/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-15-2232/93 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.10.2019
Haldusorganil tuleb ehitusluba andes arvestada lisaks ehitisest endast lähtuvale mõjule ka selle kasutamisega kaasnevat mõju. (p 8.1)
Vt p 12. Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 20 ja selle annotatsioonid.
Ehitusloa andmise ajal kehtinud PlanS § 3 lg 2 p 1 kohaselt oli detailplaneeringute koostamine kohustuslik linnades ja alevites ning alevike ja külade kompaktse asustusega aladel uue hoone, v.a kuni 20 m^2 ehitusaluse pindalaga väikehoone püstitamise korral. Sideseadmete konteineri pindala on 9 m^2. Seega oleks isegi juhul, kui konteinerit pidada hooneks, tegu väikehoonega, mille ehitamiseks ei olnud vaja detailplaneeringut koostada. Asja lahendamiseks ei ole seega vaja selgitada, kas sideseadmete konteinerit tuleb praegusel juhul pidada hooneks, rajatiseks või rajatise osaks. (p 10)
Mobiilsidemasti rajamine ei piira ka kaebaja õigust tema tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (KeÜS § 23 lg 1). Kuigi keskkonnahäiringuks loetakse ka selline ebasoodne mõju, mis ei ületa arvulist normi (KeÜS § 3 lg 1), ei ole põhjust arvata, et mobiilsidemastist lähtuv kiirgus kahjustaks kaebaja tervise- ja heaoluvajadusi. Ka masti visuaalset mõju ei saa pidada selliseks, mis kaebaja heaolu linnaruumis märkimisväärselt riivata saaks. (p 8.2)
Lubades mobiilsidemasti rajamist kaebajale kuulunud elamust 40 m kaugusele, pidi vastustaja sedastama kaebaja omandiõiguse (PS § 32) riive võimalikkust. Kinnisasja väärtust võib vähendada nii visuaalne muutus keskkonnas kui ka potentsiaalsete ostjate vastumeelsus mobiilsidemasti vahetusse lähedusse elamu soetamise vastu, isegi kui hirm kiirguse ees ei ole põhjendatud. Seejuures on tegu miljööväärtuslikul alal asuva kultuurimälestisest elamuga, mis tähendab, et mobiilsidemasti lähedus võib avaldada kinnisasja väärtusele tavapärasest suuremat mõju. (p 8.3)
Vt p 8. Lubades mobiilsidemasti rajamist kaebajale kuulunud elamust 40 m kaugusele, pidi vastustaja sedastama kaebaja omandiõiguse (PS § 32) riive võimalikkust. Seega oleks vastustaja pidanud kaebaja ehitus- ja kasutusloa andmise menetlusse kaasama. (p 8.3)
Masti rajamist otsustades tuli kohalikul omavalitsusel (vastustaja) arvestada avalikku huvi võimalikult hea mobiilsideteenuse saamise vastu, samuti mobiilsideteenuse pakkuja (kolmas isik) huvi pakkuda teenust võimalikult paljudele klientidele, tehes selleks võimalikult väikseid kulutusi. Samas on oluline ka see, kas ja mil määral riivab masti rajamine naaberkinnistu omaniku õiguseid. Vastustaja eksis, leides, et masti asukoha otsustab üksnes mobiilsideteenuse pakkuja. Vastustaja ülesandeks oli arutada puudutatud isikutega läbi võimalikud alternatiivid, neid kaaluda ning leida puudutatud isikute õigusi ja muid olulisi huve arvestades optimaalseim lahendus. Kaebajal pole seejuures alust nõuda, et tema omandiõiguse riivest hoidutaks teiste maaomanike õiguste riivamise arvelt. Seega on oluline selgitada, kas esines alternatiivseid asukohti, mis ei asunud elamute vahetus läheduses. Ehitusloa andmisel ega kohtumenetluses esitatud põhjenduste alusel ei ole võimalik kindlaks teha, et tehniliste tingimuste põhjal või muudel põhjustel oli välistatud masti rajamine asukohta, kus see maaomanike õiguseid vähem riivaks. (p 11)
Kaebajale kuulunud kinnistuosa müüdi 2016. aastal sundmüügi korras. Seetõttu ei ole juhul, kui vastustaja õigusvastased otsused vähendasid kaebaja omandi väärtust, enam võimalik kaebaja õiguseid kaitsta või taastada muul viisil, kui kahju hüvitamisega (RVastS § 7 lg 1). Halduskohtul tuleb kahjunõude põhjendatust hinnates selgitada, kas vastustaja tegi kaalumisvea, st kas masti oleks kõiki asjassepuutuvaid huve arvestades saanud rajada asukohta, kus see kaebaja ja teiste elamuomanike õigusi vähem riivaks. Üksnes kaebaja haldusmenetlusse kaasamata jätmine ja vaidlustatud otsuste puudulik põhjendamine ei anna alust hüvitada kaebajale omandi väärtuse väidetava vähenemise tõttu tekkinud kahju. Kui halduskohus tuvastab kaalumisvea, tuleb tal selgitada, kas kaebaja väide, et mobiilsidemasti rajamine naaberkinnistule vähendas tema kinnistuosa väärtust, on põhjendatud. (p 13)
Kaebaja esitatud arvetes (selgitustega „Ettemaks vastavalt õigusabilepingule“ ja „Kokkuleppetasu 2. osamakse menetluses teostatud toimingute eest“) ei ole esile toodud toiminguid, mida esindaja tasutud summa eest tegi, ega ka õigusabi osutamiseks kulunud aega. Kuigi see teeb menetluskulude põhjendatuses veendumise (HKMS § 109 lg 6) kohtu jaoks keerulisemaks, on kulude põhjendatus praegusel juhul toimiku põhjal siiski kontrollitav. Ajavahemikul, mis jäi nende kahe arve esitamise vahele, esitas kaebajat esindanud büroo advokaat esialgse õiguskaitse taotluse, määruskaebuse selle kohaldamata jätmise määruse peale ja eduka määruskaebuse kaebuse tagastamise määruse peale. (p 14.1) Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt ei saa menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-73-16, p 47). Õigusabiteenuse hinnatõus ajas on mõistlikus ulatuses siiski mõistetav. (p 14.3)
Kaebaja ei märkinud riigilõivu ei halduskohtule ega ka ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas. Kolleegiumi praktika kohaselt saab riigilõivu sellegipoolest menetluskuluna arvestada. (RKHK määrus nr 3-17-1206/20, p 7). (p 14.5)
3-2-1-126-16 PDF Riigikohus 07.12.2016
Huvikooli seaduses ei ole erisätteid selle kohta, et hoolekogu liige vastutaks mittevaralise kahju tekitamise korral kannatanu ees solidaarselt avaliku võimu kandjaga. Hoolekogu liikme vastutuse tekkimise võimalikuks aluseks on VÕS § 1043 jj. VÕS § 1043 jj ei ole eriseaduseks RVastS § 12 lg 2 teise lause tähenduses (vt RKTKm nr 3-2-1-40-16, p 14). Kui RVastS § 1 lg-st 1, § 7 lg-st 1, ja § 12 lg-st 2 tulenevalt ei teki poolte vahel eraõiguslikku õigussuhet, ei ole maakohus pädev asja lahendama. Juhul kui ühe poole tegu oli õigusvastane ja süüline VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046, § 1047 lg-te 1-3 ja § 1050 järgi, siis vastutab RVastS § 9 lg-st 1 ja § 12 lg 2 esimesest lausest tulenevalt teisele isikule tekitatud mittevaralise kahju eest avaliku võimu kandja (vt RKTKm nr 3-2-1-40-16, p 18). (p 16)
HuviKS § 17 lg 3 p 1 ja noortemaja põhimääruse § 21 lg 5 kohaselt teeb huvikooli hoolekogu vajadusel kooli pidajale ettepaneku teha järelevalvet huvikooli tegevuse üle. Kui isik esitab hoolekogu nimel haridusametile taotluse tagandada huvikooli direktor ja korraldada konkurss uue direktori leidmiseks, saab sellist taotlust käsitada järelevalve algatamise taotlusena (ehk ettepanekuna teha järelevalvet huvikooli tegevuse üle). Sellega on hoolekogu täitnud oma avalik-õiguslikku ülesannet. (p 14) RVastS § 1 lg 3 p-de 1 ja 4 kohaselt loetakse kahju tekitatuks eraõiguslikus suhtes, kui avaliku võimu kandja rikkus võlaõigussuhtest tulenevat kohustust või tegutses muul viisil eraõiguslikus vormis. Põhjendatuks ei saa pidada huvikooli hoolekogu poolt esitatud järelevalve tegemise taotluse osade eristamist – s.o noortemaja protokollist otsust taotleda isiku tagandamist ning taotluses kasutatud väärtushinnanguid. Hoolekogu taotlus kui järelevalve algatamise taotlus on üks tervik, mida ei esitata haridusametile eraõiguslikus suhtes. (p 15) Huvikooli seaduses ei ole erisätteid selle kohta, et hoolekogu liige vastutaks mittevaralise kahju tekitamise korral kannatanu ees solidaarselt avaliku võimu kandjaga. Hoolekogu liikme vastutuse tekkimise võimalikuks aluseks on VÕS § 1043 jj. VÕS § 1043 jj ei ole eriseaduseks RVastS § 12 lg 2 teise lause tähenduses (vt RKTKm nr 3-2-1-40-16, p 14). Kui RVastS § 1 lg-st 1, § 7 lg-st 1, ja § 12 lg-st 2 tulenevalt ei teki poolte vahel eraõiguslikku õigussuhet, ei ole maakohus pädev asja lahendama. Juhul kui ühe poole tegu oli õigusvastane ja süüline VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046, § 1047 lg-te 1-3 ja § 1050 järgi, siis vastutab RVastS § 9 lg-st 1 ja § 12 lg 2 esimesest lausest tulenevalt teisele isikule tekitatud mittevaralise kahju eest avaliku võimu kandja (vt RKTKm nr 3-2-1-40-16, p 18). (p 16)
RVastS § 1 lg 3 p-de 1 ja 4 kohaselt loetakse kahju tekitatuks eraõiguslikus suhtes, kui avaliku võimu kandja rikkus võlaõigussuhtest tulenevat kohustust või tegutses muul viisil eraõiguslikus vormis. Põhjendatuks ei saa pidada huvikooli hoolekogu poolt esitatud järelevalve tegemise taotluse osade eristamist – s.o noortemaja protokollist otsust taotleda isiku tagandamist ning taotluses kasutatud väärtushinnanguid. Hoolekogu taotlus kui järelevalve algatamise taotlus on üks tervik, mida ei esitata haridusametile eraõiguslikus suhtes. (p 15) Huvikooli seaduses ei ole erisätteid selle kohta, et hoolekogu liige vastutaks mittevaralise kahju tekitamise korral kannatanu ees solidaarselt avaliku võimu kandjaga. Hoolekogu liikme vastutuse tekkimise võimalikuks aluseks on VÕS § 1043 jj. VÕS § 1043 jj ei ole eriseaduseks RVastS § 12 lg 2 teise lause tähenduses (vt RKTKm nr 3-2-1-40-16, p 14). Kui RVastS § 1 lg-st 1, § 7 lg-st 1, ja § 12 lg-st 2 tulenevalt ei teki poolte vahel eraõiguslikku õigussuhet, ei ole maakohus pädev asja lahendama. Juhul kui ühe poole tegu oli õigusvastane ja süüline VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046, § 1047 lg-te 1-3 ja § 1050 järgi, siis vastutab RVastS § 9 lg-st 1 ja § 12 lg 2 esimesest lausest tulenevalt teisele isikule tekitatud mittevaralise kahju eest avaliku võimu kandja (vt RKTKm nr 3-2-1-40-16, p 18). (p 16)
3-2-1-40-16 PDF Riigikohus 14.06.2016
VÕS § 1043 jj ei ole eriseaduseks RVastS § 12 lg 2 teise lause tähenduses, seega ei vastuta avaliku võimu kandjaga teenistussuhtes olev füüsiline isik kannatanu ees eraõiguslikult alusel solidaarselt avaliku võimu kandjaga mittevaralise kahju eest. (p 14) Kehtiva riigivastutuse kontseptsiooni üldisteks lähtekohtadeks ja eesmärkideks on tagada kannatanu õiguste tõhus kaitse ja ametniku kindlustunne avaliku võimu ülesannete täitmisel.Kui lisaks avaliku võimu kandja regressinõudele saaks riigivõimu teostava ametniku vastu esitada nõude ka eraõigusliku otsevastutuse alusel, võiksid avaliku võimu kandja ülesanded jääda nõuetekohaselt täitmata ja avalikud huvid teenimata. Kui ametnikul puudub kindlustunne talle usaldatud ülesannete täitmise tagajärgede suhtes, sest teda võidakse iga väidetava rikkumise korral kaevata eraõiguslikul alusel kohtusse, võib see oluliselt pärssida riigi ja kohaliku omavalitsuse korrakohast toimimist. Eriti oluline on kõnealune põhimõte riigi sisejulgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamisega (nt politsei-, vangla-, päästeteenistus), aga ka teiste avaliku võimu teostamisega tegelevate ametnike puhul. (p 15)
Kehtiva riigivastutuse kontseptsiooni üldisteks lähtekohtadeks ja eesmärkideks on tagada kannatanu õiguste tõhus kaitse ja ametniku kindlustunne avaliku võimu ülesannete täitmisel.Kui lisaks avaliku võimu kandja regressinõudele saaks riigivõimu teostava ametniku vastu esitada nõude ka eraõigusliku otsevastutuse alusel, võiksid avaliku võimu kandja ülesanded jääda nõuetekohaselt täitmata ja avalikud huvid teenimata. Kui ametnikul puudub kindlustunne talle usaldatud ülesannete täitmise tagajärgede suhtes, sest teda võidakse iga väidetava rikkumise korral kaevata eraõiguslikul alusel kohtusse, võib see oluliselt pärssida riigi ja kohaliku omavalitsuse korrakohast toimimist. Eriti oluline on kõnealune põhimõte riigi sisejulgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamisega (nt politsei-, vangla-, päästeteenistus), aga ka teiste avaliku võimu teostamisega tegelevate ametnike puhul. (p 15) Õiguslikult ei ole kaitstud kannatanu võimalik huvi, et talle hüvitaks kahju selle vahetult põhjustanud füüsiline isik, mitte avaliku võimu kandja. Ametnik vastutab ametikohustuste täitmisel õigusvastaselt tekitatud kahju eest RVastS §-s 19 jj sätestatud juhtudel regressi korras AVK ees. Lisaks võib osale rikkumistele järgneda ametniku karistamine distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalkorras. (p 16)
Olukorras, kus avaliku võimu kandja ülesannete täitmise käigus põhjustatakse isikule kahju, on kannatanu õiguslikult kaitstav huvi suunatud rikkumiseelse olukorra võimalikult ulatuslikule ennistamisele (RVastS § 8 lg 1 teine lause). Kannatanu selline huvi hõlmab ka seda, et tema kasuks välja mõistetav kahjuhüvitis saaks ka tegelikult välja makstud. Riigi ja ka teiste avaliku võimu kandjate varalisest seisundist tulenev suutlikkus täita kannatanu kahjuhüvitusnõue on valdaval enamikul juhtudest ülekaalukalt parem kui avaliku võimu kandja ülesandeid täitval füüsilisel isikul. (p 16) Kannatanu õigus nõuda kahju hüvitamist otse kahju tekitanud ametnikult ei sõltu sellest, kas kahju põhjustanud tegevus vastab mõnele karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. Õiguskorras ei ole normi, mis omistaks teo süüteokoosseisu-pärasusele otsenõuet tekitava tähenduse; teo koosseisupärasus ei loo iseseisvat nõudealust. (p 17) RVastS § 9 lg-d 1 ja 2 seavad AVK vastutuse mittevaralise kahju tekitamise korral sõltuvusse süü olemasolust, täpsustamata, kelle süüd tuleb kahju hüvitamise nõude hindamisel arvestada. AVK vastu esitatud hüvitamiskaebuse korral tuleb arvestada RVastS § 9 järgse süüna selle ametniku süüd, kes on teenistussuhtes AVK-ga, kellelt mittevaralise kahju hüvitamist nõutakse. AVK-d saavad tegutseda vaid oma organite kaudu, need omakorda täidavad oma ülesandeid inimeste kaudu (nn organitäitjad). Seega omistatakse ametniku süüline tegevus RVastS § 9 ja RVastS § 12 lg 2 tähenduses AVK-le (vt nt RKHKo nr 3-3-1-64-14, p 10). Seda kinnitab ka Riigikohtu ülejäänud pikaajaline praktika, kuigi üldjuhul on erinevalt eelmises lauses viidatud lahendist lähtutud ametniku süü omistamisest AVK-le vaikivalt, kui seaduse mõttest selgelt nähtuvale eeldusele (vt nt RKHKo nr 3-3-1-36-15, p 17.1). (p 18)
3-2-1-83-15 PDF Riigikohus 30.09.2015
Kuna seadusandja ei ole KrMS § 8 p 5 järgset hoidu eraldi reguleerinud, tuleb vahistatu vara hoiuleandmisel juhinduda võlaõigusseaduses sätestatust. KrMS § 8 p 5 sätestab vahistatu vallasvara hoiuleandmise. VÕS §-st 883 tulenevalt saab kohalik omavalitsus vastutada vaid selliste vahistatu vallasasjade hoidmise eest, mis on talle üle antud, st KrMS § 8 p 5 järgi hoiusuhte tekkimiseks peab menetleja andma kohalikule omavalitsusele üle vahistatu vallasasja valduse (tagatud peab olema kohaliku omavalitsuse tegelik võim vallasasja üle). Vahistatu kinnisvara valvamise või hoolduse kohustust ei saa kohalikule omavalitsusele KrMS § 8 p-st 5 lähtudes panna. Vahistatu kinnisvara valvamise ja hoolduse kohustus saab tuleneda nt käsundus- või töövõtulepingust või vahistatu varale TsMS § 516 kohaselt kohtu seatud hooldusest. (p 11) Juhul kui KrMS § 8 p 5 alusel vahistatu vara üleandmine kohaliku omavalitsuse hoiule ei toimu vahistatu käsundi alusel, tuleb hoiusuhe lugeda tekkinuks riigi (hoiuleandja) ja kohaliku omavalitsuse (hoidja) vahel. (p 12) Kuna KrMS § 8 p 5 paneb vahistatu järelevalveta vara kaitsmise kohustuse uurimisasutusele, prokuratuurile ja kohtule (st riigile), võib hagejale tekitatud kahju eest olla riigivastutuse seaduses sätestatud juhtudel vastutav riik. (p 13)
Kuna KrMS § 8 p 5 paneb vahistatu järelevalveta vara kaitsmise kohustuse uurimisasutusele, prokuratuurile ja kohtule (st riigile), võib hagejale tekitatud kahju eest olla riigivastutuse seaduses sätestatud juhtudel vastutav riik. (p 13)
3-3-1-86-14 PDF Riigikohus 26.03.2015
Kaebuse muutmise korral ei ole tegemist uue kaebusega, vaid kaebus loetakse esitatuks muudetud kujul, mistõttu ei eelda juba menetlusse võetud kaebuse muutmine uute nõuete eraldi menetlusse võtmist ja seejärel nende tähtaegsuse kontrollimist (HKMS § 124). Kaebuse muutmisel muudetakse esialgset kaebust ning lisatud nõue muutub kaebuse osaks, mida võib lahendada samas menetluses või eraldatuna iseseisvas menetluses. Osade nõuete eraldamine lahendamiseks iseseisvas haldusasjas ei muuda kaebuse muutmise avaldust uueks iseseisvaks kaebuseks. Kaebuse muutmise avalduse saamisel tuleb kohtul kontrollida HKMS §-s 49 sätestatud eelduste täitmist. Kaebuse muutmisega nõustumisel lasub kohtul kohustus märkida määruses, milliste kaebuse nõuete läbivaatamist jätkatakse. Keeldumise korral ei tagasta kohus avalduses esitatud nõudeid HKMS § 121 alusel ega lõpetata nende nõuete menetlemist HKMS § 152 mõttes, vaid kohus keeldub HKMS § 49 alusel kaebuse muutmiseks nõusoleku andmisest. (p-d 20 ja 26)
Kaebuse muutmisest keeldumise määrus on HKMS § 203 lg 1 alusel määruskaebusega ringkonnakohtus vaidlustatav. (p 20)
RVastS § 8 lg 1 koosmõjus VÕS § 128 lg ga 3 võimaldab nõuda ka tulevikus tekkida võiva kahju hüvitamist, kuid sellel peab olema siiski piisavalt otsene seos kahju tekitanud tegevusega.
Kaebuse muutmisest keeldumise määrus on HKMS § 235 lg 1 alusel määruskaebusega Riigikohtus vaidlustatav. (p 20)
3-3-1-64-14 PDF Riigikohus 11.12.2014
Sissetulekute vähenemisest või majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju, samuti saamata jäänud tulu puhul ei ole tegemist mittevaralise kahju koosseisus väljamõistetava kahjuga. Tegemist on varalise kahjuga, mida peab tõendama kahjuhüvitise nõude esitaja. (p 18)
Määratav hüvitis ei tohi olla Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega võrreldes põhjendamatult madal (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2013. a otsust asjas nr 3-3-1-38-13). (p 16) Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvesse võtta, et vangla on küll loonud oma raske hooletusega ametnike tööülesannete täitmisel võimaluse kasutada kinnipeetava ründamiseks kääre, kuid ei ole otseselt tervisekahjustuse tekitamises osalenud. Ründajaks oli kaaskinnipeetav, kelle vastu on kinnipeetaval võimalik esitada nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks tsiviilkorras. Vanglal ei olnud infot rünnakukavatsuse kohta, kuid hooletu tegutsemise tõttu julgeolekuabinõude kohaldamisel (ründaja läbi otsimata jätmine) pidi vangla arvestama, et selle tagajärjel võib tekkida tervisekahju mis tahes isikule. Vangla on tegutsenud asjakohaselt ründe tagajärgede likvideerimisel ja kinnipeetavale igakülgse abi võimaldamisel. Arvestades ülaltoodud asjaolusid ja Euroopa Inimõiguste Kohtu välja mõistetud kahjuhüvitisi, on põhjendatud mõista vanglalt kinnipeetava kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis. Selline hüvitis võib olla küll väiksem Euroopa Inimõiguste Kohtu välja mõistetavatest summadest, kuid ei ole asjaolusid arvestades ebamõistlik. (p 17)
Riigil tekib vastutus, kui ametivõimudel on või peaks olema konkreetne informatsioon kellegi elu ohustava kolmanda isiku ebaseadusliku ründe kohta. Asjas puudub informatsioon, et kinnipeetav oleks olnud teadlik teise kinnipeetava kavatsetavast ründest tema vastu, ning seda asjaolu on kahjuhüvitise väljamõistmisel võimalik arvesse võtta. Samas ei piira Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid riigi vastutust, kui see on ette nähtud riigi seadusega. Rünne kääridega sai võimalikuks just vanglaametnike hooletuse tõttu, mis muudab ebaoluliseks asjaolu, kas vangla oleks pidanud ühtlasi eesseisvat rünnakut ette nägema või mitte. (p 12)
Tulenevalt asjaolust, et vanglapoolne kohustuste rikkumine kinnipeetava läbiotsimata jätmisel võimaldas kaaskinnipeetava vastu toimunud ründe just sellise ründerelva ja vastavate vigastustega, on vangla tegevuse ja kaaskinnipeetavale tekitatud kahju vahel põhjuslik seos (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 4). Kinnipeetava läbi otsimata jätmine, mis võimaldas tuua eluosakonda käärid, on vangla raskeks hooletuseks (VÕS § 104 lg 4) ning toob endaga kaasa vastutuse kaaskinnipeetavale tekitatud kahju eest. (p 10)
RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja kahjunõude ese ehk faktilised tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-34-13 ja 02.oktoobri 2014. a otsust asjas 3-3-1-47-14). (p 15)
3-3-1-9-14 PDF Riigikohus 08.05.2014
HMS § 67 lg 4 p 2 välistab usalduse ja seega hüvitamisnõudes HMS § 67 lg‑le 3 tuginemise muu hulgas juhul, kui haldusakti kehtetuks tunnistamise võimalus (muutmisreservatsioon) on sätestatud seaduses. Siin ei peeta silmas HMS-s sätestatud haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseid, sest need kehtivad universaalselt igasuguste haldusaktide puhul. Vastasel korral ei saaks HMS § 67 lg 3 alusel üldse kunagi hüvitist nõuda. HMS § 67 lg 4 p‑s 2 peetakse silmas eriseaduses sisalduvaid täiendavaid muutmisreservatsioone. (p 16)
PlanS § 9 lg‑t 1 ja § 27 lg‑t 1 tuleb koostoimes mõista selliselt, et need jätavad planeeringu kehtimajäämisest huvitatud kinnistuomanikule õigustatud ootuse, et tal on vähemalt lähiaastate jooksul pärast detailplaneeringu kehtestamist mõistlik võimalus detailplaneeringus sätestatud krundi ehitusõigus realiseerida. (p 20) Õiguslikke vaidlusi detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise ja selle usaldamisega tekitatud kahju hüvitamise üle aitaks vältida see, kui seadusandja sätestaks tähtajad, mille jooksul isik saab planeeringu kehtimajäämist usaldada ja mille möödumisel tekib kohalikul omavalitsusel senisest lihtsam võimalus tunnistada detailplaneering kehtetuks. Samuti on võimalik detailplaneeringu realiseerimise tähtaeg määrata detailplaneeringus (HMS § 53 lg 1 p 1). (p 21) Kuna detailplaneering koostatakse lähiaastate tarvis ning PlanS § 8 lg‑s 1 seda üldplaneeringu puhul ei rõhutata, on põhjendatud seisukoht, et üldplaneering peaks olema PlanS mõtte kohaselt püsivam kui detailplaneering. Järelikult on KOV-l õigus ka realiseerimata detailplaneering vähemalt neli aastat pärast kehtestamist ümber vaadata. Isik peab arvestama, et realiseerimata planeering võidakse ülevaatamise tulemusena kehtetuks tunnistada. Järeldus, et isik ei või pärast nelja aasta möödumist enam usaldada detailplaneeringu kehtimajäämist, ei tulene seadusest siiski piisava selgusega. KOV-del ja vajaduse korral kohtutel tuleb HMS § 67 lg 3 ja lg 4 p 2 kohaldamisel igal üksikjuhtumil hinnata, millise ajani isik võis loota, et tal õnnestub planeering ellu viia. Seejuures tuleb muu hulgas arvestada detailplaneeringu kehtestamisest möödunud aega, planeeringu senist elluviimist takistanud asjaolusid ja isiku seost detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise põhjustega. (p 22-23) Isik ei saa PlanS § 9 lg 1, § 27 lg 1 ja § 29 lg 1 tõttu enam loota detailplaneeringu kehtimajäämisele pärast seda, kui KOV on teavitanud isikut, et ta asub detailplaneeringut ümber vaatama (kaalub selle kehtetuks tunnistamist). Pärast teavitamist ei ole enam tegemist pelgalt seaduses sätestatud abstraktse võimalusega planeering kehtetuks tunnistada, vaid kohaliku omavalitsuse konkreetse tegevusega, mis võib tuua kaasa planeeringu kehtivuse lõppemise. Pärast nelja aasta möödumist detailplaneeringu kehtestamisest ei lõpe õiguspärane ootus detailplaneeringu kehtimajäämise suhtes iseenesest. Küll aga võib enam kui nelja aasta möödumine detailplaneeringu kehtestamisest anda alust HMS § 67 lg‑s 3 sätestatud hüvitise vähendamiseks. (p 24)
HMS § 67 lg 3 järgi ei tule hüvitada kogu varalist kahju, mis isikul haldusakti kehtetuks tunnistamise tõttu tekib. Sätte kohaldamise eelduseks on küll haldusakti kehtetuks tunnistamine, kuid hüvitatav kahju peab olema põhjuslikus seoses ka tegudega, mida isik tegi, lootes põhjendatult haldusakti kehtimajäämisele. Teisalt ei ole tegemist ka pelgalt haldusorgani või kohtu äranägemisel määratava hüvitisega õiglases ulatuses (vrd RVastS § 16 lg 1). HMS § 67 lg 3 sätestab erikoosseisu spetsiifilise, nn usalduskahju hüvitamiseks. Õiguspäraselt ja õigusvastaselt tekitatud kahju ei tule hüvitada samas ulatuses. Õiguspäraselt tekitatud kahju puhul ei ole PS § 25 asjakohane. Küll aga võib kahju hüvitamine olla vajalik, et haldusakti usaldanud isiku õiguspärase ootuse ning omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive oleks haldusakti kehtetuks tunnistamisel proportsionaalne (PS § 11, § 31 ja § 32 lg 2). Õiguspärase ootuse põhimõte ning asjakohased põhiõigused ei tähenda, et haldusakti kehtetuks tunnistamine ei tohi isiku varalist olukorda üldse halvendada. PS-ga on kooskõlas see, kui ülekaaluka avaliku huvi tõttu haldusakti kehtetuks tunnistamise korral asetatakse isik varaliselt niisugusesse olukorda, milles isik oleks siis, kui haldusakti poleks antudki. Samad põhimõtted kehtivad ka saamata jäänud või saamata jääva tulu korral. (p-d 32-33 ja 41) HMS § 67 lg-s 3 ettenähtud hüvitis tuleb määrata koos haldusakti kehtetuks tunnistamisega. Haldusorgan peab juba haldusakti kehtetuks tunnistamise menetluses selgitama isikule tema õigust saada hüvitist (HMS § 36 lg 1 p 1) ning koguma teavet ja tõendeid võimaliku kahju suuruse kohta (HMS § 6). Juhul kui isik jätab tõendid põhjendamatult esitamata, on võimalik jätta kahju vastavas osas hüvitamata. Kui hüvitise suuruse üle otsustamine on aeganõudev, võib haldusorgan koos haldusakti kehtetuks tunnistamisega otsustada kahju hüvitamise mõnede asjaolude üle esmalt eelhaldusaktiga (HMS § 52 lg 1 p 2) ning jätkata menetlust veel lahendamata küsimustes. (p 46)
Haldusorganil võib olla keeruline koos haldusakti kehtetuks tunnistamisega hüvitist määrata, kui haldusorgani ja isiku vahel on erimeelsused, milline kahju tuleb HMS § 67 lg 3 alusel hüvitada. Samas peab haldusorgan arvestama, et haldusakti kehtimajäämist usaldanud isik ei vastuta sellise ebakindla olukorra tekkimise eest. Hüvitamiskohustust kaasa toov olukord luuakse ülekaaluka avaliku huvi tõttu. Avaliku võimu kandja rahaliste vahendite arvel viivise maksmine avalikes huvides tehtava otsuse tagajärgede eest ei ole ebaõiglane. Kuna HMS § 67 lg‑s 3 sätestatud hüvitise maksmine on haldusorgani kohustus, mis ei sõltu nõude esitamisest, ei ole viivis vastuolus ka selle kohustuse avalik-õigusliku iseloomuga. Viivis on isikule kompensatsiooniks selle eest, et ta ei saa hüvitist kohe, ning viivise maksmise kohustus kallutab haldusorganit maksma hüvitist võimalikult kiiresti. Järelikult tuleb haldusorganil arvestada hüvitiselt viivist alates haldusakti kehtetuks tunnistamisest kuni hüvitise väljamaksmiseni. (p 49-50) RVastS § 16 lg 3 on põhimõtteliselt kohaldatav ka HMS § 67 lg‑s 3 sätestatud hüvitise piiramise alusena, kuid seda tuleb kohaldada HMS § 67 lg 3 eripära ja eesmärke arvestades. (p 55)
3-3-1-64-13 PDF Riigikohus 03.03.2014
Omandireformi normid kaitsevad õigustatud subjektide õigust vara tagasi saada või saada selle eest kompensatsiooni, mitte aga selle varaga edaspidi teenitavat võimalikku tulu. Ka taotluste lahendamiseks ettenähtud tähtaegade eesmärgiks on tagada taotlejatele võimalikult kiire ja efektiivne haldusmenetlus. Need pole kehtestatud selleks, et kindlustada taotlejate võimalusi teenida tagasi saadud vara kasutamisega edaspidi tulu. (p 35)
Riigikohus selgitas 24.04.2003 otsuses asjas nr 3-2-1-44-03, et ORAS § 18 lg 1 kuni 01.03.1997 kehtinud redaktsioonis sisalduvate kitsenduste eesmärgiks oli vältida omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi muutumisest tekkida võivaid takistusi vara tagastamisel õigustatud subjektile. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestas seadus ka tagajärje: keeldu rikkuvate tehingute kehtetuse. (p 22) ORAS § 18 lg-s 1 sisalduv omandivormi muutmise keeld kehtis kõigile õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamistehingutele. Keelu eesmärk oli tagada endistele omanikele või nende õigusjärglastele võimalus õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saada, et heastada nõukogude võimu poolt omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus (vt ORAS § 2 lg-t 1). Kuigi PankrS ei sisaldanud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta eraldi regulatsiooni, ei saa sellest järeldada, et PankrS jõustumisega muutus ORAS § 18 lg-s 1 sisaldav keeld pankrotivara hulka kuuluva õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kehtetuks. Omandireformi eesmärke arvestades pole põhjust arvata, et seadusandja soovis pankrotimenetluse käigus restitutsiooninõuetega koormatud vara omandajad panna soodsamasse olukorda kui teised sellise vara omandajad. Selliseks eristamiseks puudunuks mõistlik põhjendus. (p 23) Hiljem jõustunud PankrS ei reguleerinud õigusvastaselt võõrandatud varaga seonduvat, seega ei kehtestanud PankrS regulatsiooni, mis oleks muutnud ORAS-s sätestatut. Samuti ei olnud seadusandja loobunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kehtestatud käsutamiskeelust. Seadusandja muutis 29.01.1997 (s.o pärast PankrS jõustumist) ORAS § 18 lg 1 sõnastust, keelates omandivormi muutmise asemel õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise ja asjaõigusega koormamise kuni vara tagastamise otsustamiseni. Uue sõnastusega sätte kehtestamise tingis omandiseaduse kehtetuks tunnistamine ja AÕS jõustumine. See näitab, et seadusandja eesmärk keelata õigusvastaselt võõrandatud vara käsutamine ei olnud muutunud ka pärast PankrS jõustumist ja endiselt tuli vältida vara tagastamise võimatuks muutmist. (p 24) Kultuuri- ja sotsiaalobjektide ning eluruumide välistamine pankrotivarast eraldi seadusega oli vajalik seetõttu, et nende objektide suhtes puudus ORAS § 18 lg-ga 1 sarnane üldine võõrandamiskeeld. (p 25)
Saamata jäänud üüritulu on puhtmajanduslik kahju. Tsiviilõiguses peetakse puhtmajandusliku kahju hüvitamist deliktiõiguse järgi erandlikuks. Deliktiõigusega ei kaitsta isiku vara tervikuna, vaid eelkõige konkreetseid õigushüvesid. Puhtmajandusliku kahju hüvitamata jätmist peetakse põhjendatuks eelkõige seetõttu, et vastasel juhul poleks kahju tekitajale tema vastutus ettenähtav ja võiks kujuneda ebaproportsionaalselt suureks. Puhtmajanduslikku kahju on võimalik hüvitada vaid siis, kui sellise kahju tekkimine oli võlgnikule ettenähtav, rikutud normi või kohustuse eesmärk oli kaitsta isikut sellise kahju tekkimise eest või kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega, eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks oligi kannatanule sellise kahju tekitamine (vt otsus asjas nr 3-2-1-64-05; otsus asjas nr 3-2-1-123-05; otsus asjas nr 3-2-1-7-10). (p 31) Rikutud normi kaitse-eesmärgi teooriast on juhindutud ka haldusasjades (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-13-06; otsus asjas nr 3-3-1-66-09; otsus asjas nr 3-3-1-2-10; otsus asjas nr 3-3-1-53-11), kusjuures haldusasjades nr 3-3-1-13-06 ja nr 3-3-1-53-11 kasutati nimetatud teooriat TsK kehtimise ajal tekitatud kahju hüvitamise asjades. Tsiviilkolleegium on kasutanud ettenähtavuse reeglit mh ka TsK alusel lahendatud asjades (vt nt otsus asjas nr 3-2-1-90-02; otsus asjas nr 3-2-1-19-03). (p 32)
Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt saab teiselt poolelt välja mõista vaid tegelikult kantud menetluskulusid (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-54-13, p 30). Raha kandmine advokaadibüroo ühelt arvelduskontolt teisele ei lõpeta advokaadibüroo nõuet kliendi vastu ega anna seetõttu alust lugeda menetluskulusid kantuks. Kuigi tegemist on tsiviilkohtumenetluses kehtivast põhimõttest erineva lähenemisega, ei ole selline praktika põhiseadusega vastuolus. Halduskohtumenetluses kehtiv menetluskulude kantuse põhimõte ei piira ebaproportsionaalselt isikute põhiõigust saada tõhusat õiguskaitset. (p 46)
Kohaliku omavalitsuse esindajakulude väljamõistmine ei ole kooskõlas kolleegiumi pikaajalise praktikaga, mille kohaselt on võimalik haldusvälise õigusabi kulud välja mõsta üldjuhul ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Omandireformiga seotud probleemide lahendamine kuulub omavalitsuse põhitegevuse hulka, mistõttu on põhjendatud jätta esindajakulud tema enda kanda. (p 50) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-63-10.
Nii enne 31.12.2011 kehtinud HKMS v.r § 84 lg 3 kui ka kehtiva HKMS § 104 lg 4 järgi tuleb nõude suurendamisel tasuda täiendavat riigilõivu vastavalt kaebuse esemeks oleva või vaidlusaluse rahasumma või vara väärtuse suurenemisele. Kolleegium selgitas 10.10.2012 määruses asjas nr 3-3-1-42-12 (p 13), et kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasutav riigilõiv arvutatakse kogu nõudest, mitte selle osadest lähtudes. Vastasel korral võiksid erinevatelt nõude osadelt arvutatavad riigilõivud kokku ületada kogu nõudelt tasutava riigilõivu ning olla seetõttu vastuolus seadusandja tahtega. Ka nõude suurendamisel tuleb riigilõiv arvutada lõplikust nõudest lähtudes, mitte liita esialgselt nõudelt ja suurendatud nõude osalt arvutatud riigilõive. (p 38) Riigikohus on seda, millisest RLS redaktsioonist tuleb nõude muutmise korral riigilõivu arvutamisel lähtuda, käsitlenud 23.10.2013 otsuses asjas nr 3-4-1-34-13 ja 14.01.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-53-13. Nendest lahenditest järeldub, et kuna lõplik tsiviilasja hind, mille alusel riigilõiv arvutatakse, selgub alles pärast nõude muutmist, tuleb riigilõiv arvutada nõude muutmise ajal kehtivast seadusest lähtudes. (p 39) Riigikohtu üldkogu on oma varasemas praktikas võtnud riigilõivu määramisel aluseks enne 01.01.2009 kehtinud RLS redaktsiooni ja seda ka nendel juhtumitel, kui lahendi tegemise ajal kehtis RLS, mis sätestas väiksemad riigilõivud kui enne 01.01.2009 kehtinud RLS redaktsioon (vt 16.12.2013 määrus asjas nr 3-3-1-70-13, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika. (p-d 42–43) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-70-13.
KOV ei pidanud ette nägema, mida õigustatud subjektid soovivad tagastatud varaga edaspidi tegema hakata ning kui suur kahju võib väljaüürimata jätmise tõttu tekkida. (p 34) KOV-le sai aga olla ettenähtav, et kui ta rikub restitutsiooninõuete kohta teatise väljastamisel hoolsuskohustust, võib see kaasa tuua õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise, selle õigustatud subjektidele tagastamise võimatuse ja vara tagastamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse. (p 33)
3-3-1-52-10 PDF Riigikohus 02.11.2011
Riigil on kohustus hüvitada ka õiguspärase ametikohalt kõrvaldamisega põhjustatud varaline kahju, kui omandipõhiõigust on riivatud erakordselt intensiivselt. Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis võimaldaks hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju õiglases ulatuses. Sellise regulatsiooni puudumine riivab intensiivselt omandipõhiõigust ning õigust tõhusale kohtumenetlusele (vt Riigikohtu 30.08.2011 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-15-10 p-e 62 ja 63), on vastuolus põhiseadusega ning ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju hüvitamise otsustamisel on seetõttu põhjendatud lähtuda põhiseaduse §-st 32.
KrMS § 141 ja ATS § 108 p 8 alusel teenistussuhte peatumise ajaks ei ole kehtivas õiguses sätestatud palga säilitamist ega muu hüvitise maksmist. Ametnikul on teenistussuhte peatamise käskkirja kehtivuse lõppedes alus teenistusse naasta koos kõigi sellega seonduvate õiguste ja kohustustega, sh õigusega saada töötasu. Kui teenistussuhte peatumise kestus seati sõltuvusse eeluurimise lõppemisest ning alates isiku kohtu alla andmisest puudus teenistussuhte peatumist sätestav teenistusalane akt, tekkis ametnikul teenistusest sunnitult puudumise aja eest tasu osas nõudeõigus asutuse vastu kohtueelse menetluse lõppemisest ja kohtu alla andmisest.
Riigikohtu praktika kohaselt on ATS § 135 lg 1 eesmärk anda ebaseaduslikult vabastatud ametnikule ennistamise korral õigus saada tasu kogu aja eest, mil ta temast sõltumatutel põhjustel oli ilma töötasuta. Kehtivas õiguses ei ole selgesõnalist õiguslikku alust ATS § 135 lg 1 alusel makstavast tasust muude tasude mahaarvamiseks. Kohtupraktikas on peetud mahaarvamisi võimalikuks kaebaja süüline käitumise korral menetlusõiguste kuritarvitamise näol (11.10. 1999 määrus asjas nr 3-3-1-35-99) ning ametist vabastamisel hüvitise maksmise kohta selgesõnalise eriregulatsiooni olemasolul (01.11.1999 määrus asjas nr 3-3-1-41-99). Põhjendatuks ei saa pidada seisukohta, et ATS § 135 lg 1 alusel välja mõistetava tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta teenitusest sunnitult puudutud ajavahemikul teiste tööandjate makstud töötasu.
3-3-1-35-10 PDF Riigikohus 31.08.2011
Igaühel on õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Üksnes seadusandjal on õigus piirata isiku põhiõigust nõuda kahju hüvitamist. Seadusandjal on ka kohustus sätestada tõhus menetlus põhiõiguste kasutamiseks ja kaitsmiseks. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine või kahju hüvitamist välistav regulatsioon riivab PS §-s 25 sätestatud põhiõigust ning PS §-dest 14 ja 15 koostoimes tulenevat õigust tõhusale kohtumenetlusele.
Vt lahendi nr 3-3-1-15-10 annotatsiooni.
Haldusmenetluses antud aktide ja tehtud toimingute õiguspärasust kontrollib halduskohus haldusmenetluse seaduse ning halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt. Halduskohtumenetluse seadustik ei anna vastust küsimusele, kas ja millises ulatuses saab halduskohus kaebust läbi vaadates hinnata kohtueelse kriminaalmenetluse aktide või toimingute õiguspärasust. Kriminaalmenetlus on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest eraldi. Kriminaalmenetluse toimingute ning otsustuste õiguspärasuse kontroll toimub üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtutes. Kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise eriregulatsiooni puudumise tõttu riigivastutuse seaduse sätete kohaldamine kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisele võib kaasa tuua üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu kontrollile (Riigikohtu 22.03.2011 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-85-09 p-d 127–128).
NB! Praktika muutus! Kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisel ei tule kohaldada RVastS § 15 lg-t 1, mis reguleerib kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamist (vt Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-69-09, p 74). Samuti muudab Riigikohus varasemat praktika (vt nt Riigikohtu 20.11. 2008 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-47-08 p-i 11) ja asub seisukohale, et kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisel ei saa kohaldada RVastS § 7. Selle sätte alusel saab kahju hüvitada juhul, kui kahju on tekitatud õigusvastase haldusakti või haldustoiminguga. Kohtueelses kriminaalmenetluses antud aktid ja tehtud toimingud ei ole haldusaktid ja haldustoimingud RVastS § 7 tähenduses. Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis võimaldaks hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õigusvastaselt tekitatud varalise kahju. Regulatsiooni puudumine riivab intensiivselt põhiõigust nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist ning õigust tõhusale kohtumenetlusele. Kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õigusvastaselt tekitatud varalise kahju hüvitamine on välistatud. Selle kohta, millisel eesmärgil on seadusandja jätnud vastava regulatsiooni kehtestamata, pole andmeid, kuid riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei ole sellise põhiõiguste riive põhjendamiseks piisavalt kaalukas. Kahju hüvitamise aluseid ja korda sätestava regulatsiooni puudumise korral tuleb õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada PS § 25 alusel, arvestades kahju hüvitamise üldpõhimõtteid.
HKMS ja RLS reguleerivad ammendavalt riigilõivu tasumise halduskohtumenetluses ning seetõttu ei ole alust kohaldada HKMS § 5 lg-t 1 ja TsMS § 145. Ei HKMS ega RLS näe Eesti Vabariigile ja teda esindavatele haldusorganitele ette vabastust riigilõivu ja kautsjoni tasumisest. RLS § 2 lg 1 p-s 3 on ammendavalt sätestatud alused, millal kaebus on riigilõivuvaba. Riigilõivuvabastust ametikohalt kõrvaldamise kui kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamisel seadus ei sätesta. Kriminaalmenetluse tagamise vahendite kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamisel on lõivuvabastus ette nähtud üksnes vahi alla võtmisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude puhul. Ametikohalt kõrvaldamine ei mahu ka RLS § 22 lg 1 p-s 3 kasutatud mõiste "kriminaalvastutusele võtmine" alla, mis tuleneb kehtivuse kaotanud kriminaalmenetluse koodeksist ja kriminaalkoodeksist. Riigikohtu praktikas on kriminaalvastutusele võtmist käsitatud ajas kulgeva protsessina, mis algas süüdistatava kohtu alla andmisest (vt Riigikohtu 12.03.1996 otsust kohtuasjas nr 3-1-1-32-96; samuti 03.10.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-1-1-42-08 p-i 11). Kohtu alla andmisega lõppes kuriteo aegumine. Kriminaalvastutusele võtmine ei hõlmanud enne kohtu alla andmist tehtud kriminaalmenetlustoiminguid ja nendega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks esitatud kaebus ei olnud riigilõivuvaba. Kehtivas kriminaalmenetluse seadustikus ja karistusseadustikus puudub iseseisev kriminaalvastutusele võtmise instituut, seetõttu ei ole RLS § 22 lg 1 p 3 sõnastus enam ajakohane.
3-3-1-15-10 PDF Riigikohus 30.08.2011
Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis võimaldaks hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju õiglases ulatuses. Regulatsiooni puudumine riivab intensiivselt omandipõhiõigust ning õigust tõhusale kohtumenetlusele. Kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju hüvitamine on välistatud. Puudub regulatsioon, mis võimaldaks isikul, kelle omandipõhiõigust on kohtueelses kriminaalmenetluses erakordselt piiratud, pöörduda kohtu poole nõudega tekitatud kahju õiglases ulatuses hüvitada. Selle kohta, millisel eesmärgil on seadusandja jätnud vastava regulatsiooni kehtestamata, pole andmeid, kuid riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei ole sellise põhiõiguste riive põhjendamiseks piisavalt kaalukas.
Kriminaalmenetlus on riigivõimu spetsiifiline teostamine, mis on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest - haldustegevusest - eraldi. Kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust kontrollivad üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtud. Eelduslikult peaks kriminaalmenetluses kohtueelsele menetlusele järgnema kohtumenetlus, mille raames antakse muu hulgas hinnang kohtueelse menetluse toimingutele ja otsustustele. Kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise otsustamine riigivastutuse seaduse senikehtivate põhimõtete alusel võib kaasa tuua ka üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu kontrollile. Kohtusüsteemi terviklikkust ja ülesehitust arvestades oleks see ebamõistlik lahendus ning ei aitaks tõenäoliselt kaasa tõhusa ja lünkadeta õiguskaitse tagamisele (Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p-d 127-128).
Kuna jõustunud kohtuotsuse arvutivõrgus avalikustamine on jätkuv tegevus, siis on HKMS § 175 lg-d 3 ja 4 kohaldatavad ka nende taotluse lahendamisel, kus jõustunud kohtuotsus haldusasjas on juba avalikustatud. HKMS § 175 on erinormiks isikuandmete kaitse seaduse § 11 suhtes ning reguleerib ammendavalt haldusasjades kohtulahendite avalikustamist. (RKÜK 26.03.2012 määrus kohtuasjas nr 3-3-1-15-10, p 5)
Riigil on kohustus kujundada õigusinstituut, mille normidega reguleeritakse omandiõigust erakordselt piirava õiguspärase akti või toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamine õiglases ulatuses. Riigil on kohustus maksta ka kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglast hüvitist (vt ka Riigikohtu 31.03. 2011 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 p-i 64 ja 17.04.2001 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-10-01 p-i 4). Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis sätestaks kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju hüvitamise õiglases ulatuses. Kahju hüvitamise aluseid pole sätestatud riigivastutuse seaduses, mis on avaliku võimu tekitatud kahju hüvitamist reguleeriv üldseadus, ega üheski teises seaduses. Kohaldada ei saa RVastS § 15 lg-t 1, mis reguleerib kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamist ega ka RVastS § 16 lg 1, kuna tegemist ei ole haldusakti või haldustoiminguga (vt Riigikohtu 31.03.2011. a otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 p-e 74 ja 77). RVastS § 16 ei saa kohaldada kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisel ka analoogiat kasutades. Riigivastutuse seaduse alusel kahju hüvitamise eelduseks on haldustoimingu või haldusakti õigusvastasuse või õiguspärasuse tuvastamine. Riigivastutuse seadus ei sätesta, kas, kuidas ja millises ulatuses peab halduskohus hindama kohtueelse kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust või õigusvastasust.
Omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine või õiglase hüvitise maksmist välistav regulatsioon riivab omandipõhiõigust ning PS §-dest ning õigust tõhusale kohtumenetlusele. Sellisel juhul puudub menetlus, mis võimaldaks isikul, kelle omandipõhiõigust on kohtueelses kriminaalmenetluses erakordselt piiratud, pöörduda kohtu poole nõudega tekitatud kahju hüvitada (sarnaselt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p 119).
Isiku kõrvaldamine ametikohalt kriminaalmenetluse tagamiseks riivab põhiõigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Kuna üldjuhul on töö peamine sissetuleku hankimise vahend, siis võib ametikohalt kõrvaldamisega kaasneda ka omandipõhiõiguse riive. Ajal, mil isik on kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldatud, ei saa ta oma senisel ametikohal töötada ega saada töötasu ja kasutada muid töökohaga kaasnevaid varalisi hüvesid. Ametikohalt kõrvaldamine võib seega põhjustada kahtlustatavale või süüdistatavale varalise kaotuse. Riigil on kohustus kujundada õigusinstituut, mille normidega reguleeritakse omandiõigust erakordselt piirava õiguspärase akti või toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamine õiglases ulatuses. Riigil on kohustus maksta ka kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglast hüvitist (vt ka Riigikohtu 31.03. 2011 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 p-i 64 ja 17.04.2001 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-10-01 p-i 4).
3-3-1-17-08 PDF Riigikohus 09.06.2008
Omandireformi aluste seadus ega maareformi seadus ei näe ette reformitud maa teistkordse erastamise võimalust. Maa ostueesõigusega erastamine ei ole võimalik ilma maa tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamise või tühistamiseta. Maa erastamisõiguse olemasolu ning erastamise kohustatud subjekti õigusvastane tegevus erastamisavalduse läbivaatamisel, mille tulemusena avalduse esitaja kaotas võimaluse maad erastada, on kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks. Seetõttu võib maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamisega muutuda isikute õiguslik seisund olenemata sellest, et kehtiva tagastamise korralduse tõttu pole maa erastamine enam võimalik, s.t maareform on maatükkide suhtes lõppenud ja avalduse esitajad on maa erastamise võimaluse kaotanud. Isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on riigivastutuse seaduse alusel võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel. Samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel RVastS § 11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks. Riigivastutuse seadus ei välista kahju hüvitamist natuuras, kui osapooled selles kokku lepivad. Kahju hüvitamist natuuras ei välista ka AÕSRS §-st 22 tulenev kohustus, et kohalik omavalitsus tohib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Eeltoodud säte reguleerib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamist, mitte kahju hüvitamist.
Maa erastamisõiguse olemasolu ning erastamise kohustatud subjekti õigusvastane tegevus erastamisavalduse läbivaatamisel, mille tulemusena avalduse esitaja kaotas võimaluse maad erastada, on kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks. Seetõttu võib maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamisega muutuda isikute õiguslik seisund olenemata sellest, et kehtiva tagastamise korralduse tõttu pole maa erastamine enam võimalik, s.t maareform on maatükkide suhtes lõppenud ja avalduse esitajad on maa erastamise võimaluse kaotanud. Isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on riigivastutuse seaduse alusel võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel. Samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel RVastS § 11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks. Riigivastutuse seadus ei välista kahju hüvitamist natuuras, kui osapooled selles kokku lepivad. Kahju hüvitamist natuuras ei välista ka AÕSRS §-st 22 tulenev kohustus, et kohalik omavalitsus tohib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Eeltoodud säte reguleerib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamist, mitte kahju hüvitamist.
Riigivastutuse seadus ei välista kahju hüvitamist natuuras, kui osapooled selles kokku lepivad. Kahju hüvitamist natuuras ei välista ka AÕSRS §-st 22 tulenev kohustus, et kohalik omavalitsus tohib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Eeltoodud säte reguleerib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamist, mitte kahju hüvitamist.
3-3-1-13-06 PDF Riigikohus 04.04.2006
Kui kohtuasja õigeks lahendamiseks on vajalik täiendavate tõendite väljanõudmine ja neist tõenditest lähtumine, siis ei ole uurimisprintsiibist tulenevalt selleks mingit takistust. Menetlusosalisi sellega halvemasse olukorda ei seata. Asjaolu, et menetlusosalist esindab advokaat, ei takista kohtupoolset tõendite kogumist, kui kohus seda vajalikuks peab.
Eraõiguses on asutud seisukohale, et kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole kohustust rikkunud poole karistamine (vt Riigikohtu 21.12. 2005 otsust nr 3-2-1-137-05). Sama põhimõte kehtib ka avalikus õiguses.
Nõudeõigus kahju hüvitamiseks on vaid isikul, kelle õigusi on rikutud. Kui ehitusloa taotleja on taotletava ehitisega analoogseid ehitisi ka varem rajanud ja kasutusele võtnud, on tõenäoline, et valmisehitamise järel võetakse ka see ehitis kasutusele, millele ehitusluba taotletakse. Seetõttu võib ehitusloa andmisega viivitamine olla kahju tekkimise põhjuseks. Kui ehitusloa väljastamisega viivitamine on põhjuslikus seoses kahju tekitamisega, on rikutud ehitusloa väljastamist reguleerivate normide eesmärk muuhulgas ka ehitusloa taotleja kaitsmine kahju eest, mis tekiks juhul, kui ehitist õigeaegselt ehitada ja järelikult ka kasutusele võtta ei saaks. Sellisel juhul on kohalik omavalitsus käitunud ehitusloa menetlemisel õigusvastaselt VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 tähenduses, mis toob endaga kaasa kahju hüvitamise kohustuse.
Saamata jäänud tulu hindamine on reeglina komplitseeritud, sest kõiki asjaolusid, mis võinuksid ettevõtte kasumlikkust mõjutada, on tagantjärgi ülimalt keeruline või isegi võimatu tuvastada. Sellistel juhtudel on hüvitise suurus paljuski kohtu poolt kaalutlusõiguse alusel kindlaksmääratav. VÕS § 127 lg 6 järgi otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. Kui tegemist on tõenäolise kahju väljamõistmisega, siis määratakse see paljuski hinnanguliselt, sest sellises olukorras ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, kui palju on tegelikult kahju saadud. On paratamatu, et olukorras, kus puuduvad veenvad tõendid kahju tuvastamiseks, lähtub kohus paljuski poolte esitatud seisukohtadest. Kohtu otsustada jääb, milliseid seisukohti ta veenvamateks peab.
Kuna ehitusloa andmise otsustamine on diskretsiooniotsus, ei tähenda loa andmisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamine tingimata seda, et ehitusluba tuleb anda. Ehitusluba annab õiguse üksnes ehitamiseks, mitte selle ehitise kasutuselevõtmiseks või selles majandustegevuse alustamiseks. Ehitusloa väljastamist reguleerivate normide eesmärk võib muuhulgas olla ka loa taotleja kaitsmine kahju eest, mis võib tekkida juhul, kui ehitusloa taotleja õigeaegselt ehitist ehitada ja järelikult ka kasutusele võtta ei saaks.
HKMS § 93 lg 7 näeb selgelt ette, et kohtukulude väljamõistmiseks peab isik ise aktiivsust ilmutama ja esitama kohtukulude nimekirja. Nende esitama jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. Menetlusosalist esindav advokaat peab HKMS § 93 lg-st 7 teadlik olema ning sellest juhinduma.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json