3-19-569/27
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.01.2021 |
|
Haldusorgan rikkus olulisel määral uurimispõhimõtet (HMS § 6), jättes välja selgitamata otsustamisel olulised asjaolud. Ettekirjutuse tegemise eelduseks olevad asjaolud peavad olema selged ettekirjutuse tegemise ajal ning nende väljaselgitamine alles ettekirjutuse üle toimuva kohtumenetluse käigus või ettekirjutuse täitmise kontrolli käigus ei ole kohane. Haldusakti andes ei tohi haldusorgan lähtuda üksnes oletustest. Hiljem selgunud uue asjaoluga ei saa ettekirjutust tagantjärele õigustada. (p 11)
Ettekirjutuse tegemine on haldusorgani kaalutlusotsus, mida kohus ei või teha tema asemel (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 11)
Kuigi direktiivis 98/5/EÜ on advokaadiühingu mõiste määratletud laialt, hõlmates ka Eesti mõistes seltsinguid (art 1 lg 2 p e), ei ole välistatud riigisiseses seaduses sama termini kasutamine teises tähenduses. AdvS § 50 lg 2 esimene lause võimaldab Eestis advokaadiühinguna tegutseda ainult teatud liiki äriseadustikus defineeritud äriühingute vormis. Kuigi välistatud ei ole ka seltsingute moodustamine (vt AdvS § 49 lg 4), ei ole need hõlmatud advokaadiühingu mõistega AdvS tähenduses. AdvS § 50 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et see keelab vandeadvokaatidel ja koosmõjus AdvS § 69 lg-ga 1 ka assotsieerunud liikmetel olla üksnes enam kui ühe Eestis tegutseva AdvS mõttes advokaadiühingu osanik või aktsionär. Säte ei reguleeri vandeadvokaatide ega assotsieerunud liikmete osalust teistes liikmesriikides tegutsevates direktiivi mõttes advokaadiühingutes, mis võivad, kuid ei pruugi olla struktuurilt sarnased AdvS § 50 lg 2 esimeses lauses nimetatud äriühingutega. AdvS § 69 lg-d 2-4 reguleerivad üksnes välisriigi advokaadiühingute tegutsemist Eestis. Lisaks sellele, et advokatuuriseaduses kasutatakse terminit „advokaadiühing“ teistsuguses tähenduses kui direktiivis, on see sõna ka advokatuuriseaduses endas erinevates sätetes kasutusel erinevas tähenduses (AdvS § 50 lg-s 2 tähistab see ainult teatud liiki äriühinguid, § 69 lg-s 3 laiemat hulka äriühinguid, kuid AdvS § 69 lg-t 2 arvestades ikkagi välja jättes direktiivi mõistega hõlmatud seltsinguid). Lisaks AdvS § 50 lg 2 sõnastusele toetab järeldust, et säte ei reguleeri vandeadvokaatide ega assotsieerunud liikmete osalust teistes liikmesriikides tegutsevates direktiivi mõttes advokaadiühingutes, ka Eesti õiguse kooskõlaline tõlgendamine Euroopa Liidu õigusega, eelkõige ELTL art-s 49 sätestatud asutamisvabadusega. (p-d 14, 15)
Advokaadiühingute tegutsemise reguleerimisel on liikmesriikidele selgelt jäetud lai otsustusruum. Hoolimata direktiivi 98/5/EÜ jõustumisest on asutamisõigust käsitlev ELTL art 49 endiselt aluslepingu vahetult kohaldatav säte. Direktiivis ega selle ettevalmistavates materjalides ei ole viidet sellele, et EL seadusandja oleks soovinud anda sellega asutamisvabadusele advokaatide puhul teistsuguse sisu kui varasemas Euroopa Kohtu praktikas – vastupidi, direktiivi põhjenduses 10 on viidatud vajadusele tõlgendada üht direktiiviga kehtestatud nõuet Euroopa Kohtu pretsedendiõigust silmas pidades ning direktiivi eelnõud analüüsides hinnati mh kooskõla Kloppi (C-107/83) ja Gebhardi (C-55/94) lahendites võetud seisukohtadega. (p 18)
Direktiiv 98/5/EÜ ei välista otsesõnu piirangu kehtestamist, millega võib vandeadvokaadil olla osalus ainult ühes advokaadiühingus, kuid piirangut tuleb sellegipoolest hinnata Gebhardi lahendis käsitletud tingimustest lähtudes (piirangut ei tohi kohaldada diskrimineerivalt, selle kohaldamist peavad õigustama ülekaalukad üldised huvid, see peab olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ning ei tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik). (p 19)
Euroopa Kohtu selge ja järjepidev praktika ELTL art 49 tõlgendamisel toetab kolleegiumi järeldust AdvS § 50 lg 2 teise lause kohta, et säte ei reguleeri vandeadvokaatide ega assotsieerunud liikmete osalust teistes liikmesriikides tegutsevates direktiivi mõttes advokaadiühingutes. Tegemist on acte éclairé olukorraga. (p 23)
AdvS § 49 lg-st 1 ei saa tuletada piirangut, et advokaat tohib õigusteenust osutada üksnes ühe advokaadibüroo kaudu. AdvS § 49 lg 1 esimese lause mõte on keelata advokaadil osutada teenust muul viisil kui advokaadibüroo kaudu. Sätte sõnastusest ega ka AdvS eelnõu seletuskirjast ei nähtu seadusandja tahet piirata selle sättega advokaadi õigust tegutseda mitme advokaadibüroo kaudu. AdvS § 49 lg 3 võimaldab nii äriühingul kui ka FIE-l pidada mitut advokaadibürood. Isegi kui AdvS § 49 lg-st 1 saaks tuletada keelu osutada õigusteenust enam kui ühe advokaadibüroo kaudu, ei tohiks selline keeld laieneda assotsieerunud liikme teises liikmesriigis tegutsevale advokaadibüroole. Piirang oleks sel juhul vastuolus ELTL art-ga 49. (p 21)
Asutamisvabaduse piiramise legitiimseks eesmärgiks võib olla õigusteenuse klientide kaitse huvide konflikti vältimise teel (vt ka Euroopa Kohtu otsused asjades Jakubowska, p 61 ja C-431/17 Monachos Eirinaios, p 33). Olukorras, kus AdvS võimaldab advokaadil osutada õigusteenust mitme büroo kaudu või olla osanik ühes advokaadiühingus, aga osutada samas õigusteenust FIE-na või muul viisil teise büroo kaudu, ei vähenda mitmes advokaadiühingus osanikuks olemise keeld huvide konflikti ohtu ega loo kliendi jaoks selgust selles, millise büroo kaudu advokaat õigusteenust osutab. Büroo, mille kaudu advokaat konkreetsele kliendile õigusteenust osutab, peab üldjuhul selguma kliendilepingust, mis sõlmitaksegi advokaadibüroo pidajaga (AdvS § 55 lg 1). Huvide konflikti vältimise kohustus tuleneb advokaatidele ja assotsieerunud liikmetele teisalt juba seadusest (AdvS § 44 lg 4 ja § 67 lg 4) ning laieneb lisaks Eesti Advokatuuri kodukorra § 25 lg 2 p 2 alusel advokaadibüroo pidajale. Piirang ei aita luua selgust vastutuse osas, sest õigusteenust osutades tekitatud kahju eest vastutab advokaadiga solidaarselt mitte advokaadiühing, milles advokaat on osanik, vaid selle advokaadibüroo pidaja, mille kaudu teenust osutati (AdvS § 47). Piirangu eesmärgina ei saa asjakohane olla ka vajadus teha selgeks erinevate liikmesriikide advokatuuride järelevalvepädevus, sest Eestis tegutsemisel valvatakse assotsieerunud liikme järele ja ta võetakse distsiplinaarvastutusele AdvS § 70 lg 1 järgi samal alusel ja samas korras advokatuuri liikmetega (vt ka direktiivi 98/5/EÜ art 7 lg 1 ja EKo asjades Wilson, p 74; C-193/05 komisjon vs. Luksemburg, p-d 67—68; Monachos Eirinaios, p 31) ning teisalt on järelevalvepädevus ka assotsieerunud liikme päritolumaa advokatuuril (AdvS § 71, direktiivi 98/5/EÜ art 7 lg 4). Selles osas ei muuda midagi assotsieerunud liikme teises liikmesriigis tegutseva advokaadipraksise õiguslik vorm. Assotsieerunud liikme keeldu olla lisaks Eestis asutatud advokaadiühingule ka teises liikmesriigis asutatud advokaadiühingu osanik või aktsionär ei õigusta ükski ülekaalukas üldine huvi. (p 22)
Asutamisvabaduse piiramise legitiimseks eesmärgiks võib olla õigusteenuse klientide kaitse huvide konflikti vältimise teel (vt ka Euroopa Kohtu otsused asjades Jakubowska, p 61 ja C-431/17 Monachos Eirinaios, p 33). (p 22)
Eesti advokaate ja assotsieerunud liikmeid koheldakse AdvS § 50 lg 2 alusel võrdselt, kuna neil kõigil on õigus olla samal ajal osanik Eesti ja välisriigi advokaadiühingutes, kuid seejuures mitte enam kui ühes Eesti advokaadiühingus. (p 24)
|
| 3-18-81/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.11.2020 |
|
Taudi kahtluse ja taudi diagnoosimise järel võetavad meetmed on erinevad. (p 13)
Määruse nr 179 §-s 21 ette nähtud taudipunkti sigadelt pärast hukkamist proovide võtmise eesmärk on tuvastada katku viiruse sissetoomise viis ja ajavahemik, et kindlaks teha, kas viirus võis olla ettevõttes juba enne nakkusest teavitamist. Määrus nr 179 ega direktiiv 2002/60/EÜ ei näe ette, et pärast ettevõttes seakatku diagnoosi kinnitamist tuleb sealt pärit lihasaadustele teha lisauuringuid või koostada riskianalüüs. Samuti ei ole neis sätestatud võimalust kaaluda saaduste ümbertöötamist inimestele tarvitamiseks. Taudipunktist pärit sead loetakse nakatunuks täiendava uurimiseta ning sellist regulatsiooni ei saa pidada ebaproportsionaalseks. (p 17)
Vaideotsuses ettekirjutuse õigusliku aluse parandamine ei kõrvalda ettekirjutuse õigusvastasust. (p 21)
Isegi kui menetlusosalise arvamuse või vastuväidete ärakuulamata jätmine ei mõjutanud asja otsustamist, toob see menetlusviga kaasa ettekirjutuse formaalse õigusvastasuse. (p 22)
Vaideotsuses ettekirjutuse õigusliku aluse parandamine ei kõrvalda ettekirjutuse õigusvastasust. (p 21)
Isegi kui menetlusosalise arvamuse või vastuväidete ärakuulamata jätmine ei mõjutanud asja otsustamist, toob see menetlusviga kaasa ettekirjutuse formaalse õigusvastasuse. (p 22)
|
| 3-15-443/54
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.04.2018 |
|
Et käsitada loomade hukkumist ulatuslikuna, peaks see mingil moel erinema tavapärasest hukkumisest, st ületama sarnastel tingimustel loomapidamisel üldiselt sama aja jooksul esinevat suremust. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)
Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi.
Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)
Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)
Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.
Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)
Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi. (p 13)
Kontrollaktil põhinevad lisalehed ei ole praegusel juhul käsitatavad iseseisvate haldusaktidena, kontrollakti lahutamatute osadena ega PRIA menetluses antud eelhaldusaktidena. Lisalehed ei ole koostatud mitte kontrollakti osana, vaid eraldi dokumendina vormistatud kontrollaruande lisadena. Nendes vaid kajastatakse teatud asjaolusid ja konstateeritakse korrarikkumisi, kuid ei määrata siduvalt kindlaks rikkumiste õiguslikke tagajärgi ega tuvastata õiguslikult siduvalt asjaolusid. Tegemist on olemuselt asutustevaheliste teabetoimingute dokumenteerimisega. Kuigi PRIA-l on toetuste vähendamisel kaalutlusõigus, võivad lisalehed sisaldada PRIA jaoks tõenduslikku teavet toetuse vähendamise menetluses. PRIA ei pea toetuste vähendamise üle otsustades tegema uut kohapealset kontrolli, vaid võib tugineda VTA kontrolli käigus tuvastatud asjaoludele. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud võimaldada lisalehtede vaidlustamist samas kaebuses koos kontrollaktiga, millel need põhinesid. Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole küll võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.
Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)
Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.
Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)
Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi.
Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)
KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.
Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)
Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15)
Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)
Kui muidu erinevatesse kohtualluvustesse kuuluvad nõuded on omavahel sisuliselt seotud, võib need esitada liitkaebusega ühele halduskohtule ja sel juhul on kohtualluvus valikuline (HKMS § 7 lg 2). (p 18)
Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)
Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)
Kuigi põllumajandusministri 23. veebruari 2005. a määruses nr 21 sätestatud nõuete eesmärk on eelkõige loomse toidu tarbija kaitse, ei piiritle see erinevaid ravimirühmi, mida on või ei ole vaja § 15 kohaselt ravimiarvestusse kanda. Määrus on kehtestatud ravimiseaduse alusel ja RavS § 2 lg 1 järgi on ravim igasugune aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks, ravimiseks või haigusseisundi kergendamiseks inimesel või loomal, inimese või looma elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu. Seejuures on õigus ainet ravimina määratleda Ravimiametil (RavS § 2 lg 2). Põllumajandustootja ei saa iseseisvalt aine ravimina kvalifitseerimise üle otsustada. (p 23)
Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15)
Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)
KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.
Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)
KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.
Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)
KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa. (p 32)
Vt järelevalvesubjekti kaasaaitamiskohustuse kohta spetsiifilises VTA järelevalvevaldkonnas p 32.
KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa.
Küll aga annab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mis tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks) art 4 lg 2 p g järelevalveks pädevale asutusele aluse kohustada sööda- ja toidukäitlejaid abistama pädeva asutuse töötajaid nende tööülesannete täitmisel. Seega tuleneb viidatud sättest järelevalveametnikele õiguslik alus anda järelevalvesubjektile korraldus aidata järelevalve teostamisele kaasa. (p 32)
|
| 3-15-1607/35
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.02.2018 |
|
Kolleegium ei pea korteriomandite mõtteliste osade suhtes ehitusõiguslike ettekirjutuste tegemisel solidaarkohustuste mudeli kohaldamist üldjuhul põhjendatuks. Ettekirjutus on haldusakt ning sellega pandud kohustus on oma olemuselt avalik-õiguslik. Sellise avalik-õigusliku kohustuse saab isikule panna eelkõige juhul, kui isiku vastav kohustus tuleneb kehtivast õigusest, on proportsionaalne ja seega ka õiguspäraselt täidetav. (p 12)
Ettekirjutus, mis puudutab korteriomandi reaalosa, tuleb teha vastava korteriomandi omanikule. Asja omaniku seisundil põhinev ettekirjutus (KorS § 15 lg 4) korteriomandi kaasomandis olevate osade puuduste kõrvaldamiseks tuleb üldjuhul teha korteriomanikele ühiselt (vrd RKTK määrus asjas nr 3-2-1-117-14, p 12; vt ka alates 1.01.2018 kehtiva KrtS § 34 lg-d 2 ja 3). KorS § 15 lg-st 4 tulenevalt on võimalik ettekirjutuse tegemine ka ühele korteriomanikest, kui tal on ohu või korrarikkumisega oluliselt tihedam seos kui teistel korteriomanikel. Seda ennekõike juhul, kui ettekirjutusega kõrvaldatav puudus või tegutsemiskohustus on tihedalt seotud talle kuuluva reaalosa ja selle korrashoiuga. Igal juhul peab pandav kohustus olema proportsionaalne ja kaasomaniku poolt mõistlikult täidetav. Ettekirjutuse korteriomandi mõtteliste osade nõuetekohaseks hooldamiseks ja korrastamiseks saab teha korteriühistule (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-36-05, p 11; KrtS §-d 12 ja 35). (p-d 13–14, 19; vt ka p-d 10–12)
Kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseadusest ja 1.07.2015 jõustunud ehitusseadustikust tulenevate kohustuste subjektina käsitatakse valdavalt ehitise omanikku. Samas seadus ei konkretiseeri seda mõistet juhtudel, kui omandisuhted on keerukamad (ühisomand, kaasomand jne), mistõttu ei tulene seadusest täpsemaid reegleid, millisel moel ja millises ulatuses kannavad ehitise ja selle asukoha maaüksuse korrashoiukohustust korteriomandite eseme kaasomanikud eraldivõetuna või ühiselt. (p 10)
Kuni 31.12.2017 kehtinud KOS § 11 lg 1 p-st 1, § 13 lg-st 1, § 15 lg-st 1, § 21 lg 1 p-st 2, kuni sama ajani kehtinud KÜS § 2 lg-st 1 ega §-st 151 ei tulene, et konkreetsel korteriomanikul oleks lasunud iseseisev õiguslik kohustus tagada korteriomandite mõtteliste osade korrashoid. Korteriomaniku õigust teha ka mõtteliste osade korrashoiuks vajalikke kulutusi, mis ületavad talle kuuluva kaasomandi suurusele vastava määra, ühes õigusega nõuda nende kulude proportsionaalset katmist teiste korteriomanike poolt ei saa üldjuhul käsitada korteriomandist vahetult tuleneva õigusliku kohustusena. (p 13)
Ettekirjutus, mis puudutab korteriomandi reaalosa, tuleb teha vastava korteriomandi omanikule. Asja omaniku seisundil põhinev ettekirjutus (KorS § 15 lg 4) korteriomandi kaasomandis olevate osade puuduste kõrvaldamiseks tuleb üldjuhul teha korteriomanikele ühiselt (vrd RKTK määrus asjas nr 3-2-1-117-14, p 12; vt ka alates 1.01.2018 kehtiva KrtS § 34 lg-d 2 ja 3). KorS § 15 lg-st 4 tulenevalt on võimalik ettekirjutuse tegemine ka ühele korteriomanikest, kui tal on ohu või korrarikkumisega oluliselt tihedam seos kui teistel korteriomanikel. Seda ennekõike juhul, kui ettekirjutusega kõrvaldatav puudus või tegutsemiskohustus on tihedalt seotud talle kuuluva reaalosa ja selle korrashoiuga. Igal juhul peab pandav kohustus olema proportsionaalne ja kaasomaniku poolt mõistlikult täidetav. Ettekirjutuse korteriomandi mõtteliste osade nõuetekohaseks hooldamiseks ja korrastamiseks saab teha korteriühistule (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-36-05, p 11; KrtS §-d 12 ja 35). (p-d 13–14, 19; vt ka p-d 10–12)
Isik saab olla avaliku korra eest vastutavaks isikuks üksnes juhul, kui tema õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tõttu on tekkinud oht või ohukahtlus (vt KorS § 28 lg 1, § 15 lg 1 käitumisvastutus). KorS § 15 lg-st 4 tuleneb asja omaniku korrakaitsekohustus ning KorS § 15 lg-st 6 asja üle tegelikku võimu omava isiku korrakaitseülesanne (seisundivastutus). (p 14)
|
| 3-3-1-88-16
|
Riigikohus |
17.05.2017 |
|
Mõistlik on eeldada, et kiri, milles on märgitud, et Keskkonnainspektsioon kohustab isikut vanarehve nõuetekohaselt käitlusse suunama, on tahteavaldus kohustuse tekitamiseks. Tegemist ei ole toiminguga. Kirja regulatiivset iseloomu ei välista haldusakti vorminõuete mittejärgimine ega ATSS § 5 lg 2 p 2. Asutuse tahteavalduse õiguslikul kvalifitseerimisel ei ole määrav see, kas selles sisalduv kohustus tuleneb seadusest või varasemast haldusaktist. Seadust või varasemat haldusakti dubleeriv või konkretiseeriv haldusakt ei ole pelgalt informatiivne, vaid loob adressaadi kohustusele täiendava õigusliku aluse. (p 10-11)
Õiguskaitse peab olema tagatud nii haldusaktide kui ka toimingute vastu. Kui kohtud ei pidanud tühistamiskaebust võimalikuks, oleks kaebust tulnud tõlgendada eesmärgipäraselt või anda isikule võimalus täiendavate või alternatiivsete nõuete esitamiseks. Muude kaebuste lubamatuse korral poleks olnud välistatud isiku põhjendatud huvi teha kindlaks vaidlusaluse kirja õigusvastasus või isikul seoses kirjaga lasuvad kohustused. (p 14)
Avalik huvi ei saa HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt olla esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks asjas, kus kaebus on esitatud HKMS § 44 lg-le 1 tuginedes. Kohus saab HKMS § 251 lg 1 p 2 alusel keelata vaid samas asjas vaidlustatud toimingu tegemise. (p 16)
Mõistlik on eeldada, et kiri, milles on märgitud, et Keskkonnainspektsioon kohustab isikut vanarehve nõuetekohaselt käitlusse suunama, on tahteavaldus kohustuse tekitamiseks. Tegemist ei ole toiminguga. Kirja regulatiivset iseloomu ei välista haldusakti vorminõuete mittejärgimine ega ATSS § 5 lg 2 p 2. Asutuse tahteavalduse õiguslikul kvalifitseerimisel ei ole määrav see, kas selles sisalduv kohustus tuleneb seadusest või varasemast haldusaktist. Seadust või varasemat haldusakti dubleeriv või konkretiseeriv haldusakt ei ole pelgalt informatiivne, vaid loob adressaadi kohustusele täiendava õigusliku aluse. (p 10-11)
ATSS § 5 lg 2 p 2 rakendamisel ei ole nõutav, et haldusorgan teeks lisaks adressaadile ka ettekirjutuse kolmandale isikule. See ei ole algse ettekirjutuse sundtäitmise eelduseks. ATSS § 5 lg 2 p 2 kohaldamise eelduseks on, et kolmas isik seadusest tulenevalt vastutaks adressaadile pandud kohustuse täitmise eest. (p 12)
ATSS § 5 lg 2 p 2 rakendamisel ei ole nõutav, et haldusorgan teeks lisaks adressaadile ka ettekirjutuse kolmandale isikule. See ei ole algse ettekirjutuse sundtäitmise eelduseks. ATSS § 5 lg 2 p 2 kohaldamise eelduseks on, et kolmas isik seadusest tulenevalt vastutaks adressaadile pandud kohustuse täitmise eest. (p 12)
Kui isik tegelikult ATSS § 5 lg 2 p 2 kohaselt asendustäitmise kulusid kandma ei pea või kui asendustäitmine on õigusvastane, on tal võimalik esitada halduskohutule kaebus asendustäitmise kulude sissenõudmise peale. Õiguskaitsevahendid selleks on sarnased sunniraha sissenõudmise vaidlustamise võimalustega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14), kuivõrd asendustäitmise kulude ja sunniraha sissenõudmise kord on ATSS § 15 lg-s 1 reguleeritud sarnaselt. (p 16)
|
| 3-3-1-62-16
|
Riigikohus |
08.12.2016 |
|
Lubadus haldusmenetlus uuendada ega isegi haldusmenetluse uuendamine ei lõpeta haldusakti kehtivust. (p 11)
Uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid see minetus ei anna alust jätta kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui ettekirjutuse adressaat näeb, et lubatud tähtaja jooksul ei ole haldusorgan uut haldusakti andnud, peab ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima haldusorganilt selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei või eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta. (p 18)
Sunniraha rakendamine on kaalutlusotsus ja selle tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Kui ettekirjutusest tulenevad adressaadi kohustused on ebaselged, võib see põhimõtteliselt kujutada endast mõjuvat põhjust ettekirjutuse täitmata jätmiseks ning sunniraha rakendamine ei pruugi sellisel juhul olla proportsionaalne. (p 14)
Lubadus haldusmenetlus uuendada ega isegi haldusmenetluse uuendamine ei lõpeta haldusakti kehtivust. (p 11)
Ettekirjutuse täitmise tähtaeg ei sõltu adressaadi nõusolekust, vaid selle saab määrata haldusorgan ühepoolselt. (p 12)
Ettekirjutuses oli paigaldatava piirde kauguseks märgitud üldiselt 2 m ning edelanurga juures 12 m hoonest. Ettekirjutuse adressaadi ja haldusorgani hilisema koosoleku protokolli on märgitud, et haldusorgan nõustus vähendama neid kaugusi 1 ja 6 meetrini. Protokoll ei kujuta endast ettekirjutuse muudatust, kuid see kajastab haldusorgani lubadust aktsepteerida ettekirjutuse täitmist selle adressaadile soodsamal viisil. Haldusorgani niisugust lubadust ei saa käsitada mõjuva põhjusena ettekirjutuse täitmata jätmiseks. (p 17)
Uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid see minetus ei anna alust jätta kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui ettekirjutuse adressaat näeb, et lubatud tähtaja jooksul ei ole haldusorgan uut haldusakti andnud, peab ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima haldusorganilt selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei või eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta. (p 18)
Ehitise ohutuse tagamine on seadusest tulenev omaniku kohustus ning riigilt raha taotlemine ei lükka edasi selle kohustuse täitmist. Selline taotlus ei takista seega sunniraha rakendamist. (p 19)
Kui ettekirjutuses kohustati adressaati "takistama suletud piirdega juurdepääsu" ehitisele ohtliku tsooni ulatuses, pidi isik ettekirjutuse täitmiseks mitte ainult paigaldama kas piirdeaia või muu suletud piirde, vaid selle abil ka takistama tõhusalt kõrvaliste isikute juurdepääsu kinnistule. (p 16)
Ettekirjutuses oli paigaldatava piirde kauguseks märgitud üldiselt 2 m ning edelanurga juures 12 m hoonest. Ettekirjutuse adressaadi ja haldusorgani hilisema koosoleku protokolli on märgitud, et haldusorgan nõustus vähendama neid kaugusi 1 ja 6 meetrini. Protokoll ei kujuta endast ettekirjutuse muudatust, kuid see kajastab haldusorgani lubadust aktsepteerida ettekirjutuse täitmist selle adressaadile soodsamal viisil. Haldusorgani niisugust lubadust ei saa käsitada mõjuva põhjusena ettekirjutuse täitmata jätmiseks. (p 17)
Uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid see minetus ei anna alust jätta kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui ettekirjutuse adressaat näeb, et lubatud tähtaja jooksul ei ole haldusorgan uut haldusakti andnud, peab ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima haldusorganilt selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei või eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta. (p 18)
|
| 3-3-1-75-15
|
Riigikohus |
11.04.2016 |
|
Järelevalvemenetluses tehtud ettekirjutus teabe nõudmiseks saab hõlmata teavet, mis seondub järelevalvemenetluse eesmärgiga ning mille puhul on mõistlikult eeldatav, et isik seda valdab. Ettekirjutuse vormis esitatud teabenõue on vaieldamatult koormav haldusakt, kuid teabe küsimise mõju ei ole isikule üldjuhul intensiivne. Vaidlustatud ettekirjutuses nõutud teave seondub nii isiku määratlemisega võimaliku kohustatud isikuna kui ka ettekirjutuse adressaadile kui potentsiaalsele kohustatud isikule kehtestatud nõuete täitmise kontrollimisega. Ettekirjutusega võib nõuda teabe esitamist ka eesmärgil hankida lisateavet selleks, et kindlaks teha isiku tegevuse täpne liik ja ulatus. Enese mittesüüstamise privileegile võib ettekirjutuse saaja tugineda teabe andmisest keeldumisel, mitte aga teabe nõudmise ettekirjutuse vaidlustamisel. Mittesüüstamise privileegi kasutamise võimalus ei tähenda, et teabe küsimine oleks iseenesest õigusvastane. (p 23-24)
RahaPTS § 6 lg 4 ei ole direktiivi 2005/60/EÜ art-ga 4 ja 5 vastuolus. Direktiivi artiklid 4 ja 5 on üheselt mõistetavad ning piisavalt selged ning annavad liikmesriigile õiguse laiendada direktiivis sätestatud meetmeid ka nendele direktiivis nimetamata elukutsetele või ettevõtja kategooriatele, kes tegutsevad alal, mida võidakse eriti tõenäoliselt kasutada rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärkidel ning vajadusel võtta reguleeritud valdkonnas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks vastu direktiivi sätetest rangemaid sätteid. Seega esineb acte clair olukord ning Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks puudub alus ja vajadus. (p 18)
Serveri asukoht ja tehingute töötlemine vähemalt osaliselt välisriigi serverites ei muuda RahaPTS kohaldamist majandustegevusena bitcoin’ide müügitehingutele lubamatuks ega ole jurisdiktsiooni määramisel ainumääravaks tingimuseks. Kui kaupleja üheks tegevuskohaks on kontori asukoha ja seal osutatava maksmisviisi tõttu Eesti ning veebileht on muuhulgas loodud Eesti klientuuri jaoks, siis on kaupleja tegevusel piisav seos Eestiga selleks, et talle võivad laieneda Eesti õiguses sätestatud kohustused ja piirangud, sh RahaPTS sätestatud hoolsusmeetmed. (p 14)
Majandustegevusena bitcoin’idega kauplejad on käsitatavad alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkujana RahaPTS § 6 lg 4 mõttes ning on seeläbi RahaPTS tähenduses kohustatud isikuteks. Alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkuja mõiste on seaduses sätestatud üldiste tingimuste kaudu ning selle kohaldamist bitcoin’idega majandustegevusena kauplejale ei välista asjaolu, et seaduse väljatöötamisel ei olnud krüptoraha bitcoin veel loodud. Bitcoin'il on rahaline väärtus ja sellega on võimalik täita kohustusi. RahaPTS § 6 lg 4 vastab õigusselguse põhimõttele. Säte ei ole keeleliselt ebatäpne ega raskesti mõistetav. Normis on esile toodud olulised tingimused ja tunnused, mis alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkujat iseloomustavad, need tingimused on keeleliselt arusaadavad. Piisava hoolsuse järgimise korral pidi teenuse osutajale olema arusaadav, et majandustegevusena bitcoin'idega kauplemine on RahaPTS reguleerimisalas. (p-d 16-17)
RahaPTS § 6 lg 4 ei ole direktiivi 2005/60/EÜ art-ga 4 ja 5 vastuolus. Direktiivi artiklid 4 ja 5 on üheselt mõistetavad ning piisavalt selged ning annavad liikmesriigile õiguse laiendada direktiivis sätestatud meetmeid ka nendele direktiivis nimetamata elukutsetele või ettevõtja kategooriatele, kes tegutsevad alal, mida võidakse eriti tõenäoliselt kasutada rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärkidel ning vajadusel võtta reguleeritud valdkonnas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks vastu direktiivi sätetest rangemaid sätteid. Seega esineb acte clair olukord ning Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks puudub alus ja vajadus. (p 18)
Seadusandja on RahaPTS kehtestamisel lähenenud sisuliselt kõigile kohustatud isikute kategooriatele ühetaoliselt, mis võib tähendada olulist vastuolu seaduse ja konkreetse valdkonna eripärade vahel. Ebaselge on RahaPTS kõigi hoolsusmeetmete ja sisemiste turvameetmete kohaldamise täpne ulatus füüsilisest isikust alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkujatele. Seadusandjal tuleks kaaluda alternatiivsete maksevahendite teenuste osutamisele esitatavate tingimuste täpsustamist nii, et need vastaks konkreetsetele oludele. (p 27)
|
| 3-3-1-39-15
|
Riigikohus |
29.03.2016 |
|
Panga olulise osaluse omandamise otsustuse raames (KAS § 29-33) tehtud FI ettekirjutused on üldjuhul konfidentsiaalsed ning ilma põhjuseta neid kolmandatele isikutele ei avalikustata (FIS § 2 lg 1 ja § 54 lg-d 1-2, KAS § 29-33). (p 13.3)
Kui FI tuvastab, et teabe avalikustamine on vajalik nt investori, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks, ta kaalub, kas teave avalikustada või mitte (KAS § 31 lg 6 ja FIS § 54 lg 5). Kui teabe avalikustamise vajalikkust ei ole tuvastatud, ei ole FI kohustatud teabe avalikustamist kaaluma. (p 14.1)
Krediidiasutuses olulise osaluse nõuded ja nende menetlemine piiravad isiku õigusi, kes on otsustanud omandada olulise osaluse krediidiasutuses. Direktiivi 2013/36 art-te 22-27 ja selle alusel loodud KAS §‑d 291-32 kohustavad FI-d otsustama panga olulise osaluse omandamise üle, kuid need sätted ei näe ette, et panga olulise osaluse omandajale sätestatud nõuded ja FI järelevalvemenetlus oleks loodud krediidiasutuse teiste aktsionäride õiguste kaitseks. (p 15.1)
Kui FI tuvastab, et teabe avalikustamine on vajalik nt investori, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks, ta kaalub, kas teave avalikustada või mitte (KAS § 31 lg 6 ja FIS § 54 lg 5). Kui teabe avalikustamise vajalikkust ei ole tuvastatud, ei ole FI kohustatud teabe avalikustamist kaaluma. (p 14.1)
Krediidiasutuses olulise osaluse nõuded ja nende menetlemine piiravad isiku õigusi, kes on otsustanud omandada olulise osaluse krediidiasutuses. Direktiivi 2013/36 art-te 22-27 ja selle alusel loodud krediidiasutuste seaduse §‑d 291-32 kohustavad FI-d otsustama panga olulise osaluse omandamise üle, kuid need sätted ei näe ette, et panga olulise osaluse omandajale sätestatud nõuded ja FI järelevalvemenetlus oleks loodud krediidiasutuse teiste aktsionäride õiguste kaitseks. (p 15.1)
Panga olulise osaluse omandamise otsustuse raames (KAS § 29-33) tehtud FI ettekirjutused on üldjuhul konfidentsiaalsed ning ilma põhjuseta neid kolmandatele isikutele ei avalikustata (FIS § 2 lg 1 ja § 54 lg-d 1-2, KAS § 29-33). (p 13.3)
Tuvastamiskaebuse läbivaatamise ja rahuldamise üheks eelduseks on selle vajalikkus kaebaja õiguste kaitseks, vastasel korral ei ole tuvastamiskaebuse esitamine lubatav (HKMS § 38 lg 4, § 45 lg 2, RKHK 19. oktoobri 2015 otsus asjas nr 3-3-1-28-15). (p 12)
|
| 3-3-1-31-15
|
Riigikohus |
27.10.2015 |
|
Kui lisaks haldusorgani poolt alusetult rakendatud sunnirahale kandis isik kahju (nt täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu), tuleks tal esitada hüvitamiskaebus. Isik võib aga enne hüvitamiskaebuse esitamist paluda kohtul teha kindlaks haldusorgani toimingu õigusvastasuse. (p 12)
Hoiatus ei põhjusta vältimatult sunniraha rakendamist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Samas võib sunniraha rakendamine või sissenõudmine olla, sõltumata hoiatuse õiguspärasusest, õigusvastane. Kui sunniraha rakendamise või sissenõudmise kontrollimisel siiski omab hoiatuse õigusvastasus tähtust, on see asja lahendamise käigus võimalik kindlaks teha ilma hoiatust otseselt vaidlustamata. (p 9)
Kui lisaks haldusorgani poolt alusetult rakendatud sunnirahale kandis kaebaja kahju (nt täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu), tuleks kaebajal esitada hüvitamiskaebus. Kaebaja võib aga enne hüvitamiskaebuse esitamist paluda kohtul teha kindlaks haldusorgani toimingu õigusvastasuse. (p 12)
Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Pärast ettekirjutuse täielikku täitmist ei ole sunnirahaga enam võimalik isiku käitumist suunata. Ettekirjutuse täitmine muudab seega alusetuks haldusorgani edasised toimingud sunniraha rakendamisel, mitte aga selleks hetkeks juba tehtud haldusorgani toimingud. Kui haldusorgan saab pärast täitmisavalduse esitamist ja enne sunniraha sissenõudmist teada ettekirjutuse täitmisest, peab ta esitama kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks. Kui haldusorgan rikub seda kohustust ja see toob kaasa sunniraha sissenõudmise, võib adressaat haldusorganilt nõuda sunniraha tagastamist. Haldusorgan ei pea aga pärast täitmisavalduse esitamist ettekirjutuse täitmist kontrollima, kui ta pole saanud teavet ettekirjutuse täitmise kohta. Kui adressaat täidab ettekirjutuse nõuetekohaselt pärast täitmisavalduse esitamist, kuid enne täitmisteate saamist, maksab adressaat menetluse alustamise tasu. Kui ettekirjutuse täitmine toimub samal päeval kui täitmisteate kättetoimetamine või hiljem, maksab adressaat menetluse alustamise tasu ja pool täitemenetluse põhitasust (KTS § 41 lg 1). Ettekirjutuse täitmine pärast haldusorgani poolt õiguspäraselt rakendatud sunniraha sissenõudmist ei mõjuta enam sunniraha tasumise ega täitemenetluse kulude maksmise kohustust. (p 17)
Sunniraha rakendamine isikule, kellel puudub objektiivselt võimalus ettekirjutatud tegu teha, ei ole proportsionaalne. (p 18)
Kui sunniraha on juba sisse nõutud, kuid haldusorgan rakendas seda õigusvastaselt, on adressaadil võimalik nõuda haldusorganilt sunniraha tagastamist (HKMS § 37 lg 2 p 5; RVastS § 11 lg 2). Kui lisaks haldusorgani poolt alusetult rakendatud sunnirahale kandis kaebaja kahju (nt täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu), tuleks kaebajal esitada hüvitamiskaebus. Kaebaja võib aga enne hüvitamiskaebuse esitamist paluda kohtul teha kindlaks haldusorgani toimingu õigusvastasuse. (p 12)
Ettekirjutuse kehtivus on vaid üks sundtäitmise õiguspärasuse eeldus (ATSS § 8 lg 1). Ettekirjutuse kehtivus ei välista samas, et sunnivahendi rakendamine võib siiski olla lubamatu. Seepärast ei võta võimalus vaidlustada ettekirjutus tühistamiskaebusega isikult õigust vaidlustada haldusorgani täitetoiminguid. Kaebeõiguse piiramisel HKMS § 45 lg 2 järgi saab arvestada vaid selliseid efektiivsemaid õiguskaitsevahendeid, mida isikul on veel võimalik ilma kahtlusteta reaalselt kasutada (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-31-14, p 20). (p 12)
ATSS § 8 lg 3 p 1 järgi ei ole sunnivahendi rakendamist välistavaks asjaoluks ükskõik millise asjaolu muutumine, millele tuginedes tegi haldusorgan sundtäidetava ettekirjutuse. Sunniraha rakendamisel peab haldusorgan kontrollima vaid sunnivahendi rakendamise, mitte ettekirjutuse tegemise eeldusi. ATSS § 8 lg 3 p 1 välistab sunnivahendi rakendamise, kui ettekirjutuse kehtivus on lõppenud või kui ettekirjutus on tähtaja jooksul täidetud (vt haldusorgani kohustuse uuendada oluliste asjaolude muutumise korral haldusmenetlus ja kaaluda ettekirjutuse muutmist kohta RKHK otsust asjas nr 3-3-1-80-10). (p 14)
Vastustaja õigusliku seisukoha muutumine ei kujuta endast ettekirjutuse õigusliku aluse äralangemist ATSS § 8 lg 3 p 2 mõttes. Kui ettekirjutus ei ole kooskõlas õige tõlgendusega, siis on ta olnud õigusvastane algusest peale. ATSS § 8 lg 3 p 2 ei tohi tõlgendada laiendavalt. Seadusandaja on ATSS § 8 lg 3 p-s 2 teadlikult eristanud õigusnormi kehtetuks tunnistamist muude asjaolude muutumisest. Üldine põhimõte on, et kehtivat haldusakti tuleb täita vaatamata selle õigusvastasusele (HMS § 60). (p 16)
Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Pärast ettekirjutuse täielikku täitmist ei ole sunnirahaga enam võimalik isiku käitumist suunata. Ettekirjutuse täitmine muudab seega alusetuks haldusorgani edasised toimingud sunniraha rakendamisel, mitte aga selleks hetkeks juba tehtud haldusorgani toimingud. Kui haldusorgan saab pärast täitmisavalduse esitamist ja enne sunniraha sissenõudmist teada ettekirjutuse täitmisest, peab ta esitama kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks. Kui haldusorgan rikub seda kohustust ja see toob kaasa sunniraha sissenõudmise, võib adressaat haldusorganilt nõuda sunniraha tagastamist. Haldusorgan ei pea aga pärast täitmisavalduse esitamist ettekirjutuse täitmist kontrollima, kui ta pole saanud teavet ettekirjutuse täitmise kohta. Kui adressaat täidab ettekirjutuse nõuetekohaselt pärast täitmisavalduse esitamist, kuid enne täitmisteate saamist, maksab adressaat menetluse alustamise tasu. Kui ettekirjutuse täitmine toimub samal päeval kui täitmisteate kättetoimetamine või hiljem, maksab adressaat menetluse alustamise tasu ja pool täitemenetluse põhitasust (KTS § 41 lg 1). Ettekirjutuse täitmine pärast haldusorgani poolt õiguspäraselt rakendatud sunniraha sissenõudmist ei mõjuta enam sunniraha tasumise ega täitemenetluse kulude maksmise kohustust. (p 17)
Sunniraha rakendamine isikule, kellel puudub objektiivselt võimalus ettekirjutatud tegu teha, ei ole proportsionaalne. (p 18)
Hoiatus ei põhjusta vältimatult sunniraha rakendamist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Samas võib sunniraha rakendamine või sissenõudmine olla, sõltumata hoiatuse õiguspärasusest, õigusvastane. Kui sunniraha rakendamise või sissenõudmise kontrollimisel siiski omab hoiatuse õigusvastasus tähtust, on see asja lahendamise käigus võimalik kindlaks teha ilma hoiatust otseselt vaidlustamata. (p 9)
Olukorras, kus halduskohtusse pöördumise hetkeks on kohtutäitur täitemenetlust küll juba alustanud, kuid mitte veel lõpule viinud, on halduskohtul sunniraha rakendamise õigusvastasuse korral võimalik haldusorganit kohustada lõpetama kohtutäituri kaudu sunniraha sissenõudmine, st esitama täiturile täitemenetluse lõpetamise avaldus (TMS § 48 lg 1 p 1, vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14). (p 11)
|
| 3-3-1-33-13
|
Riigikohus |
20.06.2013 |
|
Üksnes kaebajal on õigus valida, milline kaebus (õiguskaitsevahend) on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam (vt nt Riigikohtu 3. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-6-05, p 20). Kaebaja on kaebuse liigi muutmisel ära näidanud, miks ta soovib esitada tuvastamisnõude. Tuvastamisnõude puhul on kaebuse esitaja märkinud kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsust. Põhjendatud huvi olemasolu ei saa iseenesest välistada.
Vt otsuse asjas nr 3-3-1-21-12 annotatsiooni.
Uurimisasutus võib vaatamata kriminaalmenetluse seadustiku § 142 lg-tes 2 ja 3 sätestatule pöörduda RAB-i poole konto käsutamise piirangu seadmiseks. RAB-il on kaalumisruum, kas teha ettekirjutus, millega piirata vara käsutamist.
Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-21-12 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-21-12
|
Riigikohus |
27.03.2013 |
|
Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna rahapesu andmebüroo teeb ettekirjutusi seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, sh võib ta piirata arvelduskonto käsutamist. Ettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimiseks peab kohus tuvastama, millisele eesmärgile ja kaalutlustele tuginedes seati kontole käsutamispiirang ning kas käsutamispiirangut on piisavalt põhjendatud. Selleks tuleb ettekirjutuse tegemisel järgida RTRTS § 38 lg s 2 sätestatud kohustust ning ettekirjutuse tegemist põhistavad faktilised asjaolud kajastada eraldi dokumendis. Haldusorganit ei vabasta ettekirjutuse põhjendamisest väide, et põhistavad asjaolud sisalduvad kriminaalasja materjalides ning nende avalikustamiseks puudub õigus. Kriminaalasja menetleja põhjendused ei asenda vaidlustatud haldusakti andja põhjendusi.
Ettekirjutuse faktiliste ja õiguslike aluste väljaselgitamine võimaldab hinnata ka ettekirjutusega kohaldatud sunnivahendi eesmärgipärasust. Tuleb välja selgitada, milline on sunnivahendi kohaldamise legitiimne eesmärk ning kas ja millisel määral tagatakse selle sunnivahendiga haldusorganile pandud haldusülesande täitmist või käimasoleva kriminaalmenetluse eesmärke. Järelevalvemenetlust ei viida läbi ning haldussunnivahendeid ei kohaldata kriminaalmenetluse eesmärkide tagamiseks.
|
| 3-3-4-1-09
|
Riigikohus |
19.02.2009 |
|
Euroopa Ühenduste Komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud Eesti Vabariigis põllumajanduse ja maaelu arendamise liitumiseelse programmi mitmeaastase rahastuslepingu ratifitseerimise seaduse § 9 lg-s 4 (Ratifitseerimise seadus) sätestatud regulatsioon on üheselt mõistetav ning seda ei ole võimalik tõlgendada analoogiliselt teiste seda valdkonda reguleerivate õigusaktidega (näit Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 42 lg 7), et ettekirjutuse täitmata jätmisel oleks võimalik pöörata see sundtäitmisele. Sellise tõlgenduse puhul kaotaks mõtte Ratifitseerimise seaduse § 9 lg 4 see osa, mis annab võimaluse ettekirjutuse täitmata jätmisel pöörduda kohtusse. Samuti tuleneb Täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p-st 21, et haldusaktid kuuluvad täitemenetluses täitmisele üksnes siis, kui see on seaduses sätestatud. Ratifitseerimise seaduses ei ole sätestatud, et toetuse tagasinõudmiseks tehtud ettekirjutus oleks sundtäidetav.
HKMS § 7 lg-s 4 sätestatud kohtusse pöördumise õiguse kasutamiseks peab eriseadusest selgelt tulenema, et silmas peetakse halduskohut. Euroopa Ühenduste Komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud Eesti Vabariigis põllumajanduse ja maaelu arendamise liitumiseelse programmi mitmeaastase rahastuslepingu ratifitseerimise seaduse § 9 lg 4 teises lauses ei ole nimetatud halduskohut, vaid lihtsalt kohut. Ka olemuslikult ei ole tegemist mitte halduskohtu, vaid maakohtu pädevusse kuuluva vaidlusega. Alusetust rikastumisest kui eraõigussuhtest tulenev vaidlus lahendatakse tsiviilkohtumenetluses.
HKMS § 7 lg-s 4 sätestatud kohtusse pöördumise õiguse kasutamiseks peab eriseadusest selgelt tulenema, et silmas peetakse halduskohut. Euroopa Ühenduste Komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud Eesti Vabariigis põllumajanduse ja maaelu arendamise liitumiseelse programmi mitmeaastase rahastuslepingu ratifitseerimise seaduse § 9 lg 4 teises lauses ei ole nimetatud halduskohut, vaid lihtsalt kohut. Ka olemuslikult ei ole tegemist mitte halduskohtu, vaid maakohtu pädevusse kuuluva vaidlusega. Alusetust rikastumisest kui eraõigussuhtest tulenev vaidlus lahendatakse tsiviilkohtumenetluses.
Ka juhul, kui isiku alusetu rikastumine toimus avalik-õigusliku suhte raames, saab haldusorgan isikule aluseta üleantud asja või raha tagastamist nõuda Riigivastutuse seaduse § 22 lg 3 kohaselt eraõiguses sätestatud alustel ja korras. Riigikohtu 10.03.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-17-03, millega lahendati Eesti Vabariigi hagi Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse alusel makstud toetuse tagasinõudmiseks, leiti samuti, et seadusandja on pidanud vajalikuks jätta maa- ja linnakohtu pädevusse vaidlused, kus avaliku võimu kandja nõuab isikult avalik-õiguslikus suhtes õigusliku aluseta üleantu või säästetu tagastamist.
|
| 3-3-1-41-00
|
Riigikohus |
31.10.2000 |
|
Avalik võim on õigustatud tegutsema üksnes siis, kui seadus annab selleks volituse. Avaliku võimu sekkumine eraõiguslikku sfääri saab toimuda seadusega kindlaks määratud tingimustel ja ulatuses. Seaduslikkuse põhimõtte kohaselt peavad kõik haldusorganite poolt antud õigusaktid olema kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.
Tööinspektoril ei ole võimalik kohaldada riiklikku sundi Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktide reguleerimisalast väljapoole. Samas pole aga välistatud TTOS § 26 lg 4 p 2 alusel ettekirjutuste tegemine muudes töösuhteid reguleerivates õigusaktides sisalduvate nõuete mittetäitmise korral, kui sellega rikutakse töökeskkonna suhtes esitatavaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid või takistatakse nõuetekohast tegevust tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja vastava tegevuse korraldamist.
Tööinspektor peab igal sunni rakendamise juhul kindlaks tegema, millistest õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumisega on tegemist ning millisest õigusaktist tuleneb tööinspektsiooni pädevus järelevalve teostamiseks ja sunni kohaldamiseks.
|
Facebook
Twitter