/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 18| Näitan: 1 - 18

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-15-2943/85 PDF Riigikohtu halduskolleegium 04.06.2018
Kartserisse paigutamisega kaasneb intensiivne vabadusõiguse täiendav piirang RVastS § 9 lg 1 tähenduses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 12). Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks. (p 19)
Üksikvangistusena on käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alustega (st eeskätt oht enda, teiste või vangla julgeolekule) ning VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud asjaolud. Kui seda ei tehta, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 21). Seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambris viibimise kestust võimalik ette näha, kuna see sõltub jätkuvast ohu esinemisest. Täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgist tulenevalt ei saa nende kohaldamist lõpetada pelgalt kaebaja õiguste riive leevendamiseks, sest vangla julgeoleku tagamise vajadus võib olla kaalukam kui kinnipeetava kohustus taluda talle seatud lisapiiranguid (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 18.4). (p 16)
Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. (p 19)
Üksikvangistusena on käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Kinnipeetava distsiplinaarkaristuse täideviimise ja vangla julgeoleku vahel puudub otsene põhjuslik seos. Kuigi kahtlemata on distsiplinaarkaristusel teatav eripreventiivne eesmärk, määratakse distsiplinaarkaristus minevikus toime pandud teo eest ja distsiplinaarmenetluses ei tehta prognoosotsust tulevase distsipliinirikkumise võimalikkuse kohta. Seega ei ole kõigi distsiplinaarkaristuste katkematu järjestikune täideviimine vangla julgeoleku tagamiseks tingimata vajalik. Sellegipoolest tuleb VangS § 65 lg 1 järgi distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele pöörata kohe. Ilma VangS § 65 lg-s 2 sätestatud katseajata määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine tuleb edasi lükata üksnes siis, kui distsiplinaarkaristuse järjestikune kestus osutub asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks või isiku tervist kahjustavaks. (p-d 16–18) Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada viibida kinnipeetaval mõistlik arv päevi vangla tavatingimustes (RKHK otsus asjas nr 3-15-3133, p 18). Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks. (p-d 15 ja 19)
Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale etteheidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 14). Vastustaja praeguses asjas väljendatud seisukohtade põhjal pole kahtlust, et kaebaja taotlus kartserikaristuste katkematu täitmisele pööramise peatamiseks poleks olnud tulemuslik. Seda näitab ka asjaolu, et pärast kahju hüvitamise taotluste esitamist jätkati distsiplinaarkaristuste katkematut täitmisele pööramist. RVastS §-s 5 sätestatud keelamisnõue ei ole RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite loetelus, mistõttu ei saa keelamiskaebuse esitamata jätmist hüvitamiskaebuse lahendamisel kaebajale ette heita. (p 14)
Kolleegium on korduvalt selgitanud, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem ja kannatanul on teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 11 ühes viidatud kohtupraktikaga). Kaebajale oli erinevate käskkirjadega määratud kokku 236 ööpäeva ulatuses kartserikaristusi ja ta võis põhjendatult arvata, et vastustaja pöörab need katkematult täitmisele. Vastustaja on ka praegu seisukohal, et selline praktika on VangS § 65 lg 1 järgi ainuvõimalik. Seega ei pidanud kaebaja praegusel juhul kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ära ootama kõigi kartserikaristuste täitmisele pööramist ja tal on võimalik nõuda hüvitist kogu kaebuses märgitud kartseris viibimise aja eest. (p 13)
3-16-519/21 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.08.2017
RVastS § 17 lõike 3 järgi tuleb kahju hüvitamise taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Tähtaja kulgema hakkamine ei sõltu sellest, kas kannatanu teab kahju täpset ulatust ning seda, kas kahju on võimalik sisse nõuda muude isikute vastu nõuete esitamise ja täitmisega. (p 13) Kui nõude esitamise tähtaeg on möödas juba vabatahtlikus kohtueelses menetluses vastustaja poole pöördudes, on kaebus esitatud kaebetähtaega ületades ning kohtueelse menetluse järel kohtusse pöördumise 30-päevane tähtaeg ei kohaldu (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-59-12). HKMS § 121 lõike 1 punkt 4 võimaldab kaebuse tagastada üksnes kohustuslikus kohtueelses menetluses taotluse esitamise tähtaja ületamise korral. (p-d 13 ja 15)
RVastS § 17 lõike 3 järgi tuleb kahju hüvitamise taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Tähtaja kulgema hakkamine ei sõltu sellest, kas kannatanu teab kahju täpset ulatust ning seda, kas kahju on võimalik sisse nõuda muude isikute vastu nõuete esitamise ja täitmisega. (p 13)
Kui nõude esitamise tähtaeg on möödas juba vabatahtlikus kohtueelses menetluses vastustaja poole pöördudes, on kaebus esitatud kaebetähtaega ületades ning kohtueelse menetluse järel kohtusse pöördumise 30-päevane tähtaeg ei kohaldu. HKMS § 121 lõike 1 punkt 4 võimaldab kaebuse tagastada üksnes kohustuslikus kohtueelses menetluses taotluse esitamise tähtaja ületamise korral. (p-d 13 ja 15)
3-3-1-15-17 PDF Riigikohus 14.06.2017
RVastS § 7 lg 3 seostab kahjunõude esitamiseks kehtestatud kolmeaastase tähtaja kulgema hakkamise isiku subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest. Asjas nr 3-3-1-68-15 tehtud otsuse p-des 10 kuni 14 ei ole kolleegium võtnud seisukohta, et kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada pikema ajavahemiku eest kui kolm aastat, mis eelnes vahetult vanglale hüvitamisnõude esitamisele. Küll aga tuleb kolmeaastast kahjunõude esitamise tähtaega ületanud jätkuva toimingu puhul hinnata, millal isik pidi kahju tekkimist mõistma, sh kas vangistustingimused vahepeal muutusid. Isegi kui isik adus kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil isik mõistis, et talle on kahju tekkinud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-98-16). Samas tuleb arvestada, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist siis, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-20-15; 3-3-1-68-15; 3-3-1-89-16). (p 11)
Kambritingimiste kontrollimisel tuleb juhinduda EIK otsuse Muršić vs. Horvaatia (7334/13) järgmistest seisukohtadest: 1) kui kinnipeetavale ei ole tagatud 3 m^2 põrandapinda, on tegemist tugeva eeldusega EIÕK art 3 rikkumiseks. Rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui ruumi vähesust kompenseerivad 3 m^2 nõudest kõrvalekaldumise suhteliselt lühike kestus ja ulatus, ruumipuudust leevendab piisav liikumisvabadus ja kambriväline tegevus ning kinnipidamisasutuse üldiselt kohased tingimused. Kohus saab EIÕK art 3 rikkumise hindamisel neid asjaolusid arvesse võtta, kui need esinevad kumulatiivselt. Kohustus näidata, et need asjaolud esinevad ja suudavad ruumipuudust kompenseerida, on vastustajal. Kohtu otsustada jääb, kas need tingimused on rikkumise ümberlükkamiseks piisavad; 2) ajal, mil kinnipeetav viibis tingimustes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m^2, tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art 3 nõuetele vastavust hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega. (p 13)
3-3-1-89-16 PDF Riigikohus 17.03.2017
Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ega kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seejuures on kannatanu alandava kohtlemise kestus mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Arvesse võetakse mh ka Eesti üldist elatustaset, eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m^2. Viimati öeldu kajastab isiku õiguste piiramise intensiivsust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16 ning seal viidatud lahendid.) (p 18)
Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et isikul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Küsimus, kas kahju tekitaja oma vastutust eitab, ei ole oluline. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-20-15 ja otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 10)
Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et isikul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Küsimus, kas kahju tekitaja oma vastutust eitab, ei ole oluline. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-20-15 ja otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 10) Isiku väide, et ta ei saanud aru kambripinna väiksusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasusest, ei ole eluliselt usutav, kui tal oli olemas võrdlusvõimalus. (p 11) Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ega kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seejuures on kannatanu alandava kohtlemise kestus mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Arvesse võetakse mh ka Eesti üldist elatustaset, eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m^2. Viimati öeldu kajastab isiku õiguste piiramise intensiivsust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16 ning seal viidatud lahendid.) (p 18)
Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et isikul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Küsimus, kas kahju tekitaja oma vastutust eitab, ei ole oluline. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-20-15 ja otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 10) Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ega kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seejuures on kannatanu alandava kohtlemise kestus mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Arvesse võetakse mh ka Eesti üldist elatustaset, eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m^2. Viimati öeldu kajastab isiku õiguste piiramise intensiivsust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16 ning seal viidatud lahendid.) (p 18)
3-3-1-60-16 PDF Riigikohus 14.12.2016
Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla isikule selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). Sellest, et isik on halduskohtule esitatud kaebuses märkinud kohtusse pöördumise aluseks VangS § 1^1 lg 8 ning RVastS § 18 lg 1, ei saa järeldada, et ta oli endale sisuliselt teadvustanud RVastS § 18 lg‑s 2 sätestatud kaebetähtaja regulatsiooni ning et ta lähtus sellest ka enne kaebetähtaja möödumist. (p 11-12)
3-3-1-64-16 PDF Riigikohus 07.12.2016
RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon (vt RKHK määrused asjades nr 3-3-1-18-16 ja 3-3-1-86-12). (p 13)
Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Vanglalt kahjunõudele vastust oodates võis kinnipeetav ületada kaebetähtaega mõjuval põhjusel, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla talle selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). Alus kaebetähtaja ennistamiseks on olemas ka juhul, kui isikul oli haldusmenetluses advokaadist esindaja. Vastuoluline õiguslik regulatsioon võis olla ebaselge nii isikule kui ka tema esindajale. (p 14-15)
3-3-1-46-16 PDF Riigikohus 17.11.2016
Hüvitamiskaebuse esitamise tähtaja regulatsioon kohtueelse menetluse läbimisel ei ole selge. HKMS § 47 lg-te 2 ja 3 tõttu võib isikul tekkida mulje, et 30-päevane kaebetähtaeg hakkab kulgema kahju hüvitamise taotluse kohta otsuse saamisest ning vastustaja jätkuva viivituse korral on tal kaebuse esitamiseks üks aasta taotluse lahendamiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates (vt ka RKHK määrused asjades 3-3-1-18-16 ja 3-3-1-39-16). (p 12)
3-3-1-39-16 PDF Riigikohus 22.09.2016
RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon (vt RKHK määrused asjades nr 3-3-1-18-16 ja nr 3-3-1-86-12). (p 13)
Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Vanglalt kahjunõudele vastust oodates võis kinnipeetav ületada kaebetähtaega mõjuval põhjusel, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla talle selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). (p 14-15)
3-3-1-40-16 PDF Riigikohus 07.09.2016
RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon (vt RKHK määrused asjades nr 3-3-1-18-16 ja nr 3-3-1-86-12). (p 13)
Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Vanglalt kahjunõudele vastust oodates võis kinnipeetav ületada kaebetähtaega mõjuval põhjusel, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla talle selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). (p 14-15)
3-3-1-47-16 PDF Riigikohus 07.09.2016
RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon (vt RKHK määrused asjades nr 3-3-1-18-16 ja nr 3-3-1-86-12). (p 13)
Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Vanglalt kahjunõudele vastust oodates võis kinnipeetav ületada kaebetähtaega mõjuval põhjusel, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla talle selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). (p 14-15)
3-3-1-18-16 PDF Riigikohus 11.05.2016
Riigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamisel kohaldub RvastS § 18 lg-s 2 ette nähtud kohtusse pöördumise tähtaeg, mitte HKMS § 47 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tähtaeg. (p 11) Õigeks ei saa pidada tõlgendust, mille kohaselt hakkab RVastS § 18 lg 2 järgi 30-päevane kohtusse pöördumise tähtaeg uuesti kulgema ajast, mil haldusorgan tegi isiku taotluse kohta keelduva otsuse. Seadusandja tahtega ei saa olla kooskõlas ühes ja samas nõudes kahe erineva kaebetähtaja kulgema hakkamine. (p 12)
Olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3), ei pruukinud kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla isikule selge ja ta võis haldusorgani vastust oodates ületada tähtaega mõjuval põhjusel. Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (vt RKHK 16. jaanuari 2009 määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p 17). (p 13)
3-3-1-68-15 PDF Riigikohus 27.04.2016
Mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist. Vastasel juhul muutuksid RVastS §-s 17 sätestatud tähtajad illusoorseteks ning kahjunõude esitamisega viivitamise tulemusena võib tekkida oluline kahju kumuleerumine. (p 12)
Väiksemast kui 3 m^2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kas kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab. Kui kinnipeetavale on tagatud laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit, siis tasandavad need piisavalt kambri ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi põhjust käsitada inimväärikust alandavana. (p 18-19)
Kui vangla ei ole kahju hüvitamise taotlust selleks ettenähtud tähtaja jooksul sisuliselt lahendanud, on kohtul pädevus hinnata taotluse nõuetekohasust ja anda seeläbi hinnang kohustusliku kohtueelse menetluse sisulise läbimise kohta. Kui kahju hüvitamise taotluse esitaja RVastS § 17 lg s 3 sätestatud tähtaega ei järgi, siis ei ole ta kohustusliku kohtueelse menetluse korral seda nõuetekohaselt läbinud ning kahjunõue tuleb vastavas osas jätta HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. (p 10)
3-3-1-20-15 PDF Riigikohus 15.06.2015
RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. (p 11) Jätkuva toimingu puhul võib kahjunõude esitamise tähtaja kulgemine alata erineval ajal, sõltuvalt sellest, millal kannatanu sai või pidi teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust. Jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes viibimise korral tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isikul olema piisavalt informatsiooni kahjunõuet õigustavatest asjaoludest. Kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. Kui kahjust teada saamise aega on raske eristada, algab kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav tegevus lõpeb. Õigeks ei saa pidada aga arusaama, mille kohaselt tuleb kogu kinnipidamist ühes vanglas pidada eelduslikult jätkuvaks toiminguks. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Ebamäärasust, mis kaasneb kaebetähtaja kulgemahakkamisega niisugustes asjades, aitab tasandada kaebetähtaja 3-aastane pikkus. Kaebuse esitamisega viivitamine ei tohi olla kantud eesmärgist saada suuremat hüvitist. (p 13)
Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud. (p 15)
Jätkuva toimingu puhul võib kahjunõude esitamise tähtaja kulgemine alata erineval ajal, sõltuvalt sellest, millal kannatanu sai või pidi teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust. Jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes viibimise korral tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isikul olema piisavalt informatsiooni kahjunõuet õigustavatest asjaoludest. Kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. Kui kahjust teada saamise aega on raske eristada, algab kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav tegevus lõpeb. Õigeks ei saa pidada aga arusaama, mille kohaselt tuleb kogu kinnipidamist ühes vanglas pidada eelduslikult jätkuvaks toiminguks. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Ebamäärasust, mis kaasneb kaebetähtaja kulgemahakkamisega niisugustes asjades, aitab tasandada kaebetähtaja 3-aastane pikkus. Kaebuse esitamisega viivitamine ei tohi olla kantud eesmärgist saada suuremat hüvitist. (p 13) Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud. (p 15)
3-3-1-93-13 PDF Riigikohus 06.03.2014
Tulenevalt HKMS § 229 lg-st 2 lähtub Riigikohus ringkonnakohtu otsuse õiguspärasuse kontrollimisel nendest asjaoludest, mille on tuvastanud alama astme kohtud. Seetõttu ei saa Riigikohus ise tuvastada asjaolu ega anda asjas kogutud tõenditele teistsugust hinnangut, kui on seda teinud ringkonnakohus. Riigikohus saab kontrollida, kas ringkonnakohus on rikkunud asjaolu tuvastamisel materiaal- või menetlusõigust (HKMS § 211 lg 1). (p 10)
Inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta kumuleeruvat mõju konkreetse rikkumise asjaoludest, intensiivsusest, raskusastmest ja kinnipidamise kestvusest. (p 14) Kohtlemise kestuse puhul tuleb arvestada nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele (vt otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p-d 21 ja 23). Isiku kinnipidamine on jätkuv tegevus, mille kestel võivad tingimused muutuda. Seega ei pruugi inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral olla alati võimalik üheselt määrata kindlat hetke, millal kannatanu saab kahjust teada või peab sellest teada saama. (p 13) Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-38-13 annotatsiooni.
Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg hakkab enamasti kulgema, kui lõppes toiming, millega kahju tekitati. Seega on kahjust teadasaamise hetkeks RVastS § 17 lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg 4 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppes isikule jätkuva toiminguga kahju tekitamine ja on täidetud RVastS § 17 lg 3 tingimused. Nt isiku kinnipidamine inimväärikust alandavates arestimaja tingimustes võib olla jätkuv haldustoiming, mille vältel toimub kahju tekitamine ning kahju lõplik ulatus selgub isikule pärast jätkuva toimingu lõppemist. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem. See juhtum erineb olukorrast, kus kahju tekitamine on küll lõppenud, kuid on ettenähtav, et kahju tekib selle toimingu tagajärjel edaspidi (nt määrus asjas nr 3-3-1-59-12, p-d 16–17). (p 14)
3-3-1-86-12 PDF Riigikohus 04.06.2013
Kui kaebaja ei muuda kaebust kohtu soovitatud viisil ehk ei esita sobivat nõuet, siis see ei saa olla käsitatav kaebuse puudusena HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel, kui kaebus iseenesest vastab formaalselt HKMS § 37-39 nõuetele. Kui pädev haldusorgan on kahju hüvitamisest keeldunud või jätnud selle alusetult läbi vaatamata või kui hüvitis on isiku arvates liiga väike, tuleb HKMS § 37 lg-t 2 kohaldada koostoimes olukorda reguleeriva eriregulatsiooniga. Sellises situatsioonis ei vasta kohustamiskaebus HKMS § 37 lg-le 2 koostoimes RVastS § 18 lg-ga 2. Neil juhtudel on võimalik vaid hüvitamiskaebus. Muud kaebused või nõuded tuleb HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel tagastada.
Kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale (HMS § 15 lg 4 esimene lause). Taotluse edastamise või pädevuse selgitamise kohustus laieneb ka kohtule, sh kinnistusosakonnale, kui talle esitatakse ekslikult taotlus haldusmenetluse algatamiseks, nt kahju hüvitamiseks kohtueelses menetluses.
RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Siin kohal ei ole kohustamisnõude esitamine lubatud. RVastS § 18 lg 2 kohaselt esitatakse kohtule hüvitamis-, mitte kohustamiskaebus.
Kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Taotlus kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse Justiitsministeeriumile (RVastS § 17 lg 1 ). Kuna kinnistusosakond on maakohtu struktuuriüksus, on kinnistusosakonna poolt tekitatud kahju käsitatav kohtu poolt tekitatud kahjuna. Seega oleks tulnud taotlus kahju hüvitamiseks esitada mitte kinnistusosakonnale vaid Justiitsministeeriumile. Kaebajal puudus õigus nõuda kahju hüvitamist kinnistusosakonnalt, kellel ei ole vastava taotluse lahendamise pädevust. Kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale (HMS § 15 lg 4 esimene lause). Taotluse edastamise või pädevuse selgitamise kohustus laieneb ka kohtule, sh kinnistusosakonnale, kui talle esitatakse ekslikult taotlus haldusmenetluse algatamiseks, nt kahju hüvitamiseks kohtueelses menetluses.
Vastavalt kohtupraktikale tuleneb RVastS § 18 lg-st 2 eriregulatsioonina, et kui isik on taotlenud hüvitist haldusorganilt ja pole saanud rahuldavat tulemust, siis on tal võimalik esitada halduskohtule hüvitise saamiseks kaebus 30 päeva jooksul. Seetõttu peab isik haldusorganis kohtuvälise menetluse (RVastS § 17 lg 1 ja § 11 lg 2) läbimise tulemusega mittenõustumisel pöörduma haldus-kohtusse kahjunõudega 30 päeva jooksul arvates taotluse rahuldamata jätmisest. RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud tähtajad enam ei kohaldu.
3-3-1-39-09 PDF Riigikohus 25.06.2009
Kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamisel tuleb esmalt selgitada milles seisneb kahju, mille hüvitamist taotletakse. Seejärel on võimalik selgitada, millise haldusakti või -toiminguga kahju tekitati, millal hakkas kulgema kaebuse esitamise tähtaeg ning otsustada, kas kaebus on tähtaegne või mitte. Kahju hüvitamise kaebuse aluseks saab olla iga vastustaja enda tegevus võimalik kahju tekitamisel. Seega kulgeb ka kaebuse esitamise tähtaeg iga vastustaja suhtes eraldi. Riigikohtu 25.10.2007. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-50-07 on selgitatud, et isikule tekkinud kahju sarnastes maa tagastamise asjades, seisneb selles, et isikule ei tagastatud õigusvastaselt võõrandatud maad. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluse rahuldamata jätmine ja maa tagastamata jätmine selgub lõplikult haldusaktist, millega otsustatakse vara tagastamata jätta Viidatud seisukohad on kohaldatavad ka juhul, kui isiku taotlus on suunatud muu vara kui maa tagastamisele.
3-3-1-48-08 PDF Riigikohus 12.11.2008
Halduskohtumenetluses ei kohaldata kassatsioonitähtaja osas TsMS § 670 lg-t 2. Kassatsioonkaebuse esitamise tähtaega reguleerib Halduskohtumenetluses ammendavalt HKMS § 53, mille esimese lõike kohaselt on kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg 30 päeva arvates kohtuotsuse teatavakstegemisest, kui asi lahendati kirjalikus menetluses, siis kohtuotsuse kättesaamisest.
Alusetu rikastumise sätete alusel millegi väljamõistmise eelduseks on see, et asja on saanud see isik, kellele nõue esitatakse. Tulenevalt sellest, et lennukõlblikkuse kontrolli kuluna makstud rahasumma sai teine äriühing mitte neid kulusid nõudnud haldusorgan, ei saa haldusorganilt seda summat välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel. Kuna LennS § 71 lg 2 teise lause põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistamisega langes ära alus lennukõlblikkuse kontrolli teostamise kulude nõudmiseks ettevõtjalt, siis oli nende kulude nõudmine õigusvastane ja sellega tekitati ettevõtjale kahju. Kahju ei tekitatud vahetult õigustloova aktiga, kuna raha maksmise aluseks oli haldusorgani esitatud arve. Olemas on põhjuslik seos esitaud arve ja selle alusel raha maksmise vahel. Seetõttu kuuluvad lennukõlblikkuse kontrolli kulud ettevõtjale hüvitamisele mitte alusetu rikastumise, vaid kahju hüvitamise sätete alusel.
Halduskohtumenetluses kuuluvad väljamõistmisele ainult kantud menetluskulud. Menetluskulude kandmist ei saa tõendada advokaadi kinnitusega arvete tasumise kohta (vt nt Riigikohtu 25.03.2008 otsuss asjas nr 3-3-1-5-08; 17.09.2008 otsust asjas nr 3-3-1-39-08; 30.09.2008 otsus asjas nr 3-3-1-52-08). Pärast istungit esitatud tõendeid õigusabikulude tasumise kohta ei ole võimalik arvesse võtta. Samuti ei pruugi kohus välise õigusabi kasutamisel haldusekandja menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista (vt nt Riigikohtu 19.06.2007 määrust asjas nr 3-3-1-36-07; 06.11.2007 otsust asjas nr 3-3-1-52-07).
3-3-1-41-08 PDF Riigikohus 08.10.2008
HKMS § 9 lg 4 kehtestab kahju hüvitamise kaebuse esitamise üldise tähtaja. RvastS § 18 lg-st 2 tuleneb eriregulatsioonina, et kui isik on taotlenud hüvitist haldusorganilt ja pole saanud rahuldavat tulemust, siis on tal võimalik esitada halduskohtule hüvitise saamiseks kaebus 30 päeva jooksul. Kui isik läbib RvastS § 17 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 reguleeritud kohtuvälise menetluse haldusorganis, peab ta menetluse tulemusega mittenõustumisel pöörduma halduskohtusse kahjunõudega 30 päeva jooksul arvates taotluse rahuldamata jätmisest.

Kokku: 18| Näitan: 1 - 18

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json