3-1-1-9-16
|
Riigikohus |
17.02.2016 |
|
Kui taotlus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks esitati lahendamiseks Rahandusministeeriumile ja viimane on palunud selles küsimuses maakohtul esitada oma seisukoht, on selle taotluse sisuline lahendamine siiski jätkuvalt Rahandusministeeriumi pädevuses. Täitmiskohtunikul puudub selle taotluse sisuliseks lahendamiseks KrMS §-st 431 tulenev alus ja olukorras, kus täitmiskohtunik on taotluse siiski sisuliselt lahendanud ning kõnealust viga pole kõrvaldatud ka edasises määruskaebemenetluses, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 18)
Olukorras, kus süüdimõistetu on kohtulahendiga karistuse kandmiselt vabastatud ja osutatud on ka isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitise saamist välistavale õiguslikule alusele, kuid süüdimõistetu esitab siiski taotluse temale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks, ei saa rääkida sellest, et jõustunud kohtulahendi täitmisel on ilmnenud selline kahtlus või ebaselgus, mis tuleb kõrvaldada täitmiskohtuniku määrusega KrMS §-s 431 sätestatud menetluskorda järgides. (p 17)
Kui taotlus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks esitati lahendamiseks Rahandusministeeriumile ja viimane on palunud selles küsimuses maakohtul esitada oma seisukoht, on selle taotluse sisuline lahendamine siiski jätkuvalt Rahandusministeeriumi pädevuses. Täitmiskohtunikul puudub selle taotluse sisuliseks lahendamiseks KrMS §-st 431 tulenev alus ja olukorras, kus täitmiskohtunik on taotluse siiski sisuliselt lahendanud ning kõnealust viga pole kõrvaldatud ka edasises määruskaebemenetluses, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 18)
KrMS § 431 lg-te 1 või 2 alusel määruse tegemine eeldab selliste asjaolude kindlakstegemist, mille ilmnemine kohtulahendi täitmise käigus on tinginud vajaduse lahendada KrMS §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimusi, kõrvaldada lahendis selle õigeks täitmiseks esinevaid vigu või seda täpsustada või otsustada KarS § 5 lg 2 alusel isiku karistuse vähendamine või karistusest vabastamine. (p 15)
Olukorras, kus süüdimõistetu on kohtulahendiga karistuse kandmiselt vabastatud ja osutatud on ka isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitise saamist välistavale õiguslikule alusele, kuid süüdimõistetu esitab siiski taotluse temale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks, ei saa rääkida sellest, et jõustunud kohtulahendi täitmisel on ilmnenud selline kahtlus või ebaselgus, mis tuleb kõrvaldada täitmiskohtuniku määrusega KrMS §-s 431 sätestatud menetluskorda järgides. (p 17)
Kui taotlus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks esitati lahendamiseks Rahandusministeeriumile ja viimane on palunud selles küsimuses maakohtul esitada oma seisukoht, on selle taotluse sisuline lahendamine siiski jätkuvalt Rahandusministeeriumi pädevuses. Täitmiskohtunikul puudub selle taotluse sisuliseks lahendamiseks KrMS §-st 431 tulenev alus ja olukorras, kus täitmiskohtunik on taotluse siiski sisuliselt lahendanud ning kõnealust viga pole kõrvaldatud ka edasises määruskaebemenetluses, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 18)
|
3-3-1-21-14
|
Riigikohus |
22.12.2014 |
|
Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ei saa kolleegium anda siduvat ja lõplikku hinnangut hüvitise taotluse lahendamisel kohaldatava õiguse ja selle põhiseaduslikkuse kohta. Kui asi on ettevalmistavas menetluses ning kohtumenetluses on olulised asjaolud, sh kahju tekkimine ja kahju suurus, tuvastamata, siis puudub kolleegiumil määruskaebuse lahendamisel alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Järelevalvemenetluse algatamine oleks ennatlik (vrd. Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09, p 93). (p-d 20 ja 21)
HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaldamiseks tuleb kaebuse lubatavuse ja sellega eesmärgi täitmise võimalikkuse hindamisel hinnata vastava nõude lubatavust, mitte selle aluseks märgitud õigusliku aluse asjakohasust. Olukorras, kus puudub selge asjakohane regulatsioon kahju hüvitamise nõude lahendamiseks, ei ole põhjendatud nõuda kaebajalt konkreetse õigusliku aluse esitamist. Õiguse kohaldamine ja ametnike tegevusega riivatud õigusele juriidilise kvalifikatsiooni andmine on kohtu ülesanne. Kaebaja võimalik eksimus õigustloova akti määramisel ei saa olla kaebuse tagastamise piisavaks aluseks. Kahju hüvitamise õigusliku aluse olemasolu saab kohus kontrollida asja sisulisel lahendamisel ning tekkinud kahju tuvastamise järgselt. Kui puudub hüvitatav kahju, siis ei oma kahju hüvitamise õiguslik aluse ebapiisavus asja lahendamisel tähtsust. (p-d 18 - 21)
Põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlust alustamata ei ole RVastS § 15 lg-te 1 ja 3¹ laiendava contra legem tõlgendamise teel võimalik järeldada, et puudutatud isiku tahtevastase kinnisesse asutusse paigutamiseks antud kohtuloa õigusvastasuse korral oleks isikul õigus nõuda kahju muu hulgas siis, kui kohtulahendi tõttu võeti isikult vabadus, kohtulahend on kohtu olulise vea tõttu tühistatud ja hüvitamine ei ole ette nähtud muu seadusega. RVastS § 15 lg 1 piirab imperatiivselt kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamise tingimusega, et kohtunik peab olema pannud kohtumenetluse käigus toime kuriteo. Puuduvad õiguslikud eeldused ka selle paragrahvi lõike 3¹ kohaldamiseks. (p 20)
Põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlust alustamata ei ole RVastS § 15 lg-te 1 ja 3¹ laiendava contra legem tõlgendamise teel võimalik järeldada, et puudutatud isiku tahtevastase kinnisesse asutusse paigutamiseks antud kohtuloa õigusvastasuse korral oleks isikul õigus nõuda kahju muu hulgas siis, kui kohtulahendi tõttu võeti isikult vabadus, kohtulahend on kohtu olulise vea tõttu tühistatud ja hüvitamine ei ole ette nähtud muu seadusega. RVastS § 15 lg 1 piirab imperatiivselt kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamise tingimusega, et kohtunik peab olema pannud kohtumenetluse käigus toime kuriteo. Puuduvad õiguslikud eeldused ka selle paragrahvi lõike 3¹ kohaldamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole seda asja menetlenud ega tuvastanud kaebaja kinnipidamise vastuolu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 nõuetega. (p 20)
|
3-3-1-69-09
|
Riigikohus |
31.03.2011 |
|
Vahistamine riivab küll esmajoones isikuvabadust, kuid ka mitmeid teisi põhiõigusi, milleks võib olla ka omandipõhiõigus. Üksikisikul on teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Siiski peavad üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused jagunema üksikisikute vahel võrdselt.
Juhul kui omandipõhiõiguse riive on sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust.
Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine.
Õiguspärase vahistamisega põhjustatud varalist kaotust ei tule hüvitada täies ulatuses. Hüvitise puudumise korral on isiku varaline kaotus õigusvastane üksnes osas, mis ületab talumiskohustust. Õiglane hüvitis on sellisel juhul tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe. Olukorras, kus isik on saanud hüvitist, kuid mitte õiglases määras, tuleb hüvitada makstud hüvitise ning õiglase hüvitise vahe.
Üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused peavad jagunema üksikisikute vahel võrdselt. Võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse.
Vahistamine riivab isikuvabaduse kõrval ka teisi põhiõigusi, milleks võib olla ka omandipõhiõigus. Üksikisikul on teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Siiski peavad üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused jagunema üksikisikute vahel võrdselt.
Juhul kui omandipõhiõiguse riive on sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust.
Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine.
Selleks, et hinnata põhiõiguste riive proportsionaalsust ja õiglase hüvitise maksmise vajadust, samuti õiglase hüvitise suurust tuleb kaaluda üksikisiku põhiõiguste riivet ning üldisi huvisid, mille järgimine riive kaasa tõi. Kriminaalmenetlusega riivatud põhiõiguste kaalumisel vähendab üldiste huvide kaalu asjaolu kui kuriteo toimepanemises kahtlustatud isik on menetluse tulemusena mõistetud õigeks.
Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju mõiste AVVKHS-is ei kattu üksüheselt õigusvastaselt tekitatud kahju mõistega põhiseaduses ning alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju ei kuulu tingimata PS § 25 kaitsealasse. Alusetu vahistamisega tekitatud kahju hüvitamine AVVKHS-i alusel ei eelda vahistamise õiguspärasuse või õigusvastasuse kindlakstegemist. Vahistamine on AVVKHS-i tähenduses alusetu ja toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist sõltumata sellest, kas vahistamine oli kooskõlas kriminaalmenetluse normidega või mitte (vt Riigikohtu 01.02.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-15-07 punkti 29). Samas pole välistatud, et alusetu vahistamine oli õigusvastane ning isikul tekkis kahju, mis tuleks hüvitada PS §-st 25 tulenevalt.
AVVKHS ei täpsusta, millises osas on seaduse § 5 lõike 4 esimeses lauses nimetatud hüvitis saamata jäänud tulu hüvitiseks ja millises osas mittevaralise kahju hüvitiseks. Sellises olukorras saab eeldada, et hüvitis jaguneb kahe osa vahel võrdselt (vt ka Riigikohtu 17.12.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-72-08 punkti 15).
Kui isiku vahistamisel on omandipõhiõiguse riive sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust.
Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine.
Õiguspärase vahistamisega põhjustatud varalist kaotust ei tule hüvitada täies ulatuses. Hüvitise puudumise korral on isiku varaline kaotus õigusvastane üksnes osas, mis ületab talumiskohustust. Õiglane hüvitis on sellisel juhul tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe. Olukorras, kus isik on saanud hüvitist, kuid mitte õiglases määras, tuleb hüvitada makstud hüvitise ning õiglase hüvitise vahe.
Selleks, et hinnata põhiõiguste riive proportsionaalsust ja õiglase hüvitise maksmise vajadust, samuti õiglase hüvitise suurust tuleb kaaluda üksikisiku põhiõiguste riivet ning üldisi huvisid, mille järgimine riive kaasa tõi. Kriminaalmenetlusega riivatud põhiõiguste kaalumisel vähendab üldiste huvide kaalu asjaolu kui kuriteo toimepanemises kahtlustatud isik on menetluse tulemusena mõistetud õigeks.
|
3-3-1-15-07
|
Riigikohus |
01.02.2008 |
|
AVVKHS § 4 lõike 6 järgi võib isik, kelle taotlus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata või läbivaatamata, esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks seaduses sätestatud tingimustel. AVVKHS § 4 lõikes 6 nimetatud kaebuse läbivaatamisel on halduskohtul õigus Rahandusministeeriumi asemel otsustada hüvitise väljamõistmise üle. Tegemist on erisusega HKMS § 26 lõike 1 suhtes, mille kohaselt on halduskohus kaebuse või protesti läbivaatamisel volitatud tühistama haldusorgani õigusvastase haldusakti ning vajaduse korral tegema ettekirjutuse haldusakti andmiseks. Kui õigeksmõistvas kohtuotsuses on kahju hüvitamist välistav asjaolu oli tuvastamata, puudus alus kahju hüvitamisest keeldumiseks. Halduskohus ületab oma pädevuse piire, kui ta alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks esitatud taotluse lahendamisel asub hindama tõendeid.
AVVKHS § 1 lg 1 p 1 loeb kriminaalmenetluse lõpetamise või isiku õigeksmõistmise korral vahistamise alusetuks vabaduse võtmiseks sõltumata sellest, kas vahistamine oli kooskõlas kriminaalmenetluse normidega või mitte.
AVVKHS § 1 lõikeid 1 ja 3 ning § 2 lõiget 2 süstemaatiliselt tõlgendades järeldub, et ka juhul, kui kahju hüvitamine on AVVKHS § 1 lg 3 mõne punkti alusel välistatud, on AVVKHS § 1 lõikes 1 sätestatud juhtudel isikule alusetult vabaduse võtmisega kahju tekkinud. Asjaolu, et kahju ei tule hüvitada, ei tähenda seda, et alusetult vabaduse võtmisega kahju ei tekitatud.
Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lõikes 2 nimetatud asjaolu. Juhul kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima.
Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine on välistatud üksnes juhul, kui õigeksmõistvas otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul kui kahju hüvitamist välistavat asjaolu õigeksmõistvas otsuses märgitud ei ole, puudub alus kahju hüvitamisest keeldumiseks ning kahju tuleb hüvitada.
Kui õigeksmõistvas otsuses või määruses ei ole näidatud päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud, siis päevade arvu kindlaksmääramiseks on ainus sobiv menetlusdokument määrus KrMS §-s 145 sätestatud tähenduses. Menetlusõigusliku alusena määruse tegemisel kohaldub KrMS § 431, mille kohaselt lahendab kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendi teinud kohus või kohtulahendi täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega.
|
3-3-1-32-06
|
Riigikohus |
15.05.2006 |
|
1997.a. vastu võetud Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 6 lg-ga 1 peeti silmas nõudeid, mis vahetult tuginevad selle seaduse enese sätetele. Nimetatud sättes ettenähtud kuuekuuline kohtusse pöördumise tähtaeg ei laienenud nõuetele, mida sai esitada TsK § 451 lg 1 alusel. Nendele nõuetele laienesid hagi esitamise üldised tähtajad. 28. juunil 1994. a vastu võetud TsÜS § 113 lg 1 sätestas hagi korras õiguste kaitse üldiseks aegumistähtajaks kümme aastat. Tulenevalt RVS § 31 lg-st 2 sai halduskohtusse selliseid nõudeid esitada 1. jaanuarini 2005.
AVVKHS § 5 lg 4 ei saa võtta isikult Põhiseaduse §-ga 15 tagatud võimalust pöörduda kohtusse ja nõuda täiendavat hüvitist lisaks sellele, mis ta oli juba Rahandusministeeriumi kaudu saanud. Isik peab saama tõstatada kohtu ees küsimuse sellest, kas seadusega kindlaksmääratud hüvitise suurus on proportsionaalne Põhiseaduse §-s 20 nimetatud vabaduspõhiõigusesse sekkumise tagajärjega.
|