nendega kaasnevate omandikitsenduste eest ei saa asetada riigile. PS § 32 lõike 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt. (p 41)


Kohtu taotlust õigusnormi põhiseadusvastaseks tunnistamiseks ei ole alust rahuldada, kui norm ei ole viinud põhiseaduse rikkumiseni konkreetses kohtuasjas. Sellise taotluse rahuldamata jätmine ei välista normi põhiseadusvastasust teistes olukordades (RKÜK 11.06.2019, nr 5-18-8/19, p-d 52 ja 71). (p 48)


Sihtkaitsevööndi kaitsekord piirab tugevalt isiku võimalust kinnisasja kasutada. Metsakinnistu kasutamine väljendub eelkõige võimaluses metsa majandada (MS § 16). (p 33)

Kuigi metsakinnistu puhul on metsa raiumise ja metsamaterjali kasutamise võimalus kinnisasja kõige olulisem majanduslik kasutusviis, ei seisne sellise kinnisasja majandamine siiski üksnes raiumises (vt MS § 16). Samuti ei saa kinnisasja kasutusvõimaluste hindamisel lähtuda ainult selle omaniku äriplaanist. Selgitada tuleb, kas kinnistut on põhimõtteliselt võimalik erahuvides kasutada. LKS § 30 ja määrus nr 12 (sihtkaitsevööndi kaitse-eeskiri) jätavad selleks vähe võimalusi, välistamata erahuvide teenimist siiski täielikult (vrd LKS § 29 loodusreservaadi kohta). (p 36)

Metsa raiumine eeldab metsateatise registreerimist Keskkonnaametis (MS § 41 lõige 81). Kui kavandatud raie ei vasta õigusaktide nõuetele, on Keskkonnaametil kohustus teatise registreerimisest keelduda ning sel juhul on raie välistatud (MS § 41 lõiked 8 ja 14). Kui raie toob kaasa väike-konnakotka häirimise, ei saa seda lubada (LKS § 55 lg 6 ja lg 61 p 2 ning MS § 41 lg 8). Kui sihtkaitsevööndi laiendamist põhjendati kotkapesa kaitsega, siis võib eeldada, et raiumine võib kotka elupaika mõjutada. (p 38)

3-16-245/91 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.03.2021

Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et LKS § 10 lg 1 alusel antaval määrusel, millega Vabariigi Valitsus võtab ala kaitse- või hoiualana kaitse alla, on vahetu toime konkreetse kinnisasja valdaja õigustele ja kohustustele. Sellisel määrusel on seetõttu materiaalses tähenduses haldusakti tunnused (vt RKHKo nr 3-3-1-85-10, p 20). (p 16)


Põhiseaduse § 25 järgi peab olema tagatud riigi poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Riigi tegevus, mille tõttu kehtisid kinnistutel üheksa aastat looduskaitselised piirangud, oli õiguspärane. Igasugust riigi õiguspärase tegevusega tekitatud kahju isikutele hüvitada ei tule. Hüvitist saab nõuda põhiõiguste erakordse, talumiskohustust ületava riive korral ja see õigus on sätestatud RVastS §-ga 16. (p 18)

Otsese varalise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivet pidada erakordseks juhul, kui kinnitust leiab väide, et kinnistute väärtus on oluliselt vähenenud selle pärast, et kinnistutel kehtis püsielupaiga kaitserežiim. (p 29)


Põhiseaduse § 25 järgi peab olema tagatud riigi poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Riigi tegevus, mille tõttu kehtisid kinnistutel üheksa aastat looduskaitselised piirangud, oli õiguspärane. Igasugust riigi õiguspärase tegevusega tekitatud kahju isikutele hüvitada ei tule. Hüvitist saab nõuda põhiõiguste erakordse, talumiskohustust ületava riive korral ja see õigus on sätestatud RVastS §-ga 16. (p 18)

Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)


RVastS § 16 sätestab, et isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Sellele sättele tuginemise eeldused on seega järgmised: haldusorgani õiguspärane tegevus, mis piirab erakordselt kannatanu põhiõigusi, varalise kahju tekkimine ning põhjuslik seos haldusorgani tegevuse ja kahju tekkimise vahel. (p 19)

Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)

Ei ole põhjendatud nõue hüvitada tulu, mida ta oleks võinud teenida luhtunud arendusprojekti kasumit investeerides. Kui puudub piisav kindlus, et arendusprojekti oleks saanud teostada, on tegemist omavahel liiga nõrgalt seotud põhjuste ahelaga. Mistahes kaudset lisakahju ei tule hüvitada isegi mitte selle õigusvastase tekitamise korral (VÕS § 127 lg 2; vrd RKHKo nr 3-3-1-11-15, p 26.3). Ammugi ei ole põhjust mistahes kaudset kahju hüvitada olukorras, kus see on tekitatud õiguspäraselt. RVastS § 16, erinevalt VÕS § 127 lg-st 1 ei näe põhimõtteliselt ette kogu kahju hüvitamist, vaid ainult õiglase hüvitise maksmise. (p 25)

Kaebaja on saamata jäänud tulu nõude seostanud ka asjaoluga, et kinnistutel kehtisid looduskaitselised piirangud üheksa aasta vältel. Kolleegium leiab, et ka sellest asjaolust tulenevat riivet ei ole praegusel juhul põhjust pidada erakordseks. Saamata jäänud tulu pole eespool (p 24) nimetatud põhjustel alust hüvitada isegi siis, kui see jääb üleüldse saamata. Olukord, kus ühekordse tulu teenimise võimalus lükkub pikka aega edasi, ei ole koormavam, kui üleüldse tulu saamata jäämine. (p 26)

Otsese varalise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivet pidada erakordseks juhul, kui kinnitust leiab väide, et kinnistute väärtus on oluliselt vähenenud selle pärast, et kinnistutel kehtis püsielupaiga kaitserežiim. (p 29)


Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)


Detailplaneering ei ole lõplik avalik-õiguslik kinnitus, et arendusprojekti elluviimine vastab kõigile nõuetele, sh keskkonnanõuetele. Mida enam möödub aega detailplaneeringu kehtestamisest, seda suurem on risk, et uued asjaolud võivad planeeringu elluviimise välistada. (p 24)


Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)

Ei ole põhjendatud nõue hüvitada tulu, mida ta oleks võinud teenida luhtunud arendusprojekti kasumit investeerides. Kui puudub piisav kindlus, et arendusprojekti oleks saanud teostada, on tegemist omavahel liiga nõrgalt seotud põhjuste ahelaga. Mistahes kaudset lisakahju ei tule hüvitada isegi mitte selle õigusvastase tekitamise korral (VÕS § 127 lg 2; vrd RKHKo nr 3-3-1-11-15, p 26.3). Ammugi ei ole põhjust mistahes kaudset kahju hüvitada olukorras, kus see on tekitatud õiguspäraselt. RVastS § 16, erinevalt VÕS § 127 lg-st 1 ei näe põhimõtteliselt ette kogu kahju hüvitamist, vaid ainult õiglase hüvitise maksmise. (p 25)

Kaebaja on saamata jäänud tulu nõude seostanud ka asjaoluga, et kinnistutel kehtisid looduskaitselised piirangud üheksa aasta vältel. Kolleegium leiab, et ka sellest asjaolust tulenevat riivet ei ole praegusel juhul põhjust pidada erakordseks. Saamata jäänud tulu pole eespool (p 24) nimetatud põhjustel alust hüvitada isegi siis, kui see jääb üleüldse saamata. Olukord, kus ühekordse tulu teenimise võimalus lükkub pikka aega edasi, ei ole koormavam, kui üleüldse tulu saamata jäämine. (p 26)


Looduskaitselistest piirangutest tuleneva põhiõiguste riive kompensatsiooniks on ette nähtud LKS §-s 20 sätestatud võimalus võõrandada kinnistud tasu eest riigile. Erinevalt sundvõõrandamise olukorrast ei näinud seadus kaebaja olukorras ette kohest hüvitist (vrd PS § 32 teine lause). (p 26)


Kuivõrd kaebaja oli kindlaks määranud alternatiivsete nõuete läbivaatamise järjekorra, siis oleks nende nõuete rahuldamata jätmine pidanud kajastuma kohtuotsuse resolutsioonis (HKMS § 162 lg 1). Alternatiivsete nõuete rahuldamata jätmist ei tule resolutsioonis kajastada juhul, kui kohus rahuldab järjekorras eespool oleva nõude ega lahenda seetõttu järjekorras tagapool olevaid nõudeid. Kui järjekorras eespool olevate nõuete rahuldamata jätmine kajastub kohtuotsuse resolutsioonis, saab kaebaja kasutada efektiivselt edasikaebeõigust (PS § 24 lg 5). Järjekorras tagapool asuva alternatiivse nõude rahuldamise korral rahuldab kohus kaebuse siiski täielikult (RKHKo nr 3-18-830/23, p 12). (p 34)

3-18-830/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.08.2020

Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb esmalt selgitada välja, kas kaebaja oleks PRIA õiguspärase tegevuse korral toetuse saanud.

Juhul kui kaebaja toetustaotlust ei oleks tohtinud rahuldada ka muudel põhjustel kui programmiperioodi lõppemine, on see kahjunõude rahuldamata jätmise aluseks, sest ka PRIA õiguspärase käitumise korral ei oleks kaebaja varaline olukord muutunud.

Kui kohus teeb kindlaks, et kaebaja toetustaotlus tulnuks rahuldada, tuleb hinnata, kas kaebaja oleks toetuse saamise korral olnud võimeline kõik toetusega seotud kohustused täitma. Ekslik on seisukoht, et kaebaja võimet toetusega seotud kohustused täita saab eeldada ainult juhul, kui ta on ka ilma toetuseta projekti ellu viinud. Ka muudel juhtudel on kaebajal võimalik põhistada, miks ta oleks just toetuse abil suutnud projekti ellu viia ja toetusega seotud kohustused täita. Näiteks võib kaebaja võimekust projekt nõuetekohaselt ellu viia kinnitada mõne varasema sarnases mastaabis projekti edukas elluviimine, põhimõtteliste kokkulepete olemasolu investeeringuobjekti soetamiseks juhuks, kui toetust saadakse, omafinantseeringu olemasolu, veenev äriplaan, aga ka lihtsalt head majandusnäitajad. (p 21)


Kui kaebaja esitas alguses tühistamis- ja kahju­nõude alternatiivsete nõuetena, tähendab kahjunõude võimalik rahuldamine siiski kaebuse täielikku rahuldamist. (p 12)


HKMS § 49 lg 1 käsitab kaebuse muutmisena selle nõude või aluse muutmist. Kui kaebuse aluseks olev põhiliste asjaolude kogum (HKMS § 41 lg 2) jääb samaks, ei saa kaebuse muutmiseks pidada õigusliku hinnangu muutmist sellele, kas hüvitatav kahju tuleks kvalifitseerida otseseks varaliseks kahjuks või saamata jäänud tuluks. Sõltumata kaebaja väidetest, otsustab kohaldatava õigusnormi üle kohus (HKMS § 158 lg 1). Samuti ei saa kaebuse muutmiseks pidada esitatud faktiväidete täiendamist või parandamist, kui nõude alus jääb samaks (HKMS § 49 lg 3 p 1). (p 14)


Vt RKHKo 3-16-1048/38, p 17; RKHKo 3-16-1634/24, p 26. (p 15)

Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta lähtekoha, et kui toetuse taotleja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused võib seejuures maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetuse taotleja ülejäänud vara väärtust (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 17)

Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)

Saamata jäänud tulu väljamõistmise korral ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks toetuse saanud (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 20)

Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb esmalt selgitada välja, kas kaebaja oleks PRIA õiguspärase tegevuse korral toetuse saanud.

Juhul kui kaebaja toetustaotlust ei oleks tohtinud rahuldada ka muudel põhjustel kui programmiperioodi lõppemine, on see kahjunõude rahuldamata jätmise aluseks, sest ka PRIA õiguspärase käitumise korral ei oleks kaebaja varaline olukord muutunud.

Kui kohus teeb kindlaks, et kaebaja toetustaotlus tulnuks rahuldada, tuleb hinnata, kas kaebaja oleks toetuse saamise korral olnud võimeline kõik toetusega seotud kohustused täitma. Ekslik on seisukoht, et kaebaja võimet toetusega seotud kohustused täita saab eeldada ainult juhul, kui ta on ka ilma toetuseta projekti ellu viinud. Ka muudel juhtudel on kaebajal võimalik põhistada, miks ta oleks just toetuse abil suutnud projekti ellu viia ja toetusega seotud kohustused täita. Näiteks võib kaebaja võimekust projekt nõuetekohaselt ellu viia kinnitada mõne varasema sarnases mastaabis projekti edukas elluviimine, põhimõtteliste kokkulepete olemasolu investeeringuobjekti soetamiseks juhuks, kui toetust saadakse, omafinantseeringu olemasolu, veenev äriplaan, aga ka lihtsalt head majandusnäitajad. (p 21)


Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta lähtekoha, et kui toetuse taotleja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused võib seejuures maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetuse taotleja ülejäänud vara väärtust (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 17)

Saamata jäänud tulu väljamõistmise korral ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks toetuse saanud (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 20)


Kuigi kaebaja nõuet ümberlükkavate või vähendavate tõendite esitamise koormus on ennekõike vastustajal, saab kohus nõuda ka kaebajalt tõendite esitamist, mille puhul võib eeldada, et just temal on nendele juurdepääs (HKMS § 59 lg 1). (p 18)

Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)


Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)


Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel on kohtute pädevuses mh hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (p 19)

3-16-1634/24 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.03.2020

Kolleegium on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-17-12, p 8, ja nr 3-3-1-11-15, p 12, otsus nr 3-14-52324/185, p 18.3). (p 20)


Kolleegium on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-17-12, p 8, ja nr 3-3-1-11-15, p 12, otsus nr 3-14-52324/185, p 18.3). (p 20)

Arvestades, et kahjunõude rahuldamise eelduseks ei ole kahju tekitanud haldusaktide kehtetus, vaid üksnes nende õigusvastasus (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-11-02, p 16; vt ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-123-09, p 12), ei takista haldusakti kehtivus alati kahju hüvitamist. (p 21)


Põllumajandusministri 12.05.2008. a määruse nr 46 „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 4 lg-s 2 sätestatud abikõlblikkuse nõude eesmärk pole teiste toetusetaotlejate õiguste kaitse, vaid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – et toetusraha kasutataks säästlikult ja otstarbekalt. Ka nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55 lg 5 p-s a sätestatud abikõlblikkuse reegli eesmärk ei ole kaebaja kui konkureeriva taotleja õiguste kaitse, vaid avalike huvide kaitse. Seetõttu ei ole kaebajal õigust nõuda hüvitist nende sätete võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest. (p-d 22 ja 23)


Vt p 26 ja annotatsioonid RKHK otsusele nr 3-16-1048/38, p 17.


Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine RVastS alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Kui pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. (p 26)


Otsusega, millega on jäetud toetustaotlus ekslikult rahuldamata, võib olla taotlejale tekitatud kahju. Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine RVastS alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Kui pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. (p 26)

Toetuse õigusvastase maksmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist ei välista ka Euroopa Liidu õigus. Euroopa Kohus on juba liidetud kohtuasjades nr 106-120/87: Asteris pidanud võimalikuks kahju hüvitamist ühenduse abiskeemi raames toetuse väljamaksmisega õigusvastase viivitamise eest (otsuse p 28), kusjuures sellist hüvitist ei peeta riigiabiks (otsuse p-d 23 ja 24). Ka hilisemas kohtuasjas C-410/13: Baltlanta selgitas Euroopa Kohus, et kuigi viidatud asjas käsitletud EL õigusaktid ei kohustanud liikmesriike võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et vaidlusaluse abi jaoks eraldatud rahalised vahendid jäävad alles, kuni abi andmise küsimus on lõplikult lahendatud, ei mõjuta liidu õigusnormid liikmesriigi vastu kahju hüvitamise nõude esitamist riigisisese õiguse väidetava rikkumise alusel (otsuse p-d 69 ja 70). (p 27)

Väide, et tagantjärele ei ole võimalik teada, kas kaebaja oleks taotluse rahuldamise korral projekti nõuetekohaselt ellu viinud, ei välista kahjunõude rahuldamist. Tekitatud kahju kindlaks tegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada hüpoteetiline olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Seda olukorda ei ole võimalik tervikuna tõendada, sest reaalsuses seda ei eksisteeri. Kaebaja väidetud hüpoteetilise olukorra (näiteks et kõik toetusega seotud kohustused oleks täidetud) tõenäosust on aga võimalik menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Vajaduse korral tuleb tõendada väiteid faktide kohta, millele omakorda tugineb väide hüpoteetilise olukorra tõenäosuse kohta (nt väide, et projekt on tegelikult ellu viidud). Kui kaebaja on viinud projekti ellu ilma toetuseta, võib eeldada, et ta oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud. Sellisel juhul tuleks ennekõike vastustajal põhistada, miks poleks nõuete järgimine olnud tõenäoline (vt põhjusliku seose tõendamise kohta ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 19). (p 30)

Põllumajandusministri 12.05.2008. a määruse nr 46 „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 4 lg-s 2 sätestatud abikõlblikkuse nõude eesmärk pole teiste toetusetaotlejate õiguste kaitse, vaid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – et toetusraha kasutataks säästlikult ja otstarbekalt. Ka nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55 lg 5 p-s a sätestatud abikõlblikkuse reegli eesmärk ei ole kaebaja kui konkureeriva taotleja õiguste kaitse, vaid avalike huvide kaitse. Seetõttu ei ole kaebajal õigust nõuda hüvitist nende sätete võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest. (p-d 22 ja 23)


Väide, et tagantjärele ei ole võimalik teada, kas kaebaja oleks taotluse rahuldamise korral projekti nõuetekohaselt ellu viinud, ei välista kahjunõude rahuldamist. Tekitatud kahju kindlaks tegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada hüpoteetiline olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Seda olukorda ei ole võimalik tervikuna tõendada, sest reaalsuses seda ei eksisteeri. Kaebaja väidetud hüpoteetilise olukorra (näiteks et kõik toetusega seotud kohustused oleks täidetud) tõenäosust on aga võimalik menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Vajaduse korral tuleb tõendada väiteid faktide kohta, millele omakorda tugineb väide hüpoteetilise olukorra tõenäosuse kohta (nt väide, et projekt on tegelikult ellu viidud). Kui kaebaja on viinud projekti ellu ilma toetuseta, võib eeldada, et ta oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud. Sellisel juhul tuleks ennekõike vastustajal põhistada, miks poleks nõuete järgimine olnud tõenäoline (vt põhjusliku seose tõendamise kohta ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 19). (p 30)


Nõustuda ei saa seisukohaga, et kohus pole pädev hindama, kas isik, kelle suhtes ei ole tehtud toetustaotluse rahuldamise otsust, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. Kahju hindamine ja kindlakstegemine on osa õigusemõistmisest PS § 146 esimese lause mõttes ning vältimatult vajalik PS §-s 25 sätestatud hüvitispõhiõiguse tagamiseks. Näiteks asjas nr 3-3-1-13-06 (otsuse p 15) pidas RKHK ehitusloa andmisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kaebaja kogemusi arvestades tõenäoliseks, et kaebaja oleks ehitusloa andmise korral saanud ka teised tegevuseks vajalikud load. (p 30)


Ebakindluse säilimist hüpoteetilise olukorra osas võib kohus arvesse võtta hüvitise suuruse määramisel (RVastS § 13 lg 1 p 5). Saamata jäänud tulust tuleb mh maha arvata haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu säästetud kulud (VÕS § 127 lg 5; RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). (p-d 30 ja 31)

Hüvitamiskaebuse esitaja peab piiritlema kahju, mille hüvitamist ta nõuab (HKMS § 37 lg 2 p 4 ja § 38 lg 1 p 5). Ühtlasi tuleb kaebajal seejuures näidata, millise aja seisuga ta varalise kahju suurust arvestab. Kahju suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta nii kulutusi, mida isik oleks pidanud tegema kahju arvestamise hetkeks, kui ka varaliselt hinnatavaid kohustusi selle hetke seisuga. (p 32)

Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta hüpoteesi, et kui kaebaja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse summa võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetustaotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused saab aga maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetustaotleja ülejäänud vara väärtust – näiteks kinnisvarale tehtavate kulutuste puhul suureneb eeldatavasti kulutuste tulemusena selle kinnisvara väärtus, ettevõtte tegevuseks vajalikku seadet ostes saab ettevõtja enda omandisse kulutustega samas väärtuses seadme.

Seejuures ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks menetluse tulemusena toetuse saanud.

Kui kahju suurust ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 kohaselt kohus. (p 33)


Hüvitamiskaebuse esitaja peab piiritlema kahju, mille hüvitamist ta nõuab (HKMS § 37 lg 2 p 4 ja § 38 lg 1 p 5). Ühtlasi tuleb kaebajal seejuures näidata, millise aja seisuga ta varalise kahju suurust arvestab. (p 32)

3-16-1048/38 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.04.2019

Riigilt investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-39-14, p 13 ja 3-3-1-16-14, p 23). Isikul ei teki subjektiivset õigust saada toetust ainuüksi põhjusel, et toetuse saamiseks esitatud taotlus vastab toetuse saamise tingimustele. Samuti ei loo subjektiivset õigust otsus, millega tunnistati sellise taotluse rahuldamata jätmise otsus kehtetuks. Subjektiivne õigus saada toetust tekib taotluse rahuldamise otsusega toetuse määramisest, millega ühtlasi tekib isikul õigus nõuda toetuse väljamaksmist vastavalt toetuse määramise tingimustele. (p 16)


Määruse nr 1698/2005 art 71 lg 1 kohaselt ei ole lubatud programmiperioodiks 2007–2013 ette nähtud EAFRD toetust pärast 31.12.2015 välja maksta ning järelikult ei võinud sellist toetust 2016. a-l ka enam määrata. Seega oli õiguslik alus kaebaja taotluse rahuldamiseks ära langenud. Määruse nr 1698/2005 art 71 lg-s 1 sätestatud keeld kehtib, sõltumata sellest, kas liikmesriik oli meetmele eraldatud summa enne 31.12.2015 ära kasutanud või mitte. (p 11)

Kolleegium nõustub vastustaja ja kaasatud haldusorgani seisukohaga, et 2016. a-l ei olnud enam lubatud programmiperioodi 2014–2020 raha arvel programmiperioodi 2007–2013 alusel esitatud taotlusi rahastada. Määruse nr 1974/2006 art 41b lg 2 kohaselt ei tohi liikmesriigid võtta endale uusi juriidilisi kohustusi abisaajate suhtes vastavalt määrusele nr 1698/2005 alates päevast, mil nad hakkavad programmiperioodiks 2014–2020 kehtestatud õigusraamistiku alusel võtma endale uusi juriidilisi kohustusi abisaajate suhtes. Euroopa Komisjon kiitis Eesti maaelu arengu programmi aastateks 2014–2020 heaks 13.12.2015. Seega ei olnud võimalik kaebaja taotlust 2016. a-l uue programmiperioodi rahaliste vahendite arvel rahastada ning taotlus tuli jätta rahuldamata. (p 13)


Praeguses asjas ei too eksliku õigusliku aluse kasutamine kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamist, sest samasisulise otsuse andmiseks esinevad õiguslikud ja faktilised alused (vt RKHK praktika kohta nt otsus nr 3-15-1022/29, p 22). (p 12)


Otsusega, millega on jäetud toetuse saamise taotlus ekslikult rahuldamata, võib olla taotlejale tekitatud kahju, kuid kahju hüvitamise võimalikkus tuleb välja selgitada kahju hüvitamise nõude lahendamise käigus. (p 17)


Kui puudub alus kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda lisaks toetuse taotlemisega seotud kulude hüvitamisele ka toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (nt tulu, mille isik oleks teeninud põllumajandustoodete müügist; tuluks võib olla ka äriühingu vara suurenemine seoses investeeringu tegemisega). Saamata jäänud tulu ei ole siiski samastatav õigusvastaselt määramata jäänud toetuse summaga. Saamata jäänud tulust tuleb muuhulgas maha arvata investeeringutoetusest ilmajäämise tõttu säästetud kulud (RVastS § 7 lg 4, VÕS § 127 lg 5). (p 17)


Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine riigivastutuse seaduse alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Seda, kas haldusorgan oleks õiguspäraselt toimides isikule toetuse määranud, tuleb hinnata faktiliste asjaolude ja toetuse andmist reguleerivate sätete alusel õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahelise põhjusliku seose tuvastamise käigus (vt täpsemalt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-11-15, p-d 12 ja 13). (p 17)


Kohustamiskaebuse lubatavus ega põhjendatus ei sõltu kahju hüvitamise nõude väljavaadetest. Otsusega, millega on jäetud toetuse saamise taotlus ekslikult rahuldamata, võib olla taotlejale tekitatud kahju, kuid kahju hüvitamise võimalikkus tuleb välja selgitada kahju hüvitamise nõude lahendamise käigus. (p 17)

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json