Kohtulahendite liigitus

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-14-51567/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.10.2017
Kolleegiumi hinnangul võib vahistatute pikaajalise kokkusaamise keelu legitiimseks eesmärgiks olla lisaks RKPJK otsustes asjades nr 3-4-1-9-10 ja nr 3-4-1-2-16 (vt p 97) nimetatud kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimisele ka kuritegude tõkestamine laiemalt. Praegusel juhul põhjendas prokuratuur kaebajale KrMS § 143^1 alusel lisapiirangute seadmist kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimise vajadusega. Vahistamist pidas prokuratuur vajalikuks nii õigusemõistmise huvides kui ka narkootikumidega seotud kuritegude ärahoidmiseks. Kaebaja vahistamisel, mille tagajärjeks oli pikaajaliste kokkusaamiste võimatus, tugines kohus rahvatervise vastu suunatud kuritegude tõkestamise vajadusele. Seega olid kaebaja puhul piirangul mõlemad eelnimetatud eesmärgid. (p 26, vt ka p 29) Pikaajalised kokkusaamised toimuvad ilma pideva järelevalveta (VangS § 25 lg 2), mistõttu on nende raames võimalike uute kuritegude planeerimine või ka sooritamine oluliselt tõenäolisem kui lühiajalisel kokkusaamisel, mis toimub järelevalve all (VangS § 24 lg 1). (p 27) Lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, on kohane anda kriminaalmenetluses (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 115). Vanglal kui haldusorganil, mis ei vii ise läbi kriminaalmenetlust, ei ole piisavalt teavet ega võimekust sellekohast hindamist teha (samas, p 117). Seetõttu oleks kaebaja pidanud pikaajalise kokkusaamise lubamist taotlema kriminaalmenetluse raames. (p 31)
Lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, on kohane anda kriminaalmenetluses (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 115). Vanglal kui haldusorganil, mis ei vii ise läbi kriminaalmenetlust, ei ole piisavalt teavet ega võimekust sellekohast hindamist teha (samas, p 117). Seetõttu oleks kaebaja pidanud pikaajalise kokkusaamise lubamist taotlema kriminaalmenetluse raames. (p 31)
3-15-2393/67 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.08.2017
3-3-1-29-15 PDF Riigikohus 05.08.2015
Kinnipeetava hariduse omandamist ja õppimise tasustamist reguleerivad vangistusseaduse sätted ei laiene vahistatule. Vahistatu õigus haridusele piirdub VangS § 93 lg-s 4 sätestatuga ja on seostatud väga piiravate tingimustega: vahistatu peab olema alaealine, ta on olnud eelvangistuses vähemalt ühe kuu ning tal on pooleli põhi- või üldkeskhariduse omandamine. (p 12)
3-3-1-10-11 PDF Riigikohus 28.04.2011
Vangistusseadus ja vangla sisekorraeeskiri eristavad vanglasse paigutamist, ümberpaigutamist ning vanglasisest paigutamist. Kinnipeetava ja vahistatu paigutamise ja ümberpaigutamise korda ja tehtavaid toiminguid reguleerib Justiitsministri määrusega vastu võetud "Täitmisplaan". Vanglasisest paigutamist reguleerivad VangS § 11 lg 2 ja vangla sisekorraeeskirja § 6 ning paigutamise otsustamisel tuleb järgida eraldihoidmise printsiipi ning julgeolekukaalutlusi. Kinni peetava isiku ümberpaigutamine on haldusakt (vt nt Riigikohtu 14.02. 2011 otsuss asjas nr 3-3-1-76-10), vanglasisene paigutamine aga toiming (vt Riigikohtu 26.05.2008 otsust asjas nr 3-3-1-20-08). Haldusakt on reguleeriva toimega tahteavaldus, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi ja kohustusi. Toimingul regulatiivsus puudub ning see pole suunatud õiguste ja kohustuste reguleerimisele. Vanglasisesel paigutamisel ei muudeta kinni peetavate isikute õiguste ja kohustuste mahtu ning paigutamine ei ole suunatud kinni peetava isiku õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Vanglasisese paigutamise eesmärgiks on rakendada kinni peetava isiku suhtes faktilisi, mitte õiguslikke tagajärgi. Vanglasisese paigutamise korral ei ole haldusakti andmise kohustust ette nähtud ka õigusaktides. Vanglasisese paigutamise korda ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud, mis võimaldab haldusorganil otsustada, millistest kaalutlustest vanglasisesel paigutamisel lähtuda. Paigutamise õiguspärasuse kontrollimisel tuleb hinnata, kas esinevad vastavasse osakonda paigutamiseks vajalikud alused. Kinnipidamistingimuste õigusaktides sätestatud nõuetele mittevastavuse ning õiguste kasutamise nõuetekohase tagamata jätmise korral on kinni peetaval isikul võimalik esitada iseseisev kaebus.
3-3-1-62-09 PDF Riigikohus 19.11.2009
KrMS § 143¹ lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust. Eelöeldust ei saa järeldada, et kinnipeetavatel, vahistatutel, aresti kandvatel kahtlustatavatel või süüdistatavatel oleksid ühesugused õigused kokkusaamistele. Lisapiiranguid saab kehtestada vaid nendele õigustele, mis isikul on seadusest tulenevalt olemas. Kinnipeetavate, vahistatute ja arestialuste õigusi reguleerivad vangistusseadus ning selle alusel antavad üldaktid (nt justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr 72 vastu võetud vangla sisekorraeeskiri). KrMS § 143¹ ei laienda eelnimetatud isikute gruppide õigusi, vaid sätestab olemasolevatele õigustele lisapiirangute kehtestamise võimaluse kriminaalmenetluses. Seega kui vahistatutel ei ole õigust pikaajalistele kokkusaamistele, ei ole kriminaalasja menetlejal võimalik sellele ka KrMS § 143¹ alusel lisapiiranguid kehtestada. VangS § 94 sätestab piirangu vahistatu kokkusaamistele ning seda sätet ei ole õige tõlgendada üksnes lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni piiranguna VangS § 24 mõttes. Vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse jõustumisega 1. veebruaril 2007 muutus VangS § 94 regulatsioon. VangS § 94 sätestab vangistusseaduse 1., 2. ja 7. peatüki sätete osas erisuse ning antud sättes reguleeritakse ammendavalt vahistatute õigust lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele. Sellele viitab ka VangS § 94 sõnastus "vahistatu kokkusaamised". Seega on VangS § 94 käsitatav konkreetse piiranguna VangS § 4¹ lg 2 mõttes. Teatud asjaolude ilmnemisel ei ole välistatud, et pikaajaliselt vahistatu staatuses viibivale isikule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine võib kujutada endast niivõrd intensiivset riivet PS §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse õigusele, et seadusega vahistatutele sätestatud piirang võib osutuda põhiseadusega vastuolus olevaks.
3-3-1-54-08 PDF Riigikohus 17.11.2008
VangS § 93 lg 3 ja arestimaja sisekorraeeskirja (kuni 25. jaanuarini 2008 kehtinud redaktsioonis) § 15 lg 1 p 9 eesmärk on kindlustada vahistatutele päevalehtede näol igapäevase adekvaatse informatsiooni kättesaadavus. Nõuet, et soovi päevalehtede lugemiseks tuleb avaldada kirjalikult, ei tulene kehtivast õigusest ning see ei ole päevalehtede ilmumissagedust ning päevalehtede kättesaadavuse eesmärki arvestades mõistlik ega proportsionaalne. Arestimaja või vangla, peab ajalehtede kättesaadavaks tegemist mõistlikult korraldama ning ajalehtede lugemise taotlemine ei tohi olla vahistatu jaoks liigselt koormav. VangS § 93 lg-st 3 tuleneb ka, et vahistatule peavad olema kättesaadavad raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Kui arestimajas puudub raamatukogu, ei saa pidada õigusvastaseks arestimaja poolt raamatute ja ajakirjade lugemise mittevõimaldamist.
VangS § 28 lg 2 ega ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga (vt Riigikohtu 01.03.2007 otsust asjas nr 3-3-1-103-06). Helistamiseks vajalike tehniliste tingimustena tuleb eristada tehnilisi tingimusi helistamiseks üleüldse ja võimalust kontrollida, kas helistamine toimub vahistatu kulul ning vahistatule kehtestatud helistamispiirangu puhul ka seda, kas helistatakse asutustele või isikutele, kellega suhtlemisele piirangud ei kohaldu. Arvestades tänapäevaseid võimalusi telefonikõnede pidamiseks helistaja kulul ei saa kõnede mittevõimaldamisel pidada piisavaks põhjendada tehniliste tingimuste puudumist üksnes telefoniautomaadi puudumisega. Kui vahistatule on üheselt selge arestimaja seisukoht, et helistamisvõimalus puudub, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et vahistatu oleks esitanud veel taotlusi, milles ta oleks väljendanud konkreetsemalt soovi helistamiseks mõnel kindlal numbril või ajahetkel.
3-3-1-84-07 PDF Riigikohus 21.04.2008
Kinnipeetavalt on vabadus võetud jõustunud kohtuotsusega, millega isik tunnistati süüdi kuriteo toimepanemises. Seetõttu ei saa viimatinimetatud isikute suhtes olla vahistamise eesmärgiks vabaduse võtmine, vaid lisapiirangute kehtestamine, takistamaks kahtlustataval kinnipeetaval jätkuvalt toime panna kuritegusid, mõjutada tunnistajaid, kõrvaldada tõendeid jne. Kinnipeetav, kelle suhtes on kohaldatud tõkendina vahistamist, võidakse küll üle viia eelvangistusrežiimile, kuid talle laienevad ka kinnipeetava kohta käivad Vangistusseaduse sätted, sest vanglas vangistust kandva isiku suhtes vahistamise kohaldamine ei katkesta karistuse kandmist süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Seetõttu võivad kinnipeetava ning vahistatu kinnipidamist reguleerivad normid teatud juhtudel kohalduda samaaegselt, kui vahistatu kohta käivad sätted on leebemad, võrreldes kinnipeetavate kohta käivate sätetega. Seetõttu on vangla direktoril seaduse järgi õigus kohaldada VangS § 28 lg-t 3 ning piirata vahistatud kinnipeetava õigust kirjavahetusele, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Seda ka juhul, kui vahistatud kinnipeetava suhtes on Kaitsepolitseiameti määrusele tuginedes kohaldatud VangS § 96 lg 3 alusel kirjavahetuse õiguse piiranguid. VangS § 156 lg 4 alusel laieneb vangla direktori pädevus ka arestimaja juhile.
Kinnipeetav, kelle suhtes on kohaldatud tõkendina vahistamist, võidakse küll üle viia eelvangistusrežiimile, kuid talle laienevad ka kinnipeetava kohta käivad Vangistusseaduse sätted, sest vanglas vangistust kandva isiku suhtes vahistamise kohaldamine ei katkesta karistuse kandmist süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Seetõttu võivad kinnipeetava ning vahistatu kinnipidamist reguleerivad normid teatud juhtudel kohalduda samaaegselt, kui vahistatu kohta käivad sätted on leebemad, võrreldes kinnipeetavate kohta käivate sätetega. Seetõttu on vangla direktoril seaduse järgi õigus kohaldada VangS § 28 lg-t 3 ning piirata vahistatud kinnipeetava õigust kirjavahetusele, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Seda ka juhul, kui vahistatud kinnipeetava suhtes on Kaitsepolitseiameti määrusele tuginedes kohaldatud VangS § 96 lg 3 alusel kirjavahetuse õiguse piiranguid. VangS § 156 lg 4 alusel laieneb vangla direktori pädevus ka arestimaja juhile.
3-3-1-103-06 PDF Riigikohus 01.03.2007
VangS §-d 96 ja 97 näevad vahistatu suhtes ette õiguse kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele sisuliselt sarnaselt kinnipeetava suhtes sätestatule. Nii VangS § 28 lg 2 kui ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga.
3-3-1-91-06 PDF Riigikohus 16.01.2007
Vahistatute ja kinnipeetavate suhtes on Vangistusseaduses ettenähtud kinnipidamistingimused erinevad. Kinnipeetava pidamine vahistatule ettenähtud tingimustes rikub kinnipeetavate võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuigi vahistatul on Vangistusseaduse kohaselt mõningaid eeliseid süüdimõistetutega võrreldes, on olulisemate põhiõiguste osas vahistatu kinnipidamisrežiim süüdimõistetu omast rangem.
3-3-1-73-06 PDF Riigikohus 13.12.2006
VangS § 99 lg-st 1 tulenevalt on vahistatu lühiajalise väljaviimise otsustajaks uurija või kohus, kellele on antud õigus kaaluda väljaviimist tingiva asjaolu tähtsust ja väljaviimisega kaasnevaid riske ning otsustada, kas vahistatut lühiajaliselt välja lubada või mitte. VangS § 99 lg-st 1 ei tulene vanglale õigust olukorras, kus luba väljaviimiseks on uurija või kohtu poolt juba antud, hakata täiendavalt kaaluma, kas vahistatu lühiajaliselt välja viia või mitte. Selline vangla täiendav kaalumisõigus peaks olema VS §-s 99 selgesõnaliselt sätestatud. Kui pädeva organi poolt on luba lühiajaliseks väljaviimiseks antud, on vanglal kohustus vahistatu lühiajaline väljaviimine korraldada.

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane