/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-15-2943/85 PDF Riigikohtu halduskolleegium 04.06.2018
Kartserisse paigutamisega kaasneb intensiivne vabadusõiguse täiendav piirang RVastS § 9 lg 1 tähenduses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 12). Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks. (p 19)
Üksikvangistusena on käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alustega (st eeskätt oht enda, teiste või vangla julgeolekule) ning VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud asjaolud. Kui seda ei tehta, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 21). Seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambris viibimise kestust võimalik ette näha, kuna see sõltub jätkuvast ohu esinemisest. Täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgist tulenevalt ei saa nende kohaldamist lõpetada pelgalt kaebaja õiguste riive leevendamiseks, sest vangla julgeoleku tagamise vajadus võib olla kaalukam kui kinnipeetava kohustus taluda talle seatud lisapiiranguid (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 18.4). (p 16)
Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. (p 19)
Üksikvangistusena on käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Kinnipeetava distsiplinaarkaristuse täideviimise ja vangla julgeoleku vahel puudub otsene põhjuslik seos. Kuigi kahtlemata on distsiplinaarkaristusel teatav eripreventiivne eesmärk, määratakse distsiplinaarkaristus minevikus toime pandud teo eest ja distsiplinaarmenetluses ei tehta prognoosotsust tulevase distsipliinirikkumise võimalikkuse kohta. Seega ei ole kõigi distsiplinaarkaristuste katkematu järjestikune täideviimine vangla julgeoleku tagamiseks tingimata vajalik. Sellegipoolest tuleb VangS § 65 lg 1 järgi distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele pöörata kohe. Ilma VangS § 65 lg-s 2 sätestatud katseajata määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine tuleb edasi lükata üksnes siis, kui distsiplinaarkaristuse järjestikune kestus osutub asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks või isiku tervist kahjustavaks. (p-d 16–18) Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada viibida kinnipeetaval mõistlik arv päevi vangla tavatingimustes (RKHK otsus asjas nr 3-15-3133, p 18). Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks. (p-d 15 ja 19)
Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale etteheidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 14). Vastustaja praeguses asjas väljendatud seisukohtade põhjal pole kahtlust, et kaebaja taotlus kartserikaristuste katkematu täitmisele pööramise peatamiseks poleks olnud tulemuslik. Seda näitab ka asjaolu, et pärast kahju hüvitamise taotluste esitamist jätkati distsiplinaarkaristuste katkematut täitmisele pööramist. RVastS §-s 5 sätestatud keelamisnõue ei ole RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite loetelus, mistõttu ei saa keelamiskaebuse esitamata jätmist hüvitamiskaebuse lahendamisel kaebajale ette heita. (p 14)
Kolleegium on korduvalt selgitanud, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem ja kannatanul on teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 11 ühes viidatud kohtupraktikaga). Kaebajale oli erinevate käskkirjadega määratud kokku 236 ööpäeva ulatuses kartserikaristusi ja ta võis põhjendatult arvata, et vastustaja pöörab need katkematult täitmisele. Vastustaja on ka praegu seisukohal, et selline praktika on VangS § 65 lg 1 järgi ainuvõimalik. Seega ei pidanud kaebaja praegusel juhul kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ära ootama kõigi kartserikaristuste täitmisele pööramist ja tal on võimalik nõuda hüvitist kogu kaebuses märgitud kartseris viibimise aja eest. (p 13)
3-3-1-70-15 PDF Riigikohus 28.03.2016
Halduskohtul on kahjunõude lahendamisel võimalik ärikeelu kohaldamise sisulist õiguspärasust kontrollida vaid erandkorras juhul, kui isikul puudusid teises menetluses võimalused kontrollida kohtulahendi õiguspärasust edasikaebe korras. (p 20)
Õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine on võimalik erandina, kui isiku põhiõigusi või -vabadusi on riivatud erakordselt intensiivselt. Ärikeeluga riivatakse intensiivselt isiku põhiõigusi: töökoha valiku vabadust (PS § 29 lg 1), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja omandi kasutamise vabadust (PS § 32 lg 2) (vt ka RKTKo otsust asjas nr 3-2-1-124-09, p 15). Õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamiseks ei ole ainuüksi põhiõiguste intensiivne riive aga piisav. Vajadus hüvitada õiguspäraselt tekitatud kahju võib tekkida siis, kui põhiõiguste riive on asjaolusid arvestades erakordselt intensiivne. Lisaks tuleb arvestada, et õiguste piiramise erakordsus ei ole taandatav ainuüksi riive intensiivsusele. Riive erakordsus eeldab lisaks intensiivsusele ka seda, et isikul puudub riigi sekkumise vajadusega selline seos, mis õigustaks sekkumise tõttu tekkinud kahju jätmist isiku kanda. Teisisõnu, õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamiseks peab olema tegemist olukorraga, kus riigi tegevus on vajalik ülekaaluka avaliku huvi tõttu, kuid tegevuse kahjulikud tagajärjed tekivad juhuslikult kannatanud isikul. Kui isik ise on aidanud kaasa sellele, et riigi sekkumine on muutunud vajalikuks või kui sekkumine toimub isiku enda huvides, siis ei saa isik nõuda, et sekkumisega kaasnenud kahjulikud tagajärjed peaks enda kanda võtma üksnes riik. Äriühingu juhtimisega seotud isik ei saa nõuda, et kohtu õiguspärase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise kaudu jäetaks ettevõtluse kahjulikud tagajärjed seotud isiku asemel ühiskonna kanda. Ärikeelu proportsionaalsus tuleb tagada ennekõike selle kohaldamise hoolika kaalumisega. (p-d 23-29)
Halduskohtu pädevuses on õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel kontrollida ärikeelu kohaldamise määruse sisulist õiguspärasust vaid erandkorras juhul, kui isikul puudusid teises menetluses võimalused kontrollida kohtulahendi õiguspärasust edasikaebe korras. Kui edasikaebeõigus on isikule õigusaktidega tagatud ning isik on seda kasutanud või jätnud teadlikult kasutamata, siis tuleb õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel lähtuda jõustunud kohtulahendi resolutsioonis kajastatust. Sellega tagatakse res judicata põhimõtte järgimine. (p 20) Õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks ei saa olla RVastS § 16. RVastS § 16 reguleerib kitsalt avalik-õiguslikus suhtes õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Ärikeelu kohaldamine pankrotimenetluses kohtu määrusega ei ole käsitatav haldusakti ega toiminguna, vaid õigusemõistmisena ning selle raames tekitatud kahju hüvitamist reguleerib ammendavalt erinormina RVastS § 15. (p 23)
3-3-1-82-15 PDF Riigikohus 15.03.2016
Kui kinnistule on seatud üks keelumärge, siis teist keelumärget ilma õigustatud isiku (sissenõudja) nõusolekuta kinnistusraamatusse kanda ei saa. Erandina on see võimalik, kui keelumärge kantakse sisse sama sissenõudja kasuks, kui keelumärke järgi õigustatud isik annab kande tegemiseks nõusoleku (vt RKTKo otsused asjades 3-2-1-140-07 ja 3-2-1-8-10). (p 19.1) Kolleegium kohaldab omal algatusel ajaliselt piiratud esialgset õiguskaitset, et vältida maakohtusse hagi esitamisega isiku õiguste kaitsmise raskendamist ja seeläbi kahju ärahoidmise või vähendamise võimaluse lõplikku minetamist (HKMS § 249 lg 1). Et puudutatud isiku õigusi kõige vähem intensiivselt koormata, seatakse kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnisomandi käsutamise keelumärge isiku kasuks, kellele kahju tekiks, alates otsuse jõustumisest 60 päevaks (HKMS § 251 lg 1 p 4). (p 29)
Kui isik ei ole kasutanud õiguskaitsevahendeid, mis oleks suure tõenäosusega ära hoidnud talle tekkinud kahju, tuleb seda arvesse võtta kahjuhüvitise ulatuse kindlaksmääramisel. See võib tingida kahjuhüvitise suuruse vähendamise suuremas ulatuses. Kui kahju ei pruugi suure tõenäosusega ka kohtuotsuse tegemise ajaks olla täielikult tekkinud ja isikul, kellele kahju tekiks, võib endiselt olla võimalik enda tegevusega kahju ära hoida, tuleb ka seda asjaolu kahju ulatuse kindlaksmääramisel arvesse võtta. (p-d 21-22 ja 26)
Kui asjas tehtav otsus sõltub asjaolust, mis tuleb tuvastada maakohtus, peatab kolleegium isiku õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia tagamiseks ise asja menetluse kuni maakohtu võimaliku menetluse lõppemiseni (HKMS § 95 lg 1). (p 28)
Et vältida maakohtusse hagi esitamisega isiku õiguste kaitsmise raskendamist ja seeläbi kahju ärahoidmise või vähendamise võimaluse lõplikku minetamist, kohaldab kolleegium omal algatusel ajaliselt piiratud esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 1). Et kõige vähem intensiivselt koormata puudutatud isiku õigusi, seatakse kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnisomandi käsutamise keelumärge isiku kasuks, kellele kahju tekiks, alates otsuse jõustumisest 60 päevaks (HKMS § 251 lg 1 p 4). (p 29)
3-3-1-11-15 PDF Riigikohus 07.10.2015
Lisaks süü sedastamisele on oluline ka süü vormi kindlaks määramine, kuna kergem süüvorm võib olla oluline vastutuse piiramise otsustamisel RVastS § 13 lg s 1 sätestatud alustel. (p 28)
Põhjusliku seose sisustamisel RVastS § 7 lg 4 alusel tuleb lähtuda VÕS § 127 lg-st 4. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga. Eeltoodu ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku. (p 12) Kui faktiliselt võib elektri tootmine ja sellest tulu saamine olla võimalik kohe pärast maakaabelliini valmimist, tuleb põhjusliku seose tuvastamiseks siiski selgitada, millal said majandustegevus ja sellelt tulu teenimine õiguslikult lubatavaks. Valla kui tulu teenija käitumisest sõltumatud õiguslikud takistused tulu teenimisel võivad välistada põhjusliku seose saamata jäänud tulu ja valla õigusvastase käitumise vahel. (p 15)
Põhjusliku seose sisustamisel RVastS § 7 lg 4 alusel tuleb lähtuda VÕS § 127 lg-st 4. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga. Eeltoodu ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku. (p 12) Kui faktiliselt võib elektri tootmine ja sellest tulu saamine olla võimalik kohe pärast maakaabelliini valmimist, tuleb põhjusliku seose tuvastamiseks siiski selgitada, millal said majandustegevus ja sellelt tulu teenimine õiguslikult lubatavaks. Valla kui tulu teenija käitumisest sõltumatud õiguslikud takistused tulu teenimisel võivad välistada põhjusliku seose saamata jäänud tulu ja valla õigusvastase käitumise vahel. (p 15) Lisaks süü sedastamisele on oluline ka süü vormi kindlaks määramine, kuna kergem süüvorm võib olla oluline vastutuse piiramise otsustamisel RVastS § 13 lg s 1 sätestatud alustel. (p 28)
Põhjusliku seose sisustamisel RVastS § 7 lg 4 alusel tuleb lähtuda VÕS § 127 lg-st 4. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga. Eeltoodu ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku. (p 12)
Tegevusluba ei anna õigust kasutada elektri tootmiseks ehitusloata rajatud või rekonstrueeritud või kasutusloata ehitisi. Kohustus ehitus- ja kasutuslubade taotlemiseks tulenes vahetult EhS-st ning selle nõudeid ei olnud tarvis dubleerida elektritootmise tegevusloas. (p 17)
EhS § 23 lg 8 eesmärgiks oli võimaldada ehitist mõistliku aja jooksul kasutama hakata, sh teenida ehitise kasutamisega tulu ning hoida ära olukorda, kus pikaleveniv ehitusloa menetlus takistab ehitise kasutamist kaupade või teenuste müügiks. Teisisõnu oli EhS § 23 lg 8 eesmärk kaitsta ehitisega seonduvaid vabadusõigusi – omandipõhiõigust (sh omandi vaba kasutamise õigust) ja ettevõtlusvabadust. (p 22)
Projekti osadeks jagamise teel ei tohiks arendajal olla võimalik vabaneda keskkonnamõju hindamise kohustusest. (p 29)
Kui kahjunõue hõlmab elektrituru spetsiifiliste mõistete ja regulatsiooni analüüsimist, mis väljub valla igapäevatöö raamest ja ehitusõiguslike lubade andmise käigus uuritavate asjaolude ringist, võib olla õigusabikulude väljamõistmine HKMS § 108 lg 1 esimese lause ja § 109 lg 6 alusel põhjendatud (vt RKHK 30. novembri 2010. otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 32)
Menetluse sujuvuse ja proportsionaalsuse tagamine on haldusmenetluse läbiviija üks põhikohustusi (HMS § 3 lg 2, § 5 lg 2). Haldusorgan peab võimalikult aegsasti otsustama, milliseid dokumente ja tõendeid taotlejal menetluse tõrgeteta kulgemiseks esitada tuleb (HMS § 36 lg 1 p 3). (p 29)
3-3-1-64-14 PDF Riigikohus 11.12.2014
Sissetulekute vähenemisest või majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju, samuti saamata jäänud tulu puhul ei ole tegemist mittevaralise kahju koosseisus väljamõistetava kahjuga. Tegemist on varalise kahjuga, mida peab tõendama kahjuhüvitise nõude esitaja. (p 18)
Määratav hüvitis ei tohi olla Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega võrreldes põhjendamatult madal (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2013. a otsust asjas nr 3-3-1-38-13). (p 16) Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvesse võtta, et vangla on küll loonud oma raske hooletusega ametnike tööülesannete täitmisel võimaluse kasutada kinnipeetava ründamiseks kääre, kuid ei ole otseselt tervisekahjustuse tekitamises osalenud. Ründajaks oli kaaskinnipeetav, kelle vastu on kinnipeetaval võimalik esitada nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks tsiviilkorras. Vanglal ei olnud infot rünnakukavatsuse kohta, kuid hooletu tegutsemise tõttu julgeolekuabinõude kohaldamisel (ründaja läbi otsimata jätmine) pidi vangla arvestama, et selle tagajärjel võib tekkida tervisekahju mis tahes isikule. Vangla on tegutsenud asjakohaselt ründe tagajärgede likvideerimisel ja kinnipeetavale igakülgse abi võimaldamisel. Arvestades ülaltoodud asjaolusid ja Euroopa Inimõiguste Kohtu välja mõistetud kahjuhüvitisi, on põhjendatud mõista vanglalt kinnipeetava kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis. Selline hüvitis võib olla küll väiksem Euroopa Inimõiguste Kohtu välja mõistetavatest summadest, kuid ei ole asjaolusid arvestades ebamõistlik. (p 17)
Riigil tekib vastutus, kui ametivõimudel on või peaks olema konkreetne informatsioon kellegi elu ohustava kolmanda isiku ebaseadusliku ründe kohta. Asjas puudub informatsioon, et kinnipeetav oleks olnud teadlik teise kinnipeetava kavatsetavast ründest tema vastu, ning seda asjaolu on kahjuhüvitise väljamõistmisel võimalik arvesse võtta. Samas ei piira Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid riigi vastutust, kui see on ette nähtud riigi seadusega. Rünne kääridega sai võimalikuks just vanglaametnike hooletuse tõttu, mis muudab ebaoluliseks asjaolu, kas vangla oleks pidanud ühtlasi eesseisvat rünnakut ette nägema või mitte. (p 12)
Tulenevalt asjaolust, et vanglapoolne kohustuste rikkumine kinnipeetava läbiotsimata jätmisel võimaldas kaaskinnipeetava vastu toimunud ründe just sellise ründerelva ja vastavate vigastustega, on vangla tegevuse ja kaaskinnipeetavale tekitatud kahju vahel põhjuslik seos (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 4). Kinnipeetava läbi otsimata jätmine, mis võimaldas tuua eluosakonda käärid, on vangla raskeks hooletuseks (VÕS § 104 lg 4) ning toob endaga kaasa vastutuse kaaskinnipeetavale tekitatud kahju eest. (p 10)
RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja kahjunõude ese ehk faktilised tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-34-13 ja 02.oktoobri 2014. a otsust asjas 3-3-1-47-14). (p 15)
3-3-1-47-13 PDF Riigikohus 03.10.2013
RVastS § 9 lg 2 jätab kohtule kaalutlusruumi otsustamaks mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle. Kohtupraktikas on leitud, et kui ohjeldusmeetme kasutamine oli õiguspärane, kuid selle meetme pikaajaline põhjendamata kohaldamine õigusvastane, puudusid kaebajal kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid (otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 22). Rahustusvoodisse paigutatud kaebajal puudusid kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid. Kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustusest ei tulene keeldu suurendada kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõuet kohtumenetluses (otsus asjas nr 3-3-1-97-10, p 13). Halduskohtule esitatud kaebuses jäi kaebaja vanglale esitatud taotluse põhjenduste ja selgituste juurde ega märkinud eraldi iga kaebuses toodud episoodi eest nõutavat hüvitise summat. Sellises olukorras ei pidanud kohtud mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel lähtuma kaebaja kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõudest. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, kas ohjeldusmeedet sai algselt pidada vajalikuks ja proportsionaalseks ning sellega, kas ohjeldusmeedet kohaldati õigusvastaselt kogu ohjeldusmeete rakendamise ajal. Kaebajale hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju ei saanud tekkida ohjeldusmeetme kohaldamise alguses, kuna meedet sai algselt pidada vajalikuks ja proportsionaalseks. Samuti ka ajal, mil kaebaja viibis meditsiini¬osakonnas. Õiguspärase ohjeldusmeetme kohaldamise aja hindamisel saab arvestada EIK 29. mai 2012. a otsuse asjas Julin vs. Eesti p-s 127 märgituga, mille kohaselt peaks harva esinema vajadus rahustusvoodisse paigutamise järele ilma meditsiiniliste näidustusteta kauemaks kui paar tundi.
Hüvitise suuruse arvutamisel RVastS § 13 lõikes 1 sätestatud vastutuse piiramise alustega arvestamata jätmine oleks kohtule etteheidetav siis, kui vastavad alused asjas esineksid. Ohjeldusmeetme kasutamise eesmärgina on viidatud sellele, et ohjeldusmeedet kasutati eelkõige kaebaja enda kaitseks ning kaitstav hüve (kaebaja elu ja tervis) oli rikutud hüvest (kaebaja väärikus) olulisem. Need eesmärgid ei saa iseenesest olla aluseks vastutuse piiramisele RVastS § 13 lg 1 järgi. Ohjeldusmeetme kohaldamise eesmärk ei õigusta ohjeldusmeetme õigusvastast kohaldamist. Selles asjas puuduvad RVastS § 13 lõikest 1 tulenevad alused hüvitise vähendamiseks. Rahustusvoodisse fikseeritud kinnipeetaval puudus võimalus kahju vähendada või ära hoida.
Kambris tulekahju tekitamine oli ohuks nii kinnipeetavale endale kui ka teistele vanglas viibivatele isikutele, samuti ohustas vangla julgeolekut. Olemas oli ka reaalne enesevigastamise oht, kuna kinnipeetav oli ise võtnud niidid haavadelt ning keeldus ravist. Selliselt käitunud kinnipeetava ohjeldusmeetmena rahustusvoodisse paigutamine oli vajalik ja proportsionaalne. Kohtupraktikas on leitud, et ohjeldusmeetme kestval rakendamisel tuleb süstemaatiliselt kontrollida kohaldamise aluste olemasolu ning kaaluda jätkamise vajalikkust (otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-11, p 16). Samuti on leitud, et märkus „rahutu“ ohjeldusmeetme kasutamise aktis ei taga mitte ühelgi juhul kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrolli mis tahes menetlus-staadiumis (otsus haldusasjas nr 3-3-1-18-12 p 15). Need seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas. Ka sellisel juhul, kui ohjeldusmeedet kasutatakse isiku enesevigastamise takistamiseks, peab ohjeldusmeetme kohaldaja jälgima, et ohjeldusmeetme kasutamisel teostataks kaalutlusõigust õiguspäraselt ning tagataks kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrollimise võimalus. Kohustuse täitmata jätmist ei saa õigustada ohjeldusmeetme kasutamisega kaitstavate hüvede olulisusega ega sellega, et pärast ohjeldusmeetme kohaldamise lõpetamist kinnipeetav ennast tahtlikult ei vigastanud.
RVastS § 9 lg 2 jätab kohtule kaalutlusruumi otsustamaks mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle. Kohtupraktikas on leitud, et kui ohjeldusmeetme kasutamine oli õiguspärane, kuid selle meetme pikaajaline põhjendamata kohaldamine õigusvastane, puudusid kaebajal kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid (otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 22). Rahustusvoodisse paigutatuna puudusid kaebajal ka käesoleval juhtumil kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid. Kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustusest ei tulene keeld suurendada kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõuet kohtumenetluses (otsus asjas nr 3-3-1-97-10, p 13). Halduskohtule esitatud kaebuses jäi kaebaja vanglale esitatud taotluse põhjenduste ja selgituste juurde ega märkinud eraldi iga kaebuses toodud episoodi eest nõutavat hüvitise summat. Sellises olukorras ei pidanud kohtud mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel lähtuma kaebaja kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõudest.
3-3-1-37-12 PDF Riigikohus 28.11.2012
Euroopa Kohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt riigil kohustus kahju hüvitamiseks juhul, kui see on tekitatud Euroopa Liidu direktiivi üle võtmata jätmise või mittenõuetekohase ülevõtmisega siseriiklikku õiguskorda. Samuti on korduvalt selgitatud, millised tingimused peavad olema täidetud kahju hüvitamiseks. Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab vastutuse kohaldamiseks olema tegemist tõsise rikkumisega ning põhieelduseks on põhjusliku seose olemasolu kahju tekkimise ja avaliku võimu käitumise vahel. Reisikorraldaja ettevaatamatus või erakordsete või ettenägematute sündmuste toimumine ei saa takistada makstud raha hüvitamist ega tarbijate kodumaale tagasi toimetamist direktiivi 90/314 artikli 7 alusel. Direktiivi 90/314/EMÜ art 7 puudulik ülevõtmine Eesti õigusesse kujutas endast tõsist rikkumist ning esineb ka põhjuslik seos riigivõimu kandja tegevuse ja kahju vahel. Seega on puuduliku ülevõtmisega toimunud rikkumise tõttu riigivastutuse kohaldamise eeldused täidetud. Riigi tegevuse hindamisel direktiivi art 7 ülevõtmisel (tagatise regulatsiooni ja määrade kehtestamine) tuleks ka arvestada, kas eelnõu menetlemise ajaks (2003. ja 2004. aasta) kujunenud kohtupraktika ning teiste liikmesriikide rakendamispraktika taustal ning tollast majandussituatsiooni arvestades võis abinõude valikul olla tegemist taotluslikult direktiivi eesmärgi saavutamiseks ebapiisava regulatsiooni kehtestamisega või objektiivsete takistustega luua direktiivi eesmärgi täielikuks saavutamiseks piisav lahendus.
Euroopa Kohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt on võimalik, et riigil on kohustus kahju hüvitamiseks juhul, kui see on tekitatud Euroopa Liidu direktiivi üle võtmata jätmise või mittenõuetekohase ülevõtmisega siseriiklikku õiguskorda. Samuti on korduvalt selgitatud, millised tingimused peavad olema täidetud kahju hüvitamise nõudmiseks. Euroopa Kohtu praktikale tuginedes saab direktiiv 90/314/EMÜ art 7 pidada täpseks, selgeks ja tingimusteta normiks selles sätestatud tarbija õiguste ja normi eesmärgi seisukohast. Sätet ei saa pidada täpseks ja selgeks küsimuses, milline peab olema tagatise konkreetne vorm ja suurus, et sellega oleks tagatud makstud raha hüvitamine ja reisijate kodumaale toimetamine. Artikkel 7 ei võimaldanud seadusandjale kaalumisruumi saavutatava eesmärgi osas, kuid jättis liikmesriigile avara otsustamisvabaduse abinõude valikul. Siseriiklikul kohtul on kohustus arvestada kahju hüvitamise eelduste täidetuse kontrollimisel Euroopa Kohtu poolt välja töötatud kriteeriume, kuid see ei välista RVastS § 13 kohaldamist ning vastutust piiravate ja välistavate asjaolude arvesse võtmist.
Euroopa Kohus on leidnud, et direktiivi 90/314/EMÜ art 7 sõnastuse "piisavalt tõendada tagatise olemasolu" all peetakse silmas, et tagatis peab reaalselt olema olemas ning direktiivi piisavaks ülevõtmiseks ei piisa üksnes sellise õigusliku raamistiku loomisest, milles nõutakse vaid piisava tagatise olemasolu tõendamist. Art 7 peamine eesmärk on kindlustada, et reisikorraldaja maksejõuetuse või pankroti korral toimetatakse tarbija kodumaale tagasi ja tema makstud raha hüvitatakse. Direktiivi 90/314/EMÜ art 7 on Eesti õiguskorda üle võtud turismiseadusega ( praeguses asjas on kohaldatav kuni 16. maini 2010 kehtinud redaktsioonis). Nõude omada tagatist sätestas seaduse eelnimetatud redaktsiooni § 15, millega nähti ette tagatise määrad, ettevõtja kohustus tagatise suurendamiseks müügimahu kasvu korral, samuti pädevate asutuste kontrollikohustus. Arvestades Euroopa Kohtu tõlgendusi on direktiivi 90/314/EMÜ art 7 täpne, selge ja tingimusteta norm, milles väljendub üksikisiku subjektiivne õigus (reisikorraldaja maksejõuetuse korral makstud raha hüvitamine ja tarbija kodumaale tagasi toimetamine). Praeguses ajas jäi tarbijal reisikorraldaja pankrotistumisel tagatise ebapiisavuse tõttu saamata osa pakettreisi ettemaksust. Seega ei ole direktiivi art 7 eesmärki täies mahus suudetud saavutada, mistõttu direktiiv 90/314/EMÜ on Eesti õiguskorda üle võetud puudulikult.
3-3-1-18-12 PDF Riigikohus 19.06.2012
Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seega on kohtul kaalutlusruum hüvitise suuruse üle otsustamisel. EIK praktika kohaselt saab pidada inimväärikust alandavaks isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. EIK seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Õigusvastane täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Kinnipeetavale on põhjustatud mittevaraline kahju, kuna talle on pikaajalise käeraudadega fikseerimisega tekitatud alusetult kannatusi. Peale selle pidi ta viibima 10 päeva kambris, millega rikuti vangla sisekorraeeskirja nõudeid.
Kahjunõue võib olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (vt nt 21. aprilli 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-10, p 12). Sellises olukorras, kus kinnipeetava ohjeldusmeetmena käeraudadega voodi külge fikseerimise kasutamine oli küll õiguspärane, kuid selle meetme pikaajaline oli põhjendamata, puudusid kinnipeetaval kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid. Kuna kinnipeetav esitas vanglale kahjunõude eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal, siis saab tema tegevust oma õiguste kaitsmisel lugeda piisavaks RVastS § 7 lg-st 1 tuleneva nõude täitmisel.
VangS § 69 lg 1 näeb ette täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused ja lg 2 loetleb täiendavad lubatud julgeolekuabinõud, millest üks on ohjeldusmeede. Ohjeldusmeetme kohaldamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-11, p 16). Ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamisele peab eelnema nende kasutamise vajaduse hinnang. Kuna kinnipeetav käitus enne käeraudade kasutamist agressiivselt, ähvardades põlema panna temale väljastatud voodivarustuse ning lõhkuda kambri akna klaasi, siis tingis tema käitumine vajaduse vangla julgeoleku tagamiseks ohjeldusmeetme kohaldamiseks. Vangla vara lõhkumine ning tulekahju tekitamine on vangla julgeolekut ohustavad rikkumised. Ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-11, p 16). Ohjeldusmeetme kasutamise akti kohaselt kinnipeetavat küll kontrolliti, kuid ohjeldusmeetme kohaldamise jätkamise põhjendati vaid sõnaga "rahutu", mis ei taga mitte ühelgi juhul kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrolli mis tahes menetlusstaadiumis. Kaalutlusõiguse teostamise jälgitavuse puudumine on viga, mis muudab võimatuks kohtuliku kontrolli ja käesoleval juhul tingib rakendatava meetme õigusvastasuse.
Kui vangla rakendab VangS § 69 lg-s 2 nimetatud täiendavaid julgeolekuabinõusid järjestikku, tuleb järgneva meetme kohaldamisel ära näidata kaalutlused, miks eelneva meetme kohaldamise asjaolude äralangemisel on vaja kohaldada uuesti täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kohtupraktika kohaselt (vt määrus haldusasja nr 3-3-1-10-12 p 9) ei sätesta VangS § 69 lg 1 seda, et ka ohu tekkimise ennetamiseks on õigus kohaldada ohjeldusmeedet. Sama põhimõte kehtib ohjeldusmeetme kõrval ka kõigi teiste VangS § 69 lg-s 2 märgitud täiendavate julgeolekuabinõude kohta.
Kahjunõue võib olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (vt nt 21. aprilli 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-10, p 12). Sellises olukorras, kus kinnipeetava ohjeldusmeetmena käeraudadega voodi külge fikseerimise kasutamine oli küll õiguspärane, kuid selle meetme pikaajaline kohaldamine oli põhjendamata, puudusid kinnipeetaval kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid. Kuna kinnipeetav esitas vanglale kahjunõude eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal, siis saab tema tegevust oma õiguste kaitsmisel lugeda piisavaks RVastS § 7 lg-st 1 tuleneva nõude täitmisel.
EIK praktika kohaselt saab pidada inimväärikust alandavaks isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. EIK seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Õigusvastane täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Kinnipeetavale on põhjustatud mittevaraline kahju, kuna talle on pikaajalise käeraudadega fikseerimisega tekitatud alusetult kannatusi. Peale selle pidi ta viibima 10 päeva kambris, millega rikuti vangla sisekorraeeskirja nõudeid.
3-3-1-90-11 PDF Riigikohus 18.04.2012
Kohtuotsuses viidatud tõendid peavad olema sellised, mida pooltel on võimalik uurida, kuna see tagab nende õiguse avaldada tõendi suhtes oma seisukohti.
Kohtupraktikas on selgitatud, et RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt kahju ei hüvitata, kui kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega oleks saanud kahju vältida. Seejuures tuleb aga analüüsida, kas konkreetsel juhul oleks õiguskatsevahendite rakendamine kahju vältinud. Jalutushoovi puudumist arestimajas ei ole kohtupraktikas käsitatud kahju ärahoidmise objektiivse takistusena (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-10). Jalutamise mittevõimaldamisega tekkida võiva kahju ärahoidmiseks on võimalik kaaluda kaebaja paigutamist nõuetele vastavasse arestimajja või vangla eelvangistusosakonda.
24.10.2011 jõustunud arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 31 lg 2 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Samuti oli VangS § 93 lg 5 ja kuni 23. oktoobrini 2011 kehtinud ASkE § 31 p 4 kohaselt vahistatul õigus viibida üks tund päevas vabas õhus, kui ta seda soovib. Kohtupraktikas on leitud, et õigusaktides ei ole sätestatud nõuet nende õiguste kasutamiseks kirjaliku sooviavalduse esitamiseks (vt kohtumäärus haldusasjas nr 3-3-1-11-11). Vahistatu suulised taotlused värskes õhus jalutamiseks tuleb protokollida, et tagada menetlusosaliste õiguste kaitse ning vältida vaidlusi teostatud menetlustoimingute üle. Kuna vangistusseaduses ega selle seaduse volitusnormide alusel antud õigusaktides ei ole värskes õhus viibimiseks suulise taotluse protokollimise korda kehtestatud, protokollitakse suuline taotlus vastavalt HMS § 14 lg-le 2 ning § 18 lg-le 2. VangS § 1¹ lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusõiguse erisusi.
3-3-1-47-08 PDF Riigikohus 20.11.2008
Riigivastutuse seadus on kohaldatav kõigile avalik-õiguslikus suhtes avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise juhtudele, kus puudub täpsem eriregulatsioon. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise asjade läbivaatamine on HKMS § 6 lg 3 p-st 2 tulenevalt halduskohtu pädevuses. Sellise kahju hüvitamise vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamine samuti halduskohtu pädevuses.
Ehkki RVastS § 7 lg 1 viitab otsesõnu üksnes RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahenditele, siis sätte teleoloogilisel tõlgendamisel saab asuda seisukohale, et kui kahju ei tekitatud haldusmenetluse käigus, ent siiski avaliku võimu kandja poolt ja avalik-õiguslikus suhtes, on kahju hüvitamise eelduseks samuti see, et isik oleks kasutanud kahju vältimiseks kohaseid õiguskaitsevahendeid. Ei ole võimalik leida põhjust, miks haldusmenetluse raames tekitatud kahju hüvitamise eelduseks on eelnevate õiguskaitsevahendite kasutamine isiku poolt, aga teiste avaliku võimu poolt läbiviidud menetluste käigus tekitatud kahju puhul kuuluks kahju isikule hüvitamisele hoolimata sellest, et tema võimuses olnuks kohaste õiguskaitsevahenditega kahju tekkimist vältida. Analoogiliselt RVastS §-dega 3, 4 ja 6 tulevad kõne alla niisugused taotlused ja kaebused, mis aitaksid sellises õigussuhtes kahju tekkimist vältida. Ka alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisele on ette nähtud sarnased piirangud. RVastS § 7 lg-t 1 on Riigikohtu halduskolleegium laiendavalt tõlgendanud ka varem (vt Riigikohtu 18.11.2004 otsust asjas nr 3-3-1-33-04). Seisukoht, et avalik-õiguslikus suhtes on välistatud viivise väljamõistmine, ei tulene Eesti kehtivast õigusest. Eesti õigus ei välista viiviste käsitamist kahjuna.
Pärast 1. juulit 2004 ei ole KrMS § 130 lg-st 2 tulenevalt enam vahistamise aluseks see, kui kahtlustatav võib hakata takistama kriminaalasjas tõe tuvastamist. Samuti ei ole vahistamise aluseks enam kohtuotsuse täitmise vajadus. KrMS § 135 lg-st 1 tulenevalt on kautsjon tõkendi liik, millega asendatakse vahistamine, seetõttu tuleb vahistamiseks ettenähtud alustest lähtuda ka kautsjoni põhjendatuse kontrollimisel. Kui oli ette teada, et alates 1. juulist 2004 langevad kautsjoni kohaldamise alused isiku puhul ära, siis oleks uurija pidanud tegema aegsasti kohtule ettepaneku kautsjoni tühistamiseks, vältimaks olukorda, et kautsjonit kohaldatakse õigusliku aluseta. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kahju ei kuulu hüvitamisele juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Kui isik neid võimalusi ei kasutanud, jättis ta seega kasutamata võimaluse tekkinud kahju ärahoidmiseks. Sellise isiku puhul, keda esindas kriminaalmenetluse kestel vandeadvokaat, ei ole ebamõistlik nende võimaluste kasutamise eeldamine. RVastS § 7 lg-t 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks hüvitise vähendamisele. Olukorras, kus õiguskaitsevahendi olemasolu võis olla isiku jaoks ebaselge või selle kasutamise vajalikkus raskesti ettenähtav, võib olla hüvitise vähendamine põhjendatud. Hüvitise vähendamise võimalus kannatanu tegevuse tõttu tuleneb ka RVastS § 13 lg 1 p-st 4 ja VÕS § 139 lg-test 1 ja 2.
Menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, kust nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend (vt nt Riigikohtu 25.03.2008 otsust asjas nr 3-3-1-5-08, 17.09.2008 otsust asjas nr 3-3-1-39-08, 30.09.2008 otsust asjas nr 3-3-1-52-08 ja 12.11.2008 otsust asjas nr 3-3-1-48-08).
3-3-1-6-08 PDF Riigikohus 15.04.2008
VÕS § 139 lg 1 tuleb tõlgendada selliselt, et see võimaldab kahjuhüvitist vähendada ka nullini. Vastasel juhul puuduks võimalus lahendada õiglaselt juhtumeid, kus kannatanu oma tegevusetusega laskis endale kahju tekitada ning põhjuslikku seost ei saa täielikult välistada, kuid kannatanu oleks saanud kahju tekkimist täielikult ära hoida. Olukorras, kus puudus selgus õhusõidukite registri tähenduse osas kolmandate isikute jaoks, ei olnud põhjendatud ainuüksi registrikande arvestamine, vaid täiendavalt tulnuks veenduda ka selles, kas isik on saanud õhusõiduki omanikuks või mitte. Selline tegevus oleks tekkinud kahju täielikult ära hoidnud ning vastavas valdkonnas tegutsevalt äriühingult saab sellist käitumist ka mõistlikult eeldada.
3-3-1-8-04 PDF Riigikohus 11.03.2004
HKMS § 34 lg 2 sätestab küll, et ringkonnakohtus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires, kuid see ei tähenda, et ringkonnakohus ei võiks halduskohtu apelleeritud osa seaduslikkust kontrollida poolte poolt välja toomata motiividel. HKMS § 34 lg-t 2 tuleb tõlgendada nii, et ringkonnakohus on küll seotud apellandi nõuetega, kuid mitte apellandi argumentidega. Halduskohtumenetluses kehtiv uurimisprintsiip laieneb ka ringkonnakohtule.
Vastavalt HKMS § 19 lg-le 8 võib kaebuse esitaja oma taotlust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus, kui ülejäänud protsessiosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Seega võib halduskohtunik nii eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebuse esitajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum ning võimaldada taotlust vastavalt muuta.
Vandeadvokaadi või vandeadvokaadi vanemabi kutse omandamiseks on kehtestatud kindlad nõuded, mis peavad tagama selliste isikute kõrge õigusalase kvalifikatsiooni. Määratledes võimalike esindajate ringi vaid selliste isikutega, on HKMS § 51 lg 1 eesmärk tagada kassatsiooniastmes haldusasjade igakülgne ja efektiivne menetlemine. Pealegi ei välista HKMS § 51 lg 1 kassaatoriks oleva isiku osalemist Riigikohtu istungil.
Vastavalt RVS § 11 lg-le 3 võib avaliku võimu kandja sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada haldusakti või toimingu tagajärjed RVS § 11 lg-s 2 sätestatud viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik peab kahju hüvitamise kaebust põhjendatuks, võib ta kohtumenetluse käigus sõlmida kaebajaga kokkuleppe kahju kõrvaldamiseks sellisel viisil.
Kohase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei ole mitte alati kahju hüvitamist välistavaks asjaoluks. Enne kahju hüvitamise kaebuse rahuldamata jätmist esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmise tõttu tuleb kontrollida, kas õiguskaitsevahendi esitamise võimalikkus pidi olema kannatanule arusaadav ja kas selle kasutamata jätmiseks ei esinenud mõjuvaid põhjuseid. Kui isik, saades kohustamisnõude esitamise vajadusest teada pärast selle esitamiseks ettenähtud tähtaja möödumist ning, pidades kohustamisnõude esitamist seetõttu võimatuks, esitab kohe kahju hüvitamise kaebuse, siis võib kohustamisnõude esitamata jätmisest hoolimata tema nõue teiste kahju hüvitamise eelduste olemasolul kuuluda hüvitamisele.
3-3-1-32-02 PDF Riigikohus 17.06.2002
Ainuüksi tühistamiskaebuse esitamata jätmine ei keela isikul esitada kahju hüvitamise kaebust ega väita vaidluses kahju hüvitamise üle, et kahju tekitanud haldusakt on õigusvastane.
Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu sellisesse olukorda, mis oleks võimalikult sarnane olukorraga, milles kahjustatud isik oleks tõenäoliselt siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Saamata jäänud tulu suuruse arvutamiseks tuleb tulust, mis tõenäoliselt õiguste rikkumiseta oleks saadud, lahutada tulu saamiseks vajalikud kulutused, mis jäid kandmata. Kahjuks ei saa lugeda kaebuse esitaja poolt enne kauplemisloa peatamist võetud kohustusi kolmandate isikute ees. Kahjuna tuleb hinnata ka õigusvastase haldusaktiga põhjustatud kohustuste suurenemist kolmandate isikute (nt maksuameti ja võlausaldajate) ees, sest sellega halveneb isiku varaline seisund.
Kahjunõue võib olla välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi.
Kauplemisloa peatamise otsustamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega: peatamine peab olema sobiv ja vajalik eesmärgi (näiteks sanitaarnõuetest kinnipidamise tagamine) saavutamiseks ning kaaluma üles kõik võimalikud vastuargumendid. Loa peatamine saab olla vajalik vaid siis, kui ei leidu muid vahendeid loa peatamisel silmas peetud eesmärgi saavutamiseks. Kauplemisloa peatamise küllaldaseks ajendiks ei saa olla juba enne loa peatamist kõrvaldatud puudused. Kauplemisloa peatamise eesmärk võib olla olemasoleva rikkumise kõrvaldamine, mitte karistamine varasema rikkumise eest.
Haldusakti peatamine kujutab endast haldusakti kehtivuse ajutist katkestamist. Kauplemisloa kui ettevõtjat soodustava haldusakti peatamiseks peab olema õiguslik alus. Kaupluse töö üldeeskiri tunnustab vajadust peatada kaupluse tegevus tervisekaitse kaalutlustel. Kui kauplemisloa kehtivusajal ilmnevad loa andmisest keeldumise alused, peab kauplemisloa andjal olema tarbijate õiguste kaitseks võimalus kauplemine peatada või lõpetada, kui sellega ei rikuta õiguspärase ootuse ja proportsionaalsuse põhimõtet.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json