/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 38| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-19-1416/43 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.06.2021

RVastS § 18 lg 2 järgi võib kannatanu juhul, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega ei võimalda seadus esitada kahju hüvitamise taotluse kohta kohtueelses menetluses tehtud otsuse tühistamise nõuet (vrd RKHKo nr 3-3-1-86-12, p 15). See nõue on hõlmatud kahju hüvitamise nõudega. (p 17)


Vastustaja õigusvastane keeldumine võimaldada kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi tema 2013. aastal sündinud pojaga, samuti tema ema ja õega rikkus kaebaja õigust pere- ja eraelu puutumatusele. Vahistatu peresuhted tema lapse, ema ja õega on PS § 26 kaitsealas (vt RKÜKo nr 5-18-8/19, p 58). Tegu on isikutega, kes on loetletud VangS § 25 lg-s 1 lähedaste hulgas, kellega kinnipeetavatele võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi. Pikaajalise kokkusaamise keeld mõjutab negatiivselt vahistatu õigust hoida peresuhteid. Keeld riivab seetõttu vahistatu PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele, mis tähendab õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (vt RKÜKo nr 5-18-8/19, p-d 58 ja 59). (p 23)

Hüvitist määrates tuleb arvestada seda, et ajaks, mil vastustaja kaebaja taotlused läbi vaatamata jättis, ei olnud ta oma lähedastega pikaajalisi kokkusaamisi saanud juba enam kui kahe aasta vältel. Seetõttu põhjustas vangla keeldumine perekonnapõhiõiguse olulise riive. Tuleb eeldada, et noore lapse puhul avaldavad aastaid kestnud suhtluspiirangud suhtele isaga olulist mõju. (p 30)


RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu õigusvastane tegevus oli süüline. Süü vormid on võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 järgi hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Piisab ka organisatsioonilisest süüst (vt RKHKo nr 3-16-1903/69, p 33 ja RKHKo nr 3-14-52324/185, p 18.2), st arvesse tuleb võtta süüd avaliku võimu kandja mistahes otsustustasandil. Nii vastustaja tegevust kui ka selleni viinud VangS § 94 lg 5 kehtestamist tuleb pidada tahtlikuks. (p 27)


vt. RKHKo nr 3-16-1903/69, p 34. (p 28)


Kuigi võimalus suhelda kirjavahetuse ja pakkide teel aitab kaasa suhete säilitamisele täiskasvanud lähedastega, ei saa seda pidada tõhusaks suhtlemisviisiks väikelapsega. Kirjavahetus ja telefonikõned võivad täiendada, kuid ei asenda lapse ja vanema silmast silma kohtumisi (vt ka K. Žurakovskaja-Aru, „Lapse õigus vs. võimalus suhelda vangistuses vanemaga - vanglavälisest suhtlemisest ümberpööratuna“, Juridica VI/2015, lk 411). Lühiajalised kokkusaamised, mille ajal on kinnipeetav lapsest klaasist vaheseinaga eraldatud (vt VangS § 24 lg 1 ja VSKE § 31 lg 2), ei ole samuti väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks hea lahendus. Oluline on, et laps kohtuks vanemaga lapsele sobivas keskkonnas ning et neil oleks võimalus füüsiliseks kontaktiks (vt K. Žurakovskaja-Aru (2015), lk 414). (p 30)


VSKE § 31 lg 21 p 3 järgi võib klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise võimaldada vangla poolt korraldatavate tegevuste raames VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil. Kuigi selle sätte sõnastus ei ole hästi õnnestunud ja selles sisalduv norm võib jääda lugejale raskesti mõistetavaks, tuleneb sellest kinnipeetava õigus taotleda eraldamiseta lühiajalist kokkusaamist oma lähedastega ning vangla kohustus lahendada selline taotlus kaalutlusvigadeta ja taotleja perekonnapõhiõigust austades. Seejuures ei piisa eriti väikelapsega kokkusaamise puhul üksnes eraldusklaasi puudumisest, oluline on ka füüsilise kontakti võimalus ja sobiv keskkond. (p 31)


vt. RKHKo nr 3-18-562/32 p-d 10 ja 11. (p 33)


Võimalus tegeleda kehakultuuriga teenib eesmärki hoida kinnipeetavate füüsilist ja vaimset tervist. Vanglal tuleb VangS § 55 lg-s 1 sätestatud kohustust täites seda eesmärki silmas pidada. Pikema aja vältel 23 tunniks ööpäevas oma kambrisse suletud vahistatu tervis võib väheste liikumisvõimaluste ja kehakultuuriga tegelemise võimaluste piiratuse tõttu kannatada saada. Sellise isiku tervise kaitseks ei pruugi piisata sellest, et vangla ei takista tal kambris või jalutushoovis keharaskustega harjutusi või venitusi teha. Kui see on vahistatu tervise kaitseks vajalik, tuleb vanglal tagada tingimused, mis võimaldavad tal mitmekesiseid harjutusi sooritada ja soodustavad kehakultuuriga tegelemist. Vangla kohustuse ulatuse kindlaks määramisel pole esmatähtis see, kas vangla arst on isikule konkreetsed harjutused ette kirjutanud. Piisavad võimalused kehakultuuriga tegeleda aitavad muuhulgas meditsiinilist nõustamist ja sekkumist vajavaid probleeme ennetada. (p 38)

EIK on selgitanud, et kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata värskes õhus kehakultuuriga tegelemise (outdoor exercise) võimalusele, selle kestusele ja tingimustele. Tegu on kinnipeetava heaolu ühe põhitagatisega. Värskes õhus sportimise rajatised peaksid olema piisavalt ruumikad ja hõlmama varjualust halva ilma puhuks (EIKo nr 42525/07 ja 60800/08, p-d 150 ja 151). EIK on korduvalt märkinud, et värskes õhus sportimise lühike kestus, mis piirdub ühe tunniga päevas, on faktoriks, mis halvendab sellise kinnipeetava olukorda, kes on ülejäänud ajaks suletud oma kambrisse (vt nt EIKo nr 41833/04, p 88 ja EIKo nr 3242/03, p 69). Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on selgitanud, et mida pikem on vahi all viibimise periood, seda mitmekesisem peab režiim olema. Seejuures tuleb igaühele tagada vähemalt tunniajane värskes õhus kehakultuuriga tegelemise võimalus sobilikes tingimustes (CPT „Remand detention“, väljavõte 26. üldraportist, avaldatud 2017, p 58). (p 39)

Kambris kehakultuuriga tegelemine mõjutab paratamatult sealset õhu kvaliteeti ega pruugi seetõttu mitmekesi kambris viibimise korral aktsepteeritav olla isegi juhul, kui kambri õhu kvaliteet ja õhuvahetus vastavad eluruumidele esitatavatele nõuetele (vt VangS § 45 lg 1). (p 42)


Kuigi VangS § 55 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmisel tuleb vanglal arvestada VangS § 90 lg-tes 3 ja 5 sätestatud erisustega, ei välista nimetatud sätted siiski pikaajalisele vahistatule piisavate kehakultuuriga tegelemise võimaluste tagamist. Siinkohal on oluline silmas pidada ka seda, et vahistatut ei tohi süütuse presumptsiooni kohaselt (PS § 22 lg 1) käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud kohtuotsus. Seega ei tohiks vahistatu kinnipidamistingimused olla pikka aega vältava kinnipidamise korral karmimad kui süüdimõistetutel, kui õiguste ulatuslikumaks piiramiseks ei ole mõjuvat põhjust. (p 40)


Kaebuse rahuldamise ulatus ei sõltu menetluskulude jagamise kontekstis mitte üksnes sellest, mis ulatuses rahuldatakse kaebaja kahjunõue, vaid ka sellest, millise osa kohtuvaidluse sisust moodustavad õiguslikud küsimused, mille alusel kohus kaebuse osaliselt rahuldab. (p 49)

3-19-1207/21 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.01.2021

Rehabilitatsiooniplaani SKA dokumendiregistris registreerimise toimingud on käsitatavad isikuandmete töötlemisena isikuandmete kaitse üldmääruse art 4 p 1 ja 2 kohaselt ja SKA on art 4 p 7 kohane vastutav töötleja. (p 14)


Liikmesriigi seadusandja on pädev reguleerima kahju hüvitamist nii juhul, kui see on tekitatud riigisisese õiguse rikkumisega, kui ka juhul, mil kahju tekitamisel rikuti EL õigust. Riigisisese riigivastutusõiguse ja EL õiguse vastuolu korral tuleb riigisisene norm või selle vastav osa EL õigusega seotud kahjuasjades jätta kohaldamata (RKHKo 3-3-1-84-12, p 20). Seejuures tuleb silmas pidada, et liikmesriigi õigusnormid ei tohi olla ebasoodsamad, kui kohaldatakse sarnastes riigisiseses õiguses sätestatud olukordades (samaväärsuse põhimõte), ning need ei või muuta liidu õigusest tulenevate õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vrd nt EKo C-295/04-C-298/04: Manfredi, p-d 62-64, 98). See kehtib ka kahjuhüvitise rahas väljamõistmise ja suuruse üle otsustamisel. Isikuandmete kaitse üldmääruse art 82 ei nõua hoiatava või karistusliku eesmärgiga kahjuhüvitist. Detailne karistava ja heidutava iseloomuga trahvide määramise normistik on toodud üldmääruse art-s 83. Olukorras, kus EL õigus ei nõua hoiatava või karistusliku eesmärgiga kahjuhüvitist, tuleks see välja mõista vaid juhul, kui sellist hüvitist saab välja mõista analoogse riigisisese normi alusel algatatud vaidluses (EKo C-295/04-C-298/04: Manfredi, p-d 92-93; vrd ka nt C-407/14: Arjona Camacho). Isikuandmete kaitse üldmääruse põhjenduses 146 tehtud viidet „täielikule ja tõhusale“ hüvitisele tuleb Euroopa Kohtu praktikat silmas pidades sisustada kui kohustust hüvitada tegelikult tekkinud kahju (vrd nt EKo C-407/14: Arjona Camacho, p-d 33-34; C-481/14: Hansson, p-d 33-35; C-99/15: Liffers, p 25). Vaidlustatud akti tühistamine või õigusvastasuse tuvastamine võib sõltuvalt asjaoludest olla piisav tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (vt nt F-46/09, V vs. parlament, p 167; C-239/12 P: Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, p 72). (p-d 17, 18)


Asjaolu, et isiku seaduslik esindaja on andnud varem nõusoleku andmete avalikustamiseks ajakirjanduses, ei muuda rehabilitatsiooniplaanile juurdepääsupiirangu lisamata jätmist õiguspäraseks (vrd ka RKHKo 3-3-1-85-15, p 18; RKTKo 3-2-1-18-13, p 16). Need isikuandmete töötlemise toimingud on tehtud erinevatel õiguslikel alustel ja erinevatel eesmärkidel. Isiku nõusolek isikuandmete töötlemiseks hõlmab üksnes samal eesmärgil või samadel eesmärkidel tehtavaid isikuandmete töötlemise toiminguid (isikuandmete kaitse üldmääruse art 6 lg 1 p a, põhjendus 32 neljas lause). Kui vastutav töötleja töötleb isikuandmeid avaliku võimu teostamiseks, tuleb rangelt järgida vastavas õiguslikus aluses sätestatud isikuandmete töötlemise eesmärki ja isikuandmete töötlemise põhimõtteid (art 5; art 6 lg 1 p e, lg 3; art 9 lg 2 p-d b, g, h). (p 21)


Eriliiki isikuandmetega rehabilitatsiooniplaani avalikustamine rikub eraelu puutumatust (PS § 26, puuetega inimeste õiguste kaitse konventsiooni art 22). Lisaks isiku üldisele isikuandmetele (nimi, vanus, kontaktandmed, hariduskäik) tungib rehabilitatsiooni plaanis sisalduvate andmete (arsti, logopeedi ja füsioterapeudi kirjeldused ja hinnangud isiku vaimse ja füüsilise tervise ja arengu kohta jms) avalikustamine eraelu puutumatuse tuumiksfääri. (p 22)


Andmesubjekti puue ja sellest tulenev haavatavus ei tähenda seda, et isikut koheldakse just nende asjaolude tõttu eriliigiliste isikuandmete õigusvastasel avalikustamisel alavääristavalt või muul viisil inimväärikust alandavalt (vt ka PIK art 22 viimane lause). (p 23)


Rehabilitatsiooniplaanis sisalduvate eriliigiliste isikuandmete õigusvastase avalikustamise ja seeläbi eraelu puutumatuse rikkumise tagajärjel tekib isikul mittevaraline kahju, mis hõlmab VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hingelise valu ja kannatuste tundmine eeldab üldjuhul isiku arusaamisvõimet. Isegi kui isikul on vaimupuue ning see, kas ja kuivõrd ta mõistis toimunut ja seeläbi tegelikult hingelist valu ja kannatusi tundis, ei ole tuvastatud, tuleb lugeda kahju tekkinuks. Isiku terviseseisundit, käitumist ja iseloomu kirjeldavate isikuandmete avalikustamine ja seeläbi eraelu puutumatuse tuumiksfääri rikkumine võib mõjutada isiku turvatunnet suhtluses avaliku võimuga ja põhjustada kartust saada avalikkuse silmis häbimärgistatud. Isiku vaimupuue ei või tuua kaasa tema isikuandmete nõrgemat kaitset võrreldes täisteovõimega isikutega. See seisukoht ei ole vastuolus ka VÕS § 128 lg 5 sõnastusega („eelkõige“). (p-d 24, 24.1)


Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õigusrikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest. Kui tegelikult isikule tekkinud kahju ei ületa lävendit, mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitamist rahas, ei ole süü täpsel vormil tähtsust. (p-d 26, 27)


Rehabilitatsiooniplaan sisaldab palju eriliiki isikuandmeid, s.o andmeid, mis on oma olemuselt põhiõiguste ja -vabaduste seisukohast eriti tundlikud (vt üldmääruse põhjendus 51). Seetõttu on usaldusväärsuse ja konfidentsiaalsuse põhimõtte (üldmääruse art 5 lg 1 p f) tagamiseks võetavad meetmed ja nende range järgimine eriti oluline (vt üldmääruse art 24 lg 1, art 32, põhjendused 74, 75, 83). Andmete töötlemise isikulised, tehnilised ja organisatoorsed meetmed peavad maandama ohte ning tagama turvalise andmetöötluse, vältimaks ebaseaduslikku isikuandmete avalikustamist ja seeläbi isiku õiguste rikkumist (nt üldmääruse art 32 lg 1 p b „kestev konfidentsiaalsus“, p d „korrapärase testimise ja hindamise kord“). Kuigi raske tagajärje tekkimise ohtu leevendab asjaolu, et dokumendiregistris olevad dokumendid ei ole üldiseid interneti otsingumootoreid kasutades leitavad, ei tee see ohtu olematuks. Välistatud ei ole juhuslik tutvumine. Avaliku teabe taaskasutuse nõude tagamiseks on dokumendiregister ulatuses, milles ei ole kehtestatud juurdepääsupiiranguid, masinloetav ja allalaaditav (vt AvTS § 29 lg 4, § 28 lg 1 p 31 ja § 31 lg 4 koostoime). (p-d 27.1, 27.2)

3-16-1903/69 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.06.2020

RVastS § 14 lg 1 kohaldamiseks on nõutav, et kahju on tekitatud vahetult õigustloova akti või selle andmata jätmisega, mitte õigustloova akti alusel antud haldusakti või sooritatud toiminguga (vt RKHKo 3-3-1-64-04, p 24; 3-3-1-48-08, p 15; vrd 3-3-1-44-08, p 16; 3-3-1-84-12; 3-3-1-53-13; 3-16-1191/66, p 9; 3-16-2267/45, p 18). (p 21)

RVastS § 14 lg-s 2 nimetatud kahju, mis on tekitatud õigustloova akti alusel antud haldusaktiga, hüvitatakse RVastS §-des 7 ja 9, mitte RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud tingimustel. (p 22)

Kahju hüvitamise nõude lahendamine, lähtudes kahju vahetust tekitajast, ei või viia kaebaja seisukohast ebaõiglase tulemuseni. St olukorrani, et kuigi kogumis vaadatuna oleks kahju eest hüvitise väljamõistmine õigustatud, siis näiteks täitevvõimu tegevust ja seadusandja tegevust eraldi analüüsides ei oleks isiku õiguste riive piisavalt intensiivne, ei toimunud piisavalt pikka aega vms. Isiku seisukohalt toimib avalik võim ühtsena. (p 23)

Küsimus, millisel õiguslikul alusel tuleb kahju hüvitada, on õiguse kohaldamise küsimus, mis ei sõltu menetlusosaliste õiguslikest seisukohtadest. Selleks aga, et kohus saaks haldusaktiga tekitatud kahju eest hüvitise välja mõista, peab kaebaja olema osutanud kaebuse alusena haldusaktile. (p 24)

Õigusnormide kui abstraktsete käitumisjuhistega kaasneb paratamatult teatav ebakindlus, mis haldusõigussuhtes tuleb kõrvaldada haldusaktiga (vrd RKHKo 3-15-443/54, p 12). Sellisest ebakindlusest tingitud üleelamiste käsitamine kahjuna eeldab seetõttu teatud lävendi ületamist. (p 26)


Põhiseadusvastane seadus ei ole haldusorgani vastutust piiravaks või välistavaks asjaoluks RVastS § 13 mõttes. (p 34)


Kaebaja kohtumenetluses esitatud väidetest tuleneb, et kaebajal tekkinud mittevaralise kahjuna tuleb käsitada hingelisi üleelamisi, mida talle tekitas teadmatus, kas ta saab elada elamisloa alusel Eestis oma Eesti kodanikust pereliikme juures (ebakindlast olukorrast tulenev mure, pinge ja stress). Õigusnormide kui abstraktsete käitumisjuhistega kaasneb paratamatult teatav ebakindlus, mis haldusõigussuhtes tuleb kõrvaldada haldusaktiga (vrd RKHKo 3-15-443/54, p 12). Sellisest ebakindlusest tingitud üleelamiste käsitamine kahjuna eeldab seetõttu teatud lävendi ületamist. Praegusel juhul see ületatud ei ole. Vaatlusalune ajavahemik ei olnud kuigi pikk. Kaebajal oli Eestis viibimiseks sel ajal õiguslik alus, viisa. PPA menetlus oli pooleli ja selle lõpptulemus polnud teada. (p 26)

3-15-2943/85 PDF Riigikohtu halduskolleegium 04.06.2018

Kartserisse paigutamisega kaasneb intensiivne vabadusõiguse täiendav piirang RVastS § 9 lg 1 tähenduses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 12). Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks. (p 19)


Üksikvangistusena on käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alustega (st eeskätt oht enda, teiste või vangla julgeolekule) ning VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud asjaolud. Kui seda ei tehta, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 21). Seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambris viibimise kestust võimalik ette näha, kuna see sõltub jätkuvast ohu esinemisest. Täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgist tulenevalt ei saa nende kohaldamist lõpetada pelgalt kaebaja õiguste riive leevendamiseks, sest vangla julgeoleku tagamise vajadus võib olla kaalukam kui kinnipeetava kohustus taluda talle seatud lisapiiranguid (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 18.4). (p 16)


Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. (p 19)


Üksikvangistusena on käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Kinnipeetava distsiplinaarkaristuse täideviimise ja vangla julgeoleku vahel puudub otsene põhjuslik seos. Kuigi kahtlemata on distsiplinaarkaristusel teatav eripreventiivne eesmärk, määratakse distsiplinaarkaristus minevikus toime pandud teo eest ja distsiplinaarmenetluses ei tehta prognoosotsust tulevase distsipliinirikkumise võimalikkuse kohta. Seega ei ole kõigi distsiplinaarkaristuste katkematu järjestikune täideviimine vangla julgeoleku tagamiseks tingimata vajalik. Sellegipoolest tuleb VangS § 65 lg 1 järgi distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele pöörata kohe. Ilma VangS § 65 lg-s 2 sätestatud katseajata määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine tuleb edasi lükata üksnes siis, kui distsiplinaarkaristuse järjestikune kestus osutub asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks või isiku tervist kahjustavaks. (p-d 16–18)

Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada viibida kinnipeetaval mõistlik arv päevi vangla tavatingimustes (RKHK otsus asjas nr 3-15-3133, p 18). Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks. (p-d 15 ja 19)


Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale etteheidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 14). Vastustaja praeguses asjas väljendatud seisukohtade põhjal pole kahtlust, et kaebaja taotlus kartserikaristuste katkematu täitmisele pööramise peatamiseks poleks olnud tulemuslik. Seda näitab ka asjaolu, et pärast kahju hüvitamise taotluste esitamist jätkati distsiplinaarkaristuste katkematut täitmisele pööramist. RVastS §-s 5 sätestatud keelamisnõue ei ole RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite loetelus, mistõttu ei saa keelamiskaebuse esitamata jätmist hüvitamiskaebuse lahendamisel kaebajale ette heita. (p 14)


Kolleegium on korduvalt selgitanud, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem ja kannatanul on teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 11 ühes viidatud kohtupraktikaga). Kaebajale oli erinevate käskkirjadega määratud kokku 236 ööpäeva ulatuses kartserikaristusi ja ta võis põhjendatult arvata, et vastustaja pöörab need katkematult täitmisele. Vastustaja on ka praegu seisukohal, et selline praktika on VangS § 65 lg 1 järgi ainuvõimalik. Seega ei pidanud kaebaja praegusel juhul kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ära ootama kõigi kartserikaristuste täitmisele pööramist ja tal on võimalik nõuda hüvitist kogu kaebuses märgitud kartseris viibimise aja eest. (p 13)

3-15-3215/37 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.11.2017

Vt p 9. Vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-83-16, p 24; 3-3-1-38-13, p 21.


Vt p 9. Vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-83-16, p 24; 3-3-1-38-13, p 21.


3-3-1-9-17 PDF Riigikohus 27.06.2017

Kolleegium on RVastS § 9 lg-t 1 kohaldades pidanud võimalikuks mittevaralise kahju hüvitamist ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamisega (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-43-11). Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-14) . RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. (p 13)


Mitte igasugune arsti vastuvõtule viimata jätmine ei tekita niivõrd intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas. Küll aga on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendatud, kui on tuvastatud, et arsti juurde viimata jätmise tõttu jäi isikul saamata õigeaegne ravi ning ta pidi seetõttu kõhuvalude käes kannatama. (p 16)


HKMS § 109 lg 4 alusel menetluskulude jaotuse muutmine on kõrgema kohtu seadusest tulenev ülesanne, sõltumata sellest, kas menetluskulude jaotust on vaidlustatud või mitte Menetluskulude jaotust on vaja muuta sellepärast, et HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kohtul ei oleks võimalik alama astme kohtu lahendi muutmisel või uue lahendi tegemisel alama astme kohtus kantud menetluskulude jaotust omal algatusel muuta, ei oleks HKMS § 108 lg 1 eesmärki võimalik saavutada. HKMS §-d 108 ja 109 ei reguleeri riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist. Põhjendatud tasu ja vajalikud kulud RÕS mõttes ei sõltu kohtumenetluse tulemusest. Seetõttu puudub kõrgema astme kohtul vajadus omal algatusel seda ümber hinnata. Omal algatusel saab kõrgema astme kohus muuta üksnes vastaspoolelt riigituludesse väljamõistetava riigi õigusabi tasu proportsiooni (HKMS § 118 lg 2), sest see sõltub kohtumenetluse tulemusest. (p-d 17 ja 18)

3-3-1-95-16 PDF Riigikohus 21.06.2017

Kambri põrandapinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Mööblialust põrandapinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. (p 12)


Kohase hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta asjaolusid, et kinnipeetav viibis kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m2 (2,37–2,48 m2), kokku 265 päeval, seda ka pikka aega järjest (nt 40, 82 ja 94 päeva) ning need ajavahemikud vaheldusid päevadega, mil talle oli tagatud põrandapinda ka üle 2,5 m2 (2,5–2,99 m2, seda kokku 516 päeva), ning samuti viibis ta kambrites, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli ka üle 3 m2. Kohaseks hüvitiseks inimväärikuse alandamise eest on sellisel juhul 1500 eurot. (p 15)


Kui kinnipeetav viibis suurema osa sellest ajast ühes kambris, kus aeg-ajalt muutus vaid isikute arv, keda kambris hoiti, kuid seegi mitte drastiliselt, ning isegi kui ta mõistis kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad tema inimväärikust alandada, algab kaebetähtaja kulgemine siiski ajast, mil isik sai aru, et talle on kahju tekkinud. Lühiajalist kitsastes oludest viibimist ei ole põhjust pidada inimväärikust alandavaks, mistõttu ei mõisteta selle eest välja ka rahalist hüvitist. Seega ei hakka ka kahjunõude tähtaja kulg kohe kitsastesse tingimustesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast veel eraldi toimingut (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-98-16). (p 11)

3-3-1-90-16 PDF Riigikohus 12.04.2017

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK otsus asjas nr 3‑3‑1-38-13 ja seal toodud viited). (p 10)

Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala. Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid. Arvesse tuleb võtta kambripinna erinevust miinimumstandardist ja muid kinnipidamistingimusi. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-83-16 ja 3-3-1-42-15). (p 11)


Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala. Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid. Arvesse tuleb võtta kambripinna erinevust miinimumstandardist ja muid kinnipidamistingimusi. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-83-16 ja 3-3-1-42-15). (p 11)


3-3-1-86-16 PDF Riigikohus 29.03.2017

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-13 jt). (p 9)

Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, mistõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Samuti tuleb arvesse võtta seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist, millised olid muud kinnipidamistingimused ja kinnipeetava võimalused viibida kambrist väljas. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Arvesse tuleb võtta ka asjaolusid, mis ruumikitsikust leevendavad. (p 10-11)


Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, mistõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Samuti tuleb arvesse võtta seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist, millised olid muud kinnipidamistingimused ja kinnipeetava võimalused viibida kambrist väljas. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Arvesse tuleb võtta ka asjaolusid, mis ruumikitsikust leevendavad. (p 10-11)


3-3-1-85-16 PDF Riigikohus 29.03.2017

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-13 jt). (p 9)

Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, mistõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Samuti tuleb arvesse võtta seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist, millised olid muud kinnipidamistingimused ja kinnipeetava võimalused viibida kambrist väljas. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 10)


Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, mistõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Samuti tuleb arvesse võtta seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist, millised olid muud kinnipidamistingimused ja kinnipeetava võimalused viibida kambrist väljas. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 10)


3-3-1-89-16 PDF Riigikohus 17.03.2017

Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ega kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seejuures on kannatanu alandava kohtlemise kestus mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Arvesse võetakse mh ka Eesti üldist elatustaset, eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m2. Viimati öeldu kajastab isiku õiguste piiramise intensiivsust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16 ning seal viidatud lahendid.) (p 18)


Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et isikul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Küsimus, kas kahju tekitaja oma vastutust eitab, ei ole oluline. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-20-15 ja otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 10)


Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et isikul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Küsimus, kas kahju tekitaja oma vastutust eitab, ei ole oluline. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-20-15 ja otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 10)

Isiku väide, et ta ei saanud aru kambripinna väiksusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasusest, ei ole eluliselt usutav, kui tal oli olemas võrdlusvõimalus. (p 11)

Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ega kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seejuures on kannatanu alandava kohtlemise kestus mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Arvesse võetakse mh ka Eesti üldist elatustaset, eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m2. Viimati öeldu kajastab isiku õiguste piiramise intensiivsust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16 ning seal viidatud lahendid.) (p 18)


Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et isikul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Küsimus, kas kahju tekitaja oma vastutust eitab, ei ole oluline. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-20-15 ja otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 10)

Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ega kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seejuures on kannatanu alandava kohtlemise kestus mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Arvesse võetakse mh ka Eesti üldist elatustaset, eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m2. Viimati öeldu kajastab isiku õiguste piiramise intensiivsust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16 ning seal viidatud lahendid.) (p 18)


3-3-1-83-16 PDF Riigikohus 16.03.2017

Kinnipeetava haigestumine vanglas viibimise ajal ei kujuta endast iseenesest EIÕK art 3 rikkumist ja tervisekahju tekkimist, kui talle on õigel ajal tagatud kohane ravi. Kuna otsuse küüneseent mitte ravida tegi vangla arst, on tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes. HKMS § 4 lg 1 kohaselt ei kuulu see halduskohtu pädevusse. (p-d 20 ja 22) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)


Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-13 jt). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaks määramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 24)

Hüvitise määramisel tuleb arvestada, kui pikaajaliselt ja millistel ajavahemikel viibis kinnipeetav põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimustes. Arvesse tuleb võtta ka seda, kui palju sai kinnipeetav viibida väljaspool kambrit, muid kambri ja vangla üldtingimusi ning seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 25)


NB! Seisukoha muutus!

Varasem seisukoht oli, et EIK praktikast ega Eesti õigusaktidest ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). EIK suurkoda asus 20. oktoobri 2016 otsuses asjas nr 7334/13, Muršić vs. Horvaatia seisukohale, et kambrisisest sanitaarsõlme ei tuleks arvestada kambri üldpinna hulka, ning et mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. Riigikohus muudab EIK lahendist tulenevalt oma praktikat. (p 10-11)

Hüvitise määramisel tuleb arvestada, kui pikaajaliselt ja millistel ajavahemikel viibis kinnipeetav põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimustes. Arvesse tuleb võtta ka seda, kui palju sai kinnipeetav viibida väljaspool kambrit, muid kambri ja vangla üldtingimusi ning seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 25)

3-3-1-32-16 PDF Riigikohus 14.09.2016

Kui kriminaalmenetlus, mille ebamõistliku pikkuse eest isik mittevaralise kahju hüvitamist taotleb, lõppes enne kui jõustus SKHS, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt (SKHS § 23 lg 3 ja § 5 lg 1 p 6). Reeglina oleks selline nõue tulnud esitada prokuratuurile, v.a juhtumil, kui halduskohus oli kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud (SKHS § 23 lg-d 4 ja 5). Ringkonnakohtul oleks tulnud asja lahendamisel kohaldada SKHS-i tagasiulatuvalt. (p 11)

Mõistliku menetlusaja hindamisel SKHS kontekstis tuleb jätkuvalt lähtuda nii Riigikohtu kui ka EIK varasemast praktikast tulenevatest kriteeriumitest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks menetluses kaalul (vt nt RKKK otsus asjas nr 3-1-1-14-14). (p 13)


Mõistliku menetlusaja hindamisel SKHS kontekstis tuleb jätkuvalt lähtuda nii Riigikohtu kui ka EIK varasemast praktikast tulenevatest kriteeriumitest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks menetluses kaalul (vt nt RKKK otsus asjas nr 3-1-1-14-14). (p 13)


Kui kriminaalmenetlus, mille ebamõistliku pikkuse eest isik mittevaralise kahju hüvitamist taotleb, lõppes enne kui jõustus SKHS, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt (SKHS § 23 lg 3 ja § 5 lg 1 p 6). Reeglina oleks selline nõue tulnud esitada prokuratuurile, v.a juhtumil, kui halduskohus oli kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud (SKHS § 23 lg-d 4 ja 5). (p 11)


Kui kriminaalmenetlus, mille ebamõistliku pikkuse eest isik mittevaralise kahju hüvitamist taotleb, lõppes enne kui jõustus SKHS, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt (SKHS § 23 lg 3 ja § 5 lg 1 p 6). Reeglina oleks selline nõue tulnud esitada prokuratuurile, v.a juhtumil, kui halduskohus oli kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud (SKHS § 23 lg-d 4 ja 5). Ringkonnakohtul oleks tulnud asja lahendamisel kohaldada SKHS-i tagasiulatuvalt. (p 11)

Tõendada tuleb asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-78-11). Muu hulgas on mittevaralise kahju hüvitamine SKHS § 11 lg-s 3 ette nähtud ebamõistliku menetlusaja ületamise korral. Seega, kui tegemist on ebamõistliku menetlusajaga ületamisega, ei ole täiendavalt vaja teiste põhiõiguste rikkumise tuvastamist. (p 14)

Üldjuhul on mittevaralise kahju täpne ulatus subjektiivne ja sõltub nii konkreetsest isikust kui ka üksikjuhtumi asjaoludest. Kohus ei mõista isikule välja suuremat hüvitist, kui ta on ise nõudnud, kuna vastasel korral ületaks ta nõude piire (HKMS § 41 lg 1 teine lause). (p 17)


Üldjuhul on mittevaralise kahju täpne ulatus subjektiivne ja sõltub nii konkreetsest isikust kui ka üksikjuhtumi asjaoludest. Kohus ei mõista isikule välja suuremat hüvitist, kui ta on ise nõudnud, kuna vastasel korral ületaks ta nõude piire (HKMS § 41 lg 1 teine lause). (p 17)

3-3-1-54-15 PDF Riigikohus 17.06.2016

Isiku kinnipidamine VTMS § 44 alusel on väärteomenetluse toiming. On võimalik, et isiku suhtes kohaldatakse nii väärteomenetluse tagamise vahendina kinnipidamist kui ka järelevalvemeetmena kainenema paigutamist. Kuigi nii kinnipidamine kui ka kainenema paigutamine on suunatud isiku vabaduse piiramisele, on nende kohaldamise alused ja tingimused erinevad. Seadus ei välista ka kinnipeetava paigutamist kainenema. Kinnipidamine VTMS alusel ei n-ö neela kainenema paigutamist ega kujuta isiku jaoks iseseisvat piirangut. Erisuste rõhutamiseks tuleb osutada üksnes kainenema toimetatud isikute kinnipidamistingimustele. Isiku paigutamine kainenema on lisaks isiku kinnipidamisele täiendava stigmatiseeriva tähendusega. (p 25)


Õigusvastane täiendav vabaduse piiramine toob kaasa hüvitatava mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kahju suuruse määramisel tuleb arvestada piirangu intensiivsust, sh asjaolu, et isiku suhtes kohaldati väärteomenetluse raames kinnipidamist, ning kainenema paigutati isik lühikeseks ajaks. (p 26)


Joobeseisundi tuvastamise toimingud on selles asjas käsitatavad järelevalvetoimingutena. (p 17)

Isiku joobeseisundi tuvastamisele allutamise eelduseks on joobeseisundile viitavatel tunnustel põhinev kahtlus, et isik on pannud toime süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund või alkoholipiirmäära ületamine. Kui selline kahtlus võis tekkida isiku esitatud dokumentide hilisemal vaatlemisel tema elukohas, mitte sõiduki peatamisel tehtud toimingute käigus, võib politsei olla põhjendamatult allutanud isiku joobeseisundi tuvastamise toimingutele. Piisava professionaalse hoolsuse korral oleks politseiametnik pidanud ette nägema, et joobeseisundi tuvastamise toimingutega tõendite kogumine võimaliku varasema joobe kohta olukorras, kus isik viibis oma elukohas, oli lõpetanud sõiduki juhtimise ning politsei teadmisel ja nõusolekul sai siseneda ja viibida hoones, ei pruugi täita PPVS § 723 p-s 1 sätestatud joobeseisundi tuvastamise õiguslikke eeldusi. (p 19-20)

3-3-1-42-15 PDF Riigikohus 09.12.2015

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Arvestades Tallinna Vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada. (p 24)


Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on hüvitise määramise otsustamisel oluline asjaolu, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Seepärast ei saa kohtud tuletada senisest hüvitiste määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Liikmesriigi kohtud ei pea siiski määrama hüvitisi samas suuruses, kui seda teeb EIK. Liikmesriigi kohtud võivad arvestada kohalikku õigustraditsiooni ning riigi elatustaset ja üldist sissetulekute taset, samuti riigisisese õiguskaitse paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused (nr 42119/04: Firstov/Venemaa, p 31, 36; 25604/06: Tomayly/Venemaa, p 10; 38967/10: Mets/Eesti, p 31). (p 25-26)


EIK-i praktikast tulenevad tingimused, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase ja tema käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda ning kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57, käesoleval ajal veel jõustumata). 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p d 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). (p 14-15)

EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS § de 7 ja 9 alusel. (p 17) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 16.03.2017, nr 3-3-1-83-16, p 11)


RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (kolleegiumi 20. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes ei eelda VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist. (p 10)


3-3-1-48-15 PDF Riigikohus 04.11.2015

Piisav põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks on preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-14 ja määrus asjas nr 3-3-1-60-14). Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes ka edaspidi õigusvastaselt käituda (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-61-13). (p 10)


Varalise või mittevaralise kahju tekkimine valimistel osalemise võimaluse puudumise tõttu ei ole usutav. Ka EIK ei ole sarnastes asjades rahalise hüvitise väljamõistmist vajalikuks pidanud, vaid asunud seisukohale, et piisav on rikkumise tuvastamine (vt nt Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2), 74025/01, 06.10.2005, otsuse p 93; Firth jt vs. Ühendkuningriik, 47784/09 jt, 12.08.2014, otsuse p 18). (p 12)


Olukorras, kus isik jäetakse valijate nimekirja kandmata, on kõige tõhusam viis tema õiguste kaitseks kohustamiskaebuse esitamine halduskohtule. See nähtub ka EPVS § 24 lg 7 p st 2, mille järgi teeb halduskohus kaebuse rahuldamise korral valla- või linnasekretärile ettekirjutuse. (p 13)


Nii ELTL art 20 lg 2 p st "b" kui ka EL põhiõiguste harta art 39 lg st 1 tuleneb teiste liikmesriikide kodanikele õigus osaleda valimistel samadel tingimustel vastava liikmesriigi kodanikega. Need sätted ei reguleeri aga seda, millised need tingimused peaksid olema. EL põhiõiguste harta art 39 lg 2 näeb ette, et Euroopa Parlamendi liikmed valitakse otsestel ja üldistel valimistel vaba ja salajase hääletuse teel – eeltoodud määratlus on võrdlemisi üldine ega välista valimisõiguse teatavat piiramist. EL õigus jätab liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusruumi liikmesriigi kodanike valimistel osalemise tingimuste seadmiseks. Selles olukorras on kohtud õigesti asunud kontrollima EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 kooskõla PS-ga (vt ka RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-5-08) ja PS § 123 kaudu ka EIÕK-ga. (p 15)


3-3-1-70-14 PDF Riigikohus 17.12.2014

Põhiõigusi riivav toiming saab olla õiguspärane üksnes juhul, kui see tugineb seaduses sätestatud õiguslikule alusele, on kooskõlas menetlus- ja materiaalõigusega ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik, st proportsionaalne (PS § 3 lg 1 esimene lause ja § 10). (p 18)


PS § 20 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 2 kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, mh seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks. Kriminaalasjas, kus kaebaja oli ise kannatanu, kohaldati tema puhul sundtoomist, arestimajja lukustatud kambrisse paigutamist ja käeraudadega voodi külge aheldamist, see on käsitatav vabaduse võtmisena. Sundtoomise raames peeti kaebaja kinni ja eraldati perekonnaliikmetest. Tegemist oli kaebaja isiklikku ellu sekkumisega. (p 17)


Kohtu ülesanne on tõlgendada menetlusosalise avaldusi ja lähtuda tema tegelikust tahtest, kaitsmaks isikut õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel (HKMS § 2 lg-d 1 ja 4). Kuna praegusel juhul ei ole sundtoomise kohta määrust koostatud, ei saanud kaebaja seda eraldiseisvalt vaidlustada. Menetleja otsustus sundtoomise kohta ja sundtoomise käik fikseeriti sundtoomise protokollis. Eespool mainitud olukorras ei ole õige kaebaja tahet mõista selliselt, et ta vaidlustab üksnes sundtoomise faktilise täideviimise. Kaebaja tahteks on olnud vaidlustada sundtoomine tervikuna, sh uurimisasutuse menetleja otsustus sundtoomise kohta. Sellest sõltub nii kaebaja kinnipidamise kui ka tema suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamise õiguspärasus. (p 15)


Erandjuhtudel, st kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses, on halduskohus pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õiguspärasust (vt 31. augusti 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-35-10, p 55). Erandjuhul on lubatud halduskohtul kontrollida vaidlusaluse süüteomenetluse toimingute õiguspärasust. (p 13)

Uurija ei ole sundtoomise määrust teinud, tuleb uurija sundtoomise otsusele anda õiguslik hinnang sundtoomise protokollis protokollitud sundtoomise kui menetlustoimingu vaidlustamise raames (vt ka otsuse punkti 15). (p 16)


KrMS § 139 lg 2 p 1 kohaselt on sundtoomise esmaseks eelduseks, et isik on kutse kätte saanud. KrMS § 139 lg 2 p-st 1 ja § 170 lg 2 p-st 2 järeldub, et kui isikule ei ole kutset kätte toimetatud, käsitatakse seda kutsutava mitteilmumise mõjuva põhjusena. Kutse kättetoimetamine ei ole oluline mitte üksnes kutsutule tema kohustuse teatavaks tegemiseks, vaid see annab menetlejale õiguse piirata kutsutava õigusi täiendavate meetmetega, nt trahv või arest (KrMS § 138), sund¬toomine (KrMS § 139), tagaotsitavaks kuulutamine (KrMS § 140). Kui isik ei ole kutset kätte saanud, ei ole sundtoomise kohaldamise eeldus täidetud, mille tulemusena on sundtoomine õigusvastane. (p 19)

Antud juhul kaebaja uurimisasutusse ilmumata jätmist tuleb käsitada uurimisasutusse mõjuval põhjusel ilmumata jätmisena KrMS § 170 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes. Seega puudus uurimisasutuse menetlejal õiguslik alus kohaldada kaebaja suhtes sundtoomist. Sellest tulenevalt oli sundtoomise otsustus õigusvastane. (p-d 19.4 ja 19.5)

KrMS § 139 lg 5 lubab sundtoomisele allutatud isikut kinni pidada nii kaua, kui see on vajalik sundtoomise aluseks oleva menetlustoimingu tegemiseks, kuid mitte kauem kui nelikümmend kaheksa tundi. Kuna praegusel juhul puudus õiguslik alus kaebajat sundtuua, puudus õiguslik alus kaebajat kui sundtoomisele allutatud isikut ka kinni pidada KrMS § 139 lg 5 alusel. Sellest tulenevalt oli kaebaja arestimajas, sh kainestuskambris kinnipidamine õigusvastane. (p 20)


RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh vabaduse võtmise korral. Kuna praeguses asjas puudus õiguslik alus kaebajat sundtuua ja kinni pidada on tegemist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigusrikkumisega. Eelduslikult tekitas see kaebajale hingelist valu ja kannatusi. Õiguste rikkumine on olnud sedavõrd raske, mis õigustab RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaralise kahju hüvitamist rahas (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 23)


Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-83 13). (p 24)

Praeguses asjas pole kolleegiumil alust kahelda ka PPA süüs (RVastS § 9 lg 2). (p 24.3)

RVastS § 13 lg 1 p 2 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel. (p 24.4)

Eespool viidatud asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et tegemist oli kaebaja õiguste olulise rikkumisega, millega kaasnes kaebajale raske tagajärg. Sellisele raskele rikkumisele peab vastanduma tõhus kohtulik õiguskaitse. (p 25)


Kassaator väidab, et kohtud jätsid õigusvastaselt kohtumeditsiinilise ekspertiisi tegemata. (p 22) Halduskohtumenetluses võib tõenditeks olla ka eksperdiarvamus (HKMS § 56 lg 2, TsMS § d 293–305).

Tegemist ei ole kohtu kohustuse, vaid õigusega. Eksperdilt arvamuse küsimine on kohtu kaalutlusotsus. Kolleegium saab sekkuda ekspertiisi määramata jätmisesse, kui halduskohus on teinud kaalumisel vea. (p 22.1)

Halduskohus on kaalutlusotsuse tegemisel arvesse võtnud kõiki lubatud asjaolusid, sh arvestanud asjatundjate arvamusi ekspertiisi määramise mittevajalikkuse kohta. Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas puuduvad ilmsed tunnused selle kohta, et halduskohus oleks ekspertiisi määramata jätmisega teinud kaalumisvea. (p 22.3)

3-3-1-66-14 PDF Riigikohus 27.11.2014

Olemas oli kehtiv haldusakt, millega määrati PäästeTS § 14 lg s 3 sätestatud hüvitis. HMS § 61 lg 2 järgi haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguste lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. Haldusakti, millega määrati PäästeTS § 14 lg 3 alusel hüvitis, ei ole tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni pädevuse puudumise tõttu võimalik kehtetuks tunnistada ega hüvitist tagasi nõuda, hoolimata sellest, et jõus on ka praeguses asjas vaidlustamata jäetud Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 5. juuni 2012. a kokkuvõte, mille tegevusse kaasati ekspertarst ja milles leiti endiselt, et tegemist ei ole tööõnnetusega. Hüvitise tagasinõudmine oleks vastuolus HMS § 67 lg ga 2. (p 28)


PäästeTS § 14 lg s 3 on sätestatud avalik-õiguslik regulatsioon ja seetõttu on selles sättes nimetatud hüvitise määramise ja maksmise üle peetav vaidlus avalik-õiguslik, sõltumata sellest, kas päästeteenistuja tegutses töölepingu alusel või riigiametnikuna. HKMS § 4 lg 1 järgi on selline vaidlus halduskohtu pädevuses. (p 20)


Kuna ei ole kinnitust leidnud, et PäästeTS § 14 lg s 3 sätestatud hüvitise saamiseks esitatud taotluste läbivaatamisel viivitati õigusvastaselt, siis ei ole alust rahuldada ka Päästeameti vastu esitatud kaebust mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks. (p 30) Ka ei võimalda RVastS § 9 lg 1 välja mõista elukvaliteedi languse tõttu tekkinud mittevaralist kahju, isegi kui haldus- ja kohtumenetlusse astumine on tingitud vastustajate õigusvastasest tegevusest. (p 31)


PäästeTS § 14 lg s 3 ei sätestata sõnaselgelt, et hüvitist makstakse üksnes siis, kui püsiva töövõimetuse tekkimine on põhjuslikus seoses asutuse põhiülesannete täitmisel saadud vigastuse või tekkinud haigusega. Sellest sättest võib välja lugeda, et hüvitise määramiseks piisab, kui püsiv töövõimetus on tingitud asutuse põhiülesannete täitmise ajal saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel, st hüvitise saamiseks ei ole nõutav põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud tervisekahjustuse vahel. PäästeTS § 14 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud hüvitise maksmiseks ei piisa, et püsiv töövõimetus on tekkinud asutuse põhiülesannetest tulenevate teenistuskohustuste täitmisel, vaid et nõutav on ka põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud vigastuse või haigestumise vahel. (p 21) TTKS § 502 lg 1 järgi on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon nõuandev komisjon, mille eesmärk on patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmine ning hinnangust tulenevalt Terviseametile, Eesti Haigekassale ja tervishoiuteenuse osutajatele ettepanekute tegemine. Komisjoni pädevus on sätestatud sama paragrahvi lõikes 2. Selles sättes ei ole töövõimetuse põhjuse tuvastamise pädevust ette nähtud. PäästeTS § 14 lg s 3 sätestatud hüvitise määramisel ei saanud lähtuda tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni seisukohast. (p 27)


Päästeteenistuse seadus ei sätesta kohustust tasuda hüvitise määramise ja maksmisega viivitamise eest viivist ja intressi ning kompenseerida inflatsiooni.
Intressi ei ole avalik-õiguslikus suhtes võimalik nõuda, kui avalik-õiguslik norm ei näe ette intressi maksmise kohustust või õigust selle maksmist nõuda. Seda kinnitab ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg 1, mis eraõiguses seostab intressi maksmise kohustuse sellise kohustuse sätestamisega seaduses või lepingus. Viivitusintressi (viivise) näeb eraõiguslikes suhetes ette VÕS § 113, mille 1. lõike kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kolleegium on seisukohal, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS § ga 113 RVastS § 7 lg s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg s 1 sätestatud eeldused. Inflatsiooni tõttu kaotatud raha ei ole avalik-õiguslikus suhtes võimalik nõuda. Kõigepealt pole see ette nähtud ei avalik-õiguslike ega ka eraõiguslike sätetega. Teiseks on viivis (viivitusintress) määratud kompenseerima ka inflatsioonikadusid. (p 19)


PäästeTS § 14 lg s 3 ei sätestata sõnaselgelt, et hüvitist makstakse üksnes siis, kui püsiva töövõimetuse tekkimine on põhjuslikus seoses asutuse põhiülesannete täitmisel saadud vigastuse või tekkinud haigusega. Sellest sättest võib välja lugeda, et hüvitise määramiseks piisab, kui püsiv töövõimetus on tingitud asutuse põhiülesannete täitmise ajal saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel, st hüvitise saamiseks ei ole nõutav põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud tervisekahjustuse vahel. PäästeTS § 14 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud hüvitise maksmiseks ei piisa, et püsiv töövõimetus on tekkinud asutuse põhiülesannetest tulenevate teenistuskohustuste täitmisel, vaid et nõutav on ka põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud vigastuse või haigestumise vahel. (p 21)

3-3-1-53-13 PDF Riigikohus 31.03.2014

PS § 25 ei takista avalikes huvides kehtestada regulatsiooni, mis ei võimalda õigustloova akti andmise või andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Õigustloova akti andmise või andmata jätmisega tekitatud kahju võib puudutada suurt hulka isikuid ning võimaldada massnõuete esitamist. Kuna sellised nõuded võivad ülemäära koormata maksumaksjaid ja riigieelarvet ning raskendada riigi muude ülesannete täitmist, ka näiteks sotsiaalsete põhiõiguste tagamist, siis on taolistel juhtudel põhiseaduspäraselt võimalik piirata riigi vastutust seadusandja tegevuse või tegevusetuse eest. PS § 25 ei nõua, et seadusega oleks kehtestatud riigi vastutus kõigi põhiõiguste igasuguse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest. PS§ 25 ei nõua ka seda, et õigusselgust loova õigustloova akti õigusvastase andmata jätmisega tekitatud kõigi põhiõiguste igasuguse rikkumise korral peab järgnema riigi kohustus hüvitada tekitatud mittevaraline kahju. PS § 25 eesmärk ei ole Riigikohtu otsuse täitmata jätmise korral „trahvida“ riiki sel teel, et hüvitist mittevaralise kahju eest tuleb maksta ka isikutele, kellele haldusakti või -toiminguga samade põhiõiguste rikkumise korral hüvitist mittevaralise kahju eest maksta ei tule. Teisisõnu, kolleegium ei näe põhjust, miks tuleks õigustloova akti õigusvastase andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamisel erinevalt kohelda isikuid, kelle suhtes seadusandja on rikkunud Riigikohtu otsust ja jätnud õigustloova akti andmata, ning isikuid, kelle suhtes Riigikohus ei ole seadusandjale pannud õigustloova akti andmise kohustust. Kolleegium märgib, et traditsiooniliselt ongi riigi vastutus õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju eest avalikes huvides piiratud. (p 40)


Erastamine omandireformi kontekstis tähendas asja erastamisväärtpaberite või raha eest enda omandisse saamist. Erastamisõigus on paigutatav PS § 32 lg 2 esimese ja teise lause kaitsealasse üksnes kui õigus kasutada enda väärtpabereid või raha erastamiseks kui selliseks. PS § 32 ei kaitse avaliku võimu omandis oleva ühe või teise objekti erastamise võimalusi. PS § 32 lg 2 esimesest ja teisest lausest koostoimes PS §-dega 13 ja 14 tuleneb riigi kohustus luua õigusselged õigusinstituudid, mis on vajalikud selle sätte kaitsealas olevate õiguste teostamiseks. Omandireformi tingimustes, mis hõlmab eluruumide erastamist, tähendab PS § 32 koostoimes PS §-dega 13 ja 14 ka riigi kohustust luua erastamise kõigis aspektides selge õiguslik regulatsioon. Praegusel juhul on seda kohustust rikutud sellega, et puudus õigusselgus ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud vara erastamise õiguse kohta. Samas ei näe RVastS § 9 lg 1 ette mittevaralise kahju hüvitamist, kui rikutud on PS § 32. (p 37)

3-3-1-93-13 PDF Riigikohus 06.03.2014

Tulenevalt HKMS § 229 lg-st 2 lähtub Riigikohus ringkonnakohtu otsuse õiguspärasuse kontrollimisel nendest asjaoludest, mille on tuvastanud alama astme kohtud. Seetõttu ei saa Riigikohus ise tuvastada asjaolu ega anda asjas kogutud tõenditele teistsugust hinnangut, kui on seda teinud ringkonnakohus. Riigikohus saab kontrollida, kas ringkonnakohus on rikkunud asjaolu tuvastamisel materiaal- või menetlusõigust (HKMS § 211 lg 1). (p 10)


Inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta kumuleeruvat mõju konkreetse rikkumise asjaoludest, intensiivsusest, raskusastmest ja kinnipidamise kestvusest. (p 14) Kohtlemise kestuse puhul tuleb arvestada nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele (vt otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p-d 21 ja 23). Isiku kinnipidamine on jätkuv tegevus, mille kestel võivad tingimused muutuda. Seega ei pruugi inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral olla alati võimalik üheselt määrata kindlat hetke, millal kannatanu saab kahjust teada või peab sellest teada saama. (p 13)

Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-38-13 annotatsiooni.


Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg hakkab enamasti kulgema, kui lõppes toiming, millega kahju tekitati. Seega on kahjust teadasaamise hetkeks RVastS § 17 lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg 4 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppes isikule jätkuva toiminguga kahju tekitamine ja on täidetud RVastS § 17 lg 3 tingimused. Nt isiku kinnipidamine inimväärikust alandavates arestimaja tingimustes võib olla jätkuv haldustoiming, mille vältel toimub kahju tekitamine ning kahju lõplik ulatus selgub isikule pärast jätkuva toimingu lõppemist. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem. See juhtum erineb olukorrast, kus kahju tekitamine on küll lõppenud, kuid on ettenähtav, et kahju tekib selle toimingu tagajärjel edaspidi (nt määrus asjas nr 3-3-1-59-12, p-d 16–17). (p 14)

Kokku: 38| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json