3-19-2051/49
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.04.2022 |
|
Sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (haldusmenetluse seaduse § 60, ATSS § 8 lõiked 1 ja 3). Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (RKHKo nr 3-3-1-72-14, p 16). (p 10)
Sunniraha rakendamine isikule, kellel ei ole objektiivselt võimalik ettekirjutatud tegu teha, ei ole proportsionaalne (vt RKHKo nr 3-3-1-31-15, p 18). (p 12)
Sunniraha rakendamisel tuleb täpsemalt otsustada, kui suure sunniraha tasumist on kõiki asjaolusid arvestades proportsionaalne nõuda (vt RKHKo nr 3-3-1-72-14, p 14). (p 13)
|
| 3-20-1245/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
16.06.2021 |
|
Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta läbi vaatamata, kui taotletud abinõud jäävad väljapoole vaidluse eset (HKMS § 41). Kohtumenetluse käigus esitatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks kohaldatavad abinõud peavad olema seotud vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt HKMS § 251 lg 1). ( p 16)
Kohtumenetluse käigus esitatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks kohaldatavad abinõud peavad olema seotud vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt HKMS § 251 lg 1). (p 16)
Kui kohtuasja esemeks on kehtiva haldusakti alusel täitmistoimingute lubatavus (keelata ettekirjutuse sundtäitmine ja/või kohustada sundtäitmist lõpetama vms), siis tuleb esialgse õiguskaitse määruse resolutsioonis ühemõtteliselt sõnastada, millised (menetlus)toimingud on lubatavad ja millised mitte (HKMS § 162 lg 1, § 178 lg 3). Kohtul on võimalik siduda esialgne õiguskaitse kindla sunniraha rakendamise menetluse alustamise teate, täitekorralduse (täitmisavalduse) või nende aluseks olevate faktiliste asjaoludega. (p 18.2)
Kui Riigikohus ei võtnud kassatsioonkaebust ringkonnakohtu otsuse peale määrusega menetlusse, siis ei ole kaebajal esialgset õiguskaitset vaja (HKMS § 249 lg 3). (p 17)
Kui kohtuni jõuab teave, et kohtu poolt isiku õiguste kaitseks seatud nõudeid ei täideta, ei peaks kohus jääma tegevusetuks. Eelöeldu ei tähenda automaatset vajadust vastustajat trahvida (kui vastustaja isegi oleks määrust rikkunud), sest trahvimata jätmine võib olla tingitud ka muudest asjaoludest, sh nt esialgset õiguskaitset kohaldava kohtulahendi resolutsiooni ebaselgusest. Küll eeldanuks kohtulahendi täitmata jätmise kahtluse tõstatamine kohtu seisukohavõttu. (p 18.1)
Kuna haldusorganil pole võimalik ette ära otsustada sunniraha korduvat rakendamist (vt RKHKo nr 3-3-1-72-14, p 14), ei saa välistada, et sunniraha hilisemal või teistsugustel asjaoludel rakendamisel pole esialgne õiguskaitse põhjendatud. Kuna sunniraha rakendamise ja sissenõudmise vahele peab jääma võimalus sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks (vt RKHKo nr 3-3-1-72-14, p 19), on isikul üldjuhul võimalik iga kord sunniraha rakendamisele reageerida ja vajaduse korral esialgset õiguskaitset taotleda. (p 18.2)
Kui vaidluse esemeks on kehtiva haldusakti sundtäitmise täielik keelamine ning kohus kaalub esialgse õiguskaitse korras täieliku keelu kohaldamist, tuleb erilist tähelepanu pöörata küsimusele, milliste kolmandate isikute õiguste või avaliku huvi kaitsmiseks on kehtiv ettekirjutus tehtud (HKMS § 249 lg 3). Haldusorgani ettekirjutus ei ole üldjuhul seotud üksnes ettekirjutuse adressaadi õiguste ja kohustustega. Lisaks, nii keelamis- kui ka kohustamiskaebus tuleb kohtul lahendada kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 esimene lause). Seega, kui kaebaja on kohtuotsuse tegemise ajaks ettekirjutuse täitnud, tuleb kaebus rahuldada. Samas on haldusorganil keelatud sunnivahendit kohaldada, kui temani jõuab teave ettekirjutuse täitmisest (vt RKHKo nr 3-3-1-31-15, p 17). Seda vaatamata asjaolule, et kaebaja võis täita tal lasuva kohustuse alles kohtumenetluse käigus pärast sundtäitmismenetluse alustamist ja kaebuse esitamist. Seega, sisuliselt võib esialgse õiguskaitse korras kehtiva haldusakti sundtäitmise täielik keelamine tähendada kaebajale lisaaja andmist ettekirjutuse täitmiseks kolmandate isikute õigusi või avalikku huvi rikkuval moel, vabastades ta seejuures kohaldatud (kohaldamise ajal õiguspärastest) sunnimeetmetest. Esialgse õiguskaitse korras ettekirjutuse täieliku täitmise keelamine on kohasem HKMS § 251 lg 1 p 1 alusel kohtumenetluses, kus vaidlustatakse ettekirjutust. (p 18.3)
|
| 3-18-1725/18
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.11.2020 |
|
Ettekirjutuse sundtäitmine on lubatav üksnes siis, kui ettekirjutus on kehtiv (ATSS § 8 lg 1), mistõttu on sundtäitmise õiguspärasuse hindamisel vaja kontrollida ka ettekirjutuse kehtivust, sh anda hinnang võimalike tühisuse aluste olemasolule. (p 13)
Sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (HMS § 60, ATSS § 8 lg-d 1 ja 3; RKHKo 3-3-1-72-14, p 16). (p 19)
Ettekirjutuse sundtäitmine on lubatav üksnes siis, kui ettekirjutus on kehtiv (ATSS § 8 lg 1), mistõttu on sundtäitmise õiguspärasuse hindamisel vaja kontrollida ka ettekirjutuse kehtivust, sh anda hinnang võimalike tühisuse aluste olemasolule. (p 13)
HMS-st ei tulene nõuet, et haldusaktis peab olema struktuuriliselt eraldiseisev resolutiivosa. Ka ei saa eraldi resolutsiooni puudumist automaatselt võrdsustada olukorraga, kus haldusaktist ei selgu adressaadi kohustused. HMS § 63 lg 2 p 5 järgi peab kohustuste ebaselgus olema nii suur, et haldusakti ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik täita (vt ka RKHKo 3-3-1-21-03, p 13; 3-11-1355/319, p-d 19 ja 51). Õiguskindluse põhimõtte alusel võivad isikud usaldada haldusaktide kehtivust ja oma tegevuses neile tugineda. Üksnes olulised ja ilmselged puudused haldusaktis tingivad selle tühisuse (RKHKo 3-3-1-36-05, p 8). (p 16)
HMS-st ei tulene nõuet, et haldusaktis peab olema struktuuriliselt eraldiseisev resolutiivosa. Ka ei saa eraldi resolutsiooni puudumist automaatselt võrdsustada olukorraga, kus haldusaktist ei selgu adressaadi kohustused. HMS § 63 lg 2 p 5 järgi peab kohustuste ebaselgus olema nii suur, et haldusakti ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik täita (vt ka RKHKo 3-3-1-21-03, p 13; 3-11-1355/319, p-d 19 ja 51). Õiguskindluse põhimõtte alusel võivad isikud usaldada haldusaktide kehtivust ja oma tegevuses neile tugineda. Üksnes olulised ja ilmselged puudused haldusaktis tingivad selle tühisuse (RKHKo 3-3-1-36-05, p 8). (p 16)
Haldusakti tühisuse hindamisel on oluline muu hulgas see, milline oli adressaadi käitumine pärast ettekirjutuse saamist (nt RKHKm 3-3-1-21-03, p 13). (p 17)
Konkreetse ajaliselt väljendatud tähtaja puudumine ei muuda haldusakti tühiseks. Vahetult käimasoleva, inimeste elu ja tervist ohustava tegevuse puhul on selge, et ohu kõrvaldamiseks antud ettekirjutus tuleb täita esimesel võimalusel. (p 18)
|
| 3-17-1059/27
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.06.2019 |
|
Autorongi eest raskeveokimaksu määramise eelduseks on autorongi veoauto registreerimine liiklusregistris. Maksuhalduril tuleb lähtuda autorongi koosseisus kasutatava veoauto ja haagise registrijärgsetest andmetest (RVMS § 1 p 1 ja § 2 lg 1 p 2). 17.12.2018 jõustunud RVMS u.r kohaselt teeb MTA järelevalvet autorongiga seonduvate andmete liiklusregistrisse kandmise üle (RVMS u.r § 2 lg 1 p 2) ning raskeveoki omanik või valdaja vastutab liiklusregistrile esitatud andmete õigsuse eest (samas, § 3 lg 3 teine lause). MTA-l on nüüd õigus nõuda, et raskeveoki omanik või valdaja korrigeeriks Maanteeametile esitatud andmeid. (p 12)
Kolleegium jääb seisukoha juurde, et sunniraha sissenõudmine ei ole haldusakt. Sunniraha nõutakse sisse menetlustoimingutega (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 11). Kuna hoiatusega ei määrata sunniraha kindlaks lõplikult ja siduvalt (samas, p 14), ei kujuta sunniraha rakendamine hoiatuses märgitust väiksemas määras endast haldusakti muutmist, sõltumata sellest, kas hoiatus sisaldus ettekirjutuses või vormistati eraldi. Ka täiendava täitmistähtaja andmine ei muuda ettekirjutuse algset tähtaega ega kõrvalda tagantjärele adressaadi kohustust täita ettekirjutus selle tähtaja jooksul. Täiendav täitmistähtaeg on üksnes informatiivne teade selle kohta, millistel tingimustel kavatseb asutus uue sunniraha sisse nõuda, kui ettekirjutust jätkuvalt eiratakse. (p 13)
Ka täiendava täitmistähtaja andmine ei muuda ettekirjutuse algset tähtaega ega kõrvalda tagantjärele adressaadi kohustust täita ettekirjutus selle tähtaja jooksul. Täiendav täitmistähtaeg on üksnes informatiivne teade selle kohta, millistel tingimustel kavatseb asutus uue sunniraha sisse nõuda, kui ettekirjutust jätkuvalt eiratakse. (p 13)
|
| 3-15-443/54
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.04.2018 |
|
Et käsitada loomade hukkumist ulatuslikuna, peaks see mingil moel erinema tavapärasest hukkumisest, st ületama sarnastel tingimustel loomapidamisel üldiselt sama aja jooksul esinevat suremust. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)
Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi.
Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)
Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)
Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.
Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)
Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi. (p 13)
Kontrollaktil põhinevad lisalehed ei ole praegusel juhul käsitatavad iseseisvate haldusaktidena, kontrollakti lahutamatute osadena ega PRIA menetluses antud eelhaldusaktidena. Lisalehed ei ole koostatud mitte kontrollakti osana, vaid eraldi dokumendina vormistatud kontrollaruande lisadena. Nendes vaid kajastatakse teatud asjaolusid ja konstateeritakse korrarikkumisi, kuid ei määrata siduvalt kindlaks rikkumiste õiguslikke tagajärgi ega tuvastata õiguslikult siduvalt asjaolusid. Tegemist on olemuselt asutustevaheliste teabetoimingute dokumenteerimisega. Kuigi PRIA-l on toetuste vähendamisel kaalutlusõigus, võivad lisalehed sisaldada PRIA jaoks tõenduslikku teavet toetuse vähendamise menetluses. PRIA ei pea toetuste vähendamise üle otsustades tegema uut kohapealset kontrolli, vaid võib tugineda VTA kontrolli käigus tuvastatud asjaoludele. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud võimaldada lisalehtede vaidlustamist samas kaebuses koos kontrollaktiga, millel need põhinesid. Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole küll võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.
Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)
Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.
Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)
Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi.
Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)
KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.
Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)
Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15)
Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)
Kui muidu erinevatesse kohtualluvustesse kuuluvad nõuded on omavahel sisuliselt seotud, võib need esitada liitkaebusega ühele halduskohtule ja sel juhul on kohtualluvus valikuline (HKMS § 7 lg 2). (p 18)
Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)
Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)
Kuigi põllumajandusministri 23. veebruari 2005. a määruses nr 21 sätestatud nõuete eesmärk on eelkõige loomse toidu tarbija kaitse, ei piiritle see erinevaid ravimirühmi, mida on või ei ole vaja § 15 kohaselt ravimiarvestusse kanda. Määrus on kehtestatud ravimiseaduse alusel ja RavS § 2 lg 1 järgi on ravim igasugune aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks, ravimiseks või haigusseisundi kergendamiseks inimesel või loomal, inimese või looma elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu. Seejuures on õigus ainet ravimina määratleda Ravimiametil (RavS § 2 lg 2). Põllumajandustootja ei saa iseseisvalt aine ravimina kvalifitseerimise üle otsustada. (p 23)
Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15)
Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)
KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.
Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)
KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.
Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)
KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa. (p 32)
Vt järelevalvesubjekti kaasaaitamiskohustuse kohta spetsiifilises VTA järelevalvevaldkonnas p 32.
KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa.
Küll aga annab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mis tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks) art 4 lg 2 p g järelevalveks pädevale asutusele aluse kohustada sööda- ja toidukäitlejaid abistama pädeva asutuse töötajaid nende tööülesannete täitmisel. Seega tuleneb viidatud sättest järelevalveametnikele õiguslik alus anda järelevalvesubjektile korraldus aidata järelevalve teostamisele kaasa. (p 32)
|
| 3-3-1-88-16
|
Riigikohus |
17.05.2017 |
|
Avalik huvi ei saa HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt olla esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks asjas, kus kaebus on esitatud HKMS § 44 lg-le 1 tuginedes. Kohus saab HKMS § 251 lg 1 p 2 alusel keelata vaid samas asjas vaidlustatud toimingu tegemise. (p 16)
Mõistlik on eeldada, et kiri, milles on märgitud, et Keskkonnainspektsioon kohustab isikut vanarehve nõuetekohaselt käitlusse suunama, on tahteavaldus kohustuse tekitamiseks. Tegemist ei ole toiminguga. Kirja regulatiivset iseloomu ei välista haldusakti vorminõuete mittejärgimine ega ATSS § 5 lg 2 p 2. Asutuse tahteavalduse õiguslikul kvalifitseerimisel ei ole määrav see, kas selles sisalduv kohustus tuleneb seadusest või varasemast haldusaktist. Seadust või varasemat haldusakti dubleeriv või konkretiseeriv haldusakt ei ole pelgalt informatiivne, vaid loob adressaadi kohustusele täiendava õigusliku aluse. (p 10-11)
ATSS § 5 lg 2 p 2 rakendamisel ei ole nõutav, et haldusorgan teeks lisaks adressaadile ka ettekirjutuse kolmandale isikule. See ei ole algse ettekirjutuse sundtäitmise eelduseks. ATSS § 5 lg 2 p 2 kohaldamise eelduseks on, et kolmas isik seadusest tulenevalt vastutaks adressaadile pandud kohustuse täitmise eest. (p 12)
ATSS § 5 lg 2 p 2 rakendamisel ei ole nõutav, et haldusorgan teeks lisaks adressaadile ka ettekirjutuse kolmandale isikule. See ei ole algse ettekirjutuse sundtäitmise eelduseks. ATSS § 5 lg 2 p 2 kohaldamise eelduseks on, et kolmas isik seadusest tulenevalt vastutaks adressaadile pandud kohustuse täitmise eest. (p 12)
Kui isik tegelikult ATSS § 5 lg 2 p 2 kohaselt asendustäitmise kulusid kandma ei pea või kui asendustäitmine on õigusvastane, on tal võimalik esitada halduskohutule kaebus asendustäitmise kulude sissenõudmise peale. Õiguskaitsevahendid selleks on sarnased sunniraha sissenõudmise vaidlustamise võimalustega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14), kuivõrd asendustäitmise kulude ja sunniraha sissenõudmise kord on ATSS § 15 lg-s 1 reguleeritud sarnaselt. (p 16)
Mõistlik on eeldada, et kiri, milles on märgitud, et Keskkonnainspektsioon kohustab isikut vanarehve nõuetekohaselt käitlusse suunama, on tahteavaldus kohustuse tekitamiseks. Tegemist ei ole toiminguga. Kirja regulatiivset iseloomu ei välista haldusakti vorminõuete mittejärgimine ega ATSS § 5 lg 2 p 2. Asutuse tahteavalduse õiguslikul kvalifitseerimisel ei ole määrav see, kas selles sisalduv kohustus tuleneb seadusest või varasemast haldusaktist. Seadust või varasemat haldusakti dubleeriv või konkretiseeriv haldusakt ei ole pelgalt informatiivne, vaid loob adressaadi kohustusele täiendava õigusliku aluse. (p 10-11)
Õiguskaitse peab olema tagatud nii haldusaktide kui ka toimingute vastu. Kui kohtud ei pidanud tühistamiskaebust võimalikuks, oleks kaebust tulnud tõlgendada eesmärgipäraselt või anda isikule võimalus täiendavate või alternatiivsete nõuete esitamiseks. Muude kaebuste lubamatuse korral poleks olnud välistatud isiku põhjendatud huvi teha kindlaks vaidlusaluse kirja õigusvastasus või isikul seoses kirjaga lasuvad kohustused. (p 14)
|
| 3-1-1-84-16
|
Riigikohus |
08.03.2017 |
|
Juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada. Juhatuse liikmel võib juriidilise isiku sisemisest tööjaotusest või selle puudumisest tulenevalt olla juriidilise isiku siseselt kohustus korraldada juriidilise isiku mingi tegutsemiskohustuse täitmine. Märgitust ei saa aga veel järeldada, et kõnealune tegutsemiskohustus laieneb juhatuse liikmele ka välissuhtes ja et ta vastutab selle kohustuse rikkumise korral koos juriidilise isikuga. Juhatuse liikme selline vastutus nõuab eraldi õiguslikku alust, mis paneks tegutsemiskohustuse juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele isiklikult. (p-d 38–39)
Juriidilise isiku juhatuse liikme käitumine ei saa vastata süüteokoosseisule, mis tunnistab karistatavaks üksnes juriidilisele isikule endale, mitte aga tema juhatuse liikme(te)le suunatud tegutsemiskohustuse rikkumise. Tegevusdeliktide puhul on olukord teistsugune. Süüteokoosseisus kirjeldatud tegevuse eest vastutab üldjuhul iga isik, kes nii käitub, arvestades KarS §-s 24 viidatud erandeid. (p 40)
Olukorras, kus tänavaäärse ehitise katusel paiknev jää või lumi tekitab vahetu ohu kõnniteel liiklevate inimeste elule ja tervisele, on tavaliselt on tegemist kõrgendatud vahetu ohuga avalikule korrale KorS § 5 lg-te 4 ja 5 mõttes. Esmaselt on ohu tõrjumine KorS § 2 lg 2 järgi avaliku korra eest vastutava isiku (KorS § 15) ülesanne. Ehitise katusel olevast jääst ja lumest tingitud ohu puhul on avaliku korra eest vastutavaks isikuks eeskätt kinnisasja omanik või omanikud, korteriomanditeks jagatud kinnisasja puhul seega korteriomanikud. Tulenevalt kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud heakorraeeskirjast võib korterelamu katusel olevatest jääpurikatest ja lumest tingitud ohu puhul avaliku korra eest vastutava isikuna olla lisaks käsitatav ka näiteks korterelamut haldav korteriühistu. (p 46 ja 47)
Kui on alust arvata, et avaliku korra eest vastutav isik on suuteline ehitisel olevast jääst ja lumest lähtuva ohu piisavalt kiiresti ise tõrjuma, võib korrakaitseorgan esmalt piirduda isiku teavitamisega ohust KorS § 26 lg 1 järgi või teha talle KorS § 28 lg 1 alusel ohu tõrjumiseks kohustava ettekirjutuse koos hoiatusega haldussunnivahendite kohaldamise kohta. Olukorras, kus ehitise katusel olev jää ja lumi seavad vahetult ohtu inimeste elu ja tervise, peab korrakaitseorgan olema teavituse või ettekirjutuse tegemisel siiski veendunud, et see on avaliku korra tagamiseks piisav, s.t et avaliku korra eest vastutav isik tõrjub teavituse või ettekirjutuse järel ohu viivitamata. Olukorras, kus ehitise katusel olev jää ja lumi ohustavad vahetult inimeste elu ja tervist, võib korrakaitseorgan kõiki asjaolusid arvestades olla KorS § 29 lg-st 1 ja § 2 lg-st 3 tulenevalt kohustatud astuma vahetuid samme jää ja lume ehitise katuselt eemaldamiseks. Kui on põhjust arvata, et omanik või muu avaliku korra eest vastutav isik inimeste elu ja tervist vahetult ohustavat jääd ja lund piisavalt kiiresti ehitiselt ei kõrvalda, on korrakaitseorgan KorS § 29 lg 1 alusel muu hulgas pädev rakendama asendustäitmist, kusjuures kõnealuses situatsioonis on üldjuhul tegemist ATSS §-s 12 nimetatud erijuhuga, mil asendustäitmist on lubatud rakendada ettekirjutuse, hoiatuse ja täitekorralduseta. (p 48-50)
Viitamine väärteoprotokollis nimetamata blanketset normi sisustavatele sätetele, kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu (faktilisi asjaolusid), ei ole väärteomenetlusõiguse rikkumine (vt RKKKo 3-1-1-5-15, p 10). Samas peab menetlusalusel isikul väärteomenetluses olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1 (vt ka RKKKo 3-1-1-5-15, p 10). (p 22)
Kohtu kohaldatav õigusnorm, sh norm, millele tuginetakse blanketset koosseisutunnust sisustades, ei tohi olla süüdistatavale (menetlusalusele isikule) üllatuslik. Normile tuginemine on üllatuslik eeskätt siis, kui selle kohaldamise võimalus ei olnud kohtumenetluse poolele aegsasti piisavalt äratuntav ja kui selle normi kohaldamisele on võimalik esitada mõni selline vastuväide, mis varasema õigusliku hinnangu raames polnuks asjakohane. Pidades vajalikuks kaaluda varasemas menetluses tähelepanuta jäänud normi kohaldamist, saab kohus vältida selle üllatuslikkust, juhtides normi kohaldamise võimalusele menetlusaluse isiku ja kaitsja tähelepanu kirjalikult enne kohtuistungit; kuulutades kaitseõiguse tagamiseks välja kohtuistungi vaheaja või uuendades kohtuliku arutamise VTMS §-st 2 ja KrMS § 307 lg 1 p-st 2 ning lg-st 2 tulenevas korras, küsimaks pooltelt arvamust normi kohaldamise kohta. (p 23)
Olukorras, kus kaitsja on maakohtule esitatud kaebuses väärteoprotokollis viitamata sättele ise osutanud, selgitades ühtlasi, miks tema arvates ei ole see norm asjakohane, pole normi kohaldamine kaitsjale üllatuslik. (p 24)
Sarnaselt kriminaalmenetlusele pole väärteomenetluses kaitseõigust rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited kohtuotsuse aluseks olevale õiguskäsitlusele järgnevas kohtukaebemenetluses. Väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine normi üllatusliku kohaldamise tõttu võib kõne alla tulla eeskätt siis, kui kassatsioonist nähtub, et kohtumenetluse pool soovib esitada selle normi kohaldamisele mõnd sellist vastuväidet, mille hindamine eeldaks täiendavat faktiliste asjaolude tuvastamist. (p 25)
KarS § 14 lg 1 näeb ette tuletatud (derivatiivse) vastutuse põhimõtte. Juriidiline isik vastutab vaid siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuri elemendid ehk kui tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Vaid erandjuhtudel (nt organisisese salajase hääletuse puhul) ei ole deliktistruktuuri elemente vaja välja selgitada organi iga liikme tegevuses, kui on ilmne, et õigusrikkumisele viinud otsuse tegemisel vastas organi liikmete tegevus deliktistruktuuri kõigile elementidele. Eelmärgitu ei välista siiski juriidilise isiku karistamist juhtudel, kui teo on toime pannud juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul (korraldusel) või vähemalt heakskiidul. Lisaks eeldab juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus seda, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu oleks toime pandud juriidilise isiku huvides. Juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja tegutsemine juriidilise isiku huvides peab olema tuvastatud koos teiste objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnustega enne, kui asutakse vaagima õigusvastasuse küsimust. (3-1-1-7-04, p 10; 3-1-1-88-12, p 7; 3-1-1-66-14, p 6; 3-1-1-82-04, p 11; 3-1-1-90-14, p-d 37–38) (p-d 27 ja 29)
See, milline organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo või andnud selle teo toimepanemiseks õigusvastaselt ja süüliselt käsu või heakskiidu, peab olema ära toodud juba väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses. Seejuures kehtib selline nõue nii tegevus- kui ka tegevusetusdeliktide korral. Tegevusetusdeliktide puhul tuleb mh näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul, ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti seda, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis. (p 28)
Juriidilist isikut ei saa karistada KOKS § 662 lg 2 järgi heakorraeeskirja rikkumise eest tegevusetusega, kui rikutud tegutsemiskohustus ei laienenud füüsilisele isikule, kelle tegu on võimalik KarS § 14 lg 1 alusel juriidilisele isikule omistada. (p-d 30–41)
Korteriühistu on oma liikmete (korteriomanike) kaasomandis oleva (korteriomanditeks jagatud) kinnisasja kaasomandi eseme haldaja Tallinna linna heakorra eeskirja § 2 lg 1 mõttes. Selle eeskirja § 5 lg 1 p-st 9 tulenev kohustus kõrvaldada ehitise katuselt lumi ja jääpurikad laieneb ka ehitist haldavale korteriühistule, aga mitte korteriühistu juhatuse liikmele. (p-d 34 ja 36)
Kui on alust arvata, et avaliku korra eest vastutav isik on suuteline ehitisel olevast jääst ja lumest lähtuva ohu piisavalt kiiresti ise tõrjuma, võib korrakaitseorgan esmalt piirduda isiku teavitamisega ohust KorS § 26 lg 1 järgi või teha talle KorS § 28 lg 1 alusel ohu tõrjumiseks kohustava ettekirjutuse koos hoiatusega haldussunnivahendite kohaldamise kohta. Olukorras, kus ehitise katusel olev jää ja lumi seavad vahetult ohtu inimeste elu ja tervise, peab korrakaitseorgan olema teavituse või ettekirjutuse tegemisel siiski veendunud, et see on avaliku korra tagamiseks piisav, s.t et avaliku korra eest vastutav isik tõrjub teavituse või ettekirjutuse järel ohu viivitamata. Olukorras, kus ehitise katusel olev jää ja lumi ohustavad vahetult inimeste elu ja tervist, võib korrakaitseorgan kõiki asjaolusid arvestades olla KorS § 29 lg-st 1 ja § 2 lg-st 3 tulenevalt kohustatud astuma vahetuid samme jää ja lume ehitise katuselt eemaldamiseks. Kui on põhjust arvata, et omanik või muu avaliku korra eest vastutav isik inimeste elu ja tervist vahetult ohustavat jääd ja lund piisavalt kiiresti ehitiselt ei kõrvalda, on korrakaitseorgan KorS § 29 lg 1 alusel muu hulgas pädev rakendama asendustäitmist, kusjuures kõnealuses situatsioonis on üldjuhul tegemist ATSS §-s 12 nimetatud erijuhuga, mil asendustäitmist on lubatud rakendada ettekirjutuse, hoiatuse ja täitekorralduseta. (p 48-50)
|
| 3-3-1-62-16
|
Riigikohus |
08.12.2016 |
|
Lubadus haldusmenetlus uuendada ega isegi haldusmenetluse uuendamine ei lõpeta haldusakti kehtivust. (p 11)
Lubadus haldusmenetlus uuendada ega isegi haldusmenetluse uuendamine ei lõpeta haldusakti kehtivust. (p 11)
Ettekirjutuse täitmise tähtaeg ei sõltu adressaadi nõusolekust, vaid selle saab määrata haldusorgan ühepoolselt. (p 12)
Ettekirjutuses oli paigaldatava piirde kauguseks märgitud üldiselt 2 m ning edelanurga juures 12 m hoonest. Ettekirjutuse adressaadi ja haldusorgani hilisema koosoleku protokolli on märgitud, et haldusorgan nõustus vähendama neid kaugusi 1 ja 6 meetrini. Protokoll ei kujuta endast ettekirjutuse muudatust, kuid see kajastab haldusorgani lubadust aktsepteerida ettekirjutuse täitmist selle adressaadile soodsamal viisil. Haldusorgani niisugust lubadust ei saa käsitada mõjuva põhjusena ettekirjutuse täitmata jätmiseks. (p 17)
Uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid see minetus ei anna alust jätta kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui ettekirjutuse adressaat näeb, et lubatud tähtaja jooksul ei ole haldusorgan uut haldusakti andnud, peab ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima haldusorganilt selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei või eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta. (p 18)
Ehitise ohutuse tagamine on seadusest tulenev omaniku kohustus ning riigilt raha taotlemine ei lükka edasi selle kohustuse täitmist. Selline taotlus ei takista seega sunniraha rakendamist. (p 19)
Uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid see minetus ei anna alust jätta kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui ettekirjutuse adressaat näeb, et lubatud tähtaja jooksul ei ole haldusorgan uut haldusakti andnud, peab ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima haldusorganilt selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei või eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta. (p 18)
Sunniraha rakendamine on kaalutlusotsus ja selle tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Kui ettekirjutusest tulenevad adressaadi kohustused on ebaselged, võib see põhimõtteliselt kujutada endast mõjuvat põhjust ettekirjutuse täitmata jätmiseks ning sunniraha rakendamine ei pruugi sellisel juhul olla proportsionaalne. (p 14)
Kui ettekirjutuses kohustati adressaati "takistama suletud piirdega juurdepääsu" ehitisele ohtliku tsooni ulatuses, pidi isik ettekirjutuse täitmiseks mitte ainult paigaldama kas piirdeaia või muu suletud piirde, vaid selle abil ka takistama tõhusalt kõrvaliste isikute juurdepääsu kinnistule. (p 16)
Ettekirjutuses oli paigaldatava piirde kauguseks märgitud üldiselt 2 m ning edelanurga juures 12 m hoonest. Ettekirjutuse adressaadi ja haldusorgani hilisema koosoleku protokolli on märgitud, et haldusorgan nõustus vähendama neid kaugusi 1 ja 6 meetrini. Protokoll ei kujuta endast ettekirjutuse muudatust, kuid see kajastab haldusorgani lubadust aktsepteerida ettekirjutuse täitmist selle adressaadile soodsamal viisil. Haldusorgani niisugust lubadust ei saa käsitada mõjuva põhjusena ettekirjutuse täitmata jätmiseks. (p 17)
Uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid see minetus ei anna alust jätta kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui ettekirjutuse adressaat näeb, et lubatud tähtaja jooksul ei ole haldusorgan uut haldusakti andnud, peab ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima haldusorganilt selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei või eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta. (p 18)
|
| 3-3-1-7-16
|
Riigikohus |
09.06.2016 |
|
Sunniraha tasumise nõue on menetlustoiming ning sunniraha rakendamise peale ei saa esitada tühistamiskaebust, kuid kohus saab haldusorganil keelata sunniraha rakendamise või teha ettekirjutuse toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks ning kui kohtutäitur on juba alustanud sunniraha sissenõudmist, võib kohustada haldusorganit esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus (vt RKHK 22. aprilli 2015 otsus asjas nr 3-3-1-72-14). Kui isik on kohtusse pöördunud sunniraha rakendamise tühistamiseks, on seda HKMS § 2 lg 4 teisest lausest juhindudes võimalik tõlgendada sunniraha rakendamise ja sissenõudmise keelamise nõudena. (p 16-17)
Reklaamimaksu objekt on määratletud RekS-ga ja ning kohaliku omavalitsuse üksus ei või maksustada reklaamimaksuga objekti, mida seadus reklaamina ei käsita. Olukorras, kus kaupluse vaateaknale on kleebitud üksnes sõnad "Kodukaubad. Toidukaubad. Alkohol. Tubakas", saab tarbija sellest järeldada üksnes seda, et tegemist on neid kaubagruppe pakkuva kauplusega, mistõttu on jätkuvalt tegemist majandustegevuse koha liigi tähistamisega (p-d 10 ja 14)
|
| 3-3-1-31-15
|
Riigikohus |
27.10.2015 |
|
Kui lisaks haldusorgani poolt alusetult rakendatud sunnirahale kandis isik kahju (nt täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu), tuleks tal esitada hüvitamiskaebus. Isik võib aga enne hüvitamiskaebuse esitamist paluda kohtul teha kindlaks haldusorgani toimingu õigusvastasuse. (p 12)
Hoiatus ei põhjusta vältimatult sunniraha rakendamist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Samas võib sunniraha rakendamine või sissenõudmine olla, sõltumata hoiatuse õiguspärasusest, õigusvastane. Kui sunniraha rakendamise või sissenõudmise kontrollimisel siiski omab hoiatuse õigusvastasus tähtust, on see asja lahendamise käigus võimalik kindlaks teha ilma hoiatust otseselt vaidlustamata. (p 9)
Kui lisaks haldusorgani poolt alusetult rakendatud sunnirahale kandis kaebaja kahju (nt täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu), tuleks kaebajal esitada hüvitamiskaebus. Kaebaja võib aga enne hüvitamiskaebuse esitamist paluda kohtul teha kindlaks haldusorgani toimingu õigusvastasuse. (p 12)
Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Pärast ettekirjutuse täielikku täitmist ei ole sunnirahaga enam võimalik isiku käitumist suunata. Ettekirjutuse täitmine muudab seega alusetuks haldusorgani edasised toimingud sunniraha rakendamisel, mitte aga selleks hetkeks juba tehtud haldusorgani toimingud. Kui haldusorgan saab pärast täitmisavalduse esitamist ja enne sunniraha sissenõudmist teada ettekirjutuse täitmisest, peab ta esitama kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks. Kui haldusorgan rikub seda kohustust ja see toob kaasa sunniraha sissenõudmise, võib adressaat haldusorganilt nõuda sunniraha tagastamist. Haldusorgan ei pea aga pärast täitmisavalduse esitamist ettekirjutuse täitmist kontrollima, kui ta pole saanud teavet ettekirjutuse täitmise kohta. Kui adressaat täidab ettekirjutuse nõuetekohaselt pärast täitmisavalduse esitamist, kuid enne täitmisteate saamist, maksab adressaat menetluse alustamise tasu. Kui ettekirjutuse täitmine toimub samal päeval kui täitmisteate kättetoimetamine või hiljem, maksab adressaat menetluse alustamise tasu ja pool täitemenetluse põhitasust (KTS § 41 lg 1). Ettekirjutuse täitmine pärast haldusorgani poolt õiguspäraselt rakendatud sunniraha sissenõudmist ei mõjuta enam sunniraha tasumise ega täitemenetluse kulude maksmise kohustust. (p 17)
Sunniraha rakendamine isikule, kellel puudub objektiivselt võimalus ettekirjutatud tegu teha, ei ole proportsionaalne. (p 18)
Kui sunniraha on juba sisse nõutud, kuid haldusorgan rakendas seda õigusvastaselt, on adressaadil võimalik nõuda haldusorganilt sunniraha tagastamist (HKMS § 37 lg 2 p 5; RVastS § 11 lg 2). Kui lisaks haldusorgani poolt alusetult rakendatud sunnirahale kandis kaebaja kahju (nt täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu), tuleks kaebajal esitada hüvitamiskaebus. Kaebaja võib aga enne hüvitamiskaebuse esitamist paluda kohtul teha kindlaks haldusorgani toimingu õigusvastasuse. (p 12)
Ettekirjutuse kehtivus on vaid üks sundtäitmise õiguspärasuse eeldus (ATSS § 8 lg 1). Ettekirjutuse kehtivus ei välista samas, et sunnivahendi rakendamine võib siiski olla lubamatu. Seepärast ei võta võimalus vaidlustada ettekirjutus tühistamiskaebusega isikult õigust vaidlustada haldusorgani täitetoiminguid. Kaebeõiguse piiramisel HKMS § 45 lg 2 järgi saab arvestada vaid selliseid efektiivsemaid õiguskaitsevahendeid, mida isikul on veel võimalik ilma kahtlusteta reaalselt kasutada (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-31-14, p 20). (p 12)
ATSS § 8 lg 3 p 1 järgi ei ole sunnivahendi rakendamist välistavaks asjaoluks ükskõik millise asjaolu muutumine, millele tuginedes tegi haldusorgan sundtäidetava ettekirjutuse. Sunniraha rakendamisel peab haldusorgan kontrollima vaid sunnivahendi rakendamise, mitte ettekirjutuse tegemise eeldusi. ATSS § 8 lg 3 p 1 välistab sunnivahendi rakendamise, kui ettekirjutuse kehtivus on lõppenud või kui ettekirjutus on tähtaja jooksul täidetud (vt haldusorgani kohustuse uuendada oluliste asjaolude muutumise korral haldusmenetlus ja kaaluda ettekirjutuse muutmist kohta RKHK otsust asjas nr 3-3-1-80-10). (p 14)
Vastustaja õigusliku seisukoha muutumine ei kujuta endast ettekirjutuse õigusliku aluse äralangemist ATSS § 8 lg 3 p 2 mõttes. Kui ettekirjutus ei ole kooskõlas õige tõlgendusega, siis on ta olnud õigusvastane algusest peale. ATSS § 8 lg 3 p 2 ei tohi tõlgendada laiendavalt. Seadusandaja on ATSS § 8 lg 3 p-s 2 teadlikult eristanud õigusnormi kehtetuks tunnistamist muude asjaolude muutumisest. Üldine põhimõte on, et kehtivat haldusakti tuleb täita vaatamata selle õigusvastasusele (HMS § 60). (p 16)
Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Pärast ettekirjutuse täielikku täitmist ei ole sunnirahaga enam võimalik isiku käitumist suunata. Ettekirjutuse täitmine muudab seega alusetuks haldusorgani edasised toimingud sunniraha rakendamisel, mitte aga selleks hetkeks juba tehtud haldusorgani toimingud. Kui haldusorgan saab pärast täitmisavalduse esitamist ja enne sunniraha sissenõudmist teada ettekirjutuse täitmisest, peab ta esitama kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks. Kui haldusorgan rikub seda kohustust ja see toob kaasa sunniraha sissenõudmise, võib adressaat haldusorganilt nõuda sunniraha tagastamist. Haldusorgan ei pea aga pärast täitmisavalduse esitamist ettekirjutuse täitmist kontrollima, kui ta pole saanud teavet ettekirjutuse täitmise kohta. Kui adressaat täidab ettekirjutuse nõuetekohaselt pärast täitmisavalduse esitamist, kuid enne täitmisteate saamist, maksab adressaat menetluse alustamise tasu. Kui ettekirjutuse täitmine toimub samal päeval kui täitmisteate kättetoimetamine või hiljem, maksab adressaat menetluse alustamise tasu ja pool täitemenetluse põhitasust (KTS § 41 lg 1). Ettekirjutuse täitmine pärast haldusorgani poolt õiguspäraselt rakendatud sunniraha sissenõudmist ei mõjuta enam sunniraha tasumise ega täitemenetluse kulude maksmise kohustust. (p 17)
Sunniraha rakendamine isikule, kellel puudub objektiivselt võimalus ettekirjutatud tegu teha, ei ole proportsionaalne. (p 18)
Hoiatus ei põhjusta vältimatult sunniraha rakendamist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Samas võib sunniraha rakendamine või sissenõudmine olla, sõltumata hoiatuse õiguspärasusest, õigusvastane. Kui sunniraha rakendamise või sissenõudmise kontrollimisel siiski omab hoiatuse õigusvastasus tähtust, on see asja lahendamise käigus võimalik kindlaks teha ilma hoiatust otseselt vaidlustamata. (p 9)
Olukorras, kus halduskohtusse pöördumise hetkeks on kohtutäitur täitemenetlust küll juba alustanud, kuid mitte veel lõpule viinud, on halduskohtul sunniraha rakendamise õigusvastasuse korral võimalik haldusorganit kohustada lõpetama kohtutäituri kaudu sunniraha sissenõudmine, st esitama täiturile täitemenetluse lõpetamise avaldus (TMS § 48 lg 1 p 1, vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14). (p 11)
|
| 3-3-1-72-14
|
Riigikohus |
22.04.2015 |
|
Sunniraha tasumise nõue ei ole haldusakt, vaid menetlustoiming. Sellega teavitatakse adressaati sellest, et tema vastu on alustatud sunniraha rakendamise menetlust ning et sunniraha tasumata jätmise korral pöördub vastustaja sunniraha sissenõudmiseks kohtutäituri poole. (p 11)
Sunniraha rakendamise peale ei saa esitada tühistamiskaebust. Küll aga saab halduskohus oma otsusega keelata haldusorganil sunniraha rakendamise, sh sissenõudmise toimingute tegemise või teha ettekirjutuse toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks. Kui haldusorgan rakendas sunniraha õigusvastaselt, ent kohtutäitur on juba alustanud sunniraha sissenõudmist, võib halduskohus kohustada haldusorganit esitama täite-menetluse lõpetamise avaldus (TMS § 48 lg 1 p 1). Põhjendatud huvi korral on halduskohtul võimalik teha kindlaks sunniraha rakendamise õigusvastasus või sunniraha rakendamist välistav asjaolu (HKMS § 6 lg 1 p 6), nt ettekirjutuse nõuetekohane täitmine. Vaidluses sunniraha määramise üle on halduskohtul võimalik kohaldada esialgset õiguskaitset. Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (AtSS eelnõu seletuskiri, § 16 lg 1 selgitus). (p 15-16)
Sunniraha tasumise nõue ei ole haldusakt, vaid menetlustoiming. Sellega teavitatakse adressaati sellest, et tema vastu on alustatud sunniraha rakendamise menetlust ning et sunniraha tasumata jätmise korral pöördub vastustaja sunniraha sissenõudmiseks kohtutäituri poole. (p 11)
Sunniraha maksmise kohustuse tekitamiseks ei ole tarvis vormistada sunniraha määramise otsust. Ettekirjutuse täitmise kontroll (järelkontroll) viiakse läbi ja sunniraha rakendatakse toimingutega. Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. Haldusorgan võib sunniraha rakendada ka hoiatuses märgitust väiksemas määras. Sunniraha rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Sunnivahendit ei tohi rakendada karistusena. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda ettekirjutust täitma. Proportsionaalsuse hindamisel võib arvesse võtta ka ettekirjutuse olulisust, rikkumise asjaolusid ja isiku majanduslikku seisundit. (p-d 13, 14, 27)
Sunniraha rakendamise teatest peab nähtuma rakendatava sunniraha suurus. Sunniraha rakendamist tuleb põhjendada, kui adressaat seda nõuab. Selline teavitus avab isikule võimaluse esitada sunniraha rakendamise kohta oma arvamus ja vastuväited ning taotleda sunniraha rakendamise edasilükkamist, samuti võimaluse vaidlustada sunniraha rakendamine kohtus. Ühtlasi annab see isikule sunnirahaga nõustumise korral võimaluse tasuda sunniraha ilma sissenõudmiseta ja kohtutäituri tasuta. (p 19)
Sunniraha rakendamise peale ei saa esitada tühistamiskaebust. Küll aga saab halduskohus oma otsusega keelata haldusorganil sunniraha rakendamise, sh sissenõudmise toimingute tegemise või teha ettekirjutuse toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks. Kui haldusorgan rakendas sunniraha õigusvastaselt, ent kohtutäitur on juba alustanud sunniraha sissenõudmist, võib halduskohus kohustada haldusorganit esitama täite-menetluse lõpetamise avaldus (TMS § 48 lg 1 p 1). Põhjendatud huvi korral on halduskohtul võimalik teha kindlaks sunniraha rakendamise õigusvastasus või sunniraha rakendamist välistav asjaolu (HKMS § 6 lg 1 p 6), nt ettekirjutuse nõuetekohane täitmine. Vaidluses sunniraha määramise üle on halduskohtul võimalik kohaldada esialgset õiguskaitset. Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (AtSS eelnõu seletuskiri, § 16 lg 1 selgitus). (p 15-16)
Sunniraha maksmise kohustuse tekitamiseks ei ole tarvis vormistada sunniraha määramise otsust. Ettekirjutuse täitmise kontroll (järelkontroll) viiakse läbi ja sunniraha rakendatakse toimingutega. Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. Haldusorgan võib sunniraha rakendada ka hoiatuses märgitust väiksemas määras. Sunniraha rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Sunnivahendit ei tohi rakendada karistusena. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda ettekirjutust täitma. Proportsionaalsuse hindamisel võib arvesse võtta ka ettekirjutuse olulisust, rikkumise asjaolusid ja isiku majanduslikku seisundit. (p-d 13, 14, 27)
Sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (HMS § 60, AtSS § 8 lg‑d 1 ja 3). Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (ATSS eelnõu seletuskiri, § 16 lg 1 selgitus). (p 16)
Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. (p 14)
AtSS-st ei tulene haldusorganile kohustust väljastada lisaks ettekirjutusele ja hoiatusele täiendav haldusakt, mis oleks täitedokumendiks. Täitedokumendiks sunniraha sissenõudmisel TMS § 2 lg 1 p 11 mõttes on ettekirjutus koos hoiatusega (vt RKTsK määrus asjas nr 3-2-1-100-11). (p 12)
|
| 3-3-1-33-13
|
Riigikohus |
20.06.2013 |
|
Üksnes kaebajal on õigus valida, milline kaebus (õiguskaitsevahend) on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam (vt nt Riigikohtu 3. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-6-05, p 20). Kaebaja on kaebuse liigi muutmisel ära näidanud, miks ta soovib esitada tuvastamisnõude. Tuvastamisnõude puhul on kaebuse esitaja märkinud kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsust. Põhjendatud huvi olemasolu ei saa iseenesest välistada.
Vt otsuse asjas nr 3-3-1-21-12 annotatsiooni.
Uurimisasutus võib vaatamata kriminaalmenetluse seadustiku § 142 lg-tes 2 ja 3 sätestatule pöörduda RAB-i poole konto käsutamise piirangu seadmiseks. RAB-il on kaalumisruum, kas teha ettekirjutus, millega piirata vara käsutamist.
Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-21-12 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-21-12
|
Riigikohus |
27.03.2013 |
|
Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna rahapesu andmebüroo teeb ettekirjutusi seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, sh võib ta piirata arvelduskonto käsutamist. Ettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimiseks peab kohus tuvastama, millisele eesmärgile ja kaalutlustele tuginedes seati kontole käsutamispiirang ning kas käsutamispiirangut on piisavalt põhjendatud. Selleks tuleb ettekirjutuse tegemisel järgida RTRTS § 38 lg s 2 sätestatud kohustust ning ettekirjutuse tegemist põhistavad faktilised asjaolud kajastada eraldi dokumendis. Haldusorganit ei vabasta ettekirjutuse põhjendamisest väide, et põhistavad asjaolud sisalduvad kriminaalasja materjalides ning nende avalikustamiseks puudub õigus. Kriminaalasja menetleja põhjendused ei asenda vaidlustatud haldusakti andja põhjendusi.
Ettekirjutuse faktiliste ja õiguslike aluste väljaselgitamine võimaldab hinnata ka ettekirjutusega kohaldatud sunnivahendi eesmärgipärasust. Tuleb välja selgitada, milline on sunnivahendi kohaldamise legitiimne eesmärk ning kas ja millisel määral tagatakse selle sunnivahendiga haldusorganile pandud haldusülesande täitmist või käimasoleva kriminaalmenetluse eesmärke. Järelevalvemenetlust ei viida läbi ning haldussunnivahendeid ei kohaldata kriminaalmenetluse eesmärkide tagamiseks.
|
| 3-3-1-1-04
|
Riigikohus |
23.02.2004 |
|
Kuigi Liiklusseaduses sisalduvaid juhtimisõiguse peatamise menetlussätteid hinnates võib eeldada, et seadusandja on tahtnud juhtimisõiguse peatamisele kehtestada Haldusmenetluse seaduses sätestatust erineva ja lihtsustatud menetluskorra, peab ka eriseaduses ettenähtud menetluskord vastavama hea halduse põhimõtetele. Juhtimisõiguse peatamisel tuleb isikut hea halduse põhimõtetest tulenevalt informeerida tema suhtes läbiviidavast menetlusest ning tagada talle võimalus esitada argumente ja vastuväiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust.
Ka haldussanktsioonide kohaldamisel ei saa kedagi halduskorras korduvalt karistada ühe ja sama teo eest ühe ja sama seadusesätte või üht ja sama sotsiaalset huvi (õigushüve) kaitsvate seadusesätete alusel (ne bis in idem reegel). Antud põhimõte omab tähendust ka siis, kui erinevate sanktsioonide kohaldamine on erinevate haldusorganite pädevuses. Ne bis in idem reegel ei laiene aga juhtudele, kui seadus näeb expressis verbis ette võimaluse kohaldada isiku suhtes põhi- ja lisakaristust.
Juhtimisõiguse peatamise alused on sätestatud LS § 41 lg-s 3. Juhtimisõiguse peatamine LS § 41 lg 3 punktides 1-4 sätestatud alustel on oma sisult käsitletav haldustõkendina. LS § 41 lg 3 punktis 5 sätestatud alusel juhtimisõiguse peatamine ei oma tõkendile iseloomulikke funktsioone. Nimetatud haldussanktsiooni kohaldamise aluseks on teatud väärteo toimepanemine. Need väärteod, mille osas jõustunud karistusotsus toob süüdlase suhtes kaasa juhtimisõiguse peatamise, määratleb LS § 413. Juhtimisõiguse peatamisel LS § 413 korras on karistusele iseloomuliku repressiooni eesmärk ning see on materiaalselt tõlgendatava karistusena.
Kuigi Liiklusseaduses sisalduvaid juhtimisõiguse peatamise menetlussätteid hinnates võib eeldada, et seadusandja on tahtnud juhtimisõiguse peatamisele kehtestada Haldusmenetluse seaduses sätestatust erineva ja lihtsustatud menetluskorra, peab ka eriseaduses ettenähtud menetluskord vastavama hea halduse põhimõtetele. Juhtimisõiguse peatamisel tuleb isikut hea halduse põhimõtetest tulenevalt informeerida tema suhtes läbiviidavast menetlusest ning tagada talle võimalus esitada argumente ja vastuväiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust.
|
| 3-3-1-3-04
|
Riigikohus |
05.02.2004 |
|
Põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses on sätestatud oluline riigivõimu piirav põhimõte - riigivõimu teostatakse üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kuna ka haldusorgani tegevust haldusakti andmisel ja toimingu sooritamisel tuleb pidada riigivõimu teostamiseks, peab nii akti andmise kui ka toimingu sooritamise aluseks olema põhiseadusega kooskõlas olev seadus. Toimingu sooritamiseks puudub nõutav õiguslik alus ka siis, kui vastava seadus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tunnistatud kehtetuks või põhiseaduse vastaseks.
Asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lg 3 p-s 2 on väljendatud haldustäitemenetluse üldpõhimõte, et asendustäitmist ja sunniraha ei tohi rakendada, kui ettekirjutuse aluseks olev õigusnorm on tunnistatud kehtetuks. Nimetatud põhimõttest saab seadusega teha erandeid, kuid see ei tähendaks, et isik ei saa vaidlustada täitemenetlust muudel alustel.
Maksukorralduse seaduse muutmise seadusega täiendati Maksukorralduse seaduse § 163 lõikega 21. Nimetatud sätte kolmandast lausest ei tulene, et selles lauses sätestatud põhimõtet tuleb kohaldada ka siis, kui enne selle jõustumist on intressinõude sundtäitmist vaidlustatud halduskohtus. Seega enne Maksukorralduse seaduse § 163 lg 21 jõustumist vaidlustatud sundtäitmise puhul ei kuulu viidatud sätte kolmas lause kohaldamisele tagasiulatuvalt.
Riigivastutuse seaduse § 5 lg järgi võib isik nõuda toimingu sooritamata jätmist, kui toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada toimingu hilisemal vaidlustamisel. Nimetatud sätet saab tõlgendada nii, et isik võib oma õigusi rikkuva toimingu sooritamata jätmist ennetavalt nõuda ka siis, kui selleks on muu põhjendatud huvi.
|
| 3-3-1-14-98
|
Riigikohus |
13.04.1998 |
|
Registriandmete saladuse hoidmine ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet.
Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus.
Maksukorralduse seaduse mõttest tuleneb, et ärisaladus ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet. Vastupidine seisukoht tähendaks, et riiklik järelevalve maksude tasumise üle muutub ebaefektiivseks.
Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus.
Maksukorralduse seadusest ei tulene, et kolmandale isikule MKS § 20 lg. 1 alusel tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema maksuõiguserikkumine. Samuti ei tulene seadusest, et kolmandale isikule tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema konkreetse maksumaksja kontrollimine.
MKS § 20 lg. 1 alusel kolmandale isikule tehtav ettekirjutus on olemuslikult erinev võrreldes sellise ettekirjutusega, mis tehakse maksumaksjale või maksu kinnipidajale. Maksukorralduse seaduse §-s 15 lg. 1 sätestatud nõuded ettekirjutusele laienevad aga ka MKS § 20 lg. 1 alusel tehtud ettekirjutusele
Kolmandale isikule tehtud ettekirjutuses tuleb osundada ka põhjustele, miks nõutakse teavet kolmandalt isikult; isikule või isikute grupile, keda kontrollitakse; millise maksu tasumise õigsust kontrollitakse ja maksukohustuse õiguslikule alusele.
Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks laiendavale tõlgendusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et laiendavale tõlgendusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine.
Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks laiendavale tõlgendusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et laiendavale tõlgendusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine.
Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.
Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.
|
Facebook
Twitter