3-24-660/18
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.03.2025 |
|
VangS § 48 lõikest 1 tulenevalt lasub vanglal avalik-õiguslik kohustus tagada kinnipeetavale reaalne võimalus teha sisseoste ja halduskohtu pädevuses on kontrollida selle kohustuse täitmist. Nimetatud kohustus hõlmab ka sisseostetavale kaubale juurdehindluse tegemist. Lubatavast juurdehindluse määrast sõltub see, kas kinnipeetaval on ka tegelikult võimalik sisseoste teha. Juurdehindlus ei tohi olla ebaproportsionaalselt suur. Vanglal säilib nimetatud avalik-õiguslik kohustus ka siis, kui kaupa müüb vanglas eraisik. Sel juhul on vanglal võimalik reguleerida sisseostetavale kaubale juurdehindluse tegemist eraisikuga sõlmitud lepingus (vt RKEKo nr 3-3-1-48-12, p-d 9–11). (p 8)
Nii kauba juurdehindlusele kui ka kättetoimetamise kulule seatud piir 20% turuhinnast on ette nähtud selleks, et tagada kinnipeetavatele tegelik võimalus osta vangla poest kaupa. Tegemist ei ole müügilepingust tulenevate kohustuste üle peetava vaidlusega. Halduskohus peab kindlaks tegema, kas vangla on rikkunud VangS § 48 lõikest 1 tulenevat tagamiskohustust. Sealjuures tuleb iga kauba juurdehindlust arvestada eraldi, kuna selle kaudu tagatakse kinnipeetavatele reaalne võimalus osta kaupu (RKEKo nr 3-3-1-48-12, p-d 13 ja 14). (p 9)
Kuna vangla peab tagama kinnipeetavale sisseostude tegemise reaalse võimaluse, peab ta kontrollima teenuse osutamise vastavust vangistust reguleerivatele õigusaktidele (sh hindade kooskõla VangS § 48 lõike 1 kolmanda lausega). (p 10)
|
3-22-653/97
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.02.2025 |
|
Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) preambula kohustab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. PS § 6 järgi on riigikeel eesti keel ja § 52 lg 1 kohaselt ka asjaajamise keel. HMS § 20 lg 1 kohaselt on haldusmenetluse keel eesti keel ning võõrkeeli võib haldusmenetluses kasutada üksnes KeeleS-s sätestatud korras (HMS § 20 lg 2). HMS § 21 lg 1 kohaselt kaasatakse menetlusosalise taotlusel asja menetlemisele tõlk, kui menetlusosaline või tema esindaja ei valda keelt, milles asja menetletakse. Sama sätte lõike 2 esimene lause sätestab, et tõlgi kaasamise kulud katab tõlgi kaasamist taotlenud menetlusosaline, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti või kui haldusorgan ei otsusta teisiti. Ka KeeleS § 10 lg 1 rõhutab eesti keele tähtsust riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse asjaajamises. KeeleS § 12 lg-st 1 tuleneb riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse asutusele kaalutlusõigus selleks, et nõuda neile esitatud võõrkeelse avalduse või muu dokumendi tõlget selle esitajalt. (p 12)
Viidatud sätted kehtestavad menetluskorra, kus suhtlus haldusorganiga toimub reeglina eesti keeles. Isik ei saa eeldada, et tema võõrkeelne pöördumine haldusorgani kulul igal juhul tõlgitakse. Võõrkeelse pöördumise tõlkekulud tuleb üldjuhul kanda isikul endal. Suhtlus saab toimuda muus kui eesti keeles erandlikel juhtudel. Seetõttu võib haldusorgan ka menetlusosaliselt nõuda, et avaldused esitatakse eesti keeles, st haldusorganil ei ole üldjuhul kohustust korraldada nende tõlkimist, eriti veel asutuse kulul. Eesti keele kaitse ja kasutus on sätestatud põhiseadusliku eesmärgina ja riigivõim peab kindlustama selle eesmärgi saavutamise. Eesti keele kasutust tagavate sammude astumine on põhiseaduslikult õigustatud (vt ka RKPJKm nr 3-4-1-1-98, osa II). Samuti tuleneb PS §-st 6, et asutused ei pea tegema ilma tungiva vajaduseta kulutusi võõrkeelsele asjaajamisele. (p 13)
Samas ei olnud seadusandja eesmärgiks täielikult välistada ametiasutuste poole pöördumine võõrkeeles. KeeleS § 12 lg 1 kohaldamisel tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2; RKHKm nr 3-20-1214/98, p 9). Esmajoones tuleb arvestada avalikku huvi, et asjaajamine ametiasutustes toimuks eesti keeles kui riigikeeles. Isiku huvi võõrkeelseks asjaajamiseks on seda väiksema kaaluga, mida vähem kõnealune haldusmenetlus tema subjektiivseid õigusi puudutab. Samuti on asjakohane arvestada kuludega, mis tekiksid haldusorganile, kui ta tõlgiks avalduse või dokumendi ise. Seejuures saab arvesse võtta ka seda, millise avaliku võimu kandjaga on tegemist ja kuidas selle eelarve kujuneb, st kelle kanda vastavad kulud kokkuvõttes jäävad (p 9). Võttes arvesse riigikeele nõude olulisust, pidas kolleegium viidatud asjas nr 3-20-1214/98 tõlkimisest keeldumisel mh piisavaks haldusorgani põhjendust, et pöördumine ei riiva isiku subjektiivseid õigusi (p 11). (p 14)
Isiku õiguste kaitse seisukohalt väheoluliste pöördumiste puhul võib puududa vajadus tõlkeks ka juhul, kui isik ei oska eesti keelt või see on vähene või isikul ei ole rahalisi vahendeid, et tõlke eest tasuda. Silmas tuleb pidada vajadust hoida kokku riigi kulusid (nt RKÜKo nr3-4-1-1-14, p 114). Üksnes kulude kokkuhoiu argumendiga ei saa siiski jätta võõrkeelset pöördumist tõlkimata olukorras, kus see on isiku õiguste kaitse seisukohalt oluline või kui selle tingivad muud kaalukad asjaolud. Eelnev ei tähenda, et haldusorgan ei võiks tõlkevajaduse hindamisel võtta arvesse täiendavaid asjaolusid. Nendeks kaalutlusteks võivad olla näiteks isiku taust ning side Eestiga, varasem võimalus keelt omandada või majanduslik võimekus tasuda tõlkekulude eest. (p 15)
VSKE sätestab kinnipeetavate võõrkeelsete pöördumiste tõlkimisele erisätted üksnes võõrkeelsete kahju hüvitamise taotluste ning vaiete osas (VSKE § 491). Seejuures saab normis nimetatud pöördumiste korral vangla keelduda nende tõlkimisest üksnes juhul, kui kinnipeetaval on endal tõlke korraldamiseks piisavalt raha, kuid ta keeldub selle kasutamisest, ning kinnipeetava keeletase ei võimalda vangla poole pöörduda eesti keeles (VSKE § 491 lg 5). Säte seab seega nende pöördumiste tõlkimisele rangemad nõuded. (p 16)
Muudel juhtudel kohalduvad kinnipeetavate pöördumistele käesolevas otsuses kirjeldatud HMS ja KeeleS sätted (VangS § 11 lg 1). Vanglas kinni peetavate isikute pöördumiste tõlkevajaduse üle otsustamisel tuleb lisaks käesoleva otsuse p-s 15 kirjeldatud kaalutlustele täiendavalt arvestada sellega, et vanglas viibimise kestel tuleb isikul kõigis tema kinnipidamist puudutavates küsimustes pöörduda esmajärjekorras kirjalikult vangla poole (VangS § 11 lg 4). Kinnipeetava suhtlemisel vanglaga võib tema pöördumistel olla õiguste riivele teistsugune mõju kui väljaspool kinnipidamisrežiimi. Lisaks võivad kinnipeetava võimalused enda võõrkeelsete avalduste tõlkimiseks olla piiratud. Nii näiteks ei ole kinnipeetavatel võimalik kasutada internetis vabalt kättesaadavaid tõlkeprogramme. Iga kinnipeetava mistahes pöördumine ei pruugi olla õiguste teostamise seisukohast olulise kaaluga. Näiteks ei riiva eelduslikult isiku õigusi võrdväärselt üheltpoolt võimalus esitada võõrkeeles märgukiri ja teisalt taotlus VangS-s kinnipeetavatele ette nähtud soodustuse või hüve kasutamiseks. (p 17)
Isiku keeleoskus võib selle tasemest sõltuvalt võimaldada erineva tähtsusega pöördumiste esitamist. Kinnipeetava üksikud eestikeelsed pöördumised ei pruugi veenvalt kinnitada tema piisavat eesti keele oskuse taset keerukate, õiguskaitse seisukohast oluliste avalduste esitamiseks. Teisalt võivad need viidata kinnipeetava piisavale keeleoskusele lihtsamate või väheoluliste pöördumiste esitamiseks. Pole välistatud, et riigikeeleoskus madalamal tasemel võimaldab kinnipeetaval esitada lihtsamaid pöördumisi, nt märgukirju. Neid asjaolusid pole vangla lähemalt analüüsinud. Vangla järeldus, et kaebaja oskab piisavalt eesti keelt, oli ennatlik, kuid see ei saanud mõjutada asja otsustamist. Kui kohtule on kahtlusteta selge, et kaalutlusviga ei saanud kaasa tuua teistsugust tulemust, võib kohus jätta hoolimata kaalutlusveast haldusakti tühistamata (vt ka RKHKo nr 3-15-2221/33, p 13). (p 20)
|
3-22-2022/37
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2024 |
|
Üldjuhul kohaldub vangla tegevusele vangistuse täideviimisel IKS, mille aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a direktiiv 2016/680 (nn õiguskaitseasutuste direktiiv). See on nii aga vaid juhul, kui vangla tegutseb konkreetses õigussuhtes isikuandmete töötlemisel õiguskaitseasutusena. Kui vangla töötleb isikuandmeid väljaspool karistuse täideviimise ülesande täitmist, tuleb järgida IKÜM-is sätestatut, kusjuures IKÜM ja direktiiv suhestuvad reegel-erand põhimõttel. Vanglateenistujale juurdepääsu võimaldamine kinnipeetava ja psühholoogi vaheliste vestluste kokkuvõtetele ning kokkuvõtetes kirjeldatud isikuandmete esitamine kinnipeetava iseloomustuses enne tähtaega vabastamise menetluses maakohtule, on selgelt osaks karistuse täideviimisest, millele kohaldub IKS ja seega RVastS. (p-d 17 ja 20)
Kinnipeetav võib üldjuhul lähtuda eeldusest, et tema ja psühholoogi vaheline vestlus on ravi eesmärgil peetav konfidentsiaalne vestlus. Kui vestlus toimub karistuse täideviimise eesmärgil, tuleb vanglal sellest teavitada kinnipeetavat talle arusaadaval viisil ja veenduda, et kinnipeetav seda ka mõistab. (p 22.3)
Kui vestlused psühholoogiga on psüühika- ja käitumishäirete ravi osaks, võib psühholoog olla VÕS § 768 lg 1 mõttes tervishoiuteenuse osutamisel osalevaks isikuks, kellele laieneb patsiendisaladuse hoidmise kohustus (kehtiva TTKS-i järgi võib ta eelduste täidetusel olla ka tervishoiutöötaja). (p 22.4)
|
3-21-939/64
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.04.2024 |
|
Ohjeldusmeetme kasutamisele eelnev hinnang on prognoosotsus ning asjaolul, kuidas isik saatmisel tegelikult käitus, ei ole seetõttu määravat tähtsust. Oluline on hinnata ohjeldusmeetme kasutamise vajadust enne saatmise algust ning lähtuda tuleb saadetavale koostatud riskihinnangust, saateautost, sihtkohast ja erakorralise saatmise puhul ka saadetava tervislikust seisundist. Ohjeldusmeetmete kohaldamise vajadust tuleb hinnata saatmise jooksul ka siis, kui asjaolud saatmise kestel oluliselt muutuvad. (p 23)
VangS § 70 lg 2 piirang tähendab, et ohjeldusmeedet ei tohi kasutada üle 12 tunni järjest, kasutamises tuleb seejärel teha piisav/mõistlik vaheaeg. Kui asjaolud (nt kinnipeetava käitumisest, terviseseisundist ja viibimiskohast lähtuv riskihinnang) saatmise vältel ei muutu, pole ka ohjeldusmeetme kohaldamise uueks hindamiseks vajadust. Meetme kasutamise lõpetamiseks erandjuhul saatemeeskonna ülemale otsustusõiguse andmine (vt Justiitsministri 20. veebruari 2019. a määruse nr 3 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 15 lg 4) on sellises olukorras piisav, et tagada ohjeldusmeetme asendamine proportsionaalsema meetmega, kui ilmneb näiteks kinnipeetava terviseseisundi halvenemine või muud olulised asjaolud. (p 26)
|
3-22-2321/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.02.2024 |
|
Kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõue kohaldatav üksnes siis, kui seadus näeb konkreetset liiki nõude kohtueelseks lahendamiseks korra ette (vt tuvastamiskaebuse kohta RKHKm nr 3-3-1-39-13, p 12). Tulenevalt HMS § 71 lg-st 1 on vaideõigus isikul, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist (TTKS § 2 lg 1). Niisugune tegevus ei ole ka vanglas HMS § 2 lg-s 1 kirjeldatud haldustegevuseks. Meditsiinilise abivahendi väljastamise vajadust hinnatakse vanglas eraõiguslikus suhtes (vt RKEKm nr 3-17-1076/30, p 10). Seega pole HMS § 71 lg-st 1 tulenevalt võimalik arsti tegevuse peale vaiet esitada. (p-d 7, 8 ja 10)
|
3-23-1543/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.01.2024 |
|
Kui kohtu tegevuse tõttu on tekkinud segadus kas kaebaja on riigilõivust vabastatud või mitte, siis tuleb riigilõivu tähtaegselt tasumata jätmisel kohtul kaaluda kaebajale riigilõivu tasumiseks uue tähtaja määramist. (p 13)
|
3-22-1679/23
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.11.2023 |
|
Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (RKHKo nr 3-3-1-17-12, p 7 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel riivatud. (p 12)
Kinnipeetava poolt vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele kehtib kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kord (VangS § 11 lg 8 ja HKMS § 47 lg 1). See tähendab, et kinnipeetaval tuleb esmalt esitada kahju hüvitamise taotlus vanglale ning selle rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätmise korral on tal võimalik pöörduda kaebusega halduskohtu poole. Vanglale esitatud taotluse ning kohtule esitatud kaebuse nõue ning alus peavad kattuma. RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna (vrd RKHKo nr 3-3-1-64-14, p 15 ja seal viidatud varasem praktika). Kaebajal ei ole kohtumenetluses üldjuhul õigust nõuda sellise kahju hüvitamist, mille hüvitamist kohtueelses menetluses ei taotletud. Seetõttu tuleb kohtul kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (vt ka RKHKo nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13)
Kinnipeetav ei pea kahju hüvitamise taotluses ega kaebuses kvalifitseerima vangla tegevust konkreetse RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve riivena. Seda, kas ja millist RVastS § 9 lg-s 1 märgitud õigust isikule tekitatud kahju riivab, peavad kahju hüvitamise taotluses kirjeldatud tagajärgedest lähtudes otsustama kahjunõuet lahendav haldusorgan ja kohus. Kohus on kahjunõude läbivaatamisel seega seotud kahju hüvitamise taotluses kahjuna kirjeldatud tagajärgedega, mitte aga kaebaja õiguslike väidetega ühe või teise õiguse riive kohta (vt ka RKHKo nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13)
Õigust kohaldab kohus ise (vt ka HKMS § 158 lg 1). Lisaks on ebapiisavate juriidiliste teadmiste ja kogemustega menetlusosalise õiguste kaitseks halduskohtumenetluses sätestatud kohtu uurimis- ning selgitamiskohustus (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5), mis peavad tagama selle, et kaebaja ei jääks üksnes kaebuse sõnastamise tõttu ilma enda põhiseaduslikust õigusest kohtulikule kaitsele (vrd ka RKHKm nr 3-3-1-27-05, p 13). Eeldatavalt nõrgema menetlusosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem (vt RKHKo nr 3-3-1-49-01, p 5). (p 14)
Kohus ei pea hakkama sisustama kahju hüvitamise nõuet tervikuna kaebaja eest. Kaebaja määrab kaebuse esitamisel ära kaebuse nõude ja aluse (põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse) ning piiritleb sellega vaidluse eseme (HKMS § 41 lg 1; HKMS § 38 lg 1 p-d 5 ja 7). Tagajärgede kohta, mida kaebaja pole kaebuses ära näidanud, ei saa kohus otsust teha (vt RKHKo nr 3-19-1565/46, p 26). (p 15)
Kehtiv menetlusseadustik näeb ette võimaluse menetleda ühe haldusasja raames mitut omavahel seotud nõuet (HKMS § 37 lg 3). Kaebuse nõuet ja alust saab HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud tingimustel muuta ka kohtumenetluse kestel. Kaebuse muutmine ning täiendavate nõuete esitamine eeldab siiski kaebaja sellekohast avaldust. Kohus ei saa lahendada nõudeid, mida pole haldusasjas esitatud (HKMS § 2 lg 3). (p 25)
Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (vt RKHKo nr 3-17-1503/36, p 17 ja seal viidatud Riigikohtu varasem praktika). Pole välistatud, et VangS § 69 lg 1 ja lg 2 alusel eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega kaasneb samaaegselt ka inimväärikuse alandamine, kuid seda ei saa järeldada üksnes liikumispiirangute kohaldamisest, vaid selleks peavad isikule kaasnema täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (vt RKHKo nr 3-3-1-93-09, p 11). (p 16)
Isiku õigust pöörduda enda õiguste kaitseks kohtusse kaitseb PS § 15 lg 1 esimene lause, mis peab igaühele tagama lünkadeta õiguskaitse enda subjektiivsete õiguste rikkumise korral. Säte ei välista vaidluse lahendamiseks kohustusliku kohtueelse korra kehtestamist. Kohustuslik kohtueelne menetlus ei riku kohtusse pöördumise garantiid, kui see menetlus ei kesta ülemäära kaua ning kohtueelse menetluse tulemi vaidlustamine kohtus on tagatud (vrd ka RKPJKm nr 3-4-1-5-04, p 22). (p 19)
|
5-23-35/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
06.11.2023 |
|
Kuigi konkreetse normikontrolli algatanud kohtus tuli kohaldada üksnes vaidlusaluse normi ühte osa (kinnisest vanglast avavanglasse paigutamine), oli ka normi teine osa (kinnisest vanglast kinnise vangla avavangla osakonda paigutamine) samadel põhjustel põhiseadusega vastuolus ning selle kehtima jäämine tekitaks õigusselgusetust ning uusi võimalikke kohtuvaidlusi. (p 42)
Normi erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega paremini kooskõlas olevat tõlgendust (viimati RKPJKo nr 5-23-16/15, p 44). Sellest põhimõttest tuleb aga juhinduda üksnes siis, kui normil on mitu tõlgendusvõimalust (nt selles kasutatud sõnade mitmeti mõistetavuse tõttu). Eesmärk saavutada põhiseaduspärane olukord ei õigusta haldusorganit või kohut eirama kohaldatava normi selget sõnastust. Nõue austada kehtiva õigusnormi sõnastust tuleneb lõppkokkuvõttes demokraatia põhimõttest. Kui normi tekst ei võimalda põhiseaduspärast tõlgendust, on normi andjal võimalik seda muuta või normi kohaldamise üle tekkinud vaidlust lahendaval kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Samuti tuleb silmas pidada, et normi põhiseaduspärane tõlgendamine ei tooks kaasa õigusselgusetust. (p 34)
PS § 3 lõike 1 esimeses lauses väljendatud seaduslikkuse põhimõte nõuab, et alamalseisev õigusakt peab olema kooskõlas kõrgema õigusega. Seaduslikkuse põhimõte avaldub ka PS § 94 lõikes 2, mille kohaselt minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Haldusmenetluse seadus täpsustab, et haldusmenetluses võib isiku õigusi piirata ainult seaduse alusel ning määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas selle piiride, mõtte ja eesmärgiga. (p 27)
Termini „kord“ tõlgendamisel on Riigikohtu praktikas järjekindlalt leitud, et see saab tähendada üksnes menetluslike ja tehniliste küsimuste reguleerimist. Menetlus võib siiski hõlmata ka norme selle kohta, kuidas seaduses sätestatud sisulised tingimused välja selgitatakse. (p 41)
Määruses elamisloa olemasolu imperatiivse nõude sätestamisega on minister läinud kaugemale oma volituse piiridest ehk menetlusliku küsimuse reguleerimisest. Elamisloa olemasolu ei ole üksnes üks asjaolu, mis kogumis teistega võib vanglal aidata hinnata seda, kas kinnipeetav võib toime panna uusi õigusrikkumisi (sh kinnipidamisasutusest põgenemise) või mitte. Minister on kirja pannud reegli, mille kohaselt on põgenemisoht piisavalt välistatud üksnes nende kinnipeetavate puhul, kellel on avavanglasse paigutamise taotlemise ajal olemas elamisluba. See ei võimalda aga sisuliselt hinnata tegelikku põgenemisohtu ehk uute õigusrikkumiste toimepanemise ohtu, mille hindamist VangS § 20 lõige 1 nõuab. Seda eelkõige põhjusel, et kinnipeetav võib saada avavanglas viibides või sealt vabanedes elamisloa, samuti võib tal olla pärast kinnipidamisasutusest vabanemist õigus Eestis viibida muul õiguslikul alusel. Täitmisplaani § 17 lõike 2 punkt 5 välistab ka nende välismaalastest kinnipeetavate avavanglasse paigutamise või seal viibimise, kelle puhul sellist põgenemisohtu, mida minister vältida on soovinud, tegelikult ei ole. (p 42)
Kinnipeetava õigus kanda karistust avavanglas ei tulene vahetult põhiseadusest. Vangistus on kuriteo toimepanemise eest kohtu mõistetav karistus, mis piirab põhiõigust vabadusele. Vangistuse kui vabaduse piirangu alused ja kord peavad olema sätestatud seaduses ning kinnipeetaval on õigus sellele, et tema vangistuse täideviimisel lähtutaks seadusest. Kuivõrd seadusandja on näinud ette võimaluse, et vangistus viiakse täide avavanglas, ning sätestanud selleks vajalikud normid, on kinnipeetaval õigus sellele, et seadust järgitakse ka avavanglasse paigutamisel. (p 28)
VMS § 43 lõike 1 punkti 5 kohaselt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. VMS § 43 lõike 3 järgi on Eesti kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus VMS § 43 lõike 1 punktis 5 sätestatud seaduslik alus ning neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud välismaalaste seaduses ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Samuti annab välismaalaste seadus kinnipidamisasutuses viibivale kinnipeetavale, vahistatule või arestialusele õiguse Eestis töötada kinnipidamisasutuses viibimise ajal (VMS § 105 lõige 1). VangS § 181 kohaselt on vanglas kinnipidamise õiend kinnipeetava isikut tõendav dokument (lõige 1) ning sellega saab kinnipeetav tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust (lõige 3). (p 30)
Nii kinnine kui avavangla on kinnipidamisasutus VMS § 43 lõike 3 tähenduses. Seega ei pea avavanglas viibimiseks olema välismaalasest kinnipeetaval elamisluba, vaid tema õigus Eestis ajutiselt viibida tuleneb seadusest. Ühtlasi ei ole PPA-l kohustust anda kinnipeetavale elamisluba ainuüksi seetõttu, et kinnipeetav viibib avavanglas või soovib taotleda sinna ümberpaigutamist kinnisest vanglast. Kui välismaalasel on seadusest tulenev õigus Eestis viibida, puudub üldjuhul põhjus talle elamisloa andmiseks ja tema elamisloa taotlus jääb läbi vaatamata (VMS § 219 lõike 1 punkt 6). (p 31)
VangS § 20 lõike 3 sõnastusest tuleb järeldada, et seadusandja ei ole volitanud ministrit kehtestama avavanglasse paigutamise sisulisi tingimusi, vaid üksnes menetlust. Seejuures saab minister mh sätestada menetlusnorme seaduses sätestatud avavanglasse paigutamise eelduse – uute kuritegude toimepanemise ohu – väljaselgitamiseks. (p 41)
Täitmisplaani § 17 lõike 2 punktis 5 elamisloa olemasolu imperatiivse nõude sätestamisega on minister läinud kaugemale oma volituse piiridest ehk menetlusliku küsimuse reguleerimisest. Elamisloa olemasolu ei ole üksnes üks asjaolu, mis kogumis teistega võib vanglal aidata hinnata seda, kas kinnipeetav võib toime panna uusi õigusrikkumisi (sh kinnipidamisasutusest põgenemise) või mitte. Minister on kirja pannud reegli, mille kohaselt on põgenemisoht piisavalt välistatud üksnes nende kinnipeetavate puhul, kellel on avavanglasse paigutamise taotlemise ajal olemas elamisluba. See ei võimalda aga sisuliselt hinnata tegelikku põgenemisohtu ehk uute õigusrikkumiste toimepanemise ohtu, mille hindamist VangS § 20 lõige 1 nõuab. Seda eelkõige põhjusel, et kinnipeetav võib saada avavanglas viibides või sealt vabanedes elamisloa, samuti võib tal olla pärast kinnipidamisasutusest vabanemist õigus Eestis viibida muul õiguslikul alusel. Täitmisplaani § 17 lõike 2 punkt 5 välistab ka nende välismaalastest kinnipeetavate avavanglasse paigutamise või seal viibimise, kelle puhul sellist põgenemisohtu, mida minister vältida on soovinud, tegelikult ei ole. (p 42)
|
3-21-884/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.09.2023 |
|
Tartu Vangla direktori otsus lõpetada vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused ja kõik kinnipeetavate saatmised (sh saatmised jalutuskäigule) koroonapandeemia ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu tõttu Eestis oli ennetav meede. Ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel saab arvestada üksnes neid asjaolusid, mis olid või pidid olema haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (vt RKHKo nr 3-19-1838/48, p 20). Koroonapandeemia algusfaasis oli koroonaviiruse ja sellest põhjustatud koroonahaiguse teaduslikus käsitluses iseäranis palju ebakindlust ja määramatust. (p 23)
Võttes arvesse piirangu kohaldamise ajal teada olnud ebapiisavaid andmeid koroonaviiruse omaduste ja selle leviku kohta ning selle põhjustatud koroonahaiguse kulgemise kohta, ei saanud vangla olla esimese haiguspuhangu ajal kindel, et värskes õhus jalutuskäigu võimaluse pakkumine üle päeva või muul sagedusel oleks olnud piisavalt tõhus meede kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitsmiseks ning seeläbi vangla julgeoleku tagamiseks. Vangla kehtestas vaidlusaluse piirangu haiguspuhangu ajal, mil risk haiguse levimiseks oli tavapärasest kõrgem. Seetõttu võis vangla järeldada, et jalutusboksidesse viimine oleks tõstnud oluliselt kinnipeetavate ja vanglaametnike nakatumise riski. Sellise erakordse ja ebamäärase olukorra puhul ei saa vanglale ette heita rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustest hälbimist ja suuremat riski arvesse võttes rangemate piirangute kasutamist. (p 25)
VangS § 55 lg-s 2 sätestatud värskes õhus jalutamise õiguse äravõtmine 44 päevaks ei ole kinnipeetava õiguste väheintensiivne riive. (p 26)
VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õiguse viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas piiramise aluseid ei ole samas normis ette nähtud. (p 17)
Eeltoodust ei saa aga järeldada, et VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õigus oleks absoluutne. VangS § 41 lg 2 järgi võib kohaldada konkreetse seadusest tuleneva piirangu puudumise korral selliseid kinnipeetavate õiguste piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel (vrd RKHKo nr 3-19-1838/48, p 18 jj). Ei saa olla kahtlust, et ka nakkushaiguse epideemiline levik võib ohustada vangla julgeolekut. Vanglas viibivate isikute massilise haigestumise korral koroonahaigusesse oleks ohtu sattunud vangla toimimine ning kõigi vanglas viibivate isikute elu ja tervis. Üldise aluse (VangS § 41 lg 2) kohaldamine kinnipeetavale seadusega ette nähtud õiguste piiramiseks saab olla erandlik ja lühiajaline. (p 17)
Koroonapandeemia algusfaasis võib pidada piisavaks seda, et vangla kaalus iga kahe nädala tagant, kas jätkata piirangu kohaldamist, ning loobus jalutamispiirangust epidemioloogilise olukorra paranemisel, kui leevendati piiranguid ka ühiskonnale laiemalt. (p 28)
Kuigi kinnipeetavate päevaaegset liikumis- ja suhtlemisvabadust kambrite või osakondade kaupa on võimalik piirata VangS § 8 lg 2 alusel, ei näe säte ette võimalust piirata VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õigust. Seega peab nimetatud õigus olema tagatud ka kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisel. (p 17)
|
3-20-1629/73
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.06.2023 |
|
Eesti keele õppimist vanglas reguleerib VangS § 34 lg 4. Seadus ei kohusta eesti keele õppimise motiive põhistama. (p 10)
Vangistusseadus ei sätesta eesti keele õppimisele täiendavaid nõudeid, sh ei pea keeleõpe olema ette nähtud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas ega johtuma tema arenguvajadustest. Samuti ei seo seadus eesti keele õpet VangS § 34 lg-s 1 loetletud hariduse omandamise võimaldamise konkreetsete eesmärkidega ega kinnipeetava resotsialiseerumise eesmärkidega laiemalt. (p 11)
VangS § 34 lg-st 4 tulenevad kinnipeetava subjektiivne õigus eesti keelt õppida ja vangla kohustus keeleõppes osalemise võimalus tagada. Vanglal puudub üldjuhul selles küsimuses kaalutlusõigus, s.o vangla ei saa valida, kas eesti keelt mittevaldavale kinnipeetavale keeleõpet lubada või mitte. (p 12)
Eesti keel on asjaajamise keel. Isiku õigused võivad jääda kaitseta olukorras, kus vangla küll nõuab eestikeelseid pöördumisi, kuid seejuures keeldub keeleõpet tagamast. (p 13)
Eesti keele õppes osalemise piiramine võib olla asjakohane eriliste asjaolude ilmnemisel (nt süstemaatiline kinnipeetavast tingitud keeleõppe katkemine, ebamõistlikult lühike ajavahemik keeleõppe tagamisest keeldumise ja kinnipeetava uue samasisulise taotluse vahel, kinnipeetavast lähtuv oht kogumis muude teguritega). (p-d 14-16)
|
1-18-9392/78
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.06.2023 |
|
Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisulised eeldused – vt RKKKm nr 1-09-3703/83, p 9. (p 9)
Kui kinnipeetaval puuduvad avavanglas kantud karistuse jooksul rikkumised, peavad vabastamata jätmise määruses olema toodud selged põhjendused, millised kuriteo toimepanemise asjaolud ja/või isikut ja/või tema elukäiku iseloomustavad andmed viitavad uute kuritegude toimepanemise riskile, mis väljaspool avavanglat elektroonilise valve tingimustes võiks kardetavasti ja senisest suurema tõenäosusega siiski realiseeruda. (p 11)
Puhtsüdamlik kahetsus ei eelda seda, et teo toimepanija aktsepteerib vastuvaidlematult kõiki süüdistuse väiteid. Isik võib siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge, viidates samal ajal näiteks kannatanu rollile toimunus. (p 12)
KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegades väljendub seadusandja abstraktne kriminaalpoliitiline hinnang sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav ka pikaajalise vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seetõttu ei saa süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada karistuse üldpreventiivse eesmärgiga (RKKKm nr 1-09-14104/142, p 20). (p 13)
Reeglina saab VangS § 20 lg 1 kohaselt kinnipeetava paigutada avavanglasse alles reaalse vangistuse lõppfaasis (vrd KarS § 76 lg d 1 ja 2) ning seda vaid juhul, kui on piisavalt alust uskuda, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Ümberpaigutamise otsuse tegemisel võetakse muu hulgas arvesse, kas isikul on distsiplinaarkaristusi, kas ta on põgenemiskalduvusega või vajab tugevdatud järelevalvet (vt justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg 2). (p 11)
|
3-20-2194/34
|
Riigikohtu halduskolleegium |
03.03.2023 |
|
Vangistusseaduses ega muudes õigusaktides ei ole määratletud seda, millal enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuleb ta töövõimelisus kindlaks teha. Ajalist määratlust ei ole võimalik tuletada ka VangS § 37 lg 3 sõnastusest. VangS § 37 lg-s 3 sätestatud kohustu ei muutu sisutühjaks, kui tõlgendada sätet nii, et arst ei ole kohustatud kinnipeetava töövõimet hindama vahetult enne tööle määramist. Seadusandja eesmärgiks õigusnormi kehtestamisel võib pidada eelkõige seda, et enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuvastaks tema põhimõttelise töövõimelisuse meditsiiniteadmistega isik. Töötamine ei ole üldjuhul ohtlik tegevus, mis eeldaks igakordset arstlikku kontrolli vahetult enne tööle määramist (vrd nt RKHKo nr 3-19-2164/40, p 18.1). Tegemist on üldise ennetava töövõime tuvastamisega, et vangla teaks, kas ja millistele töödele on võimalik kinnipeetavat määrata (vt ka justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 3 p 1, justiitsministri 7. veebruari 2007. a määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 2). (p 10)
Kinnipeetava tööle määramisel võib tema töövõimelisuse kindlaks teha ainult arst, mitte näiteks vastava erialase kvalifikatsiooniga õde (vt RKHKo nr 3-3-1-53-14, p 15). Tervishoiuteenust osutav õde saab anda kinnipeetava terviseseisundile hinnangu olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramise käskkirja andmisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest (viidatud otsuse p 16). (p 10)
Kinnipeetava tööle määramise käskkirja õiguspärasuse hindamisel ei ole määravat tähtsust sellel, kui pikk ajavahemik jääb VangS § 37 lg 3 alusel antava arsti hinnangu ja tööle määramise käskkirja vahele. Tegemist on käskkirja aluseks oleva tõendiga, mis on teiste tõenditega ümber lükatav (RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 19). Ka vahetult enne tööle määramise käskkirja andmist antud arsti hinnangut, et kinnipeetav on töövõimeline, on võimalik teiste tõenditega ümber lükata (vrd viidatud otsuse p-d 20–21). (p 11)
Ka seitsme kuu tagune arsti hinnang võib tõendada kinnipeetava töövõimelisust, kui enne tööle määramise käskkirja andmist ei ole kinnipeetav välja toonud ja vanglale ei ole muul viisil teada saanud asjaolusid, mis viitaksid, et ta ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (VangS § 37 lg 2 p 3). (p 13)
Selliste asjaolude väljaselgitamiseks tuleb muu hulgas kinnipeetav enne tööle määramise käskkirja andmist ära kuulata (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1, vt ka otsus asjas nr 3 3 1 44-14, p 17). See, et kinnipeetavate tervis on pideva arstliku järelevalve all (VangS § 52 lg 2) ja kinnipeetava tervises toimuvad muutused kajastatakse operatiivselt vangiregistris, ei taga täielikult seda, et vanglal oleks tööle määramise käskkirja andmise hetkel kõik kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemiseks vajalikud asjaolud teada. Seda aitab tagada kinnipeetava ärakuulamine enne tööle määramise käskkirja andmist, mille tulemusena võib muu hulgas selguda, et arst peab kinnipeetava töövõimelisust uuesti hindama. (p 13)
Üldjuhul kohus ise kinnipeetava tervisekaardi andmete alusel kinnipeetava töövõime kohta järeldusi teha ei saa. (p 14)
Kui vangla ei kuulanud kaebajat enne tööle määramise käskkirja andmist ära, peab vangla tõendama, et kaebaja väide ei vasta tõele (vt RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 21, ka RKHKo nr 3-3-1-24-13, p 17). (p 15)
|
3-18-477/73
|
Riigikohtu üldkogu |
15.02.2023 |
|
Üldkogu märgib lisaks, et seadusandja võiks kaaluda kinnipeetavate internetile ligipääsu küsimuse lahendamist süsteemselt ja terviklikult, vältimaks vajadust hinnata ligipääsu vajalikkust kohtutes veebileht-haaval – see koormaks asjatult kohtusüsteemi ja menetlusosalisi ning tooks lõppastmes riigile kaasa põhjendamatuid kulusid. (p 93)
Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohtu üldkogu hindab, peab olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (vt PSJKS § 3 lõike 3 teine lause ja RKÜKo nr 3-18-1672/38 p 23). Säte on asjassepuutuv, kui selle põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt RKÜKo nr 3-4-1-5-02 p 15, nr 3-1-1-5-13 p 19, nr 5-19-29/38 p 49). (p 33)
Kuivõrd VangS § 311 kehtestatud interneti kasutamise keeld välistab kinnipeetavate ligipääsu Ametlike Teadaannete võrguväljaandele ning Riigikohtu veebilehe osadele, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, on VangS § 311 esimene lause haldusasja lahendamisel otsustava tähtsusega säte. VangS § 311 esimeses lauses sätestatud keelu põhiseaduspärasuse korral ei saaks üldkogu kaebaja kohustamiskaebust vastustaja suhtes rahuldada. (p 41)
Ka 24. juulist 2009 kuni 31. juulini 2019 kehtinud VangS § 311 redaktsioonis oli kinnipeetavate suhtes sätestatud üldine interneti kasutamise keeld. Seega tuleb käesoleva kohtuasja lahendamisel lugeda otsustava tähtsusega asjassepuutuvaks sätteks ka eelmainitud VangS § 311 redaktsioon. (p 44)
PS § 44 lõikest 1 tulenevalt on igaühel õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. PS § 44 lõike 1 põhiõiguse kaitsealas on kogu üldiseks kasutamiseks mõeldud teave, „sõltumata selle edastajast ja kandjast, mis on tehtud kättesaadavaks individuaalselt kindlaksmääramata isikute ringile“. Nimetatud põhiõiguse kaitsealasse kuulub ka teave, mille „riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus või mõni avalik-õiguslikke funktsioone täitev isik on oma veebilehel kättesaadavaks teinud (kas vabatahtlikult või seaduses sisalduvat kohustust täites)“ (vt RKÜKo nr 3-3-1-5-09 p 21). (p 47)
PS § 44 lõikega 1 tagatud põhiõigust riivab see, kui riik takistab põhiõiguse kandjal vabalt – s.o valides selleks aja, koha ja viisi – saada üldiseks kasutamiseks levitatavat teavet. PS § 44 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse kandjateks tuleb pidada ka kinnipidamisasutuses karistust kandvaid isikuid, kelle suhtes tuleb kõnesoleva põhiõiguse riivet jaatada, kui juurdepääs veebilehel avalikustatud teabele interneti vahendusel on piiratud (vt RKÜKo nr 3-3-1-5-09 p-d 20-22; RKPJKo nr 5-19-41/9 p 19). (p 48)
PS § 44 lõikega 1 tagatud põhiõigus on demokraalikus ühiskonnas oluline, kuivõrd juurdepääs üldiseks kasutamiseks levitatavale teabele loob eelduse ühiskonnaelus osalemiseks. Kinnipeetavatel aitab juurdepääs nimetatud teabele kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide täitmisele, milleks on kinnipidamisasutuses karistust kandvate isikute taasühiskonnastamine. Lisaks eeltoodule on PS § 44 lõikes 1 sätestatud põhiõigus oluline ka teiste põhiõiguste ja -vabaduste kasutamise seisukohalt. (p 49)
Õigus saada vabalt üldiseks kasutamiseks mõeldud teavet on kaitstud lisaks põhiseaduses sätestatule ka EIÕK artikliga 10 (sõnavabadus) ning seda õigust tuleb austada ka vanglas. Vaatamata sellele, et kinnipeetavate õigus vabadusele EIÕK artikli 5 mõttes on kitsendatud, säilivad neil üldjuhul kõik konventsioonis tagatud inimõigused ja põhivabadused, arvestades vangistusega paratamatult kaasnevaid piiranguid (vt EIKo nr 74025/01: Hirst vs. Ühendkuningriik p 69; EIKo nr 47121/06, 13988/07, 34750/07: Mehmet Resit Arslan vs. Türgi, p 55). (p 51)
Välistades VangS § 311 (esimese lause) kohaselt kinnipeetava interneti kasutamine ning seega juurdepääs vaidlusalustele veebilehtedele, riivatakse PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõigust. Ametlike Teadaannete võrguväljaandes ning Riigikohtu veebilehe osal, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid avaldatakse teavet, mis on käsitatav teabena riigiasutuse tegevuse kohta PS § 44 lõike 2 tähenduses. Seejuures pole oluline, kas riigiasutus avalikustab veebilehel teavet õigusaktidest tuleneva kohustuse täitmiseks või vabatahtlikult. (p-d 53 ja 55)
Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, samuti õiguskorra kaitse (VangS § 6 lõige 1). Kinnipeetava suunamist õiguskuulekale käitumisele peavad toetama vangla tingimused, sh kättesaadavad tegevused ja distsipliin, mis kujundavad kinnipeetavas õiguskuulekaks eluks tarvilikke oskusi, harjumusi ja hoiakuid. Seejuures peab eeltoodu aitama kinnipeetaval taasühiskonnastuda. Õiguskorra kaitse vangistuse täideviimise eesmärgina peab aitama tagada, et süüdimõistetu ei paneks toime uut kuritegu. (p 57)
Taasühiskonnastavat mõju avaldab see, kui kinnipeetavatele on tagatud võimalus saada ligi teabele riigiasutuste tegevuse kohta. Vaidlusalustel veebilehtedel ei avalikustata teavet, mis võiks kahjustada vangistuse eesmärkide täideviimist ning ohustada ühiskonna turvalisust. (p-d 58 ja 59)
PS § 44 lõikest 1 tulenev põhiõigus on tagatud seadusereservatsioonita, mistõttu võivad selle põhiõiguse piiramist õigustada teiste isikute põhiõigused või muud põhiseaduslikku järku väärtused (vt RKÜKo nr 3-1-3-10-02 p 28; RKÜKo nr 3-4-1-19-07 p 23; määrus asjas nr 3-3-1-69-03 p 28). (p 63)
Üldkogu leiab, et antud juhul tuleb PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõiguse riive eesmärgiks pidada sellise vanglavälise suhtlemise takistamist, mis jääb vanglateenistuse kontrolli alt välja. Eeltoodu aitab soodustada vangistuse täideviimise eesmärke, aidates lõppkokkuvõttes kaasa ühiskonna turvalisuse ning riigi sisemise rahu tagamisele. Sisemise rahu kaitse on Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis kajastuv eesmärk ning selline põhiseaduslikku järku väärtus, mis võib õigustada PS § 44 lõikes 1 ilma piiriklauslita tagatud põhiõiguse riivet. PS § 44 lõikest 1 tuleneva põhiõiguse riive eesmärgiks saab praegusel juhul pidada ka riigi raha mõistlikku kasutamist, mida tuleb samuti käsitada riigi sisemise rahu kaitsmise meetmena. (p 65)
PS § 11 teisest lausest tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peab põhiõiguse riive olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Põhiõigust riivav abinõu on sobiv siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive eesmärki toetav meede on vajalik juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Meetme mõõdukust analüüsides tuleb ühelt poolt kaalukausile panna põhiõigusesse sekkumise ulatus ja intensiivsus ning teiselt poolt eesmärgi tähtsus (Riigikohtu praktika alates RKPJKo nr 3-4-1-1-02 p 15). (p 77)
Üldkogul ei ole kahtlust, et VangS § 311 (esimeses lauses) sätestatud interneti kasutamise keeld on eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik. VangS § 311 (esimene lause) välistab ligipääsu vaidlusalustele veebilehtedele ning välistab seeläbi suhtluse, mis jääb vanglateenistuse kontrolli alt välja. PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõigust riivaks aga oluliselt vähem see, kui ligipääs oleks keelatud üksnes vaidlusaluste veebilehtede suhtlust võimaldavale osale, nii nagu näeb ette VangS § 311 teine lause veebilehtede puhul, millele ligipääs on lubatud. See ei välista aga vaidlusaluse abinõu vajalikkust. Kulud kaasneksid nii veebilehel suhtlusvõimaluste piiramise kui ka veebilehele ligipääsu täieliku keelamisega, samuti siis, kui kinnipeetav peaks soovitud veebilehele ligipääsuks esitama taotluse ning vanglateenistus otsustaks ligipääsu üle kaalutlusõiguse alusel. On raske näha abinõu, mis võimaldaks põhiõigust vähem riivates saavutada eeltoodud legitiimseid eesmärke sama efektiivselt. (p 78)
Meetme mõõdukust hinnates tuleb eesmärke pidada kaalukateks. Vanglateenistuse kontroll kinnipeetava vanglavälise suhtluse üle kaitseb teiste isikute õigusi ja vabadusi ning ühiskonna turvalisust. (p 81)
Vaidlusalustele veebilehtedele ligipääsu korral ei ole eeltoodust tulenevalt täiesti välistatud, et kinnipeetavatel võib tekkida võimalus vanglaväliseks suhtluseks. Nimetatud võimalusest tulenevat ohtu vangistuse täideviimise eesmärkidele ei saa aga ühest küljest pidada suureks, samuti on ohu realiseerumine vähetõenäoline. (p 87)
Üldkogu on seisukohal, et vaidlusalustele veebilehtedele ligipääsu tagamine ei ohustaks sellisel määral vangistuse täideviimise eesmärke ja ühiskonna turvalisust. Lisaks ei tooks abinõude rakendamine kaasa riigi raha ebamõistlikku kasutamist. Seega ei leidu antud juhul põhjendust, mis õigustaks PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõiguse riivet. Kuivõrd VangS § 311 (esimesest lausest) tulenev interneti kasutamise keeld ei ole põhiõiguse riive eesmärkide saavutamiseks mõõdukas, on VangS § 311 põhiseadusega vastuolus osas, milles välistab juurdepääsu Riigikohtu veebilehele ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. (p 91)
Üldkogu tunnistab VangS § 311 esimese lause (alates 1. augustist 2019 kehtivas redaktsioonis) põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see välistab kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. Üldkogu tunnistab põhiseadusvastaseks ka VangS § 311 24. juulist 2009 kuni 31. juulini 2019 kehtinud redaktsiooni osas, milles see välistas kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. (p 92)
|
3-19-2164/40
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.02.2023 |
|
Karistuse määramisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele (vt RKHKo nr 3-15-3133/29, p 17 ja seal märgitud viited ning RKHKo nr 3-18-1895/67, p 17). (p 13)
Õiguspäraselt määratud kartserikaristuse täitmisele pööramine, samuti selle täitmine võib osutuda tervislikel põhjustel õigusvastaseks ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist võidakse kohaldada ka muul alusel kui isiku toime pandud korrarikkumise tõttu (VangS § 69 lg 1) (vt ka RKHKo nr 3-19-1837, p 14). (p 25)
Kartserikaristust täide viies tuleb vanglal silmas pidada, et see ei rikuks kinnipeetavate õigust tervise kaitsele PS § 28 mõttes ega kätkeks väärkohtlemise riski PS § 18, EIÕK art 3 ja VangS § 41 tähenduses. Üksikvangistus võib avaldada kahjulikku mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele tervisele. See peab olema põhjendatud ning erakordne abinõu, mille kohaldamisel järgitakse kõiki menetlusnõudeid ning kaitsemeetmeid (vt RKHKo nr 3-18-1895/67, p 23). (p 18.1)
Kartserikaristus ei tohi rikkuda kinnipeetavate õigust tervise kaitsele ega kätkeda väärkohtlemise riski. Eelkirjeldatud kohustusest tulenedes võib kolleegiumi hinnangul vajalikuks osutuda, et vangla konsulteerib meditsiiniosakonnaga ja teeb kindlaks, kas olemasolevat juba kogutud informatsiooni arvestades (nt varasem haiguslugu, isiku vaimne tervis jms, vrd ka VangS § 53 lg 1 p 6, § 37 lg 3) võiks kinnipeetaval olla vastunäidustusi kartserisse paigutamisele. (p 23)
Tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks oma õiguste kaitsmisel on eriline preventiivne huvi. See tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (RKHKo nr 3-17-749/24, p 11; RKHKo nr 3-19-882/22, p 23.1). (p 17)
|
3-20-556/72
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.02.2023 |
|
HKMS § 62 lg 2 esimeses lauses on sätestatud, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Sama lõike teise lause järgi ei ole tõendil asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Sellel alusel saab keelduda tõendi vastuvõtmisest või kogumisest üksnes juhul, kui tõendatava väite kohta oleks kohtu hinnangul asja materjalide hulgas juba piisavalt tõendeid (RKHKo nr 3-19-2072/43, p 19). (p 13)
Vaidlustatud haldusakti andnud isikut saab kohtumenetluses üle kuulata üksnes menetlusosalise vande all ülekuulamise sätete alusel (HKMS § 64 lg 3 teine lause). Muude tõendite olemasolu korral ei ole selline erandlik tõendi kogumise viis tulenevalt HKMS § 64 lg-test 1 ja 2 lubatav. (p 15)
VangS § 64 lg-s 41 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja arvestamisel tuleb VangS § 11 lg 1 kohaselt lähtuda HMS-ist. HMS § 33 lg 1 järgi kohaldatakse haldusmenetluses tähtaegade arvutamisel TsMS-i sätteid. TsMS § 62 lg-s 1 viidatakse omakorda TsÜS-ile, mille § 136 lg 3 järgi saabub kuudes arvutatava tähtaja puhul tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Vastav päev on sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus (RKTKo nr 3-2-1-116-07, p 15 ja RKHKo nr 3-3-1-44-12, p 22). (p 17)
HMS § 10 lg 1 p 4 kohaselt ei või haldusorgani nimel tegutsev isik haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Ei saa välistada, et juhul, kui vanglaametnik on isiklikult distsipliinirikkumisest mõjutatud – nt on tema suhtes kasutatud solvavaid või ähvardavaid väljendeid või žeste –, võib ta olla isiklikult huvitatud kinnipeetava karistamisest. (p 19)
|
3-19-1838/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.01.2023 |
|
Kolleegium leiab sarnaselt ringkonnakohtuga, et kaebaja väljaviimisel tema suhtes ohjeldusmeetmete ja muude julgeolekuabinõude kohaldamine on käsitatav halduse toimingutena haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 mõttes. Toimingule ei kohaldu haldusakti andmisele kohalduvad nõuded, sh HMS §-st 56 tulenev haldusakti põhjendamise kohustus. Toimingu tegemist ei tule ka otsustada eelneva haldusakti andmisega. Julgeolekuabinõu õiguslikul kvalifitseerimisel toiminguks või haldusaktiks ei ole erinevalt kaebaja väidetust määrav mitte see, kas meedet kohaldatakse kaebaja taotlusel või vangla initsiatiivil toimuval väljaviimisel, vaid haldustegevuse sisu (kas eesmärgiks on kaasa tuua õiguslik tagajärg või on tegemist halduse faktilise tegevusega). Samuti ei muutu meetme olemus sellest, kas seda kohaldatakse saatebussi sees või väljaspool bussi. (p 11)
Kohaldatud abinõud, sh suhtluspiirangud, pidid tagama vangla turvalisuse oma kogumis ja koostoimes. Ühelgi kaebaja suhtes kohaldatud julgeolekuabinõul ei olnud garanteeritud tõhusust. Vanglal oli kohustus tagada väljaviimise turvalisus ka olukorras, kus mõni kohaldatud abinõu osutub ebaefektiivseks või langeb ära. Kui kaebajale oleks võimaldatud füüsilist kontakti (nt kätlemist, kallistamist), lähestikku istumist või seismist vanglateenistusele tundmatu isikuga, oleks selle tulemuseks võinud olla nt relva või muu ohtliku eseme üleandmine kaebajale. Ükski kaebaja välja toodud muudest julgeolekuabinõudest ei oleks sellisel juhul suutnud tagada ohutust teistele isikutele. Samuti oleks sel juhul väga tugevasti vähenenud muude julgeolekuabinõude tõhusus kaebaja põgenemise ärahoidmisel. (p 26)
VangS § 46 lg 1 kohaselt, mis kehtis samas sõnastuses ka kaebaja väljaviimise ajal, kannab kinnipeetav vanglariietust, kui samas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses erandi puudumise tõttu oli kaebajal kohustus kanda vanglariietust ka väljaviimise ajal. Asjaolust, et väljaviimise ajal ei olnud justiitsminister kehtestanud VangS § 46 lg 3 alusel määrusega vanglariietuse kirjeldust ja kandmise korda, ei võtnud kaebajalt seda seaduses sätestatud kohustust. Seaduses erandi puudumisel pidi kaebajale olema selge, et ta viiakse vanglast välja vanglariietuses. Kaebaja ei ole 27. juuni 2016. a väljaviimise taotluses isiklikus riietuses väljaviimist vanglalt ka taotlenud. Vaidlust ei ole selle üle, et väljaviimise ajal kasutatud vanglariietus, sh riietusel kantav märgistus oleks erinenud kinnipeetava tavapärasest vanglas kantavast riietusest. Ei saa järeldada, et seadusest kaalumisruumita tuleneva kohustuse täitmisega soovis vangla kinnipeetavat avalikkuses eriliselt eksponeerida või tema kinnipeetava staatust põhjendamatult rõhutada. (p-d 31 ja 32)
Kaebaja ei väida, et talle oleks joogivee või tualeti kasutamise võimaldamisest keeldutud. Vangla tegevust ei saa pidada õigusvastaseks üksnes seetõttu, et ta ei avaldanud initsiatiivi kaebajale joogivee ja tualeti kasutamise võimaluse pakkumiseks. Nagu ringkonnakohus on õigesti märkinud, olid saatmisplaanis eraldi käitumisjuhised turvameetmete kohaldamiseks kinnipeetava poolt tualeti kasutamise olukorras, sh sellisel juhul käe ja jalaraudade eemaldamise võimalus. (p 35)
Ühestki rahvusvahelise, Euroopa Liidu või riigisisese õiguse aktist ei tulene kohustust võimaldada kinnipeetavale transporti sõidukis, milles on tagatud loomulik valgustus ja aknast väljavaatamise võimalus sõidu ajal. EIK on küll leidnud, et kinnipeetavate transporditingimused ei tohiks olla põhjendamatult halvemad miinimumnõuetest, mida riik on otsustanud tagada tavaelanikkonnale (EIKo Jatsõšõn vs. Eesti, nr 27603/15, p 42; vt ka RKHKo nr 3-3-1-56-15, p 21), kuid rõhutab, et seejuures tuleb arvestada kinnipeetavate transportimisega paratamatult seotud piirangute ja turvariskidega. Kinnipeetava transportimine sõidukis, mille akna ta võib purustada või mille aknast välja vaadates tal on võimalik teada oma täpset asukohta, on täiendav turvarisk (erinevalt nt kinnipeetava istekoha jalaruumi suurusest, mis lubab võrdlust tavatranspordiga). Samuti ei tulene kehtivast õigusest, et kinnipeetava väljaviimisel tema oma taotlusel tuleks kohaldada teistsuguseid transporditingimusi kui muul põhjusel toimuval kinnipeetava vanglavälisel transportimisel. Transportimisega seotud turvariskide olemus ei sõltu otseselt kaebaja väljaviimise põhjusest. (p 36)
Lähisugulase matusetalitusel oma pereliikmetega leina jagamine ja üksteisele toeks olemine on tavapärane osa inimlikust suhtlusest. Kolleegium möönab, et suhtluspiirangu kehtestamisega kaebaja sugulasi puudutavas osas riivati tema PS §‑dest 26 ja 27 tulenevaid õigusi perekonna‑ ja eraelu puutumatusele. PS § 26 esimese lausega tagatud eraelu puutumatus kaitseb esemeliselt kõiki eraelu valdkondi, mis ei ole kaitstud eriõigustega. PS § 26 ja § 27 lg 1 kaitsevad perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses. Samas ei ole need õigused piiramatud, vaid PS § 26 teise lause kohaselt võivad riigiasutused ja nende ametiisikud seaduses sätestatud juhtudel ja korras sekkuda isiku perekonna‑ ja eraellu, kui see on vajalik muu hulgas avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitsmiseks või kuriteo tõkestamiseks. (p-d 16 ja 17)
Pole kahtlust, et ema matus on inimese jaoks emotsionaalselt raske sündmus, mille tõttu vajatakse lähedaste tuge ja inimlikku suhtlust. Oma olulisusele vaatamata ei kaalunud perekonna- ja eraelu puutumatus turvakaalutlusi siiski üles. Nagu kohtud on leidnud, võimaldati kaebajal saada vanglateenistuse vahendusel õelt lilleõis ema kirstule asetamiseks ning kaebaja jäädvustati koos sugulastega matusel tehtud fotole. Samuti ei olnud kaebajal mingit takistust jagada oma leina ja saada või pakkuda lähedastele tuge muude õiguspäraste vanglavälise suhtlemise viiside kaudu nii enne kui pärast matusetalitust. Tähtsusetu pole välja tuua, et korralduse p 1 kohaselt ei olnud keelatud kaebajal võtta teistelt isikutelt, sh perekonnaliikmetelt vastu kaastundeavaldusi. Ehkki kaebaja on väitnud, et saatemeeskonna liikmed keelasid sugulastel enne täielikult kaebajaga rääkimise, ei ole see väide siiski kohtueelses või kohtumenetluses ühest kinnitamist leidnud. Vangla seisukoha järgi ei ole põhjust uskuda, et ametnikud oleksid kaebajale suuliste kaastundeavalduste vastuvõtmise keelanud. (p 27)
EIK on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. (p 37)
|
3-21-924/12
|
Riigikohtu erikogu |
11.11.2022 |
|
Kinnipeetavale väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisest tekkinud vaidlus tuleb lugeda avalik‑õiguslikuks ning sellise vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Kinnipeetava väljapoole vanglat ravile suunamisega täidab vangla avalik-õiguslikku kohustust tagada tema ravi. Riik kasutab oma kohustuse täitmisel tervishoiuteenust osutava eraõigusliku juriidilise isiku abi. Kinnipeetaval tekib väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamise raames õigussuhe üksnes vanglaga, mitte teenust osutava haigla või kliinikumiga. Tervishoiuteenuse osutamisel tekkiva kahju eest vastutab vangla. Kannatanu ees ei vastuta ka haigla koosseisus tervishoiuteenust osutanud arst. (p-d 12–14)
Nii nagu kinnipeetava ravimisel vanglas mõjutab ka vanglavälise ravi praktilist korraldust märkimisväärselt kinnipidamisrežiim (sh teenuse osutaja valik, ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine inimese kasutusse; vrd 3-21-30/19, p 27). (p 11)
Väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisel tekkiva kahju eest vastutab vangla (RVastS § 12 lg 1). Riigile on omistatav nii tervishoiuteenust osutava eraõigusliku juriidilise isiku kui ka tema koosseisus tegutseva arsti tegevus. (p-d 12 ja 13)
Vaidlus kinnipeetavale väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud kahju hüvitamise üle tuleb lugeda avalik-õiguslikuks. Kahju hüvitamise nõue tuleb seetõttu lahendada riigivastutuse seaduse alusel (vrd RKÜKm nr 3-21-30/19, p 29 esimene lõik). Selle üle, kas avaliku võimu kandjale omistatav tegevus kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel on olnud õigusvastane, tuleb seejuures otsustada võlaõigusseaduse 41. peatüki alusel, mis sätestab tervishoiuteenuse osutamise tingimused. Teenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei või põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel teenust osutatakse (RKÜKm nr 3-21-30/19, p-d 25 ja 26). (p 16)
|
3-21-1411/16
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.05.2022 |
|
HKMS § 121 lg 2 p 21 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus, millele tuginemiseks peavad esinema kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus. Vähese intensiivsusega riivega on varaliselt hinnatava hüve puhul tegemist siis, kui kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot, kuid arvestada tuleb ka seda, millise kaaluga õigushüvesse ja kui intensiivselt on sekkutud. Kui tegu on kaaluka õigushüvega ja sellesse võidakse olla intensiivselt sekkutud, ei saa riivet väheintensiivseks pidada ka juhul, kui varaliselt hinnatava hüve väärtus ei ületa lihtmenetluse piirmäära, sh kui mõne olulise põhiõiguse riive eest määratav mittevaralise kahju hüvitis tõenäoliselt ei ületaks seda summat. (p 12)
Kinnipeetava jaoks võib lähedastega vaheseinata kohtumine olla seda olulisem, mida kauem tal ei ole olnud võimalust lähedastega (vahetult) kokku saada. Samuti tuleb tähelepanu pöörata laste vanusele, kellega kaebaja soovis kokku saada – tegemist on olulise asjaoluga, mis mõjutab perekonnaelu põhiõiguse riive intensiivsust. Eriti väikelapse puhul avaldavad suhtluspiirangud suhtele isaga olulist mõju ning klaasist vaheseinaga eraldatult kohtumine ei ole väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks hea lahendus. Kaebaja lastest noorim oli taotletud kokkusaamise ajal viieaastane. Selles vanuses on füüsiline kontakt vanema ja lapse suhtluses äärmiselt oluline. (p 14)
|
3-18-1895/67
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.12.2021 |
|
Kolleegium on EIK praktikale ja CPT soovitustele viidates selgitanud, et seaduses ettenähtud karistusmäära piires tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele. (p 17)
Kolleegiumi praktika järgi saab tööle asumise korralduse süstemaatilist täitmata jätmist pidada raskeks rikkumiseks. (p 19)
Kuritegeliku subkultuuri ilmingutest kantud allumatus, mis väljendub järjekindlas keeldumises täita tööle asumise korraldust, ohustab distsipliini ja julgeoleku tagamist vanglas. (p 19)
Pikaajalise üksikvangistuse määratlemisel saab eeskujuks võtta nõuded, mis sisalduvad rahvusvahelistes mittesiduvates vangistusalastes dokumentides. Mandela reeglite 44. reegli järgi on üksikvangistuseks kinnipeetava hoidmine eraldatuna tingimustes, kus tal pole päevas 22 tunni või enama jooksul tähendusliku suhtlemise võimalust. Kui see kestab üle viieteistkümne järjestikuse päeva, on tegu pikaajalise üksikvangistusega. Sarnasest üksikvangistuse määratlusest lähtub Euroopa vanglareeglistiku art 60.6.a. (p 22)
Tähenduslik suhtlus on suhtlus, mis võimaldab inimesel luua ja hoida suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet. Tähenduslik suhtlus ei tohiks olla juhuslik. See peab toimuma näost näkku ning võimaldama inimlikku kontakti. Selline suhtlus võib toimuda ametnikega, teiste kinnipeetavatega või inimese lähedastega. (p 22)
Kartserikaristust täide viies tuleb vanglal silmas pidada seda, et pikaajaline üksikvangistus ohustab kinnipeetavate õigust tervise kaitsele (PS § 28) ja kätkeb endas väärkohtlemise riski PS § 18, EIÕK art 3 ja VangS § 41 tähenduses. Üksikvangistus, eriti pikaajaline üksikvangistus, võib avaldada kahjulikku mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele tervisele, samuti tema sotsiaalsele toimetulekule (vt CPT 21. üldraport, samuti EIKo nr 40653/98, p 83, EIKo nr 31535/09, p 78, EIKo nr 4374/05, p 52). EIK praktika järgi ei ole pikaajaline isolatsioon iseenesest soovitatav praktika, kuid see, kas selline meede langeb konventsiooni art 3 mõjualasse, sõltub kinnipidamistingimustest, üksikvangistuse kestusest, eesmärgist ja isolatsiooni mõjust konkreetsele isikule (EIKo nr 70465/14, p 72 ja seal viidatud lahendid). Isegi kui tegu on üksnes suhtelise isolatsiooniga, ei tohiks üksikvangistust kohaldada lõputult, see peab olema põhjendatud ning erakordne meede, mille kohaldamisel järgitakse kõiki menetlusnõudeid ning kaitsemeetmeid. (p 23)
Kartserikaristuse täideviimise tingimused ja isolatsiooni ulatus võivad olla väga erinevad. Lisaks kartseris viibimise kestusele on oluline see, millised on kinnipidamistingimused ning missugused võimalused on inimesele tagatud oma füüsilise ja vaimse tervise hoidmiseks, sh nii vanglasiseseks sotsiaalseks suhtluseks üldisemalt kui ka vanglaväliseks suhtluseks lähedastega. Oluline on ka see, milline on konkreetse inimese terviseseisund ja võime isolatsiooni taluda, seda nii üksikvangistuse rakendamisel kui ka selle kestel. (p 23)
Vt RKHKm nr 3-15-2943/85, p 19. (p 24)
Üldreeglina peab üksikvangistuses viibival inimesel säilima võimalus kontakteeruda oma perega ja esindajaga ning viibida tund aega vabas õhus (vt ka CPT 21. üldraport). Oluline on ka see, et inimesele oleks tagatud vaimse tervise hoidmist võimaldav stimulatsioon, sh ligipääs mõistlikule valikule lugemismaterjalidele. Kolleegium on varem leidnud, et kinnipeetavale ei pea tingimata tagama võimalust suhelda teiste kinnipeetavatega. Kui vangla pakutavad tegevused ei taga piisavalt suhtlemisvõimalusi ega kinnipeetava tervise kaitset, tuleb üksikvangistuse negatiivse mõju leevendamiseks võimaldada kinnipeetaval viibida piisavalt palju tavatingimustes (RKHKo nr 3-18-360/41 p 12). Mida pikem on kartseris viibitud aeg, seda pikem peab olema ka aeg, mille jooksul kinnipeetaval võimaldatakse viibida tavarežiimil enne järgmise karistuse täitmisele pööramist. Kolleegium nõustub õiguskantsleri seisukohaga, et tavarežiimil viibimise aja pikkust määrates tuleb arvesse võtta ka inimese terviseseisundit, sh vaimset tervist. (p 25)
EIK praktika järgi peab olema korraldatud üksikvangistuses viibiva kinnipeetava füüsilise ja vaimse tervise regulaarne jälgimine (EIKo nr 59450/00, p 139). EIÕK art 3 nõuab seda, et konventsiooniosalised kehtestaks tõhusa mehhanismi, millega piinav, ebainimlik või alandav kohtlemine kiiresti lõpetada (EIKo nr 22409/18, p 65). Kinnipeetava terviseseisundi jälgimisel võib olla teatav roll temaga igapäevaselt kokkupuutuvatel vanglaametnikel, seda eelkõige juhul, kui nad on võimalike probleemide märkamiseks piisavalt kvalifitseeritud, kursis konkreetse kinnipeetava terviseseisundiga ning neile on antud juhis edastada probleemi täheldamisel info kiiresti ametiisikule, kes saaks anda korralduse üksikvangistus lõpetada. Olulisem on siiski see, et korraldatud oleks üksikvangistuses viibivate kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise regulaarne ja piisava sagedusega jälgimine pädeva meditsiinitöötaja poolt. Jälgimise sageduse üle tuleb otsustada konkreetse inimesega seotud riskitegureid arvestades. Justiitsministeeriumi selgituse järgi ei ole kartserikaristust kandvaid inimesi tavaliselt korraga palju. Seetõttu ei tohiks vangla meditsiiniosakonnale kartseris viibivate kinnipeetavate terviseseisundi tõhus, vajaduse korral ka igapäevane, jälgimine suuri korralduslikke probleeme põhjustada. Kuivõrd pikaajaline üksikvangistus ohustab eeskätt inimese vaimset tervist, ei saa piisavaks pidada üksnes või peaasjalikult sellele lootmist, et kinnipeetav annab ise märku sellest, et tema tervis on halvenemas. Inimene ei pruugi vaimse tervise halvenemist ise piisavalt kiiresti tajuda ega osata või soovida sellele tähelepanu juhtida. (p 26)
Võrdlevalt toob kolleegium välja, et CPT soovitab oma 21. raportis, et meditsiinitöötaja külastaks inimest kohe pärast tema üksikvangistusse paigutamist ja edaspidi vähemalt kord päevas (CPT soovituste tähenduse kohta vt RKHKo nr 3-3-1-95-08, p 9). Nõue, et meditsiinitöötaja külastaks üksikvangistuses peetavat inimest iga päev, on kirjas ka Euroopa vanglareeglistiku art-s 43.2 ja Mandela reeglite art-s 46.1. (p 26)
Jättes korraldamata tõhusa järelevalve pikaajalises üksikvangistuses viibiva inimese terviseseisundi üle, võtab vangla endale riski jääda vastutavaks võimaliku tervisekahju ilmnemise korral. (p 30)
CPT on korduvalt kutsunud Eesti riiki üles kartserikaristuse 45-päevast maksimummäära oluliselt lühendama. Sellise pikkusega kartserikaristuse määramine ei ole iseenesest alati õigusvastane, kuid selle täideviimisel tuleb kaasnevaid riske silmas pidades jälgida erilise hoolega kinnipidamistingimusi, inimese terviseseisundit ning seda, millal kartserikaristus täide viia. Vajaduse korral tuleb kohaldada režiimi mõju leevendavaid meetmeid (sh 2018. a sügisel kasutusele võetud suhtlusprogramm) ning olla valmis karistuse täideviimine kinnipeetava terviseseisundi halvenemise märke täheldades kohe lõpetama. Seega, isegi kui VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud maksimumpikkusega karistuse määramine on olnud õiguspärane, võib osutuda õigusvastaseks sellise karistuse täideviimine. Seetõttu võiks kaaluda kartserikaristuse maksimaalse pikkuse vähendamist ja motivatsioonisüsteemi lähtekohtade ülevaatamist, nt sätestades seaduses sõnaselgelt, et majandustöökohustuse täitmine on kaalukas asjaolu vangistusest tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel. (p 33)
|
3-20-992/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
02.12.2021 |
|
VangS § 11 lõige 5 näeb kinnipeetavale vangla haldusaktide ja toimingute vaidlustamisel ette kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse, kusjuures VangS § 11 lõike 41 järgi vaatab vaide läbi Justiitsministeerium või vanglateenistus sõltuvalt sellest, kas vaidlustatud haldusakti annab või toimingu teeb vangla direktor või muu vanglas töötav isik. Neid tuleb mõista vaidealluvust ja kohustuslikku kohtueelset menetlust reguleerivate sätetena vangistuse, aresti või eelvangistuse täideviimisel isikul vanglaga tekkiva avalik-õigusliku suhte raames. Tegemist on erisätetega üldist vaidealluvust sätestava HMS § 73 lõike 1 suhtes ja eriseadusega ette nähtud kohustusliku vaidemenetlusega HKMS § 47 lõike 1 tähenduses. (p 9)
AvTS § 46 lõige 1 koosmõjus AvTS § 44 punktiga 1 ja § 45 lõike 1 punktiga 1 sätestab teabenõuete täitmist puudutavates küsimustes samuti erandliku vaidealluvuse, nähes ette vaide esitamise AKI-le. Tegemist on vaidealluvusega, mille seadusandja on kindlaks määranud kõigi teabenõuete täitmist puudutavate vaidluste korral lähtuvalt sellest, et AKI-l on pädevus teha järelevalvet AvTS-i täitmise üle. See järelevalvepädevus hõlmab ka AvTS-i kohaldamist vanglas. Seega tuleb pidada AvTS § 46 lõiget 1 erinormiks VangS § 11 lõike 5 suhtes, mitte vastupidi. (p 10)
HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel saab kaebuse tagastada siis, kui korraga on täidetud kaks tingimust: kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Kaebust ei saa tagastada põhjusel, et kohtu hinnangul ei pruugi vastustaja kohtu ettekirjutust asja uueks otsustamiseks täita heas usus või kaebajale meelepärasel viisil. (p 12)
Kui kohtumenetluse käigus selgub, et teabenõude täitmist miski ei takista (nt tegemist pole juurdepääsupiiranguga teabega), saab kohus kohustada vastustajat kaebaja taotletud andmeid väljastama (HKMS § 41 lõige 3). (p 13)
Vt RKHKo nr 3-19-2069/19, p 10. (p 14)
|