/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-16-1191/66 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.06.2019
Kui kohus rahuldab seadusandja tegevusetuse peale esitatud hüvitamiskaebuse, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. (p 9.4)
Õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude üheks eelduseks on põhiõiguse või õigustloovas aktis sätestatud muu subjektiivse õiguse oluline rikkumine (RVastS § 14 lg 1; vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-13, p 22). (p 9.1) Kaebuse väited on praeguses asjas väga abstraktsed. Kaebuses on küll nimetatud erinevaid hüvesid, mille saamine on kaebuse kohaselt takistatud, kuid toimikust ei selgu, et kaebaja oleks püüdnud enne kahju hüvitamise kaebuse esitamist kooselulepinguga seonduvaid õigusi realiseerida. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi juhtumit, mil tema kooselulepinguga seonduvad subjektiivsed õigused oleksid jäänud enne kahju hüvitamise kaebuse esitamist seadusandja tegevusetuse tõttu kaitseta. Seetõttu ei ole kolleegiumil võimalik tuvastada, kas seadusandja on kaebaja subjektiivseid õigusi rikkunud. (p 9.2) Kohus ei lahenda hüpoteetilisi vaidlusi. Kui kohus tuvastab, et kaebajal ei ole võimalik oma õigusi seadusandja tegevusetuse tõttu realiseerida, tunnistab kohus õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks ning algatab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse (HKMS § 158 lg 4, PSJKS § 4 lg 3 ja § 9 lg 1). (p 9.3)
Kohus peab tuvastama põhjusliku seose kaebaja subjektiivse õiguse olulise rikkumise ja seadus- või määrusandja tegevusetuse vahel. Sellise olukorraga ei ole tegemist juhul, kui kaebaja õigusi on võimalik tagada kehtivate normide põhiseaduspärase tõlgendamise teel (vt RKPJK määrus asjas nr 5-17-42/9, p-d 36 ja 37) või kui kaebaja õigusi on rikkunud seadus- või määrusandja asemel mõni teine avaliku võimu kandja organ. (p 9.1) Praeguses asjas on kaebaja keskne väide, et tema kooseluleping ei ole riigile ega kolmandatele isikutele nähtav, sest õigustloova akti andmata jätmise tõttu ei kanta tema kooselulepingu andmeid rahvastikuregistrisse. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja ei ole enne kohtusse pöördumist taotlenud kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmist. Seepärast puudus kohtul võimalus tuvastada, kas kaebaja kooselulepingu andmete registrisse kandmist takistas seadusandja tegevusetus või haldusorgani eksimus õigusnormide kohaldamisel. Kui isik leiab, et kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmata jätmisega rikuti tema õigusi, tuleb tal registrikande tegemisest keeldumise otsus kohtus vaidlustada. (p 9.3)
Tuvastamisnõudega vaidlustab kaebaja seadusandja tegevusetust õigustloova akti andmata jätmisel. Sellise vaidluse lahendamiseks on ette nähtud teistsugune menetluskord (PSJKS § 2 p 1). Praegusel juhul ei saaks kaebaja seda tuvastamisnõuet esitada ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses erandliku individuaalkaebusena, sest õiguste kaitseks on tagatud muud tõhusad võimalused (vt nt RKPJK määrus asjas nr 5-19-9/2, p 11). Kaebajal on võimalik halduskohtus vaidlustada tema õiguste kaitseks vajalike haldusaktide või toimingute andmata või tegemata jätmist ning taotleda vajaduse korral esialgse õiguskaitse kohaldamist (HKMS § 249). Samuti on halduskohtu pädevuses muude avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omavate asjaolude tuvastamine (HKMS § 37 lg 2 p 6; nt kooselusuhte kehtivuse kindlakstegemine). Sellist tuvastamisnõuet pole kaebaja aga esitanud ning selline kaebus on lubatav vaid siis, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). Eraõiguslikus suhtes on hagejal võimalik esitada maakohtule vaidlusaluse õigussuhte esialgseks reguleerimiseks hagi tagamise avaldus (TsMS § 377 lg 2, § 378 lg 3). (p 10.1)
Kohus ei lahenda hüpoteetilisi vaidlusi. Kui kohus tuvastab, et kaebajal ei ole võimalik oma õigusi seadusandja tegevusetuse tõttu realiseerida, tunnistab kohus õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks ning algatab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse (HKMS § 158 lg 4, PSJKS § 4 lg 3 ja § 9 lg 1). (p 9.3)
3-3-1-9-16 PDF Riigikohus 29.09.2016
EAÜ-l on kaebeõigus kui autoreid esindaval organisatsioonil, mitte aga kui AutÕS § 27 lg 12 alusel tasu kogujal. (p 10)
Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et mõistet "õiglane hüvitis" ei ole määratletud viitega riigisisesele õigusele, mistõttu tuleb seda pidada liidu õiguse autonoomseks mõisteks ja tõlgendada kogu selle territooriumil ühetaoliselt (vt nt otsus asjas nr C-470/14). (p 14) Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt VÕS § 127 lg 6 alusel. (p 22)
EL-i õiguse rikkumise korral on õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon kannatanu jaoks soodsam kui EL-i õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon. Mõlemas olukorras tuleb juhinduda RVastS §‑st 14, kuid nt tingimus, et hüvitist nõudev isik peaks kuuluma eriliselt kannatanud isikute hulka, jääb EL-i õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise asjades kohaldamata (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12). (p 13)
Infoühiskonna direktiivi artikli 5 lg 2 p b sõnastus ja eesmärk on piisavalt selged, et nendest tuletada autori, esitaja või fonogrammitootja õigus saada hüvitist, kui riik on lubanud teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise eest hüvitise kehtestada, kuid on oma kohustuse jätnud kohaselt täitmata, kuna hüvitise maksmiseks kehtestatud mehhanism ilmselgelt ei taga õiglase hüvitise maksmiseks piisava raha laekumist. (p 18) Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt VÕS § 127 lg 6 alusel. (p 22)
3-3-1-84-12 PDF Riigikohus 31.10.2013
Hüvitamispõhiõigus (PS § 25) on lihtreservatsiooniga põhiõigus. Arvestada tuleb, et õigustloovate aktide andmisel tegutseb riik sageli õigusliku ja faktilise määramatuse tingimustes. Õigustloovad aktid puudutavad paljusid isikuid. Õigustloova akti andjal ei pruugi olla võimalik prognoosida kõiki oma tegevuse mõjusid. Oht õigustloova aktiga mõnele isikule suuremal või vähemal määral kahju tekitada on seetõttu kõrge. Range vastutus õigustloova akti või selle andmata jätmise tagajärgede eest võtaks seadus- või määrusandjalt keerulistes küsimustes vajaliku otsustamisjulguse ning ohustaks täitevvõimu tavapärase vastutusega võrreldes oluliselt enam finantsstabiilsust ja Riigikogu eelarvepädevust. Kirjeldatud eesmärkidel võib seadusandja piirata riigi vastutust juhtudel, mil õigustloova akti andjal on avar kaalutlusruum ning võimaliku kahju suuruse kindlakstegemine väga keeruline. Kolleegium ei välista, et põhiõiguste erakordse piirangu korral võib ka mitteotsekohaldatava normi rikkumine ületada isiku talumiskohustuse ja seadusandja peab isikule PS § st 25 tulenevalt tagama kui mitte kogu kahju hüvitamise, siis vähemalt õiglase hüvitise.
HKMS § 20 lg st 1 järeldub, et kolmanda isikuna võib kohus kaasata isiku, kelle õiguste või kohustuste üle võidakse kohtulahendiga otsustada. Praeguses asjas ei otsustata kaebajate osanike õiguste ega kohustuste üle. Kaebused esitati äriühingute õiguste kaitseks. Kaebustes väidetakse, et kahju on tekitatud äriühingutele. Äriühingu ja osanike vara ei saa samastada. Tegemist on erinevate isikutega (õigussubjektidega), kellel on oma vara, oma õigused ja kohustused. Oma subjektiivsete õiguste kaitseks tuleb osanikel endil kaebusega kohtu poole pöörduda. Majanduslikke huve saavad nad kaitsta äriühingute kaudu, kelle kaudu nad majanduselus osalevad.
RVastS § 14 lg 1 sätestab avaliku võimu kandja vastutuse erijuhu üldisest kahjuhüvitamise kohustusest. Õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik järgmised tingimused: õigustloov akt on antud või jäetud see andmata; isikule on tekkinud kahju; kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega; esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja isikule tekkinud kahju vahel; rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav; isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Õigustloova akti või selle andmata jätmisega rikutud norm peab olema vähemalt muu hulgas suunatud kaebaja õiguste kaitsele (RVastS § 7 lg 1) ning rikutud kohustuse eesmärk peab olema just sellise kahju ärahoidmine (RVastS § 7 lg 4, VÕS § 127 lg 2). Õigustloovaks aktiks, millega tekitatud kahju hüvitamist saab RVastS § 14 lg 1 alusel nõuda, võib olla nii seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu kui ka kohaliku omavalitsuse organi õigustloov akt. Õigustloova akti liigil tähtsust ei ole.
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 06.11.2001 direktiivi 2001/83/EÜ art 4 lg 3 järgi on jäetud ravimihindade kindlaksmääramine liikmesriikide otsustuspädevusse. Seega on vaidluse puhul Vabariigi Valitsuse määruse nr 36 „Ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärad ning nende rakendamise kord“ üle tegemist vaidlusega siseriikliku õiguse üle. Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetega tuleb siin arvestada üksnes niivõrd, et siseriiklikud normid ei diskrimineeriks teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjaid kohalike ettevõtjatega võrreldes ega kahjustaks Euroopa Liidu õiguse elluviimist. Kuna nimetatud määrusega kehtestatud ravimite juurdehindluse piirmäärad kehtivad kõigile hulgi- ja jaemüüjatele, kes Eestis ravimeid müüvad, siis ettevõtja päritolul põhinevat diskrimineerimist määrusest nr 36 ei nähtu.
Liikmesriigi seadusandja on pädev reguleerima kahju hüvitamist nii juhul, kui see on tekitatud riigisisese õiguse rikkumisega, kui ka juhul, mil kahju tekitamisel rikuti Euroopa Liidu õigust. Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise reguleerimisel peab liikmesriigi seadusandaja aga arvestama liikmesriigi vastutuse kohta käivate Euroopa Liidu õiguspõhimõtetega nii, nagu neid on sisustanud oma praktikas Euroopa Kohus. Riigisisese riigivastutusõiguse ja Euroopa Liidu õiguspõhimõtete vastuolu korral tuleb liidu õiguse ülimuslikkuse tõttu jätta riigisisene norm või selle vastav osa Euroopa Liidu õigusega seotud kahjuasjades kohaldamata.
RVastS § 14 väljatöötamisel sooviti lähtuda Euroopa Kohtu praktikas välja kujundatud riigivastutuse põhimõtetest (X Riigikogu 357 SE seletuskiri). Hoolimata sellest on tegemist siseriikliku normiga, mille tõlgendamine on siseriikliku kohtu ülesanne. Normi loomisel aluseks olnud Euroopa Kohtu praktika võib olla üheks abinõuks normi tõlgendamisel. Eriliselt kannatanud isikute rühma sisustamisel on kohtud ekslikult tuginenud Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas 25/62: Plaumann. Eelnõu 357 SE seletuskiri sellele lahendile ei viita. Eriliselt kannatanud isiku tunnuse lisamine riigivastutuse seadusesse haakub Euroopa Kohtu varasema praktikaga, kus peeti õigusrikkumise olulisuse hindamisel muu hulgas tähtsaks seda, kas kannatanu kuulub selgelt piiritletud isikute rühma (vrd nt Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C 104/89 ja C 37/90: Mulder jt, p 16; Esimese Astme Kohtu otsus asjas T 429/05, p 56). Euroopa Kohtu praegune järjekindel praktika Euroopa Liidu õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise kohta ei näe ette, et isik peaks kuuluma eriliselt kannatanud isikute hulka (otsus haldusasjas nr 3-3-1-37-12, p 24). Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise asjas tuleb see tingimus RVastS § 14 lg s 1 jätta Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse tõttu kohaldamata. Eelnõu 357 SE seletuskirja järgi oli eriliselt kannatanud isiku tunnuse RVastS § 14 lg sse 1 lisamise eesmärk vältida massnõuete esitamist. Sellest tulenevalt peab eriliselt kannatanud isiku tunnus piirama õigust hüvitisele olukorras, kus vaidlustatav õigusakt või selle andmata jätmine rikub väga suure hulga isikute õigusi. Vaid siis, kui õigustloova akti või selle andmata jätmise tagajärjel tekkinud kahju jaotub terves riigis isikute vahel enam-vähem võrdselt, peab kaebaja põhjendama, mille poolest on tema kannatused teiste isikute omadest erilisemad.
RVastS § 14 lg 1 alusel kahjuhüvitise väljamõistmiseks peab kahju olema põhjustatud avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega. Olulise rikkumise kui vastutuse eelduse tõlgendamisel arvesse tulevast Euroopa Kohtu praktikast on antud ülevaade ja selle põhimõtteid on rakendatud otsuses haldusasjas nr 3-3-1-37-12 (p-d 17-31). Nii liikmesriigi kui Euroopa Liidu enda organite vastutuse tekkimiseks peab Euroopa Liidu õiguse rikkumine olema tõsine. Rikkumise olulisuse hindamisel võib tähtsust omada riivatud õiguse olulisus, riive intensiivsus, rikutud normi selgus ja sellega jäetud otsustamisruumi ulatus, kahju tekitanud õigusandja tahtlus, rikkumise vabandatavus, reguleeritavate õigussuhete keerukus. RavS § 15 lg 3 p 5 sätestab tulevikku suunatud statistilise eesmärgi, mis tuli kehtestatavate piirmääradega saavutada, kuid ette ei nähtud, kui kõrgete piirmäärade abil tuleb seda teha. Seega jättis norm vastustajale eesmärgi saavutamisel ulatusliku otsustamisruumi. Arvestada tuli ka sellega, et ravimid oleksid lõpptarbijatele geograafiliselt ja rahaliselt kättesaadavad, et ettevõtjatel oleks võrdne huvi eri hinnagruppides ravimite käitlemiseks ja et juurdehindluse piirmäär ei oleks ühegi ravimipreparaadi puhul suurem kui 6,40 eurot (100 krooni). Tegemist on väga erineva täpsusastme ja paljuski vastandlikke huve kaitsvate tingimustega. RavS § 15 alusel määrust andes tuli volitusnormi üldisemaid eesmärke tagada konkreetsemalt sõnastatud delegatsioonipiirangute raames. Vabariigi Valitsuse määruse nr 36 „Ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärad ning nende rakendamise kord“ näol on tegemist prognoosotsusega. Prognoos ja selle alusel määratud juurdehindluse piirmäärad on õigusvastased siis, kui pidi olema ette näha, et kehtestatud juurdehindluse piirmäärade tingimustes ei ole jaemüüjatel, sõltumata nende endi valikutest, võimalik saavutada seadusega ette nähtud statistilist juurdehindlust.
RVastS § 14 lg s 1 toodud ühe tingimusena peab rikutud kohustuse aluseks olev norm olema otsekohaldatav. Otsekohaldatavuse tingimust tuleb mõista kui rikutud normi piisava selguse ja täpsuse nõuet, mida Euroopa Kohus on oma praktikas käsitanud kui kohustuse olulise rikkumise üht aspekti. Norm peab olema sedavõrd selge ja täpne, et isikul oleks sellele võimalik kohtus tugineda. RavS § 15 lg 3 p 5 näol ei ole tegemist otsekohalduva normiga, sest sellest ei tule ravimi jaemüüjale õigust kasutada ravimite jaemüügis juurdehindlust 21–25%, vaid see säte räägib kaalutud keskmisest juurdehindlusest, seega juurdehindluste statistilisest keskmisest, mis tuleb saavutada valitsuse kehtestatud piirmäärade rakendamise kaudu. RavS § 15 lg 3 p 5 on küll selge küsimuses, millisesse vahemikku peab kaalutud keskmine juurdehindlus jääma, kuid ei täpsusta, millised peavad olema vastustaja kehtestatavad juurdehindluse piirmäärad selleks, et nõutav kaalutud keskmine juurdehindlus saavutada. Norm, mis annab vastustajale ulatusliku kaalutlusruumi (normi eesmärgi saavutamiseks tuleb teha keerukaid analüüse ja poliitilisi valikuid ning normi rakendamiseks on määratlemata hulk võimalikke alternatiive), ei ole otsekohaldatav RVastS § 14 lg 1 mõttes, st piisavalt selge ja täpne, et sellele kohtumenetluses tugineda. Erinevalt haldusaktide ja toimingutega tekitatud varalisest kahjust ei ole õigustloova akti tõttu saamata jäänud tulu hinnanguline kindlaksmääramine RVastS § 14 lg s 1 sätestatud otsekohaldatavuse klausli tõttu võimalik.
3-3-1-37-12 PDF Riigikohus 28.11.2012
Euroopa Kohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt riigil kohustus kahju hüvitamiseks juhul, kui see on tekitatud Euroopa Liidu direktiivi üle võtmata jätmise või mittenõuetekohase ülevõtmisega siseriiklikku õiguskorda. Samuti on korduvalt selgitatud, millised tingimused peavad olema täidetud kahju hüvitamiseks. Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab vastutuse kohaldamiseks olema tegemist tõsise rikkumisega ning põhieelduseks on põhjusliku seose olemasolu kahju tekkimise ja avaliku võimu käitumise vahel. Reisikorraldaja ettevaatamatus või erakordsete või ettenägematute sündmuste toimumine ei saa takistada makstud raha hüvitamist ega tarbijate kodumaale tagasi toimetamist direktiivi 90/314 artikli 7 alusel. Direktiivi 90/314/EMÜ art 7 puudulik ülevõtmine Eesti õigusesse kujutas endast tõsist rikkumist ning esineb ka põhjuslik seos riigivõimu kandja tegevuse ja kahju vahel. Seega on puuduliku ülevõtmisega toimunud rikkumise tõttu riigivastutuse kohaldamise eeldused täidetud. Riigi tegevuse hindamisel direktiivi art 7 ülevõtmisel (tagatise regulatsiooni ja määrade kehtestamine) tuleks ka arvestada, kas eelnõu menetlemise ajaks (2003. ja 2004. aasta) kujunenud kohtupraktika ning teiste liikmesriikide rakendamispraktika taustal ning tollast majandussituatsiooni arvestades võis abinõude valikul olla tegemist taotluslikult direktiivi eesmärgi saavutamiseks ebapiisava regulatsiooni kehtestamisega või objektiivsete takistustega luua direktiivi eesmärgi täielikuks saavutamiseks piisav lahendus.
Euroopa Kohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt on võimalik, et riigil on kohustus kahju hüvitamiseks juhul, kui see on tekitatud Euroopa Liidu direktiivi üle võtmata jätmise või mittenõuetekohase ülevõtmisega siseriiklikku õiguskorda. Samuti on korduvalt selgitatud, millised tingimused peavad olema täidetud kahju hüvitamise nõudmiseks. Euroopa Kohtu praktikale tuginedes saab direktiiv 90/314/EMÜ art 7 pidada täpseks, selgeks ja tingimusteta normiks selles sätestatud tarbija õiguste ja normi eesmärgi seisukohast. Sätet ei saa pidada täpseks ja selgeks küsimuses, milline peab olema tagatise konkreetne vorm ja suurus, et sellega oleks tagatud makstud raha hüvitamine ja reisijate kodumaale toimetamine. Artikkel 7 ei võimaldanud seadusandjale kaalumisruumi saavutatava eesmärgi osas, kuid jättis liikmesriigile avara otsustamisvabaduse abinõude valikul. Siseriiklikul kohtul on kohustus arvestada kahju hüvitamise eelduste täidetuse kontrollimisel Euroopa Kohtu poolt välja töötatud kriteeriume, kuid see ei välista RVastS § 13 kohaldamist ning vastutust piiravate ja välistavate asjaolude arvesse võtmist.
Euroopa Kohus on leidnud, et direktiivi 90/314/EMÜ art 7 sõnastuse "piisavalt tõendada tagatise olemasolu" all peetakse silmas, et tagatis peab reaalselt olema olemas ning direktiivi piisavaks ülevõtmiseks ei piisa üksnes sellise õigusliku raamistiku loomisest, milles nõutakse vaid piisava tagatise olemasolu tõendamist. Art 7 peamine eesmärk on kindlustada, et reisikorraldaja maksejõuetuse või pankroti korral toimetatakse tarbija kodumaale tagasi ja tema makstud raha hüvitatakse. Direktiivi 90/314/EMÜ art 7 on Eesti õiguskorda üle võtud turismiseadusega ( praeguses asjas on kohaldatav kuni 16. maini 2010 kehtinud redaktsioonis). Nõude omada tagatist sätestas seaduse eelnimetatud redaktsiooni § 15, millega nähti ette tagatise määrad, ettevõtja kohustus tagatise suurendamiseks müügimahu kasvu korral, samuti pädevate asutuste kontrollikohustus. Arvestades Euroopa Kohtu tõlgendusi on direktiivi 90/314/EMÜ art 7 täpne, selge ja tingimusteta norm, milles väljendub üksikisiku subjektiivne õigus (reisikorraldaja maksejõuetuse korral makstud raha hüvitamine ja tarbija kodumaale tagasi toimetamine). Praeguses ajas jäi tarbijal reisikorraldaja pankrotistumisel tagatise ebapiisavuse tõttu saamata osa pakettreisi ettemaksust. Seega ei ole direktiivi art 7 eesmärki täies mahus suudetud saavutada, mistõttu direktiiv 90/314/EMÜ on Eesti õiguskorda üle võetud puudulikult.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json