3-12-2486/130
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.02.2023 |
|
Põhiseadus ei nõua, et sundvõõrandamise künnist mitteületavate omandikitsenduste hüvitamine peaks tingimata olema täielik ja kohene. Hüvitis tuleb määrata üldist talumiskohustust ületavas osas, kui hüvitiseta poleks riive mõõdukas (vrd RKHKo nr 3-3-1-69-09, p 61; RKHKo nr 3-16-245/91, p-d 18, 24 ja 26). Hüvitist tuleb maksta mõistliku aja jooksul selliselt, et hüvitis saaks täita oma funktsiooni huvide tasakaalustamisel. (p 18)
Faktilise sundvõõrandamisega on tegemist, kui vaatamata omandiõiguse formaalsele säilimisele asetatakse omanik avaliku võimu meetmest tingitud intensiivse riive tõttu tema enda tahte vastaselt uude olukorda, kus tal pole oma vara suhtes enam võimalik omaniku õigusi mõistlikul viisil enda huvides teostada. Seejuures tuleb arvestada käsutus ja kasutusõiguse piirangute ulatust, kinnistu väärtuse vähenemise määra, omaniku positsiooni kitsendamise ulatust, vara käsutamise faktilist raskendamist ning omandi kaotuse tagasipööramatust (vrd RKPJKo nr 5-21-3/11, p-d 33 ja 40; EIKo-d asjades Pannon Plakát vs. Ungari, nr 39859/14, p 45, ja Papamichalopoulos jt vs. Kreeka, nr 14556/89, p-d 43–45). (p 21)
Detailplaneeringust tulenenud omandikitsenduse hüvitamine ei olnud praegusel juhul iseenesest nõutav PS §-st 32 ega EIÕK 1. protokolli art-st 1 tulenevalt. Kahtlemata seadis 2001. aastal kehtestatud detailplaneeringuga määratud ehitusõigus kitsendused omandiõiguse vabaks teostamiseks. Poleks aga mõeldav, et omanik võib kinnisasja kasutada ilma igasuguste piiranguteta. See poleks kooskõlas PS § 32 lg 2 kolmanda lausega, mille järgi omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Üldisi huve kaitsvad kitsendused tuleb kehtestada seadusega, sh seaduse alusel (PS § 32 lg 2 teine lause), kuid kui need jäävad üldise talumiskohustuse raamidesse, ei tule neid hüvitada. Talumiskohustuse raamidesse jäävad üldjuhul piirangud, mis lasusid kinnistul juba selle omandamisel. Põhiseadusest ei tulene kohustust hüvitada omanikule enne kinnisasja omandamist kehtinud piiranguid (RKPJKo nr 5-21-3/11, p 34; RKHKo nr 3-16-812/61, p 13). Omandajal tuleb endal arvestada, kas tal tasub kanda maa soetamiseks vajalikke kulusid vaatamata maale juba seatud piirangutele, sh planeeringutega kehtestatud kasutusrežiimile. Kasuprognoosiga kaasnev ebamäärasus on maa omandaja elu- või äririsk (RKHKo nr 3-16-812/61, p 18), välja arvatud olukorrad, kus avaliku võimu kandja on enne investeeringu tegemist andnud õiguslikult siduvaid lubadusi piirangute leevendamiseks tulevikus. (p-d 26–28)
Kaebaja leiab, et talle tekitati mitmesugusel moel kahju sellega, et linn ei ostnud kinnistut välja kohe. Õigus nõuda PES § 30 lg-s 5 sätestatud omandamisnõude hilinenud täitmisega tekitatud kahju hüvitamist on põhimõtteliselt hõlmatud nii PS §-ga 25, RVastS § 7 lg-ga 1 kui ka EIÕK 1. protokolli art-ga 1. (p 35)
EIK praktika kohaselt võib ka puhtalt riigisisese õigusega ettenähtud tasu maksmisega viivitamine rikkuda EIÕK 1. protokolli art-t 1, kui avaliku võimu asutused on isikule loonud piisavalt konkreetse õigustatud ootuse tasu saamiseks, ent tasu maksmisega viivitatakse ebamõistlikult (EIKo-d asjades Parem Kallas vs. Eesti, nr 56002/19, p 18; Kutlu vs. Türgi, nr 51861/11, p-d 55–58). (p 48)
PES § 30 lg 5 ei nõudnud, et kinnistu eest oleks tasu tulnud maksta kohe pärast planeeringu kehtestamist. Tasu maksmise eelduseks olid lisaks planeeringule ka omandamisnõude esitamine ja kinnistu omandamine. Kui nõuet ei esitatud või kui nõue küll esitati, ent omanik ei teinud omalt poolt omandi üleandmiseks vajalikku, ei tekkinud omavalitsusüksusel kohustust tasu maksta. PES § 30 lg 5 ega PlanS v.r § 30 ei reguleerinud ka küsimust, millise aja jooksul tuli kohalikul omavalitsusüksusel pärast planeeringu kehtestamist ja nõude esitamist otsustada kinnisasja omandamine. Seaduse mõtte kohaselt ei tohtinud omandamine siiski venida ebamõistlikult pikaks nõude esitamisest arvates. (p-d 37 ja 38)
Pärast seda, kui kohtud olid ostuhinna määramise lähtealuseid selgitanud oli kaebajal võimalik pakkumine vastu võtta ja kinnistu võõrandada. Isegi kui kaebajal oli soov jätkata neis tingimustes vaidlust hinna üle, oleks ta saanud minna kinnistu võõrandamisega lõpuni, võtta vastu linna pakutud ostuhinna ja taotleda kohtulikku kontrolli üksnes vaieldava hinnavahe osas (vrd EIKo Parem Kallas vs. Eesti, nr 56002/19, p 20). HKMS § 37 lg 2 p 1 järgi võib isik vaidlustada omandikitsenduse eest ostuhinna näol makstava hüvitise suuruse ka eraldi, ilma et samal ajal tuleks vaidlustada või lükata edasi omandamine tervikuna. Kaebaja enda valik katkestas põhjusliku seose vastustaja edasise tegevuse ja hiljem tekkinud kahju vahel. (p-d 45 ja 46)
Kinnistu väärtuse ja omandamistasu vahe hüvitamise asemel võiks praegu põhimõtteliselt kõne alla tulla hilinenult makstud tasu ostujõu vähenemise hüvitamine. Kui inflatsiooni tõttu on seadusega ettenähtud tasu ostujõud tegeliku väljamaksmise hetkel väiksem, kui see oleks olnud õigel ajal makstuna, on maa võõrandaja kandnud kahju. Tema nõude reaalväärtus on siis vähenenud vaatamata nominaalväärtuse säilimisele (vt ka EIKo Czajkowska jt vs. Poola, nr 16651/05, p-d 60–62). (p 51)
Kohtud leidsid, et inflatsioonikahju pole veel tekkinud, sest kaebaja polnud kinnistust ilma jäänud. Ringkonnakohus mõistis siiski hüvitise välja tingimusega, et seda tuleb maksta siis, kui linn on kinnistu omandanud. Kolleegium nõustub vastustajaga, et tekkimata kahju eest ei saa hüvitist välja mõista, kui kahju tekkimine pole piisavalt kindel (vrd VÕS § 127 lg 6 esimene lause). HKMS § 168 alusel saab reguleerida otsuse täitmist, mitte otsusega kindlaks määratava kohustuse tekkimist tervikuna. Samas ei olnud praegusel juhul tegemist tulevikus tekkida võiva kahjuga. Kõnealune hüvitamisnõue ei pidanud kompenseerima mitte võõrandatava maa väärtust, vaid viivituse tõttu vähenenud omandamistasu väärtust. See kahjulik tagajärg oli juba saabunud. Kaebaja 30 000 eurose nominaalväärtusega võõrandmisnõude ostujõud oli inflatsiooni tõttu juba vähenenud ning vähenemine oli mõõdetav. (p-d 52 ja 53)
Vastustajal ei olnud objektiivsete asjaolude tõttu võimalik omandamismenetlust kiirendada ka vajalikku hoolsust täielikult järgides (RVastS § 13 lg 1 p 2 ja lg 3). (p 55)
Tasu 30 000 eurot oleks praegusel juhul olnud adekvaatne ka makstuna 2012. aastal ning kahju täiendav hüvitamine oleks asjaolusid arvestades ebaõiglane (RVastS § 13 lg 1 p 5), kuivõrd see tooks kaasa kaebaja põhjendamatu rikastumise. (p 58)
Vastustaja pole viivitanud raha maksmise kohustuse täitmisega. Raha maksmise kohustus tekkis vastustajal kinnistu omandamise eest alles müügilepingust tulenevalt ning lepingu täitmise üle ei vaielda. PES § 30 lg-s 5 sätestatud kinnisasja omandamise kohustus on küll varaliselt hinnatav avalik õiguslik kohustus, kuid mitte rahaline kohustus VÕS § 113 mõttes (vt RKTKo nr 3-2-1-157-15, p 17 jj). Rahaliseks nõudeks selles tähenduses ei ole haldusaktide andmisele, toimingute ja tahteavalduste tegemisele või lepingute sõlmimisele suunatud avalik õiguslikud nõuded, mis vaid kaudselt ja lisatingimuste täitmisel võivad tuua kaasa raha maksmise kohustuse. (p 60)
Kaebaja taotleb, et talle hüvitataks intressid, mida ta oleks võinud teenida, paigutades õigel ajal saadud tasu investeeringutesse. Lisaks inflatsioonikahju hüvitamise nõude kohta märgitule tuleb intresside hüvitamise nõue jätta rahuldamata ka VÕS § 127 lg- te 2 ja 4 alusel koostoimes RVastS § 7 lg-ga 4. PES § 30 lg 5 eesmärk polnud kinnistu võõrandamisest saadava raha edasiste konkreetsete investeerimisvõimaluste kaitse. Nende luhtumise ja viivituse vaheline põhjuslik seos jääb liiga kaugeks ning investeeringute tegelik õnnestumine liiga teoreetiliseks. Tegemist on puhtmajandusliku kahjuga, mida RVastS § 7 lg 1 alusel üldjuhul ei hüvitata (RKHKo nr 3-16-245/91, p 26; RKHKo-d nr 3-3-1-64-13, p 31 jj, ja 3-3-1-53-11, p 21 jj). (p 61)
|
| 3-20-1231/50
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.05.2022 |
|
ATS § 49 lg-t 6 saab kohaldada töövõime vähenemise hüvitamiseks üksnes juhul, kui haigus või vigastus on tekkinud teenistusülesannete täitmise tõttu ja õnnetusjuhtumi tagajärjel. Haigestumise korral, mille põhjuseks polnud õnnetusjuhtum, pole ATS § 49 tervisekahju nõude lahendamiseks asjakohane. (p 13)
ATS § 49 annab aluse nõuda hüvitist n-ö soodustingimustel - pole vaja tõendada kahju ulatust. Selliselt saab hüvitist nõuda vaid erandlikel juhtudel. ATS § 49 lg 6 alusel ei saa kindlas suuruses hüvitist nõuda mitte kõik ametnikud, kellel tuvastatakse teenistusülesannete täitmisega seotud töövõime vähenemine, vaid üksnes need, kelle töövõime vähenemine on tekkinud õnnetusjuhtumi tagajärjel. ATS § 49 lg 7 näeb ette kindlas suuruses hüvitised eriteenistuste ametnikele, kui töövõime on vähenenud nende vastu toime pandud ründe, nende poolt süüteo tõkestamise, päästesündmuse lahendamise või ohu tõrjumise tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu. (p 15)
Kohus peab tuvastama, et vastustajal on tekkinud kahju hüvitamise kohustus (RVastS § 7 lg-d 1 ja 2). Selleks tuleb kontrollida, kas vastab tõele väide, et rikutud on TTOS-s sätestatud tööandja kohustusi, mis on põhjustanud tervise kahjustumise. (p 18)
TTOS § 14 lg 5 p 6 kohaselt on töötajal õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist VÕS-s sätestatud ulatuses. Seega tuleb arvesse võtta ka kahjustatud isiku osa kahju tekitamisel (RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139). (p 18)
|
| 3-19-2061/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.10.2021 |
|
Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguste rikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lg 2, § 13). Kui mittevaralise kahju tuleb hüvitada rahas, siis selle suurus sõltub muuhulgas rikkumise kestusest. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel. (p-d 18 ja 19)
VSkE § 45 järgi võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Esiteks ei tulene sättest kinnipeetavale piirangut esitada poolaasta jooksul vaid üks pikaajalise kokkusaamise taotlus. Vaatamata sellele, et üks taotlus võidakse jätta rahuldamata, ei ammendu sellega kinnipeetava õigus esitada sel poolaastal uusi pikaajalise kokkusaamise taotlusi. Teiseks näeb säte ette üksnes miinimumi, välistamata võimalust saada poolaasta jooksul enam kui üks pikaajaline kokkusaamine, kui see on vangla olukorda ja teiste kinnipeetavate soove arvestades võimalik. (p 20.3)
Riigivastutuse seaduses sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise ja vangistusseaduses ette nähtud kahju hüvitamise kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõude (VangS § 11 lg 8) eesmärk ei saa olla suunata kinnipeetavat esitama vastustaja tegevust arvestades eeldatavasti perspektiivituid taotlusi. Samuti võib kahju tekkimise ajavahemiku n-ö tükeldamine jätkuva rikkumise korral tuua kaasa olukorra, kus iga ajavahemik eraldi võetuna ei pruugi olla piisav selleks, et jaatada kahju tekkimist või mõista välja kahjuhüvitis, kuid kogumis vaadeldes tuleks kahju tekkimist jaatada ja see hüvitada. Võimalus nõuda juba toimunud rikkumisega tekitatud ja tulevikus tekkiva kahju hüvitamist ei tähenda ka piiramatut kohustust hüvitada tulevikus tekkiv kahju. Kui kohtueelses menetluses kahju hüvitamise taotlust või kohtus hüvitamiskaebust lahendades jõutakse järeldusele, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud, sh seega ka vastustaja tegevus oli õigusvastane, siis juba toimunud rikkumise eest mõistetakse vajaduse korral sõltuvalt asjaoludest kahjuhüvitis välja ning on põhjendatud eeldada, et vastustaja hoidub edaspidi õigusvastasest tegevusest ja kahju tekitamisest. (p 20.6)
Määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega. Seejuures saab siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset. Euroopa Inimõiguste Kohus aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis pole Euroopa Inimõiguste Kohtu määratud hüvitistest võrreldamatult madalam ning kannatanul on võimalik saada hüvitis tõhusas menetluses ja mõistliku aja jooksul. (p 24)
Kohus peab välja selgitama, milline on kaebaja tahe, st kas ta on kahjunõude esitanud üksnes enda õiguste kaitseks või ka oma lapse (seadusliku) esindajana lapse õiguste kaitse eesmärgil. Kui kohus seda ei tee, siis on kohus oluliselt rikkunud menetlusnormi kaebaja tahte väljaselgitamisel ja sellest tulenevalt menetlusosaliste ringi määramisel. (p-d 26 ja 26.2)
|
| 3-19-1416/43
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.06.2021 |
|
RVastS § 18 lg 2 järgi võib kannatanu juhul, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega ei võimalda seadus esitada kahju hüvitamise taotluse kohta kohtueelses menetluses tehtud otsuse tühistamise nõuet (vrd RKHKo nr 3-3-1-86-12, p 15). See nõue on hõlmatud kahju hüvitamise nõudega. (p 17)
Vastustaja õigusvastane keeldumine võimaldada kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi tema 2013. aastal sündinud pojaga, samuti tema ema ja õega rikkus kaebaja õigust pere- ja eraelu puutumatusele. Vahistatu peresuhted tema lapse, ema ja õega on PS § 26 kaitsealas (vt RKÜKo nr 5-18-8/19, p 58). Tegu on isikutega, kes on loetletud VangS § 25 lg-s 1 lähedaste hulgas, kellega kinnipeetavatele võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi. Pikaajalise kokkusaamise keeld mõjutab negatiivselt vahistatu õigust hoida peresuhteid. Keeld riivab seetõttu vahistatu PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele, mis tähendab õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (vt RKÜKo nr 5-18-8/19, p-d 58 ja 59). (p 23)
Hüvitist määrates tuleb arvestada seda, et ajaks, mil vastustaja kaebaja taotlused läbi vaatamata jättis, ei olnud ta oma lähedastega pikaajalisi kokkusaamisi saanud juba enam kui kahe aasta vältel. Seetõttu põhjustas vangla keeldumine perekonnapõhiõiguse olulise riive. Tuleb eeldada, et noore lapse puhul avaldavad aastaid kestnud suhtluspiirangud suhtele isaga olulist mõju. (p 30)
RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu õigusvastane tegevus oli süüline. Süü vormid on võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 järgi hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Piisab ka organisatsioonilisest süüst (vt RKHKo nr 3-16-1903/69, p 33 ja RKHKo nr 3-14-52324/185, p 18.2), st arvesse tuleb võtta süüd avaliku võimu kandja mistahes otsustustasandil. Nii vastustaja tegevust kui ka selleni viinud VangS § 94 lg 5 kehtestamist tuleb pidada tahtlikuks. (p 27)
vt. RKHKo nr 3-16-1903/69, p 34. (p 28)
Kuigi võimalus suhelda kirjavahetuse ja pakkide teel aitab kaasa suhete säilitamisele täiskasvanud lähedastega, ei saa seda pidada tõhusaks suhtlemisviisiks väikelapsega. Kirjavahetus ja telefonikõned võivad täiendada, kuid ei asenda lapse ja vanema silmast silma kohtumisi (vt ka K. Žurakovskaja-Aru, „Lapse õigus vs. võimalus suhelda vangistuses vanemaga - vanglavälisest suhtlemisest ümberpööratuna“, Juridica VI/2015, lk 411). Lühiajalised kokkusaamised, mille ajal on kinnipeetav lapsest klaasist vaheseinaga eraldatud (vt VangS § 24 lg 1 ja VSKE § 31 lg 2), ei ole samuti väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks hea lahendus. Oluline on, et laps kohtuks vanemaga lapsele sobivas keskkonnas ning et neil oleks võimalus füüsiliseks kontaktiks (vt K. Žurakovskaja-Aru (2015), lk 414). (p 30)
VSKE § 31 lg 21 p 3 järgi võib klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise võimaldada vangla poolt korraldatavate tegevuste raames VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil. Kuigi selle sätte sõnastus ei ole hästi õnnestunud ja selles sisalduv norm võib jääda lugejale raskesti mõistetavaks, tuleneb sellest kinnipeetava õigus taotleda eraldamiseta lühiajalist kokkusaamist oma lähedastega ning vangla kohustus lahendada selline taotlus kaalutlusvigadeta ja taotleja perekonnapõhiõigust austades. Seejuures ei piisa eriti väikelapsega kokkusaamise puhul üksnes eraldusklaasi puudumisest, oluline on ka füüsilise kontakti võimalus ja sobiv keskkond. (p 31)
vt. RKHKo nr 3-18-562/32 p-d 10 ja 11. (p 33)
Võimalus tegeleda kehakultuuriga teenib eesmärki hoida kinnipeetavate füüsilist ja vaimset tervist. Vanglal tuleb VangS § 55 lg-s 1 sätestatud kohustust täites seda eesmärki silmas pidada. Pikema aja vältel 23 tunniks ööpäevas oma kambrisse suletud vahistatu tervis võib väheste liikumisvõimaluste ja kehakultuuriga tegelemise võimaluste piiratuse tõttu kannatada saada. Sellise isiku tervise kaitseks ei pruugi piisata sellest, et vangla ei takista tal kambris või jalutushoovis keharaskustega harjutusi või venitusi teha. Kui see on vahistatu tervise kaitseks vajalik, tuleb vanglal tagada tingimused, mis võimaldavad tal mitmekesiseid harjutusi sooritada ja soodustavad kehakultuuriga tegelemist. Vangla kohustuse ulatuse kindlaks määramisel pole esmatähtis see, kas vangla arst on isikule konkreetsed harjutused ette kirjutanud. Piisavad võimalused kehakultuuriga tegeleda aitavad muuhulgas meditsiinilist nõustamist ja sekkumist vajavaid probleeme ennetada. (p 38)
EIK on selgitanud, et kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata värskes õhus kehakultuuriga tegelemise (outdoor exercise) võimalusele, selle kestusele ja tingimustele. Tegu on kinnipeetava heaolu ühe põhitagatisega. Värskes õhus sportimise rajatised peaksid olema piisavalt ruumikad ja hõlmama varjualust halva ilma puhuks (EIKo nr 42525/07 ja 60800/08, p-d 150 ja 151). EIK on korduvalt märkinud, et värskes õhus sportimise lühike kestus, mis piirdub ühe tunniga päevas, on faktoriks, mis halvendab sellise kinnipeetava olukorda, kes on ülejäänud ajaks suletud oma kambrisse (vt nt EIKo nr 41833/04, p 88 ja EIKo nr 3242/03, p 69). Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on selgitanud, et mida pikem on vahi all viibimise periood, seda mitmekesisem peab režiim olema. Seejuures tuleb igaühele tagada vähemalt tunniajane värskes õhus kehakultuuriga tegelemise võimalus sobilikes tingimustes (CPT „Remand detention“, väljavõte 26. üldraportist, avaldatud 2017, p 58). (p 39)
Kambris kehakultuuriga tegelemine mõjutab paratamatult sealset õhu kvaliteeti ega pruugi seetõttu mitmekesi kambris viibimise korral aktsepteeritav olla isegi juhul, kui kambri õhu kvaliteet ja õhuvahetus vastavad eluruumidele esitatavatele nõuetele (vt VangS § 45 lg 1). (p 42)
Kuigi VangS § 55 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmisel tuleb vanglal arvestada VangS § 90 lg-tes 3 ja 5 sätestatud erisustega, ei välista nimetatud sätted siiski pikaajalisele vahistatule piisavate kehakultuuriga tegelemise võimaluste tagamist. Siinkohal on oluline silmas pidada ka seda, et vahistatut ei tohi süütuse presumptsiooni kohaselt (PS § 22 lg 1) käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud kohtuotsus. Seega ei tohiks vahistatu kinnipidamistingimused olla pikka aega vältava kinnipidamise korral karmimad kui süüdimõistetutel, kui õiguste ulatuslikumaks piiramiseks ei ole mõjuvat põhjust. (p 40)
Kaebuse rahuldamise ulatus ei sõltu menetluskulude jagamise kontekstis mitte üksnes sellest, mis ulatuses rahuldatakse kaebaja kahjunõue, vaid ka sellest, millise osa kohtuvaidluse sisust moodustavad õiguslikud küsimused, mille alusel kohus kaebuse osaliselt rahuldab. (p 49)
|
| 3-18-830/23
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.08.2020 |
|
Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb esmalt selgitada välja, kas kaebaja oleks PRIA õiguspärase tegevuse korral toetuse saanud.
Juhul kui kaebaja toetustaotlust ei oleks tohtinud rahuldada ka muudel põhjustel kui programmiperioodi lõppemine, on see kahjunõude rahuldamata jätmise aluseks, sest ka PRIA õiguspärase käitumise korral ei oleks kaebaja varaline olukord muutunud.
Kui kohus teeb kindlaks, et kaebaja toetustaotlus tulnuks rahuldada, tuleb hinnata, kas kaebaja oleks toetuse saamise korral olnud võimeline kõik toetusega seotud kohustused täitma. Ekslik on seisukoht, et kaebaja võimet toetusega seotud kohustused täita saab eeldada ainult juhul, kui ta on ka ilma toetuseta projekti ellu viinud. Ka muudel juhtudel on kaebajal võimalik põhistada, miks ta oleks just toetuse abil suutnud projekti ellu viia ja toetusega seotud kohustused täita. Näiteks võib kaebaja võimekust projekt nõuetekohaselt ellu viia kinnitada mõne varasema sarnases mastaabis projekti edukas elluviimine, põhimõtteliste kokkulepete olemasolu investeeringuobjekti soetamiseks juhuks, kui toetust saadakse, omafinantseeringu olemasolu, veenev äriplaan, aga ka lihtsalt head majandusnäitajad. (p 21)
Kui kaebaja esitas alguses tühistamis- ja kahjunõude alternatiivsete nõuetena, tähendab kahjunõude võimalik rahuldamine siiski kaebuse täielikku rahuldamist. (p 12)
HKMS § 49 lg 1 käsitab kaebuse muutmisena selle nõude või aluse muutmist. Kui kaebuse aluseks olev põhiliste asjaolude kogum (HKMS § 41 lg 2) jääb samaks, ei saa kaebuse muutmiseks pidada õigusliku hinnangu muutmist sellele, kas hüvitatav kahju tuleks kvalifitseerida otseseks varaliseks kahjuks või saamata jäänud tuluks. Sõltumata kaebaja väidetest, otsustab kohaldatava õigusnormi üle kohus (HKMS § 158 lg 1). Samuti ei saa kaebuse muutmiseks pidada esitatud faktiväidete täiendamist või parandamist, kui nõude alus jääb samaks (HKMS § 49 lg 3 p 1). (p 14)
Vt RKHKo 3-16-1048/38, p 17; RKHKo 3-16-1634/24, p 26. (p 15)
Vt RKHKo 3-16-1048/38, p 17; RKHKo 3-16-1634/24, p 26. (p 15)
Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta lähtekoha, et kui toetuse taotleja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused võib seejuures maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetuse taotleja ülejäänud vara väärtust (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 17)
Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)
Saamata jäänud tulu väljamõistmise korral ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks toetuse saanud (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 20)
Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb esmalt selgitada välja, kas kaebaja oleks PRIA õiguspärase tegevuse korral toetuse saanud.
Juhul kui kaebaja toetustaotlust ei oleks tohtinud rahuldada ka muudel põhjustel kui programmiperioodi lõppemine, on see kahjunõude rahuldamata jätmise aluseks, sest ka PRIA õiguspärase käitumise korral ei oleks kaebaja varaline olukord muutunud.
Kui kohus teeb kindlaks, et kaebaja toetustaotlus tulnuks rahuldada, tuleb hinnata, kas kaebaja oleks toetuse saamise korral olnud võimeline kõik toetusega seotud kohustused täitma. Ekslik on seisukoht, et kaebaja võimet toetusega seotud kohustused täita saab eeldada ainult juhul, kui ta on ka ilma toetuseta projekti ellu viinud. Ka muudel juhtudel on kaebajal võimalik põhistada, miks ta oleks just toetuse abil suutnud projekti ellu viia ja toetusega seotud kohustused täita. Näiteks võib kaebaja võimekust projekt nõuetekohaselt ellu viia kinnitada mõne varasema sarnases mastaabis projekti edukas elluviimine, põhimõtteliste kokkulepete olemasolu investeeringuobjekti soetamiseks juhuks, kui toetust saadakse, omafinantseeringu olemasolu, veenev äriplaan, aga ka lihtsalt head majandusnäitajad. (p 21)
Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta lähtekoha, et kui toetuse taotleja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused võib seejuures maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetuse taotleja ülejäänud vara väärtust (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 17)
Saamata jäänud tulu väljamõistmise korral ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks toetuse saanud (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 20)
Kuigi kaebaja nõuet ümberlükkavate või vähendavate tõendite esitamise koormus on ennekõike vastustajal, saab kohus nõuda ka kaebajalt tõendite esitamist, mille puhul võib eeldada, et just temal on nendele juurdepääs (HKMS § 59 lg 1). (p 18)
Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)
Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)
Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel on kohtute pädevuses mh hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (p 19)
|
| 3-18-562/32
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.06.2020 |
|
Küsimus, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguserikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lg 2, § 13). Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vt nt RKHK lahendid 3-16-1903, p 34; 3-3-1-43-11, p 18; 3-3-1-70-14, p 24 ja seal viidatud praktika). Määratav hüvitis ei tohi olla EIK analoogsetes asjades määratud hüvitistega võrreldes põhjendamatult madal (vt ka EIKo 38967/10 Mets vs. Eesti, p 31). Arvesse tuleb võtta ka riigisisese kohtumenetluse kättesaadavust hüvitise nõudmiseks ning Eesti õigustraditsiooni ja elatustaset. (p-d 10, 12)
EIK on pidanud mõistlikuks ja proportsionaalseks riigisisese kohtu välja mõistetud hüvitist, mis vastab ligikaudu 30%-le sarnastes asjades EIK-i välja mõistetud hüvitisele (EIKo 41743/17, Shmelev jt vs. Venemaa, 92; vt ka RKHKo 3-18-360/41, p 16). Väiksemad hüvitisesummad ei pruugi rikkumist heastada. (p 11)
Kaebuse osalise rahuldamise korral saab menetluskulude jagamisel (HKMS § 108 lg 2) arvesse võtta seda, millise osa kohtuvaidluse sisust moodustasid õiguslikud küsimused, mille alusel kolleegium kaebuse osaliselt rahuldab (vrd RKHKo 3-18-529/137, p 38.4 ja 3-3-1-46-12, p 38). (p 13)
|
| 3-18-360/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.04.2020 |
|
Kinnipeetaval on kohustus töötada (VangS § 37) ning kahtlemata on see kohustus vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamise teenistuses. Vanglas töötamine aitab isikul säilitada või kujundada harjumust töötada ja iseseisvalt hakkama saada. Lõpptulemusena aitab see suunata isikut õiguskuulekalt käituma. Vähetähtis pole ka see, et saadud töötasust on kinnipeetavatel võimalik hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ning koguda raha vabanemisfondi, mis annaks vabanemisel rahalisi vahendeid esialgsete kulude katteks ja aitaks maandada uute kuritegude toimepanemise riski. Tööst keeldumine on oluline rikkumine. (p 17)
HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt kuuluvad kohtuväliste kulude ja seega HKMS §-s 101 näidatud menetluskulude hulka üksnes menetlusosalise esindaja kulud. Riigikohtus ei esindanud kaebajat õigusbüroo, vaid vandeadvokaat, kes saab osutada õigusteenust ainult advokaadibüroo kaudu (AdvS § 49 lg 1 ls 1). Seetõttu ei ole praeguses asjas õigusbüroo esitatud esindajakulu väljamõistmise taotluse puhul tegemist menetluskuludega, mida saab halduskohtumenetluses välja mõista. (p 20)
Olukorras, kus kaebaja pole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust kahjunõude osas, mis puudutab aega enne vanglale ja kohtule esitatud taotluses märgitud nõude ajavahemikku, ei pea kohus kaebajale selgitama ka kaebuse muutmise võimalust, sest kaebuse muutmine pole lubatav (vrd RKHKo 3-15-2943/85 kirjeldatud olukorda). (p 10)
Ühepäevane vaheaeg tavatingimustes viibimiseks ei pruugi olla piisav, et 392 päeva või kauem kestnud kartserikaristuse negatiivset mõju leevendada. (p 12)
Kohtul on mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel lai kaalutlusruum, seda eelkõige seetõttu, et kannatanule tekitatud mittevaralise kahju suurus pole objektiivsete kriteeriumite alusel rahaliselt mõõdetav. Kui varalise kahju hüvitamise eesmärgiks on kahju tekkimise eelse olukorra taastamine, siis mittevaralise kahju hüvitamisel sellist eesmärki olla ei saa. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks kaalutlusreegleid kasutades, võttes muu hulgas arvesse rikutud õiguse olulisust (vt nt RKHKo 3-3-1-11-12, p 17), välja selgitatud asjaolusid ja kohtu hinnangut riive intensiivsusele (vt nt RKHKm 3-3-1-43-11, p 18). (p 14)
Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada ka EIK lahendite mõjuga. Ehkki kohane hüvitis ei pea olema sama suur, kui määrab sarnastes asjades EIK, ei tohi see siiski olla ebamõistlikult väike (EIK 7. mai 2013. a otsus asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31). Euroopa Inimõiguste Kohtu 4. aprilli 2020 otsuse p-s 92 asjas nr 41743/17: Shmelev jt vs. Venemaa, pidas kohus mõistlikuks ja proportsionaalseks riigisisese kohtu poolt välja mõistetud hüvitist, mis vastab ligikaudu 30%-le sarnastes asjades kohtu poolt välja mõistetud hüvitisele. Liidetud asjades nr 23226/16, 43059/16, 57738/16, 59152/16, 60178/16, 63211/16 ja 75362/16: Nikitin jt vs. Eesti tehtud otsuse p-s 197 rõhutas EIK, et riigisisese kohtu väljamõistetud hüvitis peab olema võrreldav sarnastes asjades EIK väljamõistetava hüvitisega ning olulisimaks faktoriks hüvitise suuruse määramisel on kinnipeetava ebakohastes tingimustes veedetud aeg. (p 16)
|
| 3-16-1634/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.03.2020 |
|
Kolleegium on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-17-12, p 8, ja nr 3-3-1-11-15, p 12, otsus nr 3-14-52324/185, p 18.3). (p 20)
Kolleegium on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-17-12, p 8, ja nr 3-3-1-11-15, p 12, otsus nr 3-14-52324/185, p 18.3). (p 20)
Arvestades, et kahjunõude rahuldamise eelduseks ei ole kahju tekitanud haldusaktide kehtetus, vaid üksnes nende õigusvastasus (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-11-02, p 16; vt ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-123-09, p 12), ei takista haldusakti kehtivus alati kahju hüvitamist. (p 21)
Põllumajandusministri 12.05.2008. a määruse nr 46 „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 4 lg-s 2 sätestatud abikõlblikkuse nõude eesmärk pole teiste toetusetaotlejate õiguste kaitse, vaid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – et toetusraha kasutataks säästlikult ja otstarbekalt. Ka nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55 lg 5 p-s a sätestatud abikõlblikkuse reegli eesmärk ei ole kaebaja kui konkureeriva taotleja õiguste kaitse, vaid avalike huvide kaitse. Seetõttu ei ole kaebajal õigust nõuda hüvitist nende sätete võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest. (p-d 22 ja 23)
Vt p 26 ja annotatsioonid RKHK otsusele nr 3-16-1048/38, p 17.
Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine RVastS alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Kui pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. (p 26)
Otsusega, millega on jäetud toetustaotlus ekslikult rahuldamata, võib olla taotlejale tekitatud kahju. Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine RVastS alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Kui pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. (p 26)
Toetuse õigusvastase maksmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist ei välista ka Euroopa Liidu õigus. Euroopa Kohus on juba liidetud kohtuasjades nr 106-120/87: Asteris pidanud võimalikuks kahju hüvitamist ühenduse abiskeemi raames toetuse väljamaksmisega õigusvastase viivitamise eest (otsuse p 28), kusjuures sellist hüvitist ei peeta riigiabiks (otsuse p-d 23 ja 24). Ka hilisemas kohtuasjas C-410/13: Baltlanta selgitas Euroopa Kohus, et kuigi viidatud asjas käsitletud EL õigusaktid ei kohustanud liikmesriike võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et vaidlusaluse abi jaoks eraldatud rahalised vahendid jäävad alles, kuni abi andmise küsimus on lõplikult lahendatud, ei mõjuta liidu õigusnormid liikmesriigi vastu kahju hüvitamise nõude esitamist riigisisese õiguse väidetava rikkumise alusel (otsuse p-d 69 ja 70). (p 27)
Väide, et tagantjärele ei ole võimalik teada, kas kaebaja oleks taotluse rahuldamise korral projekti nõuetekohaselt ellu viinud, ei välista kahjunõude rahuldamist. Tekitatud kahju kindlaks tegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada hüpoteetiline olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Seda olukorda ei ole võimalik tervikuna tõendada, sest reaalsuses seda ei eksisteeri. Kaebaja väidetud hüpoteetilise olukorra (näiteks et kõik toetusega seotud kohustused oleks täidetud) tõenäosust on aga võimalik menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Vajaduse korral tuleb tõendada väiteid faktide kohta, millele omakorda tugineb väide hüpoteetilise olukorra tõenäosuse kohta (nt väide, et projekt on tegelikult ellu viidud). Kui kaebaja on viinud projekti ellu ilma toetuseta, võib eeldada, et ta oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud. Sellisel juhul tuleks ennekõike vastustajal põhistada, miks poleks nõuete järgimine olnud tõenäoline (vt põhjusliku seose tõendamise kohta ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 19). (p 30)
Põllumajandusministri 12.05.2008. a määruse nr 46 „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 4 lg-s 2 sätestatud abikõlblikkuse nõude eesmärk pole teiste toetusetaotlejate õiguste kaitse, vaid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – et toetusraha kasutataks säästlikult ja otstarbekalt. Ka nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55 lg 5 p-s a sätestatud abikõlblikkuse reegli eesmärk ei ole kaebaja kui konkureeriva taotleja õiguste kaitse, vaid avalike huvide kaitse. Seetõttu ei ole kaebajal õigust nõuda hüvitist nende sätete võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest. (p-d 22 ja 23)
Väide, et tagantjärele ei ole võimalik teada, kas kaebaja oleks taotluse rahuldamise korral projekti nõuetekohaselt ellu viinud, ei välista kahjunõude rahuldamist. Tekitatud kahju kindlaks tegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada hüpoteetiline olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Seda olukorda ei ole võimalik tervikuna tõendada, sest reaalsuses seda ei eksisteeri. Kaebaja väidetud hüpoteetilise olukorra (näiteks et kõik toetusega seotud kohustused oleks täidetud) tõenäosust on aga võimalik menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Vajaduse korral tuleb tõendada väiteid faktide kohta, millele omakorda tugineb väide hüpoteetilise olukorra tõenäosuse kohta (nt väide, et projekt on tegelikult ellu viidud). Kui kaebaja on viinud projekti ellu ilma toetuseta, võib eeldada, et ta oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud. Sellisel juhul tuleks ennekõike vastustajal põhistada, miks poleks nõuete järgimine olnud tõenäoline (vt põhjusliku seose tõendamise kohta ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 19). (p 30)
Nõustuda ei saa seisukohaga, et kohus pole pädev hindama, kas isik, kelle suhtes ei ole tehtud toetustaotluse rahuldamise otsust, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. Kahju hindamine ja kindlakstegemine on osa õigusemõistmisest PS § 146 esimese lause mõttes ning vältimatult vajalik PS §-s 25 sätestatud hüvitispõhiõiguse tagamiseks. Näiteks asjas nr 3-3-1-13-06 (otsuse p 15) pidas RKHK ehitusloa andmisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kaebaja kogemusi arvestades tõenäoliseks, et kaebaja oleks ehitusloa andmise korral saanud ka teised tegevuseks vajalikud load. (p 30)
Ebakindluse säilimist hüpoteetilise olukorra osas võib kohus arvesse võtta hüvitise suuruse määramisel (RVastS § 13 lg 1 p 5). Saamata jäänud tulust tuleb mh maha arvata haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu säästetud kulud (VÕS § 127 lg 5; RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). (p-d 30 ja 31)
Hüvitamiskaebuse esitaja peab piiritlema kahju, mille hüvitamist ta nõuab (HKMS § 37 lg 2 p 4 ja § 38 lg 1 p 5). Ühtlasi tuleb kaebajal seejuures näidata, millise aja seisuga ta varalise kahju suurust arvestab. Kahju suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta nii kulutusi, mida isik oleks pidanud tegema kahju arvestamise hetkeks, kui ka varaliselt hinnatavaid kohustusi selle hetke seisuga. (p 32)
Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta hüpoteesi, et kui kaebaja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse summa võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetustaotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused saab aga maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetustaotleja ülejäänud vara väärtust – näiteks kinnisvarale tehtavate kulutuste puhul suureneb eeldatavasti kulutuste tulemusena selle kinnisvara väärtus, ettevõtte tegevuseks vajalikku seadet ostes saab ettevõtja enda omandisse kulutustega samas väärtuses seadme.
Seejuures ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks menetluse tulemusena toetuse saanud.
Kui kahju suurust ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 kohaselt kohus. (p 33)
Hüvitamiskaebuse esitaja peab piiritlema kahju, mille hüvitamist ta nõuab (HKMS § 37 lg 2 p 4 ja § 38 lg 1 p 5). Ühtlasi tuleb kaebajal seejuures näidata, millise aja seisuga ta varalise kahju suurust arvestab. (p 32)
|
| 3-12-1512/140
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.02.2020 |
|
Kohtutoimikust nähtub, et kirja esitas halduskohtule kaebaja. Kohtuistungil nõudis halduskohus kaebajalt selle kirja tõlget ning hoiatas, et kui tõlget ei esitata, võib kohus jätta tõendi tähelepanuta. Kaebaja tõlget ei esitanud ja halduskohus kirjale oma otsuses ei viidanud. Niisiis jättis halduskohus tõendi põhjendatult tähelepanuta (HKMS § 81 lg 4). Ringkonnakohus võttis kirja otsuse tegemisel tõendina arvesse, kuid ei teatanud sellest pooltele ega andnud vastustajale võimalust avaldada tõendi kohta oma seisukohta. Ringkonnakohtu istungil tõendit ei uuritud. Sellega rikkus ringkonnakohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2), ning normi, mis keelab rajada oma otsust tõendile, mida istungil ei uuritud (HKMS § 157 lg 3). Ühtlasi rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse normi, mis lubab ringkonnakohtul hinnata halduskohtu otsuses hindamata tõendeid ainult juhul, kui halduskohus jättis tõendid põhjendamatult tähelepanuta (HKMS § 198 lg 2 p 1). (p 12)
Otsuse tegemisel võttis ringkonnakohus asja materjalide juurde kinnisvaraportaalis avaldatud müügikuulutuse väljatrüki ning arvestas seda kinnistu väärtuse ja kahju suuruse kindlaksmääramisel. Tõendi kogumisest ringkonnakohus pooltele ei teatanud ega andnud neile võimalust tõendiga tutvuda ega selle kohta oma seisukohta avaldada. Ringkonnakohtu istungil tõendit ei uuritud. Sellega rikkus ringkonnakohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2), kui ka normi, mis keelab rajada oma otsust tõendile, mida istungil ei uuritud (HKMS § 157 lg 3). Ringkonnakohtu toodud põhjendused (menetlusosaliste asjatu koormamine, asja lahendamiseks kuluva aja pikenemine, et poolte seisukohad ja tõendid kahju suuruse kohta on juba esitatud, et täiendavate tõendite kogumine ja hindamine on uurimisprintsiibi järgi lubatud ja vajalik, hüvitise summa jääb poolte pakutud summade vahepeale ega ole üllatuslik, menetlusökonoomia põhimõte) ei õigusta nende menetlusnormide rikkumist ega võta menetlusosaliselt õigust osaleda tõendite uurimisel ja avaldada nende suhtes oma seisukohta (HKMS § 27 lg 1 p 6, § 2 lg 6). Täiendava tõendi kogumiseks ja uurimiseks oleks ringkonnakohus pidanud asja arutamise uuendama (HKMS § 130 p 2). (p 13)
Korralduse õiguspärasus sõltub sellest, kes oli korralduse andmise ajal garaažihoone omanik, mitte sellest, kas kohalik omavalitsus teadis või pidi teadma, et hoone omandiõiguse üle käib kohtuvaidlus. Samuti ei sõltu korralduse õiguspärasus sellest, kas kohalik omavalitsus teadis või pidi teadma, et kaebaja ei ole hoone omanik. Keelunormivastaselt antud haldusakti ei muuda materiaalses mõttes õiguspäraseks see, et haldusorgan ei teadnud ega pidanud teadma haldusakti andmist välistavat asjaolu (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). (p 12)
Halduskohtus kantud menetluskulude väljamõistmisel tuleb lähtuda enne 1.01.2018. a kehtinud HKMS § 109 lg-st 1 ja seda tõlgendavast kohtupraktikast, mille kohaselt peavad menetluskulud nende väljamõistmiseks olema reaalselt kantud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-15, p 15). Kui halduskohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohta ei esitatud menetluskulude tegelikku kandmist tõendavaid dokumente, ei olnud need kulud halduskohtus väljamõistetavad. Kui kuludokumendid ei vasta seaduse nõuetele halduskohtu poolt menetluskulude jagamise otsustamise ajal, ei saa hiljem neid välja mõista ka ringkonnakohus (HKMS § 1 lg 4 ja § 285 lg 1). Riigikohtule tasutud kautsjon ei ole käsitatav väljamõistetava menetluskuluna (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-07, p 15). (p 16)
Riigikohtule tasutud kautsjon ei ole käsitatav väljamõistetava menetluskuluna (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-07, p 15). (p 16)
|
| 3-15-3215/37
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.11.2017 |
|
Vt p 9. Vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-83-16, p 24; 3-3-1-38-13, p 21.
Vt p 9. Vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-83-16, p 24; 3-3-1-38-13, p 21.
|
| 3-3-1-95-16
|
Riigikohus |
21.06.2017 |
|
Kohase hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta asjaolusid, et kinnipeetav viibis kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m2 (2,37–2,48 m2), kokku 265 päeval, seda ka pikka aega järjest (nt 40, 82 ja 94 päeva) ning need ajavahemikud vaheldusid päevadega, mil talle oli tagatud põrandapinda ka üle 2,5 m2 (2,5–2,99 m2, seda kokku 516 päeva), ning samuti viibis ta kambrites, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli ka üle 3 m2. Kohaseks hüvitiseks inimväärikuse alandamise eest on sellisel juhul 1500 eurot. (p 15)
Kui kinnipeetav viibis suurema osa sellest ajast ühes kambris, kus aeg-ajalt muutus vaid isikute arv, keda kambris hoiti, kuid seegi mitte drastiliselt, ning isegi kui ta mõistis kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad tema inimväärikust alandada, algab kaebetähtaja kulgemine siiski ajast, mil isik sai aru, et talle on kahju tekkinud. Lühiajalist kitsastes oludest viibimist ei ole põhjust pidada inimväärikust alandavaks, mistõttu ei mõisteta selle eest välja ka rahalist hüvitist. Seega ei hakka ka kahjunõude tähtaja kulg kohe kitsastesse tingimustesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast veel eraldi toimingut (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-98-16). (p 11)
Kambri põrandapinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Mööblialust põrandapinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. (p 12)
|
| 3-3-1-90-16
|
Riigikohus |
12.04.2017 |
|
Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK otsus asjas nr 3‑3‑1-38-13 ja seal toodud viited). (p 10)
Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala. Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid. Arvesse tuleb võtta kambripinna erinevust miinimumstandardist ja muid kinnipidamistingimusi. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-83-16 ja 3-3-1-42-15). (p 11)
Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala. Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid. Arvesse tuleb võtta kambripinna erinevust miinimumstandardist ja muid kinnipidamistingimusi. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-83-16 ja 3-3-1-42-15). (p 11)
|
| 3-3-1-86-16
|
Riigikohus |
29.03.2017 |
|
Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, mistõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Samuti tuleb arvesse võtta seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist, millised olid muud kinnipidamistingimused ja kinnipeetava võimalused viibida kambrist väljas. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Arvesse tuleb võtta ka asjaolusid, mis ruumikitsikust leevendavad. (p 10-11)
Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-13 jt). (p 9)
Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, mistõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Samuti tuleb arvesse võtta seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist, millised olid muud kinnipidamistingimused ja kinnipeetava võimalused viibida kambrist väljas. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Arvesse tuleb võtta ka asjaolusid, mis ruumikitsikust leevendavad. (p 10-11)
|
| 3-3-1-85-16
|
Riigikohus |
29.03.2017 |
|
Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-13 jt). (p 9)
Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, mistõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Samuti tuleb arvesse võtta seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist, millised olid muud kinnipidamistingimused ja kinnipeetava võimalused viibida kambrist väljas. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 10)
Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, mistõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Samuti tuleb arvesse võtta seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist, millised olid muud kinnipidamistingimused ja kinnipeetava võimalused viibida kambrist väljas. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 10)
|
| 3-3-1-89-16
|
Riigikohus |
17.03.2017 |
|
Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et isikul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Küsimus, kas kahju tekitaja oma vastutust eitab, ei ole oluline. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-20-15 ja otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 10)
Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ega kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seejuures on kannatanu alandava kohtlemise kestus mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Arvesse võetakse mh ka Eesti üldist elatustaset, eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m2. Viimati öeldu kajastab isiku õiguste piiramise intensiivsust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16 ning seal viidatud lahendid.) (p 18)
Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et isikul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Küsimus, kas kahju tekitaja oma vastutust eitab, ei ole oluline. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-20-15 ja otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 10)
Isiku väide, et ta ei saanud aru kambripinna väiksusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasusest, ei ole eluliselt usutav, kui tal oli olemas võrdlusvõimalus. (p 11)
Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ega kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seejuures on kannatanu alandava kohtlemise kestus mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Arvesse võetakse mh ka Eesti üldist elatustaset, eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m2. Viimati öeldu kajastab isiku õiguste piiramise intensiivsust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16 ning seal viidatud lahendid.) (p 18)
Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et isikul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Küsimus, kas kahju tekitaja oma vastutust eitab, ei ole oluline. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-20-15 ja otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 10)
Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ega kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seejuures on kannatanu alandava kohtlemise kestus mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Arvesse võetakse mh ka Eesti üldist elatustaset, eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m2. Viimati öeldu kajastab isiku õiguste piiramise intensiivsust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16 ning seal viidatud lahendid.) (p 18)
|
| 3-3-1-83-16
|
Riigikohus |
16.03.2017 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Varasem seisukoht oli, et EIK praktikast ega Eesti õigusaktidest ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). EIK suurkoda asus 20. oktoobri 2016 otsuses asjas nr 7334/13, Muršić vs. Horvaatia seisukohale, et kambrisisest sanitaarsõlme ei tuleks arvestada kambri üldpinna hulka, ning et mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. Riigikohus muudab EIK lahendist tulenevalt oma praktikat. (p 10-11)
Hüvitise määramisel tuleb arvestada, kui pikaajaliselt ja millistel ajavahemikel viibis kinnipeetav põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimustes. Arvesse tuleb võtta ka seda, kui palju sai kinnipeetav viibida väljaspool kambrit, muid kambri ja vangla üldtingimusi ning seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 25)
Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-13 jt). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaks määramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 24)
Hüvitise määramisel tuleb arvestada, kui pikaajaliselt ja millistel ajavahemikel viibis kinnipeetav põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimustes. Arvesse tuleb võtta ka seda, kui palju sai kinnipeetav viibida väljaspool kambrit, muid kambri ja vangla üldtingimusi ning seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 25)
Kinnipeetava haigestumine vanglas viibimise ajal ei kujuta endast iseenesest EIÕK art 3 rikkumist ja tervisekahju tekkimist, kui talle on õigel ajal tagatud kohane ravi. Kuna otsuse küüneseent mitte ravida tegi vangla arst, on tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes. HKMS § 4 lg 1 kohaselt ei kuulu see halduskohtu pädevusse. (p-d 20 ja 22) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)
|
| 3-3-1-9-16
|
Riigikohus |
29.09.2016 |
|
EAÜ-l on kaebeõigus kui autoreid esindaval organisatsioonil, mitte aga kui AutÕS § 27 lg 12 alusel tasu kogujal. (p 10)
Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et mõistet "õiglane hüvitis" ei ole määratletud viitega riigisisesele õigusele, mistõttu tuleb seda pidada liidu õiguse autonoomseks mõisteks ja tõlgendada kogu selle territooriumil ühetaoliselt (vt nt otsus asjas nr C-470/14). (p 14)
Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt VÕS § 127 lg 6 alusel. (p 22)
EL-i õiguse rikkumise korral on õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon kannatanu jaoks soodsam kui EL-i õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon. Mõlemas olukorras tuleb juhinduda RVastS §‑st 14, kuid nt tingimus, et hüvitist nõudev isik peaks kuuluma eriliselt kannatanud isikute hulka, jääb EL-i õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise asjades kohaldamata (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12). (p 13)
Infoühiskonna direktiivi artikli 5 lg 2 p b sõnastus ja eesmärk on piisavalt selged, et nendest tuletada autori, esitaja või fonogrammitootja õigus saada hüvitist, kui riik on lubanud teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise eest hüvitise kehtestada, kuid on oma kohustuse jätnud kohaselt täitmata, kuna hüvitise maksmiseks kehtestatud mehhanism ilmselgelt ei taga õiglase hüvitise maksmiseks piisava raha laekumist. (p 18)
Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt VÕS § 127 lg 6 alusel. (p 22)
|
| 3-3-1-32-16
|
Riigikohus |
14.09.2016 |
|
Mõistliku menetlusaja hindamisel SKHS kontekstis tuleb jätkuvalt lähtuda nii Riigikohtu kui ka EIK varasemast praktikast tulenevatest kriteeriumitest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks menetluses kaalul (vt nt RKKK otsus asjas nr 3-1-1-14-14). (p 13)
Kui kriminaalmenetlus, mille ebamõistliku pikkuse eest isik mittevaralise kahju hüvitamist taotleb, lõppes enne kui jõustus SKHS, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt (SKHS § 23 lg 3 ja § 5 lg 1 p 6). Reeglina oleks selline nõue tulnud esitada prokuratuurile, v.a juhtumil, kui halduskohus oli kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud (SKHS § 23 lg-d 4 ja 5). (p 11)
Kui kriminaalmenetlus, mille ebamõistliku pikkuse eest isik mittevaralise kahju hüvitamist taotleb, lõppes enne kui jõustus SKHS, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt (SKHS § 23 lg 3 ja § 5 lg 1 p 6). Reeglina oleks selline nõue tulnud esitada prokuratuurile, v.a juhtumil, kui halduskohus oli kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud (SKHS § 23 lg-d 4 ja 5). Ringkonnakohtul oleks tulnud asja lahendamisel kohaldada SKHS-i tagasiulatuvalt. (p 11)
Tõendada tuleb asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-78-11). Muu hulgas on mittevaralise kahju hüvitamine SKHS § 11 lg-s 3 ette nähtud ebamõistliku menetlusaja ületamise korral. Seega, kui tegemist on ebamõistliku menetlusajaga ületamisega, ei ole täiendavalt vaja teiste põhiõiguste rikkumise tuvastamist. (p 14)
Üldjuhul on mittevaralise kahju täpne ulatus subjektiivne ja sõltub nii konkreetsest isikust kui ka üksikjuhtumi asjaoludest. Kohus ei mõista isikule välja suuremat hüvitist, kui ta on ise nõudnud, kuna vastasel korral ületaks ta nõude piire (HKMS § 41 lg 1 teine lause). (p 17)
Üldjuhul on mittevaralise kahju täpne ulatus subjektiivne ja sõltub nii konkreetsest isikust kui ka üksikjuhtumi asjaoludest. Kohus ei mõista isikule välja suuremat hüvitist, kui ta on ise nõudnud, kuna vastasel korral ületaks ta nõude piire (HKMS § 41 lg 1 teine lause). (p 17)
Kui kriminaalmenetlus, mille ebamõistliku pikkuse eest isik mittevaralise kahju hüvitamist taotleb, lõppes enne kui jõustus SKHS, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt (SKHS § 23 lg 3 ja § 5 lg 1 p 6). Reeglina oleks selline nõue tulnud esitada prokuratuurile, v.a juhtumil, kui halduskohus oli kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud (SKHS § 23 lg-d 4 ja 5). Ringkonnakohtul oleks tulnud asja lahendamisel kohaldada SKHS-i tagasiulatuvalt. (p 11)
Mõistliku menetlusaja hindamisel SKHS kontekstis tuleb jätkuvalt lähtuda nii Riigikohtu kui ka EIK varasemast praktikast tulenevatest kriteeriumitest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks menetluses kaalul (vt nt RKKK otsus asjas nr 3-1-1-14-14). (p 13)
|
| 3-3-1-54-15
|
Riigikohus |
17.06.2016 |
|
Isiku kinnipidamine VTMS § 44 alusel on väärteomenetluse toiming. On võimalik, et isiku suhtes kohaldatakse nii väärteomenetluse tagamise vahendina kinnipidamist kui ka järelevalvemeetmena kainenema paigutamist. Kuigi nii kinnipidamine kui ka kainenema paigutamine on suunatud isiku vabaduse piiramisele, on nende kohaldamise alused ja tingimused erinevad. Seadus ei välista ka kinnipeetava paigutamist kainenema. Kinnipidamine VTMS alusel ei n-ö neela kainenema paigutamist ega kujuta isiku jaoks iseseisvat piirangut. Erisuste rõhutamiseks tuleb osutada üksnes kainenema toimetatud isikute kinnipidamistingimustele. Isiku paigutamine kainenema on lisaks isiku kinnipidamisele täiendava stigmatiseeriva tähendusega. (p 25)
Õigusvastane täiendav vabaduse piiramine toob kaasa hüvitatava mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kahju suuruse määramisel tuleb arvestada piirangu intensiivsust, sh asjaolu, et isiku suhtes kohaldati väärteomenetluse raames kinnipidamist, ning kainenema paigutati isik lühikeseks ajaks. (p 26)
Joobeseisundi tuvastamise toimingud on selles asjas käsitatavad järelevalvetoimingutena. (p 17)
Isiku joobeseisundi tuvastamisele allutamise eelduseks on joobeseisundile viitavatel tunnustel põhinev kahtlus, et isik on pannud toime süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund või alkoholipiirmäära ületamine. Kui selline kahtlus võis tekkida isiku esitatud dokumentide hilisemal vaatlemisel tema elukohas, mitte sõiduki peatamisel tehtud toimingute käigus, võib politsei olla põhjendamatult allutanud isiku joobeseisundi tuvastamise toimingutele. Piisava professionaalse hoolsuse korral oleks politseiametnik pidanud ette nägema, et joobeseisundi tuvastamise toimingutega tõendite kogumine võimaliku varasema joobe kohta olukorras, kus isik viibis oma elukohas, oli lõpetanud sõiduki juhtimise ning politsei teadmisel ja nõusolekul sai siseneda ja viibida hoones, ei pruugi täita PPVS § 723 p-s 1 sätestatud joobeseisundi tuvastamise õiguslikke eeldusi. (p 19-20)
|
| 3-3-1-21-16
|
Riigikohus |
27.05.2016 |
|
Isiku kinnipidamise korral ülerahvastatud kambris, kui on alandatud isiku inimväärikust, tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik sellisel juhul tõendama valu ja kannatusi, mis tal selle tõttu tekkisid. RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK 10. oktoobri 2013 otsust asjas nr 3-3-1-38-13, p 21). Kinnipeetava õigusi nõutava kambripinna tagamisel rikuti erinevatel ajavahemikel, sealjuures olid mõned ajavahemikud lühikesed. Teisalt on mittenõuetekohases kambris kinnipidamise kogukestus küllaltki pikk ning kinnipeetava võimalused viibida väljaspool kambrit olid vähesed. (p 12)
RVastS § 7 lg 1 eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega ei ole eeltoodud tagajärgi võimalik saavutada, siis ei saa nende kasutamata jätmist isikule ette heita. Vangla on kinnitanud kambrite ruumikitsikust ning et tingimuste parandamine ei olnud asjakohasel ajal vangla võimuses. Enne EIK otsust asjas Tunis vs. Eesti ei peetud ka Eesti kohtupraktikas alla 3 m2, kuid vähemalt 2,5 m2 suurust põrandapinda üldjuhul õigusvastaseks ning sellekohased tuvastus- ning kahjunõuded jäid kohtumenetluses rahuldamata (vt nt kohtute otsuseid haldusasjades nr 3-10-3423 ning nr 3-09-816). (p 10.1-10.2)
Vt ka RKHK 9. detsembri 2015 otsust asjas nr 3-3-1-42-15, p 24.
Võimalus viibida üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (vt EIK otsus asjas nr 5747/10: Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Vaid vähene tasandav mõju võis tuleneda võimalusest lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kasutada meelelahutuslikke esemeid, järgida usukombeid ja teha sisseoste (vt ka RKHKo 3-3-1-42-15, p 22). Kinnipidamistingimused kambrites, kus isiklikku ruumi oli tagatud vähem kui 3 m2, olid õigusvastased. (p 10.3)
Isiku kinnipidamise korral ülerahvastatud kambris, kui on alandatud isiku inimväärikust, tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik sellisel juhul tõendama valu ja kannatusi, mis tal selle tõttu tekkisid. (p 12)
|
Facebook
Twitter