5-25-80/23
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
08.05.2026 |
|
Õigusselguse põhimõte ei nõua üldjuhul seda, et mingit valdkonda puudutav regulatsioon oleks ammendavalt kirjas ühes seaduses. Seega ei pea ka kahju hüvitamise normid sisalduma samas seaduses, milles on sätestatud haldusorgani õigus anda haldusakt, mille alusel tegutsedes isikule kahju tekitatakse. (p 40)
PS § 32 lg-tes 1, 2 ja 3 tagatud omandipõhiõigus kaitseb igaühe omandit riigi riivete ehk igasuguse ebasoodsa mõjutamise eest. Sõltuvalt mõjutuse intensiivsusest jagunevad omandipõhiõiguse riived kaheks ning põhiseadus sätestab neile erinevad tingimused. Omandi selle omaniku nõusolekuta võõrandamise tingimused sätestab PS § 32 lg 1 teine lause. Muud omandipõhiõiguse piirangud ehk omandikitsendused on tulenevalt PS § 32 lg 2 teisest lausest tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga. (Vt RKPJKo nr 5-21-3/11, p 32 ja seal viidatud lahendid.) (p 41)
Sundvõõrandamisega PS § 32 lg 1 teise lause mõttes võib olla tegemist juhul, kui kinnisasjale kehtestatud piirangud jätavad omaniku täielikult või peaaegu täielikult ilma omandiõiguse teostamise võimalusest (RKPJKo nr 5-21-3/11, p 33; RKHKo nr 3-12-2486/130, p 17). Faktilise sundvõõrandamisega on tegemist, kui vaatamata omandiõiguse formaalsele säilimisele asetatakse omanik avaliku võimu meetmest tingitud intensiivse riive tõttu tema enda tahte vastaselt uude olukorda, kus tal pole oma vara suhtes enam põhimõtteliselt võimalik omaniku õigusi mõistlikul viisil enda erahuvides teostada (RKPJKo nr 5-21-3/11, p 36; RKHKo nr 3-12-2486/130, p 21; vt ka nt EIKo Vendrame jt vs. Itaalia, 47565/22, p 63). Omandi nõusolekuta võõrandamisel tuleneb PS § 32 lg 1 teisest lausest kohese ja õiglase hüvitamise kohustus. (p 42)
Kui sundvõõrandamisega ei kaasne kohese ja õiglase hüvitise maksmist, on sundvõõrandamine õigusvastane, sellise sundvõõrandamiseni viivat veeluba on võimalik halduskohtus vaidlustada ja sellega kaasnev kahju on hüvitatav õigusvastaselt tekitatud kahjuna RVastS § 7 lg 1 alusel (RKÜKo nr 3-4-1-4-12, p-d 70 ja 76). Seejuures, sõltumata kaebaja omandivabaduse riive intensiivsusest, ei tulene põhiseadusest kohustust hüvitada kaebajale juba enne kinnisasja omandamist kehtinud piiranguid (RKPJKo nr 5-21-3/11, p 34). (p 43)
Põhiseadus ei nõua igasuguse üldistes huvides isikule seatud omandikitsenduse hüvitamist. Omandikitsenduste põhiseaduspärasuse tagamiseks võib olla vajalik hüvitise maksmine, kui muul viisil ei ole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel. Samuti ei tulene põhiseadusest nõuet, et omandikitsenduse eest hüvitise maksmise kohustuse olemasolul peab hüvitis olema täielik ja kohene. Isikule tuleb tema omandile seatud kitsendustega tekitatud kahju hüvitada eelkõige juhul, kui hüvitise maksmata jätmine läheks vastuollu PS §-st 32 tuleneva erilise võrdsuspõhiõigusega ja PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Riigikohus on märkinud, et võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse. Õiglase hüvitise maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuse tagamiseks tekib olukordades, kus isiku talumiskohustust arvestades on ühe üksikisiku varaline kaotus võrreldes teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur (RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p-d 61 ja 63; RKPJKo nr 3-4-1-25-11, p-d 49 ja 50). (RKPJKo nr 5-21-3/11, p 40; RKPJKo nr, 5-22-5/16, p 51; RKHKo nr 3-12-2486/130, p-d 18 ja 27). (p 45)
Olukorras, kus veeseadus ei sätesta kinnisasja omandamiseks erikorda (vrd nt looduskaitseseaduse § 20), kohaldub KAHOS, kui VeeS § 192 lg 2 järgi antud veeloa alusel toimuva paisutamise tõttu tekib vajadus kinnisasi avalikes huvides omandada (KAHOS § 1 lg 2). KAHOS näeb kinnisasja omanikule ette tasu nii juhul, kui riik või kohaliku omavalitsuse üksus kinnisasja omandab (KAHOS § 11 lg 1), kui ka sundvalduse seadmisel (KAHOS § 39 lg 5). (p 48)
KAHOS § 4 lg 1 p 11 nimetatud „veekogu“ võib hõlmata ka veehoidlat, mille säilimine eeldab jõe jätkuvat paisutamist. See tähendab, et kui veehoidla säilitamine senise normaalpaisutustaseme juures lõhub kaldaid, tekitab alaliselt, perioodiliselt või ajutiselt üleujutuse vm ebasoovitava kõrvalmõju selliselt, et muudab negatiivselt mõjutatud kinnistu erahuvides kasutamise praktiliselt võimatuks, siis on lubatud kinnisasja omandada KAHOS § 4 lg 1 p 11 alusel. Kuivõrd veeloa annab Keskonnaamet, on sel juhul kinnisasja omandajaks KAHOS § 6 lg 2 mõttes riik. Kui KAHOS § 4 lg 1 p-s 11 sätestatud eesmärk on saavutatav kokkuleppel paisutamisest mõjutatud kinnisasja omanikuga või tema kinnisasjale sundvalduse seadmisega, tuleb seda kinnisasja omandamisele eelistada (KAHOS § 4 lg 2). Kui on selge, et eesmärk ei ole kinnisasja omandamiseta saavutatav, tuleb kinnisasja omandamisel eelistada kokkuleppemenetlust sundvõõrandamisele (KAHOS § 2 lg 1). Kinnisasi tuleb sundvõõrandada, kui paisutus põhjustaks kinnisasja faktilise sundvõõrandamise ja kinnistu kasutamiseks ei ole muud õigusliku alust või kui seda ei hüvitata omanikule muul viisil. Kui paisutamise tõttu kinnisasi või selle osa faktiliselt sundvõõrandatakse, kuid riik ühelgi moel õiglast ja kohest hüvitist maaomanikule ei taga, siis on omanikul võimalik faktilise sundvõõrandamiseni viinud veeluba vaidlustada. (p 50)
Juhul, kui riik kinnisasja omandamist ega sundvalduse seadmist vajalikuks ei pea, võib omanik alternatiivselt veeloa vaidlustamisele taotleda KAHOS § 4 lg 3 alusel riigilt kinnisasja omandamist. Seda tingimusel, et VeeS § 192 lg 2 alusel antud veeluba ei võimalda tal enda maad senisel sihtotstarbel kasutada. KAHOS § 4 lg 3 võib kohalduda ka omandikitsenduste korral, mis on leebemad kui sundvõõrandamine, kuid mis seavad isikule avalikes huvides teiste isikutega võrreldes erakordse koorma, mille intensiivsus ületab talumiskohustuse. (Vt ka RKHKo nr 3-21-1658/35, p 45.) KAHOS § 4 lg 3 on kohaldatav mistahes avalik-õigusliku kitsenduse korral, st see ei pea olema seotud mõne KAHOS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega. Lisaks tuleneb KAHOS § 4 lg 3 koostoimest § 39 lg-ga 2, et omanikul on kinnisasja omandamise asemel õigus taotleda samadel eeldustel ka enda kinnisasjale sundvalduse seadmist (RKPJKo nr 5-22-5/16, p 59). (p 51)
Kui omaniku taotlus tema kinnisasja omandamiseks või sellele sundvalduse seadmiseks jääb rahuldamata, siis on tal võimalik see otsus halduskohtus vaidlustada. Taotluse rahuldamise korral saab taotleja halduskohtus vaidlustada talle määratud hüvitise või tasu suuruse. (p 52)
Veeloa taotlejale on võimalik panna kohustus hüvitada veeloa alusel toimuva paisutamisega tekitatav kahju HMS § 53 lg 1 p 3 alusel lisatingimusena. See tähendab, et Keskkonnaametil on võimalik seada paisutamise õiguse tekkimine sõltuvusse kahjustatud isikutele hüvitise maksmisest. Samuti on võimalik kehtestada kahju hüvitamise kohustus veeloa põhiregulatsiooniga seotud lisakohustusena (HMS § 53 lg 1 p 2), st hüvitis tuleb maksta pärast paisutamisõiguse tekkimist. Valiku tegemisel tuleb Keskkonnaametil hinnata, kas paisutamine võib viia mõjutatud kinnisasja faktilise sundvõõrandamiseni. Kui Keskkonnaamet peab sellist tagajärge võimalikuks, siis selleks, et tagada maaomanikule kohene hüvitis ning veeloa õiguspärasus, tuleks eelistada lisatingimuse kehtestamist lisakohustusele. Kuivõrd otsus anda veeluba VeeS § 192 lg 2 alusel toimub Keskkonnaameti kaalutlusõiguse alusel, on veeloale kõrvaltingimuse kehtestamine lubatud (HMS § 53 lg 2 p 3). Kõrvaltingimuse seadmisega saab tagada, et veeloa alusel toimuva paisutamisega tekitatava kahju peab hüvitama sama isik, kes on veeloast huvitatud ja saab sellest eelduslikult majanduslikku kasu ning kellel on luba vaja, et täita avalikku ülesannet. Seda erinevalt KAHOS-e kohaldamisest, kus hüvitise peab maksma riik. Eelkõige võib hüvitamistingimuse seada tasu ja hüvitise ulatuses, mida kõrvaltingimust seadmata tuleks maksta veeloast tingitud sundvõõrandamise või sundvalduse eest. Kõrvaltingimusena kehtestatud hüvitamiskohustus ei tohiks üldjuhul ületada hüvitist, mille veeloa saaja peaks tasuma kinnisasja omanikule, kui tema nõusolek paisutamiseks tuleks asendada tsiviilkohtumenetluses (vt nt RKTKo nr, 3-2-1-12-11, p 32). (p 54)
Keskkonnaametil on pädevus lahendada paisutamisest mõjutatud isikule tekitatava kahju hüvitamise küsimus, kehtestades selleks veeloas kõrvaltingimusena loa taotleja kohustuse kahju hüvitada. Keskkonnaameti selline pädevus on sarnane kohaliku omavalitsuse üksuse õigusele lahendada konkreetse haldusakti põhiregulatsiooniga mitteseotud kahju hüvitamise küsimus (vt RKHKo nr 3-3-1-64-02, p 21; 3-21-459/55, p 23). Keskkonnaamet ei võta sellise kõrvaltingimuse kehtestamisega endale õigusemõistmise rolli. Kui veeloa taotleja või paisutamisest mõjutatud isik ei nõustu veeloas määratud kahju hüvitamise tingimustega, on mõlemal võimalik veeluba halduskohtus vaidlustada. (p 55)
Kui Keskkonnaamet otsustab kehtestada veeloa kõrvaltingimusena veeloa taotleja kohustuse hüvitada mõjutatud isikule paisutamisega tekitatav kahju, ei tohi vastavat kohustust sõnastada üldsõnaliselt. Hüvitise suurus ja selle maksmise tingimused peavad olema veeloas selgelt määratud. Vastupidisel juhul on haldusakt õigusvastane. (Vt RKHKo nr 3-3-1-53-16, p 15.) (p 56)
Kui sundvõõrandamisega ei kaasne kohese ja õiglase hüvitise maksmist, on sundvõõrandamine õigusvastane, sellise sundvõõrandamiseni viivat veeluba on võimalik halduskohtus vaidlustada ja sellega kaasnev kahju on hüvitatav õigusvastaselt tekitatud kahjuna RVastS § 7 lg 1 alusel (RKÜKo nr 3-4-1-4-12, p-d 70 ja 76). Seejuures, sõltumata kaebaja omandivabaduse riive intensiivsusest, ei tulene põhiseadusest kohustust hüvitada kaebajale juba enne kinnisasja omandamist kehtinud piiranguid (RKPJKo nr 5-21-3/11, p 34). (p 43)
RVasts § 16 lg-le 1 tuginemise eeldused on: (a) haldusorgani õiguspärane tegevus, mis (b) piirab erakordselt kannatanu põhiõigusi, (c) varalise kahju tekkimine ning (d) põhjuslik seos haldusorgani tegevuse ja kahju tekkimise vahel (RKHKo nr 3-16-245/91, p 19). Juhul, kui eelnimetatud eeldused on täidetud, saab RVastS § 16 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise nõude esitada riigi vastu ka isik, kelle kinnisasja VeeS § 192 lg-s 2 nimetatud veeloa alusel toimuv paisutamine kahjustab. (p 58)
RVastS § 16 lg 2 p-st 4 tuleneb, et kui seadus ei sätesta teisiti, siis ei saa RVastS § 16 lg-s 1 nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles hüvitise maksmise küsimus on reguleeritud muude seadustega. Põhimõtteliselt on võimalik hüvitada paisutamisest mõjutatud kinnisasja omanikule VeeS § 192 lg 2 järgse veeloa alusel õiguspäraselt tekitatav kahju KAHOS-e kohaselt. Selleks vajaliku menetluse saab algatada nii riik kui ka mõjutatud kinnisasja omanik. Pelgalt see ei välista aga maaomaniku alternatiivset võimalust nõuda talle omandiõiguse riivega tekitatud kahju eest riigilt hüvitist RVastS § 16 lg 1 alusel. RVastS § 16 lg 2 p 4 mõte pole välistada kahju hüvitamist olukordades, kus KAHOS § 4 lg-id 1 ja 3 ei kohaldata. (p 59)
|
| 3-21-1266/62
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.01.2026 |
|
Linnudirektiivi art 5 p-des a ja b ning neid ülevõtvates normides sätestatud keeldude objektiivse külje määravad ära lindude ning nende pesade ja munade tapmise, hävitamise ja kahjustamise mõisted. Ehkki linnudirektiivi üldisemaks eesmärgiks ei ole iga viimase kui linnu elu ja pesitsuse kaitse (art 2), ei sõltu need mõisted lindude või nende pesade arvust ega tihedusest metsas. Keeldude objektiivse külje rakendumiseks ei ole seega tarvis kindlaks teha ohtu, et raie korral mõjutatakse vähemalt 10 paari linde raiutava metsa iga hektari kohta. (p 23)
Metsale omane pesitsustihedus võib aga olla oluline linnudirektiivi art 5 keeldude subjektiivse külje (tahtluse) tuvastamisel. Pesitsustihedus mõjutab tõenäosust, et linnud või nende pesad hävivad metsa raiumise korral. Euroopa Kohtu eelotsusest nähtub, et tuvastatud või eeldatav pesitsustihedus ligikaudu 10 paari hektari kohta viitab linnudirektiivi art 5 p-des a, b ja d nimetatud tagajärgede tekkimise tõenäosusele piisaval määral ja kinnitab tagajärgede möönmist (metsa raiuja tahtlust). (p 24)
Konkreetset ohtu ei saa järeldada pelgalt üldisest teadmisest, et igas metsas võib sobival aastaajal pesitseda linde. Niisugune üldine teadmine peegeldab vaid keskkonnariski (RKHKm nr 3-21-1266/42, p-d 25 ja 26). Pesitsusajal ei ole ka linnuvaese metsa raiumisel lindude hukkumine ja pesade hävimine välistatud, kuid nende tagajärgede tõenäosus on ilma täiendavate asjaoludeta liiga madal õiguslikus mõttes tahtluse sedastamiseks. Konkreetset ohtu ei pruugi esineda, kui eeldatav pesitsustihedus metsas on oluliselt väiksem 10 paarist hektari kohta - nõnda, et lindude või pesade hävimine pole enam mõistlikult ettenähtav. Tahtluse kindlakstegemiseks vajalik eeldatav pesitsustihedus, kui sellele tuginetakse, peab esinema kogu ajavahemiku vältel, mida ettekirjutusega rakendatav keeld puudutab. (p 25)
Tahtlus võib kolleegiumi hinnangul ilmneda ka muudest asjaoludest kui pesitsustihedus. Eelotsuses toodud seisukohad ei välista, et LKS § 55 lg-tega 1 ja 61 välditavaid tagajärgi tuleb vähemalt teatud tingimustel möönda ka oluliselt väiksema pesitsustiheduse korral kui 10 paari hektari kohta. (p 26)
Metsamajandaja põhiõigusi ei saa lugeda iseenesest ja alati kaalukamateks õigusväärtusteks kui linnudirektiivi alusel kaitstavaid linde ja nende pesi nõnda, et see välistaks ettevaatus- ja vältimispõhimõtetest lähtumise. (p 28)
LKS § 55 lg-tes 1 ja 61 sätestatud keelud kehtivad vahetult igaühe, iseäranis metsa raiuja suhtes. Need rakenduvad ka ilma enne Keskkonnaametilt metsamajandajale edastatava teabeta, ilma selle kandmiseta registritesse ja metsateatistele, samuti ilma Keskkonnaameti järelevalveta ja selle käigus asjaolude tuvastamiseta. (p 27)
Metsamajandaja peab hoolsuskohustusest (KeÜS § 14) tulenevalt võtma oma tegevuses mõistlikke meetmeid keskkonnahäiringu vähendamiseks. Ennekõike peab metsamajandaja näitama üles ettevaatust ja hoolsust (KeÜS §-d 11 ja 14) siis, kui lindude tihedale pesitsusele viitavad metsa tüüp ja vanus. (p 28)
LKS § 55 lg-tele 1 ja 61 tugineva ettekirjutuse tegemiseks ei ole tarvis linde või nende pesi konkreetses metsas loendada. Euroopa Kohtu eelotsuse resolutsiooni p 2 kohaselt piisab tegevuse hõlmamiseks linnudirektiivi art 5 p-des a ja b ette nähtud keeldudega ka sellest, et pesitsustihedust on põhjust eeldada teadusandmetele ja üksikute lindude vaatlusele tuginedes. (p 30)
Kooskõlas ettevaatuspõhimõttega märgib kolleegium, et asjaolude selgitamiseks võib Keskkonnaamet raied peatada lühikeseks ajaks ka ohukahtluse korral, st olukorras, kus on alust arvata, et lindude hukkumine või nende pesade või munade hävimine või nende õigusvastane häirimine pole välistatud (vrd KorS § 5 lg 6; RKHKo nr 3-21-979/44, p 35; 3-16-1050/68, p 30). (p 53)
Kohtud ei tohi lubada, et haldusmenetluses vajalike asjaolude uurimine kandub täielikult või liigselt üle kohtumenetlusse (RKHKo 3-3-1-54-11, p 12; 3-23-705/54, p 18). (p 29)
Halduseeskirjad seovad haldusorganit ennast tulenevalt võrdsuse põhimõttest. Asutus ei tohi rakendada isikule soodsat halduspraktikat meelevaldsetel põhjustel valikuliselt. (p 32)
Euroopa Kohtu otsus ei anna alust üldisemaks järelduseks, et lindude tapmise või pesade hävitamise ohtu ei võiks möönda, kui lindude piisavat pesitsustihedust tuleb eeldada üksnes teadusandmete, üksnes vaatluse või hoopis mõnd kolmandat liiki teabeallika põhjal. Eelotsusest järelduvalt võib tahtluse kindlakstegemiseks piisavat pesitsustihedust eeldada eelkõige metsa tüübi ja vanuse ning asjaomastel kinnistutel toimunud vaatluste alusel (EKo Voore Mets jt, p 61). (p 31)
Linnudirektiiv ei reguleeri tõendite liike, sh vaatluse meetodit pesitsustiheduse kindlakstegemisel, jättes selle küsimuse menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt liikmesriikide pädevusse. Menetlusautonoomia kasutamisel peab liikmesriik tagama EL õigusaktide efektiivse elluviimise. Eesti õigusest tulenevalt kehtib haldusmenetluses üldiselt tõendite vaba hindamise põhimõte (HMS § 38 lg 2 ning HKMS § 56 lg-d 1 ja 2 ning § 61 lg 2), mida praegusel juhul ei ole õigusaktidega kitsendatud. (p 32)
Tüübi ja vanuse poolest linnurikkas (pesitsustihedusega ligikaudu 10 paari hektari kohta) metsas võib lage- ja harvendusraie puhul tahtlust lindude ja nende pesade hävimise juures eeldada. Keskkonnaamet võib tulenevalt tõendite vaba hindamise põhimõttest ja uurimispõhimõttest koguda lindude pesitsemise kinnituseks lisatõendeid, nt lindude vaatluse või täienenud teadusandmete kaudu. (p 33)
Eeldatav pesitsustihedus ligikaudu 10 paari hektari kohta võib asjakohastel juhtudel olla muude tõenditega ümber lükatav. Oluliselt linnuvaesemas metsas võib tahtluse kindlakstegemiseks olla tarvis tuvastada täiendavaid asjaolusid, mis viitavad lindude hukkumise või nende pesade hävimise ohule selliselt, et mõistlik metsamajandaja peab vastavaid tagajärgi möönma. (p 34)
Tõendamiskoormus on sellistes olukordades menetlusosalisel, kes väidab vajadust kalduda konkreetsel juhul üldisest eeldusest kõrvale (HKMS § 59 lg 1 esimene lause). Kokkuvõttes, kui metsamajandajal ei ole vanuse ja tüübi poolest linnurikkaks loetavas metsas olulisi tõendeid eeldatavast oluliselt väiksema pesitsustiheduse kohta, tuleb tal pesitsusajal lage- ja harvendusraiest hoiduda. (p 34)
Ainuüksi asjaolu, et vaatluse käigus märgatakse vaidluse esemeks olevas metsas vähem linde, kui seda võiks oodata metsa tüübist ja vanusest lähtudes, ei pruugi kummutada eeldatavat pesitsustihendust. Vaatluse tulemused sõltuvad vaatlustingimustest, meetodist, vahenditest jms. Ka suurte pingutuste juures ei ole vaatluse käigus alati võimalik märgata kõiki metsas pesitsevaid linde. Samal põhjusel ei ole linnurikkas metsas pelgalt pesapuude säilitamine tõhus meede lindude ja pesade hävimise vältimiseks olukorras, kus kogu ümbritsev mets raiutakse maha. (p 35)
See, et teadustöö võib metoodiliselt olla kritiseeritav ja selle järeldused vaieldavad, ei muuda töös kajastatud andmeid iseenesest ebausaldusväärseks ja tõendina lubamatuks (vrd RKHKm nr 3-21-2241/11, p 27). Kohtumenetluse ülesanne pole tuua selgust teadlaste hulgas vaieldavates küsimustes, vaid lahendada õigusvaidlus, tuginedes olemasolevale teadmisele. Teaduslikku ebakindlust tuleb arvestada tõendite hindamisel. (p 42)
On usutav, et pesitsusajale eelneval alusmetsa raiel võib olla pesitsustihedust vähendav mõju. Sellest üldisest tõdemusest aga ei piisa lindude hukkumise ja pesade hävimise ega nende tagajärgedega seotud tahtluse välistamiseks tüübi ja vanuse poolest linnurikkas metsas. Ilma asjakohaste tõenditeta ei saa kohus eeldada, et alusmetsa raie mõju on sedavõrd oluline, et metsamajandaja ei peaks lindude ja pesade hävimist möönma. Kaebaja väited ei välista lindude pesitsemist nt puuvõrades ja -õõnsustes. (p 45)
Erandi kohaldamine saaks raiete kontekstis tulla kõne alla vaid Keskkonnaameti loa alusel (LKS § 55 lg 5). Selliseks eriloaks ei saa lugeda metsateatist. Metsateatis ei ole reservatsioonideta luba (RKHKm nr 3-21-1266/42, p 38). Kui eriluba pole antud, ei saa Keskkonnaamet ettekirjutuse tegemisel ega kohus ettekirjutuse kontrollimisel asuda kaaluma asjaolusid, mis võiksid erandi tegemist õigustada (EKo Voore Mets, p 67). (p 37)
Kaebajal pole ettekirjutuse õigusvastasuse korral alust nõuda Keskkonnaametilt sellise kahju hüvitamist, mida ta oleks seadusest tulenevate keeldude järgimisel kandnud niikuinii. Sellisel juhul puuduks ettekirjutuse ja kahju vahel põhjuslik seos. (p 29)
Kogu EL territooriumil linnurikastes metsades kehtiva üleüldise keelu mistahes adressaati ei saa pidada erakordse piirangu ohvriks. Olukorras, kus isik peab raiekeeldu ebaproportsionaalseks, on kohane lahendus LKS § 55 lg 5 kohaselt eriloa taotlemine, mitte kahju hüvitamine. (p 49)
|
| 3-19-1841/53
|
Riigikohtu halduskolleegium |
13.10.2021 |
|
MuKS § 82 lg 1 annab Muinsuskaitseametile õiguse peatada mis tahes töö või tegevuse, mis võib mälestist ohustada. (p 14)
Tööde tegemise loa olemasolu ei ole pelgalt formaalne tingimus. Loa eesmärk on sätestada, millisel viisil on mälestise omanikul lubatud ehitise säilimise kindlustamise ja muinsuskaitse keskseks printsiibiks oleva autentsuse (MuKS § 3 lg 5) tagamise eesmärki silmas pidades töid teha ehk tagada tööde sisuline õiguspärasus. Juba nende nõuete täitmata jätmise kaudu oli MuKS § 82 lg 1 sätte eeltingimus - võimalik oht mälestisele - täidetud. (p 14)
Väide, et asuti töid tehes ära hoidma mälestisele tekkida võivat veelgi suuremat kahju, ei õigusta ilma loata tegutsemist, kui ei ole tõendatud, et väidetud oht oleks olnud vahetu. Vahetu oht on olukord, kus ehitise kokkuvarisemine (vrd KorS § 5 lg 5) leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab. (p 14)
Halvas seisukorras mälestise säilitamiseks omanikult hooldamise või remontimise (MuKS § 7, § 33 lg 3) kohustuse täitmise nõudmine on küll primaarne, kuid mitte ainus võimalus mälestise säilitamisega seotud probleemide lahendamiseks. Võimalik on nii Muinsuskaitseametilt taotleda kui ka Muinsuskaitseametil omal algatusel kaaluda olukorra lahendamist muudel viisidel. Ehkki Muinsuskaitseameti poolt omaniku nõustamine ja toetamine on eelistatud haldustegevuse viis mälestiste säilitamiseks, on probleemide mittelahenemise korral näiteks võimalik nõuda toetuste suurendamist (MuKS § 35 lg 1), tekitatud või tekkiva kahju hüvitamist (RVastS § 16 lg 1), mälestis võõrandada või sundvõõrandada (MuKS § 38 lg-d 1 ja 2) või mälestiseks olemine lõpetada (MuKS § 20 lg 1 p 5). (p 17)
Riik ei tohi jätta mälestise (MuKS § 8) omanikku tema kohustustega üksi. Kultuuripärandi säilitamine, teadvustamine ja väärtustamine on ühiskonna ühine kohustus (MuKS § 3 lg 1), mille kõrval riik peab näitama üles erilist hoolsust selle hindamisel, et avalikes huvides ei oleks mälestise säilitamise kohustus mis tahes olukorras jäetud vaid omaniku kanda. Üldistes huvides toimuva kultuuripärandi kaitse ja omaniku õiguste riive vahel tuleb leida tasakaal. Seejuures ei pea riik siiski rahaliselt toetama omaniku kõigi kohustuste täitmist ning omanik ei saa eeldada, et riik tagaks tema mälestiseks oleva omandi säilimise tervikuna riiklike vahenditega, sest ühtlasi suurendatakse toetustega ka omaniku vara. (p 19)
PS § 32 kohaselt ei ole omandiõigus absoluutne ega piiramatu. Seda võib seadusega kitsendada. Isiku soov oma vara säilitada ning Muinsuskaitseameti soov mälestist kaitsta on üldjoontes kantud samast eesmärgist. Oma huvide teostamisel peab isik järgima riigi seatud piiranguid. Mida suurem on avalik huvi pärandi säilimise vastu, seda suuremad võivad olla omanikule seatud piirangud oma vara kasutamisel, tingimusel, et need on sobivad ja vajalikud. (p 18)
Isiku kohustused mälestise korrashoiul ja säilitamisel ei tohi olla siiski ülemäärased. Toetuse või hüvitise puudumine ei vabasta omanikku kohustustest ega muuda neid kohustusi õigusvastaseks, kuid see võib anda õiguse nõuda hüvitise maksmist, kui vastasel juhul oleks isiku tahtest sõltumatu omandiõiguse riive ebavõrdselt ja erakordselt piirav, st õiglast talumiskohustust ületav (vrd RVastS § 16 lg 1). (p 18)
Isiku kohustus tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta taluda on seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab (vt RKPJKo nr 5-21-3/11, p 40). Kohustuste proportsionaalsust peab hindama riik. Omanik võib hüvitist nõuda RVastS § 16 lg 1 alusel, kui erakordne riive põhjustatakse toimingu või haldusaktiga, sh Muinsuskaitseameti ettekirjutusega, samuti keeldumisega anda omaniku kavandatud tegevustele luba või lõpetada mälestise staatus. (p 18)
|
| 3-16-245/91
|
Riigikohtu halduskolleegium |
05.03.2021 |
|
Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et LKS § 10 lg 1 alusel antaval määrusel, millega Vabariigi Valitsus võtab ala kaitse- või hoiualana kaitse alla, on vahetu toime konkreetse kinnisasja valdaja õigustele ja kohustustele. Sellisel määrusel on seetõttu materiaalses tähenduses haldusakti tunnused (vt RKHKo nr 3-3-1-85-10, p 20). (p 16)
Põhiseaduse § 25 järgi peab olema tagatud riigi poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Riigi tegevus, mille tõttu kehtisid kinnistutel üheksa aastat looduskaitselised piirangud, oli õiguspärane. Igasugust riigi õiguspärase tegevusega tekitatud kahju isikutele hüvitada ei tule. Hüvitist saab nõuda põhiõiguste erakordse, talumiskohustust ületava riive korral ja see õigus on sätestatud RVastS §-ga 16. (p 18)
Otsese varalise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivet pidada erakordseks juhul, kui kinnitust leiab väide, et kinnistute väärtus on oluliselt vähenenud selle pärast, et kinnistutel kehtis püsielupaiga kaitserežiim. (p 29)
Põhiseaduse § 25 järgi peab olema tagatud riigi poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Riigi tegevus, mille tõttu kehtisid kinnistutel üheksa aastat looduskaitselised piirangud, oli õiguspärane. Igasugust riigi õiguspärase tegevusega tekitatud kahju isikutele hüvitada ei tule. Hüvitist saab nõuda põhiõiguste erakordse, talumiskohustust ületava riive korral ja see õigus on sätestatud RVastS §-ga 16. (p 18)
Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)
RVastS § 16 sätestab, et isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Sellele sättele tuginemise eeldused on seega järgmised: haldusorgani õiguspärane tegevus, mis piirab erakordselt kannatanu põhiõigusi, varalise kahju tekkimine ning põhjuslik seos haldusorgani tegevuse ja kahju tekkimise vahel. (p 19)
Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)
Ei ole põhjendatud nõue hüvitada tulu, mida ta oleks võinud teenida luhtunud arendusprojekti kasumit investeerides. Kui puudub piisav kindlus, et arendusprojekti oleks saanud teostada, on tegemist omavahel liiga nõrgalt seotud põhjuste ahelaga. Mistahes kaudset lisakahju ei tule hüvitada isegi mitte selle õigusvastase tekitamise korral (VÕS § 127 lg 2; vrd RKHKo nr 3-3-1-11-15, p 26.3). Ammugi ei ole põhjust mistahes kaudset kahju hüvitada olukorras, kus see on tekitatud õiguspäraselt. RVastS § 16, erinevalt VÕS § 127 lg-st 1 ei näe põhimõtteliselt ette kogu kahju hüvitamist, vaid ainult õiglase hüvitise maksmise. (p 25)
Kaebaja on saamata jäänud tulu nõude seostanud ka asjaoluga, et kinnistutel kehtisid looduskaitselised piirangud üheksa aasta vältel. Kolleegium leiab, et ka sellest asjaolust tulenevat riivet ei ole praegusel juhul põhjust pidada erakordseks. Saamata jäänud tulu pole eespool (p 24) nimetatud põhjustel alust hüvitada isegi siis, kui see jääb üleüldse saamata. Olukord, kus ühekordse tulu teenimise võimalus lükkub pikka aega edasi, ei ole koormavam, kui üleüldse tulu saamata jäämine. (p 26)
Otsese varalise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivet pidada erakordseks juhul, kui kinnitust leiab väide, et kinnistute väärtus on oluliselt vähenenud selle pärast, et kinnistutel kehtis püsielupaiga kaitserežiim. (p 29)
Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)
Detailplaneering ei ole lõplik avalik-õiguslik kinnitus, et arendusprojekti elluviimine vastab kõigile nõuetele, sh keskkonnanõuetele. Mida enam möödub aega detailplaneeringu kehtestamisest, seda suurem on risk, et uued asjaolud võivad planeeringu elluviimise välistada. (p 24)
Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)
Ei ole põhjendatud nõue hüvitada tulu, mida ta oleks võinud teenida luhtunud arendusprojekti kasumit investeerides. Kui puudub piisav kindlus, et arendusprojekti oleks saanud teostada, on tegemist omavahel liiga nõrgalt seotud põhjuste ahelaga. Mistahes kaudset lisakahju ei tule hüvitada isegi mitte selle õigusvastase tekitamise korral (VÕS § 127 lg 2; vrd RKHKo nr 3-3-1-11-15, p 26.3). Ammugi ei ole põhjust mistahes kaudset kahju hüvitada olukorras, kus see on tekitatud õiguspäraselt. RVastS § 16, erinevalt VÕS § 127 lg-st 1 ei näe põhimõtteliselt ette kogu kahju hüvitamist, vaid ainult õiglase hüvitise maksmise. (p 25)
Kaebaja on saamata jäänud tulu nõude seostanud ka asjaoluga, et kinnistutel kehtisid looduskaitselised piirangud üheksa aasta vältel. Kolleegium leiab, et ka sellest asjaolust tulenevat riivet ei ole praegusel juhul põhjust pidada erakordseks. Saamata jäänud tulu pole eespool (p 24) nimetatud põhjustel alust hüvitada isegi siis, kui see jääb üleüldse saamata. Olukord, kus ühekordse tulu teenimise võimalus lükkub pikka aega edasi, ei ole koormavam, kui üleüldse tulu saamata jäämine. (p 26)
Looduskaitselistest piirangutest tuleneva põhiõiguste riive kompensatsiooniks on ette nähtud LKS §-s 20 sätestatud võimalus võõrandada kinnistud tasu eest riigile. Erinevalt sundvõõrandamise olukorrast ei näinud seadus kaebaja olukorras ette kohest hüvitist (vrd PS § 32 teine lause). (p 26)
Kuivõrd kaebaja oli kindlaks määranud alternatiivsete nõuete läbivaatamise järjekorra, siis oleks nende nõuete rahuldamata jätmine pidanud kajastuma kohtuotsuse resolutsioonis (HKMS § 162 lg 1). Alternatiivsete nõuete rahuldamata jätmist ei tule resolutsioonis kajastada juhul, kui kohus rahuldab järjekorras eespool oleva nõude ega lahenda seetõttu järjekorras tagapool olevaid nõudeid. Kui järjekorras eespool olevate nõuete rahuldamata jätmine kajastub kohtuotsuse resolutsioonis, saab kaebaja kasutada efektiivselt edasikaebeõigust (PS § 24 lg 5). Järjekorras tagapool asuva alternatiivse nõude rahuldamise korral rahuldab kohus kaebuse siiski täielikult (RKHKo nr 3-18-830/23, p 12). (p 34)
|
| 3-16-2267/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.02.2020 |
|
Kohtumenetluse käigus uue toimingu, haldusakti või õigustloova akti näitamine kahju tekitanud asjaoluna tähendaks kaebuse aluse muutmist ning sama kahjuga seoses esitatud hüvitamiskaebuse põhjendatust tuleb sellisel juhul kontrollida iga aluse puhul eraldi. Toimingust või aktist sõltuvad näiteks haldustegevuse õiguspärasuse hindamise kriteeriumid, nõude esitamise tähtaja kulgemine, vastustaja kindlaksmääramine ja põhjusliku seose tuvastamine. HKMS § 2 lg 3 näeb ette, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses või avalduses nõutud ulatuses ja avalduse esitamise otsustab kaebaja omal äranägemisel. Sama §-i lg 5 sätestab, et kohus tagab igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. (p 12)
Õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist ei reguleeri mitte RVastS § 7 lg 1, vaid § 14 lg 1. Ilma kaebaja sellekohase avalduseta ei olnud kohtul alust õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kontrollida õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalikkust (vrd ka RKHK otsus nr 3-16-1603/75, p 15). (p 13)
Kohtumenetluse käigus uue toimingu, haldusakti või õigustloova akti näitamine kahju tekitanud asjaoluna tähendaks kaebuse aluse muutmist ning sama kahjuga seoses esitatud hüvitamiskaebuse põhjendatust tuleb sellisel juhul kontrollida iga aluse puhul eraldi. Toimingust või aktist sõltuvad näiteks haldustegevuse õiguspärasuse hindamise kriteeriumid, nõude esitamise tähtaja kulgemine, vastustaja kindlaksmääramine ja põhjusliku seose tuvastamine. HKMS § 2 lg 3 näeb ette, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses või avalduses nõutud ulatuses ja avalduse esitamise otsustab kaebaja omal äranägemisel. Sama §-i lg 5 sätestab, et kohus tagab igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. (p 12)
Kahju tekitanud toimingu, haldusakti või õigustloova akti peab kaebuse esemena määratlema kaebaja. (p 14)
Õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist ei reguleeri mitte RVastS § 7 lg 1, vaid § 14 lg 1. Ilma kaebaja sellekohase avalduseta ei olnud kohtul alust õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kontrollida õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalikkust (vrd ka RKHK otsus nr 3-16-1603/75, p 15). (p 13)
Kui ringkonnakohus järeldas kaebuse asjaoludest, et kaebaja huvide kaitseks on mõistlik esitada nõue õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks, oleks ringkonnakohus pidanud seda võimalust kaebajale selgitama (näiteks alternatiivse kahjunõude esitamise võimalust seoses vastustaja korraldusega). Kohtutele ei saa praegu siiski selgitamiskohustuse rikkumist ette heita, sest kaebajat on kogu menetluses esindanud vandeadvokaadid, mistõttu kaebaja ilmselt oli teadlik haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalusest, ning ta on järjekindlalt väljendanud selget tahet taotleda hüvitist just õigustloova aktiga tekitatud kahju eest. (p 13)
Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord, vaid see, et kõik eeldused oleksid täidetud. (p 17)
RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldus, et kahju hüvitamist saab nõuda vaid siis, kui esmased õiguskaitsevahendid ei võimalda kahju vältida ega kõrvaldada, ei ole kohaldatav RVastS 3. peatüki 2. jaos sätestatud vastutuse erijuhtude korral. 2. jaos sätestatud koosseisud (§-d 14–16) on iseseisvad kahjunõude alused, mille rakendamiseks tuleb kontrollida konkreetses normis sätestatud eeldusi (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p 13). Eeltoodud seisukohta kinnitab asjaolu, et nii õiguspärase aktiga kui ka kohtu tekitatud kahju puhul ei tuleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine kõne alla. Esmasteks õiguskaitsevahenditeks, mida RVastS § 7 lg 1 kohaselt kasutada tuleb, on RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud nõuded, mida saab esitada üksnes haldusõigussuhetes, ning isegi kui on olemas võrdväärsed vahendid, ei tulene RVastS § 7 lg-st 1 kohustust neid kohaldada vastutuse erijuhtude alusel kahju hüvitamise nõudmiseks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 115). (p 15)
Õiguspärase haldustegevusega tekitatud kahju puhul ei oleks kahju ärahoidmine või kõrvaldamine RVastS §-des 3, 4 ja 6 nimetatud nõuete abil võimalik juba ainuüksi seetõttu, et nende nõuete üheks eelduseks on teo õigusvastasus. (p 15)
Kuna vastustaja põhitegevus on määruste eelnõude ettevalmistamine ja kehtestamine, ühtlasi määruste õiguspärasuse tagamine, pole põhjust vastustaja õigusabikulusid kaebajalt välja mõista. (p 21)
Tuleb kindlaks teha põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumise ja kaebajal tekkinud kahju vahel. RVastS § 14 kohaldamiseks on nõutav, et kahju on tekitatud vahetult õigustloova aktiga. Vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-64-04, p 24; 3-3-1-48-08, p 15. (p 18)
|
| 3-3-1-70-15
|
Riigikohus |
28.03.2016 |
|
Halduskohtu pädevuses on õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel kontrollida ärikeelu kohaldamise määruse sisulist õiguspärasust vaid erandkorras juhul, kui isikul puudusid teises menetluses võimalused kontrollida kohtulahendi õiguspärasust edasikaebe korras. Kui edasikaebeõigus on isikule õigusaktidega tagatud ning isik on seda kasutanud või jätnud teadlikult kasutamata, siis tuleb õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel lähtuda jõustunud kohtulahendi resolutsioonis kajastatust. Sellega tagatakse res judicata põhimõtte järgimine. (p 20)
Õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks ei saa olla RVastS § 16. RVastS § 16 reguleerib kitsalt avalik-õiguslikus suhtes õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Ärikeelu kohaldamine pankrotimenetluses kohtu määrusega ei ole käsitatav haldusakti ega toiminguna, vaid õigusemõistmisena ning selle raames tekitatud kahju hüvitamist reguleerib ammendavalt erinormina RVastS § 15. (p 23)
Õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine on võimalik erandina, kui isiku põhiõigusi või -vabadusi on riivatud erakordselt intensiivselt. Ärikeeluga riivatakse intensiivselt isiku põhiõigusi: töökoha valiku vabadust (PS § 29 lg 1), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja omandi kasutamise vabadust (PS § 32 lg 2) (vt ka RKTKo otsust asjas nr 3-2-1-124-09, p 15). Õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamiseks ei ole ainuüksi põhiõiguste intensiivne riive aga piisav. Vajadus hüvitada õiguspäraselt tekitatud kahju võib tekkida siis, kui põhiõiguste riive on asjaolusid arvestades erakordselt intensiivne. Lisaks tuleb arvestada, et õiguste piiramise erakordsus ei ole taandatav ainuüksi riive intensiivsusele. Riive erakordsus eeldab lisaks intensiivsusele ka seda, et isikul puudub riigi sekkumise vajadusega selline seos, mis õigustaks sekkumise tõttu tekkinud kahju jätmist isiku kanda. Teisisõnu, õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamiseks peab olema tegemist olukorraga, kus riigi tegevus on vajalik ülekaaluka avaliku huvi tõttu, kuid tegevuse kahjulikud tagajärjed tekivad juhuslikult kannatanud isikul. Kui isik ise on aidanud kaasa sellele, et riigi sekkumine on muutunud vajalikuks või kui sekkumine toimub isiku enda huvides, siis ei saa isik nõuda, et sekkumisega kaasnenud kahjulikud tagajärjed peaks enda kanda võtma üksnes riik. Äriühingu juhtimisega seotud isik ei saa nõuda, et kohtu õiguspärase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise kaudu jäetaks ettevõtluse kahjulikud tagajärjed seotud isiku asemel ühiskonna kanda. Ärikeelu proportsionaalsus tuleb tagada ennekõike selle kohaldamise hoolika kaalumisega. (p-d 23-29)
Halduskohtul on kahjunõude lahendamisel võimalik ärikeelu kohaldamise sisulist õiguspärasust kontrollida vaid erandkorras juhul, kui isikul puudusid teises menetluses võimalused kontrollida kohtulahendi õiguspärasust edasikaebe korras. (p 20)
|
| 3-3-1-11-02
|
Riigikohus |
19.03.2002 |
|
Põhjendatud huviks võivad olla ka preventiivsed või rehabiliteerivad eesmärgid.
Väär on seisukoht, et Haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2 ja Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 välistavad avaliku võimu kandja poolt haldusakti väljaandmisega põhjustatud kahju hüvitamise juhul, kui kahju kannatanud isik ei ole eelnevalt saavutanud õigusvastase haldusakti tühistamist. RVS § 7 lg 1 kohaselt ei teki hüvitusnõuet, kui kahju on või oli võimalik kõrvaldada või vältida, nõudes haldusakti tühistamist. Kui haldusakti tühistamine ei oleks kahju kõrvaldanud, ei lange hüvitusnõue ära seetõttu, et kannatanu pole haldusakti vaidlustanud. Haldusakti tühistamiseks kaebuse esitamata jätmine saab kahjunõude välistada vaid siis, kui kahju sellisel viisil kõrvaldamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja tühistamiskaebuse esitamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi. Selliseid asjaolusid saab halduskohus hinnata vaid kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel, mitte aga tuvastamiskaebuse sisu tõlgendamisel.
Halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt on protsessiosalistel õigus esitada tähtaja ennistamise või kaebuse tähtaegseks lugemise määruse peale erikaebus või, kui vastavat määrust ei ole tehtud, siis vaidlustada tähtaja küsimuse lahendamata jätmist koos asjas tehtud sisulise otsusega eeldusel, et protsessinormi rikkumine on toimunud pärast uue seadustiku jõustumist. Halduskohtumenetluse seadustiku rakendussätted ei näe ette võimalust, et pärast uue seadustiku jõustumist võiks protsessiosaline tagantjärele vaidlustada varasema seadustiku kehtivusajal tehtud toiminguid, mis tollal ei olnud vaidlustatavad.
Väär on järeldus, et haldusakti õigusvastasuse tuvastamine on võimalik ainult koos haldusakti tühistamisega või pärast seda, kui haldusorgan on ise tunnistanud haldusakti kehtetuks.
Vastavalt HKMS § 46 lg 1 p-le 2 võib ringkonnakohus teha asjas uue otsuse või määruse asja uueks läbivaatamiseks saatmata ka siis, kui esimese astme kohus on rikkunud tähtajast kinnipidamise kontrolli reguleerivaid menetlusnorme.
|
| 3-3-1-10-01
|
Riigikohus |
17.04.2001 |
|
Kui isiku süüdistatavana ametikohalt kõrvaldamine Kriminaalmenetluse koodeksi § 129 alusel toimus kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist ka õiguspärase kahju tekitamise korral. Sellisel juhul on isik kahju kandnud kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides. Käesoleval ajal ei ole sellise hüvitise maksmine seadusega reguleeritud, kuid riigi tegevusetus ei saa välistada riigi kohustust üksikisiku ees. Seega võib niisugustel juhtudel nõuda hüvitist õiguse üldpõhimõtetele tuginedes ka siis, kui seaduses vastav erinorm puudub.
Avaliku teenistuse seadus ei näe ette ametipalga säilitamist, kui teenistussuhe peatub seoses uurija määruse alusel süüdistatavana ametikohalt kõrvaldamisega. Sellist kohustust ei sätesta ka Kriminaalmenetluse koodeksi § 129, millest tuleneb uurija õigus süüdistatava ametikohalt kõrvaldamiseks. Uurija määruse alusel ametikohalt kõrvaldamise tõttu saamatajäänud töötasu või hüvitise, millega loetakse hüvitatuks ka isiku saamatajäänud töötasu, väljamaksmise küsimus ning vastav vaidlus ei kuulu Avaliku teenistuse seaduse reguleerimisalasse ja vastavat nõuet ei saa esitada asutuse vastu.
|
Facebook
X.com